Lavaka 26.lend

Vaatasin Lavaka 26.lennu saadet ja pean tunnistama, et ma pole üle pika aja jälle ühe sealse lennuga saanud erilist kontakti (viimane kord oli sarnaseid raskusi 22.lennuga, millest tänaseks on sirgunud siiski sellised head tegijad, nagu Sergo Vares, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Ragne Pekarev ja Lauri Lagle, kui nimetada vaid mõningaid.. ja mõned neistki on alles avanud uusi külgi endast viimase aasta jooksul, minu arvates - Mari-Liis Lill ja Tõnn Lamp näiteks). Olen neid ka mõnevõrra vähem vaatamas käinud (nähtud on "Pedagoogiline poeem", "Enesetapja", "Hüvastijätt juunis", lisaks osade neist osalusel "Mu naine vihastas"), aga võibolla ka just nimelt sellepärast, et see kursus pole mind lihtsalt köitnud ja teatrisse tõmmanud ja ausalt öeldes polegi ükski neist neljast tükist mulle eriti meeldinud, kaugeltki mitte üle keskmise meeldinud (parim vast ehk hoopis tänu Marika Vaarikule just see kõige toorem "Pedagoogiline poeem"). Ka selles "Lendude" saates oli palju sellist häirivat, mis minule teatri juures tihti ei meeldi... karjumist, NO-likku paljaks võtmist, helidega mängimist ja sellist "karjumist" ja mõttetut ropendamist (ei saanudki aru, et miks nad endast just sellise "jälje" maha tahtsid jätta?), mis on just NO ja eriti Ojasoo lavastustele iseloomulik. Tundub, et kursus on vähemalt poolte osas ka kõvasti oma juhendaja nägu. Õnneks lendavad paljud neist "pesast" kaugele ja saavad ehk tänu sellele kõikvõimalikke mõjutusi, mis muljuvad, kujundavad ja muudavad nad rohkem enese järgi iseloomulikemateks. Isegi nagu natuke kahju on neist, kes No-sse lähevad...

Ainuke noor näitleja, kes minu jaoks sellelt kursuselt piisavalt valmis on, et päriselt midagi teiste teatrites eesootavate valmis näitlejatega võrdset võiks kohe pakkuda on Jaanika Arum (nüüdsest Vanemuises). Tema saates räägitud (wc-s) monoloog, oli ka minu jaoks kogu saate kõige parem lõik. Teiste jutt, peale tema ja Linda Vaheri oma ma enam eriti ei mäletagi juba järgmisel päeval. Põhimõtteliselt rääkisid nad sellest, mida nad on õppinud-avastanud-leidnud Lavakas. Lisaks olen vaimustuses sellel kursusel valmistunud lavastajast nimega Laura Mets (nüüdsest Endlas), seda küll kõigest ühe lavastuse põhjal veel hetkel ("Eedeni aed", mis on siiani käesoleva aasta üks kolmest lemmik-teatrielamusest, aga suure huviga ootan tema "Titanic"-ut).

Lendude saates olid need värskelt valminud näitlejatibud veel kuidagi eriti rabedad, sest suurem osa neist takerdus sõnades ja diktsiooni pingutamine muutis nende rääkimistonaalsuse mingis mõttes liialt tehtuks ning ühtlasi omavahel kummaliselt teatud mõttes kõlalt sarnaseks. Peale Jaanika ja Laura, hakkan esialgu ülejäänutest suurema huviga jälgima järgnevate näitlejate loometööd: Marian Heinat (Vanemuine), Linda Kolde (Vanemuine), Rea Lest (NO99), Jörgen Liik (NO99), Veiko Porkanen (Vanemuine), Helena Pruuli (NO99), Jarmo Reha (NO99), Reimo Sagor (Vanemuine) ja Linda Vaher (??).

Saates üllataski mind kõige positiivsemalt Linda Vaher. Pole teda varem tähele pannudki (esimest korda "Mu naine vihastas" tükis, aga kuna see teatrielamus oli tervikuna väga ebameeldiv, siis põhimõtteliselt peale alguse ja lõpu ning Eva Klemetsi, tahan ma kõik selle tükiga seonduva unustada võimalikult kiiresti. Linda Kolde-s on olemas mingi sõnulseletamatu x-faktor, mis teeb temast huvitava ja hetkel tundub, et ta on igatahes lavale loodud. Tegelikult Marian Heinati, Helena Pruuli, Kärt Tammjärve (Vanemuine) ja Simeoni Sundja (NO99) suhtes ma ei oska päriselt seisukohta veel võtta (no peale Laura ja Jaanika tegelikult ju veel kellegi teise kohta ka tegelikult mitte). Ma ei saa aru, kuhu suunda nende töö neid edasi viib. Vaja oleks justkui näha neid midagi rohkemat tegemas, mis näitaks, et nendes on sisu ja variatsioone (Tammjärv mulle tegelikult meeldis "Hüvastijätt juunis" ja Simeoni Sundja siiani eredaim hetk oli minu jaoks juba enne tema lavakasse astumist Vargamäel Elmo Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse 3.osa dramatiseeringus). Hetkel siiski pole neil neljal veel oma nägu minu jaoks. Rea Lest tundus kunagi Pedagoogilises poeemis kursuselt kõige huvitavamana, ent järgnevates tükkides pole ta millegi erilisega silma paistnud (mäletan küll, et mul oli kahju, et ta ei olnud suuremas rollis "Enesetapjas", aga ka seal kõrvalise tegelasena ta tegelikult mõjus vähemalt pooltest oma kursakaaslastest huvitavamana). Jörgen Liik võiks olla päris huvitav näitleja üsna peatselt, ta tulebki minu jaoks näitlejatest huvitavuse poolest võibolla kohe Jaanika järel ja võibolla on ka kõige isenäolisem neist kõigist (temaga esmakohtumine toimus teisena, pärast Simeoni Sundjat - Kinoteatri püstijalakomöödias ning juba seal, õppides alles 2.kursusel, oli ta lahe). Laia ampluaaga näitleja tundub temast kasvavat - komöödiast traagikani ja kõik mis seal vahepeal.

Olgu ka öeldud, et kaks kõige nõrgemat lüli minu meelest sellel kursusel on kummalisel kombel kursuse kaks pikimat meest (poissi?) - Markus Dvinjaninov (Vanemuine) ja Roman Maksimuk (Vene Teater). Romani puhul ilmselgelt keelelise omapärasuse tõttu, kuna ta eestikeelses teatris ja eriti just noore näitlejana mõjub väga võõristava ja isegi ühekülgsena. Õnneks saab tema töökeeleks siiski vene keel ja ma usun, et tehnilise pagasi sai ta lavakast korraliku kaasa ning seeläbi leiab enda koha ka eesti teatrimaastikul, aga just nimelt venekeelses teatris... võibolla teistest kiireminigi, seda ma eestikeelse teatri pinnalt teiste eestikeelsete näitlejatega võrreldes hinnata ei oska. Aga Dvinjaninovi puhul jäi küll selline tunne, et ta sai kooli tänu isale ja hetkel ma temas midagi enda jaoks huvitavat ei näe (meenub Tõnn Lamp, kelle lavaolemust oli samuti pikalt raske alla neelata, aga kes viimasel ajal pakub päris tihti just temale sobivaid huvitavaid karaktereid). Aga eks Markusel ole hea võimalus tõestada vastupidist ning iseennast päris teatris üles leida ja seeläbi arenedes saada tegijaks. Ragnar Uustali kohta ma ka ei oska hästi seisukohta võtta. Ta on teatud "tüüpi"... teda on justkui "liiga palju" laval kohal... ülevoolavalt...ja see hetkel veel liigne intensiivsus, millega ta laval on, mis karakterist karakterisse veel edasi kandub, vajaks mingit murdvat rolli ja ta võib olla hetkega hoopis keegi teine, kellena ta veel praegusel hetkel tundub laval.

Jarmo Reha olemusel on kontuurjooned juba paigas. Tema teatav traagiline olemus "Hüvastijätt juuni" minule meeldis, aga siiski oli sellest veel liiga vähe, et teda veel kindlamalt lahterdama hakata. Lendude saates olid nad kahekesi Linda Koldega "dušiall"... ja just nemad kahekesi tunduvad millegipärast hetkel kõige minu jaoks huvitavamad, ehk nad on seal kusagil ähmases olekus, et ei tea, mida neist oodata, ent ometi mõlemal on lavalist kohaolekut ja teatavat eripära. Veiko Porkanen ja Reimo Sagor on samuti koos minu jaoks niiöelda ühel riiulil. Mõlemad tunduvad huvitavad, aga ei saa neist veel kindlalt sotti. Nad mõlemad võiksid olla päris huvitavad karakternäitlejad kui nad suudavad jääda tüpaažcastingusse langemata. Reimos on selline pahapoisi tunnetus, kes tuleb pimedal tänaval ja annab vastu molli ning võtab kogu su raha ära ja Veikos justkui otse midagi vastupidist - keegi, kes sobiks tulevikus pereisaks või selliseks aeglaseks, kindlaks Eesti meestüübiks mõnda Eesti klassikasse, a la Vargamäe Andres. Ja just nagu Kärt Tammjärv on samuti üks neist, keda ma veel hetkel lahterdada ei oska. Ma ei saa veel aru tema olemusest. Saates ta oli ka kuidagi näota, see haiguste-vigastuste loetelu ei pääsenud mõjule, kuigi selles oli mingi alge olemas... aga paratamatult tuli hoogne Eva Klemets oma ravimitega meelde Lagle lavastatud "Kolmapäevast" ja Katariina Tamm oma riidekapisisuloeteluga ("Võidab see, kellel on kõige hullem mees") ja selles võrdluses jääb noor näitlejatibu veel kahtlemata alla... Samas midagi temas justkui on olemas ka ja sellepärast jätan sügavamad analüüsid seekord ära. Samuti nagu Marian Heinati kohta... ta on küll praegu kaldu rohkem sinnapoole, et ta on meeldinud mulle oma vähestes senimängitud rollides, aga kuna midagi silmatorkavat pole ta veel teinud, siis temast midagi enamat rääkida ma ei oskagi. Andra Teede-l on minu kodus luuletajana austaja olemas, aga dramaturgi või näitekirjanikuna on ta minu jaoks veel võõras, seega ma ei saa hinnangut tema kohta veel üldse anda.

Ei hakka täpsemat edetabelit koostama, aga kui hinnangut anda sellele kui valmis keegi on minu arvates või kui huvitav on keegi näitlejatöö stardis, ehk erialahinne kooli lõppedes just minu mätta otsast, siis jaguneksid hinnagud järgnevalt:

5/5-
Jaanika Arum
Laura Mets

4+
Jõrgen Liik

4/4-
Reimo Sagor
Rea Lest
Linda Kolde
Linda Vaher
Jarmo Reha
Veiko Porkanen

3+
Marian Heinat
Helena Pruuli
Kärt Tammjärv

3
Simeoni Sundja
Ragnar Uustal

3-
Markus Dvinjaninov

Roman Makismuki ja Andra Teede jätan nimme hinnanguta, sest ma lihtsalt ei oska või ei saa seda teha.

2 ei julgeks anda kellelegi, sest mina ei oska küll kedagi neist välja praakida ega päris lootusetuks tunnistada. Ajalugu on näidanud, et ka mõnest kõige lootusetumast on hiljem sirgunud midagi väga head... ja mõned vajavadki rohkem aega, et näitlejaliha näitlejaluudele kasvatada... võibolla peaks näiteks 10 või iseegi 20 aasta möödudes tegema uue ülevaate... Igatahes soovin kõigile uutele lavajõududele jõudu ja jaksu, palju põnevaid rolle ning iseenda leidmist nii sõna otseses mõttes kui ka Eesti teatripildis!

Kasutasin natuke ka seda Postimehes ilmunud Heili artiklit nimede meenutamiseks ja infoks, kes kuhu teatrisse läheb (samuti pärineb ülalkasutatud Jaanus Lensmenti foto samast artiklist): http://www.postimees.ee/2833005/kool-labi-nuud-edasi-lavadele

Kirjandusaasta 2013

Juba õige mitu viimast aastat olen raamatuid lugenud häbematult vähe. Samuti nagu ka sellel ja eelmiselgi aastal. Kogu aeg mõtlen, et kohe-kohe tekib aega ka raamatute jaoks rohkem, aga ikka lähen kergema vastupanu teed ja lükkan hoopis mõne filmi käima vabal hetkel kui tegelikult võiks hoopis raamatut lugeda... Suvi on võibolla ainuke aeg, mil nädalavahetusel toas arvutitaga istuda kohe üldse ei taha ja lugemine on ju see, mida edukalt annab ka õues teha ja sellepärast koonduvadki pikemad lugemishetked ning suurem läbiloetud raamatute arv just nimelt aasta keskele. Mingil määral küll ka jõulude ajaks kui tekib järjekordne paanika, et sellel aastal tuleb jälle kasin lugemissaak. Samas on sellisel vähesel lugemisel see eelis, et pettumusi tuleb vähem ette ning kui juba lugemiseks läheb, siis saab ikka korralikult mõttega ja kaasaelades loetud. Endiselt loen suurema osa raamatutest kõva häälega ette, et keegi teine saaks samuti minuga koos raamatu loetud. On see siis laps(ed) või naine, aga üksi ja vaikselt oma peas loen praktiliselt ainult võõrkeelset kirjandust ja luulet.

Sellel aastal õnnestus mul lugeda isegi 3 raamatut rohkem kui eelmisel. Lasteraamatutega jäid näppu pigem juba varem loetud raamatud ning mitmed jäid ka pooleli. Selle eest oli 5 tärni lugemiselamuste protsent hämmastavalt kõrge - tervelt 7 raamatut! Ja kui arvestada juurde ka 4-tärnised, siis kokku teeb neid rohkem kui pooled kõikidest loetud raamatutest, mis omakorda näitab valimisoskuse paranemist :) Naiskirjanike raamatuid 9, meeskirjanike 18. Dokumentaalkirjanduse pähe võib tingimustega liigitada ainult 3 raamatut. Nalja sai 8s raamatus, kriminaalse kaldega ja muidu põnevust või seikluseid pakkusid 13 :)

Kuna selle kirjanduse määr on nii väike, mille hulgast aasta parimate valikuid teha, siis on nimekirjad ka tavapärasest lühemad. Ainult ühes või teises mõttes väärt asjad olen üritanud välja tuua.

Arvesse lähevad seega 27 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2013.


PARIM EESTI AUTORI(TE) RAAMAT

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku
2. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
3. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
4. Tõnu Õnnepalu - Mandala
5. Andrus Kivirähk - Konna musi

Kommentaar: Mihkel on mu koolivend  (kuigi mõned aastad vanem) ja tema kooliaegne suur armastusobjekt Killi on meie peretuttav ja üks megalahe tüdruk. Käisin ka mõnikord Kirjanike Maja hoovis mängimas ja eriti raamatu esimeses pooles tunnetasin kuidas see riivamisi ka minu eluga kokku puutub. Ehk just sellepärast mõjuski see nii-nii põnevalt, võibolla põnevamalt kui kellegi lugeja jaoks, kes kaugema distantsiga tegevustikku loeb. Samas tegelikult oli üldse põnev seda tolleaegset Eesti meelelahutusmaailma telgitagust lugeda. Eks sai endalgi seal (küll raamatust hilisemal ajal) natuke osaletud, ka jällegi riivamisi tuttav teema... Mihkel puistab küll raamatu üle klišeedega, aga need on elust enesest ja niimoodi mahlakalt lopsakalt teksti ülepuistamine nendega mõjub lahedalt ja muudab teksti veelgi kirevamaks. Tihti tabab ta oma piltlikustamisega täiesti naeka pihta. Minu eelarvamus, et see raamat on ainult purjutamisest ja roppustest, tõukas ehk varem seda raamatut kätte võtmast, aga tegelikult on see eelarvamus asjatu. Jah, eks rockenrolli juurde kuulub ju ka sex, drugs ja all that sh*t... aga see kõik sellises kontekstis oli minu jaoks põhjendatud, sest ilma poleks ju autentne ja nii see kõik ju oligi?! :) Igatahes on Mihkli sulg terav... loodetavasti ka muust kirjutades kui oma enda elust. Ilmselge, et ka see käbi (nagu Rein ja Piretki) pole suure Eno kännust kaugele kukkunud :) Hargla jätkab väga heal liinil oma Melchioriga. See on vist ainus Eesti kirjandussari, mille uusi osi ootan ma pikisilmi. Siiani on mu lemmikuks sarja teine osa, kus lõpus on nii hullult põnevalt õudne lõik apteegis (kui mõrvarit pimedas külla oodatakse), nagu seda oskavad kirjutada vaid tõeliselt maailma tippõudukate kirjanikud a la Stephen King. Aga ka see neljas osa pakkus palju põnevat, nii eraldi kaasusena kui kõige ümbritseva edasiarenguga. Mihkli vanema venna Reinu lühijuttude kogumik oli mõnevõrra ebaühtlane. Ebaühtlasem kui näiteks tema Pisiasjad, mis omavad tähtsust (kus kõik lood on väga head), aga samas seal on paar lugu, mis on kohe eriti meisterlikud - näiteks start-up-i idee - kodulehekülg kadunukeste kaastundjatele, mis muuhulgas irvitab välja ka mõningaid tänapäeva sotsiaalmeedialolluluseid. Aga kuna lugusid on seal päris palju, siis ka häid puänte on palju. Tegelikult oligi terve novellikogu kui üks paras puäntide pillerkaar :) Õnnepalu Mandala oli minu jaoks nagu eestlaste tantsuõhtu - alguses ei saa minema, pärast ei saa pidama. Ei saanud alguses kuidagi sisse sellesse kassi jutustamisse. Aga lõpuks oli see kokku kuidagi nii Õnnepalulikult armas. Eriti maamajas suvel seda lugu lugedes. Jah, mul on tunne, et see ümbrus kus Mandalat lugesin, andis veel natuke juurde. Kivirähki lastekas oli lahe. Ei midagi väga uut, aga lihtsalt üks lahe lugemine. Lapsele ka meeldis :)


PARIM TÕLKERAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Khaled Hosseini - Lohejooksja
4. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
5. Karin Alvtegen - Häbi

Kommentaar: Sellel aastal sai kõigi aegade TOP100 lemmikraamatute nimekiri täiendust vähemalt 4 raamatu jagu. Jonas Jonassoni pöörane ja naljakas seiklus läbi viimase 100 aasta ajas kohe korralikult naerma ja seda oli raske hetkekski käest panna, enne kui see läbi sai. Lugu liigub kahes ajas. Üks suur lugu toimub tänapäeval kui üks 100 aastane oma sünnipäeval otsustab omavoliliselt vanadekodust lahkuda ja võtab ette retke läbi Rootsimaa. Korjates enda ümber ühe paraja bande tegelasi ja haarates käigu pealt kaasa ühe suure rahakohvri, mis muidugi ajab taga-ajama raha enda omaks pidavad kriminaalid. Kuid sellest seiklusest lahedamakski osutuvad tagasihüpped ajalukku. Lugudesse kuidas meie 100 aastane kohtub kõikvõimalike ajaloo suurkujudega oma seiklusrikkal eluteel ja lollide ning hullude vedamiste läbi sõbruneb nii mõnegi tüübiga, keda me kõik ajaloost tunneme, nagu näiteks Stalin või Reagan jne jne jne... Pööraselt naljakas on vist kõige tabavam sõnadepaar kirjaldamaks seda raamatut :) Kurkovi teistmoodi põnevik on uskumatult andekalt kirjutatud ja pakub emotsioone otsast otsani. Originaalsus põnevikemaastikul ja kahtlemata ka tõeliselt hea puänt on üpris harvad viimasel ajal. Ja eriti kui veel mängu on segatud imearmas koduloom, sorry... lind... nimelt pingviin... kelle ilmeid ja olemist võib pidevalt elavalt ette kujutada... see on lihtsalt raamat, mida täpsemalt lahtiseletada oleks patt ja seda lihtsalt peab lugema! Hosseini Lohejooksja on paljude kiidetud ja armastatud raamat. Emotsioonaalselt väga mõjuv. Julm. Kaasakiskuv. Karm. Raske on see sõjaregioonide inimeste elu. Kui keerulised võivad olla inimeste saatused. Ja lõppude lõpuks oleme me ju kõik ikkagi inimesed. Väga mõjuv raamat... ja valus. Fitzgeraldi Suur Gatsby sai loetud sobivasti enne filmi. Õnneks, sest raamat on, nagu tavaliselt ikka, hoopis sügavam. Film mõjus küll tänu sellele päris igav raamatu kõrval... isegi natuke nagu käkk ja ebaõnnestumine. Aga raamat on täieõiguslik klassika. Inimsuhetest ja päris huvitavalt kirjutatud kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kuigi ka kõrvaltvaataja sekkub tegevustikku... Alvtegen on minu meelest parim Rootsi krimikirjanik. Ja mitte lihtsalt parim, vaid peajagu üle teistest. Kõik tema raamatud on head ja ootan ning loodan, et ka tema uusim juba eesti keelde tõlgitaks... muidu tuleb see tõesti rootsi keeles ette võtta. Need tema raamatud polegi nagu otseselt krimkad, vaid pigem väga eripalgelised ja mitmetasandlikud põnevuslood. Kusjuures seesamune "Häbi" oli võibolla veel kõige nõrgem tema raamatutest, ometigi väga hea raamat seegi ja see räägib ilmselt juba iseenda eest. Ka tema puhul võib rääkida, et kirjanduslik veri voolab tema soontes, nimelt ta on Astrid Lindgreni vennatütar... kuigi jah, žanr on midagi hoopis muud... :)


PARIM LASTERAAMAT

1. Andrus Kivirähk - Konna musi
2. Henno Käo - Mina, emme ja teised

Kommentaar: Siin need 2 uut lastekat on. Muidu olen ikka Kulka aasta parimad lasteraamatu nominendid üritanud ette lugeda lastele, aga nüüd kui ise Rootsis elan ja lapsed Eestis, siis esiteks jõuan ettelugeda tükk maad vähem ja samas uute lasteraamatute ostmine ei tundu ka enam nii ahvatlev, sest noorim laps on juba 7 ning vanemad lapsed enam ju lastekaid kätte ei võta. Kahju kuidagi, aga c'est la vie. Sellepärast saavad valituks ikka need kirjanikud, kes juba ennast tõestanud on. Kahjuks... Käo raamat oli küll natuke kahtlane ja ma tükk aega mõtlesin, et kas tahan seda üldse välja tuua. See ei ole otseselt minu maitse heast lasteraamatust. Üsna kurva alatooniga ja mitmes kohas tahaks nuriseda selle kallal, aga olgu. Kivirähki raamat on suurte piltidega ja vähese jutuga. Aga see jutt ise on just sobilik ühekorra lugemiseks. Ei pea katkestama ega "jätkama" järgmisel korral...


PARIM DRAAMA-RAAMAT
Mitte näitekirjandus vaid sisulise žanri mõttes.

1. Khaled Hosseini - Lohejooksja
2. F.Scott Fitzgerald - Suur Gatsby
3. Karin Alvtegen - Häbi
4. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid
5. Markus Zusak - Raamatuvaras

Kommentaar: Oksaneni raamat oli tema senistest vast ehk natuke kehvem, aga sellegipoolest pakkus ühe põneva lugemise. Võibolla just see põnevus oligi peamine. Ülejäänust jäi natuke vajakkas. Inimlikkusest... aga hea lugemine sellegipoolest. Dramaatiline. Zusaki Raamatuvaras sai just jälle sobivasti enne filmi loetud ja hea oligi. Väga omapäraselt kirjutatud. Jutustajaks surm... kuigi vist rohkem noorteraamatuks peetav, oli see minu meelest täiesti ka täiskasvanute kirjandus. Natsi-Saksamaast... dramaatilisus on juba teemas endas.


PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Andrei Kurkov - Võõra surm
3. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
4. Suzanne Collins - Näljamängud
5. Anders De La Motte - [geim]


Kommentaar: Ma pean tunnistama, et Näljamängud oli üllatavalt hea ja põnev lugemine. 3. osa on veel ees ja mul on selle üle ainult hea meel. Kirjanduslikus mõttes täiesti loetav, mitte mingi Twilightusugune kräpp. Ja mis peamine põneviku mõttes - päriselt põnev. Ei saanud paksu raamatut kuidagi käest panna... paari päevaga sai loetud praktiliselt jutti. Ehk siis õhtul hiliste tundideni ja hommikul kohe kätte... Ja Andres De La Motte triloogia esimene osa oli ka põnevikuna väga toimiv. Mõnus, et tegevus toimus Stockholmis ja selles mõttes pakkus ka äratundmisrõõmu. Aga mis peamine põneviku puhul, lehekeeramine oli lihtne ja kiire... mitte ei saanud rahu, enne kui sai teada, mis edasi saab... Kindlasti loen ka järgmised kaks osa, mis on mõlemad ka eesti keeles nüüdseks ilmunud. Ja nagu ikka pole kummagi raamatu puhul ainult see põnevus, mis köidab, vaid ikka ka karakterid ja nendega muu, selle põnevuse vahel ja ajal toimuv ka. [geim]is mängitakse ühte mängu... üks mees leiab telefoni, mis talle hakkab ülesandeid jagama... alguses näib asi süütu mänguke, aga asi võtab ühe tõsisemaid pöördeid... hakkavad mängu piirjooned tekkima ja lugeja saab seda kättemaksu ja põgenemise-tagaajamise mängu kaasa teha.


PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA
Ei pruugi olla otseselt naljaraamat, piisab kui on ka lihtsalt natuke head sooja huumorit

1. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus
2. Kurt Vonnegut - Galapagos
3. Caitlin Moran - Kuidas olla naine?

Kommentaar: Kõik Vonneguti raamatud on lahedad. Sedapuhku küll mitte otseselt naljaraamat, aga kreisit ülevõlli, elust suuremat huumorit (mingi nurga alt) siiski... Galapagos pole ka just kõige parem tema raamatutest, aga minusugusele fännile sellegipoolest igati meeltmööda. Sama kreisid tegelaskujud ja sündmustepöörded nagu ikka tema raamatutes. Sedapuhku siis reis rikkuritele Galapagosele erilisi loomaliike vaatama. Suurem osa tegelastest küll juba märgitakse varakult tärnidega ära, et siis pole vaja šokeeruda kui hiljem nad ühel või teisel põhjusel hinge heidavad. Ja see kes hinge ei heida, sellest saab sugupulli moodi sugumees ja tema järglaseid saab täis terve saar... Caitlin Morani naer läheb rohkem sinna võõkohast allapoole, aga kohati on ka õnnestunud vaimukusi. Siiski mitte otseselt minu maitse ja seda raamatut esimesena soovitama just kellelgi ei torma. Aga naersin küll... kuigi rohkem pakub võibolla naistele lõbu,


PARIM LUULERAAMAT

Kommentaar: See aasta lugesin vaid poolikult või vanu luuleraamatuid, seega eri saagi midagi siin välja tuua.


PARIM DOKK-KIRJANDUS

1. Mihkel Raud - Musta pori näkku

Kommentaar: Ainus mis väärib esiletõstmist... elulugu-raamatute aeg hakkab vist ümber saama, pigem ongi huvitavad sellised pildikesed, millestki suuremast, näiteks nagu ajastust... Samas teatritegelastest ma ei väsi... viimane raamat mille ostsin oli Lavastajaraamat 2...


PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

1. Kristina Carlson - William N. päiväkirja

Kommentaar: Üsna õhuke raamat. Päevik. Teadlase surmaeelne päevik. Ta elab 1800/1900 sajandivahetusel Pariisis. Vaesuses. Vanaduses. Kuigi kurva alatooniga, on vanuris siiski teatavat alalhoiuinstinkti ja nagu kõik teadlased (ja tihti ka kultuuuritegelased, loojad) just nende teadus see kõige õigem ja vajalikum... ja ühtlasi ollakse kõige vääramini mõistetud... Sisusus Põhjamaadega on olemas ja kummaline ajastutabavus on raamatus olemas. Toonid külmalilla ja kivihall. Me kõik jääme vanaks...


KULDNE PORIKÄRBES
(Kõige suuremad "pettumused")

1. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus
2. John Grisham - Protsessijad
3. Orson Card - Enderi mäng

Kommentaar: Uskumatu kui kehva raamatu suutis Rowling kirjutada täiskavanutele. Kui ma ei teaks, siis ma arvaks, et see on mingi Sanda Brown-i, Danielle Steele-i või muu sellise Ameerika pahnatootja toode. Hämmastav kui igav ja üheplaaniline. Grisham on ka ikka muidu põnev olnud, aga sedapuhku närisin vaevaga asja lõpuni, lootes, et midagigi see pakub - ei pakkunud. Enderi mäng-u peaks lahjaks Näljamängude plagiaadiks kui see poleks enne Näljamänge ilmunud... Aga ma usun, et võibolla sellel ajal kui ta ilmus võis ta värske ja scifilikku põnevust pakkuv. Praeguses ajas kui on nii palju põnevaid, kas scifiraamatuid, siis muutus see tüütavaks ja tihti lausa igavaks. Võibolla pakub põnevust ka poole noorematele kui mina, ehk siis kahtlemata ei ole ma sihtgrupp...

PARIM NOVELLIKOGU

1. Rein Raud - Vanem Paksem Tigedam
2.Aleksander Puškin - Belkini jutustused

Kommentaar: Puškin ei olnud nii hea kui ma oleks oodanud, aga sellegipoolest Puškin. Ma otseselt ei leidnud haakumispunkte ja ilusat vene romanssi ning romantikat, mida raamatukaas oleks eeldanud, aga tegemist on ju erinevate lugudega ja selles mõttes oli ka head. Raud oli rohkem minu meelt mööda, aga sellest juba rääkisin...

Terve aasta jooksul loetud raamatute edetabel. Mida kõrgemal kohal on raamat, seda tõenäolisemalt kannan ma seda enda peas ja südames sügavamal ja kauem endaga kaasas:

26. J.K. Rowling - Ootamatu võimalus (1)
25. John Grisham - Protsessijad (2)
24. Orson Card - Enderi mäng (2)
23. Bill Bryson - Ei siin ega seal(2)
22. Liza Marklund - Punane hunt (2)
21. Rachel Cusk - Arlington park (3)
20. Aleksander Puškin- Belkini jutustused (3)
19. Andrus Kivirähk - Konna musi (3+)
18. Caitlin Moran - Kuidas olla naine (3+)
17. Kristina Carlson - William N.päiväkirja (3+)
16. Suzanne Collins - Lahvatab leek (3+)
15. Daniel Kehlmann - Maailma mõõtmine (4-)
14. Kurt Vonnegut - Galapagos (4-
13. Tõnu Õnnepalu - Mandala (4)
12. Rein Raud - Vanem Paksem Tgedam (4)
11. Anders De La Motte - [geim] (4)
-----------
10. Markus Zusak - Raamatuvaras (4)
09. Suzanne Collins - Näljamängud (4)
08. Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid (4+)
07. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (4+)
06. Karin Alvtegen - Häbi (5)
05. Mihkel Raud - Musta pori näkku (5)
04. F. Scott Fitzgerald - Suur Gatsby (5)
03. Khaled Hosseini - Lohejooksja (5)
02. Andrei Kurkov - Võõra surm (5)
01. Jonas Jonasson - Saja-aastane, kes ronis aknast välja ja kadus (5)

Teatriaasta 2013

Tänase teatripäeva puhul on ka minul aeg teha eelmise aasta kokkuvõte teatrielamustest. Õige pea hakatakse kandma Tallinna Linnateatri majast üle ETV ekraanil Teatriliidu ja nende poolt koostatud žüriide arvates parimatele auhindade jagamist. Seal on valikus 2013. aastal esietendunud lavastused, minul ikka isikliku mätta otsast lähtuvalt 2013.aastal nähtud lavastused. Seega minu aunimistute sekka mahuvad ka mõned eelmistel hooaegadel esietendunud tükid. Kuigi oma kogemustest kirjutama jõudsin ma endisest harvem (kolisin 2013.aastal tagasi Stockholmi, aga pidev reisimine ja viimasel kahel aastal alustatud jooksuhobi võtavad viimasegi perest ülejääva vaba aja), siis tegelikult teatrisse jõudsin aasta jooksul üllataval kombel isegi tihedamalt kui eelneval aastal - tervelt 63 erinevat lavastust. Mis on rohkem kui nädalas korra ja ma arvan, et üsna optimaalne number ka käesolevaks aastaks püüda. Hiilgeaastatel kui olen näinud ka üle 80 lavastuse, olen olnud valimatum. Sellel aastal tundsin selles suhtes suurt hüpet õiges suunas - annan endale aru, et ma ei pea absoluutselt kõike ära nägema. Ühtlasi naudin teatrit tunduvalt rohem kui käin seal valikulisemalt. Seda rohkem muidugi kinnistuvad lemmiknäitlejad, lemmiklavastajad ja isegi lemmikteatrid, mille järgi neid valikuid teostan. See minule jällegi üldse ei meeldi, sest vaadates tagasi eelmistele teatriaastatele, siis lemmikteatrid vahetusid aastast aastasse, avastusi igas mõttes lemmikute seas oli rohkem, samuti üllatusi... aga teisalt muidugi ka pettumusi... Tegelikult olen ma sedasorti inimene, kes ikkagi naudib teatri erilisust. Ma ei taha, et see muutuks igapäevaseks... nii kaotaks see teatud mõttes oma maagia ning usun, et naudingute saamine väheneks väga harvaks. Juba ammu tegelikult tunnen teatrikriitikutelaadset kibestumist, et nii harva leiab midagi tõeliselt erakordset ja kadestan inimesi kelle jaoks peaaegu iga teatrikülastus on midagi erilist ja võimast. Õnneks pole ma siiski veel lootusetus olukorras ja ikka leian oma teatriaastasse pärle, millele mõtlen kindlasti tagasi ka aastate pärast. Selleks, et see lihtsam oleks, koondangi oma suurimad elamused siia blogisse üles. Niimoodi saab selle teatriaasta mõnikord ette võtta ja imetleda nende nimede taga peituvat elamust, justnagu raamaturiiuli ees seistes ja vaadates häid ja elamusi pakkunud raamatuid...selle abiks koostan ka kirjandusaasta kokkuvõtteid (teen seda ka 2013.aasta kohta võimalikult peatselt, kuigi jälle sai loetud kaugelt liiga vähe, et kokkuvõtte koostamine oleks sama põnev kui teatri puhul).

Täpselt nagu eelmisel aastal, avaldan oma arvamused edetabelite vormis. Traditsioonide mõttes võiks võtta ka 5 esimest kohta kui nominente, aga kuna olen juba selline "listide" fanaatik, siis miks ka mitte pikemalt ja edetabelina. Mainimata ei saa jätta, et eks see maitse kõigub ajas ning võibolla aasta pärast ma seaksin need nimed mõnevõrra teistsugusesse järjekorda, aga usun, et lemmikud jäävad ikka lemmikuteks ning võitjad võitjateks. Nagu igal aastal, nii ka kindlasti seekord, peavad paljud sellist lahterdamist kunstiga jõhkraks ja võibolla ka ülekohtuseks, aga mina võtan seda mänguna ja lähtun lavastuste puhul võrdlustest, et millist tükki ma pigem uuesti vaataksin või julgemalt soovitaksin ning tegijate puhul lihtsast faktist, kes/mis rohkem meeldis - see on ka kõrgemal positsioonil.

Lisaks pean eraldi mainima, et suurem osa esietendustest jäi ju nägemata ja loodan parimad neist marjadest noppida veel käesoleval aastal ja sellisel juhul võib neid näha siin nimekirjades järgmisel aastal. Kuna olen hobi-teatrifanaatik, siis muidugi ei jõua ma korduvalt neid etendusi vaadata (rahakott ka ei peaks vastu) ja kahjuks ei leia selleks piisavalt aega, sest uusi lavastusi tuleb ju pidevalt lavadele juurde. Tavaliselt pole ka võimalusi algmaterjali ja telgitaguste uurimiseks. Kõik siin on puhas isiklik arvamus ning kui maitse ühtib, siis saab siit ehk hea annuse inspiratsiooni või vihjeid või siis vastupidi kui maitse ei ühti, siis on lihtne hoiduda eemale just nendest, mis minule meeldivad...

Arvesse lähevad need 63 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2013.

PARIM ETENDUS

20. Orvud (Eesti Draamateater)
19. Leegionärid (Rakvere Teater)
18. Vanad ja noored (Ugala)
17. O.T.M.A. - Nikolai tütred (Kuressaare Linnateater)
16. Võidab see, kellel on kõige hullem mees (Kinoteater)
15. Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater)
14. Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM)
13. Kolemees (Ugala)
12. Jane Eyre (Rakvere Teater)
11. Remondimees (Vanemuine)
----------
10. Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater)
09. Birkenruh episood. Kurb armulugu (Tuulekell)
08. Kevadine Luts (Eesti Draamateater)
07. Palju kära ei millestki (Theatrum)
06. Pal-tänava poisid (Tallinna Linnateater)
----------
05. Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
04. Hamlet (Tallinna Linnateater)
03. Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
02. Faust (VAT Teater)
01. Bloody Mary (Von Krahli Teater)

Kommentaar: Esikolmik eraldus elamuste tugevuse tõttu kergelt, kuigi terve TOP10 on kindlasti väärt sellest teatriaastast kaasavõtmist. Suurim dilemma oli kahe esimese koha vahel, kumb ikkagi aasta parimaks tunnistada. Kuna mu teatrikaaslastele ja ka kõigile teistele on Faust meeldinud ülivõrdes, siis usun, et mingil määral mõjutas see ka minu arvamust, seega tunnen palju kindlamalt just enda arvamusel esikoht anda Verisele Marile, kuigi Faust oli nii mänguline ja igas mõttes positiivselt eriline. Utoopia ranniku I osa oli võimas, palju võimsam ja suurem lavastus kui kaks esimest ja see meeldis minule ka väga, ent Faust ja BM olid veelgi erilisemad minu jaoks. Hamlet oli hõrk, nagu Shakespeare ikka, samuti nagu Petersoni poolt noorte jõududega lavastatud Palju kära ei millestki. Theatrumi ja VHK ühislavastus oli aasta üks suurimaid positiivseid üllatusi! Selline lahe nauding, nagu näiteks mõne aasta tagune Dominiiklaste kloostri õuel nähtud Kristjan Üksküla lavastatud "Kiivad armastajad". PolygonTeater kinnitab kanda ja auhinnatud näidend sai õnnestunud lavastuse kaudu reaalsuseks Rävala saalis. Puänt ka veel üks aasta suurimaid. Linnateatri sisehoovi tükk liigutas sügavalt, kuigi lugu ju vana ja tuttav, aga Kolditsa ja Linateatri poiste (khm... meeste:)) poolt südamega tehtud. Kivirähki Kevadine Luts oli samuti üllatus, sest negatiivne kriitika, mida kuulsin Loomingu raamatukogus ilmunud raamatu kohta mõjus võibolla hoopis kahekordselt posiitvsena, sest Uusbergi lavastus ja Kivirähki muhe tekst olid tõesti väga head... nagu Kivirähk on, kui ta hea on :) Suve üheks suurimaks elamuseks osutus üllatavalt Vihmari lavastus. Õnneks ei toppinud Vihmar oma abikaasat Underi rolli, see oleks võinud palju ära rikkuda. Minu jaoks oli Utoopia ranniku teine osa luidagi kuivem kui esimene, ent siiski hea. Eriti hea oli see Võigemast-Malmsten duett/duelli pärast. Vanemuise Remondimees oli kammerlikult 3 näitlejaga tükk Sadamateatris, mis mängleva kergusega puges hinge. Lennuk oskab kuidagi tihti just minu maitsele kirjutada. Käisin edasi tagasi nende vahel, kumb haarata 10 sekka ja kumb jätta napilt uksetaha. Praegusel hetkel siis sedapidi...

PARIM LAVASTAJA

7 lavastajat, kes jäid napilt 10 seast välja:
Ingomar Vihmar-Birkenruh' episood. Kurb armulugu; Elmo Nüganen-Utoopia rannik 2.osa. Laevahukk; Vallo Kirs-Vanad ja noored; Uku Uusberg-Kevadine Luts; Priit Võigemast-Hamlet; Uku Uusberg-Karjäär; Tiina Mälberg-Kevad ja suvi ja

10. Tamur Tohver (Näha roosat elevanti) - PolygonTeater09. Aare Toikka (Sokrates, ehk pidu Prytaneionis) - VAT Teater
08. Lembit Peterson (Palju kära ei millestki) - Theatrum
07. Taago Tubin (Kolemees) - Ugala
06. Kertu Moppel (Mõnikord on kõik nii selge) - RAAAM
----------
05. Kertu Moppel (Bloody Mary) - Von Krahli Teater
04. Mart Koldits (Pal-tänava poisid) - Tallinna Linnateater
03. Jaanika Juhanson (Jane Eyre) - Rakvere Teater
02. Priit Pedajas (Utoopia rannik. 1.osa. Teekond) - Tallinna Linnateater
01. Aare Toikka (Faust) - VAT Teater

Kommentaar: Mul on hetkel tunne seda nimistut vaadates, et ma austan lavastajatöös kõige rohkem terviklikkuse loomist ja säilitamist läbi võimalikult paljude huvitavate ideede. Tihti on lavastus lihtsalt puhtalt ja ilusti tervikut luues toodud lavale, teinekord on palju huvitavaid ideid, aga tervik pole suudetud siledaks siluda või piisavalt "söödavaks" muuta ja oh seda rõõmu kui kõik on olemas ja natuke veel ülegi. Toikka mängulised lavastused on täiesti minu maitse. Nii palju lennukaid ideid, mis mõttena võivad teatrisaalis tunduda paberil või ettekujutustes isegi võimatud, pole Toikka läinud mugavat teedpidi, vaid need tõesti saalis elama pannud, ehk ära teinud. Pedajas oli Utoopia rannikuga justkui saluudilaskaja. Nii palju ilu, põnevaid lahendusi ja mis peamine terviklikkust, kuigi tegemist oli "seeriaga". Nende kahe mehe vahel oli raske võitjat valida. Mõlemad oleks justkui eriti heas hoos ja häid töid tuleb justkui ridamisi viimasel ajal. Jaanika Juhanson on paksu raamatu toonud vääriliselt lavale, kuigi Jane'i eluloo jutustamisel on tegemist pigem filmi-mõõtu ettevõtmisega ja tavalise paaritunnilise filmigi jaoks on liiga palju materjali. Kui seda poleks lõigutud kolmeks, nagu ka näiteks Linnateater tihti pikemate tükkide puhul üritab vaid ühe vaheajaga piirduda, siis oleks see meeldinud grammivõrra rohkemgi. Kuid ideede poolest ei jää ta kõrgematel kohtadel olevatele meestele alla. Kuidagi raske ettevõtmine minu meelest selle romaani lavastamine teatris, aga igati õnnestunud töö. Mart Kolditsa poistekas mängib osavalt emotsioonidel ja lavastaja roll sellise suure kamba juhtimisel on vaatet see kõige ägedama Pal-tänava poisi roll. Kertu Moppel on minu jaoks ime. Juba lavaka ajal kui ta oma kursakaaslastega Pikas pingis lavastajakätt proovis, oli just tema "Leib" see kõige rohkem lavastajaideedest pungil. Tookord veel mitte nii terviklik töö... aga nüüd on Kertu kogu oma ideederohkusega õppinud ära ka terviklikkuse loomise (eriti niigi eklektilise tööga nagu "Mõnikord on kõik nii selge") . Ja see on võimas oskus. Minu meelest kõige põnevam lavastaja praegusel hetkel üldse. Lisaks kõigele on tal ka teksti ja lugudeloomiseoskuse trump tagataskus. Tätte ja Uusberg on saanud endale kaunimast soost mantlipärija... või siis pigem ametiõe :) Petersoni töö noortega on uskumatult hea õnnestumine. Panna noored mängima nii proffilt ja siduda kavalalt kogenumad näitlejad just parajas segus ja balansis Shakespeari Palju kära ei millestki tükis... Taago Tubin on loonud täiesti iselaadse lavastuse oma Kolemehega. Ma pole kunagi midagi sellist varem näinud, aga kõik toimis! Tamur Tohver on oma teatri hing ja hingega teeb ka ta oma lavastusi. Siiani pole tema tööd kunagi kusagilt veel logisenud, kõik on paigas, kuigi tema valitud tekstid ise polegi nii paigas ja lihtsad lavastamiseks. Tundub, et talle meeldib ka iseendale väljakutse esitada oma tööga.

PARIM MEESPEAOSATÄITJA

Kõigepealt tahaksin ära märkida Rakvere Teatri leegionärid, kellest kahjuks ühtegi ma ei suutnud teistest eraldada ja seetõttu jäid nad kõik välja, aga head olid nad kõik ja tüki viisid nad oma looga hinge ka. Lisaks 10 meest, kes jäid samuti napilt tipust välja: Mikk Jürjens - Pal-tänava poisid (Tallinna Linnateater); Peeter Jürgens - Vanad ja noored (Ugala); Raivo Trass - Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater); Aivar Tommingas - Karjäär (Vanemuine); Aarne Soro - Kolemees (Ugala); Madis Mäeorg - Vanad ja noored (Ugala); Karol Kutsel - Üksildane lääs (Vanemuine); Andres Mähar - Üksildane lääs (Vanemuine); Andres Mähar - Preili Julie (Kell kümme); Sten Karpov - Orvud (Eesti Draamateater)

10. Pääru Oja - Orvud (Eesti Draamateater)
09. Lauri Saatpalu - Rekvisiitori tähetund (VAT Teater)
08. Erki Laur - Bloody Mary (Von Krahli Teater)
07. Lembit Ulfsak - Kraepelini variatsioonid (Eesti Draamateater)
06. Meelis Rämmeld - Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
----------
05. Alo Kõrve - Hamlet (Tallinna Linnateater)
04. Tõnn Lamp - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
03. Aleksander Eelmaa - Tuvi (Emma Leppermann)
02. Ago Soots - Faust (VAT Teater)
01. Tõnis Niinemets - Bloody Mary (Von Krahli Teater)

Kommentaar: Assaraks millise poweriga Tõnis hullu mängis Bloody Marys. Sellist särinat ja elektrit ühes rollis näeb haruharva ja sellepärast oli ta minu jaoks selle aasta numero uuno. "Vapustav" on just õige sõna seda ilmestama. Ta tegi ka ilmselt partnerite mängu lihtsaks ning pani ka teised seeläbi särama, sest ma kartsin seda hullu ka publikuseast vaadatuna, rääkimata siis sellest kui oleks pidanud seal korteris tema trikkidega silmitsi seisma. Jääb vaid loota, et ta nüüd oma elu parimat ja vingeimat rolli juba ära ei teinud, sest suurem osa näitlejatest ei saa sellise rolliga kogu oma karjääri jooksul hakkama... Vaadates seda nimekirja, siis on hea meel tõdeda et ma olen endiselt eelarvamustevaba. Kui keegi näitleja, kes minule eriliselt ei meeldi, teeb head tööd, siis on mul eriline heameel ka kiidusõnu jsgada. Ago Soots krõnksus Faustina on täiuslik Fausti kehastus; Aleksander Eelmaa kurva, vanema ja alastistseenide ees dilemmas sipleva näitlejana; Tõnn Lamp innuka ja noore Vene aristokraadina - kõik kolm teevad oma seniste karjääride parimaid töid minu meelest ja see on tulevikku vaadates hea märk. Alo Kõrve Hamlet ja Meelis Rämmeldi kergete mõistusehävetega rollid on kuidagi energiast pakatavad ja valjud ja vist isegi "hoogsad" on vast kõige õigem sõna. Erki Laur ja Lauri Saatpalu teevad samuti minu meelest oma senistest parimad rollid. Erki suurem austaja pole ma kunagi olnud, aga selle rolliga ta avas nii mitu tahku nii ühikese aja jooksl endast, et mul ei jää muud üle kui müts maha võtta. Pääru Oja teeb küll "Pääru Oja", aga see roll, mida ta nüüd juba mitmes tükis on mänginud, mõjus seekord eriti sobivalt ning ehk oli ka mõnevõrra kiiksukam. Kahjuks Vennases jätkub täpselt sama roll, seega olgu au talle Orbude eest antud... samas ta meeldis oma stiiliga ka "Vennas"-es... niiet ma ei teagi ka heita midagi ette või mitte. Ma ei mõista, kuidas seekordne Teatriliidu aastaauhindade žürii Lembit Ulfsakist mööda vaatas. Tema seniilne vana oli sellise soojuse ning karismaga mängitud, et jääb üle vaid loota, et ta oli nominentide järel kohe kuues... sama lugu tegelikult Eelmaaga... maitsed on ikka nii erinevad....

PARIM NAISPEAOSATÄITJA

Mõned naispeaosarollid jäid napilt 10 parima seast välja, aga tahaksin need siiski ära märkida siin: O.T.M.A tüdrukud, ehk Nikolai II tütred (Kuressaare Linnateater); Anne Veesaar - 8 armastavat naist (Rakvere Teater); Natali Lohk - Suvi ja suits (Rakvere Teater); Maria Soomets - Remondimees (Vanemuine); Tiina Mälberg - Kevad ja suvi ja (Rakvere Teater); Kersti Heinloo - Preili Julie (Kell Kümme); Piret Krumm ja KatariinaTamm - Võidab see, kellel on kõige hullem mees (Kinoteater); Katariina Ratasepp - Faust (VAT Teater)

10. Külliki Saldre - Remondimees (Vanemuine)
09. Maarika Mesipuu - Jane Eyre (Rakvere Teater)
08. Liisa Pulk - Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
07. Kadri Adamson - Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
06. Katariina Unt - Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater)
----------
05. Carita Vaikjärv - Kolemees (Ugala)
04. Liina Olmaru - Tuvi (Emma Leppermann)
03. Ülle Lichtdeldt - 8 armastavat naist (Rakvere Teater)
02. Kersti Heinloo - Birkenruh' episood. Kurb armulugu (Tuulekell)
01. Tiina Tauraite - Bloody Mary (Von Krahli Teater)

Kommemtaar: Tauraite, näitlejannalt ehk sama palju nõudev roll kui Kes kardab Virginia Woolfi Martha-roll, õnnestub ja pakub sellist tulevärki, et vaata ja imesta milleks kõigeks näitlejad võimelised on kui nad tõeliselt hoogu lähevad. Rollina ilmselt sama suur maiuspala ühele naisnäitlejala kui oli selle rolli kujunemisteekonna jälgimine vaatajale. Muidugi ainult juhul kui see roll ka õnnestub ja sedapuhku polnud mul juba kahtlust kohe pärast selle nägemist praeguseks peaaegu aasta tagasi, et sellised pärlid sünnivad nii harva, et vaevalt, et keegi tuleb ja Tiina üle trumpab. Ja kes on järgmine Tiina, kes siinse esikoha endale hõivab? Eelmisel aastal troonis Tiina Mälberg teatrikuningannana sellel positsioonil :) Kersti Heinloo on alati sähvakas ja juba oma olemuselt laval nii särtsu täis - punased juuksed ja kerged ning kiired liigutused. Ta oleks justkui sündinud näitlejaks. Minu jaoks oli küll tema Underi roll viimase aastate parimaid Undereid. Ja seda mitte jäljenduslikus mõttes, vaid just nimelt teatraalses mõttes. Ka Preili Julie roll oli tal õnnestunud, kuid neid kahte võrreldes, siis Julies ma oleks tahtud näha veelgi rohkem seda tuld, mis Kerstis põleb. Ülle Lichtfeldt on justkui pärl nende 8 naise keskel. Tema roll on tegelikult võibolla kõige ebameeldivam ja kahtlemata selline teistest erinevam, aga minu jaoks paneb ta niimoodi ennast laval maksma, et teised naised lausa kahvatuvad ta kõrval. Vast ehk Anne Veesaar tema otsese nö. rivaalina vaid saab mõned stseenid ka endale. Liina Olmaru Rita-Reet on oma lihtsuses ometi nii mõjuv ja seda just nimelt Olmaru mängu tõttu. Ma vahepeal lihtsalt jälgisin teda ka sellisel hetkel kui ta otseselt tegevuse keskmes polnudki, aga ta pakkus ka sellel ajal oma mängu ja kohalolu. Imeline näitleja, täpselt nagu Katariina Untki... nende kahe kätes näib kõik muutuvat kullaks... Carita Vaikjärvel on see, mida ma kutsun Külli Teetamme sündroomiks. Kui ma silme ees lasen läbi oma lemmikuid naisnäitlejaid, siis kummagi nägu ei tule meelde, ent ometi iga aasta kui ma neilt midagi nägema juhtun, leian oma aasta kokkuvõtte tegemisel nad ikka ja jälle nimistust ning kõrgetelt kohtadelt. Sedapuhku väga bravuurika karakteriga särab Carita Kolemehe ainsa naisena 5 parima sekka. Kadri Adamsoni pole ma siiani näitlejana eriti tõsiselt võtnud ja seda suurem oli üllatus kui delikaatselt, osavalt ja hästi ta oma Roosa elevandi rolli üles ehitas. Ma tundsin talle kaasa... Liisa Pulk jällegi lendas sellise hoo ja jõuga selle rolliga siia nimekirja... mängides ei-tea-keda... päris raske kui sellele mõtlema hakata... just "selle" tegelase leidmine endast... Maarika Mesipuu suurejooneline roll oli üks aasta üllatustest. Kandis esinäitlejana välja nagu naksub ja Külliki Saldre säras oma tuntud headuses. Ent ometi jälle natuke teise nurga alt, natuke teiste maneeride ja muidugi ka karakteriga.

PARIM MEESKÕRVALOSA
 
Kõigepeal vajavad 6 meest äramärkimist, sest nad jäid vaevu-vaevu TOP10st välja: Kristo Viiding - Birkenruh' episood. Kurb armumäng (Tuulekell); Lauri Kaldoja ja Hendrik Toompere jr jr - Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM); Hannes Kaljujärv - Jane Eyre (Rakvere Teater); Tanel Ingi - Kolemees (Ugala); Mait Malmsten - Utoopia rannik. 2.osa. Laevahukk (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater)

10. Andrus Vaarik - Hamlet (Tallinna Linnateater)
09. Lauri Kaldoja - Kraepelini variatsioonid (Eesti Draaamateater)
08. Ain Lutsepp - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
07. Alo Kõrve - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
06. Hannes Kaljujärv - Cabaret (Vanemuine)
----------
05. Margus Tabor - Hamlet (Tallinna Linnateater)
04. Rain Simmul - Hamlet (Tallinna Linnateater)
03. Ott Sepp - Birkenruh' episood. Kurb armumäng (Tuulekell)
02. Priit Võigemast - Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater)
01. Taavi Teplenkov - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)

Kommentaar: Utoopia rannikud oma paljude karakterite ja eriti kõrvalosadega võidutseb kõikides näitlejakategooriates, nii ka siin. Sellist meeskond koos näha, kes ilmselt ka teineteist inspireerivad ja loovad sellist teatrimaispala koos, no mis sa hing veel ihkad. Ja Taavi Teplenkovi haiglase vene intellektuaali roll oli veel eriline õnnestumine. Ma elasin tema karaktrile niimoodi kaasa, et peaaegu tunnetasin seda, mida ta võis läbi elada igal tema eluhetkel kui ta laval oli. Selline kurbus ja selline sügavus. Kõrgem näitlejameistelikkus! Võigemastil õnnestus juba vähemalt teist aastat järjest jääda teiseks. Minu jaoks oli tema võibolla kõige tugevam kogu trupist. Tõsine, asine ja igal hetkel kohal. Tema koosmäng Malmsteniga oli eriline nauding. Ott Sepp Adsoni rollis oli kuidagi uudne, aga väga usutav. Kerge, aga mõjuv ja tähelepanuväärne. Koomilise kiiksuga ja lahe oma murrakuga. Hamleti mehed oli ka kõik head, Kõrve peaosale sekundeerisid osavalt nii Simmul, Tabor kui ka Vaarik. Tundub, et nad kõik meeldivad mulle mistahes rollides. Hannes Kaljujärve ma ei tundud alguses äragi! Ja see juba räägib tema headusest iseenesest :) Kõrve ja Lutsepp kõrvalisemates, kuigi väga kandvates rollides Utoopia ranniku 1. osas olid mõlemad täiesti oma sõiduvees ja nende rollid mõjusid nii tugevate ja just sellele karakterile sobivatene - Lutsepp tähtis mõisavalitseja ja suure perekonna pea ning Kõrve ühe tema võsu parim sõber ning tütre kosilane. Lauri Kaldoja ei suuda ka ühtki ebaõnnestunud ega igavat rolli teha. Tema lavaloleks on alati intensiivne ja rollid väga õnnestunud kehastused. Kraepelini variatsioonid polnud erand. Ma ei tahaks ühtki tema rolli mööda lasta...

PARIM NAISKÕRVALOSA

Säravate naiskõrvalosade tippe oli tänavu vähem kui varem, ent selle eest tugevaid häid roll nii palju, et mul tuleb märkimisväärseid nimesid enne 10 parima juude jõudmist terve nimekiri veel ära tuua: Tagasi Eestisse naistrio (Vanemuine); Sandra Uusberg ja Ülle Kaljuste - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater); Anu Lamp - Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater); Katariina Ratasepp ja Liisa Pulk - Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM); Klaudia Tiitsmaa ja Adeele Sepp - Vanad ja noored (Ugala); Katariina Ratasepp - Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater); Inga Salurand ja Eva Klemets - Kolmapäev (NO99)

10. Triinu Meriste - Sajand (Ugala)
09. Marin Mägi - Vassa Železnova (Kukruse projekt)
08. Epp Eespäev - Hamlet (Tallinna Linnateater)
07. Ursula Ratasepp - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
06. Luule Komissarov - Vanad ja noored (Ugala)
----------
05. Anne Reemann - Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater)
04. Kersti Heinloo - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
03. Külli Teetamm - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
02. Evelin Võigemast - Hamlet (Tallinna Linnateater)
01. Tiina Mälberg - Suvi ja suits (Rakvere Teater)

Kommentaar: Tiina roll ei ole eriti suur, aga selle eest mõnusalt mänguline. Ootasin pidevalt, et ta jälle tuleks ja tooks endaga selle särtsakuse sisse, mille ta endaga alati lavale tõi. Evelini Ophelia võlus oma hullumisega, Utoopia ranniku naiste aadressil pole lihtsalt piisavalt superlatiivseid omadussõnu, aga eriliselt meeldisid esimesest osast Külli, Kersti ja Ursula ja teisest osast Anne mänguliselt mehelik pisike, aga silmatorkav roll. Luule vastiku vanamutina mõjus nii õelalt, nagu Tammsaare selle kirjutas ja ometi on Luule hoopis teistsuguste rollidega tavaliselt säramas. Teatav kontrast tema olemusega mõjus veel eriti hea tööna. Epp Hamleti emana oli võimas ja Triinu Meriste oli kõige parem kogu Sajandis (lisaks Adeele Sepale), mis tükina tegelikult valmistas pettumuse, sellest hoolimata, või ehk just üllatuslikult just sellepärast, et see oli Õnnepalu kirjutatud. Teatritüki mõtteliseks paariliseks olev raamat "Mandala" oli märkimisväärselt parem.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

10. Kevadine Luts (Eesti Draamateater)
09. Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM)
08. Tuvi (Emma Leppermann)
07. Kolemees (Ugala)
06. O.T.M.A. - Nikolai II tütred (Kuressaare Linnateater)
----------
05. Pal-tänava poisid (Tallinna Linnateater)
04. Hamlet (Tallinna Linnateater)
03. Bloody Mary (Von Krahli Teater)
02. Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
01. Faust (VAT Teater)

Kommentaar: Igal aastal ruulivad selles kategoorias noored, aga seekord on vanad head tegijad saanud hoo sisse. VATi, Von Krahli ja Tallinna Linnateatri tükkides on tihti ansamblitunnetust tunda ja näha, aga sedapuhku on nimekirjas ka ilmselt üle pika aja ka Draamateatri suure lava tükk... ei tea kas uued tuuled on puhumas ka seal majas...

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS (keskmisest draamalav. enam muusikat/laulu)

05. Kosmonaut Lotte (Vanemuine)
04. Cabaret (Vanemuine)
03. Prints ja kerjus (Estonia)
02. Jane Eyre (Rakvere Teater)
01. Palju kära ei millestki (Theatrum)

Kommentaar: Palju kära ei millestki võibolla polnudki niiväga muusikaline lavastus, kuid muusika mängis seal rolli ja kuna see oli neist viiest minu jaoks kõige parem, siis sellepärast ka esimene koht. Samuti polnud ju ka Jane Eyre otseselt muusikaline lavastus, kuigi muusikaga maitsestatud. Esimese tõelise muusikalise lavastuse leiab alles kolmandalt kohalt ja ühtlasi võib siis ka seda pidada parimaks "muusikaliseks" lavastuseks...


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödiasugemetega)

Kõigepealt 2 tükki, mis väärivad äramäkimist: Tuvi ja Kevadine Luts

05. Kolemees - Ugala
04. Faust - Vat Teater
03. Mõnikord on kõik nii selge - RAAAM
02. Palju kära ei millestki - Theatrum
01. Võidab see, kellel on kõige hullem mees - Kinoteater

Kommentaar: Ütleks nii, et selles kategoorias oli seekord kindel liider. Tükil ajal pole nii palju ühe teatritüki jooksul naerda saanud. Ja ometi tegemist oli vaid tunni pikkuse showga. Kõik naljad toimisid minu jaoks - see oli just minu huumorisoone pihta. Shakespeare-i naljad avaldusid kõige rohkem ehk just Benedick-i ja Beatrice vahelises sõnasõjas, aga oi kui terav see tekst oli! Mõnikord on kõik nii selge sisaldab esimest nalja juba oma pealkirjas :) kuid head nalja saab nii mõneski selle väikeste-lugude-kärglavastuse kärjerakus.

PARIM AUTORITEATER

05. Urmas Vadi - Tagasi Eestisse (Vanemuine)
04. Aare Toikka - Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater)
03. Urmas Lennuk - Remondimees (Vanemuine)
02. Aare Toikka - Faust (VAT Teater)
01. Kertu Moppel - Bloody Mary (Rakvere Teater)

Kommentaar: Vadi on siin 5 seas mõningate reservatsioonidega, sest kohati on tekst minu maitseväljast väljas... Kuid selle eest on 4 esimest väga tugevad. Oleksin tegelikult tahtnudki Moppeli RAAAMi etenduse siia nimistusse panna Tagasi Eestisse asemel, aga see on ametlikult 2 dramaturgi kirjutatud ja mitte ainult autoriteater. Samas räägitakse, et Faustis on ka näitlejad osalenud loometöös, aga ametlikult on Toikka märgitud ainukeseks. Segane, aga olgi siis kõik 6 tükki üheselt mainitud. Nagunii lemmiknäidend neist oli 2013. aastal Moppeli Bloody Mary.

PARIM ORIGINAALTEKST või DRAMATISEERING

10. Urmas Lennuk - Remondimees (Vanemuine)
09. Andrus Kivirähk - Kevadine Luts (Eesti Draamateater)
08. Aare Toikka - Sokrates ehkpidusöök Prytaneionis (VAT Teater)
07. Katariina Tamm/Piret Krumm - Võidab see, kellel on kõige hullem mees (Kinoteater)
06. Aare Toikka - Faust (VAT Teater)
----------
05. Loone Ots - Birkenruh' episood. Kurb armulugu (Tuulekell)
04. Kertu Moppel/Maria Lee Liivak - Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM)
03. Tiit Aleksejev - Leegionärid (Rakvere Teater)
02. Piret Jaaks - Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
01. Kertu Moppel - Bloody Mary (Von Krahli Teater)

Kommentaar: Kertu on tõusnud ereda tähena Eesti näitekirjanduse taevasse. Nii noor ja nii andekas! Nii elav ja värske ja hoogne tekst, mis pakub palju üllatusi ja puänte ja kihte ja kokkupõrkeid, kubisedes huvitavates paralleelidest klassikutega, olles sellest hoolimata originaalne. Piret Jaakson juba võitnud mitmeid auhindu oma üllatava ja huvitava näidendiga. Aleksejevi ja Kivirähki Loomingu Raamatukoguski ilmunud tekstid on rikkad. Aleksejevi näidend mõjub sügavalt nii lihtsalt meeste jutuna kui ka üllatava tasandina, milles see jutustatakse. Loone Otsa ajaloo elustamine, vähem või rohkem tõele baseerudes on nii tänuväärne. Tema teatritekstid on alati justkui well-made-plays, kuid ühtlasi saab neist päris mõnus ajastukuvandi. Toikka tekstid on sama fantaasiarikkad kui tema lavastajakäsi. Katariina ja Piret on saanud väga raske tööga hakkama -tekst, mis pärisel ka naerma ajab. Urmas Lennuki lihtsuses peitub ilu, nii eluline kui mõnusalt ka kergete kiiksudega.

AASTA AUDIO-NÄITLEJA

mehed:
10. Jim Ashilevi (Turbo/Turbo)
09. Rasmus Kaljujärv (Zangief/Lammutaja Ralf)
08. Mikk Jürjens (Ted/Looraks)
07. Priit Võigemast (Felix/Lammutaja Ralf)
06. Mait Malmsten (isa Grug/Kruudid)
--------------
05. Indrek Ojari (Sully/Kollide ülikool)
04. Tõnn Lamp (Vector/Elavad pildid; Tito/Turbo)
03. Margus Tabor (Randy/Kollide ülikool; vana Krahv/Lumekuninganna ja igavene talv)
02. Karol Kuntsel (Lumememm Olaf/Lumekuninganna ja igavene talv; Pac Man/Lammutaja Ralf)
01. Tiit Sukk (erinevad tegelased/Lumekuninganna ja igavene talv; Mike, Kollide ülikool; Gru/Mina, Supervaras 1; Gru/Mina, Supervaras 2; diktor/Elavad pildid; Kunn Kompu/Lammutaja Ralf)

naised:
10. Liina Vahtrik (Lucy Wilde/Mina, supervaras 2)
09. Eva Püssa (Ema/Kruudid)
08. Piret Kalda (Ema/Looraks)
07. Elina Pähklimägi (Seersant Calhoun/Lammutaja Ralf)
06. Marilyn Jurman (tütar-Eep/Kruudid)
----------------
05. Maria Klenskaja (Vanaema Norma/Looraks)
04. Ita Ever (Vanaema/Kruudid)
03. Ülle Kaljuste (Direktor Karmkrabin, Kollide ülikool)
02. Elisabet Reinsalu (Vanilla Suhkrusai/Lammutaja Ralf)
01. Hele Kõrve (Anna/Lumekuninganna ja igavene talv)

Kommentaar: Aasta viimastel päevadel nähtud muusikalimultikas viis koju võidu. Hanna-Liina Võsa, kes mängis teist õde säras küll lauldes kuid sõnalises osas minule ei istunud. Millegipärast meeldivad minule tihti multikates vanaemade hääled, need vanaemad on ka tihti sellised keskmisest kärtsumad vanaemad kah :) Tiit Suka poolt mängitud audiorollide nimistu oli aukartustäratavalt pikk ning kõik need tema rollid on olnud ka väga vinged. Karol Kuntsel ja Margus Tabor on minu jaoks ka alati oma väga spetsiifiliste karakterhäältega alati teretulnud avastused.

PARIM TELETEATRI- ja TELESARJA-ROLL

mehed:
10. Jörgen Liik - Tuulepealne maa 13
09. Guido Kangur - Kättemaksukontor
08. Ivo Uukkivi - Alpimaja
07. Jaanus Rohumaa - Alpimaja
06. Taavi Teplenkov - Kättemaksukontor
------------
05. Indrek Ojari - Tujurikkuja 5
04. Märt Avandi - Tujurikkuja 5/Kättemaksukontor
03. Ott Sepp - Tujurikkuja 5/Kättemaksukontor
02. Tõnu Oja - Tuulepealne maa 13
01. Rein Aren - Pilvede värvid

naised:
10. Kersti Kreismann - Kättemaksukontor
09. Külliki Saldre - Hakkab jälle pihta
08. Liina Vahtrik - Alpimaja
07. Kais Adlas - Hakkab jälle pihta
06. Ines Aru - Kättemaksukontor
------------
05. Ita Ever - Tujurikkuja 5
04. Anu Lamp - Alpimaja
03. Mari Lill - Pilvede värvid
02. Marika Vaarik - Kättemaksukontor
01. Ita Ever - Pilvede värvid

Kommentaar: Parem hilja kui mitte kunagi, kas pole?! :) Ometi nägin ära 80ndate suurlavastuse "Pilvede värvid" ja imestasin, et sedalubati üldse mängida... Igatahes imehead rollid Rein Arenilt, Ita Everilt ja Mari Lillelt ja tegelikult ka teistelt osatäitjatelt. Sama lugu Kättemaksukontoriga. Enne 2013ndat aastat ei õnnestunud mul ühtegi osa sellest hit-sarjast näha... poleksa ka nüüd vaadanud kui mu kõige väiksem pesamuna lasteaiakaaslaste mahitusel poleks nõudnud selle sarja vaatamist... Häid rolle nii püsikarateritelt kui külalisnäitlejatelt. Alpimaja, Tujurikkuja 5 ning Tuulepealse maa 13.osa pakkusid ka näitlejatöid, millest mitmed veel kauaks meelde jäävad. Pole see sarjades ja teles üldse näitlemine nii väärtusetu midagi. Peaaegu nagu filminäitlemine...

PARIM FILMIROLL

mehed:
10. Argo Aadli - Malev
09. Ott Sepp - Malev
08. Tõnu Oja - Elavad pildid
07. Aarne Üksküla - Elavad pildid
06. Raivo Trass - Mandariinid
------------
05. Priit Võigemast - Elavad pildid
04. Lembit Ulfsak - Mandariinid
03. Elmo Nüganen - Mandariinid
02. Mait Malmsten - Kertu
01. Peeter Tammearu - Kertu

naised:
10. Mirtel Pohla - Malev
09. Laine Mägi - Eestlanna Pariisis
08. Marika Vaarik - Elavad pildid
07. Külliki Saldre - Kertu
06. Helle Kuningas - Eestlanna Pariisis
------------
05. Ita Ever - Elavad pildid
04. Leila Säälik - Kertu
03. Anu Lamp - Elavad pildid
02. Sandra Uusberg - Elavad pildid
01. Ursula Ratasepp - Kertu

Kommentaar: Ka filmide vaatamisel sai mõned vanad võlad tasa tehtud. Mitu asja jäänud vaatamata siiani, nagu Malev ja Eestlanna Pariisis jne... Mõni võiks ehk vastu vaielda, et miks ma Tammearu olen kõrgemalt hinnanud kui Malmsteni... mõlemad rollid meeldisid väga, aga Tammearu vastik karakter šokeeris mind sedavõrd ja võibolla seetõttu oli ka tema mäng veelgi mõjuvam. Mandariinide Eesti mehed meeldisid ka kõik, aga Nüganeni "Margus" läks kõige rohkem hinge ja tema kuju või karakter oli ka kõige mängulisem kolmest. Ja ma ei oska seda isegi seletada, miks Helle Kuningas minule Pariisi eestlannas mõjus - tema mingis mõttes tugev ja sirge seljaga mängumaneer lihtsalt mõjus rohkem kui Laine Mägi peaosaline, kes ju meeldis ka, aga tema roll oli kuidagi tavapärasem. Elavad pildid pakkus hulgaliselt häid rolle, kellest paljud mängisid isegi sama karakterit eri ajastutel, aga seda põnevam.
PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Pille Jänese kostüümid - Kevadine Luts (Eesti Draamateater)
09. Kaili Viidase kostüümid - O.T.M.A.- Nikolai II tütred (Kuressare Linnateater)
08. Krista Tooli kostüümid - Sajand (Ugala)
07. Ingrid Proos - Koht sigade seas (Endla)
06. Reet Ausi kostüümid - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
----------
05. Sander Põldsaar - Jane Eyre (Rakvere Teater)
04. Britt Samosoni kostüümid - Suvi ja suits (Rakvere Teater)
03. Jaanus Laagriküll - Vanad ja noored (Ugala)
02. Liina Unt - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
01. Ingrid Proos - Prints ja kerjus (Estonia)

Kommentaar: Utoopia rannik lõi ka siin laineid ja eraldi mainimist väärib ka kostüümikunstnik, aga kõige üllatavam ja fantaasiarikkam oli minu jaoks Printsi ja kerjuse kunstnikutöö. Eriti mis puudutab karaktereid ja nende kostüüme. Tammsaare klassikaga mängis Laagriküll nii palju kui see ruum võimalusi andis ja liikuvad seinad, mille pooli vahetades andis ka kunstilise lahenduse mõttes põneamaks muuta. Samosoni kostüümid olid imeilusad ja üldse lõid 2013.aastal laineid just kostüümikunstnikud ning mitte nii eriti terviklikud kunstnikutööd.

PARIM SUVELAVASTUS
 
Mainimist väärivad vaid need 6:

06. Titanicu orkester (RAAAM)
----------
05. Vassa Železnova (Kukruse projekt)
04. Vanad ja noored (Ugala)
03. Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM)
02. Birkenruh' episood. Kurb armulugu (Tuulekell)
01. Pal-tänava poisid (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Sellel suvel jõudsin tavalisest vähem teatrisse, peamiselt finantsilistel põhjustel, aga ka sellepärast, et mitu huvitavat asja sai juba eelmisel suvel nähtud. Sellepärast ei hakanud ka tavapärast suveteatri kokkuvõtet tegema. Tegelikult oli just suveteatri mõttes teisel kohal olev tükk täiesti võrdväärne esimesega. Samuti käisin edasi ja tagasi 4. ja 5. koha tükkidega. Titanicu orkestrit vaadates olin väsinud ja vahetult pärast seda oli mõnevõrra isegi pettunud, aga tegelikult on see tükk minus oma elu edasielama hakanud. Ju see on hea asja tunnus...

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
 Sellel aastal nägin lõpuks ometi ära klassika ja ühe "kõigi aegade" suurlavastuse, igati 5-tärni tükk, ka teleekraani vahendusel... aga paraku oli see ka ainus esmanähtud lavastus telest tänavu.

01. Pilvede värvid (Eesti Draamateater)

PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS

Lisaks viiele parimale, väärivad äramärkimist ka Vanemuise Kosmonaut Lotte ning Nukuteatri jõulutükk - Muinasjutud paberil.

05. Vana roosa maja (Eesti Draamateater)
04. Von Krahli muinasjutud (Von Krahli Teater)
03. Prints ja kerjus (Estonia)
02. Palju kära ei millestki (Theatrum)
01. Pal-tänava poisid (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Lastekad neist on vast ainult 4. ja 5.koht, esimesed kolm on pigem noortekad. Ju minu kui täiskasvanud jaoks pakuvad noortekad rohkem kui päris lastetükid ja selles suhtes pole see hinnang võibolla näiteks minu laste arvamusel sugugi selline. Aga nägemise hetkel veel 12-aastasele pojale meeldis Pal-tänava poisd väga. 18-aastasega koos nautisime ühtviisi palju Palju kära ei millestki ja arutasime pikalt kui tugev sulesepp ikkagi Shakespeare oli. Tema tekstilised mängud on nii vaimukad. Ja kõige väiksema, ehk 6-aastasega rõõmustasime võrdselt nii Printsi ja kerjust, Von Krahli muinasjutte kui ka Vana roosa maja ümber toimuvaid seiklusi vaadates.

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

10. Tamur Tohver - Näha roosat elevanti (PolygonTeater)
09. Taago Tubin - Kolemees (Ugala)
08. Priit Pedajas? - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater ja Eesti Draamateater)
07. Marius Peterson? - Palju kära ei millestki (Theatrum)
06. Tarmo Kesküll - Jane Eyre (Rakvere Teater)
  ----------
05. Peeter Konovalov - Vanad ja noored (Ugala)
04. Taavo Remmel - Kevad ja suvi ja (Rakvere Teater)
03. Priit Pajusaar - Kosmonaut Lotte (Vanemuine)
02. Priit Pajusaar - Prints ja kerjus (Estonia)
01. Kaspar Jancis - Faust (VAT Teater)

Kommentaar: Jah, ma annan endale aru, et see kategooria on üpris ebavõrdsete loomingute võrdlemine, palju olulisem ja suurem töö on muusika lomine kui selle välja valimine. Sobitamisega tuleb tegeleda mõlemal juhul. Võimatu on ju panna ühele pulgale nii suurvorme, näiteks muusikali muusikat kui ka märgatavalt lihtsamat, ehk draamalavastuse muusikalist kujundust. Teen seda ometi ja lähtun muusika ilust, selle toimivusest, sobivusest ning sellest kuidas see tüki tervikut mõjutab. Jancise Fausti muusika oli etenduse osa. Lõi atmosfääri, aitas luua tummfilmiaurat. Oli sobiv ning põnev. Pajusaare võimsad teosed vääriksid oma kategooriat. Remmeli muusika oli üks kogu etenduse olulisemaid osasid ning Konovalov on lihtsalt uskumatu... Paari muusikalise kujundaja puhul ma pakun arvatava kujundaja, sest nende lavastuste selle töö tegijaid polnud mul võimalik tuvastada.

PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE TEATRIS

09. Titanicu orkester (RAAAM) - Ideaalne etendamise asukoht (Tapa vana raudteejaam)
07. Kevadie Luts (Eesti Draamateater) - Pöördlava lavastuslik kasutamine
06. Näha roosat elevanti (PolygonTeater) - puänt
08. Sokrates, ehk pidusöök Prytaneionis (VAT Teater) - Tegelaste vahetumine (näitlejate üleminek uuele karakterile- riietus/liikumine)
----------
05. Karjäär (Vanemuine) - lavapiiride laiendamine
04. Kevad ja suvi ja (Rakvere Teater) - Luule, muusika ja fotode kooskompositsioon
03. Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM) - Alfaisane võtab piima; võileib lendab; harjutamine invaliidiga jne
02. Bloody Mary (Von Krahli Teater) - mitmed lavastuslikud valikud ja sh.oksendamine, mis muutis olukorra veelgi reaalsemaks
01. Faust (VAT Teater) - kogu tummfilmiesteetika ja lavastuslikud trikid, nagu näiteks elava tule kasutamine (põlev raamat)

Kommentaar: Kommentaarid on ilmselt üleliigsed, sest väljatoodud põhjused räägivad iseenda eest. Toikka ja Moppel ja Uusberg- kõik 3 lausa 2 erineva lavastusega... järelikult neil on teatriimesid varrukatest raputada...

PARIM TEATER 2013

05. Rakvere Teater
04. Eesti Draamateater
03. Ugala
02. VAT Teater
01. Tallinna Linnateater

Kommentaar: Nagu ikka kvalifitseeruvad parima teatri tiitlile need teatrid, kuhu jõudsin vähemalt kolmel korral. Käesoleval aastal seega: Draamateater 9 etendusega, Vanemuine ja Rakvere Teater 7 etendusega, Linnateater 6ga, VAT Teater ja Von Krahli Teater 4ga ning NO99 ja Ugala 3 etendusega. Suurima kukkumise on läbi teinud eelmis aasta esimene, ehk NO99 ja suurima tõusu Linnateater, mis eelmisel aastal polnud terves TOP5ski. Üle pika aja on Eesti Draamateater jõudnud 5 parima sekka. Seda kindlasti ka Utoopia rannikute jõul. Ugala ja Rakvere on kindlad Eesti tippteatrid ja VAT on tõusnud pildile. Eelmisel aastal oleks olnud VAT ka kõrgel kui oleksin näinud 2 asemel 3 lavastust seal teatris. Pean tunnistama, et tegelikult ei lase ma ühtegi Tallinna Linnateatri ega VAT Teatri tükki mööda kui see vähegi minust kinni on. Nende 2 teatri peale võisin ma kõige 2013.aastal kõige kindlam olla. Väheste tükkide needuse kätte jäi tänavu Theatrum, kus õnnestus näha ainult 1 lavastus, aga selle eest see üks väga meeldis, paar samaväärset veel ja aasta parima tiitel oleks võinud olla ka Theatrumi käes.

PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL

Lisaks viiele parimale väärivad äramärkimist ka Jaan Rähesoo tõlgitud "Suvi ja suits" ning Laur Lomperi tõlgitud "Orvud".

05. Kate Moira Ryan "O.T.M.A. - Nikolai II tütred" - tõlkinud Tiina Tarik
04. Marius von Mayenburg "Kolemees" - tõlkinud Olev Mengel
03. Tom Stoppard "Utoopia rannik. I osa. Teekond" - tõlkinud Anu Lamp
02. William Shakespeare "Palju kära ei millestki" - tõkinud Georg Meri
01. William Shakespeare "Hamlet" - tõlkinud Georg Meri/Doris Kareva/Anu Lamp


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATAJA/AVASTUS

10. Tõnn Lamp - Utoopia rannik. I osa. Teekond
09. Madis Mäeorg - Vanad ja noored
08. Hannes Kaljujärv - Cabaret
07. Ingomar Vihmar - Birkenruh' episood. Kurb armulugu (lavastajana)
06. Kadri Adamson - Näha roosat elevanti
----------
05. Marika Brabanštšikova - O.T.M.A. ja Tagasi Eestisse
04. Katariina Tamm - Võidab see, kellel on kõige hullem mees
03. VHK Teatrikooli noored - Palju kära ei millestki
02. Katariina Ratasepp - Faust ja Mõnikord on kõik nii selge
01. Ago Soots - Faust

Kommentaar: Avastused sellel listil siis VHK noored ja Katariina Tamm, ülejäänud positiivsed üllatused, ehk näitlejad, kellelt ma nii head rolli ei osanud oodata. Ago Soots oli lausa uskumatult hea, Katariinalt, Hanneselt, Marikalt ja Tõnnilt on siin viimasel ajal tulnud ka teisi häid töid, kui nii edasi läheb, siis ei mõjugi nende headus enam üllatavana.

