Suveteatrikava 2017

Tuli siin sõber I.-ga juttu, et mis suvel teatrites toimumas ning andsime teineteisele nõu ja võrdlesime plaane. Sellest tekkis mõte need võimalused ja mõtted ühte kohta kokku koguda, mida "suurel" Eestimaa pinnal tänavu teatritel pakkuda on 1.juunist kuni 31.augustini. Et miski kahe silma vahele ei jääks ning ühtlasi soovitada ja natuke läbi mõelda, mida ikkagi nii rikkalikust valikust võtta, mida jätta... Eks muidugi pole see siin 100% täiuslik ning juurde võib ka veel lisanduda teisi lavastusi.

Teen seda nagu ikka endale meeldivas vormis, ehk edetabelite näol :)
Igaühel on ju vabadus silm kinni pigistada edetabeli kohalt ning võtta seda lihtsalt informatiivse nimekirjana.

Toon ära 2 tabelit. Esiteks need tükid, mis juba nähtud, alates kõige suurema elamuse jätnutest liikudes edasi üha väiksema elamuse andnud tükkideni. Kuigi etteruttavalt võib öelda, et peaaegu kõik väärt elamuse andsid. Tasemevahede eristamiseks lisan ka numbrilise hinnangu. Teises tabelis tükid, mis veel nägemata, aga edetabelivormingusse ajan need selle järgi, mida kõige rohkem näha tahaksin ja mida kõige rohkem ootan. Kuna Tallinna Linnateater mängib augustikuus oma tavapärast mängukava täie hooga ja mul on juhtumisi kõik seal mängukavas olevad tükid nähtud, võib esimesest tabelist välja peilida ka Linnateatri lemmiktükkide edetabeli :)

Varem nähtud 2017.a suvel etenduvate tükkide edetabel
1.Tallinna Linnateater - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. (5+)
Meisterlik Tammsaare lugu meisterlikus Nüganeni lavastuses. Üks läbi aegade Eesti teatrilavastuste tippe! Hele Kõrve tipproll!

2.Tallinna Linnateater - Kes kardab Virginia Woolfi? (5+)
Kiselovi lavastatud intiimne psühholoogilise mängu tipp. Albee teatriklassika. Vapustavad rollid. Publik on eriliselt lähedal kõigele tegevusele.

3.Tallinna Linnateater - Aeg ja perekond Conway (5+)
Ajaga mängimine kõige imelisemal kombel. Kurb ja ilus. Tõeline pärl Eesti teatrite mängumaastikul! Nüganeni iga lavastus on suursündmus ja see pole erand. Ja millised näitlejatööd - tõeline meistriklass.

4.Tallinna Linnateater - Krabat (5+)
Uskumatult mänguline. Diana Leesalu fantaasiarikas lavastus järgib hästi raamatut. On natuke gootilik, nagu peab ja nii mitmekülgsete ideedega. Päris võlumine laval muudab kogu etenduse veelgi maagilisemaks.

5.Lavakas - Elagu, mis põletab! (5+)
Oi kuidas Hiiumaal elavatel ja sinna sõita saavatel inimestel veab! Eesti kunsti vingeimate tegijate algusaastatest ja Pariisi elust rääkiv tükk naaseb sealses muuseumis lavale!!! Oi vaataks hoobilt seda uuesti! Viimane lavaka lõpetanud lend koos Anu Lambiga teevad sellise vinge ja põneva ja liigutava tutvustuse/kursuse/rännaku vaatajatele, nagu vanadel headel aegadel Viinistu tükkides... isegi veelgi parema, sest kõik on veelgi intiimsem...

6.Tallinna Linnateater - Inimesed, kohad ja asjad (5)
Valus tükk sõltuvusest ja sellest, kuidas see ümbritsevatele inimestele mõjub. Leesalu lavastuslikud trikid on muutumas tema kaubamärgiks. Samas ei muutu asi kaoseks, vaid kõik on väga puhas ja stiilsete fantaasiarikaste lahendustega. Evelin Võigemasti senise karjääri parim roll.

7.Estonia - Viiuldaja katusel (5-)
Malviuse lavastus. Viimseni lihvitud. Hea muusika, head laulud. Malmsten on väga tasemel, samuti Helgi Sallo ja Liina Vahtrik. Ja eriti meeldisid tantsud! Läheb hinge ka.

8.Kinoteater - Aadama õunad (4+)
Suveteatrina kuidagi nii ehe. Samas sügava sisuga ja kaasakiskuv. Väga heade näitlejatöödega. Märt Avandilt tema siiani parim roll. Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti lavastus. Põnev mängukoht ja kogu teatrikülastus oli elamus.

9.Tallinna Linnateater - Suveöö unenägu (4+)
Shakespeare. Mahlane tekst. Rohumaa lavastus, mille kallal võib ka natuke norida, aga võimsa elamuse pakub. Mitmeid häid rolle! Eriti jäi meelde Maiken Schmidt ja Indrek Ojari. Muidugi ka Aadli ja Tabor jne jne jne...

10.Kuressaare Linnateater - Paljasjalgne Debora (4+)
Raivo Trass lavastus on täiesti eriline. Punane poetess on rahvalik. Väga huvitav tekst ja huvitavalt komponeeritud. Andres Raagilt ja Arvi Mägilt eriti head rollid, aga kõik olid head. Tahaks uuesti näha.

11.Tallinna Linnateater - Igatsus (4+)
Boydi kirjutatud Nüganeni lavastus on Tšehhovlik. Anne Reemanni on nii hea vaadata!

12.Tallinna Linnateater - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (4+)
Leesalu lavastatud huvitav matk ühel väiksel lavalt, kus rändajateks väike tüdruk ja tema ropendav kaisukaru.

13.R.A.A.A.M - Aleksei Karenin (4)
Nii sobiv mängukoht - Tapa raudteejaam ja huvitav lähenemine tuttavale Tolstoi klassikale - Anna Karenina petetud mehe silmade läbi. Tommingas särab ja eriti vinge k¨rvalrolli teeb Terje Pennie! Lavastab Eestis esmakordselt Sergei Pesegov.

14.Ugala - Kõrboja perenaine (4)
Tammsaare. Ehe mängukoht, palju näitlejaid. Urmas Lennuki ümbertöötlus oleks minu meelest olla natuke julgem, ikka kangesti Kõrboja peremehe moodi oli. Vallo Kirsi lavastus oli mastaapne ja mänguline. Lastele ka väga meeldis, isegi 10 aastasele.

15.Kinoteater - Once upon a time in Estonia (4)
Tõeliselt naljakas! Oleks sellel olnud parem lavastuslik külg ka, oleks see võinud olla tipp, aga eks sellise tüki puhul ongi kõige olulisem, et tekst oleks naljakas ja näitlejad oskaksid sellist materjali mängida. Ja no võib-olla Eestis Ojari ja Aadli ainukestena saavadki sellega sellisel tasemel hakkama. Nii hea tuju sai ja meele väga mõnusalt lahutatud.

16.Eesti Draamateater - Armunud Shakespeare (4)
Malviuse lavastus ja Ellen Cairns-i West Endi tasemel kunstnikutöö. Tuttav Oscaritevõitja filmi järgi... Ikkagi Tom Stoppardi näpud on olnud mängus...Kelmikomöödia, mis on rohkem armastusdraama... Nigula ja Krumm peaosades... Malmsten, Vaarik, Klenskaja ja Kaljuste jäid meelde kõrvalosadest. Aga tegelikult hea ja suur trupp oli tervenisti. Võimas.

17.Vanemuine - Julie ja tähed (4)
Ideaalne tükk ilusasse suveõhtusse. Ajaloolise taustaga ja ehedas kohas, Loone Otsa kirjutatud 19.sajandi lugu. Tolleaegsest seltskonnast, teadusest, kunstist ja armastusest... Maria Annus ja Marika Barabanštšikov säravad ja Kasterpalu on lavastanud huvitavate nõksudega. Sellel suvel on kaasatud Kristjan Sarve asemel Raivo E.Tamm.

18.Eesti Draamateater - Becket ehk Jumala au (4)
Pedajase põnevalt lavastatud Anouilhi klassika. Robert Annus teeb oma senise karjääri parima rolli ja ta on ikka nii hea seal, et külmavärinad tulevad. Huvitav teekond on lavastatud Katariina kiriku piiratud lavale - lugu ise on väga mastaapne ja võimas - kuningad, ajalugu ja usuteemad.

18.Tallinna Linnateater - Aju jaht (4)
Diana Leesalu filigraanselt täpselt paikapandult, kuid siiski kelmikalt lavastatud õuduskomöödia hullumaja ülevõtnud hulludest ja sinna saabunud pahaaimamatust ajakirjanikust. Vinte ja üllatusi keeratakse teineteise peale järgemööda. Kui poleks näinud Vanemuise sama tükki mõned aastad tagasi, oleks olnud ka uudsuse tunne loos ja üllatusi rohkem... muidu võiks see tükk olla üsna tipus. Kõik 3 näitlejat on superhead ja mängivad tõeliselt hoogsalt ja ägedalt. Üks parimaid lõppe...

19.VAT Teater - Müller peab lahkuma (4)
Margo Tederi lavastatud lastevanemate koosolek, kus õpetajast tahetakse lahti saada, aga kõik ei lähe päris nii, nagu arvata võiks... Lapsevanemad ongi nõmedad ja siin on see puust ja punaseks... Arvasin küll selle lõpupuändi ära ja sellepärast kiskus isiklikku elamust õige pisut alla, aga päris hea tükk sellegipoolest.

20.Kell10 - Tõde, ehk valetamise meistriklass (4)
Roman Baskin on väga hea näitleja ja siin teeb ta kahtlemata ühe oma parimatest rollidest. See kuidas Roman endast laval välja läheb - see on efektne näitlemise meistriklass. Mul ongi tunne, et ta on näitlejana parem kui lavastajana. Tüki on kirjutanud sama mees, kes kirjutas Theatrumi Isa... võiks arvata, et mingi tavaline segaduste komöödia, aga tükk on palju huvitavam ja sügavam labasest komöödiast. Elina ja Helena teevad ka väga head rollid naise ja armukesena...

21.Theatrum - Joobnud (4)
Justkui kärglavastus, milles stseenid vahelduvad ja jätkuvad läbisegi. Purjus inimesi on tegelikult natuke nõme vaadata, aga seal on sisu rohkem kui mulle esialgu vaadates tundus. Lembit Petersoni lavastus on huvitav ja trupp ka väga hea.

22.Tallinna Linnateater - Jäneseurg (4)
Olin varem näinud filmi samast alusmaterjalist. Nicole Kidmaniga peaosas. Elisabet Reinsalu ei jää küll grammigi alla, kuigi kõige rohkem meeldis mulle hoopis Rain Simmuli mäng seekord. Sisu on valus, tegemist on lapse surmaga ja sellega kuidas see üks pere mõjutab. Eriti kui surma põhjustaja elab ja tahab ema-isaga kohtuda... Madis Kalmeti lavastus on puhas ja eriliste efektideta, aga materjal nõuabki seda.

23.Estonia - Linnukaupleja (4)
Mänguline operett, komöödia ja palju sisukam kui tavalised operetid. Armastuskolmnurgad ja risti-rästi segamini armupaarid. Kuid kogu show varastavad endale Argo Aadli ja Jan Uuspõld professoritena, kes lolle ei salli, aga neil tuleb siiski ühest teha loomaaiadirektor... Lavastaja Marko Matvere astub ka korra lavale joodeldamislauluks.

24.Polygon - Perplex (4)
Väga huvitav lugu - absurdilik teekond läbi 2 (või enama) paari elu. Justkui puzzle, mille tükid kuidagi kokku ei sobitu, aga lavastaja Tamur Tohver on sellest hoolimata need tükid kokku üheks pildiks sidunud, mis toimib ja üllatab igas järgnevas stseenis ühe uuesti ja uuesti. Mait Jooritsa senise karjääri parim roll!

25.Estonia - Luikede järv (4-)
Klassikalise balleti tähtteos seekord Toomas Eduri lavastusena. Aaaahhhh - Tšaikovski!!! Ja Estonia ballett on vägagi tasemel.

26.Tõstamaa Suveteater - Karlsonson (4-)
Auteur Gerda Kordemetsa kirjutatud-lavastatud Tõstamaa tükid kuuluvad praeguseks juba igasse suvve, nagu herned ja maasikad... kusjuures söögist rääkides - sealse suveteatri kohvik on teatrikohvik nr.1 Eestis ja seda konkurentsitult ning juba ainuüksi tasub ka sinnasõit alati ära. Ent tegelikult need tükid on ka alati hästi kirjutatud ning harv võimalus on näha Kersti Tombakut mängimas. Ta on nii eriline ja alati üllatav. Seekord lausa mitmete rollidega ja see on nii äge!

27.Estonia - La Traviata (4-)
Klassika. Võimas. Ilus. Neeme Kuninga lavastus naases Estonia repertuaari juba 8 aastat tagasi... aga seda on ikka väikeste vahedega hea üle vaadata/kuulata...

28.VHK ja Theatrum - Väga haige (3+)
Noored mängivad silmade särades. Vanamuusika ja lauludega vürtsitatud. Humoorikas Kristjan Üksküla lavastus. Moliere'i klassika. Mõnusalt lõbus ja hea tuju garanteeritud.

29.Tallinna Linnateater - Tagasitulek isa juurde (3+)
Nägin seda Šapiro lavastust veel Lembit Ulfsakiga. Harukordne võimalus näha Elmo Nüganeni mängimas ja ta on ikka väga hea. Ulfsaki rolli pärib endale Raivo Trass ja ega tedagi laval viimasel ajal tihti näha ei saa. Kõiv-u jutud lihsalt ei puuduta mind isiklikult ja samuti ei mõjunud ka see lugu minule eriti. Lavastus on küll huvitavalt tehtud... kalapüügistseen Ulfsaki ja Nüganeniga on endiselt tugevalt meeles...

30.Estonia - Pipi Pikksukk (3+)
Lindgreni klassika pole päris sama tase kui Karisma ja Salloga lapsepõlves nähtu, aga ajab asja ära. Ikka hoopis teistsugune. Dvinjaninovi lavastu. Ingel Marlen Mikk, kes minu nähtud versioonis Pipit mängis on ise alles laps ja sobis ehedalt Pipiks.

31.Teater Kelm - Riverside Drive (3)
Huvitav uus teater on Eestis. Põnev lavastuse algus kui näitlejad veel laval pole... Ja Woody Alleni lugu ise hargneb ka põnevalt, sest ei saa aru hästi, mis värk on ning muidu on ka meelelahutuslik, aga kahjuks jääb lõpuks natuke hõre või liiga lihtsa/kerge asja tunne. Üle väikse pausi sai näha jälle mängimas Bert Raudsep-a.

32.Komöödiateater - Hollywoodi filmitähed (3)
Sallo ja Karisma on äge paar ja algus on paljulubav - 2 oscarivõitjat, kes päris elu omavahel rivaalid ja hästi läbi ei saa, on tulnud kokku, et mängida ühes filmis. Sellest tekib palju sekeldusi. Ent just samal ajal vaatan telesarja kus rolle mängivad oscarivõitjad Susan Sarandon ja Jessica Lange. Kahjuks detailirohkuse ja süvitiminemise tõttu tuleb telesari võitjana sellest duellist välja.

33.Tallinna Linnateater - Köster (3)
Ei meeldinud seekord Kivirähki Kevade ümbertöötlus. Ta on Köstrist teinud nii halva inimese ja minu nähtud korral rikkus alarm tükivaatamise ära. Tammearu on siiski tasemel.

34.R.A.A.A.M - Hullumeelse päevik (3-)
Argo Aadli oma tuntud headuses ja ka Madis Kalmeti lavastus on puhas ning nauditav, nagu tema lavastused ikka ja alati on. Aga lugu ise on natuke liiga lühike ja kontide otsas pole minu jaoks piisavalt liha ühe tervikteatrielamuse jaoks.

35.Tallinna Linnateater - Kriipsud uksepiidal (3-)
"Suur mees juba" Leesalu lavastatu ja Kaarel B.Väljamäe kirjutatuna mõned aastad tagasi oli väga hea. Sellepärast olin kruttinud samade tegijate uue lavastus ja näitemängu suhtes ootused liiga üles. Liiatigi kui seekord lubati 1 Piusi asemel kahte. Lõppude lõpuks pettusin. Ei tea, kas viga oli selles, et mulle ei meeldinud loo rütm, kus alguses on lõbus lasteaia aeg, aga mida etendus edasi, seda tõsisemaks, kurvemaks ja masendavamaks see muutub. Oleks olnud vastupidi, oleks ehk jäänud parem maitse. Leesalu on lavastanud küll mõnusalt, tuli nostalgiliselt oma vennaga öised vestlused pimedas toas meelde, kui uksevahelt vanemate toast voogas veel mingit lambivalgust... Aga kohe kindlasti ei meeldinud mulle see, et Piusi vennad mängivad vendasid. Mingit mänguvõlu polnud. Nad ongi ju vennad. Ehedus oleks pidanud siin tulenema materajalist ja millegipärast jäin just mängu tagaigatsema.

36.R.A.A.A.M - Vanapagan (1)
See oli rõve, ropp, solgitud Tammsaare. See polnudki Tammsaare. Polnud midagi eestlaslikku. Jah võib ju õigustada, et asi on toodud tegijate meelest "põnevalt" tänapäeva ja litsimajja ning elujätiste sekka ja mida iganes. Aga minu jaoks see ei toiminud ja mul oli ebameeldiv seda vaadata. Piin! Täielik saast kokkuvõttes. Kahju oli headest näitlejatest, kes ju endast parimat just sellise nägemuse jaoks andsid.

************************

2017 TOP Suveteatriootus (tärniga märgistatud tükkidele olen juba saanud kutsed või ostnud piletid ära. Trellidega tükke ei lähe kindlasti vaatama. Samuti ei lähe vaatama tükke, mis on "joone all".)

1.Rakvere Teater - Viimane võllamees***
Terve teatriaasta üks huvitavamaid asju - Martin McDonagh-i kirjutatud, ehk oodata on palju üllatavaid pöördeid. Lisaks lavastajaks on Üllar Saaremäe ja mängivad head Rakvere Teatri näitlejad ning nagu sellest kõigest oleks veel vähe, lisaks on ka kaasatud Raivo E.Tamm! See saab magus olema! Kogu asi toimub Tapa-Loobu risti lähedal... huvitav kas tapetakse või loobutakse??? :)

2.Kukruse Polaarmõis esitleb - Provintsitraagikud***
Eili lavastab Tšehhovit! Mängima on kutsutud mu suur lemmik Anne Reemann... rääkimata sellest, et kaasa teevad ka Ülle, Hannes ja Arvi Mägi. Põnev mängukoht ka - Ontika mõis...

3.R.A.A.A.M - Praegu pole aeg armastamiseks***
Jällegi väga huvitav trupp - Kristo, Ott Kartau, Tõnn, Harriet, Mari-Liis Lill ja Martin Kõiv. Ja lavastaja eesotsas ka põnev. Lubatakse naeru ja kurkukraapivat valu. Vast ikka armastust ka... Tutvustuses on juttu midagi umbes sellest, et mingile mehele ennustatakse, et ta naise juurde tuleb öösel keegi mees... kuidas sellele reageerida, et võitjana välja tulla... Naiste kavalus sellistes olukordades on ju teada... huvitav, kas sealt saab näpunäiteid kuidas antud olukorras mees peaks tegutsema :)

4.Vanemuine - Roosi nimi***
Lugesin üsna hiljuti Eco tähtteose läbi. Meeldis see krimka pool sellest ja see sobib ka paremini lavale kui kogu see ususõda. Loodetavasti rõhuasetud ongi sellel... Mängukoht ju ideaalne... Vanemuise suvetükid on tihti väga head elamused olnud. Mäharilt pole ka mõnda aega juba suuremat rolli näinud.

5.TeMuFi - Lembitu-kuningas ilma kuningriigita***
Mitmeski mõttes on see selle suve oodatuim tükk. Natuke on hirm, et kogu suur ettevõtmine on liiga suur ja kas tekst või lugu ka sealt välja tugevalt koorub, aga no teema on igati põnev ja usun, et see saab tõsiselt võimas ettevõtmine meestel olema. Lisaks on mitmeid näitlejaid kaasatud, keda eriti tihti ei näe siin Tallinna kesklinna teatrites ja seda põnevam. Mängukoht on ka superäge!

6.MTÜ Oad - Meri muigab meitele vasta!***
No piisaks täiesti, et trupis on Ojari-Aadli-Alo Kõrve ja ma oleks platsis... Aga siin on Maiken Schmidt ka ning lugu ise ka tundub olevat lahe... mingi kuulus lavastaja saabub Kihnu muusikali lavastama... Loodetavasti saab kihnu memmede leelotamist ka kuulata... sest selliste näitlejatega saab nalja kindlasti.

7.Saueaugu Teatritalu - Me olime kodutütred***
Kasterpalu on üks mu lemmiklavastajaid. Tema materjalivalik on tihti hea ning kuigi sedapuhku mängitakse õues, loodan ma, et tuleb kehv ilm ja 3 naisnäitlejaga tükk kolitakse sisesaali. Usun, et see sobiks siseruumi paremini... samas, ega ma ju materjali ei tea... Aga väga head 3 naist on mängimas!

8.Pikk Mari - Pärast proovi***
Bergmani kirjutatud - põnev mängukoht - Madis Kalmet lavastab - Guido Kangur, Riina Maidre, Anne Veesaar mängivad...

9.Ugala - Gogoli disko***
Ma loodan, et see lugu saab olema nii, nagu kirjeldatud on, et milline oleks Viljandi sellisel juhul kui Eesti oleks Vene tsaaririigi osa. Selline utoopis... see oleks põnevalt mänguline vaadata... Aardam lavastab ja kõik head Viljandi näitlejad mängivad. Ja juba Foto Janek Vadist Gogolina on 5+ :)

10.Kuressaare Linnateater - Madu oma rinnal ###
Kahju, et seda saarel mängitakse, mul ei ole seal ööbimiskohta ja seega ei saa seda vaatama minna :( Nii tahaks Mirtel Pohla ja Triinu Meriste koos mängimas vaadata (kolmandat naist ma veel ei tea... aga varsti näidatakse neid järgmisi VKA tibusid kindlasti siin-seal rohkem... Materjal on küll üks selle suve põnevamaid ja kui nad peaks selle "mao" mandrile peaks tooma, siis olen kohal! Tagatipuks on lavastajaks ka üks mu lemmikuid - Peeter Tammearu.

11.Endla - Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola***
15 meest mängivad nii naisi kui mehi... Suvi ja Pärnu ja see tükk... selle ümber saab ühe korraliku päeva korraldada... Tirin kõik oma lapsed ka seda kaasa vaatama... Eelmise suve Kõrboja perenaine neile väga meeldis... Seekord saab ehk rohkem nalja ka :)

12.Eesti Draamateater - Eluhingus***
Pean tunnistama, et võtsin selle oma teatrisuve kavva ainult selle põhjal, et David Hare on selle tüki kirjutanud. Muu info lihtsalt tuli hiljem.

13.VKA ja Rakvere Teater - Kellavärgiga apelsin***
Ma tahaksin selle tüki panna palju kõrgemale siin tabelis, sest nii põnev trupp ja Tanel Ting, kes on mu selle praeguse lõpetava VKA lennu lemmiknäitleja, aga olen neid noori alles ühes tükis näinud ja telesarjades, seega on põnev näha neid mängimas nüüd. See materjal on ainult selline kahe otsaga asi. Film mulle väga ei meeldinud. Nägin seda küll lapsena ja võib-olla ma ei saanud kõigest aru... aga ma arvan, et see töötakski teatrina paremini...

14.Lavakas - Ja peaksin sada surma ma***
Laulu- ja jutuõhtu 28.lennu noorte näitlejatega, keda on lavastanud Anne Türnpu ja Eva ning Mart Koldits. Augustis ja tüki algusaeg kell 21... see saab olema sume...

15.Kultuurikaevandus - Kaevurite päev
Ma pole päris veel otsustanud, kas võtan 2 korda nii pika sõidu ette... Kütuserahast on kahju... Ontika mõisa plaan on juba kindel... Aga see muidugi on hullult hea trupiga - Ülle, Terje Pennie ja Anne Paluver.... kuigi ega Terjegi oma nime taha vist perekonnanime ei vaja... sest teisi Terjesid Eesti draamalaval pole praegu? Lisaks Mait Joorits, kelle mänguga sain sõbraks Polygoni Perplexis... tahaks seda sõprust toita... Ja maru põnev ka, et teine vaatus mängitakse maa all :)

16.VAT Teater - Eine murul***
Muidu tavarepertuaari tükk, aga mul õnnestus nüüd suveks saada pilet sellele. VAT - mu suur lemmik... see on teater, kus tahaks kõik ära näha ja see tundub muidu ka põnevalt katsetuslik ja teistmoodi... tõukub ju see kogu lugu multifilmist... lahe :)

17.Kell10 - Magamistubades
Põnev trupp ja mugavalt Tallinna lähedal - Ohtu mõisas. Baskini lavastamisega on mul comme si comme ça... eriti kui ta lavastab Aycbourni komöödiaid... aga jah, Hilje Murelit tahaks väga näha ja Kreismann, Veinmann ning Piret Krumm tõmbavad ka magnetina kohale...

18.Sundown Entertainment - Grace ja Glorie***
Seda mängitakse juba nii mitu suve ja kiidulaul on liiga kõva, et seda ignoreerida. Nägin kunagi Ugala versiooni sellest tükist ja mõtlesin, et jätan seekordse vahele... aga no lemmikud Hilje Murel ja Ülle Kaljuste ju mängivad... saab näha kui erinevad nad on väga heast Ugala duetist Kadri Lepp-Leila Säälik...

19.Kell10 - Omade vahel***
Lähen seda vaatama puhtalt näitlejate pärast. Kõik 5 - Ita, Hilje, Maria Peterson, Roman ja Alo Kõrve...

20.Hiiu Öko - Mamma lood ehk hiiu eluvilosoohvia ###
Kahjuks see jääbki mul nägemata... mitu suve juba olen lootnud näha, aga mul ei ole Hiiumaal ööbimiskohta ja midagi pole teha... Margus Tabor on üks mu lemmikuid näitlejaid ja see kuidas ta raadios kunagi neid mamma-lugusid tutvustas... nii-nii tahaks näha... õnneks on välja müüdud ka, niiet ei olegi midagi teha.

21.Pärnu Suveteater - Klarissa kirjad***
Eesti inimeste armastuslugu, väljasmaa armastuslugude vahel oleks mõnus küll vaadata... ja mängimas on Piret Laurimaa ja Sepo Seeman...

22.Eesti Kontsert - Nurjatu saar ###
Äge ooper, kus osalemas pop-lauljad ja Marko Matvere... aga nendel 2 päeval kui sead Saaremaa Ooperipäevadel mängitakse, need ei sobi ja no Saaremaa mängukohana ka mitte... niiet loobun kurbusega...

23.Tõstamaa Suveteater - Tõeajastu lõpp***
Gerda Kordemets + Tõstamaa = kindel suveteatrikülastus! Kõik Tõstamaa tükid on mulle eranditult meeldinud. Ja mis suvi see on kui ei saa Kersti Tombakut näha mängimas...

24.Nukuteater - Mees, kes ei teinud mitte midagi***
Mu soov seda vaatama minna on käinud üles ja alla... Alguses öeldi, et sellest tuleb visuaalteatri lavastus ja olen nüüdseks aru saanud, et visuaalteater ei ole teatrivorm, mis on minu jaoks... mina tahan lugu, aga need upuvad visuaalidesse ja rõhk on minu jaoks vales kohas... Ent nüüd on selgunud ka see, et tegemist on hoopis muusikaliga... ja trupis on Lauri Saatpalu... ja tagatipuks on kaasatud üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka... nüüd olen dilemma ees... kas juba niigi tihedasse teatrisuvesse mahutada veel see ka...

25.Lavakas ja Von Krahli Teater - Kogudus***
Noorte tegemistega tuleb kursis olla... paar päeva tagasi sai mängitud ühes Iiri reklaamis, kus peaosas oli üks selle lennu tüdrukuid. 2 esimest kohtumist selle lennuga olid väga huvitavad. Ja mu sees on hakanud see Nodvenatsat kasvama ja ma isegi tunnen, et tegin võib-olla neile natuke liiga sellega. Sest see on kindlasti üks neist tükkidest, millele ma kõige rohkem tagasi mõtlen selle aasta tükkidest. See oli ikka hullult võimas ja hea. Ja Impeerium ju ka...

26.Emajõe Suveteater - Tagahoovish***
Oskar Luts... lubatakse hoogsat lavastust ja lavastajaks Ain Mäeots, kes alati lavastab huvitavalt ja minu maitse ühtib tema ilumeelega. Ja mängivad Liina Tennosaar, Marje Metsur, Andres Dvinjaninov, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel ja Silver Kaljula!

27.Tallinna Kammerteater - Midagi on viltu***
Mikita kirjutatud näidend!

28.NO99 - NO33 Revolutsioon***
Mul on pilet sellele alles septembriks. EV100 Teatrilugude sarja esimene osa...

29.Piip ja Tuut - Hamlet
Klounide Hamlet... sellest on siit-sealt kostunud, et tegemist on millegi erilisega ja mul on Piibu ja Tuudu teater veel täitsa külastamata ka... ühel augustiõhtul võtan võib-olla ette esimese kohtingu nendega.

30.Kukruse Polaarmõis esitleb - Kui seda metsa ees ei oleks***
Urmas Lennuki kirjutatud... Eili Neuhausi lavastatud ja vist veel kõige rohkem Ülle pärast lähen seda vaatama...

31.Theatrum - Misantroop###
Mängitakse saarel, seega jääb see mul nägemata... kuna mul pole seal ööbimisvõimalust

32.Müüdud naer - Saaks veel Eestissegi
Mängitakse liiga kaugel, muidu läheks küll ja vaataks Toomas Suumani mängu... ja sisu tundub ka minule... Kui juhtumisi lähen lõunasse triatlonile, siis võib-olla teen ikkagi ühe kaare sisse ja õnnestub näha... eks näis...

33.Kirimäe Rahvamõis - Maailma lõpp###
Olen seda tahtnud näha ka varasematel suvedel... kahju, et info tuli nii hilja, et kõigil kolmel esituskorral on mul juba teatripiletid olemas teistele etendustele... Andres Tabun ja Andres Lepik kahekesi mängivad. Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi ainetel loodud komöödi, mille sisukirjeldus tundub väga huvitav ning sellist kahe mehe arutelu oleks põnev kuulata. Vanameistrite esituses kindlasti väärt vaatamist.

34.Misanzen - Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.###
Mängitakse liiga kaugel ja seega jääb suure tõenäosusega nägemata. Visuaalteatri jutt räägitakse ka sellega seonduvalt, seega pole kindel, kas tahangi... Tahaks näha Edgar Valter-i lugu küll... sellepärast see dilemma...

35.Point - Homme on täna***
Olen venitanud selle vaatamaminekut... nüüd on Tõnis kindlasti arendanud välja kõige toimivamad naljad ja teinud selle nii heaks kui see olla võib :)

36.Komöödiateater - Elu on parim meelelahutus
Ühe mu lemmiknäitleja - Andrus Vaariku - monotükk... Juba on siit-sealt häid sõnu olnud kosta...

37.Tallinna Kammerteater - Sinised kilesussid jalas***
Kivirähk + Taalmaa = kindlasti peaks vaatama... olen mõnede lugudega tuttav raamatu läbi, võib-olla kõigi lugudega... aga fotode põhjalgi tahaks neid karaktereid laval näha küll.. See võib muidugi ka ülemängituna olla tobenaljakas ja siis ma pettun... sellepärast olengi siiani jätnud selle kõrvale...

38.Luke Mõisa Teater - Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...
Muusikaline lavastus - head Vanemuise näitlejad... kahju, et nii kaugel mängitakse... muidu olek see kõrgemal siin tabelis. Ent suure tõenäosusesega piletiraha + kütuseraha jne... seega jääb vist minu jaoks ära...

39.Kinoteater - Murru vangla projekt***
Ma ei tea, kas see on selline tükk, kus igaüks käib omaette justkui vanglaekskursioonil ja kuulab kõrvaklappidest juttu? Kui nii, siis olen juba ette pettunud... aga kui näitlejad elustavad oma mänguga vanglalugusid, siis see võib-olla suve parim ja põnevaim tükk... tegijad on igatahes huvitavad.

40.Vana Baskini Teater - On alles perekond
Ene Järvist pole nii kaua mängimas näinud, et tema pärast eelkõige läheks... aga seal on mõned tegijad veel... samas on natuke kahtlane ka, et kas see materjal on ikka piisavalt huvitav...

41.VAT Teater - Kuidas ma koera sõin***
Lauri Saatpalu monotükk... sellest tükis on räägitud eriti palju siis kui autor seda esitas... aga nüüd siis eesti keeles... võiks ette võtta küll...

42.Vana Baskini Teater - See on minu pidu ja teen mis tahan
Egon Nuter ja Anne Veesaar... ma ei tea, kas ma tahan seda näha või mitte... kui on sobiv vaba õhtu...

43.Tallinna Kammerteater - Oranžid tropid kõrvas
Indrek Taalmaa monotükk... olen kahevahel... Kui keegi ütleks, et see on rohkem Adolf ja vähem Teatrikokk, siis läheks kindlasti vaatama...

44.TeMuFi - Tom Sawyeri seiklused***
VKA endised ja praegused teatrikooli tudengid mängimas, eesotsas Silver Kaljula ja Kaarel Targoga, kes mõlemad kuuluvad minu jaoks noorte näitlejate seast parimate sekka... Tom Sawyeri lood on juba lapsest peale väga meeldinud ka... aga jah... tegijate pärast eelkõige lähen ikkagi seda vaatama...

45.Virumaa Muuseumid - Kaera-Jaan ja kadunud lambad
Palmse mõisas oleks mõnus teatrit vaadata küll... Lavastajaks Ivo Eensalu, kelle eelmine mõisatükk meeldis väga... seekord ei ole näitlejad minu jaoks nii ahvatlevad kui eelmine kord. Aga selle eest lugu on ju "lammastest" ja see on igati positiivne :)

46.Emajõe Suveteater - Üle linna Vinski
See lugu on hea, aga tuttav ja vaevalt, et Tartusse sõitu eraldi sellepärast ette võtan... kui just millegi muuga ühenduses, sest tegijad on ka head. Ja ju seegi näitab midagi, et seda juba mitu suve mängitakse.

47.Rändteater Vaba Vanker - Eestlaste muistne lugu ja eestlaste muistne sugu###
Mängitakse vaid korra (ja mul on teisele tükile selleks päevaks piletid). "Eestluse" teema on alati paeluv. See ju puudutab meid kõiki eestlaseid. Tegijad on ka huvitavad. Pole neid tükk aega juba näinud.

48.Tallinna Kammerteater - Lollidemaa
Taalmaa Adolf oli nii võimas ja ma pidevalt ootan temalt samasugust pauku... siiani pole veel saanud, aga ei tea ju kus nurgataga see ootel on...

49.Tartu Uus Teater - Sümfoonia ühele. Allegro con moto
Monotükk ja Aleksander Eelmaaga mul on nii ja naa... mõnikord meeldib väga tema tundlik mängumaneer. Suvel mängitakse Saueaugul ja ma kaldun arvama, et see jääb mul nägemata... kuigi ka Ardo lavastustööd tahaks näha.

50.Teatribuss - Pettsoni ja Finduse rebasejaht***
Kuna tuuakse koju kätte... siis tirin noorima lapse seda vaatama... ikkagi ju Pettson ja Findus...

51.Miksteater - Saabastega kass
Ei lähe vist spetsiaalselt selle lasteloo pärast Haapsallu sõitma. Muidu Katrin Kalma ja Mart Toome mängu tahaks küll näha...

52.Piip ja Tuut - Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu
Vanalinna päevadel vanalinnas - armastuslugu... ajalooline..  võib olla päris hea ju...

53.Teatribuss - Kadunud Jõmmu
Iseenesest huvitav lavastusena, aga lapsed ei viitsi seda vaatama minna ja ma enda pärast ei hakka reisima, et seda vaatama minna.

54.Prem Productions - Iloona ja Jussineni huvitav elu
Näitlejate pärast tahaks näha... ma ei tunne neid raadiotegelasi, aga millegipärast on tunne, et see on labane huumor... võib-olla teen ülekohut. Uuris ja kui tundub hea, siis võib-olla ikkagi lähen vaatama...

55.Estonia - Armujook
Malviuse lavastus... ta lavastab nii puhtalt ja võimsalt. Aga kuna see on ka tavarepertuaaris, siis võib-olla jõuab pärast tihedat suve ka.

56.Tallinna Kammerteater - Parimad palad vol.2###
Enne ei vaata kui on suurem osa Kammerteatri tükke nähtud...

----------

57.Haapsalu Kultuurikeskus - Südamega läbi müüri
Ma usun, et jätan Haapsallu sõitmata selle tüki pärast, aga kui lapsed tahavad Valget Daami minna vaatama, siis nende pärast ju võiks...

58.NO99 - Päev pärast vaikust
Tundub kahtlane... räägitakse, et eriti palju juttu ei räägita ja ma arvan, et kujutan seda tervet ettendust ette ka seda nägemata. Selline tunne on, et raamatulugemine ajal, mille ma muidu kulutaksin selle tüki vaatamisele oleks paremini ja sisukamalt kulutatud aeg.

59.Nukuteater - Krõll
See võiks olla päris nunnu... aga mul pole enam nii väikseid lapsi... ise vaataks vist küll.. :)

60.Von Krahli Teater - Sünnisõnad
Ma ei tea, kas ma Tormise järgmist tsüklit lähen vaatama... ma ei tea, kui palju selles on muusikat ja kui palju teatrit...

61.Estonia - Rinaldo
Ooper. Isegi võiks kunagi vaadata, aga kuna see on ka tavarepertuaaris, siis küll jõuab...

62.NO99 - Kõnts
Ei tundu minu maitse. Kõntsa sees püherdamine... Keegi tuttav käis seda vaatamas ja ütles pärast seda, et tema enam Eesti teatrit näha ei taha... kahju, et ta NOsse sattus... see on ikka teatud maitsega inimestele.

63.NO99 - Unistajad
Ei taha kisamist, lärmi ega Death Metalit. Keegi rääkis, et suur osa tükist toimub kusagil lina all ja näidatakse hoopis jälle läbi video.. oh ma ei viitsi...

64.Von Krahli Teater - Forbidden colors
Kui ma seda vaatama läheks, siis ainult sellepärast, et klassivend Rauli sõrmed on mängus... ja natuke ka huvitava mängukoha pärast... Muidu tundub, et see on rohkem audiovisuaalne "installatsioon" ja mitte otseselt teater? Kui selgub, et on rohkem teater, siis lähen ikkagi vaatama.

65.Must kast - Kaksismaa rahvalaul
Soomlastega kahasse... pole minu maitse...

66.Küla Villa - Kraaniga hunt Bangkokist
Ma ei ole kindel, kas Normann kannab ühe teatritüki välja. Mul on eelarvamused. Ju ma pean veel kasvama...

67.Piip ja Tuut - Loomad
Ei mahu vist seekord tihedasse suvve.

68.Lutsu Teatri Selts - Täiesti salajane
Mängitakse liiga kaugel.

69.Lutsu Teatri Selts - Kapiukse kollid
Mängitakse liiga kaugel.

70.Aabrami hobulausujad - Südamesalu salavägi
Imelik kooslus. Mängitakse küll lähedal minu maamajale, aga ma olen liiga skeptiline selle kogu ettevõtmise suhtes.

71.Jõgeva Linna Teater - Piimamees Tevje
Näidendi pärast tahaks näha, aga see on nii kaugel ja teatrisuves on nii palju veel, mis välja jääb enne seda.

72.T-Teater - Krabatimäng
Iseenesest Krabati vaataks kõigvõimalikes vormides ja esitustes, aga kuna kava on nii täis, siis ei jõua seda seekord.

73.Alle-Saija Teatritalu - Surnud hinged
Huvitav materjal, aga nii kaugel ja Linnateateris sai seda hiljuti nähtud üliheas esituses.

74.Metsateater - Vabaduse metsa vaikuses
Noorte värk. Usun, et ei jõua seda oma tihedasse teatrikavva sobitada.

75.Alle-Saija Teatritalu - Vikingitütar Ragna
Liiga kaugel. Ja lastetükk... jääb minu jaoks ära...

76.Komöödiateater - Elagu eurotoetused!
Tundub labane komöödia ja seal on trupis näitlemas inimesi, keda ma ei taha näha.

77.Prangli Reisid - Latern
Nähtud nii heade näitlejate esituses juba, et ei vaja ülevaatamist tundmatute näitlejatega.

78.Alle-Saija Teatritalu - Kardemoni linna rahvas ja röövlid
Liiga kaugel. Ja lastetükk, ja materjal ka tuttav... jääb minu jaoks ära...

Kuku

Läksime teisipäeval poole seitsme ajal teatrisse ja maja ees seisis politsei ja kiirabi... Mõtlesin, et see on kellelegi teisele... mitte Kukule...

Sain Kukuga tuttavaks aastal 2009, kui tema vastasmajja kolisin. Kohtunud olin temaga juba "Georg"-i võtetel mõni aasta enne seda ja üldse "kartsin" teda juba lapsena vanadest eesti filmidest - Karikakar, Ideaalmaastik ja muidugi eelkõige "Adalbert, paks koer! Kooki ja moosi pealikule!" -Arabella, mereröövli tütar -filmist.

