kolmapäev, 29. november 2006

Kolm filmi pöffilt: El laberinto del Fauno, Quinceanera ja Knallhart


El Laberinto del Fauno, ehk maakeeli Paani labürint - šokeeriv muinasjutt - õudusfilm täiskasvanutele. Šokeeriv nii ilu kui toimuva pärast. Imeilusad värvid, head efektid, öökima ajav vägivald, vapustavad näitlejatööd - mida Sa hing veel ootad Guillermo del Toro õudusdraamalt? Film on nii lummav, et see vägivald ning näiteks pudelipõhjaga inimese näo sisse peksmine šokeerivad topelt tugevusega. Samas see ilu on nii maaliline, et võib tõeliselt seda teost nimetada filmiKUNSTIKS.

Sergi Lopez-e ilge natsikapten on näideldud temale omase fanatismiga. Ivana Baquero, kelle pisike Ofelia saab kolm ülesannet ning õnnestunult või siis vähem õnnestunult üritab neid Fauni meeleheaks täita, on samuti usutav. Temast hakkab tema lollusest hoolimata kahju. Šokielemendid tulevad ka nii ootamatult, et see annab lummust sellele filmile veel juurde. Ma olen tegelikult ikka veel nii lummatud ja selle visuaalse ilu vapustuses, et ma ei oskagi normaalset teksti selle filmi kohta genereerida. Kindlasti üks aasta parimaid filme. Kõigele lisaks veel Mehhiko selle aasta oscarisaadetis. No, usun, et koht viie kandidaadi hulgas peaks olema enam-vähem kindel. Hinne 5-
FYC: Best foreign language film, Best make-up, Best supporting actor (Sergi Lopez)





Pole täna kuidagi seda kirjutamise tuju ja inspiratsiooni, natuke sunniviisiliselt neid siin kirja panengi, sest nii palju on kirjutada ja muidu jääb osalt asju üldse mängust välja...



Quinceanera on draama tütarlapsest, kes jääb neitsilikult rasedaks enne 15 aastaseks saamist. No, natuke jälle sinna mehhiko seepide kanti - kuid siiski mitte. Tegemist on tõesti südamliku ja eba-ameerikaliku filmiga. Paremas mõttes noortekaga. Juurde on toodud ka kõrvalliinid sugulaspoisist ja tema homosuhetest ülevalt naabritega. Samuti sugulase 15- aasta täitumis pidustustest. Nagu filmiga seoses aru võib saada, on seal kandis maailma tütarlaste 15- sünnipäev omamoodi verstapostiks. Et siis saab niiöelda tütarlapsest naine. Peategelane tundub tõesti olevat küps ja asjalik. Tegelikult selles filmi tunduvadki täiskasvanud nagu rumalamad kui lapsed. Igal juhul hea ja huvitav film. Hinne 4.



Kolmas pöffi film, mis tegelikult minu jaoks oli esimeseks Pöffil või täpsemalt just filmi festivalil vaadatud film (Kinomajas), on Knallhart, ehk Karm värk.


Karm värk tõesti. Lugu poisist, kes satub karmi tänavamaailma. Karmimasse kui keskmine noor. Rikkurist kasuisa lööb poisi koos emaga kodust välja ja sellepärast satuvad nad rikkurite rajoonist Berliinis (?) kuhugi, kus elavad tavalised inimesed. Uues koolis satub ta osaliselt ka selle tausta tõttu kiusu alla. Samas teisalt kaasatakse ta narkokulleriks ja seeläbi saavutab respekti ning saab endale kaitse. Elu teelt kõrval viib siiski üha rohkem karmimale teele.


Millegipärast meenutas see mulle paari aasta tagust Norra filmi Uno, mis minuni küll ETV vahendusel alles mõni kuu tagasi jõudis. Selline karma tänavanoorte jagelemine, kus ka "suured" inimesed sekkuvad. Igal juhul ei teadnud arvata, mis edasi saab ja kuhu kohta see kõik välja viib. Tõeliselt huvitav action - parimas euroopa stiilis. Sakslased kohe oskavad selliseid asju teha...Hinne 4, võibolla isegi plussiga...

Masendus

Mingi suuremat sorti melanhoolia on jälle peal. Kas see on sügisväsimus? Rahatus? Töömured? Kõik see jama vanematega? Või see, et arvuti läks tuksi? Mitte ei saa aru. Päev päeva järel läheb tuju kuidagi allapoole. Ja ei oska sõrmega osutada, milles on jama.

Pöff ju käimas...
Täna teatrisse Gösta Berlingi saaga -t vaatama...
Laupäeval Ugalas Marilyn...
Täna homme peaks palk ka laekuma...
Homme ja ülehomme trenn...
Arvuti saab täna kätte, kuigi tühja kõvakettaga...
ja mis kõige tähtsam - tervisel ja tervel perel pole nagu hetkel midagi hullemat viga...

Võibolla on siis ikkagi see sügis mis ei taha talveks üle minna...ei, see ei saa ka põhjuseks olla, sest tore kui ei ole nii külm, et torud ära jäätuvad. Järelikult ikkagi see maksmata lasteaiaarve, maksmata lapse trenn, see, et ei saa pöffi jaoks raha kulutada ja see, et on vaja see pagana aruanne ära teha ja ära viia...jah, see peab olema see...ja jõulud ka ju tulemas...

Mu arvuti hüppas pange...

Ärge kunagi ostke endale Fujitsu Siemens läpakat. Kõvaketas oli praak ja kogu inf läks küberkosmose avarustesse. Kõvakettalt ei pidavat enam midagi kätte saama...
Samaga kuulsin ka teistelt inimestelt karmi kriitikat Fujitsu Siemens läpakate kohta. Oh kuidas ma nii ämbrisse võisin astuda. Oleks pidanud vähem usaldama ja tegema ka varukoopia tähtsamatest fotodest ja dokumentidest. Oh mind lolli. Ja ometi olid kõik hoiatussignaalid olemas - prügikasti visatud asjad kadusid kõvakettalt alles pärast restart -i, wireless ei töötanud kohe pärast ostmist, view kaudu ikoone järjestades käitus ta imelikult ja nii edasi ja nii edasi.....
Nüüd tuleb hakata viimast aastat taastama...hea, et blogiski vähemalt midagi alles...saab siitki mõned fotod...ja mis sellest kasu, et garantii all saab remonditud. Ok, mõned kroonid jäävad tasku, ega tähtsaid faile ei saa ma enam kunagi tagasi...KRT

teisipäev, 28. november 2006

Miks ma pole vanematega samal lainel? Kurb.

Ma ei saa oma vanematega läbi. See teeb nii kurvaks. Selline pidev ebamugavustunne, mis vaadates nende numbreid mobiilil vilkumas tekib, see ajab juuksed halliks ja naha närvidest kupla.

Aga tegelikult ma ju tahaksin, et mul oleks nendega normaalne suhe. Et helistada korra nädalas ning sünnipäevadel & pühade ajal kokku saada. Rääkida toredatest asjadest, kultuurist ja lastest. Et keegi ei oleks viinalembeline, ega selja taga ilge ja paha, kõik teaksid vähemalt teineteise nime ja ei mõtleks oma tagaajus, et oh kui see või teine inimene oleks hoopis keegi kolmas. Kui poleks vajadust olla üleolev ning olla päriselt ka huvitatud teisest inimesest ja tema käekäigust. Armastada lapsi nende enda pärast, mitte sellepärast, et on vaja teiste ees mingit žesti teha.

Oh, oleks mul endal nii palju mõistust, et mu lapsed tahavad täiskasvanuna minuga hästi läbi saada ja tahaksid minuga suhelda ja neile oleks minust kasu!

Aga lastest rääkides...
Ameerika president on Eestis esimest korda külas. Esimest korda üldse kogu ajaloo jooksul külastab meie riiki Ameerika istuv president. Patrikule rääkisin eile pikalt laialt lasteaiast koju minnes, et kes Bush on. Kodus kui mu naine temalt siis küsis, et mis maa president see Bush on, ütles Patrik, et Inglismaa oma :)

Kristin ei armasta emapiima asemikku. Talle peab ploomi mahlaga seda segama, et lurr alla läheks. Aga ta alati naeratab kui talle otsa vaatan. Nii nunnu!

Serru on õnnelik, et Bush tuli - neil jäeti kool sellepärast ära. Tema poolest võiks Bush iga nädal käia.

Bushuhaisuline mõrvalugu

Jah, ma tunnistan üles. Mina olin see mõrvar. Ma olen süüdi. Palun kergemat karistust, sest tunnistan ausalt kõike kohe üles.

Mina lõikasin noaga tükid...
ja sidusin niidiga...
ja pärast, kui laipu koristasin tundsin vastupandamatut naeru rõõmust hõisata. Laibakotid leidsid oma otsa prügikonteineris. Olgu prügi neile kerge!

Jah, juustuvorstiga püüdsin kaks hiirt kinni. Ühel oli nina veel vorsti küljes kinni, aga toss oli küll mõlemal väljas mis väljas.

Kui siis hommikul tööle läksin oli terve linn Bushuhaisu täis...

esmaspäev, 27. november 2006

Siis kui maailm magab veel...

Proovin esimest korda You tube-ist üht videot ise Teiega jagada....

tegemist CD-ga, mis autos vist sellel aastal kõige rohkem mänginud. Ja sealt üks paremaid laule, kuigi mitte parim.



Siis kui maailm magab veel
Hele Kõre ja Kristjan Kasearu esituses

Ma tuulte keelest aru vist ei saa,
kuid arvan, et nad tahtsid kutsuda
mind sinu juurde, et ma näeksin
sinu nukrust ja et saaksin
kordki sinu huuli suudelda.

Ma vihma keelest aru vist ei saa,
kuid arvan, et ma tean, miks sajab ta,
et igatsust mu hingest pesta,
kauem see ei või ju kesta,
peita püüab ta mu pisara.

Ref:
Siis kui maailm magab veel,
linnuteel taas hõljume,
vaid me kaks, ei keegi muu,
saladust teab tõusev kuu
Kui nüüd sa läed, siis tea,
et jääd mu hinge igaveseks sa,
sest siin, mu sees, on süttind leek
ja kustutada seda ma ei saa.

Me päiksetõusust aru vist ei saa,
miks kogu ilu peab ta lõhkuma
ja öösse maha jäävad hetked,
meie kahe salaretked,
ainsad, mille nimel elada.

Refr.
Siis kui maailm ...

Eelmise nädala filmid

- Nomad ***
- Volver ****
- Lady in the water ***
- State of mind *****
- You, me and Dupree **
Nomad on käesoleva aasta Kasahhi oscar-saadetis. Jah, just selle sama riigi, mille viimase aasta suursaadikuks maailmale on olnud Borat. Tegemist on üliambitsioonika visuaalse extravaganza -ga. Kasahhid on kutsunud oma filmi näitlema paar maailma niega filmistaari, nagu näiteks Jay Hernandez, Kuno Becker ja Jason Scott Lee. Sisuks tükike rändrahva ajaloost ja sissejuhatuse ning lõpetuse on riigi president Nursultan Nazarbajev ise kirjutanud. Seegi näitab millise poliitilise ja ajaloolise tähtsusega on antud film. Filmi sisuks on lugu suurest juhist kelle poeg peab kasvama isast eraldi, et ta ellu jääks. Pojal on hea sõber, kellega täiskasvanuna lähevad teed lahku. Filmi lõpuks muidugi viivad nii sõprade kui isa ja poja teed jälle kokku. Ehk siis sisu sellisel asjal suuremat nagu polegi. Rohkem madin ja meeste-wärk. Mingi love-story in ka sisse tikitud, kuid see ei oma suuremat kaalu. Kummaliselt hästi sobivad need näitlejad sinna teise rassi inimeste sekka, nagu oleksidki osa sellest rahvast. Oscari rahvas on ärritatud, et kuidas see film üldse kvalifitseerus, kui ta on inglisekeelne. Minu nähtud versioon oli igatahes vene keeles. Kuigi inimeste suud liikusid hoopis teises taktis. Oscaritele tavaliselt meeldivad sellised visuaalselt ilusad filmid. Tihti pole sisukus neile seal kõige tähtsam. Seega selle filmi edu on raske hinnata. Minu jaoks ta väga kõrgele ei platseeruks nende filmide hulgas. Hinne 3.
Almodovari viimane film jõudis ka siis lõpuks minuni. Küll ma tahtsin seda Sõprus -esse vaatama minna, aga kuidagi ei olnud aega ega võimalust. Nüüd siis lõpuks koduse DVD ekraanilt ikkagi. Almodovariga on alati selline üllatus-efekt, et ei tea mida ta kokku on kirjutanud ja filminud. Sedapuhku siis selline mehhiko-seebi stiilis suhetepundar, mille sees on viis naist - nii elavaid kui "surnuid"...
See kui Su ema on Su õde või midagi sellist - see mulle kohale ei jõua. Ja minu meelest ongi selle filmi dilemma see, et osalt peitub kogu ta sisuline lahendus mingis sellises haiges loos. Kuid samas, mis puudutab surnud ema...see oli väga hea! Seega puntra sisu on filmis nii positiivseks kui negatiivsekis küljeks. Küll aga on nauditav Cruz-i mäng. Samuti ka kogu säravate hispaania näisnäitlejate ansambel. See tunnetus, mis on näha, kuidas Cruz suhtub oma vanatädi nääbrinaisesse ja mõned muud detailsed nüansid, mis ta välja mängib ning mida vaatajale ette "ameerika stiilis" ei nämmutata, annavad filmile lisavõlu. On selge, et Almodovar teab mida teeb ning ei alahinda oma vaatajat. Värve ja särtsu on nagu tavaliselt tema filmides. Sisu ehk polegi nii ebatavaline ja mitmekihiline kui tavaliselt, kuid siiski piisavalt, et ikka pika puuga keskmisele filmile ära teha. Mina jätaks nad võõrkeelsest oscarist ilma, sest sealne tase on veelgi tugevam, küll aga on vinge lavastajatöö ja naispeaosa. Hinne 4.
FYC: Best director (Almodovar), Best actress (Cruz)
Shyamalan -i filmid jagunevad minu puhul kahte lehte - kas nad on väga head, või sellised keskpärased. Halbu filme pole ta minu meelest veel teinud. Need head, mida silmas pean on Sixth sense ja Village. Lady in the water kuulub siis sinna teise kasti. Viga nagu polnudki visuaalne või näitlejates, pigem ikka selles sisus. Ja mina kui suur faabulate austaja, vajan ju tugevat sisu. Selline lugu, kus merineitsi ootab mingit lindu, kes ta kaugele ära viiks ja samas kardab mingit hunti, kes teda luurab. Ja siis mingi tola kõike seda usub ja peab ennast kaitseingliks. Pluss veel usub mingit vana hinna muinasjuttu, mille sisu täpselt selle olukorraga kokku läheb. No sorry, aga see on juba üle natuke tobe. Ootasin pidevalt, et keegi sisepiirist on ka mingi "paha", aga asjatult. Mingit huvitavat sisupööret, nagu tavaliselt Shyamalanilt oodata võib, seda ei tulnudki. Miks oh miks lubab ta endale keskpärasust? Märkimist väärib ehk muusika. Ja kahtlemata oli stsenaarium kavalalt üles ehitatud, sest tegemist on sellise puzzle-mänguga, kus tükk tükikese haaval minnakse edasi ning selgub sisu ja selles osalevad tegelased. Hinne 3.
State of mind on esimene ja minu teada ka ainukene film, mis on lääne inimeste poolt tehtud ja filmitud on Põhja Koreas. Vapustav dokfilm, mis viis nagu tagasi lapsepõlve. Kui päris täpne olla, siis nii hull see elu meil ka polnud nõukogude ajal, nagu vaesekestel seal Põhja Koreas. Kuigi inimesed nagu tundusid olevat sarnased meie selle aja inimestega. Sotsialism ja autoritaarne poliitika ning kogu ühiskond teevad inimestest hingega nukukesed. Ja nukukesed olid ka need kaks tüdrukut, kelle ettevalmistusi kohalikeks Hea tahte mängudeks see film jälgis. Sellele lisaks, et sai tuttavaks nende tüdrukutega sai ka iamu nende suhtumisest välismaailma ja ka kodusse, sõpradesse ning oma väärtushinnangutesse. See vapustav üritus, mida Koreas peetakse ning milles osalemine on suur au, on tõeline elamus. Tegemist on juskui suure kontserdiga, kus erinevad sportlased näitavad oma oskuseid. Sportvõimlejad, keda lähemalt sai jälgida, olid pisikesest põnnist peale uskumatute oskustega. Sünkroon, võimed ja distsipliin on justkui sarnased sellega, millest kunagi räägiti vene võimlemise olümpia-koondisest. Kui ei oska saad peksa. Kui rikud midagi saad peksa. Sisemine karm suhtumine iseendasse on tuttav kui katoliku-uskliku enesepiinamine pattude pärast. Tuumapommi ehitasid nad küll valmis ning hoiavad kogu maailma pulsil oma sõrme, kuid nende enda elu pidevate elektrikatkestustega ja hallide värvidega tänavapildis on kurb ja õnnetu. Samas inimesed on soojad ja leiavad õnne ning rõõmu oma igapäevategemistest. Lapsed saavad pühendada oma aega ka muule kui internetile ja teleka vaatamisele (Seal on ainult 1 telekanal ja interneti lihtsalt pole). Huvitav, et see prantslaste ja inglaste ühistööna valminud dokfilm pole saanud suuremat kõlapinda Oscarite või muude auhindade jagamisel...Minu jaoks on see käesoleva aasta üks parimaid. Hinne 5.

You, me and Dupree on üpris mõtetu komöödia. Mida Ameerika suunast tuleb 13 tükki tosinas. Ma ei hakakgi oma aega raiskama, selle suuremaks lahtiseletamiseks. tan öelda vaid mõned asjad:
- näitlejatest oli kahju. Eriti Kate Hudson -ist. Milleks selline jura?
- Owen Wilson on mu täiesti ära väsitanud. Ma ei viitsi enam tema nägu vaadata. Kunagi.
- Michael Douglas -t on alati lahe näha, ükskõik kui kehvas filmis ükskõik kui pisikeses rollis. Ta annab alati filmile pluss punkte.
- Ei mõista, miks on vaja sada korda teha sama filmi?
- Dillon võttis 15 aastat noorema naise...Dillon on sündinud 1964, Hudson 1979...seda oleks võinud ka kuidagi filmis välja tuua...
- uhhh...mul pole selle filmi kohta muud rohkemat öelda, kui et hinne on 2+.







reede, 24. november 2006

Anna Karenina

Braaaaaavoooooo! Just nii hüüdis nii mõnigi eile Ugalas, pärast väikese saali etendust, kui näitlejad kummardama tulid. Selliste lavastuste pärast ma teatris käingi. Nagu narkomaan, kes kunagi pisikese lapsena nägi Pipi Pikksukk -a Estoonia teatris ja sai teatripisiku sisse ning nüüd pidevalt otsib seda sama eufooriat taga... jõudes otsingute käigus Ämbliknaise suudlus -e, Kolm õde, Vampiiride tants -u, Isad ja pojad etendusteni - saades sama ja isegi suurema kaifi kätte kui toona aegade alguses.
Selle aasta tipplavastus saabus siis minuni nüüd - Novembri lõpus! Aga see ootamine tasus ennast kuhjaga ära.
Milline pingestatus, millised näitlejatööd, millised kostüümid ja soengud ja sisulahendused. Kolm ja pool tundi külmavärinaid. Täna, ehk "the morning after", tulevad jälle need samad külmavärinad peale kui mõtlen eilsele maagilisele õhtule tagasi.
Läksime umbes kolmveerand tundi varem Ugalasse kohale, et kindlasti saada head kohta. Seal aga selgus, et saali hakatakse laskma veerand tundi enne etendust. Nautisime siis Ugala kohvikut ja ajasime juttu päevakajalistel teemadel.
Saaliukse avanedes olime esimestena sees ja keskel ja ees! See näitlejatele lähedal olemine selles tükis osutus vägagi oluliseks, sest meisterlikke ilmeid ja näiteks lõuavärinaid suutsid endast välja pingutada mitmed.

Kohe kui etendus algas ja varjud hämaras valguses oma torukaabude ja sifoonkleitide sahinal lavale tulid - tekkis selline emotsioonipuhang, et ma olin silmapilguga selle etenduse sees. Pean ka seda tunnistama, et Triinu Meriste peaosas, ehk siis Anna Karenina -na, tekitas minus natuke õõva. Ma polegi teda varem nagu päris näitlejaks pidanud. Kuigi Teatriluuludes polnud tal ju vigagi ja tema päris "näitekunstioskustest" andis häirekella alles mõni nädal tagasi nähtud Keisri hull -u viimane vaatus. Aga "Anna Karenina" oli roll mis temale justkui loodud. Kui ma lasen Eesti näitlejannad silmade eest läbi, siis mina lavastajana oleksin ehk kasutanud Kadri Lepp -a. Aga kes teab, võibolla oleks see olnud viga. Sest see, mida Triinu Meriste selle rolliga tegi, oli tippklass. See õnnetipule tõusmine ja sügavasse masendusse langemine ühe stseeni jooksul õnnestus tal uskumatult. Labiilne närvitsemine ja haigushoo deliirium, õnnelik ballikülaline, truudusetu naine, armunäljas plikake või otsusekindel naine, kõik õnnestusid perfektselt. Tundus, et etenduse lõpuks ajas ta ennast nii selle rolli sisse, et kummardama tulles oli ta ikka veel alles päriselt sealt välja tulemata. Ta ei saanud kuidagi naeratust näole ja tundus, et ta nagu oleks võidelnud skisofreeniliselt, selle teise inimesega enda sees, ehk siis Anna Kareninaga. Sest sellel õhtul oli ta ANNA!

Toetavaid tugevaid rolle oli samuti vapustavalt hea jälgida. Esimesena muidugi Priit Võigemast ja tema Vronski. Kuigi vormilt ta ju Vronski mõõtu välja ei anna, kompenseeris ta selle oma näitlemisega... ja mitmekordselt. See stseen selle viinapudeliga ning tee armastusest mitte armastuseni oli filigraanselt etendatud. Ometigi, see et Triinu Meriste on temast pikem, ei vähendanud seda keemiat, mis tundus õhus hõljuvat. Isegi suudlused oleks olnud nagu ehtsad.

Juba mainitud Kadri Lepp - ehk Peterburi kõige liiderlikum naine Betsy - oli küll tibatillukeses rollis, kuid vapustav nagu alati. Maria Soomets, sama suures rollis kui tema kursaõde, suutis tuua mulle samuti külmavärinaid ning alguses ehk kergelt naerumuigeid oma kavala piilumisega ja õnnest särava või õnnetusest masendatud Vronski pruudi Kitty-na. Tema blond parukas ja helesinine kostüüm oli kui valatud headuse kehastusele. Peeter Jürgens - kellel ahk ainult kaks lauset öelda, suutis ikkagi oma ilmeka teenrina ennast tähelepanu alla tuua. Usuhullust Karenini lohutaja Vilma Luik võiks neid koloriitseid, ilgeid naisi rohkemgi mängida. Huvitavalt ehtsana mõjub ta sellistes rollides. Tahaks teda rohkem ja suuremateski rollides näha. Õukonnaprouadest oli silmapaistvaim Jaana Kukk. Ilmselt see, et ta vene romansse ja prantsuse šansoone on laulnud mõjutas tema oskuseid oma tegelaskuju elusaks muuta. Iga tema misanstseen oli vapustav õnnestumine.
Mainimata ei saa ka jätta Anna venda ja tema petetud naist, ehk Aarne Soro ja Hilje Murel. Mõlemad on nii sümpaatsed ja ennast täiesti minu lemmikute hulka juba ammu mänginud. Aarnele kohe sobivad sellised "hea" mehe rollid. Siin ta ju muidugi oli mõnes mõttes ka halb, sest oli ta ju petnud oma naist guvernandiga. Kuid see oli toimunud enne lavastuse sisu algust ning etenduses ise oli ta paipoiss. Hilje Murelil oli tõeliselt raske osa. Selle oskuslikuks mängimiseks on vaja tõeliselt tugevate oskustega näitlejat, et ärataks kaastunnet ja suudaks olla nii sügavalt emotsionaalne, petetud ja õnnelik korraga.
Ja viimaseks olen jätnud Aivar Tommingas -e. Lavale ilmus ta alles esimese vaatuse lõpuks, kui ma õieti mäletan. Tema kohalolek mõjus minu jaoks sarnaselt Anna tunnetega. Kord hea ja võimsana, kord inimesena, kes võiks Annast kaugemale hoiduda. Tegelikult ta ju armastas Annat. Kuigi pealt poolt andis mõista, et oluline on mis seltskonnale või inimestele paistab. Oma hinges ei tahtnud ta temast lahus olla. Kuna sellel aastal teeb Tommingas oma tipprolli Tõde ja Õigus -e teises osas Linnateatris, siis Karenin jääb kindlasti selle varju, olgugi, et ka Karenin -ina suudab ta endast sügava jälje jätta. See õunapigistamise stseen ja see, kuidas ta Dollyle ennast selgitab, need olid valusad ja läksid otse südamesse.

Kuigi vahepeal tundus, et dialoog koosneb aforismidest - näiteks see misanstseen, kus Anna on klaveri juures ja Vronskile armastamatust ette heidab. Iga lause oli kui pärl, mida Anna märatsemine klaveriga võimendas. Ja mis mulle väga meeldis oli lõpulause: Milleks kustutada küünlad kui midagi pole enam vaadata. Just see, et tavaliselt öeldakse, et milleks süüdata küünlad, kui midagi vaadata pole, kuid see teistpidi mõte on minu meelest märksa originaalsem ning huvitavam ja sügavam. Ja lõpus - see kõikide inimeste eest ära kõndimine - keegi teda ju ei peatanud - saatuse vitsad peksavad, sest kuidas külvad nõnda lõikad - suutis elada nii, et keegi teda ikkagi lõppude lõpuks ei armastanud (kas oma süü läbi?). See mõjus kui täpp i peale. Hinne 5+ (ma ei mõista miks Teatriliit ignoreeris seda etendust teistes kategooriates, peale Tommingas -e meeskõrvalosa kandidatuuri. Mina oleks andnud auhinnad nii naispeaosalisele kui lavastusele endale!)

Ohhhhhh kui hea tunne on sellele lavastusele järele mõeldes. Tegemist oli ju ka vene lavastajaga, ehkki Kaarin Raid suutis saavutada selle Onu Vanja -ga, oli ehk lavastaja autentsus ka abiks sellisele õnnestumisele. Russkaja Duša oli oma täies õitsengus. Mõnevõrra üllatuslik oli Aime Undi kunstnikutöö. Ma ei oleks osanud ette kujutada sellist varianti, kuid lõppude lõpuks tundus see toimivat sellel parketil päris hästi...kuid ma oleks soovitanud Aime Unt -ile minna selle kunstniku juurde õppima, kes Šapiro Isad ja pojad - kunstnikuks oli. Samas - kostüümid olid suurepärased! Ja soengud ning ehted...ja muusika. Lugesin kavalehelt, et muusikal oli lausa mingi eesti mees autoriks. Keegi Siim Randla. See oli samuti leid. Kuigi oli tuntav teiste - suurte ja kuulsate heliloojate loomingujälgi või mõjutusi, siis kokkuvõttes oli muusika kohati vägagi nauditav.

Võibolla olen ma pärit sellest ajastust. Aga inimesed olid siis hingelised, nad naersid ja nutsid siiramalt ning pidasid endast ja üksteisest lugu hoopis teisel tasandil kui me täna seda teeme. Kirjandus ja kombedki olid sügavamad ja ausamad. Ja Anna Karenina on suurepärane lavastus Onu Vanja järglaseks....PALUN VEEL!!!!!!!!

neljapäev, 23. november 2006

Lõõmav pimedus

Tammearu, ilmselt nostalgilistel põhjustel lavastatud Antonio Buero Vallejo Lõõmav pimedus minu jaoks ei lõõmanud. Ja viga polnudki nagu näitlejates. Eesotsas Kadri Lepp, Priit Võigemast ja Meelis Rämmeld suutsid luua küll seda nukrust ja pinget. Oli näha, et nad annavad endast kõik, kuid kogu see emotsioon ei kandunud lavalt saali. Ei tekkinud kaasa-elamise effekti. Minu meelest on ka natuke etenduse sisu ja suunitlus nihkes. See tükk tundub noorte jaoks olevat liiga sügav ja raskemeelne, samas tegemist on noorte näitlejate poolt noortele suunatud tükiga. Huvitav kas kunagi ammu Kaarin Raidi poolt samas teatris lavastatud versioon oli väga erinev?! Olen kuunud, et toona lavastatud tükki peeti väga korda läinuks.

Lisaks oli karuteene tehtud sellega, et etendus oli jagatud kolme ossa, ehk kahe vaheajaga. Just kui nagu hakkad olmestikku sisse saama, tuleb paus ja järgmine vaatus nagu hakkab kogu süvenemine otsast peale. Teisel vaheajal enam ei viitsinudki saalist välja minna. Kunstnikutöö oli natuke plass ja mingisugusegi mõtteta. Tekkis selline 80-ndate tunne. Kuid see vaevalt et oli taotluslik, ega ka oluline selle lavastuse kontekstis. Üks asi mis mulle tõsiselt väga meeldis, oli Kadri Lepp ja tema kurvameelne tütarlapse kuju, kes kaotab oma armastatu teise mehe huviorbiidivangi. Mitte romantilise, vaid lihtsalt - Rämmeldi tegelaskuju viib rõõmsameelsed, pimedate kooli noored, oma mõttemaailmaga kaasa ning see mõttemaailm on märksa mõrkjam ja tumedamates toonides. Kõige selle sisse ja juurde on veel põimitud mingi koolidirektori ja tema nägija naise kohalolek. See kahtlemata annab mingi tasandi veel juurde ja muudab sisu komplitseeritumaks või ka kirjaniku soovitud mõteteärgitamise piltilikumaks, kuid kõik see kukub välja kuidagi plass. Ei saanud ma seda elamust, mida ma nii väga lootsin sellest tükist saada. Lisaks oli Maria Soomets tõeliselt tillukeses rollis ning kokkuvõttes ei julgeks ma seda üldse kellegile soovitada.

Meie taga istus üks päriselt pime tütarlaps. Huvitav oleks teada, mis tema sellest etendusest sai või mis tundeid see temas äratas. Igal juhul mitte kaastunnet, aga seda tõenäoliselt pimedad ei soovigi?! Vähemalt noored mitte(?)...ma usun millegipärast, et nad sooviksid, et neid võetaks kui iga teist noort. Vähemalt ma usun, et kui mina oleksin pime, siis ma soovikin nii. Hmmm... tundub siiski, et päris mõtetu tükk see ka polnud vaid mingeid mõtteid ikkagi suutis äratada. Ja veelkord - Kadri Lepp ja Võigemast ning Rämmeld olid tippvormis!

Pöffil linastuv Half Nelson

Eile õhtune piin. Tõeliselt aeglaselt edasi liikuv, eba-ameerikalik film, sest tekstiga pole priisatud. Suurem osa sisust on väga sügav, liiga sügav või õigemini valest kohast sügav minu huvi äratamiseks.




Kahtlemata on Ryan Gosling vinge näitleja ja Shareeka Epps ei jää tall sammugi maha, aga paljalt näitlejate supre-tööga filmi edasi ei vea.



Pealiskaudselt oli sisu sellest, kuidas Narkomaanist õpetaja jääb oma ühele õpilasele vahele ning sellest areneb mingi omalaadne sõprus nende kahe vahele. Kuna filmi haripunkti ei tulnud ega tulnud, jättis film väga realistliku mulje ning ega see elu ju polegi nii konserntreeritud nagu paaritunnised filmid mõista annavad. Siin aeg liigub aeglasemalt või ehk õigem oleks öelda, nii väga plaju ei juhtu kui tavaliselt ameerika filmides.

Sundance -i filmifestivalil oma esilinastuse saanud Ameerika iseseisva filmikunsti näide ei ole kindlasti kõigi jaoks. Kes ei viitsi mingi pidevat ninna tõmbamist vaadata ja uimerdamist ühe teema ümber, neil tasub sellest Pool Nelsonist eemale hoiduda. Minu hinne on 0+ (pluss näitlejate pärast).

kolmapäev, 22. november 2006

Laulusõnad, mis mind nutma ajavad....

Ilmselt sellepärast, et olen isa ja suisa kaks tütart.
huvitav kas tõesti on see lähekumise hetk kunagi nii valus ja kurb hingele? Praegu usun küll...

There's two things I know for sure:
She was sent here from heaven
and she's daddy's little girl.

As I drop to my knees
by her bed at night
She talks to Jesus
and I close my eyes
andI thank god
for all the joy in my life
Oh, but most of all

For butterfly kisses
after bedtime prayer;
sticking little white flowers
all up in herhair;
"Walk beside the pony, Daddy,
it's my first ride."
"I know the cake looks funny, Daddy,
but I sure tried."
In all that I've done wrong
I know I must have done something right
to deserve a hug every morning
and butterfly kisses at night.

