Popi ja Huhuu ehk Isanda ilmutus - Karlova Teater

Kui ma esimest korda kuulsin, et Kati Kivitar hakkab lavastama Popi ja Huhuud, oli mu esimene mõte - tantsija/koreograafi taustaga Kati'le, kelle lavastajakäekiri on alati fantaasiarikas ning tavaliste draamalavastustega võrreldes tunduvalt mängulisem - milline hea mõte! Vaevalt kui seda olin jõudnud mõelda, kui pähe tungis ka teine mõte - Tuglase "POPI JA HUHUU", halloooooo, kes seda sõnadeta asja viitsib vaatama minna... eriti pärast nii mitmeid Popisid ja Huhuusid, mida nagunii juba tehtud... Sain pojalt teada, et ka neil juba mõni aeg tagasi oli see olnud koolis kohustuslik kirjandus... hmmm... siis peaksid ju koolilapsed jooksma tormi... nii need, kes ise lugeda ei viitsi kui ka need nutikamad, kes tahavad vaadata enda ettekujutatud loo kõrvale kellegi teise nägemust-tõlgendust...

Ise olen selle 1914. aastal kirjutatud loo paar korda elus läbi lugenud ja seda saab klikates siinsele lausele ka netist täitsa tasuta lugeda. Olen näinud ekraani vahendusel kunagist Karusoo lavastust Urmas Kibuspuu ja Lembit Petersoniga (isand - Kalju Orro), Pedajase lavastusena Eesti Draamateatris Tiit Sukk'a ja Taavi Teplenkov'iga (isandaks Ain Lutsepp/Jan Uuspõld)... millest kirjutasin ka siin blogis ning saab vaadata ERR-i arhiivist. Edasi ilmus Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikaga kaunistatud, auhinnatud, Riho Undi tehtud nukufilm "Isand". Paar aastat tagasi tõi selle lavale Leino Rei Theatrumis enda dramatiseeringu järgi, kus Popiks oli Tarmo Song ning Huhuuks Mirko Rajas ning isandaks Helvin Kaljula. Eelmisel aastal Popitasid ja Huhuutasid Lavakoolis Jüri Naela magistrandid erilise häppeningi vormis ehk aktsioonis Toompeal asuvas Lavakoolismajas... Tõeline Popide ja Huhuude meri ning ma ausalt öelda matsin mõtte maha seda Tartusse vaatama sõita. Kuniks asjade sobiva kokkulangevuse tõttu võtsin siiski selle enda teatrikavva. Tagantjärgi targana ma arvan, et Tallinnast kohalesõitmiseks ainult selle tüki pärast ma otseselt seda vaatama minna ei soovitaks. Kui, siis tartlastele ning veel eriti Karlova-kandi rahvale on seal äratundmist ja suhestumist küllaga... ent minuga sarnase maitsega teatrivaatajatel jääb siiski millestki puudu või on lihtsalt juba selle materjali üleküllus teinud oma töö.

Suhestumist on muidugi kõikidele vaatajatele, mistahes kohast nad seda vaatama ka ei saabuks. Sümbolistlik lugu annab võimaluse kõikvõimalikeks tõlgendusteks, allegooriate ja paralleelide tegemiseks. Kuid nagu mind ei huvitaks eriti teiste isiklikud paralleelid antud olukorras, siis ei hakka ma enda omasid ka jagama. Tegemist on sellise ajatu klassikaga, mida kõlbab lavastada mistahes ajas, sest nagunii on võimalik neid võrdusmärke joonistada nii siia kui sinna... poliitikast iga inimese privaatelude/suheteni välja. 

Karlova Teatri/Kati Kivitari versioon on üks leebemaid ja sõbralikumaid Popisid ja Huhuusid. Siin pole plahvatust, mis loomad tapaks ja ka isand ei kao igaveseks. Ja kuna otselt "pauku" ei käi ja võiks ka arvata, et need loomakesed jäävad ellu... siis Kati on toonud selle kõik ikkagi suure traumeeriva draama tasandile... meie jaoks on ju nö. maailmalõpuks ka kodu kaotamine... Nimelt selles lavaversioonis tungib Karlovas asuvasse majja sisse lammutusmasina konks... ja nõnda tuleb kunstnikust isandal (antud juhul siiski emandal) minna võitlema oma kodu püsimajäämise eest. Ja sellega saab ka see nö. isanda kadumine selge põhjenduse. Kuigi lavamaailma loomad seda ei tea, siis vaatajad teavad oodata isanda tagasitulekut... Kui ma nüüd enda mõttearendust ja tundeid välja toon, siis tegelikult jõudsin küll nii kaugele, et järsku ikkagi selle isandaga midagi seal õues juhtus... ja tekkis kahtlus, et kas ta ikka tuleb tagasi või mitte. Loomade jaoks hull hirm ja piin...

Võib-olla just sellepärast minule see "Popi ja Huhuu" pole tegelikult kunagi ega üheski versioonis meeldinud. Ma ei taha vaadata loomade piinlemist või piinamist. Mul on endal valus ning pidev kahjumeel. Muidugi osavalt kirjutatud ja veelgi osavamalt lavale toodud, kui see selliseid tugevaid emotsioone äratab. Seega paljuski loeb mis meeleolus seda vaadata ja kuivõrd vastuvõtlik oled oma emotsionaalsel maastikul just selles ajahetkes tegelema kunstiliselt just nimme selliste võimsate kuigi ebameeldivate tunnete enda sisesüsteemist läbilaskmisel hoopis tegijate pakku-tabamise nautimisega. Mina seekord (taaskord selle loo puhul) ei olnud õiges meeleolus. Kurbus võib olla väga ilus, aga siin, läbi nende loomade valu ning nende igatsust tunnetades, oli see pigem natuke painav ning tõeliselt hakkas neist kahju. Ilma selle olukorrata ei saanud loomulikult tekkida seda võimuvahekordade mängu, mis lõpuks Huhuu majast välja ajas ning viinaga tagasi tõi... hirmud ja allutamine, eluvajadused ning alalhoiuinstinktid... neid leiab siit loost ning saab tõmmata paralleele päris elu ja inimpsüühikatega.

Olen viimasel ajal hakanud märkama Merle Jääger'i rollides huvitavaid uusi nõkse - väiksed pilgud, imepisikesed ja vaevumärgatavad detailid, mida ta viskab kas teadlikult või mõnikord tundub, et suisa teadmata oma rollidesse ning ei mängi justkui nimme neid märgatavaks, vaid laseb jälgijal need ise üles noppida või kui vastuvõtja pole terav, siis jääbki tal need kaasakorjamata (üsna veendunud, et ise ka ei suuda neid kõiki märgata, kuid seda ägedam kui jälle mõne märkab), aga need teevad ta karakteritest üha elavamad ja huvitavamad. Seekordne isand, kes tegelikult on kunstnik ning elakski nagu oma koera ja ahviga ühes suures ateljee-toas, on kunstnikule kohaselt hajameelne, jättes oma loomad suures "võitlusse tormamise tuhinas" omapäi koju. Merlet on tegelikult vähe selle tükis - vaid natuke alguses ja lõpus, aga mul on ikkagi nii hea meel, et talle on tehtud siiski tavalistest Popi ja Huhuu isandatest suurema kandvusega osa. Kuigi minu jaoks tüki üks suurimaid miinuseid oli see kergelt paatoslik lõppasend ukseavas... Loomulikult andes endale aru, et no kuidas muud moodi seda siis teha kui soov oli ikkagi lõpuni välja vedada seda nö. "võitlust".

Mu teatrikaaslane oli suures vaimustuses Helen Rekkor'i Popist... ja ma saan aru ka miks. Ka minule meeldisid väga tema sibavad jalad ning eriti mõjuv oli rõhutatult igatsev pilk, mille ta ikka vahepeal suunas uksele - kuhu see isand ometi jääb... ehk ilmub ta sealt ikka varsti - Helen mängis ja vaataja "tundis", aga ju ma ootasin midagi veelgi koeralikumat või veelgi paremini välja mängimist just selles osas, kus ta ahvi oma uueks isandaks hakkas või oleks võinud hakata pidama, sest see on ju ühel koeral juba loomuses. Keegi peab teda ju välja viima... linnakoerale peab keegi toidunoosi ette andma... Enne etendust kuulatud intervjuu lavastajaga hakkas natuke peas häirivaid signaale saatma... nimelt tõi Kati välja, et neil ei olnudki eesmärk ega taotlus tuua lavale või luua otseselt konkreetseid loomi. Selles mõttes proovisin ka hajutada enda meelest võrdlusotsingud... ent ometi just see meeldis mulle lavastuses võib-olla kõige rohkem kui Helen-Popi, kes ju ikkagi oli "koer", tegi voodis venitusi ning ma tõmbasin hetkega paralleeli joogale ning sealhulgas ajas mõnusalt muigama just nimelt "allavaatav koer"! Sellest jooksis mõte kohe edasi, et kui lahe kui sisse oleks toodud veel integreeritud koera-võrdluseid/koera-ühenditega asjadega, sõnatuid ning ilma otsese viiteta - hõrkudest väljanopeteks, näiteks kuum koer, koeraamet, koerailm, koerpoiss, kirju koer jne jne jne...

Kuigi koeralike omaduste ning viidetega, siis see Heleni Popi oli ikka pigem midagi muud kui koer... ta koristas enda järel tuppa põrandale tulnud pissi, jäljendas isand-perenaist maalides tolle poolelijäänud maali ning oli ka muidu oma kunstnikust isandale assistendi eest ning selle alusel sai just seda tüüpi päriselu-inimestega paralleelide tõmbamine veelgi ilmsemaks-lihtsamaks. 

Seevastu ahv meeldis jällegi minule rohkem kui mu teatrikaaslasele. Mõistan ka siin, miks temale ahv ei meeldinud - selline räuskav ja no muidugi "joodik" ning etteaimamatu (talle ei meeldi ka filmides narkomaanid ning joodikud)... aga minule meeldis just see hoog, millega Rauno Kaibiainen oma Huhuu elustas - ootasin neid ettearvamatusi. Võib-olla oleks õige pisut soovinud üleminekutele veelgi rohkem aega ja närvikõdi... siis pääsevad ehmatused ning ootamatused ka paremini esile. Tunduvalt enam oleks soovinud selle kraanakonksuga füüsilisi mänge. Üleüldse oli see "konks" üks etenduse "naelu" ning lisaks juba mainitud "allavaatavale koerale" ning loomade igatsevatele pilkudele ukse suunas ning ka stseenile, kus Popi iseendale jalutusrihma kaela paneb, et õue pissile saada... oli ilmselt üks naudingulisemaid stseene Huhuu mäng iseendaga läbi perenaise mantli. See on just see visuaalne fantaasialikkus, mida Kati lavastustest võib leida ning mida ma mistahes tükkidest avastada armastan. 

Kogu konstruktsiooniline, ehk remonditellingutega lavaruum, kus kunstnikuateljeele kohaselt on kõikvõimalikke kunstitöid ja muud träni kuhjunud, mõjus väga huvitavalt. Tegelikult polnud laval kordagi sellist hetke, et poleks midagi vaadata. Kui sõna ei kanna, siis peavad kandma liikumised, tegelaste energia ning eriti nendevaheline elekter ja stseenide üleminekutel või muudel mõttehetkedel sai uurida ja puurida kogu seda kraami, mis laval mõjus väga ehtsalt ateljees segamini paisatuna, aga kunstnikutöö mõttes õiges kohas. Retroraadio, vanaaegne voodi, antiikne ja stiilne publiku ette paigutatud läbipaistva klaasiga mööbliese, ent tegelaste jaoks "peegel" ning isegi isanda riietus, oleks selle kõik nagu viinud mingisse vanemasse aega, kuid samas klantsajalehe paberid, tänapäevased veepudelid, millest pritsida ja loomulikult kraanakonks ise, mis katusest alla sadas, tõi ajastu tänapäeva tagasi... ja kogu Karlova "rikkumine" modernse arhitektuuriga on juba oma olemuselt muidugi tänapäevane probleemistik, seega eks igas kodus ole eri aegadest kola või mööblit alles jäänud, ehk ajastuküsimust tegelikult ei tekkinudki. Küll tekkis küsimus, et kus kohast ja miks Huhuu endale pulmakleidi peale tõmbas? Kas see oli toodud sisse mingi võõristuse tekitamiseks, et on ikka hull ahv küll ning eks see valge pulmakleit keset kaost ja anarhiat mõjub ka mingi vastandlikkusest tekkiva stiilsusega, aga õhku jäi ikkagi miks? Andes aimu, et perenaine, ehk isand on kunagi abielus olnud ja nüüdsest üks oma loomadega ja ahv selle kusagilt lihtsalt leidis? Ei tea. Kas sellel on seos kuidagi isanda, ehk kunstniku maaliga - ta tegi autoportreed iseendast zombiena, ehk elava surnuna... ja millele see peaks viitama? Apokalüpsiselt? Maailma liimist lahtiolemisele? Kõige, ka väärtuste hoidmise (näit. Karlova sellisena hoidmine) surmale ja hävingule? Ja kas üldse on tegijatel mõeldud need asjad mingite vihjetena või on tegemist lihtsalt pigem atmosfääritaustaks, et näiteks õõva-tunnet tekitada? viia mõtted sellele, et ehk isand on hoopis surnud ja tegelikult loomad teda endale ette kujutavad? Liiga kaugelt otsitud... Samuti kas tähtede sõja -mask Popi peas pidi millelegi viitama? Miks see oli üldse sellise "isanda" kodus? Kas märk väljakolinud lastest? miks? Ilmselt ei küündinud kas mu tähelepanuvõime või kaasaelamisoskused nende teemade lahtimõtestamiseni või jäi minu jaoks midagi puudu, et oleksin suutnud need ära ühendada. Variant oli ka taotlus luua lihtsalt üht kaost, ilma igasuguse seoseid loova tagamõtteta.

Üks mõte, mis veel tekkis tausta, ehk tegelaste kohta - huvitav, et Tuglas loomadest just nimelt koera ja ahvi on valinud... mõlemaid neid on peetud ka kuradi kehastuseks. Kuid just nendest seostest ma seekord ei tahakski rääkida. Neid on lõputult ning ma jääkski neid siin lahti kirjutama :) Eriti eredalt saab luua seoseid sõprade-tuttavate ja töökaaslastega ning see äratundmine on enda jaoks nii põnev kui naljakas.

Hinnang: 2+ (mõtlemisainet annab küll, aga kui oled seda kõike juba kogenud nii mitu korda ja nii mitme eri kandi pealt, siis lõppude lõpuks on ilmselgelt see materjal minu kui vastuvõtja jaoks ennast ammendanud. Tegijate kohta ei räägi see hinnang seega midagi, vaid on puhtalt isiklikust vaatepunktist elamuse suuruse peegeldus. Endiselt ikka see Tuglase loomade kiusamine ärritas, aga ei meeldinud ka selline lõpp, kuigi mõnes mõttes ju loomad hoopis said vast seda, mida nad tegelikult sellises lavaloos niiväga tahtsid ja vajasid. Seega nende jaoks oli see isegi hea?! Meeldis visuaalne pool, ehk valgus ja lopsakas, kuid igati eluline kunstiline kujundus ning kuigi mitte tantsuga sõnatu etendus, oli siiski füüsilisel poolel mõnus rõhk ja tõlgenduste tegemine seega sõnadega etendustega võrreldes tunduvalt suuremas mahus vaataja poolel. Meeldis see kirg, millega näitlejad mängisid ning kirge tihkus läbi ka lavastustööst... juba mainitud lavastajaga intervjuu andis sellest ka aimu, ehk Katil olla Popi ja Huhuu tegemine juba pikemalt mõtetes... selles mõttes midagi puudu ei jäänud. Puudu jäi minu enda tasandilt arusaamisest, mida millega öelda taheti ja ma ei pea siin silmas sisulisi seoseid, mida loomulikult sai teha küllaga, aga just nimelt lavalt vastuvaatavate valikute mõttes. Kahtlen, kas suudan enam ühelegi "Popi ja Huhuu"-le eriti palju kõrgemat hinnangut anda... kui, siis ehk tüki-tüki aja pärast.)

Tekst teatri kodulehelt (1.foto on Sille Annuk'i tehtud ja pärit Postimehest, 2. ja 3. foto on Gabriela Liivamägi pildistatud ning pärit Karlova Teatri kodulehelt):

POPI JA HUHUU

ehk isanda ilmutus

LAVASTUSEST

• AUTOR FRIEDEBERT TUGLAS
• LAVALE SEADNUD KATI KIVITAR
• OSADES HELEN REKKOR, MERLE JÄÄGER JA RAUNO KAIBIAINEN
• ESIETENDUS 15. SEPTEMBRIL 2018 KARLOVA TEATRIS

Karlova Teater alustab oma uut hooaega Fr. Tuglase sümbolistliku novelli "Popi ja Huhuu" instseneeringuga. Kati Kivitari lavatõlgendus kõneleb loo kahe omapäi jäänud indiviidi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest, hirmuga harjumisest, allakäigust ja kohandumisest. Selles, kuidas hakkab ennast looma väike maailmamudel, peegeldub nii meie minevik kui ka see, kuhu poole me liigume. 

Esimese maailmasõja algul kirja pandud Fr. Tuglase apokalüptiline tekst võiks vabalt olla tõukunud ka viimastel aastatel maailma valdavatest meeleoludest ja sündmustest, kus valitseb hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määramatuse pärast. Mis juhtub, kui võimuga ei kaasne vastutust? Kui kerge on ekstreemsetes oludes, tühja kõhu ja teadmatusest põhjustatud hirmu survel loobuda senistest tõekspidamistest, leppida vägivalla ja türanniaga, isandaks pidada viirastuslikku pettekujutelma?

Pilgatud pimedus - VAT Teater

Sügis ei ole alanud just eriti heade emotsioonidega teatrimaastikul ja seda mõnusam oli ometi saada üks positiivne laks eelmisel neljapäeval Rahvusraamatukogu keldrisaalist. Ehk sealt kus tegutseb VAT Teater. Võrdlemisi noore Saksa näitekirjaniku - Wolfram Lotz'i, esialgu kuuldemänguks (2013.aastal) kirjutatud lava-vormi-instseneering, mis on edukalt ka auhindu oma kodumaal niitnud. Teiste seas näiteks 2015 "aasta saksakeelne näidend" ja muidki. Kuigi Mihkel Seeder, kes on teksti tõlkijaks ning VATi lavaversiooni dramaturgiks, on muutnud kaks džunglisse ekspeditsioonile paadiga sõitvat peategelast eestlasteks ning see annab kogu loole täiesti oma varjundi. Nii on nad ju ka Eesti vaatajale lähedasemad ning puudutab ehk rohkemgi, kui sõdurid oleksid misatahes teise riigi omad. Antud juhul keerab see teatavaid vinte ka sisse, sest etenduse alguses jutustatakse (pimedas) lugu kahest somaallasest, kes maailma "seiklema" lähevad (immigratsiooni-teema)... Kuid eestlaste seiklused Afganistani jõel päädivad kokkupõrkega somaallase seisklustega eesti vetel - absurd missugune. Ja sellist mõnuga üle vindi keeratud absurdi leidub selles tükis küllaga, seega žanri mõttes määratlekski seda eelkõige komöödiana... isegi action-komöödiana, kuigi märulit niiväga polegi, on see pahaendeline džunglitunnetus vastavast kujundamatusest hoolimata õhus.

Kuid kõigepealt alustaksin hoopis lavastajast, tänu kellele arvatavasti kogu tekst eestlasteni seekord jõuab - Christian Römer'ist. Saksa lavastaja, kes nüüdseks juba mitme VAT Teatri lavastajatööga on enda nägemusi eestlastele tutvustanud. Siit blogist võib pikemalt või lühemalt lugeda näiteks tema järgnevate lavastuste kohta: Meeste varjupaik,  The Black Rider, Masohhisti pihtimus. Liidame siia ka tema "Jumal oli DJ" lavastuse ning lihtsa matemaatilise tehte järgi jõuame järelduseni, et sedapuhku on tema lavastustöö järjekorranumbriks VAT-is juba viies! Juubel! :) Loodan, et mõnda oma teadmatusest siin ei ole jätnud arvestamata :)

Pigem kammerlikumat laadi lavastus keskendubki rohkem tekstile ning näitlejate mängudele, kuivõrd kunstiline taust (kunstnik Iir Hermeliin) on pigem kontseptuaalne kui atmosfääriloov (samas mõned elemendid on kavalalt siiski sisse toodud - näiteks vesi, mis pigem jällegi kontseptuaalsest lähenemisest on pandud paadi sisse. Lava ülesehituselt on selline kus ühel poolel on paat, milles ja mille ümber toimub suurem osa etendusest. Teist poolt lavast katab pool etendust kardin, et fokusseerida publiku pilgud tegelastele ning veelgi kitsamale lavaruumile - tegevustikku omakorda veelgi kammerlikumaks ajades. Istudes teises otsas jäi mõne tegelase nägu kohati kardina varju ja pidevalt lootsin, et lisaks kohapeal keerlemisele, millega markeeriti paadi liikumist jõel, oleks see paat ühel hetkel ka teisele poole lava liikunud, aga ei - mäng jääb peamiselt ühele küljele. Otseselt sellise väikse saali puhul see tegelikult ei hakka eriti häirima ning eks mäng liigub ikka keskele ja hetkedel kui kardinad on avatud, siis teise äärde ka.

VATi saali väiksus mängib seekord kaasa ka pinge loomise edukusele. Piinlikud olukorrad ja pinnaalused pilked (kuigi kas oleks olnud parem tõlge pealkirjale ingliskeelsete riikide oma, ehk "Naeruväärne pimedus", seda ei oskagi hinnata hetkel... "pilgatud" tekitab vast ehk rohkemgi küsimusi ja mõtteainest), mis sõdurite omavahelisel suhtlusel tekivad jõuavad kõik kohale ning muudavad mängu veelgi nauditavamaks. Römer on lavastanud just piisavalt märgatavaks kõik need magusalt kohmakad machodest alfaisaste sõdurite "pehmete hetkede" väljapaistmised, sest seal džunglis ei ole nendel meestel kedagi teist suhtlemiseks võtta kui nad kahekesi (harvadest juhtudest hoolimata kui teel kohatakse mõningaid pärismaalasi või teisi džunglielanikke)  ning inimestel teadupärast on suhtlemisvajadus. Nõnda saab üks teise üle natuke võimu, samas ise provotseerides teda rohkemgi ennast avama ja jagama oma mõtteid, valades seejärel ta üle mõnitustega. 

Neid kahte eesti sõdurit ja mitmeski mõttes väga erinevat meest mängivad Jaak Prints ja Tanel Saar. Mõlemad küll "sõdurid", kuid erinevast mastist. Üks natuke kaval, teine kuidagi lihtsakoelisem. Jaak tegemas nii mõnelgi korral oma kaubamärgina kunagisest varasemast ajast tuttavaid "üllatusest suuri ümmargusi silmi" ja selle äratundmine ning tema mängustiili segunemine seekordsesse karakterisse oli üldse kuidagi südantsoojendavalt mõnus (kevadel nähtud Richard 3ndas saab näha tunduvalt võõramat Jaaku). Neid "ümmargusi silmi" ei oska ka Eesti Teatris keegi nii hästi teha (kui ehk vaid Anu ja Sulev). Kuid see kavala rebase moega macholikkus on hoopis teistsugune Taneli otsesemast sõdurliku mehisuse rõhutamisest ning nõnda tekib dialoogidesse ning karakteritevahelisse mängu dünaamika. Jaak saab mängida nii leitnant Nahkurit kui ka kapten Tähte, kuid Tanel on läbi etenduse reamees Tursk. Taneli Tursas on sealjuures teatavat "ürgeestlaslikku meest" paras annus - palju rääkida ei taha ning kui peab või juhtub, siis on see tuttavalt kohmakas ja aeglane. Karm sõdurlik kivinägu. Jaak seevastu kasutas ekspressiivsemat miimikat. Seda võimumängu, koos eneseupitusega ühelt poolt ja allaheitlikkusega teiselt poolt oli nende kahe esituses põnev jälgida, sest tegelikult võiksid või peaksid sellised mehed loodusseaduste järgi pigem vastupidises positsioonis olema, ent elus on ju alati mingid teerajad teatud kohta jõudmisel... Kui Tursk on ehtne alfa, siis Nahkur mõjub kohati jällegi koomiliselt nö.alfa wannabe'na. Ka see jutustaja-roll Jaagu Nahkuril paneb näitleja pakutabamise proovile, sest situatsioonikoomika töötab ainult kui seda mängitakse väga täpselt ning Jaagul tuleb see lausa meisterlikult välja... ning publik hirnub naerda :)

Ago Soots ning Margo Teder saavad mängida kõiki kummalisi teekonnal vastutulevaid, veelgi absurdi rõhutavamaid kõrvalosi. Ago natuke vähem, kuid tema energia vallutab terve lava kui mängu siseneb. Margo jällegi on nii itaallasest sõdur, somaallasest piraat, pärismaalasest neiu, papagoi ja kes kõik veel - üks imelikum (ja naljakam) kui teine.

Lugu ise on küll olemuslikult lihtne, ehk põhimõtteliselt sõidetakse paadiga ning tehakse ka peatuseid teel, et missiooni täita, milleks on kapten Tähe leidmine. Kuid kapten olla mõistuse kaotanud ning oma kaaslased maha nottinud. See "teekond" pole kaugeltki lihtsamate killast. Ning lõpus paljastuv absurdne kokkupõrge somaallasega on kui kirss tordil. 

Römeri lavastatud stseenidest meeldisidki kõik need nö. "kohtumised". Lahedalt koomiliselt mõjub leitnant Nahkuri jutustav vorm, kuidas ta mõnikord juhtumeid ette ära seletab ja siis vahetult need asjad juhtuvadki. Ning kõik need sõdurite "pehmed" ja sotsiaalselt kohmakad hetked, mis piinlikkust tegelastele endale tekitavad. Oleks neid veelgi rohkem soovinud!

Jäi mulje, nagu oleks tahetud parodeerida kõiki neid sõjafilme ja raamatuid, kus sõdurid kahekesi või suurema kambaga džunglis vihmametsa läbi viival teekonnal mingit ülesannet täidavad. Ka autor ise on öelnud, et tegemist olla Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" tänapäevastatud versiooniga. Ehk sama romaan, mis andis inspiratsiooni ka Francis Ford Coppolale oscareid võitnud sõjavastasele filmile "Apocalypse now". Kui Coppola viis Conradi Kongo-loo Vietnamisse, siis Lotz veeb selle Afganistaani. Inspiratsiooni sai autor ka 2010. aastal toimunud Somaalia piraatide kohtuprotsessist Hamburgis (esimene selline kohtuprotsess piraatide üle, üle 400 aasta).

Natuke külastatakse ka hea maitse piire mõned korrad, kuid teema, ehk sõda annab sellele õigustuse. Kõik on ju lubatud armastuses ja sõjas! Armastust selles tükis eriti ei kohta, küll selle puudumist, ehk läheduse igatsusust. Mida sügavamale vihmametsa teekond viib, seda kummalisemaks kõik muutub. Kapten Tähe juurde jõudes hakkab ka tekst muutuma kahtlaseks ning võib väga kummalisi allegooriaid ning assotsiatsioone luua endale. Riietusega antakse veel sellele tiibu juurde ja no 1+1 on tavaliselt 2, kuid siinses tükis ei pruugi see nii olla :)  

Peamine, mis ma sellelt teatrielamuselt kaasa võtsin oli meelelahutus ja see isemoodi huumor, kuigi tegelikult, kes tahab, saab siin näha ka globaalseid probleeme ja teemasid sisse kodeeritud - sõda, pagulased ning lähemas plaanis ka manipulatsioon ja psühholoogilised mängud ning sõjaväelaste omavahelised suhted, humaansus, tsivilisatsiooni sissetung ja pealesurumine ehk kuidas me suhtume nendesse, kes ei ela läänelike standaride järgi, sildistamine jne. 

Leidsin juhuslikult ka ühe intervjuu autoriga, kus ta ütleb oma näidendi kohta: "Näidend räägib sellest, kuidas paremini leida üles, mis on jäänud pimedusse endast, mida lihtsalt ei saa endale sobitada läbi arusaamise. Seda pimedust peab aktsepteerima. "Pilgatud pimeduses" mängitakse see välja globaalselt tasandilt rohkem käekatsutavamaks inimestevaheliseks tasandiks. Ja lõppude lõpuks on see suhtest iseendaga. Me tihti tundume ka iseendale "võõrad".

Hinnang: 4 (julge satiirilise joonega absurdikomöödia, mis ajab kohati naerma, kuigi on ju tegelikult samaaegselt ka traagiline ning kahtlemata ka kaasakiskuv lugu kahest teekonnast ning kuidas need omavahel kokku põrkavad. Keskendudes küll peamiselt ühele "teekonnale", on raamistuseks alguses ja lõpus ka teine olemas... Hästi mängitud ja täis naljakaid üllatusi. Sander Põllu valguskujundusel oleks nagu veel üks roll tükile lisaks. Harva kui sõja-teemat teatrilaval saab näha ning veel eriti harv läbi džungli paadiga seilavate sõdurite oma. Mina küll soovitaksin vaadata, sest see on kui sõõm värsket õhku, aga samas jätkab VAT-teatri filmižanrite hommage-sarja... spagetti-western, eesti ja vene multikad, 60ndate triller ning muidugi tummfilm "Faust"i näol on juba tehtud, nüüd siis ka sõjafilm :) Ja sellises tavatus võtmes, nagu seda on satiiriline absurdikomöödia. Samas kui mõtlema hakata, siis on ju ka sõda olemuslikult absurdne - täiskasvanud inimesed ei saa nüüd sõnadega tüli lahendatud... ja sellised absurdsed tegelased on ka "Pilgatud pimeduses" laval. Üks absurdsem kui teine, kuid tervikuna kokku läbi sõjast tingitud kõverpeegli vägagi realistlik.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

PILGATUD PIMEDUS

Enesetapumissioon ühes vaatuses

Kaks eesti sõdurit saadetakse ohtlikule missioonile. Nad peavad vihmametsast üles leidma koloneli, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid.

Viimaste aastate üks edukamaid saksa näitekirjanikke Wolfram Lotz lasi end inspireerida Joseph Conradi romaanil „Pimeduse süda” ja Francis Ford Coppola filmil „Apocalypse Now” ning kirjutas skandaalse näidendi, kuhu on kokku segatud põgenikekriis, NATO missioonid ja valge inimese päästjakompleks. See on pime maailm, kus on peaaegu võimatu orienteeruda. Nii pime ja hirmus, et vaikselt hakkab juba naljakas. Need kaks eesti sõdurit loodavad oma missioonilt ühes tükis tagasi jõuda, kuigi, jah, see teekond pole määratud nii roosiliselt lõppema...