Kuid kohe kui tuttavaks saime, saime ka sõpradeks. Naine oli alati natuke pahane, kui ta ootas, et me kuhugi läheksime ja mina kusagilt tulin, aga Kuku samal ajal oli hoovis... Muidugi jätkus meil juttu pikemaks... ja Kukuga vesteldes kadus aeg ja ruum... sest tal oli alati 100 asja toimumas ning kuna ma ajasin välismaal eesti asja, siis ta tundis alati südamest huvi minu tegemiste vastu. Lisaks oli tal alati mitu projekti plaanis ning ikka tahtis ta teada, kas sellele rahalist tuge oleks võimalik saada. Näiteks oli tal plaanis meie hoovi teha suvelava...

Aga need tema jutud... oh need jutud... ikka oli tal mõni filmimine Madagaskaril ees või kutse Moskvasse mõne kuulsa režissööri poolt või siis Ameerikast aetakse teda taga mõnda uude filmiprojekti... Samasse lahterdasin ma tema jutu ka sellest, et ta Kivirähki Rehepapis mängima hakkab... Aga selle kohta ma temalt ikka küsisin, et kuidas selle tegemisega läheb... tema vastu, et raha pole ja lükatakse ikka edasi...  no selge...

Kuku oli tihti hommikul varakult üleval ja ajas asju hoovipeal või siis jalutas Dianaga (Kuku koer). Kui ma jooksmisega hakkasin tegelema ja maratonidel osalema ning hommikujooksule minnes temale vahele jäin, siis ta ikka rääkis, kuidas tema ka kunagi maratone jooksis. Ta "on" oma elu jooksul 51 maratoni jooksnud... See avaldas muidugi algajale jooksjale muljet... ükskord siis mõtlesin, et vaatan marathon100 lehelt, et mis tulemustega ta need maratonid on jooksnud, aga ülla-ülla... Arvo Kukumäe nimel polnud ainsatki maratonitulemust... hmmm, ju see andmebaas on siis nii puudulilk... Ka siis kui Pariisi maratoni jooksin, ütles ta, et on Pariisis mitu (ma ei mäleta täpselt mitu) oma 51st maratonist jooksnud. Kusjuures hämmastav oli see, et see maratonide arv, mis ta jooksnud on, oli alati just nimelt 51. Sest ka siis kui läbi aastate muidu jooksmisest rääkisime, oli ta ikka just 51 maratoni jooksnud... tal ju sobivalt kerge kaal ka jooksmiseks... Hakka või tõesti uskuma...

Viimasel 3-4 aastal hakkas ta järsku mind kallistama kui me kohtusime. Ja ikka ütles ta mulle kui hea mees ma olen. Ma ei tea kus kohast ta seda võttis, aga see läks mulle hinge. Minu meelest oli hoopis tema üks südamlikumaid inimesi, keda ma oma elus olen kohanud. Mõnikord tal isegi vestluse ajal läks miski nii hinge, et pisar tuli silma.

Kord oli ta endale uue telefoni ostnud (vist eelmisel aastal) kui ma tulin jälle kusagilt koju ja ta mind enda juurde kutsus. Palus, et ma õpetaks tal seda ja teist seal telefonis teha... Ma mõtlesin, et ju on mingi nutitelefon, aga ei, selline vanamoodne nökats. Kõikide "pruutide" numbrid seal reas... Marit tuli ka vist siis just koju ja eks ta nöökis Maritiga, et läheb ühe või teise pruudi juurde... Aga, ega Marit pole ka suupeale kukkund ja selliste juttudega juba korralikult karastatud (Kukuga muidu ei saakski), pani Kuku paika nagu niuhti...
Kõva naistemees ta ju oli ka, aga seda ikka rohkem Kuku-maailmas... vähemalt viimasel ajal... Tal oli ikka oma Marit... Ja Marit on nii vinge naine, et ainult nii vinge suudabki Kuku-maailma muu maailma sisse mahutada...

Minu jaoks Kuku kõige parem ja hingeminevaim film on tema elust tehtud dokumentaal "Kuku: mina jään ellu"... Kuku kutsus selle esikale ja nutsin lahinal seda vaadates... Võib-olla ma ei tahtnudki nii palju oma naabrimehe kohta teada saada, aga samas, film ise oli nii õige ja aus ja võib-olla just sellepärast ka nii mõjuv. Kuku ju armastas jutte vesta küll, aga mida ta tegi, tegi alati enda ees ausaks jäädes... Ja see viimane... lõpuks päriselt valmis saanud Rehepapp, ehk "November"... selle filmiga oli Kuku tõsiselt rahul ning selle üle uhke. Kuigi üldiselt filmikunsti suhtes oli ta parajalt kriitiline (isegi mõne filmi suhtes kus ta ise osales). Talle ei meeldinud kui tema kui vaatajaga manipuleeriti või ta nägi filmitegemise tagamaad filmi vaadates (ja seda nägi ta praktiliselt alati). Ega meie maitsed alati ei ühtinud, sest ta lihtsalt oli palju vähemate filmidega rahul. Aga nendest rääkida, tahtis ta küll ja alati tundis huvi, mida head ma viimasel ajal näinud olen. Eriti Pöffi filmidega seonduvalt oli meil juttu pikemalt. Samuti rääkisime teatrist, sest ma ju vaatan rohkem kui keskmine inimene ja ikka soovitasin ning jutustasin talle, mis minule korda on läinud. Ja ta palus Maritil need ikka üles märkida... Alles hiljuti soovitasin sõltuvusest rääkivat Linnateatri tükki "Inimesed, kohad, asjad"... tegime Maritiga salaplaani, et ei räägi talle, millest see on... Siis ühel päeval ta ütles, et nad lähevad seda vaatama ja ma kiitsin Evelini ning seda kui ägedalt see on lavastatud, aga ei sõnagi sisust... Aga no kui nad seda vaatamas käisid, siis Kukule see ei meeldinudki... mul jäigi uurimata täpsemalt, et miks, aga no võib isegi arvata... Ja mul tekkis endal hoopis pärast nõme tunne, et miks ma just seda tükki pidin talle soovitama...

Natuke möödaminnes, aga selgelt uhkusega südames rääkis ta tihti kuidas Kristo Viiding ja teised noored filmitegijad temalt nõu käisid küsimas... ja kuigi setu, polnud ta tegelikult (tarkuste) jagamisega kunagi kade. Ka kiidusõnadega ta kitsi polnud, loomulikult ainult siis kui talle tõesti midagi meeldis... Näiteks üks viimaseid soovitusi temalt oli Keith Richardsi eluloo raamat... Ja no eriti naiste aadressil meeldis tal ilusaid sõnu jagada... Väga kiitis ta Rea Lesta, kellega ta koos Novembris mängis... Temas olevat seda filmigeenilisust, mida kohtab harva. Ja Kuku juba teab selliseid asju. Mõni aasta tagasi kui ta Kivirähki Kukule kirjutatud "Kaheksa varbaga kuningas" tükki plaanis teha, siis ta hirmsasti tahtis seal mängida koos Harriet Toomperega. Siis oli Harriet ees ja taga tema juttudes ja kiitis teda ka taevani. Kui ta siis lõpuks seda tükki vaatama kutsus, ei mänginudki seal Harriet, vaid hoopis Piret Kalda... neil oli Piretiga laval ka keemia tegelikult täitsa hea, Piret laskis sellel olla heaga "Kuku-show" ja see töötas hästi... ja ega ma ei tihanudki siis küsida, et kuhu Harriet jäi...

Neid mälestusi võikski siin heietama jääda... ühe armsa inimese ja huvitava karakter-filminäitleja võrra on meie maailm nüüd vaesem... Ta rääkis mulle eelmisel aastal mitmel korral, et ta sureb järgmine aasta ära... mina muidugi vastu, et ah mis Sa plärad, Cher, Sina ja prussakad, need ei kao siit maailmast ka pärast tuumapommi... aga näe, võta näpust...
Oma südames hoian Kukuga vestluseid oma elupäevade lõpuni...
Kalli-kalli, Kuku! Loodetavasti saad oma lava seal teisel pool valmis selleks ajaks kui mina sinna jõuan... Ja kindlasti siis jookseme mõne maratoni seal koos ka!

Perplex - Polygon Teater

Tunnetuslikult oma keeleoskusest lähtuvalt mõtlesin, et sõna "perplex" tähendab keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte lihtsalt arusaadav. Ent sõnaraamat annab perplex-sõnale inglise keelest hoopis kolm tõlget - "kimbutama", "hämmeldama" ja "kimbatusse viima". Kui neile tõlgetele mõelda, siis neil on kõigil kolmel erinev tähendus. Polygon Teatri värskeimale lavaloole ongi just see võõrkeelseks jäetud "perplex" täiuslik pealkiri, sest sisulises mõttes tegelased nii kimbutavad teineteist, pea kõikides lühilugudes või õigem oleks vist öelda - stseenides - hämmeldavad teineteist ning korduvalt ja nii tahtlikult kui ka tahtmatult viivad teineteist kimbatusse. Ja kõigele lisaks on lugu (õigem oleks öelda "lood") ise mingis mõttes ka keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte kohe lihtsalt arusaadav.

Kui tervikule tagasi mõelda, võis Saksa teatrimees Marius von Mayenburg vabalt teha nimekirja maailmas veel ikka valitsevatest teemadest, mis inimesi hämmeldavad, viivad kimbatusse või kimbutavad ja pannud need sobivas järjekorras ritta ning ehitanud nende ümber voolava loo, justkui teekonna, et need kõik järgemööda üle vaadata. Alates naiste ja meestevahelistest suhetest ja/või suhete purunemistest, võõrtööjõust ja seeläbi immigrantidest, inimeste alandamistest, ja jumaldamistest, alasti olemisest ja selle mõjust ümbritsevatele inimestele, natsidest, homoseksualismist, lapse kamandamisest, alkoholijoomisest ja eks mõnede jaoks ole ka kostüümipeod ja karnevalid selline kimbatusse viiv olukord, eriti kui mõni arvab ise, et näeb millegi- või kellegimoodi välja, olemata seda, ent sinul tuleb sellest hoolimata viisakalt ära arvata, kelle või millega on tegu...

Ent voolav lugu ei ole iseenesest mõistetavalt voolavalt lavastatav, kuid Tamur Tohver on saanud sellega suurepäraselt hakkama. Fookuses olevate tegelaste vahetumine, stseenide ja tabuteemade absurdi-ilutulestik toimub 2 tundi jutti nii sujuvalt, et kusagilt ei paista ei traagelniite ega isegi tuledega kustutamisega stseenide katkestusi, et tihedalt vahelduvate lugude ja teiste või uute tegelastega ühest olukorrast teise edasi minna. Kõik on voolavuses, kõik järgneb sujuvalt või tihti isegi kasvab lahedalt eelmisest välja.

