Prints ja kerjus - Estonia

Kõigepealt tahan ma tänada oma uut ja head kolleegi, tänu kellele ma üldse sattusin „Prints ja kerjus“-e esietendusele. Nimelt pärast tutvustava materjali nägemist otsustas ta, et tema 4-aastase jaoks on natuke vara minna „maharaiutud päid“ vaatama. Ja olles nüüd ise seda etendust näinud, siis ei jää mul üle muud kui nõustuda. Kuigi tegemist on ju muinasjutuga ja samas kui palju nüüd seal sellest verisest ajaloost otseselt sotti sai (peale muidugi otseselt "pea maharaimise" - mis "peaaegu" aset leiab), aga ka muidu kaldun arvama, et paaritunnine ooper võib siiski nii väikese lapse jaoks jääda segaseks ja pigem mõjuks kannatamise kui naudinguna. Otse minu taga istunud 5-6 aastane hädaldas (häälekalt) pool etendust, et tal on igav. Lisaks oli enamus publikust täiskasvanud või igatahes pikemakasvulised ning isegi istmepatjade abil ei suutnud need vaesed tagumiste ridade lapsed lavale näha. Samas eks lapsi ole ju ka erinevaid. Kasvuteema kõrvale jättes usun, et mõne puhul võiks juba 7-8-9 aastasel seal põnevust piisavalt olla, mõne teise jaoks sobiks, aga alles 10-11 aastasest alates.

Igatahes algas Estonia esietendus juba teatrimaja ees – punase vaibaga. Uhke ja ilus algus põnevale loole ja lavastusele. Põnevale just eriti sellepärast, et Linnateatri Piusi-kaksikud on kutsutud peaosadesse (nende esimesed ooperirollid :)). Lisaks on tegemist esimese Andres Puustusmaa ooperilavastusega, esimese Priit Pajusaare kirjutatud ooperiga ja tagatipuks ka esimese Aapo Ilvese ooperilibretoga. Kuigi Piusid ju tuntud näitlejad juba, Puustusmaa ju tuntud (filmi)lavastaja, Pajusaar ju tuntud helilooja ja Ilveski kirjutanud juba palju laulusõnu.

Minule isiklikult valmistas heameelt teadmine, et Jassi Zahharovit saab üle pika aja jälle laval näha ning ETV-st nähtud videomaterjali põhjal oli oodata ka suurepärast kunstnikutööd. Rääkimata sellest, et Estoniasse minek on alati keskmisest pidulikum teatrikülastus - sellel päeval kui on sinna majja asja, on täiesti isemoodi aura.

Millegipärast ma ikka ja jälle imestan Estonias, et see lava polegi nii suur kui ma seda alati mäletan (ei tea, kas on sissejuurdunud tunnetus lapsepõlvest, ehk - lapsena tundus see suurem?). Samas eks muusikalis, ooperis ja balletis on tavaliselt ka palju rohkem rahvast laval kui draamalavastustes ja kui lava on inimesi täis, siis see mõjubki väiksemana. Igatahes on terve tükk rahvarohke ning selliseid stseene kui laval oleks ainult 1, 2 või 3 inimest, need võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kõik on (peaaegu) nagu ühele ooperile kohane - ülepaisutatud tunnetega ooperilauljad, uhked kostüümid, taevani ulatuvad dekoratsioonid ja lauluhääled, mis on elust suuremad. Panin sinna sulgudes "peaaegu", sest ega draamanäitlejatest mõne kuuga ooperilauljaid ei tee. Piusi vendade laulmine ei jätaks ka Russel Crowe-d häbisse (Les Miserable filmiversioonis). Probleeme on nii tempo- kui helistikupidamisega. Teravat kõrva häiriks kindlasti sada häda, aga minusuguse jaoks, kes tegelikult hindab näiteks Jassi Z laulmise juures tema selget diktsiooni (JZ laulmise juures jumaldan ma kõike) ning seda, et saab aru ka libreto sõnadest, siis oli see lausa kingitus, et kaasatud olid ooperi mõttes mitte-professionaalidest peaosalised. Tühja sellest lauluhäälest - ongi seda teatud vajalikku dramaatilisust juures kui hääl väriseb või liigub emotsioonide kütkes kõrvalhelistikes :) Piusi vennad on laval põnevad jälgida ning kaasaelamine on garanteeritud! Kusjuures tämbri ja lauluhääle poolest on nad täiesti eristatavad (no eks välimuse poolest nüüdseks ikka ka juba). Tabasin juba enne etenduse algust end oma peas vendade vahel rolle jagamast, aga huvitav, et Märt ongi rohkem kuningapojalikum ja Priit sobivam just sinna nö.tagahoovide printsiks... neil on selline olemuslik vahe täiesti olemas.

Muusikalises mõttes on Pajusaar kirjutanud emotsionaalse ning muinasjutulise helimaastiku. Tüki kõige tugevaim (ilusaim) hetk saabus minu jaoks teise vaatuse alguses. Inglihäälne Janne Ševtšenko laulmas sellest kuidas "võib elu minna vahetusse muinasjutuga". Imeilus ballaad ja Janne hääl sulandus muusikaga ühte tõesti "muinasjutuliselt". Lisaks Jassile ja Jannele hiilgas oma lauluhäälega eriliselt veel ka Aare Saal kerjuseriietes printsi ihukaitsva saatjana - tagahoovidest tagasi lossi. Ja tõelise üllatuse pakkus Ingel Marlen Mikk, kes on ka üks Estonia Pipidest (minu nähtud Pipi oli Nele-Liis Vaiksoo). Minu jaoks oli see temaga esmakohtumine, aga tema hääl lausa helises nende ooperihäälte vahel ja sobis metsaneiuks kui valatud. Selline, kerge kahinaga hääl ja ometi nii klaar ja ilus. Tõeline nauding! Ja peaaegu oleksin unustanud Triin Ella - ema rollis... nii armas esitus, lisaks laulmisele ka näitlemise mõttes ("ema tunneb ju oma lapse ikka ära"). Kuigi roll ise on üpris pisike, oli see meeldejääv. Ja kõigele lisaks - täiesti hämmastav, aga ma oleks nagu kuulnud Gurjevi häält sealt rahva seast... aga kas tõesti ta pojal Georgil on nii sarnane hääl isa Rostislaviga?

Tantse on vähe, kuid koreograafia on tasemel. Esimene pikem tants, kui käed huvitavalt ripuvad tantsijatel, mõjus visuaalselt põnevalt. Mitmes kohas tekkis küll kahtlus, et kas tantsijad üldse on piisavalt head sellisele koreograafiale. Need lihtsalt ei saanud olla professionaalid või siis nad polnud veel jõudnud neid tantse piisavalt treenida ja sisse tantsida (eriti häiris üks lühemat kasvu esitantsija). Näiteks pärast pöördeid oli pooltel raske positsiooni hoida. Kui muusikakõrv pole mul veel nii arenenud, siis tantsimise seisukohalt oli see paras põnts Estonia tasemele. Samas, balletis ma sellist (madalat) taset varem näinud pole ja sellepärast tekkiski kahtlus, et ju need ikka harrastustantsijad olid. Vähemalt suurem osa neist.

Loo seisukohalt ei ole vist pikemalt seda mõtet lahti seletada, sest kõik ju teavad ja tunnevad printsi ja kerjuspoisi kohtadevahetamise lugu. Seiklusjutte maalt ja merelt legendaarne raamat ja minuvanused ehk mäletavad ka vana head vene lastefilmi, mida sai lapsena pühapäevahommikuti ikka ja jälle oodatud. See oli kindlasti üks lemmikuid toona, mida õnneks näidati ka korduvalt. Mark Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega, pannes mahlakalt kõrgeima klassi esindaja tundma enda nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16.sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Henry VIII aeg on minu jaoks alati olnud üldse üks briti kuningliku ajaloo põnevamaid etappe. Alates tema 6st naisest lõpetades tema tütarde saatustega. Printsi ja kerjuse "prints" on Edward VI, ehk Henry ja tema kolmanda naise, Jane Seymore-i poeg. Edwardi ristiemaks muideks sai Henry tütar Mary (tema esimesest abielust), samuti tuntud kui "Bloody Mary". Edwardi ema Jane teadupärast suri paar päeva pärast sünnitust, seega Edward pidi palju lapsena üksi olema ja ju see igavus teda seal kummitada ka võis, nagu Twain selle raamatusse kirjutas. Kindlasti oleks printsil olnud põnev sellises olukorras maailma näha. Aga nagu ikka - ole ettevaatlik oma soovidega - võid saada kõik ja rohkem veel...ka seda mida ei soovi... Eks ta selline natuke naiivne on, aga muinasjutud ju peavadki olema. See ongi nende võlu :)

Hinnang: 4 (hea lavastus ja ka muusikaliselt õnnestunud ooper. Pajusaare käekirja on tunda ja sellise taseme äratuntavus on tõelise kunstniku tunnus. Ilvese sõnad on väga lauldavad ja lugu tuleb üldjoontes väga hästi tekstitihedast ooperist välja. Kohe mõnus, et see lugu ja "teekond" seal tõesti olemas on, ooperites on ju tihti vaid üks oluline nüanss, mille ümber kogu tegevus pöörleb. Puustusmaa lavastus on võimas ja näiteks pearaiumise koht võttis lapsed saalis ahhetama küll. Päid oli ju ka siin ja seal mööda lava. Ühe seest isegi joodi ja ka teatrimaja ees oli üks vardasse lükatud :) Kõik liikumine oli sujuv ning loogiline. Ingrid Proosi kunstnikutöö pääses eriliselt mõjule kostüümides ja karakterite kujunduses- näiteks põnevad mustad "oinalikud" või "kitselikud"sarved olid õukonnadaamide valgetel parukatel pead ehtimas. Lavakujundus oli pigem lihtsamat sorti, kuid mängis hästi mitmeski mõttes kaasa. Küll tegevuskoha vahetusena - ribiseina tausta muutes liikus tegevus tagahoovi või kuningakotta - kui ka metsapuustikuna kui seinad üldse eemaldati. Minu meelest igati õnnestunud lavastus ja Jassi öeldud sõnu võib täiesti ette kujutada, ehk seda kuidas Piusid Estonia maja tavapärast elu natuke elavdavad. Igatahes usun, et nad elavdavad ka tavapärast Eesti publikut liikuma meie armsa ooperimaja suunas. Ja ma olen veendunud, et selle etenduse vaatajad ei kahetse. Minule igatahes väga meeldis!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Prints ja kerjus

Muusika Priit Pajusaar
Tekst Aapo Ilves / Mark Twaini jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooper Estonias 26. jaanuaril 2013
Vaata blogist, kuidas lavastus sünnib!
Mark Twaini põneva noortejutustuse ainetel loodud ooper räägib kahe poisi uskumatutest seiklustest. Ühel ja samal päeval sündinud Walesi troonipärija Edward Tudor ja Londoni kerjuspoiss Tom Canty on sarnased nagu kaks tilka vett! Edward unistab vaheldusrikkast elust vabaduses, kus keegi teda ei käsuta ning Tom tahaks üle kõige maailmas nautida külluslikku eluviisi, kus pole puudust maiustustest ega kuninglikust meelelahutusest.
Nad kohtuvad juhuslikult ja vahetavad riided ning… ka elud? Karmis tegelikkuses, kus ähvardavad Londoni pimedatel tänavatel varitsevad mõrtsukad ja keerubid ning lossis, kus petturite pea kohal ripub halastamatult timuka kirves, õpitakse tundma üksteise elude pahupoolt. Pöörased seiklused, milles kummagi poisi elu ripub sageli juuksekarva otsas, viivad Tomi ja Edwardi taas kokku ning nende saatuse otsustab küsimus, mille vastust võib teada ainult päris prints…
Osades Märt Pius (Tallinna Linnateater), Priit Pius (Tallinna Linnateater), René Soom, Jassi Zahharov, Rauno Elp, Aare Saal, Rosanna Lints, Janne Ševtšenko jt.

Lavastusmeeskond

• Lavastaja: Andres Puustusmaa
• Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost
• Kunstnik: Ingrid Proos
• Valguskunstnik: Anton Kulagin
• Koreograaf: Elo Unt (Eesti Tantsuagentuur)
• Koreograafi assistent: Üüve-Lydia Toompere
• Orkestreering: Tõnis Kõrvits, Rasmus Puur

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teatriaasta 2012 (Danzumehe aunimetused ja edetabelid)

Eelmise aasta võitjaid (millest mitmed on veel praegugi mängukavades, võib nüüd punaseks värvitud võitjatega vasakust ääretulbast üle vaadata - "Teater 2011").

Järjekordselt on käes see aeg, mil saab eelmisele aastale teha ülevaatliku ringi peale. Tuua esile ning ühtlasi raiuda internetti need nimed ja nimetused, mis seda kõige rohkem väärivad. Minu jaoks on see nö. meenutus-reis eelmise aasta kõige suuremate elamuste juurde, sest iga lavastuse pealkirja taga on ju peidus pagas, mis hõlmab endas tervet hulka erinevaid mälestuskilde. Nagu ikka, on mitmedki tükid mõjunud väga sügavalt ja mida sügavamalt, seda rohkem on need ka mind ennast kui inimest kujundanud. Sellise kokkuvõtte üks eesmärke on ka säilitada just eraldi esile tuues mingeid nimesid, mida endaga ka tulevikku kaasa viia. Kõike jama pole ju ka vaja kaasas kanda. Nagu ikka, tuleb rõhutada, et sellised aasta-kokkuvõtted on väga isiklikud ning rohkem nagu maitseküsimus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Teater on kaduvikku liikuv kunst - igal õhtul sünnib lavastus uuesti just selles hetkes, just sellisele publikule, just selliste näitlejate ja nende hetkeliste tunnete, võimete ja tundepagasite koosluses. Seega on see ikka ja alati just teatud õhtust kinni. Sama oluline mõjutegur kui teatri teatud õhtu õnnestumine on ka vaataja hingeline seisund ning vastuvõtlikuse võimekus. Mõnikord on meeled nii erksad, mõnikord on emotsioonid nii pinnal, et need pääsevad sealt lihtsamalt välja, mõnikord jällegi töö, mured või näiteks ka trenniväsimus ei lase keskenduda... Nagu ikka - elu sekkub ja kõik on omavahel seotud :) Ehk nagu alati - see siin on "minu lõke" ja kui tahad võid koguneda selle ümber end soojendama :) Kui ei taha, võid teha oma lõkke :)

2012.aasta oli minu jaoks paljuski suveteatri aasta. Sedapuhku suvelavastused moodustasid rohkem kui kolmandiku terve aasta jooksul nähtud lavastustest. Suvised erilised projektid tõmbasid mind justkui magnetina. Ka mõned sellised, mis eelmistel aastatel nägamata jäid. Sellest hoolimata jäid ka seekord mõned tükid tulevikuks või lihtsalt igaveseks kaduvikku, juhul kui neid enam ei mängita... Eelkõige tooks nägematajäänud suvetükkidest välja: "Birkenruh' kurb armumäng", "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma", "Karl Ristikivi Põlev lipp" ja "Yksine". Tegelikult ka terve rida tavarepertuaari lavastustest jäi hingele, millest kõige rohkem kahju: ENDLA "Heinrich IV", OMA LAVA "Andmed Liina Pihlapuust", RAKVERE TEATER "Neetud", TARTU UUS TEATER "Rudolf Allaberdi testament", UGALA "Minu oma" ja "Ladu", VANEMUINE "Karjäär", "Tappa laulurästast", "Inimese parimad sõbrad", "Oblomov", "Kontsert diktaatorile" ja "Tagasi Eestisse", VON KRAHLI TEATER "Õhtute kollane tolm", VAT TEATER "Faust".

Kokku nägin tänavu 56 erinevat lavastust. See on 26 lavastust vähem kui eelmisel ja 19 vähem kui üle-eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,26. Mõnevõrra rohkem toimus seekord valimist, mida ikkagi vaatama minna ja keskmine hinne tõusis seeläbi kohe 0,19 pügalat, mis polegi nii väike tõus sellise teatrikülastuste arvu pealt. See annab õigustust pigem loobumiseks "kõige" vaatamisest ja rohkem tõesti teha eeltööd ning näiteks teha oma valikud juba kindlate teatrite, lavastajate, näitlejate ja teiste teatritegijate järgi. Ning muidugi tuttavate, sõprade, kritikute ja kindlasti ka heade teatriblogide soovituste järgi.

2012. aasta läheb minu kui teatriblogija jaoks ka selles suhtes ajalukku, et esimest korda on hakatud pidama siinset blogi kanaliks inimesteni, kes on teatrist huvitatud ja mitmed teatrid ja teatritegijad on hakanud kutsuma oma uuslavastusi vaatama (mõned teatrid on liitnud mind ka teatrikriitikute listi). Olen ka siiani kõigist "kutsutud" kordadest jõudnud kirjutada (peale "Suveunistused" ja "Pokude aastaring", kuid ka nende kohta on kindel plaan veel oma arvamus blogis ära tuua - ehk mängitakse mõlemat ka 2013.aastal. Loodan küll, sest mõlemad olid isemoodi armsad). Samas olen säilitanud oma iseseisvuse ja usutavuse säilitamiseks ei tee allahindlust nendest "vaatamakutsutud" tükkidest kirjutades (oh oleme ausad, olengi viimasel ajal ainult nendest jõudnud kirjutada). Kui hinnangutele veel ülevaatlik pilk heita, siis 39 - 56st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ s.o. 69,6% ning 5 tärnitükke oli 3. Siiski 5 lavastuse puhul ei kerkinud hinnang 1 tärnist kõrgemale, mis tähendab, et 2 sügavat pettumust sain vähem kui eelmisel aastal.
Kokkuvõttes teeb mahuliselt 1,08 teatrikülastust nädala kohta, mis on küll 0,5 korra võrra vähem kui eelmisel aastal, aga kõigi muude hobide ja eelkõige spordi kõrvalt polegi vast nii paha :)

Sedapuhku siis avaldan oma arvamused juba otse edetabelite vormis. Traditsioonide mõttes võiks võtta ka 5 esimest kohta kui nominente, aga kuna olen juba selline "listide" fanaatik, siis miks ka mitte pikemalt ja edetabelina. Kuigi eks see maitse kõigub ning võibolla aasta pärast ma seaksin need nimed juba teistsugusesse järjekorda, siis usun, et lemmikud jäävad ikka lemmikuteks ning võitjad võitjateks. Muidugi mõni võib sellist lahterdamist kunstiga pidada jõhkraks ja võibolla ka ülekohtuseks, aga mina võtan seda mänguna ja lähtun lavastuste puhul võrdlustest, et millist tükki ma pigem uuesti vaataksin või julgemalt soovitaksin ning tegijate puhul lihtsast faktist kes/mis rohkem meeldis, see on ka kõrgemal positsioonil.

Arvesse lähevad siis need 56 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2012.

PARIM ETENDUS
20. Ööhaigur (Ugala)
19. Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
18. Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
17. Suveunistused (Kell10)
16. Seitse venda (Eesti Draamateater)
15. Undiin (Emajõe Suveteater)
14. Iphigéneia Aulises (NO99)
13. Maja (PolygonTeater)
12. Vertikaaltund/Aitamise aeg (Eesti Draamateater)
11. Pruuniks (Theatrum)
----------
10. Duetid (Ugala)
09. Lilled Algernonile (Rakvere Teater)
08. Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
07. Suur õgimine (NO99)
06. 13 (Von Krahli Teater)
----------
05. Seljatas sada meest (Endla)
04. Raudmees (Tartu Uus Teater)
03. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Pruutide kool (RAAAM)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Tõeliselt raske dilemma oli jagada ära kolm esimest kohta. Nende järjekord on pidevalt mu sees muutunud. Seega ma ei välistaks, et homme või nädala pärast pean ma jälle "Pruutide kooli" või "Naised valitsevad maailma" esikoha vääriliseks. Ausalt öeldes tabelit koostama asudes istuski mu kuklas tunne, et "Naised" on number üks. Nüüd kui ma neid kõrvutan, siis "Naised tundub lavastuslikult kõige rohkem erinevaid lahendusi ja mõttepoegi pakkuvaks tükiks, Pruutide kool kõige sisukam ja mõttetihedam ja ilusaim ning Hullumaja suvepäevad lihtsalt kõige erilisem elamus. "Naiste" puuduseks oli see, et seal oli ka palju üleliigset - näiteks Robert Annuse monoloogi-lõigud, mis olid sinna nagu vahele topitud. Samas tervikut arvestades need nii palju ei häirinud, et oleks kogu etenduse ära rikkunud. Kogu see muinasjutuline maailm, mille lavastaja, kunstnik ja näitlejad suutsid luua, see oli imeline. Tegevus toimus pidevalt ja mitmel tasandil. Lugu ise ka omapärane ja imeilusa muusikaga kaunistatud. Naised kaunid kui haldjad ning mehed, kes sinna "maailma" ära eksisid mingis mõttes nii erinevad, aga samas nagu ühe mehe eri tahud. Naised olid nagu ühtsemad, nendel väga palju vahet ei olnud... mehe kirjutatud, ehk sellepärast? :) Pruutide koolis oli tegelikult kõik paigas. Puhas ja ilus. Pakkus sisuliste mõtete üle kõige rohkem mõtlemisainet, sest need mõtted olid väga elulised. "Naiste" ja "Hullumaja" mõttestik oli ju ka põnev, kuid mitte sellisel tasandil. Pruutide kooli soovitamise pärast olen ka kõige rohkem tänusõnu saanud sellel aastal kuulda. Ütlesin selle soovituse ka välja juba Vikerraadio "Teatrisse!" saates, ise seda veel nägemata... lihtsalt kogu see postiivne kära 2011.aasta suvest - seda lihtsalt polnud võimalik ignoreerida ja õnneks sai endalgi sammud Tõstamaale seatud ning see ilu oma silmaga ära nähtud ja elamus igaveseks mällu talletatud. Vahemärkusena olgu öeldud, et samal ajal kui ma seda siin kirjutan, laulab mul peas "Naiste" tunnuslaul - Tulge kokku naistesaarele... Kuid kõige suuremaks elamuseks kujunes kogu ettevõtmine "Hullumaja suvepäevi vaatama". Alates sekeldustest piletitega, lõpetades kohalejõudmisega ning kogu see retk alates sääsetõrjevahendidušist piletikontrolli ees, jalutuskäiguga Kaarel Karmi tallu mööda Eesti Teatri korüfeede nimelisi taimi ja kogu see etendus, alates särasilmse Tiina sissejuhatusest ning doktor Saaremäe "metsa kolimisest", reisist läbi tema elu ning lõpetades kogu selle loojate-loomaaia hullumeelse finaaliga. Kui vaadata üldse neid 2012.aasta edetabeleid siis valdavalt just need 3 lavastust löövadki erinevate komponentidega laineid. Märkimist väärivad kindlasti ka Gunnar Grapsi eluloo ainel palju head muusikat, vingeid karaktereid ja mitmes mõttes äratundmist pakkunud "Raudmees", imeliselt ajastuhõnguline ning "ilus" ja Kaili Viidase poolt põnevalt inimeste vahele catwalkile lavastatud "Seljatas sada meest" kuumas ja suvises Pärnus. Lavastuslikest ideedes kubisev ja jumalamuidu pakutud noortekas, mis tegelikult sobis kõikidele vanustele - "13". Sisemisest energiast pakatav hämmastav teekond läbi gurmaanluse ja õgardluse, tippklassi näitlejakooslusega maitsestatud, Lauri Lagle vaagnal pakutud delikatess "Suur õgimine". "Pruutide kooli" mõtteline järg või pigem eellugu sajanditetagusest ajast, avades Tõstamaa mõisa pere ajalugu ning viies mõtted ühe tugeva naise tegevuste-ja mõttemaailma - "Surm, sünd ja laulatus". Asimovi klassika, mille Kertu Moppel on elustanud Lauri Kaldojaga monolavastuses "Lilled Algernonile" - näitlejameisterlikkuse tippklass. Titov, kes komeedina tõusis minu jaoks täiesti Eesti lavastajate eliiti selle aastaga, sest nii "Duetid", kui perelavastus "Tuul paljuokstes" pakkus nii palju lavastuslikke ideid, et nendest oleks piisanud mitme etenduse jaoks. Duettide 4 pilti ja need tantsud, millega pildid olid seotud kokkukõlavaks tervikuks... oh meid mehi ja naisi... Ja veel üks sisekaemuslik retk naise sisemaailma - "Pruuniks"... täpselt nagu "Naised valitsevad maailma", on ka see mehe poolt "naistest" kirjutatud... Paneb mõtlema, kas teatrit tehakski rohkem "naistele", sest teatris käib rohkem naisi kui mehi? Või meid mehi lihtsalt huvitab naiste sisemaailm rohkem justnagu naisi ennastki... meeste sisemaailm on lukus või siis sealt polegi midagi huvitavat otsida? Karusoo lavastus "Aitamise aeg", millele on nüüdseks pandud uus nimi - "Vertikaaltund" - teema poolest ilmselt massidele mitte eriti huvipakkuv, ent tegemist ju sama näitekirjaniku materjaliga kui Linnateatri "Amy seisukoht"... kusjuures David Hare suutis ka kirjutada Michael Cunninghami "Tunnid"-romaanist ühe kõigi aegade parima filmistsenaariumi, mille sõnu teistehulgas laususid ekraanil Meryl Streep, Julianne Moore ja Nicole Kidman! Materjal on pingeline ja mõttetihe ning see on täiesti luksuslik, et Karusoo on selle Draamateatri väikse saali lavale saanud tuua. Mitte ei mõista, miks rahvas seda vaatamas ei käi ja massid ei kiida. Minu jaoks oli see just eriti sisulises mõttes elamus. PoygonTeater pakkus närida selle aasta kõige kõvema pähkli. Läksin vaatama suurte eelarvamustega (eriti Theatrumi "Ühe suvepäeva" pettumuse jõul Jon Fosse stiili), kuid mingist hetkest ma suutsin sellest läbi murda ja tükk hakkas tööle. Mõttemasin auru puhisema sellise toore jõuga, et ma justkui pääsesin sellesse "Fosse" maailma sisse. Tohver on teinud imet sidudes kaks täiesti erinevat lavastust kokku, mille ühiseks nimetajaks on "Maja". NO-teatri Iphigeneia Aulises oma karmi antiikse sisuga vapustas eelkõige Eva Klemetsa ja Mirtel Pohla südantlõhestava tütre ja ema duetiga. Need kaks naist teevad nii kõvad rollid, et terve aasta on seda jahmatust juba kaasas kantud ning tundub, et mingisse sahtlisse on nad jäädavalt nüüd tallele pandud. Polnud sugugi kehv teatriaasta. Eks neid tippe on ju alati vähe, aga päris palju oli vaatamisväärset ja elamuslikku, avastamisrõõmu ja mängu ilu, mõtteid ja samastumisi, lavastajatrikke ning puhast rõõmu hea eesti teatri üle!


PARIM LAVASTAJA
10. Priit Pedajas (Seitse venda) - Eesti Draamateater
09. Oleg Titov (Duetid) - Ugala
08. Robert Annus (Raudmees) - Tartu Uus Teater
07. Tamur Tohver (Maja) - PolygonTeater
06. Kaili Viidas (Seljatas sada meest) - Endla
----------
05. Lauri Lagle (Suur õgimine) - NO99
04. Jim Ashilevi (13) - Von Krahli Teater
03. Urmas Vadi (Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu alusel) - Rakvere Teater
02. Gerda Kordemets (Pruutide kool) - RAAAM
01. Ivar Põllu (Naised valitsevad maailma) - Tartu Uus Teater

Kommentaar: Põllu lavastus on nii suur ja võimas ja seal on neid erinevaid lavastusi sees nii stseenide kui kihtide näol ning kogu see kompott kokku on seotud väga võimsaks tervikuks. Trikke ja mõtteid, stiili ja sisukust. Gerda Kordemetsa mastaabid olid väiksemad ja see oleks pidanud andma ka kitsamad piirid, kuid Pruutide kool kihiseb huvitavates lahendustest ja sisule juurde andvatest lahendustest, mida võib pakkuda ainult lavastaja, kes on ise ka teksti autor. Ja täpselt samad sõnad võib öelda ka Urmas Vadi Hullumaja suvepäevade kohta. Kõik kolm autorilavastust on läbimõtestatud lavastused, komponeeritud ja huvitavate keerdkäikudega. Ashilevi lavastus on puhas trikkide pillerkaar - ideid tundub mehel tulvat kui varrukast ja põnevaid väljamõeldud lahendusi oli nii palju, et neid vist esimese hooga kõikide detailideni ei suutnud hoomatagi. Lauri Lagle on ka varasemate lavastustega silma torganud kui ideedirikka lavastajana, kuid varasematega pole ma sisuliselt niimoodi haakunud nagu seekord. Ka seekord on ideid kamaluga ja kunstilises mõttes on see mitu klassi kõrgemal kui varasemad. Viidase ilus ajastu-lavastus ja Tohveri põnev kahe lavastuse üheks sidumine jäid napilt välja, nagu ka Annuse põnevalt killustatud Grapsi elulugu. Titovi nelja lavastuse sidumine tantsuga, kui dueti sümboliga ning Pedajase tugeva ansamblimänguga Seitse venda oli väljaspool Linnateatrit tehtud kursatöödest minu meelest tugevaim. Huvitavalt väiksemastaabiline. Aleksis Kivi materjal pole minu jaoks tegelikult kaugeltki see, mis vaatama kutsuks. Aga seda suurem oli üllatus, mida Pedajas sellest materjalist suutis välja pigistada.

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
20. Tarvo Vridolin - Ööhaigur (Ugala)
19. Helgur Rosenthal - Vanemuise Biitlid (Tartu Uus Teater)
18. Jaan Rekkor - Cancun (Eesti Draamateater)
17. Juhan Ulfsak - Järgmine voor (Von Krahli Teater)
16. Sten Karpov - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
15. Margus Prangel - Suur õgimine (NO99)
14. Raivo Trass - Karin ja Pearu (VAT Teater)
13. Meelis Rämmeld - Ööhaigur (Ugala)
12. Aarne Soro - Tuul pajuokstes (Ugala)
11. Tõnu Oja - Vertikaaltund (Eesti Draamateater)
----------
10. Andrus Vaarik - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
09. Meelis Põdersoo - Salto mortale (VAT Teater)
08. Üllar Saaremäe - Hullumaja suvepäevad (Rakvere Teater)
07. Velvo Väli - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
06. Tarvo Vridolin - Duetid (Ugala)
----------
05. Janek Joost - Maja (PolygonTeater)
04. Pääru Oja - Seitse venda (Lavakas/Eesti Draamateater)
03. Juss Haasma - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Priit Võigemast - Suur õgimine (NO99)
01. Lauri Kaldoja - Lilled Algernonile (Rakvere Teater)

Kommentaar: Kaldoja teekond tobust targaks ja pärast jälle tagasi on näitlejameisterlikkuse tippklass. Ma ei väsi seda kordamast. Kuigi tugevatest meesrollidest oli sellel aastal justkui puudus. Eelmisel aastalgi näiteks Sammuli Salieri ja Lutsepa Rothko olid nii tugevad, et nendega samasse gruppi ulatukski seekord vaid Lauri läbitunnetatud ja närvierk karakterimuundumis-teekond. Võigemast on alati hea ja tasemel. Suur õgimine pole erand. Temalt ei saa laval silmi ja alati toob ta midagi uut mängu, mida varem tema juures pole märganud. Cool-calm-collected. Juss Haasma Gunnar Graps polnud dramaatilistel hetkedel küll Gunnar ja ega ei pidanudki olema, sest rokkimise hetkedel rokkis ta täiega ja see oli peamine. Pääru tegi superrolli ise alles viimast kursust ülikoolis lõpetades. Janek Joosti hääl mängib juba pool tema rollist, aga Maja oli raske karakter teha. Aga heal näitlejal on annet ka rasked rollid elavaks muuta.

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
20. Kärt Tomingas - Maja (PolygonTeater)
19. Garmen Tabor - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
18. Ülle Kaljuste - Uus elektriline tantsusaal (Eesti Draamateater)
17. Carita Vaikjärv - Ukuaru (Ugala)
16. Maria Peterson - Onu Vanja (Theatrum)
15. Laine Mägi - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
14. Kersti Heinloo - Uus elektriline tantsusaal (Eesti Draamateater)
13. Triin Tenso - Pruutide kool (RAAAM)
12. Marika Vaarik - Suur õgimine (NO99)
11. Kaie Mihkelson - Cancun (Eesti Draamateater)
----------
10. Mirtel Pohla - Iphigeneia Aulises (NO99)
09. Liina Olmaru - Pruuniks (Theatrum)
08. Merle Palmiste - Ööhaigur (Ugala)
07. Carita Vaikjärv - Duetid (Ugala)
06. Eva Klemets - Suur õgimine (NO99)
----------
05. Tiina Mälberg - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
04. Katariina Unt - Karin ja Pearu (VAT Teater)
03. Helle Kuningas - Nähtamatu maja (Endla)
02. Eva Klemets - Iphigeneia Aulises (NO99)
01. Tiina Mälberg - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommemtaar: See aasta oli kahe naisnäitleja pärusmaa - Tiina Mälberg ja Eva Klemets. Mõlemad olid minu jaoks 2012.aasta suurimad "tähed". Neile võiks lisada terve aasta rollideprisma mastaabis, vaid värvikate karakteritega kõrvalosasid mänginud Maria Soometsa ja tõelselt mitme tipprolliga maha saanud Janek Joosti. Tiina Mälberg eriti Tõnise ja jutustaja rollides Hullumaja suvepäevadel oli sedapuhku minu jaoks napilt tippude tipp. Kui liita Klemetsale Iphigeneias veel Mirtel, siis kaheksi võiksid nad Tiinale vastu saada. Iphigeneia ema ja tütart ongi millegipärast vägivaldne eraldi rollidena võtta - need kaks kuidagi kuulusid nii lahutamatult kokku oma suures ängis. Kuid nii Eva kui ka Tiina Mälberg suutsid lisaks oma tipprollile ka teise väga hea rolli juurde pakkuda ja mõlemad tunduvad olevat oma elu parimas vormis, nii loominguliselt kui ka füüsiliselt. Ja siis veel Helle Kuningas nende kahe vahel. Nähtamatu maja sügav roll "minevikuga" pereemana. Milline sügavus, milline võime äratada emotsioone ja ise neid läbi enda kanaliseerida... vaimustav! Mainimata ei saa jätta, et Katariina Unt ja tema Karin Paas on ka igas mõttes pärl.

PARIM MEESKÕRVALOSA
20. Taavi Teplenkov - Vertikaaltund/Aitamise aeg (Eesti Draamateater)
19. Indrek Ojari - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
18. Evald Aavik - Raudmees (Tartu Uus Teater)
17. Tanel Ingi - Ööhaigur (Ugala)
16. Andres Raag - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
15. Karl-Andreas Kalmet - Lantimiskunstnikud (Tallinna Linnateater)
14. Helvin Kaljula - Onu Vanja (Theatrum)
13. Tõnu Oja - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
12. Peeter Rästas - Hullumaja suvepäevad (Rakvere Teater)
11. Egon Nuter - Undiin (Emajõe Suveteater)
----------
10. Mait Malmsten - Islandi kell (Eesti Draamateater)
09. Tambet Seling - Seljatas sada meest (Endla)
08. Janek Joost - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
07. Argo Aadli - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Margus Tabor - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
----------
05. Raivo E.Tamm - Undiin (Emajõe Suveteater)
04. Indrek Taalmaa - Nähtamatu maja (Endla)
03. Janek Joost - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Priit Võigemast - Keti lõpp (Tallinna linnateater)
01. Madis Kalmet - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Ei tea kus kohast tuli Kalmet sedapuhku - nägi ja võitis.Viimati vist lapsepõlves "Rakvere romaan"-is oli ta mu aasta lemmik... Ühest küljest tema intensiivne mängustiil sobibki sellisele suurele looduslavale paremini kui intiimsesse väiksesse saali, aga see roll lihtsalt oli nagu rusikas silmaauku igas mõttes. Üllatusmoment veel pealekauba... Võigemast ka siin teine... Pidasin endaga aru, et kas võtan seda kui imiteerimiskunsti või näitlemisoskust. Jõudsin selleni, et tegemist on mõlemaga :) Janek Joost on läbivalt terve aasta teinud vingeid tegusid laval.  Taalmaa meenutas minule Felix Karku oma suurte prillidega vanamehe rollis. Mängis iga ihurakuga ja üpris teistsuguse rolli kui tavaliselt tema rollid on - tagasihoidlik, rahulik, vaikne... Raivo E.Tamm on kindlasti minu lemmiknäitlejaid, sest roll rolli järel olen tema tööst vaimustuses. Undiin polnud erand. Minu meelest koos Nuteri ja Tennosaarega kolm parimat (ja särtsakamat) rolli Undiinis. Mainimata ei saa jätta Maailmale nähtamatute pisarate tugevat "näitlejate-meeskonda".


PARIM NAISKÕRVALOSA
20. Evelin Võigemast - Keti lõpp (Tallinna Linnateater)
19. Mari Abel - Lillede keel (Von Krahli Teater)
18. Ülle Kaljuste - Suveunistused (Kell10)
17. Laine Mägi - Pruutide kool (RAAAM)
16. Anneli Rahkema - Armastus tööpostil (Rakvere Teater)
15. Maria Soomets - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
14. Anne Reemann - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
13. Kristel Leesmend - Naised valistsevad maailma (Tartu Uus Teater)
12. Liina Tennosaar - Undiin (Emajõe Suveteater)
11. Terje Pennie - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
----------
10. Carmen Mikiver - Seljatas sada meest (Endla)
09. Malle Pärn - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
08. Malle Pärn - Raudmees (Tartu Uus Teater)
07. Piret Kalda - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Liis Laigna - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
----------
05. Anne Valge - Ukuaru (Ugala)
04. Kaie Mihkelson - Tasandikkude helinad (Eesti Teatri Festival)
03. Marika Vaarik - Pedagoogiline poeem (NO99)
02. Katrin Pärn - Raudmees (Tartu Uus Teater)
01. Maria Soomets - Raudmees (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Naiskõrvalosade kategoorias polnud Mariale vastast. Tema rollid Raudmehes olid koomilised pärlid ja ma tabasin end imetlemast sarnaselt, nagu mõnikord olen vaadanud mõnda maailma tippfilminäitlejat, et kuidas nad suudavad niimoodi endast mingi täiesti ebaisikulised nüansid erinevate rakursside alt välja mängida. Suurepärane! Katrin Pärn samuti samas tükis oma koomilist annet jagamas. Marika Vaarik on igal aastal tippude hulgas. Viimati viis esikoha koju 2010. aastal...Kaie Mihkelson mängis nii osavalt vanamemme, et see oli võõrastav. Ja tõeline üllatuspauk tuli Ugalast - Anne Valge varastas minu jaoks kogu Ukuaru, jättes isegi paljukiidetud Carita Vaikjärve Minna oa varju :) Ei, ei, Carita oli ka ikka väga hea! Aga Anne Valge mängis ennast esimest korda tõeliselt Ugala kaardile! Liis Laiga mitmed kõrvalosad Ekke Mooris oleks võinud ta ka peaosaliste nimistusse panna, aga eriti meeldis mulle tema kurjust täis ja lopsakalt mölisev vanatüdruk. Piret Kalda on Marika Vaariku moodi aastast aastasse tipprolle pakkuv näitleja ning tema pika patsiga lesk oli veel eriti sähvakas ja hoogne roll. Malle Pärna comeback teatrisse on nii meeldiv! Ja tervelt 2 rolli TOP10s kohe... ma ei osanud teda nii kõvasti tagasi oodatagi, aga seda parem on olnud teda taasavastada. Ja Carmen Mikiver tegi Seljatas sada meest lavastuses täiesti omapärase lahendusega välismaalase rolli.


PARIM ANSAMBLIMÄNG
10. Ööhaigur (Ugala)
09. Raudmees (Tartu Uus Teater)
08. Seljatas sada meest (Endla)
07. Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
06. Pruutide kool (RAAAM)
----------
05. Seitse venda (Lavakas/Eesti Draamateater)
04. Suur õgimine (NO99)
03. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)
01. 13 (Von Krahli Teater)

Kommentaar: Noortes oli selline power, et ma ei osanud neist kohe kedagi eraldi välja tuua eelnevatesse näitlejatenimistutesse. Suut õgimist ilma ansamblitunnetuseta oleks olnud võimatu teha, aga sama käib ju ka Naiste ja Hullumaja kohta... Kuid see tunnetus on neil harukordselt toimiv. Noorte 7 venda niisamuti. Üldse on kuidagi noortel see lõimumine tugevam ja ansambel on kohe ühtlasem ja teineteiselt jõudu ammutavam. Selles mõttes tuleks isegi eraldi esile tõsta just vanade kalade oskust ja võimekust "ansamblimäng" luua - Hullumajade suvepäevad, Naised valitsevad maailma, Maailmale nähtamatud pisarad, Seljatas sada meest, Raudmees ja Ööhaigur.

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
05. Pokude aastaring (Estonia)
04. Aladdini imelamp (Endla)
03. Tuul pajuokstes (Ugala)
02. Suveunistused (Kell10)
01. Raudmees (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll. Raudmees rokkis täiega ja Suveunistused oli muusikal, mille tegi eriti kauniks Nele-Liis Vaiksoo inglihääl ja taustaks olev (justkui photoshopitud) muinasjutumets.


PARIM KOMÖÖDIA
05. Lantimiskunstnikud - Tallinna Linnateater
04. Suveunistused - Kell10
03. 13 - Von Krahli Teater
02. Hullumaja suvepäevad - Rakvere Teater
01. Raudmees - Tartu Uus Teater

Kommentaar: Neist pole ükski stiilipuhas komöödia ja üldiselt tundub, et päris naljamänge ma ei lähe ka vaatama, juhul kui tegijad pole tõesti tasemel (näiteks Linnateatri Hecuba pärast või NO teatri Võtame uuesti). Seega on siinsed tükid sellised, kus sai kõigele lisaks KA naerda... No Raudmees igatahes liigutas minu naerulihaseid küll kõikidest teistest sellel aastal nähtud tükkidest rohkem....


PARIM AUTORITEATER
05. Andri Luup - Pruuniks (Theatrum)
04. Gerda Kordemets - Pruutide kool (RAAAM)
03. Robert Annus - Raudmees (Tartu Uus Teater)
02. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Hämmastavalt tabavalt just nimelt kõige paremad aasta tükid ongi siin praktiliselt reas. Andri Luup oskas kirjutada justkui naiste sisekaemusliku loo, mis vähemalt teise mehe silmis tundus küll põnev ja pihtapanev. Iseasi, mida naised sellest arvavad...

PARIM ORIGINAALTEKST
05. Andri Luup - Pruuniks (Theatrum)
04. Urmas Vadi - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)
03. Ivar Põllu - Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Robert Annus - Raudmees (Tartu Uus Teater)
01. Gerda Kordemets - Pruutide kool (RAAAM)

Kommentaar: Kui võtta lihtsalt aasta tugevaim teatritekst - ehk see, mis kõige rohkem mõtteainet pakkus, siis "hands down" oli see minu jaoks Kordemetsa Pruutide kool. Lisaks õnnestus autoriga natuke nende taustade üle arutada ja see võibolla süvendas veelgi mu arvamust tugevaima originaalteksti kohta. Kuid kõik need mõtted üht või teisistpidi inimpsüühika, meeste ja naiste suhete ja armastuse üle, on tegelikult üks viimaste aastate parimaid teatritekste. Võibolla ma olen ka ise oma eluga selle vastuvõtmiseks just selles kõige õigemas kohas.


PARIM DRAMATISEERING
05. Voldemar Panso - Seitse venda (Eesti Draamateater)
04. Oleg Titov - Tuul pajuokstes (Ugala)
03. Tiit Palu - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
02. Triinu Ojalo - Seljatas sada meest (Endla)
01. Tamur Tohver - Maja (PolygonTeater)

Kommentaar: Minu jaoks oli võitja selles kategoorias selge juba kevadel kui ma Maja Laitse Graniitvillas nägin. Seljatas sada meest mis on dramatiseeritud kirjate põhjal oli ilmslet peaaegu võrdväärne väljakutse, kui sobitada kahte eri näidendit ühe ühise nimetaja ümber.


PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
mehed:
05. Margus Tabor (uss Lord Shen/Kung Fu Panda 2)
04. Indrek Ojari (jutustaja Öökull/Rango)
03. Taavi Teplenkov (Varjumees/Viis legendi)
02. Egon Nuter (Lõgismadu/Rango)
01. Andero Ermel (Sebra/Madagaskar 3)

naised:
05. Hele Kõrve (Merida/Vaprake)
04. Marilyn Jurman (Mavis/Hotel Transilvaania)
03. Merle Palmiste (Mõõgatera Liz/Piraadid)
02. Helene Vannari (Sid-i vanaema/Jääaeg 4)
01. Anu Lamp (Loomakaitseametnik/Madagaskar 3)

Kommentaar: tegelikult oli Anu Lambil ja Helene Vannaril veel mõned audiorollid, mis võuiks sama hästi siis ära tuua, aga sellisel juhul valitseks 2 näitlejat tervet TOP viit. Sellepärast võtsin ainult parim per näitleja. Meeste puhul tundub, et pigem kurikaelad on põnevamad "hääled". Huvitav, et näiteks Marilyn Jurman ja Andero Ermel, kes minule näitlejana eriti ei meeldi, on teinud väga head rollid oma häältega. Tundub, et häälega näitlemine on anne omaette.


PARIM TELE- ja FILMIROLL
mehed:
05. Ivo Uukkivi - Alpimaja
04. Kristjan Sarv - Tuulepealne maa
03. Üllar Saaremäe - Seenelkäik
02. Juhan Ulfsak - Seenelkäik
01. Raivo E.Tamm - Seenelkäik

naised:
05. Hilje Murel - Seenelkäik
04. Mirtel Pohla - Tuulepealne maa
03. Laine Mägi - Alpimaja
02. Evelin Võigemast - Tuulepealne maa
01. Elina Reinold - Seenelkäik

Kommentaar: Seenelkäik oli üle pika aja Eesti film, mis kohe tõeliselt hästi nii minule kui tundub, et ka massidele meelt mööda oli. Näitlejad ei mänginud selles sugugi väikest rolli, kuigi see oli ju ka stsenaariumi mõttes triumf. Tuulepealse maa viimane osa õnnestus ka viimask ära näha. Sellepärast ka Evelin Võigemasti, Mirtel Pohla ja Kristjan Sarve võidukäigud. Alpimajast õnnestus näha ainult 1.osa ja seal üdini kurvameelne Laine Mägi jäi kõige eredamalt meelde, kuid ignoreerida ei saa ka Ivo Uukkivi jätkuvat kõrget taset. Samas nüüd, olles näinud tervet seriaali, siis tegelikult on sealt tõusnud terve rida huvitavaid rolle esile. Need figureerivad siis järgmise aasta tabelis... Nimetada oleks tahtnud ka Priit Võigemasti ja Taavi Teplenkovi duot Vasaku jala reede filmis, aga kuidagi ei mahtunud siia tabelisse. Pilvede all, Kättemaksukontorit ja muid eesti telesarju sellel aasta vaadata ei jõudnud, sellepärast puuduvad need ka siit tabelist. Järgmisel aastal panustan rohkem natuke tv-le. Eriti nüüd, kus teada, et Rootsisse kolimine on kevadel jälle ees ning aeg, mis õhtuti muidu kulus lastele, jääb siis ju ainult enda jaoks...


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
10. Reet Aus - Maailmale nähtamatud pisarad kostüümid
09. Nele Sooväli - 13
08. Oleg Titov - Tuul pajuokstes
07. Mari Ann Ahas - Seljatas sada meest
06. Laura Pählapuu - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel
----------
05. Liina Tepand - Pruutide kool (RAAAM)
04. Vladimir Anšon - Nelipühad (Eesti Draamateater)
03. Laura Pählapuu - Lillede keel (Von Krahli Teater)
02. Vladimir Anšon - Onu Vanja (Theatrum)
01. Kristiina Põllu - Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)

Kommentaar: Kristiina Põllu suutis luua Raadi lennuvälja auku terve uue maailma. Kogu see vesine maailm oli kunstniku poolt konstrueeritud. Kui miski oli "vapustav" sellel aastal teatrite kunstnikutöödes siis just see mastaapsus. Ka haldjalikud kostüümid ja maalähedased punutud lillepärjad ning puitkonstruktsioonid, rääkimata samblakatusega saunast. Anšoni stsenograafia Onu Vanjas oli teistmoodi läbikomponeeritud ja huvitavast mõtteilisavast ideestikust kantud. Sümbolism kaasa lisatud. Pählapuu lillede keele lopsakas ja kohati ka groteskne, gootikast ja millest kõigest veel koosnev kunstiline kujundus. Unustamata huvitavaid kostüümilahendusi. Anšoni tehniliselt võimas kujundis Kiselovi "Nelipühadele" oli justkui Londoni West Endi tehniline tase ning mainimata ei saa jätta Tepandi ajastutruud ja puhast ning ilusat Pruutide kooli kunstilist külge, millele mõis omakorda juurde andis.


PARIM SUVELAVASTUS
10. Ööhaigur (Ugala)
09. Ekke Moor (Viimsi Suveteater)
08. Suveunistused (Kell10)
07. Undiin (Emajõe Suveteater)
06. Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
----------
05. 13 (Von Krahli Teater)
04. Seljatas sada meest (Endla)
03. Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)
02. Pruutide kool (RAAAM)
01. Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

Kommentaar: Kõik 10 on sees ka "Aasta etenduste" tabelis, olgu siis mainitud, et 11., 12. ja 13.kohad kuulusid tükkidele "Tasandikkude helinad", "Tuul pajuokstes" ja "Islandi kell".


PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Sellist lavastust, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.

PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS
05. Tuhkatriinu (Rakvere Teater)
04. Aladdini imelamp (Endla)
03. Salto mortale (VAT Teater)
02. Tuul pajuokstes (Ugala)
01. 13 (Von Krahli Teater)

Kommentaar: 13 aastaste kirjutatud, aga nii terav noortekas. Ja tundub, et need paarikümneaastased näitlejad veel mäletavad, vähemalt midagigi, mida tähendas olla 13-aastane. Noortetükid muidugi mõjuvadki ehk täiskasvanu jaoks ka lihtsamalt vaadatavad, seega 13 ja Salto mortale kõrged hinnangud olid võibolla mõnevõrra kergem välja teenida kui Tuul pajuokstes, Aladdini imelambi ja Tuhkatriinu omad. Lastetükis lihtsalt peab olema midagi varjatut ka täiskasvanule, et temalgi lastetükki vaadates päris uni peale ei tuleks :) No see viimane oli nüüd küll isekas lause... Aga paraku hinnangu kujunemisel selline fakt on siiski paratamatult mõjuv. Samas täiesti täiskasvanutekauge, ent südamlik ja nunnu "Pokude aastaring" oli lihtsalt lapse pärast täielik nauding... kuigi minule kui täiskasvanile seal tõesti mitte kui midagi ei olnud... no kui, siis alati on Merilin Kirbitsat tore laval näha... :)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
10. Timo Steiner - Surm, sünd ja laulatus (RAAAM)
09. Tarmo Kesküll - Pokude aastaring (Estonia)
08. Peeter Konovalov - Tuul pajuokstes (Ugala)
07. Lauri Lagle - Suur õgimine (NO99)
06. Mauno Meesit/Sinine - Lillede keel (Von Krahli Teater)
----------
05. Reigo Ahven - 13 (Von Krahli Teater)
04. Ansambel MID - Pruutide kool (RAAAM)
03. Feliks Kütt/Olavi Kõrre - Seljatas sada meest (Endla)
02. Tauno Aints - Naised valisevad maailma (Tartu Uus Teater)
01. Eeva ja Villu Talsi - Ekke Moor (Viimsi Suveteater)

Kommentaar: Kommentaarid on ilmselt liigsed, sest BRAAVO! elav muusika on nii mõjuv teatris!!! ka draamatükkides. Eva ja Villu Talsi tuulisel Viimsi Vabaõhumuuseumi õuel kogu selle Ekke loo saatjaks - fantastiline nauding ja nii hea valik! Andis tõeliselt palju juurde kogu lavastusele ja nii mõnigi lugu äratas küllaga emotsioone juurde. Kooriseaded Naised valitsevad maailma tükis olid imelised ja sobilikult haldjalikud ja muinasjutulised. Seljatas sada meest trummimees oli kui osa näitlemeeskonda. Muusika elavdas õhkkonda ja mängis uskumatult hästi kaasa kogu loole. Pruutide kooli ilusad ja ilusasti lauldud laulud tegid lavastusest veelgi ilusama ning Reigo Ahven ja tema trummaritaust sobis 13-aastaste tegemiste sisse ja vahele valatult.


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE TEATRIS
10. Duetid (Ugala) - varjude ärakasutamine
09. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater) - "Kuu"
08. Seljatas sada meest (Endla) - maadlusmeeskonna drillide kasutamine
07. Tuul pajuokstes (Ugala) - "Talv"
06. 13 (Von Krahli Teater) - kanistritest ranitsad-trummid
----------
05. Pruutide kool (RAAAM) - "allahüppamine"
04. Maja (PolygonTeater) - 2 näidendi sidumine
03. Raudmees (Tartu Uus Teater) - Andres Aak, oravad, "saare poisid" ja muud tegelased
02. 13 (Von Krahli Teater) - "õpetaja Ragne kleit"
01. Naised valitsevad maailma (Tartu Uus Teater) - mastaapne "Naiste maailm"

Kommentaar: Jah, terve see maailma ehitamine oli justkui Tolkieni Sõrmuste isanda oma maailma ehitamine. Võimas! Lavastuses 13 oli nii palju lavastuslikke lahedaid detaile, et nendest oleks võinud koostada täiesti omaette edetabeli :) Ja ega Raudmees palju alla jäänud...


PARIM TEATER 2012
05. Ugala
04. RAAAM
03. Rakvere Teater
02. Tartu Uus Teater
01. NO99

Kommentaar: Nagu ikka kvalifitseeruvad parima teatri tiitlile need teatrid, kuhu jõudsin vähemalt kolmel korral. Käesoleval aastal seega: Draamateater 7 etendusega, Rakvere Teater ja Ugala 5 etendusega, Endla, Von Krahli Teater ja Tallinna Linnateater 4 etendusega ja Tartu Uus Teater, RAAAM ja NO99 3 etendusega. Suurima kukkumise on läbi teinud Linnateater, kus 2012.aastal 4- ja 5-tärni tükid jäid nägemata. Terves lavastuste TOP20s pole ainsatki Linnateatri tükki. Eelmise aasta TOP5 seast on lisaks Linnateatrile välja kukkunud ka VAT Teater, sest käesoleval aastal jõudsin sinna vaid kahel korral. Kuigi mõlemad olid 4-tärni tükid ("Karin ja Pearu" ning "Salto Mortale") ja kui oleks vaid korra veel midagi samal tasemel seal näinud, oleks VAT Teater kindlasti Eesti 5 parima teatri seas. Ugalal suuri põrumisi sellel aastal polnudki, aga "Duetid", "Ööhaigur" ning lastekas, kuid väga vingelt lavastatud "Tuul pajuokstes" hoiavad Ugala lippu kõrgel. RAAAM pääses pildile 3 Gerda Kordemetsa lavastuse jõul, millest 2 olid aasta TOP10 lavastused - "Pruutide kool" ja "Surm, sünd ja laulatus" ja kolmas üks aasta suurimatest pettumustest - "Viirastuste vaksal". Rakvere Teater on ainuke, kes on 3 lavastusega esindatud TOP20-s. Ja see on saavutus omaette. Rääkimata sellest, et esikoht läks ka Rakverre. Võiks isegi imestada, et miks Rakvere kõrgemal kohal ei ole. Sedapuhku on selles süüdi külm ja karm matemaatika ning aritmeetline keskmine hinnang. Kui ma peast peaks pakkuma, siis ma ütleksin, et 2012. teatriaasta oli Rakvere Teatri ja Tartu Uue Teatri aasta. Kummalisel kombel on siiski NO99 läbivalt keskmisest kõrgem tase viinud hoopis nemad Tartu Uue Teatri ees sajandikosalise vahega esikohale. Nii karm rebimine tänavu. NO puhul tegid ilma küll pigem külalised, sest nii Suur õgimine kui Iphigeneia Aulises olid külalislavastajate lavastatud. Ojasoo/Semper tandemist hakkab tekkima mingi väsimus. Nende karjuvad lavastused said jätku Pedagoogilise poeemi näol, mis oli pigem avalik teatrikooli erialatund kui mingi sisuline ja terviklik lavastus. Jumal tänatud, et kogu seda asja oli pandud siiski koos hoidma Marika Vaarik. Samas põnevust pakkus esmatutvus uute näitlejaõpilastega. Kuid Tartu Uus Teater on tulnud, et jääda tippu. Vanemuise Biitlid, mis minule üldse ei meeldinud, kiskus nende keskmise hinnangu alla, kuigi VB tundus siiski meeldivat enamusele. Samas TOP4 lavastuste hulgas tervelt 2 lavastust ühest teatrist - Naised valitsevad maailma ja Raudmees - vot see on tase! Võibolla annab "Aasta Teatri" kohta parema ülevaate postituse lõpus ära toodud statistika. Ilmselt on see veelgi parem näitaja....


PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
05. Euripides "Iphigeneia Aulises" - tõlkinud Anne Lill
04. Maja - Mrožek "Pidu" - tõlkinud Hendrik Lindepuu/ Fosse "Keegi tuleb ju ikka" - tõlkinud Arvo Alas
03. David Hare "Vertikaaltund(Aitamise aeg)" - tõlkinud Mati Soomre
02. Peter Quilter "Duetid" - tõkinud Triin Sinissaar (kuigi Ugala pole märkinud, kas tegemist on tema tõlkega)
01. Daniel Keyes "Lilled Algernonile" - tõlkinud Jaan Kaplinski


MÕNUSAIM "ÜLLATUSROLL"
12. Piret Kalda pika patsiga lesk
11. Janek Joosti liigesteta rüütel
10. Tiina Tauraite rippuvate rindadega amm
09. Lauri Kaldoja liikumine lollist targaks ja tagasi
08. Anne Valge käre Minna ema
07. Tarvo Vridolini gay
06. Priit Võigemasti Arvo Pärt
----------
05. Mirtel Pohla ja Eva Klemets - ema ja tütar
04. Maria Soometsa Buratino
03. Katrin ja Malle Pärn "perekond oravad"
02. Tiina Mälbergi Tõnis
01. Maria Soometsa Andres/Angela Aak

Kommentaar: Kes nägi Raudmeest, see nägi ka Maria Soometsa kahte vapustavat-vaimustavat maiuspala :) See kuidas tüki edenened Andresest üha rohkem Angela saab... ja käbe ning konarlik puunukk... sellised komöödiapärlid!!! Ja Tiina Mälbergi "Tõnis" oli täiesti omamoodi lahendatud "mees". Katrin ja Malle Pärn oravatena, kellel ülahuul üleval ja hambad irevil... no ei lähe naljalt meelest kunagi :) Ning Pohla ja Klemets tõusid ka lihtsalt Iphigeneia rollidega minu lemmiknäitlejate nimistusse. Võigemasti Pärdi suhtes võib vaielda, kas see oli lihtsalt hea imiteerimine või hea näitlemine ka? Kuigi ma olen liikunud kahevahel, siis lõplik otsus on, et vist siiski mõlemat.


PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
10. Veiko Porkanen (Pedagoogiline poeem)
09. Saara Kadak (Pruutide kool)
08. Reimo Sagor (Pedagoogiline poeem)
07. Liisa Saaremäel (Pruutide kool)
06. Marian Heinat (Pedagoogiline poeem)
----------
05. Katrin Kalma (Pulm)
04. Jaanika Arum (Pedagoogiline poeem)
03. Rea Lest (Pedagoogiline poeem)
02. Klaudia Tiitsmaa (Hullumaja suvepäevad)
01. Triin Tenso (Pruutide kool)

Kommentaar: Hämaralt meenub, et Triin Tenso vist mängis ka Klassis, aga seal ma teda ära ei fikseerinud, seega Pruutide kooli esitäht oli minu jaoks selle aasta avastuseks. Mõnusalt madala häälega tüdruk, kelle maneer meenutas mulle 80ndate teleteatri suuri tähti Anne Paluveri, Elle Kulli ja Külliki (Tool) Saldret. Pedagoogilist poeemi vaadates oli kontrast Marika Vaariku ja noorte vahel mäekõrgune, aga mis seal imestada, noored näitlejatibud ju alles õpivad ametit ning tegemist oligi nende esmase tõelise lavalise väljaastega professionaalses teatrimaailmas. Kuid minu jaoks tõusis kahtlemata esile kohe esimesest stseenist alates punajuukseline Rea Lest. Ta oli esimene, kelle nime ma sealt kambast endale mällu talletasin. Priimus on leitud :) Mõned kuud hiljem leidis ka Panso noore näitleja preemia ta õigustatult üles. Teiseks huvitavaim tüüp kursuselt tundub olevat Jaanika Arum. Üldse jäi mulje, et kui Nüganeni lend oli rohkem selline tugevate poiste lend, siis sedapuhku on jämedam ots tüdrukute käes. Sest kolmas avastus oli Marian Heinat. Simeoni Sundja ja Jörgen Liik on juba varasematest tegemistest tuttavad, sellepärast nemad siia tabelisse ei kvalifitseerunud. Küll aga võiks neile kahele poistest liita ka Reimo Sagori ja Veiko Porkaneni. Samas pikaleulatuvamaid jäeldusi on veel absoluutselt liiga vara teha. Mitmetel neist ei pane veel nägu ja nimegi kokku ja vähemalt üks oli vigastusega üldse mängust väljas. VKA järgmisest lennust on tõusnud esile vaid Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Katrin Kalma (varasemast ka Valdo Kirs). Selle lennuga pole ma millegipärast kuidagi suutnud kontakti saavutada. Pulm minule ei meeldinud ja noored jätsid mind külmaks (peale Katrini). Viimane Dracula oli kohutav elamus ja sealsed noored ei tundunud ka eriti lubavad. Samas olen kuulnud, et Idioot on vägagi õnnestunud ja Minu isa 20 aastat hiljem on üks tükke, mida ma läheks esimesel võimalusel vaatama, kui nad vaid Tallinnas seda mängiks. Siiski kaldun arvama, et ma lihtsalt pole veel suutnud neid "avastada" ja kui ma mõnda, hiljem, nagu Triin Tensot tänavu märkasin, siis toon nad ära mõnel järgneval aastal. 7. kohalt leiab veel ühe neiu, kes alles alustas lavakas oma näitlejateed, aga Kordemetsa Pruutide koolis tegi juba tähelepanuväärseid tegusid :) Hmmm - top7 puha naised - tundub, et pärast vendasid Kalmeteid ja Piuse ning kogu nende lennu "mees"konda on häid naisi võrreldes meestega tulemas rohkem lavale...


PARIM TEATRIKRIITIK
05. (:)kivisildnik
04. Veiko Märka
03. Valle-Sten Maiste
02. Madli Pesti
01. Pille-Riin Purje

Kommentaar: Hea Pille-Riin on ikka ja endiselt lemmik. Ta oskab ennast väljendada just nii, nagu minule lugeda-kuulata meeldib. Olgugi, et me alati pole 100% nõus (Rakvere Teatri Kaasavaratus minu meelest Üllar Saaremäe ei sobinud esimese armastaja rolli... :)), on siiski mul tihti temaga sarane maitse. Mis annab muidugi au Pille-Riini heale maitsele :) Madli Pesti kirjutab tihti nii, et see käib minule vastukarva (Ekspressi teatriaasta kokkuvõted), mitte see kuidas ta kirjutab, vaid pigem see tasand millelt ta kirjutab. Tema sõnade valik ei ole just päris "see" minu jaoks, ehk mul on tunne, et see mida ta ka tegelikult öelda tahab pole päriselt kooskõlas trükitud sõnadega. Aga olles temaga koos Delta saates, tekitas minus kõige positiivseimas mõttes kadedust tema selgesõnalisus ja mõtete väljendusselgus. Kõik mis ta tundus ütlevat, mõjus läbimõeldud ja kindlameelne. Huvitav kontrast kirjutatud ja öeldud mõtete väljendusselguses, või õigem oleks vist öelda "kõlalisuses". Valle-Sten Maiste kohta mu arvamus muutus paar-kolm aastat tagasi kui ta järsku hakkas kirjutama nii, et ma tahan tema mõtteid ja arvamusi teada. Kunagi oli ta natuke liiga negatiivne kõige suhtes... Umbes nagu Meelis Oidsalu enne seda suurt läbipõlemist. Nende kahe kirjutamises või maitsemeeles ongi minu kui lugeja jaoks midagi tunnetuslikult sarnast. Oidsalu on siiski saanud sellest raskest hetkest üle. Sellest hoolimata läheb tal vist kogumiseks natuke aega... aga aega ju on... Veiko Märka on see mees, kes tüki ajal krabistab kirjutada oma arvamusi paberile. Küll ma mõtlesin, et kes pagan keset etendust rikub teiste vaatajate elamust niimoodi... Ja ma ei anna talle kunagi andeks vähamalt paari korda kui ta Ugala väikses saalis minu lähedusse on sattunud istuma. Kuid Vat Teatri "Karin ja Indrek"-u arvustusega (vist oli Eesti Ekspressis) pani ta nii naela pihta, nagu ma ise oleks selle loo kirjutanud. Kuigi võibolla niimoodi saabki ainult sellisel juhul kirjutada kui pidevalt vaadates kõik mõtted üles kirjutada. (:)kivisidnik kirjutab tavaliselt Endla tükkide kohta ja ega ma temaga just eriti nõus ei ole alati, aga tema teksti pole kunagi igav lugeda ja lihtsalt sellepärast on ta ka siin tabelis õigustatult minu jaoks esindatud.


PARIM TEATRIBLOGI
05. Egokulturism
04. Südamelähedaselt
03. Hinge harimas
02. Pimedast saalist
01. Teater nõuab nuppu

Kommentaar: Tundub, nagu teatriblogide maastikulul oleks põud. Kõik, kes kunagi kirjutanud (hästi), on väsinud või sootuks kadunud. Blogipidamine on justkui ajast ja arust, sest FB on tulnud ja võtnud selle "jagamiskoha" endale. Nüüd saab konsentreeritult jagada "omadele" ja lühidalt ja vastukaja on vähamalt "like"-ide näol garanteeritud ning tihti ütleb veel mõni tuttav mõne sõna ka. Blogikirjutamine on aeganõudvam ning tihtipeale ei saa mingit tagasisidet. No muidugi võibolla need pool-isiklikud lood ei kõneta ka kedagi. Tore on siiski näha, et nii mõnigi teatriblogi on ka siinsest inspiratsiooni ammutanud ja mõni kasutab isegi samasugust formaati ja mõni lihtsalt astub vestlusse... Teater nõuab nuppu on minu jaoks juba mitu aastat järjest see parim teatriblogi. Sisulises mõttes hästi kirjutatud - sama inimese artikleid on ja avaldatakse ka praegu ajakirjanduses, seega pole midagi imestada - inimene oskab kirjutada. Pimedast saalis teatraal Messu teeb kokkuvõtteid. Aga need kokkuvõtted on sisukad ja annavad lugemisväärse vaatenurga. Ta vaatab ka üpris palju teatrit ja see on väärtus omaette. Hinge harimas kirjutaja arvamused alati minuga ei ühti, kuid tema arvamused on selles hoolimata oodatud ja huvitavad. Merlekesele on südamelähedased samad teemad, mis minulegi - teater, kirjandus, muusika ja filmid. Selles mõttes tunnen hingesugulust. Sellel aastal sattusime Pruutide kooli samal ajal vaatama, aga tema mind nägi, mina teda mitte... sellest hoolimata on tema tekstid õhulised ja kerged ning head lugeda. Olen paar korda otsustanud ka oma vaatamise selle põhjal. Kuigi eks selline üldine kiitmine mitmest kohast annabki tõuke ja uskumuse, et mõni asi on tõesti vaatamist väärt. Egokulturismi Mario kirjutab teatrist küll võrdlemisi harva, aga tänuväärt blogi ja tänuväärt arvamused. Paar korda olen tabanud teda mingi sõnastusega märki tabamas (näiteks Risto Kübara kohta, seda küll juba 2011.aastal).


PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
10. Narride laev (Klassikaraadio)
09. Draamateatri infoleht
08. Linnateatri infoleht
07. Delta (Klassikaraadio)
06. Ramp (Vanemuise teatriajakiri)
-----------
05. Nädalise Teatriküljed ja www.teatritasku.ee
04. Teater Muusika Kino
03. Sirp
02. OP! (ETV)
01. Teatrisse! (Vikerraadio)

Kommentaar: Meelis Kompus, lisaks sellele, et ta teeb parimat saadet, on minu meelest ka parim raadiohääl - selge diktsiooniga, austava suhtumisega nii oma vestluspartnerisse, teemasse kui teatrisse üldisemalt. See saade on täiesti kuldaväärt ja minu meelest on lausa kahju, et sellist pärli pole ETVs. Teatritega seotud teemasid on vähemalt ühe pooltunni jaoks kahtlemata olemas igaks nädalaks - esietenduste tutvustamine, teatrite tutvustamine, näitlejate, lavastajate ja teiste teatritegijate tutvustamine, teles linastuvad teatriteemalised saated ja lavastusted, teatrikoolide tegemised, ühekordsed aktsioonid, külalisetendused, tulevikuplaanid, teatri-laulud, edetabelid ja arvamusküsitlused, miks ka mitte vestlused esietenduste vaheajal publiku ja teatrirahvaga, kes näiteks kolleegide tegemisi on tulnud vaatama jne jne jne jne. "Teatrisse!" saade pakub vähemalt natukenegi ja iga teine nädal seda rõõmu, et pühandab aega puhtalt ja ainult meie - teatriaustajate - lemmikteemale. Müts maha. OP! seob endas igasugust kultuuri, aga vähemalt on seal alati ka lõik pühendatud teatrile. Saab natuke aimu, kas tasub mõnda tükki vaadata või mitte ja ühtlasi avab tegijate nägemusi tehtu kohta. OP!-i ainus viga on see, et teatriteemat jääb siiski liiga väheseks. Huvitav, et mõlemad saated vajavad enda pealkirja taha hüümärki... Sirp on endiselt kirjutava meedia teatriteemade lipulaevaks minu jaoks. Kuigi alati ei ole sealsed arvustused just tavainimestele kirjutatud (sellepärast ma ei saanud näiteks Madis Kolki oma kriitikute tabelisse sisse panna, kuigi tema artiklid varieeruvad äärmusest äärmusse - on olnud ka kordi, kus ta tekst on ka täiesti nauditav, ent just hiljuti loetud oli mõeldud küll vist pigem ainult temale endale), on Sirbil ka tugev informatiivne olulisus. Tulevaste hooaegade ülevaated ja muidu teatriga seonduv on sama huvitav kui mitte huvitavamgi kriitikast. Teater Muusika Kino-s on minu jaoks lugemisväärset portreerivad artiklid ja intervjuud ning muidugi Teatriankeet, mida ma olen juba aastaid kogunud ja ise oma maitse võrdluseks ja vaatamisvihjete leidmiseks läbi hekseldanud.Viimase aasta kohta ongi see rõõm veel võtmata. Mõnikord võib sealt leida ka huvitavaid avastusi, nagu paari aasta tagune Kiselovi ja Kausi ja Kolgi triangeldraama Kes kardab Virginia Woolfi ainetel. Samuti on seal Allik ja Purje kirjutanud huvitavaid arvustusi. Mis ei meeldi, on see kui võetakse mitu tükki ja üritatakse neid teiseteise valguses ja läbisegi analüüsida. Mõnikord harva on sellel ka õigustus kuid enamasti siiski mitte. Mikomäe Teatriküljed on legendaarsed. Nüüd neid saab mugavasti ka mõnedest teatritest kätte. Ja teatritaskust on vaikselt saamas põhjatu põnevate intervjuude ja huvitavate artiklite allikas! Ka teatrite väljaantavad infolehed repertuaarisoleva kohta on ikka huvitav lugemisvara. Ka nende vahele on tihti eksinud mõned huvitavad intervjuud tegijatega või ka näiteks külalislavastajate ja -näitlejatega teatris. Selle aasta jõulude eel eksisin ma Klassikaraadio Delta saatesse ja see avardas minu jaoks veel teatrimeedia maastikku. Seal on tihti lõigud etenduste kohta kuigi tegemist on OP!ilaadse kultuurikaleidoskoobiga. Kahju, et "Narride laeva" enam ei tehta. Samuti on kadunud Müürileht... õigemini minu teada toimib see edasi ainult facebook-i lehena. Facebookis on ka muidugi teatrite omad lehed, kus tulb tihti huvitavaid uudiseid ja enamvähem kõigil suurematel ja väiksematel teatritel on omad lehed olemas ka. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kus saab ka neid infovoolu sisukuse järgi edetabelisse suruda :) No tegelikult saaks juba praegu :) Facebook-ist saab ka (Mart Kase? algatatud) "Käisin eile teatris" kogukonna arvamuste järgi mingite tükkide kohta iseenda jaoks hinnangu moodustada - kas tasub vaadata või mitte. Kuigi seal on arvamuseavaldajad liigagi seinast seina ning pahatihti ainult kiitvad. Vanemuise ajakirja Ramp ambitsioonid on päris korralikud ja rohkest reklaamist hoolimata on seal lugemist alati ka.


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
05. Puhh (Nukuteater)
04. Järgmine voor (Von Krahli Teater)
03. Viirastuste vaksal (RAAAM)
02. Mürk (Tallinna Linnateater)
01. Viimane Dracula (Emajõe Suveteater)

Kommentaarid: Midagi nii halba nagu Emajõe Suveteatri Viimane Dracula ei näinud ma terve aasta. Ülejäänud kehvad tükid on siiski vaid kild sellest, mis oli Viimane Dracula. Hirmus oli see nii lavastuslikult, näitlejate pärast, kunstilisest küljest kuid eriti Kivastiku teksti pärast. See kõik oli nii halva maitse piiri alt, et see polnud isegi enam naljakas. Tobedalt silmatorkav kriitika hetke poliitika suunal, mida oleks võinud palju peenemalt kirjutada. Näitlejate jaoks näis see olevat haltuuraots (vaid Soro, Jaanovits ja Lepik mängisid ka midagi, ülejäänud kõik olid allpool igasugust arvestust. Samas kui materjali pole, siis pole võimalik ju sellest ka midagi välja pigistada. Selles suhtes ei hakka noorte- ja hobinäitlejate kallal norima kah. Imelik, et selle, sõna otseses mõttes "õuduse, kus midagi õudsat sisulises mõttes polnud" lavastas Komissarov. Kuidas ta julges nii halba asja oma nimega välja anda? See on müstika. Mingil põhjusel lükati selle lavastuse väljatoomist aastaga edasi. Ju see olekski pidanud jääma välja toomata. Ja täpselt nagu Komissarovi puhul tundub, et ei saa alati 100% kindel olla, ei saa seda ka Tallinna Linnateatri uuslavastustega. Linnateatri Mürk oli tegelikult 2 lühilavastust, millest teine "Mozart ja Salieri" ei kandnud kohe üldse hiljutinähtud Ugala Amadeusi valguses. Kuigi esimeses lühinäidendis oli ka head ainult Rain Simmul ja vee tilkumise heli, siis tervikust ei saa üldse rääkida. Jah - mürk - oli ühendav faktor, aga tegelikult oligi sellel lavastusel Mürgi-maitse. Kristjan Üksküla on siiani oma lavastustega pigem õnnestunud (alati). Sedapuhku lihtsalt ei toiminud nagu miski. Linnateatri hea näitlejatemeeskond ei suuda ka kõigest head vormida. "Viirastuste vaksal"-it mängiti põnevas mängukohas - Tapa mahajäetud raudteejaamas. Sinisterra on üks praeguse hetke Hispaania kuulsamaid ja paremaid näitekirjanikke. Tema poolt on kirjutatud üks mu aegade lemmikuid - Linnateatris Petersoni poolt lavale toodud ning Nüganeni ja Reemanni kahasse mängitud "Ay Carmela!" Ma ei uskunud seekord hetkekski seda, mis laval toimus ja sellepärast viskaks kohe eriti suure kivi näitlejate kapsaaeda. Näiteks purjusoleku mängimine on alati tundunud kuidagi lihtne, aga ju seda kõik näitlejad siiski ei oska... Kogu see võitlus selle koha säilitamise nimel... see oleks pidanud toimuma teiste naiste esituses, aga ka teistsuguste rõhkudega. Mingi intriig või huvitav ülesehitus jäi loomata-kasutamata. Kusjuures kunstnikutöö selles lavastuses oli võimas, sest see jaam oli ise nii sobilikult dekadentlik ning kui oleks lavastuse kaardid õigesti mängitud, oleks võinud sellest kujuneda eriline elamus. Von Krahli "Järgmine voor" oli lihtsalt ülimalt tobe näidend. Mihkel Raua fantaasia oma staarisaate teemadel, et kui järsku kaameramehi ega kedagi pole ja lihtsalt mingi jobu tuleb püssiga nõudma edasisaamist... See oli lihtsalt nii kehvasti kirjutatud näidend, et ma ei saanud sellest üle ega ümber. Näitlejad tegid head tööd, aga kui materjal on jama, siis pole lihtsalt mitte kui midagi teha. Osalt publikust naeris kohati, aga kuna tegevus toimus publiku keskel, siis oli näha kuidas teisel pool istuvast publikust pool püsis samuti terve tüki tõsiste nägudega ja ootas kannatamatult lõppu, täpselt nagu mina. Nukuteatri Puhh oli mingi imelik plagiaadimaiguline vaimusünnitus. Ansamblimäng on ju Nukuteatri omadel väga hea, aga sisulises mõttes ikka kuidagi hõre ja natuke linnukese pärast tegemise tunne jäi - ehk midagi tuleb ju jõuludeks lastele pakkuda... Võibolla see lihtsalt ei sobitunud Victoria keskuse kõledasse saali?

Kus on edetabeleid, seal on võimalik teha ka statistikat...
Siin see siis on 2012. Teatriaasta ülevaatlik statistika.
Punkte arvestasin nii, et kui juba edetabelisse on saanud, siis alumiselt kohalt alates 1 punkt suureneva punktide arvuga kuni esimese kohani välja...

Esimesele kohale tulnud lavastused:
7.-8. EKKE MOOR (1)
7.-8. MAJA (1)
4.-6. LILLED ALGERNONILE (2)
4.-6. 13 (2)
4.-6. PRUUTIDE KOOL (2)
1.-3. RAUDMEES (4)
1.-3. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (4)
1.-3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (4)

Kõige rohkem võite saanud teatrid:
5.-7. VIINISTU SUVETEATER (1)
5.-7. NO99 (1)
5.-7. POLYGONTEATER (1)
3.-4. VON KRAHLI TEATER (2)
3.-4. RAAAM (2)
2. RAKVERE TEATER (6)
1. TARTU UUS TEATER (8)

Kõige rohkem mainimisi saanud lavastused:
5.-7. MAAILMALE NÄHTAMATUD PISARAD (10)
5.-7. 13 (10)
5.-7. SELJATAS SADA MEEST (10)
4. PRUUTIDE KOOL (13)
3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (14)
2. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (15)
1. RAUDMEES (17)

Kõige rohkem mainimisi saanud teatrid:
5. RAAAM (19)
4. NO99 (20)
3. RAKVERE TEATER (24)
2. UGALA (25)
1. TARTU UUS TEATER (35)

Kõige rohkem punkte saanud etendused:
10. EKKE MOOR (48)
9. DUETID (53)
8. 13 (68)
7. MAAILMALE NÄHTAMATUD PISARAD (69)
6. SELJATAS SADA MEEST (73)
5. SUUR ÕGIMINE (80)
4. PRUUTIDE KOOL (94)
3. HULLUMAJA SUVEPÄEVAD (127)
2. NAISED VALITSEVAD MAAILMA (137)
1. RAUDMEES (169)

Kõige rohkem punkte saanud teatrid:
10. VIINISTU SUVETEATER (48)
9. VON KRAHLI TEATER (90)
8. DRAAMATEATER (94)
7. LINNATEATER (97)
6. ENDLA (112)
5. RAAAM (132)
4. UGALA (136)
3. NO99 (173)
2. RAKVERE TEATER (209)
1. TARTU UUS TEATER (318)

Kui tuvid kadusid - Sofi Oksanen

Sofi uut romaani sai oodata justkui terve igaviku. "Stalini lehmad" ja "Puhastus", mis on Eesti lähiajaloo -tetraloogia kaks esimest osa ning "Baby Jane" on tekitanud piisavalt suure huvi mistahes tema loomingu vastu.

Ja nüüd on see siis ilmunud, olemas, loetud ja võib hakata järgmist ootama...

Stiili mõttes on "Tuvid" ülesehituselt sarnane "Lehmadele" ja "Puhastusele" - tegevus toimub samade tegelastega samaaegselt mitmes ajas. Ühel hetkel muidugi vanemas ajas toimuvad tegevused saavad oma tagajärjed uuemas ajas kätte. Kuid süžeega hüpatakse mitu korda edasi-tagasi. Elu võib ju visata tegelasi siia ja sinna ja selles mõttes on tuleviku ja mineviku kooslugemisel justkui mingi eriline võlu ja omapära.

Üldisemas plaanis on seekordne raamat rohkem nagu tegevustel rajanev (vs.tunded). Mõnevõrra rohkem "actionit" kui psühholoogilist sügavust, nagu eelmistes. Usun, et see pigem avardab lugejatemäära. Kuigi minu jaoks mõjus "Tuvid" just kergema ja lihtsama tekstina kui varasemad. Ühtlasi sellest hoolimata, et tegemist oli huvitava, ladusa ja põneva lugemisega, oli see ka minu jaoks senistest Sofi raamatutest nõrgim. "Nõrk" on ehk ülepaisutatult dramaatiline hinnang ja annab tegelikult vale kuvandi. Ma lugesin selle läbi paari päevaga, sest lihtsalt ei suutnud raamatut käest panna - seegi ju annab tõestust, et tegelikult raamat ikka väga meeldis (lihtsalt mitte niiiiii palju kui varasemad).

Proloogis minnakse looga liikvele aastas 1948. Mees ja naine lähevad (on sunnitud) teineteisest lahku mehe abikaasa haual. Järgmiseks hüpatakse aastasse 1941, teise maailmasõja pommiderahe alla. Sealt saabki tegelik sündmusteahel alguse. On Roland ja tema tädipoeg Edgar, kes naasevad sõjast tagasi koju. Rolandit ootab ees tema abikaasa Rosalie ja Edgarit Juudit. Roland armastab oma naist ning ei jõua ära oodata, millal ta tema juurde tagasi jõuab. Edgar pigem ei tahagi Juuditit näha - igatahes on selles suhtes midagi "kahtlast", sest Juudit ootab Edgarit väga. Aastast 1942 hüpatakse 21 aastat edasi. Ja nii see pendeldamine aastate vahel pihta hakkab, kuni lõpuks liigutakse 1963st aastast 1966ndani välja.

Nagu ajaloost teame, jõudsid nendel aastatel olla Eestis võimul kaks erinevat võõrvõimu - nii sakslased kui venelased. Lisaks pidev põrandaalune tegevus iseseisvumise nimel. (Tunnetuslik mix filmidest Surma hinda küsi surnutelt, Kaks päeva Viktor Kingissepa elust, Saja aasta pärast mais, Võõra nime all, Reekviem, Pimedad aknad jne). Inimesed jagunesid samuti võõrvõimude austajateks ja neid põlgavateks. Nõnda ka raamatutegelased (mh. ka mõned mõlemate võõrvõimude esindajad astuvad kõrvalrollides üles). Sugulased võisid end leida vastaspooltelt ja inimesed armumas võõrvõimu esindajatesse. Nii üht kui teist varianti saab lugeda ka mainitud nelja peategelase kohta. Kusjuures kohati on Roland mina-jutustaja, kohati kirjeldatab kirjanik kõiki tegelasi kõrvaltvaates.

See järelmaitse, mis raamatust jäi, see on udune (suitsune? Tallinn), sõjajärgne, natuke räämas kuvand. Milles tegutsevad inimesed jagunevad välimuselt kaheks - ühelt poolt mundrites võimu-esindajad ja nende ilusates riietes, uhkete soengute ning kübaratega kaunid naised (sukatripid ja juuksevõrgud), teisalt maainimeste riietes vaesed kohalikud (puhvaikad, jalarätid saabastes ja pearätikud). Valdav värvigamma on hall-pruun-must.

Žanrimääratlusega läheb raskeks, sest selles ajaloolises romaanis on romantikat ja armastust, on põnevust ja psühholoogilist trillerit kui ka sõda ja ajastuolmet ning -draamat. Ka pealkiri viitab sellele, et toona sõid inimesed tuviliha (umbes nagu praegu süüakse grillkana). Selliste pisidetailidega pole Sofi kunagi kitsi olnud ning atmosfääritunnetuse loomisel teenivad need teda hästi. Ja nende selliste detailide järele, vähemasti mina, lausa janunen (see oli "Stalini lehmade" üks suurimaid võlusid).

Kirjanduslikus mõttes on Sofi tugevaimaks küljeks luua nii mitmeplaanilisi kui mustvalgeid inimesi. Sama on ju ka päris elus. Kõik ei ole nii keerulise sisemaailmaga nagu näiteks käesoleva raamatu Juudit, palju (võibolla rohkemgi) on selliseid mustvalgeid tüüpe, nagu Edgar. Kes teab, võibolla see on Sofi kui naiskirjaniku võime või soov näidata naisi natuke mitmekihilistemana. Samas võibolla naised ongi keerulisema sisemaailmaga kui mehed, kes seda kindlalt väita saakski :) Kuid kõik need tema tegelased tegutsevad mingi oma agendaga. Edgar Parts, kes ajakirjanduses on juba tituleeritud üheks jäledaimaks inimloomaks (oleme ausad - on ju ka hullemaid - nii elus kui kirjanduses :)), liigub vastavalt võimule ühest leerist teise. Ajaloost võib tuua mitmeid näiteid, et eestlased on olnud sellised põhimõteteta võimukummardajad (meenub näiteks, et Eesti kuulutas ennast esimeseda juudivabaks, et olla Saksamaale meele järgi). Ehk on see koputus meie kõikide hingedele, et anda meile ajalooga vastu vahtimist ning tõstatada meis lugejates rahvusidentiteedi enesekindlust? Samas ma ei hakkaks siin võrdlusena soomlaste argpükslust ja näiteks Koivisto aja venelastele pugemist üldse teemaks toomagi, muidu liiguksin raamatust liiga kaugele. Edgari jaoks pole miski püha - ta on valmis minema üle laipade, pugema kellele vaja, müüma maha kelle tahes, mängima elude, saatuste ja kõige ümbritsevaga, sest küüned on tal igal hetkel ainult enda poole. Mind mingis mõttes hämmastas Sofi (kui teatavasti homo- või biseksuaalse inimese) soov Edgari karakterile kui "paha kehastusele" lüüa külge ka gay-tempel (nagu see veel puuduks ühest korralikust kurjusest). Samas oli see mingi intrigeeriv nüanss ja seletus Juuditi meheigatsuse täitumatusele (õigustus sakslase sülle joosta abielu ajal), sest sellest saab aimu ridade vahelt ning kõike pole otse välja nämmutatud. Üks põnevamaid, kui mitte kõige põnevam raamatutegevustiku stseen leiab aset Juuditi ja tema saksa ohvitserist armukese korteris. Edgar on saabunud sinna koosviibimisele. Ja kuuldes juba koridorist oma naise häält toast, saab ta aru, et ta ei saa oma nägu siiski seal näidata. Ja kui osavalt ja huvitavalt loob kirjanik selle situatsiooni kuidas tegelased nii lähedalt, näost-näkku siiski kohtumata teineteisest mööda liiguvad (filmilik, nagu terve lugu). Samas point on tegelikult selles, et Edgar ei olegi eriti pahane või solvunud naise peale, et too teda sakslasega petab, vaid ridade vahele on pigem kirjutatud Edgari kadedus, et ta naine on temast justkui kaugemale ja kõrgemale jõudnud, olles nii kõrge auastmega sakslase naine... Kuigi samas oli Edgar Juuditiga ikka üks paar parajaid...

Mõnusalt ebaameerikalik oli jätta paha ilma palgata. Lõpp ei ole küll õnnelik, ent pinge säilib lõpuni. Pikalt alguses oli selline puslekoostamise tunne, kus iga uus killuke avas suuremat pilti juurde ja juurde. Kuna nimedega oli samuti "mängitud" (ka Edgar võttis vahepeal saksa nime) siis seda põnevamaks see tervikpildi koostamine muutus. Nimedest rääkides, siis "Edgar Parts" mõjus minule kui sümbioos nimedest Edgar Savisaar ja Juhan Parts. Ilmselt siiski polnud see kirjaniku jaoks taotlus omaette, kuid mingis mõttes lõi see karakterile teatud olemuse. Minu jaoks oli lugedes selle tegelase nägu ja olemus midagi sellist nagu raamatu kaanel oleval mehel (kuigi ka seal on ta justkui kollaažina kahest inimesest - väga tabav kujundus ja mitmeti sisuga seonduv), ent ometi nägin teda kohati ka Savisaare ja Partsi näoga või siis nende seguna. Tegelikkuses pidavat olema Edgari prototüübiks Edgar Siegfried Meos - endine KGB-lane, kellel oli kombeks rääkida oma seiklustest lendurina ja sellest, milliseid kuulsusi ta olevat lennutanud. Kuigi tegelikkuses ei osanud ta isegi lennukit juhtida ega olnud ka kunagi sooritanud ühtki lendu... Raamatu Edgar ei ole lendur, kuigi mingil hetkel sellest ametist unistab. Raamatu Edgar kirjutab nõuka-aegset propagandateost, kus ise oma elu ja ümbritsevaid sisse kirjutab - tema enda naine näiteks saab vastava "halva tegelase" staatuse Edgari kirjutatud ja Eesti Raamatu poolt 1966.aastal välja antud romaanis "Keset Hitlerlikku okupatsiooni". Lõigud sellest raamatust on toodud ära mõnede peatükkide alguses ja nii saab raamat endale veelgi ühe kihi juurde.

Hinnang: 4+ (Viiest tärnist jäi minu jaoks puudu see mingi sügavuse aste, mis oli eelnevates raamatutes. Võibolla on tegelikult tegemist 5-tärni raamatuga, lihtsalt Sofi enda standardina jääb väike nõks sellest puudu. Sellest hoolimata soovitan kõhklusteta seda põnevat armastus-sõja/külmasõja draamat lugeda. Skeptikutele, kes hirmsasti Puhastusest ajaloolist tõde taga otsisid, soovitaksei sedapuhku võtta juba lähtekohana lihtsalt seda raamatut tegevustiku ja karakterite järgimisena, ehk nö. tegevuspiltidest koosneva inimsaatuste mosaiigina. Ka lihtsalt sellelt tasandilt töötas romaan minu jaoks väga hästi. Lisaks tundsin lugedes justkui "sõjajärgse Tallinna", "eesti aja", "saksa aja" kui ka "nõukogude aja" hinge (võrdle "Tartu vaim"). Just nimelt "tundsin", sest lehekülgedel on atmosfääritunnetus väga tugev - värvid, lõhnad, maitsed, mood, suhtluskombed - kõik on olemas. Üldisemas plaanis puudu ei ole ka metsavendluse-teema, Siberi-küüditamised ning põrandaalune revolutsiooniks valmistumine. Raamat on loetav ka täiesti varasematest tetraloogia osadest eraldiseisvana. Päris huvitav saab olema see tervik, milline pilt tekib siis kui ka neljas osa kunagi ilmub ja loetud saab. Justkui uue-aja "Tõde ja Õigus", kuigi Tammsaare sarjal oli 5 osa ning seal olid läbivad karakterid. Eriti just see eri aegadevaheliste seoste, ajas edasi-tagasi hüppamiste ja karakterite ning inimsaatuste muutused selles ajakeerises muudab romaani mitmekihiliseks ja väga nauditavaks ajastupildiks. Valiku"võimalused" ja valiku"vabadused" ning nendes piirides tehtavad valikud teevad meist ju need, kes me inimestena oleme ning millise saatuse osaliseks me saame ja samuti on ka raamatutegelastega. Palju me suudame ja tahame seejuures säilitada inimlikkust? Eriti kui tilgakegi võimu magusat mürki meil mööda keha verega laiali voolab? Eks paljuski nende valikute tegemisel meid juhivad vabaduse-iha, armastuse-iha ja turvalisuse-iha ning see on ka "Kui tuvid kadusid" karakterite argipäev. Ainult, et argipäeva kui sellist, tolles ajastus ja sellistel tegelastel polnudki... Lõppude lõpuks paneb jällegi mõtlema, et kas sõjas (ka külmas sõjas) on üldse "pahad" ja "head" inimesed- kui ise oleks seal olnud sellel ajal, siis ilmselt number 1 missioon oleks "elus püsimine". Ja seda me inimesed teeme ju tavaliselt mis-hinnaga-iganes. Ja eesmärk pidavat abinõud pühitsema... Nüüd tahaks juba järgmist Sofi Oksanen-i raamatut lugeda!)

Remondimees - Vanemuine

 



 Mõnikord, üliharva, tuleb mõni raamat või film või miks ka mitte teatritükk Su ellu just sellel kõige õigemal ajal. Sinul endal, sinu ümber ja ümbritsevate elus on just üleval need samad teemad ja mõtted, mida vaatad või kuuled ja Sa justkui tunned ära, et jah, selles kohas ja hetkes ja elamuses ma olen justkui omas kodus. Täpselt nii juhtus minuga Sadamateatris.

 

 Mõnikord, üliharva, ei pea teatritüki sisu olema eriliselt sügav ega ammugi mitte keeruline, et sügavalt hinge minna. Piisab, et vajutatakse õigetele klahvidele ning tekib see harmooniline muusika, mis avab hingekeeled ja lugu hüppab sinna sisse ning teeb hinge pesa ja tal on seal soe, sest ta oma soojusega soojendab hinge soojaks. Täpselt nii juhtus minuga Remondimeest vaadates.

 

 Mõnikord, üliharva, kuulad ja vaatad ühte teatritükki ja kuigi tegemist on kurbade nootidega, ent siiski elujaatava, ja armsa tükiga, mis pakub ka sooja huumorit ning mille juures lavastus ei mängingi suuremat rolli, sest kõik rollid mängivad ideaalselt ära väga head näitlejad ning kõige olulisemaks tõusebki see lihtne lugu, siis märkad märkamatult, et terve etenduse ajal on su suunurgad ülespoole ja aja kulg kaotab oma tähelepanuväärsuse ja sa lihtsalt naudid. Täpselt nii juhtus minuga Külliki, Maria ja Taneli mängu jälgides ja nende tegelastele kaasaelades.

 

 Mõnikord, üliharva, ei saagi aru, et sa jälgid teiste inimeste armastust ja armastuse otsimist ja leidmist ja sa justkui tunned, et oled ise otsinud ja leidnud midagi. Midagi, mis samahästi võib olla armastus. Armastus elu ja headuse ja armastuse enda vastu. Täpselt nii juhtus minuga kuulates seda lugu, mille auteur Urmas Lennuk on ise lavale seadnud.

 

 

 Kammerlikult, vaid kolme näitlejaga etendatud lugu emast ja tütrest. Ja muidugi ka remondimehest, kes tuleb ei-tea-kus-kohast (no tegelikult remondifirmast "Ingli tiivul" - ja see ei ole midagi "üleloomulikku", nagu võiks arvata... õnneks :)) ning lisaks kodumasinatele ja muule tühjale-tähjale kodustele asjadele näib remontivat ka midagi palju olulisemat - inimesi ja nende suhteid ja suhtumist ka iseendasse...

 

 Ema, kes tahab leida teed tütre igapäevaellu toetava, hooliva ja mõistva emana, aga tahtmine on taevariik... Usaldus ja sellise tasandi austus tuleb ka emal välja teenida. Ja õige ongi... miski oluline siin ilmas ei ole iseenesest mõistetav. Keegi, ka isegi ema mitte, ei saa eeldada selliseid asju teiselt inimeselt. Tütar, kes juba kolmekümnendates, pole ikka leidnud endale elukaaslast. Ühest küljest on mingi bioloogiline kell kusagil tiksuma hakanud ning teisalt ei taha ta ka ema jälgedes minna... Emal justkui on olnud kunagi mingi mees... kunagi... sest tõestuseks on tütar ise (ja midagi veel, millega publikule kohe tüki alguses mõista antakse)... aga ema on siiski üksik ja üksinda. Olgu öeldud, et ema üksindust ei tunne, sest tütar elab tema juures ja näib nagu rohkem tal enam selles eas vaja ei olegi, aga tütar ihkab eemale ema tiiva alt... või pealt... Ja siis see remondimees... kellest justkui alguses tundub tekkivat lootusesäde tütre jaoks... kuid üllatus-üllatus... ei lähegi see asi päris nii... Edasi ei tahakski sisuliini enamat avada, sest see tuleb endal avastada :)

 

 Külliki Saldre emana on justkui kergelt labiilne, natuke kehv valetama ja varjama, kuigi tal on õnnestunud saladuses hoida tütre eest see isa-teema. Omamoodi ehk isegi natuke ebausutav, sest ta näib seda jagavat kõigi teistega - ka kellegi võõra remondimehega ja samas tütre eest on suutnud selle üle 30 aasta saladuses hoida... See, et ta kõik ära lõhub, see sobib küll hästi pilti. Tüüpiline keskea ülemise otsa naine, kes vaatab mingeid tühipäevaseid seebikaid, ise nentides, et "jälle see sama jama läheb lahti"... ent ometi vaatab seda sama vana jama uuesti ja uuesti erinevatest seepidest... Ju see pakub mingit aseainet parajasti omaenda elamata tunnetele... aga selliseid inimesi on ju niiii palju. Ka mina tunnen mõngingaid...

 

 Maria Soomets tütrena on alguses ärritav oma ema-kirumisega... muudkui vinguva häälega "ema" ja "ema"... Kuid see on muidugi rollile ja tekitatavale tundele vajalik. Ühest küljest ei teagi nagu kelle poolt olla, kellele rohkem kaasa tunda? Kas lapsele, kes peab kannatama vanaks saava emaga kooselu või emale, kes tahab, et tütar leiaks endale kedagi, ent samas tahab ka tütrega koos olla ja tema jaoks olemas olla... oskamata just selle kõige tähtsama jaoks meelejärgi olla... kuigi ilmselgelt seda siiski tahtes...Tütar on siiski tubli ja teeb eesmärgi nimel tööd. Tõesti, kui lihtsalt kodus kössitada ja oodata, et keegi prints kusagilt telekaekraanilt kohale ilmub, siis võib ootama jäädagi. Tuleb minna välja ja kohtadesse kus tõesti võib tekkida mingi suhe teise inimesega. Ja kui sellest ei piisa tuleb hoogu anda ka suhteportaalide või muude tänapäevaste võimalustega. Tütre karakter muutub siiski tüki edenedes ja tema tegutsemistele ja tema üksindusele kaasaelades kasvavalt sümpaatsemaks. Ühel hetkel taipasin. et tahaks tõesti, et tal hästi läheks. Üks terve tüki lemmikuid stseene oli Maria väike monoloog, kus ta loetles pika nimekirja põhjuseid, mida ta oma elust partneriga ootab... neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... tegelikult oleks võinud veelgi tulla :) Ja see sära ja ihkamishelk, mis Mariale silmadesse tuli sellel ajal, see oli kuidagi nii läbitunnetatud, justkui ta oligi sellel hetkel see tüdruk.

 

 Tanel Jonas, a.k.a. "The Hääl"... laseb oma ainsal tüki mees-, kuid selle eest Missugusel häälel naispartnerite võimsate ja selgediktsiooniliste häälte vahel heliseda. Tema roll alati ja kõikjalt headleidva ja armastust otsiva mehena on just nii südamlik, nagu ta selle imelise kergusega suudab luua (see on nii ehe, et jääb mulje, nagu näitleja näitleks iseennast). Tundub, et selliseid mehi pole olemas, aga ma tahaks arvata, et ma isegi sellesarnane olen (vähemalt püüan) - hmmm - "klassikaline samastumine" :) Natuke mehe kohta emotsionaalne, kuid ikka headuse poole pürgiv ja teistele seda selle kõrvalt samuti jagav. Justkui "kõrval" ta seal suurema osa ajast ongi... ja kõrvalt näeb teinekord asju palju paremini ja selgemalt. Olles ise "sees" ei pruugi aduda seda, mis Sul olemas on. Pigem võib see tunduda hoopis ahistava ja lämmatavana. Kõrvaltvaatajale, kellel see oma elust puudu, võib valuga näha, kuidas teised seda ei taju, aga mida tema just endale ihkab...

 

 

 Lavastuslikus mõttes eriti palju ei saagi nagu aru, mis on otseselt "lavastatud". Lugu on pigem lavale seatud-sobitatud. Kuid ega selline igapäeveluline lugu vajagi mingeid suuremaid trikke. Piisab mõnest väiksest nõksust... nagu näiteks Meelis Kompuse kasutamine uudistelugejana... Täpselt nii ongi muide, et need, kes uudiseid loevad AKs, nende hääl omab mingit sisestusjõudu... et justkui iseenesest kuulad, et mis uudistelugejal "olulist" öelda on ja usud seda... ja kui see tekst, mis siis uudistelugeja teadustab... no ütleme, et need "uudised" olid palju olulisemad - mõnda võiks isegi kasutada "paroolina" igapäevaelus - näiteks "Hommikul on oodata udu postkastis" :) Või see uudis 30-aastasest naisest, kes on kadunud, kuid kelle kohta mõni aeg hiljem teatatakse, et ta on koju jõudnud ja "vanemad on õnnelikud"... ei tea, kas autori peidetud iroonia ja ajastutempel selle kohta, et üha vanemad "lapsed" elavad endiselt oma vanema(te) juures... aga tegelikult töötas ka lihtsalt hea kontekstuaalse naljana :)

 

 Lisaks terve rida elulisi lõigukesi, mida just Lennuk tundub kõige paremini oskavat teatritekstiks muuta (hea paariline minu meelest on sellele tükile näiteks "Rongid siin enam ei..." - kui see meeldis, siis usun, et suure tõenäosusega meeldib ka "Remondimees"... minu jaoks oli "Rongid..." viietärnitükk ja nö.modernne klassika). Näiteks see "Päikest" oma kirjadele allakirjutamise teema... kui ma hakkasin mõtlema, et kes minu tutvusringkonnast seda kasutavad, siis täpselt Laura-sugused naised... kuigi jah, eks ma isegi olen kunagi seda mõned korrad vist kasutanud :) Kuigi ma ei mäleta, aga võibolla ka hetkedel, kus minu päeva tipphetk oli "voodipesu kokkulappimine" :) Või siis seegi teema, et kui oluline on teada, et ma ei ole absoluutselt kõigi meelest kole. Et on keegi, kellele just mina meeldin... keegi, kelle jaoks just mina olen ilus. Ja kui see inimene on veel oluline, kelle meelest Sa oled ilus, seda olulisem... kasvatab ju enesekindlust küll... isegi nii palju, et endal natist kinni võtta ja anda kütet eluvaimu mootorile. Miks ka mitte tunde, et elu on veel ees ja see võib igasuguseid pöördeid ja näiteks huvitavaid inimesi su ette visata kui sa ainuüksi kodus telekaees ei passi.

 

 Ja mis kõige armsam, et see lõpp oli just selline (üleval esimesel fotol)... suhkrumagus ühel poolt, aga samas kõik ei läinud ka päris nii, nagu ameerika filmides...

 

Hinnang: 4+/5- (Aasta esimene draamatükk oli jälle peaaegu täistabamus! 2012 oli selleks Ugala Duetid, mis püsis mul mingis mõttes läbi aasta nö. "kaasas". Remondimees on samuti kuidagi lihtne lugu, aga tihti just lihtsuses peitubki geniaalsus. Südamlik - saab naerda, saab nutta - oh jah, vahepeal pidi minusugune isegi pisaraid tagasi hoidma... no tõesti läks hinge! Palju arutlusemisainet ega ka mõtlemisteemasid küll ei pakkunud, pigem ikka kaasaelamist ja mõjus just oma siiruse ning äratuntavate karakterite ja olukordadega. Kuna Urmas on minust vaid paar aastat vanem, siis sai ka vaheajal arutatud, eks miks ta teemad ja isegi mingid sõnakõlksud, nagu näiteks M.O.T.T. ja mõtted, mis ta teksti sisse on peitnud, tunduvad nii tuttavad, selgestimõistetavad ja arusaadavad. Mitmed situatsioonid ma usun, et just "eriti" meievanustele tuttavad, aga ehk just nimelt see samaealisus... Olen sama pannud tähele ka teiste omavanuseliste näitekirjanike ja lavastajatega, nagu näiteks Ivar Põllu... aga ju me kõik tuleme mingis mõttes sarnasest lapsepõlvest, me nägime samu nõukaaegseid multikaid, kuulasime samasugust Vikerraadiot, nägime ainult ühte eesti telekanalit, lugesime samu raamatuid, kasvasime üles samasuguste lähiajaloo keeristormide sees jne... võibolla sellepärast ongi päris palju äratuntavat ning "kodusolemist" just selliste autorite lavastusi vaadates... mina igatahes soovitan julgelt seda tükki just eriti 67-76 sündinud inimestele, aga tegelikult on sellised pereteemad ja armastusteemad ja inimsuhteteemad universaalsed ja huvitavad pea kõikidele vanustele :) Ja kuigi minul oli seal seekord ka muud tegemist, siis ka lihtsalt selle tüki pärast tasub Tartusse sõita kahtlemata!)

 

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

REMONDIMEES

Tekst/lavastus/pilt Urmas Lennuk
Heli Taavi Toom
Valguskunstnik Andres Sarv
Osades Külliki Saldre, Maria Soomets, Tanel Jonas
Kestab 2h05'

Tänapäev. Eesti väikelinn. Ema ja tütar. Üks armastab oma kirju lõpetada sooviga: „Päikest!“ Teine vihkab seda. Mõnikord on võimatu aru saada, mis just kellelegi täpselt närvidele käib, kuid pinge on õhus. Pinge ja armastus. Hoolimine – isegi piirini, kus see võib haiget teha. Kuni juhtub, et tuppa astub remondimees.

Kui palju muutub meie elu uue põrandavaiba pärast? Või seinatapeedist? Suudab meie elu sisuliselt teiseks muuta vaid uus suhtumine? Kui oleme terve elu teadnud, et oleme koledad ja ei saa mitte kunagi millegi erilisega hakkama, aga ühel päeval tuleb keegi ja ütleb: "Sa oled ilus, Laura. Sa oled pööraselt ilus. Kui ma sind vaatan, Laura, siis ma tean – elu on alles ees!"

Esietendus 24. novembril 2012 Sadamateatris