See ei ole lugu lootusetusest. Hoopis vastupidi – Lotzil on teatrisse väga palju usku. Ja just seepärast esitab ta oma näidendi ebatavalise vormiga paraja väljakutse kõigile, kes sellesse pimedusse sukelduda julgevad.

Esietendus: 20. septembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit  

Autor:	Wolfram Lotz
Lavastaja:	Christian Römer (Saksamaa)
Tõlkija ja dramaturg:	Mihkel Seeder
Kunstnik:	Iir Hermeliin
Valguskunstnik:	Sander Põllu
Videokunstnik:	Arne Vogelgesang (Saksamaa)
Koreograaf:	Marge Ehrenbusch
Osades:	Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots
Fotograaf (ka siinsete fotode autor):	Siim Vahur (Tallinna Linnateater)

Koletis - Paide Teater

Paide Teater alustas!

Sissejuhatuseks on värskel teatril, Eestimaa südames, plaanis lisaks teistele lavastustele, tulla vaatajate ette ka monolavastustega. Paide Teatris alustab põhikohaga 4 meesnäitlejat ning kõik nad loovad ühe lavastuse, mis on nende enda mängule üles ehitatud. Nii vähemalt olen mina sellest aru saanud.

Esimene selline lavastus tutvustab Kirill Havanskit. Näitlejat. Tema häält, tema liikumist, tema olemist laval. Selles suhtes etendus täitis 100% oma eesmärki. Mina näiteks Kirilli kooliaegsete lavamängudega väga kergelt ei suhestunud. Nüüd, kui fookuses on ainult tema, ma nägin ja kuulsin teda ning nägin-kuulsin hoopis valmimat näitlejat. Kui varem tema diktsioon ja hääl oli kergelt võõristav, siis nüüd selle etendusega olen tema häälest täiesti vastupidisel arvamusel. Mõnikord on vaja olla teistest kõrvalnäitlejatest prii, et jälgija leiaks tee just selle näitleja juurde üles. Nii igatahes juhtus minuga. "Koletis"e näol on tegemist paljuski jutustava tekstiga... nagu monotükkidega ikka - dialoog, kui seda ongi, siis toimub see ühepoolselt - kõigest publikuga suheldes. Ja Kirilli hääl jutustajana on mõnusalt soe ja pehme. Mõjudes isegi žanrile vastandlikuna. Kuid see veel eriti paneb teda kuulama, sest mõjub huvitavalt kontrastsena - ei tea kas talle peaks kaasa tundma? kas teda peaks kaitsma? või on selles kõiges hoopis peidus mõni ootamatu konks ning tegelikkuses on kuri maskeerunud... nagu saatan seda tihti teeb?!

Nonii... ma läksin kohe kätluses Kirilli kiitmisega hoogu. Tegelikult viskan kohe alguses ka teise arvamuse õhku - see lavalugu tegelikult minule eriti ei meeldinud. Miks? Katsun selgitada.... aga selleks liiguks paar sammu tagasi.

Saabudes Paide Teatrisse, olin põnevil. Õudukad on žanrina üks minu lemmikud. Usun, et olen suurema osa õudusfilmiklassikutest ära vaadanud ning igal aastal proovin ka uute, kiidetud õudusfilmidega kursis end hoida. Tihti need suurema kassa teinud filmid ehk polegi nii head ja väiksemates on palju võimsam ning mõjuvam hing sees. Samuti loen üpris palju õudusraamatuid... viimasel ajal küll ajapuudusest tingitult vähem, ent näiteks Stephen King'i bibliograafia on mul praktiliselt loetud (vähemalt kõik 80ndatel ja 90ndatel tema poolt kirjutatud romaanid). "Pet semetary" näiteks oli kindlasti üks noorena loetutest siiani paremini meelde jäänud ja sügavamalt jahmatanud raamatutest (Minu King'i lemmik on "Misery", mille kogu õudus oli puhtalt psühholoogiline ning ei grammigi Kingile iseloomulikult üleloomulik). Arvan, et minu suurim viga "Koletis"t vaadates oligi eelkõige tugevama loo ootamine. Antud juhul on lugu ise marginaalne. Tausta teadmata aiman, et tegemist võiks olla kas Kirilli või kellegi elus juhtunud/olnud sündmustega. Vähemalt lähtekohaks oleks nagu kasutatud "päris" asja.... Ma ei tea, kas "Rico", kellega suhlemisest ja tegevustest Kirilli minategelasega lugu saab alguse ning kes on pidevalt "näitleja" juttudes üht või teistpidi sees, on tegelikult tegelase enda ettekujutatav sõber? tema alter ego? või Jekyll & Hyde'i stiilis teine mina? Või tõesti üks kummaline naabripoiss, nagu teda esitletakse? Minule meeldiks mõelda/tõlgendada, et see on peategelase ettekujutatav sõber, aga igaüks leiab ja otsustab kindlasti enda versiooni Ricost.

Ühel minu lapsel oli samuti nooremana "ettekujutatud sõber"... Potšok oli tema nimi ning me kõik elasime temaga koos, kuigi ta ilmutas ennast ainult lapsele... Kui mingi pahandus või õnnetus juhtus, siis oli ju süüdlane varnast võtta... aga mõnikord, teatud olukordades hakkasin ka enda mõistuses kahtlema, et kas see Potšok on mingi kahtlane tegelane, kes tõesti teispoolsusest kuidagi meie ellu sekkub... No see on juba üks teine lugu, teistsuguste "pahandustega"... Kirillil on oma - Rico...Paariks misanstseeniks ilmuks justkui see Rico ka lavale... väga kahtlase elukana... "Koletisena"? Kas meil kõigil elab keegi selline koletis sees, kes end mõnikord ilmutab? Või see polnudki Rico, vaid lihtsalt keegi saatana sigitis, kes "etendust" külastas?

Nii... jälle läks jutt omasoodu lippama... võtame korraks uuesti paar sammu tagasi sellesse alguspunkti...

Paide Teatrisse jõudes, ootas publik fuajees. Mänguks on valitud teatris üsna eriline koht - suure saali pöördlava all asuv keldri moodi kahtlaselt hämar ning kergelt räämas ja rõske, keldrilaadne asukoht. Kammerlikult umbes 100-le vaatajale kahte ritta ringi seatud toolidel oli vähemalt minu jaoks turvalisem valida teine rida (tegelikult selles etenduses see ei oma mingit vahet). Õuduka jaoks täiesti ideaalne saal! Alguses (vähemalt) 10 minutit etendusest kulgeb kottpimeduses... Ainult Kirilli häälele keskendudes ja seda olukorda ettekujutades, mida ta kordab mitu korda. Väga hästi hakkas pilt silme ees jooksma ning kontakt näitleja ning lavaloo ja atmosfääriga oli hetkega saavutatud... Esimene õuduslik tunne käis ka korra läbi - täielik pimedus... ja tegelane liigub mitte ainult publiku ees aimataval laval, vaid ka selgade taga... Oleksin ilmselt päris korraliku möirge lasknud eetrisse, kui keegi seal ja selles hetkes oleks oma käe mu õlale pannud! Kartsin seda ja sellest hoolimata oleksin korralikult ehmatanud... Hirm oligi keres ja algus seega paljulubav.

Kuid valgus tuli ja ühtlasi kadus õige pisut sellest maagiast. Jutustus liikus edasi... siia ja sinna ning Kirill tegutses väga mitmel viisil - küll tuli see lugu läbi ekraani kui ta kusagil peakohal, tollel pöörlava peal toimetas, küll tegutses ta mingi smuuti kallal, mille tegemisest ma otseselt aru ei saanud enda istekohalt, ent millega samal ajal jooksis ekraanil lapsepõlvest tuttav Tom & Jerry multikas ning mille abil oleks kui ise ka korraks lapsepõlve tagasi rännanud... Ja siin toimus ehk kogu etenduse kõige õõvastavam või õnnestunum õuduka-stseen... nimelt tänu videokunstniku Kärt Petseri oskusliku valiku aeglustada kassi tegutsemist "Killer" sildiga majja kadudes... mõnus kui sellise lihtsa, aga samas geniaalse trikiga suudetakse tekitada nii tugev emotsioon vaatajas. Olin võlutud ning andsin andeks, et ei saanud vähimatki aru, mida Kirill samal ajal tegi ja toimetas (hiljem selgus kui seda tehtud smuutit kellegile pakkus, aga selle tegemise mõttest ei saanud aru ka hiljem.. kas heli oleks pidanud mõjuma hirmutavana või milleks see lõik?)

Ma arvan, et tegelikult ehk nii kaugele kui hakkas rääkima Rico... ehk kui Kirill enam laval live's ei jutustanud, vaid tekst tuli kõlarite kaudu, umbes sellel ajal ma kukkusin kärult. Mind enam ei huvitanud või ma ei saanud selle tekstiga kontakti (kas siis hämaras lindilt juttu kuulates kui näitleja midagi laval ei tee, ongi selline uinutav efekt? Selles Rico jutustuses võis olla ka võti, et kes ta ikkagi oli, aga ainus mis minuni jõudis oli see, et teda ilmselt kiusati... kaevati maasse auk ning tema pandi sinna siise... aga mis seal siis erilist sai, seda ma aru ei saanudki... Samuti ei saanud sellest aru ka minu teatrikaaslane, kellelt pärast etendust küsisin, kas ta oskab mulle seletada või jutustada... aga ka tema "kukkus kärult" täpselt samal ajal... nõnda olime mõlemad teineteisest sõltumatult täiesti samal ajal etendusega sisuliselt kontakti kaotanud. Edasi muidugi ei olnud enam palju vahet, kes või mis või miks see üha unenäolisemana jutustusena hakkas mõjuma... Viimane lugu, kus see "koletis" ka ühes jutustuses ära mainitakse, siis mõjus juba isegi kerge pettumusena, et hoopis mingi unenäo elukas oli see "Koletis"... samas eks see vist lihtsalt oli üks dimensioon juurde... Ilmselt Koletis oli ikka kas näitleja või Rico... vähemalt nii oleks sellel kõigel rohkem mõtet. Skiso või ettekujutatud pahalane võiks ju psühholoogiliselt õudsana mõjuda...

Sellist tüüpi lavastuses on tegelikult "lugu" ise teisejärguline. Lugu on siin sees üldse hõredalt... Seda etendust ei tehtud ja seda pole ka vaja "loo"-mõttes. See lavastus teenib teisi eesmärke.

Freda Purik'u kunstnikutöö on üpris must-valgete ja nende varjundite või helkide värvigammaga - selles asukohas ja sellise lavaloo jaoks igati sobiv... klaasikillud... või pigem "peeglikillud"? Need ju toovad 7 aastat "õnnetust"...

Stseenidest tahaks ära mainida ka "tantsulõigu". Kirill ilmselt ei ole tantsija ning ma ei tea kui palju tal üldse sellise koreograafilise liikumisega elus on kokkupuuteid olnud (peale lavakooli-lavastuste), aga see kordustele ülesehitatud ning täiesti tõlgendatav lõik oli uskumatult intensiivne ja mõjus. Mõjuv oli see ehk ka sellepärast, et ta palju jalu betoonil hüppas ning seega korduvalt oma jalgu põrutas - kas teatriime või tõesti eneseohverdus kunsti nimel, ei tea... Kuid minu jaoks, kes draamalavastuste tantsuliikumise peale tihti nina kirtsutab või õlgu kehitab, nautisin seekord just seda...

Kokkuvõtteks loodan, et Paide rahvas sellise lavastuse peale ära ei ehmata. Kindlasti hakkab Paide Teatris näha saama ka traditsioonilisemat teatrit (juba praegu on näiteks väljas info laste jõuluetenduse kohta ning muudki, mis annab alust oletada väga mitmekülgseid ja eriliilmelisi lavastusi)... "Koletis" oli vast selline kõrgema kunstilise taotlusega, pigem performatiivse ja eksperimentaalsema lähenemisega lavastus. Noored, kui nad teevad nö "oma asja", siis tahavad ju ikka tõestada ning näidata midagi huvitavamat, otsingulisemat. Monotükina ja enda tutvustamiseks ei taha keegi mõjuda igava, kulununa ja seda "Koletis" ning Kirill Havanski kahtlemata ei olnud ka.

Hinnang: 2+ (järjekordselt sai tõestust minu jaoks tõdemus, et õudukas kui žanr on teatrikeeles kõige raskem teha. Või noh - teha ju saab, aga nii, et sellel oleks sisu, vormi ning mõjuks ka õudsana, seda juhtub teatrilaudadel haruharva. Samas siin oli huvitavaid elemente ning huvitav oli ka ülesehitus ning erinevate lavastuslike vormide kasutamine ühes lavastuses. Õudukale kohaselt pime, õigemini hämar ja kurjakuulutavalt kahtlane. Palju jäetakse vaataja enda otsustada, mida öelda tahetakse ning ühest küljest on see muidugi hea, aga teisalt jäi neid lahtisi otsi minu jaoks võib-olla natuke liiga palju või siis just nendes olulisemates kohtades. Seega lavalugu tervikuna minu jaoks päris toimivat elamust ei andnud. Teatrikaaslasega autosse istudes ja koju sõites arutasime kui ühest suust, et Kirill oli hea, olid mõned toimivad hetked, nagu Kirilli tants ja Tom&Jerry lõik, aga lugu tervikuna ei toiminud. Kas ehk on see toimivam 15-25 aastastele? Ilmselt. Samas vaadata ja kogeda oli ju küll. Jään täitsa ootama, mida teised Paide Teatri noored näitlejad ette võtavad, kuidas end tutvustavad ning kas leidub sama palju üllatusi, suudavad nad enda sama palju avada uute külgede pealt kui Kirill. Selles mõttes, kuigi tegemist oli žanri-teatri ning erilise lavastusliku vormi-teatriga, siis minu jaoks oli see kõige toimivam just nimelt "näitleja-teatrina". Just Kirilli enda mängus ja temaga tutvumise võimaluses avanes seekordse teatrielamuse suurim väärtus. Ja kuigi ei saanud nüüd kiita seda tervikut, nagu oleks tahtnud, siis igatahes on ülimalt hea meel, et Paides on nüüd teater!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

PAIDE TEATER "KOLETIS"

üks näitleja kohtab juhuslikult metsas oma vana sõpra. nad ei ole aastaid suhelnud ega tea, kust või kuidas alustada. taaskohtumise rõõm asendub pikapeale halastamatu ebamugavusega. mõnda aega vaikuses istunud, märkab näitleja, et sõber sosistab midagi kaugusesse. ta nõjatub, et kuulda ning ajapikku suudabki segasest suminast sõnu eristada. sõnad kasvavad aegamööda pöörasteks lugudeks sõbra elust, hüpnootilisteks mälupiltideks, mis näitleja julmalt oma võimusse haaravad.

lood, mida sõber (rico) jutustab on kord südantlõhestavalt ilusad, kord verd tarretama panevad ning näitleja (Kirill) kuulab neid ainiti. mahajäetud mõisad, verest punetavad lumeväljad, pime koer, kellegi naeratus kusagil tühjal ja pimedal tänaval, vihmane hommik. näitleja keha ja aju täituvad järk-järgult hirmuga. mida aeg edasi, seda õõvastavamaks muutuvad need lõputud kujutluspildid. ta peab need lood endast välja saama. ta peab selle kõik ära unustama. maksku, mis maksab.

KOLETIS on lavastus, kus näitleja kirill havanski, kunstnik freda purik ja sõber rico sukelduvad ühes publikuga õuduslugude pimedasse maailma. kust algab hirm ning kus see lõppeb? kust algab väljamõeldis ja kus lõppeb päris? KOLETIS toob mustast pimedusest prožektorivalgusse hetke, mil meie aju muudab kaua kadunud sõbrast koletise ja laseb sellel mustast-mustast linnast pärit mustal-mustal mehel meid oma musta-musta maailma tirida. KOLETIS on PAIDE TEATRI sooloprojektide sarja esimene lavastus.

laval kirill havanski, sõber rico
kunstnik freda purik
videokunstnik kärt petser
helimaastikud kirill havanski ja trupp
tehnikud janek lehtpuu, viljar saarsalu
produtsent harri ausmaa 

esietendus 13.09.2018 

paide muusika- ja teatrimaja suure lava all 

etenduse kestvus orienteeruvalt 1h10min
vanusesoovitus 14+
kasutatakse vilkuvat valgust

Suveteater 2018 kokkuvõte

Käesoleval suvel (1.juuni - 31.august 2018) jõudsin teatrisse 37 erinevat lavastust vaatama. 5 neist on saanud oma esietenduse Eestis juba enne seda ajaperioodi, seega peamiselt on tegemist sellesuviste esietendustega. Peaaegu kolmandik, ehk 12 nendest said hinnangu alla 3, ehk "alla keskmise", seega suurema osaga jäin enam-vähem rahule. Tippe oli ka vähe, nagu ikka, aga seda väärtuslikumad need elamustena olid. Muide mitmeid neid parimatest mängitakse ka järgmisel suvel uuesti, seega võib siinseid edetabeleid kasutada ka soovitusena, mida 2019 suveteatris vaadata. 5 lavastustest tungisid ka terve senise teatriaasta 10 parima teatrielamuse sekka, kuigi suuremas osas selle 10 tagumisse otsa.

Ei hakka seekord pikka juttu ajama, vaid toon ära need tippude tabelid. Panen pealkirjade alla Instagrammi lingid - sealt saab värskelt pärast etendust kirjutatud esmaarvamused kätte. Päris paljude lavastuste kohta leiab ka blogi ajatelge tagasi kerides täpsemaid peegeldusi.

SUURIM TEATRIELAMUS

01. Toomas Nipernaadi - TeMuFi
02. Pikse pill - R.A.A.A.M.
** Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen
03. Kuu aega maal - Vene Teater
04. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
05. Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater
06. Sweeney Todd - Vanemuine
07. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
08. Mowgli - Must Kast
09. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt
10. Gulliveri reisid - NUKU
**-esietendus juba eelmisel suvel


PARIM LAVASTAJATÖÖ

01. Helen Rekkor - Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu
02. Peep Maasik - Toomas Nipernaadi
03. Kaili Viidas - Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt
04. Filipp Loss - Kuu aega maal
05. Damir Salimzianov - Pikse pill
06. Taavi Tõnisson - Gulliveri reisid


PARIM NAISNÄITLEJA (suuremas rollis)

01. Ksenia Agarkova - Kuu aega maal
02. Marika Barabanštšikova/Terje Pennie/Karin Tammaru - Tsaar Saltaan
03. Maria Annus - Sweeney Todd
04. Maria Klenskaja - Isamaa pääsukesed
05. Liisu Krass - Õhtu on salameri
06. Karin Rask - Peatumine ristteel
07. Garmen Tabor - Ilmavõõras


PARIM MEESNÄITLEJA (suuremas rollis)

01. Pääru Oja - Toomas Nipernaadi
02. Juss Haasma - Kremli ööbikud
03. Märt Avandi - Kremli ööbikud
04. Andres Tabun - Draamakuninganna
05. Aarne Soro - Armastus on ajaviide
06. Rauno Kaibianen - Õhtu on salameri
07. Sten Karpov - Vedelvorst


PARIM NAISNÄITLEJA (kõrvalosas)

01. Katrin Pärn - Kremli ööbikud
02. Maria Annus - Kremli ööbikud
03. Ursula Ratasepp - Toomas Nipernaadi
04. Carmen Mikiver - Vedelvorst
05. Ester Pajusoo - Isamaa pääsukesed
06. Liisa Aibel - Lõikuspeo tantsud
07. Viire Valdma - Isamaa pääsukesed
08. Jekaterina Burdjugova - Kuu aega maal
09. Liidia Golovataja - Kuu aega maal
10. Epp Eespäev - Vürst Gabriel


PARIM MEESNÄITLEJA (kõrvalosas)

01. Lauri Saatpalu - Sweeney Todd
02. Taavi Teplenkov - Isamaa pääsukesed
03. Andres Roosileht - Gulliveri reisid
04. Ott Raidmets - Pikse pill
05. Tambet Seling - Kremli ööbikud
06. Erik Ruus - Neli monoloogi Püha Jüri asjus
07. Rain Simmul - Miljoni vaade
08. Kristjan Lüüs - Mowgli
09. Tiit Sukk - Isamaa pääsukesed
10. Erki Aule - Õhtu on salameri


PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel pole näinud teatrilaval)

01. Ksenia Agarkova - Kuu aega maal
02. Liidia Golovataja - Kuu aega maal
03. Valter Soosalu - Sweeney Todd
04. Rauno Polman - Mowgli
05. Aleksandr Kutšmezov - Kuu aega maal
06. Indrek Pangsepp - 100 valget daami
07. Kreidy Naudre - Armastus Laitses
08. Janet Vavilov - Sofia
09. Kristjan Arunurm - Suvepäev
10. Ketter Orav - Sofia


PARIM KUNSTNIK

01. Maarja Pabunen - Õhtu on salameri
02. Marion Undusk - Gulliveri reisid
03. Iir Hermeliin - Sweeney Todd
04. Silver Vahtre - Meretagune paradiis
05. Kristi Leppik - Ristumine peateega


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

01. Marion Undusk - Gulliveri reisid
02. Triinu Pungits/Jaagup Roomet - Vürst Gabriel
03. Iir Hermeliin - Sweeney Todd
04. Arthur Arula - Tsaar Saltaan
05. Jekaterina Sedova - Kuu aega maal


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS

01. Ele Sonn - Tsaar Saltaan
02. Tõnu Kaljuste/Tõnis Kõrvits - Isamaa pääsukesed
03. Jaan Sööt - Toomas Nipernaadi
04. Lexsoul Dancemachine/Ivar Põllu/Robert Annus - Kremli ööbikud
05. Peeter Rebane - Armastus on ajaviide


PARIM HELILOOJA

01. Aarne Oit ja teised - Kremli ööbikud
02. Kaarel Orumägi/Kärt Anton - Sofia
03. Villem Rootalu - Õhtu on salameri
04. Aleksandr Žedeljov - Tuleb/Ei tule
05. Liina Sumera - Gulliveri reisid


PARIMAD VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED

01. Allan Räim - Gulliveri reisid (tehnilised lahendused)
02. Alyona Movko/Sander Tuvikene - Õhtu on salameri  (videokunstnikud)
03. Taavi Varm - Sweeney Todd (videokunstnik)
04. Argo Valdmaa - Kostja ja Hiiglane (videokunstnik)
05. Henri Griin - Kremli ööbikud (videokunstnik)


PARIM VALGUSKUNSTNIK

01. Priidu Adlas - Õhtu on salameri
02. Rene Liivamägi - Kremli ööbikud
03. Priidu Adlas - Kostja ja hiiglane
04. Priidu Adlas - Ilmavõõras
05. Anton Andrejuk - Tuleb/Ei tule


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS

01. Olga Privis - Gulliveri reisid
02. Janek Savolainen - Sweeney Todd
03. Marie Loviise Mänd - Sofia
04. Katrin Noorkõiv - Kremli ööbikud
05. Indrek Sammul - Vürst Gabriel (lavavõitlus)


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS

Pirjo Levandi - Armastus Laitses
Rasmus Kull - Sweeney Todd
Ott Raidmets - Pikse pill
Marion Undusk - Gulliveri reisid kunstnikutöö
Villike Teatritalu - Õhtu on salameri korraldus


PARIM AUDIONÄITLEMINE

meeshääl: Priit Võigemast - Seiklus Salamadril (Vikerraadio)
naishääl: Natalja Dõmtšenko - Tuleb/Ei tule (Vene Teater/Audiokinetica)


ANSAMBLIMÄNG

01. Pikse pill - R.A.A.A.M.
02. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
03. Mowgli - Must Kast
04. Gulliveri reisid - NUKU
05. Toomas Nipernaadi - TeMuFi


PARIM KOMÖÖDIA

01. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater
02. Pikse pill - RAAAM
03. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargen Opera
04. Vedelvorst - Endla
05. Draamakuninganna - Teater Karahvin


PARIM MUUSIKALINE või TANTSULINE LAVASTUS

01. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
02. Sweeney Todd - Vanemuine
03. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater
04. La La Wonderland - La La Ladies
05. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater


PARIM LASTE- JA NOORTETEATER

01. Gulliveri reisid - NUKU
02. Mowgli - Must Kast
03. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater
04. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater
05. Suhtlen, järelikult olen - NUKU Noortestuudio


PARIM KODUMAINE DRAMATURGIA

01. Jaan Tätte - Ristumine peateega
02. Liis Väljaots/Helen Rekkor - Õhtu on salameri
03. Andrus Kivirähk - Isamaa pääsukesed
04. Ivar Põllu - Kremli ööbikud
05. Loone Ots - Armastus on ajaviide


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA

01. Ivan Turgenjev - Kuu aega maal
02. Damir Salimzianov - Pikse pill
03. Slawomir Mrožek - Suvepäev
04. Brian Friel - Lõikuspeo tantsud
05. Peter Quilter - Draamakuninganna


PARIM DRAMATISEERING

01. Ott Kilusk - Toomas Nipernaadi
02. Ott Kilusk - Tsaar Saltaan
03. Piret SG, Birgit Landberg - Mowgli
04. Diana Leesalu - Vürst Gabriel
05. Donald Tomberg/Lembit Peterson - Neli monoloogi Püha Jüri asjus


20 KÕIGE ROHKEM KAHJU, ET NÄGEMATA JÄI

01. Muna - Theatrum
02. Vanahunt - Taarka Pärimusteater
03. Kirsiaed - VHK/Theatrum
04. Mamma lood - Hiiu Öko
05. Viimsepäävä läüge - Lutsu Teater
06. Mälutempel - Eesti Rahvamajade Ühing
07. Sajandi sada sahmakat - projekt Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis
08. Piimamees Tevje - Jõgeva Linna Teater
09. Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater
10. Eestirand. Lootuse kursil - Prangli Reisid
11. Luke Venus - Luke Mõisa Teater
12. Improvisatsioonid Mahtra sõja ainetel - Improteater Impeerium
13. Margus Tabor. Jutud vahelepõigete ja kõrvalkalletega - Hüüru Mõis
14. Ragnar Uustali sõjapäevik - NO99
15. Olmeulmad 2 - Neikidskai
16. Rapla 1941 - Rapla Kultuurikeskus
17. Carmen loves jazz - Eesti Kontsert
18. Üks väike tuba - Tartu Waldorf Teater
19. Ustav süda, sa loodad tühja - Nargen Opera
20. Ülikute pidusööming öises ordulinnuses - Bonifatiuse Gild


Hoiatusena toon ära ka selle suve 3 halvimat teatrielamust:

Armastus Laitses (Hinnang 2-)
Pargivaht (Hinnang 1. Lahkusin vaheajal.)
Sarah Bernhardt'i viimane suvi (Hinnang 0. Seda ma ei näinud, sest lavastus ei arvestanud viimaste ridade nähtavusega ja etendusel hakkas mingi alarm pinisema. Üks ebameeldivamaid teatrikülastusi üldse.)


Blogis kõige loetumad peegeldused suvel nähtud lavastuste kohta
(Google analytics'i koostatud tabel):

01. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (4892 lugejat)
02. Sweeney Todd - Vanemuine (1920 lugejat)
03. Toomas Nipernaadi - TeMuFi (1405 lugejat)
04. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater (1372 lugejat)
05. La La Wonderland - La La Ladies (1030 lugejat)
06. Suvepäev - Salme Teater (801 lugejat)
07. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt (768 lugejat)
08. Õhtu on salameri - Misanzen (703 lugejat)
09. Gulliveri reisid - NUKU (688 lugejat)
10. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (573 lugejat)


Instagrammiarvamustele südameid:

01. Toomas Nipernaadi - TeMuFi
02. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater
03. Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen
04. La La Wonderland - La La Ladies
05. Mowgli - Must Kast
06. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater
07. Suvepäev - Salme Teater
08. Gulliveri reisid - NUKU
08. 100 valget daami - Haapsalu Kultuurikeskuse projekt
10. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater
10. Tuleb/Ei tule. Eesti 100 aasta pärast - Vene Teater/Audiokinetica


FBs kõige rohkematel seintel nähtud postitused:
(sellele numbrile lisanduvad inimeste seinad, kes on blogist teinud otseviite)

01. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (7998 seinal)
02. Suvepäev - Salme Teater (2518 seinal)
03. Ristumine peateega - Kukruse Polaarmõisa projekt (2344 seinal)
04. La La Wonderland - La La Ladies (1770 seinal)
05. Õhtu on salameri - Misanzen (1573 seinal)
06. Tsaar Saltaan - Emajõe Suveteater (1503 seinal)
07. Peatumine ristteel - Polygon Teater (1392 seinal)
08. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (1305 seinal)
09. Sweeney Todd - Vanemuine (1028 seinal)
10. Toomas Nipernaadi - TeMuFi (738 seinal)


Ülalkasutatud foto on pärit Hageris toimunud etenduselt "Elokäük".

Suvepäev - Salme Teater

Mrožek on kahtlemata üks neid erilisi autoreid, kelle erinevate näidendite lavastuste vaatamised tuleb teatrigurmaanidel ikka võimalusel ette võtta. Täiesti seletamatutel põhjustel on minul Mrožekiga seonduvalt sees vingerdamas kahtluseuss - kui tema nime kusagil näen, siis ilmselt seon seda (tänu Polygonile) Fosse'ga ja Fosse näidendite tõlgendustega olen heaga lõpparve teinud. Kuid Mrožeki näidendid on lavastustena peaaegu alati (välja arvatud Rakvere Teatri "Leping" ja Tallinna Linnateatri "Rätsep") minule tegelikult vägagi meeldinud - tema mitmekihilisus, kaval jutustamisoskus ning mõtlemapanevad teemad, mis tihti on tal jäetud lõpuni lahti seletamata ning tuleb endal need sealt suurema loo seest üles leida ja läbi hammustada. Muidu lihtsalt ei saa tema geniaalsetest mängudest ja harukordsetest absurdi ja psühholoogia -segustest lugudest aru. Kaldun arvama, et "Leping" ja "Rätsep" jäidki mul just nimelt lahtiharutamata jätmise tõttu "mitte-meeldinud" teatrielamuste pagasisse. Eks teatrit võib ju alati vaadata kas kaasamõeldes ja seoseid luues või lihtsalt lugu jälgides ja/või enda meelt lahutada lastes. Mrožek lausa nõuab seda sügavamat lähenemist ja jätab lihtsat meelelahutust otsivad kuivale.

"Suvepäev" oli 1993. aastal Hendrik Toompere esimene suurem lavastus (Eesti Draamateatris - toona kammerliku loo kolmes rollis Ivo Uukkivi, Raivo E.Tamm ja minu omaaegne suur lemmik - Angelina Semjonova). Nüüd on see ka esimeseks lavastuseks äsja lavakooli lõpetanud Jaanus Nuutre'le (huvitav, kas teadlikult, kogemata või on siin sees hoopis peidus saatuslik oomen ja Nuutre saab lavastajana sama kandvad tiivad kui Toomperel). Kahjuks või õnneks ma ei mäleta enam väga täpselt Toompere lavastust, et sellega võrdluseid oma teksti sisse tuua. Vaatasin seda seekord praktiliselt täiesti uuelt, puhtalt lehelt, luues uued seosed, uued mõtted, uued arusaamad. Kuid "oma kahtluseussi" tõttu tunnistan, et vaatama minnes oli just nimelt "Nuutre debüütlavastus" minu jaoks vaatet suurema kaaluga tiiser kui võimalus Mrožeki materjali uut tõlgendust näha (lisaks mainitud Eesti Draamateatri, Rakvere Teatri, Tallinna Linnateatri ja Tamur Tohveri Fossega edukale miximisele - "Maja/Pidu" Polygon-teatri lavastuses, on Mrožeki "Pidu" saanud ka läbi teise töötluse lavalooks Uku Uusbergi nägemuses Võru Linnateatris ning Tartu Üliõpilasteater on toonud välja Kudu lavastustena nii selle sama "Suvepäev"-a kui ka "Ulgumerel", Tallinna Linnateatris on Mati Unt lavastanud praeguseks ehk legendaarsekski peetava "Tango", Theatrum tegi VHK õpilastega, kelle seas mängisid ka Jaanus Nuutre lavaka kursakaaslased Sander Roosimägi ning Ilo-Ann Saarepera kolme Mrožeki lühinäidendi ühisbuketi nimega "Rebaste mängud" ning neist kolmest 1, ehk "Lesed" (mitte segi ajada Kertesz'i Leskedega) on saanud Theatrumi/VHK koostöös veel ka eraldi lavastuseks. Kindlasti on neid Mrožekeid meil Eesti teatrites olnud veel ja veel, aga kui keegi oskab enda jaoks siitki seoseid luua, siis on juba pool arusaama varnast võtta, milliseks mõtete-mänguks Salme Teatri laval mängitavat, värskeimat Maarjamaa Mrožekit vaatama minnes, peab valmis olema.

Lavastus on selles mõttes natuke erilisem ka, et pealtvaatajadki on pandud lavale istuma (vaatasin seda Salme Teatri koduteatris - Salme Kultuurikeskuses). Ja kuigi olen aru saanud, et see on puhas juhus, et selline võimalus on tekkinud, siis tegelikult töötab see lavastusele tugevalt kaasa - toob ühest küljest pealtvaatajad tegelastega samale tasandile - sama luubi alla, sama rambivalguse kätte... ka meie oleme nemad ja nemad meie, kes lavaloos tegutsevad. Samastumised või pigem kaasatundmine-mõtlemine muutub juba eoses paratamatuks. Teisalt toob see ka need näitlejad, ehk tegelased käegakatsutavasse kaugusesse ning muudab kõik väga kammerlikuks ja intiimseks. Väiksemgi kleidiäärevärin, sammutugevus vastu lavalaudu või ninakirtsutus saab tahes või tahtmatult oma tähenduse. Vaataja jaoks mõnus. Etendus on võrdlemisi lühike - vaid tunni ja veerandi jagu pikk, kuid see intiimsus kasvatab intensiivsust ja muudab tervikelamuse täidlasemaks ning annab võimaluse tõesti igal sammul kogu loo teekonda igas väikseimaski nüansis haruldaselt lähedalt kaasa teha, andes omakorda tervikule sisukust, mida siin selle tulemusel (ja tegelikult näidendina muidu ka) tunduvalt rohkemgi kui mõnes poole pikemas lavaloos.

Kui ma varem arvasin, et Mrožek autorina läbivalt oma loomingus joonib alla selle, et me inimesed teeme ise oma elu raskemaks kui see tegelikkuses on ning ise siis sipleme selle kunstlikult tekitatud valu ning enesehaletsuse küüsis. Lootes, et keegi tuleks ja meid päästaks (meie endi käest), siis esmapilgul tundus, et ka "Suvepäev" sisaldab seda endas... või noh, sisaldabki... Kuid Suvepäeva suurem ja olulisem võti peitub ehk Mrožek'i enda elu-ajaloos. Poolast põgenes ta kunagi läände ning just lääne ja ida kultuurilise vastasseisuna mõjub ka etenduse käivitav vastuseis. Need Lääs ja Ida on inimkehastusena 2 meest, kes tahavad sooritada enesetappu - üks sellepärast, et tal miski ei õnnestu, tal ei ole midagi, teda ei pane keegi tähele. Teine mees vastupidi - sellepärast, et tal on kõik olemas, tal pole enam midagi tahta, kõik mis ta ette võtab, tal ka õnnestub. Mõlemad äärmused on pahad nende kandjatele. Ühtlasi võibki siin tõmmata allegoorilised võrdlused Ida- ja Lääne-Euroopaga. Kumbki pool kunagi päris rahul ei ole ja sellepärast, kui keegi vaateväljas punast kleidisaba sahistab (Ameerika?), siis tahavad mõlemad seda rabada oma seisukohalt enda päästerõngaks.

Teisalt on see lugu ka inimpsühholoogiline manipuleerimismäng. Kõik 3 tegelast teevad seda oma käitumisega nii, nagu see just neile ning nende olemusele on omane. Sisse on toodud ka mõned tekstilised kihid - näiteks minu jaoks tõelise "ohhooo" efekti pakkus teater teatris lõik - ehk tegelastel on plaanis minna vaatama ühte suveteatrit (tegemist ju "suve"päevaga), mille sisu ja näitlejate kohta Ed (ühe mehe nimi - teise nimi on Ebaed... viidates ilmselt edukale ja mitteedukale - ainsa naistegelase nimi on lihtsalt "Daam") jutustab põgusalt ning tundub, et kunst imiteerib elu ning tekib kahtlus, et kas see teater teatris on ikka päris või manipulatsioon teiste tegelaste ning ühtlasi ka publikuga, ehk kas mitte laval lahtihargnev lugu ei ole kahtlaselt sarnane sellega, mida etenduses tahetakse "vaatama minna"? Väga filigraanselt on Jaanusel see peen nõks lavastuses välja toodud. Ning muidugi kogu finaal, mida ei taha siin loomulikult paljastada, ent seegi tõstatab just manipulatsiooniga seotud küsimused - kas üks ärgitas teisel seda "tegu", mida ta suunab nimme tegema, teades tolle tausta? Kuigi tagantjärgi targana, siis minul pole küll kahtlustki. Ed liikus "üle laipade" eesmärgi poole - nii edukad teevadki...

Samas jättes ajaloo, poliitika ja psühholoogilised allegooriad kõrvale on "Suvepäev" ka täiesti jälgitav võttes vastu seda lugu, mida 3 tegelast esitavad - 2 õnnetut meest, kes kohtuvad kena naisega, kelle tähelepanu eest võideldes saavad nad oma eluhimu tagasi. Mõlemad tahavad naist, ent naise eelistus on küll päris kindlalt teadmata - kuigi üsna pea siiski tekib tunne, et üht ta neist siiski eelistab... aga kas päriselt ka või lihtsalt sellepärast, et teine saab rohkem võimalusi end peale pressida... Ja mis naise tagamõtted seal vahel üldse on? Miks ta nende meestega "mängib" või jändab? Selgelt kuidagi üleolev ja enda väärtust teadev. Selline "püss" naine, saaks kelle tahes... miks tal vaja selliste suitsiidi-kandidaatidega oma pead üldse vaevata... Seda saab juba igaüks ise enda jaoks lahti mõtestada ning tegelikult oma "loo" luua, sest autor/trupp neid seoseid ette ära ei nämmuta, ent annavad just piisaval määral niidiotsi.

Tulles hetkeks tagasi Salme Teatri juurde - nimelt, kes veel ei tea, siis on tegemist ühe vanima Eesti harrastusteatriga - nüüdseks juba üle 70-aastase ajalooga, on olnud "esimeste sammude" tunnistajaks ja suunajaks sellistele vingetele teatritegijatele, nagu Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak, Anne Reemann, Liina Tennosaar, Kristo Viiding, Mart Koldits, Indrek Ojari, Merle Jääger jne jne jne. Nüüd siis ka Jaanus Nuutrele ning kes teab kui kaugele jõuavad "Suvepäeva" kolm näitlejat - Heidi Pähn, Kristjan Arunurm ja Rainer Miller. Harrastus- ja professionaalse teatri vaheline piir on juba ammu muutunud üsna häguseks. Küll lavastavad, küll mängivad (võtame või ühe möödunud suve suurima hiti - Lutsu Teatri "Viimsepäävä läüge", mille lavastas Salme Teatri kasvandik, praegune Vanemuislane Merle Jääger ning kus mängis koos harrastajatega ka näiteks samuti üks Vanemuise näitlejatest - Kärt Tammjärv ja selliseid näiteid võib tuua veel ja veel) või on teiste taustajõududena nõu ja jõuga tegutsemas profid ja harrastajad läbisegi. Sellepärast on ka see "Suvepäev" täiesti võrreldav mistahes teiste kutseliste ning loomulikult ka indie-teatrite lavastustega.

Lavastaja Nuutre on mängu seadnud põhiliselt kolme pilti - enesetapu-pingiga motiiv, ühise kohviku-lauaga motiiv ning supelrand (vahele ka üleminekuid) . On suvi ja tegevus toimub ühe päeva vältel - Suvepäev sic! Lavastaja on ühes isikus ka kunstniku ja muusikalise kujundajaga ning kunstilise tausta mõttes pole siin väga midagi suuremat loodud. Vaid nii napilt kui minimaalselt vaja, et oleks midagi suvega ühist - parimal juhul vaid tooniandvat - suvine riietus daamil, rannatoolid... See polegi sellise loo puhul eriti oluline - nagunii toimub see mitte-midagi-ütlevas kohas... kasvõi Pirita-rannas ja sealses rannahoones ning lähedal asuva metsaraja pingil, mõne oksa all, millele on seotud poomisköis... vahet pole, annabki rohkem rõhku ja fookust sisule. Küll on vahet muusikalisel kujundusel, mida pole eriti palju, kuid selle eest on see väga maitsekas ja häirimatult hea. Minu jaoks isegi ilus muusika, mis annab tooni ja atmosfäärile rohkemgi kui mida teeks (antud juhul) mõttetu butafooria.

Mängiti, nagu mainisin - laval, millel asus ka publik. Kõik kingaklobinad olid tugevalt kosta, aga need õnneks ei häirinud. Tekkis olukord, mil stseeni siseneti ka tihti kohe aksi tagant, ent sinna ääreni ei tulnud näitlejad kingaklobinal, vaid kõik oli loomulik ja sujuv.  Mõnel korral liiguti otse esimese pingirea põlvedest vähem kui poole meetri kauguselt - nii mõnus kui tunned end kärbsena seinal, nagu pool-kogemata pealtkuulamas lavaltoimuva lahtihargnemist.

Näitlejate suhtes oli minu jaoks teatav vastuolu näitlemisstsiili ja esitatava rolli loomuse vahel. Ning isegi nüüd - natuke rohkem kui nädal pärast etenduse nägemist, ei oska ma otsustada, kas see oli tegelikult hoopis hea otsus või siiski mitte. Nimelt Ebaed'i mänginud Rainer Miller mängib väga enesekindlalt, sõnadega puterdamata, hoogsalt ja jõuliseltki karakterit kehastades, samas kui edukas -Ed, ehk Kristjan Arunurm vastupidiselt mängis ebakindla joonega, sõnadesse mõned korrad takerdudes, isegi kogemata loogikavea dialoogi sisse libistades, mida igat sõna mitte-kuulav inimene ehk ei pannudki tähele, ehk tervikuna tekitas teatava ebakindla (otsingulise?) mängumaneeri tunnetuse. Seda küll mitte läbivalt, aga üpris mitmetes misanstseenides, et rollitervikule jätta oma pitser. Samas milline huvitav mäng jällegi värskuse ning selle sama stiili tasandilt. Tekkis huvi teda midagi muud mängimas näha. Mõnikord võivad mängus konarused mõjuda hoopis põnevamaks-tegevalt. Rainer Milleri mängus oli jällegi - vastupidiselt tema kahe partneri mängule - teatavat soojust. Temal oli keemia mõlema tegelasega. Teistel temaga ja omavahel otseselt mitte nii eriti. Heidi Pähn daamina pidigi olema natuke kõrk, isegi uhke ja tiba ülbegi - mehed tahavad teda ju võidu... Ja millised lummavad silmad Heidil on - need võivad nii mõnegi mehe pea segi ajada... rääkimata siis sellistest, kes eluisuga kimpus ning igast võimalusest on valmis haarama. Heidi mängus on kohati aimatavat ebakindlust, mis tuleneb (ilmselt?) kogenematusest või järsust mänguruumi-muutusest - enne on seda tükki Salmes mängitud teises saalis. Ei tea, aga teatav närv oli tal sees, mis otseselt ei seganud tervikut, aga jättis ta hetketi karakteris olemisest mõnedes misanstseenides pisut sellest muidu sirge seljaga tüübist teiseks - selline tunnetus vaatajana tekkis millegipärast lainetena. Samas see on peenhäälestuse küsimus - veelgi läbivalt karmisõnalisemaks, ehk välisele mängule vastav häälekasutuse õige pisike peenhäälestus ja kõik on perfektne. Talle jagub ka selliseid mahlasemaid stseene ning eriti üks viimastest (tema kõige viimane), kus ta endast välja läheb, see on veel eriti pontentsiaali kinnitav ning näitab, et see kõik ongi tema "mäng", mitte endast leitud külg, mida uhke daamina ja meeste tähelepanu saav naine seal laval naudib. Harva juhtub laval, kuid seda parem ja haruldasem - kui läbivalt on karakter ühtmoodi tehtud ja siis kui korra ühel hetkel plahvatab - siis on see pauk ka korralikult mõjuv!

Kõige raskemini vastuvõetav oli minu etenduse lõpp. Saan aru, et nii võis see isegi jätta natuke šokilaadse arusaama, et kas tõesti... seda on raske seletada, ilma olulisi sisulisi nüansse paljastamata, aga kes on näinud, see ehk mõistab...

NB! igaks juhuks hüppa palun siin järgmisest lõigust üle - hinnanguni, kui ei soovi vähimatki lõpust teada...

et jäid üles küsimused - kuidas ikkagi edasi ja mis sai näiteks ujumist mitte ära õppinud eluheidikust Ebaedist? Kuidas siis "alatine võitja" ei saanudki seda naist endale, ehkki ta ju "alati saab kõik mis ta tahab"...  Kahtlus tekkis juba ka ühes varasemas tema jutustuses - kas ta oligi üldse "võitja" või lihtsalt ärples sellega... nagu läänemaailmas ja eriti tänapäeva sotsiaalmeedia-ajastul armastatakse teha, et ennast veelgi enesekindlamana ja "kõvemana" näidata... Ja kes see salapärane "daam" ikkagi selles valemis oli... Kas taheti näidata, et naistel meeste maailmas ongi selline segiraputav efekt... naise maailm tungis siin meeste maailma sisse ning tekitas ühe paraja segaduse... aga samaga andis ka meestele eluisu tagasi? Või hoopis seda, et kui asi puudutab inimpsüühikat, siis miski pole 100% kindel. Sellepärast ei tasu kunagi alla anda. Alati saavad asjad paremaks minna. Kunagi pole miski absoluutne. Tõlgendusi on ilmselt nii palju kui on vaatajaid ja see räägib vaid selle näitemängu sisu tugevusest.

Hinnang: 3+ (Harrastusteatritega võrreldes oleks hinnang kindlasti 5 ligidal. Ja tegelikult ka muidu ju igati korralik hinnang. Võrdluses kõikide teiste nähtud teatrietendustega, langes see oma pisikeste (tervikut sisulises mõttes mittemõjutavate) tehniliste apsude, kammerlikkuse, mõningate küsimärkide ja sellise lühiduse ent samas kõnetava sisukusega 3+ hinnanguga lavastuste vahele, ehk kahtlemata "üle keskmise". Usun, et näiteks suurema eelarvega oleks see lugu ja lavastus võinud olla pisut kõrgema hinnanguga, ent praegu siis selline. Kõik on küll tasane, külm, tunded daami ja ed-i karakteritel peamiselt tugeva kaitsekihi all, aga samas atmosfäär nii intensiivne, et hingata ei saagi enne kui juba on läbi. Vast ehk lõppu olekski tahtnud midagigi veel. Kuid see pole selles mõttes tegijate teha, vaid näidend on lihtsalt selline. Kuid kõik need huvitavad keerdkäigud ning mõtted ja seosed, mida see tekst võimaldab enda jaoks teha, see on väga tasemel ning lavastatud ja mängitud välja ja seega kindlasti vaatamist-kogemist väärt. Kas mitte tegelikult seegi juba ei räägi enda eest, et oleks tahtnud rohkem ja pikemalt...)

PS. Selles loos keegi enesetappu siiski ei soorita... või siiski(?), aga isiklikult pinnalt tõi see lugu meelde enda vanaema enesetapu ning kuivõrd äärele või noh, isegi ju üle ääre peab olema nende inimeste jaoks oma elu aetud, et nad sellise otsuseni jõuavad. Ei suuda ette kujutada kuidas vanaisa läks küüni tollel hommikul ja leidis sealt eest oma naise rippumas... hirmus... kuigi lapsepõlvest peale on see mind kummitanud... pikka aega mõtlesin, et "õnneks" mina ei olnud tookord maal vanaema juures... kuid ühel hetkel vahetus see vastupidise arvamusega - vaevalt, et vanaema midagi sellist oleks teinud, kui ma oleksin maal olnud... Mingis mõttes on see üksindus kuidagi ühel või teisel moel asjasse segatud - kas tuntakse end üksi oma probleemiga, ollaksegi üksi või ei jaksa enam üksi elu/haiguse/murega edasi minna ja abiküsimine-saamine tundub võimatu või mingite sisemiste piirangute tõttu välistatud. Ikka ju üritad mõista ning eutanaasia kontekstis, mil valu on pidev ja nii väljakannatamatu, et pigem oled tõesti surnud... see on peaaegu, et arusaadav... aga mis muud põhjused sellise teoni võivad viia, et nendest nüüd kuidagi varem või hiljem üle ei saa... seda ei ole kellelgi ellujääjal tavaliselt võimalik mõista. Erinevad juhtumid on tavaliselt ka nii erinevad ning oma nüanssidega, et üldistusi teha ongi võimatu. Eesti ju teadupärast on enesetappude poolest üks kurvemaid riike. Olen tegelikult päris pikalt arvanud, et me suisa seal tipus oleme, ent hetkel siiski maailma riikide seas 33. kohal (näiteks Lätis ja Leedus on elanike kohta neid veelgi rohkem), kuigi natuke päästavad meid meie naised, nimelt meeste seas oleksime maailmas 22.kohal, aga naiste 95.koht tõmbab keskmise alla. Ilmselt on olukord ka tunduvalt parem praegu kui näiteks 30-40 aastat tagasi ja loodetavasti liigume pidevalt paremuse suunas...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

SUVEPÄEV

Autor Slawomir Mrožek

Ühel suvepäeval kohtuvad pargipingil kaks pealtnäha täiesti erinevat meest. Kuid neid ühendab sama soov: mõlemad on tulnud parki selleks, et endalt elu võtta. Juhuslik kohtumine lükkab enesetapu edasi. Vähemalt mõneks ajaks.

„Suvepäeva” autor Sławomir Mrożek on Poola 20. sajandi teise poole dramaturgia suurkuju, kelle absurdimaigulistes näitemängudes põimuvad filosoofiline üldistus ja vaimukas dialoog, ühiskonna valupunktide teravapilguline analüüs ja inimese igapäevase üksilduse tunnetamine, võluvalt must huumor ja valusalt lõikav traagika. Nii ka „Suvepäevas”, mis on kirjutatud 1983. aastal ja püsinud sestsaadik teatrite mängukavades üle kogu Euroopa ning mujalgi.

Lavastaja, muusikaline kujundaja ja kunstnik: Jaanus Nuutre

Lavastuse juht: Crisely Apri

Valguskunstnik: Margus Ruhno

Rekvisiitor: Jana Wolke

Heli/valgus: Maiu Hirtentreu

Osades:

Daam: Heidi Pähn

Ebaed: Rainer Miller

Ed: Kristjan Arunurm