Laupäev, 12. november 2022

Valguse impeerium / Empire of light (UK 2022) - Pöffipäevik 2022 - 1.film

Režissöör/Stsenaarium: Sam Mendes (1917, 007-Skyfall ja Spectre, American beauty jne)
Olulisemad näitlejad: Olivia Colman, Michael Ward, Colin Firth, Toby Jones, Tom Brooke
IMDB hinnang: 6,6 (523 hindajat)
Minu hinnang: 8,25

Sisu 3 lausega: Hilary, eh Hills on keskealine, üksik naine, kes töötab Inglismaal, mereäärse linnakese ühes vanas kinomajas teenindusjuhina. Tema kolleegid ja tema töö on kogu tema elu, kuniks ühel päeval alustab kolleegina tööd üks südamlik ja tore mustanahaline noormees, kellega tekib kõige kiuste armulugu. Ent Hilaryl on vaimse tervisega olnud ka varem probleeme, mis tõusevad esile just millestki ajendatult ning kui ühel päeval palub see noormees, et nad siiski oma elu lihtsamaks tegemiseks ei oleks nõnda avalikult koos...

Sam Mendes’e autorifilm on eelkõige armastusfilm, ent ühtlasi ka monument kaduvale liigile, milleks on 1-4 ekraaniga kinomajad (siiani tilgub süda Kosmose pärast verd). Tuues fookusesse (viimastel aastatel õnneks teadvustatud olulisusega) vaimse tervise teemad ning kui tähtis on selle hoidmiseks kuhugilegi sotsiaalvõrgustikku kuulumine (olgu see või töökollektiiv), ehk teised inimesed ehk nende headus ja hoolimine (märkamine ja teadmine), aga ka kultuur ja sealhulgas kinomaagia võlu- ja mõjujõud (mis just kinos vaadates ja just kinokunstist hoolivatele siin eriliselt ühendusiloov)! 

Ühtlasi on see ajastufilm, mis viib rohkem kui 30 aasta taha ja sealse Thatcheri ajastu rassismi ning sellele omakorda tiivad andvale töötusest tulenevate inimeste sisemise rahutuse juurde, mis omakorda raskendas rassismist ülesaamist (naiivne oleks mõelda, et tänases EKRE-inimeste maailmas oleksime seda siiani saanud). Roger Deakinsi kaameratöö (on imeliselt kalkuleeritud kaadreid, nagu rannas või kinos üldplaanid, aga ka osava vaataja emotsioonidemanipulatsiooniks valitud nurkadega suured ja ülisuured plaanid) ning Trent Reznor/Atticus Ross’i imeliselt ilus muusika ei jää märkamata.

Hämmastav kuidas rollist rolli oma orgaanikaga suudab võluda üha uuesti ja uuesti meie praeguse kinoajastu üks parimaid naisnäitlejaid Olivia Colman. See tegelase tunnete äratundmine ning seeläbi vaatajalegi seosteloomist (kes meist poleks kokku puutunud üksikute inimesega või ise sügavat üksindust tundnud) võimaldav kehastumine on imetlusväärne ehk kahtlemata kogu film on natuke ka tema show. Partneriteks mh. tõusev täht Michael Ward ja vanad-head Colin Firth ja Toby Jones. Firth teeb vahelduseks ühe vastiku tegelase, oma alluvat seksuaalselt ärakasutava bossina, mis omakorda jällegi metoo (toona ju veel sügavalt varjatud ajastu) viide. 

Olulisi teemasid on Mendesel oma filmis ridamisi ning olen kuulnud ka kriitikat selle kõige usutavuse suunal, ent mind suudeti juba üsna algusest nii sügavale kaasa tõmmata, et tundsin kõike seda, mida ekraanil eraldi tegelased tundsid ning isegi pisaraid tuli alla suruda. 

Ilus film ja seda mitte ainult ilusa pildikeele, muusika, filmimaagia esiletoomise pärast, vaid ka just eelkõige äratundmise pärast, et paljud inimesed nii meie kui veel eriti nende inimeste eludes, kes seda väga vajavad, on ilusad ja head ka päriselt.

Kommentaare ei ole: