Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson
Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld
IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5
Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...
PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!
Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante.
Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.
Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)
Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar