Eesti teatri aastaauhindade nominendid 2014

Teatriliidu traditsionaalsed aastaauhinna nominanedid, sedapuhku siis 2013. aasta loomingu eest:

AASTA LAVASTUS
Auhinna annab välja Eesti Teatriliidu juhatus.

Nominatsioonile esitanud sõnalavastuste žürii:
„Titanicu orkester“, MTÜ R.A.A.A.M. (lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Toomas Hõrak, helilooja Urmas Lattikas, tõlkija Maia Soorm).

„Utoopia rannik. I osa. Teekond“, Tallinna Linnateater (lavastaja Priit Pedajas, tõlkija Anu Lamp, kunstnik Liina Unt, valguskujundaja Kalle Karindi, koreograaf Laine Mägi)

Nominatsioonile esitanud muusikalavastuste žürii:
„Tannhäuser“, Rahvusooper Estonia (lavastaja Daniel Slater, kunstnik Leslie Travers, dirigendid Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts, valguskunstnik Anton Kulagin, liikumisjuht Kati Kivitar)

„Jevgeni Onegin“, Teater Vanemuine (lavastaja Dmitri Bertman, muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, dirigent Lauri Sirp, kunstnik Igor Nežnõi, kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva, valguskunstnikud Andres Sarv ja Imbi Mälk)
----------------------------------
Kuna muusikalavastused on mul nägemata, siis oskan hinnata ainult kahte aasta lavastuse nominenti, mis tulevad sõnalavastuste seast. Kahtlemata oli üks aasta suurimad, võimsamaid ja eredamaid teatrielamusi Tallinna Linnateatri põrgulvala etendunud Priit Pedajase lavastus - Utoopia rannik. I osa. Teekond. See oli minu meelest isegi Pedajase enda lavastuste nimistus üks viimase aja suurimaid õnnestumisi, kuigi tema lavastused on üldse juba mitu viimast aastat tihti väga õnnestunud (Augustikuu, Punane, Jaan Umbi lugu, Seitse venda... kui nimetada vaid mõningaid). Terviklik, palju huvitavaid lavastuslikke lahendusi ja mis peaasi - ILUS. Sest just ilu on kuidagi vähe teatris, aga ometi tahad ju õhtul teatrisse minnes näha natuke ilu ja head mängu. Selles tükis on nii palju head tööd koos, et see tõesti vääriks aasta lavastuse tiitlit. Minu jaoks oligi see 2013.aasta kolmandaks lemmikuim teatrielamus pärast Von Krahli "Bloody Mary"-t ja Vat Teatri "Faust"-i. Aga Faust teadupärast sai esietenduse juba eelneva aastanumbri sees ning seega polnud 2013.aasta looming. Titanicu orkester ei mõjunud minule siis kui ma seda vaatasin. See hakkas idanema mu sees natuke hiljem. Olin esialgu kohe väga kriitiline, aga samas ka ilmselgelt rumal, sest ei adunud seda head asja sealt ära. Ilmselt hetketuju ja väsimus ja mis kõik võisid mõjutada ja varjutada mu elamust. Aga nüüd kui ma sellele tagasi mõtlen, siis esiteks ma mäletan seda tükki üpris hästi, juba see on näitaja, sest kehvad ja kesmised tükid lähevad kiiresti meelest. Aga kogu see kamp seal koos toimetamas oli kahtlemata midagi erilist. Lavastatud ja mängitud ikka väga hästi. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur ja Argo Aadli, kes leidsid äramärkimist nominentidena ka näitlejate kategooriates. Minu meelest oleks pidanud nominendid olema: Von Krahli Bloody Mary, Linna/Draamateatri Utoopia rannik. I osa, PolygonTeatri Näha roosat elevanti ja Linnateatri Pal-tänava poisid.
Arvan ja loodan, et võidab "Utoopia rannik. I osa. Teekond".


SÕNALAVASTUSTE ALAL Žürii: Luule Epner (esinaine), Katri Aaslav-Tepandi, Kalju Orro, Monika Larini, Jaak Allik, Madis Kolk, Lilja Blumenfeld

Lavastaja auhind
Madis Kalmet – lavastused „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.), „Leegionärid“ (Rakvere Teater), „Kassirabal“ (Tallinna Linnateater)
Lauri Lagle – lavastus „Kolmapäev“ (Teater NO99)
Priit Pedajas – lavastus „Utoopia rannik. I osa. Teekond” (Tallinna Linnateater)
Maria Peterson – lavastus „Tuvi“ (MTÜ Arhipelaag)
Anne Türnpu, Eva Klemets – lavastus „Tokerjad“ (Anija Mõis)
------------------------------
Mul on neist lavastustest Türnpu ja Klemetsa Tokerjad nägemata, seega saan hinnata ainult teisi. Muidugi torkab silma Kalmeti võimas aasta, sest tegelikult on kõik tema kolm tööd väärt vaatamist. Kuigi Kassirabal on tõeliselt masendav ning ei pruugi sisu poolest paljudele sobida (nii ma olen kuulnud) ja minu meelest Leegionärid oli pigem sisu-teater, mitte nii eriti just lavastaja-teater. Kalmet on siiski minu lavastaja. Selline konkreetne vana-hea-eesti-teater. Puhas ja ilma eriliste trikkideta. Aga minule ja kindlasti paljudele meeldibki palju rohkem selline traditsionaalne teater. Kalmeti käekirja ma otseselt ära ei tunne. Sama hästi võiksid need olla ka näiteks Mäeotsa või Pedajase lavastused. Aga ega Eestis väga palju neid tuntava käekirjaga lavastajaid polegi - Nüganen, Ojasoo, Uusberg ja mõned ehk veel, aga ka nende lavastusi võib tihti väga edukalt segamini ajada. Lisaks on ju lavastajad, kelle tükid ei meeldi ja seda ka üpris järjepidevalt... Kusjuures Lauri Lagle nominatsiooniga ma seekord nõus ei oleks. "Suur õgimine" oli küll tal väga hea, aga "Kolmapäev" sisaldas liiga palju tuttavat, liiga palju tühja ajakasutust ning oli kokkuvõttes liiga eklektiline ja hakitud. Kuigi oli ka eredaid hetki. Petersoni lavastus oli küll omapärane... Kinomaja, ehk nüüdse Sinilinnu kohviku teatrisaali pikkupidi küljes, kus läbitormamist oli nii üht kui teistpidi. Minule see isiklikult meeldis kuigi palju on kostunud ka kriitikat. Aga minule meeldis Tuvi just lavastuslikust küljest ja muidugi Liina Olmaru ning Aleksander Eelmaa rollide pärast. Jääbki arusaamatuks kuidas Eelmaa nominentide seast on välja jäetud??? Eriti veel arvestades Eelmaa viimaste aastate rollideprismat ja see kui sügavalt ta selle "näitleja"-rolli lahendas oma alastivõtmise dilemma ning vanema näitleja hingepiinades sipeldes. Igas teises sügavate teatritraditsioonidega riigis oleks just seda ja sellist rollitööd aastaauhindade jagamisel hinnatud (jah, need on suured häbirõngad, mis siin nüüd žüriile keerlevad)... Nüüd eksisin teemast natuke kõrvale, aga maitsete üle ju ei vaielda, vaid peetakse sõdu :) Samas just lavastuslikust seisukohast oleksin mina Maria Petersoni asemel hoopis nomineerinud tema isa Shakespeare-i lavastusega "Palju kära ei millestki". Pedajas seekord on tõesti väga hea tööga hakkama saanud. Milline mõnus aastaarvudega peatükkideks jagamine... ja seda sellise tüki lavastuses, mis räägib ka ühtpidi kirjandusest. Vene dušaa on jälle leidnud tee tagasi Linnateatri Põrgusaali, kust ta mingis mõttes kadus koos Šapiro Isade ja poegade lavatee lõppemisega. Just see Vene kultuuri kõrgaeg - Dostojevski, Turgenjev, Tšehhov, Puškin... daamidel kübarad ja uhked kleidid, meestel bakenbardid, kõvakübarad ja kuued... duellid ja romantika... maamajade uhked valitsejad ning nende pered oma kosilastega ja kiratsevad linnapoeedid. Kõike seda pakub ka Pedajas oma lavastuses. Minu meelest oleks pidanud nominendid olema: Aare Toikka "Sokrates", Kertu Moppel "Mõnikord on kõik nii selge" ja "Bloody Mary", Mart Koldits "Pal-tänava poisid", Taago Tubin "Kolemees" ja Priit Pedajas "Utoopis rannik. I osa".

Arvan, et võidab Kalmet.
Loodan, et võidab Pedajas.

Kunstniku auhind
Pille Jänes – kujundus lavastustele „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk”, „Kollaborandid“ (Eesti Draamateater)
Jaanus Laagriküll – kujundus lavastustele „Tokerjad“ (Anija Mõis), „Vanad ja noored“ (Ugala Teater)
Jekaterina Malinina – kujundus lavastusele „Õnn kaasa!” (Vene Teater)
Jaagup Roomet – kujundus lavastusele „Pál-tänava poisid“ (Tallinna Linnateater)
Ene-Liis Semper – kujundus lavastustele „Ilona. Rosetta. Sue“, „Enesetapja“, „Iga eht südamelöök“ (Teater NO99)
---------------------------------------
Mul on nägemata Tokerjad, Õnn kaasa! ja Ilona.Rosetta.Sue. seega mu hinnang baseerub teistel töödel. Pille Jänese uhkelt hõljuvad kardinad Utoopia ranniku II. osas (kas pole mitte just kardinad tihti tema kaubamärgiks) ning selline "tubade" värk Kollaborantides oli küll hea, kuid esiteks meeldis minule Utoopia ranniku I osa kunstnikutöö rohkem natuke isegi kui II osa ning II osaski rohkem hoopis Reet Aus-i muljetavaldavad kostüümid ja Kollaborantides meeldis minule valguskunstniku töö väga. Samas ei saa ka uriseda, kostüümid ja terviklik ilu, mis Kollaborantides prevaleeris või just tervikuna sellise ilusa kunstilise mulje ja tunde tekitas, siis kahtlemata on Pille Jänes oma nominatsiooni väärt. Laagriküll-i päris huvitav lahendus Vanade ja noorte "aidas" oli mõjuv. Lahedalt oli lahendatud ka uue kodu ümberehitus ja nii mõni muugi kunstiline lahendus. Pal-tänava poisid oli kunstilises mõttes kindlasti väga käsi-käes koos lavastajatööga ning minu meelest oligi Kolditsa unustamine lavastajanominentide seast üks suur viga. Samas hea, et see nüüd siin kunstike kategooriaski esile pääses. Semperita ei tundu minevat ükski aasta, kuigi minu meelest sellel aastal ei olnud tema tööd päris nii tugevad. Samas Semperiga tulebki selline tunne, et tema enda tööde seas ei olnud võibolla tööd nii tugevad, aga teistega võrreldes on ta ju igati nominatsiooni vääriline. Mina oleks nomineerinud: Reet Aus (Utoopia rannik. II osa. kostüümid), Liina Unt (Utoopia rannik. I osa.), Krista Tool (Sajand. kostüümid), Jaanus Laagriküll (Vanad ja noored), Britt Samoson (Suvi ja suits. kostüümid)

Arvan ja loodan, et võidab Pille Jänes.

Naispeaosa auhind
Ita Ever – Vera Malmgren lavastuses „Tuhk ja akvaviit” (Eesti Draamateater)
Kersti Heinloo – preili Julie lavastuses „Preili Julie“ (MTÜ Kell Kümme)
Alina Karmazina – Antigone lavastuses „Antigone“ (Vene Teater)
Elina Reinold – Ljuba lavastuses „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.)
Elisabet Reinsalu – Natalie Herzen lavastuses „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk” (Eesti
Draamateater), Hester Swane lavastuses „Kassirabal“ (Tallinna Linnateater)

Ita Ever on Draamateatri saalid täis lükanud ja see on muidugi vinge. Itakene on nii äge ja vinge üldse, mistahes rollis. Endiselt, ikka ja alati... Isegi kui tükk ise on selline keskpärase või isegi alla selle väärtusega nagu Tuhk ja akvaviit, siis Ita ju särab oma sära... Ma pole Karamazinat Antigones näinud, seega ma ei saa teda hinnata, aga kui vaadata seda nimekirja, siis minu jaoks tõusevad võrdselt esile kaks naist - Kersti Heinloo ja Elisabet Reinsalu. Reinsalu võitis ju külalisnäitlejana ka Draamateatri kolleegipreemia kui aasta parim naisnäitleja... ometi teenib tegelikult leiba teisest teatrist. Mina sattusin Utoopia ranniku teist osa nägema päeval kui Elisabet mängis täiesti üle. Kas ta oli liimist lahti või oli see mingi eriliselt õnnelik päev ta elus, sest ta tundus pidevalt liiga rõõmus ja liiga entusiastlik oma rollis ja see rikkus minu jaoks tegelikult terve etenduse natuke ära. Ja selles suhtes ma ei saaks kuidagi nõustuda selle nominatsiooniga. Aga seal kõrval on üks tõeliselt raske, sügav ja väga valus roll, mille ta lahendas ülivõimsalt. Ma usun, et isegi võimsamalt kui teised keegi siin listis. Hester Swane on üks põrgulik naine ja just selline naispeaosaroll, millega õnnestumise korral on kindel tee loorbereid lõigata. Ei puudu südantlõhestavad monoloogid, võitlust mehe pärast, võistlust oma au ja uhkuse pärast. Ning Elisabeti karakter on südantlõhestav, tegelikult isegi vastikult ebameeldiv, aga samas ei saa temalt silmi. Ja samasugune hoog ja energia on ju ka Kersti Heinloo Preili Julie-s. Ma isiklikult hindasin tema suvel nähtud Under rolli kõrgemaltki, aga see ei esietendunud 2013, seega ei kvalifitseeru. Heinloo on üldse heas vormis. Juba mitu aastat järjest tuleb temalt pärleid ridamisi. Elina Reinold pääses hästi mõjule ainsa naisena Titanicu orkestris ja ta oli ka kahtlemata hea, ent siiski ei midagi erilist tema enda cvs olevate rollide kõrval. Minu meelest peaksid kandideerima: Tiina Tauraite - Bloody Mary (tänavuaastase žürii suurim bläkk on Tauraite ja Niinemetsa ning ühtlasi ka auteur Kertu Moppeli eiramine)!!!!!! Ülle Lichtfeldt - 8 armastavat naist, Liina Olmaru - Tuvi (ta oli praktiliselt terve etenduse laval, mis mõttega ta kõrvalosa kategooriasse liigitati? Elina Reinold oli sama palju kõrvalosas minu meelest), Carita Vaikjärv - Kolemees ja Katariina Unt - Sokrates.

Arvan ja loodan, et võidab Elisabet Reinsalu (Utoopia ranniku 2.osast hoolimata).

Meespeaosa auhind
Argo Aadli – Harry lavastuses „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.), Adam lavastuses „Neli aastaaega“ (Tallinna Linnateater)
Taavi Eelmaa – osatäitmine lavastuses „4.48. Psühhoos“ (Von Krahli Teater)
Peeter Jürgens – vanaisa lavastuses „Vanad ja noored“ (Ugala Teater)
Guido Kangur – Stalin lavastuses „Kollaborandid“ (Eesti Draamateater), Doko lavastuses „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.)
Tarvo Sõmer – Suur-Einar lavastuses „Leegionärid“ (Rakvere Teater)
-----------------------------
Kõik nominatsioonid nähtud! Argo Aadli ei sobinud minu meelest kohe üldse Nelja aastaaja tükki - esimene armastaja ei ole just tema ampluaa ja ega ta ei mänginud seda ka välja. Nagu kala kuival... selle eest Titanicu orkestris oli ta täpp i-peal. kõige parem üldse... no ok, Guidoga koos... Ja Guido oli Kollaborantide kõrvalosas minu meelest ülivõrdelisi kiidusõnu väärt. Aga peaosas oli seal ju Toompere jr (nagu Boulgakoffiski)? Või näis see minule ainult nii, et Guido tuli mängu alles umbes siis kui pool tundi oli juba mängitud... Sama lugu Peeter Jürgensiga... noor peremees oli ju ikka peaosas? Kuigi mis siin ikka juuksekarva lõhki ajada. Tarvo Sõmer eraldi teiste seast välja tuua on ka natuke imelik, kuigi ka minule meeldis vist just tema neist kõige rohkem. Taavi Eelmaa oli võimas, aga tükk ise oli nii ebameeldiv, et ma ei saanud sellest kaugemale... lisaks suurema osa rolliajast oli ta üldsegi nö lava "sees" ja mitte nähtaval. Mina oleks meelsamini tema isa näinud siis nominentide seas (lavastusest Tuvi). Ühesõnaga ma pole ühegi teise kategooriaga nii rahulolematu kui sellega siin. Kuigi Jürgens ja Kangur kindlasti on nominatsiooni väärt. Minu nominendid oleks: Tõnis Niinemets - Bloody Mary!!!!! Aleksander Eelmaa - Tuvi, Tõnn Lamp - Utoopia rannik. I osa. Teekond, Meelis Rämmeld - Näha roosat elevanti, Lembit Ulfsak - Kraepelini variatsioonid.

Arvan, et võidab Taavi Eelmaa.
Loodan, et võidab Peeter Jürgens või Guido Kangur.

Naiskõrvalosa auhind
Mari-Liis Lill – Ophelia lavastuses „Hamlet“ (MTÜ Kell Kümme)
Triinu Meriste – Adele lavastuses „Sajand” (Ugala Teater)
Hilje Murel – Emma Herwegh lavastuses „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“, Annika Malmgren lavastuses „Tuhk ja akvaviit“ (Eesti Draamateater)
Liina Olmaru – Rita-Reet lavastuses „Tuvi“ (MTÜ Arhipelaag)
Marika Vaarik – osatäitmised lavastustes „Ilona. Rosetta. Sue“, „Iga eht südamelöök“ (Teater NO99)
-------------------------------
Nägemata on Mari-Liis Lill Hamletis ja Marika Vaarik Ilona.Rosetta.Sue-s. Kuigi pean ära märkima, et Mari-Liis Lill meeldib mulle üha enam ja enam ja enam. Temast on saanud hea näitleja! Eriliselt meeldis temalt telesarja Süvahavva roll... nii teistsugune kui panna näiteks kõrvale Kollaborandid... huvitav, et Teatriliidul see jäigi äramärkimata, muidu ikka toovad välja ka teised aasta õnnestunud rollid... Triinu Meriste oli parim, mida Sajand pakkus. Tegelikult Adeele Sepp oli ka ok, aga muidu oli väga kehvasti lavasügavusse lavastatud ja jäi kuidagi nii kaugeks ja igavaks, kuigi lool endal ju viga polnudki. Kirjanik Õnnepalu ka veel kohal, kuid tõesti kuidagi kuivaks jäi minu jaoks. Samas seda eredamalt Triinu silma paistis :) Hilje Murel on alati tasemel ja ega need kaks nomineeritud rolli pole ka erandiks. Ma ise oleks küll Utoopia ranniku teisest osast teisi nimesid esile toonud kui need keda nomineeriti, aga olgu peale. Liina Olmaru on igati väärt nominatsiooni, iseasi siis kas pea või kõrvalosast ja Marika Vaarikuta poleks see vist teatriliidu nominatsiooninimekiri, või mis? :)
See nimekiri oleks minul olnud küll täiesti teine, eeldades, et Olmaru oli suurema osa etenduse ajast laval ning ta oleks peaosa kategoorias. Ja kus on minu aasta lemmikud - Tiina Mälberg värvika kõrvaltegelasena Suvi ja suits tükist ning Külli Teetamm, kellel on isegi 2 vinget kõrvalosa ette näidata, ehk siis nii Kassirabal kui Utoopia rannik. 1.osa. - ebaaus! Minu nominendid oleks: Tiina Mälberg - Suvi ja suits, Külli Teetamm - Kassirabal, Utoopia rannik. 1.osa, Kersti Heinloo - Utoopia rannik. 1.osa, Luule Komissarov - Vanad ja noored, Anne Reemann - Utoopia rannik. 2. osa, Kassirabal!!!!

Arvan, et võidab Mari-Liis Lill.
Loodan, et võidab Liina Olmaru.

Meeskõrvalosa auhind
Ain Lutsepp – Aleksandr Bakunin lavastuses „Utoopia rannik. I osa. Teekond“
(Tallinna Linnateater)
Andres Raag – osatäitmine lavastuses „Talgud“, Wally lavastuses „Wally kohvik“ (Kuressaare Linnateater)
Meelis Rämmeld – Tuvi lavastuses „Sajand“, Nikolai Ogarjov lavastuses „Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud“ (Ugala Teater)
Aarne Soro – Vello-Viljar lavastuses „Tuvi“ (MTÜ Arhipelaag)
Taavi Teplenkov – Vissarion Belinski lavastuses „Utoopia rannik. I osa. Teekond“
(Tallinna Linnateater)
---------------------------------
Mul on nägemata Andres Raag-i Talgud ja Wally kohvik, selle eest meeldis ta minule Kassirabal. Samuti on nägemata Rämmeld Utoopia ranniku 3.osas.
Ometi-ometi on minu aasta vastava kategooria lemmik kas nomineeritute seas! Taavi Teplenkov Utoopia ranniku I osas on FENOMENAALNE! Just selline allasurutud, nälgiv vene poeet... mul hakkas endal külm kui ma tema lõdisemist vaatasin. Selline kodarate vahele jäänud õnnetu kuju... nii hästi tehtud roll, et lihtsalt vaata ja imesta ja imetle :) Ain Lutsepp oli võimas, aga tema rollide prismas ei mõju see mõisahärra roll erilise verstapostina. Meelis Rämmeld oli ülimalt hea ja nominatsiooni väärt peaosa eest "Näha roosat elevanti" lavastuses ja ega Sajandi rollil muud viga olnud kui see, et see jäi Triinu ja Adeele ehk natuke säravamate rollide varju. Aarne Soro pea/kõrvalosa on jälle selline kaheldav, et kumba kategooriasse see kuuluma peaks, aga Soro on hoos ja mul on alati hea meel kui ta kusagil esile tõstetakse. Ma pole temalt veel keskpärastki rolli näinud, kõik on üle selle. Minu nominendid oleks olnud: Taavi Teplenkov - Utoopia rannik, 1.osa, Priit Võigemast - Utoopia rannik. 2.osa, Alo Kõrve - Utoopia rannik. 1.osa, Ain Lutsepp - Utoopia rannik. 1 osa ja ainus mitte utoopia rannikult - Lauri Kaldoja - Kraepelini variatsioonid.

Arvan, et võidab Ain Lutsepp.
Loodan, et võidab Taavi Teplenkov.

Sõnalavastuste žürii eriauhind
Lavastusele, mis toob jõuliselt esile eesti teatri liigirikkuse:

„köök/keittiö“ (Rakvere teater)
„Ma olen tuul“ (Theatrum)
„Mõnikord on kõik nii selge“ (MTÜ R.A.A.A.M.)
„rhizomedia. risomeedia“ (Cabaret Rhizome)
„Tiina Tauraite traktor“ (MTÜ Kolhoos)
---------------------------------------
Ainus, mis ma neist näinud olen - Mõnikord on kõik nii selge... ja kuna Kertu Moppel tegi nii palju nii head tööd see aasta, siis ma tõsiselt loodan, et see ei jää auhindade jagamisel märkamata. Muidu on vist palju kiidetud Tiina Tauraite traktoriga etteastet ja mul on tõsiselt kahju, et ma suvel ei jõudnud ühelgi korral seda vaatama. Cabaret Rhizome-i kogemuse sain mingis multimeedia-etendusest see aasta... oi, see ongi vist see nomineeritud värk--- aga see oli minu meelest tõeline ajaraisk. Rakvere Teatri köögi-tükki on siiani kõik kooris maha teinud (ma ise pole näinud) ja ma leian, et võib ju teha uuenduslikke asju ja kombata piire, aga siis peaks see ikkagi publiku jaoks ka toimima... või milleks seda teatrit tehakse.. nojah... eks mõned teevad ka enda jaoks... aga siis võiks need tegemised jääda koduseinte vahele...

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Auhinna annab välja Eesti Teatriliidu juhatus.

Madli Pesti
Artiklid: „Tusk. Töötus. Armetus.” („Ilona. Rosetta. Sue“. Teater NO99s), Postimees, 1.10; „Kübara läbimurre Berliinis. („Orpheus allilmas” Theatertreffenil), Postimees, 24.05; „Visuaalteater kui kunstide sulam”, Sirp, 26.09; „Ebakindlate kehade ohtlikud mängud”, Sirp, 30.05; „Kolm ratsanikku uurimisinstituudis. VAT Teater „The Black Rider”, NO99 „Three Kingdoms”, Signa „Bleier Researh Inc””, Teatrielu 2011, ning välisteatri järjepideva professionaalse tutvustamise eest.

Andres Laasik
2013. aastal Eesti Päevalehes ilmunud järjepidavalt sisutruu teatrikriitika eest. Artiklid „Renate Valme andis vaatajale tüki pureda”, Eesti Päevaleht, 29.10.; „Vaikne Raivo Trass on väärikalt vananenud filosoof Sokrateseks”, Eesti Päevaleht 18.12; „Stalini käsi juhib Bulgakovi meeli”, Eesti Päevaleht 25.09.; „Tagasiastunud minister ei taha ennast tappa”, Eesti Päevaleht 12.12.

Meelis Oidsalu
Artiklid: „Ruumimaagiast. Eesti teatri ruumikasutusest ja festivalist „Draama 2013“„, Teater. Muusika. Kino, 11.2013; „Arutleva demokraatia poole“, Sirp, 19.12; „Kuidas joonistada lammast“, Sirp, 04.01; „Gustav Suitsu õudusunenägu“, Sirp, 31.10; „Space Oddity – Ruumiodüsseia“, Teater. Muusika. Kino, juuni-juuli 2013.

Alvar Loog
Artiklid: „Õige on surra, kui oled veel noor. „Autori surm” Tartu Uues Teatris“, Teater. Muusika. Kino, mai 2013; „„Õhtu jõuab, vihm möödub, aga mul on viimne melanhoolia”„ Sirp, 14.03.; „Näitleja kui omaenese lühikroonika“, Sirp, 11.04; „Kas läbikukkumine kodanikuna tähendab läbikukkumist inimesena?“, Sirp 17.10; „Moraalse perversiooni poeesia“, Sirp, 23.10.; „Digitaalse olemise talutav kergus“ Sirp, 05.12.

Eero Epner
Artiklid: „Avalikkus ja teater“, Sirp, 24.01.; „Hetkelisusest sündiv vabadus“, Sirp, 29.08.; „Brutaalne prints“, Sirp, 14.11.
---------------------------------
Oh kui põnev - nii palju huvitavat otsimist, leidmist ja lugemist. Nii hea, et on välja toodud ka artiklite nimed ja eelkõige kus kohast neid leida võib :) Epner on palju kiita saanud viimasel ajal. Loogu kiidetakse alati. Laasiku kirjutised minule tavaliselt ei meeldi, need on tihti vaid informatiivsed, aga ma loodan, et Madli Pesti pärjatakse.

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse või originaalmuusika auhind
Žürii: Olav Ehala (esimees), Tõnu Kõrvits, Tiina Mattisen, Ardo Ran Varres

Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastusele „Antigone“. (Vene Teater)
Veiko Tubin – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele „Kolm vihmast päeva“ ja „Offline“. (Tallinna Linnateater)
Urmas Lattikas – originaalmuusika lavastusele „Kollaborandid“. (Eesti Draamateater)
Jaak Jürisson – originaalmuusika lavastusele „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“. (Eesti Draamateater)
Hendrik Kaljujärv – originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele „Puhastatud“ ja „4.48 psühhoos“. (Von Krahli Teater)
--------------------------------------
Nägemata on vaid Antigone, aga kui mõelda nendele muusikalistele kujundustele, siis ei meenu minule neist ükski. Kui ma enda aasta lemmikutele pilgu peale viskan, siis eristuvad sealt -
Peeter Konovalov - Vanad ja noored, Taago Tubin - Kolemees, Tamur Tohver - Näha roosat elevanti, Marius Peterson - Palju kära ei millestki ja kõige parem oli minu meelest Priit Pedajase enda muusikaline kujundus lavastusele Utoopia rannik. I osa. Samas olen küll nõus, et eks tulebki ju originaalmuusikat esile tõsta selles kategoorias.  Hoian pöialt Lattikasele ja Jürissonile, sest need lavastused meeldisid kõige rohkem ja ilmselgelt aitas ka muusika sellele kaasa.

Salme Reegi nimeline auhind
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.
Žürii: Eva-Liisa Linder (esinaine), Kirsten Simmo, Silvia Soro, Kaido Rannik

Liina Unt – kunstnikutöö lavastuse „Sinilind” erakordse visuaalia loomisel. (Endla Teater)
Haide Männamäe ja Toomas Tross – autori-, lavastaja- ja näitlejatöö klounipaari Piip ja Tuut väljatöötamise ning ampluaa pideva avardamise eest, sealhulgas lavastuses „Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu”. (Piip ja Tuut Teater)
Kaja Lindal, Hendrik Lebon, Julia Wilms ja Taavet Jansen – koreograafia, esitus ja videolahendused interaktiivses osalusteatris „Rock'n Roll ja lehesadu“. (Sõltumatu Tantsu Ühendus, Het Lab Utrecht, Ábens Dans, Dansstationen)
Taavi Tõnisson – kunstiküps lavastajatöö kirjandusklassika ja tugeva lavastusmeeskonna ühendamisel haaravate rollidega nukulavastuseks „Väike Gavroche“. (NUKU teater)
Margus Kasterpalu ja Oleg Titov – lavastaja- ja koreograafitöö eest tugeva näitlejaansambliga algupärase muusikali „Arabella“ lavaletoomisel. (Birgitta Festival ja Ugala Teater)
---------------------------------------
Paraku on kõik nägemata :( Minu laste ja noorteteatri lemmikud olid: Von Krahli muinasjutud, Palju kära ei millestki, Pal-tänava poisid ja Muinasjutud paberil. Ugala Arabella on kohevarsti plaanis ja Tõnissoni Väikest Gavroche-i tahaks siit listilt kõige rohkem näha.

Priit Põldroosi nimeline auhindAntakse teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest. Asutatud Jüri Järveti ettepanekul, Teatriühingu juhatuse otsusega 1984.a.
Žürii: Lea Tormis (esinaine), Piret Kruuspere, Kalju Orro, Margot Visnap, Ingo Normet

Ene Paaver – teatriraamatute, sealhulgas Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja, järjepideva ja süvenenud, detailitäpse ja autoritundliku toimetamistöö eest. Samuti tunnustades tema algatust ja hoolt algupärase näitekirjanduse regulaarsel tutvustamisel ja autorite lähendamisel lavapraktikale „Esimese lugemise“ raames.

Tõnu Tepandi – pikaaegse pedagoogitöö eest kõnetehnika ja lavakõne õppejõuna, mille käigus ta on loonud hääle ja mängu vastastikusel tihedal seosel põhineva isikupärase meetodi. Samuti arvestades rohket harjutusmaterjali sisaldavat ja autori n-ö häälefilosoofiat avavat raamatut „Alguses oli hääl“ (2012).


MUUSIKA-, BALLETI- JA TANTSULAVASTUSTE ALAL
Muusikalavastuste auhind
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Madis Kolk, Kristel Pappel, Raili Sule

Mati Turi – Tannhäuseri tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse teostuse eest Richard Wagneri ooperis „Tannhäuser“. (Rahvusooper Estonia)
Vanemuise teatri lavastusmeeskond, orkester ja trupp – Pjotr Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin“ kunstiliselt nauditava ja veenva muusikalise esituse eest. (Teater Vanemuine)
Vello Pähn ja RO Estonia orkester – Richard Wagneri ooperi „Tannhäuser“ ja Charles Gounod’ ooperi „Romeo ja Julia“ kõrgetasemelise muusikalise teostuse eest. (Rahvusooper Estonia)
YXUS Ensemble, Anne Türnpu ja Kairi Mändla – Karlheinz Stockhauseni tehniliselt ülikomplitseeritud „Sügismuusika“ artistliku teostamise eest. (YXUS Ensemble, Eesti Kontsert, Teater NO99)


Balletilavastuste auhind
Žürii: Enn Suve (esimees), Oleg Titov, Kristiina Garancis, Elena Poznjak-Kõlar, Irina Härm

Hayley Blackburn – nimiosa balletis „Raimonda”, Belle, lavastuses „Kaunitar ja koletis”. (Teater Vanemuine)
Sergei Upkin – nimiosa balletis „Petruška”, Solor, lavastuses „Bajadeer”. (Rahvusooper Estonia)
Nanae Maruyama – osatäitmised lavastustes: Nikia, „Bajadeer”, Priimabaleriin, „Petruška”, pas de trois, „Luikede järv“. (Rahvusooper Estonia)
Lühiballeti „SYMBIONT(S)“ esitajad – koreograaf Wayne McGregori tantsukeele ja koreograafilise mõtte õnnestunud ettekanne. (Rahvusooper Estonia)


Tantsulavastuste auhind
Žürii: Heili Einasto (esinaine), Kristiina Garancis, Heili Lindepuu, Karmen Ong, Anu Ruusmaa

Johannes Veski ja Päär Pärenson „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured“ – entsüklopeediline lähenemine tantsule ja selle omapärane lahendus, muljetavaldav eeltöö liikumismaterjali taustaga. (Cabaret Rhizome, Kanuti Gildi SAAL)
Rene Köster „Tzion“ – sügavalt läbitunnetatud isiklikust kogemusest kantud tervik, esitatud intensiivse kirglikkusega, kehaliselt väljendusrikkalt ja ausalt. (Kanuti Gildi SAAL)
Kristjan Rohioja „Electronic City“ – koreograafiline üllatus, õrn ja tundlik poeetiliste metafooridega lavalugu; suurepärane töö esitajate Maiken Schmidti ja Ago Sootsiga, kes suutsid detailid suureks tantsida. (VAT Teater)
Tantsijad Xenia Rudakova, Endro Roosimäe ja Sigrid Savi Oleg Titovi lavastuses „Preili J“ – kaasaegse tantsu valdkonnas veenvalt ja küpselt esitatud ning selget narratiivi kandvad dramaatilised rollid. (Tallinna Tantsuteater)
Mart Kangro lavastustega „Homset oodates“ ja „samm lähemale“ – järjepidevust hoidvad, loomingulised ja selge kontseptsiooniga lavastused, mida iseloomustab jäägitu pühendumine ja ausus.


Muusika-, balleti- ja tantsulavastuste žürii eriauhind
Ansambel „Resonabilis“ ja Ott Aardam – Kristjan Kõrveri kammerooperi „Raud-Ants“ omanäolise lavastusliku teostuse ja nõudliku muusikalise partituuri ettekandmise eest. (Mustjala Festival, Saaremaa Ooperipäevad)
Ooperi „Proua Elsa“ trupp – Vselovod Pozdejevi kammerooperi „Proua Elsa“ muusikaliselt nüansirikka esituse eest. (Pille Lille Muusikute Fond)
Aivar Kallaste – peenelt nüansseeritud ja isikupäraste karakterrollide esitamine eri žanrilistes lavastustes: „Totu kuul“, „Kaunitar ja koletis“, „Kuldvõtmekese lugu“, „Cabaret“. (Teater Vanemuine)
Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi ja Riina Maidre lavastus „Püha öö“ – isikliku ja kodu valdkonna edukas toomine lavale, harva ettetulev põlvkondadevaheline side etenduskunstis. (Kanuti Gildi SAAL)


TEATRITÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Külli Root (esinaine), Sirli Bergström, Liina Unt, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Iir Hermeliin

Lavastust ettevalmistavas kategoorias
Revo Koplus, Kanuti Gildi SAALi tehniline juht
Augusti TantsuFestivali tehniline juht, paljude eri žanriliste lavastuste kaaslooja valguskunstniku ja tehnilise teostajana.
Annika Aedma, NUKU teatri nukumeister
Suurepärase tunnetuse ja silmaga nukumeister – kunstiteoste looja, anatoomiate meister, andekas ilmete voolija, töökas kehade valmistaja, osav kestade viimistleja.
Dmitri Mjatšin, Vene Teatri metallitööline
Töötab Vene Teatris keevitajana 1999. aastast. Valmistab kõik dekoratsioonide metallkonstruktsioonid, kõik lavastuste dekoratsioonides mehhaniliselt liikuvad detailid. Osales vabatrupi „Teine Teater“ kõikide lavastuste loomisel. Vene Teatri ja AudioKinetica koostööprojekti „Cyclotron“ üks loojatest. Mitmekülgselt andekas, leidlik ja vastutustundlik metallitööde meister.
Etendust teenindavas kategoorias
Argo Valdmaa, Endla Teatri videomeister
On toonud uut hingamist teatri tehniliste võimaluste maailma ja seeläbi lavastusi oluliselt rikastanud. Alati otsiv ja uute arengutega kursis hoidev loovtehnik. Ta on teatris juba 5 aastat ning on oma uuendusliku meele ja hooliva suhtumisega paljudele eeskujuks. Kolleegipreemia 2012 laureaat.
Karin Tetsmann, Eesti Draamateatri vanemrekvisiitor
Paarkümmend aastat teatritööd, loominguline partnerlus kokku mitmekümne nõudliku kunstniku, lavastaja ja etenduse juhiga, näitlejatest rääkimata; kõige erinevamate ajastute esemeid koondav hinnaline rekvisiidiladu; eksimatu erialane asjatundlikkus koos heade ajalooteadmiste ja stiilitajuga. Tema teadmiste ja koostöö abil on kujundatud mitte ainult sadu Eesti Draamateatri lavastusi, vaid ka arvukalt teiste teatrite lavasid, projekte ning filme.
Oliver Kulpsoo, Von Krahli Teatri valguskunstnik
Meeskonnamängija, väljakujunenud loojavaimu ja rafineeritud silmaga kunstnik, kes kaitseb Siioni lõvina oma isikupärast käekirja, prožektoritega kirjutatud poeemi, mis tõstab lavastuse teatripõrandast lahti ning laseb tal peegelduda pilvedel.
Haldus- ja administratiivtöötaja kategooria
Jüri Kruus, Rahvusooper Estonia heliplaatide restaureerija, teatrilooliste raamatute koostaja, inspitsent
Töötanud Rahvusooper Estonias aastast 1965, alates 1970 ooperi- ja balletietenduste inspitsiendina. Restaureerinud üle 160 LP, CD ja helikasseti eesti lauljate, näitlejate, instrumentalistide, dirigentide ja ooperite salvestusi (sh. Miliza Korjus, Milvi Laid, Tiit Kuusik, Georg Ots jt.), olnud enamasti ka koostaja, kujundaja ja annotatsioonide autor. Tutvustanud nii Eesti kui ka maailma tuntud lauljaid, instrumentaliste ja oopereid perioodikas, raadio- ja telesaadetes, videokavades, RO „Estonia“ Talveaias, juubeliõhtutel teatrisaalis, Peterburi, Moskva, Kiievi, Odessa, Samaara, New Yorgi ning Sydney raadiosaadetes, loeng-kontsertidel Peterburi Teatri- ja Muusikamuuseumis.
Roland Leesment, Endla Teatri haldus- ja tehnikajuht
Teatrihoone, -varade ja -tehnika eduka ning kindlameelse korrashoiu, renoveerimise ja arendamise eest 2013. aastal.
Kadri Tikerpuu, Nargen Festivali korraldusjuht
Suuremahuliste Nargen Festivali projektide juhtimine, millest võib esile tõsta Kreegi päevad Haapsalus, Pärdi päevad Tallinna kirikutes ja ooperi „Valgustatud pimedusejünger“ Noblessneri Valukojas. 

Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil, Tallinna Linnateatris

Eesti Laul 2014 - I poolfinaal

Ma pole veel ühtegi, peale Lenna laulu jõudnud sellel aastal Eesti eurolauludest jõudnud kuulda. Seega praktiliselt puhas leht... FBs on küll kõvasti kritiseeritud

Lühiülevaade arvamustest:
1. Amazing - Tanja

Amazing tõesti, et Tanja suudab laulda sellise häälega samal ajal tantsides. Ja kui hea koreograafia veel seejuurest! Tõeline üllatus... kui sellised laulud ja esitused nüüd järgnevad, siis tuleb päris kõva võistlus. Vajaks mingit tugevat produtsenti, et laulu veel lihvida, aga euroopa raadiod ilmselt mängiks seda küll. Millegipärast meenub esituses Loreeni esitus. Tanja vastused saatejuhi küsimustele olid päris andekad :)

2. Flame - The Titles

See laul, ega ka ülitõsine pingutav esitlus ei lähe kohe üldse korda. Kui tõsiselt pingutada, siis peaks olema ka tulemus vastav, aga paraku see nüüd küll finaalkohta väärt ei ole. Igav laul ja igav esitus, mille kohta polegi rohkem midagi öelda.

3. Resignal - Wilhelm

Päris mõnus hääl on naislauljal, aga laul ise tiba igav ja hajuks kindlasti massi ära. Kohati tundub jälle huvitavaks muutuvat, aga siis jälle tasapaks. Raske suhestuda selle lauluga, kas see nüüd meeldib või mitte. Võibolla see tunne omakorda räägib siiski selle kasuks, et laulud on midagi...

4. Solina - State of Zoe

Jälle hea naishääl, ega laululgi muud viga pole kui see, et massidele see küll peale ei läheks... vähemalt mina usun nii. Midagi 80ndate mustade muusikast... soul... minule isegi natuke meeldib.

5. Sandra - NimmerSchmidt

Ometi eesti keeles üks laul... kohe lisapunktid selle eest ka! Kahju, et esitus ei ole laulu vääriline, muidu võiks see laul isegi läbi lüüa. Esitajad on kuidagi tülpinud ja ei tahakski seal olla... Laul siiski päris okei.

6. Maailm on hull - Vöörad

Yesss... eesti keeles jälle... räpp ka... natuke nagu 90ndasse oleme jõudnud, aga üldsegi mitte kõige hullem. Showd ka natuke taustaks, kuigi kõik eetris näha polnudki. Meesräppar ja võimsa häälega naine... selline tüüplaul... Aga esitajatest on kontrastina näha, kuidas nad tahavad läbi lüüa ja see on postiivne.

7. Maybe-Maybe - Super Hot Cosmos Bllues Band

Päris huvitav algus, ebaeestilik isegi, aga lõpuks tüütab natuke kahjuks ära. Siiski annaks seda ehk produtseerides natuke kõpitseda. Tekkis huvi, mida see bänd tulevikus võiks teha... ainest neis justkui oleks.

8. Kus on Exit? - August Hunt

See bänd on selle laulu ka juba varem teinud.... plagieerib iseennast... mitte, et see juba esimesel korral hea oleks olnud... nüüd on see vaid hale vari eelmisest... kuidagi ebameeldib esilaulja. Ei oskagi sõrme peale panna miks, aga siiani kõige kehvem poolfinaali laul.

9. Tule ja jää - Kõrsikud

Kolm kõrsikut, kes näevad rohkem maisikepikeste moodi välja :) Laul, mis on väga eestilik ja läheb meile endale peale, aga suurel eurovisioonil jääks ilmselt punktideta... midagi armast on selles siiski ja Bonzo hääl on ikka väga-väga hea. Seega kui see võidaks, saaksime ehk ise olla rõõmsad, aga läheksime kindlasti Eurovisioonile kaotama... dilemma... kas olla rahul iseendaga või loota, et Eesti saaks ka suurel eurovsioonil poolfinaalist edasi...

10. Supernoova - Lenna

Eelvooru parim laul tuli siis viimasena. Kahju, et üle-eelmisel aastal Lenna (Supernoovast) parem laul jäi teiseks... Supernoova pole nii higepugev, ent terve võistluse mõttes ikka neist 9st varemkõlanust peajagu üle. Lenna ise ka nii sümpaatne ja praegusel hetkel hoian igatahes neile pöialt.

Muidu oli saade päris ok, kuigi FBs kõvasti jälle kritiseeritakse. Raske on ju nalja teha... Kalmet ja Oja said sellega siiski päris hästi hakkama, aga kolmas mees minule ei meeldinud. Bänditegemises on ta andekam ja ehk sobis ta sinna lobisema ka, aga mõned tema ütlused olid natuke liiga üle piiri ja antinaljakad, kui nii võib öelda...

Minu TOP5, kes võiks finaali pääsed on selline:

1. Lenna - Supernoova
2. Kõrsikud - Tule ja jää
3. Tanja - Amazing
4. NimmerSchmidt - Sandra
5. Super Hot Cosmos Blues Band - Maybe-maybe

Vahepalaks pakutud klounide eurolaulude popurrii oli päris hea ja andekas :) 3 teatri - Draamateater-Linnateater-Vanemuine esindajate koostöös - Jan Uuspõld, Maiken Schmidt ja Ott Sepp... päris muhe vahepala :)

Finaali pääses minu 5st lemmikust 4. NimmerScmidt-i asemel Wilhelm., mis oleks mul ehk 6ndal kohal olnud...
Eredat võidulugu just polnud ja saate lõpus kõlanud teise poolfinaali laulude lõigud tundusid kokkuvõttes palju nõrgema poolfinaaline. Kuigi üldtasemel polegi midagi eriti viga, siis kahjuks on see kõik natuke tasapaks.
Hetkel ma tahaks, et Lenna ja Tanja vahel toimuks finaal...

Utoopia rannik. I osa. Teekond - Tallinna Linnateater/Eesti Draamateater

 

 

Priit Pedajase Stoppardi mugandus ja lavastus on üks minu kolmest 2013.aasta lemmikust teatrielamusest. Võimas lavastus paljude (päriselt ajaloost pärit) karakteritega. Lausa kahe pealinna teatri jõul tehtud... oli ka eelmise aasta üks oodatumaid... ja oligi ootamist väärt lavastus ja lavalugu... Etterutates võib öelda, et minu jaoks oli see Linnateatri Põrgulaval nähtud, Stoppardi triloogia esimene osa lavastusena ka tunduvalt tugevam kui tema järg Draamateatri suurel laval. Kuigi mõlemad on nägemist väärt (lähen kevadel vaatama ka Vanemuise ja Ugala koostöös valmivat 3.osa) ja mõlemas on palju komponente, mis naudingut pakuvad, aga teises osas tõusis lavastusest endast tugevamakski komponendiks minu jaoks hoopis Priit Võigemasti ja Mait Malmsteni huvitav duett-duell. Samas tuleb märkida, et lavastusi on võimalik võtta ka kui erinevaid lugusid ning nende järjepidevus pole otseselt oluline, kuigi huvitav oli ka jälgida mõnede mõlemas osas olevate karakterite järgsust (mõnede tegelaste puhul pole tegelikult ka näitlejatevalikul tegelikult üldse mõeldud). Siiski võis mingil määral mängida rolli minu jaoks ka see, et nägin esimest osa enne teist. Olen kuulnud, et paljud, kes teist osa on näinud enne esimest, eelistavad just nimelt teist osa esimesele... Kuid just eriti lavastuslikus mõttes tahaksin kiivalt vastu vaielda. Samas huvitavaid rolle jagus mõlemasse tükki ja palju. Mitmed kunstilised lahendused olid samuti erineva tunnetusega, kuid mõlemad väga ilusad ja õnnestunud.

 

 

Linnateatris nähtud esimene osa on tugeva atmosfääritunnetusega. Tegelikult ju Stoppard on Tšehhoslovakkias sündinud, ehk omab selles mõttes ka nö. ida verd, seega pole ime, et ta nii ehedalt vene klassikat meenutava näidendi on suutnud kirjutada... eks loomulikult... ega see verest tulene... ikka talendist :)

Tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844, ehk Puškini ja noorukeste Turgenjevi ja Dostojevski ajastul. Mõned suurkujud leiavad tee lavale ka nii iskus kui ka lihtsalt jutu sees. Põhitegevus toimub Premuhhino mõisas, kus noor kirjanikuhakatis, uljas ja hoogne Bakunin elab koos oma vanemate ja nelja õega. Kuid tegevus toimub ka linnas ja see kohtade vahelduvus teatrilavale tuua on üks suuri lavastajaõnnestumisi.

 

Ilusad kostüümid, uhked soengud, kõrgklass ja teenijad... teate ju küll seda kostüümidraama-žanri... Õdedel käivad kosilased, õhus on romantikat, melodraamat ja ajastustandarditest tingitud keerulisi suhteid. Kuid samas ka aatelisust, isamaalisust, vene hinge ja noormeeste nooruseuljust ning eluvalikuid. Seda kõike läbi sõbra-, armu- ja peresuhete... aatelisuse ja ajastulikkuse prismade...

 

 

Pedajas on tõeliselt ilusti lavastanud selle loo. Ilu on kindlasti üks märksõnadest sellele lavastusele tagasi mõeldes. Kirjandus ja kirjanduslikkus samuti. Isegi aastate ja aastaaegade vahetumine, mida üks tegelastest numbriplaadiga lavale toob, mõjuvad kui peatükid. Tegevuskohtade vahetumine ühes ja samas teatrisaalis toimub sujuvalt ja õhustik ning just nimelt ajastutunnetus tõmbab endasse mängleva kergusega, mis annab aimu korralikult läbimõeldud ja hoole ning armastusega tehtud lavastusest. Tükk on täiesti Põrgulava Nüganeni ja Šapiro võimsatele lavastustele Pedajase poolt antud vääriline jätk.

 

 

Ja oh kui huvitav on näha kahe hea teatri näitlejaskonna koosmängu! Karaktereid on palju ja tegelasi veelgi rohkem. Sellepärast ma ei hakkagi kõikidel neil peatuma. Absoluutselt kõik teevad head rollid, olgu siis suuremad või väiksemad, aga tahaksin neist kõige erilisemad siin veel eraldi välja tuua. Tõnn Lamp on saanud mängida üsna ebameeldiva MIhhail Bakunini rolli ja kummalisel kombel minu meelest just need maneerid ja see olemuslik osa tema mängustiilist mis just minule ei meeldi tema mängus tavaliselt, mängivad sellele rollile lausa ideaalselt kaasa. Tõnn teeb ärritava kuid samas väga tabava rolli, millel on laval elluärkamiseks vajalikud kihid täiesti olemas. Üliõhinus, kiire ja lahmiv liikumine, kerge ülemängimine, kõik loovad tema karakterist just sellise noore vene mehe karakteri, kes tahab pea ees tormata sinna kuhu ta parajasti minna soovib - uljas kuid samas natuke ka rumal ja isepäine. Temale tasa- ja vastukaaluks Alo Kõrve on märksa rahulikum ja rohkem jalad maas tüüp. Kersti Heinloo ja Külli Teetamm dramaatiliste vanemate õdedena ja Ursula Ratasepp ja Marta Laan kekslevate nooremate õdedena on kõik ilusates kostüümides ja õhkavad armastuse järele. Seda on nende ümber, nende mõtetes ja igas hingetõmbes... Jah, ka noorematel...

 

 

Võimas pereisa Ain Lutsepp on ehe ja sobivalt suursugune mõisahärra ning ühtlasi tähtis ja mõjuvõimas pereisa, aga Draamateatri meestest teeb vast kõige tugevama rolli seekord hoopis Taavi Teplenkov haiglase ja vaese kirjanduskriitik Belinskina. Pääru Oja, kes samuti kirjanduskriitikuna üles astub, teeb viimasel ajal äravahetamiseni sarnaseid rolle (näiteks "Orvud", värske "Vennas", "Biloxi blues" ja samuti siin "Utoopia rannikus"), kuid sellel hetkel oli see tema "stiil" veel võrdlemisi värske ja tegelikult minule see keelega oma sisepõse vastu hõõrumine ja sivkade väljasülitamise moodi ptüitamine veel endiselt sobib, eriti kuna see on siiani sobinud ka tema karakteritega. Ülle Kaljuste ja Sandra Uusbergi Beyeri proua ja preili... eriti Sandra uhke preilna jääb meelde. Lisaks veel terve rida uhketes ja uhkemates kostüümides (kunstnik Liina Unt vääriks kindlasti Teatriliidu aastapreemiate jagamisel äramärkimist) mehi, poisse, naisi ja tüdrukuid, kellest mainimata ei saa jätta ka Jaan Rekkorit ning millegipärast ka pisikeses rollis Kalju Orrot, kes nende numbriplaatidega ajaratast muudkui edasi veeretas ja Piret Kalda oma viimasel ajal leitud natuke teistsuguse, pisut ehk ka koomilist särtsu sisaldava särinaga mõisaproua Bakuninina.

 

 

Valgusega antakse värve ja tunneteskaalat saali. Kalle Karindi valguskaart on tugev lavastuslik osa. Näiteks sinisem toon loob külma või vaesuse tunnet. Kollasem soojemat, päikselisemat... see kõik peegeldub Põrgulava seintelt ja peeglitelt vastu. Ühel hetkel tegelased ka näiteks "uisutavad" tükis, teises loob hoopis hämarus hubasust või hoopis haiglast õhkkonda - kuidas parajasti vaja. Kunstnikutöö, eriti kostüümide osas on tipptase (eriti meeste kostüümid pole ju tavaliselt erilist fantaasiarikkust nõudvad, aga siin on selgelt ka nendega kõvasti tööd tehtud), aga ka üldine kunstiline pilt loob seda ilu, millest siin juba korduvalt maininud olen. Betoonsaal ei mõju nii kivise ja staatiliselt külmana, tänu mööblile, peeglitele ja puitdetailidele ja -ornamentidele.

 

 

Kui päris aus olla, siis väga palju mõtlemisainet see tükk ei andnudki. Jah, võib ju polemiseerida kirjanike, loojate ja kriitikute üle. Ajastu- ja armastusteemadel või au ja austuse, valikute ning karakterite üle, kuid sedapuhku polnud siin kõiges selles midagi uut. Samas ei peagi olema, sest see tükk oli rohkem hetkeemotsioonidel mängiv ja just elamuslik seal saalis kohapeal lugu, mängu ja lavastust jälgides. Andis see ju ka aimu tollaaegse vene intelligentsi elu-olust, kuidas neisse suhtuti ja kuidas nemad suhtusid oma emakesse Venemaasse. Kuidas aeg, ühiskond ja armusuhted neid mõjutasid. Mitmele karakterile oli võimalik kaasa- või vastu elada.

 

 

Nagu mu jutust ka ilmselt siin saab aimu, siis muidugi praeguseks hetkeks, kui on juba üle 10 kuu kulunud selle lavastuse nägemisest, on ka siinsed emotsioonid juba paljuski lahtunud ning välja olen suutnud tuua vaid selle, mille olen endaga kaasa võtnud elamusest. Kuna ma väga palju pole ka sisule pidanud järele mõtlema, siis väga palju on ka meelest läinud. Kuid väga eredalt on meeles nii mõned lavastuslikud nüansid kui ka mitmed näitlejatööd ja isegi stseenid, sh. tugevad monoloogid. Õnneks on olemas need suurepärased fotod, mida muide leidub veel hulgaliselt Linnateatri kodulehelt lisaks ja nende abil saab ehk võibolla ka kõige paremini just selle õige tunnetuse tükist kätte. Kui ikka sellised kostüümidraamad ja klassika või klassikalikud lood ja lavastused meeldivad, siis see on väga õnnestunud ja kindlasti ei tule kahetseda selle vaatama minemise valikut.

 

 

Hinnang: 5 (ilus, intellektuaalne, ajaloolise tagapõhja ja ajaloost tuttavate tegelastega, mänguliselt ja huvitavalt lavastatud, põneva ja erilise näitetruppiga tõeliselt hästi mängitud rollide ja põnevate karakteritega tükk. Suursugune ja ambitsioonikas. Mõjuv ja emotsioone ning loole ja tegelastele kaasaelama panev - no mida veel ühest teatrielamusest oodata... Priit Pedajas lavastab muidu ka kuidagi puhtalt ja selles mõttes ta isegi üllatas oma mitmete mänguliste lahendustega. Mina soovitan küll üsna julgelt. 3 ja pool tundi puhast teatrinaudingut. Võimas1)

 

 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Utoopia rannik. I osa. Teekond

Tom Stoppard / Priit Pedajas

Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri ühistöös jõuavad lavale Tom Stoppardi triloogia "Utoopia rannik" kaks esimest osa, selleks segavad teatrid trupid ja vahetavad lavastajad:  9. märtsil esietendub Linnateatris näidendikolmiku esimene osa "Teekond" Priit Pedajase lavastuses ning teine osa "Laevahukk" poolteist nädalat hiljem Draamateatris Elmo Nüganeni lavastuses. 

19. sajandi alguses kasvab Venemaal üles terve põlvkond noori, kes vaimustub saksa filosoofiast, prantsuse romaanidest ja Puškinist. Pärast dekabristide ülestõusu 1825. aastal kehtestab tsaar Nikolai I tugeva tsensuuri raamatute ja ajakirjade avaldamisele. Hoolimata tsensuurist kihab ja pulbitseb Venemaa ideedest. Noorukesed Aleksandr Herzen ja poeet Nikolai Ogarjov on vaid 12- ja 13-aastased, kui tõotavad pühendada oma elu tsaari diktatuuri vastu võitlemisele. Moskvas ja Peterburis hakkavad ilmuma uued ajakirjad. Ühes neist avaldab filosoof Pjotr Tšaadajev kuulsa kirja Vene mahajäämusest, mille tagajärjel ta hulluks tunnistatakse. Isegi arreteerimised ja maapakku saatmised ei suuda ära hoida ülemaalist värisevat tundmust, millel Stoppard laseb kõnelda läbi Herzeni suu: “Nüüd sa ei saa saapapaelu ka osta, ilma et müüja ei küsiks sinu arvamust eksistentsi olemuse kohta.” 

“Utoopia ranniku” esimese osa “Teekond” tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844. Näidendi keskne tegelane, tulevane anarhistlik mõtleja Mihhail Bakunin, kasvab koos nelja õega idüllilises Premuhhino mõisas, 200 kilomeetrit Moskvast loode poole. Bakuninite majas käivad suviti nii tütarde kosilased kui ka noore Mihhaili intelligentidest sõbrad. Vaatamata isa meelehärmile suundub energiline ja elujõuline Mihhail üha enam sõdurielust ühiskondlikku ja kirjanduslikku tegevusse. Bakunin sõbruneb kriitik Belinski, luuletaja Stankevitši, Herzeni, Turgenevi ning teiste Venemaa tulevaste ärksate mõtlejatega – terve ajalooliste suurkujude plejaad, keda kehastavad Draamateatri ja Linnateatri selleks puhuks loodud ühistrupi näitlejad.

Tõsielusündmustele tuginevat Tom Stoppardi näidendit võib võtta nii iseseisv a kibemagusa oodina noorusele kui ka eelmänguna sündmustele, millest jutustavad “Utoopia ranniku” järgmised osad.

Teatrisõpradele teadmiseks aga, et triloogia esimesed kaks osa teatrilaval on mõistetavad ka eraldiseisvalt. Seetõttu ei ole oluline vaadata ära esmalt esimene ja seejärel teine osa, vaid seda võib teha ka vastupidises järjekorras. 

Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja suitsetatakse.
 

Priit Pedajas (Eesti Draamateater)

LAVASTAJA 

Anu Lamp 

TÕLKIJA

Liina Unt 

KUNSTNIK

Kalle Karindi

VALGUS

Laine Mägi

KOREOGRAAF

MÄNGIVAD

Ain Lutsepp (Eesti Draamateater), Piret Kalda, Külli Teetamm, Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp, Marta Laan (Eesti Draamateater), Liis Lass, Indrek Ojari, Kalju Orro, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Taavi Teplenkov (Eesti Draamateater),Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja (Eesti Draamateater), Märt Pius, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Andres Raag, Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater),Sandra Uusberg, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater), Veiko Tubin, Kristjan Üksküla, Allan Noormets

Esietendus: 9. märts 2013

Etendus kestab: 3 tundi 30 minutit
Mängukoht: Põrgulava