Mida vaadata teatris JAANUARIKUUS 2021?

Poola teadlased väidavad, et Euroopas sajab viimast korda lund aastal 2025 (filmi "Never gonna snow again" lõputiitrites). Vaadates praegu seda jõulueelset Raplamaa maastikku akna taga, tundub, et neil võib ka õigus olla... Ent näiteks see foto siin, mille tegin mõni aasta tagasi Põhja-Rootsis ning mõeldes kui palju lund ikkagi igal aastal Lapimaal on, siis julgen selles (vähemalt praegu veel) kahelda... Võib-olla ei saja lund pärast 2025ndat Poolas... 

Üks koht kus lund kindlasti ka pärastpoole sajab on teatrilava... on see siis videoga lahendatud, valguse või mingi materjaliga - teatris võib juhtuda kõike!

Ja kas jaanuaris saab suusatama või mitte, sellest hoolimata võiks vähemalt korra ikka teatris ka ära käia... Siiani pole veel tõestust, et keegi ka corona-pisiku publiku seas istudes endale saanud oleks... Siinkirjutajagi on viimase 4 kuu jooksul istunud rohkem kui 80ne erineva etenduse saalis erinevate inimeste vahel... Mis ei tähenda muidugi, et valvsust võiks kaotada. Ikka mask ette ja teistest võimalikult eraldi.

Seekord toon ära 30 kõige soovituslikumat, mida teatrid jaanuaris pakuvad. Ikka just need, millele praeguse hetke seisuga on veel pileteid saada. 

Lisaks leiab altpoolt ka just jaanuariks valmivate ja lavale jõudvate 16 esietenduse info.

30 SUURIMAT TEATRISOOVITUST JAANUARIKS (pole edetabel, vaid teatrite kaupa, üle Eesti, 30 parimat jaanuari mängukavade mängu, kuhu hetkel on pileteid saada):

TEATER VANEMUINE

1. Kalevipoeg - Meie rahvuseepos väärilises, fantaasiarikkas lavastuses, mitmete suurepäraste rollidega ja mille eest Karl Laumets on mh. võitnud ka teatriliidu aasta parima lavastaja tiitli ja minu lemmiklavastus 2018.

2. Beatrice - tulevikufantaasia ajast, mil inimese teadvust on võimalik digitaliseerida ning nõnda siirdada ka surnud inimese teadvus kellegi kehasse. Ohtrate tehniliste trikkidega Ain Mäeotsa lavastus.

3. Naiste kool - Priit Strandbergi üpris erilise kontseptsiooniga lavastus (peategelane semutseb publikuga). Kuigi klassika, aga just sellepärast kõnetab igas ajas. Lisaks naljakas on ka!

4. Head inimesed - Nõukaajast iseseisvumisaega liikuv, 20-aastase diapasooniga lugu läbi ühe mehe ja tema pere ning lähedaste - tööst ja naistest ning igas ajas ellujäämisest, kuigi saatus luurab pidevalt nurgataga.

RAKVERE TEATER

5. Paunvere poiste igavene kevade - Urmas Lennuki lennukas fantaasia, sidudes terve Oskar Lutsu aastaaegade-saaga ühte leidlike stseenidega lavastusse. Nalja saab kõvasti!

6. Hullemast hullem - mis juhtub kui üks käparditest amatöörnäitlejate trupp kriminulli hakkab mängima? Ega sellest head nahka saa, aga vaatajad saavad hüsteeriliselt palju naerda.. Briti ülevõllikomöödia Elina Purde lavastatuna.

7. Kuni ta suri - Vene tragikomöödia üksikust naisest, tema emast ja saatuse tahtel nende ellu astuvast mehest. Armastus tuleb, kui ta tulema peab... 

UGALA

8. Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - muusikaline, värvikirev ja ilmatu lõbus teekond läbi Ugala 1930ndate teatripäeviku ülestähenduste. Väga vahva vaade teatriellu, -telgitagustesse ja "lavale" ikka ka.

9. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala suurlavastus, kasutab ära kõikvõimalikke lavavõimalusi ja ega vähemaga ei saagi kui Allan ronib Viljandi vanadekodu aknast välja ning satub pöörastesse seiklustesse, mille jooksul kohtub nii maailma riigipeadega kui ka näiteks Einsteini idoodist kaksikvennaga.

10. Kuidas minust sai HAPKOMAH - noorte vinge mängupower ja Eesti allmaailm oma narkootikumide ja kuritegudega. See oleks nagu paralleeluniversum, ent ometi käib see kõik ka praegu kellegi jaoks just nii. Oluline on nendest asjadest rääkida - üks ennetustöö vorme.

EESTI DRAAMATEATER

11. Vaimude tund Koidula tänavas - Mati Undi ja Enton Hansen Tammsaare vaimud saavad ühel Koidula tänava pööningul kokku. Räägitakse oma teostest ja üldse elust, kampa kutsutakse tänavalt ka veel üks inimene... Kivirähki fantaasialennul pole piire ja Tõnu Oja/Taavi Teplenkov on nii-nii head!

12. Linnade põletamine - Nostalgiline vaade lapsepõlve Tartusse, kus on üks varaküps eesti tüdruk ja üks vene juurtega poiss. Lisaks tüdruku vanemad ning vanaema ja rida sekeldusi. Soe ja südamessepugev väga hästi mängitud - Teele Pärn võitis teatriliidu parima naisnäitleja tiitli oma rolliga.

13. Suur Siberimaa - Ilus austusavaldus Jaan Krossi 100ndaks sünniaastapäevaks, aga ka muidu väga hea ja mõjuv lavastus, väga heade rollidega. Siberist Tallinnasse ja läbi aastate... Jaan ja tema lähikondsed...

VENE TEATER

14. Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse - midagi täiesti teistsugust ja erilist. Tõestisündinud loo põhjal, kus noor mees sureb tehases tööl olles, kõik tahavad seda maha salata, aga mehe noor pruut ei jäta asja nii ning hakkab oma meheõega uurima tausta. Technoteater - milline tabavus industriaalse sisuga kooskõlas! Muusika möllab, näitlejad mängivad tantsides ja ise tantsib ka oma istmikulihastel terve etenduse kaasa!  

15. Prozorovite maja. 40 aastat hiljem - mis on saanud Tšehhovi kolmest õest vanameistri näidendi lõpust 40 aasta pärast? Stalini-ajal? Kas ikka igatsetakse "Moskvasse"?

THEATRUM

16. Poeg - Florian Zelleri järjekordne vaatajate silmapete. Sedapuhku keskmes üks suitsiidne poiss, kelle vanemad on lahutatud. Mida sellises olukorras oleks võimalik teha? Kas üldse midagi? Ja mida nõuab sellises olukorras armastus oma lapse vastu - kas järgida südant või mõistust? On see valik üldse võimalik?

17. See laps - Kümmekond lühilugu vanematest ja lastest. Millised friigid me inimloomad ikka oleme! Ka nende kõige lähedasemate, kõige armsamatega!

TALLINNA LINNATEATER

18. See hetk - on üks sanatoorium, kuhu inimesed lähevad surema. Morbiidse taustaga lugu on üllataval kombel hoopis väga elujaatav! Kõik need tegelased, nende lood ja situatsioonid... väga hea teater!

19. Kant - isanda ja teenri suhe - üks päev folosoof Immanuel Kanti elust... päev, mis on kui suur söömaaeg. Väga tugev näidend, hea lavastus ja Linnateatri vinged näitlejad.

KINOTEATER

20. Monument - kreisi perekond ja kõik need niidid mis sellest hargnevad. Lugu meist hulludest, lugu kunstist ja kunstlikkusest. Priit Võigemast lavastas, viimase aja eestlaste üht lemmikut välismaa näitekirjanikku - Marius von Mayenburgi. Ülikõva trupp ja äge!

21. Kahekesi - huvitavalt kontseptuaalne inimsuhete paraad, kus näitlejad vahetuvad stseenidest väljapööreldes ja teise "suhtesse" astudes publiku silme all. Kokku umbes 6 erinevat suhet, mille head näitlejad kahekaupa välja mängivad.

VAT TEATER

22. Romeo ja Julia - Shakespeare'i klassika õnnestunult ja väga mänguliselt tänapäeva toodud Aare Toikka ja tema trupi poolt. Segades sisse lauseid ja elemente teistest Shakespeare'i näidenditest on see nagu seoste-leidmiste avastusretk.

23. Tallinnville - kümmekond novelli, mis kokku moodustavad siiski romaani. Väga tänapäevase, isegi peaaegu, nagu scifi-elementidega romaani. Inimsuhetest ja inimeste suhetest tehisintellektiga... Kuhu see maailma on minemas... kuigi tegelikult kuhu see maailm on välja jõudnud?! Puudutades mitmeid olulisi teemasid üksindusest idealismini, rohelistest teemadest, seksuaalvähemusteni. Väärt kraam, aga samas meelelahutuslik.

ENDLA

24. Kõik naistest - jah, ilma naisteta on kurb maailm... Naised, naised, naised - hullud, veetlevad ja upsakad... Sõbranjed ja armastajad, tüdrukud ja vanaemad... 3 ägedat naist mosaiiklavastuses, naljakas ja lõbus, aga sügavale peidetud äratundmist pakkuvad tõeterad ka muidugi sees.

25. Abort - Brautigani on saanud lavavormi ja seda Kiluski suurepärase dramiteeringu ning Viidase ägeda lavastusega. Viiteid igasugustele peidetud filmidele..või siis hoopis "keelatud raamatutele", millest kogu lugu alguse saab? Mõtlevale ja kultuurijärgivale inimesele maiuspala... teistele llihtsalt tõsise alltekstiga meelelahutus.

PAIDE TEATER+MUST KAST

26. Carmen - vägev draama-muusikalisegune üks muusikateatriajaloo armastatumaid... Carmen ja tema tubakavabriku sõbrannad ning kõik mehed, kes nende ümber tiirlevad. Meelelahutus suure M-iga :) Vahva, hoogne, täis muusikat ja tsirkusetrikke, millest suurem osa on hoopis teatraalsed lavastuslikud silmamoondused. Üks 2020.aasta parimaid ja mängulisemaid teatriELAMUSI. Supertrupp!

VABA LAVA

27. Mul oli nõbu - kummaline "balti-kett" - lätlasest ja leedukast sugulased, kelles tühe tapavad eestlased... ka tegijad on kolmest Balti riigist... Kammerlik ja kasutab omapäraselt ära videot, muutest kogu lavastuse suuremaks. Tõestisündinud elulugude põhjal.

EESTI NOORSOOTEATER

28. Apelsinitüdruk - poisist ja tema isast-emast... sellest mis oli ja sellest, mis on praegu. Perekonnalugu. Liigutab nii kõvasti, et kisub ka täiskasvanud mehe põsele pisara.. kuigi muidu on noortekas... või siis pigem "noortekas ka"... Gaardneri raamatu põhjal.

TARTU UUS TEATER

29. Anne lahkub Annelinnast - elujõulise Eesti autoriteatri musternäide. Nii huvitava ülesehitusega, et seda vaatama asudes on parem kogu asjast võimalikult vähe ette teada! Sellepärast pealkirja all olevale lingile klikkida ainult enda vastutusel.. katsusin siiski mitte reeta selle loo saladust... Suurepärane dramaturgia, aga mäng muidugi ka. Ja lavastus ning lava on vaatet geomeetriline!

ESTONIA

30. Viiuldaja katusel - Malviuse suurlavastus. Suurepärased rollid, ajatud laulud ning fantastiline koreograafia! Siin on kõik ülivõrdes head komponendid ja tervik üks üldse eesti teatrites praegusel hetkel näidatavatest lavastustest parimaid! Hinnang 5!

---

JAANUAR 2021 ESIETENDUSED EESTI TEATRITES:

16.01 RAKVERE TEATER - Oi, Johnny

Komöödia seksuaalenamusest. Autor: Ray Cooney. Lavastaja: Peeter Raudsepp. Laval: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Tarmo Tagamets. Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. "Cooney" - kellele "punane", kellele "roheline" tuli :)

Täpsem info: https://www.rakvereteater.ee/oi-johnny-0

19.01 EESTI NOORSOOTEATER/EMTA LAVAKOOL - Kõige all ja kohal on...

Kuidas armastada, kui me armastame nii erinevalt? EMTA lavakooli 30.lennu noorte teatraalide 4 lühilavastust. Lavastajad: Margaret Sarv, Kalju Karl Kivi, Erik Richard Salumäe, Marta Aliide Jakovski. Laval: Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Hardo Adamson, Jaan Tristan Kolberg, Maarja Mõts, Tuuli Maarja Põldma, Alden Marcus Mayfield, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Mart Erik Savi. Noortele ja täiskasvanutele.

Täpsem info: https://www.eestinoorsooteater.ee/et/k%C3%B5ige-all-ja-kohal 

22.01 VENE TEATER - Inspektor tuleb

Krimidraama. Autor: J. B. Priestley. Lavastaja: Filipp Loss. Laval: Tatjana Jegoruškina, Marina Malova, Tatjana Manevskaja, Artjom Garejev, Dmitri Kordas, Viktor Marvin, Leonid Ševtsov. Priestley on sama autor, kellelt on Linnateatri kavas "Aeg ja perekond Conway" ning hiljuti Vanemuises veel mängitud "Perekond Linden"... "Inspektorit" on Eestis varemgi lavastatud ja tulemas on kevadel ka Vanemuises.

Täpsem info: https://veneteater.ee/et/show/vizit-inspektora.html

22.01 TARTU UUS TEATER - Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses!

"väljakannatamatu ärevus kolmes toas". Autor-lavastaja: Elise Metsanurk. Laval: Maarja Mitt-Pischen, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork. Toimub korraga kolmes ruumis.

Täpsem info: https://www.uusteater.ee/lavastused/tuvid-minestuses

22.01 VON GLEHNI TEATER esitleb - Tõnu ja Tiit

Elulise tähtsusega lihtsatest asjadest. Autor-lavastaja: Mart Kivastik. Laval: Tõnu Oja ja Tiit Sukk. Kivastik ise lavastab oma kirjutatud loo. Plakatil on telk ja kitarr, ehk võiks nagu eeldada kahe mehe lõkkeäärset filosofeerimist?

Täpsem info: http://vgt.ee/teater/

23.01 ENDLA - Üks rohutirts läks kõndima

Inspireeritud Ernst Enno lasteluulest. Autorid: Ernst Enno, Ott Kilusk, Kaili Viidas. Lavastaja: Kaili Viidas. Laval: Karin Tammaru, Sander Rebane. Kestab 35 minutit ja eelkõige sobilik 2-7 -aastastele.

Täpsem info: https://www.endla.ee/lavastused/uks-rohutirts-laks-kondima

23.01 VANEMUINE - Ulmlejad

Retk unistustesse. Autorid: Reimo Sagor, Oliver Issak, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre. Lavastaja: Reimo Sagor. Laval: Jaanus Nuutre, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees. Unistamistest... 

Täpsem info: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/ulmlejad/

26.01 VON KRAHLI TEATER - Aed

Mõistulugu ühes vaatuses "Bhagavad-Gita" ainetel. Autor: Sigismund Von Krahl. Lavastaja: Peeter Jalakas. Laval: Mari Abel, Katariina Tamm, Marika Vaarik, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik. Koduleht väidab, et esietendus on juba detsembris... vast seegi silmapete, mida ka muidu lavastuses lubatakse, a kes neid krahlikaid teab :)

Täpsem info: https://www.vonkrahl.ee/etendus/aed/

27.01 COLLEGIUM MIRACULORUM - Metsik kaart. Ära jäta mind meelde

Seisunditest, kus inimene haaratakse piiritusse olemasolemisse, hetkedesse, kus me tunneme end eredalt ja täiesti elus. Lavastaja: Jan Teevet, Laval: Ene Järvis, Eva Koldits, Laine Mägi, Mirtel Pohla, Liisa Saaremäel, Gert Raudsep, Ivo Reinok, Simeoni Sundja. Koostöös Niguliste Muuseumiga ja mängitaksegi seal.

Täpsem info: https://nigulistemuuseum.ekm.ee/syndmus/lavastus-metsik-kaart-ara-jata-mind-meelde-8-copy/

28.01 VAT TEATER - Toulouse

Draama kahele, ruumi ühele. Autor: David Schalko. Lavastajad: Aare Toikka ja Margo Teder. Laval: Elina Reinold ja Margo Teder. Inimsuhetest.. petmisest?

Täpsem info: http://www.vatteater.ee/et/lavastused/121/toulouse.html

29.01 ESTONIA - Trubaduur

Giuseppe Verdi ooper. Salvatore Cammarano libreta Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio Garcia Gutierreze näidendi järgi. Lavastaja: Neeme Kuningas. Kirglik melodraama, kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. Itaalia keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.

Täpsem info: http://www.opera.ee/lavastus/trubaduur/

29.01 ENDLA - Pimevalge

Austusavaldus lihtsatele, triviaalsetele väikestele hetkedele, mil elu muutub. Autor: Angela Pell. Lavastaja: Johan Elm. Laval: Jane Napp, Kleer Maibaum, Carmen Mikiver, Jane Napp, Märt Avandi, Jaan Rekkor. Filmil "Snowcake" põhinev lavastus. Pafraseerides lavastajat - leinast lahti laskmisest ja elu paratamatust edasiminekust. 

Täpsem info: https://www.endla.ee/lavastused/pimevalge

30.01 UGALA - Leskede kadunud maailm

Andrus Kasemaa romaani motiividel. Autor: Priit Põldma. Lavastaja: Ringo Ramul. Laval: Oskar Punga, Kaie Mihkelson, Terje Pennie, Garmen Tabor, Luule Komissarov, Vilma Luik. Mida naised ah, ühe äsja lavakoolis Ugalasse maandunud poisi kallal :)

Täpsem info: https://www.ugala.ee/lavastus/leskede-kadunud-maailm/

31.01 EESTI NOORSOOTEATER - Renate Keerdi uuslavastus

Absurdimaiguliselt vaatemängulise ja äraspidiselt fantaasiarikka teatri huvilistele. Autor-lavastaja: Renate Keerd. Laval: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi. Vaatajatele vanuses 15-115. Nagu Renate asjadega ikka - sealt võib kõike oodata, aga enne midagi ei öelda. "Renate Keerd" - kellele "punane", kellele "roheline" tuli :)

Täpsem info: https://www.eestinoorsooteater.ee/et/renate-keerdi-uuslavastus

31.01 VANA BASKINI TEATER - Professor sai värske õhu mürgituse

Komöödia, mis tõukub Sulev Nõmmiku legendaarsest filmist "Mehed ei nuta". Autor-lavastaja: Gerda Kordemets. Laval: Ott Sepp, Juss Haasma/Ivo Reinok, Inga Lunge, Kalle Sepp, Indrek Taalmaa. Laval on film uue vaatekoha kaudu. "Osoon... osoon...!"

Täpsem info: https://vanabaskiniteater.ee/2020/11/24/vana-baskini-teatris-esitendub-komoodia-professor-sai-varske-ohu-murgituse/

Teater. Muusika. Kino. teatriankeet hooajast 2019/2020 - Kokkuvõte

Kultuuriajakirjal "Teater. Muusika. Kino" on tore traditsioon (juba aastakümneid) korraldada ülevaatlik küsitlus teatrihooaja kohta. Seekord "täitsid ankeedi" 22 tihedalt teatreid külastavad, eri vanuses ja erinevate huvidega teatrivaatlejat. Ja vaatluse all sedapuhku teatrihooaeg, mis algas 1.septembril 2019 ning päädis 31.augustiga, 2020. 