Sweet 16 today
She's looking like her mama
a little more everyday
One part woman,
the other part girl.
To perfume and make-up
from ribbons and curls
Trying her wings out
in a great big world.
But I remember

Butterfly kisses
after bedtime prayer;
stickinglittle white flowers
all up in her hair.
"You know how much I love you, Daddy,
But if you don't mind
I'm only gonna kiss you on the cheek this time.
"With all that I've done wrong
I must have done something right
to deserve her love every morning
and butterfly kisses at night.

All the precious time
Like the wind,
the years go by.
Precious butterfly.
Spread your wings and fly.

She'll change her name today.
She'll make a promise
and I'll give her away.
Standing in the bride-room
just staring at her.
She asked me what I'm thinking
and I said "I'm notsure-
I just feel like I'm losing my baby girl.
"She leaned over...
gave me butterfly kisses
with her mama there,
Sticking little white flowers
all up in her hair
"Walk my down the aisle, Daddy
-it's just about time."
"Does my wedding gown look pretty, Daddy?
Daddy, don't cry!"
Oh, with all that I've done wrong
I must have done something right.
To deserve your love every morning
and butterflykisses
-I couldn't ask God for more,
man this is what love is.

I know I gotta let her go,
but I'll always remember
every hug in the morning and
butterfly kisses.

Kullamaa, Pärnu, Sindi, Paide, Maardu....

Eelmisel nädalal käisin sõitsin natuke mööda Eestimaad. Pärnus käisin Pärnu Plaaditehas -es ja Sindis Sindi Lanka -s. Paides Paide MEK -is ja Maardus Stellabalt -is. Lisakse veel Kullmaal või õigemini Üdruma külas Risti - Virtsu maantee 21 km asuvas Amanda kohvikus.

Käisin inspekteerimas, kas Euroopa Liidu rahasid tasub neile jagada infrastruktuuride parandamiseks. Mina isiklikult annaksin neile küll kõigile raha. Kahjuks aga on seekord taotluseid nii palju ning suurem osa on jube vinge tasemega. Seega kui paljudele ja kui palju lõpuks raha anda saab, seda otsustab juba pärast finantskomisjoni juhatus.

Amanda puhvet on tõeliselt armas kohake Saaremaa maantee ääres. Sellise vahva torniga, kus asub käsitöökoda. Seal on kõik mööbliesemed mingisuguse ajalooga. Näiteks lauad on kõik erinevad ning nad on kokku kogutud erinevatest taludest. Puhveti lagi on sealauda laudadest. Loomulikult on kõik puhastatud ning vahvalt eri toonidesse värvitud, seega jääb mulje, et lagi on triibuline. Menüü on kah selline normaalselt lai ja heade hindadega. Tiina Keldrima, kes on Puhveti omanik on sealt kandist pärit ja ise nii vaimustuses ja huvitatud nii piirkonna kui loomulikult oma puhveti arengust.

Pärnus käisin Pärnu Plaaditehas -es, õigemini nende kontoris. Ma läksin sinna küll arvamusega, et nad pole üldsegi kõlbelised taotlema, kuid võta näpust, nende tarmukas konsultant viis mu nii kaugele, et tõsi mis tõsi, nad on täiesti kõlbelised!
Edasi Sindi Lanka. Elus esimest korda Sindis. Seal need inimesed ei teadnud eriti midagi sellest mis ja mida nad tahavad. Peamiselt sellepärast, et juht vahetunud ja teised inimesed pole hästi kursis. Kuigi Malle, kes seal juhenda meie ekspeditsiooni trassiotste otsimisel ja muidu oli väga sümpaatne ja asjalik. Küll nad hakkama saavad.

Paides Paide MEK. Kerge ekslemisega leidsin nad üles. Neil vingemat sorti suurem ehitamine käsil. Usun, et neil oleks raha endalgi seda ellu viia, aga miks mitte Euroopalt küsida, kui selleks on võimalus antud...Muidu mulle Paide meeldib, aga Paide inimesed ei ole minu rida. Nii üldisemas tähenduses, kindlasti on ka seal toredaid inimesi. Igatahes on seal superhea raamatupood. Sealt leib tihti asju supersoodsalt ja selliseid, mis mujalt müüdud juba.
Maardus käisin Stellabalti platsi vaatamas. Varsti kõrgub sinna suur tootmishoone. See oli taotlejatest igavaim projekt, aga tundub, et ka neil veab, sest numbrid on korras ja tulemused head. Eks siis näis mis komisjon nende asjade kohta kostab...
Mis Sa kostad,
Liisa Pakosta?
Hallo Hallo
Helgi Sallo ....jne jne

Ants Tael -a juures selle aasta viimane trenn....

Laupäeval oli siis selle aasta pidulik lõpetamine. Jõudsime Avega Mustpeade majja küll tsipa hiljaks jäänuna kohale. Saalis olid lauad, aga inimesed olid juba tuttavas ringis ja Ants oma haldjaga nende keskel. Malle istus ka saalis. Viisin Mallele ka lilled ja ta oli armsalt üllatunud - et miks talle, et ta pole ju midagi teinud. Aga ma viisin lilled ka "haldjale" ja Avele tänuks selle eest, mis ma sealt sain. Mulle tõsiselt meeldis. Ja kuigi ei jõudnud ju veel sellele tasandile, et ise samme seaks ja kombineeriks midagi kokku. Selgeks said ehk ainult põhisammud. Aga see on hea lähtekoht - edasi arenemiseks ning kindlasti toetab ka muidu tantsimist. Ei teagi, kas ja kuidas neid oskuseid selles vallas edasi arendada. Peamiselt ajapuuduse tõttu...aga nii see igal juhul jääda ei saa.

Trenna kutsus ka Argentiina tangot õppima Taela juurde. Aga noh, see tundub igas mõttes ebarealistlik hetkel.

Avele helistati seal pausi ajal ja kutsuti Padjamees -t vaatama. Mäletan hästi kui sügava mulje see etendus mulle jättis, niiet ma tegin ettepaneku, et lahkume siis sellelt lõpupeolt varem. Kui päris aus olla, siis mul olid omad huvid ka mängus. Kuna mul oli vaja minna veel tööjuurde oma infra-projekte lõpetama...ja valmis ma need seal laupäeva õhtul kella 9 ajal õhtul ka sain!!!

Eile trennis unustasingi Avelt küsida, et kuidas temale Padjamees mõjus...

Aga Tael on ikka vapustav oma oskustega. Kuigi kohati omapärase huumorimeelega ja imelike ütlemistega - nii mõnigi kord ma polnud üldse nõus sellega, mis ta rääkis. Aga kumb meist see tantuskorüfee on?

teisipäev, 21. november 2006

Veskisilla üritus

Veskisillal ehk Türi kandis, toimus reedel Hansapankurite ja põllumeeste ühisüritus. Õigemini ma ei saanudki aru, mis täpsemalt, aga ilmslelt mingi panga tänuüritus põllumeestele.

Trenna tuli minu autoga ja alguses mõtlesime minna Rapla kaudu, aga seal oli tõsine ummik Luigelt alates, niiet keerasime Luigelt Tartu maantee suunale. Muidugi olin ma oma viimase bensutilgaga arvestanud, et jõuan vana Viljandi maantee Statoilini. Nüüd aga seda polnud enam me teel. Õnneks siiski, ilmselt viiamsel hetkel (nagu filmis), jäi mingi pisike suvaline bensufirma meile ette. Ja oh, kui hea oli edasi sõita, teades, et me ei jää kuhugile Tartu maantee äärele tolknema.

Sõit läks läbi Paide ja jõudsime kokkuvõttes umbes pooleteise tunniga kohale. Tegemist tundus olevat nagu mingi suuremat sorti saloon -iga. Kõrval päris kobe motell ning ka teine peokoht. Riiete vahetamiseks ettenähtud ruum oli üldine garderoob. Tõsiselt imelik! Ruumi ka loomulikult seal jopede ja mantile kuhjade vahel polnud. Mingid võõrad tüdrukud vahetasid seal ka riideid ja ma ainukese mehena pugesin kõige kitsamasse vahesse üksipäni. Kõigepealt, nii kella poole kaheksa paiku oli meie tüdrukute esinemisblokk: Glenn Miller, M-People, Cher, Country, Seelikud, Rockikuningannad ja Crazy piano rock. 7 tantsu - publik elas väga kaasa. Need kes istusid tõusid, et vaadata täpsemalt ja lähemalt, mis imet meie omad sellel liuväljamoodi saalipõrandal korda saatsid. Palestra rules! Vapustav tase ikka kogu kambal. Väikesed ka nii tublid! Pärast Palestra esinemisblokki. Tulid need riietehoius olnud "tibid" ja nende peale said siis kohalolevad mehed plätserdada mingeid kujutisi. Uskumatu...mõnele võis jääda mulje, et nad on kuidagi Palestraga seotud... tõeliselt müstiline, ma ei saa aru, miks nii kenad tüdrukud ennast niimoodi peavad laskma alandada.

Pärast seda jagati mingid auhinnad välja. Ja tuli minu ja Liisi ja Ave kord rock -i rahvale õpetada. Ave sai väga hästi rahva liikvele ja tundus, et meie seljataha kogunes üle 100 inimese. Kuna me alles eelmine õhtu selle kava kokku panime, ei teadnud isegi keegi meie omadest neid samme ja ka neil oli lahe kaasa teha - nagu trenni eest või nii. Selle kombinatsioonis hüppab tüdruk poisile puusale ja sülle. Seal aga oli ka selliseid paarikesi, kus mees oli märksa väiksem kui naine - see kukkus üpris koomiline nende puhul välja, aga samas kõik tegid vapralt kaasa. Lõputrikk, mille me niisama panime sinna otsa, et oleks korralik efekt ka. Ja üllatus üllatus, päris mitu paari tegid seda järele. Nimelt Liisi andis mulle käed ristis oma käed ja läheb kükki. Mina astun tal üle pea ja tõmban ta oma selja tagant jalgadevahelt suure hooga libistades läbi ja tema siis hüppab suure hooga ümber - näoga minu poole. Ja rahvas muudkui nõudis veel...

Sellele otsa tuli lavale Rock Hotel, kes esimese lauluna tegi Rockabilly Rock-i, mille järgi Palestra -l ka ju kava. Ja siis pistsime täie hooga tantsu kogu kambaga koos kõigi pankurite ja põllumeestega. Ivo Linna oli tulles vaadanud seda meeste karja, kes seal publikuks oli ja öelnud, et siin küll täna tantsuks ei lähe. Aga võta näpust - seal kus on Palestra seal on ka tants!

esmaspäev, 20. november 2006

Tagasi blogipuhkuselt...

Jah, vahepeal tahtis töö silmanägemise võtta. Infra-voor on käimas ja hindamised pidi valmis saama eelmisel nädalal. Jah, oh mind tublit ja head - laupäeval sain valmis!!!

Selle kõige käigus lendas mu läpakas pange, käisin Hansapankuritele ja põllumeestele esinemas, lõpetasin Taela kursused, käisin Pärnus ja Paides ja Maardus, käisin teatris kaks korda ja täna lähen ka, sain pöffi kava valmis - kokku 24 filmi(49-st, mida tahaks näha) oh ja lisaks muidugi vaadatud filmid ja telesarjad ja trenn ja mis kõige tähtsam - pere, kes viimased paar nädalat on ka mind nagu kuuvarjutust näinud!!!!

Nii palju millest kirjutada, et ei teagi kus kohast alustada. Ilmselt tuleb kronoloogiliselt alustada algusest.

Praegu aga tuleb veel tööd vihtuda ja päris alguse tegemine jääb õhtule või homsele...

kolmapäev, 15. november 2006

Pikk paus

Olen töömuredega jännis ja sellepärast tuleb pisike paus nii nädala jagu või nii siia kirjutamisel. Kui tagasi olen, siis saavad kajastatud vähemalt järgmised filmid ja teatrid:

Volver - Almodovar
Suur kuri hunt - Vanemuine külastas Eesti Draamateatrit ja me Patrikuga käisime kostil
Lõõmav pimedus - Ugalas, koos reisiga Viljandisse, loomulikult...

lisaks mõned telesarjad ja esinemine Hansapanga üritusel 17.11. (kui see toimub)

Ja Pöff, Pöff, Pöff....nüdseks filmid teada ja ma tahaks näha 49 filmi...ei tea mida valikust kustutada, igal juhul oodatud TOP 30 (mitte küll just tähtsuse järjekorras, peale nelja esimese, tingituna peamiselt muidugi oscarisaadetistest...):

Pan's labyrinth
Das leben der anderen
Vitus
Farväl Falkenberg
Chuyen cua Pao
Ahlaam (Dreams)
Alice
Cinema aspirinas e urubus
Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii
Sutra ujutro
Kontakt
Sunduk Predkov (Veimevakk)
Laitakaupungin valot
Shortbus
Mun mot mun
Quinceanera
Scanner darkly
Sherrybaby
Metodo
Gwoemul (Host)
Romanzo criminale
Bon cop, bad cop
Il caimano
Knallhart
Free Jimmy
Drömmen
Brysomme mannen
Anche libero va bene
San xia hao ren (Vaikelu)
Time (Shi gan)

kolmapäev, 8. november 2006

4 kuud.


Kristin sai 4-kuu vanuseks! Ostsin talle väriseva linnukese ja maasika-banaani tordi, millest ta ise muidugi tükkigi ei saanud. Aga selle eest linnukest näris ta meie kõigi eest.

Eilne trenn oli jälle hull võhmakas. Või olen mina kehvemaks muutunud? Hakkan vanaks jääma? 17. Novembril peame minema ühte Rock -i -stiilipidu rikastama Rocki tantsimise õpetusega.

Patrik ei lubanud mul lasteaiast hommikul enne ära minna, kui ta ise valmis oli rühma minema ja mulle musi ja kalli tehtud.

Serru käib Kanutiaia Noortemajas Näiteringis ja nad pidid tegema etüüdi, kus algkoolilapsed narkootikume tarbivad...mamma mia...elame aga ajas...

Eile öösel ei kukkunudki Amazing race-is keegi välja, kuigi need viimaks jäänud Kentucky landed on ikka kõvasti teistest kehvemad. Hämmastas see, et ükski neist paaridest polnud kuulnudki Mauriitiusest. Selle järel vaatasin üht uut telesarja Veronica Mars. Esimene osa äratas minus igal juhul sügavama huvi, kuigi peamiselt tutuvustati seal olusid ja tegelasi. Arrested development lõpetas mu telekaralli, aga selle sarja vaatamise ma ilmselt lõpetan ära, kuidagi ei ole seda powerit ja natuke tobe on ta ka. Raamatut eile jälle kätte ei võtnud ja täna on Taela Tantsukool. Pluss Rooma esimene osa pluss dokkkaadris esimene lääne inimeste tehtud film Põhja Korea -s...see saab olema huvitav! Appi kas ma jälle olen hakanud telekat vaatama? Uneajast...loll.

teisipäev, 7. november 2006

Pöffi esimesed teadaolevad filmid

Breakfast on Pluto *****
Grbavica ***
Road to Guantanamo <- Winterbottom
Leben der anderen <- minu oodatuim film!!!!! Aitäh Pöff!!!
Wind that shakes the barley <-Cannesi võidufilm
Time <- kim Ki-Duk
Ober
Scoop <- Woody Allen
Laitakaupungin valot <- Kaurismäki. Lõpufilm
Tideland <- Terry Gilliam
Il Caimano <- Nanni Moretti
Laulev revolutsioon <-Avafilm
I don't want to sleep alone
Iklimli
Offside
Seven swords
Still life <- Veneetsia festivali võidufilm

Kui keegi veel midagi teab... kommige...

esmaspäev, 6. november 2006

Baskin

Nüüd kordab neid vanu Õnne 13 - seriaali osasid. Patrik vaatas ka ükspäev ja tegi enda jaoks avastuse, mida lahkelt meiegagi jagas.
"Vaata, see on see sama Baskin, kes Baskini anekdootide akadeemias Baskin -it mängib!"

Kui Patrik Bingo Lotot vaatas - seal on selline mäng, kus mingi kuulsus on kaetud ruutudega ja siis vähehaaval palajastades, tuleb ära arvata, kes kaetud ruutude taga fotol on. Eelmine nädal on seal laulja Pink. Patrik ütles: vaata see on küla ainuke homo Little Britain -ist.

Oma väikse õe kohta ta siis imestas üks päev, et kas Kristin hakkab eesti keelt ikka rääkima, kui ta suureks saab. Katsu tegi talle siis selgeks, et muidugi, et ema on ju eestlane ja isa on eestlane ja kodus me kõik räägime eesti keelt, et küll siis laps hakkab ka eesti keelt rääkima. Patrik aga vastu, et see ei ole alati nii. Ilona laps oli suvel päikest saanud ja oli sellise pruunima nahaga....Patrik tõi siis Britteni näiteks...et näe, Britul on ka ema ja isa eestlased, aga temast tuli hoopis mustlane...

The Departed ehk Kahe tule vahel & Open Season ehk Jahihooaeg

Seda filmi läksin vaatama suurimate ootustega...on ju film saanud vapustava kriitika osaliseks hoolimata sellest, et tegemist on aasia filmi ümbertöötlusega. Uusversioonid aga harva lausa oscari-juttudeni välja jõuavad. Ootused aga said täiesti vastatud ning kõva hooga veel ka ületatud.

Kuna režissöriks Martin Scorsese ja näitlemas Jack Nicholson, Leonardo Di Caprio, Matt Damon, Martin Sheen, Mark Wahlberg, Ray Winstone ja Alec Baldwin, siis tähelepanu on garanteeritud. Juba toorest talenti on filmil rohkem kui koos hoidmiseks vaja läheks. Minu jaoks oli see film aga kahe mehe meistriteos. Ja ma ei ei pea silmas "tüdrukutelemmikuid" Di Capriot ja Damonit, vaid hoopis Scorsese -t ja Nicholson -i. Hmmm, eraldi vääriks ka ära märkimist stsenaariumi autor William Monahan. Tekst oli palju elavam kui eelkäijal. Mahlakad naljad ja karakterite ülesehitus.

Muidugi sisupöörded ja lõppmadin on ju kirjutatud põhimõtteliselt teise mehe poolt, kuid selles versioonis on need viidud veelgi perfektsemaks. Mõtlemisainet ja kaasaelamist pakub iga teine stseenivahetus.

Mingil kummalisel tasandil jäi mulle tunne nagu tegemist oleks ehtsa meestekaga. Naisi on filmis üldse vähe ning ainult üks neist mingis mõttes kandvas rollis... Tundus nagu igaüks nii see naine kui Matt kui Leo olid kahe tule vahel. Igaühe "tuled" olid ainult erinevad. Selles mõttes üpris tabav pealkiri. Paar laulu jäid kõlama kõrvu, kuid kahjuks on tegemist vanade lauludega, seega oscarile kõlbmatud. Hindeks 5-, miinus ainult sellepärast, et tegu oli minu jaoks juba tuttava materjaliga ning filmi "üllatused" ei tulnud "üllatustena".
Ahjaa, see kuidas Jack rotinägu teeb, see stseen läheb filmiajalukku!
FYC: Best film, Best Director (Scorsese), Best Actor (Jack Nicholson), Best supporting actor (Leonardo Di Caprio ja Matt Damon), Best editing, Best cinematography, Best adapted screenplay.

Pühapäeva õhtune lastega Plazas vaadatud multifilm läks minu jaoks natuke raisku. Nimelt hambavalu pärast. Lõpuks kui valu järgi natuke andis, siis tuli uni.
Multifil oli natuke sisutu ja väheste naljadega...Mis on selle multifilmi võlu, nagu mõne muugi sarnase üllitise puhul on - on Eesti näitlejate hääled. Marko Matvere ja Harriet Toompere on juba üpris mitmes multikas säranud. Üldiselt tundsin ära ka Tiit Sukk -a, Jaan Rekkor -i, Piret Kalda, Raivo E.Tamm -e, Merle Palmiste ja Andres Ots -a.

Tegmist ühe karumõmmi ja põdra sõpruslooga. Karu on harjunud inimeste hoole all elama, kuid õpib põdra abiga hakkama saamist metsikus looduses. Ise ta vaeseke unistab ja ihkab ikka tagasi kindla ja turvalise järele. Võiks öelda, et tavaline disnikas, aga tegemist polegi Disney-ga ega ka Disney firmaga, vaid hoopis Sony Pictures-i rääkivate loomadega. Jahihooaeg on pealkirjaks sellepärast, et vabadusse satub see karu just siis kui piirkonnas on jahihooaeg alanud. Ja tema eest hoolitsenud tüdruk on seda suuremas mures.
Hinne 3- ja oscarile vaevalt see film kandideerib...kui siis mõne lauluga, mis üllataval kombel oli eesti keelde samuti dubleeritud. Minu meelest laulis seal Sal-Saller...

reede, 3. november 2006

6.tund Taela juures ja telekamaailmast...

Jah... ei teagi kas vara või hilja, aga siiski alles kuuendas tunnis sain Ants Tael -a käest kiita. Nimelt tantsisime Jive -i ja Tael ütles kogu saali ees ja osutas mulle, et nii peabki ja et ma olen tubli. Oh kuidas janunen tunnustuse järgi. Selline asi võib päeva tõeliselt rõõmsaks muuta!!! Malle Tael on ka nii nunnu! Ja see tema "haldjas"...

Aga televiisorist rääkides või õigemini telesaadetest...siis oma hämmastuseks pean tunnistama, et kokku on suisa 13 saadet, mida vahest või alati vaadata katsun:

1. Reedesed teatriõhtud!
Ei jäta kunagi külmaks, isegi kui tükk on nähtud või kui sisu ei huvita.

2. Amazing race
Lemmikud kukkusid küll välja, aeg on valida uued, kellele pöialt hoida.

3. America’s next top model
Pärast Brooke-i ja A.J. lahkumist, on järele jäänud ainult kaksikud, kellel minu meelest potentsiaali. Ei saa aru miks ma seda passin…täiesti mõttetu saade tegelikult.

4. Entourage
Lõpuks ometi saade minusugusele. Sellist elu ma tahaks, sellist tööd ma tahaks ja seda on lahe ja naljakas vaadata. Ega ma tegelikult oma elu nendega ära päris ka vahetama ei kiirustaks…aga igal juhul on neil lahe ja pull.

5. Little Britain
Ok, naljad korduvad pidevalt…aga teisel hooajal on ka uusi tegelasi…ah ei tegelikult rohkem ma vist enam ei viitsi…võib-olla mõne aja pärast…sõin vist liiga palju magusat korraga…

6. Arrested development
Vaatasin alles esimest osa…ei tea kas hakkan jälgima…seda otsustan pari järgmise osa järel.

7. Desperate housewives, ehk Meeleheitel koduperenaised
Kui trennist jõuaks, siis vaataks. Pullid tüübid, kuigi natuke üleloomulik, ikkagi lahe. Peamiselt selle poistekarja ema pärast.

8. Extras ehk Statistid
Nägin alles üht osa…ei oska selle põhjal veel otsustada, kuigi paljulubav. Ja kolmandas osas peaks olema Kate Winslet….

9. Uudised
Ei vaata tihti, aga vahest, eriti hommikuti. ETV omad ikka kõige lemmikumad… neis on midagi nostalgilist.

10. Tantsud tähtedega
Selle vaatamise võib-olla lõpetan ära, ei suuda Jüri Nael –a ekraanil vaadata. Samuti ei meeldi, et välja kukuvad valed inimesed. Rahvas hääletab nädal aega…aga mida??? Mitte tantsuoskust…

11. Ohtlik lend
Marko Matvere ja tegelikult kogu tiim on super!!!!! Esimene korralik sari eesti näitlejatega pärast Teatriluulud –sarja.

12. Kohver
Seda ma tegelikult ei vaata. Ainult niipalju jälgin, et kuidas Anneken –il läheb.

13. Õnne 13
Seda ma ei vaata, aga kui kogemata satun nägema, siis ikka natuke...see on ainuke koht, kus Aarne Üksküla –t veel näeb…

Kristin

Eile öösel nuttis ta esimest korda... hakkab vist kikude tulemise aeg. Ei rahunenud kuidagi süles, ei musitades, ei nunnutades, ei rääkides. Võtsin oma pisinunnutibu siis sülle ja jalutasin mööda tube. Kui Patriku ja Serru juurde kõndisime, siis jäi ta vaikseks ja rahunes maha. Ilmselt on vanemal õel ja vennal nii hea aura, et mõjub pisimalegi...Minu kolm päiksekiirt.

Appi, kui loll ma olen...

Ülemus ütles mulle, et ära siis ületunde tee… ma tolvan ei osanud järsku muud vastata kui „loomulikult”…appi kui loll ma olen.

Ikka teen kui vaja… eks ma siis ju ise süüdi, et ei saa hakkama…

Break-up

Lahkumine, ehk siis Break-up, on niiöelda sala-armastajate Vince Vaughn-i ja Jennifer Anistoni projekt, mis esmapilgul tundub on savutanud oma kuulsuse just tänu sellele, et inimesi huvitavad sellised paarikeste tülinad, eriti kui nad päris elus ka veel koos on...

Üldiselt mängivad filmis kogu Vince Vaughn-i klann ja sõpruskond, teistehulgas isegi tema ema ja isa...tema paps mängib veel Jennifer Anistoni isa...

Kui aus olla, siis mul tuli seda filmi vaadates paha tunne. See pidev tülitsemine ja kättemaksmine ja teineteisele paha tunde tekitamine...õnneks neil polnud seal lapsi. Ega siis naljalt poleks ka see kõik nii kaugele läinud. Tegelikult tekkis tunne, et see mees on ikka täis ohmu ja igati väärt, et ta maha jäetakse. Ja ma ei suutnud talle kaasa tunda. Ja selle naise jaoks olekski olnud targem temast võimalikult kaugele hoida. Selles suhtes oli film minu jaoks mõtetu. Tuleb tunnistada, et ka need kättemaksu trikid, ega neis midagi originaalset ei olnud. Et ka selles mõttes ei saa film pluss punkte. Tegemist oli ühe tavalise suhtedraamaga, kus tegelikud tunded tundusid üpris pinnapealsed ning mingeid sügavaid tagamaid nagu inimestel polekski. Siiski vaatasin selle lõpuni kuigi ka see lõpp muudkui venis ja venis. Oli vaja ju näha, mis siis saab...ehk see lõpp oligi ainuke pluss, et ei läinud täpselt nii nagu tavaliselt kõik ootavad ameerika filmidest. Aga samas võtta kõrvale näiteks Redfordi Streisandi The way we were, siis Break up ei kannataks kohe mitte kõige vähematki kriitikat. Aga eraldiseisva filmina hindeks 2+/3-. Oi kui paksuks on läinud Jon Favreau...10 aastat tagasi Swingers -is oli ta ikka päris kõhnur...Ei tea kas see et Vince oli alguses ka nii kõhukas oli filmitrikk või ta tõesti lõpuks võttis nii palju alla ja ainult rolli jaoks oli selline kehakaal kogutud.

neljapäev, 2. november 2006

Jälle näitlemas...


Sedapuhku siis reklaamis jälle ülesastumine... A.Le Coq olevat ise mu välja valinud. Filmimise lokatsiooniks Hell Hunt Pikal tänaval ja massis osales kümneid inimesi. Pubi ju täis vaja panna rahvast. Piltilus kostümeerija-tüdruk tõi mulle spetsiaalselt pruuni pintsaku ja lipsu (mille hinnalipik näitas 599,- Uskumatu, sest tegeimist oli kitsa villase lipsuga - kas nad tõesti on nii kallid?). Katrin Sangla tegi grimmi ja Masa oli režissöriks. Minu lisaks oli veel mingi mees baarmeniks ja mingid neli hallpead tehti vutifännideks. Üks, kellel peas polnudki juukseid, suutis pr.Sangla kergelt segadusse ajada, kui ütles, et tal on seitel sassi läinud.

Kõigepealt filmitigi vanamehi, kes pidid vaatama seina, nagu seal oleks telekas ja tegema nägu vastavalt kui tuli värav või värav läks mööda. See Masa abirežissör, keda kutsutakse "Jänes", ei tea miks (ta polnud üldse jänese moodi)... see oli küll lahe FAD. Koomiline ja lahe tüüp, tegi kõigil olemise lõbusamaks. Mina jäin nende vanameeste taustale.

Edasi jäin enda "staariks olemise" korda ootama...sain aru, et see on siis kui baarmeniga on filmimine...aga vahepeal tehakse veel mingi massistseen. Rääkisin siis hoopis Hele-ga (castingu juhiga) juttu. Ta on päris vahva tüüp, kuigi ega me ei jõudnudki seal teab mis tutvuda...lihtsalt aega kiiremini mööda saata.

Kui massivõte läbi, ütles Jänes, et kõik peale baarmeni võivad lahkuda. Ja kostümeerija tuli ütles ka mulle, et ongi kõik...Hele ka ütles, et tehti midagi ümber...noh, mis seal siis ikka. Omamoodi kahju, et kui juba kutsuti ja oli plaanitud, et tuleb reklaamis olla...siis kahju, et see aeg nagu raisku läks ja kõik ju tuttavad ja kodused ka teavad ja ootavad, et millal see reklaam nüüd välja tuleb... Huvitav kui A.LeCoq -i omad mu ka välja valisid...et kas nad siis rahul on, et mingi väljavalitu ei olegi tellitud reklaamis. Ah, võibolla sain midagi valesti aru. Ja ega mul ju muud vahet ei ole, kui et oleks siis tahtnud teha midagi, kui juba välja kutsuti.

Meeskonnas oli tuttav nägu ka cable guy...kes jaanalinnufarmis genekaga kraavi uppi sõitis. Ja siis üks prillidega mees, kes samuti Tele2 reklaami tegemise juures oli. Hästi viisakas, ja see on minu meelest ülimalt oluline. Ta oli vist ainuke, kes mu "head aega" -le vastas. Masa ise on kettsuitsetaja...võibolla on tal seda kunstilise voolu või loomingulise hingelise seisundi saavutamise jaoks vaja. Aga ma polegi pikka aega näinud, et kellegil kogu aeg suitsev sigaret näpuvahel. Eriti jutukas ta ei tundunud olevat ja ei tekkinud ka sellist sooja õhkkonda...nagu Peeter Simm -i ja Marko Raat -i võtetel. Aga võibolla seda ka sellepärast, et ma ei saanudki võtetest eriti osa. Kahju. "Järgmine kord" ütles Hele...

kolmapäev, 1. november 2006

49 up

Dokumentaal film 14-lapsest, keda on jälgitud alates sellest kui nad olid 7-aastased. Ja uus film nendest on tehtud 7 aastaste vahedega. Nüüdseks siis juba seitsemes osa ning inimesed juba 49 aastased.

Tegelikult on 2 inimest projektist loobunud ja järel jälgitavaid on 12. Mõned väitsid, et neile on see koromavaks, kaevata seitsme aasta jamades ja neid ekraanil jällevälja elada, aga mõnedele see kogu pull lausa meeldib.

Huvitav, et kuigi need inimesed on käik erineva sotsiaalse taustaga, mõni isegi ameerikasse kolinud, mõni austraaliasse. Aga selline kindel muster on ilmselt inimese eludes tuvastatav. 7-aastaselt on lapsed tõsised ja neil on mingi arusaam oma tulevikust ja huvidest. Kusjuures hämmastavalt täpselt oskavad nad oma tulevikku ennustada. 14 aastaselt on inimesed rõõmsameelsed. Tegelevad spordiga ja ennast huvitavate asjadega - vastutusekoorem pole neile taagaks seljas. 21-aastased on omamoodi kurvad, sest hirm tuleviku ees ja läbilöögivõime elu tekitavad muret. Mõned on oma elu esimeses tõsises suhtes mõned on mures, et ei leiagi seda "õiget". 28 aastased on nag esimest korda leidnud oma tee. Lapsed, töökoht ja pereelu on saanud hoo sisse. 35 ja 42 aastased on üpris sarnased. Lahutatakse, leitakse uusi elukaaslaseid, ollakse karjääriredelil ja muresid on ehk rohkemgi kui rõõme. 49-aastased on tavaliselt oma eluga juba rahul. On toimunud mingi krõps, enam ei joosta ringi ega otsita oma kohta. Nii nagu on, nii on. Lapsed on juba suured tavaliselt ja maja ostetud. Nauditakse ka lapselapse -rõõme.

Dokfilm koosnebki intervjuudest nende inimestega ning tagasivaadetest eelmistele filmidele. Ehk siis kuidas elud on arenenud.
Väga huvitav, kuidas inimeste elud kujunevad...seitsme aasta pärast saab siis järgmist osa näha!
Hinne 4
FYC: Best documentary...aga kahjuks pole see oscaritematerjal, sest tegemist on telefilmiga...