See aga ei tähenda seda, et loos endas poleks U-pöördeid, kurve, plahvatusi, täielikku pimedust ja suurt valgustatust. Kui aus olla, siis üks üllatus ajab pidevalt teist taga ja mõni küsimärk visatakse juba üsna alguses õhku, mis saab vastuse alles lõpus... Polygon Teater väga tihti uute tükkidega välja ei tule ja tundub, et kui midagi valitakse, siis ikka midagi erilist ja kahtlemata huvitavat.

Nagu muusikas on suurte rahadega kombineeritud pop-lood, mida raadiod käiavad söögi alla ja söögi peale ja siis on indie-muusika, mille omamoodi väärtuseks on see, et kõik ei ole klants ja lakiga vastu pead silutud siledate poiste ja tüdrukute justkui masinliku täpsusega paikapandud noodid, nii võiks võrrelda ka suuri eelarvelisi ja pikalt mängukavades hoitavate tükkidega "pop"-repertuaariteatreid "indie"-Polygoniga, kes käib oma rada ja teeb kõik oma asjad hingega ning mitte sellest johtuvalt, et pakkuda oleks kõigile midagi. Kunstilises mõttes saab sedasi olla enda vastu ausam ja teha ainult väärt kraami, millesse eranditult ise usud ja tegelikult ka teha tahad. Ja see "hingega tegemine" ei jää ju publikule ka märkamatuks. Ehtsad asjad võluvad ja annavad elamuse. Nad on vahetumad ja panevad ka ajurakud tööle.

Teisalt oli see tükk nagu pusle. Tükk tüki haaval tekkis tervikpilt, kuigi kõik esialgu väga otseses seoses ei tundunudki olevat. Hetkeksi ei muutunud tükk labaseks, ega isegi mitte tobenaljakaks, nagu tavaliselt selliste lugudega on, kus tõsiste teemade üle ja nendega nalja tahetakse teha. Kõik jäi maitsekuse piiridesse, kuigi päris mitme kahtlase teemaga kurameeritigi.

Näitlejatööd, nagu lugu ise on samuti huvitavad. Ma olen pärast Mait Jooritsa kooliaegseid töid leidnud tema mängus harva midagi uut ja huvitavat. See šabloon, millega ta oma rolle on teinud, sellega sain tema baka-lavastustest peale tuttavaks, ehk enda meelest hammustasin tema stiili läbi ja minule see maitses peaaegu alati sarnaselt. Ja korraga siin on ta uue lavastajaga koostöös, täiesti teises trupis ja ma ei näe enam selle vana šablooni järgi tehtud rolli. Korraga on ta järsku minu jaoks kogu trupi huvitavaim näitleja, temas on tugev elektrit täis pinge sees (see tegelikult on olnud ka tema varasemates rollides, ent siin see ei mõju enam ülemängimise, ega ülepingutamisega ega tuttavlikult Maitjooritsalikuna). Mitmetest läbivalt temaga rollist rolli kaasas käivatest olemusikest maskidest on ta end täiesti välja mänginud Perplexi erinevates tegelastes. Siiralt loodan, et see siinne rollide kavalkaad pole mitte erand, vaid Mait ongi vanast kramplikkusest lahti saanud ja šablooni lõhkunud ja minema visanud või lihtsalt sellest välja kasvanud. Igatahes täiesti uus lähenemine ja uus hingamine temalt minu meelest. Wow!

Elina Purde mäng on seevastu sobinud minu keemiaga juba enam vähem tema teatrikooli tükkidest saadik. See mingis mõttes avatus ja julgus (või mitte otseselt julgus, aga ma ei leia paremat sõna siia hetkel) aitab tal rollid muuta elavaks, ehtsaks ja seeläbi usutavaks ning huviga jälgitavaks. Tal on ajaga veel tekkinud hea sisetunne tempo liigutamiseks kiirest aeglaseks ja vastupidi. Anda ja võtta tähelepanu (mis võib-olla kunagi alguses polnudki ta tugevamaid külgi, aga seda selgemini praegu märgatav).

Ragne Veensalu olen saanud laval näha võrdlemisi vähe pärast tema kooliaegseid töid, kuid juba kooliajal tehtud rollidega ja üldse oma tugevate karakteritega kursusel oli ta tähelepanuväärselt huvitav. Kuid huvitav nii siin lavastuses kui varem pigem just sellepärast, et minule tema mängustiil meeldib.

Kõige vähem haakusin ma Roland Laose mänguga. Ma arvan, et tema rollilähenemised teatrikoolis ja hiljem Draamateatris ning ka Vaba Lava tükkides on olnud kõik sarnase sisemise põlemisega. Kõik on puhtalt ära mängitud, aga puudu on just see eelnevalt kirjeldatud "indie"-faktor, mille PolygonTeatri võrdluses suurte repertuaariteatritega tõin. Roland mängib küll ära ilmselt mistahes karakteri, nagu ka Perplexis, ent see miski tunnetus või konks või karedus, mis haagiks mind tema karakterit huviga jälgima, see on puudu. Ta on liiga sile. Liiga kala vees, liiga märkamatu. Teeb ära, aga ei puuduta. Samas hääl ja materjal on mehes olemas. Võib-olla see tuleb katsetades, mängides, tüpaaživastastest julgustükkidest. Ma ei saa aru, kas ta on liiga siiras, sellisel juhul temast pole midagi huvitavat leida ja seda ma ei usu, vaid pigem on mul tunne, et ta ei ole päriselt lahti. Kas ta ei lähe lõpuni välja või on vaja, et aeg ja elukogemus kriimustaks, karmistaks tooks sooni sisse. Ma ei tea, kas ma oskan seda paremini seletada, mida ma öelda tahan. Ta pole kunagi ebameeldiv, et ei tahaks näha midagi kui tema peaks mängima, aga siiani ma ei tunneta ka, et tema pärast midagi vaatama läheks. Variant on muidugi, et mina vaatajana pean kasvama, et saada aru tema mängunüanssidest.

Neli näitlejat tegelikult mängivad terve trobikonna tegelasi. Vahepeal ka tervet tükki läbivate tegelastena uuesti lavale tulles, muutis ka see virrvarr omakorda kogu lugu põnevamaks. Eriti kuna isegi karakterite muutudes nimed jäid samaks... absurd, eksju! Aga täiesti okei, sest tegemist oligi absurdiga :)

Kui võtta, mis tegelased minu jaoks kõige huvitavamad olid, siis esimesena meenuvad kohe "nats", jonniv laps ja enda meelest täiesti arusaadavas "põhjamaises" kostüümis teemaõhtule saabunud tütarlaps :)

Lavakujunduslikult väga palju kunstnikutööle rõhku pole pandud, ei tea kas mastaabilt tegelikult üsna suure lava tühjus ja seal tegutsevad 4 näitlejat said tänu sellele rohkem tähelepanu ning justkui euroalustele ehitatud voodi, mille sügavamat tähendust transpordist ja kaupade vedudest ma otsima ei hakkaks. Lihtsalt kuidagi sinna alla peidetud prügiga moodustas vajaliku terviku ja vajadusel sai natuke seda ka ümber kombineerida. Kogu kujundus või selle vähesus veelgi rõhutas indielikkuse tunnetust.

Live-helinduse eest hoolitses Mart Soo, kes lisaks muusikale tõesti tekitas ka huvitavaid ja lavastust täiendavaid helisid. Lisaks oli kaasatud koreograafina Siim Tõniste. Füüsilisust ja liikumiskombinatsioone oli ju küll tükis... või siis see kuidas Roland Laos liikus saunalinaga osavalt nii, et õiged kohad jääks kaetuks... tantse või erilist akrobaatikat igatahes ma tähele ei pannud :)

Hinnang: 4 (Tamur Tohveril on "nina" hea materjali peale ja tänu sellele võib Polygoni uusi lavastusi alati huviga oodata. Lavastuslikult põnevaid keerdkäike ning üllatusi pakkuv 2-tunnine teekond läbi absurdsete inimloomariigi suhete siirude ja viirude. Ainult, et seekord ka päris mitmel korral nõelaga pistes... Aga me inimesed olemegi ju kummalised loomad ning kõikvõimalikud asjad hämmeldavad või kimbutavad meid. Ja päris mitmed asjad, olukorrad ja teised "loomad" viivad meid ka kimbatusse. Sest pea miski pole ju ainuüksi meie kontrolli all... isegi me ise oleme oma elu-olukordade, kasvatuse ja käitumismallide orjad. Ja täpselt nii perpleksne nagu elu, nõnda saame "huvitavamaid" kurioosiume näha ka selles tükis nö. luubi all. Igav ei hakka hetkeksi, aga saab hämmelduda, kahtlemata ja korduvalt)

PS. kui on ilm jahe, pange end soojemalt riidesse... alati saab vähemaks võtta. On mõnusam tükile keskenduda ja pole ju vaja, et ilm muudaks olemise veelgi perpleksemaks :)

Tekst lavastuse kodulehelt
(sealt on päris ka siinsed fotod):

Marius von Mayenburg
PERPLEX

Elina Purde (Pähklimägi), Ragne Veensalu, Roland Laos, Mait Joorits, Mart Soo

Lavastaja: Tamur Tohver

Lava ja kostüüm: Ellen-Alice Hasselbach
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo
Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu

Tõlkija: Liis Kolle

Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver
Esietendus 27. aprillil 2017
Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.

Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…

Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positsioon ühiskonnas.

Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.

See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?

Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.

Uhkus ja eelarve - Lavakas ja Endla

Praakisin selle tüki omal ajal oma vaatamiskavast välja, sest mõtlesin kui tobe on muuta "Uhkus ja eelarvamus" -> "Uhkus ja eelarveks"... Ei kõlanud üldse õige ning lisaks mõtlesin, et noored ise on loo mõelnud ja nende eelarvamuste pärast ei tekkinud erilist usku kogu ettevõtmisse. 27.lennu esimeste lavaliste segadustega ei suutnud ma ka kuidagi kontakti saavutada (näit."Veider orkester"), Ja kuna 1 +1 =2, loobusin heaga Pärnusse sõidust. Kuid järsku hakkas kostuma siit ja sealt - kui hea see tükk on... Kuni see müra läks piisavalt valjuks ja tuli ka sellistelt inimestelt, kelle arvamusega tihti nõustun. Nõnda otsustasingi, et see tuleb siiski vist ikkagi kavva võtta... Lisahoogu andis sama lennu eelmise aasta üldse parimaks teatrielamuseks tõusnud "Elagu, mis põletab!". Ent kui ma toona viimasele etendusele piletit ostma tahtsin hakata, oli see lootusetult välja müüdud. Oli vist 1 koht, aga ma Pärnusse üksi ka ei tahtnud teatrisse sõita... Niimoodi tuligi (nüüd juba kurvalt) loobuda selle nägemisest... Kui järsku teatati, et publiku ja tegijate enda tungival soovil tuuakse see tükk veel 4ks korraks uuesti lavale. Kõige paremini sobis minu kavaga selle kõige viimane, ehk 29ndal aprillil etendatav kord ja nõnda saigi kõikse paremad kohad välja valitud ja "rest as they say is history!"

Ja no selline kiidukära, milleni see lõpuks paisus, leidis õigustust! Milline äge, hoogne, rõõmus, najakas, absurdne, ülemeelik ja hästi näideldud ning lavastatud tükk see ühisele teatrikooliteele punkti panemine oli.... wow!

Lisaks lihtsalt ühe uue tüki vaatamisele, sai nüüdseks juba vaatama mindud ka mõningate päris "lemmikute" nägemise ootusega... eriti mu "kuldne trio" - Ester, Liisa ja Saara! Aga tegelikult seekord tükki vaadates tuli pähe mõte, et on ikka üks õnnestunud lend see 27. Ma ei praagiks neist mitte kedagi välja. Eks muidugi mõnede keemia ja energia sobib paremini, aga eriti kaugemaleulatuvaid otsuseid nende suhtes on veel vara teha, sest rohkem ongi ju saanud näha vaid mõningaid neist. Laura Kallet märkasin üldse esimest korda laval (kuigi ilmselgelt nägin teda ka varasemates lennu-tükkides... Muidugi teadsid, et ta sellel lennul on ning nägin teda ka ETV lendude saates).

"Uhkus ja eelarve" on mõnus segu vene absurdi (a la Daniil Harms), kriitilist tänapäeva Eesti poliitilist huumorit, füüsiliste ning verbaalsete uperpallide ning hüpetega farssi ja revüüsse, vürtsitatud kalambuuride, oksüümoronide ja teiste lahedate sõnamängudega. Tõeline nauding nii tekstilises, lavastuslikus kui ka näitlejameisterlikkuse mõttes. Tehtud suure õhina ning hooga ja see südamega tehtud asja tunnetus jõuab läbi neljanda seina mängleva kergusega ka publikusse. Tükilt lahkudes ja kuulates saalist väljuvaid inimesi, õhati nii siin kui seal lausetega - "Oli ju lahe!", "Nii hea ja sai liiga kiiresti läbi!", "Vahvad noored", "Jummala äge", "Nii naljakas"... jne jne jne...

Nüüd kus selle lavaloo teekond on tõesti jõudnud oma lõpule, võib ka julgemalt rääkida selle sisust. Kuigi, kuigi... alguse sai see "kõige viimane" etendus just nimelt konferansjee naljaga, et ta kunagi oli juba seal laval juhatanud tüki sisse sõnadega, et seekord mängitakse seda kõige viimast korda...

Igatahes on see lugu ühest majast ja selle erinevate korterite elanikest... "Jutustus" saab alguse klaverimängija lavalekutsumisega, kelleks on kaasatud üdini positiivne ning andekas ja alati sümpaatne Johan Randvere. Sealt edasi ilmub stseenide haaval kogu bande kirevaid tegelasi, alates vanaemast, kes liha hakkab praadima... kuid selleks, et aru saada ja kogu tausta teada lihapraadimisele, tuleb liikuda ajas tagasi :)

Ja nõnda hakkabki üks naljakas teekond laval hargnema selle lihapraadimiseni välja... mis vanaeidele peaks tooma kassi ja lapselapsed tagasi külla ...

Tänavakass Stjopa armub ära nuustik Mašasse ja Maša on samapalju või rohkemgi veel sissevõetud Stjopast... Ent nuustiku teekond viib teda kokku R-täheta mehega...

R-täheta mees lapsepõlves oli vanemate poolt alavääristatud. Ema ennustuse kohaselt saab temast pätt ning kehv selline veel peale kauba, sest ega röövimisest ei tule ju midagi head välja kui r-tähe asemel tuleb suust t... No kuidas Sa ütled: "Raha, raha, peremeest tahab raha"... kui on vaja üüri jaoks rõõvida...

Ühes teises korteris elasid ema ja isa, kellel 2 poega ja tütar. Isa on suur ärimees ja pojad hakkavad isa eeskujul samuti ärimeesteks. Tütrele toob isa reisilt kingiks koera... aga elusolendid ei ole ju midagi väärt - naeravad vennad.. järelikult vanemad armastavad poegasid rohkem, sest nemad said asju, millel hinnasildiga väärtus teada... Tütar ei leiagi kedagi oma ellu... ka suureks kasvades on tal ainult koer... aga vendadest saavad ärimees Nossovid. Viivad ühe ettevõtte põhja, kus boss saab erinevate juhtumite tulemusena surmaga kokku... kusjuures surm kohtub tüki jooksul mitmete tegelastega... samas sellest kõige vanemast memmest ta ei hooli, sest too on 5 senti surmale võlgu...

Aga ärimeestega samas firmas on tööl ka üks ajudega poiss - Hasso. Hasso õpetab r-ta rõõvli näiteks raha väljapressima... ja pressima seda näiteks telliskividest või rauast restidest... Koeraga tüdrukule õpetab ta musta raha tegema... aga no sellel ei saagi olla muud kui traagilised tagajärjed...
Ja siis muidugi vanamemm, kes liha tahab praadida... tema ja teised memmed on lihajärjekorras teineteise peale eht vanamoorilikult kadedad, sest üks (kadunud) mees on nende kõigiga olnud seotud ja kõik naised arvavad, et lihunik ootab kõige rohkem just teda oma letiäärde liha ostma...

Majas elab ka intelligentidest paar, kes lapsesaamist pidevalt pika analüüsi järel edasi lükkavad ning lõpuks võib neist sõltuda kogu maailma saatus, ent intelligendid ei ole ju edevad, et nad sellist asja ette võtaks, misläbi on oht sangariks saada. Ja selleks, et sellise projekti vastutust võtta, peaks olema ju tõeline intelligent ikkagi.. .niiet nokk kinni saba lahti...

Ja sellistest naljakatest pisisaatustest pungil ongi kogu lugu. Kõik on kõigiga seotud mingil hetkel, risti ja rästi ja Mehis Pihla on selle jutustamisteekonna lavastanud lausa imelise täpsuse ning perfektselt voolava jutustusena ühest stseenist teise - ilma tulede kustutamisteta :)

Kokkuvõttes üks seikluslik superlahe komöödia... ja no need näitlejatibud... olin vist üks esimesi, kes lõpus seisma tõusis aplausiks, sest nad lihtsalt olid seda väärt... pärast aplodeeriti nad veel korduvalt ja korduvalt tagasi seisvate ovatsioonidega.

Jürgen Ganseni kass Stjopa oli mõnusalt laisk ja kõutsilikult sobiva jämeda häälega. Tahtes oma käppadest lahti saada, et enesetappu sooritada... sest kass kukub ju alati "käppadele" ja jääb ellu... Kassi kavalusega üritab ta laveerida ka täpselt nii, nagu vaja kellelegi. Jürgeni stiil on rollile vastavalt rohmakas ja vali. Inimene kassi kostüümis on ju juba olemuselt naljakas ja sellest oskab näitleja ka igasugust välja lüpsta. Ma võib-olla oleks tahtnud veelgi rohkemat veelgi mahlasemat kassi... Muidugi aru andes, et noor näitleja ei saagi ju Krjukovi tasemel veel kassi teha, aga kuna see võrdlus on paratamatult silme ees, siis väike kriitikanool jääb ikkagi õhku rippuma. Aga no peaaegu... Jürgeni Konrad Mägi, altkulmu tõsisena "Elagu, mis põletab!" tükis on saanud hea karakterijärje kass Stjopa näol (ja seda täiesti irooniata öeldes! :)).

Markus Habakukk - konferansjee (ja ühel korral hetkeks ka kuradina läbi jooksev) on etenduse juhile omaselt positiivne ja publikut juhendav. Pealtnäha tänamatu roll nende värvikate karakterite reas, aga Markus teeb ka sellest konferansjeest arvestatava karakteri. Ta on igatahes üks selle lennu leide minu jaoks sellel aastal (lisaks õnnestus teda näha VAT Teatri Don Quixote's). 27.lennu meestest on temal minu meelest üks parimaid hääli. Ja olemuslik positiivsus sobib komöödiatesse kui loodud. Huvitav päris, millise rolli ta teeks tõsises psühholoogilises tükis.

Laura Kalle intelligendist naisena ja ema ning ühena memmedest on minu jaoks üks päris huvitav näitleja. Millegipärast jäi mulle mulje, et ta õppis lavakas hoopis dramaturgiks, aga no näitlejana ei jää ta oma kursakaaslastele üldse alla. Temas on see mingi x-faktor, mis kas tema näo või tegelikult üldse lavalise olemusega teeb väga huvitavaks. Ehk nö. on looduse poolt juba palju antud. Ning tundub, et koolis õpitu on andnud ka selle oskuse, mis loomulikule talendile liites teeb ühest heast näitlejast suurepärase. Tema kohta kuulsin ka publiku seast, et on tal alles hea hääl! Ja seda tal tõesti on. Samas tema memm oli minu jaoks ilma huvitavate konarusteta (võrreldes teistega) ja ka ema ning intelligent olid omavahel üsna sarnased karakterid. Kuna minule see tema nö. mängustiil meeldib, siis ta meeldib ka mulle näitlejana, aga mitmekülgsete nägude leidmisega iseenesest, ehk karakteriloomega on tal veel natuke teed minna.

Ja siis minu selle kursuse üks lemmikutest - Ester Kuntu... tüdruk, kelle tegemised kavatsen kõik ära vaadata. Elagu, mis põletab... Klaasist loomaaed...Saraband... ja nüüd siis see kavalkaad rollidest allsurutud tüdrukuna, allasurutud naisena, kes oma mehe jaoks on viimane, kellele too mõtleb ja siis kirsina kõige peal nii-nii mahlakas paheline vanamutt, lokirullid peas ja sigaret hambus ja nii mõnusalt kontrastlik kõikidele teistele rollidele, mida ta siiani on teinud.... see näitab juba kõrgemat pilotaaži karakterloomes kui saab nii palju erinevaid nägusid ja karaktereid samasugustest tegelastest luua, aga ühtlasi mängida ka hoopis oma tüpaažile vastupidist tegelast nii lahedalt. Ja mis ma olen täheldanud veel tema juures on see, et kõik kellega koos ta mängib, need mängivad või paistavad mängivat ka paremini kui nad muidu või tavaliselt mängivad. Täiesti seletamatu efekt.

Karl Laumets on ühe ärimeheks saanud pojana ja intelligendist mehena on justkui teisest puust kui ta kursakaaslased. Tema tüüp või oleks on teistsugune. Ma olen tema s-eripära täiesti märkamatult andeks andnud, sest ta mängib selle osaks oma karakteritest, sest nii siin kui ka varasemalt Elagu, mis põletab ja Klaasist loomaaed tükkides. Laineid murdes tükis oli tal vaid toetav roll ning eriti mängida ta ei saanudki sellega. See, et ta on pikem kui teised kursakaaslased paneb teda jälgima. Temas on kohalolekut ja mingisugust traagikat. Võib-olla kurbade silmade tõttu?

Karmo Nigula oli mu teatrikaaslase lemmik. Tema sõnul tegi ta ärimehest teise pojana mingit omapärast häält, ehk mängis meelega täiesti üle oma hääletooni moonutades... aga sellest hoolimata mõjus see orgaaniliselt, kuna ta kandis selle lõpuni välja. Ja see aitas tal luua ka oma karakteri. Minule meenutas ta siin millegipärast Argo Aadlit... ei tea, kas siis hääletooni pärast või selle karakteriloome tõttu. Hiljuti nähtud Armunud Shakespeare-i meespeosas oli ta ka hea, kuigi palju tagasihoidlikumas võtmes mängitud rollis. Tema diktsioon ja häälekõla on kursuse meestest kahtlemata üks parimaid.

Saara Nüganen - vanamemme ja noore tüdruku rollides... tema oli ainuke, kes meeldis mulle juba päris algusest peale - ka nendes kooliajal tehtud lavastustes, mis mulle tervikuna ei meeldinud, oli Saara ainukesena alati tasemel (võib-olla ta sai enne lavakat juba teistest rohkem mängida ja sellepärast oli teistest kpsem?). Ja nüüd olen näinud teda veel Mitte praegu, kallis tükis mõnusalt stereotüüpseks mängitud lollukesest sekretärina, kes tugevas ansamblis, ent kehvas (nõme rahvalik ja rahamagnetist komöödia) tükis mängis sellele mingigi väärtuse sisse. Ja see kuidas ta nüüd seda memme tegi - tõeliselt nüansirikas ja minu jaoks kõige usutavam memm laval... Pisitillukesed detailid ja muidugi see hoog ja isegi see kuidas ta prille kandis või pearätikut seadis... ka tekstiliselt muutis ta osavalt ennast vanemaks... näiteks öeldes nüüd asemel nüid jne jne jne... Täiesti imeline karakteriloomeoskus!

Lauli Otsari töödega ma varem väga palju pole kokku puutunud. Nii palju kui olen näinud, on jäänud mulje, et ta tahab natuke ülepingutada sellega, et tahab anda endast parimat... Õigemini ma ei tea, mis see pingutamine temast kiirgab. Uhkus ja eelarves nägi nüüd teda rohkem ja täpsemalt ja mingil määral see kinnitas mu varasemaid arvamusi tema näitlemisstiili kohta, ent seekord meeldis ta mulle rohkem kui kunagi varem. Temas on mingit õrnust, ent samas lühikesed juuksed ja nõtke keha on justkui hoopis teise naise omad kui tema haldjalik nägu ja hääl. Ma ei saa sotti veel temast. Aga kohe väga meeldis mulle tema laiapuusaline seelikus ja karusnahkses peleriinis tiba tibilikum memm. Nagu rusikas silmaauku nääklemas justkui enda vastandiga - Saara Nüganeni memmega. Ja surmana nõtkena mustas liibuvates riietes - bravo! Ootan huviga Woody Alleni lugu temaga paari nädala pärast...

Ott Raidmets ei ole mulle siiani meeldinud. Kuigi ma varasemates koolitükkidest eriti teda ei mäleta, siis paar Endla rolli, kus olen jõudnud teda näha, ei ole minu keemiaga sulandunud. Aga siin mõnuga ja täiesti õigustatult julgelt ülemängitud lihunikuna või ebameeldiva pereisana ning hoopis teisest puust - r-ita röövlina, pani mind ümberhindama tema oskuseid. Hea kõlava ja selge häälega näitleja, kus on karaktereid peidus küll.

Christopher Rajaveer-i Hasso oli minu jaoks selle tüki kõige tugevam karakter. Christopheri olen jõudnud Draamateatris ka juba näha siin-seal ning samuti Elagu, mis põletab tükis... kuid ükski neist pole nii vabalt ja mõnusa hooga tehtud. Tema Hasso on kõige ehedam nohik... kes jagab majanduse kohta nii mõndagi... igatahes rohkem kui ärimees Nossovid. Ja siis see öökullilik olek suurte ümarate prillidiga - samas võib-olla üks tõsisemaid karaktereid elustus koomilise pärlina :) Mõnusalt terav diktsioon ja täiesti omapärane ja isenäoline karakter. Lisaks oleks ju tahtnud, et tal selle koera kaotanud tüdrukuga oleks ka armuõnne olnud... aga no mis sa teed kui naine läks rahaahneks kätte ära :)

Liisa Saaremäel üllatab mind iga kord kui teda näen laval. Kuigi tänaseks juba tean, et see juhtub ja ma juba ootan ja loodan, et saan teda igas tükis, mida Draamateatrisse vaatama lähen näha saan, siis ikka ja jälle imestan kui hea ta on ja kui palju huvitavat saab temalt näha. Seekord 2 suuremat ja säravamat rolli temalt on nuustik Maša... kes peaaegu lõpuni mängib sõnatult... aga Liisa mängib ka füüsiliselt kõik emotsioonid karakeeritult naljakalt välja ning annab omakorda väärtust juurde kogu lavastusele... näiteks oma nuustikukrouse sahistastades ja raputades või kübara alla õlgadele ligemale tõmmates ja pea peites ning end ümaraks nuustikuks muutes :) Ja siis see memm... "emake"... ehk siis teistest memmedest vanim ja tähtsaim... ja ühtlasi ka aeglaseim ja saba viimane... austusväärseim, sest tema poeg oli ikkagi teiste memmede armastus... Ja täpselt nagu Laura, Lauli, Ester ja Saara, nii ka Liisa võttis ja pigistas oma vanamemme karakterist kõik välja, mis sealt pigistada oli... mõnuga ja laialt, suure hooga ja ägedalt... ikka ratastega kotti enda järel vedades või vajadusel seda ka loopides. Tema plastilisus ja liikumine annaks nagu aimu kunagistest tantsutrennidest, ent võin ka täiesti eksida, sellisel juhul on Liisal lihtsalt annet füüsilisele lavalolekule ja füüsilisematele rollidele.

Laast, aga mitte liist  -Risto Vaigla firmabossina, nii siinpool elu kui teispoolsuses. Risto mängu pole ka eriti palju näinud varem. Ta on hästi tugevalt oma tüpaažis kinni ja millegipärast ka selline absurd teda päriselt lahti, ega vabaks ei raputa sellest, sest see, keda ta mängib ongi sellisem rohkem raamides. Temas on olemas igati lavalisus ning äge madal ja kõlav hääl. Tahaks teda raputada või näha teda mingis täiesti tüpaaživastases rollis. Saada mingit sügavust juurde, mis tema heast suurepäraseks muudaks. Eeldused on kõigeks täiesti olemas.

Hinnang: 5 (Ikka see sama vana joru... miks keegi teatris käib... sellele ootustele vastamisele või isegi nende ületamisele vääriline hinnang on siin ka antud... Huvitav, kuidas nii kehvasti alganud suhe on jõudnud nii kaugele - mäletan selgelt kuidas mõtlesin, et see lend on üks ebaõnnestunumaid läbi aegade... ning nüüd olen jõudnud nii kaugele, et see lend on üks minu läbi aegade lemmikuid. Nii palju head näitlejamaterjali ühele kursusele juhtub harva.  Hea meel on ka selle üle, et vähemalt alguses on nad kõik leidnud rakendust. Mõned suurtes teatrites, teised peavad rohkem näitlejana olelusvõitlust pidama ja mõni on vabakutselisena täiesti jõudnud end kehtestada... 3 neist on sellised, kelle tükke ma tahan kõiki näha - Ester, Saara ja Liisa... ja ma usun, et vaikselt tuleb seda nimekirja hakata siin pikendama... varsti saab ka mõnede teiste mänguga rohkem tuttavaks ning usun, et nii mõnigi neist võiks saada suureks lemmikuks... Rahvas, kes saalis seda kõige viimast "Uhkus ja eelarvet" vaatasid, olid igatahes sama vaimustuses kui minagi.... ja kõik see lugu, lavastus ja mäng oli neil oma jõududega tehtud, seega müts maha! Ja uusi nende tegemisi ootama jäädes...)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

UHKUS JA EELARVE
komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit koos vaheajaga
lavastaja Mehis Pihla
kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk
muusikaline kujundus Johan Randvere
valguskunstnik Margus Vaigur
liikumisjuht Rauno Zubko
laval EMTA Lavakunstikooli 27. lennu vilistlased: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle (Ugala), Ester Kuntu, Karl Laumets (Vanemuine), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Saara Nüganen (Endla), Lauli Otsar, Ott Raidmets (Endla), Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater), Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater) ja Risto Vaidla

"Uhkus ja eelarve" oli EMTA lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mis näitlejate ning publiku tungival soovil etendub 2017. aasta kevadel veel neljal korral.

Läbi pohmelli vasardava peavalu meenus Stjopale Maša. "Neetud virtsane tänavakõuts, kuidas võisid sa unustada Mašakese?" ütles ta endale, püüdes end käppadele ajada. Vurre pooltühja pudeli poole sirutades, nägi ta enese ees Mašakest – ta oli kaunim kui kunagi varem. "Anna andeks, anna mulle, roojasele andeks, Sina ilus, Sina puhas, Sina kõik, mis mul on!" nuuksus Stjopa Mašakese ees näoli. Maša ei osanud midagi öelda. Sest ta ei olnud inimene. Ta ei olnud isegi mitte kass. #absurd

„Uhkus ja eelarve“ on EMTA Lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus, mille tekst on valminud trupi ühistööna ning inspireeritud nii Eesti tänasest elust kui 1920. aastate vene absurdistidest. Tulemuseks on tempokas absurdidramöödia täis nooruslikku energiat, musta huumorit, kalambuure ning ootamatuid süžeepöörakuid.
Koos näitlejatega on laval Noor Muusik 2014 tiitliga pärjatud andekas pianist Johan Randvere. Lavastajaks on lavakunstikooli 27. lennu üliõpilane, Panso preemia laureaat Mehis Pihla.