Linastub debüütfilmide võitslusprogrammis.
Metacritic ja Rotten Tomatoes hinnanguid veel pole, IMDB hinnang (28 inimese arvamuse põhjal) 7,7
Minu hinnang: 7,5
Režissöör: Caroline Ingvarsson (Rootsi. Pika mängufilmi debüüt)
Stsenaarium: Michele Marshall (Håkan Nesseri romaani põhjal)
Olulisemad näitlejatööd: Mirja Turestedt, Thomas W. Gabrielsson, Kris Hitchen
Sisu: Rootsi sotsiaalse närviga telesaadete autor ja -juht, kes räägib oma saadetes vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatest naistest, on sattunud ise olukorda, kus tema abikaasat süüdistatakse ühe noore naise vägistamises. Mees on teadlane, Poola juurtega womanizer ja manipulaator, kelle naba ümber keerleb(ki) see maailm. Nad plaanivad pikemale puhkusele sõita, Poola kaudu... aga naine tahab Inglismaale, mees kusagile sooja... Poolasse jõutaksegi koos, aga seal ütlevad naise närvid juba kapitaalselt üles ning edasist on vaja juba filmist vaadata.
Film on valminud 3 riigi koostöös ning kinolinal saabki kogeda, kuidas iga riik toobki siin kaasa oma maa filmitoodangu tugevused. Ka kõik 3 keelt kõlavad selles filmis, kuigi põhiliseks vast siiski rootsi keel ning sestap kõige rohkem jäi sellest seega ikkagi rootsi filmi tunne, isegi kui tegevust jagub ka nii Poola kui Suurbritanniasse. Filmi värvigamma on sügiseselt hämarapoolne ja see on ideaalses kooskõlas filmi sisuga. See, et stsenaarium põhineb Nesseri lool, on krimikirjanduse ühe Põhjaamade armastatuima meistri oskuslik kanaliseerimine veel üks filmi suurtest trumpidest. On ju ka Eesti lugejad Nesseri raamatutega hästi kursis (näiteks Mirabilia sarjas on ilmunud mitmeid tema raamatuid, kuigi see "Winsfordi elavad ja surnud", millel linateos põhineb, veel mitte). Mõneti mitte-Nesserlik on selle loo naislähtekoht, sest vaataja jälgib just naise seisukohast ja temaga koos siinseid tegevusi.
Peaosas on rootsi näitleja Mirja Turestedt, keda oleme varem näiteks saanud näha rootslaste "Lohetätoveeringuga tüdruk"u kolmandas, ehk viimases filmis. See tema Maria on üksjagu normaalselt neurootiline, arvestades kõike, mida ta on läbi elamas. Sisemine segadus, mida/keda uskuda, mida mitte, aga ka enda elu ohjade kätte haaramine. See tekst tõesti ongi üksjagu kirjanduslik. Üheks eriliseks maiuspalaks näiteks Maria vestlus Poolas, tema mehe trofeenaisest abikaasaga. Kus põhjamaa naine lööb endale vastu rinda ning teatab, et tema on iseseisev naine ning kas teine ei tunne end lõksus olevat, kui on koduperenaisena mehe armu all... See kuidas ja milliste sõnadega see teine naine, ehk poolatar rootslanna paika paneb, on muljetavaldav, aga ka Mirja tegelase jaoks silmiavav ning võibolla isegi vaatet viimase piisana kogu filmi põhisündmustiku käivitajaks. Tekstis on veel küllaga keerdkäike ning huvitavaid ühelauselisi teravusi. Ja ehkki põhiline on siin see draama, mis on tekitatud nende inimeste vahele ning ka inimeste sisse, sest me näeme näitlejate nägudest ja tegevustest nende tüüpide siseilma ja võitluseid või frustratsioone, aga lisaks on päris arvestatav krimipõnevuse tasand veel kõige juures. Mõnes kohas isegi trillerlikuks muutudes.
Naisvaatajaid, nagu ka peategelast kindlasti võlub Kris Hitchen'i (meiegi kinodes jooksnud Ken Loach'i "Sorry we missed you" peategelast, ehk pereisa mänginud rollist vast kõige tuttavam siiani) leskmehest ja üksikhooldajast tegelaskuju (selle liini lõpuni arendamise jaoks tahaks ehk filmile kunagi järge ka... ehkki siin see poolelijätt on veelgi üks naise "oma elu ohjadehaaramise" nüanss juurde tervikule, seega igati õigustatud). Aga just näitlejatööna teeb (vaimustavalt) vastiku karakterrolli Thomas W. Gabrielsson (oli mh. väga väikses rollis ka tänavuse PÖFFi siiani lemmikfilmis, ehk jaanuaris ka tavalevisse jõudvas "Tõotatud maa/Promised land"), kes kas on vägistaja või mitte, aga igatahes manipulaator ning psühhoterrorist on mees kindlasti. Film toimib ka just manipulatsioonide tuvastamise näitlikustatud õppetunnina, mis mitte ei moraliseeri vibutava sõrmega, vaid aitab vast tundlaid tööle seada ning seeläbi märgata paremini sellist paarisuhte anomaaliat end ümbritsevast. Sest 1 sõnum filmi ridade vahel on ka see, et kui lased turvaliseski suhtes sellise tähelepanu puhkama, võib järsku leidagi end olukorrast, milles ka siinse filmi peategelane sipleb.
Soovitan!
