Rahvusvahelise Filmi Oscari poolfinalistide ennustus

Homme teatatakse 15 edasipääsevat filmi 92st akadeemiale esitatud ja aktsepteeritud filmist.

Olen neist 43 siiani jõudnud ära näha ning tahaks üles täheldada oma enda 15 lemmikut ning ennustuse, mis ma arvan, et võiks olla akadeemialiikmete maitse.

Minu TOP15:

1. Estonia - Kalev

2. Thailand - One for the road

3. Finland - The girl picture

4. Germany - All quiet on the western front

5. Denmark - Holy spider

6. Ireland - The quiet girl

7. South Korea - Decision to leave

8. Taiwan - Goddamned Asura

9. Pakistan - Joyland

10. Argentina - Argentina 1985

11. Iran - World war III

12. Austria - Corsage

13. Bolivia - Utama

14. Poland - EO

15. Cambodia - Return to Seoul

Ennustus (paraku ei usu, et Kalev saab edasi, sest meie hindame oma ajalugu ning meile on see võibolla teisel tasemel hea ja põnev film kui võõramaalasele... Selles mõttes oleks Melchior oma keskaegse mõrvamüsteeriumi, suurepärase muusika ja kostüümidraamaga olnud ikka tunduvalt silmatorkavam... ka üldises plaanis nende teiste filmide vahel):

1. Argentina - Argentina 1985

2. Austria - Corsage

3. Belgium - Close

4. Bolivia - Utama

5. Denmark - Holy spider

6. Finland - Girl picture

7. France - Saint Omer

8. Germany - All quiet on the western front

9. Ireland - The quiet girl

10. Pakistan - Joyland

11. Poland - EO

12. South Korea - Decision to leave

13. Spain - Alcarras

14. Sweden - Cairo conspiracy/tuntud ka kui Boy from heaven

15. Ukraine - Klondike

Kuigi variante on veel hulgi, mis ka võiksid siia listile pääseda - Norra, Maroko, Kolumbia, Island, Uus-Meremaa, Kambodža, Tšehhi, Hong Kong, India ja vast mu suurim risk, ehk kõikide teiste raudkindel ennustus - Mehhiko...

ÕIGESTI ENNUSTASIN 11/14st ja kõik puuduvad 4 olid mul siiski mainitud lisas!!!

Lisaks teatakse ka mitmete teistes kategooriates poolfinalistid. Sh. ka lühimultikate oma, kus võistlustules ka Eesti "Sierra".

Minu maitse selles kategoorias akadeemia omaga ühtib vaid harva ja vähesel määral. 

Kui see siiski peaks võidutsema, siis saaksid edasi (olen küll vaid umbes kolmandiku jõudnud vaadata kvalifitseerunud lühimultikatest):

1. Save Ralph

2. The boy, the mole, the fox, and the horse

3. The clearing

4. Canary

5. 7lbs 8oz

6. Granny's sexual life

7. Crush

8. Love, dad

9. LaCalesita

10. Once there was a sea

11. Bird in peninsula

12. Sierra

13. Christopher at sea

14. Ice merchants

15. Black slide

Tegelikult uskumatu, et selles kategoorias 5/15st pihta läks!

Ega palju paremini pole ka dokkide ja lühidokkidega, ehkki selle žanriga olen rohkem sinapeal. Minu lemmikud kvalifitseerunud filmidest on:

Aasta 10 parimat lühidokki (minu arvates):

1. The elephant wisperers

2. Stranger at the gate

3. Heart valley

4. The Martha Mitchell effect

5. The best chef in the world

6. State of Alabama vs Brittany Smith

7. Angola do you hear us? Vooices from the plantation prison

8. Anastasia

9. Haulout

10. The flagmakers

Aga julgeks ehk ennustada, et Oscaritel edasi pääsevad järgnevad 15:

1. The elephant whisperers

2. Stranger at the gate

3. The best chef in the world

4. Angola do you hear us?

5. Anastasia

6. Haulout

7. The flagmakers

8. The Martha Mitchell effect

9. As far as they can run

10. My disability roadmap

11. 38 at the Park

12. Nuissance bear

13. Heart valley

14. State of Alabama vs Brittany Smith

15. In flow of words

10/15st!!! Tead Sa kedagi, kes rohkem pihta pani Eestis? :)

Aga pikkade dokfilmide 15 enda nähtud lemmikut nendest, mis on kvalifitseerunud (tähestikulises järjekorras (millele pöialt hoian):

1. All that breathes

2. All the beauty and the bloodshed

3. Bad Axe

4. Fire of love

5. Good night Oppy

6. Hallelujah: Leonard Cohen, a journey, a song

7. House made of splinters, A

8. Nothing compares

9. Princess, The

10. Retrograde

11. Return of Tanya Tucker featuring brandi Carlisle, The

12. 2nd chance

13. Territory, The

14. Turn every page - The adventures of...

15. Wildcat

Aasta 2 parimat dokki ei pääsenud edasi ja just selle listi koostamisel oli mul vaatet kõige rohkem kindlustunnet... Aga 8/15st iseenda maitse järgi neid siin nimekirja seades, mitte otseselt "ennustusena", mida akadeemia arvab... ehk tegelikult siin listil olid kõik mu pakutud ainult sellised, mida ise ka näinud...

Lühimängufilme on ka käputäis nähtud... aga neid on veel kõikse raskem ennustada... teen seda ikkagi :)

1. Moshari

2. Lakana/ The blanket

3. Le Pupille/ The pupils

4. Troy

5. An accounter

6. Look at me

7. Sandstorm

8. Mate

9. Too rough

10. Hallelujah

11. North star

12. Aysha

13. Triggered

14. Burros

15. Night ride

Ei imestaks kui listile jõuab ka mõni järgnevatest: The red suitcase, Some Still Search, Night Ride, My Eyes, Frank and Emmett või Shark.

Ehh 2/15st... No ausalt öelda, pole ju neist palju näinud, mis edasi said, kus oleks osanudki neid pakkuda, sest mul ei olnud eelvalikus olevate filmide nimesidki... Ses mõttes see 2 + 1 lisade seast... no ei ole rahul... :)

Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2021/2022 - KOKKUVÕTE

Novembri alguses saabus täitmiseks ajakirja "Teater. Muusika. Kino" 2021-2022 hooaja kriitikute teatriankeet, mis on juba aastakümnete pikkune traditsioon ajakirjal ning siinkirjutajal on olnud ka rõõm enda parimaid kogemusi-elamusi seekaudu jagada juba vähemalt viimased 5 aastat, ehk sedapuhku siis juba 6ndat korda. Arvan küll, et tänavu teen seda viimast korda, sest eks ole seal minutagi arvajaid küllalt ning järgmisel aastal hoopis katsun vähem aega teatris istuda, sest esiteks pileti- ja autokütuse hinnad on jõudnud välulävi piiri ületada, et niimoodi kogu Eesti teatripildi hõlmamist jätkata + doktorantuuris algab viimane aasta (kui huvitab, mis alal, siis kõige lühemalt võiks vist öelda "robootika") ning on plaanis see auga ilusti nominaalajaga finišisse viia. Rääkimata sellest, et tahaks tagasi sportlikku vormi, kuna lihtsalt ei jaksa enam selline pidev "istuja" olla, nagu praegu.

Ei, teater kindlasti ei kao elust, juba praegu on järgmiseks aastaks 6 erineva lavastuse etendustele piletid olemas. Korra kuu kohta vast ikka ise ka pileti ostan ning kui kutsutakse ja tundub väga huvitav ning pole aeg juba muu kultuuriga üle koormatud, siis ikka lähen (kirjutan välismaale filmide kohta ka...ja vast rohkemgi kui teatrist ning umbes 135-140 teatri kõrval tuleb tänavugi umbes 500 värske filmi vaatamisnumber vast ju veelgi uhkem number kui teatrilavastuste oma, aga aega on meil kõigil ju kõigest 24h ööpäevas). Tegin isegi nimekirja 50nest teatritegijast, kelle tegemistest loobuda ei raatsigi. Need nimed on kõik kas lavastajad või näitlejad, sest lisaks neile ja võibolla veel eelkõige autorite järgi liigubki isiklik teatrihuvi. Erandina vast suvel tahaks ju ikka vaadata nii palju kui vähegi jõuab. Teadlastel on tavalisest pikem puhkus ka :)

Seekordsele teatriankeedile on vastanud 28 teatrikriitikut ja -teadlast/-vaatlejat/-peegeldajat, ehk need, kes eeldatavasti tihedamalt "saalides istuvad". Ankeet ise sisaldab ikka ja alati umbes 6-7-8 küsimust ning osa nendest vahetub mõnevõrra igal aastal, ent 3 esimest on ikka samad - 1. Lavastatud dramaturgia säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused, 2. Olulisimad ja põnevaimad lavastused ja 3. Mõjuvaimad lavalised kohalolud. Kuigi viimasel ajal kuulen nii töökaaslastelt, kui muidu sõpradelt ja teatrihuvilistelt, et aastas 40-50...isegi 70 korda teatreid külastajaid on hämmastavalt palju, siis päris huvitav oleks teada, kes kui palju neist teatriankeetide täitjatest näiteks rohkem kui 50 erinevat lavastust hooajal nägid. Ajakiri saadab ankeediga kaasa alati nimekirja ka, natuke nagu spikriks või nii. Minul sellest 231 pealkirjaga nimistust olid nähtud vaid 119. Pille-Riin Purje on ainuke peale minu, kes toob oma numbri ka välja ja see on 124... (meil temaga selle numbriga ikka kord Vestmann all ja siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi... kuigi kumbki vaevalt, et sellele kunagi mõtleb :)) Kuna esialgu oli nimekirjast puudu "Ainult jõed voolavad vabalt", siis minu numbrist on see ja lisaks veel oma 5-6 lavastust puudu, mis samuti selles ajavahemikus esietenduse ja nähtud said, ent 231 seast puudusid... ma ei tea, kas Pille-Riin oli arvestanud need ka oma numbri sisse, ent no +/- 5... aga kas selline umbes pool nimekirjast annabki üldse meile mingi sõnaõiguse? No kui küsiti, siis vast mingigi...

Teisalt jällegi, kuna vastajaid on tervelt 28, siis selle numbri kõik kokku nähtud lavastused on ju vast ikkagi täiesti arvestatav. Hea on ka see, et omavahel ei arutata, mis-kellele meeldis ja seega on see ausalt isikukohane ja nõnda kui erinevad mainivad samasid nimesid, siis nende mainimiste arvu kokku lugedes saab siiski teha ju täiesti arvestatava kokkuvõtte. Jah, eks seal ankeetides on kohati vägagi isiklikke suhteid arvestavad eripärad ka selgelt sees, ent kui üks ütleb nii ja teine naa, siis ei teki kokkuvõttes ikkagi isegi isikulisi mõjutusi ning niiöelda puhas demokraatlik häälteenamus räägibki enda eest. (Ootan ikka veel, millal Teatriliit ka tekitab hääletajate grupi, mis oleks tunduvalt laiem ja sellisena ka tunduvalt ausam, a la Oscarite-hääletamine või näiteks Ameerika teatriauhindade - Tony hääletajate arv on 750... meil piisaks 30-50nestki ja juba olekski ausam, ma leian.)

Tuleb siiski öelda, et TMKs on vastajatest vaid osa kunagi ka praktikud olnud, suurem osa ikkagi vaid teoreetikud ning see maitse on seal üllatavalt ühte-kahte suunda (pean siin silmas Von Krahl/Ekspeditsioon/Vaba Lava/Kanuti Gildi Saal...mainitud teatrite lavastuste sisulist poolt arvestades seekord siia otsa ka Tartu Uus Teater ja peamiselt draamasuunaga väiketeatrid nagu Theatrum/Oliivipuu/Nuutrum/TEMUFI/Kuressaare/Karlova Teatri suveversioon-Emajõe Suveteater...), aga terve 3.suuna on võtnud Eesti Noorsooteater, kes teeb hetkel korralikku tähelendu (loodetavasti mitte vaid "lendu", vaid tegemist ongi püsiva särava tähega... ja eks teisedki riiklikud teatrid ole suurem osa vähemalt sõrmeotsaga esindatud - Ugala, Vanemuine, Tallinna Linnateater, Rakvere Teater, Endla). 

Osad vastajatest pole ka otseselt vastanud ankeedile, vaid kirjutanud vabas vormis. Kirjutasin excelisse sisse ainult siis kui mainiti ikkagi selgelt, et näiteks lavastus oli arvaja arvates oluline/hea või kui toodi terve trupp välja, siis ei hakanud eristama sealt mõne teise eraldi välja toodud näitlejatöid ja neid kokku liitma, vaid saab välja tuua ka mõned terve trupi-ansambli korduvad äramärkimised.

Peale neid kokku liidetud hääli (ehk siis need tabelid ei ole seotud minu isiklike arvamustega, vaid just 28 teatrivaatleja konsensusega... näiteks "Melanhoolia" jäi minul nägemata, kuna see jäi näitleja haigestumise tõttu ära, kui mul pilet oli ning hiljem ei leidnudki enam sobivat aega ja väga kahju, et Pure Pink Poxi ei jõudnud vaatama), toon ära ka tervikuna (näidisena) enda täidetud ankeedi vastused. Teiste (sh. Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Valle-Sten Maiste, Inna Grünfeldt, Urmas Lüüs, Margus Mikomägi, Karin Allik, Kaja Kann, Madli Pesti, Enn Siimer, Keiu Virro ja paljude teiste arvamused leiad juba täpsemalt "Teater. Muusika. Kino" Detsember 2022 numbrist, mille saab paari euroga muide üsna kiirest kätte pdf-ina siit: https://www.digiraamat.ee/product/TeaterMuusikaKino-2022-12-3156

Kuna ankeedi esimese küsimuse sees on ilmselt kombinatsioon autorist-dramaturgist-lavastajast, siis ei hakka nimesid eraldi välja tooma, vaid ainult pealkirja ja sulgudes teatri/rühmituse, kes selle välja tõi (lisaks siin ja teisteski tabelites lisasin esietenduse aasta, et eristada neid, mis ka näiteks järgmisel kevadel Teatriliidu auhindade jagamisel arvesse lähevad):

LAVASTATUD DRAMATURGIA SÄRAVAIMAD HETKED JA PÕNEVAIMAD SUUNDUMUSED

1. Iraani konverents (Theatrum) - 2022

2.-3. Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)

2.-3. Ema kas meie kass on ka juut? (Vaba Lava)

4. Pure Pink Pox (The Biofilm Sisters/Kanuti Gildi SAAL) - 2022

5. Sihtisid pole sel sillal (Eesti Noorsooteater) - 2022

6.-11. Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt. (Vaba Lava) - 2022

6.-11. Issanda loomaed (Endla) - 2022

6.-11. Lea (Kuressaare Teater) - 2022

6.-11. Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

6.-11. Samad sõnad, teine viis (Eesti Draamateater)

6.-11. 72 päeva (Tallinna Lavakool) - 2022

OLULISIMAD VÕI PÕNEVAIMAD LAVASTUSED

1. Fundamentalist (lav. Marta Aliide Jakovski, Tallinna Lavakool/Von Kahli Teater)

2. Melanhoolia (lav. Juhan Ulfsak, Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

3.-4. 72 päeva (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper, Tallinna Lavakool) - 2022

3.-4. Sinel (lav. Daniil Zandberg, Eesti Noorsooteater) - 2022

5.-8. Ainult jõed voolavad vabalt (lav. Lauri Lagle, Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

5.-8. Divide et Impera. Jaga ja valitse (lav. Jarmo Reha, Ekspeditsioon/Kanuti Gildi SAAL) - 2022

5.-8. Iraani konverents (lav. Lembit Peterson, Theatrum) - 2022

5.-8. LOOD (lav. Renate Keerd, Tartu Uus Teater)

9. Kolm õde (lav. Ingomar Vihmar, Endla)

10.-14. Ninasarvik (lav. Sander Pukk, Eesti Noorsooteater)

10.-14. Robin Hood (lav. Taavi Tõnisson, Rakvere Teater) - 2022

10.-14. Röövlitütar Ronja (lav. Taavi Tõnisson, Eesti Noorsooteater) - 2022

10.-14. Tõrksa taltsutus (lav. Priit Strandberg, Vanemuine) - 2022

10.-14. Ukuaru (lav. Peep Maasik, Karlova Teater/Emajõe Suveteater) - 2022

MÕJUVAIMAD LAVALISED KOHALOLUD

1. Liisa Saaremäel - Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)

2. Erki Laur - Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)

3.-4. Ester Kuntu - Musträstas (Oliivipuu/Teater Nuutrum) - 2022

3.-4. Hendrik Toompere - Musträstas (Oliivipuu/Teater Nuutrum) - 2022

5.-6. Garmen Tabor - Arst (Ugala) - 2022

5.-6. Jarmo Reha - Divide et Impera. Jaga ja valitse (Ekspeditsioon/Kanuti Gildi SAAL) - 2022

7. Marika Vaarik - Ainult jõed voolavad vabalt (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

8.-10. Ago Anderson - Issanda loomaaed (Endla) - 2022

8.-10. Jaune Kimmel - Robin Hood (Rakvere Teater) - 2022

8.-10. Terje Pennie - Ema (Ugala) 

11.-15. Katariina Tamm - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

11.-15. Laura Peterson - Iraani konverents (Theatrum) - 2022

11.-15. Mait Malmsten - Amadeus (Eesti Draamateater) - 2022

11.-15. Peeter Tammearu - Einstein ja Margarita (TEMUFI) - 2022

11.-15. Sander Roosimägi - Muusikale (Tallinna Linnateater)

Eraldi tuleb mainida, et ainsa näitlejana 3 erineva rolliga mainiti ära Ken Rüütel - Kolm musketäri (Ugala), Tõrksa taltsutus (Vanemuine) ja Viikingite veri (Kuressaare Teater) - kõik 2022.

Ning 4 trupitööd/ansamblimängu mainiti 3 või enama erineva ankeeditäitja poolt:

Ainult jõed voolavad vabalt (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

Pure Pink Pox (The Biofilm Sisters/Kanuti Gildi SAAL) - 2022

72 päeva (Tallinna Lavakool) - 2022

Tõrksa taltsutus (Vanemuine) - 2022

Kunstnikutöödest mainiti ära 3 või enam korda:

Rosita Raud - Sinel (Eesti Noorsooteater) - 2022

Edith Karlson - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

Muusikalise heliloomingu pärast tõsteti korduvalt esile 3 heliloojat:

Ardo Ran Varres - Ukuaru (Karlova Teater/Emajõe Suveteater) - 2022

Jakob Juhkam - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022

Markus Robam - Sinel (Eesti Noorsooteater) - 2022

Ankeedi neljas küsimus oli "eredaima teatriteo kohta" ning kuigi see polegi vast eelkõige "eredaim", pigem "suurimat kahjutunnet tekitanud" ent vast siis ka kõige "olulisem", ja kuigi selle mainimise kordade arvu kokku ei lugenud, siis kõlama kõige tugevamalt jäi suve alguses teatatud Paide Teatri lõpetamine.

Ise kõigile ankeedi küsimustele ei vastanud, aga mis vastasin, see on siin:

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2021/22 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii kodu- kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Üldiselt kõnetas sellel hooajal rohkem klassika (ka klassikatöötlused) kui päris uued tekstid. Paneb imestama, miks meil Põhjamaade tekste nii vähe lavastatakse. Fundamentalist oli ja see kõnetas ning vast dramaturgia mõttes tõstakski esile. Nautisin väga Estonia Õhtused majad lavastuse dramaturgilist poolt, mis oli kõnekama teksti ja selgelt minu kui vaatajaga dialoogis kui suurem osa sõnateatrist. Kodumaisest originaaldramaturgiast oli minu jaoks kõige nauditavamalt mängulisem ja kuigi väga mitmete karakteritega, siis ikkagi mitte laialivalguv - Uusbergi Kalaranna 28. Andra Teede sidus ühe paikkonna inimeste lood ja kogemused meisterlikult hoomamatult oma Kiri kodukandist näidendi sisse. Vadi Tund enne päikesetõusu oli lahedalt absurdselt sürr, aga seda ju natuke temalt ka ootab. Dramatiseeringute ja adaptsioonide tegijatest eristuvad möödunud hooajal parimate tekstidega selgelt 3 nime – Lennuk, Kilusk ja Campbell – kõikidelt paar või rohkemgi head teksti/töötlust (iseäranis ADA, Röövlitütar Ronja, Robin Hood ja Ukuaru). Ent mainiks ka Rajas/Koff (Sihtisid pole sel sillal), Jonas/Aedmaa/Kalle (Kolm musketäri), Vihmari (Suvitajad) ja Kelleri (Naksitrallid) ära.

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2021/22.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente – stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne –, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Pean siinkohal mainima, et olen näinud ainult 119, nimekirjas välja toodud 231st lavastusest (lisaks küll veel mõnda, mis nimistus üldse puudu), ehk mu valik on sellest ligikaudu „pooltest“ esietendunud lavastuse seast ja sedagi tugevalt sõnateatrile kalduolevast „poolest“.

Vanemuises Tõrksa taltsutus – värvikate karakterite, noorte kaasamisega, mis andis vajaliku massi ja suurlavastuse jõulisust ning kogu 3nda vaatuse pärast. Muusikalise kujunduse ning tõestuse, et Shakespeare’i tervikteksti õiges ajastus lavastada pole vaja karta. Ja Gerly Tinn’i kostüümid on tippklass!

„Ninasarvik“, „Sihtisid pole sel sillal“, „Röövlitütar Ronja“, „Sinel“, „…lisaks ka mitmed väiksematele mõeldud lavastused (Repan, säh, põll; Eveline ja mina; Poiss ja liblik jne) – Eesti Draamateater on meie teatrimerel lipulaeva teatepulga üle andnud Eesti Noorsooteatrile. Suurem osa selles majas välja tulevast on niivõrd õiges ajas ja õiges kohas. Raske on isegi nendest lavastuskomponente välja tuua, sest kõikide mainitud tükkide iga trupiliige ja kunstiline osis oleks seda väärt.

„ADA. Rääkimata lugu“ – ka meelelahutus võib olla sügav, tasemel ja tõsise kultuuriväärtusega. Hämmastav, et vaadates naudid ja kandma jääb lõbusus, aga peale etendust elamusele tagasi mõeldes poeb ennekõike kurbus hinge. Liikumine, showlik valgus, muusika ning ajastute ja originaalide tabamine. Video osav kasutus.

„Kolm musketäri“ Ugalas – ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see poleks meeldinud. Ja eriti just lavastajatööna puhas kuld! Õiged ja osavad liikumisseadjad kutsutud, sest oli nii ratsutamist kui ka võitluseid, kuigi laval polnud ei hobuseid, ega kellegi vigastusi.

„Fundamentalist“ – rohkem võibolla kui lavastuslik külg selles tibatillukeses kammerlikus, kokkusurutud Von Krahli Saali 10 korda suuremaks muutmisel, kuivõrd tekst ise ja need 2 tipptasemel näitlejatööd (ning neist veel iseäranis Liisa Saaremäel).

3. Mõned näited mõjusaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2021/22.

(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

Polnud ilmselt mõjusamat lavalist kohalolu kui (arvatavasti Shakespeare’i nõidadest inspireeritud) Jaune Kimmeli nõid „Robin Hood“is.

Psühholoogiliselt sügavamat (ning selle niiii vajaliku suure küsimärgiga) kui Liisa Saaremäel noore „Fundamentalist“ina.

Võimsamad ja auhindu väärivaid rolle väga mitmeid - Garmen Tabor „Arst“ (aga ka „Ukuaru“), Triinu Meriste ja Peeter Tammearu „Einstein ja Margarita“, Ester Kuntu ja Hendrik Toompere „Musträstas“, Laura Niils „Kolm õde“, Viire Valdma „Kiri kodukandist“, Leonid Ševtsov „Armuleivasööja“s lõi täiesti pahviks! Laura Peterson „Iraani konverents“is, kuigi seal on kõigilt vägagi tugevad rollid ning õde Maria ehk saab viimasena rohkemgi tähelepanu, ent just see milline sisemine põlemine on Lauras selles rollis on midagi erilist. Ragne Pekarev (ei tundu enam minevat ühtki hooaega, kui saaks jätta teda mainimata) transvestiidina „Kõik minu emast“ – oh la la just selles osas KUIVÕRD mõjuv see lavaline kohalolu tal seal on. Maria Annus „Tõrksa taltsutus“e finaalis!!! Ja Marika Barabanštšikova „Ukuaru“ koomilistragöödilise ning vaimustava energilise laengu ning kehastumisega roll. Ja kõik need ägedad ja koomilised mehed „Tõrksa taltsutus“e kõrvalosades-Andres Mähar, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Oskar Seeman ja Ken Rüütel. Viimane ka „Kolmes musketäris“. Neile lisaks hooaja tugevamad meeskõrvalosad tulevad kõik sellest kevadest ja suvest – Peeter Rästas „Rosmersholm“, Gert Raudsepp „Tund enne päikesetõusu“, Tõnis Niinemets „Amadeus“, Markus Habakukk „Lea“ ja Margus Prangel „Ukuaru“. 

6. Millist lavastust kaugemast või lähemast minevikust tahaksite praegusel hooajal uuesti laval näha (olgu põhjuseks teema kõnekus või mõni muu kriteerium, miks võiks see just praegu taas puudutada)? Kas sooviksite mõne lavastuse praegusest mängukavast kohe ja igaveseks ajalooprügikasti saata (põhjus ei pea olema lavastuse tehniline kvaliteet)?

Tahaks, et tehtaks vähem lavastusi materjalide põhjal, mida on viimase 10 aasta jooksul lavastatud (isegi korduvalt), aga no ega mina ei pea neid ju siis vaatama, seega lasku aga käia. Nii palju dramaturgiat on veel lavastamata, isegi klassikat, et võiks pigem sellele rõhku panna. On palju selliseid lavastusi, mis ühel või teisel põhjusel iseenda jaoks tunnen aja raiskamisena (näiteks Eesti Draamateater „Samad sõnad, teine viis“, „Igatsuse rapsoodia“, Endla „Noor jää“), ent minu poolest mängigu, sest kindlasti ka nendel on oma tänuväärne publik olemas. Aga kaugemast minevikust, mis on jäänud hingele, siis „Vennad Lautensackid“ tuli kusagil 80ndate keskel Ugalas välja, mil ise olin umbes 10-aastane ja keegi mind Viljandisse seda vaatama ei viinud, kuigi suur lemmik - Rein Malmsten - mängis… seda vaataks küll oma silmaga ka. Peaks meie parempoolsete natsismiga flirtivate poliitikute ajastul olema kõnekas küll.

November 2022 - Parimad teatris ja kinos

9 erineva lavastuse etendust + 132 filmi, millest 90 pikka (neist omakorda 50 PÖFFil) ja 42 lühifilmi (neist 36 PÖFF Shortsil). November oli karm istumismaraton, mis poleks olnud võimalik ilma 1 nädala pikkuse puhkuseta igapäevatööst.

Väga tugev filmikuu, keskpärane teatrikuu. Filme sai ammutatud 3lt erinevalt festivalilt, lisaks jätkus ja lõppes novembris Rahvusvahelise Dokumentalistide Liidu kureeritud aasta parimate dokfilmide programm (loodan sellest veel kunagi ülevaate siin blogis teha, kui vähegi aega leian, sest väärt vaatamist-soovitamist oli kuhjaga). Täna oli ka selle liidu aastaauhindade hääletamise tähtaeg ja rõõm on olnud kuuluda sinna žüriisse juba teist aastat järjest. Seal tuleb valida 10st nii pikast kui ka lühikesest dokfilmi nominendist 3 parimat ja panna need paremusjärjekorda. Minu hääled said alatest parimast: 1."Fire of love"; 2."All the beauty and the bloodshed" ning 3."All that breathes"... paraku 2 minu arvates käesoleva aasta parimat dokfilmi ei olnudki üldse nomineeritud... Lühidokkidest 3 parimat, ehk minu punktid said: 1. In flow of words (pole kunagi mõelnud, et Bosnias, ehk alles 1990ndate alguses oli sealse sõja ajal 1500 koonduslaagrit ja teist sellist kinnipidamisasutust!) 2. Haulout (kui keegi kahtleb veel kliimasoojenemises, siis peaks seda filmi vaatama... vaesed külmade asupaikade loomad) 3. The dreamlife of Georgie Stone (transnaisest, kes juba väiksena tundis, et sündis vales kehas...film on tema teekond kirurginoani väga kontsentreeritult).

Ent minu aasta siiani 2 lemmikut lühidokki, millest 1 oli muide ka eelvalikus 20 seas (on ka Oscarite eelvaliku nimekirjas) ning näidati ka PÖFFil ja teine, mis on samuti Oscarite eelvalikus, ehk vastavalt "Heart valley" ja "The Martha Mitchell effect" - need kumbki seekord nominentide seas ei olnudki (loodetavasti Oscaritel siis saab neilegi pöidlaid hoida).

Kuid novembri parimatest filmidest allpool. 

Kõigepealt möödunud kuu parimad teatris:

SUURIM TEATRIELAMUS NOVEMBRIS

Suure elamuse andsid 3. Kõik isemoodi ja kuigi kõik 3 jäid napilt aasta TOP10 ukse taha, siis TOP20sse sisse nad end murdsid:

KAUBOID JA VAMPIIRID - Tartu Uus Teater

TULE ÕIGE KOJU - Ugala

451° FAHRENHEITI - Tallinna Linnateater

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Kui hinnata lavastajaideede tulevärki, detailiderohkust ning tõelist teatriimede paugutamist, siis oli kuu vingeim:

MARTIN KORK - Kauboid ja vampiirid (Tartu Uus Teater)

Kui hinnata psühholoogilist, ühe suure teatriime, ehk mõjuva loo sündimist vaatajate silmade all, siis hindaks enim:

JOHAN ELM - Tule õige koju (Ugala)

Aga kui nende kriteeriumite sümbioosi, siis:

DIANA LEESALU - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

 

Kõigis kolmes olid omad head ja vead, aga hea jäi kõvasti rohkem kandvamaks. Jäi tunne, et kõik 3 olid ka sellised, mis oma olemuselt vajavad näitlejatel sissemängu, et jõuda lõpliku meistriteoseni.

PARIM NAISPEAOSA ROLL

5 rolli sisenesid aasta TOP20sse, aga tooksin välja vaid kuldse-

NATALJA DÕMTŠENKO - August: Osage'i maakond (Vene Teater)

Tõeline orgaanika kuninganna! Ent see orgaanika ei kao ka mängulisi vahendeid emotsioonide edastamiseks või tekitamiseks kasutades. Natalja on üks Vene Teatri aardeid ja see roll tõestab seda taaskord.

PARIM MEESPEAOSA ROLL

MARTIN KORK - Kauboid ja vampiirid (Tartu Uus Teater)

Martin ise kirjutas ja ise lavastas endale sellise tulevärk-rolli, mis võibolla pole nii psühholoogline kuivõrd erinevaid näitlejaarsenali paukpadruneid kasutav - plastilisus, füüsilisus, partnerimäng, end laval huvitavaks (mitte tegev, vaid) mängiv, aga ka seejuures karakteriloomet unustamata.

PARIM MEESKÕRVALOSA ROLL

INDREK SAMMUL - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Üks väheseid põhjuseid, miks novembrikuus sai teatris ka sõna otseses mõttes päriselt vaimustust tunda. See on 1 neid aastaauhinna või vähemalt nominendi väärilisi rolle. Selles rollis on lausa kohti, mis vääriksid veel eraldi esiletõstmist... kuidas Indrek nagu jalutaks ameerika mägedel... kord plahvatades, siis jälle isalikult, rahulikult, mõõdukalt reageerides, aga osalt nendeski oli näha tegelase allasurutust, nagu me kõik oma elus mõnikord oleme sunnitud. Ja seda veel sellisel "ülitugevate meeskõrvaosade aastal".

PARIM NAISKÕRVALOSA ROLL

ELINA REINOLD - Skiso (Kellerteater)

Kaugele ei jäänud ka Lauli, Jaana ja Ursula, kuid Elina "skisofreeniku ema", kes mingitel hetkedel oleks nagu ise skiso või ongi? Tema rollipöörded, mille näitleja kannab siiski ideaalselt usutavalt välja, teevad Elinale (taaskord) au. Mänguline, aga ka psühholoogiline ning mis peamine - huvitav karakter.

PARIM NOORE (ROLLI NÄGEMISE HETKEL ALLA 30.AASTASE) NÄITLEJA TEHTUD ROLL

Parim noore meesnäitleja roll - OSKAR PUNGA - Tule õige koju (Ugala)

Parim noore naisnäitleja roll - MARIS NÕLVAK - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Mõlema puhul imestan, et kuidas nad ikka iga rolliga üha paremaks ja paremaks saavad. Põnev on jälgida kuhu niimoodi välja jõutakse.

Seal vahel on tegelikult ka Martin Kork, keda sai juba kuu parima meespeaosaga ühenduses mainutud. Ent tegelikult väga rikkalik see noorte näitlejate VÄGA heade tööde nimikiri see kuu ei olnudki, ehkki ju rolle oli veel ja palju, siis võiks vaid 3-4 siia lisada.

PARIM 60+ EHK TEATRIKORÜFEE TEHTUD ROLL

LJUBOV AGAPOVA - August: Osage'i maakond (Vene Teater)

See on üks imelik roll, sest tegelikult on Ljubovil misanstseene, kus ta on üldse kogu teatriaasta parim naisnäitleja, siis seal vahel jällegi paistavad kusagilt "mängimise kõrvad", mis natuke muutis veel kogu joonise esietendusel pisut ebaühtlaseks, aga arvata võib, et kui tal see tuleb pärast mõningaid mängukordi ka une pealt, siis saab sellest üks tõeline tipproll. Juba praegu oli väikestest konarushetkedes kohati täiesti ahhetamapanev!

Muide sama lugu talle novembris kuklasse hingava Lii Tedrega.

PARIM UUE NÄITLEJA ROLL (keda varasematel aastatel pole õnnestunud teatrilaval mängimas näha)

STELLA FRISHMAN - August: Osage'i maakond (Vene Teater)

Kuu oli uute näitlejate suhtes kitsi, aga 1 väärib siiski esiletoomist. Arvan, et tegemist on Vene Teatri noortestuudio kasvandikuga, aga roll ise oli täiesti arvestatav, usutav ning karaktergi sai loodud.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

UGALA - Tule õige koju

TARTU UUS TEATER - Kauboid ja vampiirid

Kauboides ja vampiirides oli ansamblimäng juba lavastuse koodi sisse kirjutatud ja 4 meest on nagu 4 eri vanematest venda laval. Vahetavad ju ka vampiirikeha omavahel ning kuigi oli hetki, kus 1 jäi kuidagi kõrvale või 1 tõusis esile, siis korrigeeriti koheselt ning hoiti väga head ansamblitunnetust üleval. Seevastu kojutulemise loos tekib see ansamblitunnetus puhtalt tühja koha peale, sest ehkki on tegemist perega, on nad seal omavahel üsna raksus omadega ja teineteisega, ent ometi ühtne ansamblitunnetus tekib ning 1 aitab teist, 2. kolmandat... ka sõna otseses mõttes esietenduse mängu arvestades.

PARIM PISIROLL v. VÄHESTE SÕNADEGA ROLL

Tahaks tuua välja lausa 3 sellist, kuigi esimesel ja kolmandal oli ka 1 pikem monoloog isegi rollis sees olemas. Ent siiski võib neid kolme, kuigi mingis mõttes väga tugevate kohaloludega lavastuse tervikut arvestades, siis ikkagi nö. "väikerolliks" pidada:

1. MARGUS TABOR - Tule õige koju (Ugala)

2. ARGO AADLI - Polkovniku lesk (Tallinna Linnateater)

3. HARDO ADAMSON - Armastuse orjad (Theatrum)

PARIM AUTORITEATER

MARTIN KORK - KAUBOID JA VAMPIIRID (Tartu Uus Teater)

Uus lavastaja, uus dramaturg on sündinud ja selles debüüdis on mõlemad nad ühtviisi tugevad ning tekitavad isu järgmiste loomingute vastu!

PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUS

KAUBOID JA VAMPIIRID - TARTU UUS TEATER

Väga mõnus indie-vaib on täiesti selle võlu osa.

PARIM KOMÖÖDIA

KAUBOID JA VAMPIIRID - Tartu Uus Teater

Esimesest stseenist peale tuli vähemalt minul see teatud sorti loll irve näole ning püsis seal kuni lõpuni välja. Vahepeal kasvas korralikuks irvitamiseks ka :)

PARIM PÕNEVIK/SCIFI/ACTION TEATRIS

Tuleks esile tuua 3 lavastust, millest 2 esimest vast stiilipuhtamad ja tugavamate emotsioonidega, selle eest kolmandas ka teistest žanritest rohkemgi elemente:

Sci-fi: 451° FAHRENHEITI - Tallinna Linnateater

Action: KAUBOID JA VAMPIIRID - Tartu Uus Teater

Põnevik: SKISO - Kellerteater

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

2 järjestikku, mis omakorda tähendab, et üsna võrdsed. 1. neist suurem-võimsam, lopsakam-rikkalikum vaadata-mõtestada. 2. väiksema skaalaga, aga mitmeid huvitavaid tabamisi ja ilusalt väiksele lavale terviklik.

ROSITA RAUD - August: Osage'i maakond (Vene Teater)

EUGEN TAMBERG - Tule õige koju (Ugala)

Tegelikult ei jäänud ka Illimar kaugele.

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

TRIINU PUNGITS - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Triinu puhul võib olla kindel, et selles leidub alati ilu ja huvitavust. Seekord veel ka osati futurismi.

PARIM GRIMM/JUUKSED

UGALA GRIMMITUBA - Tule õige koju

Appi, see ehe laip!!! Üks aasta tipptöid!

Tallinna Linnateatri Polkovniku leses, eriti Argo Aadli hallid karvaudemed, mis kammerlikus saalis ju täpselt lähedalt paista, on ka mainimist väärt!

PARIM VALGUSKUNSTNIK

RENE TOPOLEV - Skiso (Kellerteater)

Värvide, aga ka tonaalsuste soe-külm ning veel eriti-eriti valgussuundadega (kõhedust ju lisab altpoolttulev valgus ja seda on Rene hästi lavastuse olemusele lisanud) läbimõeldud valgusrežii, jättis seljataha 6 veel tugevat tööd - Emil, Ivar, Fredi, Margus. Kärt, Anton... kõik kummaliselt reas just novembrikuust hetkel aasta parimate 20.-25.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

Maskikunstnik/butafoor: SANDRA LANGE - Skiso (Kellerteater)

Video: ALYONA MOVKO-MÄGI/LAURI URB - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Ausalt öelda, minu jaoks Sandra maskid ja kiiktoolil butafooria andsidki Skiso'e selle nõksu õuduse poole üleminekut lihtsalt põnevikust.

Alyona ja Lauri video on nii oluline osa tervikust ja seal käib täitsa iseette lavastus.

PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)

JAKOB JUHKAM - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Jakob toob jälle kastanid tulest! :) Igati sobiv ja tegelikult oluline ka helikujunduse poolelt.

PARIM MUUSIKALINE-/HELIKUJUNDUS

PEETER KONOVALOV - Tule õige koju (Ugala)

Peeter oskab... siin ju veel sisust lähtuv joonis ka, aga kogu muusikaline kujundus on siin kuni laval lauldava lauluni väga paigas ja hea.

Peetrile ja Jakobile tahaks veel välja tuua ka Mihkel Kuusk, kes tegi helikujunduse Polkovniku lesele.

