Ajarefrään - NUKU

Helle Laas rokib täiega! Selline hoog ja nii palju südamlikkust! Vabandan juba ette, et järgnev essee tilgub üle austusest, armastusest ja imetlusest!

Jaanika Juhansoni lavale seatud Helle elulugu (peategelase enda esituses) on küll ülelend tema elust, ent peatub mitmetel olulistel teemadel ja sõlmpunktidel ning on mitmete lavastuslikult huvitavate ideedega illustreeritud. Seega kogu lavalugu töötab kahel tasandil - huvitav elulugu oma rõõmude ja valudega, ent ka huvitav lavastuslik lahendus kogu sellele eluteele.

Hellekene (kes on ka minu kooliõde 7.Keskkoolist, kuigi ta lõpetas selle kooli enne minu sündi) on vähemalt minule (ja ilmselt paljudele minuealistele) mänginud olulist rolli teatripisiku nakatamises. Mitmed esimesed teatriga kokkupuuted toimusid just nimelt tema lavastuste ja mänguga ning sellepärast vaatasin seda etendust nagu imetlust täis kutsikas - suu ammuli ja silmad pärani ning iga Helle emotsiooni ja mängunüanssi endasse ahmides. Jäi mulje, et enam ehedamaks minna ei saa - näitleja, kes mängib iseennast!

Terve saalitäie hallipäiste prouadega Nukuteatri ovaalsaali sisenedes (etendused on ülipopulaarsed ja välja müüdud, kuigi esietendus oli juba paar aastat tagasi) oli kuulda ahhetust ja ohhetust, et kas see skunk Helle süles on elus või mitte... kohe terekäeks - nukunäitleja kõrgeim klass! Nii ehe, et tõesti pani imestama :) Ja rohkem polegi vaja, et olla kogu õhustikus sees ning just õigesti meelestatud selleks teatrielamuseks - Helle hakkab oma lugu jutustama kuidas ta teatri juurde jõudis, millised olid tema esimesed ja armsaimad nukud ja kuidas ta nendesse suhtub - Helleliku käredamate ja hellemate toonidega läbisegi - just nii, nagu ainult tema seda oskab.

Lugu sisaldab mitmeid olulisi teemasid, mis on Helle enda jaoks tema kujunemisloos ja eluteel olulisimad ning ka teemasid vastuseks sellele, mida ilmselt Helle on saanud kuulda läbi elu  ning mida ta on uskumatu aususega nõus endast avama. Nukumäng ja kogu see "armas mäng", mis on tema sees, on südantsoojendav ja hädavajalik sidusvahend lavastuslikus mõttes, sest see annab nende valustamate eluliste teemade vahele ja saateks vajalikke päiksekiiri ning kohati isegi kergust ja mingis mõttes distantsi tegelikkusest, sest muidu lihtsalt oleks see kõik liiga kurb (mõtlesin mitu korda, et kuivõrd valusad võivad mõned teatud kohad sellest loost tal iga kord uuesti ja uuesti läbi laval elada)... ja Helle, vähemalt minu jaoks kehastab midagi hoopis muud kui "kurbust". Samas, see mis ma sellest kogu teatrielamusest siiski kõige tugevamate mälestustena kaasa võtsin ja mis teemad ning mõtted kõige sügavamalt mu pähe keerlema jäid, olid ikkagi need sügavamad hingehaavad - nõukaaja koledused ning mida see kõik Helle jaoks tähendab (elu iroonia, aga Helle esimeseks rolliks teatris oli kuulus kommunist - Villu, ehk Vilhelmine Klementi), vanemate kaotused, "lesbiks" nimetamised ja võib-olla veel kõige tugevamalt - õnnetu armastus ühe leedukaga... Öeldakse ju, et igaühe jaoks on olemas see üks ja suur armastus elus, tuleb see vaid üles leida ja siis seda hoida ja kasvatada... Helle ilmselt leidis, aga kuna see jäi olude sunnil poolikuks, siis võib-olla see oligi see tema "suur" armastus... mis niimoodi dramaatiliselt kõrvalt vaadates ja sellele mõeldes mõjub eriti kurva ning saatuslikuna. Siinkohal võib muidugi olla ka kogu armastuslugu kunstiline lahendus ning ma lihtsalt lugesin sealt välja midagi enamat kui see tegelikult oli, sest mina ja ilmselt ka suurem osa teisi vaatajaid ju Helle eluga kursis ei ole selliste detailideni. Aga lavastuslikus kontekstis on ju oluline, et see mõjus ja läks hinge ning viis mõtted enda õnnele ja õnnelikkusele...

Ja kogu sellel teekonnal ilmselt kõige otsesemalt viidates just pealkirjale endale ning ühtlasi selleks kõige olulisemaks ka Helle enda eluteekonnal - ajarefrään... ehk "teatrielu" - mängituna Helle poolt ja lavastatuna Jaanika poolt ideaalselt - Helle loetlemas ning kardinat kui peakatet ja juukseid ja mida kõike veel ära kasutades selleks, et näidata erinevaid rolle - plikatirtsust turumutini, poisikesest õuedaamini ja ikka uuesti ja uuesti ja uuesti nende lugude vahele, täpselt nagu refrään lauludes... milline ilus kunstiline ja ühtlasi eluline harmoonia selleks refrääniks...

Siia lõpetuseks pean tegema ka ühe ülestunnistuse... Olen kõik oma kolm last vedanud (neile sobivas vanuses) vaatama Helle kirjutatud, mängitud ja lavastatud "Ise, ise ka!", "Tsuhh, tsuhh, tsuhh...", "Metsakülad" ja "Hanel oli auto", aga seda võib-olla rohkemgi iseenda pärast kui lastele... ikka selleks, et Helle mängulustist osa saada ja veel hetkeksi end lapsena tunda :)

Hinnang: 4- (see number siin ei väljenda midagi muud kui seda, et lihtsalt oleks tahtnud palju rohkem, palju pikemalt, palju enamate lugudega... Kuigi annan aru, et see lavastuse "hoia piip ja prillid" hoog ja Helle enda jaoks justkui kiirteena mõjunud elutee praegusesse punkti liikumine pidigi olema selline lühike, lööv ja hoogne. Lavastaja Jaanika Juhansoniga koostöö on ilmselt töötanud ka imeliselt hästi, sest Jaanika lavastus on väga hea energiaga ning väga leidlikke nõksudega ning selliste teemade väljatoomisega, millest inimesed väga lihtsalt rääkida ei tahaks. Kui sellele tobedale hinnangule veel mõeldes, mida ma oma teatrielamuste kirjeldamiseks kasutan, siis võib-olla on just Ajarefrääni puhul terve aasta jooksul nähtud tükkidest just sellele elamusele hinnangut kõige raskem anda - tegemist ju ikkagi ühe armastatuima Eesti näitlejanna pika elu- ja karjäärilooga, ning selles suhtes on hinnang igatahes 5+! Nüüd tuleb minna otsima raamatupoodidest ja antikvariaatidest ka samanimelist Helle enda kirjutatud raamatut... Kuna Helle tüki lõppedes annab võimaluse ka küsimusi esitada ning lubab kõigele väga avatult vastata ning kogu see "jutustajalik" hoiak annab võimaluse tunda saada, milline inimene Helle päriselt on... Ta justkui võtaks selle viimasegi maski eest... ja minule jäi kahtlemata mulje, et ta ongi nii armas ja lahe ning tabavate ütlustega, nagu ta mulle alati on tundunud. Nüüd kahetsen, et oleksin pidanud paluma üht kallistust... teen seda järgmine kord.)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Sander Põldsaare foto):

Ajarefrään
OVAALSAAL

Tempokas tragikomöödia nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsib kuldkollast liblikat. Kuid kas leiab? Kes üldse varjudes elavad? Varblane, jänku või kass? Pilveprintsess, metsamoor või hiiremammi? Karabas-Barabas, Tembu või narr? Kas narrimütsil on kuljused või kirikukellad? Kas armastus sipleb mesilasena püksis või upub unerohuklaasi? Kas lõpuks kõlab aplaus või püssilask? 

Nukuteatri grand old lady Helle Laasi värske monolavastus täiskasvanutele, kus mälupildid elustuvad ja värvilisest hämarusest kerkib esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhineb armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Lavastus on 73-aastase näitleja ja lavastaja Helle Laasi ning 37-aastase lavastaja Jaanika Juhansoni esimene loominguline ühistöö.

Mängib: Helle Laas
Autor ja lavastaja: Jaanika Juhanson
Lavastuskunstnik: Sander Põldsaar
Valguskunstnik: Märt Sell (Pärnu teater Endla)
Helikunstnik: Mait Visnapuu
Kestus: 1 h 15 min (vaheajata)
Esietendus: 22. veebruar 2015
Vanusele: noortele alates 16 a ning täiskasvanutele

5 grammi sisemist rahu - Must Kast

Kuulsin sellest lavastusest päris mitmelt sõbralt ja tuttavalt - lööb pahviks millise energiaga mängitud, kuivõrd sügav ja valus ja ehe see on. "Torkab otse soonde". Nõnda siis ootasin, et see lavastus minuni jõuaks... alla tunnise tüki pärast Tallinnast Tartusse sõitma ei hakanud ning ootasin Musta Kasti Tallinnasse külla... seda võimalust ei tulnud ega tulnud. Must Kast käis Tallinnas mängimas küll, aga minule need kuupäevad/kellaajad ei sobinud kordagi.

Ja siis... aasta hiljem... kui ma uskusin, et tükk on kavast maha võetud ning mu lootused seda näha igaveseks kadunud, leidsin "5 grammi sisemist rahu" ETV2 telekavast. Panin meeldetuletuse kalendrisse, rivistasin oma 3 järelkasvu ka õigeks ajaks teleka ette, et las vaatavad, mis "vahva" elu see narkari oma on... Targad õpivad ju ikka teiste vigadest...

Kuid telekast nähtu üle tekkis üsna kiiresti pettumus - ekraani"filter" ja teiste Musta Kasti näitlejatega ilustatud versioon oli hale vari tegelikust narkari elust. Turvalise ekraanifiltri läbi mõjus kui mistahes igav moraalilugev noortekas. Lapsed ükshaaval voolasid vaikselt teleka eest ära ja no ega ma ei saanud neid ka takistada, sest sellisel "telelavastusel" polnud seda efekti, mis ma lootsin... Poole teleteatri ajaks olingi ekraani ette üksi jäetud... Ise olin otsustanud lõpuni pingutada... kuigi see oli raske... lõpp oli veel eriti tobe, sest sellise loo "mõjumiseks" ei oleks tohtinud kõik hästi lõppeda...

Selge - pole minu tükk, aga nähtud ta sai. Vähemalt südamerahu ja õlgadekehitus, et ju live's siis mõjus seda tükki kiitnud sõpradele tugevamalt kui minule...

Mis need mu praegused sõbrad sellest narkari-teemast teavadki. Nende jaoks võiski see olla midagi "erilist" ja "ehmatavat"...

Umbes 25 aastat tagasi, olin siis selline napilt 20-aastane või isegi alla selle kui sattusin välismaalt kodumaad külastades sellisesse gängi, kes mahajäetud kuurides, trepikodades ja kus iganes kokku kogunes. Tehti igasuguseid lolluseid ja pättust, muidugi korraliku alkoholikoguse abiga. Minul oli lihtsalt põnev kaasa hängida ja pidu panna. Minu huvi oli rohkem seotud sõprade kambaga õhtuste tantsuklubide külastamisega... sai seal ennast tantsides välja elada ja no muidugi ka naisi jahtida - noorte nagade värk. Varastamiste ja vaikselt tekkiva pisimaffia tegutsemises mul otseselt huvi osaleda ei olnud. Hea ja turvaline oli muidugi sellisesse jõuku kuuluda. Kui mingi jama oli, siis oli kindel, et omad "vennad" on igal pool. Kuigi ma polnudki sedasorti kaak, kes mingitesse jamadesse oleks kellegagi sattunud. Löömamehed ja tülinorijad olid küll ka gängis olemas, aga "omad" olid neist kaitstud. Siis ühel päeval teatas üks ninameestest, et tal on hašist. Kes tahab proovida, see saab sellel ja sellel kellaajal 7.Keskkooli sisehoovis olevate garaažide juures kokku. Põnev... (oh kui loll võib olla üks "vaevalt täiskasvanuks" saanud, põnevusnäljas, ülirangete vanemate võimuall elav noor, kes järsku on saanud võimaluse ise otsustada, ise elu maitsta) elus tuleb ju ikka kõik ära proovida. Kui õigesti mäletan, oli mul isegi sellel ajal moto, et mina ei löö mitte millegipärast endale risti ette. Ikka härjal sarvist ja avanti poppolo... Nõnda me sellise 7-8 kuti kambaga seal kokku saimegi. Kamba ninamehel oli tagi hõlma all paberis selline helepruuni värvi plaat, millelt siis kraabiti mõnuainet tubakapaberi sisse, millest suits keerutati ja seda siis ringimööda paari mahvi kaupa sisse tõmmati. Mäletan, et keegi vist pahandas kellegagi, et miks too suitsu välja puhub - see tuleb alla neelata... ehk ühesõnaga täielikud algajad...

Ega kohe ei tundnudki midagi, aga siis läks üha lõbusamaks... mäletan, et tellisin takso, istusin tahaistmele, lükkasin pea kuklasse ja tundsin kuidas katus sõidab... see kõik toimus keset päeva... järgmine hetk kui pildi ette lõi, oli juba öösel tantsuklubis... muusika oli eriti hea, kõik oli eriti hea... mõnus... elu keeb ja mina selle sees... Ega mulle see alkoholi kibe maitse ei meeldinudki. Pika mehena kergemat alkoholi juues läks ikka tükk aega, enne kui purju jäi ning viina ning muu kange kraami maitse oli kibe ning seega seda juua pagana tüütu... ühe suitsuga sai juba päris hea kaifi kätte. Huvitavamalt teistsuguse ka... Nõnda sai ka järgmisel päeval seda "proovitud" ja järgmisel... Ükskord tuli mulle ööklubisse toona veel üsna värske minu tüdruk järgi oma sõbrannaga... ma ise eriti ei teagi, mis kõik nendel päevadel juhtus, naine rääkis seda mulle... sealt klubist tulles olevat ma täiesti seosetut juttu ajanud ning kuna meie suhe oli võrdlemisi alguses, mõtles ta minust loobuda ja kogu meievahelise suhte ära lõpetada - korralik tüdruk ei jaksa ju sellist tolgust taluda... Ma elasin justkui mingis deliiriumis... sõpradega oli lahe, aga tema oli ka minu jaoks oluline... Ühel päeval pakkus keegi, et kas ma ei tahaks igasuguste ainete üle piiri vedamisega tegeleda. Tasu on ülimalt korralik ja vahelejäämine praktiliselt välistatud - ontliku väljanägemisega tüübina mind tihedatest edasi-tagasi piiriületustest hoolimata mitte kunagi tollis kõrvale ei kutsutud... Lisaks pakuti, et kas ma ise ei tahaks midagi korralikumat, kangemat proovida... Koju jõudes rääkisin "vingest" pakkumisest ka naisele. Rahasumma, mis selle eest pakuti oleks meist kiiresti teinud rikkad. Aga mul läks jänes põue ning mõtlesin (ma ei tea küll miks), et kui naine on nõus ja isegi takka utsitab, siis ühise heaolu nimel võiksin seda teha ka. Sellist reaktsiooni ma ei osanud oodata... ta läks täiesti endast välja... ütles, et ta juba kaua on mõelnud kuhu see piir tõmmata, ta armastab mind, aga siin ja praegu on nüüd see koht, kus mul tuleb valida, kas tema või mu nn. "sõbrad"... Ma olin pidevalt purjus või mingi laksu all Eestis käies, aga see lõi mu hetkega kaineks. Ei, temast ma loobuda ei taha... see pidi olema ju "meie kahekesi kogu maailma vastu" kui asi peaks mingil hetkel niikaugele minema... ja nüüd olin olukorras, kuhu "tegelased" satuvad raamatutes ja filmides...

Sellepärast mul ei olegi vanemaid sõpru kui need, kes on tekkinud pärast seda saatuslikku õhtut... Nendest 8sast kutist seal toonase Hariduse tänava 7.Keskkooli õuel (saatuse iroonia, sest see oli mu enda kool) on 2 surnud. Üks üledoosi, teine kõndis pilves autole ette... 2 on vangis istunud... 1 oli sellel ajal mu parim sõber ja tal peaks siiski kõik olema ok, ülejäänud 3 kohta ei tea ma mitte kui midagi.

Minu elu loksus sealt edasi kohe õigele rajale - pere, ülikool, karjäär... Milline positiivne mõjujõud võib olla ühel targal naisel... ja armastusel...

Tollest ajast oleksin kui valgusaastate kaugusele liikunud. Kui ma mõnele lähedasele inimesele olen neid tolleaegseid jutte rääkinud, on neil raske uskuda ning eranditult kõik imestavad, et kas see tõesti võis olla minuga juhtunud.

Mõned aastad hiljem, ühel EBSi kursapeol tundsin õhus kanepi lõhna... üks kursavend suitsetas seda. Kõik need ajad ja jamad tulid elavalt kui laksust meelde tänu sellele lõhnale ning süda läks pahaks... Kuigi selle ajani oli mul isegi mingisugune respekt ta vastu. Ja kui enne olime päris head semud, siis pärast seda hakkasin ka kohe teda vältima. Pole vist mõtet mainidagi, et sõpru meist ei saanud. Samas on päris hea, et tunneksin selle lõhna oma laste küljest või riietelt kohe ning teaksin reageerida... kuigi kuidas reageerida? Kas nii nagu "5 grammi" tükis... ilmselt nii ma siiski ei teeks, kuigi...

Kogu selle pika jutu mõte on selgitada, miks see tükk mulle eriti ei meeldinud ka siis kui mul lõpuks õnnestus seda teatris elavas esituses näha. Minusugune "vanamees" kahtlemata ei olegi selle tüki sihtgrupp. Silver Kaljula mängu vaadata oli küll võimas. Tõesti - see energia ja süvenemine oma rolli oli täiesti klass omaette. Eriti mõjusid need klaasistunud silmad, mida ta teeb mõnes misanstseenis. Noore publiku haarab ta oma haardesse kohe algusest ning hoiab, ehmatab ja raputab neid just õigesti kuni lõpuni välja... aga seda ainult päriselt teatris vaadates. Minu nähtud etendusel olid mõned õpetajad toonud oma klassi ja noortemaja juhendaja oma noored seda vaatama. Pärast etendust toimus ka vestlusring näitleja enda ning kohalekutsutud psühholoogiga (mida mul kahjuks ajanappuse tõttu ei õnnestunud kuulama jääda).

Vaatasin Silveri tantsimist ja näiteks seksimisele viitavaid liigutusi ning korraks mõtlesin, et kas need esimeses reas istuvad u. 12 aastased tüdrukud tunnevad ennast halvasti seda nähes... või teisel hetkel karjub Silveri tegelane oma ema peale: "Lits, anna raha!" ema kägistades... ning kõik need energilised peod ja narkossitarvitused... selle kõige vaatamine pidigi tekitama "halva" ja "ebameeldiva" tunde! Ma ei tea, kas selliste asjade vaatamine suudab ära hoida kellegi uudishimu, aga igatahes noore aju ehmatusel võib olla selline mõju, et hilisemas elus on mingi ebameeldiv, kahtlane ja hirmuäratav tunne jäänud tagaajju ning paneb loodetavasti õigel hetkel mõtlema, millised riskid sellise asjaga kaasneda võivad. Selles suhtes teeks kallistuse kõigile hoolivatele õpetajatele, kes oma hoolealuseid sellist ebamugavust läbielama panevad. Isegi kui need lapsed ise juhtumisi ei puutu otseselt narkootikumidega kokku, võivad nad kõrvalvaatajana mõnele oma sõbrale positiivset mõju avaldada - narkootikumide, ükskõik kui mahedate katsetamine, on väga ohtlik mäng! Päris teatris isegi lõpp ei mõjunud nii helgena kui televersiooni "5 grammi sisemist rahu".  Ma küll ei oska seisukohta võtta, kas see lõpp sellest hoolimata meeldis mulle või mitte... ega ükski lapsevanem ei suuda otseselt oma lapsi narkootikumide eest hoida kui laps ise tahab neid või satub sellisesse sõpruskonda... Aga kindlasti meeldis see südamlikkus - Silveri tegelane tegi nii, sest arvas, et tal endal oleks sedasi jäänud narkomaani raskused elamata...

Paratamatult tekivad narkoteavitusega seoses ka sellised mõtted, et kas mõni võib hoopis mõelda, et kui cool ja kui põnev see on, millest kõik räägivad (keelatud vili on ju eriti magus)... millest kõik justkui üritavad mind kõrvale hoida... mõni kõvem kutt võib mõelda, et tema on nii tugev, et teda sellised asjad juba lõksu ei püüa ning nimme endale või teistele tõestamiseks "proovib ära"... Kaldun siiski arvama, et just selliste esitustega, nagu Must Kast "5 grammi" näol pakub, justkui noortelt noortele - see on see kõige õigem ja sellise esituse ning looga kõige mõjuvam ära hoidmaks narkootikumide katsetamist. Ja rääkida tuleb! Aga kavalalt ja mõistusega...

Selle kõigega seoses meenub veel üks narkoteavitus-teema... Nimelt kunagi üks soome telesaade, kus räägiti Helsingis noorte seas levivast uuest trendist - välgumihkli gaasi sissehingamisest... narkootikumid on kallid ja alkoholi ei müüda lastele... aga mõni välgumihkel ikka kusagil vedeleb... sellest tõusis Soomes suur skandaal. Miks televisioonis õpetatakse kogu Soome noortele selliseid lolluseid... kusjuures õnnetuid juhtumeid selle tulemusena hakkaski uudistesse voolama... Jälle tekkisid küsimused, kas sellistest asjadest on parem vaikida või rääkida? Kas lastele anda võimalused ja teha nad tugevaks oma mõistusega nendest lollustest loobumiseks? Jällegi ma arvan, et see peaks olema ühiskonna norm, et ainult tõeliselt rumalad üldse proovivad neid aineid. Ja mõjutamiseks on vaid väike hetk - siis kui laps on valmis sellist infot vastu võtma ja enne kui ta juba nii suur on, et see mõjub tema jaoks coolina. Ning just selliste "ehmatustena", nagu Silver selles tükis vaatajatele vastu vahtimist paiskab.

Lõpu-mõttena tuleb öelda, et minu enda jaoks on tekkinud uus narkomaania - ülesöömine... Palju lihtsam on tasakaalustatud dieeti pidada kui kõikvõimalikke ahvatlusi lihtsalt koju ei osta... Kui midagi osta, siis ju võtad natuke ja siis natuke veel, kuni ongi kõik söödud... Ja siis mõtled küll, et oli seda nüüd jälle vaja... Õgitud kalorimäära tasakaalustamiseks aitab õnneks sport...

Hinnang: 3- (televersioonile andsin hinnanguks 2-, selles mõttes oli elus teater kõvasti-kõvasti mõjuvam. Ja see hinnang on puhtalt minu isiklikust lähtekohast vaadatuna. Teismelistele vajaliku vaatamismaterjalina oleks hinnang kindel 5. Ideaalne koolidesse tellida - minu hinnangul 12 aastastele ja vanematele õpilastele. Kestab alla tunni ja selles lühiduses peitub veelgi üks selle tüki tugevusi - tähelepanu ja vastuvõtlikkus ei jõuagi hajuda. Väga ehe lugu, tõestisündinud või väga osavalt ja tabavalt kirjutatud. Täpselt nii see ongi... Ja näitleja räägib loo sisse ka natuke viimase hetke statistikat, mis omakorda teeb kogu loo asjalikumaks, kuigi läheb hetketi jällegi täiesti peoks kätte ära. Aga niimoodi jõuavad ka need peidetud moraalitsemised noortele kohale ilma otseselt teadvustamata, et selle näitamisega neid "õpetatakse"... Eraldi äramärkimist vajab ka valgus- ja helikujundus - eriti veel see üks hetk selles lavastuse heliribas, mis ehmatas ja mõjus!)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamäe tehtud foto):

5 GRAMMI SISEMIST RAHU
noortele (12+), õpetajatele ja lapsevanematele

AUTOR Kätlin Padesaar
LAVASTAJA Silver Kaljula
VALGUSTEHNIK Kristo Kuusik (TÜVKA)
VALGUSKUJUNDAJA JA HELITEHNIK Peep Maasik (TÜVKA)
PROJEKTIJUHT Reeli Lonks
LAVAL Silver Kaljula — Vladimir

Lavastus on valitud 2016. aasta Eesti Teatriauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominendiks ning lavastaja-näitleja Tartu Kultuurikandja 2015. aasta laureaadiks uustulnuka kategoorias. Samuti on lavastus pärjatud Monomaffia 2016 žürii eripreemiaga.

 „…Ma tahtsin, tol ajal poisikesena, elada nii, et ei peaks tundma pidevat hirmu. Olin täiesti tavaline tukka loopiv teismeline ning kahtlemata oli mulle ülioluline teiste arvamus. Eriti oli ülikõva lihtsalt selline chill ja cool olla. Alustasin kanepiga, naah, täiega mass tunne oli. Edasi läkski juba kergemalt. Mul oli respekti ja hunnik sõpru. Tarvitasime aineid ja panime pidu, kuni ühel hetkel ööbisin suvalistes mahajäetud majades. Ei kottinud enam sellised asjad…”

Sotsiaalkriitiline monolavastus “5 grammi sisemist rahu” toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. Lavastuse eesmärk on selgitada publikule narkootikumide mõju ühe noore mehe näitel, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga – seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu. Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid pigem pakkuda üht lugu, mis räägib ausalt narkootikumide mõjust tarvitajale, lähedastele ja ümbritsevale ühiskonnale.

Pärast iga etendust toimub võimalusel vestlusring lavastusega seotud teemadel.
Esietendus 18.10.2015 Tartus, Genialistide Klubis.
KESTUS 55 minutit, vaheajata

Teineteiseta - Vanemuine

Kui ma ei eksi, siis oli see raamatu "Alice imedemaal" kirjanik Lewis Carroll, kes kunagi ütles... parafraseerin selle mõtte siin nii, nagu lugedes seda tõlgendasin ja kuidas see meelde jäi: "lahku minnes tõeline armastus ei kao meist mitte kunagi... see võib kokku kuivada väikseks kui hernetera, aga see jääb meie sisse igavesti. Sellepärast ei kao tunded päriselt meie armastatud inimese vastu ja samuti ei kao temal tunded meie vastu." Selles on muidugi üks väga suur konks - selleks peab see armastus mis seal südames istus olema "tõeline", mitte lihtsalt mõni kerge armumine. Ilus mõte... Lohutav neile, kes on maha jäetud, lahtiseletav sellele, kes on kellegi maha jätnud, et miks tal need tunded päriselt ära ei kao ning ikka on huvi teada, et teisel oleks kõik hästi. Eks nagu inimtunnetega ikka, pole kõik nii mustvalgelt seletatav ning mõjutegureid võib olla gaziljon tükki...

See oli minu jaoks ka Jüri Lumiste lavastatud "Teineteiseta" taustsüsteemiks. Tomi ning temast tunduvalt noorema Kyra vahel oli kunagi armastus. Ajal, mil Tom oli abielus teise naisega. 18-aastane Kyra, kes oli just Londonisse saabunud, võeti Tomi ja ta naise perefirmasse tööle ning ühtlasi ka justkui pereliikmeks. Kogemusteta, ent usaldusväärne noor hakkaja tüdruk... Tomi ja Kyra vahele tekkis ka armastus... Raske olukord... naine on kodus, aga kodus on ka armuke... Ja niimoodi aastaid... Naine ühel hetkel muidugi saab sellest teada ja Kyra lahkub sellest võrrandist ilma suuremate seletamisteta ning näitemäng saab alguse aasta pärast Tomi naise surma kui Tom on otsustanud Kyra ellu taaskord siseneda... Ei Tomi, ega ka Kyra tunded teineteise vastu pole kuhugile päriselt kadunud... need on istunud herneteraks kokkukuivanuna kusagil sügaval sees koos paljude küsimuste ja seletustega...

Üks saatuslik öö, kus kahe inimese hinged pööratakse pahupidi... kas kunagi katkiläinud asja on võimalik parandada? Mõned ju ütlevad, et ülessoojendatud supp on "ülessoojendatud supp"... ehk võib-olla ongi see pigem väärt "ära viskamist"... Teised ütlevad, et murtud luu kasvab kinni veel endisestki tugevamalt... Kuidas Kyra ja Tomi vahel need asjad lähevad, seda peab muidugi igaüks ise vaatama...

Üsna harukordne kui Eesti teatrid võtavad lavastada (muusikalid välja arvatud) just praegusel hetkel New Yorgi Broadwayl ja Londoni West Endis mängitavaid draamatükke. Tippdramaturgia, mis kõnetab ka maailma tipplavastajaid ja tegijaid... Ka meil Eestis Londoni Rahvusteatri versiooni live-ülekandna näidatud 3kordse oscarinominendi - Stephen Daldry lavastatud Skylight, peaosas maailmanimega superstaarid Carey Mulligan ja Bill Nighy.

Tegelikult pean tunnistama, et ma vaatama minnes ei teadnudki, et "Teineteiseta" ongi "Skylight". Kõige rohkem paelus mind see, et näitekirjanikuks on David Hare ja tegemist vaid 3 näitlejaga kammerliku armastuslooga, mille peaossa on Vanemuine kaasanud Tõnu Oja (lisaks mängivad Maria Annus ja Karl Laumets, kes kõik kolmekesi minu jaoks sümpaatsed näitlejad). Aga no 2kordne oscarinominent David Hare on kirjutanud stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja"... lisaks Tallinna Linnateatris lavastatud näidendi "Amy seisukoht", Eesti Draamateatris lavastatud "Vertikaaltund" ning Skylight'ile mõnevõrra sarnase sisetundega käesoleval suvel Laitse Graniitvillas Eesti Draamateatri suvelavastusena "Eluhingus"... Kõik need on olnud mõjuvad ja mõtteidäratavad tööd, kaasaelama ja -tundma paneva sisuga näidendid. Juhtumisi ka minu arvates õnnestunud lavastused.

"Teineteiseta" on väike, kammerlik, Sadamateatri saali ühte nurka lavaks seatud - Kyra kööktuppa toimuma lavastatud päev, õhtu, öö ja järgmine hommik. Alguses ja lõpus on Kyra külaliseks Tom-i poeg Edward. Alguses sissejuhatuseks, aga lõpus ka omaette mõtteid äratavaks... Edward on 18-aastane nüüd... kas elu teeb oma ringkäiku ja Edward on nüüd Kyra seisundis? See, mida ta Kyrale teeb on armunud inimese käitumine... Aga see jääb mõnusalt igaühe enda tõlgendamiseks...

Karuosa näidendist ja lavastusest kuulub Kyra ja Tomi vaheliste arvete klaarimiseks (mille jooksul Maria-Kyra laval oleval lõikelaual ja pliidil süüa teeb). Sinna sekka ka briti sotsiaalpoliitilisi mõtteavaldusi, mis minu jaoks olid ainsaks sisuliseks negatiivseks küljeks, sest need otseselt ei puudutanud mind ning ühtlasi olid Eesti kontekstis võõrad (tuttavad küll briti ja USA filmidest, nagu näiteks vaeste linnaosad, kehvemad koolid jne). Samas kuna Kyra on ametilt õpetaja, siis võib õpetajaid huvitada ning ka kõiki teisi liigutada need teemad ka üldisemas plaanis... just pühendumus ametiraskustest ja sotsiaalsetest teemadest hoolimata ning ka muu õpetajakutsega kaasnevate teemade psühholoogia. Ent see on siiski väike osa tervikust... põhiosa on ikka see vana-hea-naiste-meeste-vaheline... Ehk armastus ja otsused ja teineteise mõjutamine ja väliste asjade mõjutused...

Kummaline, et sellise "kaitsva" isasena võtan praktiliselt alati automaatselt hoiaku, kus ma olen naiste poolt. Tavaliselt on ju ikka neile liiga tehtud. Nemad tõmbavad suhetes lühema kõrre, nemad on sunnitud meeste lolluste ja sigadustega hakkama saama palju tihedamalt kui meestel naiste omadega. Nõnda asetusin ka seekord - üsna kaugele välja olin Maria Annuse mängitava Kyra poolt. Tõnu Oja mängitud Tom oli natuke nagu rikkusest ja edukusest sisemisel ülbeks muutunud meestüüp, kes kui tahab midagi, siis tellib/ostab/võtab selle (ent Tõnu Ojaliku kerge äpuliku tunnetustega, mis paljude jaoks mõjub õigustatult ka briti härrasmehelikkusena). Samuti anti ka tekstis mitmed korrad selgelt mõista, et naine on tema jaoks kui miski, mida ta omab. Iseenesest olen ma ise ka natuke seda tüüpi mees ja pidevalt olen kuulnud, et (ka minu tuttavad) naised taunivad seda loomuomadust. Kuid minule meeldib "omamine"... seda sugugi mitte ühepoolse "omamisena", vaid samuti meeldib mulle kuuluda kellegile, ehk olla teise inimese poolt "omatud". Võrdselt, vastastikku... aus ju, kas pole?! Kuid alati tuleb vaadata suuremat konteksti. Ma ei saanud Lumiste lavastusest aru, kas Tõnu Oja karakteril oli see tasand ikka samas kohas nagu minul või too mees on ainult ise ja ego...

Kuid siis järsku kui Tom oma nägemusega lagedale tuleb Kyra kohta, avab see justkui ka minu silmad... Nende kahe inimese armastus on väga erinevat laadi. Kyra armastus on armukese armastus. Kyra-le meeldibki olla selles suhtes täpselt nii kaua kui ta tahab ning vajadusel mugavalt sealt välja astuda... võimalik, et see noorena juhtunud õnnetu armastus muutiski ta selliseks - ettevaatlikuks, arglikuks. Kuid see näis olevat läbiv tema psüühikas... ühel hetkel räägib ta Tomile õhinal, kuidas tal on täielik sõltuvus pealt kuulata bussis teiste jutte. On ise justkui osaline, ometi sekkumata ning astudes bussist välja kui tal seda teha on vaja... Väga tabavalt ütleb Tom Kyra kohta - "argpüks"... seda ta ka minu meelest just oligi... ning järsku märkasin, et olen märkamatult hoopis mehe poolt selles sugupooltevahelises psühholoogilises kähmluses... (see ole ka näitekirjaniku üks tugevaid külgi, et tegelikult ta jätab selle iga vaataja enda otsustada, visates kõik pallid ühevõrra kõrgele õhku ning igaüks saab siis otsustada ise, millise ta nendest kinni püüab).

Kas kardinaalselt erinevat sorti armastusega inimesed saavad-suudavad ühise armastuse leida... sellise, mis toimib mõlema jaoks ja mis kestaks? Seda muidugi päris elus nii kindlalt ei tea... Inimloomad on liialt keerulised üldistuste tegemiseks... ja suhted ning pisidetailid on ju alati väga erinevad. Selles näidendis saab näha, mis saab Tomi ja Kyraga....

Tegelikult vähemalt minu jaoks muutus sellise psühholoogiliste nüanssidega draama jutustamisel näitlejatööd ja lavastuslik töö sekundaarseks. Lavastuslikult on mõned nõksud, nagu aknatagune, ruumiline kasutus, söögitegemise korraldamine ja ülekanded Kyra kohtumiselt Edwardiga kohtumisele Tomiga ning jälle tagasi Tomi pojaga ning tunnetesõja tempo ja kuulaja/ründaja suhete paikapanemisega siiski korralikult tööd tehtud... See kõik on väga sujuv ning sobivalt ilma eriliste lavastustlike efektideta. Eluline... Võib-olla mind õige pisut ärritas see, et Tom oleks võinud olla natuke rohkem nagu need Briti telekokad - bravuurikad ja suurte žestidega ja selgelt heal järjel... aga laamendas ta palju tagasihoidlikumalt kui näiteks seda minu kujutluspildis teeks Gordon Ramsay või Jamie Oliver... Samas otseselt see pole ka etteheide, sest allasurutud tunnetega briti härrasmees võiks ju ka nii laamendada... Ikkagi öine aeg... ja selline "vaikne laamendus" mõjus Tõnu Oja karakteriseeringuna omamoodi sobivalt. Kuigi kõik kolm näitlejat teevad väga enesele tüüpilise lähenemisega rollid, pole see mitte etteheide, vaid nii mõjuvad nad ilmselt ka kõige usutavamalt, elulähedasemalt, ehedamalt ning see on sellise loo puhul oluline. Tunded ja suhtesidemed on need, mis peavad teravalt välja paistma ja sellisel juhul on kõige parem kui mängitaks nii, nagu ei mängitakski, vaid lihtsalt "oleks". Kui see oli taotlus omaette, siis see tuli välja ja töötas ideaalselt (kusjuures kõigil kolmel tegelasel olid "kurvad silmad").

Tekst kubiseb pisikestest mõttepärlitest. Alates Freud-i mõtetest a la "Kõige eest, mis sa endas alla surud (või ütlemata jätad), tuleb maksta ränka hinda", lõpetades Hare'i enda teksti pikitud mõtetega a la (umbes mälu järgi) "Kui Sulle meeldib kohut pidada, siis hakka juristiks, kohtunikuks... Korralda koeranäituseid. On palju ameteid, kus end teostada kui Sulle meeldib kohutmõistmine. Aga kuula mu nõuannet: kui tahad olla õnnelik, jätta kohtumõistmine professiooni tasandile. Ja ära praktiseeri seda koduseinte vahel." või siis see "Meil oli 6 aastat õnne. Ja Sina pidid selle ära lõhkuma. Sinuga on alati nii, et kui miski on hästi, siis sellest pole kunagi küllalt. Sa ei hinda õnnelikkust, sest sa alati tahad enamat." ja no üks veel - luban, et viimane "Ma pole ju täielik lollpea - sa kas juhid raha või see juhib sind. Kui hoiad oma raha, kui kardad seda kasutada, saab sinust selle vang. Muidugi, kui Sa ise teed raha, siis ole nii paha kui tahad. Aga kui sa kasutad raha, siis anna. Lihtsalt anna. Näita oma põlastust selle vastu." :)

Hinnang: 4 (väga hea mõteteärgitaja. Tagasisõit Tartust Tallinnasse läks tekstis sisalduvate mõtete üle arutledes, vaieldes ja tegelaste otsuste ning nägemuste oma seisukohtadega võrreldes. Selles mõttes korralik elamus, et 3 tunniga jõutakse palju mõtteid läbi arutada ning pikk sõit Tartusse saab tasutud korraliku sisuka etendusega. Meeldis väga. Arutaks meeleldi ka võõraste inimestega nende teemade ja arvamuste üle selle tüki kohta, et oma arvamusi kohandada, mingite detailide üle teistsuguseid mõtteid juurde saada ning seeläbi arusaamasid laiendada.)

-----------
Tekst lavastuse kedulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamägi foto):

Teineteiseta
DRAAMA
SADAMATEATRIS
KESTUS: 03:05

Tõlkija Kalle Hein
Lavastaja Jüri Lumiste
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Tõnu Eimra
Osades Maria Annus, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Karl Laumets

David Hare’i draama

Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter. Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad. Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg?

Briti hinnatud dramaturgi David Hare’i 1995. aastal kirjutatud emotsionaalselt intelligentne suhtedraama on saavutanud peale Londoni ja Broadway menulavastusi rahvusvahelise tuntuse ning noppinud ridamisi auhindu. Eesti laval on varem mängitud sama autori näidendeid „Amy seisukoht“, „Vertikaaltund“ ja „Eluhingus”.

Esietendus 7.oktoobril 2017 Sadamateatris

Ivanov - Eesti Draamateater

Bravo! Selliseid lavastusi juba igal aastal ei näe... Wow! Seisvad ovatsioonid! Milline lavastus! Milline trupp! Milline kunstiline tase! Külmavärinad tulevad sellel mõeldes! Tõeliselt suur teatriELAMUS! 4 tundi lendas kui linnutiivul. Käesoleva teatriaasta absoluutne tippsaavutus psühholoogilise ja klassikalise draama austajatele.

Selle elamuse ülestähendamiseks tuleb alustada päris algusest... nimelt kui olin oma poja, temale sõbralt saadud piletiga määratud kohale saatnud ja teatrikaaslasega esimese rea keskel kohad sisse võtnud, oli Ivanov, ehk Indrek Sammul juba laval... Jälgis rahva saalitulekut ning muheles ja noogutas justkui tuttavatele... Etenduse alguses sosistas, et kõik oma mobiiltelefonid välja lülitaksid... sest see ju otseselt ajastuga kokku ei käi... sobiv lahendus... ja ma olingi juba tükki sisse laksust haaratud... kusjuures ise veel imestasin, et Indrek sosistab imevaikselt, aga terve saal arvatavasti kuulis seda!

Mäng saab alata... Ivanov, kes on armuvalus või pigem armutusevalus... tema naine on haige... ilmselt surmahaige... aga Ivanov on armastuse kaotanud tema vastu... naise armastus seevastu on väga tugev... ta väga tahab oma mehega koos olla... eriti haige olles on vaja oma armastatu lähedust ja tema kohalolu... Milliseid ohverdusi ta on oma mehega abiellumiseks toonud - teinud seda vastu vanemate tahtmist, vahetanud juudiusu kristluse vastu... Aga Ivanovi painavad ka rahamured ning tal tuleb ikka ja jälle seada sammud oma võlausaldaja proua Lebedevi mõisa suunas... Ta teeb seda raha pärast, kuigi kodused arvavad, et ta sinna lõbutsema läheb.... Ja eks seal ju alati pidu keeb ning Lebedevide tütar on oma igavatest noortest kosilastest tüdinenud ning oma suures armuvalus Ivanovi armunud... Kuigi eks seal nii mõnigi naine on kosilastele ennast "näitamas"...

Kuid enne veel kui Ivanov jõuab esimest korda Lebedevide juurde sõita ja kohe pärast seda kui Ivanovi valduste rahaasjade ajaja Mihhail Borkin (õhtu esimene "üllatus" mitmetest - vaimustav Mait Malmsten sellisena kui keegi teda veel kunagi varem näinud pole!) on Ivanovile epistlit lugenud, et rahad on täiesti otsakorral ning Ivanovil tuleks selleks midagi ette võtta... ning Ivanovi naise tervist hooldav, ennast pidevalt "ausaks" meheks tituleeriv, kuigi salamisi justkui Ivanovi naist armastav doktor Lvov on mängu sisenenud... karjatab keegi saali tagaosas...

Just seal kus istub minu poeg... eest reast siiski leian oma poja silmadega tagumistest ridadest kohe ning temal pole õnneks midagi häda. Kuid etendus katkestatakse ning saalis pannakse tuled põlema... "doktor Lvov"-i mänginud Kristo Viiding on hetkega lavalt abiks tegevuskohas - "doktor" ju ikkagi... elu ja kunst segunevad päris elus... Hiljem kuulsin pojalt, et keegi oli kokku kukkunud ning vajunud põrandale pikali... kohe kutsuti ka kiirabi ning umbes 3-4 minutiga siiski inimene tõusis juba omadele jalgadele ning ta talutati saalist välja kiirabi suunas ja etendus sai jätkuda Indrek Sammuli sõnade järel - et kõik on selle inimesega korras... Tegelikult hämmastav, et selle mahu juures, mis ma teatris käin, oli see ilmselt esimene kord kui midagi sellist juhtub, et etendus katkestatakse publiku seas istuva inimese kokkukukkumise tõttu.

Kuna kõik laabus ilusti, sai tõesti kohe hetkega hüpata tükki tagasi sisse. Liiatigi kuna ka seal oli "haige" Anna Petrovna (Maria Petersoni valusalt läbitunnetatud raske roll... kuid kõik selle tegelase valud toob ta veel ühe hilisema monoloogiga laval välja nii uskumatult tundeküllaselt, et tundsin vaatajana kõike seda valu, mida tema karaktergi) ning meeleolu väga tõsine. Ivanov oma rahamuredega ei suuda viia ka oma naist sooja kliimasse, et tema (surmavat) tuberkuloosi ravida... Arstile ja eks natuke ka publikule tundub see ühest küljest tõesti südametusena... eriti kuna ta ka naist on järjekordselt üksi jätmas ning "pidutsema" sõitmas... seekord saab loa kaasa tulla ka Ivanovi onu (krahv) Šabelski (Vanemuisest kaasatud lõbus, soe ning mõnusalt Draamateatri tipptruppi sulanduv Aivar Tommingas), kes muidu veedab pikad päevad Annaga kuid vajab samuti "tuulutamist"... Kohe kui Ivanov oma onuga on ära sõitnud, otsustavad neile järgneda ka Anna ja doktor (õhus on "vahelejäämist")...

Siinkohal on sisust ja lavastuslikest üllatustest mitte-teada-soovijatel mõistlik hüpata üle järgnevatest lõikudest paragrahvini mille ees on 3 tärni ***

Kusjuures kohe kui mõtted olid liikunud selle juurde, et lava on sellise kostüümidraama kohta ikka väga tühi (nagu Ivanovi "hing")... saabub järgmine üllatus lava alt - Lebedevide kodu ja sinna kogunenud suur seltskond... Kes mängivad kaarte, kes mängivad pille... igatahes on käimas üks pidu ja pillerkaar... milline kontrast vaiksele, tõsisele, vagurale ja rõõmudeta Ivanovide kodule... Lebedevide (võrratud Ülle Kaljuste ja Guido Kangur) juurde on saabunud külla ka noor ja rikas lesk Babakina (järjekordne lavastuslik üllatus istumas tema õlal - päris Aafrika hallpapagoi Jako, kellega Marta Babakinat mängiv Harriet Toompere kordamööda samast tassist teed joob). Ritta on seadnud ka potentsiaalsed kosilased (Markus Luik, Christopher Rajaveer, Priit Põldma ja Jüri Tiidus)... Poisikesed, kes kõik kui ühe vitsaga löödult igavad ja natuke totuvõitu. Teises otsas käib kibe kaardimäng härrasrahva vahel, millest tõuseb tüli Ita Everi ja Raimo Passi karakterite vahel... Millise vaimustava ja suursuguse ning enda vääriliselt võimsa väikerolli pakub Itakene! Kogu saal lõi ilmselt tema hääle peale pahviks! Ning kõigile kaasmängijatele selline au olla Eesti teatri sellise raudvara ja esileediga koos laval! Kõik see mängib ka lavastusele mingi järjekordse elu ja kunsti segunemisega kaasa.

Samuti on nendest mõttetutest kosilastest tüdinenud Lebedevide tütar Saša (kibekiiresti ja eriti just selliste õhina ja silmade säraga tehtud rollide tiivul Draamateatri esinäitlejate sekka tõusnud Liisa Saaremäel), keda on hakanud huvitama see "Ivanov", kellest kõik räägivad... Ja noorele naisele omase dramaatilisusega annab ta end Ivanovile... kuigi "võtjat" otseselt seal ju polegi... Kuigi ka Lebedevide juures enne Ivanovi saabumist visatakse õhku jutu sees, et too oma naisega ainult kaasavara pärast abiellus, kuid jäi sellest ilma, sest ta naine abielludes usku vahetas... ning kuna raha ei tulnud... "suri" ka kahtlaselt kiiresti Ivanovi armastus oma naise vastu... See võib ju ka nii olla... kuid tegelikult vast ehk siiski mitte... Ja kui "vahelejäämine" on juba õhus, siis see paratamatult ka toimub - muidugi saabub ka Anna just sellel hetkel kui Saša Ivanovi kätevahele trügib ja seal endale suudluse võtab...

Siinkohal tuleb mul siiski nende üllatuste paljastamine lõpetada, sest tegelikult üks üllatus ajab terve see 4 tundi teist taga... Ent neid midagi paljastamata on ka raske üldse kogu elamusest kirjutada. Ja nendest üllatustest kubiseb see teatrikülastus tõesti kõigil tasanditel - näitlejatööd, muusika, hoogsus, lavastuslikud valikud, kunstilised otsused ning kõige krooniks veel ka lõpp, mille lavastaja Uku Uusberg on teinud täiesti eriliseks!

***Tegemist oli minu elu teise "Ivanov"iga... eelmist mängiti u.25 aastat tagasi samas teatris Elmo Nüganeni lavastusena ning suurepärase Ivanovi rolli tegi toona Jüri Krjukov. Olin Uusbergi lavastust vaatama minnes juba teatavate eelarvamustega, et tolleaegset suurepärast Nüganeni-Krjukovi Ivanovi nagunii ületada ei suudeta. Kuid Tšehhov on ju Tšehhov ning seda ära rikkuda pole väga lihtne... Kohe esimesest stseenist peale olid võrdlused peast kui peoga pühitud. See siin oli teine Ivanov... teistsuguse lavaga, teistsuguse Ivanoviga ning tunnetus õhus oli teine. Seekord ju mõnevõrra sisu ette teades kuid ometi hoopis omanäoline. Oma sõpradele kasutasin pärast seda elamust kirjeldades väljendit: "Uusbergi Tšehhov on sama kõrgel tasemel nagu Linnateatri Põrgusaali võimsad draamad" :)

Uusbergi lavastus on uhke - uhkete kostüümidega, piltide vahetustega, suurte emotsioonide ja paljude tegelastega ning nii situatsioonikoomika kui ka situatsioonikurbusega. Tabavate juhtumistega, suurepärase trupiga ning lavastajatrikkidega, mis teevad tema Ivanov-i täiesti originaalseks. Ning muidugi see vaimustav trupp, millest ei saa üle ega ümber. Selline kaader kokku panna, mis näib kui vaimustaks teineteist ning ühtlasi seeläbi ka publikut. Uku on päris palju mängust toonud hästi lava ette äärde nii, et esimeses reas oli mitmeid kordi tunne, nagu need tegelased mängiksid mu süles. Kuigi ka see on omamoodi elamus, eriti hetkedel kui näiteks Guido Kangur pooltäis veekannuga otse lavaääres peade kohal jahmerab ja no pidevalt oli hirm, et osa sellest veest ka minule pähe või sülle langeb... kuid ei. Guido mäng oli tõeliselt hoogne ning 101% karakteris, kuid vett sellest kannust välja ei tilkunud tilkagi... 101% proff. See publikule lähedal mängimine teeb ka need karakterid lähedasemateks ning omamoodi tekib "kohalolemise" tunne, nagu oleks ise ka osa sellest seltskonnast, kes laval tegutseb. Kaval võte lavastajalt ja see toimib. Siiski kui ma teadlikuna teist korda vaataks, siis vaataksin seda mõned read kaugemalt (päris esimene rida ei olegi vist müügis üldse, sest lavastaja on ka selle haaranud lavale lisaks, et kõike seda pidu ja pillerkaart ära mahutada ning tõesti lava justkui publikusekka venitada - teisel moel, aga nõksa sama võtet kasutas ta oma suurepärases Vanemuise lavastuses "Üritus", kus paar esimest pingirida olid näitlejate pärusmaa). Kuid kui kohta valida, siis kindlasti tasuks võimalusel end rea keskemale poole istutada... seda eriti lõpu pärast, mida troonib eriline lavastajapoolne üllatus... Sellega on mul veel eraldi lugu, sest istusin ju ees ja keskel, ning kogesin hämmastavat tunnet Sammuli näitlemises kui ta kogu keha, näo ja olemusega mängis, et ta mu kätt tahab paluda... aga no rohkemat ma ei saa üllatust paljastamata öelda, sest seda peab igaüks saalis ise kogema...

Mis Uku lavastajatöö juures mulle seekord eriliselt silma torkas, oli see täpsus. Tegevuste juhtimine täpselt nii, et "vahelejäämised", "liikumised", "piltidevahetused" ja kõik muu oli nii filigraanselt paigas. Eriti sellise suure trupi puhul on see üks vinge saavutus. Ning näitejuhtimine... ma ei tea kui palju Uku oma näitlejaid usaldab või vaimustab näitlejaid ennast see materjal ja see trupp ja see moodus kuidas see kõik kokku on lavastatud, et vanad vinged näitlejad toovad kõik midagi uut endast mängu ning kõik panevad ennast sajaga sellesse tšehhovlikku karusselli pöörlema, et publikul ei jäägi muud üle kui ahhetada ja ohhetada, hoida piip ja prillid ning kaasa keerelda. Isegi pisikesematest kõrvalrollidest tõuseb selliseid pärleid pinnale...

Kõigepealt muidugi Ivanov ise - Indrek Sammul... See on kahtlemata natuke tüüp-casting tema jaoks. Kuid see tunnetemaastik, mis tema mängust välja peegeldus - rahu säilitada püüdes väliselt, rahajamade pärast selgelt sisemiselt liimist lahti. Olla abielus kus ta naist tegelikult ei armasta, sattuda teise suhtesse, kus ta naist tegelikult ei armasta ning terve see aeg kõik need tunded keevad ja podisevad tema sees, ent ühel hetkel muidugi plahvatavad välja ning lõpp on ju lausa paratamatu, sest ühel hetkel inimene jõuab ka selle viimase piiri äärde...

Ja kui rääkida plahvatustest... siis see "plahvatus", mille elab endast välja Maria Peterson - pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et selline asi tema seest võiks välja tulla. Ma tundsin tema valu, tundsin seda armastuse puudumisst ning igatsusevalu, mida ta oma karakterisse pani ja see tekitas nii suurt kurbust... Mu teatrikaaslane küll vaidles vastu, et ka Maria tegi oma "tüüpilist" silmad kissis, lõug ees, huuled pruntis mängu... aga mina ei pannud seda kõige selle juures tähelegi, sest ma elasin ta karakterile nii sügavalt kaasa. Ta lihtsalt mängis selle nii õrnaks ja nii tugevaks samaaegselt, mis oli minu jaoks täiesti harukordne.

Aivar Tommingas, kes lõbujanulisena Ivanoviga Lebedevide juurde kaasa rändab, on kodus soe ja armas onu, kes oma haigele sugulasele seltsi ja seeläbi lohutust pakub, ent külla minnes pääseb ta justkui noor varss esimest korda heinamaale... nii kaua on ta selles igavuses ja haiges kodus olnud, et ometi natuke lõbutseda saades, läheb ta ülemeelikuks, pea läheb segi ning satub ühtlasi ka noore lese armumängu justkui tahtmatult, ent ometi seda ka natuke soovides. Tommingas oleks kui aastaid selles trupis mänginud või on ta lihtsalt nagu kala vees mistahes trupis, mistahes tükis, mistahes rollis. Tõeline korüfee. Lavastaja Uusbergiga neil näib samuti olevat väga hea keemia, sest Tommingas mängib Uurbergi tükkides alati väga huvitavalt (võrdle näiteks "Karjäär", "Üritus").

Ja siis see porgandoranžide juuste ja vuntsidega, ilmselt tüki lõbusaim karakter - Mait Malmstenilt. Pidevalt ootasin, et ta jälle uuesti ilmuks kusagilt stseeni ning tooks kergemad noodid endaga. Hetkeksi see hoog tal ei rauge. Milline vurlelik, peaaegu jorhaadnielkiirelik vajalik tasakaalustaja tõsisematele ja raskematele teemadele ja karakteritele. Mängib oma rolli palju olulisemaks kui see võib-olla kogu kontekstis on.

Ei saa just öelda, et Guido Kangur oleks kogu show varastanud, sest teised tegijad olid ka ikka ülitugevad, kuid minu lemmikrolliks kogu selles tippude paraadis tõusis üllataval kombel just tema härra Lebedev. Naine küll valitseb nende pere rahakotti, aga hoopis pereisa on see, kes tundeid oskab lugeda ning oma hea südamega tahab kõiki aidata. Ühest küljest vaimustav psühholoogiline mäng Guidolt, kuid samas kui hoog kerib sajale, siis teiste meestega koos lööb tralli, nagu poisike... Eriti vaimustav oli teise vaatuse alguse trio - Aivar, Mait ja Guido, Kristo Viidingu mängitud arsti üle nalja viskamas laulu ja kitarridemänguga. Bravo!

Ja Kristo Viidingu arst oma mahasurutud armastusega patsiendi vastu. Nähes kuidas ta patsiendi mees oma naist ei armasta. Sirge seljaga siiski õiglust ja väärikust taganõudev. Tegelikult me ju ei tea, et kas ta Annat armastab, aga see tarmukus millega ta oma patsiendi huve kaitseb... tundub, et ta on valmis ka omaenda taskust selle raha leidma, et Anna siiski saaks Krimmi ravile... aga ajastu kontekstis teise mehe naisele seda pakkuda polekski olnud võimalik, isegi kui oleks suutnud maksta... Minu meelest see on 2017 olnud täiesti Viidingu aasta - sellised superrollid ridamisi, nagu Väljaheitmises, Praegu pole aeg armastamiseks ning nüüd veel takkapihta siin Ivanovis... Kõik kolm väga erinevad ja eriti see Ivanovi arst täiesti imetlusväärselt teine tüüp... Sellise kameeleonlikud muundumised on näitlejate juures kõige vaimustavamad.

Liisa Saaremäel, nagu öeldud, on kiiresti saamas Draamateatri esinäitlejaks. Tema psühholoogiliste karakterite loomise küpsus nii noore näitlejana on leidnud tõestust juba Kolm talve lavastuses. Siin jätkab ta järjekordse suurepärase noore, kuid tugeva naise eri tahkude erinevate mõtteavalduste esitamist. Ka kohmakad hetked, mida tema Sašal tuleb välja mängida, teeb Liisa huvitavalt usutavalt ning just sellistes karakteri keerulisemates hetkedes näitab ta milleks ta võimeline on... nagu Mariah Carey, Christina Aguilera ja teisi meister"hääli" popmuusikas imetletakse ning nende laule on praktiliselt võimatu samal tasemel laulda, on Liisa võimeline tegema laval asju, mida paljud ei suudaks välja mängida. Jah, olen fän :)

Muidugi ei saa jätta mainimata 2 Eesti Draamateatri "suurimat" naisnäitlejat... ja ma ei pea siis silmas "füüsilist" suurust. Nii Ita Ever kui Ülle Kaljuste pakuvad sama taset ka pisikestes kõrvalrollides, mida nad peaosades teevad. Ei olevat ju "väikseid" rolle... Ma nägin seekord Üllelt midagi täiesti uut. Jõuline, jah, äge naine, jah, kõva ja karakteriga, jah... ent ometi.. eriti alguses, oli tema proua Lebedevis midagi täiesti uut. See tõsisus, karmus, iseenesest mõistetavus, et praegu on tema laval ja temal ka tähelepanu... jämedam hääl... karmim kulmujoon... rääkimata sellest koomilisusest suurepärase kostüümiga lavastuse teises pooles... Vapustav! Ning Ita oma hääle ja maksmapanevusega... see kui ta isegi on stseenist väljas, aga laval, on tal nii tugev kohalolu, et seda on vaid väga vähestel. Ja kui ta stseeni keskmes on, no siis on kõik ta ümber "poisikesed" :)

Veel tahaks ära märkida Harriet Toompere, kes seekord otseselt ei üllata oma karakteriga, kuid see mõnus teekord meesteõrritajast ning meeste tähelepanust teadliku naisena selles seltskonnas ja hiljem parunit tagaajava pruudikesena - Harriet teab, mida ta teeb ja kuidas just sellesse karakterisse elu valada. Võib vaid ette kujutada kui teadlik ta ühtlasi pidi oma karakteri algusstseenides olema "õlaltoimuvaga", ent samas ikkagi karakteris olles ning mängides ja teksti edastades nii loomulikult...

Ja laast, aga mitte liist - Indrek Kruusimaa... kes minu ümber istunud publiku kahisema pani - et kas see on näitleja? Vaimukas sõnadeta pisiroll, mis on ühest küljest lavastaja vimka sinna sisse panna, ent samas muidugi Indreku enda muhe olevus ning täiesti taustategijana enese laval kehtestamine. Töötas väga lahedalt kogu Lebedevide seltskonnaelu osana ja jällegi tabavalt lavastustervikule ideaalselt juurde lisades. Ütleks isegi, et geniaalne... Uku on ka varem oma lavastustes toonud sisse selliseid muusikaga seotud kõrvaltegelasi, kellest tõusevad lõppkokkuvõttes arvestatavad lavastuse osad... Näiteks "Pea vahetus"est meenub kohe sarnane tunne. Ka seal töötas see imeliselt hästi, kuigi hoopis teisel sisulisel tasandil. Noh ja muidugi "kosilaste kvartett" ise ning teised muusikud ja kaardimängijad ja teenrid ja muud... lihtsalt imeline!

Kogu seda uhket ja fantaasiarikast klassika-lavastust ning head mängu raamistamas ning kaunistamas Lilja Blumenfeld'i kunstnikutöö. Hästi sobiv gazebo Lebedevide aiapeoks. Ning kostüümid, mis annavad Ivanovile "Kostüümidraama" žanrimääratluse suure K-ga. Lisaks veel väiksed lisad, mida varem pole näinud, nagu näiteks "aknalaua" lillekast esimesel rõdul, kus Anna Petrovna neid kasta saab ning nõnda kogu mänguruumi veelgi avardab ning dünaamilsemaks muudab. Ja muidugi Triin Suvi valguskaart, mis annab vajadusel meeleolule vastavaid värve ning muudab valguse tugevaks või mahedaks, kuidas parajasti tegevustikku kõige paremini teenida.

Uusbergi-Sammuli Ivanovist endast ma kindlat sotti ei saanud... natuke nagu need tema kaaskondsedki... miks ta armastust ei suutnud tunda? Kas tõesti abiellus ta Annaga raha pärast? Sašaga hiljem juhtunu ning tema monoloog pulmae eel ju nagu annaks aimu, et nii see siiski polnud. Kas rahamured varjutavad kogu muu elu? Kas inimese õnn peitubki rahas... kui sellega on ok, siis saab alles teistele asjadele mõelda ning ka armastust lubada endal tunda? Tolles ajastus kahtlemata tuli Ivanovil veel auteemaga rinda pista. Kõik ju väikses ühiskonnas näitavad näpuga. Samas mehena tundus ta naistele olevat huvitavam - salapärane? paha poiss? jaheduse tõttu "cool"? Mehena sellise sisemise segadusega oleks ju pidanud ta mõjuma hoopis vastupidiselt ebaenesekindlalt ja hapu peavaluga hädaliesna... Ivanovile endale aga kusagilt ei näinud tulevat lahendust... Mõtlemisainet pakub ka see, et kuigi proua Lebedeva talle laenupikendust ei olnud nõus andma, siis härra oli ju valmis leidma midagi... Seega mingi vaiant kuidagi mingiks väljavingerdamiseks ju oleks olnud... ka onu abielu rikka lesega oleks ju aidanud... ja kõik need inimesed siiski hoidsid mingil hetkel rohkem Ivanovi kui doktor Lvovi poole... keegi oleks ju ikka võinud aidata... miks ta siis ikkagi nii otsustas teha, nagu lõpus tegi? Samas kui ta oma naisest oleks natukenegi hoolinud, siis oleks ta ju võlgadest hoolimata leidnud võimaluse teda ikkagi aidata... seega kindel on see, et hea mees see Ivanov igatahes ei olnud...

Hinnang: 5 (Mille muuga sellist teatrielamust hinnata... Kõik oli nii omal kohal... kõik oli nii vaimustav... võimas, suursugune... seisvad ovatsioonid lõpus oli samuti täiesti omal kohal... lavastus on ka välja müüdud kuni kevadeni... ja seegi on "omal kohal"... sellised lavastused on väärt aastapreemiaid... sellised lavastused on väärt aastaid mängukavas olemist... sellised lavastused tekitavad isu uuesti ja uuesti teatriime kogemist... Klassika, aga nii värske. Tundeküllane, liigutav, aga ka vaimustav. Sügav, aga ka meelelahutuslik. 4 tundi... mõnikord tundub 1,5 tunnine lavastus ka pikem...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Ivanov
Anton Tšehhov
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 4 tundi.

Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanovi“ esmalavastus toimus 1887. aastal Moskvas. 27-aastane Tšehhov töötas arstina ja samal ajal kirjutas aktiivselt, ta oli juba tunnustatud jutukirjanik, kui ta pani kirja oma esimese täispika näidendi „Ivanov”. Tema looming oli seni ilmunud Tšehhonte nime all, „Ivanovi“ müürilehtedel seisis autori nime kohal Tšehhov.

Juba „Ivanovis“ ilmutavad end Tšehhovi järgnenud meistriteoste teemad, stiil, elukäsitlus. Kolmekümnendates eluaastates Nikolai Ivanov on ummikus: „Mu mõtted on sassis, hinge peab kammitsas mingi loidus ja mul pole jõudu iseendast aru saada. Ma ei saa aru inimestest ega iseendast...“. Mis temaga toimub? Tšehhovi silmis sümboliseeris Ivanovi isik tema kodumaa sotsiaalset allakäiku. Eesti rikkalikus Tšehhovi-traditsioonis seisab „Ivanov“ eraldi, võrreldes „Kolme õe“, „Kirsiaia“, „Kajaka“ ja „Onu Vanjaga“ on seda lavastatud märkimisväärselt vähem. Viimatine „Ivanov“ Eestis oli Vene Teatris 2004. a, lavastajaks Nikolai Krutikov Moskvast ja nimiosas Eduard Toman. Eesti Draamateatris lavastas „Ivanovi“ 1971. a Maria Knebel, nimiosas Ants Eskola, ja 1992. a Elmo Nüganen, nimiosas Jüri Krjukov.

Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis.

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Tõlkinud Ernst Raudsepp
Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (EMTA lavakunstikool), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

Timm Thaler ehk Müüdud naer - NUKU

James Krüssi kirjutatud lastekirjanduse maailmaklassika Nukuteatri laval on saanud kõvasti kiita nii lastelt kui täiskasvanutelt. Ühtviisi hääletati see käesoleva aasta kevade lõpus eelmise hooaja publiku lemmiklavastuseks kui ka anti (jagatud) "Lipulaeva", ehk hooaja parima lavastuse kolleegipreemia.

Minu tutvusringkonnas on see samuti tekitanud kõneainet, sest paljudele on lapsepõlevest raamat tuttav ning mantlipärijal on see parajasti ka just praeguses, ehk 5.klassis kohustuslik kirjandus. Ja millise suurepärase võimaluse annab nüüd Nukuteater neid lugemismälestusi elustada või siis hoopis kinnistada visualiseeringuga äsjaloetud raamatut! Või nagu minu puhul - täita see auk harituses, sest kuigi terve elu on see raamat mu teadvuses figureerinud, pole selle lugemiseni millegipärast siiani veel jõudnud.

Timm Thaler'i loo põhi on justkui segu paljudest tuttavatest lugudest ja muinasjuttudest - Tuhkatriinulik algus - ema sureb, isa toob koju kahtlaselt käituva kasuema, kes eelistab oma poega; Väike Merineitsi - Timm müüb oma naeru selle eest, et võita kõik kihlveod, mis ta iganes sõlmib; edasi kõikvõimalikud mereseiklusjutud ning lõpus üldse kõik muinasjutud, sest paha saab palga ning hea leiab lahenduse oma murele. Kõik see segatuna ühte seikluslikku teekonda, kus varitsevad ohud ja põnevus, ent samas leiab ka sõpru ning avastab maailma ja elulisi õppetunde ripub okstel nagu õunu... ainult, et neid pole noppida vajagi, sest need potsatavad ise Sulle pähe :)

Mul oli tekkinud eelarvamus tänu lavastuse reklaamile, et tegemist saab olema väga tugeva kunstilise kujunduse ning uhkete kostüümide ja isegi ajastut rõhutavat kujundust kasutava lavalooga. Sellepärast esialgu tundus lava kuidagi plass ja ilma nukuteatrilike värviliste dekoratsioonideta, ent tegelikult lugu ise on üllataval kombel samuti üsna mustades ja hämarates toonides ("rõõmutu", sest naer on müüdud mehele, kelle suus see naer ei kõlagi eriti "rõõmuna") ning kujunduses on mängitud mobiilsusele - trepid liiguvad ning moodustavad vajalikke konstruktsioone või erinevaid mängukohti- ning tasandeid, kus siis parajasti lugu hargneb. Samuti on osavalt kasutatud videotausta ja seega otsest vajadust värviküllasele ja staatilisele lavakujundusele polegi. Pigem vastupidi - lugu on ju hoogne ja peategelane pidevas liikumises - Timm reisib läbi lavastuse ning seega on selline lahendus ideaalne.

Nukkudega palju tegemist ei ole, näitlejad mängivad oma kehadega... vaid paar korda - korra laval mängitava "nukuteatrina" kuhu Timm satub ja korra on lavastaja Taavi Tõnisson toonud sisse Timm'i kaelast allapoole keha "nukuna", kui Timm on alles pisike jüts. Ja see mõjub mõnusalt koomiliselt. Lavastajatöö ülejäänud kaks tipphetke olid minu jaoks see kuidas oli lahendatud ema surm... lastele natuke mõtlemiseainet ja arusaamist, et "trepp", mida mööda ema lavalt lahkub, on "taevatrepp". Ja üldse kogu lavastuse võimsaim ning atmosfääriküllasem stseen oli "torm merel". Sada lampi, mis erineval kõrgusel õhus hõõgumas - otsene seos justkui tormiga esmapilgul puudub, tormi ajal ju tähed ei sira taevas ega ka muud seletust nendele "tulukestele" ei osanud seal kohapeal leida, siis ometi see õhkkond mis tekib, on maagiline ja "ilus". Ainus natuke imelik lavastuslik komponent, mis häirima jäi, oli Timmi voodi. Kuna pole lugenud, siis ma ei tea, kas raamatus oli kirjutatud kuidagi samamoodi, nagu Harry Potter'i trepialune "kamber", aga kuidagi kohtlasena mõjus selline lahendus ning ei oska täpselt öelda, millepärast... ka see, et hiljem tükis sama koha üle ka liigutakse või siis ei mõjunud see voodi piisavalt "kehvana", igatahes imelik mulje jäi ning riivas õige pisut silma läbi tüki.

Nagu öeldud, siis raamat on mul lugemata ja seega Urmas Lennuki dramatiseeringule otsest hinnangut anda ei oska, aga Lennuk on nii proff, et lavale seatud loo suhtes mingeid etteheiteid küll pole. Kõik on sujuv ja tundub, et see muinasjutt ning "seikluslik teekond" loob lavastajale hunniku nuputamisülesandeid, millele dramatiseeringuga allahindluseid pole küll tehtud :)

Olen kuulnud, et Mihkel Vendel peaosas Timm'ina on pannud Nukuteatrisse samme seadma ka mõned "tüdrukud", kes teevad seda ilmselt pigem rohkem Mihkli pärast kui Nukuteatri lavastuse pärast ;) Ja Mihkel uue lavajõuna Nukuteatris ongi huvitav. Minu jaoks on tema "lavakeel" veel tundmatu maa, sest siiani olen näinud teda ainult "Thijl Ulenspiegel"is kus ta väikses kõrvalosas positiivselt silma jäi ning "Mees, kes ei teinud mitte midagi", kus ta minu jaoks kogenumate tegijate mängu varju jäi ning karakteriloomeni vähemalt minu nähtud etendusel ei jõudnudki. Aga sellel tükil olid palju suuremad probleemid (kõige suurem kivi dramatiseeringu kapsaaeda), seega ma ei hakkagi siinkohal tollesse Mihkli rolli süüvimagi. Ent seda positiivsem üllatus oli teda näha Timm'ina. Selgelt on veel arenguruumi ja psühholoogilist mängutasandit veel väga märgata polnud (näiteks erilist kaastunnet ta tegelane vähemalt minus ei äratanud), kuid positiivselt üllatasid tema ekspressiivsemad misanstseenid, kus ta näo või kehaga mängis või liigutustega just sobivalt üle pakkus, mis sedasi andis hoogu ja elu karakterile juurde. Kogu see ülerõõmulisus, mis oli vaja kontrastiks hilisemale naeruta olekule välja mängida, selle Mihkel ka oma Timmi paneb. Eks kogu trupp mängis oma karakterid natuke elust elavamaks, sest ilmselt selline on lavastaja nägemus, ent ühtlasi sobisidki just siia - seiklusliku ja muinasjutumaigulise mängu konteksti. Ühelt poolt tegi kogu asja veelgi ägedamaks ning ühtlasi lapsesõbralikumaks, karikatuursemaks ning kergemini vastuvõetavamaks, isegi justkui "multifilmilikumaks".

Selles suhtes meeldisid kohe eriti Kuressaare Linnateatrist kaasatud Risto Vaidla ning Von Krahli Teatrist laenatud Ott Kartau kaasamine, et mõlemad tõid natuke omamoodi karikatuursust mängu sisse ja selgelt oli näha ka see mängulust, millega mõlemad mehed oma karaktereid lõid. Risto (naljakas, aga juba lavakast alates olen mõelnud, et huvitav, kas nad on Riho Rosbergiga sugulased... ja siin nad mängivadki koos ning mu arvamus sai endisesti veel rohkem hoogu juurde - võib muidugi olla, et ma olen ainuke, kes neis sarnasust näeb? Nad võiksid väga edukalt mängida mõnes tõsisemaski tükis isa ja poega) põlvpükstes klanitud juustega Timmi kasuvennana teeb ühe eriti koomiliselt laheda karakteri ja Ott on kui loodud merekaruks oma suure punase habemega - piip ka veel suur ja nii ehe ta ongi :) Oti karakteris on mingit sõnulseletamatut soojust ja turvatunnet ja seda ju Timm vajab ka. Nii on tal pärast isa surma vähemalt keegigi, kes tema poolt on. Selline tasakaal on ka dramaatiliselt vajalik, siis ei ole Timm nii naeru ostnud rikkuri kui ka rahaahne kasuema ja seeläbi kogu näitemängu maailma vastu üksi. Ja see on hea tunne.

Riho Rosberg'i "Parun Taruk" - naeru ostnud ilgusena pole ju tegelikult paha inimene - aus kaup - naer kihlveovõitude vastu. Aga ometi mõjub ta pahalasena. Õige pisut (ilmselt naeru pärast) meenutas Jokkerit Batmanist. Kuigi "kloun" ta pole... otse vastupidi, rikkur ja "tähtis" parun.  Samas mis inimene see on, kes ilma teiselt inimeselt naeru ostmata naeru ja rõõmu elust ei leia... eriti kui on sellised rahahunnikud olemas? Järjekordne tõestus, et raha ei too rõõmu ja seeläbi naeru endaga kaasa... Timm'i pealt jäi mulje, et naer ongi rõõmu tundmise algtingimuseks. Ilma naeruta rõõmu tunda polekski nagu võimalik. Samas väidab loo tekst, et naeruoskus inimesi loomadest eristab... seda me kindlalt ei tea... võib-olla oskavad ka loomad (tekstis kasutatud sõna "tõbras") naerda, lihtsalt me ei tea, millisena nende naer avaldub... Rosberg oskab end mõjuvaks mängida ning tekib huvitav dilemma, sest ühest küljest on ta karakter natuke hirmutav, ent samas on ta vaja ju kätte saada, et temalt naer tagasi saada...

Tarmo Männard isana on nunnu. Soe ja poja eest hoolitsev. Kuigi huvitav, et nii pisikesed vanemad nagu Tarmo Männardi ja Tiina Tõnise tegelased on nii pikka kasvu poja saanud ja veelgi imelikum on isa, kes oma poja viib käekõrval hasartmängu mängima hipodroomile. Võib-olla lihtsalt pole meie kultuuris see hipodroomindus nii populaarne... aga lapsele hobuste võiduajamisega hasartmängu õpetamises siiski ma leian on midagi natuke nihkes...

Liivika Hanstini mängitav kasuema pole ka otseselt väga kuri. Aga ülbe ja rahaahne ja oma poega kasupojale eelistav ning lõppude lõpuks eelkõige omakasupeal väljas olev naine on ta küll. Liivika mängib oma karakterit huvitavalt stambivabalt ja mõnusalt sellistest tavalistest "pahadest kasuemadest" teistsuguseks - omanäoliseks. Mihkel Tikerpalu purjus kaptenina ja Tiina Tõnis Timmi emana ning nad mõlemad ka hulgaliselt muudes pisirollides on ka igati omal kohal.

Ettevaatust - siinses lõigus on spoilerid! Hüppa järgmise lõigu juurde kui plaanid ise minna vaatama! Usun, et see tükk oleks minule sisulises mõttes tunduvalt rohkem meeldinud, kui ma poleks kohe algusest peale hakanud mõtlema, et miks Timm küll kihla ei vea, et ta oma naeru kohe tagasi saada. Kahtlesin, et siis tekib mingi sytax ja see pole võimalik... seda tükis lahti ei seletatud ja sellepärast natuke häiris kogu see jantimine ja paruni tagaotsimine ning mõtlesin, et annan andeks kui pärast siiski mingi teine lahendus leitakse... Samuti kohe kui mainiti nime Taruk, mõtlesin, et see on tagurpidi Kurat ja hiljem tehti sellest veel suurem "teema" kuigi see oli arusaadav niigi...

Võib-olla täiskasvanu rikutud ja laste rikkumata meel eristuvadki selliste tähelepanekutega ja endale esitatud või esitamata jäetavate küsimustega loo käigus. Selles mõttes oleks targem ilmselt seda tükki vaadata nii nagu see tuleb ja kuidas seda esitatakse ning mitte väga palju kaasa või veel hullem - ette mõelda... pigem lihtsalt kaasa elada ja samm sammult see teekond Timmiga kaasa teha... Siis on nauding ja elamus suurem!

Arutasime vaheajal lapsega ka teemadel, et kas ise müüks oma naeru ära mingi rahasumma eest. Lapse vastus oli pikemalt mõtlemata kindel ei - sellist summat ei ole olemas... mina mõtlesin, et mingi summaga hinnalipik sellel ilmselt oleks... Ei teagi, kas vastureaktsioonina kõrgideoloogilisele peasurutud nõukaaegsele kasvatusele, tänu tohutule rahaahnusele või lihtsalt täiskasvanulikule pragmaatilisusele.... Usun, et lapsena oleksin minagi olnud kategooriline ei-vastaja... kas seegi eristab lapsi ja täiskasvanuid... või mis hetkel või mis ajendil see moraal niimoogi praguneb ja kildudeks lendab? Aga kui naerul on olemas hind, kas siis ka sõrmel, käelabal või tervel käel ka? Või müüa ära mingi hinna eest oma juuksekasv? Ja kui edasi filosofeerida, siis lisaks sellele, et Sul endal oma naeru on vaja, on seda vaja ju ka teistel, sulle lähedastel ja armsatel inimestel...

Samas miks peaks naeru ära müüma? Miks üldse peaks midagi sellist ära müüma, mis on omane, kallis või hea? Selliste asjadega on ju ikka nii, et ei tea, millal hakkad kahetsema... ja tagasi saada ei pruugi äramüüdud asja enam kunagi... Teisalt inimene kahetseb ikka peamiselt asju, mis ta tegemata jätab... tehtud asju nii naljalt ei kahetse, nendega "lepitakse"... No õnneks naeru müümine otseselt pole ka võimalik... ja kes seda ostakski... kõigil on ju "enda oma" :)

Hinnang: 4- (Lavastusena road-movie'lik ning muinasjutuline seiklusrännak maal ja merel. Dünaamiline ja hoogne lavastus pakub põnevust ja kaasaelamist. 2 ja pool tundi istuvad ka väiksemad lapsed hiirvaikselt ja jälgivad seda teekonda. Klassikaline lugu on omade nõksudega ning huvitava trupi poolt elustatud. Mitte väga emotsionaalne, aga mul on tunne, et tänapäeva lastele just sellised lood meeldivadki. Igatahes minu 11-aastane tütar andis väga kiitva hinnangu. Isegi tunduvalt kõrgema kui paps. Samas ka lastevanematel huvitav jälgida. Ei mingi titekas, ega ka väga lihtne lugu. Piisavalt põnev. Elamuseks muutis selle minu jaoks lõppkokkuvõttes eelkõige lavastajatöö, kaks külalisnäitlejat ning trupi ansamblimäng.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):


Timm Thaler ehk Müüdud naer

Autor: James Krüss
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Kunstnik: Marion Undusk
Helilooja: Aleksandr Žedeljov (Faershtein)
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Videokujundaja: Kristjan Suits
Koreograaf: Olga Privis

Esietendus: 30. aprill 2017
Vanusele 10+
Kahes vaatuses, 2,5 h

Mängivad: Mihkel Vendel, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Tarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)

Müstiline visuaalpõnevik James Krüssi romaani põhjal vanusele 10+

Mis tõprast eristab meid, naer on see. Nii inimest võid tunda sellest sa, et õigel hetkel naerda suudab ta! – James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer”

“Timm Thaler ehk Müüdud naer” on James Krüssi samanimelisel raamatul põhinev lavastus, mille nimitegelane Timm müüb oma naeru salapärasele parun Tarukile. Vastutasuks omandab ta võime võita kõik kihlveod, mille sõlmib. Kas naeru on võimalik müüa? Kas naeru on võimalik osta? Kas raha teeb õnnelikuks? Kas ilma naeruta on võimalik õnnelik olla? Mida teeksite teie, kui kaotaksite ühel päeval võime naerda?
On öeldud, et naerul on inimesi ühendav loomus. Naer vabastab, aitab toime tulla raskustega. Oskan naerda, see tähendab, et suudan mõelda. Kui Timm saab aru, et koos naeruga müüs ta ära ka enda hinge, asub tarmukas poiss teele, et leida parun ning oma naer tagasi saada, maksku mis maksab. 

Kuigi raamat on kirjutatud 1960ndatel, suudab see lugu kõnetada ka täna. Aeg on muutunud, poliitiline maailmakord on teisenenud, aga inimolemuse põhialused on jäänud samaks. See müstiliste sugemetega kriminull, millesse mahub lootust, pettumusi, põgenemist ja tagaajamist, on üks kõige ilusamaid lugusid, mida tean. – Taavi Tõnisson, lavastaja

Kuula helilooja Aleksandr Žedeljovi loodud muusikat lavastustusele siit.

Perekond Linden - Vanemuine

"Perekond Linden"-i vaatamist varjutab minu jaoks vahetult kohe pärast saalist lahkumist saabunud teade Aarne Üksküla surma kohta. Mõtlesin kas üldse kirjutada sellest tükist... Mõtlesin, et huvitav, kas näitlejad teadsid juba mängides, mis on juhtunud... Raivo E.Tamm lahkus vahetult enne algust saalist - ei tea, kas ka just sellepärast või läks ta lihtsalt korraks välja. Lisaks minu suur lemmik Külliki Saldre oli harukordselt eemalolev seda rolli mängides, isegi puterdades sõnadega. Ma pole kunagi sellist rabedat mängu temalt varem näinud. Ka Hannes Kaljujärv käis tunnetuslikult natuke sisse ja välja rollist. Kui seda teevad noored ja rohelised näitlejad, siis on see ju seletatav, aga sellised vanad proffid... Muidugi põhjused võivad ka miljonis muus kohas olla. See viis omakorda jälle mõtted näitlejaameti juurde, kui raske võib ikkagi olla mängida nö. "iga ilmaga"... iga tujuga, igas eluolukorras, mis tahes inimeste oma päris elus toimumas on. Me oleme ju kõik ikkagi vaid inimesed ning kui tobe siis kui minusugune oma elamuste-arvamuste jagaja satub just sellel korral saali ning ei saa oma elamust kätte või näeb seda "rabedat" või "100% mitte-kohalolevat-mängu" ning teeb siis oma kaugeleulatuvamad järeldused sellest või kasvõi paneb ka ainult siin blogis märgi maha negatiivse arvustusega... Samas kriitika loomus on kritiseerimine... Ei pea ennast küll kriitikuks, vaid pigem "elamuste kogujaks ning -peegeldajaks" ja kuna seekordse teatrikülastuse kogemuse summas olid ka sellised "liidetavad", siis tuleb lihtsalt need kõik arvesse võtta ning kirjutada mõttevool "Perekond Linden"i nimelise lavastusega seotust siia üles just selliselt pinnalt.

Huvi selle tüki vastu tekkis eelkõige tänu näitekirjanik Priestley'le. Mõni aasta tagasi Tallinna Linnateatris sama mehe kirjutatud "Aeg ja perekond Conway" on üks ilusamaid ja mõjuvamaid viimaste aastate lavastusi. Natuke ootasin seetõttu ka seekord sellist "ajaga" mängimist, sest millegipärast tundsin seda "õhus"... ent seekordne näitemäng leiab aset üsna lühikese aja jooksul ning mingit ajas hüppamist edasi ega tagasi ei toimu (nagu Linnateatri lavaloo puhul).

Põhimõtteliselt jutustatakse meile lugu ühest Briti perekonnast, mille lagunemise juured on juba näidendieelses ajas. Kõik kulmineerub selleks hetkeks, kui perepeaks olev ülikooli professor on pidamas oma 65ndat sünnipäeva ning on samaaegselt kaotamas oma töökohta, kuna ta ei saa hästi läbi uue koolijuhiga.

Elatakse 2. maailmasõjajärgset aega ning päris huvitav oli seda tunnetust sealt aduda, kuidas inimesed, kes olid ka 1.maailmasõja üle elanud, neid mõlemaid sõdasid endaga kaasas kandsid. Kuigi sõjad on sisulises mõttes vaid karakterite pagasis, lugu ise keskendub ikka rohkem inimsuhetele ja olulistele elulistele valikutele. Valikutele, mis võib-olla sõda on vaid nö. edasi lükanud ja kui kogu see väline segadus on möödas, tuleb ka sisemised segadused "ära koristada".

Esialgu olin kergelt pettunud selles, mida nägin. Kuidagi lihtsake tundus kõik ja mõtted, millele olen juba varem ammu ning korduvalt mõelnud - peamine neist kompromisside tegemine armastatu huvide ning temaga kooselamise ja oma elu elamise kaalukaussidel. Kuid lisaks veel terve rida küsimusi ja karakterite valikuid, näiteks - kuidas vanemana võtta vastu lapse abi; kuidas õpetajana toime tulla teadmisega, et need keda Sa õpetad, otseselt ei vajagi sind (teadmisi võib ju edasi anda ka keegi teine), kuigi ise õpetajana tahad olla olulisem ning investeerid ju kogu oma hinge sellesse; olla olemas ka vanematele, samas kui Su oma elukaaslane ja lapsed ju muidugi on prioriteediks jne.
Eks igaüks tunnetab ise, mis on tema sisemised vastused nendele küsimustele ning seega ka siis mõistab neid karaktereid või vastavalt hoopis mõistab hukka.
Seega mida lugu edasi ja eriti pärast terviku nägemist veel neid mõtteid kokku ja lahku pannes kasvab saadud elamuse väärtus.

Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on väga ilus ning atmosfääriloov. Justkui natuke räämas ja sõjajärgselt koltunud värviga, isegi justkui tahmased töölisklassi kodulikud seinad, kuigi õpetlaste perele sobiliku raamaturiiuli ning muu vastavaga. Samas nendele räämas seintele kontrastina väga naiselikud naised oma siidisukkade, seelikute-kleitide ning sätitud soengutega. Mehed kandsid ülikondi ka koduses miljöös ning seitel oli juuksepumatiga sätitud... kui Sa just kergelt hajameelne professor polnud, kellel miljon mõtet peas ja segamini nii pere kui töö kui elamismured... Imeilus ja ajastut tabav.

Lavastuslikust küljest ei saanud ma algusest peale kuni lõpuni aru, miks ei võinud toa keskmes olnud laud olla 2 meetrit publikule lähemal? Vahepeal kui külgedel tegelased natuke publikule lähemale tulevad, ehk lavaaugu seest saali, tekib nendega parem kontakt, karakterid mõjuvad tugevamalt ning isegi hääl kostub paremini saali. Muidu oli selline tegevuste voolavus mõnus. Stseenide üleminekud kohati täpsust vajavad (ja täpsed nad ka olid) ning lavastaja Peeter Raudsepp'a poolt hästi komponeeritud.

Oma siinse jutu alguses väikseid kriitikanooli saates õhku näitlejate suunal oli mõnevõrra eksitav. Kuigi Hannes Kaljujärv tõesti oma rolliga mängu sisenedes mõjub väga osavalt omanäoliseks mängitud karakterina, hoides justkui oma keha teataval moel ja füüsiliselt professor Lindenile oma nägu andes, siis tüki käigus vahepeal kaob see omamoodi jutkui armas sellele tegelasele näitleja poolt kehahoiak käte-hoidmisega. Kuid õnneks leidis ta mängu käigus selle uuesti üles. Mingis mõttes meisterlik, sest see muutis minu poolehoiu temale... eriti olukorras, kus naine, kes on pidanud oma elu sättima mehe järele ning justkui nõuab, et nüüd mees annaks naise soovile järele ning sellest väikelinnast koos temaga ära koliks... oleks ju ausmeestemäng, kui mees seda ka antud olukorras teeks... oma armastatu nimel... Aga kuidas ta teisalt saab... ta on oma elu pühendanud ajaloole, ülikoolile ning õpetamisele... ta ei saa muutuda enam... ta ei saa elada selleta, mida ta teeb... ja see Hannese mängitud omapära oma tegelasele aitab sellele mõistmisele kummalisel kombel kaasa. Külliki Saldre tema naisena on tõesti väsinud sellest kohast ja sellest elust... on ta ju elanud selle kõigile teistele ning tunneb, et ta vajab midagi muud... on kaua juba vajanud, ent olude sunnil on ta oma elu mehe ja laste eludele alla vandunud. Ennast ohverdanud... Nüüd kus sõjad on läbi ning on tekib võimalus isegi mõjutada oma elu edasist käekäiku, siis haarab ta sellest võimalusest kahe käega. Arvates, et koos elatud elu ning enda tehtud ohverdused on vähemalt seda väärt, et mees tuleb temaga kaasa ning jätab selle pooliku kohaga töötegemise ülikoolis... Ta on ju seda väärt... ja armastus on seda väärt... Külliki roll on kurb ja tema endast väljaminemine on tabavalt britilikult allasurutud sisemise vihaga põleng... Külliki ajas minu nähtud korral ühes kohas natuke sassi, aga kuna see oli sellise "purske" sees, siis inimesed ju lähevadki segi natuke emotsioonide kütkes...

Tütreid mänginud Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa ja Linda Kolde olid küll üpris erinevad, ent nad kõik mängivad siin ühe oma parimatest rollidest. Marika pinge, mis on maetud sügavale sõdadejärgse halli ning mitte eriti ilutsevast riidest pintsaku ja seeliku varju, lisaks veel prillid ning taha tihedalt seotud juuksed mõjusid vanatüdrukulikult, konkreetse ning varjatud tunnetega naisena, mida ta on kerge vihameelse käitumise, ent ometigi mingi salajase armastuspilguga silmis elavaks karakteriks mängis. Piret Laurimaa tegelane on kui öö ja päev oma õega. Samuti tõsimeelne, kuigi juba aimu andev, et ka tema kõnnib oma ema tehtud vigade rajal. Rõõmsameelsem tšellomängijast noorem tütar on vajalikku kergemat tooni andev vanemate õdede ja vanemate probleemide vahel. Tundis temas ära enda poja, kes oskab näha maailma enda silmadega, tegeleb millegi konkreetsega, milles tal on annet ning oskuseid. Mulle eriti meeldis see helgus, millega ta oma isasse suhtus... Võib-olla kõik isad heldivad sellise peale... ja Linda mängib selle just nii nagu vaja välja - otse minusuguste papside südamesse :) Poega mänginud Kuntsel teeb tema kohta tavapäraselt hea rolli, aga see karakter on ka rohkem taustamängija oma. Samuti on taustamängijateks Jüri Lumiste, Karl Laumets ja Marian Heinat. Karl teeb iga oma rolli hingega ning millegipärast on väga lihtne tal saada vaatajalt kaastunnet. Aga Marian Heinat pole mulle veel kunagi nii meeldinud kui siin. Selline karikatuursem karakter, kuigi üsna pisike roll, õnnestus tal naelapea pihta. Jäi just vajalik soov õhku, ehk mis temast ja perepojast edasi saab... Ning muidugi kõige krooniks Merle Jäägeri koomiline koduteenija roll. Pisikeste vuntsikestega, madalamast ühiskonnaklassist pärit karakterile sobiva käredama oleku ning otsekohesema ja peenutsemisteta ütlemisega tegelast mängib Merle täie mõnuga. Seda on lausa lust vaadata. Ja lust vaadata ju seda lugu tegelikult pole... Aga jällegi üks vajalik kontrast, et üks oluline nõks tervikule juurde tuleks.

Mõnusa väikse lisa annavad professori huvitavad ülesanded oma õpilastele. Väike detail, kuid mõnusalt "kastist välja" ja "mõtlemist arendavad" -ülesanded. Kujutan ette kuidas näitekirjanik nende väljamõtlemist nautis ning kirjutas need teades kuidas need vaatajatele mõjuvad :)

Hinnang: 4- (nagu öeldud, siis esialgu see lugu ei mõjunud, aga kui kõik need kihid välja joonistuvad ning sellest tervik tekib, siis hakkab see üha rohkem ja rohkem mõjuma. Minu sisemine probleem tükiga seoses seisneb ehk selles, et otseselt ühegi tegelase poolt ei saanudki olla. Neil kõigil oli omamoodi õigus ning sellepärast jäi see minu jaoks ikkagi natuke kaugeks emotsionaalses mõttes. Kuigi see vahetu maailmasõjadejärgne ajastu meeldis ning ühe perekonna elu-olu, mis esmapilgul päris eriline ei tundugi, siis ometi sellisest argisest loost kooruvad tegelikult päris mitmed hingestatumad teemad välja. Vaadates tuleb kindlasti meeled erksad hoida ning looga kaasa minna, et neist tunnetest aru saada ning kõik nüansid kohale jõuaksid. Imeilus kunstnikutöö annab väärtust juurde ja trupp on tugev. Lisaks tuleb ära märkida, et minu kahele teatrikaaslasele meeldis see tükk rohkem kui minule. Ilmselt naised resoneeruvad veelgi rohkem selle loo tõstatatud teemadega.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevalkasutatud Alan Proosa pildistatud foto):

Perekond Linden
DRAAMA
VÄIKESES MAJAS
KESTUS: 03:00

Tõlkija Liisi Erepuu
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osades Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets

John B. Priestley peredraama

Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.

Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna valupunkte laiemalt. Teise Maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.

Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894-1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas.

Murru 422/2 - Kinoteater

Ei saa just öelda, et selle etenduse "nägemisest" on juba mõned kuud, pigem selle "kogemisest"... aga kuna tegemist oli millegi erilisega, vajab see elamus ikkagi üles tähendamist... eriti sellepärast, et ka nüüd - kuid hiljem, tuleb see ikka ja jälle meelde ning ehk saan selle oma süsteemist välja kui mõned mõtted siia maha kirjutan.

Osalusteater oma olemuselt on kahtlemata natuke kahtlane... ei taha ju sattuda naerualuseks ega ka ise teatrisse minnes sattuda lavale või esinema kolmandatele inimestele. Ja kunagi ei tea ka, mis ikkagi juhtuma hakkab... eriti "vanglasse" osalusteatrisse minnes. Järsku pannaks kinni ning siis mingi lollitamise läbi ainult saab sealt välja...

Selliste kõhedate mõtetega sõitsin ikkagi Rummusse... Kohta, kus mu oma onu kunagi vangis istus...

Olin umbes 3 aastane kui onuga üle järve paadiga sõitsime ja seal kahekesi mustikaid mugisime. See on üks mu varasemaid mälestusi lapsepõlvest (ilmselt suisa teiseks varajasem - esimene, mis-pole-fotodega-seotult-meeles, on sellest kuidas ma u. 1,5 aastaselt uhket staadionit Lomonossovi tänava ühiskorteris joonistan, samal ajal kui ema mu ümber koridori koristab... Staadioni lipud lehvisid... ilmselt oli see mingi tite soditud paber, aga siiani mäletan, mida oma arvates joonistada tahtsin - arvatavasti seotud jalutuskäikudega omaaegsel Komsomoli staadionil, millel praegu nimeks "Kalevi Keskstaadion"). Enne veel kui kooli alustasin, istus ema noorem vend juba vanglas. Rummus.

Nad olid kuttidega mingi mehe rahakoti ära võtnud... umbes 10 kutti ühe kallal. Mees muidugi hakkas vastu ning selle rüseluse käigus tapeti ohver. Nuga, löögid, jalaga mahakukkunud meest veel ja veel ja veel... Kohus. Kõik poisid said maksimumkaristuse, sest keegi teineteise peale ei kaeband - kes kasutas nuga, kes tagus jalaga näkku ja makku - seega tuli kõigil karmi karistust kanda. Kui õigesti mäletan, tähendas see vist minu onu jaoks 15 aastat... vist... kuigi tema ju polnudki süüdi... aga päris kindlasti tähendas see elu rikkumist igaveseks.

Kirjutasin talle sinna vanglasse kirju terve lapsepõlve. Ema ja vanavanemad käisid teda seal vaatamas ka, ent õelapsi vanglasse külla ei lubatud, ükskõik kui kõvasti ma ka ei nurunud ja palunud ja pisikese poisi "draamat" ei teinud. Vanglauksed jäid minule suletuks. Kuulsin ainult lugusid ja onu saatis ikka mõnikord minule ka mõned read.

Aastad läksid ja veel enne kui tal karistus täis sai istutud, lasti ta amnestia või hea käitumise pärast varem välja. Oli Rock Summer'ite aeg ja kohe rakendati onu ka valvepostile, ehk meie - nagamannide, pidupanemise piirajaks-kontrollijaks. Onu oli "oma poiss" ja kuigi pidas ta korda, vaatas ta kõigele ikka natuke ka läbi sõrmede. Liskas oli see heaks võimaluseks meil uuesti teineteisega tutvuda. Onu jutud olid esialgu lähemalt või kaugemalt seotud vanglaga. Tal ei olnud küll ühtegi "sõpra" sealt jäänud väljapool vanglamüüre. See oli ühest küljest tal omaette eesmärgiks, et mitte "pättidega" tegemist teha, aga tegelikult onu juttudest tuli välja, et ega ta seal sees eriti kellegagi ei sõbrustanud ka. Ütles, et mängis sellist erakut, kes on natuke hull, et keegi teda ei puutuks, viga teeks, ega ka kaasaks mingitesse lollustesse. Tegi trenni ja hoidis omaette.