Mul on hobikorras ikka kombeks need parimatena väljatoodud nimed ja nimetused sealt kokku arvutada, sest nõnda tekib selline laiema kõlapinnaga konsensuslik arvamus. Nojah... Oscarite hääletamisel osaleb ligemale 6000 inimest, aga eks 22 inimese ühishäälel on ka juba päris korralik kõla. Ja kui mitte muuks, siis vähemalt mõnede lavastuste ja tegijate kiitvasse rambivalgusesse vedamiseks. Kuigi tuleb hoomata näiteks vahet teatriliidu auhindade jagamisega, sest TMK küsimused on nendest natuke nihkes, sest näiteks ei küsita puhtalt "parimat rollisooritust", vaid ühtlasi ka "mõjusamat kohalolu", sestap ei joonistu välja mitte see, kes kõige huvitavamalt-paremini mängis välja "kas olla või mitte olla", vaid annab võimaluse särada ka näiteks etenduskunstnikel, kes oma lavalise kohaloluga kõige suurema elamuse pakkusid või millegi erilisega näiteks vaatajad ära võlusid... Dramaturgide kohta ei küsita, kelle lugu või dialoogid olid kõige osavamalt kirjutatud või dramaturgilised keerdkäigud kõige paremini konstrueeritud, vaid milline dramaturgia kõige säravama ja/või mõjuvamana "lavale jõudis". Ning "parima lavastaja" kohtagi on laiendatud küsimust suundades, et millised lavastused olid ka lihtsalt teistest "olulisemad" ja "põnevamad".

Pean tunnistama, et ma ise vastates astusin taaskord sellesse lõksu, et näiteks nimetasin "parimad" rollimeistrid... sestap jätsin otsese lavalise kohalolu all välja toomata nii mõnegi nime, kes just selle xfaktorliku auraga end minu mällu talletas ning võibolla hoopis mingite ei-tea-mis kihtideni jõudis, seevastu, et oleksin just tema rolliloomet imetlenud vms.

Tuleb ka toonitada, et koostatud edetabelid on "hard core excel", ehk see siin pole minu isiklik arvamus, olgugi, et "Pigem ei" kiidulaulukooris ka mina oma baritoniga kaasa laulan ja mõni teinegi minult hääle saanud siin tippude seas siiski figureerib, näiteks "Felicitas", "Anne lahkub Annelinnast", "Suur Siberimaa", "Linnade põletamine" jne... Välja tuleb tuua seegi tõsiasi, et kuna siin kajastuvad ainult antud perioodil esietenduse saanud lavastused, siis käesoleval sügisel publikut näinud lavalood on seega täiesti puudu (Draamateatri "Lehman Brothers" ning "Kuritöö ja karistus", Paide Teatri+Musta Kasti "Carmen", Endla "Abort", VATi "Romeo ja Julia" ning "Tallinnville", Theatrumi "Poeg", Rakvere "Lõppmäng", Vanemuise "Head inimesed", Tartu Uue "Mängu ilu", Linnateatri "Nad tulid keskööl" ja mitmed teised sügisesed maiuspalad - need siis kas figureerivad või mitte juba järgmises ankeetide kokkuvõttes, aasta pärast... muidugi kui corona ei sekku... aga ei ta sekku... haiglas õena töötav ameeriklannast sõber sai juba Pfizeri vakstsiinisüsti eile tehtud - küll see siia meie maale ka peatselt jõuab... Muide üks ankeedi küsimustest oli seotud ka pandeemiateemaga... Sellest johtuvalt huvitav intrigeeriv mõte siin õhku, et kas tekib hetk, kui teatrisse minnes on koos piletiga vaja esitada ka vaktsineerimistunnistus?)

Küsimusi oli seal ankeedis kokku 7, aga mina keskendun siin 3 esimese kokkuvõtetele, ülejäänud saab igaüks ise ajakirjast pikalt-laialt välja lugeda. Näiteks need 22 vastajat on tegelikult andnud oma hääle rohkem kui 120-le erinevale rollile - ka need saab ajakirjast kõik täpsemalt teada. Soovitan TMK osta (näiteks siit mugavalt pdfina otse arvutisse: https://www.digiraamat.ee/index/index/tab/magazine) Muidugi juhul kui nad seda artiklit tasuta lugemiseks ei avalda, nagu eelmisel aastal (kuigi seal on ka palju muud huvitavat, seega tasub ikkagi) .

Ent siin siis edetabelid. Kirjutan üles vaid need, mida/keda mainisid ära vähemalt 3 erinevat ankeeditäitjat.

SÄRAVAIMAD HETKED JA PÕNEVAIMAD SUUNDUMUSED LAVASTATUD DRAMATURGIAS:

1. "Pigem ei" VON KRAHLI TEATER

2.-4. "Anne lahkub Annelinnast" TARTU UUS TEATER

2.-4. "Kas olete oma kohaga rahul" KANUTI GILDI SAAL

2.-4. "Suur Siberimaa" EESTI DRAAMATEATER

5.-7. "Katkuhaud" UGALA

5.-7. "Linnade põletamine" EESTI DRAAMATEATER

5.-7. "See laps" THEATRUM

8.-9. "Enneminevik" KANUTI GILDI SAAL

8.-9. "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" UGALA

---

PARIMAD, OLULISEMAD, PÕNEVAMAD LAVASTUSED

1. "Pigem ei" VON KRAHLI TEATER

2. "Kas te olete oma kohaga rahul" KANUTI GILDI SAAL

3. "Linnade põletamine" EESTI DRAAMATEATER

4.-7. "Anne lahkub Annelinnast" TARTU UUS TEATER

4.-7. "Jaik" VON KRAHLI TEATER

4.-7. "Kauka jumal" VAT TEATER

4.-7. "Kuidas minust sai HAPKOMAH" TÜ VKA 13.LEND+UGALA

(kuna lavastustele antud hääled läksid väga laiali, siis kirjutan siia ka need, mida mainisid vaid 2 kiitjat: "Felicitas", "Kummitused", "Lävi", "Nagu peeglis", Päikese lapsed", "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", "Suur Siberimaa", "Tango", "Õitsev meri", WhiteWash")

---

MÕJUSAD LAVALISED KOHALOLUD VÕI SOORITUSED

Naised:

1. Teele Pärn "Linnade põletamine" EESTI DRAAMATEATER

2. Liina Olmaru "See laps" THEATRUM

3. Luule Komissarov "Katkuhaud" UGALA

4.-5. Grete Jürgenson "Nagu peeglis" RAKVERE TEATER

4.-5. Marika Vaarik "Pigem ei" VON KRAHLI TEATER

6.-12. Elina Reinold "Kauka jumal" VAT TEATER

6.-12. Merle Palmiste "Suur Siberimaa EESTI DRAAMATEATER

6.-12. Mirtel Pohla "Triller" UGALA

6.-12. Rea Lest "Mul oli nõbu" VABA LAVA

6.-12. Riina Maidre "Felicitas" THEATRUM

6.-12. Steffi Pähn "Between dreams and drowning" SÕLTUMATU TANTSU LAVA

6.-12. Ülle Lichtfeldt "Ilma sinuta" RAKVERE TEATER

Mehed:

1. Jarmo Reha "WhiteWash"

2.-3. Christopher Rajaveer "Linnade põletamine" EESTI DRAAMATEATER

2.-3. Indrek Taalmaa "Kauka jumal" VAT TEATER

4.-8. Aarne Soro "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" UGALA

4.-8. Jörgen Liik "Pigem ei" VON KRAHLI TEATER

4.-8. Mart Kangro "Enneminevik" KANUTI GILDI SAAL

4.-8. Märt Avandi "Anne lahkub Annelinnast" TARTU UUS TEATER

4.-8. Tõnn Lamp "Gorge Mastromase rituaalne tapmine" TALLINNA LINNATEATER

9.-13. Henrik Kalmet "Mul oli nõbu" VABA LAVA

9.-13. Juhan Ulfsak "Kas te olete oma kohaga rahul" KANUTI GILDI SAAL

9.-13. Priit Strandberg "Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu" THORS PRODUCTION

9.-13. Tambet Tuisk "Suur Siberimaa" EESTI DRAAMATEATER

9.-13. Ursel Tilk "Between dreams and drowning" SÕLTUMATU TANTSU LAVA

Ülal on kasutatud Herkko Labi tehtud fotot "Pigem ei" lavastusest ja see on pärit Von Krahli Teatri kodulehelt.

Teatrikuu tipud - NOVEMBER 2020

Oli see vast teatrikuu... pidevalt oli õhus oht, et jäetakse see või teine etendus kas näitleja haigestumise või eneseisolatsiooni tõttu ära. Nagu slaalom... või miks ka mitte laevasõit karide vahel. Minul läks õnneks. Esimesed lõivumaksed tulevad alles detsembris ja siis ka lükati esietendus vaid mõne päeva võrra edasi. Teisalt on olnud raske leida aega kirjutamiseks. Olen kirjutanud lõiguti tekste valmis, aga selline kummaline kuu oli, kus tööd oli tavalisest rohkem, doktorantuuris on tulnud teha kirjatöid ja käia tundides. Need nüüd lõpetati sellest nädalast ära, aga asemel on PÖFF. Kuna pressil on ligipääs ka muidu nendele filmidele, siis kestab see "igal-vabal-hetkel-filmide-vaatamine" veel vähemalt 6.detsembrini. Alles seejärel saab asuda siiani ootel olevaid teatritekste avaldama. Filmist muide on palju lihtsam kirjutada, vastutus on kuidagi väiksem ning olen võtnud neist kirjutamisel ka positsiooni, et ei tee taustauuringut, vaid kirjutan puhtalt puusalt. Seevastu teatrist kirjutades tunnen palju suuremat sundlust olla korralik ning kaaluda sõnu, mida eetrisse paiskan, et mitte mõjuda lahmivalt, ega pealiskaudselt. Sellest hoolimata tekib see pealiskaudsuse tunne ikkagi, sest kes jõuab lugeda maailmatu pikki ja lohisevaid tekste, kus oleks kõik detailideni kirjas... niigi kirjutan ilmselt pikemalt kui suurem osa teisi vaatlejaid ja peegeldajaid, kriitikutest rääkimata.

November oli teatri mõttes natukenegi normaalsem ühe kuu mahu mõttes (kui paar eelmist "rekord"kuud). Kuigi 13 lavastust (ja veel PÖFFil siiani nähtud 48 filmi kõrval + kuna kutsuti ka ühe startup firmade võistluse žüriisse, siis sai vaadatud ka u.60 pitchimisvideot, millest muide osa olid ka täitsa kunstilise väärtusega :)), ehk mõne jaoks terve aasta teatrisaak on ju ikkagi paras ports teatrit... Igatahes piisavalt paras, et sellest üks korralik kokkuvõte koostada ning parimad taaskord esile tuua. Omapoolse kindla soovituse annan kaasa neist 13st vaid 3-le ("suurimate teatrielamustena" siin kirjas), kuigi hinnangu 4- või 3+ said veel 5 elamust. Ühe korra sai isegi aplausi ajal püsti tõusta! See on pärast 9.septembri Lehman Brothersi esietendust teine kord sellel sügishooajal ja terve aasta jooksul siiani nähtud 137 erineva lavastuse etenduse kohta 5.kord. Detsembris on muide praeguse seisuga tulemas veel 11 teatrikülastust... ehk leiab nendele lisaks veel paar, et tuleks ilus 150 aasta lõpuks kokku :) No see pole eesmärk omaette, tuleb nagu tuleb... tore oleks kui teatrid saaks ikka edasi lahti olla ja mängida, mängida, mängida... 

November pakkus ka esimest korda võimaluse kohtuda TÜ VKA lavakooli 14.lennu näitlejatibudega. Selgelt on areng alles kõvasti käimas, sellepärast veel väga tõsiselt ei tahtnud ka neid võtta, kuigi nii mõnegi potentsiaal paistis juba tugevalt ära. Teisalt mäletan nii mitmetegi näitlejate esimest mängu, mil mõtlesin, et "appi, sellest küll näitlejat ei saa", aga nüüdseks on mõni selline suisa kõige lemmikumate seas! Näitlejad on oma arenguprotsessis terve elu... mõni jah, saavutab juba kooliajal teatava taseme, ent iga roll, iga lavastaja, iga partnerlus, iga iseenda sees peituvate tööriistade avastus teatris ja lugudes, arendab edasi. Nii on ka vanameistritega, kes enda arvates on kõike mänginud - kõike teinud... staatilisse mängugi mõni kukkunud... ikka võivad nad leida uusi nurki, uut inspiratsiooni, teistmoodi rõõmu mängust ja tõusta uutesse kõrgustesse... Ja põhimõtteliselt sama ju ka lavastajatega... See teeb ka minusuguse teatrijälgija vaatamised naudingulisemaks. Annab veel ühe tasandi juurde, milles liikuda teatrit uurides ja mõtestades. 

Kuid siin siis need möödunud teatrikuu parimad, kompaktselt ja lihtsalt tabelitesse treitud (ainus nähtud asjadest, mis siin ühessegi tippu ära ei mahtunud on Estonia "Operetikuningas Imre Kalman"... kuigi koreograafia, kostüümid ja muusikateatri suurepärased lauljad oleks võinud küll ära märkida.. Näe - märkisingi - just nüüdsama, siin sissejuhatuses😃):

SUURIM TEATRIELAMUS NOVEMBRIS

1. CARMEN - Paide Teater+Must Kast

2.-3. HEAD INIMESED - Vanemuine

2.-3. TALLINNVILLE - VAT Teater

(käin edasi-tagasi 2. ja 3. vahel, kumb oli parem... mõlemad väga erinevad, ent mõlemad tugevad eesti algupärandid!)

Carmenit soovitaks eelkõige selle ägeduse, hoo, energia, muusika, liikumise ja sigakõva ansamblimängu pärast!

Head inimesed on üks aasta tugevamaid uusi dramaturgiaid - tahaks seda lugeda, et kõigi nende tabavate ütluste ja terava dialoogi sees sügavamalt ja pikemalt mõnuleda. Samuti väga tugev trupp.

Tallinnville on midagi erilist, oma novellikogumliku ülesehitusega, ainult, et siin on kõik u.10 lugu tegelaste kaudu kuidagi seotud ning see teeb kogu asjast lõppude lõpuks üllatuslikult hoopis romaani kokku... väga tänapäevase ja innovaatilise romaani...

PARIM LAVASTAJA

1. PEETER VOLKONSKI - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. HELEN REKKOR - Tallinnville (VAT Teater)

3. AIN MÄEOTS - Head inimesed (Vanemuine)

4. KARL LAUMETS - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

Vürst rokib ja pungib kohe mõnuga! Rebel! 

Muide väike faktikild - sõna "Toreador" mõtles välja Bizet... tegelikult on see sõna Torero (härjavõitleja), aga kuna tal oli vaja nootide jaoks silpi vahele, nii sündiski "To-re-a-dor" :)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. LAURA NIILS - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. HENESSI SCHMIDT - Tallinnville (VAT Teater)

3. PIRET KRUMM - Tallinnville (VAT Teater)

4. ILO-ANN SAAREPERA - Valged põdrad (Ugala)

Milline leid on Laura Carmeniks - tõeline üllatus. Sellega mängib ta ennast palju laiema publiku kaardile, kui ta siiani on olnud. Noor ka ju alles... 

Mul on siiani õnnestunud näha mõni Carmeni ballett, 5 erinevat Carmeni ooperilavastust ja 5 erinevat filmitõlgendust. Viimases neist mängis nimiosa Beyonce: https://www.youtube.com/watch?v=0z5cylsz_IU 

Aga Laura on palju parem näitleja!

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. MARTIN MILL - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

2. AGO SOOTS - Tallinnville (VAT Teater)

3. MARGO TEDER - Tallinnville (VAT Teater)

4. KAAREL TARGO - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

PARIM NAISKÕRVAOSA NÄITLEJA

1. LAURA KALLE - Valged põdrad (Ugala)

2. LENA BARBARA LUHSE - Head inimesed (Vanemuine)

3. KÜLLIKI SALDRE - Head inimesed (Vanemuine)

4. LUULE KOMISSAROV - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

5. MARIKA BARABANŠTŠIKOVA - Head inimesed (Vanemuine)

6. HARRIET TOOMPERE - Keiserlik kokk (Eesti Draamateater)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. CHRISTOPHER RAJAVEER - Keiserlik kokk (Eesti Draamateater)

2. RIHO KÜTSAR - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. TANEL INGI - Valged põdrad (Ugala)

4. IVO UUKKIVI - Keiserlik kokk (Eesti Draamateater)

5. AARNE SORO - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

6. JÜRI LUMISTE - Head inimesed (Vanemuine)

PARIM NOORE (ALLA 30.A) NÄITLEJA ROLL

1. LAURA NIILS - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2.-3. LENA BARBARA LUHSE - Head inimesed (Vanemuine)

2.-3. CHRISTOPHER RAJAVEER - Keiserlik kokk (Eesti Draamateater)

4. HENESSI SCHMIDT - Tallinnville (VAT Teater)

5. ILO-ANN SAAREPERA - Valged põdrad (Ugala)

Üks fakt feel "Carmeni" kohta - helilooja Bizet suri kõigest 36-aastaselt (3 kuud peale esimest Carmeni esikat), paljud arvavad, et ka osaliselt sellepärast, et Carmen kukkus täiega läbi... Ent selle esmalavastuse kohta on vastakat informatsiooni. Armastatakse rääkida, kuidas esietendusel see välja vilistati, ent ometi mängiti seda 45 korda esmalavastuse teatri repertuaaris... kui see oleks "läbi kukkunud", siis poleks sellel nii suur menu olnud... Bizet elu ajal jõuti selle 3 kuu jooksul 33 korda Carmenit mängida. Aga kummaline seejuures on see, et Bizet ise oma elu jooksul ei käinud kordagi Hispaanias (ka ooper on tegelikult originaalis prantsuskeelne). Küll aga rändas seal palju ringi Carmeni-ooperi aluseks oleva novelli autor Prosper Merimee.

PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

1. KÜLLIKKI SALDRE - Head inimesed (Vanemuine)

2. LUULE KOMISSAROV - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. JÜRI LUMISTE - Head inimesed (Vanemuine)

4. KAIE MIHKELSON - Keiserlik kokk (Eesti Draamateater)

PARIM UUS NÄITLEJA (keda varem pole teatrilaval näinud)

1. MARIA VALK - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

2. SAAMUEL PILPAK - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. THEODOR TABOR - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

4. HENRI VAIKRE - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

5. JOHANNA VAIKSOO - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

(alles esmakohtumine mitmete selle kursuse tulevaste näitlejatega, seega veel väga kaugeleulatuvaid järeldusi ei tõmba)

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. CARMEN - Paide Teater+Must Kast

2. SHAKESPEARE - Improteater Impeerium

3. VALGED PÕDRAD - Ugala

4. TALLINNVILLE - VAT Teater

5. HEAD INIMESED - Vanemuine

Carmenis mängivad (kõik ainult väga head!): Laura Niils, Jaanika Tammaru, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski ja Karl Edgar Tammi. Muide tegelikult rohkem kui Carmenist, on see lugu hoopis don Jose'st (Kaarel Targo).