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISSEADE/LAVAVÕITLUS

INDREK SAMMUL - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Action sci-fi võitlustega.

PARIM LAULEV NÄITLEJA DRAAMALAVAL

LAULI KOPPELMAA - Tule õige koju (Ugala)

Sina teadsid, et Lauli on laulja kah veel või?!!! Vau

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

MARTIN KORK - Kauboid ja vampiirid (Tartu uus Teater)

Lisaks kogu tegevustiku mängulisusele on siin tekstis ja dialoogides huvitavaid mõtteid, infot ja isegi keelelisi mänge. Ning suur annus mu lemmikut - üllatusi!

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMASKORDSELT EESTI LAVAL

PHILLIP MCMAHON - Tule õige koju

Iseenesest esmapilgul võibolla isegi mitte nii kõnekas, sest meil nende usuteemade ja lapsi ärakasutavate preestritega väga palju muret pole kuulda... aga kui hakkad mõtlema pisut sügavamatele kihtidele, siis igati oluline näidend ka just praegusesse aega. Hästi kirjutatud ka selles mõttes, et tekst on hea ja päris teravate võitluslike pildumistega nende tegelaste vahel. Palju nagu ei juhtukski, aga nii palju on juhtunud. Ja eriti hea, kui kõike ei öeldagi, vaid saad sõnade tagant vaadates aru.

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

DIANA LEESALU - 451° Fahrenheiti (Tallinna Linnateater)

Kuna ma polegi seda raamatuna lugenud, aga näinud teiste, teatri- ja filmiversioonidena, siis tuleb tunnustada, et Diana on nii keerulise ja mitmekihilise teksti lavale toonud ka keerulise ja mitmekihilisena. Ilmselt siin tuleb ka mängu see, et ta ise lavastajana nägi teatud kohti, kuidas ta tahab need lavale panna ja see sümbioos mängis kaasa lõpptulemusele ka dramatiseerimisel.

PARIM DRAMATURGIA, MIS ON KA VAREM EESTI LAVAL OLNUD

TRACY LETTS - August: Osage'i maakond (Vene Teater)

See on suuri auhindu maailmas võitnud ja tugev draamatekst. Kunagi Eesti Draamateatris Pedajase lavastatuna nähtud suurepärase Ita Everiga perekonna matriarhina... Kartsin, et see hakkab vaadates häirima, aga ei hakanud. Garejev säilitab selle, et näitleja on kirjutanud näitlejatele mängimiseks materjali ning laseb ka oma näitlejatel seda teksti kanda. Ja see 12 aastat pausi eesti lavadel tõestab kuivõrd tugeva tekstiga on tegemist... nimelt eriti midagi polnud vahepeal (toonagi vaid ühekordse vaatamisega) selle ajaga meelest läinud.

TOSIN MEELDEJÄÄVAIMAT STSEENI/JUHTUMIT/ÜTLUST/TRIKKI TEATRIS

KAUBOID JA VAMPIIRID - "Ühe lasu Jack"

451° FAHRENHEITI - "Leegid"

TULE ÕIGE KOJU - "Laip"

TULE ÕIGE KOJU - "Suudlus"

SKISO - "Kiiktool"

KAUBOID JA VAMPIIRID - "kuuvalguse teooria"

MOOD - "Pole vaja unistada soojale maale minekust, kohe tuleb soe maa ise sinu juurde"

TULE ÕIGE KOJU - "inimesed ei muutu - enam ei joo"

451° FAHRENHEITI - "finaal"

POLKVONIKU LESK - "saapad jalast"

SKISO - "iseenda vägistamine"

TULE ÕIGE KOJU - "poeet ta just polnud, aga kõiki sõnu teadis"

-----------

NOVEMBRIS NÄHTUD FILMIDEST PARIMAD

1. The Fabelmans (Steven Spielbergi enda kirjutatud/tehtud film oma lapsepõlevest. Noore filmimehe kujunemisest, tema esimesed armumised, peresuhted, rõõmud ja raskused. Lisaks vanemate lahutuse lugu, seejuures tema enda suhted isa ja emaga. Vanakooli Hollywoodi tunne. Nii huumori kui kurbuse emotsioonidega pidevalt mängiv. Väikefilm, mis on suur. Nähtud PÖFFil. 9,5/10)

2. Banshees of Inisherin (1923, Iirimaa lääneranniku väike küla ja seal elavad inimesed, kelle seas 2 sõpra, kellest 1 otsustab, et ei taha enam sõber olla ja teine ei mõista ja mis sellest siis saab kui vihavaen võtab üha suuremaid tuure. Nähtud PÖFFil. 9/10)

3. She said (#MeToo käivitumisest. Nähtud PÖFFil. 8,5/10)

4. The poet/Poeet (Leedu metsavendade lugu viib aastasse 1949, mil 1 poeet ja õpetaja ei tea kumba poolt valida. Väga mõjuv ja ega see niiväga erinev meie enda ajaloost ole. Nähtud PÖFFil. 8,5/10)

5. Luxembourg, Luxembourg (Komöödia kahest ukrainlastest väga erinevast kaksikvennast, kelle endine mafioosnikust isa on Luksemburgis suremas - teekond tema vaatamaminemiseks on täis ägedalt koomilisi sekeldusi. Nähtud PÖFFil. 8,5/10)

6. Holy spider/Püha ämblik (Tõestisündinud lugu usuhullust, kes hakkab oma kodulinna tänavaid prostituutidest puhastama, neid koju viies ja seal maha lüües. Nähtud PÖFFil. 8,25/10)

7. Empire of light/Valguse impeerium (Sam Mendese armastusfilm, mis on ühtlasi monument 1-2 saaliga, oma majaga erakinodele. Ajastufilm 1990ndate algusest ja toona eriti tugevast rassivaenust, mida suurendas omakorda Thatcheri ajastu lõppedes valitsenud tööpuudusest tingitud vaen. Kuhugile kuulumise olulisusest. Vaimsest tervisest ja kui oluline on selle hoidmiseks teised inimesed, aga ka kultuur, sh. filmid. Taaskord suurepärane roll Olivia Colmanilt. Nähtud PÖFFil. 8/10)

8. Le otto montagne/Eight mountains (Paulo Cognetti raamat, millel film baseerub on mu 2022.a lemmik ja kuigi film ei ole nii intensiivne, siis visuaaliga, ehk kaadritega mägedest tehakse kõik tasa. Lugu kahest sõbrast, kes vahelduseks pole kumbki gay ja kes armastavad mägesid, aga eri tasandil... elavad mõlemad tõesti omaenda elusid, kuid hoolivad ka teineteisest. Päris elusid, mitte mingit kontorirottide elulaadset toodet. Sügavam film kui mis pinnale paista. Nähtud PÖFFil. 8/10)

9. June Zero (Huvitavate ja erinevate vaatenurkade kaudu jutustatud filmilugu 1960ndatel Adolf Echmanni surmamõistmisest ja hukkamise toimepanekust. Linastub ka PÖFFil. 8/10)

10. Quiet girl (Iiri lugu, ühest vaesest perest tüdrukust, kes läheb suveks sugulaste juurde. Imearmas ja südamlik, lihtsuses peitub geniaalsus. Linastub ka PÖFFil. 8/10)

11. The son (Valus lugu ühest perekonnast, kus isa ja ema on lahutatud ja teismeline poeg ei leia enam oma kohta maailmamunal üles. Nähtud PÖFFil. 8/10)

12. As Bestas/Beasts (Prantsuse paar, kes elab Hispaanias ärritab kohalikud üles ja hakkab vihavaenu ning kättemaksusaaga, mis võtab üha vägivaldsemad pöörded. Tõsine psühholoogiline pinevik. 8/10)

13. Karaokeparatiisi/Karaoke paradiis (Midagi väga soomlaslikku ja ometi selline julgustükk, nagu teiste ees laulmine, kui Sul vinget häält ei ole, pole ju seda. Mõnusat huumorit, aga ka väga kurbasid elulugusid. Üksindust, millest karaoke annab suurepärase väljatulekuvõimaluse. Kuhugile kuulumise olulisusest. Tõeline üllatus filmina,  justkui leitud pärl. Nähtud PÖFFil. 8/10)

14. World war III (Iraanis töötu mees läheb juhuotsale, aga satub filmicateringi. Ühel hetkel, kuna Hitlerit mängiv mees haigestub, võetakse tema sellesse ossa. Samas kui tal endal tuleb oma armastatud naist hakata varjama kaabakate eest. Nähtud PÖFFil. 7,75/10)

15. Pearl (Autorikinole omaselt rikkalike ja sügavate värvidega ilusa ja hirmsa segu. Noorest naisest, kellel katus sõitma hakkab ning laibad on taga - oma vanematest alates. Tarantinole kindlasti meeldib...mingitpidi tema mõjutusi on tunda filmikeeles endas ka. 7,75/10)

16. The punishement/El Castigo/Karistus (Isa-ema on kasvatamatu jõmpsika lasknud metsavahel autost välja ja minut aega edasi sõitnud... kui nad tagasi lähevad on poiss kadunud. Algab tagaotsimine, kus nii mitmedki eluliselt valusad tõed paljastuvad. Arvatavasti tänavuse parima naispeaosa võitja PÖFFil on selles filmis. 7,5/10)

17. Hit big/Suur noos (Soomlastest a-sotsiaalid lällavad Hispaanias, kuniks sinna saabub perema 20 aastat vangis istunud mees ja tahab platsi puhtaks lüüa. Naine, tema poeg ja semu leiavad plaani, kuidas mehelt raha välja pressida, aga sellistel sekeldajatel muidugi läheb kõik vasta taevast. Soome filmi keeristes keerleb ka Pääru Oja eestlasest transvestiidina. 7,5/10)

18. Turn Every Page - The Adventures of Robert Caro and Robert Gottlieb (Dokfilm kahest ägedast vanamehest, 1 kelle raamatud on iga tõsiseltvõetava ameeriklase riiulitel ja teine, kes on üks aegade ägedamaid kirjandus/raamattute toimetajaid - tema näiteks andis numbri 22 raamatule Nõks 22. 7,5/10)

19. 12 dares/12 bragder (Rootsi sisserändurite peredest noored mehed, kes teevad iseenda ja teiste elud kibedaks. 1 kutt rikub kambajuhi tuju ja peab 12 vägiteoga tõestama oma ustavust. Üks PÖFFi avastusi! 7,5/10)

20. The Killing of a journalist (Dokfilm, uskumatust, aga kahjuks päriselt toimuvast korruptsioonist Slovakkia kõrgeima riigivõimu ladvikus. Ajakirjanike mõrvad on uuriva ajakirjanduse võtmeallikaks. 7,5/10)

21. Armageddon time (Aasta 1980, New York, 1 juudipere, milles kasvamas 14-aastane poiss. Alguses tavakoolis, kus leiab mustanahalise sõbra ja tekivad pahandused, siis erakoolis, aga ega vana hea sõber ega ka pahandused seal käies maha jäta peategelast. Ridade vahel juudivihast ühiskonnas. Poisi sõprus vanaisaga on noore mehe jaoks tugi, aga mis siis kui see ka ära kaoks? Nähtud PÖFFil. Oleme end ümbritsevate inimeste summa. 7,25/10)

22. My neighbor Adolf (Naljakas lugu sellest kui oma perekonna koondislaagris kaotanud mehe naabriks kolib üks kahtlase olekuga sakslane, kelle silmad talle reedavad, et tegemist on Hitleriga. Järgneb kummaline sõbrunemine ja klapperjaht tüübi paljastamiseks. Linastub ka PÖFFil. 7,25/10)<

23. All that breathes (Lummav dokfilm India meestest, kes haigeid must-harksabasid päästavad ja opereerivad. Humaansus, looduse ja inimese kokkukõla, aga ka sõprus ja millegi olulisega tegelemine. Linastub ka PÖFFil. 7,25/10)

24. Driving Mum/Teekond emaga (Pöffi tänavune võidufilm. Musta komöödiaga vürtsitatud, mustvalge Islandi road-movie, millel on saatuslikud tagajärjed. 7,25/10)

25. Beautiful beings (Islandi noorte sõpruskonna kriminaalsed sekeldused. 7,25/10)

----

Üleval on kasutatud fotot novembrikuu suurima elamuse kinkinud Tartu Uue Teatri "Kauboid ja vampiirid" lavastuse stseenist (fotograaf: Henri Griin)

2022 PÖFF Shorts alafestivali TOP parimad filmid, režissöörid, ekraniseerunud stsenaariumid ja näitlejatööd - Pöffipäevik 2022 - 8.-43.film

PÖFF Shorts 2022 programmidest suutsin tuvastada 16 eestikeelse tekstiga lühifilmi. Vaatasin ära need kōik ja lisaks 20 võōrkeelset või hoopis sōnadeta lühkarit ka. Eestikeelsete kohta tegin TOP10 edetabelid parimate filmide, parimate režiide, parimate stsenaariumite ja parimate mees- ja naisnäitlejate rollide kohta, kuigi mainimist vääriksid, eriti just näitlejate tabeli mõttes, vähemalt topelt nii paljud! 

Vaadatud mitte-eestikeelsete filmide kohta ka lihtne edetabeli vormis ülevaade ning enda arvates parima kohta natuke pikem kirjeldus.

Natuke läks žüriide arvamustest lahku ka, aga meeldisid ka nende valitud võidufilmid.

Päris lõpuni ei saa siinkirjutaja aru PÖFFi valitavate Oscari-esindajate kohta. Ehk minu andmetel on PÖFFil õigus esitada nii lühimängufilm kui lühianimatsioon, ent lühidokumentaale esitavate festivalide nimistust mina meie esindusfestivali nime ei suuda tuvastada... Miks siis esitada Oscaritele "Neighbour Abdi"? Ja esitatavaks lühimultifilmiks valiti "Bird in the peninsula", mis tegelikult oli juba enne PÖFF Shortsi kvalifitseerunud juba sellel aastal ja see nimikiri läks juba oktoobris lukku (materjalide esitamise tähtaeg oli 14.10) ja järgmistel aastatel enam samad filmid ei saa kvalifitseeruda (Birds in peninsula on ilusti nimekirjas olemas ja selle saatus selgub 21.12, kui teatakse Oscari eelvalikud, ehk nö. poolfinalistid). Seega minu loogika ja matemaatika kohaselt läheb PÖFF Shortsil valitud 3st Oscaritele kandideerimise õiguse pälvinud filmist arvesse vaid "lühimängufilmi kategooriasse" Eeva Mägi "3.oktavi F"... No vähemalt see kõige tähtsam, eks! :)

Edit 2023 sügis - "Neigbour Abdi" on ilusti arvestatud eelvalikusse 2024 kevadel jagatavatel oscaritel, aga ei teagi nüüd, et kas PÖFF Shortsi kaudu või kusagilt mujalt kvalifitseerununa, sest PÖFFi just lühidoki kvalifikatsioonifestarite seas endiselt pole: https://www.oscars.org/sites/oscars/files/96_full_qualifying_festival_list-all_shorts.pdf

Oma siinse peegelduse lähtekohana tuleb lisaks mainida üldse tänavuste lühifilmide märkimisväärset keskmist tasemetõusu ja seda ka läbivalt kogu pakutud Shorts-programmi kohta. Pressikonverentsil tõsteti ka esile, et juba valik ise oli festivali programmijuhtidel tunduvalt suurem, mida üldse näitamiseks seekordselt PÖFF Shortsil valida, ehk konkurents Pimedate Ööde Filmifestivalile pääsemiseks on täiesti arvestatav ja tõesti lõpptulemuses on seda selgelt tunda-näha.

Kirjutan seekord 1.kohast, ehk enda arvates parimast alates edasi allapoole.

Parim film:

1. (Ära) vaata - õudusfilm ühest naisest, kes näeb hoovis kahtlast mees, kes pidevalt tema aknasse vahib...kuni ühel hetkel muidugi on see mees tema korteris... või kas ikka on? Päriselt ka õudusjudinaid tekitanud film, mis lühivormis saavutab ikkagi terviknovelli mõõtme ning tehniliselt ka väga huvitavate valikutega (värvid ja filmilindi säbrulisus). Kahtlemata selle toimivuse põhisüüdlaseid on veel mitu, millest esimesena meenuvad Laine Mägi vapustavalt kaasakiskuv roll; nõelterav montaaž ja vaataja pakutu nägemise-haaramise usaldamine. VAU! Uhh, see magus, harvatuntav vaimustustunne, kui vaid pool sekundit möödaminnes naise silmad, ehk ühtlasi vaataja silmad näevad "varjukuju" naise toas!!!  Mrrrrrr....

2. Lapsemäng - isad õpetavad poegadele kirvega puid lõhkuma. Aga kui pojad jäävad omavahel... Valusalt traagiline terviklugu, mis paneb mõtlema ja ühendusi looma, hinnanguid andmata, kuigi naised, ehk emad seal filmiloos endast välja lähevadki... no kes ei läheks, eks... Orgaaniliselt usutavalt mängitud ja saatuslik hetk, mis seal peale juhtunut õues tammudes veel toimub, on nagu konks, mis vaatama-kaasaelama naelutab. Ott Kartau "isa" vaadates näeb kuidas kõik ta mõtted jooksevad tugevana püsida püüdva maski taga ja Maiken Pius'i "ema" on üks südantlõhestavamaid selle aasta rolle. Väga tugev tervik - absoluutselt kõik komponendid. Kõverpeeglis sidusus pikkade filmide festival "Inisherini hinged" filmiga.

3. 3.oktavi F(žürii võidufilm) - žanrite pillerkaar on ühest küljest nagu western (eastern?), kättemaksulugu, duell, äkšonfilm, peredraama, komöödia, draama, you name it! Vinged näitlejad nii need, kes keskmes, ehk Tambet Tuisk - sellesena, nagu teda kunagi varem näinud ei ole! ja Ekke "Kauboi" Hekles, aga ka väiksed kõrvaltegelased (näiteks Helena Lotman), aga ka animeeritud...justkui Disney-linnuke :)

4. Valge vale - silmale imeilus ajastufilm, kunstnikutöö võidukäik. Sisulises mõttes puudutav ja pinev lugu + väga head rollid. Eriti loo keskmes olev Maarja Johanna Mägi... Tõesti tunneb läbi ekraanigi seda, mida ta tegelane seal selles keerulises ajas tunneb, proovides põgeneda Rootsi venna juurde. Väga vastikud, ehk emotsioone esilekutsuvad kommunistid loovad Andres Mähar ja Janek Vadi! Ja Sander Roosimägi tegelane pakub mõjuva üllatuse. Omamoodi sidusus pikkade filmide festivali "Poeet" filmiga.

5. Tõus - Eesti oma scifi. Väikse tüdruku ja humanoidi sõprus(?) või igatahes suhtlus ja suhestumine. Vaimustav leid noore tüdruku rollis Leene Vugts, sest nii harva kohtab sellist orgaanilisust eesti lapsnäitlejates, samas on mäng ka täitsa sees olemas. Ja VAU - Tõnn Lamp täiesti sõnatu humanoidina räägib oma ilmete ja tegevusega rohkemgi kui mõned tekstiga rollid. Tühermaa tekitab võõra planeedi tunde ja katkine kosmoselaev ning kogu olukord on lähtekohane vägagi tuttav teistest filmides ning peamine - usutav. Lisaks valguse oskuslik kasutamine... eriti lõpustseenis... Ja isegi selles valguses on teatavat külmust. 

6. Topelt turbo - Vennad Eskod on teinud Eesti versiooni Kiiretest ja vihastest. On autovõidusõit, kus kaksikud õed mõtlevad välja triki kuidas ihaldatud auto endale saada. Kerge see neil ei ole, sest igasuguseid lõrisevaid pätte ja kaabakaid tuleb selleks võita ning omavaheline väike nägelus käib ka asja juurde, sest kuigi kaksikud, on nad ikkagi kaks erinevat inimest...ja nagu me kõik, nii ka nendel on oma kiiks... Näiteks see kui nende nimesid segi aetakse - ja hoia siis piip ja prillid! :) Tekitas seose, et kui need kaksikud filmilinal on Eskode alter egod naistena... ja siis liikus mõte Matrixi Washowskite juurde...aga ei... liiga palju pole ka vaja mõelda, eks :) Kaksikutest tüdrukute hääled olid kuidagi nihkes või sõrmega täpselt viidata oskamata miskipärast kohati imelik. Film on äge ja hoogne ning tehniliselt huvitav... natuke ka efektitsemine efektitsemise pärast, aga sellise žanri film ju lausa nõuab seda, seega veel eriti lahe. Iseäranis üllatas ülimalt positiivselt Markus Luik ühe lowlife limukana ja kuigi Erki Laur paneb täiega üle, siis seegi on "õiges rollis õiges filmis". Alo Kurvits vilksatab ka korra ning Jüri Pootsmann võiks täitsa rohkemgi kinoekraanile jõuda! :)

7. Tiiu ja draakon - lahe ja lõbus absurd, mil Tiiu sünnipäevale tuleb terve armaada tegelasi, kes lähevad ei tea kuhu maja ossa... mõni isegi seinavahele, aga kõik nad sinna pittu ära mahuvad. Samal ajal kui õues luurab ringi kuri draakon, kes inimeste käsi armastab süüa. Külaliste viisakus ei lase "draakoni" sõna suhu võtta, sest arvatakse, et ka Tiiul on oma kurb lugu selle elukaga seoses... aga tegelikult?! Tõeline "meie maja tsirkus" läheb lõpuks lahti ja eriline lemmik on "tapeedikarva tädi" :)))

8. Hingele - dokfilm ühest armasast eesti perekonnast, mille ema-isa ja läbi nende ka tütar, väärtustavad vanu väärtuseid, nende säilitamist ja edasi andmist-jagamist. Jääb mulje, et seetõttu on nad leidnud oma koha siin maailmaruumis ning vast ehk õnnelikkusegi. Pealkiri ütlebki, mida see film annab - midagi hingele.

9. Maasikakokteil - Ursel Tilk ja Külli Teetamm teevad head rollid, stsenaarium täiesti kobe, eriti lõpus pakutav sisemine sidusus on mõtteidäratav. Ei ole sellist tanklat näinud ning selle sees oli ka asju, mis kui olid sinna kunstnike poolt loodud-toodud, siis vääriksid eraldi kiitmist.

10. Kõnelus - oi, mis näitlejad... ja lõputiitritest selgub, et nii Elmo kui Anu on osalenud ise ka tekstiloomes. Elmo pahalasena ja Anu segase metsamoorina - magus ka igale teatrisõbrale. Üsna teatraalselt ühes kohas kogu novellfilm toimub ka... aga lisaks supernäitlejatöödele annab meeldejääva vürtsi ka üllatav ja oma kiiksuga lõpplahendus!

---

11. Tallata kingad

12. Sume mälestus

13. Uibu talu

14. Kahe poole vahel

15. Peegel peeglis

16. Müüdud hing (viimane positsioon ehk vajab ka väikest selgitust, ehk minu arvates eelkõige pisut liiga lihtsa stsenaariumi tõttu, aga positsiooni ei aidanud parandada ka nõksu ebaorgaanilise meesnäitleja roll.)

Oleks tahtnud väga näha ka juba maailmas auhinnatud Katariina Aule "Heiki teisel pool", aga tundub, et tegemist on praegu vägagi heas loomingulises vormis oleva noore režissööriga, kellel ühena vähestest oli niigi 2 filmi programmidesse valitud.

TOP10 parimad režissöörid:
1. Raoul Kirsima - (Ära) vaata
2. Silver Õun - Lapsemäng
3. Katariina Aule - Valge vale
4. Eeva Mägi - 3.oktavi F
5. Raul&Romet Esko - Topelt turbo
6. Oliver Remma - Kahe poole vahel
7. Ivar Erik Yeoman - Uibu talu
8. Alesja Suzdaltseva - Tõus
9. Teresa Juksaar - Tiiu ja draakon
10. Katariina Aule - Hingele

TOP10 parimad stsenaariumid:
1. Lapsemäng
2. 3.oktavi F
3. (Ära) vaata
4. Topelt turbo
5. Valge vale
6. Tiiu ja draakon
7. Tõus
8. Kõnelus
9. Maasikakokteil
10. Sume mälestus

TOP10 parimat meesnäitlejate rolli:
1. Tambet Tuisk - 3.oktavi F - Kogu Shorts festivali parim näitlejatöö - nii ootamatu, isegi julge ja lopsakalt irooniast pakitsev! VAU!
2. Tõnn Lamp - Tõus - sõnatu, aga nii paljuütlev roll. Liikumine seejuures ja kogu karakter.
3. Markus Luik - Topelt turbo - vinge, vinge, vinge. Hoogne ja naljakastõsine. 

---
4. Ott Kartau - Lapsemäng
5. Peeter Volkonski - Uibu talu
6. Elmo Nüganen - Kõnelus
7. Gert Raudsep - Peegel peeglis
8. Erki Laur - Topelt turbo
9. Raivo Trass - Kahe poole vahel
10. Stefan Hein - Tallata kingad

TOP10 parimat naisnäitlejate rolli:
1. Laine Mägi - (Ära) vaata - Laine on tase! Nüansirikas, emotsionaalne ja emotsioonetekitav suurepärane roll!
2. Leene Vugts - Tõus - üllatav kuivõrd orgaaniline roll lapsnäitlejalt. Huvitav kas näitejuhtimise läbi maha kistud nurkadega või ongi päriselt loomulik selline talent...igatahes üks järjekordne põffileid.
3. Terje Pennie - Müüdud hing - Terje suures plaanis, vaimustavalt detailirohke, sümpaatne ja armas tegelane, kelle kohta Terje mängitult justkui mõistad rohkemgi seda naist vaadates kui see mis tekstis leida.

---
4. Anu Lamp - Kõnelus
5. Maarja Johanna Mägi - Valge vale
6. Maiken Pius - Lapsemäng
7. Anne Türnpu - Peegel peeglis
8. Karmel Naudre - Sume mälestus
9. Helena Merzin-Tamm - Tallata kingad
10. Saara Pius - Lapsemäng

Festari lemmik-lühkar kõikide programmide kõikidest filmidest oli “Heart valley”, mis on muide ka tänavu Oscari-võistlustules olevate lühidokumentaalide eelvalikus sees. Dokfilmi keskmes üks Wales’i 73-aastane mees, kes on osanud oma elu elada õnnelikuks. Põhiliselt sellepärast, et millega ta päevast päeva tegeleb, ongi tema lemmiktegevus (lambafarmer). Nõnda ta tahab, ja isegi siis kui ei pea, ikka võimalikult palju tööl olla, sest just seal tunneb ta end kõige õnnelikumana. Üldse tundub, et lihtsuses peitubki õnn. Tema lemmikhobi on kepikõnd ja ta teeb seda igal õhtul. “Ootab nagu väike laps uut mänguasja”, et tuleks juba õhtu, et saaks minna oma kõnnile. Suurema mõtlemise hoiab ta ka selleks ajaks :)

Edasi paremuse järjekorras ja natuke nagu puder ja kapsad, ehk žanrite mõttes kõik "ühes pajas" koos.

2. Neighbour Abdi (dokk filmitegemisest ja sõjast)

3. Once there was a sea (minu arvates festivali parim lühimultikas, Araali merest, mis 60ndate lõpus/70ndate alguses kuivas ära)

4. Nest (minu arvates festivali parim lühimängufilm, aasta aega jälgib ühe koha peal kaamera, mis toimub ühe laste onni ümber)

5. An Irish goodbye (mängufilm - ema sureb ja 2 venda, kellest 1 down, täidavad ema soovide TOP100)

---

6. Snow in September (mängufilm)

7. Laika & Nemo (anima)

8. Sierra (Eesti anima)

9. The debutante (anima)

10. Everything at once/Alt på en gang (mängufilm)

11. Conversation (mängufilm)

12. Bird in peninsula (anima)

13. Airhostess-737 (mängufilm)

14. Ice breakers (anima)

15. The flying sailor (anima)

16. Zoon (anima)

17. Berry pickers (mängufilm)

18. Luce and the rock (anima)

19. Amok (anima)

20. Meneath: the hidden island of ethics (anima)

(ülal fotol on suurepärane Tiina Tõnis, kaadris filmist "Tiiu ja draakon")

Teekond emaga / Á Ferð með Mömmu / Driving mom (Island 2022) - Pöffipäevik 2022 - 7.film

Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson

Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld

IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)

Minu hinnang: 7,5

Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...

PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!

Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante. 

Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.

Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)

Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.

Suur noos / Hetki lyö / Big hit (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 6.film

Režissöör/Stsenaarium: J.-P. Valkeapää

Olulisemad näitlejad: Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen, Johannes Holopainen, Pääru Oja

IMDB hinnang: 7,0 (43 hindajat)

Minu hinnang: 7,5

Ilmselt paljudele, meile eestlastele, põhivõistlusprogrammi oodatuim film "Suur noos", eelkõige Pääru Oja uusima rolli tõttu, sai Soomes vaid nädal enne Pöffi oma esilinastuse.

Pealkiri "hetki lyö" seostub vast esmalt Kirka igihalja hitiga ja selle sõnad ju mingis mõttes ühilduvad ka filmiga, ent arvatavasti pole otseselt see, mis tegijatel meeles mõlkus kui nad oma teosele nime valisid. Hetki lyö tähendab ka niiöelda H-hetke, ehk seda oodatud hetke, mis lõpuks ometi käes on... aga ka see on natuke kaugelt otsitud ja ühildub vast ainult sellega, et vanglast vabaneb üks mees, kes on tulemas Hispaaniasse oma ex-naise peetavat baarimaja üle võtma... Sest selgub, et see hetk polnudki üldsegi ootamist väärt... Hetki lyö võib tähendada ka surma hetke... ja surma siin saadakse... aga kas ka pealkirjaseoseks...päriselt siiski vast mitte. Tuleb tõdeda, et jäigi minu jaoks müsteeriumiks. Või siis pilgutasin silmi sellel hetkel kui filmis see kuidagi otseselt avaldus?