Eks neid jutte sellest mis vanglas toimus, neid ta jutustas igasuguste eluliste teemadega ühenduses. Näiteks seal Rock Summeril sai ju ikka tüdrukuid landitud ning mõni kojugi kaasa toodud. Onu rääkis, et vanglas ei saanud kunagi naistega olla. Mõnedel meestel muidugi oli see "tung" pikka aega "ilma" olles ning siis pandi mõni nõrguke kummargile uksevahele kinni tagumik upakile, üks valvas teispool ust, et keegi ei tuleks ning mehed siis torkisid seda tagumikku kujutades ette, et end naisega rahuldavad... karm koht, karmid probleemid, karmid lahendused. Tema jutustus oli muidugi palju poliitiliselt ebakorrektsem... ning tegelikult üks tema nö. "tagasihoidlikumaid" lugusid... uhh, mis jõhkrusi ja jõledusi seal ikka seal korda saadeti... prrrrrrrr...

Nüüd lõpuks tänu Kinoteatrile tekkis võimalus oma silmaga minna vaatama seda kohta, kus kohast kõik need "jutud" pärit olid.. Omalaadse osalus/ekskursioon/audio/teatri vormis.

Alates vangla alale sisenemisest tekkis kohe imelik tunne... Olengi "sees"... bussi istuma paigutades pandi meid teatrikaaslasega eraldi. Nüüdsest välismaailma õigused enam ei kehti... Ainus sidusus reaalsusega oli äratundmine, et üks "valvuritest" on TÜVKA teatrikunsti lavastaja-näitlejana äsjalõpetanud Karl Sakrits.

Kohe hakkasid pihta ka üllatused iseendas ning nö. enda tundmaõppimine eriolukorras... Vastupidiselt mu enda arvamusele iseendast ning minu teatrikaaslase käitumuslikule mustrile, kes proovis igas olukorras täita viimseni käske ning "mitte millegagi silma torgata", tekkis minus kõva trots võimukandjate vastu. Sellised pisikesed poisid, kelle võiks natukese kõvema aevastusega pikali pühkida... no mida te tulete ärplema ja mind bussist välja kiirustama... hirmus tahtmine oli end ühel hetkel ümber keerata, kummardada oma nägu tema näole ligidale, poisile korraks näkku "auhh" öelda ja tal nina otsast hammustada :)
No ei, see kõik oli ja jäi ainult kõrvade vahele... väliselt mängisin kuulekalt kõik ilusti kaasa :)

Edasi hakkas ekskursioon läbi barakkide ja erinevate vangla osade. Kõrvaklappide kaudu jutustasid head eesti näitlejad lugusid kas vastava kohaga seonduvalt või siis vanglaelust üldisemalt. Eriti meeldisid ja just selleks otstarbeks sobisid selliste tippnäitlejate hääled nagu Aivar Tommingas, Kait Kall, Peeter Tammaru, Markus Luik, Ivo Uukkivi ja Ülle Kaljuste. Nendes oli ehedust ja usutavust ning midagi veel ekstra, mille jälgimine mõjus ning pani kuulama, kaasa elama ja ette kujutama. Eriti vanemate meeste häältes oli seda. Huvitav, kas sellepärast, et neis on sügavust ja elukogemust rohkem... ei oska nüüd enam seda kindla peale seletada (Kait ja Markus ju mõjusid sama tugevalt). Tegelikult kõigi hääled olid head. Mäletan, et tundsin ära veel sellised mehed nagu Priit Pius (või oli see hoopis Märt...), Kaspar Velberg, Veiko Tubin, Jörgen Liik, Andres Raag. Ning lisaks Üllele veel üks naishääl - Hilje Murel'ilt.

Mõjuvamad peatuskohad olid "kohtumisakende" tuba, kus telefoni abil sai oma külalisega teispool klaasi juttu ajada. Ülirasked kuritööd toimepannud vangide maja. Seal istus ka näiteks Romeo Kalda (pole minu sugulane :)). Välitöö-tegemise koht, kus osa meie grupist ka tööle pandi... minul, elupõlisel "viilijal" õnnestus sealgi kuidagi tööst kõrvale hoiduda... No tegelikult mind millegipärast lihtsalt ei saadetud heki taha riisuma - töövõit! :)
Sporti sai seal ka natuke teha ja palligi taguda. Oli müür, mille üle loopisid "omad" vangidele pakikesi.
Vangide toas kogu see kuulikeste suguelundi naha alla ajamise jutt oli vist ainuke karmimat sorti lugu, mis meelde jäi. Muidu olid need lood rohkem üldtutvustavad ning vangide hingeellu väga palju ei sisenetud. Rohkem pinda kaapides ning osalusteatri kohaselt seletades juurde, mis tunne ikkagi oli seal vangis olla.  Samas oma onult sai need hullemad lood juba nagunii kunagi kätte, seega ma väga ei nurise. Nõrganärvilisematel niigi piisavalt allaneelamist...

Kõige tugevam ettekujutuslik "vangis olemise tunne" tekkis mul "välisjalutusboksis"... See kuus sammu pikk ja paar lai, tekitas tõelise puurilooma tunde. Umbes sellistes elavad ju ka loomad loomaaias... ülevalt võrguvahelt paistavad valvurid, aga ise võib küll hulluks minna sellises edasi-tagasi-edasi-tagasi kõndides.

Ekskursioon lõppes aulas, kus näidati "kino"... kujutan ette, et seal võib-olla näidatigi kunagi kino ka vangidele samamoodi... meile näidatud filmis said sõna vangid ja veel ühe killu juurde vangla-elu-oludest ja tunde, mis tähendab vangis istumine...

Hinnang: 4 (Mõjuv ja eriline. Võimalus vangla siseruumides tunda end vangina, aga samas ikkagi pärast "ekskursiooni" sealt lahkuda... Oli küll natuke vabastav tunne sealt väljudes ja vaadates kuidas järgmised "vangi pannakse"... Otseselt eriti tugevalt seda õiget vangide bluusi või valu võib-olla päikselise jalutuskäiguga koos ei tundnud... hingekriipiv ka polnud... kas olekski pidanud olema... ilmselt mitte... Ent õnnestunud võimaluseandmine selle atmosfääri tunnetamiseks ning teada saamiseks, millist elu seal elati. Täpsemalt öeldes "olulisemate kildude" teada saamiseks, et siiski lõpuks kõik ise kokku oma peas panna ning varasemate vanglafilmide-sarjade-raamatute-teatrite taustateadmistega tervikpilt enda jaoks luua. Elamus- ja osalusteater kõige paremas vormis. Hinnang on antud juhul natuke meelevaldne, tekkides teiste "teatrielamustega" võrdelisel skaalal. Muidu annaks 5. Isiklikult pinnalt lisan ka - tänud Kinoteater!)

Ahjaa... mis onust sai... ta tegi juba paarkümmend aastat tagasi avarii... sõitis autoga vastu maja... keegi ei tea, kas meelega või mitte... jäi ellu... aga üle kere halvatuna...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülevalolev Siim Vahur'i foto on pärit Siimu kodulehelt):

Kinoteatri uus suvelavastus Murru vanglas

Juulis esietenduv Kinoteatri uus lavastus annab võimaluse siseneda 2013. aastal suletud Murru vanglasse ning saada aimu elust koloonia tüüpi vanglas.

Dramaturgid Paavo Piik ja Priit Põldma on kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär.

Lavastusmeeskonda kuuluva Henrik Kalmeti sõnul on tegu harukordse võimaluse külastada ruume, kuhu inimesed vabatahtlikult pole pääsenud. “Samuti kuulda tõsielulisi lugusid maailmast, mis on ühest küljest meist nii kaugel, aga samas eksisteerinud pikalt meiega koos, lihtsalt teisel pool müüre," lisas Kalmet.

Murrus oli Eesti viimane koloonia tüüpi vangla, kus kinnipeetavad elasid suurtes gruppides koos, kus valvurite ja vangide vahel ning eriti barakkide sees valitsesid keerulised hierarhiad ja kus kanti edasi Venemaalt pärit vanglatsoonide kirjutamata seaduseid – panjaatjaid.

Lavastusmeeskonda kuuluvad veel Revo Koplus, Raido Linkmann (Teater NO99), Paul Piik ning Illimar Vihmar.

Ühele etendusele mahub korraga kuni 30 inimest.

21.sajandi 21 suurimat teatrielamust

Juba pikemat aega olen mõelnud hakata pidama tabelit selle sajandi mõjuvamatest, parimatest ning olulisimatest lavastustest. Et oleks olemas selline alustabel, mida igal aastal siis täiendada uute lavastustega.

Esimese sammuna kogusin alates 2000.aastast esietenduse saanud lavastustest kokku 100. Siis vähendasin ja vähendasin, et jõuda 21ni, ehk tõeliste kirssideni tordil. Mitte kuidagi ei õnnestunud. Siis tekkis mõte, et saagu sellest elav protsess ning mitte kivisse raiutud praeguse hetke otsus.
Suutsin seda nimekirja vähendada lõpuks selleni, et tekkis nii nimekiri 21st kui ka veel lisaks 25st, mille jätan esialgu joone alla. Ent olen valmis vastavalt hetkele ning mälupiltide tugevusele mõne nendest joonealustest elamustest vahetama ka nende 21 sekka, mis tõelises aupaistes säravad.

Esialgu ma siin neid veel edetabelivormi ei hakka pressima, ehk toon nad tähestiku järjekorras ära. Samuti ei võta ma veel arvesse 2017.aastal nähtud lavastusi. Need toon sisse 2018.aasta alguses kui oma suurt teatriaasta kokkuvõtet teen. Siis "pildistan ka hetke" ning loon tõelise senise 21.SAJANDI TOP 21-e. Võttes muidugi kaasa ka lavastusi käesolevast aastast nende joonealuste sekka, et hoida seda ikkagi tõeliselt "elava" protsessina.

Kõigepealt siin need 25 "joonealust":
"Adolf" - Vanemuine (2005), "vastutaja" Ervin Õunapuu
"Aeg ja perekond Conway" - Tallinna Linnateater (2011), lavastaja Elmo Nüganen
"Amadeus" - Ugala (2011), lavastaja Andres Lepik
"Augustikuu" - Eesti Draamateater (2010), lavastaja Priit Pedajas
"Bent" - Vanalinnastuudio (2003), lavastaja Georg Malvius
"Bloody Mary" - Von Krahli Teater (2013), lavastaja Kertu Moppel
"Elagu, mis põletab!" - Lavakas (2016), lavastus valmis trupitööna
"Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel" - Rakvere Teater (2012), lavastaja Urmas Vadi
"Ird, K." - Tartu Uus Teater (2010), lavastaja Ivar Põllu
"Kes kardab Virginia Woolfi?" - NO99 (2009), lavastajad Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
"Kogutud teosed" - Vanemuine (2008), lavastaja Eva Koldits
"Krabat" - Tallinna Linnateater (2015), lavastaja Diana Leesalu
"Külmetava kunstniku portree" - RAAAM (2004), lavastaja Aleksander Eelmaa
"Mtsenski maakonna leedi Macbeth" - Pro3 (2009), lavastaja Eili Neuhaus
"Naised valitsevad maailma" - Tartu Uus Teater (2012), lavastaja Ivar Põllu
"Padjamees" - NO99 (2005), lavastaja Tiit Ojasoo
"Pruutide kool" - RAAAM (2011), lavastaja Gerda Kordemets
"Rongid siin enam ei" - Ugala (2002), lavastaja Andres Noormets
"Ronk" - Tallinna Linnateater (2007), lavastaja Elmo Nüganen
"Ruja" - Vanemuine (2008), lavastaja Tiit Ojasoo
"Sild" - Tallinna Linnateater (2000), lavastaja Jaanus Rohumaa
"Tšapajev ja pustota" - Tallinna Linnateater (2003), Lavastaja Mart Koldits
"Utoopia rannik" I ja II osa - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater (2013), lavastajad vastavalt Priit Pedajas ja Elmo Nüganen
"Vargamäe Kuningriik" - Endla/Rakvere Teater (2006), lavastaja Jaanus Rohumaa.

Ja siit tulevad need 21, mis hetkel tunduvad need 21 kõige-kõigemat 21.sajandil esietendunud lavastustest (fotod on pärit omaaegsete lavastuste kodulehtedelt või ajaleheartiklitest):

"Anna Karenina" - Ugala (2005), lavastaja Mihhail Tšumatšenko

Triinu Meriste mängis end selle rolliga minu südamesse. Ja kogu trupp oli nii hõrk... lisaks Triinule Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel Ingi, Carita Vaikjärv, Jaana Kukk, Ott Aardam, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Anne Valge, Kiiri Tamm, Margus Vaher ja Kata-Riina Luide. Kuna seda mängiti väikses saalis sai seda suurest näitlejate hulgast hoolimata nautida kammerlikumas õhkkonnas ning see andis suurele lavastusele omamoodi sügava hinge. Külalislavastaja tegi sellest omakorda huvitava, romansiliku Anna Karenina. Hämmastaval kombel polegi rohkem minu eluajal seda Tolstoi kirjutatud klassikut Eesti teatrites lavastatud. Viimastel suvedel muidugi on mänginud RAAAM Tapa Raudteejaamas kogu lugu härra Karenini vaatenurgast ja mõnus, et tolleaegne Ugala Karenin, ehk Aivar Tommingas sai elustada laval selle omapoolse elu, mis Ugalas jäi Anna armuafääri ja närvipinge varju...

"Ay, Carmela!" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Lembit Peterson

Laval oli "näitlejate"paar - kahekesi - Elmo Nüganen ja Anne Reemann. Vaimustavad tipprollid. Mul tulevad külmavärinad lihtsalt tagasimõtlemisest... Kui kurb, kui lõbus, kui sügav ja kui eriline lavastus see oli. Mäng surmaga nii lavastuse mõttes kui ka sisulises mõttes. Kabareeartistid esinemas Francole Hispaania 1938 aasta kodusõjakeeristes. Loominguvabadu totaalse režiimi ajal - see pole minuvanustele võõras teema, olgugi, et lavastuse ajal sai sellele juba distatsilt vaadata nii ajalises kui geograafilises kontekstis. Aga mõjus. Ja mõjus uskumatult tugevalt. Naer ja nutt vaheldumisi kordamööda ja läbisegi.

"Chicago" - Comedy Productions (2004), lavastaja Marko Matvere

Selle lavastusega käis tegemisajal kaasas üks jant ja jama. Küll hüppas ameerikamaalt kutsutud lavastaja alt ära, küll juhtus muud uudiskünniseid ületavaid asju selle ümber. Isegi Malvius ütles, et ta ei suudaks 1 kuuga seda lavastust ära lavastada... Aga lõppude lõpuks vastupidavate näitlejate ning vinge lavastaja ning heale lavastajaabilisele tänu siiski elustus see üks muusikaliajaloo maailma armastatumaid ning mängitumaid muusikale Eestimaa pinnal - Laulukaare ees! Isegi parima filmi Oscari viis selle kinoversioon koju (lisaks veel 5 oscarit). Lugu armastusest, petmisest, kirest, võimust, tapmistest ja reetmistest 1920ndate Ameerikas. Ja kui tabav rollijaotus tehti Eestis! Velma Kelly ja Roxie Hart'i osades Merle Palmiste ja Maria Annus! Juristina Marko Matvere, äpu tsellofaanmehena Jaan Willem Sibul, lisaks Anti Reinthal, Mart Sander, Silvi Vrait (kui sa toetad mammat!) jpt. Ja nii lahe, et kavaga koos sai lauludega CD-plaadi. Kuulan seda siiani... kuigi plaat vaikselt juba hakkab hüplema... igaks juhuks tegin need laulud mp3deks ka ära, sest digitaalsena säilivad ju paremini... "Vangla tango" on siiani mu lemmik kõikidest eesti keelde tehtud muusikalides olevatest lauludest. Tsiteerin tihti sealseid sõnu igapäevaelus :)

"Evita" - Vanemuine (2002), lavastaja Tiit Ojasoo

Ise ka üllatun, et selle 21 hulgas on tervelt 3 muusikali... minul, kes ma iga kell eelistan sõnateatrit... ju siis tuleks rohkem hakata muusika- ja tantsuteatrit ka külastama. Sest suured elamused võivad tulla mistahes lavastusest. See Ojasoo vemp, viia lavastus Tartu Raekoja platsi oli imeline! Andis see ju "rõdu", kus kohast Eva Peron oma rahvaga sai suhelda ja võimsad massistseenid mahtusid ära. Lisaks kogu see väljaku kõla ning isegi raekoda ise mängis kaasa. Webberi muusika ja imeliselt mõjuvad laulud, mis selleks ajaks olid pähe kulunud Madonna ja temaga koos filmis mänginud lauljate-näitlejate esituses. Ning kuulda neid laule esimest korda eesti keeles ja sellises esituses, see oli uskumatult mõjuv. Siiri Sisask, oleme ausad, on ka ainuke ja õige Eesti Evita! Seda tõestab ka fakt, et libretist Sir Tim Rice, kes käis seda Tartus vaatamas, ütles, et Siiri on isegi parem Evita kui Madonna. Aga kogu trupp, sealhulgas Tõnis Mägi, Kaire Vilgats, Aivar Tommingas, Liisi Koikson... võimas, võimas, võimas... vanemale lapsele meeldis see nii palju, et käis seda ka järgmisel päeval veel koos vanaemaga vaatamas... ja ma oleks ka tahtnud...

"Fanny ja Aleksander" - Vanemuine (2014), lavastaja Ain Mäeots

Bergmani kirjutatud lugu puges mulle nahavahele juba lapsena, seda filmi Soome TVst vaadates. Lapsed, kes kurja kasuisa võimu alla satuvad, kes nad trellitatud lastetuppa sulgeb... Ja kogu see kaasakiskuv päästmisoperatsioon ja ilge papp ise... Kõik see toodi ka Vanemuise väikse maja lavale. Lisaks veel aasta parim kõrvalosa Ott Sepp'alt ning sobivad kostüümid ning mänd mitmel tasandil. Liina Tennosaar emana oli mõjuvamgi kui omaaegse Bergmani filmi oma. Mäeots teeb praktiliselt alati hea materjali järgi lavastusi, tal on hea nina ning oskab huvitavalt neid lugusid lavale tuua. Tegelikult "F ja A" oli võib-olla üks erand ning mõnes mõttes tema kõige rabedam lavastus (kogu see natuke "kummaline" päästmine), aga näitlejad ja sisu korvas selle jällegi mitmekordselt. Lisaks oli selle ilguse kehastuseks, ehk "kasuisaks" kaasatud mängima Eesti Draamateatrist Mait Malmsten ning teise kurjuse rollis, ehk tema õde - Elina Pähklimägi. Ning muidugi Vanemuise enda tugev trupp - Ragne Pekarev, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits jne jne jne ning väga osavad lapsnäitlejad.

"Faust" - VAT Teater (2012), lavastaja Aare Toikka

Üks vaimustavamaid lavastustöid. Nii meelelahutuslik ja leidlik ning imeliselt lavaleseatud "mustvalge tummfilm". Selleks peab olema kunstnik, , et suuta sellega hakkama saada niimoodi, nagu Toikka seda tegi. Kõrgema klassi kunstnik, kes suudab oma teose kavalalt täis pikkida fantaasiarikkaid detaile, samal ajal kui tervik sünnib ja püsib kunstiliselt stiilipuhtana. Ja sellise nägemuse esitamiseks on vaja ka ühte hingavat truppi, kus iga lüli, iga osaline usaldab ja mängib teistega koos igas väikseimaski mise-en.scène's. Lisaks ka veel füüsiline teater selle kõige paremas mõttes. Mängisid Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo. Ning live-muusika (nagu vanasti kinodes tummfilmide taustaks mängiti) Madis Muul'ilt. Vapustavalt lahe!

"ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" - NO99, lavastaja Tiit Ojasoo

Kärglavastus erinevatest eestlusega seotud teemasid käsitlevatest stseenidest. Koomiline, hoogne, terav, äge ja igas mõttes eriline elamus. Ojasoo/Semperi paarisrakendi tippsaavutus minu jaoks. Ülipopulaarne ka. Sisukas ja omal ajal väga originaalne. Eriti on meeles meestest Jaak Prints ja Sergo Vares ning naised - Mirtel Pohla, Inga Salurand ja Elina Reinold. Vaimustav mäng ja vaimustav lavastus.

"Hecuba pärast" - Tallinna Linnateater (2009), lavastaja Priit Võigemast

Ma ei ole mitte kunagi teatris nii palju naerda saanud. Naersin nii, et mul oli pärast suu valus ja kohati oli raske õhku saada, sest lihtsalt ei saanud naeru pidama. Tegelikult ju näitleja argipäev, aga nii vaimukas koomilises kastmes. Ja kogu see tolleaegne Linnateatri kuttid kamp - Priit Võigemast, Argo Aadli, Mart Toome, Veiko Tubin, Alo Kõrve ning muidugi Indrek Ojari, kes kõik ise tundusid ka nautivat ning täiega panevat oma teksti. Lugusid oli ju tegelikult mitu selle ühe suure lavastuse sees ja absoluutselt kõik toimisid laval imehästi. Palju "paroole" jäi kildudena käibele pikaks ajaks, praegugi meenuvad mõned naljad ja toovad muige näole :) Ning kogu selle teekonna kulminatsioon veel kõige tipuks. Sellest naljakamat asja teatris ilmselt ei ole lihtne teha. Ei ole näinud ei enne ega ka järneval 8 aastal...

"Isad ja pojad" - Tallinna Linnateater (2002), lavastaja Adolf Šapiro

Šapiro imeline lavastus, Turgenjevi klassika dramatiseering ning terve kunstiline tervik ning trupp on midagi sellist, mis kokku on tegelikult üks suur ime. Marko Matvere võimas roll ning Aarne Ükskülalt tervelt 2 rolli (ma ei jõudnud seda siis veel vaatama kui Mikk Mikiver mängis). Ja nagu kõigest sellest oleks vähe olnud, lisaks mängisid veel Indrek Sammul, Lembit Peterson, Külli Teetamm, Epp Eespäev, Anne Reemann, Piret Kalda, Hele Kõrve, Rain Simmul ja Allan Noormets. See suur suguvõsade teema tolleaegsel Venemaal ning muidugi armastus. Õrn ja tugev, ilus ja valus. Täpselt nagu kogu see teatrielamus.

"Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa" - Tallinna Linnateater (2006), lavastaja Elmo Nüganen

Tammsaare tekst. Nüganeni suursugune ja väga eriline lavastus Põrgusaalis. 4 ja pool tundi armastust, labiilsust, lapsekaotusvalu, armastuse kadumist, hullust, kodanlikku Eestit ning tolleaegseid inimsuhteid ning ühiskonnanorme. Ja muidugi lõpus see õnnetus trammiga... Kuidas see kõik laval elustus ning kuidas Hele Kõrve mängis Karinit ning Indrek Sammul Indrekut. Ja kogu see ülejäänud trupp, mis koosnes väga tugevatest Linnateatri näitlejatest, teiste hulgas Ursula Ratasepp Tiinana ning lisaks veel Andrus Vaarik, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Anne Reemann jne.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" - Tallinna Linnateater (2010), lavastaja Mladen Kiselov

Saatuslik õhtu, kus mäng ja elu segunevad. Kellega mängitakse ja millised on meeskonnad... kes keda mängib ning kellel tõmmatakse vaip jalge alt? Alkohol voolab ning võimupositsioon käib käest kätte. Psühholoogiliste inimloomade psühholoogiline manipuleerimine. Mängitud "elutoas", kus vaatajad kärbestena seintel. Väga osav lavastus ning täpne tempo. Väärt mitmekordset vaatamist, sest iga kord on võimalik leida veel detaile, veel uusi kihte, veel uusi nõkse. Parem ju õppida teiste pealt kui enda pealt sellist... Epp Eespäeva Martha ja Andrus Vaariku George on Lipp ja Kunn, Argo Aadli ja Kristiina Hortensia Port etturid. Etturid, kellega mängitakse ja keda mängitakse, vastavalt Lipu ja Kunni vajadustele. Nauding, mis tegelikult ei tohiks olla nauding.

"Margarita ja meister" - Lavaka 24.lend (2009), lavastaja Saša Pepeljajev

Pepeljajev on geenius. Kõik tema lavastused on nii mitmete tasandite, mitmete lavastuslikult nutikate trikkidega, meeldjäävad, füüsilised, ilusad ning jäävad pikaks ajaks mõtetesse pöörlema ning järellainetusena avastad veel mingeid mõtteid juurde, mille peale kohe vaadates selle rohkuse pärast, mida vastu võtta polegi jõudnud. Tegelikult vajaksid need mitmekordseid ülevaatamisi. Siiani on minu jaoks see "Margarita ja meister" lavakatudengite särasilmade ning energiaga tehtud versioon tema kõige ilusam ja täiuslikkuseni lihvituim. Haruharva kui tekib teatris tunne, et tahaks olla ka laval ning teistega koos selles asjas osaleda... ja siin see tunne tuli... Pärast seda olengi Pepeljajevi lõksus ning tahan kõike mida ta teeb ka tulevikus näha. Mistahes teatris, mistahes žanris, mistahes trupiga. Braavo!

"Niskamäe kired" - Ugala (2002), lavastaja Peeter Tammearu

Tammearu meistritöö, kuigi ta peaaegu alati teeb ilusaid ja puhtaid ning viimistletud lavastused, siis just Niskamäe kired on jäänud kõige rohkem hinge. Muidugi kogu fantastiline trupp, kelle hulka kuulus 30 inimest, kes laval mängisid - Leila Säälik, Andres Noormets, Triinu Meriste, Maria Annus, Luule Komissarov, Priit Võigemast, Karol Kuntsel, Aarne Soro, Kadri Lepp, Piret Simson, Kata-Riina Luide, Carita Vaikjärv, Hilje Murel, Ott Aardam, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Erni Kask, Kiiri Tamm, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Gert Raudsepp, Meelis Rämmeld, Anne Margiste  jne jne jne!  Põlvkondade vahetused ja see tõeliselt võimas lugu, kõik elustus ideaalselt. Mängiti ka palju ning rahvas armastas seda tükki väga... mina teiste seas!

"Onu Vanja" - Ugala (2002), lavastaja Kaarin Raid

Legendaarse Kaarin Raid'i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tabav mängukoht ning eri vaatuste mängimine eri tubades, muutis selle lavastuse vahepeal kammerlikumaks ja siis jälle suureks - imeline! Kaarin tabas midagi väga Tšehhovilikku, mida ma pole näinud ei enne ega pärast, et ilma eriliste ilustamisteta nii ilusa, sügava ja tugeva lavastuse luua. Koosseisus mängisid paljud teatritipud - Andres Noormets, Maria Annus, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor, Leila Säälik jne... Psühholoogilise teatri meistriklass. Ideaalses vahekorras armastuse- ja mõisade- teema tolleaegsel Venemaal.

"Palju õnne argipäevaks" - Tallinna Linnateater (2001), lavastaja Andrus Vaarik

Jaan Tätte parim näidend minu arvates - kammerlikult 4 näitlejaga, justkui "Kes kardab Virginia Woolfi" koomiline sugulane. Naine toob koju reisilt kaasa suveniiriks teise mehe... kuidas oma mees sellesse suhtub :) Ja muidugi see vaimustav nelik - Anu Lamp, näidendi autor Jaan Tätte ise, suveniir-Marko Matvere ja uudishimulik naabrinaine Piret Kalda esituses. Lõbus ja huvitav, kuidas ikkagi kogu asi laheneb. Meelelahutus, selle kõige paremas mõttes.

"Pea vahetus" - NO99 (2009), lavastaja Uku Uusberg

Uusbergi uussiirusest räägiti palju kui tükk lavale tuli. See oligi väga siiras - kurb ja armas ja soe ja paljutähenduslik, kus austati vaataja arusaamist selle sisust just ideaalselt - anti vihjeid piisavalt, et see lugu koorus lavastust vaatavatele ja sellesse süvenevatele väga hästi välja. Imelised osatäitmised kahelt peategelaselt - Märt Avandilt ja Priit Võigemastilt. Lisaks kogu see muusikaline taust ning kõik need teemad - väga, väga sügavale südamesse läks. Imeline, et Uku ise selle kõik kirjutas. See näitab kui sügav ta ise on, nii näitekirjaniku kui lavastajana. Kunstnik! Ning just Pea vahetuses minu meelest tulevad kõik need tema nõksud ning mõttemängud veel kõige ideaalsemas vormis välja. Väga armas lavastus.

Põrgu wärk - RAAAM (2005), lavastaja Hendrik Toompere

RAAAMi Viinistu-lavastustest mitmed olid vastava aasta tippude seas. Mõtlesin tükk aega, kumba neis 21 sekka panna, kas see või Külmetava kunstniku portree... hetkel tundub, et see Põrgu wärk jääb oma koomilisusega nõksa peale, kuigi teises jällegi oli Aarne Üksküla... Võib-olla lavastusena ja tegelaste rohkusega lööb ikkagi PW. Viinistu katlamaja oma kahe tasandiga oli põnev mängukoht ning need karikeeritud kuid tuttavad tegelased Eesti kunsti ja kirjanduse ajaloost, olid Kivastiku poolt väga mahlaselt naljakalt ja põnevalt tegutsema pandud. Segades päris ajalugu selle sisse, mis andis omakorda väärtust juurde. Tuglast, Wiiraltit ja nende kaaskondseid mängisid vaimustavalt Draamateatri näitlejad - Malmsten, Teppart, Pass, Sukk, Uuspõld, Prangel, lavastaja ise ning muidugi Harriet Toompere Elokesena :)

"Rosercrantz ja Guildenstern on jälle surnud" - Rakvere Teater (2005), lavastaja Hendrik Toompere

Kreisi, kunstiliselt väga kõrgel tasemel, Shakespeare'ilik Stoppard, vaimukas, põnev, lavastajatrikkidega, mitmekihiline, kõigepealt väljas, siis sissekolides mängitud Rakvere Teatri tippude esituses, kelle sekka oli kaasatud ka Marko Matvere... ja tema duett Üllar Saaremäega... külmavärinaidtekitavalt vinge mäng! Fantastiline! Vapustav! Need laguneva kivi moodi näod - Padise lagunenud lossivaremetes... Sellist teatrit ei ole enne tehtud, ei tehta ka enam kunagi tulevikus. See lihtsalt on võimatu! Ja võrratu oli see ka!

"Toatüdrukud" - Rakvere Teater (2009), lavastaja Hendrik Toompere

Ai kui äge. Ja Toompere poolt nii ägedalt Rakvere pangasaali seatud. 3 Rakvere tipp-naisnäitlejat - Ülle Lichtfeld, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema - selline äge mäng kus tibid pööravad nii maja enda kui teineteise pahupidi. Mõrvarlik, kättemaksuline, naljakas, aga ka ohtlik! Mäng ise ja kuidas mängiti - lihtsalt sõnulseletamatult hea! Mitu korda tuli vaadata...

"Tõde ja õigus. Teine osa" - Tallinna Linnateater (2005), lavastaja Elmo Nüganen

Nüganen ja Tammsaare... Linnateatri Põrgulaval elustuv Indreku ja Härra Mauruse kooli lugu... Linnateatri poisid olid just õiges vanuses seda tükki mängimaks ning kõik õppejõud, sh Margus Tabor, Rain Simmul, Allan Noormets... kõik oli ideaalne. Argo Aadli Indrekuna, Elisabet Reinsalu Ramildana ning muidugi Aivar Tommingase härra Maurus ise. Alguses oli mul kahju, et Üksküla ei mänginud, aga Tommingas pani kogu oma hinge Maurusesse. Ja ma olin vaimustuses. Hiljem on see jäetud kavva Linnateatris ja uued noored mehed on pandud mängima neid õpilasi. Lavastus on seda väärt. Võimsalt pikk, aga minu jaoks lendas see aeg kui linnutiivul. Olin justkui ise üks neist poistest ja elasin kõigile niimoodi kaasa, et siiani on päris palju detaile meeles, kuigi selle nägemisest on juba üle 11 aasta...

"Vampiiride tants" - Smithbridge Productions (2000), lavastaja Ivo Eensalu

Omal ajal Linnahalli muusikalidelaine üks esimesi "linnukesi". Kuid ma arvan, et just tänu Vampiiride tantsu õnnestumisele, saigi sealsete muusikalide tegemine tuule tiibadesse. Eensalu lavastamisele on tehtud palju etteheiteid, ent minu kui vaataja jaoks oli lõpptulemus huvitav ning ilus ja seega ei saa mina küll nuriseda. Öölaps ja tema seiklused nii armastatu kui surnutega on ka 17 aasta järel meeles kui eilne. Ning muidugi fantastilised rollid Jassi Zahharovilt, Rostislav Gurjevilt, Marko Matverelt, Katrin Karismalt, Kaire Vilgatsilt ning noorelt Nele-Liis Vaiksoolt. See muusikal jääb mu hinge kindlasti elu lõpuni. Südame kaotasin ja vist mõistuse ka... :)