PARIM AUTORITEATER

HELEN REKKOR - Tallinnville (VAT Teater)

PARIM INDIE-TEATER

1. PAIDE TEATER+MUST KAST - Carmen

2. VAT TEATER - Tallinnville

3. VABA LAVA - Liustikud

4. IMPROTEATER IMPEERIUM - Shakespeare

5. VABA LAVA - Inimesed ja numbrid

Kas teadsid, et must kast (väikeste tähtedega) on küberneetikas mudel, millega ei püüta modelleerida objekti siseehitust ja tema sees toimuvaid protsesse, vaid ainult välismõjude (sisendite) ja reaktsioonide (väljundite) vahelist seost. Mõiste võttis kasutusele William Ross Ashby. Musta kasti kasutatakse näiteks biheiviorismis.

Aga seda, et Paides tegutses 1940ndate teises pooles teater nimega Narva Eesti Draamateater Paides... tegemist oligi Narvast Paidesse kolinud teatriga, kuid 1948ndast aastast (2 aastat enne teatri sulgemist) muudeti nimi lühemaks, ehk nagu praegu - Paide Teater.

PARIM MUUSIKA/TANTSU/EKSPERIMENTAALSE TEATRI LAVASTUS

1. CARMEN - Paide Teater+Must Kast

2. PEER GYNT - Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool

3. LIUSTIKUD - Vaba Lava

PARIM KOMÖÖDIA

1. CARMEN - Paide Teater+Must Kast

2. TALLINNVILLE - VAT Teater

3. SHAKESPEARE - Improteater Impeerium

PARIM KUNSTNIK

1. IIR HERMELIIN - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. KRISTJAN SUITS - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. KRISTJAN SUITS - Head inimesed (Vanemuine)

4. JAANIKA JÜRIS - Tallinnville (VAT Teater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. IIR HERMELIIN/MOONIKA LAUSVEE - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. KRISTJAN SUITS - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

PARIM GRIMM/SOENGUD

1. UGALA - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

2. PAIDE TEATER+MUST KAST - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. RENE LIIVAMÄGI - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

2. KAROLIN TAMM - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

3. VILLU KONRAD - Valged põdrad (Ugala)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILINE KUNSTNIK

LAURA ROMANOVA - Liustikud (Vaba Lava)

PARIM HELILOOJA (originaal)

1. SANDER MÖLDER - Tallinnville (VAT Teater)

2. DOMINYKAS DIGIMAS - Liustikud (Vaba Lava)

3. VALENTIN SILISENKO - FN (Fine5)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. ELE SONN(muusikajuht)/KAAREL KUUSK(kujundus) - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. VAIKO EPLIK - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. TALLINNVILLE - Sander Mölder (VAT Teater)

4. RIINA ROOSE - Osnap (Tallinna Linnateater)

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (mida varem pole kuulnud)

1. "CARMEN, ARMASTAN SIND!" - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. "SOLVEIGI IGATSUSLAUL" - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+ TÜ VKA lavakool)

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSULAVASTUSES

RENEE NÕMMIK - FN (Fine5)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS MITTE-TANTSULAVASTUSES

1. JAANIKA TAMMARU - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. RAUNO ZUBKO - Peer Gynt (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

3. SIRLI KRIIS-KALM - Osnap (Tallinna Linnateater)

TANTSIJA TANTSUETENDUSES

TIINA OLLESK - FN (Fine5)

RICHARD BELJOHIN - FN (Fine5)

TANTSIJA MITTE-TANTSUETENDUSES

1. SAAMUEL PILPAK - Carmen (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

2. SANDRA UUSBERG - Osnap (Tallinna Linnateater)

3. KRISTIIN RÄÄGEL - Osnap (Tallinna Linnateater)

4. LAURA NIILS - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

5. JAANIKA TAMMARU - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

6. BIRGIT LANDBERG - (Paide Teater+Must Kast)

7. MARIKA BARABANŠTŠIKOVA - Head inimesed (Vanemuine)

PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

1. KAAREL KUUSK - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

2. RIINA ROOSE+JAAK JÜRISSON - Osnap (Tallinna Linnateater)

3. TARVO KRALL - Shakespeare (Improteater Impeerium)

PARIMAD LAULUHÄÄLED TEATRILAVAL

1.-2. SANDRA UUSBERG - Osnap (Tallinna Linnateater)

1.-2. KAAREL TARGO - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

3. HELE KÕRVE - Osnap (Tallinna Linnateater)

4. LAURA NIILS - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

5. MIIKA PIHLAK - Perplex (TÜ VKA lavakool)

6. MART TOOME - Osnap (Tallinna Linnateater)

7. MAARIUS PÄRN - Shakespeare (Improteater Impeerium)

8. JOOSEP UUS - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

---

PROJEKTIKOOR REEDA TOOTSI JUHENDAMISEL - Liustikud (Vaba Lava)

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. MART KADASTIK(+lavastusdramaturg OTT KILUSK) - Head inimesed (Vanemuine)

2. HELEN REKKOR(+lavastusdramaturg MIHKEL SEEDER) - Tallinnville (VAT Teater)

3. PIRET JAAKS - Valged põdrad (Ugala)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESIMEST KORDA EESTI LAVAL

TEKLE KEVTARADZE - Liustikud (Vaba Lava)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

PEETER VOLKONSKI - Carmen (Paide Teater+Must Kast)

10 SUURIMAT TEATRIIME NOVEMBRI LAVADELT

1. Tallinnville'i liftistseen (VAT Teater)

2. Carmeni finaali visuaalne komm (Paide Teater+Must Kast)

3. Nugadeloopimine Carmeni pihta (Paide Teater+Must Kast)

4. Tallinnville'i Chatboxi AI-Richardi ja Mirjami kõne finaalis (VAT Teater)

5. Valgete põtrade "Ärme kellelegi juustu-kiirmakaronidest räägi!" (Ugala)

6. Nööbid lendavad igasse ilmakaarde kui Heade inimeste Nina(Lena Barbara Luhse) kirglikuks muutub (Vanemuine)

7. Aarne Soro ühe sõraga "papp/saatan" - keset etendust aplaus (Ugala+Vanemuine+TÜ VKA lavakool)

8. "Nähtamatu inimene" Inimestes ja numbrites (Vaba Lava)

9. Akrobaatilised kombinatsioonid Carmeni ja ta kambaga (Paide Teater+Must Kast)

10. Osnap följeton, kus harakiri teevad Hong Kongi rongi pingpongi-mängijad (Tallinna Linnateater)

(Üleval kasutatud foto on pärit novembri nr.1 teatrielamusest ja selle foto autor on Gabriela Urm.)

Undergods/Alljumalad (UK-Belgia-Eesti-Serbia-Rootsi 2020) - 22.film PÖFFil

Režissöör ja stsenaariumi autor: Chino Moya

Olulisemad näitlejad: Géza Röhrig, Kate Dickie, Jan Bijvoet, Katariina Unt

IMDB hinnang: 6,9 (hetkel 29 hääletajat)

Minu hinnang: 6,5

Kahtlaselt tuttavates, kuigi digitaalselt moonutatud kohtades liigutakse selles briti düstoopias... Kokku segatud mitmes kohas ja ajaliinis toimuvad tegevused ja mis parajasti ekraanil on "jutustus" ning mis "tegelikkus", selles peab pidevalt kahtlema. Sellepärast ka üheseletuslikult kogu seda mitmekihilist teost kokku võtta on pagana keeruline. 

Mõnikord ja väga harva juhtub nii, et kõigest arusaamiseks oleks vaja filmi vähemalt paar korda vaadata. Siin on küll kõik puzzletükid ka ühe korra vaatamisega peos ning väiksemaid lugusid rohkem kui tavaliselt ühes suurfilmis, aga neid kokkupaigutades jääb mõne koha pealt jänni (näiteks isa jutustus tütrele... kus see lõppude lõpuks lõppes või jäigi õhku? Või ikkagi märkamata... sest mitmed asjad, mis loos edasi voolasid, olid juba enne isa jutustuse algust ekraanil jooksnud... või sulandus see kõik üheks mingi mõtte kaudu, millest siinkirjutaja lihtsalt selle korravaatamisega aru ei saanud?) Sellepärast kaldun ka arvama, et teistkordse vaatamise järel saaks see film veelgi parema hinnangu.

Ent korra vaadanuna, mis sealt pihku jäi, et näiteks üldse ka teist korda vaadata?

Palju jõhkruseid, mis meie praeguse maailma kulgu arvestades võib täiesti usutavalt sellise maailmani välja viia... Vast sellepärast ongi vastukaaluks tekkinud nähtused, nagu veganlus... Või miks me peame väsimatult ja väga kõva häälega peame rääkima perevägivallast! Aga sealt edasi viivad juba mõtted üldse laiematele ühiskondlikele protsessidele... Näiteks miks tekivad maskidevastased rühmitused ajal, mil jah, tõesti pole veel tõestatud, et neist mingit tolku oleks, aga samas miks ei võiks ka lihtsalt austada teiste inimeste usku (pole ju tõestatud ka teaduslikult jumala olemasolu, ega ka paljusid muid olulisi inimeste uskumusi) ja lihtsalt heatahtlikult neid kanda, kui see ühele ja väga suurele ühiskonnagrupile rahuldust pakub. Kasvõi viisakusest. Inimesed massidena on egomaniakid ja näevad ainult iseenda nabani, mitte ainult emotsionaalselt debiilikud vaid ka sõna otseses mõttes rumalad. Igakord pole see alati mitte lammastena kaasaminek ja uskumine kõike, mida Sinule pähe aetakse, mõnikord tuleb lihtsalt ennast painutada natuke, et kõigil oleks hea. Ent ka indiviidi tasandile viies sama lugu näiteks koduses majapidamises, kui ühel on külm ja teisel palav, siis ei hoita akent lahti. See kellel on palav võtab riideid vähemaks, käib külma duši all. See kellel on külm paneb küll paksemalt riidesse/kuumas vannis ja kui tal hakkab soojem, ehk jõutakse siis võrdsema tundeni ning vaadatakse sealt edasi... nii lihtne see ongi. Elementaarne viisakus.

Siin filmis "astutakse" läbi mitmetest kodudest ja inimsuhetest. Esimeses neist näiteks on olukord, kus elavad mees ja naine ning üks sõber tuleb ja jääb pisut pikemaks. Naist see ei häiri, aga meest küll... Võõras mees tema kodus ja kudrutab veel tema naisega lõbusalt ning nõuab lõbu ja pidu... Lükkab ju kopsu üle maksa... aga kas ta rahulikult räägib oma naisega. kus kohast king pigistab ja mis teda ärritab - ei, ta läheb lihtsalt endast välja, sest mis õigusega keegi nõmetseb ja veel tema kodus...selleks pole vaja mingeid "seletusi"... Ühes hilisemas kodus elavad naine ja mees ning järsku ilmub välja "zombilaadne toode", kes kunagi oli naise abikaasa või armastatu, ent kuna naine arvas, et too on surnud, siis tekkis uus elukaaslane... Mees üritab mõista, aga naine asub tööle ex-i taasinimeseks muutmiseks. Kuidas Sa seda kõrvalt vaatad - mis on selle lõplik tulemus? Võtab kukalt sügama küll, aga inimesed lähevad sellepärast lihtsalt teise inimese peale endast välja ja lõpuks, nagu ka filmis selgelt mõista antakse - kaotavad mõlemad.

Ja siis kogu see laibakorje ning mis neist surnutest saab... rääkimata kogu tehasest, kus neid laipasid töödeldakse... Kogu kombinaadisüsteem... Rõve, aga kindlate allusioonidega praegusesse ühiskonda... Lisaks veel kogu selle rõveduse keskel väga markantseks ja karikatuurseks moondunud ja moonutatud meie oma Katariina Unt - vägesid juhatamas :)

Selles on veel teatav ports rahulolu, et Katariina kui eesti näitleja mängib filmis koos selliste suurte maailmalemmikutega, nagu Kate Dickie (Šoti teatrinäitleja, kes aktiivselt tegutseb ka kurtide teatriga, aga on osalenud näiteks telesarjas "Troonide mäng" ja teeb täiesti vapustava rolli ka meie kinodes näidatud filmis "The Witch") ja Geza Röhrig (ilmselt sai laiemalt tuttavaks parima võõrkeelse Oscari võitnud filmi "Sauli poeg" peaosas). 

Film on üllatustetihe, sest kunagi ei tea, kuhu lugu järgmiseks viib või hüppab või millega mõni pisematest lugudes seal sees otsa saab ning tõesti see moonutatud lasnamägi, mis mõnedes stseenide vastu vaatab on ühtviisi õõvastav ja toetab ka mõttevoolu a la "sinna oleme siis teel". Kõigele lisaks väga stiilne heliriba, mis nagu moonutatud elektroonilise 80ndate muusikana muutuks justkui hoopis tulevikumuusikaks? 

Tuleb vist juba kogu selle siinse "filmi mõtetes taaskülastamise" tulemusel hakata oma hinnangut kergitama ja tõesti - veelkord seda vaatama :)

The man who sold his skin/Mees kes müüs oma naha (Tuneesia-Prantsuse-Belgia-Saksa-Rootsi 2020) - 21.film PÖFFil

Režissöör ja stsenaariumi autor: Kaouther Ben Hania

Olulisemad näitlejad: Yahya Mahayni, Monica Bellucci, Dea Liane, Koen De Bouw

IMDB hinnang: 7,7 (hetkel 55 hääletajat)

Minu hinnang: 8,5

Veneetsia filmifestivali Horisondi programmi parima meesnäitleja auhinnavõitja (Yahya Mahayani). Tuneesia parima filmina tänavune esindaja rahvusvahelise Oscari võistlustules.

Babahhh... see on kohe midagi eriliselt head, kui lähed filmi vaatama ilma suuremate ootusteta ning avastad keset filmi, et oled niimoodi selles sees, et pole arugi saanud, et pool filmi juba möödas ja ise muudkui sööd nagu peost ja ahmid kõike seda endasse, mida filmitegijatel läbi ekraani pakkuda on! "Mees kes müüs oma naha" pakkus just sellise üllatuse!

Valisin filmi vaatamiseks peamiselt vaid sellepärast, et Tuneesia selle nüüd, Pöffi kava mõistes viimasel hetkel otsustas Oscaritele saata. Ei teadnud midagi selle sisust, ega polnud kuulnud meespeaosa mängijale osutatud üleilmsest kriitikute kiidulaulust. Isegi seda ei teadnud, et Monica Belucci filmis kaasa teeb... rääkimata sellest üllatavaid pöördeid täis süžeest ning harukordsest kriitikutele ja tavavaatajatele ühiselt sobivast kunstilisest ja sisulisest tasemest... Film lõi tõesti heas mõttes pahviks! Palun veel selliseid filme!

Paraku PÖFFi raames seda ilmselt rohkem ei näidatagi, ent kui kusagil kunagi on võimalus vaadata, siis kindlasti soovitan ja kahe käega! Kui käesoleva PÖFFi parima filmi tiitlile minu jaoks konkureerivad Florian Zelleri "Isa", Peeter Simmi "Vee peal" ja Chloe Zhao "Nomadland", siis see tugev kolmik sai ühe ropsuga laualt pühitud ja "uus kunn" on filmiriigis! Ühtlasi terve filmiaasta kindel TOP5 ja üldse parim film, mis sellel aastal siiani just kinoekraanilt nähtud!

Tegemist suure rahvusvahelise koostööfilmiga ning kuigi ma usun, et Oscarid annavad sellele siiski disklahvi, kuna film oli suuremas osas ingliskeelne, aga kui ta üle noatera ikkagi sisse jääb ja mõõdetakse sõnad üle, kumba rohkem, kas araabia ja prantsuse või inglise keelt ning esimesed kaks võtavad näiteks 50,1%ga võidu, siis oleneb juba žüriist, kas nad hindavad filmi tegelikku sisu ja taset või lähevad ikkagi seda rada, et liiga suure ingliskeelse mahu pärast "vaadatakse mööda", aga tundub, et taanlaste alkoholismi propageeriv "Järgmine ring" on saamas selles kategoorias endale korraliku konkurendi (minu meeldis igatahes Tuneesia film veelgi rohekem)! Nagu ka PÖFFi saalis publiku pidevatest häälekatest reaktsioonidest sai aimata - see film ja selle üllatused lähevad rahvale täiega peale!

Okei, katsume kiidulaulule pisut tausta ka anda...

Lugu ise viib meid kunstimaailma ja on saanud tõuke päriselt ühe neo-kontseptuaalse ja tihti šokeerimise peale välja mineva Belgia kunstniku Wim Delvoye ühe elava mehe kehale tehtud kunstiteosest. "Ben" müüdi maha (oli vist 2011.aastal, kui mälu ei peta - filmi lõpus on selle kohta info tiitrites) kõrge hinna eest kunstioksjonil. Filmis on muide ka ekraanil Delvoye enda kunsti näha riivamisi, sest kaamera liigub näitusesaalides rohkem kui korra! Ehk siis maailmakuulus eurooplasest kunstnik tätoveerib ühe Süüria mehe seljale "Shengeni viisa"... Ostab ta endale niiöelda lõuendiks... vastutasuks saab "lõuend" palju raha ning uue passi, millega tal on võimalik Liibanonist (kuhu ta olude sunnil filmi alguses kohe põgeneb) Euroopasse "kunstinäitustele" eksponaadiks reisida ning ühtlasi kõigepealt oma armastatuga samasse Belgia linna... Naisega, kes paraku on teise mehega abiellunud... Ja see on alles algus...

Filmis on teemasid ja dilemmasid hunnikute kaupa... Kui puudutada jäämäe tippu, siis tooks välja moraaliküsimused, ehk kas inimest saab niimoodi objektistada... kuna tegemist on lepingulise suhtega, siis omamoodi orjastada... Aga kui inimene ise sellega vägagi nõus on, kas see on siis üldse ebamoraalne? Sisse on toodud ka poliitiline tasand, ehk kui tegemist on niiöelda süürlasega Euroopas, siis automaatselt peetakse teda "pagulaseks"... olgugi, et antud juhul inimese enda tasandil tuli ta Euroopasse hoopis teiste tagamõtetega kui sõja eest pakku... Ja need ei ole mitte eurooplased, kes teda pagulaseks peavad, vaid eelkõige kohalikud süürlased... Ja sellega, et ta end eksponeerib ennast ning veel Shengeni viisaga - see käib juba hoopis nende "au pihta"... nemad näevad "taaskordset süürlase ärakasutamist ja alandamist"... Samal ajal kui koduste suhtumine muutub (sellest saame aimu läbi skype-vestluste emaga), sest kui alguses ollakse segaduses, et miks ta ikkagi läks ja mille ebamoraalsega ta seal kaugel euroopas tegeleb, siis Süürias alanud sõda muudab ka suhtumise...

Aga kuna loo lähtekohaks on teise maailma otsa oma armastatule järele sõitmine ning justkui lootusetud katsed naist endale võita, siis nende moraali ja kunstiküsimustest vaatet tähtsamakski tõuseb ikka hoopis armastus! Milleks kõigeks me selle nimel valmis ei ole! Nagu näha, siis kasvõi oma naha maha müüma! :)

Teatavate kunstitemaatilste sidususte tõttu tõi meelde mõne aasta taguse rootslaste võõrkeelse Oscari nomineringu pälvinud filmi "The Square" ("Ruut"), aga siin viiakse kõik veelgi sügavamale, veelgi inimeselähedasemalt ja mitmekihilisemalt, seega võrdlus on küll ilmne, ent filmidena on need ikka kaks täiest omaette lugusid jutustavad ning hoopis erinevate rõhuasetuste ning teemadega.

Ja tagatipuks veel korraliku puäntide ketiga - ootamatuse otsa ootamatusega keerutav lõpp. Ja oleme ausad, kui juba lõpp on hea, siis ainuüks sellepärast on ka kogu film täitsa tasemel... ent siin oli ka see teekond sinna lõpuni priima!

Yahya Mahayni ongi kõiki oma auhindasid ja kiitmist väärt. Lisaks aitab siin kaasa korralik annus ekraanikarismat... see mees saab sellest rollist endale filmimaailmas tiivad, küll me veel kõik näeme!  Omalaadse mängukeelega, natuke nagu flegma ja pohhuistlik, teisalt ei mõju uimase, ega ülejalamänguna, otse vastupidi, kõik on viimseni paigas ja kalkuleeritud. Naised on kindlasti juba niisama müüdud nii välimuse kui tegelase allaandmatu armastuse eest võitluse pärast, aga tema mängus on tõesti mingit uut värskust. Ometi ei mõju karikatuurselt, ega grammigi mitteusutavalt. Seal kõrval lummavate ("Husky"-) silmadega Dea Liane, kes igas kaadris annab mõista, et ka tema meest armastab, aga seal tulevad (ilmselt) mängu nii usust tingitud piirid kui ka tegelikult sõna otseses mõtte mehes pettumine... ning sellepärast on tal ka raske armastatule armastusega vastata ning oma abikaasa maha jätta. Dea on nii-nii ilus, et isegi (omal ajal muuhulgas "Malenaga" paljude mehepoegade päevaunistusse mänginud) kõrval seksapiili pritsiv Monica Belucci kahvatub... Ent eks muidugi ka Monica-taseme staar annab omad värvid kogu loole juurde... siin tegelikult kõrvalisemas rollis - suure kunstniku kõike suutva ja korraldava assistendina. 

Muide siin on ka 2020.aasta üks parimaid filmimuusikaid! Autoriks (2015.aastal isegi Cesar'i võitnud) Amin Bouhafa.

Režissöör on ise ka loo autoriks ja kuigi nimest - Kaouther Ben Hania, võiks arvata, et tegemist on mehega, siis ei - see on tuneeslanna, kes siin oma teise täispika mängufilmiga loorbreid niidab. Muide ka juba tema esimene valiti Cannes'i filmifestivalile Un certain regard valikusse.

Uskumatu, millised pärlid kõik on PÖFFi kavas peidus, tuleb nad ainult üles leida!

Hüvasti, NSVL!/Goodbye Soviet Union (Eesti-Soome 2020) - 20.film PÖFFil

Režissöör ja stsenaariumi autor: Lauri Randla

Olulisemad näitlejad: Niklas Kouzmitchev, Nika Savolainen, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Anne Reemann, Piret Krumm

IMDB hinnang: 7,3 (hetkel hääletajaid 77)

Minu hinnang: 7,5

Tegemist on režissööri debüütfilmiga.

Film räägib hoogsas ja humoorikas vormis sellisest huvitavast rahvast, nagu ingerlased, läbi ühe perekonna ja selle liikmete katsumuste, kodu ja enda koha otsingutel, nii otseses kui kaudses mõttes. On ju ingerlasi nii Eestis, Soomes kui ka Venemaal ja ühtlasi kuuluvad nad kõikjale ning mitte ühtegi neist kolmest riigist. Tõi ehedalt siinkirjutajalegi lapsepõlve meelde, kui nõuka ajal sai emaga Soome kolitud ja seal tegelikult "venkuks" (täpsemalt näiteks mõned kooli- ja klassikaaslased kasutasid sõnu "saatanan ryssä") kutsuti, sest toona oli ju see riik kus kohast Soome saabusime kõik üks suur "Nõukogude Liit". Kuigi kolisime sinna päriseks, siis ise teadvustasin end ikkagi tugevalt eestlasena ja olingi Soomes nagu "külas", mis siis sellest, et seal olid nii ema, vend kui ka kodu. Soome jäigi kodumaaks 8 aastat (hiljem sama kaua, aga juba täiskasvanuna sai elatud ka Rootsis, ent siis "eestlasena", sest ka NL oli sinna kolimise ajaks juba ammu lagunenud).

Filmis jälgime eeskätt ühe varateismelise poisi eluvintsutusi. Alguses küll beebina, aga suurema osa siiski nõukogude pioneerina. Lugu oma tõsisemad teemad patsutab ilusti korralikult lõbusa pealispinna alla ja seega mõjub vaadates kõvasti komöödia poole kaldu, andes hoogu juurde väga põnevalt dünaamilise ja fantaasirikka kaameratööga (operaatoriks Elen Lotman), aga seda kohatut kohatunaolekut loomulikult ei varjata - nii teevad peategelase elu kibedaks ühest küljest nii eestlased samas ei kuulu ka päriselt venelaste sekka. Õnneks viib saatus (tegelikult ringiga) kokku tšetšeenidega, kes samuti päriselt siin "kodus" ei ole ja nõnda leitakse nii kodu kui sõbrad. Kõik otse loomulikult ei lähe ka siis lepase reega. Elu on ju ikka raskuseid täis ja teistel inimestel on omad egod tähtsamad ja nõnda need "põrkumised" muudkui leiavadki aset... ka päris elus, mida ju ka kontsentreeritult ja konserveeritult filmikunst peegeldab. 

Film on mõnusalt värviline ja baseerub ka auteuri enda lapsepõlvel... eks lapsepõlved ongi ju "värvilisemad" kui hetke argipäev :) See aeg, mida filmis elatakse on ühtlasi nõukaaja lõpp, ehk lääs oma uute tuulte ja leninikummardamise lõpuga pressib juba kõvasti peale. Eks need murrangulised ajastud ole veel need kõige põnevamad ja muudatusterohkemad.

Film puudutab veel mitmeid ja mitmeid teemasid, mis just tollel ajastule olid omased. Nagu näiteks KGB, sõjaväest pääsemiseks endale viga tegemine, suletud piirkonnad oma tõkkepuudega, vanem läheb läände tööle ning vanavanemad peavad last/lapsi kasvatama. Ja muidugi kui see vanem sealt siis kodumaale küll tuleb, toob ta kõikvõimalikku võõramaa värvilist ja maitsvat nänni - ka poisist saab hetkega koolis populaarne (seegi tuli oma lapsepõlvest meelde). Ja kogu see Glasnost ning eesti iseseisvumine... Kiire montaaž ja hoogne ja tuttavates teemadest hoolimata üllatusi täis süžee hoiab pidevalt filmi värske ja kaasatõmbavana.

Head tööd teevad ka näitlejad. Mitmekeelsed poiss ja ema, ehk vastavalt Niklas Kouzmitšev ja Nika Savolainen. Niklase jaoks esimene filmiroll, aga Nika on Soomes juba tuttav nägu... tihedamalt seal vast just vene tüdrukuid mängiv näitlejanna. Kuid muidugi erilist huvi pakkusid meie omad näitlejad. Vanaema ja vanaisana täiesti segast keelt (ja teksti) suust ajavad Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja on erilised karikatuursed pärlid! Sahmerdavad nii omavahel kui ka tütart ja lapselast kantseldades. Onu Koljana lahedalt ja stiilselt vast isegi rohkem 70ndate ajastulike vuntsidega vahva väikse sutsaka teeb sisse ka Pääru Oja - eriti nemad kolmekesi koos Ülle ja Tõnuga annavad igati ühe ja sama perekonna mõõdu välja :) Jekaterina Novosjolova on nii filmigeeniline! No eks teised (eriti Pääru) ka, aga filmikaamera armastab teda veel kuidagi eriliselt. Selge diktsioon laseb nii kergelt tema (venekeelsest) tekstist aru saada ja see hääl ise on samaaegselt terav nuga, aga ka sulavaha. Pisikestes kõrvalrollides saab muide siin nautida mitmeid meie Vene Teatri lemmikuid - Tatjana Manevskaja, Jekaterina Kordas (ka lõbusalt karikatuurne sutsakas), Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev ja Aleksandr Okunjev näiteks jäid oma lõikudega ühel või teisel põhjusel silma. Aga hulgaliselt pisirolle on ka eesti teatrite näitlejatelt. Mõned, kuigi roll on tõesti vaid tibatilluke, teevad lausa fantastiliselt head pisirollid. Luule Komissarov näiteks kiiritusarstina või Sten Karpov tähtsa Tšetšeeni ohvitserina (peategelase sõprade isa), Nils Mattias Steinberg korravalvurina ja eriti-eriti ajastuliku soengu ning hooliva suhtumisega Piret Krumm ning tõeline nii selle kui ka Pöffil näidatava "Vee peal" filmide pisirollide meisterliku karakteriseerimisoskusega Anne Reemann! Anne sotsiaaltöötajana on nii ehe, samas ka karikatuurne - täiesti fenomenaalne kombinatsioon, mis panebki selle karakteri elama ja väiksest mahust hoolimata meelde jääma!

Film siiski suuremas osas ei ole eesti keeles, vaid jutustaja (Tarmo Männard), hoiab seal vahel eestikeelset joont. Palju on nii vene- kui ka soome keeles... pani mõtlema, et kui vahepeal ei saanud aru, mida näiteks Ülle Kaljuste tegelane ütleb, kas see on tingitud sellest, et näitleja läks mänguga nii hoogu, et see tekst muutus segaseks või siis ütles ta midagi täiesti arusaamatus ingerlaste murrakus... Aga ega siin filmis iga sõna arusaamine polegi tähtis, eriti just nendel hetkedel kui sellised kohad ilmnevad, siis on ka seda muud sehkendamist nii palju, et nagunii saab kõigest aru, mida tahetakse öelda.

Muusikavalikus mixitakse Anne Veskit nii eesti kui vene keeles ja Alla Pugatšova Miljon punast roosi... ei pannud tähele, aga oleks ju võinud ka Katri Helena või Arja Koriseva sinna kolmandaks sisse segada, oleks kompott olnud täiuslik :) Lõpuks ei saada ka JMKE "Tere Perestroika"ta (veel üks isiklik mälestus tõusis esile - kui Soomes elades see kunagi sealsetesse edetabelitesse tõusis - oli uhke tunne küll- ikkagi eesti keeles ja midagi, mis ka nendele "minu rahvust vihkavatele" koolikiusajatele meeldib- ja neil puuduvad ka vastuväited või õigustused, sest ametlikku edetabelit mängiti kõigile raadios ette... kuigi laul ise minule tollel ajal väga ei meeldinudki).

Kas see film nüüd selline kultusfilm kunagi on, nagu suured ja armastatud vanad-head eesti filmid, eks seda näitab aeg... Ise vaevalt, et teist korda enam kunagi vaatan. Samas ühe õhtu meelelahutuseks väga tore ja energiliselt hoogne - lõbus, aga tõsine ka, nostalgiline, ent samas väga modernse pildikeelega. Päris huvitav oleks teada, kuidas venelased ja soomlased seda filmi vaatavad - mida nemad siit üles nopivad või tähtsaks peavad. Teema on kahtlemata selline, mida saaks ja võiks ka teiste vaatenurkade alt uurida, ent samas võiks vabalt tulla kunagi ka samas stiilis järg "Ingerlaste uskumatud seiklused iseseisva Eestiga toimetulekul". Kuigi jah, Koivisto kutsus nad ju ära Soome...

Ammonite/Fossiil (UK 2020) - 19.film PÖFFil

Režissöör ja stsenarist: Francis Lee

Olulisemad näitlejad: Kate Winslet, Saoirse Ronan, Gemma Jones, Fiona Shaw, Alec Secareanu, James McArdle

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel hääletajaid 740)

Minu hinnang: 7,0

Film osales ka Toronto filmifestivalil ja juba ennustatakse Winsletile naispeaosa oscarinominatsiooni.

PÖFFil on kaks suure kaliibriga staaride ja tegijate 1800ndatesse viivat naistevahelist armastulugu. Teisest, ehk "Teistugune maailm" kirjutasin juba siin. 

Elame 1840ndate briti rannikuäärses, maalilises väikelinnas, kus meri toob tuultega kargust nii kivide sillutatud tänavatele kui ka inimeste südametesse... aga aitab tekitada kividesse fossiilidel. Kes ei tea või ei mäleta, kuidas tekivad fossiilid, siis siin on päris hea-lihtne seletus.

Selles linnakeses tegutseb ka suurlinna melu eest paos üks naisteadlane, kes omal ajal müüs ühe oma leitud dinosauruse fossiili Briti Muuseumile Londonisse. Naisteadlaseid teadupärast toona väga tõsiselt ei võetud, aga see naine siin on saanud tunnustust ja teatavat kuulsust. Nõnda saabub ta uksele ühel päeval sama ala meesteadlane. Alguses soovides ise õppida meistrilt, ent üsna pea tuleb tal lahkuda pikemale tööreisile ja palub oma juhendajal pühendada oma naist fossiilide otsimise saladustesse... Siit saab alguse nende naiste vahele aegamisi tekkiv ja üha süvenev armulugu...

Suuremas osas hallides ja kivistes toonides, tuuline ja karge, on filmi armulugugi alguses külmavõitu. Jõudes siiski korraliku lesbipornoni välja. Olevat olnud Kate Winsleti tuline soov, et seda filmis nii (porno)graafiliselt näidataks... kuigi tegemist tõesti vaid ühe stseeniga, mis näiteks võrreldes "Sinine on kõige kurvem värv" filmi 9 minutilise naistevahelise seksiga on ju kõigest köömes...

Režissöör Francis Lee alustas oma filmikarjääri telesarjade näitlejana, millest liikus edasi lühifilmidetegijaks. Tegi 1 dokfilmi, aga saavutas laiema tuntuse oma esimese täispika mängufilmiga "God's own country", mis rääkis kahe mehe vahelisest armastusest, ehk omalaadne briti vaste "Brokeback mountain"ile. Nüüd, Lee teises täispikas mängufilmis, on niiöelda kord naiste käes... Ta kasutab ka mitmeid samasid näitlejaid, nagu näiteks Gemma Jones ja rumeeniast avastatud Alec Secareanu (kes küll enne Lee'ga koostööd jõudis juba mängida ka samas filmis Harvey Keitel'iga).

Nüüd, aga sai Lee oscarivõitja ja 4-kordse oscarinominendi oma paati kehastama kaht naispeaosa, see räägib selle esimese filmi tasemest ja kuidas ka suured staarid suhtuvad režissööri potentsiaali. Võibolla mõningal määral tänu eelmisele filmile ja kindlasti just Kate'ile ja Saoirse'le, ootasin ka mina filmilt midagi enamat. Kogu protsess ja suhte tekkimine ning areng mõjus õige pisut lihtsuse mõtte lati alt minekuna. Kuigi ajastu ja samuti loorbereid vääriv kostüümikunst tõstsid filmi väärtust. Ja no ega näitlejatele midagi ette heita ju ka saa... Kuigi kui keerutatakse üles ootuseid, siis juba vaatama asudes ootad ka ei-tea-mida... Kate'i läbi tugevuse ja madala ning tavalisest ehk vaid tõesti õrna konnotatsiooniga jõulisus on väga peen häälestus just sellele rollile. Vastas teine meister, Saoirse näol, kes vastupidi, keerab grammivõrra naiselikkust oma tooni juurde... Suurepärane kokkumäng, aga ka mõlema puhul oma rolli ülesehitus. Kui see minu teha oleks, siis tegelikult oscarit ega isegi nominatsiooni ma kummalegi ei annaks, ent ei imestaks ka kui Kate tõesti nomineeritakse sellel kummalisel ja kaht kopsu köhival (pandeemia-... köh-köh filmi)aastal.

Kuid me peame midagi paljastamata mainima ära ka filmi lõpu.... Nimelt JUST nii lõpetatakse üks film, kui tahta, et vaatajatel oleks mille üle arutleda... Mõistatada, et kuidas ikkagi läheb sealt edasi... Ei, kahtlemata ei saanud sellest lemmikfilmi, ega isegi mitte lemmikute lesbifilmide (Carol, Sinine on kõige kurvem värv jt) klubikaaslast, isegi see eelmainitud teine samas teemas ja ajastus kulgev PÖFFi film oli minu arvates tugevam, aga sellest hoolimata on filmil omad tugevad väärtused ning kuigi kohati kiskus ka igavaks, korvas see lõpp ja head (lemmik)näitlejad väga palju. Filmis osaleb ka Fiona Shaw, keda on tänavusel PÖFFil võimalus näha ka filmis "Sugulased"... aga tema tegelanegi oli just huvitava nurga alt küsimusitekitav - kas ta oli Kate'i tegelase ex? Miks too temasse tugeva reservatsiooniga suhtus? See andis võimaluse enda teooriatele ja kogupildist mõnede tükkide puudumisega huvitavust ja mõttetegevust juurde. Absoluutset tõde ei tea, aga ometi saab enda oma looks nende jagatud tükkidega kokku siduda... Ja paratamatu romantikuna, arvan-usun-loodan, et see lõpp oli siiski õnnelik!

Ise armunud olles ei näe me alati teise silmade läbi... tahame loomulikult head, aga see võib olla hea vaid iseenda jaoks. Peaasi on siiski tegutseda, sest lõppude lõpuks on just teod need, (mitte sõnad) mis näitavad tegelikku armastust, tekitavad selle PÄRIS tunde teises. Ja kui on armastus, on ka piisavalt tahet leida lahendusi. Lihtne elutõde, mille jõul just nimelt seda lõppu õnnelikuna tõlgendangi...

Tänapäeval peaks olema see normaalne kui 2 täiskasvanud inimest tahtes teineteisega koos elada, teineteist armastada ja kasvõi abielluda, olenemata sugupoolest, saaksid seda ka teha. Nii on see paljudes normaalse suhtumisega demokraatlikes riikides. See on tegelikult üks olulisemaid samme ühiskonnana näidata, et me tahame lisaks enda heaolule ka teistele inimestele head. Lisaks sugupoolele ja sellega kaasnevale seksuaalsele sättumusele ka näiteks kehavärvile ei saa inimesed ise midagi parata. Sellepärast ei ole ka kellelgi teisel inimesel õigust nende asjade üle otsustada negatiivselt, kellegi õiguseid piirates. See on ebainimlik, ennast kellestki teisest kõrgemaks pidamine. Kui seksuaalne sättumus on paratamatus, siis jumala-sündroom on psüühiline haigus. Õnneks siin filmis ei käsitleta seda ühiskondlikku julma poolt muul viisil, kui elamiseks vajalike sundlike valikutega. Kuid üldisemas plaanis on seegi julm, et nii tuli ja paljude meelest tuleks ka praegu veel asju korraldada - salaja, varjatult, tehes inimesi õnnetumaks ja andes teistele justkui õiguse neid sellisesse olukorda sundida. Sellised filmid on siiski lõppkokkuvõttes väga vajalikud, näitamaks, et see on täiesti normaalne, kui näiteks 2 naist teineteist armastavad. See ei puuduta mitte kedagi teist peale nende enda ja pigem jätab ära ebavajalikud haigekstegemised, mis tulenevad varjamistest ja armastuseta olustikust pealesunnitud suhetest.