Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses - Tartu Uus Teater

NB! Järgnev tekst sisaldab spoilereid, kui ise pole veel näinud - lugeda äärmise ettevaatlikkusega või pigem hiljem, pärast kui endal vaadatud, tulla arvamusi võrdlema!

Tartu Uue Teatri värskeim esietendus toimus juba nädalapäevad tagasi, ent käin siiani edasi-tagasi mõeldes, kas minul on üldse õigust selle kohta midagi arvata... Miks? Nimelt, "Tuvid minestuses..." lavastuse näol on tegemist üpris erilise ülesehituse ja kontseptuaalse lähenemisega - seda mängitakse Tartu Uues Teatris korraga kolmes saalis samaaegselt, risti-rästi lõikudes-lõimudes ning lõpuks niiöelda "keskpõrandale" kokku tulles, ent publik on jaotatud siiski alguses eraldi saalidesse ning teatrivaatamine toimub vastavalt just selles saalis toimuvale. Jah, osavalt ka videoülekandeid sisse mixides, ent siiski - ühel vaatamiskorral näed füüsiliselt siiski vaid seda, mida on võimalik näha selles saalis, mille teatrisse sisenedes niiöelda "loosi" tahtel saad. 

Miks ma siin siis seda peegeldust ikkagi kirjutan? Sellepärast, et teatav tervik oma vaatajapositsioonilt tekib ka seda kärge vaid ühest saalist jälgides. Jah, aimub ju, mis ja mida ja kuidas parajasti teiste saalide publik sama lugu, samade tunnetega vaatab. Et kusagil mujal toimub ka midagi, samaaegselt ja seegi on üks lavastusest tekkiva elamuse eripärasid. Teisalt on ju võimalik võtta ette teine (ja kolmaski) vaatamiskord ning näha seda kõike kolmest erinevast vaatevinklist, et tõesti koostada tervik...päris huvitav oleks teada, kuidas see siis mõjub?

Olgu öeldud, et siinkirjutaja istus suurimas saalis - teadlikult valides loosikausist sedavärvi kleepsu, milliseid kõige rohkem oli paista. Tagamõttega, et kõige rohkem rahvast peaksid ju saama kõige suurema tähelepanu osaliseks ka tegijate poolt. Tagantjärgi mõeldes - see ei pruugi üldse nii olla. Võibolla mõnes intiimsemas mängukohas (teatri väiksemates saalides) oleks võinud tekkida ka hoopis vahetum tunne näitlejate loodud karakteritega? Sellel on ju oma võlu, kui tegevus toimub justkui Su peopesal. Ning see inklusiivsustunne - Sa vaatad seda vaid käputäie teistega, versus "suur saal"... Kuigi ega seal suures saalis ka mingit barjääri olnud. Sealgi oli seekord saali publikupoolse osa ülesehitust arvestades kõik natuke isemoodi.

Väga lugu lahtiseletada polegi mõtet ja kas siin tegelikult ka mingi üheselt mõtestatud lugu lahti rullubki... Pigem on rida fragmente, mis küll ühtse selgroo küljes, ent ometi kuidagi narratiivi seisukohast lähenedes siiski see klassikaline "loojutustamine" otseselt polegi siin oluline. Lugu kui selline, võiks öelda, on isegi natuke hõre - Joannal on sünnipäev, sõbrad on kogunemas, aga samaaegselt juhtub midagi õudsat - Tallinna laululava lastakse õhku! Ning nagu pealkirii lubab - meile näidatakse videot - see on tõesti šokeeriv visuaal! Sündmuskohal on kaos ja mitte ainult tuvid pole minestuses, vaid kogu Eesti rahvas on suures ärevuses! Otse loomulikult!

Sellisest laiast, äärepealt isegi laialivalguvast (kuid ometi siiski mitte) segadusest sünnibki üks "mitmes saalis mängitav" tervik. Tunnetasin just nimelt noorte teatraalide silmade sära, energiat... isegi oma, pisut uuegi (teatri)keele otsingut - ja kui esietenduse lõppedes kõik tegijad lavale kummardama tulid, siis täpselt nii oligi - eranditult olid ka need taustategijad kõik noored. Teisalt oli vaatajate seas hulgaliselt ka vanemat generatsiooni, kes näis nautivat kogu "pidu ja paanikat" sama huvitatult kui nooremad vaatajad. 

Minu seisukohast... ja ilmselt just sellepärast, et tervik (selle tajumisest hoolimata) jäi ju (kõigist saalidest) saamata ning just kogu loo vähesususe tõttu päris nii suures vaimustuses ei ole, nagu näiteks Elise Metsanurga eelmisest, ehk "Laul õnnest" lavastusest, kuigi tunnustan selle eripära. Ühtlasi vaimustusin mitmetest nendest pakutud osistest. 

Tänu visuaalile - "selline" laululava pilt - tekitas miskipärast science fiction'i vaibi (videokunstnik Fredi Karu). Kuidagi ajastu närvi tabamise tunne tekkis ka, eriti mis puudutab noorte peopanemist, segatud päevapoliitikaga - kõigi meie elu on kuidagi läbipõimunud nii paljust 8ja me keegi ei tea, mis teiste eludes tervikuna juhtub - mis neid mõjutab, kus nad oma elufaasiga parajasti on) ning eriti viimased paar aastat on just poliitika olnud argipäevaärevuse tekkele suureks panustajaks. See omakorda viis mõtted selleni, et päris huvitav oleks teada, kas seoses poliitika uute suunamuutustega muutus ka lavastuse sisu niiöelda "viimasel hetkel", sest millegipärast jäi tunne, et nagu midagi oleks pidanud siin "veel" olema (kuigi võibolla on see vaid isiklik soovunelm, sest teatav teravus või siis piik, mis suskaks jäi saamata). 

Kuid mis ma öelda tahan, on see, et jah, kuigi ühe vaatamisega kõigi 3 saali tervikut ei hõlma (õnneks siiski aimab), ent tahaks ju korraga saada kõike (meenub üks 5-tärni rännaklavastus mööda Endla saale - erinevate publikugruppidega - seal siiski sellise vägeva logistilise ime kaudu anti võimalus kõigest osa saada). Kuid kuna ülesehitus oli sketšideparaadilik, siis just nendest "lõikudest" sai seekord kätte seda head, mida teater mõnikord pakkuda suudab. Näiteks laulukoorijuhi peaaegu üleelusuuruses mäng, mis on siiski just sellisena täpselt märgi tabamine Maarja Mitt-Picheni poolt. Koorijuhid ongi ju üleelusuuruses - mõtle kui väiksed nad on ja kui suured on koorid - muidu nad lihtsalt ju ei paistakski välja :) See on suure saali versioonis üks esimesi lõike ning tõmbab ülimalt hästi kohe algusest kogu teekonnale kaasa ning täiesti olustiku sisse. Maarja mäng läbinisti selles lavastuses on tähelepanuväärselt hea. Kuna karaktereid on kõigil mitu, siis eriliselt jäi meelde ka aktsendiga teleuudistele intervjuud andev vene-taustaga baaba, kellel on meie laululavaga juhtunud asjalugudest loomulikult oma nägemus. 

Vahemärkusena, et nende karakteritega oli alguses vahva, sest kõigi näitlejate tegelased olid saanud nende oma päris nimedega (eelkõige eesnime esimese tähega) seonduvad tegelaste nimed (Maarja=Meeri, Martin=Märt, Margus, Andreas=Albert jne), kuid siiski lõpuni sellega ei minda ja tekib kahjutunne, et pole hoitud stiilipuhtust... miks? Ilmselt see polnudki siis idee ja eesmärk omaette...

Lisaks Maarjale teevad (oma lavakooli kursaõest auteur'i lavastatud-kirjutatud) lavastuses kaasa Tartu Uue Teatriga käesoleval hooajal liitunud tegemistahtest pakatav meespower. Nimme rõhutan siinkohal sõna power, sest tõesti kõik kolm on siin sellises energilises mängupurskuvas hoos. Andreas Aadel on siiani õnnestunud vaid lavastajana avastada, kuid nüüd laval ise rolli(de)s ei jää ta oma näitlejateks õppinud kursavendadele alla. Lemmikuimad stseenid, kus ta imestamisest suuri ümmargusi silmi saab teha, kokapoiss Andrei ning veel eriti üks lõik, kus ta alguses millegi arvutist nagu muuseas välja lülitab, juba hakkab lavalt lahkuma, ent siis peab tagasi tulema, kuna see värk ei lülitunudki välja. Kogu lugu sellest alles hakkab paisuma ja paisub ja paisub ning muudkui kerib ja kerib... See on üldse lavastuslikult ka toimiv ja lõppude lõpuks meeldejääv.

Ekke Hekles oli ja on mu teatrikaaslase lemmik ja võibolla minulgi just seetõttu hakanud tekkima fänluse alged... Kuid siin tema ühtviisi ontlikus ja järgmisel hetkel laiadele pintslitõmmetele üleminek ning siis nagu nipsust tagasi... selline dünaamilisus muudab kõik temaga lavaltoimuva (alati) nii huvitavaks. Ei saa talle kunagi sõrme peale panna, et vot "selline" ta on. Jah, kunstnikule omaselt ju ka teatav enda olemuslik tüüp eksisteerib - ta pole ju jõudnud veel ennast lahtigi mängida, sest rollide prisma nimekirigi alles võrdlemisi lühike. Kuid juba nüüd võib öelda, et temast on "kasvamas" üks meie praeguste lavade huvitavamaid näitlejaid. Tahaks kohe väga näha Ekket mõnes piiritletumas karakterrollis (mida viimati vist tegelikult õnnestus näha lavakooli-eelses VHK teatriklassi mängus, sest ka tema "Laul õnnest" roll polnud otseselt karakteriehitusele loodud).

Laast, kuid kaugeltki mitte liist - Martin Kork - on selles mõttes hämmastav, et läbi lavakooli oli tunne, et just tema areneb oma lennul kõige kiiremini ja kõige rohkem - suisa iga korraga suurte hüpetega, aga ka nüüd, Tartu Uues Teatris on see tunne endiselt elus, sest see areng toimuks nagu jõudsasti muudkui edasi. Ka siin leidis täiesti uusi külgi Martinist - näiteks intervjueeritava politseiniku ametlikkus või jällegi üks lemmikstseenidest, mil tema rolliks kokapoiss, kes annab teatavad võtmed sõbrale patroniseerimiseks ja kui too lähebki liimile, siis see reaktsioon, millega vestlus lõpeb - no tõesti kulda väärt! Nagu ka Ekke puhul, tahaks Martinit tugeva (näiteks well-made-play või klassika) dramaturgiaga olulises rollis näha, sest kuigi 5-6 rolli on temalt nähtud, et suuda Martini ampluaasid ja diapasooni veel hoomata. Viimane otseselt "karakter"-roll Päikese lastes andis aimu näitleja julgusest teha riskantseid otsuseid, mida omakorda mängulises mõttes tahaks eesti teatrisse palju rohkem. Mänguline mäng on julgus (ja oskus) omaette, mida igaüks välja kanda ei suudagi... ja pean silmas veel eriti absurdi või groteskita (millest tegelikult just viimast aimus ka Martini Gorki-loo rollist).

Trupp koosnebki vaid neljast näitlejast, ent kuna neid karaktereid nii laval kui ekraanil jookseb läbi veel mitmeid, siis mõnusalt "petab ära" ning jätab mulje palju suuremast. Ja kuna tunnete-skaalad, mis siin mängu tulevad ühes või teises stseenis, ühel või teisel näitlejal/tegelasel liiguvad äärmustest äärmusteni, siis seda enam mängitakse lava ja lavastus pungi täis isiksusi.

Näitlejad on ka musikaalsed, seega igati mõnusalt on kohati sisse toodud/kirjutatud laulud - tegemist on ju ikkagi "peoga"! Eriliseks kujunevad nii koorijuhendamise laul kui ka (eriti-eriti!) Ekke Heklesi väike ood Meerile lõik, millest jääb mulje, nagu see oleks sündinud kohapeal improvisatsioonina :)

Hinnang: 3+/4-

Meelelahutuslik, humoorikas, kuid ühtlasi praeguse Eestiga nii mitmestki kohast seotud. Kas just aktuaalne, kuid ometi arusaadav seotus tänapäevaga. Tekib tunne, nagu oleks tegemist "noortekaga" (pidu ja ka tegelaste maailmavaated), ometi see seda pole, vaid ilmselt jätabki vastava järelmaigu just sellepärast, et see on noorte tehtud. Mõneti otsinguline ja minu arvates on just see selle lavastuse üks suurimaid plusse. Teisalt lavastaja tundub olevat perfektsionist, aga olemuslikult on see hoopis midagi muud kui turvaline, piiritletud ja viimistletud teatrilavastus. Loodan, et Elise, nagu ta näitlejana mõnuga murdis end "Mängu ilu"s ja see oli suur triumf, et ta siin tunneb ja teeb meelega seda ka lavastajana. Julge värk igatahes, olgugi, et mina isiklikult seekord päris nii vaimustuses ei olegi kui selle mainitud näitlejatööüllatuse peale. Samas kui Elise on perfektsionist, siis on ta ka ise iseenda suurim kriitik ning mul on tunne, et sellele lavastusele võib läheneda nagu Tallinna linnale, ehk siin nokkida detailide kallal ja juurde sisse tuua ka teravust/teravusi. Lavastuslikud jooned ning mitme saali kokkulavastatud mäng toimis ja liikus küll ilma näiliste traagelniitideta ja selles mõttes küll igati perfektne. Huvitav üleminekuseotus tekkis ka Tartu Uue Teatri Kadri Noormetsa lavastusega "Ümarlaud", näiteks nii laulud kui "sõnade mäng" ja see viis mõtted selleni, et usutavasti võiks nendel kahel lavastusel mõneti sarnase maitsega publik olla, ehk kui meeldis üks - selline intiimsem väike "kodupidu" Ümarlauas, võiks meeldida ka selline laiema joone ja ärevusega sünnipäev. Kontseptuaalsus, ehk see 3 saali samaaegse mänguga kokku sulatada on nii-ehk-naa eriline ja kogemist väärt.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi tehtud fotod):

VIDEO: TÄIELIK ŠOKK! SÜNDMUSKOHAL KAOS, TUVID MINESTUSES

väljakannatamatu ärevus kolmes toas

Laval

MAARJA MITT-PICHEN

ANDREAS AADEL

EKKE HEKLES

MARTIN KORK

Autor-lavastaja

ELISE METSANURK

Kunstnik

ANNIKA LINDEMANN

Valguskunstnik

CHRIS KIRSIMÄE

Videokunstnik

FREDI KARU

Plakat

ESTOOKIN

Esietendus

22. jaanuar 2021

Kestus

1h 30min

Lavastus korraga kolmes saalis,

ainult Tartus!

Lavastuses kasutatakse lavatossu, mis on tervisele kahjutu ning sähvivat valgust.

Kõik on nii nagu ikka: inimesed elavad, töötavad, pidutsevad ja surevad. Siis juhtub midagi, sest alati juhtub midagi. Nüüd tahavad kõik teada, mis juhtus. Loomulikult saavadki kõik teada, mis juhtus. Aga mis edasi saab?

Etendus toimub korraga kolmes ruumis, kus kõigis on inimesed, kes tahavad aru saada, mis juhtus ja mis edasi saab. Aegamisi selgub, et mõnes toas on asjadest aru saadud paremini ja mõnes kehvemini. Keegi ei tea, millises toas on tõde rohkem ja millises vähem, aga selge on, et keegi valetab. Keegi lihtsalt peab valetama, sest miks muidu on kolmes toas üsna erinev arusaam sellest, mis toimus ja mis edasi saama hakkab?

Kes valetab? Valetada on ohtlik ja valetajad tuleb eemaldada! Kui kõik väidavad, et nemad ei valeta, järelikult kõik valetavad. Kas me võiksime igaks juhuks kõik eemaldada?

NB! Toimub Uue Teatri majas Lai 37 korraga kolmes ruumis.

NB! Etendused toimuvad vaid Tartus. 

Etendus toimub kolmes saalis korraga: vaadates ühte etendust ühe korra ühest saalist, saab vaataja ühe tervikliku teatrikogemuse, nagu teatris tavaliselt. Uudishimulikele, fanaatikutele ja fännidele pakume aga 360-kraadist etenduskogemust Kolme Tuvi Pileti näol, mis on soodsam võimalus kolmekesi vaadata ühte etendust erinevatest saalidest ja pärast muljetada või üksinda vaadata kolme erinevat etendust kolmest erinevast saalist ja siis iseendas muljetada. Kõikide saalide kogemused kokku on üks põimunud tervik, kuid ka eraldi ja iseseisvalt vaadatavad.

 

Oi, Johnny - Rakvere Teater

Enne vaatama minemist (kirjutatud õhtuse etenduse päeval kell 15:04): 

Hmmm... Uksekomöödia... Teatri jaoks kindlasti üks hitt, sest tegemist ju massidele hästi peale mineva Cooney'ga... Pärnuski lavastati sama näitemängu "Topeltelu" pealkirja all ja mängiti edukalt (muide seekord pole ainult pealkiri teine, vaid on üldse tehtud täiesti uus tõlge Triin Tael'a poolt!) Mina pole Cooney-usku, aga selle eest on viimasel ajal Raudsepp heas vormis lavastajana (mõtle kasvõi vaid tema kahele eelmisele ja just nende lavastuste lavastajatööle - "Lõppmäng" ja "Ilma Sinuta") ning näitlejatest ju mitmeid lemmikuid laval. Materjal ilmselgelt annab tiivad hoogsalt lõbusaks lollitamiseks. Tagatipuks kuu aega teatripausi (Tallinna teatrid on suletud alates 28.detsember ja on seda veel vähemalt jaanuarikuu lõpuni) on tekitanud siiski piisavalt suure himu see jant oma silmaga ära näha. Kui vaid päriselt ka naerda saaks... ausalt üles tunnistades, siis väga suuri panuseid sellele ei pane, pigem kui, siis "mängu" nautimisele... Aga miski pole kindel, seega vaatame. Enam vähem samasse suunda Rakvere Teatris olev žanrikaaslane "Hullemast hullem" osutus ju üllatuslikult tõeliselt naljakas! Etendus, mida vaatama lähen, on selle lavastuse alles teine avalik mängimine, ehk kohe järgmine peale esietendust, seega nö. "neetud" etendus. Saab hoida silmad lahti, kas miskit nässu ka läheb :)

Peale etenduse nägemist: 

Cooney, oh Cooney... Väljusin MÖIRGAVALT naervast saalist! Tagatipuks näitlejatele publikult tormilised, seisvad ovatsioonid! Jah - Rakvere Teatril on sündinud uus publikumagnet ja -naerutaja!

No kes meist siis naerda ei armasta, eks?! Nagu sissejuhatavast Cooney-skeptiku monoloogist võis aimu saada, siis olid selleks suured kahtlused ja kõhklused... Ja, ega ma nii lihtsalt ostetav polegi... Kuigi esimesed muiged tulid juba sissejuhatava valgusshow ja "Tuvikestest" tuttava muusika peale, siis päriselt naerma puhkemiseni läks natuke aega... aga siiski vaid "natuke"... sest naermata olla sellise mängu peale on praktiliselt võimatu, kui pole just küünilisuse kunn/kuninganna või miskit muud elus nii viltu, et lihtsalt ei suuda... Heh, mõnele peategelasega sarnasele "petjale" võib see ju ka valusasse kohta vajutada ning siis võib naeru asemel hoopis piinav olla. Ja kuna tegemist on siiski nö."seksikomöödiaga", siis vastav teema peab olema vaataja "ok" nimekirjas :)

Loo keskmes on (järjekordne) John Smith. Kaabakas. Mees, kes on abielus 2 naisega. Taksojuht, kes käib täpse graafiku alusel ühest kodust teise. Ühel päeval satub ta röövlite ohvriks ja haiglasse ning otse loomulikult läheb kogu see graafik sassi, mis omakorda käivitab sündmuste ahela, milles vaene mees peab kõigile valetama, pidevalt ühest kodust teise jooksma ning saladusse pühendatud sõbraga igasugustesse sekeldustesse astuma. Kogu suppi on segatud ka kahe Londoni lähiasula politseid, ajakirjandus ning ühe kodu ülakorruse gay-mehest naaber. 

Seksiteemad ja seksuaalsus on nii ühes kui teises mõttes siin teemaks, seega tõesti on teatri alla 14-aastastele mitte soovituslik remark igati õigustatud ja tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne ka täiskasvanutele, kellele just sellised teemad meeldivad ning kelle naerulihased saavad vastavatest kildudest kõdi.

Kui siinkirjutaja maitse järgi hinnata, siis eelkõige meeldis ikkagi see mäng. Võibolla, ja seda tingitud tõsiasjast, et tegemist oli alles teise etendusega, oli veel märgata teatavat ebaorgaanilist täpse režii järgimist, a la nüüd tuleb "see stseen", "selline liigutus", "selline kombinatsioon", sest selline situatsioonidele ülesehitatud naljatükk ja tegelikult üldse komöödiad vajavadki nõelteravtäpset mänguajastamist, muidu lihtsalt need naljad ei toimi nii naermajavalt kui peaks, aga samas läheb näitlejatel sissemänguks ja tõesti selle eelmainitud orgaanika tekkimiseks mõned mängud ehk aega. See pole kriitika, see lihtsalt on nii. Seda naudingulisem saab see olema veelgi vaatajale, mida mugavamalt näitlejad ka ennast juba oma sissekantud rollides tunnevad. Selles mõttes võiks vabalt kunagi veel uuestigi vaadata, sest sellised "mängud" võivad ka mängides mängijatele ideid ja tiibu juurde tuua/luua. Kogu kaasatud trupp on ülimalt mõnus! Kõigil on koomikunärvi ning oskust end lasta sellel hoogsalt segadusel ohjata, aga samas mõnuga enda parimat lavale laotada. 

Kui juba näitlejatest rääkimiseks läks, siis tõesti kõik on siin oma sõiduvees. Mõneti ju tuttavlikud ka oma rollides, aga just sellepärast eristusid 3, kes natuke üllatasid. Eduard Salmistu, oma lakoonilise ja ülejäänud tegelastest hoopis kuidagi hillitsetumalt loodud karakter. Karakterina ka võibolla just sellepärast huvitavam, et teised kõik olid selgepiirilisemad, aga Eduardi tegelase naine kutsub teda kiisukeseks ning mees ontlikult köögis toimetades paneb põllekese ette, samas on ise politsei... rahulik politsei. Teine lemmik oli tema ametivend teisest piirkonnast ja teisest puust pollar. Tegemist ju ühtlasi ajastu-tükiga, mis paigutub ehk kusagile 80ndate algusesse? Või isegi 70ndatesse? Ja kergelt alt laienevad püksid, uljad lokid ning politseisarjade nahktagid - kõik klišeed ja veel koos vastavate liigutustega on selles Märten Matsu tegelases kokku saanud. Muide liikumisest rääkides, siis selle on seadnud Helen Solovjev ning nii mõnedki nõksud ja eriti üks suurem duett kahe meestegelase vahel andis kõvasti lavastuslikku efekti juurde! Kolmas ja võib-olla isegi kõige ootamatum (siinvaatajale tänuväärseim) rollivalik oli anda Tarmo Tagametsal mängida ülevoolavalt žestikuleerivat gayd. Naabrimees, kes siiski vajadusel mehe eest väljas, ent ometi kuna "prouad esimesena", siis nõnda ta ka naisterahva ees uljalt uksest väljub. Seoses kogu selle gay-teemandusega, mis selles tükis on (ja seda on palju), siis kuigi naljakas, liigub vast ainsana seal Cooneyliku hea maitse piiril. Rahvas muidugi naerab ja sellised asjad ajavadki naerma, aga paratamatult paneb mõtlema, et kas see on ikka päriselt okei irvitada stereotüübistamise ja kuigi tabavate võrdlustega elus, siis ikkagi üleoleva tooni peale... Kuigi ei saa ju ka üle stigmatiseerida, vaid lihtsalt nautida hetke, nautida kes iganes, millise iganes seksuaalse sättumusega tegelast parajasti parastatakse - saavad ju siingi kõik oma jao kätte ja heteromeestest tegelased veel seda lollimana näivad kui see pila nende kulul neile endale ka korda läheb :)

Kuigi jah, eks Ülle Lichtfeldt'i oleme tibiliku beibena juba näinud ka varem, aga siin voolib ta oma mängitavast tüübist ka varasemate kogemuste professionaalsusega ühe oma parimatest "beibedest". Ja mõelda vaid kui erilised ja erinevad need tema naised ka laiemas plaanis on, võrreldes näiteks ka (juba eelmainitud) "Ilma sinuta" rolliga - nagu päev ja öö. Sama Anneli Rahkema kohati jõulise ja pidevalt endast väljamineva petetud/solvatud naise roll, Anneli on meister selliste naiste kujutamises lavamaailmas. Nagu näiteks ka teine hoogne (ja kaklev!) tüüp, nimelt "Alibi" roll. Ja ometi on need 2 naist samuti omavahel täiesti erinevad - siin see Mary nagu puuga pähesaanud, segaduses, pidevalt hoos, ent ometi pehmem, aga "Alibis" selline  terav, kõva ja kätega kallale kui vaja!

Kaks peategelast on sedapuhku mõlemad mehed - taksojuht Margus John Smith Grosnõi ja "ajutiselt töötu" Madis Stanley Gardener Mäeorg. Kes eelmisel aastal Ugalas esietendunud selle loo "18-aastat hiljem" järge "Võrku püütud" vaatas/vaatab, siis sealne "saladust teadev" paar on hoopis teise dünaamika ja keemiaga. Ugalas võibolla isegi see "sõber" võtab suurema rõhu enda peale ning ka vanusest tingitud vahe on kuidagi tuntav. "Oi, Johnny" John ja Stanley on rohkem võrdsed. Tunnetavad teineteist vast pareminigi ning sõbra aitamise vastumeelsus polegi nagu eraldi teema, pigem võtab ta selle mõnu ja hea tahtega enda rolliks... kuni muidugi lõpupoole ka tema enda pihta hakkab kogu asi liiga terava hambaga ihuma. Nii Margus kui Madis panevad mõnuga ja täiega, nende käes on põhiliselt tempo-ohjad ja nad ratsutavad koos mitme piitsaga, niiet tolmab! Kuigi taaskord arvan, et lugu rohkem mängides võib see veelgi enam hoogu sisse saada - ka need osad lavastusest, mis korraks (võibolla ka lavastusliku dünaamika jaoks), praeguses mänguetapis veel pisut rahunevad. 

Valguskujunduse, ehk naiste eesnimetähtedega aidatakse kaasa arusaamisele, kelle kodus parajasti tegevust toimub - lihtne, aga geniaalne, kuigi ega siin otseselt segadust selles osas suuremat segadust tekigi, oli niisama meelelahutuseks selle jälgimine siiski lahe. Kuigi Yana Khanikova kunstiline kujundus on laval lihtne ja väheldane - pigem paari propi ka valgustrepi ning seintevõrestikuga, kus nähtavalt eristuvad uksed võiks ju olla täitsa okei, aga paratamatult jäi vaese kujunduse tunne, mida eriti varjutas tagaseina suure kanga silmatorked. Kuid ega keegi sellist tükki vaatama minnes kujundust nautima lähe ja kõik, mis jäi häirima lavakujunduses tehti tasa ajastulike/naljakalt nostalgiliste riietuste (kostüümide) ja lahedate parukatega. 

Hinnang: 3+/4- 

Ei olnud sugugi kehvem kui Ugala "järg", tegelikult tõesti üllatusin, kuivõrd palju siin naerda saab. Ega see ju mingi sügav asi pole ning seda ei tohiks vaatama minnes ka oodata. See on Cooney ja sellisena toimiv/töötav imehästi ning Rakvere Teatri trupp teeb selle väga vahvalt. Komöödia on põneviku järel raskeim žanr teatris (minu arvates) ja siin on just nii kõik, nagu selle loo puhul olema peab. Farss, see annab palju vabadusi ja läheb õitsele, kui näitlejad panevad täiega ning just nii siin sünnibki. Mõnus oma meelelahutuslikkuses ja sobib sama hästi nii argipäeva õhtusse, siis kui pea tööpäeva järel raske ja pulki täis, sest palju mõelda midagi pole vaja - kõik tehakse puust ja punaseks. Samas ideaalne ka nädalavahetuse õhtu lõõgastuseks ja sõprade ja/või eriti oma kallimaga koos naermiseks. Selles mõttes isegi haruldane, et saalis istudes tundus, et mehed naersid veelgi kõvemini kui naised :)

PS.

Ah, et kui "teine", ehk "neetud" etendus, kas miskit nässu ka läks? Noooo, kas see just nüüd nässuminek oli, pigem andis ühe põhjuse veel juurde naermiseks... Nimelt on üks stseen, kus Tarmo gay saab teada, et Märteni politsei on politsei ja ütleb selle peale üliinnukalt: "Näita relva" - otse teisele lähedalt vastu vahtimist ja oma gaylike maneeridega. Märten ei saanud ise laval sellepeale naermata nägu tõsisena hoida :) Selline on nii lahe ja eluline ja justkui isegi toob vaataja veelgi rohkem loo sisse - näe, nemad seal üleval laval naudivad asja sama palju kui meie siin alla publikus... :)

PPS.

Väga lahe ja kopsakas kavaleht on - soovitan! Tegemist nimelt "meesteajakirjaga" :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille autoriks on Kalev Lilleorg):

OI, JOHNNY

Komöödia seksuaalenamusest

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ray Cooney

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Yana Khanikova

Liikumisjuht Helen Solovjev

Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder

Valguskujundaja Roomet Villau

Tõlkija Triin Tael

Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets

Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.

Esietendus 16. jaanuaril 2021.

Alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Mida vaadata teatris VEEBRUARIKUUS? Top20 teatrisoovitused + esietenduste info

Praegusel keerulisel ajal, mil Tallinna, Harjumaa ja Ida-Virumaa teatrid on suletud hetkeseisuga kuni jaanuarikuu lõpuni, on pisut ehkupeale see soovituste tegemine. Ka esietenduste toimumine pole veebruarikuus kindel, ent sellest hoolimata peab ikka elama lootuses, et rahvas jälle kõikjal kultuuri ligidale lastakse. Ise käisin septembrist detsembrini 74 korda üle Eesti teatrites (sealhulgas eriti tihedalt Tallinnas), ikka mask ees ja viirus külge ei hakanud... võibolla vedas, aga ma usun, et normaalsed inimesed haigena ei ronigi teatrisse ja sellepärast ei olnud ka ainsat juhtumit, mil oleks teada olnud, et keegi teatris olles selle haiguse kätte saanud... 

Jaanuar on jõudnud poole peale ning kuigi see planeerimine on Tallinna teatrites keerulisem, siis vähemalt hetkel mujale saab etendusi vaatama küll. Koondasin siiski kõikidest planeeritavatest etendustest oma soovitused kokku. Aja kokkuhoiu mõistes valin sellel aastal oma soovitused vaid nende lavastuste seast, mida olen vaadanud teatrite kutsutuna (kutsuvad -> järelikult on uhked oma tegemise üle -> järelikult on alus juba olemas, et tegemist pole kehva asjaga :) Tegelikult tõesti on kiirem koondada seda infot, kui saab keskenduda ainult headele). Ühtlasi ei leia siit soovituste seast neid, millele piletid on juba välja müüdud. 

Lavastusi, mille etendusi on "lühikese" veebruarikuu mängukavades, leiab ligemale 200, mille seast toon väljaselle teravama tipu, ehk 10% - TOP20. Lisaks leiab soovituste järel ka lühiinfo kõigi veebruarikuus Eesti teatrites esietenduvate lavastuste kohta. Mõned neist pidid esietenduma juba jaanuaris, ent kuna ei saanud, siis ma automaatselt võtsin selle kuupäeva, mil vastav uuslavastus on esimest korda veebruarikuu mängukavas. Von Glehni Teater näiteks viib oma jaanuari esika hoopis Tartusse üle ja sestap saavad enda esietenduse planeeritud päeval realiseerida.

Minul on hetkel veebruaris 3 teatriplaani, ent kõik 3 Tallinnas, seega kindlat pole siin veel midagi. Vast õnnestub järgmisel nädalal teatriaasta alustada Rakvere Teatri ja Tartu Uue Teatriga... Uuel aastal katsun kohe pärast etenduse vaatamist ka teksti siia üles kirjutada, siis ei jää pausi, ega teki tõrkeid kirjutamisel. Üks uusaastalubadus vähemalt, saab näha kuidas õnnestub. PÖFFil toimis see taktika päris hästi. Pole ju vaja ka nii hirmus pikalt... :) 

Kuid siin siis VEEBRUARI soovituste TOP20 (pealkirjade all leiduvad põhjendused, ehk pikemad peegeldused):

1. Praktiline Eesti Ajalugu - Tartu Uus Teater (8, 9, 10, 11, 15, 16, 17, 21, 22.02 Tartus)

2. Kalevipoeg - Vanemuine (23.02 Tartus)

3. Beatrice - Vanemuine (5.02 Tartus)

4. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater (18.02 Rakveres)

5. Etturid - Ugala (8.02 Viljandis)

6. Carmen - Paide Teater/Teater Must Kast (1.02 Tallinnas)

7. Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava Narva/Vene Teater (6.02 Tallinnas)

8. Once - Ugala (5, 6, 20.02 Viljandis)

9. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala (6, 20.02 Viljandis)

10. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala (12.02 Viljandis)

11. Kommuun - Tallinna Linnateater (8, 9.02 Tallinnas)

12. Minu eesti vanaema - Vaba Lava Narva/R.A.A.A.M. (8, 21, 25.02 Tallinnas)

13. Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater (5.02 Tallinnas9

14. Romeo ja Julia - VAT Teater (15.02 Tallinnas)

15. Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala (2, 17.02 Viljandis)

16. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater (1.02 Tartus, 19.02 Rakveres)

17. Tallinnville - VAT Teater (17, 18.02 Tallinnas)

18. Hullemast hullem - Rakvere Teater (4, 15.02 Rakveres)

19. Naiste kool - Vanemuine (25.02 Tartus)

20. Mängu ilu - Tartu Uus Teater (12, 13, 19, 20, 26, 27.02 Tartus)

Lisaks soovitaksin 3 laste- ja noortelavastust Eesti Noorsooteatris:

1. Pollyanna (20.02 Tallinnas)

2. Apelsinitüdruk (19, 20.02 Tallinnas)

3. Momo (7.02 Tallinnas)

Ja kõik, mida mängitakse Piip ja Tuut Mängumajas (veebruaris "Mauno saladuslik kadumine" ja "Loomad")

Ja kui balletiisu on, siis väga värske lähenemine Shakespeare'i klassikale:

1. Romeo ja Julia - Vanemuine (7.02 Tartus)

Veebruarikuu esietendused (koos teatrite kirjutatud kirjeldustega):

1.02 Lapsed - Tallinna Linnateater (lavastaja Elmo Nüganen) 

Mis on minu vastutus, mis on minu võimuses ja mis on see, mida ma tahan tulevastele põlvedele maha jätta? Füüsikutest abielupaar Hazel ja Robin loobusid pensioniea saabudes tööst tuumaelektrijaamas ja otsustasid pühendada oma ülejäänud elu mahepõllundusele. Nende täiskasvanuks saanud lapsed olid ammugi kodust minema kolinud, niisiis elasid nad kahekesi rahulikku elu justkui Vanajumala selja taga. Kuni saabus katastroof. Ja kuni saabus Rose. Lucy Kirkwoodi näitemäng räägib kolmest teadlasest, keda seob ühine minevik ja keda saatus sunnib üheskoos tulevikku vaatama.

Mängivad: Piret Kalda, Anne Reemann, Epp Eespäev, Peeter Tammearu, Hendrik Toompere

2.02 Renate Keerdi uuslavastus - Eesti Noorsooteater (lavastaja Renate Keerd) 

Seda on oodatud vaatama kõik absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilised. Need, kes on Renate eelmiste töödega tuttavad, võivad muidugi aimata, et tulemas on üks pöörane, plahvatuslikult vaatemänguline ja särtsuvalt mitmekihiline teatriteos, millest ei puudu kaasaega kõnetav sõnum. 

Mängivad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi

6.02 reflektsioon - projektiteater Sakala 3s (lavastaja Carolyn Veensalu) 

"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?” refleksioon 

Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses. Mängivad/tantsivad: Carolyn Veensalu, Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Tähe-Lee Liiv(pianist) 

6.02 Inspektor tuleb - Vene Teater (lavastaja Filipp Loss) 

Eduka  ettevõtja Artur Birlingi peres tähistatakse rõõmsat sündmust – tütar Sheila kihlumist. Peotuju rikub aga ootamatult külla saabunud salapärane võõras, kes nimetab end politseiinspektoriks. Ta uurib noore tüdruku enesetappu.  Aga kuidas on selle tragöödiaga seotud Birlingite perekond? Võib-olla on tegemist eksitusega? Ja kust see inspektor üldse välja ilmus? Antud loos on palju küsimusi ja mitte vähem üksteisele vastupidiseid vastuseid.  Ja ainult ootamatult ärkav südametunnistuse ärev hääl võib vihjeid anda, millised vastused on õiged... 1944. aastal kirjutatud J. B. Priestley näidendist „Inspektor tuleb“  kujunes autori kõige populaarsem teos, mida on saatnud muljetavaldav edu nii teatrilaval kui ka kinolinal. Venemaal võeti näidend eriti soojalt vastu. Isegi nii hästi, et selle maailmaesietendus sai teoks mitte autori kodumaal Suurbritannias, vaid Moskva Kammerteatris 1945. aastal. Kuigi näidend on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi, võib veendunult öelda, et meie ajal on lugu omandanud veelgi prohvetlikuma tähenduse kui J. B. Priestley ise eeldada võis. Lavastus lavastuse järel on tõestanud, et see teos on aegade ülene.  Vahetuvad aastakümned, riigid, inimesed, kuid inspektori saabudes heliseb uksekell ikka samamoodi. On aeg lasta sel heliseda ka Eesti Vene Teatris....

Mängivad: Leonid Ševtsov, Tatjana Manevskaja, Artjom Garejev, Tatjana Jegoruškina, Viktor Marvin, Dmitri Kordas, Marina Malova 

6.02 Trubaduur - Estonia (lavastaja Neeme Kuningas) 

Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna... „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub. 

9.02 Professor sai värske õhu mürgituse - Vana Baskini Teater (lavastaja Gerda Kordemets) Näidend tõukub ühest Eesti enimtsiteeritud filmist, Sulev Nõmmiku legendaarsest telelinateosest „Mehed ei nuta“. Tsitaate oma igapäevases sõnavaras kasutades ei anna me endale sageli aru, kust need pärit on või mis kontekstis neid algselt kasutati. Nii on sündinud eraldi sõnavara, mida me ühtmoodi mõistame ja armastame. „Professor sai värske õhu mürgituse“ algab hetkest, mil filmist tuttav Professor arvatava osoonimürgituse tõttu minestab. Raamjutustus pöörab filmi tegevusega mitu korda ringi, luues oma aegruumi, kuid viies vaataja samas ka läbi müüdiks saanud filmi. Näidendi idee põhineb nn. unenäoargumendil, mille tuntuim käsitlus pärineb Hiina filosoofilt Zhuangzilt, kes näinud kord unes, et ta on muretult ringi lendav liblikas. Ärgates hakkas ta kahtlema, kas ta on tõepoolest professor, või on ta äkki hoopis liblikas, kes hakkas just nägema und, et ta on professor. Meie lavaloos on filmis „Mehed ei nuta“ toimunu tegelikkus ning sealt tuttavad tegelased, ka Professor, päriselt olemas. Kusagil selles loos on olemas ka noor lavastaja Sulev Nõmmik, kuid ükski näidendi tegelane temaga isiklikult tuttav ei ole. Saame naerda vanade, filmist tuttavate naljade üle, kuid pealiinis tegeleb näidend – samuti huumori võtmes - eneseotsingu- ja endaga leppimise küsimustega, mõtiskleb unistuste täitumise võimalikkuse ja tuleviku maailma üle. 

Mängivad: Ott Sepp, Juss Haasma/Ivo Reinok, Marika Korolev, Inga Lunge, Kalle Sepp ja Indrek Taalmaa 

12.02 Tants - Rakvere Teater (lavastaja Veiko Õunpuu)

Psühholoogiline triller 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega, mida aina vähem mõistetakse ja kus haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest.

Mängivad: Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer

12.02 Mefisto - Eesti Draamateater (lavastaja Kertu Moppel) 

Lavastus põhineb Klaus Manni romaanil „Mefisto”. Mann kirjutas romaani aastal 1936, kui ta oli põgenenud Saksamaalt natside võimuletuleku tõttu Hollandisse. Romaani peategelane on Hendrik Höfgen, suurepärane näitleja, kellele meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Ta laulab, tantsib, teeb nalja, ta on võluv ja lõbus. Tema isikus on ühendatud suur kunstnik ning väljapaistev showmees. Höfgen on just teinud oma esimese suurrolli (Mefistofeles Goethe „Faustis”), kui Saksamaal tulevad võimule natsionaalsotsialistid. Höfgenil on valida, kas jätkata oma tõusujoones kulgeva karjääriga, isegi kui ta peab selle nimel tegema koostööd poliitilise jõuga, mille vaateid ta absoluutselt heaks ei kiida; või seista oma väärtushinnangute eest, mis paraku tähendaks ka tema karjääri lõppu. Klaus Manni jaoks on tegu väga isikliku looga, sest Höfgeni tegelaskuju põhineb Manni õemehel, tolle ajastu suurimal Saksa näitlejal Gustaf Gründgensil. Manni romaani põhjal valmis 1981. aastal Ungari režissööri István Szabó film „Mefisto”, mis võitis samal aastal parima võõrkeelse filmi Oscari. 

Mängivad: Juhan Ulfsak (külalisena), Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Marian Heinat, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi (külalisena), Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa  

13.02 Niskamäe naised - Vanemuine (lavastaja Tiit Palu) 

See on lugu tugevatest naistest ja hingelistest meestest, samuti traditsioonide jõust ja maa väest. Niskamäe põlistalu valitseb Vanaperenaine, kelle järglaseks peab saama tema poeg. Poeg armub aga ülepeakaela haritud linnatüdrukusse, kes näeb oma pere tulevikku hoopis teisiti kui Vanaperenaine seda sooviks. Algab võitlus kaasaja nõuete ja vanade kommete, unistuste ja kohustuste, vere- ja armusidemete vahel. See suur eepiline draama kujutab neid valikuid, mille ees seisab inimene alati, ajastust hoolimata. Siin on nii vanatestamentlikku vankumatust kui põhjamaa lühikese suve hullutavaid ihasööste, nii pisiasjalikke intriige tagatubades kui saladuslikke suusaretki metsades. Lavastust saadab elav muusika. Tangod, polkad ja jenkad tulvavad armastusest ja igatsusest. Vanaperenaine võitleb lõpuni ega anna armu ei endale ega teistele, sest mängus on Niskamäe tulevik. Hella Wuolijoki ehk Hella Murrik on Eesti päritolu Soome kirjanduse klassik, kelle loomingus on sageli esil võimsad naised. Vanemuise „Niskamäe naiste“ dramatiseering põhineb kahele Wuolijoe viiest näidendist koosnevast tsüklist: näidenditele „Niskamäe naised“ ja „Niskamäe leib“. 

Mängivad: Külliki Saldre, Maarja Johanna Mägi, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Riho Kütsar, Merle Jääger, Saara Nüganen, Andres Mähar, Kaarel Pogga, Karol Kuntsel, Oskar Seeman, Ken Rüütel 

14.02 Miks me varastasime auto - Eesti Noorsooteater (lavastaja Mirko Rajas) 

Lavastus „Miks me varastasime auto” põhineb saksa kirjanik Wolfgang Herrndorfi tempokal ja rohkete pööretega noorteromaanil. „Miks me varastasime auto” peategelaseks on eraklik teismeline Maik Klingenberg, kelle kodune elu pole kiita. Tema ema hoolib küll pojast, kuid on eluraskuste tõttu pidevalt eemal. Karmi isa jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad. Maiki üksluiselt ja küllaltki õnnetult kulgev elu lööb kihama, kui tema klassi tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov. Asotsiaalse välimusega Tšikk on segane tüüp, keda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid. Kahe justkui „elust välja jäänud” ning täiesti vastandliku nooremehe teed ristuvad. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise „laenatud” autoga mõned tiirud teha. Peagi avastavad poisid end autoga mööda Saksamaad ringi sõitmas, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata. See on teekond iseendasse läbi erakordse ning äärmuslikult mängulise olukorra, kuhu poisid end asetavad. Vale oleks öelda, et kõik muutub, aga vale oleks ka väita, et sellest hetkest ei muutu nende elu täielikult. Aga esialgu tundub, et nad on lihtsalt väga suures, päris tõesti väga suures jamas. Lavastaja Mirko Rajas: „See on lavastus noortele, aga kindlasti ka lugu noortelt nende vanematele ja teistele inimestele, kes neid igapäevaselt ümbritsevad ning mõista püüavad. Mind kõnetas selle loo mitmekihilisus ja hinnanguteta lähenemine noorele inimesele, kes just praegusel ajal elab, mõtleb ja on. See on justkui julgustus, kerge provokatsioon, et elage, riskige, rikkuge reegleid! Kuid tehke seda siiski elusolemise ilu otsimise eesmärgil. See lugu avab noorte sisemaailma, kõnetab vaatajat teemadel, millest iga päev valjult ei räägita, kuid mis meid kõiki ikkagi puudutavad.” 

Mängivad: Mait Joorits, Mart Müürisepp, Laura Kukk, Taavi Tõnisson

15.02 venus.me - Sõltumatu Tantsu Lava (lavastaja Rene Köster) 

Veenus – meie päikesesüsteemi kuumim planeet, Maa õde ning kõige säravaim täht taevas, mis eal ei kao. Veenus – armastuse, seksuaalsuse, iha, ilu ja võidu jumalanna, kes on teatud ka kui üks suurimaid LGBTQI+ liitlasi ja queer-agenda pooldajaid. „veenus.me“ on kaasaegne tantsulavastus ja alternatiiv-muusikal, mille keskseks teemaks on queer– ja klubikultuur pandeemia-järgses maailmas. Meie lugu algab hetkest, kus maailm on „kinni pandud“ ning kangelane otsib kodust pääsemiseks võimalusi internetist, täpsemalt www.veenus.me portaalist – kohast, kus läbi videoruumide, chat’ide ja filtrite on võimalik end ükskõik kelleks maskeerida või välja elada seda, mida oma kodu nelja seina vahel teha ei saa. Queer-kogukonna, eriti noorte jaoks, on klubikultuur saanud väga oluliseks, kuna see on ajalooliselt olnud peaaegu ainuke koht, kus on võimalik kohtuda sarnaste inimestega, tunda end vabalt ja avada ning avastada iseennast. Eriti tuleb see ilmsiks nende noorte seas, kel ei ole selleks kodus tunnustav ega turvaline keskkond, kus tihti kohtab vägivalda või karmi konservatiivsust. Mis aga juhtub siis, kui see „teine kodu”, see väljapääs on ära võetud? Lavastuses „veenus.me“ saavad kokku Eesti andekad ja väga erinevate taustadega LGBTQI+ noored. Laval saab näha nii klassikalist kui kaasaegset tantsu, eksootilist postitantsu, vogue’ingut, elemente drag– ja performance-kunstist ja ka muusikuid. Mängivad/tantsivad: Diana Harten, Rene Köster, Elina Masing, Jaan Männimaa, Edgar Rahhimov  

15.02 Kriuh-Va-Tšiuh! - Varius (lavastaja Heidi Sarapuu) 

Lavastuse tegevus toimub "ESTONIA" teatris aastal 1925, mil Estonia Selts tähistas oma 60. juubelit. Tol aastal oli teatris mitmeid tähelapanuväärseid sündmusi, mille ajendil otsiti ka uut direktorit. Estoonlaste (Toomas Tondu, Sergius Lipp, Sergei Mamontov, Nikolai Põlluaas) kõrval on laval ka Eesti- Soome laulusilla rajaja Väino Sola. Legendaarsed estoonlased (Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Agu Lüüdik, Gerda Murre jpt.) on olnud tegelasteks üheteistkümnes erinevas Variuse lavastuses..Seekordses, arvult kaheteistkümnendas, saame tuttavaks vähemtuntud või  unustatud artistidega. 

Mängivad/laulavad: René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma, Peeter Kaljumäe 

20.02 Kaks garaaži - Vaba Lava (lavastaja Elmars Senkovs) 

1991. aastal said Eesti ja Läti Nõukogude Liidust vabaks. 2004. aastal liitusid nad uue vanema vennaga, sel korral küll vabatahtlikult, aga siiski. Nende kahe aasta vahele jäi periood, mida üldiselt mäletatakse metsikute üheksakümnendatena – ajast, mil teismelisest riigist hakkas saama täiskasvanu. Maailm muutus peadpööritava kiirusega. Osad olid nutikad ja näljased ning said üleöö rikkaks. Teised kehastusid vanade väärtuste hoidjateks ning kritiseerisid progressi-hullust. Mis aga sai nendest isikutest, kes ei kuulunud ühte ega teise leeri? Auhinnatud läti lavastaja Elmars Senkovs võtab fookusesse kummalise vaheala – garaaži, paiga, mis on olnud pelgupaigaks nii nõukogude mehele kui vabariigi kodanikule. „Kaks garaaži” leiab paralleelselt aset Eestis ja Lätis ning jutustab loo noortest meestest, kes koos taasiseseisvumisega enda täiskasvanuelu alustavad. Mida aga teha, kui nii vana kui uus maailm tunduvad võõrastena – kui sa pole osa ei võitjate põlvkonnast ega digi-generatsioonist ? Mis saab siis, kui ühiskondlikud ootused, praktilised eesmärgid ja salaunelmad on omavahel lootusetult konfliktis? Mida teha, kui isalt päranduseks saadud garaažiboks tundub ainsa tõeliselt turvalise ja õige kohana? 

Mängivad: Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist. Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis Lätist 

22.02 Jooks - EMTA lavakool (lavastajad Tiina Mölder, Helen Reitsnik)  

Lavastus põhineb tudengite mõtetel jooksmisest ja unistustest. Protsessis on olulised olnud aeg, tempo ja koosloomine. "Mulle meeldib joosta. Kui jooksen, siis tunnen, et olen vaba. Õhk ja tuul ja mina. Kiiresti ja kaugele ja väga kaua. Sageli on see lihtsalt vajalik. Näiteks avastan kõndides, et mul on kehas midagi ülearu: kurbust, hirmu, segadust… Ja siis… ma lihtsalt pistan jooksu. See tuhisemise ja õnne tunne! Ma jooksen kõigist mööda: koolilastest, ärimeestest, kulleritest, müügimeestest, koertest, lindudest. Ka trammist jooksen mööda! Lisan kiirust. Higi nõrgub laubalt, aga mis mul sellest. Mina jooksen." 

Mängivad/jooksevad: Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Marcus Mayfield, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi 

27.02 Surnud mees - Ugala (lavastaja Taago Tubin) 

Kevin on oma eluga jõudnud täielikku ummikusse, kui talle tehakse ootamatu ettepanek: „Miljon. See on sinu ja sa võid seda ühe nädala jooksul kulutada täpselt nii, nagu ise soovid. Meie filmime sind. Kuid nädala lõppedes sa … sured. Sa sured televisioonis, kaamerate ees.” Kevini süda ja sisetunne ütlevad, et ega asjalood paremaks ei lähe. On valida, kas lohistada end oma mõttetust elust läbi, nii et järele ei jää muud kui halvad mälestused. Või siis kustuda nagu supernoova, näidates maailmale oma valgusega teed parema ja eredama tuleviku poole. Ja samas nautida seda täiel rinnal. Kevin valib. Surnud mees“ on musta huumoriga laetud lugu sellest, milliseid ohverdusi on inimesed valmis tegema raha ja kuulsuse nimel. Ja sellestki, kui kaugele me ise vaatajatena oleme valmis meelelahutuse nimel minema. Soovitatav gümnaasiumieast alates. NB! Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse. 

Mängivad: Martin Mill, Laura Kalle, Tanel Ingi, Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm ja Vallo Kirs 

27.02 Igatsuse rapsoodia - Eesti Draamateater (lavastaja Priit Pedajas)  

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks. Iiri näitekirjanik Brian Friel (1929–2015) pälvis oma kodumaal loovisiku kõrgeima tunnustuse, Saoi aunimetuse, mis antakse eluks ajaks ja mida samaaegselt võib kanda kuni seitse inimest (tema eluajal viis). Frieli teoste maailm on õrn ja nukker, vaimukas ja kirglik. Frieli on nimetatud nii Iirimaa hääleks kui ka iiri Tšehhoviks. „Igatsuse rapsoodia“ („The Loves of Cass McGuire“, 1966) on üks esimesi näidendeid ta poole sajandi pikkusel loometeel. 

Mängivad: Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

28.02 Maria Roget' mõistatus - Kellerteater (lavastaja Vahur Keller)

Väikeses New Yorgi tubakapoes töötab kaunis müüjanna Mary Rogers. Tema veetlus on üle Manhattani kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt mehi teda imetlema. 1841. aasta 25. juuli hommikul läheb ilus Mary kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Hudsonist tema surnukeha…Väikeses Pariisi parfümeerias töötab kaunis müüjanna Marie Rogêt’. Sarmika griseti veetlus on üle linna kuulus, meelitades poekesse hulgaliselt ostjaid. 1841. aasta 22. juuni hommikul läheb ilus Marie kodunt välja ja kolm päeva hiljem leitakse Seine’ist tema surnukeha… “Marie Rogêt’ mõistatus” on Edgar Allan Poe teine lugu detektiiv Auguste Dupini novellide seerias. Charles Baudelaire nimetas seda jutustust “meistriteoseks” ja “imeks”. See on esimene kirjanduslik mõrvamüsteerium, mis põhineb tõestisündinud lool. Poe püüdis poolteist aastat peale sündmusi, ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal, kauni tubakaneiu Mary Rogersi kadumise mõistatust lahendada. Ta viis New Yorgis sündinud loo tegevustiku Pariisi ja nimetas Mary Rogersi – Marie Roget’ks. Kuigi Poe analüüs on jutustuses vaimustav, ei õnnestunud suurel kirjanikul siiski süüdlaseni jõuda ja Mary Rogersi juhtum on tänaseni lahendamata. 180 aastat hiljem otsis Vahur Keller välja selle saladusliku looga seotud mälestused, tõendusmaterjalid, teooriad ja legendid ning saatis avastatud faktide valguses detektiiv August Dupini uuesti juhtumit uurima. Kirjanik Poe ja tema loodud tegelane Dupin äratavad lavastuses ellu juhtumiga seotud inimesi ning lahkavad läbisegi nii fakte kui fantaasiaid – kõik selleks et leida tõde. Kui mõrvamüsteeriumi asub lahendama Auguste Dupin, ei pääse isegi tema autor Edgar Allan Poe kahtlusaluste ringist. Ükski lugu ei ole vana, kuni see ei ole lõpetatud.

Mängivad: Liis Haab, Riho Rosberg, Meelis Kubo

Filmiaasta 2020 - TOP 100 parimad filmielamused

Film kui kultuuriliik nihestus, nagu mitmed muud kunstiliigid seoses pandeemia-aastaga. Kui varem sai igakuiselt kinosaali suurelt ekraanikangalt tihedalt filme vaadatud, siis möödunud aastal tuli leppida väiksema koduekraaniga ka selliste filmide puhul, mis ongi peamiselt mõeldud vaid suurele kinolinale. Tihti filmid ongi ju just kinos vaadatuna elamuslikumad, võimsamad ja meeldejäävamad. Nagu võib aduda ka globaalsest vastukajast, siis tänu sellele on tänavu just kammerlikumad, väiksema eelarvega ja tagasihoidlikuma pildikeelega, ent seda sügavama sisuga indie-filmid hinnatumad.... Eks nad ole ju alati, ent nüüd veelgi rohkem, kui tavaliselt - need töötavad vaatet samahästi kodus kui kinos vaadatuna. 

Kogu see kodusistumine ilmselt andis ka inimestele rohkem aega ja võimalust filmide vaatamiseks. Nõnda ka minu jaoks. 2019.aastal jõudsin vaadata 234, aga 2020.aastal 288 filmi. See tähendab ajavahemik 1.jaanuaril 2020 kuni 31.detsembri 2020 südaööni. Kuigi tunnistan, et aasta viimasel päeval ei vaadanud enam mitte ainsatki filmi. Mõistagi oli siis ka palju muud tegemist. Minu puhul oleneb palju filmivaatamise mahu määramisel sellest, kui palju jõuan teatrit vaadata ja raamatuid lugeda. Praegu on kujunenud kuidagi nii, et kõigepealt teater, siis raamatud ning alles kolmandaks filmid... Filme jõuab ju alati vaadata (täna kui on alles 4.jaanuar, on juba 4 filmi sellel aastal nähtud)... Ent nagu näitas aasta lõpp, mil tegin oma filmivaatamistega järjele peale jõudmiseks suuri pingutusi, ehk alates PÖFFist (mis tänavu oli minu hinnangul kohe VÄGA hea!) sain meki suhu ning lausa neelasin filme kümnete kaupa... Eks palju seejuures aitas kaasa ka ligipääsud Ameerika Filmiinstituudi (AFI) Euroopa filmide festivalile ning Jeruusalemma detsembris toimunud Rahvusvahelisele Filmifestivalile. Sealt sai nopitud veel nii mõnedki olulised, mis ühel või teisel põhjusel jäid aasta jooksul kahe silma vahele... See aasta katsun Sundance'i festivali filmide vaatamised kohe festivali toimumise ajal ette võtta, mitte nagu segane "Minari"t taga ajada pool aastat ja lõppude lõpuks "Dissident"ist üldse ilma jäädes (Jeruusalemma festivalil nimelt oli see ainult heebrea subtiitritega, aga film ise mitmes keeles, millest mõistan ainult inglise oma). No pole viga, see saab parandatud Sundance'i esilinastusest täpselt aasta hiljem, ehk nüüd jaanuarikuus, kui selle filmi vaatamiseks ometi uuesti võimalus avaneb.

Filmiaastale tervikuna tagasi mõeldes, siis oli päris hea tugev tase. Püris käkke, ehk puhtaid 1 tärni filme kõigest 7! Jah, ma olen palju taluv ja leebe halbade filmide suhtes. 2 tärni filme 44. Keskmikke, ehk 3 tärniga hindasin 66 filmi. Minu "hea filmi" tase algab alates 4st tärnis, aga kuna eristan ka 4-, 4 ja 4+ hinnanguid eraldi, siis 4- on selline comme ci comme ca....Kokku 4 tärni said 162 filmi, millest 4 miinusega on 22 filmi. Kindlalt soovituslikud ja tõesti mõjunud filmid tegelikult algavad alles hinnangust 4+ (neid oli möödunud aastal tervelt 40!), aga siis on muidugi kõige krooniks minu arvates meistriteosed või ühel ja teisel põhjusel väga-väga meeldinud linateosed (ei saagi enam täie tõsidusega kasutada "linateosed" terminit, sest osa neist ongi tehtud "teleekraanile" ja ka minu puhul nähtud arvutist või televiisorist). Nagu 1 tärniseid, nii on ka 5 tärniseid eriti vähe. Mina sain selliseid 2020.aastal vaid 9... millest ainult 1 on ka ilma igasuguse miinusmärgita "viie" taga...

Mõtlesin, et kuidas võimalikult laia pilti anda nähtud filmidest (see 100 on ju vaid jäämäe tipp), sest on ju olulised ka need, mida kõrgelt ei hinnanud. Sestap otsustasin ära tuua ka joone alla jäänud filmidest olulisemad - need, mis on auhindu võitnud, festivalidel ilma teinud või muul moel kas teiste kõrgelt hinnatud või kuidagipidi filmiaastas eriliselt rolli mängivad. Need "joonealused" toon suures osas ära vaid pealkirjadena, TOP100 kohta kirjutan mõne sõna selgitust ka juurde. 

Proovin nädala jooksul kogu tabeli siia üles saada.

Ehk siis 1.1.2020 - 31.12.2020 vahemikus nähtud filmide edetabel:

Viimane koht:

289. Jeesus juhatab sind kiirteele (ainus film, mille selle aasta saagist jätsin tegelikult pooleli. Ent mõistan selle filmi kultusfilmiks saamise võimalusi).

288. Last and first man

287. Roads not taken (Berliini festival)

285. Vitalina Varela (tänavune Portugali rahvusvahelise oscari nominent, filmikriitikute lemmik. Lavastus ongi eriline, aga paraku sisu mitte... vähemasti mina ei hammustanud läbi)

284. Beginning (tänavune Gruusia rahvusvahelise oscari nominent. Kirjutasin sellest ka pikemalt)

278. Dolittle

276. Pokemon Detective Pikachu

275. La casa lobo/ Wolf house (väga hinnatud animatsioon)

267. Den längsta dagen/Päivä ilman yötä (soome näitlejatega rootsi film, tuli välja alles aasta lõpus)

266. Fantasy island

264. Vento seco/Dry wind (Berliini festival)

263. See räägib pulmast (eesti lühifilm, sellest kehvemaid oli veel Pöffil nähtud 5 eesti lühifilmi. Sisu väheldane, näitlejad head)

262. Call of the wild (Harrison Ford, hämmastav pettumus - sellel aastal, samal teemal olev üks teine film on aasta TOP10s)

261. Personal history of David Copperfield (farss ei ole minu žanr, film on tehniliselt tugev, sisult väga nõrk, et mitte öelda tobe)

260. Vast of night (meeldis tehniline iseärasus, aga sisu...mitte eriti)

259. Mu kallid laibad (meeldis üks teine Germani film rohkem, aga lühifilm selgelt ei ole minu žanr. head näitlejad olid küll)

256. Kevin! Ei! (pilt oli ilus - värvid sügavad, näitlejad ka, sisu olematu. Rohkem nagu tegemisrõõm :))

253. Mephistopheles (eesti dokk... meeldis lähenemine-ülesehitus, aga sisu oli igav. Kirjutasin sellest pikemalt ka)

247. Cats (heast muusikalist saadi selline käkk filmiversioon)

246. Extracurricular/Dopunska nastava (tänavune Horvaatia rahvusvahelise oscari nominent)

245. Zombi child

243. Boy who harnessed the wind (pääses eelmisel aastal rahvusvaheliste filmide oscari poolfinaal)

242. Minyan (lqbt)

241. Vaurien/Rascal (prantsuse film)

240. Swallow (siin oli sellist ka, mis meeldis, eriti peaosa näitleja, aga no lugu ise ja lõpp... öäk :))

239. I'm thinking of ending things (algus meeldis... kohe väga[!], aga see lõpu "muusikal"... kahju. Selle eest filmikriitikud värisevad mõnust.)

238. Bloody nose, empty pockets (mõistan, miks see võib ka meeldida, aga minu jaoks ei kõnetanud see "baari viimane päev" ja need stammkunded)

237. Sententia (PÖFFi saak... alguse Godot oodates assotsiatsioon meeldis, aga ootasin ja otsisin sidust Varlam Šalamovi Kolõma juttudega.... see oli minu jaoks lõks... poleks pidanud)

236. Poppy field/Camp e maci (PÖFFi saak... ei kõnetanud)

235. Abominable (multikas)

234. Elephant (dokfilm elevantidest, teksti loeb inglise kuningakoja liige Meghan Markle... teksti"lugemises" polnud viga, pigem tekstis endas ja film ise kuidagi tehislik.)

233. Crip camp (palju ja kõrgelt hinnatud dokfilm jättis mind täiesti külmaks)

232. Sipsik (pidin vaatama, sest nii palju erinevat vastukaja saanud. Mind jättis külmaks, pigem ei meeldinud, kuigi kirglik mahategija ka pole).

231. River tales (tänavune Luxemburgi rahvusvahelise oscari nominent. dokfilm, aga ei midagi erilist... igatahes mitte Luxemburgist :))

230. Sonic the Hedgehog (arvutimängu filmiversioon... teadagi, mis kräpp)

229. Goldfinch (ei meeldinud raamat, aga film on veel kordades kehvem, mis sest, et Kidman mängib)

228. Freaky (ajaraisk, kuigi omad momendid olid olemas)

226. David Attenborough: life on our planet (paatoslik algus tõmbas kohe vee peale minu jaoks, kuigi vanameister ju ongi kõva käsi selliste dokkide tegemisel. sedapuhku punnitasin vaadata ja ilmselt loomadokkide, ka saadete ülekülluse ohver. omad loomad ja mesilased on palju huvitavamad kui nendest filmide vaatamine).

225. Midnight sky (Clooney-film, kuigi scifi ja kosmos, aga minu jaoks igav)

224. County lines (oleks pidanud meeldima - noored ja narko, aga no ei pugenud naha vahele. Näidati Pöffil ka, aga ma nägin brittidelt)

223. Monsoon (lgbt)

222. On the rocks (Sofia Coppola - Bill Murrey uus koostööfilm, aga ei saa kuidagi jalgu alla seekord)

221. Lovers rock (Small Axe antoloogia teine osa, esimene on väga kõrgel kohal... mind see teine osa nii ei kõnetanud, nagu maailma kriitikuid)

220. Akik maradtak/Those who remain (eelmise aasta Ungari oscarisaadetis, mis sai ka poolfinaali, aga kuigi pildiliselt oli hea, siis sisu ei läinud niimoodi korda, nagu tavaliselt selle žanri ajastufilmid)

219. Father/Otac (serbia film. siin oli midagi, aga hea, et nad otsustasid mingi teise filmi kasuks oscaritele saatmisel)

218. Atlantis (tänavune Ukraina rahvusvahelise oscari nominent, võitis ka Jeruusalemma festivali peaauhinna žuriilt, mille eesotsas Pawel Pawlikowski... täitsa huvitav, kuigi mitte "minu-film")

217. Funny boy (tänavune Kanada rahvusvahelise oscari nominent, aga neil tuli see teise vastu vahetada, sest sisaldas üle poole inglise keelt.. Sri Lanka tunded ja tunnetus, aga muidu kuidagi lihtsake)

216. Never gonna snow again/Sniegu juz nigdy nie bedzie (tänavune Poola rahvusvahelise oscari nominent. See film vaadates ei meeldinud, aga olen sellele järele mõelnud ja väärtus hakkaks nagu kasvama.)

214. Servants (PÖFFil nähtud. Pilt ja tehniliselt väga tugev, sisu mitte minu jaoks)

213. Teddy (Pöffil nähtud. Liiga tavaline)

212. Jeong-mal Meon Got/Distant place (PÖFFi saak. Suva film. lgbt)

209. Värvid must-valgel (PÖFFil nähtud. German Golubilt parem film kui see laipade värk... paljuski vist Tauraite rolli pärast)

208. Monika (eesti dokk, aga sisuliselt igav, ei saanud sealt midagi)

207. Last christmas (romkom)

205. Hvitur, hvitur dagur/White, white day (pettusin... oli aasta tagasi Islandi oscari-saadetis)

204. His house (pagulased ja kummitusmaja, kuidagi juba nähtud selliseid - not for me)

203. 76 days (dokfilm pandeemiaajast, ehk esimesest lainest Wuhani neljas haiglas... ei olnud hea dokk minu arvates, suva)

202. Rain (eesti mängufilm... kirjutasin juba pikemalt, mis meeldis, mis mitte)

201. Favolacce/Bad tales (itaalia film, oli ka Pöffil, aga ma nägin mujal)

200. City hall (4 tundi Bostoni linnavalitsuse argipäeva... minu jaoks huvitav ainult selles osas, et ise ka paar korda Bostonis käinud, filmina liiiiiiga pikk)

199. Whistlers/La gomera (eelmise aasta Rumeenia oscarisaadetis. huvitav lähtekoht, aga kahju, et seda paremini ei arendatud)

196. Yö armahtaa/Gracious night (PÖFFil nähtud... kirjutasin juba pikemalt ka...)

195. Martin Eden (siin oli palju, mis meeldis ka, aga tervikuna tundus ikkagi igav ja ootasin lõppu)

194. Apples (tänavune Kreeka rahvusvahelise oscari nominent)

192. Wild pear tree/Ahlat agaci (nii ja naa... juba paari aasta tagune palju kiidetud film, aga ma jõudsin alles praegu ära vaadata).

190. Ulbolsyn (PÖFFil nähtud. Siin oli elemente, mis meeldisid, aga tervikuna jättis ikkagi "meh" tunde... nagu oleks selliseid juba liiga palju näinud)

189. Sweat (PÖFFil nähtud)

188. Välgust löödud (PÖFFil nähtud - aasta parim eesti lühidokk! Päris vahva teostus, aga sisu oli kurb... huvitav vastuolulisus, see on kunst, et on saadud toimima see just nii.Ilus austusavaldus lahkunud sõbrale).

187. Last black man in San Francisco

186. Exemplary behaviour (PÖFFil nähtud. Siin kirjutasin pikemalt. Läti dokk vanglast)

185. David Byrne's American utopia (minule mõni Byrne'i laul isegi meeldib ja filmi kontsert oli vägev, huvitava liikumisega, aga filmina dok- ja mängufilmidega siiski mitte võrreldav, pigem kontsertidega)

184. Viimeiset/Viimased (head näitlejad ja huvitav pildikeel. Oli ka PÖFFil, aga vaatasin tavalevi kinos. teisalt nii vaimustuses pole, nagu eesti filmikriitikud. Karge ja pisut liiga kõva, nagu lapi maastikud.)

183. Falling (Viggo projekt. lgbt)

182. Und morgen die ganzes welt/And tomorrow the entire world (tänavune Saksa rahvusvahelise oscari nominent... miks nad küll selle saatsid, ei mõista. Kirjutasin ka juba pikemalt).

181. Disclosure: trans lives on screen (hinnatud dokk transseksuaalsetest inimestest ekraanil)

180. Charter (tänavune Rootsi rahvusvahelise oscari nominent. Ei midagi erilist, aga naispeaosa näitleja teeb väga tugeva rolli)

179. Undine (tänapäevane muinaslugu, ootused olid kõrgemal kui tegelikkus. Oli ka Pöffil, aga vaatasin mujal)

178. Summer of 85/Ete 85 (Ozoni üks kehvemaid. Liiga tavaline. Instagrammi kirjutasin)

177. Deerskin/Le Daim (oli vist juba eelmisel Pöffil, aga ma jõudsin nüüd vaadata... nii ja naa)

176. Undergods (PÖFFil nähtud. Katariina Unt väikses rollis! Kirjutasin pikemalt ka)

175. Synonymes (aasta tagasi juba festivalide lemmik)

173. Dick Johnson is dead (omapärane dokk. ninapidivedamine)

172. Possessor (uncut) (olen vist sellistest üleloomulikest õudukatest välja kasvanud? Kuigi siin oli ka midagi muud)

171. Da 5 bloods (Ilus värviline pildikeel, nagu Spike Lee'l ikka, aga sisu ei köitnud nii, nagu tema filmid tavaliselt)

170. Shirley (huvitav elulugu ja väga hea peaosaroll... siit algab mu 4 tärni piir... ent tervikuna siiski mitte nii mõjuv, vähemalt mitte minule)

165. Doubles vies/Non fiction (Juliette Binoche)

164. Learning to skateboard in a warzone (if you're a girl) (oscari võitnud lühidokk)

162. Hail Satan?! (dokk satanistidest)

160. Time (aastakümneteks vangi mõistetud mehe järgi igatseva, just vanglast vabanenud naise elu, oma meest oodates)

158. Secret love (kahe vanema lesbinaise elust, dokk)

156. About endlessness/Om det oändliga (Roy Anderssoni järjekordne "ülekorruse" fantaasia... olen Anderssoni fän, aga minu jaoks on need läinud üha alla suunas, justkui juba korrates iseennast. Kuigi ta võib teha mida iganes ja ma ikka tahaks näha).

155. Reconstructing Utoya (ikka selle va Norra mõrvasaare järellained... ikka mõjuvad. dokfilm)

153. Caught in the net/V siti (PÖFFil nähtud. vastik teema, sellepärast lõpuks jääb vastik tunne sisse, et sellest ju lõppude lõpuks pole midagi kasu, ikka pervod tegutsevad edasi ja sellepärast ei suuda ka filmi kõrgemalt hinnata.. hea, et normaalseid inimesi on ka)

152. Preparations to be together for an unknown period on time (tänavune Ungari rahvusvahelise oscari nominent. Vist aasta kõige pikem pealkiri. Film oli keskmine)

151. My little sister/Schwesterlein (tänavune Šveitsi rahvusvahelise oscari nominent. Avastasin näitleja nimega Lars Eidinger enda jaoks sellel aastal... teine film temalt on TOP10s... aga siin on ta ka koos Nina Hossi ja Jens Albinusega)

150. Wildland/Kod & Blod (taani film, mis kahjuks lõpuks vajub ikkagi ära, kuigi teekond sinna on huvitav).

149. O2 (eesti film... ilus film, aga lugu ise oleks võinud parem olla... põnev oli ainult täiesti viimane lõpp. Instas on pikemalt.)

148. Vseviov (eesti dokk... "müstiline venemaa" mehest, mis iga nädal meil kodus mängib... targast ja sümpaatsest mehest.)

147. Ma Rainey's Black bottom (Chadwick Bosemani luigelaul... nii Chadwick kui ka Viola Davis saavad siit ka ilmselt oscarinominatsioonid)

144. Supernova (PÖFFil nähtud. lgbt. Natsa kuiv ja tavaline film, kuigi head näitlejad)

143. Asia (tänavune Iisraeli rahvusvahelise oscari nominent. Superrollid kahelt naiselt, aga sisuks haigus ja ka olulisemad keerdkäigud sellega seonduvad)

142. Instinct (Hollandi paari aasta tagune oscaritele saadetud film)

140. Love song 1980 (PÖFFil nähtud Hiina film)

139. Sign painter/Pilseta pie upes (PÖFFil nähtud Läti film)

138. J'accuse/Officer and a spy (ootasin seda juba aasta varem PÖFFile... Polanski ikkagi, aga tegelikult natuke pettusin, kuigi film oli täitsa okei)

135. Greyhound (Tom Hanksi film... ka kerge pettumus, kuigi täitsa okei film kokkuvõttes)

134. They shall not grow old (Peter Jacksoni esimese maailmasõja dokk. Kõik originaalkaadrid ja tekst on kokku pandud sõjas käinud meeste enda juttudest)

132. Assistant (assistendiks olemise raskus, kurbus ja rõõmud... rohkem siiski seda esimest)

131. Sound of metal (Riz Ahmed on lõpuks korraliku läbimurde teinud... kurdiks jäämisest ja kurdiks olemisest. Tegelikult hea film ja vast parm kui see positsioon siin annab mõista... ajas ilmselt kasvatab ka oma kohta)

130. Zindagi Tamasha/Circus of life (tänavune Pakistani rahvusvahelise oscari nominent. Mis saab kui austatud ühiskonnaliikme, peol naljaga tehtud tants satub sotsmeediasse...)

129. Honey boy (Shia Le Beouf, Lucas Hedges)

127. Onward (ei olnud eriline multika-aasta minu jaoks.. kuigi see meeldis ja on veel ka TOP100s, ehkki paar parematki multikat veel tulekul)

126. Prom (tõeliselt camp-film... peaks tegelikult veelgi allpool olema siin tabelis... ei tea, mis mõtlesin, kui selle nii kõrgele kirjutasin... ju Meryl Streep ja Nicole Kidman mõjusid... ei, tegelt ei mõjunud. jama oli)

125. Gunda (dokfilm ühest farmist... siin on lõpus selline šokimoment.... veganite hümn... muidu kuidagi teraapiline... maale tahaks...)

124. Palm Springs (kiiksuga, aga heas mõttes)

123. Truffle hunters (PÖFFil nähtud, itaalia dokk... trühvliküttidest... Minule trühvlid ei maitse, aga film oleks ehk rohkemgi meeldinud, kui ma poleks olnud tookord kinos seda vaadates nii hullult väsinud.)

124. O clube dos anjos/Club of angels (PÖFFil nähtud. Ühest kummalisest klubist, kus pärast iga ühist õhtusööki, keegi sureb... varsti saab see juba eesmärgiks omaette...)

125. Saria (eelmise aasta lühifilmi oscarkandidaat)

118. Livet efter döden/Elämää kuoleman jälkeen (Klaus Härö uusim film... tegelikult pisut pettusin, sest Härö on üks mu lemmikrežissööre - Emadest parim, Nähtamatu Elina ja Vehkleja tegija... See nii hinge ei läinud, aga on ikkagi oma kammerliku, teatrietenduseliku olemusega omal kohal) 

114. Escape from Pretoria (oli ka Pöffil, aga mina nägin mujal... vanglast põgenemine - tõsielu... tavaline, aga ikka nii hullult põnev)

113. Marian paratiisi (osaliselt Eestis filmitud, sünge)

112. Her smell (suurepärane roll Elizabeth Mossilt mõnuainete küüsis siplevast naisrokkarist!)

110. Hors normes/Specials

109. Helene (Soome film, Laura Birn mängib sigahästi, elulugu)

108. La belle epoque (prantsuse film)

107. Min pappa Marianne (rootsi film mehest, kes armastas riietuda naiste riietesse... mitte, et ta gay oleks, vaid lihtsalt naisena tundis ta ennast hästi... kuidas perele ja teistele see mõjub?)

106. Climb (oli eelmisel aastal Cannes'i festivali põhiprogrammis, aga ma jõudsin alles nüüd näha. Filmil on erit hea algus,mis annab tooni kogu ülejäänud filmile...)

104. 438 dagar/438 days (rootsi film)

103. A rainy day in New York (Woody Alleni film)

102. Quo vadis, Aida? (PÖFFil nähtud. Tänavune Bosnia rahvusvahelise oscari nominent. Kirjutasin pikemalt ka siin.)

101. Uncle Frank (USA indie. Üle pika aja sain näha jälle Paul Bettany't ekraanil. lgbt)

.....

100. Ankeet (2020 Aljona Suržikova) Dokfilm. Eesti film! Nähtud PÖFFil.

Kellel siis polnud kooliajal sõbrapäevikut... Minul igatahes oli. Meil tervel klassil olid. Aga Aljona on võtnud oma kooliaegsest sõbrapäevikust sõbrad ette... no nii paarkümmend aastat hiljem ja otsinud nad sotsiaalmeedia kaudu üles ning läheb saab nendega kokku. Kokku sulavad ajastud, mis oli "siis" ja mis on praegu. Kes kuhu maailmaotsa või ametisse on välja jõudnud, millist elu elab ja kas õnnelik? Nii põnev ajastukroonika. Eestivenelaste mõõde ka juures. Film on vene keeles.

98. The Glorias (2020 Julie Taymor) Eluloo-draama

Alicia Vikander, Julianne Moore

Naisaktivisti elulugu varasest noorusest kuni tema jõuliste, säravate eestkõneleja-eesvõitleja aastateni välja. Huvitava ülesehitusega, kus filmi sidushetkedel eri vanuses Gloriad sõidavad ühises bussis ja vestlevad teineteisega. Kõigile, kel hinges feminism, aga ka ajastufilmide ja elulugude austajatele. Mu ootused olid siiski pisut kõrgemad, kui see milliseks film osutus, aga no Alicia ja Julianne annavad filmile siiski piisava väärtuse.

98. Waves (2019 Trey Edward Shults) Draama. Flow-film.

Kelvin Harrison Jr, Lucas Hedges, Taylor Russell, Sterling K. Brown

Afroameerika perekonna teekond läbi valuliste juhtumiste. Keskmes üks keskkoolipoiss, kes tegeleb maadlusega. Paraku saab ta vigastada ja ei tohiks enam edasi seda sporti harrastada... aga lõpetada ka ei taha... samal ajal ta pruut jääb rasedaks... plaanitakse aborti, aga tüdruk mõtleb viimasel hetkel ümber... kodus on aga karm isa... poisi elu muudki läheb allamäge, kuni vanglani välja... teine pool filmist tegeleb hoopis rohkem selle kõige mõjuga tema lähedastele... Kelvin Harrisonist ja Taylor Russell'ist me veel kuuleme ja palju! Esilinastuse sai Telluride'i filmifestivalil ja sealt edasi on see võitnud palju auhindu ning USA National Board of Review valis selle oma aasta TOP10 filmi sekka aasta varem. 

97. Feels good man (2020 Arthur Jones) Dokfilm popkultuurist, selle mõjust ja kunstniku elust-otsustest.

Kunstnik Matt Furie on suur konnade fän. Kunstnikuna on ta neid lapsest peale juba joonistanud. Üks tema koomiksi- ja raamatutegelane Pepe the Frog võeti kasutusele paremäärmuslaste poolt. Pepest saab kurjuse kehastus. See isegi keelatakse riiklikult ära USAs. Vaene kunstnik, kes alguses ei teinud väljagi, aga siis ühel hetkel hakkas tal endal ka paha, mis tema loodud karakteriga tehakse ning ta alustab võitlust selle teistepoolt kasutamise keelustamiseks. Maailm on, aga imeline... see on üks asi, mis Pepega juhtub USAs, aga hoopis midagi muud, mis toimub Aasias! Fantastiline, kuidas millestki väiksest võib globaalses mastaabis saada midagi väga suurt. Ja väike looja peab selle kõige vahel rabama.

96. Erna i krig / Erna at war (2020 Henrik Ruben Genz) sõjadraama. Nähtud PÖFFil.

Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Heino Seljamaa, Gert Raudsep

I maailmasõda. Ema maskeerib end meheks, selleks, et minna oma arengupeetusega pojaga koos sõtta, et tema eest seal hoolitseda, vaadata-kindlustada, et poeg mehekssaamisega ilusti hakkama saaks. Baseerub Erling Jepseni romaanil. Filmi võeti päris palju üles ka Tartu kandis ning ekraanil võib kohata eesti näitlejaid, kellest Aksel Ojari on võrdlemisi oluline sakslane selles rügemendis, mida lugu järgib. Tal on ka üks korralik pikem stseen Trinega, lahe! Muidu olid mul filmile pisut kõrgemad ootused kui tulemus, aga täitsa hea vaatamine oli sellegipoolest. Taani ja saksa keeles. Kirjutasin sellest siin pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/erna-i-krigerna-sojaserna-at-war-taani.html

95. Herself (2020 Phyllida Lloyd) Peredraama.

Clare Dunne, Harriet Walter

Mees peksab naist. Naine alustab oma kahe pisikese tütrega uut elu. Unistuseks ja eesmärgiks ehitada oma lastele maja! Tekibki võimalus... Kuid mees ei ole pildilt kadunud. Kõik läheb küll enamvähem ilusti, kuni... Pisut paatoslik, pisut tavaline, aga tekitab tugevaid emotsioone. Headus on ilmas, aga miks küll peab kurjus selle tihti palju ka ära rikkuma... Film on tegelikult pesueht naistekas, aga iiri ja briti head näitlejad-tegijad tõstavad selle väärtuse keskmisest kõrgemale.

94. Les choses ou'on dit, les choses ou'on fait / Love affair(s) (2020 Emmanuel Mouret) Romantiline draama-komöödia

Niels Schneider, Camelia Jordana

Maxime sõidab oma onupojale maale suvitama küll. Küllakutsuja on küll hoopis ära, aga kodus on kolmandat kuud rase sugulase pruut. Pole hullu, sest tema võib ka oma mehe külalise eest hoolitseda, talle seda kohta tutvustada jne... Tutvustabki... prantslaslikud arutelud sinna juurde, kahekesi ajaviitmine lööb armuleegi lõkkele... Prantsuse keeles.

93. Martha & Niki (2015 Tora Mårtens) Dokfilm tantsust ja elust.

Kaks aafrika juurtega tüdrukut Rootsis osalevad väga kõrgel tasemel hiphop-tantsuvõistlustel. Võit järgneb võidule, kuni Just Debout'ini, ehk Pariisi toimunud HipHop-tantsu maailmameistrivõistlusteni välja. Martha ja Niki on esimene naiste duo, kes tulid seal ka maailmameistriks! Hea muss, vingemast vingem tants... Aga kui kõik on saavutatud, mida edasi? Film näitab nii enne kui pärast... Aafrika juured hakkavad ka vemmeldama ja soov on anda midagi tagasi. Inspireeriv, aga ka eluline dokfilm, mis võitis 2017 Rootsi parima dokfilmi Kuldpõrnika. Ootasin selle nägemist pikalt, ometi avanes võimalus ja jäin väga rahule. Suures osas rootsi keeles.

92. Georgetown (2019 Christoph Waltz) Draama-triller.

Christoph Waltz, Vanessa Redgrave, Annette Bening

Kes ei tea, siis Georgetown on üks Washington DC linnaosa, nö.kesklinna osa, jalutuskäigu kaugusel Kapitooliumilt. Kuna mu sõber elab seal ja eelmisel aastal sai ise ka Georgetownis elatud, siis see ehk kõrgendas veel pisut filmi väärtust minu jaoks. Aga lisaks sellele ju üks neid kõige lemmikumaid, ehk Christoph Waltz mängimas siin pahalast. Ta on ka ise filmi režissööriks - tema debüüt filmilavastajana. Tegelaseks siis selline Saksa juurtega sotsiaalne karjerist, kes abiellub ühe rikka vanaprouaga, et seeläbi rikkaks saada. Vanaproual on ainult ebameeldiv tütar, kes asjaga hästi päri ei ole, sest näeb mehe kavatsused läbi. See omakorda ajab ema ja tütre tülli. Baseerub päris elul ja artiklil "The worst marriage in Georgetown", mis ilmus The New York Time Magazine'is. Minu arvates lausa tänamatult vähe tähelepanu saanud film ja kuidagi leige vastuvõtuga, aga minule läks korda ja oli põnev kaasa elada kõigepealt sellele, et kas see mees on ikka läbinisti paha ja kui kaugele ta ikkagi on valmis minema ning kas jääb vahele kuidagi. See 2 kõva kivi teema ning kuidas mees käitus läbi filmi... psühhopaat, strateeg ja karjerist ühes isikus. Vana naine oli ka vinge, aga armastus paraku pimestab ja laseb nii palju andeks anda.

91. Slalom (2020 Charlene Favier) Spordi- ja suhtedraama. Nähtud PÖFFil.

Noee Abita, Jeremie Renier

Lyz on 15-aastane lootusandev slaalomisõitja. Tema treener kohtleb tüdrukut küll karmilt, ent seda vast selleks, et just toda veelgi rohkem pingutama panna. Kõik me teame, et treenerit peab usaldama. Spordilaagrites ja treeningutel on sellisel tasemel treeneriga suhe eriti lähedane... Tüdruk muudkui võidab ja areneb ja treener muidugi on rahul... mõlemad sõltuvad natuke teineteisest... see sõltuvus ja lähedus lükkavad selle suhte üle tavalise treeneri-treenitava vahekorra piiri. Ja sealt tagasi tulla on juba raske. Kõik ümbritsev saab sellest mõjutatud, aga kas ja kuidas nii on võimalik edasi minna ja kui kaugele? Ning kas see on üldse see, mida kumbki neist pikas perspektiivis tahab. Elu võib ju küll olla sport päris kaugele, aga ka mitte lõpmatuseni. Noee Abita puhul on tegemist tõusva prantsuse filmitähega, kellel tasub silm peal hoida. Jeremie Renier on belgiast pärit, aga tihti ka Prantsusmaal töötav näitleja, sellekeelse filmimaailma suur naiste lemmik. Film on prantsuse keeles.

90. Mr. Jones (2019 Agnieszka Holland) Ajalooline-elulooline triller-draama. Osales Berliini Filmifestivali võitlusprogrammis.

James Norton, Peter Sarsgaard, Vanessa Kirby, Kenneth Cranham

Tõsieluainestel ja päriselt elanud inimestest lugu hargneb lahti 1930ndatel, mil Walesist pärit ajakirjanik Gareth Jones, kes muuhulgas on teinud intervjuu Hitleriga, sai loa ja viisa sõita Nõukogude Liitu, täpsemalt AINULT Moskvasse, et seal proovida saada intervjuu ka Stalinilt. Ent Moskvas olles kasutab ta võimalust ning hüppab Ukraina rongile ja paljastab maailmale sealse genotsiidi. Milline kummituslike tühjade küladega kants see on, kus valitseb nälg ja kannibalism. Teatav tehislikkus pisut rikkus filmi õhustikku, ent oluline teema, tõsielulisus ja väga head näitlejad päästavad selle siiski enam-vähem. Lõpp, ehk see, mis Gareth Jones'ist sai, see on ka huvitav ja küsimusitekitav.

89. X&Y (2018 Anna Odell) Eksperimentaalne draama-triller

Anna Odell, Mikael Persbrandt, Trine Dyrholm, Jens Albinus

Tegemist on mees- ja naisidentiteetide uurimusega. Selleks Anna Odell ehitab stuudiosse elukohad, kutsub kokku näitlejad, määrab neile rollid, ehk identiteedid ja neil tuleb, küll omaenda nimedega (näiteks Trine Dyrholm on Trine) hakata tegutsema, vastavalt juhistele, aga ka iseseisvalt rolli aretades. Keeruline ja eks see kõik neil seal on ka pidevalt rappa jooksmas. Mõneti isegi ootasin pisut enamat, sest Anna Odell'i eelmine film oli üks minu toonase aasta lemmikuid. Kes pole näinud, siis Återträffen ehk Kokkutulek, ehk The Reunion - kindlasti-kindlasti soovitan! Eriline ka... ühest naisest, keda kooliajal kiusati ja keda klassi kokkutulekule ei kutsuta. Ta teeb filmi, mis oleks juhtunud, kui ta oleks sinna läinud ja hiljem näitab seda nendele oma kunagistele kiusajatele-klassikaaslastele, et näha nende reaktsioone. Kuid X&Y on oma olemuslikult veelgi erilisem, natuke otsapidi Von Trierlik, ent siiski täiesti isesugune. Sellist filmi pole olnud, ega ka ilmselt tule. Tõesti nagu üks suur eksperiment. Rootsi ja taani keeles.

Trine ja Jens olid Rootsi filmiauhindade, ehk Kuldpõrnikate nominendid sellest filmist.

88. Half of it (2020 Alice Wu) Romantiline komöödia-draama. LGBT+

Leah Lewis, Daniel Diemer, Alexxis Lemire

Võitis Tribeca Filmifestivali parima filmi auhinna. Lihtne ja armas väike film. Laenab oma selgroo Cyrano de Bergeracilt. On üks tark asiaadist tüdruk, kes armastab oma klassi teist, üleklassikaunitarist tüdrukut. Ent tal on ju boyfriend. Lisaks on temasse armunud ka veel üks poiss. See poiss palkab peategelase enda eest armastuskirju kirjutama ja seeläbi suhet algatama. Hormoonid möllavad ja eks muidugi lõpuks kõik saladused paljastuvad, aga see teekond seekord on kuidagi väga hästi pingestatud ja igati õnnestunud. Selline USA highschool-armutriangel, nagu nad ikka, aga väikse gay-twistiga.

87. Ammonite (2020 Francis Lee) Armastus-, ajastu- ja kostüümidraama. LGBT+. Nähtud PÖFFil.

Kate Winslet, Saoirse Ronan, Gemma Jones, Fiona Shaw

Naisteadlasest 1840ndatel, kui naisi veel tõsiselt ei võetud, aga tegemist oli siiski silmapaistva inimesega, kes uurib fossiile. Ta saab endale kantseldatavaks ühe meesteadlase abikaasa. Naiste vahele tekib armastus. On olemas arvestatav tõenäosus, et mõlemad oscarivõitjast naisnäitlejad võivad siit filmist saada uuesti nomineeritud. Frances Lee eelmine film oli kahe mehe vahelisest armastusest "God's own country" (minu arvates parem kui see Ammonite) ja seal peategelast mänginud Alec Secareanu on siin filmis tohtri rollis. Ju teda paeluvad need teemad ja neid ta oskab ka filmikeelde panna. Kahe naise vaheline päris otsekohene seksistseen oli midagi, mida Kate Winslet oli nõudnud režissöörilt ja Saoirse läks asjaga kohe kaasa.

86. Le jeune Ahmed / Young Ahmed (2019 Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne) Draama.

Idir Ben Addi

Noor islamiäärmuslane plaanib oma õpetaja ära tappa, kuna ta oma koraani vastavalt tõlgendab. Katsetab ja katsetab, kuni huvitava lõpuni välja. Oma eluteekonnal tekib ka üks tüdruk, kes temasse armub. Huvitav, ehe ja eluline, justkui lihtne vaatenurk keerulisele usust ja kultuurist läbipõimunud teemale. Dardenne'i vennad osalesid filmiga ka Cannes'i festivali võistlusprogrammis ja võitsid seal parima režissööri auhinna. Prantsuse keeles

85. The trial of the Chicago 7 (2020 Aaron Sorkin) Elulooline ajastufilm, lähiajalooline (kohtu)draama.

Eddie Redmayne, Sascha Baron Cohen, Mark Rylance, Joseph Gordon-Levitt, Frank Langella, Michael Keaton

Demokraatide Rahvakonventsiooni ajal 1968 aastal toimusid rahvarahutused. See film jutustab 7st kohtupinki määratud mehest, keda süüdistati nende rahutuste planeerimises ja algatamises. Mitmeski mõttes tavaline kohtudraama, millel on tõsieluline taust ja ajastupitser küljes, kuid selle teeb eriliseks tõeline tähtede paraad, kes filmist läbi astuvad. Tundub, et Borat ise, ehk Sasha Baron Cohen võib saada siit filmis ka oscarinominendiks sellel kevadel. Kuigi film meeldis, siis mina tegelikult ootasin kogu selle kahina peale enamatki.

84. Серебряные коньки/Silver skates (2020 Michael Lokshin) Armastusdraama ja natuke muinasjutulik seiklus

Fedor Fedotov, Sonia Priss, Yuri Borissov, Kirill Zaitsev, Aleksey Guskov

Üleeelmine sajandivahetud talvises Peterburgis. Matvej on uiskudel töötav transpordipoiss, kes ootamatult jääb oma tööst ilma ning liitub ühe vargajõuguga. Ühel õhtul viib elu teda kokku kõrge ohvitseri tütre Alisaga ja noored armuvad. Alisa on lubatud naiseks, aga hoopis noorele korravalverügemendi ohvitserile... Sellest kokku saab melodraama elementidega uisuaction, mille kaameratöö on suurepärane ja kunstniktöö veelgi ilusam! Ilus ja võimas kinofilm, mida suurelt ekraanilt jõulude eel oli ideaalne vaadata. Filmis löövad kaasa mitmed vene tõusvad tähed, teiste hulgas ka viimasel ajal justkui kõigis olulistes vene filmides mängiv Juri Borissov. Koos siin filmis ilmselt tõelise tähelennu tegeva Kirill Zaitseviga on nad ka "Sojuz Spasenia" filmis, mis kandideerib parima filmina ka Vene filmioscarile Kuldne Kotkas. Ootan väga ka vene filmi "Blokaadipäevik", 2.maailmasõja Leningradist... tundub, et oli lõppenud aasta kõige hinnatum film kodumaal. Kuid minu tabelis on 1 teine vene film tulemas ka kõrgematel kohtadel...

83. Soul (2020 Pete Docter, Kemp Powers) Täispikk Pixari muusikaline animatsioon

2020 on aasta, mis tõi terve hunniku uusi Pixari lühianimatsioone. Aga ka täispikki animafilme tervelt 2. siin on neist minu arvates parim, kuigi pärast Coco't enam nii kõrget positsiooni aasta lõikes polegi nad suutnud kätte enam saada. Järjed ja mingi teatav sarnasus või formaatlikkus ei lase nendel särada, nagu mõnedel varasematel ja originaalsematel. Sellest hoolimata võitis Soul filmi lõpuks ka minu enda poolele, vähemalt piisavalt, et nii kõrgele kohale platseeruda siin tabelis. Lugu ise jutustab ühest kooli muusikaõpetajast, kes ootamatult elu kaotab, aga end taevassemineku trepilt sündimata laste maale suudab kukutada ning seeläbi tagasi maapeale... surm nimelt saabus just siis kui ta pidi saama oma elu võimaluse mängida ühe tema lemmiku jazz-muusiku bändis. Korralik seiklus, aga võibolla mitte nii hingeminev, kui mõned eelmised Pixari multikad (vähemalt minu jaoks), oli see üks tore vaatamine (ilma lasteta, sest neid see siiski ei köitnud).

82. Just mercy (2019 Destin Daniel Cretton) Tõsielul põhinev kohtu/vangla draama

Michael B. Jordan, Jamie Foxx, Brie Larson

Noorest juristist, kes on läinud raskemat teed ning võtnud enda ülesandeks kaitsta valesti süüdistatuid, ehk kurjategijaid, kes pole tegelikult kurjategijad. Üks mees 1987.aastal sai surmanuhtluse noore tüdruku mõrvamise süüdistuse läbi ning ainus tunnistaja oli kriminaal, kellel oli põhjus kohtus valetada. Nii tulebki õiglus jalule seada. Tõsielulisus annab kaalu ning sügavuse ja head näitlejad kunstilise elamuse.

81. A Vida Invisivel de Euridice Gusmao / Invisible life of Euridice Gusmao (2019 Karim Ainouz) Elulooline draama

Julia Stockler, Carol Duarte

1950ndate Rio de Janeiro, kaks õde oma rangete vanematega. Mõlemal tüdrukul omad unistused - üks tahab saada kuulsaks pianistiks, teine leida elu armastuse, teineteisest väga erinevad, aga samas armastavad ka teineteist väga. Elu viib neid ootamatult siiski juba noorelt lahku ning nad kaotavad teineteisega kontakti täiesti. Mõlemad naised elavad oma elu nii nagu oskavad ja pidevalt otsivad teineteisega kontakti., arvates, et nad elavad teine teiselpool maakera.. no on alles saatuse keerdkäike ja napilt möödaliikumisi... Omamoodi üledramaatiline, kuigi seda ei ole vägisi võimendatud. Kas ehk võib aimata siin mõjutusi ka telenovelade üleelusuurust, ent see pakendatakse siiski söödavaks ja "võimalikuks". Kuum atmosfäär tuleb filmile ainult kasuks ja muudab selle eksootilisemaks. Mõnus pildikeel ka. Portugali keeles.

80. Malmkrog / Manor house (2020 Cristi Puiu) Kostüümi- ja ajastudraama. Filosoofilised vestlused.

3 ja pool tundi eelmise sajandi alguse seltskonna vestluseid ühe suure mõisahoone külalistetoas. Teemades kurjus/headus, sõda, usk ja mitmed filosoofilised arutelud ning vaidlused. Crisi Puiu autorifilm, kuigi baseerub vene filosoofi Vladimir Solovjovi tekstidel ning Puiu eelmistest filmides täiesti erinev. Suuremat tegevustikku siin pole, kogu film on praktiliselt ehitatud üles ainult vestlustele - vaidlustele, mis tõsi küll vahepeal lähevad kiivamaks, siis jälle rahunevad. Vaatajana saab ideaalselt kaasa mõelda, asetuda kellegi poolele, laiendada enda maailmanägemust või mõttes ka kaasa vastu vaielda. Ometi juhtub viimase kolmandiku eel midagi, mis korraks jahmatab ning viskab kahe peoga ühku küsimärke, miks ja kuidas see viimane vestlus üldse aset võib leida - kas mindi ajas tagasi või mis... Teenijad ka askeldavad seal, ent see film keskendub vaid haritud kõrgklassile ja nende maailmanägemustele. Näitlejad tundusid võõrad, kuid kõik täiesti tasemel. Peamiselt prantsuse keeles, ent saab kuulda ka nii vene kui saksa ja teisigi keeli.

79. Colectiv / Collective (2019 Alexander Nanau) Dokfilm, poliitiline.

Vaba ja uuriva ajakirjanduse olulisusest, eriti mis puudutab poliitiliste mahhinatsioonide valguse kätte toomisel. Selle dokfilmi aluseks on 2015.aastal Bukarestis ühel kontserdil toimunud tulekahju, mille läbi sai surma 27 ja vigastada 180 inimest. Varsti hakkas veel lisa inimesi haavade tõttu surema Rumeenia haiglates. Haavade tõttu, mis ei tundunud eluohtlikud. Kus tegijaid, seal nägijaid ja varsti üks vilepuhuja paljastab puudused haiglates, mis omakorda viib niidid korrumpeerunud poliitikuteni ja varsti valitaksegi uus tervishoiuminister, kes tundub tõesti normaalne ja keegi, kes soovib asja muuta. Film jälgib mõlemat poolt . nii ministeeriumit kui ka ajakirjanikke, seda saab vaataja ise otsustada, mis on õige, kes on tubli ja kui rasked ametid on nii ministritel kui ka ajakirjanikel.

78. Hillbilly elegy (2020 Ron Howard) Perekonnadraama.

Gabriel Basso, Amy Adams, Glenn Close, Haley Bennett, Bo Hopkins, Freida Pinto.

J.D.Vance'i memuaaril põhinev film, mis saab alguse aastas 1997 ja hüpleb aasta 2011 vahel. JD on juristiks õppiv noormees, kes saab kõne, et ta emaga pole kõik ok. Seega tuleb tal tagasi kodukanti sõita, et asjad seal emaga korda ajada. Koju jääb teise nahavärviga tüdruksõber, keda ta pole veel emale tutvustanudki. Kuid selle perekonna pea, nagu peatselt selgub, on hoopis üks käre vanaema. Tagasihüpped ajas viivad meid teismelise JD ellu, kus ta segase närvikavaga emaga maid peab jagama ning seal muidugi figureerib ja see vanaema, tänapäeval on on uued mured, aga poiss ise on tubli ja sümpaatne. Minul vajutas see mingitele õigetele nuppudele minevikus (segane ema ja üldse nii mõnigi olukord tuli tuttav), Glenn Close teeb oscariväärilise rolli vanaemana ja kõik see mõjus piisavalt, et mitte nõustuda maailma filmikriitikutega, kes filmi üsna üksmeelselt on ebaõnnestunuks tunnistanud.

77.  Fantastic Fungi (2019 Louie Schwarzberg) Loodusdokumentaalfilm seentest.

Teksti loeb Brie Larson.

Imeline ja värviderikas seente-maailm, mis paralleelselt meie maailmaga globaalselt eksisteerib. Uskumatult ilus ja põnev! Palju kasutatud time-lapse'i, et näidata seente arengut kiirluubis ja no pidevalt peab passima suu ja silmad ammuli. Tark tekst ka, mille kaudu saab nii mõndagi teada või teadmised kinnitust. 

76. Tenet (2020 Christopher Nolan) Action sci-fi.

John David Washington, Robert Pattinson, Kenneth Branagh, Elizabeth Debicki, Michael Caine, Juhan Ulfsak, Kaspar Velberg

Suurfilm, mida osaliselt võeti üles ka siin kodusel maarjamaal, oli üllatavalt põnev! Jah, mõningate ilmsete apsudega, ent kuna see osavalt tekitatud põnevus oli nii osavalt konstrueeritud, siis võib ka palju andeks anda :) Näitlejatöödest ei saa rääkida ülivõrdes, sest ega keegi näitleja põnevikus hakkagi oma parimaid pisaraid pöörlema panna, aga ega midagi ette heita ka ei saa. Lugu on huvitavalt keeruline oma aja tagurpidi käima panemiste ja kes on kes ning mis ajas tõstab filmi kindlasti üle keskmise põneviku. Kuigi mõned tüüpasjad ajavad ka marru, ehk pahalane on ikka ja jälle venelane ning maailmalõpp on nö."nupuvajutuse" taga, aga viimasel hetkel jääb see siiski ära. Same old, same old. Aga tõesti küüsinärimaajavalt pinev.

75. Exil / Exile (2020 Visar Morina) Draamatriller täiskasvanute omavahelisest kiusamisest

Misel Maticevic, Sandra Hüller, Rainer Bock

Xhafer on välismaalane Saksamaal, abielus sakslannaga. Neil on lapsed ja elu peaks justkui olema priima, aga meest kiusataks tööl. Jääb mulje, nagu sellepärast, et ta on välismaalane. Kodune tugi on oluline, ent närvesöövad juhtumid töörindel, hakkavad ühel hetkel koju üle kanduma. Varsti pole vaesel mehel enam kusagil hea ja naine kodus ka õnnetu... Kõik pole siiski vaid nii, nagu silmale paistab. Lõpus selguvad mitmesugused liinid, mida üks inimene ei pruugigi teada enda mätta otsast - kes, mida ja kuidas mõjutada (ja mõjuda) võib. Täiskasvanuks olemine võib ka olla väga raske. Kiusamine võib toimuda ka töökeskkonnas. Selles mõttes nagu hoiatus- ja tähelepanupööramise mõttes oluline film. Film on paljudel festivalidel osalenud, sh. eelmise aasta Sundance'il. Auhindu ka võitnud ning kuigi selle sisu toimub Saksamaal ning on peamiselt saksa keeles (kurb roll ka tuntud Saksa näitlejanna Sandra Hüllerilt), siis Kosovo saatis selle oma riigi parima filmina aprillikuu Oscaritele esindama.

74. Tesla (2020 Michael Almereyda) Eluloo-draama

Ethan Hawke, Eve Hewson, Kyle MacLachlan

Film sai esilinastuse eelmise aasta Sundance'il. Nikola Tesla ja Thomas Edisoni omavahelised kemplemised elektrivalgustuse arendamise algusaastatel. Lisatud patta ka J.P. Morgani tütar Anne, kes Tesla silmad krõlli ajab ning ongi üks eluloofilm raamistatud. Sedapuhku siiski on see eluloofilm natuke omapärasem, kui keskmine. Võiks öelda, et nii tekstilt kui pildikeelelt kergelt poeetiline ning kõvasti kunstilisem kui tavalised eluloofilmid ja sestap võibolla mitte igaühe maitsele. Olen lugenud suisa vihakõnesid filmitegijate suunal, sest ei olda rahul, milline see on. Ent minule läks korda. Mõnes, et polnud tavaline.

73. Monos (2019 Alejandro Landes) Düstoopilise atmosfääriga draamatriller.

Julianne Nicholson, Moises Arias

Tehniliselt, ehk pildikeeleliselt väga huvitav kunst. Alguses Kolumbia mägedes pärast džunglis. Filmi keskmes on ameeriklannast teadlane ja teda vangis hoidvad militaarete laste jõuk. Tundub, nagu need noored on hingeta, ometi neil on seal oma väike hierarhia ja treenitakse igasuguseid sõjamänge samaga kui oma pantvangi valvatakse. Täiesti eriline film, mis mingis mõttes siiski tuletab meelde Kärbeste isandat, kuigi tegelikult on tegemist ikka täiesti originaalse, müstilisegi looga. Laste suhted ja suhtumine, teisalt see teadlane, oma ellujäämisinstinktidega. Minu jaoks oli see ka nagu Julianne Nicholson'i lõplik kohalejõdmine. Tean teda filmidest ja sarjadest juba aastaid ja alati sümpaatne, aga sellel aastal tõesti astus oodatud näitlejate nimistusse. Üks teine film temaga on suisa terve aasta TOP10s. Hispaania ja inglise keeles.

72.  Wild nights with Emily (2018 Madeleine Olnek) Elulooline, ajalooline draama. LGBT+

Molly Shannon, Amy Seimetz, Susan Ziegler

Emily Dickinson on üks mu lemmikuid välisluuletajaid. Tema ekstsenrilisus ja lesbilisus vaid kütavad hagu juurde huvile tema ja tema elu ning loomingu vastu. See film räägibki järjekordselt ühe nurga alt, mis ja kuidas võis olla. 

71. Fred Jüssi. Olemise ilu (2020 Jaan Tootsen) Dokumentaalfilm Fredist, tema filosoofiatest ja loodusest.

Fred Jüssi

Väga tugevate dokumentaalfilmide aasta 8ndaks parim dokfilm terve maailma peale ja üldse TOP5 parim eesti film. Jüssi on mõistlik ja tark mees ning teda tasub kuulata. Siin saab jälgida tema mõttekäike ja õppida aega maha võtma. Elades aeglaselt võib palju rohkem elada. Maale tahaks! Film on mõistagi eesti keeles.

70. Bad education (2019 Cory Finley) Tõsielu sraamatriller ühest Ameerika aegade suurimast kooliskandaalist. 

Hugh Jackman, Allison Janney, Ray Romano

Kõik on tore, New Yorki ühe kooli direktor on karismaatiline ja austatud. Tal on nr.2, kindlakäeline finantsist ning näib, nagu kõik oleks bueno. Kuniks üks kooliajalehe õpilasest reporter avastab, et kõik siiski pole päris okei... Filmivaatajad saavad detailselt näha vahelejäämist, enesekindlate pättidest juhtide närviminekut ning kogu asja ilmsiks tulekut. Film sai esilinastuse Toronto Filmifestivalil ja rändas ka teistel festivalidel edukalt ringi, ent müüdi telesse ning tavakinno ei jõudnudki. Sellepärast peetakse seda ka pigem telefilmiks, kuigi talendid, kes sellega seotud annavad küll kinofilmi mõõdu välja ning sisuliselt ka.

69. Radioactive (2019 Marjane Satrapi) Elulooline, ajalooline draama Marie Curie'st.

Rosamund Pike, Sam Riley, Anya Taylor-Joy

Tõsielu ainestel kinolugu Nobeli-võitja Marie Sklodowska-Curie elust ja teadusetegemisest. Sellest kuidas ta oma mehe leidis ning kuidas nad koos teadust tegid. Naisteadlasel teadaga tollel ajastul polnud just lihtne, aga see ju ikkagi Marie Curie! Emotsionaalset poolt ka just piisavalt, kuigi naine ise oli kivikõva.

68. 50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa / 50 or 2 whales meet on the beach (2020 Jorge Cuchi) Draamatriller, noortekas Sinivaala-teemal. Nähtud PÖFFil.

Jose Antonio Toledano, Karla Coronado

Film võitis Just Filmi parima noortefilmi auhinna, Cairo festivali parima stsenaariumi, aga esilinastus toimus Veneetsia Filmifestivalil (mitmed seal seda näinud pidasid filmi kogu festivali parimaks). Felix on 17-aastane Mehhiko poiss, kes mängib Sinivaala. Ta on juba 40ndates on ülesannetega. Kohe alguses saavad filmivaatajad teada ka seda, et nende ülesannete saatjaks on 17-aastane tüdruk. Noored kohtuvad ja tüdruk mängib, nagu ka ta ise mängiks Sinivaala, oodates järgmisi ülesandeid... Noored otsustavad 50nda, ehk enesetapu koos ette võtta. Kõik ei lähe muidugi nii nagu peab ja nende viimaste, ehk karmimate ülesannete seas on veel nii mõndagi. Väga huvitava pildikeelega (näiteks kasutatakse split-screeni) ja pruunides toonides tugeva atmosfääritunnetusega noortekas, mis oma karmi alatooniga sama hästi võiks olla ka täiskasvanutele mõeldud film. Hoiatusfilm. Mingis mõttes isegi romantiline draama, aga ka põnevik.

67. The forty-year-old version (2020 Radha Blank) Draamakomöödia

Radha Blank

Radha on peatselt saamas 40-aastaseks ja kuigi ta on kunagi mingi suurepärase näidendi kirjutanud, siis Broadwayl pead Sa pidevalt pildis olema, et tööd saada. Radha pole siiski mingi pugeja ega rahuldu kõigega, mis talle teele ette visatakse ja suurel mustal naisel on suu ka õiges kohas ning asjad tal ütlemata ei jää. Nii polegi tal tööd jalaga segada, kuigi mingi suurem ots on terendamas. Veel enne 40neseks saamist tahaks ta kangesti midagi ära teha. muuhulgas hakkab ta räppariks - sõnu seada ta ju oskab... Film jutustab stiilses mustvalges pildikeeles Radha elust New Yorgi armutul kultuurimaastikul. Ennast kaotamas ja leidmas, võtmeks justkui teised inimesed, aga töö tuleb ikkagi endal ära teha. Kompromissidega või ilma, selles pole Radha jaoks küsimus. Stiilne ja päris omapärane. Mustem, kaalukama peategelasega ja tõsisem versioon ühest minu aegade lemmikfilmist Francis Ha. Esilinastus Sundance'i festaril, aga nüüd aasta lõpus ja uue alguses näib igasuguste USA linnade kriitikugruppide auhindu ja nominatsioone justkui padukana sellele veel peale sadavat. Ja eks see debüütfilmina on eriti tähelepanuväärne. Justkui uus ja värske hääl filmimaastikul. Tekst ka muidugi terav... juba temaatilises mõttes.

66. Seurapeli / Games people play (2020 Jenni Toivoniemi) Draama suuremas osas 30ndates tüüpide sõpruskonnast ja ühest peost.

Laura Birn, Christian Hillborg, Eero Milonoff, Emmi Pariainen, Paula Vesala, Samuli Niittymäki

Täiesti olematu tähelepanuga jooksis see huvitav põhjanaabrite film meie kinoekraanidelt lühikest aega läbi. Tegemist vägagi väärt vaatamisega, sest filmi teemad on sügavad ja stsenaarium üldse oma tekstipõhisuses oluline filmi tugevus. Ent lisaks ka mitmed head soome näitlejad, eesotsas Laura Birn'iga, kes selles pundis teeb vaatet veel kõige ootuspärasema rolli (aga ta on ikkagi hea, nagu alati!). Tegemist ühe sõpruskonnaga, kes mitmel suvel juba ühes mereäärses mökkis kokku saavad ja koos pidu panevad. Loomulikult ka muidu suheldakse teineteisega, kes kellega tihedamalt, kes hoiabki mõnega ainult kontakti nende kokkusaamiste läbi. Suhted, ka armusuhted on neil seal olnud ja punti tuuakse ka uusi suhteid-elukaaslaseid. Niimoodi alkoholi jõul, tulevad igasugused tunded koos olles välja. Vestlused lähevad sügavateks, aga eks lõbus on ka - sõbrad ja suvi ju ikkagi. Palju saladusi, mis vähehaaval hakkavad avalikuks tulema. Me kõik jääme vanemaks, aga oma (suhete)ajalugu kanname ju endaga kaasas. Filmis olid nii palju häid laululeide, et otsisin neid pärast filmi veel uuesti eraldi välja... kuna mitmeid neist esitavad näitlejad ise, siis paraku kõiki ei leidnudki... aga soundtracki kuulaks küll veel ja veel. Sõbrad on ka mõnusad... Isiklikus plaanis tulid meelde Soomes elamise aegsed klassiõhtud. Mõnus, et osade klassikaaslastega suhtleme siiani... Kuid kahjuks pinginaaber suri nüüd jõulude ajal vähki... See pani kogu enda elu ka mingisse teistlaadi perspektiivi. Jah, me kõik jääme vanaks, aga meil on sõbrad, kes jäävad meiega koos... Ja uued sõbrad tekivad sellel teekonnal muidugi ka... 

65. Wolfwalkers (2020 Tomm Moore, Ross Stewart) Animeeritud värske Iiri ajalooline saaga libahuntidest

Häältest vast tuntuim Sean Bean

Ei imestaks üldse, kui see multifilm tänavuse parima täispika animatsiooni Oscari koju viib (oleneb, kui kiiresti Disney/Pixari raharattad pöörlevad "Soul"i reklaamimisel ning kui heaks osutub Goro Miyazaki "Earwig and the Witch", kuigi Miyazaki multika esimesed kriitikakajad ei tõota konkurentsi). Lugu jutustab sõprusest, metsas ja linnas elamise vahest, libahuntidest, kurjast võimuhullusest, teistest erinevaks olemisest, võõravihast ning eelarvamuste jõust. Kuid ka julgusest ning headusest jõust. Animatsiooni keskmes 2 sõbrannat - üks libahunt ja teine, kellest saab libahunt ja nende ühisest pingutusest metsas elanud tüdruku ema üles leida.

64. The king (2019 David Michod) Inglismaa Kuningas Henry V, biograafiline ajaloo-, sõja- ja kostüümidraama

Timothee Chalamet, Thomasin McKenzie, Ben Mendelsohn, Robert Pattinson, Lily-Rose Depp, Joel Edgerton

Film sai palju auhindu ja nominatsioone Austraalias, palju räägiti ka Oscari-võimalustest eelmisel aastal, ent ometi kuldmehikese-nominatsioone ei tulnud. Mind võlus filmi juures selle stsenaarium. Siin on eriti 1 stseen, mille kirjutuskunst võttis pahviks. Ent ka kogu saaga oli ka päris huvitav. Noor prints peab hakkama kuningaks, pärides koos trooniga ka isa algatatud sõja, samas peab tegelema igasuguste paleeintriigide ja pidevate noa-selga-lööjatega. Briti ajalugu ning kuningakoja jätkuvusliin, millest oluline, kuid võibolla natuke vähem valgustatud-kajastatud lõik sellest (võrreldes näiteks Richardite ja kogu Henry 8ndaga seonduvaga). Kuumad noored tõusvad tähed ka koos.

63. Hüvasti, NSVL! (2020 Lauri Randla) Draamakomöödia-ajastufilm. Nähtud PÖFFil.

Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Sten Karpov, Jekaterina Novosjolova, Anne Reemann

Ingerisoomlaste perre sünnib Johannes. See on tema koomiline ja dramaatiline, pisut ka kurb ja ühe segase pere keskel suurekskasvamise lugu. Laguneva Nõukogude Liidu aegu, läheb ema Soome raha teenima ning poiss jääb suletud Sillamäe linna vanavanemate kasvatada. Titest saab varsti koolilaps. Koolis armub Johannes ühte tšetšeeni tüdrukusse. Elu paneb sellise karuselli pöörlema, et kolida tuleb nii lasnamäele kui ka Soome. Kusagil ei tunne end nagu kodus, sest igal pool on olemas see "teine pool"... eestis on justkui venelane, venelaste jaoks justkui eestlane, soomes ka välismaalane ja võõras. Üleskasvamisel on nagunii üks suur enda koha otsimine, aga kui rahvus on ka selline eriline, siis tõuseb see kohaleidmine veel eriti oluliseks ja konkreetseks. Suurepärased näitlejad ka kõige väiksemates kõrvalosades Luule Komissarovist Jekaterina Kordaseni, Igor Rogatšovist Piret Krummini ja lausa suurepärane Anne Reemanni väike sutsakas sotsiaaltöötajana! Vahva ja väga hoogne, üleelusuuruselt värviline, ent ometi kaotamata elulisust. Äratundmisrõõmu nii elulistest seikadest kui ka ajastust.

62. El agente topo / Mole agent (2020 Maite Alberdi) Dokfilm vanuritest

Üks klient pöördub eradetektiivi poole, kuna ta ema elab vanadekodus ning on kahtlused, et keegi seal varastab ning lisaks ei kohelda vanainimest piisavalt normaalselt. Eradetektiiv paneb lehte kuulutuse, kus otsib 80+ vanuses vanameest, kelle ta saaks infiltreerida vanadekodusse, et see seal vasikana välja uuriks ja annaks pahategijad. Sobiv vanamees leitakse ja see osutub nii sümpaatseks, et kõik leskedest üksikud vanamemmed vanadekodus ära temasse armuvad :) Seda lihtsam muidugi spioonil tõde avastada, aga paratamatult murduvad ka mitmed südamed selles protsessis :) Nunnu dokfilm ja üpris eriline, sest kajastabki just seda kogu, võrdlemisi erilist, ent siiski kunstlikult tekitatud protsessi. Justkui eluline mängufilm, mis ometi on ikkagi päris elu.

61. Talve (2020 Ergo Kuld) Draamakomöödia-ajastufilm

Franz Malmsten, Saara Nüganen, Karl Robert Saaremäe, Henessi Schmidt, Harry Kõrvits, Märt Koik, Riina Hein, Margus Lepa, Kersti Tombak

Minu arvates sai suur Lutsu-aastaaegade-saaga väga väärilise järje, mis oma atmosfäärilt ja esteetikalt sobib ideaalselt eelmise 3 osa finaaliks, ehk 4ndaks osaks. Olin pisut skeptiline, sest stsenaristid-kirjutajad ju hoopis teised kui Luts, aga nad on pidanud ilusti Lutsu loodud karaktereid au sees ning kaasatud on kriitiliselt suur osa ka varasemate osade näitlejaid ja nõnda sai film palju väärtust veelgi juurde, ilusa punkti panemise loomisel. Teisalt kaasatud noored näitlejad on ka leitud sobivalt ning tegelikult võiks siit nendele lugu edasigi arendada :) Samas oleks ikkagi hea, kui see nüüd siia pidama jääks, sest Eesti kirjandusklassikast oleks võimalik mitmeid saagasid veel valida, mida nullist alustada. Paunverre on nüüd tulnud järeltulijad ja teisi uusi noori, kes suures osas seda lugu edasi kannavad. Kuigi ajad on teised, on mõned asjad inimeste vahel endiselt samad. Armastus on ju ikka oluline ja arusaamatu - kus kohast ta tuleb ja kelle südamesse kellelt oma noole suunab. Eriline nauding oli vaadata isa-tütre rollides Harry Kõrvitsat ja Saara Nüganeni ning Märt Koik Kiir juuniorina on tõeline leid! :)

60. Pinocchio (2019 Matteo Garrone) Muinasjutu- ja seiklusfilm

Federico Ielapi, Roberto Benigni

Vana hea Carlo Collodi kirjutatud klassika Geppettost ja tema tehtud puunukust, kes tahtis saada päris inimpoisiks. Oli muide ka venelaste Kuldse Kotka parima võõrkeelse filmi nominendiks ning nominent pea kõikides itaalia enda David di Donatello filmiauhindade kategooriates. Tore taaskohtumine ka La vita e bellast tuttava Roberto Benigniga. Ma arvan, et miks selle filmi positsioon siin nii kõrge on, on eelkõige sellepärast, et eelarvamuste tõttu, no on ju neid Pinocchioid ja Buratinosid ju nähtud juba küllalt ja kas on vaja veel ühte... aga film osutus tõeliselt silmipaitavaks ja kokkuvõttes igati õnnestunud just muinasjutufilmilikult muinasjutuline ning selles mõttes lausa üllatavalt hea filmielamus! Kass ja rebane on siin muideks mõlemad mehed.

59. On the basis of sex (2018 Mimi Leder) Elulooline draama

Felicity Jones, Armie Hammer, Kathy Bates, Justin Theroux

Ameerika ülemkohtu kohtuniku Ruth Bader Ginsburgi eluvõitlusest tippu. alates sellest, kui teda naisena juristina üldse tõsiselt ei võetud. Peres tuli tal alla vanduda enda tahetele ja lasta mehel särada, kes samuti jurist. Kuid tark ja töökas inimene jõuab kaugele. Emotsionaalne film, ja ma tahaks loota, et mitte ainult feministidele, aga kõigile, kel õiglustunnetus tugev.

58. John Wick: Chapter 3 - Parabellum (2019 Chad Stahelski) Salamõrtsukate action - kättemaksufilm

Keanu Reeves, Halle Berry, Ian McShane, Laurence Fishburne, Anjelica Huston 

"Tänapäevasem ja ameerikalikum" James Bond ja kõik tagaajamised-põgenemised, laskmised ja selliste filmide juurde käiv on ka siin ilusti olemas. Wick on teflonmees ja praktiliselt surematu - nagu ikka.... Aga ma hakkasin neid John Wicki filme vaatama poja pärast - temale väga meeldivad... ja nüüd minule - no vähemalt sama palju! Kõik 3 senist on tõeliselt väga korralikult põnevad ja ilmselt ka kopsaka eelarvega tehtud. Kinokassadesse raha toovad need ka Bondidega võrdväärselt kassat sisse... no vähemalt ameerikamaal. Ja kõik sai alguse John Wicki naise surmast ning sellele kättemaksust, aga nüüd on asjad juba kaugele arenenud ning endisel salamõrtsukal on ikka käed-jalad "tööd" täis.

57. Emma. (2020 Autumn de Wilde) Romantiline komöödia/kostüümidraama

Anya Taylor-Joy, Mia Goth, Bill Nighy, Johnny Flynn, Rupert Graves, Miranda Hart, Josh O'Connor

Tõusvate tähtede paraad on siia Jane Austen'i romaanil põhinevasse filmilukku kokku aetud.  See va ilusate kostüümidega 1800ndate Inglismaa kõrgklass. Emma Woodhouse on terava taibuga kosjamoor, kes korraldab oma sõprades armuelu - kes kellega käib ja kuidas mehi võrgustada ning kosima ajada, seejuures säilitada ja tõstagi neidude väärtust läbi upsakuse. Ent Emma ise pole ka tunneteta, kuigi oma pealispinnal tahab sellist muljet jätta. Nii lööb ta egoism siin seal välja ja mahhinatsioonid enda selle saamisel, mida/keda ta tahab, võtavad omaette pöörded. Päris nutikalt kirjutatud ja tekst kui selline on kohati vägagi vahe.

56. World to come (2020 Mona Fastvold) Ajastufilm 2 naise omavahelisest armastusest. Nähtud PÖFFil. LGBT+

Katherine Waterston, Vanessa Kirby, Christopher Abbott, Casey Affleck

Kirjutasin selles PÖFFi ühenduses juba pikemalt (http://danzumees.blogspot.com/2020/11/the-world-to-cometeistsugune-maailm-usa.html) ning ega mul eriti lisada polegi. Film on tegelikult peale nägemist hakanud sees kasvama ning mõtted on korduvalt selle filmi juurde tagasi liikunud. Vanessa Kirby ja Christopher Abbot näivad justkui viimasel ajal mängivat igas teises filmis... aga minule nad meeldivad, seega selle üle ainult hea meel. Film ise oli poeetiline ja kahe naise mängitud tunded olid tuntavad. Igatsus ja armastus naiste vahel on kuidagi tundelisem ja minu arvates teistsugune kui mehe ja naise vahel. Nad teavad enese pealt, kuidas teine mõtleb, tunnetab nii ennast, vastaspoolt kui üldse maailma. Selle õnnestunult aduda laskmine (ka meesvaatajal) on üks filmi suurimaid väärtuseid.

55. Peanut butter falcon (2019 Tyler Nilson, Michael Schwartz) Seiklusdraama

Zack Gottsagen, Shia LeBeouf, Dakota Johnson, Thomas Haden Church, Bruse Dern

Zak on Downi sündroomiga 22-aastane noormees, kes põgeneb hooldekodust. Sattudes kokku ühe pisisulist eluvennaga, saavad alguse ootamatuid pöördeid täis MarkTwaini-romaanilikud seiklused kusagil USA soojades lõunaosariikides. Selle teekonna jooksul elab Zak rohkem läbi, kui oma kogu ülejäänud elu jooksul kokku. Samaga on neil kannul hooldekodu hooldaja, noor naine, kes tahab oma hoolealuse "koju" tagasi toimetada... aga kus ja mis on kodu? Kas mitte seal, kus süda?

Tõesti tulid lapsepõlve noorteromaanid meelde, kuigi film otseselt polegi just noortekas. Meeldis see õhkkond ja tegelased ning kuigi alguses läks hetk, et sisse saada ja Zakigagi harjuda, sest ei taha lihtsalt "jälle üht haige inimese eluteekonda rutiinist välja"... kuigi see seda oligi, siis tegemist oli ikka päris erilise teekonnaga!

54. Dinner in America (2020 Adam Rehmeier) Action-draama-romantiline-seikluskomöödia. Nähtud PÖFFil.

Kyle Gallner, Emily Skeggs, Lea Thompson

Milline üllatav ja meeldiv taaskohtumine lapsepõlve ühe lemmiku - Lea Thompsoniga! :) Loo keskmes on üks ontlik ja omapärane tüdruk, kes satub kogemata kokku justkui kahtlase taustaga punkrokkarist kutiga, kellesse ta armub, teadmata, et ta on tegelikult olnud temasse armunud juba ammu-ammu... Mees on pmst valmis olema koos iga liikuva naisolendiga, ent tundub, et miskit hakkab ka temal tõesti sügavamalt plixi vastu susisema. Koos minnakse seiklema ja enda kohta elus otsides satutakse kõikvõimalikesse kummlistesse olukordadesse ja kohtadesse. Film kannab tõeliselt hästi teatavat USA indiefilmi vaibi. On üsna originaalne kui pidada baasžanriks romantilist komöödiat. Igav ei hakka hetkekski, sest kõik on kuidagi ootamatu. 

53. Let them all talk (2020 Steven Soderbergh) Draamakomöödia

Meryl Streep, Lucas Hedges, Dianne Wiest, Candace Bergen, Gemma Chan

Kuulus, auhinnatud kirjanik peab minema Inglismaale, aga seltsis segasem ning see annaks hea võimaluse oma vanade sõbrannadega suhteid soojendada, kellest ühe elu ta kunagi oma raamatus ära kasutas, aga mitte sõbrannale meeldivas valguses. Ühtlasi saab võtta kaasa sugulaspoisi, et too tädiga koos kuhugile kaugele reisida saaks. Film rullubki peamiselt lahti selle uuelt mandrilt vana suunas kruiisil. Suletud pinnal suheldakse, haavad kisutakse lahti, tehakse uusi tutvuseid, kuni üllatava lõpuni välja. Usun, et kui see lõpp poleks selline olnud, siis seda filmi siit TOP100 hulgast ei leiaks ka. See üllatas ning muutis kuidagi eluliseks ja andis kogu, muidu ju üsna tavalisele loole palju suurema väärtuse. Näitlejad on muidugi tippklass. Kui teine Streep'i film Prom põrus kogu oma kämplikusest hoolimata minu arvates täiega, siis see siin meeldis kordades-kordades rohkem. Candice Bergenit ja Dianne Wiesti pole ka pikka aega näha saanud. Ei teadnudki, et igatsen nende järele, enne kui nad siin silme ette astusid :)

52. Mank (2020 David Fincher) Hollywoodi ajaloos rolli mänginud stsenaristi eluloodraama

Gary Oldman, Amanda Seyfried, Charles Dance, Lily Collins

Citizen Kane'i peetakse kõige paremaks filmiks läbi kogu senise filmiajaloo (olgu märgitud, et mitte minu meelest, kohe kaugeltki mitte, aga maitse asi, eks). See film jutustab selle filmi stsenaristi, joodikust Herman J. Mankiewitcz'i loo. Hollywoodi lepingutega saab ju teha igasuguseid trikke, näiteks jätta autori nimi üldse tegijate seast välja ning kirjutada autoriks ükskõik kes. Hermaniga nii sündiski... ja pikalt... Lõpuks Cityzen Kane'iga ta "kaasautoriks" enda nime välja võitles... kuigi ise selle stsenaariumi täielikult kirjutas. Ja võitis ka oscari selle eest. Kui režissööriks on David "The fight club" Fincher, siis ootab ju juba midagi väga erilist. Paraku oli see film, kuigi ju lõppkokkuvõttes ikkagi meeldis, siis pettumus võrreldes ootustega. 53ndal kohal oleva filmi režissöör Steven Soderbergh on seda filmi eelmise aasta jooksul vaadanud vist ligemale 10 korda... igal aastal kirjutab ta (nagu minagi) üles kõik oma vaadatud filmid ja telesarjad, loetud raamatud ning näidendid ja ka avaldab selle nimekirja: https://extension765.com/blogs/soderblog/seen-read-2020  Ja samuti on paljud teised filmiinimesed sellest filmis pöördes. Samas tahan ma tunnustada kogu tehnilist poolt ning ka näitlejatetöid, kellest ilmselt kuni 3 võivad saada ka oscarinominatsioonid, ent lugu ise ei meeldinud minule (välja arvatud lõpupuänt, mida ma siiani, filmiajaloos võrdlemisi võhikuna ei teadnudki) üsna samadel põhjustel, nagu ka Citizen Kane. See viis aga mõtted üldse selle filmi esteetika juurde ja leidsin tunnustust vääriva tõiga, et tõesti, Fincher on tabanud filmiga "Kane'i" esteetikat ka mitmel muul tasandil, selles mõttes ju suisa hämmastavalt hea ja tugev kunstilises mõttes. sellepärast need suured filmitegijad seda siiski väärt õnnestumiseks peavadki, aga tavavaatajal tänapäevakontekstis jääb midagi vajakka.

51. Borat subsequent moviefilm: Delivery of prodigious bribe to American regime for make benefit once glorious nation of Kazakhstan (2020 Jason Woliner) Mockumentary stiilis komöödia-tõsielusfarss

Sasha Baron Cohen, Maria Bakalova, Tom Hanks, Rudy Giuliani, Mike Pence

Järg 14 aasta tagusele, väljamõeldud Kasahhi teleajakirjanik Borati tõsielulistele seiklustele lollide ameeriklastega nende kodumaal. Eriti päris poliitikud ja seda lõbusam, et parempoolsed totud on võetud sihikule, paljastamaks nende rumalust veel eriti mahlaselt. Eluline iroonia minu arvates seisneb veel omakorda selles, et selline huumor peaks just tegelikult parempoolsetele veel eruti naljakana mõjuma, kui nad ise poleks selle keskmes :) Selline nutikas lähenemine tõstab filmi pigem väärtkomöödiate suunda, olgugi, et tegemist on ju puhta meelelahutusega :) Sedapuhku on Borat oma au päästmise missioonil. Selleks, et ta Kasahstanis jälle normaalselt kõigile saaks silma vaadata, on ta otsutanud ohverdada oma tütre (kelle nimi on muide Tutar, nagu keegi ironiseeriks ka eest keelega) USA asepeaministrile Mike Pence'ile abikaasaks. Otse loomulikult ei lähe kõik nii libedalt, kui asju on ajamas Borat. Ja ega käbigi pole kännust kaugele kukkunud. Piinlikke ja tobenaljakaid olukordi ridamisi, aga filmi muudab see hoogsaks ja nii mõnigi kord paneb kahtlema, et ka TÕESTI pole neid asju varem kokku lepitud ja kas tõesti siis on veel inimesi, kes Borati ära ei tunne :)

50. Never Rarely Sometimes Always (2020 Eliza Hittman) Draama noortest ja abordist

Sidney Flanigan, Talia Ryder

Noor tüdruk rändab kusagilt maakohast New York'i, et teha abort. Sõbrants tuleb ka kaasa, aga suurlinnas ei lähe kõik nii libedalt... tuleb jääda öö peale... Selline ehe USA indie-film. Kui alguses vaadates nii hullult vaimustuses ei olnudki, siis miskipärast pole film endast lahti lasknud ning mõnikord kummitab meelel. See kergelt ängistav olukord ja tüdrukul on päris isemoodi olek. Huvitav igatahes.

49. Nest (2020 Sean Durkin) Draamatriller

Carrie Coon, Jude Law

Rory on briti ärimees, kes elab oma ameeriklannast naise ja kahe lapsega USAs, kuni ühel hetkel tehakse teoks mehe unistus kolida tagasi tema kodu-Inglismaale. Kodumajaks uhke inglise maakohas asuv loss. Ärimees ei näi raha kokkuhoidvat... Uues kodus siiski hakkab kõik kohe viltu vedama ning miski pole tegelikult nii, nagu alguses silmale paistab. Tugeva atmosfääritunnetusega, elame vaatajatena peamiselt kaasa just naisele ja tema "olukorrale", seeläbi ei tea ka täpselt, mis ikkagi lahti on. Ei imestaks kui Carrie Coon siit oscarinominatsiooni endale saab.

48. First cow (2019 Kelly Reichart) Kelmi- ja ajastudraama

John Magaro, Toby Jones, Ewen Bremner, Orion Lee

19nda sajandi USA. Üks kokk reisib läände ja liitub karusnahapüüdjate kambaga Oregonis. Kuigi tal tekib selline sõpruselaadne suhe ainult ühe asiaadiga, kes ka oma õnne otsigutel. Kant kus nad peatuvad, tuuakse kellelegi lehm... sellest saavad mehed idee küpsisteküpsetamise äriks... sest pimedas öös on võimalik lehmapiima käia edukalt varastamas. Küpsised saavad, aga kuulsaks nii lähedal kui kaugel... Huvitav ajastupilt ning lugu ise ka selline poolmuinasjutulik, ent ometi täiesti realistlik. Hästi tehtud film, mis kuidagi lakooniline, ent ometi köidab.

47. Khorshid / Sun children (2020 Majid Majidi) Seiklusdraama. Nähtud PÖFFil.

Roohollah Zamani, Javad Ezati, Shamila Shirzad, Ali Nassirian

Kirjutasin sellest juba ka pikemalt PÖFFiga ühenduses, kohe pärast filmi nägemist: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/khorshidpaikese-lapsedsun-children.html Ühes iraani poistekoolis, mis on mõeldud tänavalastele ja on tasuta, käib ka masuurikas nimega Ali. Tal pole kodune olukord kiita ja üks vanamees annab talle huvitavat infot, et selle kooli alla on maetud varandus... kui ta suudab selle sealt välja kaevata, saab ka tema rikkaks. Nii algab mitmetasandiline lugu, kus ühel tasandil toimub lastevaheline suhtlus ja elu. teisel abidirektor tahab anda poistele elukooli ja toetada neid ning kolmandal kogu see kaevamine ja varandusejaht, sest ega siis koolijuhid lubaks sellist asja... Kuni üllatava ja (loomulikult) kurva lõpp-puändini välja.

46. Birds of prey: And the fantabulous emancipation of one Harley Quinn (2020 Cathy Yan) Action-seiklus-komöödia-märul-koomiksifilm

Margot Robbie, Ewan McGregor, Rosie Perez, Mary Elizabeth Winstead, Jurnee Smollett

Gööölpower! Ma olen väga koomiksifilmidekauge ning vaatan neid praktiliselt ainult lastega koos kinoskäimise pärast. Aga kui juba, siis palun minule DC, Star Trek või X-menidega seotud - need võivad ka positiivselt üllatada. Peaaegu igal aastal ühel "sellisel" filmil õnnestubki üllatada. Lisaks, ei salga maha kui mõni tõesti ongi hea. On ju ka üks Batman'idest, saatanliku Heath Ledgeri huvitavaid dilemmasid pakkuva Jokeriga "The Dark Knight" üldse mu elu, no vähemalt TOP20 film, kui mitte isegi TOP10! Marveli omadest on siiani istunud vaid mõni Spider-Man ja vist esimene Iron Man ka, aga no ei ole minu värk... isegi hambad risti kannatan laste pärast neid... Kui nüüd see Harley Quinn'i oma film - võibolla meeldis see veel tõesti just niiväga palju, et üllatusin, kui lahe ja meelelahutuslik seda vaadata ja kaasa elada oli. Tegelikult üldsegi mitte žanriaustajate lemmik, aga ju siis just sobibki minusugustele žanrikaugematele... huvitav... Harley Quinn lööb Jokerist lahku ja kogub kokku naiskangelaste gängi ning asuvad üht noort tüdrukut päästma pahalaste käest. Mitmeid huvitavaid dünaamikaid nende tegelastevahelistes suhetes, aga eelkõige tõesti väga-väga meelelahutuslikult lõbus teekond. Usun ka seda, et kui Harleyt ei mängiks Margot, siis ei meeldiks see nii palju. Kui Eestis kunagi midagi sellist tehtaks, tahaks vastavas rollis näha Jaanika Tammaru :) 

45. Athlete A (2020 Bonni Cohen, Jon Shenk) Dokumentaalfilm USA olümpiakoondise naisvõimlejaid kiusanud treeneritest ning seksuaalselt ärakasutanud spordiarstis

Huvitav ja oluline dokfilm, mis omamoodi toimib ka hoiatavana ning silmi lahtikiskuvana vastavates olukordades olla võivatele organisatsioonidele üle terve maailma. Film võitis USA kriitikute 2020 parima spordidokumentaali auhinna. Võimlejate ala on karm ning nii kaua kui ma mäletan on sellega kaasas käinud jutud, kui jõhker on vene, rumeenia ja teiste slaavimaade ning ida-euroopa riikide treenerite käitumine. Teisalt eks seeläbi on ju saadud ka tulemusi, kuid see pole ju õigustatud! Siin tehakse puust ja punaseks kõik see, millest on selle ala kohta räägitud. Kohati tundus küll, et kõik pahad on omavahel sellises ristkaitses, et sellesse sisse murda, et kogu asja lammutada ning paljastada polegi võimalik.

44. Assassins (2020 Ryan White) Dokumentaalfilm

Aasta 6ndaks parim dokfilm astub pilti 44.kohal ja jutustab väga erilisest juhtumist Aasias. Nimelt mõrvatakse Põhja-Korea juhi Kim Jong-un'i poolvend mürgitades too lennujaamas. Lennujaamas, kus on kõikjal kaamerad. Ja kaamerasse jäävadki 2 tüdrukut, kes kahtlaselt tegutsevad. Niidid viivad pahaaimamatute plikadeni ja nad saavad süüdistuse mõrvas ning visatakse vangi. Kuid kas nad on ikka süüdi? Tüdrukud omavahel teineteist ei tunne, ent takistustest hoolimata sõbrunevad vangistuses... või kas nad ikka tõesti enne teineteist ei tundnud? Keegi nimelt olla palganud neid näitlejateks YouTube'i prank'e filmima. Või kas ikka oli? Väga huvitav on vaadates kõikuda uskumise ja mitte uskumise vahel, kas nad on tõesti süüdi või mitte... järjest paljastatakse uusi ja uusi pusletükke, mis pilti täiustavad. Ja kuna tegemist on dokfilmiga, siis loomulikult lõpuks saab ka teada, kuidas asi nende noorte naiste jaoks lõpeb. Kuid kas ka seda, mis tegelikult juhtus? 

43. Matthias et Maxime (2019 Xavier Dolan) Draama. LGBT+

Gabriel D'Almeida Freitas, Xavier Dolan

Endine filmitegija-imelaps, kes järjest juba alaealisena sai oma filmid esimesest alates Cannes'i festivali põhiporgrammi on jälle toimetamas endale tuttavate ja lähedaste teemadega. Nimelt Xavier on ise ka gay ning tema filmides kajastub see ikka ja jälle ühel või teisel moel ka tegelastes. Sedapuhku saab film alguse ühest peost 20ndates inimestega. Kaks, omavahel juba lapsepõlvest saadik sõpra nõustuvad osalema oma sõpruskonna ühe tüübi filmis, kus neil tuleb suudelda omavahel. Mõeldud-tehtud. Kuid kui enne seda suudlust juba ajas teema närvi, siis pärast seda võtab sellest mõtlemine veel kordades suuremad-hoogsamad pöörded sisse. Kas see võib viia ka sõpruse lõppemiseni? Teise vihkamiseni? Miks ikkagi, kui tegemist oli vaid sõbra hädast väljaaitamisega mingi tühise tudengifilmi pärast?

42. The death & life of John F. Donovan (2018 Xavier Dolan) Draama. LGBT+

Kit Harington, Jacob Tremblay, Susan Sarandon, Natalie Portman, Kathy Bates, Thandie Newton, Jared Keeso, Michael Gambon

Tõeline supernäitlejate ja suurepäraste rollide paraad. Juhtumisi 2 järjestikku Xavier Dolani filmi siin tabelis... Mul oli võimalus osaleda mõned aastad tagasi Xavieriga kohtumisel Stockholmi Filmifestivali raames, kui ta esitles seal oma "Mommy" filmi. Tõeliselt äge ja huvitav inimene ja no vaimustav filmilavastaja. Polegi temalt veel halba filmi näinud ja näinud olen pea kõiki. Käesoleval aastal, kui pandeemia lubab, siis on loota ka üht miniseriaali, mis on tehtud näidendi põhjal. Võibolla need tema filmid nii väga meeldivadki, et nendest õhkub teatraalsust, justkui teatriesteetikat tegelastevahelistes ülesehitustes. Olgu mainitud, et siiani mu lemmik temalt on Dolani kolmas film "Laurence Anyways", ühest transseksuaalsest inimesest ja tolle armusuhetest. Ühes filmis juhtub nii palju! Dolan oli ka see, kes tegi filmiks muuhulgas Tallinna Linnateatriski Uku Uusbergi poolt lavastatud, Jean-Luc Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" (peaosas Aidsi põdeva mehena, kellel oli võimatu sellest oma riidlevale perele teatada mängis Eestis Priit Võigemast). Kuid selles filmis, mille Dolan taaskord ise kirjutas (kahasse teise Kanada kirjutava näitlejaga, Jacob Tierney'ga, kes muide astub väikses rollis üles ka mainitud Laurence Anyways filmis), jutustatakse lugu ühe väikse poisi ja kuulsa näitleja vahel olnud kirjavahetusest. Seejuures muidugi jälgitakse mõlema tegelase elu ja milline mõju nende igapäevale sellel kirjavahetusel oli. Filmis tegelikult on saanud noorest poisist ka näitleja ning ta jutustab kogu seda erilist lugu ühele ajakirjanikule. Film on täiesti alusetult minu arvates saanud halba kriitikat ning veelgi alusetumalt jäetud ilma suurema tähelepanuta. Eriti arvestades seda, et siin mängib Game of Thrones'i üks suurematest staaridest... aga võibolla tema fännidele see ei meeldigi, et siin on ta tegelaseks tegelikult lõppude lõpuks üks nõme tüüp ja film ise ju hoopis teisest žanrist....

41. Clemency (2019 Chinonye Chukwu) Vangladraama

Alfre Woodard, Aldis Hodge, Richard Schiff, Danielle Brooks

Esilinastus Sundance'i festivalil ning kogunud hulgaliseltauhindu ja nominatsioone erinevatelt filmifestivalidel ja auhinnagaaladelt. Bernadine on aastakümneid töötanud vanglas, kus tal tuleb surmanuhtluse saanud vange hukata. Ta on jõudnud murepunkti, kus enam ei suuda. Kujuta ette seda psühholoogilist taaka, mida tuleb sellises ametis endaga kaasa kanda. Seda õudust ise ette valmistada, läbi viia, pealt vaadata ning pärast tapmisega edasi elada...Aga vanglas on ees ootamas järjekordne surmanuhtluse täideviimine. Sedapuhku on Bernardine vangiga suhelnud ja emotsioonid näivad eriliselt pingulduvat. Vang ise on ka parajalt kõva kivi. Väikses kõrvalosas särab ka Orange is the new black'ist tuttav Danielle Brooks.

TOP40

40. Tove (2020 Zaida Bergroth) Soomerootslasest kirjaniku eluloodraama. LGBT+

Alma Pöysti, Krista Kosonen, Joanna Haartti, Shanti Roney, 

Kuna kirjutasin Instasse juba pikemalt, siis kopeerin sealse teksti siia:

“Tove Janssoni rääkimata lugu” viis mõtted sellele, et vaesed homofoobid ja nende lapsed- nad ei saa nüüd enam kunagi rahulikult, ei Muumisid lugeda, ega ka multikaid vaadata- mõelda vaid millest näiteks Tutsik ja Lipsik on saanud inspiratsiooni... Sellised allusioonid on ju “pühaduse teotus”! Isegi kui paavst praegu lubabki kõigil (sugupoolest hoolimata) omavahel armastada. Jah, ega geenide vastu ei saa, Sul kas on need kromosoomid nii või naapidi ja isegi kui tahaksid, et see oleks teisiti, siis see suundumus on otsustatud ära juba Sinu eest. Ja miks siis keelata ühtedele või teistele armastust ja abielu? Seda ma ei mõista. Tunnen ise ka mõningaid selliseid, kellel on see suundumus hoopis nii nii kui naa, ehk bi-seksuaalsed... Millegipärast neidki ikkagi rohkem kisub enda sugupoole poole. Tundub, et ka Tove tegelikult oli just bi, ent lõpuks elas oma elu ikkagi Tuulikkiga. Ja õnnelikult.

Ilus film on. Algab aastast 1944 ja kuigi sisu lõpebki sellega, kuidas ta oma elu armastuseni jõuab, sisaldades ka peresuhteid ja teisi armastusi, isegi abielu, mis teele jäid, siis filmi lõpust kuni Tove elu lõpuni täitis ta armuelu just Tuulikki Pietilä. Muide, kellel veel Tove “Suveraamat” lugemata, siis soovitaksin lausa 2 käega. See läheb hetkega ja on üliarmas! Film on mõnes mõttes pisut tüüpiline eluloofilm, aga näiteks pärast isa lahkumist, võtab korra hinge ikka väga soojaks...Tove isa nimelt oli tunnustatud skulptor, kes Tovele alati kohta kätte näitas, aga Tove tahtis teha seda kunsti, mida ise tahtis... Tundes kohati isegi seetõttu häbi oma Muumide pärast. Otsapidi viib film ka teatrimaailma, sest ta ise aitas luua Muumidest ka teatriversiooni. Alma Pöysti teeb Tovena hea rolli ja Vivica Bandler, kes Tovele näitab, et naine võib ka naist armastada, saab loodud ühe praeguse hetke kuumima soome näitlejanna-Krista Kosonen’i poolt. Soovitaks tema BDSM maailmast rääkivat “Koerad ei kanna pükse” filmi ka. Päris karm. Tove-film on rootsi keeles, sest Tovegi oli soomerootslane. Kuidagi lapsepõlv tuli meelde- imestasin juba siis, et miks sommid isegi ei proovi rootsi keelt rootslastega sarnaselt rääkida, ikka väänavad seda kangelt, a ju sellelegi ei või midagi parata.

39. Official secrets (2019 Gavin Hood) Briti tõsielulugu krimitriller-draamapõnevik

Keira Knightly, Matt Smith, Matthew Goode, Rhys Ifans, Ralph Fiennes, Adam Bakri

Põhineb Marcia ja Thomas Mitchell'i raamatul "The Spy Who Tried to Stop a War: Katharine Gun and the Secret Plot to Sanction the Iraq Invasion". Tahtsin seda filmi näha tegelikult Keira ja Matthew pärast, kuigi muidu kuidagi tuli ja läks film ilma suurema kärata, aga seda suurem oli mu üllatus kuivõrd hea ja olulise filmiga tegelikult on tegemist! Eriti praegusel vilepuhujate ajastul veel üks näide kuidas saladused ei jää vaka alla, kui nad sinna jääda ei tohi. Eriti kui midagi on must valgel, on oht kellegi teadmata selle avalikuks tulemisel. Siin üks Briti luure inimene laskis liikvele rahvausvahelise tähtsusega memorandumi, mis oli ülisalajane dokument. Dokument jõudis, aga briti ajalehe Observer veergudele. See dokument näitas teatud riikidele pandud survet, et hääletada sõja alustamise ja Iraaki tungimise poolt. Olgu lisatud, et riigid tõmbasid oma hääled seetõttu vastu, aga Bush tungis Iraaki sellegipoolest, öeldes, et tal polegi ÜRO tuge vaja... Kild lähiajalugu ja globaalse maailmapoliitika telgitaguseid värelemas väikeste inimeste närvidel. Kes on paha?

38. Social dilemma (2020 Jeff Orlowski) Dokumentaalfilm internetimagnaatide võimust meie kõigi üle

Igasuguste Google'ite ja Facebookide ning teiste suurte internertihiiglaste endised töötajad avavad telgitaguseid, kui palju "suur vend" teab meie kohta... Kuidas seda kõike ära kastutatakse ja kuidas väiksel inimesel pole mingitki sõnaõigust seejuures, hoidmaks ära endaga manipulatsioone, mida igapäevaelus ei oska adudagi. Ühest küljest, ega siin ju teadliku ja nendel teemadel mõtisklenud inimese jaoks polegi midagi uut, pigem kinnitus, et nii ongi, aga film on üles ehitatud intervjuude peale inimestega, kes selge sõna ja siira otsekohesusega selle pildi väga puust ja punaseks maalivad. Miks nad ise näiteks sotsiaalmeediat ei kasuta...

37. Südamering (2020 Margit Lillak) Eesti dokumentaalfilm kommuunist ja armastusest ning peresidemetest ja üldse inimeste vahelistest sidemetest

Punt tüüpe otsustab luua kommuuni. Kuna tegemist on eestlastega, siis ei tundu see nii võõras, kuigi mõttena kuidagi ebaeestlaslik. Ja tõesti, ega see neil päriselt nii toimima ei hakka, nagu loodetakse. Inimesed on inimesed, omade veidrustega. Selline kooseluvorm eeldab ka muid teistsuguseid vabadusi, tuleks lahti lasta täiesti sellest, millega on harjutud, kuid kas me tegelikult oleme selleks lõpuni valmis? Ei ole. Emotsioone ja mõtteid äratav film väga mitmetel tasanditel. Üks viimaste aastate parimaid eesti dokumentaalfilme. Psühholoogiliselt sügavam kui pinnale paistab. Aasta teiseks parim Eesti film ja kogu maailma 4ndaks parim dokumentaalfilm!

36. Charlatan (2020 Agnieszka Holland) Tšehhi ajalooline draama - tõsielutegelastest, otsapidi ka natsifilm. Nähtud PÖFFil.

Ivan Trojan, Juraj Loj

Toatlitaarse režiimi ajal ei sallita kedagi, kellel on mingiski mõttes mõjuvõimu rahva üle, peale selle režiimi võtmehoidjate. Tšehhis päriselt ka elas üks imearst. See film jutustab tema loo. Kas tegemist on päriselt ka imearstiga või siiski šarlataniga? Sellisel veidral inimesel on endal veel veidruseid, aga inimesed said temalt abi - oli see siis usu jõud või päris ravitsemine? Seda saab vaataja ise otsutada. Film on pildikeelelises mõttes ilus. Tšehhi aasta parima filmina esindamas riiki ka oscaritel.

Siit võib lugeda pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/charlatansarlatan-tsehhi-2020.html

35. Berlin Alexanderplatz (2020 Burhan Qurbani) Actiondraama Saksamaa pagulastest ja eluheidikutest - pisi- ja suurtest mafioosnikutest Nähtud PÖFFil.

Welket Bungue, Albrecht Schuch, Jella Haase

3 tundi vana Döbleri romaani tänapäevastatud teekonda öises Berliinis, kus tegutsemas rahajanused mafioosnikud ja pisisulid, kes teineteisel nahka üle kõrvade tõmbamas igal võimalusel. Meie järgime üht mustanahalist pagulast ja tema teekonda selles kriminaalses slaalomis. Seks, eskorditeenused, narkarid ja hämarad ärisuhted - mida iganes, et leida oma killukest õnne selles mandunud maailmas.

Kirjutasin siin pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/berlin-alexanderplatz-saksa-2020-8film.html

34. Enfant terrible (2020 Oskar Roehler) Saksa eluloofilm LGBT+ Nähtud PÖFFil. 

Oliver Masucci, Hary Prinz, Katja Riemann, Erdal Yildiz

Suurepärase saksa autorifilmi-kuninga Rainer Werner Fassbinderi elulugu. Tema tõus ja langus. Enesekeskne, aga üdini ja ürg-andekas filmilavastaja oli ka elus üks kummaline tegelane. Homoseksuaalne ja julm. Kuid kui oled nõme inimene, siis kui palju on ikkagi andeksantav andekusega ja kas see annab inimesele teatavad õigused, et teisi inimesi kohelda, nagu ise heaks arvad? Roehler tabab ka teatavad Fassbinderi esteetikat oma filmiga, mis on vaatet kõige suurem filmi väärtus ja eripära.

Kirjutasin pikemalt siin: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/enfant-terrible-saksa-2020-1film-poffil.html

33. Koirat eivät käytä housuja/Dogs don't wear pants (2019 J.-P. Valkeapää) Soome seksuaalsetel teemadel draama

Pekka Strang, Krista Kosonen

Tugeva seksuaalse alatooniga film soome mehest, kes on kaotanud elu mõtte ning leiab selle uuesti tänu ühele dominatrix'ile, kes teda alandab ja kägistab ning pakub seksuaalset rahuldust. Käimine surma piiril muutub talle narkootikumiks, milleta ta enam elada ei suuda. Karm film kiiksudega teemal, kuid selle kõige kõrval on siin teatavat inimlikkust... olgugi, et hämaratel aladel. Tavalised depressiivsed ja kaotusvaluga tegelevad draamad ongi igavaks muutunud. Julge ja vaatajaga manipuleeriv film, šokeerivgi, aga seejuures oma mõjuvuses just väärt vaatamist. Kuigi kahtlemata mitte igaühele.

32. Dveselu putenis/Blizzard of souls (2020 Dzintars Dreibergs) Läti ajalooline sõjadraama. Nähtud PÖFFil.

Oto Brantevics, Vilis Daudzins, Martins Vilsons, Greta Trusina

Läti suurfilm, mis pidavat olema lõhkunud kõik sealsed kinorekordid. Sisulises mõttes natuke nagu lätlaste oma "Nimed marmortahvlil". Ja film on võimas. Ilus. Suurjooneline sõjafilm, mis on ühlasi meheksaamise lugu. Sõrmeotsaga muidugi armastust ka seal vahel. Tegemist I maailmasõjaga. Tänavune Läti esindaja Rahvusvahelise parima filmi oscarite võistlustules.

Kirjutasin pikemalt siin: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/dveselu-putenishingede-tormblizzard-of.html

31. Babyteeth (2019 Shannon Murphy) Austraalia omapärane (romantiline) draama(pisut komöödiagi v tragöödia?)

Eliza Scanlen, Toby Wallace, Essie Davis, Ben Mendelsohn

Mingis mõttes on tegemist isegi "noortekaga", kuigi ometi see ainult seda kahtlemata siiski pole. Surmaootavalt haige tiiner armub endast mõni aasta vanemasse, ehk täiskasvanud, kuid siiski mõistuse poolest vaatet samaealisse pisisulisse/narkoärikasse. Vanematele see muidugi meelejärele ei ole, aga tüdruk saab sellest nagu süsti, mis paneb ta elama. Elama lühikese aja jooksul võimalikult palju. Kuidas ise elaksid-käituksid, kui Sul pole enam midagi kaotada? Lõppude lõpuks on parem võtta siis juba elult kõik mis võimalik, kui tuimalt surma oodata, kas pole nii? Ja see on/peaks olema ju oluline ka vanematele... Austraalia film.

30. Kajillionaire (2020 Miranda July) Ffriigilikult lahe indie-dramöödia

Evan Rachel Wood, Richard Jenkins, Debra Winger, Gina Rodriguez

Kes teab, kes on Miranda July, see saab siit täiega tema omapärast lähenemist kummalistele, samas täiesti realistlikele kiiksuga inimtüüpidele. Eesti keeles on ka tema raamatuid ilmunud juba mitmeid ning oma omapäraseid filmegi on Miranda ilmutanud juba mitmeid - ja need kõik on teatavad mõttes "sündmused", sest tegemist on andeka tüübiga, kellel on omapärane lähenemine, mis on kunstikulikulikt äratuntav, samas nii orginaalne! Seekord kohtume ühe kena tütarlapsega lennukis, kes haaratakse kaasa veidra, emast-isast ja täiskasvanud tütrest koosneva pere poolt ühe suure petuskeemi planeerimisse. Kuna tal ka targemat tegemist pole ning need tüübid on kogu oma kummalisuse juures huvitavalt disfunktsionaalne, mis nagu magnetiga tõmbab kaasa, siis lähebki lahti üks pidev (olgugi, et tihti ka kohmakas) teineteisel (ja ka teistel) naha üle kõrvade tõmbamine. Mõnus on mõelda, et selliseid ootamatuid pöördeid viljelevad loojad on täies tegutsemisjõus ning juba ootan järgmisi Miranda raamatuid ja filme!

29. Richard Jewell (2019 Clint Eastwood) Terrorirünnaku draama

Paul Walter Hauser, Sam Rockwell, Kathy Bates, Olivia Wilde, Jon Hamm

Clint on juba 90nene, aga ta endiselt on nii terava silmaga režissöör, et iga film, mis ta teeb, äratab emotsioone ning on väärt vaatamist! Ja see lugu, kerge arengupeetusega turvatöötajast, kes 1996.aasta Atlanta Olümpiamängude ajal päästab paljude inimeste elu, avastades kahtlase koti pommiga masside lähedale jäetuna. Ent kui meedia lekitab FBI info, et nad kahtlustavad turvameest ennast kogu intsidendis, siis vaese mehe elu rikutakse täiega ära. Kogu politsei ning press ja kogu ühiskond, millest kokku segatakse väiksest inimesest ülesõitev süüdistav/kade/üksikinimesest mitte vähimatki hooliv masin... ja kes siis vaest inimest aidata suudab... ema? vaevalt... Liigutav film, mis kisub ka pisara välja, ent lõpp on lahe! Põhineb artiklil ja raamatul, mis on kirjutatud päris inimestest ning tegelikult juhtunud sündmustest.

28. Di Jiu tianchang / So long, my son (2019 Xiaoshuai Wang) Draama Hiina perekonnast biograafilisel moel

Ruilin Liu, Jiang Du, jingchun Wang, Mei Yong, Xi Qi 

Käisin seda ka aasta varem PÖFFil vaatamas, ent olin tollel päeval tööst nii väsinud, et 3 tunnine film uinutas mu magama kohe alguses, kuigi tabasin ära, et see on väga huvitav film, mida siiski näha tahaksin. Ja kui avanes võimalus möödunud aastal uuesti seda vaadata, siis haarasin kohe võimalusest ning mu tunne oli õige - see pikk, käänuline, huvitav ja endas niiiii palju sisaldav film on kahtlemata vaatamist ja süvenemist väärt. Ajalaiselt liigutakse 1980ndate algusest kuni tänapäevani välja ning kogu lugu käivitavaks juhtumiks on ühe pere väikse lapse uppumissurm. Vanemad otsustavad proovida sellest üle olla ning kolivad suurlinna - kus nad siiski rahu ei leia, isegi sellest hoolimata, et endale uue poja on lapsendanud. See uus poeg omakorda ei saa seda armastust, mida ta peaks saama ning kaob oma kasuvanemate elust. Vanemad kolivad kodukohta tagasi, aga seegi pole veel loo lõpp... Üle 3 aastakümne liiguvad need inimesed edasi oma eluteedel, Hiina elab üle vahepeal kultuurirevolutsiooni ja aeg on liigestest lahti, ent ka inimesed oma haavadega ei leia kuidagi hingelist asu. Vapustavalt hea saaga, mis paneb kaasaelama, tundma neid delikaatseid tundeid, mida ka filmi tegelased, kuni korraliku lõpuni välja.

27. Les Miserables (2019 Ladj Ly) Prantsusmaa action-politsei-draamapõnevik

Alexis Manenti, Damien Bonnard

Parima rahvusvahelise filmi oscari- ja kuldgloobuse nominent, lisaks mitmete auhindade/festivalide võitja ja nominent.

Väikse koha politsei kolib Pariisi ning satub otse karmide olude keskmesse, kus justkui võideldakse kriminaalsuse vastu, aga teised politseid, kellega ta tööle asub on ise kahtlaste moraalinormidega. Mitte segi ajada Victor Hugo maailmakuulsa romaani või selle alusel tehtud muusikaliga. See siin on hoopis midagi muud, kuigi ühendus Hugoga on ka täitsa olemas. Nimelt selles linnajaos, kus tegevustik toimub on just see, kus Victor omal ajal oma teose kirjutas. Film on saanud insparotsiooni 2005.aasta Pariisi rahutustest ja oli esialgu lühimängufilm, millest auteur pika filmi arendas. Ühel hetkel tuleb uuel pariisi politseil koos oma kahe partneriga vahistamine läbi viia, aga see läheb metsa ning kõik kolm peavad tagajärgedega ise oma sisimas ning muidugi ka avalikult hakkama saama. Kes keda petab, kellel on südametunnistus ja kui suur...

26. Leto / Summer (2018 Kirill Serebrennikov) Vene muusiku elulugu ja muusikaline draama

Teo Yoo, Roman Biljuk, Irina Staršenbaum, Aleksandr Kuznetsov

Film linastus meie kinodes juba paar aastat tagasi ja kuigi kuulsin kõikjalt kiidulaulu selle kohta, siis millegipärast ise seda vaatama ei jõudnud. Samas sellest ajast peale püsis see kindlalt sellel nimekirjas - filmid, mis tuleks kindlasti kunagi ära vaadata. Nüüd siis lõpuks õnnestus ja see oli veelgi parem kui ma oskasin oodata. Avastasin ansambli Kino ka alles mõned aastada tagasi ja just tänu laulule "Kontšetsa leto" (Suvi lõpeb): https://www.youtube.com/watch?v=Xk7v8Kp_6n0

Bändi laulja Viktor Tsoi traagiline saatus on ka teada ning film tema tõusust muusikamaailmas jutustabki. Eks seal kõrval ole ka palju eludraamat (näiteks kummaline armukolmnurk oma abikaasaga, kes ka teise mehega sekeldas), nagu suurtele kuulsustele kohane ning mitmeid nüansse film ka kajastab. Väga hästi mängitud ja omamoodi undergroundlik oli ka filmi atmosfäär, nagu bändi algusaastad. Pärast filmi vaatamist kogusin kokku nii palju Tsoi diskograafiat kui õnnestus - see vajab veel suuremas osas alles läbitöötlemist, aga päris palju kuldaväärt kraami jõudis ta oma võrdlemisi lühikese elu jooksul luua. Lisaks vajab märkimist, et hea režissöör see Serebrennikov ja tema tegemistel tuleb alati silma peal hoida. Film muide esilinastus Cannes'i festivali põhiprogrammi valikus.

25. Invisible man (2020 Leigh Whannell) Õuduspõnevik (praeguse aja mõistes veel ulmelemendiga)

Elisabeth Moss, Oliver Jackson-Cohen, Aldis Hodge, Harriet Dyer, Storm Reid, Michael Dorman

Mõnus innovatiivsete elementidega vanakooli õuduspõnevik, mis võlgneb päris suure osa oma toimivusele ja intensiivsele pinevusele tänu suurepärase Elisabeth Moss'i mängule. On üks naine, kelle rikkurist, ent samas ka vägivalne abikaasa sureb, jättes talle korraliku varanduse ja sealhulgas uhke maja. Peatselt hakkab tal elus juhtuma imelikke asju... tal tuleb põgeneda "nähtamatu mehe" eest, et eluga pääseda. Naisel on üsna selge, et tegelikult ta mees polegi surnud, vaid hoiab teda oma karmi käega vangis ikka edasi... Üks viimase aja tõesti õnnestunumaid trillereid, mis on igati usutav, isegi sellest hoolimata, et kasutab seletusena veel leiutamata tehnoloogiat. Naine on tõesti hullumise äärel, mis näibki tema surnud/nähtamatu mehe eesmärgiks...Vast isegi peidetud sügavama sõnumiga - et oma deemonitega võidelda, tuleb nendele ikkagi näost näkku vaadata ja neile 1:0 ära teha, muidu on edasielamine raske.

24. True history of the Kelly gang (2019 Justin Kurzel) Austraalia kriminaali eluloo seiklus-action draama-western

Geroge MacKay, Charlie Hunnam, Russell Crowe, Essie Davis, Nicholas Hoult, Thomasin KcKenzie

Peter Carey (ka eesti keeles nimega "Kelly jõuk" ilmunud) romaani ekraniseering. Film viib meid 1800ndate teisele poolele, mil Austraalias tegutses Ned Kelly nimelina pätt oma jõuguga ning tekitas kohalikele võimukandjatele kuhjaga peavalu. Loosse on segatus ka mehe kujunemislugu, ehk perekond ja taustsüsteem. Tundub, et minule meeldis see kõvasti rohkem kui teistele, aga kogu see teekond kaasa teha oli ilmatu põnev ja lisaks kohata kõikvõimalikke tuttavaid näitlejaid, kes üksteise järel suurepäraseid rolle siin pakuvad. Üks nendest filmidest, mis nagu sisaldaks palju rohkem, kui tavalised filmid.

23. Luce (2019 Julius Onah) Peenpsühholoogiline põnevusdraama

Kevin Harrison Jr., Naomi Watts, Octavia Spencer, Tim Roth

Põhineb samanimelisel näidendil. Heaoluühiskonnas heal järjel elav abielupaar lapsendab Aafrikast poja. Pojast kasvab tubli laps ja suurepärane sportlane - kõigi lemmik ning igas mõttes eeskujulik tüüp. Ühe õpetaja tähelepanek siiski keerab tema enda ja poisi vanemate elu pea peale. Nimelt kirjand, mis ta koolis kirjutab on vägagi kahtlaste tõekspidamistega ning kui lähikondsed poisil uue kandi pealt hakkavad vaatama tekib ka neil tõeline paranoia. Ent mis siis on tõde - kas tegemist on niivõrd osava manipulaatoriga ja poiss ongi seest mäda või ikkagi läheb see paranoia lappama täiskasvanutel? Film manipuleerib mõnuga vaatajatega ning hoiab neid selle noatera pea, laskmata ühele või teisele poole tegelikult kukkuda, samas pidevalt ikkagi tõugates nii ühes kui teises suunas ja nii kuni üha pinevamaks muutuva lõpuni välja. Vapustavalt peene psühholoogilise mänguga Kevin Harrison Juuniorilt ning närvilised naised Naomi Wattsi ja Octavia Spenceri poolt on samuti meisterlikult mõjusad. Seda näidendit tahaks meie teatrites mängituna ka näha - huvitav, kes selle noore rolli nii osavalt suudaks välja mängida? :)

22. Minari (2020 Lee Isaac Chung) Perekonnadraama USAsse kolinud Korea pere ameerika unistuse täitmisest

Steven Yeun, Yeri Han, Alan S.Kim, Noel Cho, Yuh-jung Youn, Will Patton

Minu jaoks kogu filmaasta viimaseks filmiks jäänud elamus, trügis lõppude lõpuks nii kõrgele. Ometi ootasin selle nägemist juba aasta alguses Sundance'i filmifestivalil kõigi olulisemate auhindade napsamisest peale. See suur ootamine ilmselt mõjus tegelikult hoopis pärssivalt ja võib-olla oleks film siin tabelis veelgi kõrgemal. Teatavas mõttes isegi ootasin üle, oodates ei-tea-mis imehead asja. Ent film oli igati mõjuv. Perekonnalugu, kus raskes olukorras, ehk võõral maal oma unistusi teoks tegevatel inimestel käib kõik kuidagi üle jõu. Ometi on see nii sümpaatne, et nad lihtsalt ei unista, vaid tõesti proovivad midagi ära teha. Teisalt tuleb ju lastel toit laual hoida ning pimesilmi ju ka lihtsalt ainult ühele asjale keskenduda on praktiliselt võimatu kapitalistlikus ühiskonnas. USAsse kolinud Korea pere tahab alustada põllumajandusega - sellega ostetakse maalapp ning seatakse elu kusagile pärapõrgusse üles. Teisalt selleks, et midagi teha, on ju raha vaja. Kui aga peres kasvavad ka väiksed lapsed, siis nemadki vajavad oma vanemate tähelepanu ja hoolitsust. Laste jaoks tuuakse Koreast kohale ka vanaema. Vanaema on jällegi omade (korea ja vanainimese) kiiksudega. Paras puder ja kapsad elulises mõttes. Aga hakkama peab saama. Filmis elatakse kusagil 1980ndates ja mehe  ning naise vaheline suhe jõuab lausa sündantlõhestava tipuni välja... minul mehena oli sellest naisest igatahes raske aru saada... kui ta seal oma probleemidega lagedale tuli, siis ei suutnud uskuda esialgu, et ta tõsiselt nii mõtleb... aga ega me ju ei tea, mis teiste inimeste sees on. Meil kõigil on oma valulävid ning kui keegi elab teise elu, siis see on ilmselt palju madalamal. Nii psühholoogiliselt kui kultuuriliselt huvitav võimalus kärbsena seinal selle pere teekonnale kaasa elada. Lapsed ju veel kõige keskmes...

21. The father (2020 Florian Zeller) Briti draama vanaks saamisest, dementsusest ja ühtviisi ka sellise omade kiiksudega vanainimesega hakkama saamisest. Nähtud tänu PÖFFile.

Anthony Hopkins, Olivia Colman, Olivia Williams, Mark Gatiss, Imogen Poots, Rufus Sewell.

Film linastus tegelikult juba aasta alguses Sundance'i festivalil, aga Eestisse jõudis aasta lõpuks. Usun, et kui ma poleks näinud Theatrumu suurepärast sama materjali põhjal tehtud lavastust, siis võiks see film võidelda esikohtade pärast, aga kuna teadsin põhilist sisujoont ette ning selle päris originaalset ülesehitust oma üllatustega, siis see võlu kuulub omaaegsele "avastamisele" teatrisaalis. Sellepärast ei taha ka eriti midagi sisu kohta mainida neile, kes seda veel näinud pole. Isegi praegu juba tunnen, et on "liiga palju" :) Filmi on teinud omaaegse näidendi kirjutaja ise, seega vajalikud muudatused on just sellised, nagu ta ise vajalikuks nägi. Näiteks võrreldes teatriga on filmis tütar kolimas Londonist Pariisi, aga teatris oli see just vastupidi. Anthony Hopkins ja Olivia Colman väärivad minu arvates siinsete rollide eest oscarid! Kes filmi on näinud ja tahab pikemalt lugeda arvamuste võrdlemiseks, saab seda teha siit teatrietenduse peegelduse kohta: http://danzumees.blogspot.com/2016/12/isa-theatrum.html ja siit selle sama filmiversiooni kohta: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/the-fatherisa-uk-2020-6film-poffil.html Film on sellest aastast kahtlemata üks kindlamaid soovitusi, sest see tundub mõjuvat kõigile tugevalt. Kellele see film ja autori looming tundub meeldivat, siis soovitaksin eelkõige vaadata tema materjali põhjal auhindu võitnud Tallinna Linnateatris Toompere lavastatud "Mineku eel" ja Theatrumi "värkseimat" maarjamaa-Zellerit "Poeg". Mõlemad need on ka vägagi mõjuvad ning täis üllatavaid pöördeid ning huvitavat sisulist struktuuri. "Isa" on nimelt triloogia esimene osa - sellele järgnevad "Ema" ning see juba mainitud "Poeg".... "Ema" näiteks mängis Broadway laval ei keegi muu kui Isabelle Huppert ise, ent see pole nii tugev kui esimene ja kolmas osa, kuigi oleneb muidugi lavastuslikust võtmest ja kogu selle naise frustratsioonidega mängimise oskusest dramaturgiliselt lavale/filmi seadmisel. (Zellerit mängitakse praegu ka Rakvere Teatris ja Eesti Draamateatris, aga need on natuke teisest puust... Rakvere oma märksa sirgjoonelisem, ent ka sügav draama ja Draamateatri oma suisa pesueht situatsioonikomöödia.)

TOP 20

20. Welcome to Chechnya (2020 David France) Dokumentaalfilm Tšetšeeni Vabariigi (ja Venemaa) viha LGBT inimeste vastu ning nende tagakiusamisest. Filmis jälgitakse nii ühtege põgenejate lugu kui ka neid aitavate aktivistide tegutsemist. Selles filmis on mitmeid šokeerivaid kohta, aga üks kohe eriti ja see muudab selle dokfilmi väga eriliseks. Sellel on nii sisuline kui ka filmikunstiline väärtus! Film on ka niimoodi osavalt üles ehitatud, et tõesti elab kaasa nii nendele põgenejatele ja nende soovile ning pingutustele olla koos, aga samas ka nende tublide ja heade inimeste enda eluga riskimisele, kes neid gaysid seal aidata püüavad. Selliseid filme on maailmale vaja näidata. Lisaks kogu Tšetšeenide presidendi pugemine Putinile ning samas tollelt pidev tugi tagasi - paar parajaid! Samas kui riigis hoitakse võim tugevalt enda kätes ja seega valitseb selline ebamoraalne ja ebademokraatik ainuvalitseja kord. Silmiavav ning oluline film! 

19. Nomadland (2020 Chloe Zhao) Dokfilmilik indiefilm USA siseriiklikest nomaadidest, kes rändavad sinna, kuhu tuul neid viib. Nähtud tänu PÖFFile.

Frances McDormand, David Strathairn, Swankie, 

Kirjutasin juba pikemalt meie filmifestivali ühenduses, seega ei hakkagi pikemalt kordama. Loe parem siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/nomadlandnomaadimaa-usa-2020-3film.html Ütlen vaid niipalju, et sellel filmil on tugev sisekliima ning kuna palju inimesed seal mängiks nagu iseennast tekib ka väga ehe ja aus ekraanilugu, mis kisub kaasa ja kuigi oleks see nagu suuremate emotsioonideta, puurib ennast sügavamale pinna alla. Nii mitmeski mõttes ebaameerikalik film ja täiesti omanäoline. Usun, et viib aprillis koju ka parima filmi Oscari.

18. Boys state (2020 Amanda McBaine, Jesse Moss) Dokfilm ameerika noorte poliitikamängudest.

Igal aastal kogutakse USAs üle terve osariigi kokku 17-aastased poisid, siin dokfilmis toimub see Texases (neid korraldatakse mitmetes osariikides, aga mitte kõigis ja mõnedes eraldi nii poistele kui tüdrukutele). See on nagu suvelaager, mille jooksul õpetatakse läbimängimise teel ameerika riigikorda ja poliitilist süsteemi. Film jälgibki üht sellist aastakäiku, ehk kui poisid saabuvad kohale, otsustab igaüks, millist poliitilist positsiooni ta soovib saada. Kõik päris maailma ametid on valikus, sealhulgas kampaaniajuhid, sest läbi viiakse ka valimised ning koostada tuleb oma teemade kogub, millega inimeste ette minnakse. Alguses on partteidel mitmeid kandidaate, kuni jääb vaid üks ning lõpuks siis suurte parteide juhtkandidaadid võistlevad veel omavahel - täpselt nagu see ka päriselt toimub USAs. Film on mitte ainult detailideni kogu asja teadasaamiseks hea (mina teadsin seda juba ka enne), aga tekib ju ka endal soosikud ning siin saab alguses kuni lõpuni väljavalitud tüüpidele kaasa elada - näga nende vigu ning tabamusi. Imestada nooruse rumalust ja hämmastuda mõne küpsuse üle. Põnev vaatamine!

17. Queen & Slim (2019 Melina Matsoukas) Roadtrip, mis on ühtlasi nii põnev põgenemine kui ka isemodi suhte- ja armastusfilm, meestekas ja naistekas käsikäes ning see toimib sellisena kuni lõpuni välja. 

Jodie Turner-Smith, Daniel Kaluuya, Cloe Sevigny, Flea

Tegelikult lõi laineid juba varasemal aastal, aga minuni jõudis see alles 2020 alguses. Toimiv kummaline keemia kahe peategelase vahel on kahtlemata oluline, aga tõesti see põnevus ja samaagselt nii tuttav kui ka uudne põgenemisžanri kasutamine filmis muudab selle eriliseks. Eriti tugev on lõpp, mis ühest küljes oleks nagu puäntlik, teisalt ebaameerikalik ja just sellepärast ka kogu filmi väärtus kasvab. See mustade olukord ameerikas on ka teada-tuntud ning kogu lugu saabki ju alguse esimesest kohtingust ning politseide nõmedast sekkumisest kahe musta noore ellu. Sealt edasi on see üks jama jama otsa, aga vaatajate jaoks huvitav. Kummalisel kombel ehe ka. Mõelda vaid, kui oleks endal selline oht kogu aeg nagunii pea kohal... see tekitaks juba iseenesest nii mõnegi asja suhtes pohhuismi.

16. Mangrove (2020 Steve McQueen) 1970ndate rassiviha ning mustade õiguste eest seismisest tõsieluainestel film, mis tegelikult on miniseriaali üle kahetunnine eraldiseisev osa. Ent kuna maailma filmikriitikud selle sarja kõiki osasid oma aasta lemmikute tabelites kajastavad, siis sellise lähenemise võtsin ka mina. 

Shaun Parkes, Sam Spruell(!), Letitia Wright, Malachi Kirby 

Kuna tegemist on tõeliselt hästi tabatud ajastufilmiga, mis sisaldab endas ka ka kogu olulist kohtuprotsessi ja üldse seda häbiväärset teise nahavärvi vihkamise teemat, siis on suur heameel seda siin esile tuua ning nii kõrgele positsioonile asetada. Väga tugevad rollid kogu kaadrilt, eriti kesksetel ttegelastelt tulevad ainult kasuks, ent ka stsenaarium on kivikõva! Me peame rääkima rassivihast. Eriti sellisel ajal, kui meil on riigikogus EKRE ning kuigi arvestades praegust aega ning haridus ja haritustaset on meil ikka veel nii palju vihkamist nii Eestis kui maailmas!

15. Gentlemen (2019 Guy Ritchie) Briti kelmikomöödiaaction a la Guy Ritchie

Matthew McConaughy, Hugh Grant, Colin Farrell

Hoogne, põnev ja humoorikas kõik ühekorraga. Tõeline meelelahutus, mis paljudele jõudis juba aastanumber väiksema ajal, aga minu jaoks oli see aasta üks esimesi filme. Selles mõttes ka äge, et suutis kuni aasta lõpuni siin tippude seas vastu pidada, sest see on moodne briti klassika. Kuigi jah, siin on üks ameeriklasest pahalane ka sisse segatud. Pisimafioosnikud segamini suurematega, kõik kõigil nahka üle kõrvade tõmbamas, igaühel küüned enda poole ja muidugi kogu narkoäri tõmbab kõik osalised sellisesse pöördesse, mis viib ka vaatajad mõnupilve :)

14. Dear comrades!/ Dorogie tovorishi! (2020 Andrey Konchalovskiy) Venemaa mustvalge Hruštšoviaegse nõukalinna prolede ülestõus, vaadatuna eelkõige läbi ühe naise ja tema lähimate. Nähtud tänu PÖFFile. 

Julia Võssotskaja, Vladislav Komarov, Andrei Gusev

Äge, et Vene kultuuriministeerium selle filmi valmimist toetas. Samas, eks Stalini teod olegi kriminaliseeritud tänapäeval ka seal riigis. Irooniline film, mille suurim iroonia väljendub veel selles, et midagi iroonilist siin tegelikult polegi - nii see just oligi seal, selles ajastus. Ühtlasi ikkagi on paralleel praeguse Venemaaga, mis tekitab kummastava sisekaemusliku kakofoonia, mis kõditab mingeid huvitavaid närve sees. Võimas kino! Emalõvi tasand veel juurde, arvestades kes peategelane parteilise vaatega on ja kodus istuv isa, kes avalikkuse ees vast häbiplekiks, ent kogu see fassaadi ja koduse sisemaailma kontrast, mis oli ju üsna tavaline ajastu seisukohast. Huvitav, et siiski film on üldse väga positiivset vastukaja saanud kogu maailmast, sest arvan, et selle tasemest lõpuni aru saada peab ikkagi seestpoolt omaaegse süsteemiga tuttav olema. Ju maailmakodanikud tänapäeval ongi, see pole mitte ainult meie, ehk ex-nõukakate privileeg, aga kogu kirjandus, filmid ja muu looming on selle tunnetuse ning teadmised kõigile tuttavaks ja aimamistasanditele viinud.

13. Druk/Another round (2020 Thomas Vinterberg) Taanlaste alkoholipropaganda (tegelikult mitte!) meelelahutuslikus vormis, läbi õpetajate, kes avastavad, et väikse vine all läheb kõik palju paremini.

Mads Mikkelsen, Maria Bonnevie, Thomas Bo Larsen, Magnus Millang, Lars Ranthe

Kuigi on lähtekoht absurdnegi vast, arvestades, et tegemist on kooli- ja haridusmaailma eelkõige paigutatud alkoholiseosega, on see teatav tõepõhi ja alkoholistidegi võimendatud õigustus täiesti geniaalne leid loo alustalaks. Mads Mikkelsen oma loomuliku mänguga veel annab kogu usutavusele tiivad ja see kaks tundi on kui omamoodi väärtfilm, mis on ühtlasi väga meelelahutuslik. Kogu taustalugu ja äsja võidetud parima rahvusvahelise oscari teema veel lisab kogu filmile oma aurat juurde. Nimelt režissööri tütar suri filmitegemise protsessi ajal. Tütar pidi ise ka siin filmis üles astuma ja Vinterbergi enda usk, et tema teispoolsusest kogu selle filmi edule kaasa on aidanud ongi kui lugu omaette. Filmi lõpu tants on nii vabastav ja mõjub mingitele ajurakkude või tunneteskaala metatasanditele - midagi täiesti imelikku ja imelist, mida vaid harva mõni film võib vaatajale pakkuda - tõmmata niimoodi endasse ja ühtlasi juhatada kogu filmist välja. Isiklikult pinnalt ja vast kõigile teistele minusugustele, kes on lõpetanud keskkooli skandinaaviamaades, viib see tagasi ka "valgete mütside" aega. Nüüd oleks siiski vaja endal ka ära katsetada, kuidas see snabi ja vopskiga töötegemine ja üldse elamise võiks sujuda :)

12. DAU. Nataša (2020 Ilya Khrzhanovskiy, Jekaterina Oertel) Eelmise aasta minu nähtud Venemaa filmidest napilt parim (nägemata jäi küll paljukiidetud ja auhinatud Siege diary ehk "Blokadnõi dnevik", karmilt realistlik film Leningradi blokaadist. Kui võrrelda elu ja filmi, siis selles suhtes on DAU. Nataša midagi hüperreaalset, kuigi oleks nagu tegemist ka ajastufilmiga ning kahtlemata hästikirjutatud, mõjusa, ent ometi pisut friigiliku draamaga. Seks ja vägivald ning venelaste kõva viinavõtmine on samuti märksõnad, kuigi otseselt sellest see ju pole. Filmi tegemislugu on teema omaette, sest see realism on saavutatud paljuski ilmselt tänu tegevusvormile. Väga eriline elamus, millest nagu kohe alguses aru ei saagi, aga siis tasaspisi... Muidu on filmi keskmes üks teadus-uurimisasutus ja selle kohviksööklas töötav Nataša. Seal on ka üks noorem näitsik, kellega koos kallatakse alkoholi (ja palju) ning arutletakse nii armastusest kui elust. Ühel hetkel saabub sinna ka laudkond mehi ning ühe välismaa teadlasega läheb suhteks ka, millest siis väga lähedalt-ehedalt esitatakse selle seksuaalsemat poolt, ent siis sekkub riigi julgeolek...

11. Mademoiselle de Joncquieres (2018 Emmanuel Mouret) Uhke prantsuse kostüümidraama, mis viib 1700ndate teise poolde ning põhineb Diderot' eesti keeleski ilmunud romaanil "Fatalist Jacques ja tema isand". 

Cecile de France, Edouard Baer, Alice Isaaz, Natalia Dontcheva

Manipulatsioonid, intriigid, mängud inimeste ja nende tunnetega. Nõelterava dialoogi ning huvitavalt nutika ülesehitusega kättemaksufilm, kus üks kaval ja ilus leskproua mahhineerib temaga mitte abielluva mehikese naiseks hoopis ühe endise prostituudi. Tolles ajastus ja sellistes seltskonnasfäärides mõistagi korralik skandaal. Aga, kes viimasena naerab...? Nauding ajastufilmide, kostüümidraamade ja naiste tarkuse austajatele. Soovituslik on ka sama režissööri eelmisel aastal nähtud "Les choses qu'on dit, les choses qu'on fait"(ingliskeelse pealkirjaga "Love affair(s)" - siinse tabeli 94.kohal), kus ka inimsuhtemängud, ent siiski tänapäevased.

2020 TOP 10

10. Painter and the thief / Kunstneren og tyven / Kunstnik ja varas (2020 Benjamin Ree) Norra dokumentaalfilm peamiselt kahest inimesest, kellele viitab ka filmi pealkiri.

Norra filmikunst laiemas vaates on viimastel aastatel tõusnud tähelepanuväärsele tasemele - igal aastal avastan iseendagi aasta tippude seast mitmeid just selle riigi linateoseid (seda võib kontrollida ka minu eelmiste aastate filmi-edetabelitest ning see pole ka isegi ainuke Norra film selleaastases TOP10s!) Päris erilise dokfilmiga tegemist, kus esiteks moraalne tasand, emotsionaalne intelligentsust, vargaks olemise elu eripäradest ja seda just rikka skandinaaviamaa riigi kodaniku kontekstis, aga lisaks ka inimeste võimekusest olla üle tavalisest, leida ja teha kunstiks ka elu ja suhted ning suhtumised. Nimelt varastab üks norra mees ühe Norras elava tšehhi naiskunstniku teose. Kunstnik otsib pätiga kontaksi ja neist saavad mingil kummalisel tasandil sõbrad. Kunstnik hakkab isegi varast modellina kasutama ja see kogu teekond ning mingis mõttes inimeste muutumatus ja egod - nii head kui halvad põrkuvad, erinevad maailmad põrkuvad ja sellele lähedalt tunnistajaks olemise võimalus on sellise dokumentaalfilmi läbi ühtviisi nii harukordne kui ka mõtlemapanev mitmel tasandil. Ammuli sui vaatamine algusest lõpuni. Üldse, et keegi on sellele algusest peale kaamerasilma suunanud ja kogu loo suutnud üles võtta, sest tegemist pole ju mängufilmiga, milles kogu keerdkäigustik oleks kellegi välja mõeldud ja ette mängitud... vaid ongi päriselt ja päris inimesed! Hämmatav ja just sellepärast veel eriti inimpsüühika eri tahke avav ning elu kirevust pakkuv.

9. Promising young woman / Paljutõotav noor naine (2020 Emerald Fennell) #metoo ajastu äge ja üllatav kättemaksu dramöödia, mis võitis äsja (vägagi õigustatult!) aasta parima originaalstsenaariumi Oscari.

Carey Mulligan, Bo Burnham, Jennifer Coolidge, Laverne Cox, Alison Brie, Molly Shannon

On üks naine, kes baarides mängib purjakil ja "nopitavat" tibi, ent siis kui keegi konksu otsa satub ja ta oma koju kerge saagina kaasa viib, siis paneb vennikese paika ja annab õppetunni. Eks maailma muutmine algabki ju igast indiviidist ja sellepärast see naine peab ka kõigile teistele naistele tänuväärset hobi. See on naise enda muidugi muutnud küünilisemaks (rääkimata selle mõjust, mis on juhtunud sõbrannaga samas liinis) ning kuigi tegemist noore ja kena naisega, siis suhet luua kogu sellise tegevuse kõrvale ongi kummaline, kuniks satubki ette üks üpris normaalsena tunduv noormeeskodanik. Kas ta on ikka normaalne ja kuhu kogu see hobi teda ükskord välja viib - see on nii vinge sõit ja täis üllatavaid pöördeid, et juba praeguseks on nende siinsete sõnadega ehk liigagi palju paljastatud. Minu jaoks jäi aasta eelviimaseks filmiks ning ei julgenud seda veel aasta eelviimasel päeval värske elamusena nii kõrgelt hinnatagi, ent selle filmi väärtus on muudkui tõusnud mitmeid kordi kogu loole ja elamusteekonnale tagasi mõeldes ning üldse kogu olulise sisu ja sõnumi õnnestunud segamine meelelahutusliku vormiga on kokku üks väärt ja vahva, ent samas ka ehmatav ja oluliselt/eluliselt tõsine vaatamine. Lõpp on ka täiesti kulda väärt ja seegi tõeliselt üllatav! Kahtlemata soovitan ja kui selle väärtus muudkui edasi kasvab, siis võiks see mõne aja pärast veelgi kõrgemal siin tabelis platseeruda.

8. Hamilton (2020 Thomas Kail) Üks viimase aastakümne suurimaid Broadway muusikalihitte, mis on mitme kaameraga üles võetud - tõeline ekraaniteatri meistriklass! Kostüümidraama ameerika ajaloo ühest suurkujust, ehk ühe "founding father"i - Alexander Hamiltoni elulugu vürtsitatuna hiphopilike rütmide, ent tegelikult kõikvõimalikke muusikastiile segava, mitemid häid laule ning suurpäraseid tantse ja liikumist sisaldava lavastusena. Muide seda mängitakse Broadway'l ka praegu edasi, pärast telefilmi kättesaadavust ja piletihinnad algavad 150st dollarist! Siin filmis on siiski originaaltrupp laval ja nimiosas Ron Chernow'i raamatu dramatiseerinud, muusika ja laulusõnade autor Lin-Manuel Miranda. Lisaks veel mitmeid Broadway-staare, sh. näiteks ka teisest filmist ("One night in Miami") Oscarile tänavu nomineeritud Leslie Odom Jr. Tuttavamates nägudest teeb kaasa ka näiteks Jonathan Groff Kuningas George'i rollis. Tegelaste seas on siin laval muidugi ka George Washington ja Thomas Jefferson jne jne jne... Aga lisaks sellel ajaloolisele ja poliitilisele on siin ka pereelu ja sõpruse teemad. Minu jaoks ideaalne muusikal, sest paigas on nii tekst, laulud, sisuline väärtus ajaloo/eluloo näol, ehk saab teada midagi ja no koregraafia ja liikumine annab siin silmad ette ka tantsulavastsustele, rääkimata valgustusest, stsenograafiast - tõesti kõik viimseni paigas ja teostus ka perfektne. Ja kuigi ka mina olen (väga tugevalt!) teatrisaalis elava teatri vaatamise usku, siis sellisel tasemel ülesvõtteid ja eelkõige just niivõrd sisukatest lavastustest vaataksin iga kell ka ekraani vahendusel!

7. Persian lessons / Pärsia tunnid (2020 Vadim Perelman) Kontsentratsioonilaagrifilm noorest juudist, kes mängib iraanlast, et ühe natsi unistusetäitmisele kaasa aidata ning pärsiakeeleõpetajana endale elu osta - seejuures ise praktiliselt sõnagi pärsia keelt oskamata!

Nahuel Perez Biscayart, Lars Eidinger, Jonas Nay

Valgevene esitas filmi ka rahvusvahelise oscari võistlustulle, aga paraku sai film disklafi, sest režissöör on ukrainlane ja tegelikult muidu ka on film liiga suurelt ja laialt rahvusvaheline koostööfilm, ehk Valgevene osa selles pole piisavalt suur... muidu olen üsna veendunud, et film oleks vabalt võinud võtta mõne teise nominendi koha endale. Kuna kirjutasin sellest filmis juba instagrammis pisut pikemalt, siis kopeerin sealse teksti siia: Käesoleva aasta 146.film tõusis terve aasta TOP5 parima sekka! Suur rahvusvaheline projekt-ukrainlasest režissöör, sakslasest novelliautor, millele tegi venelane dramatiseeringu ja mängivad nii prantsuse, saksa kui itaalia näitlejad- “Pärsia tunnid” on veel üks huvitav vaade natsiajastule. Imetabane lugu ühest õnnelikust juudist, kes õigel ajal, õiges kohas mōtleb välja midagi sellist, mis aitab tal selles olukorras ellu jääda ning käivitab sündmuste ahela, mis täidab kogu filmi magnetina jälgimatõmbava põnevusega. Tekstilises mõttes tõesti kirjanduslik. Ja see filmi lōpp!!! Nagu hea raamat, ent kuna baseerub tõestisündinud lool, siis ju suisa imeline! Mul tuli isegi pisar silma... ju olin vist eelmises elus ise juut, kes koonduslaagris suri või pääses, sest heal tasemel kirjutatud, tehtud, mängitud natsiajastu filmid, teatrid, raamatud käivitavad mängleva kergusega empaatia. Ja veel see mäng siin filmis! Eriti põhinatsi mänginud Lars Eidinger! Väärt oscarit! Tegemist on ka kõrgeltkoolitatud teatrinäitlejaga, kes mänginud teatrilaval mitmeid Shakespeare’i suurteoste peaosasid. Siin ta mängikski nagu teatrit, ent ometi sellises vormingus, mis imetabaselt sobib ka filmilinale. Lugu saab alguse 1942.aastal. Mehest, kes valetab, et on pärslane. Kuna üks kōrge saksa ohvitser tahab pärast sõda Teheranis avada restorani, on otsinud endale farsikeele õpetajat. Libapärslane tegelikult oskab selles keeles ainult üht sõna, ent hakkab sakslase jaoks välja mōtlema sōnu- tuhandeid...sidudes need inimeste nimedega, et endale ka see libakeel meelde jääks ja too vahelduva eduga usubki, et õpibki päriselt ōiget asja. Kuid 1 vale liigutus... Filmis on ka teiste natside laagrielu, mis otsapidi süžeed nii laiendavad kui kokku seovad. Vapustav...ahastav...kohati kammerlik ja see tekitab veel igasuguseid mōtteid ja tundeid ning kihte juurde. Väga tugev soovitus! Saksa keele luulelisust on ka õõvastavalt seotud... laused nagu:

“Ich

bin

noch

ein

Koch”

(olen ikka veel kokk). Kuna laagrivärava peal oli lause “Jedem das Seine”, siis kuigi seda ei mainita, on tegemist Buchenwaldi koonduslaagriga(tekst oli loetav seestpoolt väravat-natsid tahtsid, et vangid seda loeks laagris olles).

6. Togo (2019 Ericson Core) Arktiline seikluslik eluloofilm, 1925.aastasse viiv pisarateni liigutav ja samas põnev lugu kelgukoer Togost, kes oli ehk liiga pisike ja nõrk, ent seevastu ülimalt tark, et isegi juhtida teisi koeri kelgu eesotsas.

Willem Dafoe, Julianne Nicholson, Richard Dormer

Üks aasta esimesi vaadatud filme püsis läbi aasta kõige parimate seas kuni lõpuni välja - nii muljetavaldav oli see. Võrreldes aasta teise samalaadse filmiga, kus Harrison Ford oli peaosas, siis tasemevahe on üüratu Willem Dafoe filmi kasuks. Siin on kõik palju ehedam, palju hingeminevam ja toimivam. Tom Flynn, kes kirjutas stsenaariumi, näitas oma tugevat kirjanikumusklit ka mõni aasta tagasi Chris Evans'i peaosa mängitud filmis "Imelaps", mis samuti tuttavast teemast hoolimata tõmbas nii tugevalt filmi sisse, et ise ka üllatab kuivõrd kaasa elab tegelastele ning kuivõrd tugevalt tõmbab loo tegevustiku sisse. Usun, et selle siinse filmi vaatamiseks ei pea isegi olema koerasõber (kuigi siis ju veel eriti), et saada aru ka muidu elulistest sidustest ja allegooriatest ning Willem Dafoe ja Julianne Nicholson on ka muidugi üdini sümüpaatsed ja head näitlejad, kes inimeste poolelt kõige rohkem ekraanil. Aga muidugi kogu see karm loodus ja arktline ilu on siin nagu lisaks koertele ja inimestele veel lisaks üks suur tegelane. Mega põnev ja kaasatõmbav film. Üks parimaid Disney-filme.

5. Vee peal (2020 Peeter Simm) Ühe teismelise poisi elust ja toimetamistest Võrumaal vanavanemate juures, tema sugulastest, naabritest ja kõikvõimalikest külahulludest, kirjanik Olavi Ruitlase siiani parima raamatu enda instseneering - tõeline maiuspala ja seda mitte ainult kodumaise filmi austajatele, vaid üldse niiöelda üleskasvamislugude ja heade komöödiate sõpradele. Mõnus huumor, ilus, hoogne, vahva ja armas ning kahtlemata tulevane kodumaine klassika! Maestro Peeter Simm on saanud hakkama ühe oma parima filmiga, mis ei jää grammigi alla tema teistele "klassikutele", nagu "Arabella, mereröövli tütar", "Karikakramäng" jt. Nähtud tänu PÖFFile.

Ühtlasi ole see ka kogu filmiaasta PARIM EESTI FILM! Kirjutasin sellest ka juba pikemalt siin: http://danzumees.blogspot.com/2020/11/vee-pealon-water-eesti-2020-17film.html

Lisaks peategelast mänginud uuele näitlejale Rasmus Ermel'ile, mängivad siin terve pikk nimekiri eesti parimaid rahvalemmikuid, nagu näiteks Aarne Soro, Marko Matvere, Maria Klenskaja, Kalju Orro, Guido Kangur, Anne Reemann, Hilje Murel, Liisa Aibel, Terje Pennie, Indrek Taalmaa, Margus Jaanovits, Andres Lepik ja Evelin Võigemast ning Rasmusele lisaks ka teine noor, alles filminäitlejateed alustanud Aurora Aleksandra Künnapas.

Väike lõik pärast filmi nägemist kirjutatust: Tundub, et uus eesti kultusfilm on sündinud. Esimese vaatamisega veel need "ütlused" sealt pähe ei jäänud, kuid usun, et saame endale hulgaliselt tsiteerimismaterjali jälle juurde. Nii soe ja ohtrate naljade ning suurema loo sees pisemate lugudega film, mida iga maal elanud või suviti maal vanavanemate juures veetnud nii endine kui praegune laps ära tunneb. Need tüübid ja need juhtumised... Aga siin serveeritakse kontsentreeritult meelelahutuslikult koos (liiga) lühikese aja jooksul (film kestab 1h45min). Oma naljakast vahvusest ja seikluslikkusest hoolimata on ka tasakaaluks tõsisemaid hetki ning allhoovusenagi jookseb kurbus. Kuid kui saad hetkegi veeta "Vee peal", siis ununevad ka igapäevamured.

4. Devil all the time / Saatan kogu aeg (2020 Antonio Campos) Donald Ray Pollock'i romaanil põhinev psühholoogiline triller, mis viib vaatajad teise maailmasõja järgsesse aega Ameerika lõunaosariikidesse. Loo keskmes on üks isa ja hiljem rohkem tema poeg... isa ise oligi suures maailmasõjas ning otse loomulikult ka sellest mõjutatud. Väga erilise ülesehitusega film, milles lood algavad kusagilt ja siis jooksevad põhiliiniga kokku, kuid kandvaks läbi linateose on lopsakas värviline loodus ja vaatet veelgi värvilisemad ja kurjad ning pahad inimloomused - üks ilgem kui teine. Kõike saatmas ka ajastule ja kohale kohane süvausklikkus ning mida see omakord inimestega (ja vast kogu tolleaegse inimpõlvega) teeb. Sest saatan ju teadupärast ei maga! Film on ka tõeline tähtede paraad. Sellised staarid nagu Tom Holland, Bill Skarsgård, Riley Keough, Jason Clarke, Sebastian Stan, Haley Bennett, Eliza Scanlen, Mia Wasikowska ja kes kõik veel "astuvad" ekraanilt läbi. Lisaks teeb minu arvates siin oma siiani parima rolli Robert Pattinson, ühe eriti õela ja tigedahingelise usumehena. Kummaline, et film pole saanud suuremat tähelepanu, sest see kindlasti vääriks seda oma laiahaardelise ning põneva loo, tugevate sidustega nii tänapäeva kui eriti inimpsüühika hämaramatele aladele ja otse loomulikult nende paljude heade pisemate ja suuremate rollidega. Minu jaoks läks kogu see peaaegu 2 ja pool tundi kestnud film lennates just oma põnevuse ning huvitavate tegelaste ja kogu konteksti tõttu ja teatavas mõttes oli see nagu teekond, kus pidevalt uued lood sisse tulid ja ühtlasi üha uued ja uued tuttavate nägudega näitlejad, kes vähemaks, kes kauemaks ajaks, aga peamiselt siiski vaid korraks. Ja tõesti - saatan luuras iga nurga taga - kogu aeg!

3. Barn / Beware of children / Ettevaatust: Lapsed! (2019 Dag Johan Haugerud) Norra tänapäevasesse kooli- ja ühiskonnapoliitikamaailma paigutuv draama. 

Mitmed, eelkõige just Norras tuntud näitlejad, nagu näiteks Jan Gunnar Røise, Thorbjørn Harr, Andrea Bræin Hovig (hiljuti mängis peaosas, koos Stellan Skarsgårdiga Norra viimases rahvusvahelise oscari esindusfilmis "Hope") jpt.

Film sai oma tee alguse ekraanidel Veneetsia filmifestivalil, ent on pärast seda võitnud muuhulgas aasta parima Norra filmi auhinna, Göteborgi filmifestivali pärima põhjamaise filmi auhinna, Põhjamaade Nõukogu aasta parima filmi auhinna ja Thessaloniki filmifestivalilt 2 auhinda, sh. FIPRESCI oma. Ise sattusin seda vaatama tänu ühe blogi lugeja soovitusele ja selle eest SUUR TÄNU! Olin küll pannud filmi ka muidu oma huvitavate filmide listi, ent olin selle kuidagi jõudnud unustada ning nimekirjaski allapoole jätta - mõnikord on nii hea kui soovituse abil tõuke saab ja nõnda ei jää hea asi tähelepanuta. Ühtlasi soovitan seda siin kõigile edasi, sest film on nii mitmel tasandil just praeguses maailmas ja ühtlasi Eestis kõnekas!

Loo käivitab olukord, milles kooli jalgpalliväljakul on üks 13-aastane tüdruk, kes on ühtlasi töölipartei, ehk vasakpoolse partei poliitiku tütar tõuganud teist 13-aastast... poissi, kes on kohaliku parempoolse partei poliitiku poeg. Kas tüdruk tõukas, peksis või mida iganes ta tegi, igatahes suri see poiss ära. Film jälgib kogu juhtumit mitmel tasandil ning kogu olukorraga on seotud väga mitmed inimesed. Eelkõige muidugi asjaosalised ise. Vaest tüdrukut kuulatakse loomulikult üle - kes mida näga pealt... juhtumisi oli see hetk, kui valveõpetaja ei olnud kohapeal ning kuna kogu juhtum toimus koolis, siis loomulikult kogu õpetajaskond ning kooli direktor on asjaga seotud ja juhtumit ning olukorda lahatakse nii pereringides kui ka  õpetajate omavahelistel koolivälistel kokkusaamistel. Loomulikult lapsevanemate tasand. Ja nagu sellest oleks vähe on siin direktrissil suhe ühe poliitikuga ja ka see on kogu tegevuskeerise seees. Väike koht, kõik tunnevad teineteist ja teineteise elu. Tänapäeva on siin sees veel mitmel tasandil, nagu näiteks noorõpetajate koolitulek oma energiaga, üks õpetajatest on gay ja kogu see parempoolsete vast nähtavamalt võimunäitamine viimaste aastate poliitikapildis ja seosed, mis sellega kaasnevad - kõik on see sellesse 2 ja poole tunni pikkusesse väga huvitavasse draamasse sisse kodeeritud. Võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile haridussüsteemiga seotud inimestele, sealhulgas nendele, kelle lapsed koolis käivad või kooli lähevad. Huvitav kindlasti ka õpetajatele - milline on Norra väikse ühiskonna koolielu köögipool. Samas mitte ainult haridussüsteemi poolelt, vaid ka lihtsalt inimlikult tasandilt... Ja mis siis ikkagi juhtus? Kas lapsed on üldse poliitiliselt teadlikud? Või oli see lihtsalt õnnetu kokkusattumus? Kes mida kuidas? Väga palju muud toob kogu juhtum pinna alt nähtavale ja tänu sellele on tegemist väga olulise ja hea filmiga! Mõni kindlasti jõudis selle juba 2019. aastal ära näha.

2. The man who sold his skin / Mees, kes müüs oma naha (2020 Kaother Ben Hania) Üllatuslike pööretega kunsti- ja pagulasmaailma ning armastusele teise maailma otsa järgminemise draama. Nähtud tänu PÖFFile.

Yahya Mahayni, Dea Liane, Koen de Bouw, Monica Belucci

Tore tõdeda, et naisrežissöörid tulevad üha jõudsamalt filmimaailma tippude sekka oma töödega. Minu aasta TOP20s on tervelt 6 naisrežissööri tööd ja sama tendentsi näitasid ju ka tänavused parimate režissööiride (5st 2 olid naised ja naine võitis ka) oscarinominendid. Ka see Tuneesiat esindanud film, mis muide jõudis väga tihedas rebimises rahvusvahelise filmi kategoorias 5 nominendi sekka, on just nimelt tuneeslanna tehtud. Kuigi kartsin kuni viimase hetkeni, et film siiski dikvalifitseeritakse, sest film on vast lõppkokkuvõttes rohkem siiski inglise keeles kui teistes keeltes... aga see inglise keel on siin väga tugeva aktsendiga, seega omamoodi seegi nagu siiski "võõrkeel" :) Film muide võitis Veneetsia festivali Horizon programmi parima meesnäitleja auhinna ja Stockholmi filmifestivali parima stsenaariumi auhinna.

Kogu filmi lugu on inspireeritud Belgia nüüdiskunstniku Wim Delvoye "elava kunsti" 2006. aastal valminud teosest "Tim". Siin on Süüria kodusõja keeristes üks noorpaar, mille meespool peab põgenema naaberriiki Liibanoni ja naine pannakse rikkale belglasele abikaasaks ja nõnda rändab ära Euroopasse. Noort armunud meest see ei morjenda, vaid ta sõidab oma armastatule järgi... samas pole naise tagasisaamise ülesanne lihtsate killast, see võtab aega, aga aeg ja raha on see, mida võõramaalasel pole jalaga segada. Tal tuleb oma nahk müüa kunstiteoseks - sellele tätoveeritakse Schengeni viisa ja mees pannakse kogu oma alasti ülakehaga muuseumisse... see on vaid oo lähtekoht... siit edasi hakkavad hargnema igasugused niidid ning segunevad nii armastus ja suhteteemad kui ka kogu see kummaline kunstimaailm ja rahajanu... Ja iga sammul pööratakse selline üllatuskeerd sisse, mida ei oska oodata. Kuni lõpus läheb täiesti nii hoogsalt üllatavate pöörete peale välja, et tekib tunne, kas seda on võimalik ka võrdväärselt lõpetada - aga lõpus on veel üllatuste üllatus peidus, mis pakub veel erilist rahuldust. Peategelast mängib uus ja karismaatiline näitleja, kellele võib ennustada kuulsusrikast tulevikku ka ülejäänud maailma filmides. Väiksemas kõrvalosas on siin ka veel üks filmi üllatustest, nimelt Monica Belucci, keda on ju alati tore filmides kohata. Megahea meelelahutus, millel on sagarad tõsisemates teemades ka otsapidi, ent põhiline on siin ikka see huvitav teekond koos peategelasega kaasa teha ja lasta filmil end mõnuga raputada siia ja sinna :) Minu jaoks viimase PÖFFi vaieldamatu lemmik! Film lõppes ja olin nagu puuga pähe saanud - kus kohast see selline film niimoodi järsku välja sulpsatas :) Usun, et need, kellele meeldis mõne aasta tagune rootsi film "The Square", ehk "Ruut", need võivad siin ka mingeid lõtvu paralleele tõmmata, kuigi sisud on hoopis erinevad, aga jah - see kunstimaailmaga seotud vast eelkõige ja tugev ning just antud filmi kontekstis avastuslik meespeaosa ka. Igatahes soovitan kahe käega mõlemaid filme.

1. The painted bird / Värvitud lind (2019 Vaclav Marhoul) Peaaegu 3-tunnine, Tšehhi 2.maailmasõja jõhkruste, julmuste ja jõleduse paraad, ehk ühe 10-aastase orvust juudipoisi teekond ühest perest ja perverssusest teise - juutidel oli koonduslaagrites raske, aga see film näitab kui raske võis olla ka siinpool laagriaedasid kui Sul pole perekonda, ega oma kodu, söögist-ulualusest rääkimata. Kas Sa oledki siis inimene või lihtsalt uluk-metsloom? Aga inimene on ikka ja alati inimene - vajadustega hoolivusele, inimlikkusele, elementaarsele eluks vajatavale, olenemata vanusest, taustast või millest iganes. 

Tšehhi näitlejate ja peaosalist, ehk väikest poissi surmtõsiselt mänginud Petr Kotlar'ile lisaks vilksavad sellel teekonnal läbi ka mitmed tuttavad rahvusvahelise tuntusega filmistaarid, nagu näiteks Harvey Keitel, Udo Kier, Stellan Skarsgård, Julian Sands, Barry Pepper, Aleksei Kravtšenko jne...

Paljud kindlasti nägid seda juba aasta varem, oli see ju ka meie koduse PÖFFi kavas, ent minul ei õnnestunud kahjuks nendel paaril näitamiskorral kinni jõuda ja sedasi nihkuski see vaatamine alles aastasse 2020. Film esindas Tšehhit ka rahvusvahelise Oscari kategoorias, kus see pääses (koos Eesti "Tõde ja õigus"ega) ka 9 poolfinalisti sekka, aga paraku jäime me koos tšehhidega siiski 5 nominendi sekka pääsemisest ilma. Kuigi tegelikult oleksime eelmisel aastal seal olema nii meie kui ka tšehhid!

Film on mustvalge ning ilmselt paljusid tõukab eemale ka see kestvusaeg, aga kuna kogu lugu on jagatud väiksemateks lugudeks, sest poiss muudkui satub uude perre või uude olukorda oma teekonnal, siis iga selline "vahepeatus" oleks nagu oma enda sisekosmosega, omaenda mädand ussikestega, mis alati pinnale kohe ei paista, vaid tulevad välja alles siis kui sõrme kolba sisse suskad või verise ja haisva köndi lahti lahkad... Film ei ole nõrganärvilistele ja seda on kohati vägagi raske vaadata... miks ma seda siis nii kõrgelt hindan? Esiteks ei ole ju enam maailmas tabusid, aga kui sulle neid lugusid ja teemasid niimoodi silma ette visatakse, siis saad aru, et on ikka küll! Mingis mõttes see hämmastab ja üllatab ning saad iseenda kohta teada, et oled inimene, kes ei salli jõhkruseid, ei taha halba, selle räpa sees püherdades ja neid jõkruseid, nagu pedofiilia ja zoofiilia ja mis siis kõik veel siin esindatud on - elad justkui turvaliselt ekraani teisel poolel kaasa, aga samas ei taha seda ei näha ega ka kaasa elada ja mõistad hukka ning ühtlasi saad aru, et need asjad eksisteerivad maailmas, isegi kui Sa ise ei taha. Saad luua oma peas piirid ja lahterdada mis on normaalne ja mis mitte. Film põhineb muide eesti keeleski ilmunud Jerzy Kosinski romaanil "Kirgas lind". Filmi keskmes olev väike poiss on siin esindamas kodakondsuse ja riigita juute, kes ongi saatuse tõugata-lükata, allegooriana toodud "värvitud linnu" teema - kuidas teised linnud sellisesse suhtuvad. Kurb, julm ja vapustav lugu, mis lõikab närvi ja nii sügavalt, et see ei jäta kedagi puudutamata-mõjutamata, kes on filmi vaatamise julgenud ette võtta. Ma arvan, et ma ei ole enam sama inimene, kui enne selle filmi nägemist - killu võrra laiema vaatenurgaga, killu võrra empaatilisem, killu võrra seoseid loonum, killu võrra alandlikum, hulka vaenulikum maailma kurjuse ja kurjade inimeste vastu ja korralikult läbi raputatud!