Soome muusikaajalugu kõlab filmile taustaks küll ja Hit Big või eestikeeles Suur noos on tõesti nagu sobivam kogu sisu esindama, sest A-sotsiaalid, kes väljaviskamise tõttu päriselt ka A-sotsiaalideks siin saavad, tulevad plaani peale, kuidas suur noos raha tollelt vanglast vabanenud tüübilt endale saada...

Ja kuigi pealkiri mitte, siis see soomlastest alkohoolikute sekeldus Hispaania päikese all läks kohale küll. Oli piisavalt kreizi, ehkki teises pooles kohati kahjuks (liialt) venima kippus. Kuid mõni päev hiljem on juba see venivuse tunne lahtunud ja meeles eelkõige seikluslik “heist movie”-žanris komöödia, kus Outi Mäenpää endise Soome missiprintsessina ja Ilkka Heiskanen, tema nr.1 fännina säravad oma kiiksudega rollides ja muidugi Pääru Oja, kes peaaegu varastab kogu show oma falsetis rääkiva, sugupoolevahetuslõikusest unistava transseksuaalina teeb vaatet oma sähvakaima filmirolli siiani, kuigi ongi vaid kõrvalosas. Tema karakter on ka mingis mõttes Valkeapää eelmise filmiga sillaks - suurepärane "Koerad ei kanna pükse", mis linastus ka meie kinodes ja kus põhijoone keskmes sadomaso mängud... ehk ka teatavale "seksuaalsuse-teemale" viidates. Muide soomlased kiidavad ka Päärut ja ühtviisi on nad üllatunud just Outi Mäenpää rolli üle, sest Outit on tavaliselt hoopis teistsugustes rollides harjutud nägema! Vinged on nad kõik siin, kes natuke kesksemad. Ka mõni aasta tagasi Pöffil linastunud "Tundmatu sõdur" peaosast meie filmisõpradele tuttav Johannes Holopainen, Outi kehastatud Marjaleena täiskasvanud ja vähesõnalise pojana, keda esmapilgul pikkade, rasuste juuste tagant äragi ei tunne. Ning suurepärane Ilkka Heiskanen, kelle energia ja seletamatu sümpaatia (arvestades tegelase joodiklikku olekut) on ka üheks kandvaks jõuks (viis mõtted sellele, et viinuskisõpradel ongi tihti suur süda).

"Suur noos" on siiski hoopis teisest puust film kui Valkeapää eelmine. Siin on rohkem tajuda näiteks Tarantino mõjusid ning oma mahlakate värvidega on kinematograafiliselt tugevate autorifilmitegijate jalajäljega. Pakub üllatavaid pöördeid ka piisavalt ning kogu see missivärk, mis ühes ja teises kohas sisse toodud on kui ammendamatu huumori allikas ja samas ka groteskne paralleel sellega, kuhu inimene on jõudnud, aga sees tuksub ikka "missisüda" :)

Ja tõesti - sellest räpasusest ei saa üle ega ümber, mis on atmosfääriloomena omaette voorus ning annab teatava omapära ning on ühtlasi kunstnikutööd esiletõstmist ja kiitmist vääriv. Muide kaameratöö ja tihti väga huvitavate vaatenurkade ning kogu selle jubeda olme ekraanile mahutamise eest saab tänada eesti meest - Meelis Veeremets'a. Alguses mõtlesin, kuna väga palju Hispaaniat ei näidata, siis kas hoopis tehakse Waltarit ja Sinuhet... Mika teadupärast kirjutas oma suurteose ise kunagi Egiptuses käimata... aga ei - palmid siiski tulevad ka kinolinale. Ja grimmi eest seisis teine eestlane - Kaire Hendrikson! Samuti üks filmi salarelvi. 

Pudelid kolisevad ja alko muudkui voolab, absurd, mis tegelikult polegi absurd, grotesk, mida iga soomlane Uuno Turhapuroga on saanud emapiimaga, filmifarss kui rokenroll tselluloidi vormis, mis sulab juba pelgalt Hispaania õhutemperatuuril. Ja see kõik on nii läppunud, haisev, aga ka meelelahutuslik. Must huumor lokkab ja nagu soomlased oma vaatest nii ka eestlased hoopis teise vinkli alt tunnevad selle olemusliku tabavuse siit ära, samas kui ekraanil käib ühe suure noosi järele klapperjaht.

Karistus / El castigo / The punishment (Tšiili-Argentiina 2022) - Pöffipäevik 2022 - 5.film

Režissöör: Matías Bize 

Stsenaarium: Coral Cruz

Olulisemad näitlejad: Antonia Zegers, Néstor Cantillana

IMDB hinnang: 7,5 (41 hindajat)

minu hinnang: 7,5

Naine ja mees sõidavad autos. Vaiksed, ehkki on tunda närvilist atmosfääri. Naine juhib ja mees räägib, et ehk peaks tagasi keerama... Selline on filmi esimene minut.

Peatselt saame teada, et nad on karistuseks oma sõnakuulmatule pojale, peatanud auto ja jätnud ta tee äärde metsavahel ning ise edasi sõitnud. Samasse kohta tagasi jõudes on poiss kadunud, nagu tina tuhka...

Kuigi filmis on vanemad proovinud anda õppetunni oma lapsele, kujuneb see lõppude lõpuks hoopis õppetunniks vanematele. Pole mõtet siin paljastada, kas nad lapse leiavad või mitte, kas see leidmine filmis üldse kuidagi kajastub... seda saab igaüks ise filmist vaadata, igasugused väiksed otsad ja teooriad avatakse ning kaasamõtlemise kärult ei lasta kukkuda, pigem on õhus mitu võimalust - poiss on minema sõitnud mingi möödasõitnud autoga, ta meelega varjab end kusagil ja vaatab vanemate tegutsemist või ongi päriselt rumala peaga metsa ekslema läinud? Ent tegelikult nii kummaline kui seda siin öelda ka pole - see tegelikult ei olegi kõige tähtsam selles filmis.

Jah, ka mina mäletan lapsepõlvest, kuidas kas ise või noorem vend sellise ähvarduse osaliseks sai, ent siiski kedagi meist kunagi autost päriselt välja ei visatud. Ise oma lapsi pole tahtnud niimoodi traumeerida, aga võibolla on vedanud ka, et tegelikult pole nad selleks ka kunagi kunagi andnud... Ent äratuntav olukord ilmselt paljudele endistele lastele või praegustele lapsevanematele. Aga mis siis teha sellises olukorras kui selline juba juhtunud? Loomulikult ametivõimudega kontakteeruda, abi otsida, kui ise leida ei suuda... nagu ka need vanemad siin teevad. Samas ju häbi ka... kuidas Sa sellist asja oma lapsele oled teinud? Ei saa ju kedagi süüdistada peale iseenda...

Film jätab alguses sellise lihtsa, vaatet telefilmi mulje. Lisaks justkui ideaalne Covidi-aegne film - pole palju näitlejaid, filmimine on viidud läbi praktiliselt tervenisti vabas õhus, looduses lihtne distantsi hoida ka... Ja stsenaarium ju nõuabki seda. Lugu oleks nagu näidend ja teostatav vast ka teatrilaval, sest suurt liikumist ei toimu, ollakse peamiselt üsna samas kohas - metsas, otsides poissi siit ja sealt. Kestvusaeg ka ei lase venimise tundel tekkida, sest tasahilju kasvav pinge hoiab pidevalt loo sisse klammerdununa ja kaasa, et mis siis ikkagi on juhtunud?

Vähehaaval hakkavad sisse tulema ka muud teemad - nii vanemate (erinev) suhtumine lapsesse (ja kas ka lapse suhtumine vanematesse?), omavaheline peredünaamika, mis on taas väga äratuntav igas peres toimuvatele kommetele ja reeglitele, mis oleks nagu elu enda seatud... aga kas ikka on? Kuniks lõpus eriti just naise sisemise maailma paljastumine, aga eks mehe omale ka ja ühtlasi terviklikuma pildi tekkimine, mis muudab arusaadavamaks üldse nende inimeste maailma ja otsused. Sildu ja sidemeid saab luua päris eluga igas sellises pusletükis, mis paika asetatakse ning mõtlema ärgitab just neid filmivaatajaid, kes on lastega pere liikmed.

Kuigi näinud siiani veel võrdlemisi vähe tänavuse PÖFFi võistlusprogrammi filme (4/23st), siis Tšiilis armastatud ja hinnatud näitlejanna Antonia Zegers'it võib pidada üheks peapretendendiks festivali parimale naisnäitleja tiitlile. 50-aastasel Antonial on ka teatrinäitleja taust, mis on vaatet lausa eelduseks just sellise rolli loomisel, kus on tegelaste karakteriülesehitusel võibolla filmi sisu mõttes kõige olulisem kaal üldse. Ja see kuidas Antonia loob tervikrolli, alates teatava üleoleku peegeldamisest ning kuidas vähehaaval see närv sinna sisse sigineb, ent finaalis paljastades ka selle, mida ta oma sees tegelikult tunneb. Sõna otseses mõttes vapustav rollilahendus! Siinkirjutaja jaoks, kes on siiani 2022 näinud 318 filmi, millest üle 90% valmimisaastaga 2022, on Zegersi roll terve kinoaasta TOP3 parimate seas. Just see intelligentne lähenemine ja võime nii läbimõeldud tervik luua, mida ju vaadates ning tegelaste nahas kaasas liikudes kohe ei taipa, aga just kogu rolliteekonnale järele mõeldes näha, kuivõrd filigraanselt ta oma tegelase närvilisuse tasanditel hüplemised on pununud, pidevalt gramm juurde. Filmi stseene ju alati ei filmitagi kronoloogiliselt, aga siin võib siiski arvata, et seda on seekord tehtud ja just eelkõige sellepärast, et kuidas muidu oleks üldse võimalik niisugune areng oma rolliga läbi viia... Jahm, tõesti.