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
10. Mattias Kuppart - Palju kära ei millestki
09. Kaspar Sellin - Palju kära ei millestki
08. Priit Põldma - Palju kära ei millestki
07. Oskar Punga - Palju kära ei millestki
06. Magdaleena Maasik - Palju kära ei millestki
----------
05. Sandra Lange - Muinasjutud paberil
04. Ingel Marlen Mikk - Prints ja kerjus
03. Triin Ella - Prints ja kerjus
02. Kati Ong - Birkenruh' episood. Kurb armulugu
01. Katariina Tamm - Võidab see, kellel on kõige hullem mees

Kommentaar: Oh kui lahe ja tõsiselt naljakas oli "Võidab see, kellel on kõige hullem mees" ja Katariina oma riiete-nimekirjaga võlus mu ära. Nii hoogne ja huvitav näitleja on Nukuteatri sirmi taga peidus! Tahaks teda rohkem näha ja miks ka mitte draamarollideski. Temas on mingit näitlejale vajalikku kohaolekut... võibolla ma siin muidugi ühe rolli põhjal kiidan üles ja pean oma sõnu sööma, aga põnev oleks näha teda teistes tükkides igal juhul. Kati Ong on tegelikult juba varasemast tuttav, aga mulle ei meenud konkreetselt ühtegi lavarolli, kus ma teda varem oleksin näinud. Triin Ella ka ilmselt pole mingi uustulnuk Estonia laval, aga mina pole teda varem märganud kui nüüd. Sandra Lange on samuti Nukuteatri näitleja, keda sedapuhku sai näha sirmi ees. Ja milline joonistajaanne :) Palju kära ei millestki VHK noortes on palju potentsiaali, siintoodud olid minu lemmikud neist. Priit Põldmat tegelikult on vist õnnestunud ka varem näha, kuid tookord ei olnud roll nii kandev kui seekord ja sedapuhku pean alles temaga tõeliseks esmakohtumiseks. Ingel Marlen mängis minu teada ka Pipit, aga minu nähtud korral oli Pipi rollis Nele-Liis Vaiksoo.

PARIM TEATRIKRIITIK

Mainimist väärib ka Rait Avestik, aga siin on 5 tänavust lemmikut:
05. Veiko Märka
04. Valle-Sten Maiste
03. Margus Mikomägi
02. Tambet Kaugema
01. Pille-Riin Purje

Kommentaar: Pille-Riin on vist siiski ainuke, kelle tekste ma loen kindlasti kui need ette peaksid sattuma. Tegelikult on muidugi nimekiri pikem, aga need 6, kes siin mainitud said, pakkusid kas ühe või rohkem tõeliselt hea tekst ja tabavaid ütlusi või kriitikat, millega ma nõustusin :)

PARIM TEATRIBLOGI

Egokulturism
Headest hetkedest
Südamelähedaselt
Hinge harimas
Pimedast saalist
Susapesa

Kommentaar: Kui ise kirjutada ei jõua, siis lugeda jõuab veelgi vähem. Mõnedesse blogidesse olen siiski sattunud või ka spetsiaalselt läinud uurima, mida keegi viimasel ajal arvab, aga mitmed blogipidajad on ka kirjutamisest väsinud või on nii hõivatud mitmel liinil, nagu minagi, et lihtsalt ei jõua enam kirjutada. Ise katsun blogil elu sees hoida, et võimalusel ja suurema kirjutamisvajaduse tagasitulekul jätkata ka tihedamat kirjutamist. Seekord ei hakanudki edetabelisse neid väheseid teatriblogisid panema, mida 2013.aastal külastasin, toon need märkimisväärsed lihtsalt ära, sest konkreetset lemmikut polegi. Hea, et üldse kirjutatakse... üsna tänamatu tegevus ju hobikirjutajale või isiklike elamuste ülestähendajale... tihti saab ju pragada ka teisitiarvajatelt või "targematelt". Ja eks kirjutamiseks peab ikkagi eekõige ja veelgi enam tahtmist olema. Kunagi sai kirjutatudki rohkem iseenda jaoks ja siis oli seda indu ka rohkem. Sotsiaalne stress kahtlemata kustutab seda indu mõnevõrra. Aga kui kutsutakse midai vaatama ja saan minna, siis katsun ikka nui neljaks kogemusest või elamusest kirjutada ka. Kuigi paar korda on jäänud ka kirjutamata, ikka selle va ajapuuduse tõttu... Lisaks eeltoodud hobikirjutajatele tahaks ära märkida ka Ugala päevaraamatu.

PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS

05. Eesti Teatriagentuuri koduleht www.teater.ee/
04. Teater Muusika Kino
03. Sirp
02. OP! (ETV)
01. Teatrisse! (Vikerraadio)

Kommentaar: Meelis tule tagasi :) Vikerraadio - kutsuge Meelis tagasi :) Vähemalt aasta esimesel poolel sai veel seda ainsat puhast Eesti Teatri häälekandjat kuulata... OP vähemalt pakub midagigi, aga me oleme ju teatrirahvas, kas me ei vääriks ühte korralikku iganädalast teatrisaadet? Tükke tuleb ju nii palju, tegijad on huvitavad, täis saalid ju annava aimu määrast kui paljud inimesed teatrist on huvitatud...

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)

Enne kõige hullemaid tuleb ära märkida ja hoiatada ka igaks juhuks veel vähemalt 2 tüki eest: Meresõitja (Rakvere Teater); Pühamatest pühamad (Endla)

05. 4.48 Psühhoos (Von Krahli Teater)
04. Kontakt (Eesti Draamaeater)
03. Puhastatud (Von Krahli Teater)
02. rhizomedia.risomeedia /Erinevate tubade klubi (Cabaret Rhizome)
01. Keskea rõõmud (Tartu Uus Teater)

Kommentaarid: Ei viitsinud ma sellist eksistentsiaalset kräppi vaadata nagu Keskea rõõmud... kuigi kuulun ilmselt vanuse poolest sihtrühma. Samas pean tunnistama, et teisele vaatusele ei jäänud. Esimene oleks ka võinud 5 minutit kesta... sellevõrra sisu seal vast oli kokku... Teise koha tükk häiris oma pikkusega ja minu jaoks oli täiesti vastunäidustatud see mingite asjade pähemäärimine. Okei, saan aru, et seda peabki võtma naljana, aga see kuidas seda tehti ei meeldinud minule. Von Krahli kaksiknäidend oli piin kuubis, aga mul on selle teatriga mingi omalaadne suhe, kas nende tükid meeldivad mulle väga või siis mau hammas ei hakka neile üldse peale, keskmist kraami nad ei paku ja see on iseenesest vinge. Draamateatri Kontakt oli minu jaoks hõre ja ma ei saanud sellest tükist muud kui kahjutunde raha ja aja raiskamise pärast.

Siin on kogu nimekiri 63st 2013.aastal nähtud etendustest, alates halvemast kuni parimani välja (lastetükkidel on 2 hinnangut, esimene täiskasvanu - teine laste tasandilt):

Keskea rõõmud (Tartu Uus Teater/Vihmar/0)

rhizomedia.risomeedia /Erinevate tubade klubi (Cabaret Rhizome/Veski/0)

Puhastatud (Von Krahli Teater/J.Ulfsak/0)

Kontakt (Draamateater/Vihmar/0)

4.48 psühhoos (Von Krahli Teater/J.Ulfsak/0+)

Pühamatest pühamad (Endla/Õunapuu/1-)

Meresõitja (Rakvere Teater/Rühmatöö/1)

Vanaisa (Monoteater/Kermes/1)

Musta pori näkku (Vanemuine/Noormets/1+)

Jessika kutsikas (PolygonTeater/Vihmar/2-)

Muinasjutud paberil (Nukuteater/Lange/Roosileht/2/3)

Meri ja Orav (Tallinna Kammerteater/2+)

Koht sigade seas (Endla/Keerd/2+)

Kosmonaut Lotte (Vanemuine/Mäeots/2+/4+)

Enesetapja (Lavakas/No99/Ojasoo/2+)

Andromeda saar (VAT Teater/Rei/2+/3)

Vana roosa maja (Draamateater/Vihmar/2+/3)

Tuhk ja akvaviit (Draamateater/Pedajas/3-)

Iga eht südamelöök (NO99/Semper/Ojasoo/3-)

Tund aega, et hinge minna (Tartu Uus Teater/Leesmend/3-)

Hukkamõistu koor (Kell Kümme/Baskin/3-)

Offline (Tallinna Linnateater/Leesalu/3-)

Karjäär (Vanemuine/Uusberg/3-)

Sajand (Ugala/Kasterpalu/3-)

Vend (Rakvere Teater/Raud/3-)

Titanicu orkester (RAAAM/Kalmet/3-)

Kolmapäev (No99/Lagle/3-)

Kevad ja suvi ja (Rakvere Teater/Mälberg/3-)

Von Krahli muinasjutud (Von Krahli Teater/Koldits/3/4)

Cabaret (Vanemuine/Hovenbitzer/3)

Prints ja kerjus (Estonia/Puustusmaa/3/4)

Hävituse ingel (Draamateater/Toompere jr/3)

Tagasi Eestisse (Vanemuine/Lennuk/3)

Kolm vihmast päeva (Linnateater/Leesalu/3)

Rekvisiitori tähetund (VAT Teater/Teder/3)

Vanameestesuvi (Tõstamaa Suveteater/Kordemets/3)

Preili Julie (Kell 10/Baskin/3+)

Kraepelini variatsioonid (Draamateater/Toompere jr jr/3+)

Vassa Zeleznjova (Kukruse projekt/Neuhaus/3+)

8 armastavat naist (Rakvere Teater/Neuhaus/3+)

Tuvi (Emma Leppermann/M.Peterson/4-)

Suvi ja suits (Rakvere Teater/Joorits/4-)

Üksildane lääs (Vanemuine/Jonas/4-)

Orvud (Draamateater/Vihmar/4)

Leegionärid (Rakvere Teater/Kalmet/4)

Vanad ja noored (Ugala/Kirs/4)

O.T.M.A. - Nikolai tütred (Kuressaare Linnateater/Pakk/4+)

Võidab see, kellel on kõige hullem mees (Kinoteater/Leesalu/Piik/4+)

Sokrates ehk Pidusöök Prytaneionis (VAT Teater/Toikka/4+)

Mõnikord on kõik nii selge (RAAAM/Moppel/4+)

Kolemees (Ugala/Tubin/4+)

Jane Eyre (Rakvere Teater/Juhanson/4+)

Remondimees (Vanemuine/Lennuk/4+)

Utoopia rannik. II osa. Laevahukk (Draamateater/Linnateater/Nüganen/4+)

Birkenruh' episood. Kurb armulugu (Tuulekell/Vihmar/5-)

Kevadine Luts (Draamateater/Uusberg/5-)

Palju kära ei millestki (Theatrum/Peterson/5-)

Pal-tänava poisid (Linnateater/Koldits/5-)

Näha roosat elevanti (PolygonTeater/Tohver/5-)

Hamlet (Linnateater/Võigemast/5)

Utoopia rannik. I osa. Teekond (Linnateater/Draamateater/Pedajas/5)

Faust (VAT Teater/Toikka/5)

Bloody Mary (Von Krahli Teater/Moppel/5)