Head kavatsused - Agnès Desarthe

Enne raamatu juurde asumist, tahaks tänada Pegasuse kirjastust, nende läbinisti põneva sarja eest. See "Pegasuse väike sari" on peaaegu alati huvitav. Nendest krimkadest-põnevikest, noorte vampiiriraamatutest, Ameerika kindla formaadiga üllitistest ja igasugustest elulooraamatutest, millel on inimese nimi ja siis "väike lisapealkiri" ning Eesti "D-kategooria" kirjanikest, keda reklaamitakse kui mingeid tipp-tegijaid, neist kõigist on tõsiselt kõrini. Pegasuse väike sari sisaldab terve maailma ja peamiselt just mitte-ameerika praeguse aja tõeliselt huvitavaid, sisukaid ja just kirjanduslikus mõttes pädevaid kirjanikke, kellel lisaks "loole" on ka midagi "kirjanduslikus" mõttes pakkuda. Ja tihti ka sügavamaid mõtteid tekitada teemadel, mis ei pruugi isegi loo enesega kõige otsesemalt seotud olla.

Just kõigi nende omadustega võib ilmestada ka Agnes Desarthe lühiromaani "Head kavatsused". Lugu ise ongi üsna lihtsake - minategelane on Pariisis kolinud oma esimesse ostetud korterisse. Tegemist on "noore perega". Ja maja on ilmselt üsna vana ning seal elab igasuguseid kummalisi tüüpe, nagu korterelamutes ikka. Sonial on ka mees - Julien, kes on hea mees, abiks kui vaja ning toeks... ühesõnaga "olemas". Sonial on ka kaks väikest poega - Mooses ja Nestor, kes raamatu jooksul sünnivad ja ka natuke suuremaks kasvavad - lühike lugu vältab tegelikult umbes üle 7 aasta, aga lastest ja mehe-naise suhtest on siin vägaväga vähe. Põhiliseks teemaks on hoopis see, et lisaks laste eest hoolitsemisele, aitab Sonia ka samas majas elavat vanemat meest, Härra Dupotier-i. Vanamehel sureb naine ja sureb ka poeg, koerast rääkimata. Tema südametu minia on palganud majahoidja Simone-i tema järgi vaatama ning talle iga päev paar korda süüa viima. Sonia, kes töötab raamatute tõlkijana ning on praktililselt terve päeva selles neetud majas, sest ka väikeste laste emana, tuleb tal ehk keskmisest rohkem just koduseinte vahel olla. Selline olukord kahtlemata muudab inimest.

Ta hakkab ka vanamehe eest mingi emaliste tunnete jätkena või lihtsalt ligimesest hooliva inimesena muret ja hoolt kandma. Ta tahab head.. aga nagu ikka heade kavatsustega välja kukub... Asja teeb veelgi hullemaks "Simono", majahoidja õudne vend või siis armuke (keegi ei tea, kes ta täpselt on).

Desarthe keel on kergelt muheda huumori varjundiga. See on kummaline kooslus, sest see millest ta niimoodi humoorikalt kirjutab on ju tegelikult kurb ja tõsine - inimeste enesekesksusest ja vanaduse üksindusest muuhulgas. Ometi on maailmas iga halva inimese kohta ka vähemalt üks hea. Kui nii võtta, siis ka majapidaja Simone on ju tegelikult ka hea inimene. Kes viitsiks mingi võõra vanamehe eest kantseldada - isegi nii palju, et talle raha eest iga jumala päev süüa teha?

Rääkimata muidugi Soniast ja tema mehest. Kuna kirjanik ise alustas oma kirjanduslikku karjääri tõlkijana ning tal on 3 last, tekib tunne autobiograafilistest sugemetest. Vaadates fotot kirjanikust tagakaanel on tunne, et tegemist ongi ühe laheda tüübiga, kes igapäevaelus rõõmsameele ja heatahtlik ematüüp. "Head kavatusesed" on kaaneteksti järgi Desarthe kolmas romaan, aga tõlkija järelsõna järgi tema neljas romaan. Igatahes tekkis himu kõiki tema teisigi raamatuid lugeda. Desarthe-st loodetakse prantsuse kirjanduse endisaegse hiilguse taastajat ja just nagu need Camus'd ja Sartre'd, jutustab ka Desarthe ridade vahel keerukatest inimsuhetest kiires linnaelus, kus elavad koos erinevast rahvusest ja erineva taustaga inimesed, kes harva teineteisest hoolivad. Ja kui hoolivad, siis see mõjub kui ereda värvilaiguna ja lootustandva päiksekiirena hallil ja argisel urbaansel pildil. Täpselt nii nagu see oleks ka päriselus. Empaatiavõimekad inimesed on headuse eelduseks ka meie "päris maailmas" ja sellised tekstid arendav kindlasti selliseid tunderakke meis kõigis. Paratamatult võtab ju iga lugeja lugedes poole. Selles raamatus tõenäoliselt just peategelasest mina-jutustaja oma. Ent kui paljud meist hooliksid tegelikult ka meie elukaaslase üksi jäänud isast, eriti pärast seda kui see elukaaslanegi meie kõrvalt on kadunud?

Sonia jõulumõtetest leidsin ka enda tundeid ära. Pariis ja selles peidus olevad argised küljed võiksidki ju peidetuks jääda, kui ei loeks selliseid raamatuid :)

Hinnang: 4 (kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, kuidas kirjanik kirjutab. Kuigi tekstiliselt lihtne, ei ole tema laused alati nii lihtsad kui esmapilgul tunduvad, vaid neist on aimata tõelist kirjanikku. Mõnus, et läbi lehekülgede võib tunnetada Desarthe kui kirjaniku enda soojust. Pärast tõlkijaks olemist hakkas ta lasteraamatuid kirjutama ning ka see "stiil" käib kuidagi tervikust läbi. Kuigi mitte patroniseerivas mõttes vaid sisulistes viidetes. Huumor, millega kirjanik rasketest asjadest justkui üle voolab - sellist elutervet "kergendavat" suhtumist oleks vaja meil kõigil. Teatud piirini muidugi. Harvad oskavad ainult selle paberile trükimusta kasutades paigutada. Tõlge, kuigi ei oska originaaliga võrrelda, on päris nauditav. Igatahes tuleb stiil tekstist välja ja mõned lõigud on tekstiliselt päris mahlased ning ega see lahe huumorgi sealt ridade vahelt halva tõlke puhul välja ju ei tuleks. Soovitan - ühe päeva raamat, mis jookseb kiiresti, ladusalt ning tekitab tundeid.)

Tekstinäiteid võiks leida misatahes suvalises kohas raamatut lahti lüües, aga siin siis üks (samuti suvalisest avatud kohast), mis natuke näitab seda huumorisoont (PS. peaks tegema testi - minema peegli ette, mõtlema õelaid mõtteid ja vaatama, kas need paistavad silmadest ära :)):

"Kas te juba teate, on see poiss või tüdruk?"
Proua Pétronie on minu poole kummardunud. Ta sosistab mulle kõrva ja heidab mu kõhule õrna, niiske pilgu, mis mind hetkega liigutab. ma ei julge vastata hirmust, et saan noomida sobimatu lobisemise pärast. Pead raputades annan talle märku, et ei tea.
"Minul on poeg," ütleb ta.
Oihh, mõtlen ma. No see ei saa küll kena vaatepilt olla. Kuid ta silmade sära veenab mind vastupidises. Tema poeg on ta võit, üliriskantne kihlvedu, mille ta saatusega sõlmis ja võitis. Inimeste silmi peab alati usaldama, see on absoluutselt paikapidav reegel.

Coca Cola streik - 2 aastat hiljem

23.11.2008, ehk siis täpselt 2 aastat tagasi lõpetasin ma Coca-Cola joomise. Täna, 2 aastat hiljem, pole ma isegi huuli vastu koolapudelit pannud! Kardan seda nagu katku. Vahepeal sai 50 kilo kaalust langetatud (aasta tagasi). Olen uus mees - olen siiani. Kuigi 10 nendest 50st on ka tagasi tulnud, aga mis parim - need tulid tagasi umbes pool aastat tagasi. Praeguseks on kaal jäänud pidama! Kuigi tegelikult päriselt lõdvaks pole ennast lasknudki ja plaanin ka uuesti selle 10 kukutada. Lisaks on SPORT tulnud selle massilise kultuuritarbimise asemele ja "õhtuseid õgimisi" ka enam ei toimu. Minuga on ikka nii, et kui midagi juba teen, siis täiega.

Eelmisel nädalal näiteks jooksin, käisin bodypumpis, tantsutrennis ja spinningus. Sõltlane... võibolla tõesti. Aga SEE sõltuvus mulle meeldib :)

Coca-cola on ja jääb minu elust kõrvale!

The kids are alright / Lastega on kõik hästi (USA 2010)

Režissör: Lisa Cholodenko
Stsenaarium: Lisa Cholodenko; Stuart Blumberg
Olulisemad näitlejad: Annette Bening; Julianne Moore; Mark Ruffalo; Mia Wasikowska(see sama Mia, kes mängis hiljuti Alice Imedemaal Alice-it); Josh Hutcherson; YaYa DaCosta (YaYa jäi kunagi American Next Top Model sarjas teisele kohale...)

Sisu pähklikoores: Nic ja Jules on keskealised lesbid, kes elavad koos samalt spermadoonorilt saadud kahe lapsega. Tütar on ühe, poeg teise naise laps. Keskealiste naiste igapäevasuhe on jõudnud punkti, kus küll eksisteeritakse koos, kuid tegelik armastus ja säde on suhtest justkui kadunud. Üks naistest võtab natuke rohkem veini kui peaks, teine pole olnud eriti püsiv oma töökohtadel ning plaanib alustada oma aiakujundusfirmat. Tütar on kohe varsti ülikooli minemas ning ühtlasi kodust kaugele kolimas. Poissi aga kummitab mõte, et tahaks teada, kes nende pärisisa on. Lapsed otsivadki mehe üles ning mehe sisenemine nii laste kui ka naiste ellu, lööb kogu tavapärase lesbinaiste pere argipäevaelu kõikuma.

Ma pole kunagi näinud lesbi-, ega vist üldse homoteemalist filmi, kus homosuhet portreeritaks nii normaalsena, nagu siin filmis. Alati on see kuidagi rõhutatult punnitatud või kuidagi imelik. Isegi üks kuulsamaid ning kiidetumaid gay-filme - Brokeback mountain - oli millegipärast mingil kummaliselt tasandil justkui šokeerida tahtvalt kombineeritud või esitatud. Homomeestest tehakse ka minu meelest tunduvalt rohkem filme kui homonaistest ja seda positiivsem tunne jäi sellisest sundimatusest.

Kas me inimesed kõik oleme tegelikult biseksuaalsed? Võibolla ühiskonnanormid, harjumused, hirmud, eelarvamused ja samas ka kogetud ihad, kogemused, ideaalid, peresuhted, sõbrasuhted ning psühholoogilised mõjutegurid- mida näeme, aistime, kogeme suunavad meid teatud sugupoole suunas? Ei tea ning keegi pole seda ka siiani suutnud tõestada. Inimeste tunnetevõrgustik, mille niidistik ulatub minevikku, seda on ehk võimatu uurida, kui just keegi ei tee seda pidevalt mingit last sünnist kuni väljakujunemiseni välja. Ning sellisel juhul peaks seda uurimist tegema mitmete inimestega korraga, sest miks mõnest kujuneb homoseksuaalne ja teisest mitte, selleks oleks vaja väga palju võrdlevaid analüüse. Aga kes saaks kedagi teist absoluutselt kõikidel hetkedel jälgida? Ka kõiki mõtteid, aistinguid, tundeid ning ka seda mida keegi hoomab ja mida mitte. See lihtsalt on võimatu. Sellepärast ei suuda keegi kunagi ka seda välja uurida. Mina ise ei kujuta ette armastust oma sugupoolt oleva inimesega. See on minu jaoks võõras. Mõni teine ei kujuta vastassugupoolega armastust ette. Ei ole üks teisest inimesest parem ega halvem ega rohkem inimene. Ei ole ühel õigust teist hukka mõista. Kõigil on õigus armastusele, õnnele, turvalisusele.

Võibolla sellepärast mul oligi seda filmi kuidagi väga hea ja normaalne vaadata. Tihti arvatakse, et kui vanemad on homoseksuaalsed, siis kindlasti ka lastel võib olla soodumus kujuneda homoseksuaalseks. Nii see loomulikult pole. Minu meelest on isegi naeruväärselt rumal niimoodi mõelda. See kuidas selles filmis on seda kõike näidatud mõjub elutervena. Nii on ka normaalne.

Kui nüüd mõelda, et kui oleks ise olukorras kus ei teaks, kes on üks vanematest või mõlemad vanemad ja juba oleks täisealine või peaaegu täisealine, siis ma kaldun arvama, et ma ei tahakski tegelikult teada. Pole neil olnud huvi, miks peaks minul olema?

Tegemist on hea stsenaariumiga ning väga heade näitlejatöödega Oscarikliibriga näitlejannadelt. Ei imestaks, kui naised ka oscarile just nende rollidega ei murraks läbi. Eriti Annette Bening (kuigi just Julianne on üks mu kõigi aegade lemmikuid). Mingis kategoorias, võibolla isegi parimale filmile pääseb see film kindlasti.

Olen juba kuulnud lesbinaiste nurinat, et miks ikkagi peab oleme järjekordselt vaja meessuguelundit seksiks... ja seda lesbilise naise sulest tulnud stsenaariumis. Justkui hingetoitu mittehomodest meesvaatajatele - "meid" on ikka vaja... Noh, ma ei usu, et austatud kirjanikud üldse mõtlesid selle kandi pealt. Nad lihtsalt tahtsid sellesisulise intriigi sisse kirjutada. Pole vaja ka alati otsida hunti... See mind feministide (ja ma mõtlen siinkohal just feministe ja mitte lesbisid võrsusta"mata" neid) juures häiribki, et alati on justkui midagi valesti, et midagi ikka jäetakse lõpuni nende jaoks mõtlemata ning sellepärast justkui peab virisema. Mõnikord võivad ju asjad ka lihtsalt olla naa ja mitte nii? Lihtsalt?!

Huvitavaid väikseid mõttepoegi on film täis. Näiteks kas on mingi vanus inimestel, millal nad enam ei peaks lahku minema? Mingis vanuses inimesed suhtuvad ka petmisse kergekäelisemalt. Eriti kui see pole armastusest. Kas tasub pika kooselu ning tegeliku armastuse selliste vigade pärast lõpetada? Kus kohast enam leida kedagi, kellega harjuks? Eriti kui on kokku kasvatud juba üpris noorelt?

Naljakas pisidetail filmis oli ka see, et lesbipaar kasutas meestevahelist gay-pornot oma seksi turgutamiseks. Keegi kusagil artiklis seletas asja lahti, et naistevaheline porno pidavat olema 100% võlts, meeste ja naiste-vaheline porno 50% võlts, aga meestevaheline porno peaaegu alati tõeline ja usutav ning ka sellepärast (lesbi)naisi erutav.

Film on näitlejatekeskne ja lookeskne, ilma eriliste filmitrikkideta. Draama kõige paremas mõttes. Esilinastuse sai Sundance-i festivalil ning sai seal kiitvate arvustuste osaliseks. Osales ka Berliini filmifestivalil.

Hinnang: 4 (Indie-filmilik draama, millel on mitu kihti ja "ameerika filmi" kohta üpris inimlik ja ehe, oma üpris ebatavalisest lähtekohast hoolimata. Aga ebatavaline filmisüžee on ju kui kaks naist, kes teineteist armastavad on sama mehe spermast saanud lapsed ja elavad perena koos. Draama ise oma petmiste, aastatega kadunud särtsust suhtes ja rutiinsest teineteisetundmisest, sellest kui keegi jäsku tähelepanu pöörab - see olukord võib ahvatleda millekski enamaks. Aga kas ka homoseksuaalse inimese heteroseksuaalsesse suhtesse? Sellise hinnangu tegemise jätaks teadvamatele inimestele. Armastusel kindlasti piire pole... see on ütlematagi selge. Huvitav ja keskmisest kindlasti parem film, mõtteidäratav ja tähtis. Hästi tehtud.)

Filmi trailer:

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Tallinna Linnateater

Kristjan Üksküla esimene töö Tallinna Linnateatris jõudis publiku ette sama aasta sügisel kui ta Lavakunstikooli lõpetas. Tegemist on korralikult läbimõeldud ning väga tervikliku ja kompaktse lavastusega, milliseid teevad tavaliselt juba kogenud lavastajad. Eriti palju otsingulist uudsust pole, küll aga piisavalt mitmekihilisesena jõuab see lavale Hobuveskis siiski. Kolme kihi all pean silmas - põhitegevust laval Härra Biedermanni, tema naise, tema teenija ning tulesüütajate vahel; tegevust, mis toimub pööningukorrusel ning tegevust, mida kirjanik nö. "jutustab", "selgitab" või "edasi kerib".

Kunstiliselt ilmekas - parukate, kostüümide ning Hobuveski interjööri võimalustega. Korraliku valgusrežii ning ajastukoahuste detailide täpsusega. "Ilmekas" ja "detailne" näiteks selles mõttes, et mina jälgisin etendust rõdult ja hämmastav, aga Argo Aadli ehk Härra Biedermanni paruka hõredate juuste all oli "läikiv" peanahk, just nii nagu peab!

Üldse oli Max Frisch-i "klassika" lavale seatud heas mõttes klassikalises vormis, mitte tobedalt tänapäevastatult või mingit muud moodi õrritavalt vägistatuna imelikku vormi aetud või deformeeritud. Ka kõik imporditud ideed hoidsid kogupilti siiski sobivas raamis.

Argo Aadli on ilmselt oma hääle pärast, aga ka teatud kehahoiaku ja olekulise omapära tõttu mõjunud minule juba lavakooliajast alates "vanamehelikult". Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema kõlav hääl lihtsalt ei oleks nagu temavanuste oma. Minu vanaisal hoidsid ka huuled justkui kergelt pruntis või kuidas seda nüüd kirjeldada täpsemalt (sest ma ei mõtle otseselt "pruntis") ning ka see aitab sellisele tundmusele kaasa. Selles mõttes on minu meelest Üksküla andnud Biedermanni rolli just kõige õigemale näitlejale terves Eestis (olgugi, et vanuselt võiks või peakski seda mängima natuke vanem mees, u. 40-50 aastane - Linnateatris sobiks hästi ka ehk Vaarik?). Ma usun, et lavastaja võis isegi tulla Biedermanni lavastamise mõttele Aadlit kui näitlejat jälgides ja mitte vastupidi - ta lihtsalt sobib sellesse rolli nii hästi. Kuigi Aadli tundub sobivat absoluutselt igasse rolli mida ta mängib. Isegi olles lugenud "Teater.Muusika.Kino."-st Kiselovi valikupõhimõtteid Aadli valimiseks Nick-i rolli "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastusse, annan andeks ka siiani kõige küsitavama tema rollidest (minu jaoks), sest ka mina ei ole Albee 2004.aastal tehtud karakterimuudatustega kursis (kes pole lugenud, siis soovitan soojalt väga huvitav ja karmisõnaline, isegi skandaalimaiguline mõttevahetus toimus Kaus-Kiselov-Kolk triol TeMuKi kevadsuvistes numbrites. Järjekordne tõestus, et Kaus peaks rohkem raamatuid kui artikleid kirjutama - kuigi kui ma alguses selle tema artikli ilmudes imetlesin tema teadmisi, ei näinud ma tegelikult tema teadmatust teemast selle hullult töömahukana tundunud töö taga - või noh, kui siis pigem oma blogisse vms. minu meelest... sest lisaks möödalaskmistele ja kriitikale "Kes kardab..." tükile, siiani üks aegade kehvemaid intervjuusid on tema intervjuu Sofi Oksaneniga ajakirjas "Lugu" imho). Argo on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid. Tahaks teda nüüd vahelduseks jälle midagi tõsisemat näha mängimas (nagu vangi roll "Et tema mäletaks sedasama" tükis ja Indreku roll "Tõe ja õiguse" 2.osas), sest viimasel ajal tundub mulle, et lavastajad näevad teda justkui vaid koomilise varjunditega rollides, kuigi tõenäosemalt on see lihtsalt juhuse tahe.

Rain Simmuli karakter mõjub kõige nutikama tegelasena selles rõhutatult naljakalt lollikeste paraadis. Intelligentne on ka justkui jumalana kõike mõjutav, selgitav, jutustav "Autor", ehk Veiko Tubin-i karakter, kes on lavapositsioonina vastandatud oma tegelastele ja niimoodi on lavastaja suutnud luua huvitavalt tervet Hobuveski kesklava täitva tegevustiku - nii ühelt kui teiseltpoolt jälgitava etenduse. Simmuli kergelt õõvastav markantsus teise vaatuse lõunalauas ning peremehelik üleolek kütusekanistrite juures "pööningul" sekundeeris Aadli vahvalt oma varakust varjavale karakterile. Rikkad kodanlased oli ju "tulesüütajate" ohvrid. Aadli süümekate ja hirmude küüsis sipleva mehikesena jäi Simmuli karakteri intelligentsusele lihtsalt alla. Ja publikule loob see huvitav dilemma, kelle poolt siis lõppude lõpuks olla - kas hoida pöidlaid "pahadele pättidele", aga rahvalikult rikaste vara põletavatele tulesüütajatele või vaesele mehikesele, kes lihtsalt on hirmul, kuigi tegelikult on rikas ja naudib igapäevaselt teenijanna teenuseid ning kõrgema klassi elu? See on eri ajastul elades ja eri ühiskonnaklassi kuuludes kindlasti erineval ajal erinev. Lahe pisike roll on ka Piret Kaldal proua Biedermannina. Ta keerab mõnuga (ent sobivalt) oma karakteril vindi üle. Ja vahvad kõrvalrollid on kanda ka teenijanna rollis Helene Vannaril ning teisel (natuke opakal või pigem ahveristlikumal?) tulesüütajal Allan Noormetsa kehastuses. Kuigi Noormets oleks võinud ka teistega sarnaselt vinti õige natuke veel kruttida üle.

Hinnang: 4- (pole just minu Linnateatri kõige lemmikumate tükkide hulgas, kuid mõnus pühapäevane meelelahutus kahtlemata. Just see ja selline näitetrupp muutis selle üpris kerglase teksti mõnuga jälgitavaks. Lavastaja on teinud väga hea töö ja kõik erinevad lavastuse komponendid on justkui täpselt omas kohas. Natuke sai muhedat nalja ka kuigi otseselt mingi komöödiaga tegemist justkui polegi. Rumala inimese siplemist raskes olukorras on siiski kuidagi turvaliselt distantsilt naljakas jälgida. Olles ise samas olukorras ja sama hirmul võib iga inimene natuke ogaralt toimida. Kodu kaitseks mida iganes! Kas see oli aga autori väike alltekst, et rikkur kaitseb ikka oma mammonat, olles ise just oma vara pärast sellises olukorras või oli see hoopis kindlustusfirmade reklaamtükk mõjutamaks publiku (lugeja) alaaju :) või oli oluline hoopis see, et pätid jäävad pättideks ning neil pättidel pole südant kellegi jaoks.. või õppetund, et pole vaja võõraid oma koju lubada? Mis iganes kelle jaoks, aga meele lahutas küll ära :))

Nüüd hakkan kuulama ka Kuku-raadio tänast "Publiku märki", kus muuhulgas peaks juttu tulema ka sellest tükist...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Härra Biedermann ja tulesüütajad
Max Frisch

Lavastaja: Kristjan Üksküla

Kunstnik: Aime Unt

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari

Esietendus: 06.11.2010

Etendus kestab: 2 h

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe ... Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Fotod on seekord kohe eriti ilusad!!! Linnateatri lehel viidet ei ole aga ilmselt on need selle maja fotograafi Siim Vahuri fotod.

Kuues maitse - RAAAM

Sattusin antud tüki esietendusele ning järjekordselt sain õppetunni, et oleksin pidanud natuke aega laskma sellel kavas olla ning siis maad kuulama, enne kui ise vaatama lähen...

Haltuura on esimene sõna, mis meelde tuleb sellel tükile tagasi mõeldes. Teine sõna on: igav. Kolmas: sisutu. Võibolla ma olen ülekohtune, sest mõned üksikud komponendid ju meeldisid ka - näiteks nagu fotode näitamine Taalmaa kõhule. Kuid kui nüüd täpsemalt järele mõelda, siis see ehk ongi ainus...

Ma ei mõista, et kui Taalmaal oli seal juba arvuti ees, siis miks ei võinud nad lasta lindistatud teksti selle kõvakettalt või tõesti keegi oleks skype-i kaudu olnud ühendusest vms. Miks pidi Taalmaa koogutama arvuti taha ja sealt midagi "teise häälega" endast justkui välja pigistama. Ma istusin üpris keset saali, kuid ka sealt oli näha alati kui Taalmaa arvuti taha kummardus ja sealt kummalist nägu tehes "häält tegi". See tundus lõppude lõpuks naeruväärselt tobe.

Ehitada üles üle tunni kestev tükk sellele, et kellegi koka pearoog mingitele tähtsatele külalistele on "pilli roog"... ehk vana Stradivariuse sisse serveeritud toit... loomulikult mitte see pilliroog, mis rannas kasvab. Mage ja mõttetu. Kogu ülejäänud tekst oli häirivalt igav ning tiirles kõik ühe ja sama asja ümber. Taalmaa luges tegelikult ka mitmeid kordi lihtsalt paberilt tekste (mingid kirjad, artiklid). Kõige kurbnaljakam oli koht üpris tüki alguses, millega oligi kohe selge, et kogu tükk kujuneb igavaks... nimelt Taalmaa karakter loeb paberilt mingit teksti. Siis peatub ja ütleb: "igav"... aga siis loeb ikkagi seda edasi. Kui tal endal on igav, miks siis vaatajatelgi põnev peaks olema.

Kuidagi pressitult mõjusid ka viited riigipeadele, kes justkui ka sellest suurest õhtusöögist justkui peaks saabuma osa saama ning eriti pastakast imetult viide "Sõnajalgadele" ja nende helikopterile. Tegelikult kokkuvõtvalt mõjuski kogu tükk just nimelt "pastakast imetult". Õunapuu on ometi ka kirjanikuna raamatuidki kirjutanud... mingil tasemel peaks ju selliste kogemustega inimene suutma ka midagi "imeda" valja... ei saa aru.

Minule jäi mulje, et paarist inimesest hoolimata, kes paaris kohas naersid, ei jäänud ka publik tükiga rahule. Etenduse lõppedes aplodeeriti näitleja tagasi lavale vaid korra. Taalmaa mängul iseenesest polnudki viga, tal lihtsalt polnud materjali. Aga sellist šedöövrit, nagu ta mõni aasta tagasi Adolfiga pakkus, seda seekord ei tasu oodata. Tegelikult seesama monotükk "Adolf" oligi põhjuseks, miks ma tormasin Kuuendat maitset kohe vaatama. Ehk olid ka ootused sellepärast mõnevõrra kõrged ning pettumus veel eriti lihtne tulema. Kuid aasta ühe kehvema teatritükiga on tegemist küll.

Hinnang: 1 (Täielik ajaraisk. Tekstiliselt ühe sketši pikkune lugu oli venitatud rohkem kui tunniseks tükiks. Lavastaja on küll teinud ühtkomateist, ent sellest hoolimata oli andeksandmatuid apsakaid ja lõpuni mõtlematust natuke liiga palju. Kõigele lisaks on ka etenduse reklaamtekst tobe ning ühtlasi samale valele üles ehitatud kavaleht. See lihtsalt on TOBE. Oleksin tegelikult võinud siinse pika teksti asemel kirjutada vaid ühe sõna - JAMA - ja sellega olekski kõik öeldud. Absoluutselt ei soovita.)

-----------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

R.A.A.A.M.:
ERVIN ÕUNAPUU „KUUES MAITSE"
--------------------------------------------------------------------------------
Indrek Taalmaa monoetenduses "KUUES MAITSE".

Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus, mis leidis aset 8. augustil 2008. aastal Radisson SAS hotellis, Tallinnas, Eestis. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 136 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.

--------------------------------------------------------------------------------

Autor: Ervin Õunapuu
Esitus: Indrek Taalmaa
Foto: Ervin Õunapuu
Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Klaaskuppel - Sylvia Plath

Hakkasin Sylvia Plath-i Klaaskuplit lugema kolmel põhjusel: 1. See on praeguseks hetkeks juba tituleeritud modernseks klassikaks; 2. Plath on pärit Bostonist ja ka raamatu tegevus toimub suuremas osas Bostonis ning selle lähiümbruses. Mina aga käisin seal oktoobris. Tegelikult lõpetasingi raamatu Frankfurt-Bostoni lennul. Kuid peamiseks põhjuseks on ikkagi 3. K soovitas seda mulle.

Hirmus mõelda, aga leidsin raamatu peategelase mõtetest päris palju oma enda mõttemaailmaga sarnast. Ka mina olen kõndinud neid depressiivsuse radu, ehk on olnud aegu, mil tundub, et suurem osa asju, mida inimesed teevad, näivad nii tobedad, sest lõpuks tuleb ju ikka ainult surra. Veelgi detailsemalt leidsin oma mineviku üles näiteks kohast, kus peategelane peab minema suusatama, teades ette, et see lõpeb halvasti. Kui ma olin u. 12-13 aastane olin ka sunnitud ühe sõbra(nna)ga minema mustakale suusatama. Mäkke. Ma ei tahtnud, aga kuna ta käis peale, et midagi ei juhtu ja et ma saan tema suusad laenuks ning ta õpetab ja kui korra saan "mäge tunda", siis ainult mäest alla slaalomit suusatada tahangi jne jne jne. Ma tundsin pidevalt mingit tõrget. Ja muidugi suutsingi tema suusakepi ära lõhkuda ning ei mäleta küll mis imekombel, aga ta suutis mind tervelt 2 korda sundida seda mäge alla laskma. Mõlemad korrad lõppesid olukorraga, mil nägin surma silme ees... hädapätakas nagu ma tollel ajal olin :) Praeguseks juba naljakas, aga sellel hetkel oli tõesti kiirabi kutsumine lähedal. Kõik me pole siiski mäele loodud. Samas hiljemas elus olen suuskadel mäest edukalt alla ka tulnud :) Anyway, see siin ei pidanud tulema jutt minust, vaid Sylviast ja tema alter egolikust Klaaskupli protagonistist - Estherist.

Kahekümneaastaselt inimene ei pruugi veel teada oma kohta elus ja kui siis teed oma valiku ning tahad sellel rajal kõndida, kuid see võimalus võetakse Sinult ära, võib kogu maailm kokku variseda. Täpselt nii juhtubki Estheriga. Paljulubav kirjanikukarjäär jääb juba enne selle algust katki, kuna soovitud ülikooli uks jääb suletuks.

Nagu ikka, on ka armumised ja armastus elus kesksel kohal. Selles vanuses võib maailm puruneda kildudeks kui kõik armastuses ei lähe nii nagu peaks. Koos maailmaavastamine ning seeläbi kokku kasvamine on tihti terve elu kestva suhte vundamendiks. Niivõrd oluline on armastavale inimesele koos teisega maailma avastamine. Teisalt kui üks on kogenud seksuaalselt, aga teine mitte. Kuivõrd on see suhte edu valem, kui armastuses valitseb võrdsus kahe inimese vahel?

Raamatus on kõik nii ehe ja usutav, võib eeldada, et just nii paarikümneaastane hingestatud tütarlaps elabki oma eluvalu läbi. Piir hulluse ja normaalsuse vahel on väga õhuke. Ka siin raamatus on väga raske määratleda, millisel hetkel tüdruku maailm hullusse variseb? Kuigi ilmselt polegi see teatud "hetk", vaid pigem protsess. Allaminek läbi depressiivsust äratavate sündmuste ja ka juhuste, mis sellele kaasa aitavad. Depressiivsus kui ta muudkui on vabalangemises, siis varem või hiljem tulevad ette suitsiidsed mõtted. Küll on ilmselt Estheri viimaseks kirstunaelaks armastusobjektiks olev Buddy. Suitsiidi-katsetused igatahes algavad pärast Buddy kirja, kus too väidab, et ta olevat armunud oma tuberkuloosihaigla põetajasse. Seeläbi sünnib justkui lõplik arusaamine, et kõik ta ümber on võlts ja mõttetu. Nii inimesed kui mistahes tegevused. Enesetapp on aga ülim isekus, kuigi läbi peategelase silmade on see pigem isetu tegu. Ta ei taha enam olla vaevaks ja edasielamiseks põhjused tunduvad justkui puuduvat.

Huvitava syntaxi on kirjanik raamatusse sisse kirjutanud - peategelane Esther kirjutab raamatut, valib peategelase nimeks Elaine, mõlemas on 6 tähte, nagu Sylvia-ski. Seegi viitab väga tugevatele autobiograafilistele sugemetele. Ka Estheri raamatu ning Klaaskupli avalaused on natuke sarnased. Mis hetkest aga ükski neist naistest ära pöörab, seda ei tea.

Ja nagu ikka, vanematel jääb tunne, et nemad on süüdi... et kasvatuses on tehtud viga. Aga inimene, kes on hakanud end tõsiselt tapma, tahab seda iga hinnaga lõpule viia. Minule meeldis see kiht, kus kirjanik jätab lahti seletamata, miks dr. Nolanile meeldis see, et Esther tõsiselt sügavalt oma ema vihkab - tugevad emotsioonid mõjuvad ju elujaatavalt, isegi kui need on negatiivsed. Sellest saab iga kaasamõtlev lugeja isegi aru. Kõige hullem, ma usun, on apaatia ja täielik huvipuudus elu ja emotsioonide vastu.

Mida aga võib üks naine teisele naisele pakkuda, mida mees ei suuda - naiselikku õrnust? Hämmastav, et on olemas nii rumalaid mehi, kes arvavad, et nad naistest aru saavad. Juba see väide iseenesest on pradoksaalne ja tõestab vastupidist. Nii tunnetan seda mina. Naisest saab aru ehk ainult sellevõrra, kui palju naine ise otsustab jagada oma sisemust mehele, ehk niiöelda teha talle giidituur oma hingesoppidesse. Kuid ükski naine mitte kunagi ei avalda kõiki oma salasoppe. Nii palju peaks iga mees teadma ja aru saama küll.

See raamat on ilmselgelt rohkem naistele kui meestele. Naised tunnevad neid teemasid ja mõttekäike paremini, mis Estheri peas liiguvad. Tegelikult ehk näibki nii, et Buddy variserlikkus on üks peamisi põhjuseid, mis ajab Estheri enesetapulainele. Buddys on seda niinimetatud tüüpilist meest päris palju. Kõik väiksed detailid loovad seda tunnetust. Näiteks enesekeskne uskumus, et just temas on miskit, mis ajab temaga suhtlevad naised hulluks (ehk ongi nii, sest mees on ju jobu). Samuti see kui ta kutsub Estheri appi autot lumest vabastama ning seejärel tegelikult teebki Esther suurema osa tööst... jne jne jne. Esther pole minu meelest tegelikult üldsegi keskmisest tundlikum, vaid lihtsalt neid asju kuhjus tema jaoks liiga palju, et eluga edasi minna.

Kui nii noor tüdruk, nagu Esther enam ei leia elamiseks piisavalt väärilisi põhjuseid, siis on see kuidagi eriliselt kurb. Ja lugeja saab tema depressioonist isegi mingil kummalisel tasandil aru või pigem aimu. Vähemalt mina tunnetasin küll mingil imlikul tasandil tema valu ja ängi täis mõttetuna tunuvat elu. Kuid üksteisele järgnevad enesetapukatsed ning selleks võimaluste otsimine ja kirjaniku enda elusaatus kõige selle valguses, teeb sellest ühe kurvematest raamatutest, mida ma oma elus kunagi lugenud olen. Samas see pole selline Coelho "Veronica otsustab surra" stiilis igav ja konstrueeritud lugu, vaid igas hetkes on nii palju ehedust, et lugeja saab tõesti mõttekäikudega kaasas käia ning see muudab justkui loo intiimsemaks, usutavamaks. Ja kui kõik on nii mõttetu, siis paratamatult tunned ka seda, et oled pidevalt vales kohas. Ja siis on ka kõik ümbritsev kuidagi vale ja nihkes. Sellises olukorras leiad kõiksugust negatiivset veel, mis polekski muidu olulised, aga tõusevad esile ja just seetõttu võimendatult.

Sylvia Plath ise võttiski endalt elu kui ta oli 31 aastane (samal ajal kui 2 väikest last kõrvaltoas olid... kusjuures aasta paar tagasi tegi enesetapu ka tema poeg). See annab mingi imeliku tausta temale kui inimesele ja loomulikult nii Klaaskuplile kui ka tema luuletustele. On ju teada, et Klaaskupliga on tegemist tugevalt autobiograafilise materjaliga, kuid kui palju tegelikult selles loos tõtt on? Pakuks, et päris palju, arvestades kõiki neid Sylvia ja Estheri elukäikude sarnasusi. See väljendubki kogu loo eheduses ning selles kui lihtsa kergusega Plath nii raskel teemal jutustava loo tegevustikku lugeja kaasa haarab. Klaaskuppel jäigi tema ainsaks romaaniks. Olles kirjutanud selle paar aastat enne oma enesetappu. Lisaks Klaaskuplile on temalt (ka eesti keeles) ilmunud luulekogu (postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Kogutud luuletused"). Ka need luuletused olevat ta peamiselt kirjutanud kuue viimase elukuu jooksul. Midagi väga eluliselt õõvastavat on kõiges selles. Kas keegi tõesti tema lähedastest ei lugenud märke ohust?

Tekib küsimus, kas hullumaja üldse suudab kedagi suitsiidset tegelikult ravida? Millegipärast peetakse romaani teist poolt meeleheitekuristikust väljatulekuks.... Mina kaldun arvama, et see kõik oli vaid mäng, et saada võimalus ikkagi otsustatud tehing lõpule viia.

Kuigi on teada, et Sylvia abiellus ja sellest kujunes üks probleemne ning uut sügavamat depressioonilainet esilekutsuv negatiivne üle-elamine, mida Sylvia lõppude lõpuks üle ju ei elanudki. Keegi ei ole selle põhjuse reaalsust tõestada suutnud, aga minu meelest on ülimalt kahtlane see, et tema abikaasa (Ted Hughes) hävitas koos Sylvia Plathi elulõpu päevikutega ka tema teise, pooliku romaanikäsikirja. Ehk annab valgustust ja lisa-aimu tema luulekogu ning mitu filmi, mis temast on tehtud. (Ühes kuulsaimatest mängib Sylviat Gwyneth Paltrow). Olen kusagil ka Plath-i fotot näinud ning kujutasingi lugedes Estherit Sylviana. Varrakul on ilmunud ka "Sylvia talv" nimeline fiktsioon, ehk annab seegi lisamõtteid tema, kui huvitava isiksuse avamisele ning ühtlasi Klaaskupli loo varjunditesse.

Hinnang: 5 (vapustav lugemiselamus - sõna otseses mõttes. Palju mõtteainet ning arvatavasti ka emotsionaalset intelligentsust. Loodetavasti ise ei ole kunagi nii pime, et ei märkaks enda ümber sellist kurba inimest. Üks väga kurb raamat ja kurb elusaatus.)

Stiilinäide (lisaks raamatu pealkirja-seletusele, meenutab minule Bostonit ja sealset Charles River-it oma purjekatega, mida mööda ma hommikuti seal jooksmas käisin. Jooksin ka üle silla Cambridge-i poolele... sinna kus asuvad Harvardi Ülikool ja MIT):
Ma teadsin, et pean olema pr.Guineale tänulik, ainult, et ma ei suutnud midagi tunda. Kui pr.Guinea oleks andnud mulle Euroopa- või ümbermaailmareisi pileti, poleks mul sellest olnud sooja ega külma, sest kus ma ka ei istunud - laevalael, Pariisi või Bangkoki tänavakohvikus - istusin ma ikka sellesama klaaskupli all ning hingasin sisse oma kopsude sumbunud õhku.
Jõele lähemal avanes pilgule sinine taevakuppel ning jõgi oli täis purjekatäppe. Ma seadsin end valmis, kuid samal hetkel panid nii ema kui vend käe autoukse lingile. Rehvid lõid silla metallsõrestikul korraks undama. Vesi, purjed, taevasina ja õhus rippuvad kajakad vilksatasid mööda nagu ebausutav klantspilt ja üle me olimegi.
Ma vajusin tagasi hallile sametistmele ja sulgesin silmad. Klaaskuplialune õhk mähkis mind endasse ja ma ei saanud liigutada.

Tuulte pöörises - Rakvere Teater

Kirglik Eesti draamaklassika on tulnud natuke uuendatud kuues, kuid vägagi kõnekalt ka 100 aastat pärast seda kui Kitzberg selle kirjutas. Armastus on ajatu teema ning see kuidas Andres Noormets selle ümber on kirjutanud, selles on mingit värskust ja samas seda kõige olulisemat - ARMASTUS(etus)T - piisavalt intrigeerivalt ning mõtteidäratavalt.

Minu jaoks oli see esmakordne külastus Vene Teatri väiksesse saali. Lava oli seatud keset mõlemal pool asuvat publikut. Lavastaja kasutab ka seda mitmeti ära. Juba üpris alguses, kui mõlemal pool lavakõrgendikku on mehed, kes naise pärast sõnasõda peavad ning naine laval nende kahe vahel - justkui "tuulte pöörises" - sellest kujundlikkusest võiks otsida lõputult allegooriaid ning tähenduslikke tõlgitsusi. Mis ehk kõige iseloomulikum uuendus Noormetsa versioonis tüki tekstile on see, et ta on pannud oma tegelased jutustama laval toimuvat tükki. Nii on sellest saanud justkui natuke ka jutuvestmise teater. Tekst on nii mahlakas ning kaasakiskuv! Usun, et mõne jaoks võiks see mõjuda ka seebiooperlikult. On naine, kes käib mehega, kes tema kosimisega kuidagi hakkama ei saa. Mees rabab eestlaslikult tööd teha ning kõik ülejäänud olekski justkui sekundaarne, kuigi mees tegelikult selgelt armastab naist. Jälle puhteestlaslikult ta võibolla ei saa lihtsalt sellise tunnete-värgiga hakkama. Uhkust ja argpükslikust ka omajagu, et "paluda". Naine ilmselgelt sooviks juba kindlustunnet. Nad on "koos isaga" igal mehe külaskäigul valmis kosimist vastu võtma. Irooniline, nagu elus ikka, on olemas ka teine mees, kes oleks iga kell valmis naist kosima, kui see vaid talle tuleks. Kuid sellel teisel mehel on ka kättemaksuplaanid hõlma all peidus. Tema on tulnud nõudma seda, mis temale kuuluma peaks. Nimelt maa ja valdused, mille kunagi tüdruku isa on endale justkui petuskeemi läbi ostnud. Minu jaoks jäi küll petuskeemi olemus arusaamatuks. Selles saamahimus arvab mees ühtlasi, et peretütar kõige täiega kuulub ka kogu diili sisse. Asjasse on segatud ka oma valduseid tagasinõudva mehe ema. Noormets on tõsiselt head tööd teinud ümberkirjutamisega.

Kõik pole siiski sama hea lavastusliku külje pealt. kuigi see kubiseb huvitavatest ideedest. Näiteks etenduse viimases osas kasutatavad lava külge kruvitud suusasaapad, mis aitavad Leena (Anneli Rahkema) huvitavale surmastseenile kaasa. Kuid tegelikult ridamisi väikseid ja suuremaid lavastajanõkse. Miks ma siin torisen on just kunstiline pool, mis minu maitsemeelt riivas. Ei saanud ma aru, miks oli pingutatud selle loo mitte-eestlaslikuks tegemisega. Pean silmas valitud muusikat. Kergelt iirilik muusikaline kujundus oleks küll mistahes vastavasisulises tõlkeloos olnud omal kohal, kuid siin oleks minu meelest sobinud just rõhutada Eesti rahvuslikkust. Samuti ei saanud ma aru kostüümikunstniku mõtetest. Miks peategelasele olid jalga pandud retuusid. See ei sobinud kuidagi ajastuga kokku. Samas jällegi liikumine oli väga huvitavalt seatud. Ja seda nii lavalise kompositsioonina tegelaste asukoha määramisega laval ja lava ümber kui ka üleüldine liikumine.


Lisaks lavastajaideedele ja dramaturgilisele saavutusele, pakub tükk näitlejate meistriklassi. Eelkõige Anneli Rahkema ja Peeter Rästase dueti kõrgvormidega. Rahkema emotsionaalne mägimaastik - üles ja alla, rahulikust vihaseks (näiteks vinged vihased stseenid kui Rahkema on käpuli laval) mängides "targalt" mõned kohad välja nii, et lihtsalt tema emotsioonist võis välja lugeda ridade vahel oleva teksti. Näiteks kohas, kus mees tuleb külla ning tütar koos isaga on valmis, et kohekohe hakkab kosimine. Naiselikult öeldes justkui toetavalt, et küll ta ära ootab, kui õige aeg käes (mis tal üle jääb), samas kui ise sisemiselt keeb, et mees nii äpu ja jobu on, et lõpuks ometi neid õigeid sõnu huulile ei võta... Ja muidugi kõik stseenid, kus ta ongi justkui "tuulte pöörises". Rahkema mängib oma Leena targaks naiseks, kes mõtleb targalt, tegutseb mõistusega ning oma huve ning õiglust tunnetades ning nõuda osates ja kahtlemata ka naiselikku kavalust meeste peal ära kasutades. Eriti meeldis mulle see koht, kui ta justkui järsku märkas õiget nuppu, kuidas mees pihtide vahele võtta - andes märku, et kui mees veel kaua ootab, siis ta lihtsalt läheb kellegile teisele. Kuid seda väga kavalalt psühholoogiliselt pigistades, mitte prauhti ja otse välja öeldes (meenus Kersti Kreismann Maughami Truus naises). Rahkema oma tüpaažilt jätab samuti sihikindla ja sõnaosava naise mulje, just need õiged aktsendid oskab ta ka oma rolli kanaliseerida. Temalt ei saa laval silmi.

Peeter Rästas teeb selles tükis paar monoloogi, mis võtavad keset etendus ahhetama ning justkui spontaanselt tahaks aplodeerida. Tema karakter on ühest küljest justkui ebameeldiv, pealetükkiv õiguseta õigusenõudja, kunagi kadunud ning samuti kunagi julguseta saba jalgevahel küast põgenenud ilma armastatule selgitamata, hüvasti jätmata... kuid mehena nüüdseks vastupidiselt hakkajam, eriti nüüd, kus ta teab mida ta tahab vastupidiselt oma "konkurendile". Kõigele lisaks on tema ka nö. eestlaslik töörügaja.

Ka kõrvalrollid on väga hästi mängitud. Väikese tekstilise osaga Tiina Mälberg loob samuti ühe üpris ebmeeldiva tüübi - ema, kes oma nina poja asjadesse topib ning sellega parajalt valusalt kõrvetada saab. Tegelikult saab ta palga selle eest ja vaatajal muidugi hea meel, et "paha palga saab". Mälberg lahendabki oma karakteri väga ebameeldiva tüübina ja teeb seda väga karakternäitleja tippvormi kohaselt usutavalt. Teatud voolava liikumisega ning pea hoiaku ja üldse keha positsioonidega. Ja kui palju naisi Te tunnete, kes oma pojale nõu annab, et pane tüdruk paksuks, nii saad ta endale? Naine naisena ja selliselt läheneda... Selles on midagi üdini paha ja vale. Isegi ebausutavat, ent ometi Mälbergi mängituna mõjub usutavalt.

Toomas Suumani - Isa on Suumanlikult armas isa, kes muretseb oma tütre pärast ja tahab talle head. Ta on kunagi ostnud maja, mis kuulus varem tema sulasele perele ning nüüd on too tulnud seda endale nõudma. Lisaintressiks mehe tütart. Suumann võtab iga väikest stseeni nagu see oleks kõige olulisem. Tema nüansipeensus ning keskendumisvõime muudavad kõik tema rollid kogemisväärseteks. Ja seekordne pole erand. See on sama vapustavalt hea, nagu viimasel ajal kõik mis ta laval elustab.

Erni Kask, kes ei kuulu just minu lemmikute hulka, oma liiga intensiivse mängustiiliga, sobib kui rusikas silmaauku Leena peigmeheks. Siin on lavastaja ära kasutanud kerget Erni ülemängimisele kalduvat mängustiili ning on hetki, kus see muudab tema misanstseeni täiuslikuks, andes justkui omakorda juurde loomulikkust. Sest täie pühendumusega võib ainult niimoodi ennastunustavalt mängida teist inimest.


See liiga hiline ärkamine kosimisel on justkui Kitzbergi-poolne hoiatus kõigile, kes kahtlevad liiga kaua või ei suuda julgust rindu võtta. Eks see ole ka ajastuprobleem, olid ju ajad kus see oli ühiskondlikuks normiks, et naine ja mees pidid abielus olema. Tänapäevases mõistuspärases maailmas, kus inimesed lähtuvad ratsionaalsusest ning tegutsevad mitte ühiskondliku kohustuse printsiibist vaid pigem selle järgi, mida isiklikult õigeks peavad - abielu on kaotanud oma kunagise tähtsuse. Mina ise olen samuti selle pooldaja. Pole veel keegi suutnud argumenteerida, miks kaks inimest peaksid abielluma? See ei tõesta ju armastust. Ka ilma abieluta võib teist inimest armastada. Abiellutakse ju ka mitmetel muudel põhjustel, seega polegi see enam mingi näitaja. "Tuulte pöörises" abielu võis ka tegelikult olla hoopis mugavusabielu, vähemalt sellises versioonis, sest Leena ju tegelikult oli valmis mõlemast mehest loobuma. Ja kas üldse kellegi hea süda on piisavaks argumendiks. Muidugi kellegi headusse võib ka armuda, ent kas see on samaga ka armumine sellesse inimesse? Minu meelest mitte.

Jumalausklikud võivad muidugi pidada abielu pühalikuks sidumiseks jumala silme ees teise inimesega, kuid kas ka see pole siis abiellumine hoopis kellegi/millegi teise pärast ja mitte omaenese tegelikust armastusest?

Oluliseks teemaks etenduses tõuseb ka kättemaksuhimu. Nimelt oma kättemaksmisega saab tihti kättemaksja ise pihta. Võibolla on see hea rahulolu kättemaksust tugevaks motivaatoriks, kuid see on siiski ainult hetkeline ja näiline. Ehk küll väikeseks hetkeks ainult hea, kuid see möödub kiiresti. Ning tavaliselt tõesti - ole ettevaatlik mida Sa soovid - võid saada selle kõik ning veel midagi...
antud juhul tuli ju ka lubatud kättemaks, aga nagu ajastule kombeks, harimata inimene tegutses ainult viha ja kättemaksuhoos mõtlemata kõikidele võimalikele tagajärgedele. Ja kui tagajärgedele ei mõtle, tõenäoliselt saabki ise kõrvetada. Elu on nagu malemäng... tuleb näha järgmist ja ülejärgmist ning veel sellestki järgmisi samme ette. Ja isekus võib muuta Sind iseenda vaenlaseks.

Hinnang: 4+ (Üle pika aja üks tõsiselt hea teater. Tõsine teater. Piisavalt palju mõtlemisainet, piisavalt lavastajatehnikat sees ning oioioi kui hea näitlejate-tiim. Minu jaoks Rakvere Teatri selle aasta parim tükk. Vaatajat ei alahinnata hetkeksi, vaid lastakse ise aru saada asjadest ning ei mämmutata kõike ette ära - näiteks rasedaks jäämine, ema sekkumise tagamaad, inimeste käitumisest väljaloetavad ambitsioonid, hirmud, lootused... Sellisest teatrist peangi lugu! Rahkema ja Rästas teevad ühed aasta parimatest rollidest mistahes Eesti teatris ning Mälberg tõestab oma väikse karakterrolli suureks mängimise oskust. Ehk nii lavastaja-, dramaturgi- kui ka näitlejateteater - kõik ühes lavastuses - tase! Huvitav, et Kitzbergi klassika on nii kauaks jäetud kõrvale?! Lapsepõlvest meenuvad raadioreklaamid, mida lasti söögi alla ja söögi peale: "Draamateatris täna Kruusvalli Pilvede värvid ja homme Kitzbergi Tuulte pöörises" :)
)


Tekst lavastuse kodulehelt:

August Kitzberg
TUULTE PÖÖRISES
Kiredraama kahes vaatuses

Andres Noormetsa (Endla Teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses ning
Kristi Leppiku kostüümides tegutsevad
Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask ja Toomas Suuman

Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 104 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri. Nüüd tuleb see taas.

Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Esietendus 24. septembril 2010 Rakvere Teatri väikses saalis.

Suur mees juba - Linnateater

Ma ei tea, kui palju on selles tekstis autobiograafilist, kuid nii pagana ehtne tundus see kõik! Pean tunnistama, et loobusin sellest tükist mingil hetkel pärast seda kui see minu teadvusse jõudis. Kuigi olen suur "teatrikooli lendude" lavastuste austaja, sest noorte mängu on äge vaadata, nende arenemist lahe jälgida, aga "10 teatristarti", seega ilmselt 10 eraldi tükki - see mõte väsitas mu ära :) Eriti kuna seda saab siis pikalt ja vähehaaval ning mitte korraga kogu lendu näha. Kuid mõnikord teeb positiivne meediakajastus oma töö ning nüüd olen ma siin ise sellele tiibu andmas - inimesed, tegemist on tõeliselt väärt asjaga! Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Kodulehel kunagi lubatigi vaid 10 esituskorda, kuid minu meelest on tüki populaarsus ja eriti just positiivne suust suhu jutt tekitanud lavastusele väga hea reklaami ning tükki mängitakse veel ka detsembris :)

Ehk siis noorte (või noh, kas nüüd Väljamäed enam niiväga "nooreks" võibki pidada, aga "nooreks dramaturgiks" vast ehk siiski, sest tegemist on debüüdiga) teatritegijate esimene tiibade katsetus. Ja vähamasti minu arvates kannavad need tiivad väga hästi! Isegi nii hästi, et pärast (kõigest!) tund aega kestnud etendust, hakkas mu sisemine hääl karjuma "veel!!!!"

Sellest tükist õhkub soojust, 80ndate nostalgiat, nii räme (siiski õnneks mitte häirivalt ning vaid paaris kohas) kui peent huumorit, äratundmisrõõmu, isegi kurbust. Tegelikult kõige parem kombinatsioon komöödiale minu meelest ongi selline, kus läbi naeru on aimata ka kurvemat alatooni. Kui nüüd näpuga näidata, siis ega seda kurbust sealt otse paista polegi, pigem see täiskasvanuks saamine ja elu pidev ringkäik, kuid samas siiski ühe inimese jaoks lapsepõlve kordumatus. Ühe noore mehe mälestused, kes on tulnud oma esimese lapse sünni eel omaenda lapsepõlvekoju. Kui nüüd võrralda millegagi, siis esimesena meenuvad Jonas Gardell-i "Koomiku lapsepõlv" ja Leelo Tungla raamat "Seltsimees laps". Kuigi võrdlused on meelevaldsed ning tegemist pole üldse samade teemadega. Lihtsalt see kurbnaljakas atmosfäär on natuke sarnane. Tekstilises mõttes tuleb tõesti müts maha võtta Väljamäe ja Leetsalu ees. Väga kavalalt ja detailitäpselt komponeeritud! Sõinad nagu "oivaline", on naljaka koha juurde justkui lisamootoriks. Kuid täiesti aimatav on ka nö. stiil. Ehk monoloogis on kasutatud ajas ette ja taha rääkimisi, mis muudavad teksti mängulisemaks, a la "tegin nii, teadmata, et kunagi tulevikus on hoopis naa"; "ema sõitis rappuvas trollis, teadmata, et tema kõhus loksun mina" vms.

Kõige meeldejäävamad lõigud puudutasid suudlemist, balti ketti ja minu lemmik - korvpall. Jälle üks stiiline lahendus dramaturgidelt - ootad ja aimad kuidas pisikesel, suure ja märja särgiga kossufännist poisil läheb mänguplatsil, kuid lahendus on teine...


Pärast garderoobis ning ka Laial tänaval koju jalutades oli siin seal rahvast, kes arutasid, et tubli poiss see Priit Pius, et juba kolmandal kursusel suudab peaosarolli nii hästi ära teha. Või mis lihtsalt "peaosa"... tegemist oli ju monotükiga, vedada tervet tükki üksi - mis on ju eriti raske! Ka minule meeldis Pius-i mäng, kohe lahe on jälgida, kuidas ta teistele tükkidele läheneb. Siin olid suured prillid ja tugevalt ühte suunda kaldu ning väga selgelt dramaturgide poolt piiritletud karakter mõnevõrra abilisteks rolli loomisel. Ma ise veel siiski täiesti sillas ei ole. just tekstiedastamise mõttes... ilmselt on mu kõrv ka üliarenenud selle koha pealt. Koperdusi oli ikka mitmeid, aga tegelikult ega ma ei vingu kah... nimelt tegelikult see kohmetus sobis iseenesest rollijoonisesse ju nagu täpp i-peale. Kohmetud inimesed on kohmakad ka oma tekstiga :) Kuid see piir rolliks vajaliku ja meelega karakterisse pandud karakteristikute ning kogematuse vahel on siiski olemas :) Kuid seda siin ei tasu võtta üldsegi kriitikana. Hoopis ühe teise oskusega üllatas Pius mind tõesti. Seda kohtab ka kogenud näitlejate puhul harva. Nimelt istusin rõdu esimeses reas ning mul oli tunne, et ta seal all mängibki nagu "rõdu jaoks"! Aga see ei saa ju ometi olla tõsi. Olen veendunud, et parteris istunud inimesed tundsin niisamuti, et mängitakse just neile. Aga nii ju ei saa olla. Nagu maalitud portree - alati on tunne, et pildil olev inimene vaatab just Sulle silma. Fenomenaalne! Vinge!

Lavastaja Diana Leesalu debüütlavastuses on ka lavastajakätt tunda. Kuigi mingit suurt ideede-ilutulestikku pole, on siiski piisavalt väikseid märgatavaid nõkse. Juba kohe päris alguses, heli, valguse ja varjuga. Edasi interaktiivsus videokaamera ja palliga. See tiriks justkui ka ülejäänud publiku sinna tema tuppa kohale. On selge, et ta jutustab seda lugu meile. Mitte tegelane lihtsalt ei mõtle endamisi. Nii ongi loomulikum ja usutavam... aga ka see on lavastaja valik. Lugu jookseb sellises vormis jutustatult ehtsalt silme ees. Laval oli küll üks inimene, aga see kuidas ta seal seisis... ma tõesti nägin seda Balti Kett-i. Mängult on päriselt.

Tulles tagasi äratundmishetkede juurde, siis mäletan ka seda voodivahelt beebi vaatamist. Seda kuidas pisike sõrme haarab. Seda kui lastena vennaga koos sai mängitud. Kooli-teemad. Sport ja trenn. Edusammud ja ebaõnnestumised. Seda kuidas tuli suudelda ka koledaid tüdrukuid. Seda kui laps hakkas sündima... Seda kuidas see meheks saamine käis... Mõnus, kõrvaltvaadates või meenutades naljakas ja nostalgiliselt soe, aga tegelikult oli ikka raske ka.

Hinnang: 4 (hinnang oleks võinud ka kõrgem olla, kui see oleks nö. täispikk tükk olnud. Ma oleksin tahtnud ROHKEM :) Tekst oli väga hea ja noores näitlejas tundub olevat palju potentsiaali. Kaka ja oksejutud oleks võinud ära jääda, aga kas ka need ei kuulu iga poisikluti lapsepõlve? Armas väike lugu, millest sai hea positiivse laengu! Järgmisi teatristarte ootama jäädes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Suur mees juba
Kaarel B. Väljamäe / Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Esietendus: 06.10.2010 :: Etendus kestab: 1 h

Sel sügisel Linnateatris käivituv „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Kümne teatristardi“ avalöögiks on EMTA lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus „Suur mees juba“.

Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev. „Suur mees juba” on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.

„Suur mees juba” on kolmikdebüüt. Diana, Kaarel ja Priit stardivad kõik esimest korda.