Ranevskaja ütleb esimeses vaatuses sõnad: "Siin on kõik nii igavad inimesed ja räägivad mõttetut juttu"... See oli nagu paha oomen järgnevale ja ühtlasi kirjeldus, mis kuvabki minu arvamust terviku kohta...
Enne Kirsiaia maharaiumise juurde asumist, pean ma ütlema, et ma üldsegi ei mõista Tallinna Linnateatri selle hooaja repertuaarikoostamise põhimõtteid. Klassika - okei... see on vägagi teretulnud, aga miks selline klassika, mida on hiljuti just Eesti teatrites tehtud... kui nii palju klassikat on meil lavastamata ja veelgi rohkem dramatiseerimata? Mõni aasta tagasi alles lavastas Toompere Draamateatris Kirsiaia... okei, too oli toodud rohkem tänapäeva, aga samuti rõhutatult Tšehhovlikult "komöödia" võtmes. Järgmiseks on Linnateatris tulemas Strindbergi "Preili Julie", mida alles eelmisel aastal mängiti Roman Baskini lavastatuna ja väga vingete peaosadega Kersti Heinloolt ja Andres Mäharilt... miks juba-nüüd-kohe uuesti? Suure klassika-austajana loodan siiski ja isegi väga, et Strindbergi klassikalist versiooni muudetakse või töödeldakse ümber või tehakse seda mingis täiesti erilaadses tehnikas või võtmes (Laura Jaanholdil on ikka mitmeid trikke varrukas peidus olnud), sest lihtsalt see eelmine "Preili Julie" on ju rahval veel väga eredalt meeles... Ja pärast Preili Julie't tuleb Uusbergi lavastatuna Gorki "Põhjas", mida mõni aasta tagasi mängiti Titovi lavastusena Ugalas... Okei, mis ma üldse siin soiun, ei pea ju vaatama kui ei taha... Aga kõik 3 lavastajat - Elmo Nüganen, Laura Jaanhold ja Uku Uusberg on minu suured lemmikud ning seega vähemalt saab loota isikupäraseid ja läbimõeldud ning erilisi lavastusi... Ent nüüd on see esimene neist kolmest linnukesest puurist väljas... ja pean tunnistama, et olen natuke pettunud...
Nüganen on toonud Kirsiaia lavale, aga see on mitmest kohast liimist lahti ja jõupositsioonid, tegelaste vahelised keemiad ning põhiliinid ja teemad olid minu jaoks paigast ära - jääb mulje, et lavastaja on tahtnud minna Tšehhovi "komöödiaradapidi", ent päriselt julgemata seda siiski lõpuni teha, kiskunud kohati ikkagi ka Stanislavski traagika sisse... ja kui nagu luik, haug ja vähk tunded ja suundumused mitmesse suunda kisutakse, siis jääb järgi segadus ning virr-varr, ilma žanrita lavastus ning ühtlasi ei mõju see piisavalt emotsionaalselt ega ka paku tegelaste tunnete läbielamist, sest õieti ei saagi alati aru, mida nad tegelikult tunnevad... Lisaks veel kui see koomika kaob hoopis klounaadimaski taha... Muidugi paljudele ju ka selline klounikoomusk meeldib - a la kui keegi käib saabastega ringi, mis igal sammul piiksuvad... Mis siin salata, ka minule ju meeldib, näiteks siis kui seda esitavad Piip ja Tuut ja seda tehakse stiilipuhtalt, mitte "Tšehhovi raames".
Sarnaselt Uku Uusbergi äsja Eesti Draamateatris lavale toodud Tšehhovi "Ivanov"ile, juba enne etenduse tegelikku algust, kohe kui olin istunud - olin ka sees selles tundes, mis jäigi terveks etenduseks - Draamateatris vaimustavas, aga Kirsiaias hakkas elamus kohe kiiva kiskuma, sest otse vastu vahtimist vaatasid metalljalgadega pingid. Pingijalgade all veel mustad kummi või plastmasspadjad, et need põrandat ei kriimustaks... ei julgeks väita, et sellise tehnoloogiaga metalljalgu juba 20.sajandi alguses polnud, ent atmosfääri see küll luua ei aidanud. Peeglitega kapiuksed, mis olid viltu toetumas seintele ja sammastele ning kogu lava kattev metallpõrand (mis ka ise ühtlasi justkui peeglina mõjus), mille tähendus jäigi kokkuvõttes ähmaseks - külm ja kõva ning vanadele mõisnikele enam mitte "küntav maa"? Stsenograafia mind ilmselt ei kõnetanud, sest ma ei saanud aru, miks need "uksed" ei seisnud, vaid toetusid - nagu oleks nad sinna saali lihtsalt nagu mingid vanad asjad keldrisse seinaäärde seisma toodud... Ühe erandiga siiski - kostüümid - õigemini osalt Reet Ausi kostüüme - need, mis ajastule vastasid - need olid ilusad ja mitmel tegelasel lausa vaimustavalt hästi selga istuvad (Ranevskaja viimane kleit!) Kuid minu jaoks jäi täiesti arusaamatuks, miks tuua sisse teksades ja kuklasse lükatud tänapäevase talvemütsiga venelane, kes keset etendust kõrvaluksest lavale sammus ja jaamaminekuks suunda küsis? Lõhkus lavastustervikut ning oli häirivalt tobe. Justkui vägisi üritatud sellele igavusele tuua midagi sisse, mida sinna tegelikult üldse vaja ei olnud (minu jaoks ajas veel omakorda kogu asja sogasemaks ning naljakana ka ei mõjunud). Kuigi eks Tšehhovil oli ka ju "võõras", kes Gajevite rahu häiris ning sümboolsena oma uute ideoloogiatega aristokraatidele pinnuks silmas... Just selle tänapäeva konteksti sissetoomine ja siis selle õhku rippuma jätmine... ei saanud aru...
Lavastuslikust küljest meeldisid ainult "Nüganenlikud liikumised", mida ta ikka oma lavastustesse on mõnusalt sisse kodeerinud (näiteks õlgadekehitustants Tõe ja õiguse 4.osas jne). Tegelased mõjusid nendes "liikumislõikudes" (eriti tänu oma kostüümidele) kui antiiksektsiooni riiulile ritta pandud pisikesed nipskujukesed. Oli see siis stseen kapiustega (mida näeb ka ülevalt fotolt) või kui 3 tegelast korduvate liigutustega lavale liiguvad ühte liinipidi ning korduvalt ja korduvalt sama liigutust tehes edasi liiguvad... Ning tegelikult kogu lavastuse liikumine üldisemalt ka andis mingitki elu igavasse lavastustervikusse (näiteks sihvkadesöömise stseen, Lopahhini-tants või Anja ja Pjotr Trofimovi akrobaatikad ja hoogsad liikumised!).
Ei saanud aru, miks komöödiat pandi kandma ainult kõrvaltegelased (uue mõisavalitseja Lopahhini ja endiste mõisavalitsejate Gajevite üle naermisest lavastaja millegipärast hoidub) - Dunja, Firss, Charlotta, Jaša, Trofimov, Jepihhodov ja Boris Borissovitš said kõik vähem või rohkem naerualusteks... Tšehhov kirjutas ka Ranevskaja karakterisse natuke huumorit - näiteks tolle oskamatus aru saada äri- ja finantsteemadest. Gajev, keda Tšehhov ise olevat eriti koomiliseks pidanud - lugesin kusagilt, et kirjaniku arvates olevat Gajev ülevoolavalt jutukas ja võib-olla isegi natuke nupust nikastanud piljardimängufanaatik - Andres Raagi karakterit ju teised manitsesid vaikima kui too jälle oma pikka monoloogi hakkas pidama, aga lõppkokkuvõttes jäi minule temast hoopis halli hiirekese mulje, kes rohkem teiste varju jääb. Samas mängib Raag selle karakteri äpulikuks ja parima tahtmisegi juures ei osanud ta mitte midagi ette võtta, et oma mõisa päästa... Nüganeni valitud jõujoontega tekkis lavastuses olukord, kus polnud eriti üldse kasutatud Kirsiaia lavastamiseks Stanislavski võetud tragöödia suundumust mõisade hääbumisest ning õnnetust armukolmnurgast ning vähemalt mina ei saanud üldse seda vajalikku mõjusust kätte, sest kõik oli tõmmatud mingiks koomiliselt kergeks ning üsna pealiskaudseks naljatlemiseks. Eelkõige Ranevskaja karakteri tõttu. Kellel terve tüki vältel nagu polnudki vahet, et ta oli oma mõisa kaotamas ja siis järsku kui ta selle kaotas, siis nagu täiesti lambist labiilselt ja selleks hetkeks juba sobimatult puhkes nutma... täiesti arusaamatu ja segadusseajav. Kogu sellest segadusest murdsid läbi minu jaoks vaid 2 stseeni - Lopahhini-tants - kui ta Kirsiaia endale on ostnud ning Ranevskaja ja Lopahhini "peaaegu suudlus"... Seda oli vähe ning need mõjusid ilma nendesse stseenidesse tee sillutamiseta ning vajaliku psühholoogilise ülesehituseta isegi võõrastavalt, umbes samuti, nagu ka vastupidistes olukordades - kui näiteks matustel keegi järsku keset kurbust anekdoote hakkaks rääkima.
Väga oleks tahtnud seda õhkõrna romantilist tunnet õhku, kus Varja armastab Lopahhinit, Lopahhin Ranevskajat, aga Ranevskaja olles kaotanud oma poja ja värskelt saanud haiget Pariisis armastatu käest, kes tal naha üle kõrvade tõmbas - on elus ja armastuses pettunud ning ei suuda seda sammu võtta, et oma tegelikke tundeid Lopahhinile avaldada... eriti veel olukorras, kus endise aristokraadi eneseuhkus ei luba ka endise pärisorja järeltulijale anduda... mis siis sellest, et too on uusrikas ning temalt justkui lapsepõlvekodu ära võtnud ja selle omanikuks saanud, omades niimoodi ka võimu seda tagasi anda. Mees võib ju osta endale kõik, aga naise süda ei tohi tõelises armastuses olla müügiks... Ja õhus olev armastus, mis ei realiseeru, viib millegipärast viimasel ajal mu mõtted hoopis võrdluseni, et kumb ikkagi on valusam, kas selline realiseerumata armastus ja lõputu hingepiin või armastus, mis on õide puhkenud, ent katki läinud ja millest saadav valu võib samuti olla lõputu... hetkel arvan, et purunenud armastus on valusam, ent jätan endale õiguse seda mõtet edasi vaagida.
Kummastama pani kogu see vanuste värk - 17-aasta tütre Anja ema Ljuba Ranevskajat, peetakse arvestuslikult umbes 45-aastaseks. Ühtlasi on ta Varja kasuemaks, kes teda ka läbi etenduse pidevalt emakeseks kutsub. Üks kahest, kas Sandra Uusberg ei mänginud ”keskealist daami” välja või oli lavastaja võtnud vabaduse panna oma tegelaste vanused segamini. Sest Sandra karakter mõjub maksimaalselt 10 aastat tütart mänginud Maris Lüüsist vanem, ehk enamvähem sama plikalik ning kasutütart mänginud Külli Teetamm omakorda Sandrast vanem... Kahjuks seda vanustevabaduse-valikut ei toetanud miski muu lavastuslik või mänguline komponent ja sellepärast jättis see vähemalt minus kui vaatajas segaduse ning jättis ka põhjendamatuks sellise otsuse (rollidejaotus). Loodan, et sellega ei tahetud veel üht nalja välja pigistada - kui vanem naine nooremat emakeseks kutsub vms...
Midagi venelikku ma ka ei leidnud mitte ühegi näitleja mängumaneeridest (näiteks meenub Vanemuise "Kajaka" Merle Jäägeri peavangutamine - tabav ja oluline väike detail, et õiget tunnetust sisse tuua), Anu Lamp'i Charlotta tõi vähemalt saksa ja prantsuse keelt sisse, mis andis õhkõrnad visandid ka Vene aristokraatia rahvusvahelisusele... Ka Sandra Uusberg Ranevskajana võttis prantsuse keelse laulu üles... kuigi lisaks nendele mõnele keelelisele viitele ei saanud lavastustervikust midagi olemuslikult/käitumuslikult prantsuspärast (nagu näiteks Lembit Petersonist Theatrumi "Isa"-s ning sealsetest valikutest).
Mustkunst, mis pani Draamateatri Kirsiaias ahhetama, oli siin lihtne ja erilise panustuseta (kõik trikid olid lihtseletuslikud ja arusaadavad)... oleks võinud kasvõi Krabatis kasutatud trikke ära kasutada, kui oli vaja rõhutada Charlotta tsirkuse-tausta... Kuigi miks ka siin just selline kattevarjuga mustkunst, nagu Toompere lavastuses? Tšehhovil tegi Charlotta küll kaarditrikke, aga oli lisaks ka kõhurääkija... Linnateatri versioonis võis seda parimal juhul vaid aimata (väga kaugeid kunstilisi paralleele tõmmates) sellest kui ta alguses koerana teisi ehmatab? No tegelikult Charlotta on üks lahedamaid tüüpe kogu lavastuses ja Anu Lamp - jämedat ja kõlavat häält tehes, mõjub tõesti natuke kummalisena, nagu Charlotta kui karakter ka olema peaks. Alo Kõrve koomiline talent on tema 101%lise kohalolu ning pingestatusega tehtult vaatemänguline - kohmakas õnnetusehunnik... muhe ja sobivalt natuke totakas. Iseasi kui palju see tegelikult ka naerma ajab ja kui palju hoopis kaastunnet paneb tundma... Mingit teatavat seksuaalset pinget toob sisse Jaša... Dunjaša armuobjekt... võib-olla kõige (või isegi ainus?) koomilisem stseen kus Dunjaša ja Jaša istuvad kõrvuti ning saamatu Jepihhodov nende vahele tahab trügida - Dunjaša tahab ju Jašat ja Jepihhodov tahab Dunjašat... aga välja kukub olukord, kus Jepihhodov on Jaša süles ja tolle jalgadega sõlme läheb, samal ajal kui Jašat ajab see ainult muigama ja Dunjaša kõrvalt vaatab... Koomiline karakter läbi ja lõhki on ka Piret Kalda Dunjaša... Dunja, kes endale meest tahab ning sellepärast ka pidevalt seelikusaba kergitab, et (tema meelest) tobukestest meestele natukenegi ilmsemat vihjet anda... Pireti Dunjaša on lahe ja lahedalt tehtud pisike koomilist särtsu pritsiv säraküünal (kuigi jällegi tõuseb ehk tugevamaks tundeks kaastunne, et ta nii õnnetult ikkagi ei saa mida tahab ning justkui ongi loodud jälle üksi jääma, sest seda meest ta jällegi ei taha, kes temast on huvitatud ning Jaša sõidab jälle minema...). Samuti nagu Allan Noormetsa suur, hoogne ja püstiste juustega Boris Borissovitš on karakterina visuaalselt koomiline, ent ometi ilma koomilise teksti või tegevuseta... Samas nii Pireti kui Allani tehtud Kirsiaia-rolle on juba ka varasemates Nüganeni lavastustes saanud näha... Üldse olid kõik kuidagi etteaimatavate rollijoonistega oma karakterites ja sellepärast ma ei usu, et ükski nendest rollidest oleks näitlejatele endale arendav või mingeid tavapärastest uusi registreid avav. Välja arvatud muidugi nooruke Anja, kes minu jaoks oli teatrilaval uus tutvus (varem olen näinud teda vaid filmi "Kirsitubakas" peaosas) - alles üsna teatrikoolitee alguses olev Maris Lüüs. Minu jaoks oli tema lavalise liikumise jälgimine huvitav, sest ma ei teadnud, mida temalt oodata. Päris millegi suurega ta veel hakkama ei saanudki, aga mu teatrikaaslane tegi ta vaheajal täiesti pihuks ja põrmuks, sest tema meelest olevat tegemist mingi diletandiga, keda olla lausa piinlik vaadata... Mina küll nii karm ei oleks... õigemini lausa kaitsesin teda, sest minu jaoks oli temas vajalikku plikalikkust ja õrnuse ning tugevuse vahelduvvoolu (kuigi arvestades Ranevskaja vanust, oleks Anjat pidanud mängima kohe tunduvalt noorema(l)t)... Mul oli ka sellest tegelasest kahju, sest kui Ranevskaja etenduse lõpupoole teatab, et ta jääb muretsema ainult 2 asja pärast, siis kumbki neist polnud tema laps! Nõme naine. Ranevskaja siis...Priit Piusi mängitud "igavene üliõpilane" Pjotr Sergejevitš Trofimov on Ranevskaja tütre armuobjekt, kuigi jällegi jah... Anja vigastab oma jalga ja paneb teise jala tollele pealepuhumiseks ette... teeb selliseid asju, mis justkui näitavad, et plika on temasse sees, aga ometi Lüüsi poolt mängituna ma seda ei tundnud (uskunud). Selles hetkes tabasin end mõttelt, et oleksin ikkagi eelistanud näha (üht oma lemmikut) lavakooli kevadel lõpetavast lennust - Teele Pärna, kes samuti Linnateatris seda rolli Maris Lüüsiga vaheldumisi mängib. Priidu jaoks on seal ka üks pikem ja mängulisem stseen mängida ja ta võtab sellest ka kõik, mis võtta on. "Varja" on Külli Teetamme rollideprismas lihtsalt üks roll teiste seas, mis ei torka millegagi silma.
Lavastuse parimad kaks rolli tegid minu jaoks (tänu teise vaatuse teisele poolele) Kaspar Velberg oma Lopahhiniga. Ma ei mäleta, kas see tants on Tšehhovil kohe näidendisse sisse kirjutatud või pärast teatriajalukku kuldsete tähtedega kirjutatud Mikk Mikiveri Lopahhini-tantsu Šapiro lavastuses 70ndate alguses, oli vaja see ka seekord sisse tuua? Igatahes oli see mõjuv ja igati õigustatud otsus. Rõhutades Lopahhini võimukust ja jõudu. Samas üleolekut ja midagi, mis trambib aristokraadid tema kirsade alla... ühtlasi ehitades neid kortermaju, pannes Kirsiaiale kerkivate majade esiuste võtmed iga hüppega maha... ja neid võtmeid ikka lajatas ja lajatas teineteise järel... järelikult ehitamist oli palju!
Teiseks lemmikrolliks tõusis Andrus Vaarik'u Firss, ehk see, kuidas ta selle lahendas - ülemiste hammasteta, igivana, vanakooli teener. Ütlesin seda oma teatrikaaslasele juba vaheajal, ehk enne seda kui Firss teises vaatuses mulle šerrit pakkus (seega pole siinne arvamus "kallutatud" ega "äraostetud" :) )... või oli see liköör? igatahes üks magustoidulik snaps... lasi selle mul ka ühe surakaga (ise kandikuga kõrval oodates) alla neelata ja maitses hää! Kuigi kartsin, et järsku on konjak või midagi muud mis mulle ei maitse (pruunid vedelikud võivad suurema tõenäosusega kuuluda just nende sekka)... esimeses reas ja keskel istumise "rõõmud"... Kuigi tuleb tunnistada, et natuke aitas see "suhtlemine" publikuga läbi joogipakkumise tüki sisse tõmmata küll... Andrus Vaarik jäi oma karakteriga kuni lõpuni stiilipuhtaks ning mängis oma karakterrolli lõpuni hea pingega. Nii heaga, et isegi lõpuaplausi ajal ei tahtnud ta oma tegelase kõnnakust ja just sellele karakterile omasest suu hoidmisest loobuda (see on muidugi mu enda väike pettekujutelm, aga lahe väike lisand Andruselt)... Vana teenija ju unustatakse lõpus maha, nagu "Kirsiaias" ikka ja see egoism ning enesekesksus pole ju ka tänapäeva inimestest kadunud... võib-olla isegi veelgi süvenenud...
Mitu korda tüki jooksul mõtlesin küll sellele, et kohe algab neil seal revolutsioon ja sõda ning tegelikult kogu see suhete olulisus ja romantika muutub teisejärguliseks. Hakkatakse üles ehitama kommunismi ning sellest lavastusaegsest 20.sajandi alguse elust liigutakse kibekiiresti hoopis teise maailma... Maailma kus Pariisi-sõidust võis ainult und näha... Nemad seal neljanda seina taga said enne Nõukogude Liidu moodustamist "vabadust" tunda, mida meie siinpool neljandat seina - saime ja saame pärast Nõukogude Liidu lagunemist... ja see teataval tasandil ühendab meid nende tegelastega.
Lõpus jäin igatsema ka kirsipuude mahasaagimise heli... see on ju nii teatraalselt dramaatiline, ent samas sobiv ka tõesti ära kasutada (eriti veel nimme kättemaksuks Lopahhinilt pärast seda kui Anja oma ema vastava palve - "saagimisega mitte enne nende lahkumist alustada" tollele esitab (kas see rõhutas omakorda Lopahhini lootusetust armastust Ljuba vastu, siiski naise soove täites?)... ja eriti veel solvumisest, et need endised kõrgema klassi vurled temaga mingit tegemist teha ei taha, sest ilmselgelt sümboliseerib ta karakter nendele "vanade-heade-aegade" kadumist)... Nüganen otsustas selle kirsipuude saagimise millegipärast ära jätta ja vahetada välja hoopis stepsli väljatõmbamisele fookuse panemisega. Nagu ameerika filmid, kus majade jõulutuled stepsli ühendamisel süttivad või väljatõmbamisel kustuvad... Õde ja vend veel teineteisele stepslit ulatades, sest tegelikult kumbki neist seda ju tegelikult teha ei soovi... Ok, eks lavastajal ole ju õigus oma valikuid teha, aga ma oleksin nii esmakordselt Kirsiaeda vaatavatele soovinud kirsipuude saagimist kui ka nüüdseks ise juba mitmendat versiooni vaadates tahtnud just seda eriti kuulda... kahju... Samas sisestan siia just Tõe ja õiguse Nüganenliku õlgadetõstmise ja -langetamise - miks panna täpp i-peale kui i-d ennastki polnud?
Hinnang: 3- (hmmm.... mu hinnang ei olegi nii madal kui panna see elamus teiste teatrielamustega samasse pingeritta... võib-olla tähendab see seda, et mu ootused lihtsalt Nüganeni nii pika lavastuspausi järel olid lakke kruvitud? Tegelikult ju suurem osa kõrvalkaraktereid olid värvikad... Ning just nendele näitlejatele tavapärastest rollilahendustest hoolimata ikkagi hästi ja kahtlemata parimat pingutades mängitud... Samas kas "pingutades mängimine" on ikkagi õige? Sest nad tõesti ilmselgelt "mängisid" pingutatult ja mitte loomulikult? Ei suutnud ikkagi selle ühe vaatamiskorraga tegelikult täpselt lahti hammustada, millest see mittetoimivus minu jaoks tingitud oli - lavastus, Ranevskaja, kunstilised valikud... aga see kõik kokku ei toiminud ning kuigi mõned nõksud, mõned rollid, mõned stseenid nüüd tagantjärgi elamust läbihekseldades olen suutnud välja peilida, mis ka üsna korda läksid, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi peamiselt meelde, et igav oli...
Tahaks nüüd Elmolt midagi head ja uut... loodetavasti ei pea seda enam niiiiii kaua ootama.)
-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):
Kirsiaed
Autor Anton Tšehhov, lavastaja Elmo Nüganen
„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi.
Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda …
Trupp
Anton Tšehhov AUTOR
Ernst Raudsepp ja Toomas Kall TÕLKIJAD
Elmo Nüganen LAVASTAJA
Reinis Suhanovs (Läti) KUNSTNIK
Reet Aus KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) VALGUSKUJUNDAJA
Jaak Jürisson HELILOOJA
Riina Roose MUUSIKALINE KUJUNDAJA
Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs (EMTA lavakunstikool), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik
Esietendus: 9. detsember 2017
Mängupaik: Põrgulava
Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses