2022 PÖFF Shorts alafestivali TOP parimad filmid, režissöörid, ekraniseerunud stsenaariumid ja näitlejatööd - Pöffipäevik 2022 - 8.-43.film

PÖFF Shorts 2022 programmidest suutsin tuvastada 16 eestikeelse tekstiga lühifilmi. Vaatasin ära need kōik ja lisaks 20 võōrkeelset või hoopis sōnadeta lühkarit ka. Eestikeelsete kohta tegin TOP10 edetabelid parimate filmide, parimate režiide, parimate stsenaariumite ja parimate mees- ja naisnäitlejate rollide kohta, kuigi mainimist vääriksid, eriti just näitlejate tabeli mõttes, vähemalt topelt nii paljud! 

Vaadatud mitte-eestikeelsete filmide kohta ka lihtne edetabeli vormis ülevaade ning enda arvates parima kohta natuke pikem kirjeldus.

Natuke läks žüriide arvamustest lahku ka, aga meeldisid ka nende valitud võidufilmid.

Päris lõpuni ei saa siinkirjutaja aru PÖFFi valitavate Oscari-esindajate kohta. Ehk minu andmetel on PÖFFil õigus esitada nii lühimängufilm kui lühianimatsioon, ent lühidokumentaale esitavate festivalide nimistust mina meie esindusfestivali nime ei suuda tuvastada... Miks siis esitada Oscaritele "Neighbour Abdi"? Ja esitatavaks lühimultifilmiks valiti "Bird in the peninsula", mis tegelikult oli juba enne PÖFF Shortsi kvalifitseerunud juba sellel aastal ja see nimikiri läks juba oktoobris lukku (materjalide esitamise tähtaeg oli 14.10) ja järgmistel aastatel enam samad filmid ei saa kvalifitseeruda (Birds in peninsula on ilusti nimekirjas olemas ja selle saatus selgub 21.12, kui teatakse Oscari eelvalikud, ehk nö. poolfinalistid). Seega minu loogika ja matemaatika kohaselt läheb PÖFF Shortsil valitud 3st Oscaritele kandideerimise õiguse pälvinud filmist arvesse vaid "lühimängufilmi kategooriasse" Eeva Mägi "3.oktavi F"... No vähemalt see kõige tähtsam, eks! :)

Edit 2023 sügis - "Neigbour Abdi" on ilusti arvestatud eelvalikusse 2024 kevadel jagatavatel oscaritel, aga ei teagi nüüd, et kas PÖFF Shortsi kaudu või kusagilt mujalt kvalifitseerununa, sest PÖFFi just lühidoki kvalifikatsioonifestarite seas endiselt pole: https://www.oscars.org/sites/oscars/files/96_full_qualifying_festival_list-all_shorts.pdf

Oma siinse peegelduse lähtekohana tuleb lisaks mainida üldse tänavuste lühifilmide märkimisväärset keskmist tasemetõusu ja seda ka läbivalt kogu pakutud Shorts-programmi kohta. Pressikonverentsil tõsteti ka esile, et juba valik ise oli festivali programmijuhtidel tunduvalt suurem, mida üldse näitamiseks seekordselt PÖFF Shortsil valida, ehk konkurents Pimedate Ööde Filmifestivalile pääsemiseks on täiesti arvestatav ja tõesti lõpptulemuses on seda selgelt tunda-näha.

Kirjutan seekord 1.kohast, ehk enda arvates parimast alates edasi allapoole.

Parim film:

1. (Ära) vaata - õudusfilm ühest naisest, kes näeb hoovis kahtlast mees, kes pidevalt tema aknasse vahib...kuni ühel hetkel muidugi on see mees tema korteris... või kas ikka on? Päriselt ka õudusjudinaid tekitanud film, mis lühivormis saavutab ikkagi terviknovelli mõõtme ning tehniliselt ka väga huvitavate valikutega (värvid ja filmilindi säbrulisus). Kahtlemata selle toimivuse põhisüüdlaseid on veel mitu, millest esimesena meenuvad Laine Mägi vapustavalt kaasakiskuv roll; nõelterav montaaž ja vaataja pakutu nägemise-haaramise usaldamine. VAU! Uhh, see magus, harvatuntav vaimustustunne, kui vaid pool sekundit möödaminnes naise silmad, ehk ühtlasi vaataja silmad näevad "varjukuju" naise toas!!!  Mrrrrrr....

2. Lapsemäng - isad õpetavad poegadele kirvega puid lõhkuma. Aga kui pojad jäävad omavahel... Valusalt traagiline terviklugu, mis paneb mõtlema ja ühendusi looma, hinnanguid andmata, kuigi naised, ehk emad seal filmiloos endast välja lähevadki... no kes ei läheks, eks... Orgaaniliselt usutavalt mängitud ja saatuslik hetk, mis seal peale juhtunut õues tammudes veel toimub, on nagu konks, mis vaatama-kaasaelama naelutab. Ott Kartau "isa" vaadates näeb kuidas kõik ta mõtted jooksevad tugevana püsida püüdva maski taga ja Maiken Pius'i "ema" on üks südantlõhestavamaid selle aasta rolle. Väga tugev tervik - absoluutselt kõik komponendid. Kõverpeeglis sidusus pikkade filmide festival "Inisherini hinged" filmiga.

3. 3.oktavi F(žürii võidufilm) - žanrite pillerkaar on ühest küljest nagu western (eastern?), kättemaksulugu, duell, äkšonfilm, peredraama, komöödia, draama, you name it! Vinged näitlejad nii need, kes keskmes, ehk Tambet Tuisk - sellesena, nagu teda kunagi varem näinud ei ole! ja Ekke "Kauboi" Hekles, aga ka väiksed kõrvaltegelased (näiteks Helena Lotman), aga ka animeeritud...justkui Disney-linnuke :)

4. Valge vale - silmale imeilus ajastufilm, kunstnikutöö võidukäik. Sisulises mõttes puudutav ja pinev lugu + väga head rollid. Eriti loo keskmes olev Maarja Johanna Mägi... Tõesti tunneb läbi ekraanigi seda, mida ta tegelane seal selles keerulises ajas tunneb, proovides põgeneda Rootsi venna juurde. Väga vastikud, ehk emotsioone esilekutsuvad kommunistid loovad Andres Mähar ja Janek Vadi! Ja Sander Roosimägi tegelane pakub mõjuva üllatuse. Omamoodi sidusus pikkade filmide festivali "Poeet" filmiga.

5. Tõus - Eesti oma scifi. Väikse tüdruku ja humanoidi sõprus(?) või igatahes suhtlus ja suhestumine. Vaimustav leid noore tüdruku rollis Leene Vugts, sest nii harva kohtab sellist orgaanilisust eesti lapsnäitlejates, samas on mäng ka täitsa sees olemas. Ja VAU - Tõnn Lamp täiesti sõnatu humanoidina räägib oma ilmete ja tegevusega rohkemgi kui mõned tekstiga rollid. Tühermaa tekitab võõra planeedi tunde ja katkine kosmoselaev ning kogu olukord on lähtekohane vägagi tuttav teistest filmides ning peamine - usutav. Lisaks valguse oskuslik kasutamine... eriti lõpustseenis... Ja isegi selles valguses on teatavat külmust. 

6. Topelt turbo - Vennad Eskod on teinud Eesti versiooni Kiiretest ja vihastest. On autovõidusõit, kus kaksikud õed mõtlevad välja triki kuidas ihaldatud auto endale saada. Kerge see neil ei ole, sest igasuguseid lõrisevaid pätte ja kaabakaid tuleb selleks võita ning omavaheline väike nägelus käib ka asja juurde, sest kuigi kaksikud, on nad ikkagi kaks erinevat inimest...ja nagu me kõik, nii ka nendel on oma kiiks... Näiteks see kui nende nimesid segi aetakse - ja hoia siis piip ja prillid! :) Tekitas seose, et kui need kaksikud filmilinal on Eskode alter egod naistena... ja siis liikus mõte Matrixi Washowskite juurde...aga ei... liiga palju pole ka vaja mõelda, eks :) Kaksikutest tüdrukute hääled olid kuidagi nihkes või sõrmega täpselt viidata oskamata miskipärast kohati imelik. Film on äge ja hoogne ning tehniliselt huvitav... natuke ka efektitsemine efektitsemise pärast, aga sellise žanri film ju lausa nõuab seda, seega veel eriti lahe. Iseäranis üllatas ülimalt positiivselt Markus Luik ühe lowlife limukana ja kuigi Erki Laur paneb täiega üle, siis seegi on "õiges rollis õiges filmis". Alo Kurvits vilksatab ka korra ning Jüri Pootsmann võiks täitsa rohkemgi kinoekraanile jõuda! :)

7. Tiiu ja draakon - lahe ja lõbus absurd, mil Tiiu sünnipäevale tuleb terve armaada tegelasi, kes lähevad ei tea kuhu maja ossa... mõni isegi seinavahele, aga kõik nad sinna pittu ära mahuvad. Samal ajal kui õues luurab ringi kuri draakon, kes inimeste käsi armastab süüa. Külaliste viisakus ei lase "draakoni" sõna suhu võtta, sest arvatakse, et ka Tiiul on oma kurb lugu selle elukaga seoses... aga tegelikult?! Tõeline "meie maja tsirkus" läheb lõpuks lahti ja eriline lemmik on "tapeedikarva tädi" :)))

8. Hingele - dokfilm ühest armasast eesti perekonnast, mille ema-isa ja läbi nende ka tütar, väärtustavad vanu väärtuseid, nende säilitamist ja edasi andmist-jagamist. Jääb mulje, et seetõttu on nad leidnud oma koha siin maailmaruumis ning vast ehk õnnelikkusegi. Pealkiri ütlebki, mida see film annab - midagi hingele.

9. Maasikakokteil - Ursel Tilk ja Külli Teetamm teevad head rollid, stsenaarium täiesti kobe, eriti lõpus pakutav sisemine sidusus on mõtteidäratav. Ei ole sellist tanklat näinud ning selle sees oli ka asju, mis kui olid sinna kunstnike poolt loodud-toodud, siis vääriksid eraldi kiitmist.

10. Kõnelus - oi, mis näitlejad... ja lõputiitritest selgub, et nii Elmo kui Anu on osalenud ise ka tekstiloomes. Elmo pahalasena ja Anu segase metsamoorina - magus ka igale teatrisõbrale. Üsna teatraalselt ühes kohas kogu novellfilm toimub ka... aga lisaks supernäitlejatöödele annab meeldejääva vürtsi ka üllatav ja oma kiiksuga lõpplahendus!

---

11. Tallata kingad

12. Sume mälestus

13. Uibu talu

14. Kahe poole vahel

15. Peegel peeglis

16. Müüdud hing (viimane positsioon ehk vajab ka väikest selgitust, ehk minu arvates eelkõige pisut liiga lihtsa stsenaariumi tõttu, aga positsiooni ei aidanud parandada ka nõksu ebaorgaanilise meesnäitleja roll.)

Oleks tahtnud väga näha ka juba maailmas auhinnatud Katariina Aule "Heiki teisel pool", aga tundub, et tegemist on praegu vägagi heas loomingulises vormis oleva noore režissööriga, kellel ühena vähestest oli niigi 2 filmi programmidesse valitud.

TOP10 parimad režissöörid:
1. Raoul Kirsima - (Ära) vaata
2. Silver Õun - Lapsemäng
3. Katariina Aule - Valge vale
4. Eeva Mägi - 3.oktavi F
5. Raul&Romet Esko - Topelt turbo
6. Oliver Remma - Kahe poole vahel
7. Ivar Erik Yeoman - Uibu talu
8. Alesja Suzdaltseva - Tõus
9. Teresa Juksaar - Tiiu ja draakon
10. Katariina Aule - Hingele

TOP10 parimad stsenaariumid:
1. Lapsemäng
2. 3.oktavi F
3. (Ära) vaata
4. Topelt turbo
5. Valge vale
6. Tiiu ja draakon
7. Tõus
8. Kõnelus
9. Maasikakokteil
10. Sume mälestus

TOP10 parimat meesnäitlejate rolli:
1. Tambet Tuisk - 3.oktavi F - Kogu Shorts festivali parim näitlejatöö - nii ootamatu, isegi julge ja lopsakalt irooniast pakitsev! VAU!
2. Tõnn Lamp - Tõus - sõnatu, aga nii paljuütlev roll. Liikumine seejuures ja kogu karakter.
3. Markus Luik - Topelt turbo - vinge, vinge, vinge. Hoogne ja naljakastõsine. 

---
4. Ott Kartau - Lapsemäng
5. Peeter Volkonski - Uibu talu
6. Elmo Nüganen - Kõnelus
7. Gert Raudsep - Peegel peeglis
8. Erki Laur - Topelt turbo
9. Raivo Trass - Kahe poole vahel
10. Stefan Hein - Tallata kingad

TOP10 parimat naisnäitlejate rolli:
1. Laine Mägi - (Ära) vaata - Laine on tase! Nüansirikas, emotsionaalne ja emotsioonetekitav suurepärane roll!
2. Leene Vugts - Tõus - üllatav kuivõrd orgaaniline roll lapsnäitlejalt. Huvitav kas näitejuhtimise läbi maha kistud nurkadega või ongi päriselt loomulik selline talent...igatahes üks järjekordne põffileid.
3. Terje Pennie - Müüdud hing - Terje suures plaanis, vaimustavalt detailirohke, sümpaatne ja armas tegelane, kelle kohta Terje mängitult justkui mõistad rohkemgi seda naist vaadates kui see mis tekstis leida.

---
4. Anu Lamp - Kõnelus
5. Maarja Johanna Mägi - Valge vale
6. Maiken Pius - Lapsemäng
7. Anne Türnpu - Peegel peeglis
8. Karmel Naudre - Sume mälestus
9. Helena Merzin-Tamm - Tallata kingad
10. Saara Pius - Lapsemäng

Festari lemmik-lühkar kõikide programmide kõikidest filmidest oli “Heart valley”, mis on muide ka tänavu Oscari-võistlustules olevate lühidokumentaalide eelvalikus sees. Dokfilmi keskmes üks Wales’i 73-aastane mees, kes on osanud oma elu elada õnnelikuks. Põhiliselt sellepärast, et millega ta päevast päeva tegeleb, ongi tema lemmiktegevus (lambafarmer). Nõnda ta tahab, ja isegi siis kui ei pea, ikka võimalikult palju tööl olla, sest just seal tunneb ta end kõige õnnelikumana. Üldse tundub, et lihtsuses peitubki õnn. Tema lemmikhobi on kepikõnd ja ta teeb seda igal õhtul. “Ootab nagu väike laps uut mänguasja”, et tuleks juba õhtu, et saaks minna oma kõnnile. Suurema mõtlemise hoiab ta ka selleks ajaks :)

Edasi paremuse järjekorras ja natuke nagu puder ja kapsad, ehk žanrite mõttes kõik "ühes pajas" koos.

2. Neighbour Abdi (dokk filmitegemisest ja sõjast)

3. Once there was a sea (minu arvates festivali parim lühimultikas, Araali merest, mis 60ndate lõpus/70ndate alguses kuivas ära)

4. Nest (minu arvates festivali parim lühimängufilm, aasta aega jälgib ühe koha peal kaamera, mis toimub ühe laste onni ümber)

5. An Irish goodbye (mängufilm - ema sureb ja 2 venda, kellest 1 down, täidavad ema soovide TOP100)

---

6. Snow in September (mängufilm)

7. Laika & Nemo (anima)

8. Sierra (Eesti anima)

9. The debutante (anima)

10. Everything at once/Alt på en gang (mängufilm)

11. Conversation (mängufilm)

12. Bird in peninsula (anima)

13. Airhostess-737 (mängufilm)

14. Ice breakers (anima)

15. The flying sailor (anima)

16. Zoon (anima)

17. Berry pickers (mängufilm)

18. Luce and the rock (anima)

19. Amok (anima)

20. Meneath: the hidden island of ethics (anima)

(ülal fotol on suurepärane Tiina Tõnis, kaadris filmist "Tiiu ja draakon")

Teekond emaga / Á Ferð með Mömmu / Driving mom (Island 2022) - Pöffipäevik 2022 - 7.film

Režissöör/Stsenarist: Hilmar Oddsson

Olulisemad näitlejad: Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld

IMDB hinnang: 7,7 (13 hääletajat)

Minu hinnang: 7,5

Sisu 3 lausega: Jon on juba vana mees, aga elu on mänginud talle kätte sellised kaardid, et ta elab kusagil Islandi pärapõrgus, kahekesi koos oma emaga, koovad seal koos ja kuulavad kuuldemänge. Ühel päeval ema teeb juttu, et kui ta kunagi sureb, siis kuhu ta maetakse ja selgub, et tema soov on mitte saada maetud oma mehe kõrvale, vaid hoopis kusagile oma enda sugulaste kanti, mis kodukohast väga kaugel. Järgmisel päeval ema lahkubki, millest saab üks omapärane teekond ja kogu film tegelikult alles alguse, sest kuigi ema on surnud, näeb Jon teda oma ellu sekkumas alati igasugustel kriitilistel hetkedel...

PÖFFi esimesel päeval küsis sõber, et mida ma pakun, milline film tänavuse festivali võidab? Tegin nalja, et no kui eelmisel kolmel aastal võitis mustvalge film, siis miks seekord peaks erand tulema? Naljast saigi tõsi! Põhivõistlusprogrammi tänavune võitja ongi just nimelt see "pisike musta huumori suur meistriteos"!

Laiemas mõttes vormilt klassikaline "road-movie" ja tegelikult ju mõttena ei sugugi midagi uut (surnuid on varemgi filmides elusaks meigitud-sätitud ja isegi nendega ringi sõidetud), aga seekordne toimub ilusas (mustvalges) maastikus, nende tegelaste ja Islandis askeldavate värvikate tüüpidega (kellest osa ka erinevast rahvusest turistid), kes poja ja surnud ema teele satuvad ning muudavadki selle terviku omamoodi originaalseks. "Diving miss Daisy" a la Island ja see "Daisy" siin on üks isevärki krutskeid täis terava keelega tante. 

Eesti filmimeeste heli ja montaažiga ning 1 meie filminaine tootjate tiimis, seega täiesti võib osaliselt ka "eesti filmiks" pidada. Eriti kuna selline huumor lõikab meie maailmanurga moodi krussis ajudele ka igati vahedalt. Tõnu Kõrvitsa heliloomingut (huvitav, et IMDBs pole teda lisatud heliloojaks) on nendel "sõidulõikudel" päris ohtralt saatjaks ning siinkirjutajale eriti meeldis näiteks üks Kaurismäelik soome-bosnia-türgilike rütmitunnetusega mänguline pala, ent tegelikult läbivalt Kõrvitsa muusika mängib tegevusele ja tunnetele kaasa. Selles tema erinevate palade miksis ühtlasi nii filmi tegevustikule kui asukohale miskit sõnulseletamatut iseloomulikku. Pole ka ime, et muusikagi sai festivali žürii poolt pärjatud.

Üksjagu unenäolisuse ja kunstilis-mängulise autorikino eripäraga filmiteekonnal lisaks emale on veel kaasaseiklejateks näiteks "Brežnev", lõbujanulised naised, autot ründav koer, vihased liiklejad, kes ei salli aeglaseid autojuhte, unistus-illusioon kunagisest armastatust, saatuslikke sekkumisi igal pöördel ja sirgematel teedel ka + lõpp ka korralik... saatuslik! :)

Igati vaatamist-kogemist-Joni&emaga kaasasõitmist väärt.

Suur noos / Hetki lyö / Big hit (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 6.film

Režissöör/Stsenaarium: J.-P. Valkeapää

Olulisemad näitlejad: Outi Mäenpää, Ilkka Heiskanen, Johannes Holopainen, Pääru Oja

IMDB hinnang: 7,0 (43 hindajat)

Minu hinnang: 7,5

Ilmselt paljudele, meile eestlastele, põhivõistlusprogrammi oodatuim film "Suur noos", eelkõige Pääru Oja uusima rolli tõttu, sai Soomes vaid nädal enne Pöffi oma esilinastuse.

Pealkiri "hetki lyö" seostub vast esmalt Kirka igihalja hitiga ja selle sõnad ju mingis mõttes ühilduvad ka filmiga, ent arvatavasti pole otseselt see, mis tegijatel meeles mõlkus kui nad oma teosele nime valisid. Hetki lyö tähendab ka niiöelda H-hetke, ehk seda oodatud hetke, mis lõpuks ometi käes on... aga ka see on natuke kaugelt otsitud ja ühildub vast ainult sellega, et vanglast vabaneb üks mees, kes on tulemas Hispaaniasse oma ex-naise peetavat baarimaja üle võtma... Sest selgub, et see hetk polnudki üldsegi ootamist väärt... Hetki lyö võib tähendada ka surma hetke... ja surma siin saadakse... aga kas ka pealkirjaseoseks...päriselt siiski vast mitte. Tuleb tõdeda, et jäigi minu jaoks müsteeriumiks. Või siis pilgutasin silmi sellel hetkel kui filmis see kuidagi otseselt avaldus?

Soome muusikaajalugu kõlab filmile taustaks küll ja Hit Big või eestikeeles Suur noos on tõesti nagu sobivam kogu sisu esindama, sest A-sotsiaalid, kes väljaviskamise tõttu päriselt ka A-sotsiaalideks siin saavad, tulevad plaani peale, kuidas suur noos raha tollelt vanglast vabanenud tüübilt endale saada...

Ja kuigi pealkiri mitte, siis see soomlastest alkohoolikute sekeldus Hispaania päikese all läks kohale küll. Oli piisavalt kreizi, ehkki teises pooles kohati kahjuks (liialt) venima kippus. Kuid mõni päev hiljem on juba see venivuse tunne lahtunud ja meeles eelkõige seikluslik “heist movie”-žanris komöödia, kus Outi Mäenpää endise Soome missiprintsessina ja Ilkka Heiskanen, tema nr.1 fännina säravad oma kiiksudega rollides ja muidugi Pääru Oja, kes peaaegu varastab kogu show oma falsetis rääkiva, sugupoolevahetuslõikusest unistava transseksuaalina teeb vaatet oma sähvakaima filmirolli siiani, kuigi ongi vaid kõrvalosas. Tema karakter on ka mingis mõttes Valkeapää eelmise filmiga sillaks - suurepärane "Koerad ei kanna pükse", mis linastus ka meie kinodes ja kus põhijoone keskmes sadomaso mängud... ehk ka teatavale "seksuaalsuse-teemale" viidates. Muide soomlased kiidavad ka Päärut ja ühtviisi on nad üllatunud just Outi Mäenpää rolli üle, sest Outit on tavaliselt hoopis teistsugustes rollides harjutud nägema! Vinged on nad kõik siin, kes natuke kesksemad. Ka mõni aasta tagasi Pöffil linastunud "Tundmatu sõdur" peaosast meie filmisõpradele tuttav Johannes Holopainen, Outi kehastatud Marjaleena täiskasvanud ja vähesõnalise pojana, keda esmapilgul pikkade, rasuste juuste tagant äragi ei tunne. Ning suurepärane Ilkka Heiskanen, kelle energia ja seletamatu sümpaatia (arvestades tegelase joodiklikku olekut) on ka üheks kandvaks jõuks (viis mõtted sellele, et viinuskisõpradel ongi tihti suur süda).

"Suur noos" on siiski hoopis teisest puust film kui Valkeapää eelmine. Siin on rohkem tajuda näiteks Tarantino mõjusid ning oma mahlakate värvidega on kinematograafiliselt tugevate autorifilmitegijate jalajäljega. Pakub üllatavaid pöördeid ka piisavalt ning kogu see missivärk, mis ühes ja teises kohas sisse toodud on kui ammendamatu huumori allikas ja samas ka groteskne paralleel sellega, kuhu inimene on jõudnud, aga sees tuksub ikka "missisüda" :)

Ja tõesti - sellest räpasusest ei saa üle ega ümber, mis on atmosfääriloomena omaette voorus ning annab teatava omapära ning on ühtlasi kunstnikutööd esiletõstmist ja kiitmist vääriv. Muide kaameratöö ja tihti väga huvitavate vaatenurkade ning kogu selle jubeda olme ekraanile mahutamise eest saab tänada eesti meest - Meelis Veeremets'a. Alguses mõtlesin, kuna väga palju Hispaaniat ei näidata, siis kas hoopis tehakse Waltarit ja Sinuhet... Mika teadupärast kirjutas oma suurteose ise kunagi Egiptuses käimata... aga ei - palmid siiski tulevad ka kinolinale. Ja grimmi eest seisis teine eestlane - Kaire Hendrikson! Samuti üks filmi salarelvi. 

Pudelid kolisevad ja alko muudkui voolab, absurd, mis tegelikult polegi absurd, grotesk, mida iga soomlane Uuno Turhapuroga on saanud emapiimaga, filmifarss kui rokenroll tselluloidi vormis, mis sulab juba pelgalt Hispaania õhutemperatuuril. Ja see kõik on nii läppunud, haisev, aga ka meelelahutuslik. Must huumor lokkab ja nagu soomlased oma vaatest nii ka eestlased hoopis teise vinkli alt tunnevad selle olemusliku tabavuse siit ära, samas kui ekraanil käib ühe suure noosi järele klapperjaht.

Karistus / El castigo / The punishment (Tšiili-Argentiina 2022) - Pöffipäevik 2022 - 5.film

Režissöör: Matías Bize 

Stsenaarium: Coral Cruz

Olulisemad näitlejad: Antonia Zegers, Néstor Cantillana

IMDB hinnang: 7,5 (41 hindajat)

minu hinnang: 7,5

Naine ja mees sõidavad autos. Vaiksed, ehkki on tunda närvilist atmosfääri. Naine juhib ja mees räägib, et ehk peaks tagasi keerama... Selline on filmi esimene minut.

Peatselt saame teada, et nad on karistuseks oma sõnakuulmatule pojale, peatanud auto ja jätnud ta tee äärde metsavahel ning ise edasi sõitnud. Samasse kohta tagasi jõudes on poiss kadunud, nagu tina tuhka...

Kuigi filmis on vanemad proovinud anda õppetunni oma lapsele, kujuneb see lõppude lõpuks hoopis õppetunniks vanematele. Pole mõtet siin paljastada, kas nad lapse leiavad või mitte, kas see leidmine filmis üldse kuidagi kajastub... seda saab igaüks ise filmist vaadata, igasugused väiksed otsad ja teooriad avatakse ning kaasamõtlemise kärult ei lasta kukkuda, pigem on õhus mitu võimalust - poiss on minema sõitnud mingi möödasõitnud autoga, ta meelega varjab end kusagil ja vaatab vanemate tegutsemist või ongi päriselt rumala peaga metsa ekslema läinud? Ent tegelikult nii kummaline kui seda siin öelda ka pole - see tegelikult ei olegi kõige tähtsam selles filmis.

Jah, ka mina mäletan lapsepõlvest, kuidas kas ise või noorem vend sellise ähvarduse osaliseks sai, ent siiski kedagi meist kunagi autost päriselt välja ei visatud. Ise oma lapsi pole tahtnud niimoodi traumeerida, aga võibolla on vedanud ka, et tegelikult pole nad selleks ka kunagi kunagi andnud... Ent äratuntav olukord ilmselt paljudele endistele lastele või praegustele lapsevanematele. Aga mis siis teha sellises olukorras kui selline juba juhtunud? Loomulikult ametivõimudega kontakteeruda, abi otsida, kui ise leida ei suuda... nagu ka need vanemad siin teevad. Samas ju häbi ka... kuidas Sa sellist asja oma lapsele oled teinud? Ei saa ju kedagi süüdistada peale iseenda...

Film jätab alguses sellise lihtsa, vaatet telefilmi mulje. Lisaks justkui ideaalne Covidi-aegne film - pole palju näitlejaid, filmimine on viidud läbi praktiliselt tervenisti vabas õhus, looduses lihtne distantsi hoida ka... Ja stsenaarium ju nõuabki seda. Lugu oleks nagu näidend ja teostatav vast ka teatrilaval, sest suurt liikumist ei toimu, ollakse peamiselt üsna samas kohas - metsas, otsides poissi siit ja sealt. Kestvusaeg ka ei lase venimise tundel tekkida, sest tasahilju kasvav pinge hoiab pidevalt loo sisse klammerdununa ja kaasa, et mis siis ikkagi on juhtunud?

Vähehaaval hakkavad sisse tulema ka muud teemad - nii vanemate (erinev) suhtumine lapsesse (ja kas ka lapse suhtumine vanematesse?), omavaheline peredünaamika, mis on taas väga äratuntav igas peres toimuvatele kommetele ja reeglitele, mis oleks nagu elu enda seatud... aga kas ikka on? Kuniks lõpus eriti just naise sisemise maailma paljastumine, aga eks mehe omale ka ja ühtlasi terviklikuma pildi tekkimine, mis muudab arusaadavamaks üldse nende inimeste maailma ja otsused. Sildu ja sidemeid saab luua päris eluga igas sellises pusletükis, mis paika asetatakse ning mõtlema ärgitab just neid filmivaatajaid, kes on lastega pere liikmed.

Kuigi näinud siiani veel võrdlemisi vähe tänavuse PÖFFi võistlusprogrammi filme (4/23st), siis Tšiilis armastatud ja hinnatud näitlejanna Antonia Zegers'it võib pidada üheks peapretendendiks festivali parimale naisnäitleja tiitlile. 50-aastasel Antonial on ka teatrinäitleja taust, mis on vaatet lausa eelduseks just sellise rolli loomisel, kus on tegelaste karakteriülesehitusel võibolla filmi sisu mõttes kõige olulisem kaal üldse. Ja see kuidas Antonia loob tervikrolli, alates teatava üleoleku peegeldamisest ning kuidas vähehaaval see närv sinna sisse sigineb, ent finaalis paljastades ka selle, mida ta oma sees tegelikult tunneb. Sõna otseses mõttes vapustav rollilahendus! Siinkirjutaja jaoks, kes on siiani 2022 näinud 318 filmi, millest üle 90% valmimisaastaga 2022, on Zegersi roll terve kinoaasta TOP3 parimate seas. Just see intelligentne lähenemine ja võime nii läbimõeldud tervik luua, mida ju vaadates ning tegelaste nahas kaasas liikudes kohe ei taipa, aga just kogu rolliteekonnale järele mõeldes näha, kuivõrd filigraanselt ta oma tegelase närvilisuse tasanditel hüplemised on pununud, pidevalt gramm juurde. Filmi stseene ju alati ei filmitagi kronoloogiliselt, aga siin võib siiski arvata, et seda on seekord tehtud ja just eelkõige sellepärast, et kuidas muidu oleks üldse võimalik niisugune areng oma rolliga läbi viia... Jahm, tõesti.

Poeet / The poet (Leedu 2022) - Pöffipäevik 2022 - 4.film

Režissöör/Stsenaarium: Giedrius Tamoševičius, Vytautas V. Landsbergis

Olulisemad näitlejad: Donatas Želvys, Dainius Gavenonis, Indrė Patkauskaitė

IMDB hinnang: nii värske film, et ei eksisteerigi veel IMDB keskkonnas

Minu hinnang: 8,5 (<- jah, päriselt ongi nii kõrge, ilma grammigi allahindluseta!)

Praeguseks, mil PÖFFil on nähtud 23 filmi, on minu jaoks (kohe peale Fabelmane ja Inisherini hingesid) kolmandaks parim ja suurim filmielamus üllatus-üllatus -  LEEDU FILM! 

Poeet viib aastasse 1949, mil siin meie maailmanurgas käis kibe küüditamine, ehk nõukavõim kehtestas end oma vägivaldsete meetoditega. Ja nagu me hästi ajalootunnist või suguvõsalugudest teame, kes sellega ei leppinud ja Siberisse ka ei tahtnud, need põgenesid metsa. 

Päris huvitava nurga alt on see Leedu iseseisvumise suure mehe Landsbergise (tunnustatud ja siiani peamiselt dokfilme viljelenud filmimehest) poja Vytautase kahasse Giedrius Tamoševičiusega kirjutatud-lavastatud film. Nimitegelaseks, ehk "poeediks" nimelt on siin linaloos üks noor õpetaja, kes ka puna-luulet viljeleb. Ta ise väidab metsavendadele, et venelased panid ta fakti ette ning kaitstes oma vanemaid oli ta selleks sunnitud... Nõnda satubki nagu 2 tule vahele, venelastele peab spioneerima ja paljastama metsavendade infot, leedukatele nõu ja jõuga abiks olema. Lisaks veel kohalikust raamatukoguneiust silmarõõm, kes ka metsavendade poolel (ning too, nagu paljud teised, jäigi oma vanematest ilma). 

Väga põnev vaatamine algusest kuni lõpuni välja ja kes meil Lõuna-Eestis on metsavendade punkrites käinud ronimas, see tunneb ära, et leedukatel olid need ju enamvähem sarnased. Mitmeski mõttes ikka väga sarnane meie enda ajaloole ja selles mõttes tundus natuke ka natuke nagu Eesti lugu, ainult tegelased rääkisid teises keeles. 

Esmaklassiline režii ja kaameratöö (kogu see sombune õhustik ja ajastulik kunstnikutöö) ning üllatusi (eriti lõpus) täis pööretega lugu. Kui alguses tunned, et oled nagu tegelase nahas tegevustikus sees ja kaasas, siis varsti…ähhh, ma ei tahagi reeta…igatahes KINDEL vaatamissoovitus.

Ise alguses PÖFFi kavas läksin sellest üle, aga just ajastu tõttu torkas silma ning tekkis mingi sisemine aimdus, et seda peab nägema ja nii oligi! Imestasin veel, et miks küll Leedu seda Oscaritele ei saatnud, oleks Kalevile väga kõva konkurent (ja hea ongi, et ei saatnud), aga siis otsides IMDBst (kus seda üldse ei olegi veel) ja mujaltki, sain teada, et maailmaesilinastus toimuski alles nüüd PÖFFil! 

Eriti kõnekas ka meie praeguses maailmas, kus räägitakse “tõsise olukorra ilmnedes” poolte valimisest, kes-kummale poole astuks ja kuivõrd palju mõjutegureid selleks võib leiduda, mis polegi silmale paista! 

Filmi lõpp võttis ikka päris tummaks! Kuigi tehnilises mõttes maailmaklass, siis loo mõttes selgelt mitte-Hollywoodi film (kuigi väga hästi kirjutatud ning lugu, mis ei jäta lahtist otsa) ja seda kõige suuremas aupaklikkuse mõttes. Nii väärt asi, et võiks olla ka ajalootundides (aga miks ka mitte inimeseõpetuse või psühholoogia tundide raames) kohustuslikuks vaatamiseks meilgi. 

Ei imestaks, kui Leedu selle järgmisel aastal Oscartitele saadab.

Püha ämblik / Holy spider (Taani 2022) - Pöffipäevik 2022 - 3.film

Režissöör: Ali Abbasi

Stsenaarium: Ali Abbasi, Afshin Kamran Bahrami, Jonas Wagner

Olulisemad näitlejad: Zar Amir-Ebrahimi, Mehdi Bajestani

Tõestisündinud loo põhjal draamapõnevik

IMDB hinnang: 7,5 (5139 hääletajat)

Minu hinnang: 8,25

Taani tänavune Oscari-saadetis on Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima režissööri, parima naispeaosa (Zar Emir Ebrahimi) ja parima stsenaariumi nominent. Ebrahimi parima naispeaosa tiitli võitiski juba Cannes’i filmifestivalil. 

See on tõestisündinud lugu 20 aasta tagusest ajast, Iraanis toimunud mõrvadest. Lühidalt - üks usuhull pühas linnas, hakkab tänavaid puhastama prostituutidest. Oma motikaga viib nad koju ja lööb seal maha. Teine liin jälgib naisajakirjanikku, kes süüdlasele jälile pääseb, kuni silmiärakeeramasundiva finaalini välja. 

Youtube’s on filmilõike tolleaegsetest meediaülekannetest, mida Ali Abbesi 1:1-le ka oma filmi on sisse lavastanud (näiteks see kuidas mõrvari poeg tutvustab oma kodu ja isa roimakohti). Üldse tekkis Abbesil selle filmi tegemise idee juba 15 aastat tagasi ja selle valmimist on oludest tingitult saatnud üksjagu kivisid ja kände, mille ületamiseks on tavalise filmi tegemisega võrreldes kõvasti rohkem vaeva nähtud. Kusjuures kui iraanlased haisu hinna said, et Abbesil selline film plaanis teha, siis tegid nad kähku omaenda (kõige heldema hinnanguga "keskpärase") versiooni Iraanis päris kõvasti kõlapinda saanud loost. Iraanlaste film sai esilinastuse 2020 ja selle nimi on Killer spider (muide tolles versioonis on peaosas Mohsen Tanabandeh, keda tänavusel PÖFFil saab näha ühe teise filmi peaosas, Veneetsia festivalil auhinnatud ja nii Pühale ämblikule kui ka meie Kalevile tugevas konkurendis - Iraani oscarisaadetises "Kolmas maailmasõda").

Lugu ise on tegelikult veelgi suurem nii filmi tausta, tegelaste, kui selle tegijate mõttes. Ja kahtlemata mitte nõrganärvilistele. Taanis resideeruv Abbasi on ju see, kelle eelmine film oli Rootsis tehtud “Piir”, mis põhines ("Let the right one in" romaani autori) John Ajvide Lindqvisti jutustusel ja oli grimmi Oscarinominent 2018. Kõik mis puudutab mõrvasid ja mõrvari tegutsemise kujutamist on filmis realismi lähedane. Kõiki 16 mõrva, mis ta jõudis toime panna muidugi ei käsitleta detailides. Ka naisajakirjanik, kes seda kajastas on reaalse taustaga, ent kogu selle naise ennastohverdav mäng on autorite väljamõeldis dramaatilisuse ja põnevuse lisamiseks.

Naispeaosalist mängiv Zar Amir-Ebrahimi, oli sunnitud 15 aastat tagasi Iraanist põgenema, sest tema isiklik seksivideo jõudis avalikkusesse, ning näitlejannat ähvardas vangla ja 97 piitsahoopi. Juhtumi tulemusel läks kiiresti läbi Iraani parlamendis uue seaduse menetlus, mille tulemusel seal riigis nüüdsest mistahes seksuaalse sisuga filmides osalemise (ja nende tegemise, ka isiklikul otstarbel) eest määratakse surmanuhtlus. Sellepärast on ka kogu film üles võetud hoopis Jordaanias. Muide Iraani filmis, kui naisnäitleja on ilma pearätikuta, võib see tähendadagi tema karjääri lõppu! Praegu ju kogu skandaal ja naisõiguste teema, mis seal riigis hiljuti oma rahvarahutustega lahvatas, sai ka suuremalt alguse just ühe sellise naise tapmisest, kes ei järginud seda naistele pealesunnitud reeglit.

Uurisin oma sõbralt, kelle kodulinnas see juhtum aset leidis, kas ta mäletab, mis toimus ning sain vastuse, et muidugi, sest seda kajastati kogu riigis ning pikalt ja põhjalikult. Tegelikult on selgunud ka tõendeid, et tapja naine oli ka siiski teadlik ning isegi abistanud oma meest nende prostituutide tapmisel. Lisaks, mida film ka ei too välja, et mees olla ka vägistanud neid naisi ja kõik ei olnud prostituudid. Küsimuse peale, et kas siis tõesti rahvas oli toona (ja kõiki fakte veel teadmata) tapja poolt ning nagu filmiski selgub, et nõudis, et seda meest süüdi ei mõistetaks, a la põhjusel, et naistetapja tegi ühiskonnale hoopis sellega teene? Selle peale mu iraanlasest sõber vastas, et eks igal pool ole hulle ja eks neil kohalike seas oli ka selliseid, kes tõesti seda õigeks pidasid (juhtum leidis aset ka just sellises linnaosas, mis on kogu linna usuline keskus), ent suurem osa inimestest on ikka mõistlikud ja mees on ju mõrvar. Muide selle kaasuse kohtuistungitel osalenud kohtunik ise, kõvasti hiljem, põgenes välismaale suurte rahadega, kus ta suri ühes hotellitoas. Ametlikult väideti, et enesetapu läbi, aga kõik teavad, et tegelikult ta mõrvati. Aga see on juba hoopis üks teine lugu...

Väga tugev soovitus! Põnev, kaasakiskuv, aga valmis tuleb olla ka silme all toimuvateks kaadriteks, mille vaatamine pole kergemate killast ja pinevus ning mõni küsimus seisab õhus kuni lõpumeetriteni välja. Sest lisaks inimsuhetele ja raha või usu võimule on ka sealse riigi poliitika mitmeti kaheldav ning Abbasi küll võimendades, aga ka sõrmega osutades, toob mädapaised vaatajate silme ette ja mõtlemisvälja.

Karaokeparadiis/Karaokeparatiisi/Karaoke paradise (Soome 2022) - Pöffipäevik 2022 - 2.film

Režissöör/Stsenaarium: Einari Paakkanen

Dokumentaalfilm

IMDB hinnang: 7,6 (55 hindajat)

Minu hinnang: 8

Soome 1h16min kestev dokfilm inimestest ja nende laulurõõmust tõestab, et selleks, et mõjuda vaatajale ning rääkida mitmetest olulistest teemadest ei ole vaja pikka oopust. Kui "sõnum" on olemas ja osatakse seda edastada, siis piisab ka lühemast ajast. Mis omakorda, kui ongi tõesti hea film, jätab isu ja igatsuse, et oleks võinud pikemgi olla! Ja see on hea tunne, mis tõstab ja tõestab filmi väärtust.

See südamega film näitlikustas tegelikult väga erinevatest eludest tulevate inimeste (ent ilmselt me kõik oleme ju mingist otsast ka natuke katki) vaimse tervise teemad ning ühtlasi kuhugilegi kuuluvuse olulisuse. Kohati muheda huumoriga, siis jälle pisarateni liigutav. 

Naljakate kohtade põhisüüdlane on üks oma garaažis isiklikku - sõpruskonna karaokeklubi - kahe teise vanamehega pidav mees. Kõik nad otsivad naist ka ja kuna 1 neist, kes selle leiab, on hea lauluhäälega ja käib ka avalikes karaokekohtades laulmas, siis 1+1=2. Isegi Tinder meeste arvates pole Karaokebaariga võrdne “naisteleiukoht” :) See tõstab ka üheks selliseks filmi olulisemaks "sõnumiks" just selle, et kui tunned üksindust, siis sellest pääsemiseks tuleks maailmaga ühendust otsida. Kui Sul on jalad ja suu, siis just karaoke ongi 1 võimalustest. Ja isegi kui jalgu pole, saab seda ka läbi interneti. Sotsiaalvõrgustikud internetis pole olulised ainult pandeemia ajal, vaid ka inimestele, kes mingil muul põhjusel ei saa või suuda kusagile "kohale minna", 

Kurbust ja üksindust leiab tegelikult ansoluutselt kõigist dokis osalenud inimeste-karaokesõprade eludest, ent kõigil neil on läbi teiste inimeste ja ühtlasi läbi karaoke ka väljapääs. Just seda ilmselgelt rõhutamas ka erilised tiitrid osalenute kohta filmi lõpus. 

Vaadates tiksus peas enda 8 aastat Soomes elamist. Midagi vägagi oluliselt tabavat on suutnud Paakkanen oma kaamerasilma sisse vangistada, mis seda westernilaadset, ainult, et antud juhul ju northern'i on Soomes kui maas (muide soomlastel on eriline westernite lembus ka veres või emapiimaga saadud!). Kuid ühtlasi ka karaoke kui nähtuse, kui subkultuuri osav portreteering. Ise elus vaid korra seda julgenud proovida ja irooniline, aga siis kui juba Eestisse tagasi kolinud, juhtuski see hoopiski Helsingis! 

Eks karaoke-laulmine ole eneseületus igaühe jaoks, kes pole harjunud esinema ja eriti veel seda oma lauluhäälega tegema. Film annab justkui õigustuse ja vast pisut julgustki juurde, sest ega suurem osa neist karaokelõõritajatest pole ju teabmis erilise laulhäälega, et mitte öelda, ei omagi üldse lauluhäält. Kuid see on üks hea võimalus end proovile panna. Karaokelaulmine on ikka eelkõige iseendale ning oma lähedastele - sugulastele ja sõpradele. Ühtlasi on see ka just nende lähedaste ja sugulaste-sõprade võimalus näidata oma hoolivust, lugupidamist ja armastust sellele "lauljale" - toetades, julgustades, kiites ja eelkõige võimalusel oma kohaloluga olulistel hetkel hoolivuse tunde tekitamisel. Ise olen seda tunnetanud näiteks Eestis rahvajooksudel osaledes. Pikamaajooksjad on sõpruskond, kellel on ka alati teemasid, millest omavahel rääkida. Ja selleski subkultuuris osaledes leiab endale palju ning väga erinevaid, elu õpetavaid ja iseenda elu rikastavaid sõpru. Me inimesed oleme sotsiaalsed loomad, see on osa meie vaimsest toidust, osa meie vaimsest tervisest. 

Dokfilmid, kus kuuleb palju ja erinevat muusikat, tõsi, suurem osa on siin soomlaste vanainimeste humppa, aga ka oma soome-nooruspõlve "Viidestoista yö" ja mõned uued avastused ka, nagu näiteks kurbilusate sõnadega "2080-luvulla" ja "Kuussa tuulee", mis muide filmi kahe noore naise hingest hinge jutuajamise otsa a capella laulduna tundus veelgi parem ja just refrääni meloodiamängu ning sõnade esiletulemise mõttes mõjuvamgi kui täis bändimuusikataustaga originaal:

"Tartu kädestä käteen,

Laula sielusta sieluun

Kasta varpaat kylmään veteen,

Hyppää täysillä joutsenlauluun

Sillä sinä ja minä, niin elävinä

Pystymme kuulemaan,

Jos kuussa alkaa tuulemaan..."

Suisa ootamatult meelelahutuslik + kaasakiskuv + mõtteid äratav film! Päris inimeste elud, päris inimeste rõõmud ja mured (lapse kaotanud noore paari koht liigutas pisarateni), on päriselt vaatamist-kogemist väärt!

Valguse impeerium / Empire of light (UK 2022) - Pöffipäevik 2022 - 1.film

Režissöör/Stsenaarium: Sam Mendes (1917, 007-Skyfall ja Spectre, American beauty jne)

Olulisemad näitlejad: Olivia Colman, Michael Ward, Colin Firth, Toby Jones, Tom Brooke

IMDB hinnang: 6,6 (523 hindajat)

Minu hinnang: 8,25

Sisu 3 lausega: Hilary, eh Hills on keskealine, üksik naine, kes töötab Inglismaal, mereäärse linnakese ühes vanas kinomajas teenindusjuhina. Tema kolleegid ja tema töö on kogu tema elu, kuniks ühel päeval alustab kolleegina tööd üks südamlik ja tore mustanahaline noormees, kellega tekib kõige kiuste armulugu. Ent Hilaryl on vaimse tervisega olnud ka varem probleeme, mis tõusevad esile just millestki ajendatult ning kui ühel päeval palub see noormees, et nad siiski oma elu lihtsamaks tegemiseks ei oleks nõnda avalikult koos...

Sam Mendes’e autorifilm on eelkõige armastusfilm, ent ühtlasi ka monument kaduvale liigile, milleks on 1-4 ekraaniga kinomajad (siiani tilgub süda Kosmose pärast verd). Tuues fookusesse (viimastel aastatel õnneks teadvustatud olulisusega) vaimse tervise teemad ning kui tähtis on selle hoidmiseks kuhugilegi sotsiaalvõrgustikku kuulumine (olgu see või töökollektiiv), ehk teised inimesed ehk nende headus ja hoolimine (märkamine ja teadmine), aga ka kultuur ja sealhulgas kinomaagia võlu- ja mõjujõud (mis just kinos vaadates ja just kinokunstist hoolivatele siin eriliselt ühendusiloov)! 

Ühtlasi on see ajastufilm, mis viib rohkem kui 30 aasta taha ja sealse Thatcheri ajastu rassismi ning sellele omakorda tiivad andvale töötusest tulenevate inimeste sisemise rahutuse juurde, mis omakorda raskendas rassismist ülesaamist (naiivne oleks mõelda, et tänases EKRE-inimeste maailmas oleksime seda siiani saanud). Roger Deakinsi kaameratöö (on imeliselt kalkuleeritud kaadreid, nagu rannas või kinos üldplaanid, aga ka osava vaataja emotsioonidemanipulatsiooniks valitud nurkadega suured ja ülisuured plaanid) ning Trent Reznor/Atticus Ross’i imeliselt ilus muusika ei jää märkamata.

Hämmastav kuidas rollist rolli oma orgaanikaga suudab võluda üha uuesti ja uuesti meie praeguse kinoajastu üks parimaid naisnäitlejaid Olivia Colman. See tegelase tunnete äratundmine ning seeläbi vaatajalegi seosteloomist (kes meist poleks kokku puutunud üksikute inimesega või ise sügavat üksindust tundnud) võimaldav kehastumine on imetlusväärne ehk kahtlemata kogu film on natuke ka tema show. Partneriteks mh. tõusev täht Michael Ward ja vanad-head Colin Firth ja Toby Jones. Firth teeb vahelduseks ühe vastiku tegelase, oma alluvat seksuaalselt ärakasutava bossina, mis omakorda jällegi metoo (toona ju veel sügavalt varjatud ajastu) viide. 

Olulisi teemasid on Mendesel oma filmis ridamisi ning olen kuulnud ka kriitikat selle kõige usutavuse suunal, ent mind suudeti juba üsna algusest nii sügavale kaasa tõmmata, et tundsin kõike seda, mida ekraanil eraldi tegelased tundsid ning isegi pisaraid tuli alla suruda. 

Ilus film ja seda mitte ainult ilusa pildikeele, muusika, filmimaagia esiletoomise pärast, vaid ka just eelkõige äratundmise pärast, et paljud inimesed nii meie kui veel eriti nende inimeste eludes, kes seda väga vajavad, on ilusad ja head ka päriselt.

OKTOOBER 2022 - parimad teatris ja filmis

Selle aasta sügis on kuidagi malbe ilmega, temperatuuride mõttes, ehkki sombuse ja hämarduvana mõjub ta ka, aga no ei saa vähemalt külma üle kurta. Seega teatrisaali sooja just põgenema ei pea, küll aga rambivalguses toimetavaid näitlejaid vaatama, seda küll... Ja kinosaali ka, sest vaikselt hakkab see auhindade-hooaeg filmidel pihta. Teadupärast just aasta lõpus tahetakse välja lasta neid aasta parimaid, et siis akadeemiate ja žüriide jaoks oleks just SEE film kõige paremini meeles. Teatriloome protsess on selles suhtes hoopis teistsugune. Lavastaja võtab materjali ette, hakkab oma tainast sõtkuma, lisab, ehk siis valib/saab trupi, mis hakkab seda maitset looma, paneb proovisaali ahju ning 2-3 kuu pärast on lavastus küps ning otse lauale/lavale - publikule nautimiseks. Ei mingit strateegilist sättimist. Mõnikord veel natukenegi, kui on kellegi sünniaastapäev vms. ent protsess ikkagi arvestuslikult ühtmoodi. Filmi valmides saab väheste nägijate peal testida, isegi midagi siis veel juurde filmida ja/või ümber lõigata... olenevalt muidugi ka eelarvest. Siis saata seda festivalidele, lootes, et vastu võetakse just sellele kõige ihaldatumale... Näidata festivalidel, tekitada kumu, suust-suhu reklaami, igatsust vaatajates, et millal ükskord näha saab... Ise näiteks ootan Veneetsia festivali järgselt (kui esilinastus ka teatris vägagi tuntud näitekirjanik) Martin McDonagh'i uusima näidendi põhjal, autori enda tehtud filmi "Banshees of Inisherin", mis lõpuks ometi linastub tänavusel PÖFFil. Tegelikult ootasin seda materjali juba ammu meie teatritesse ka, aga kellelgi ei hakanud vist hammas peale või siis ei kõneta see meie lavastajaid nii palju kui mind... Kuigi näiteks Üllar Saaremäe on küll maininud oma McDonagh'i lembust. Mina saan olla tänulik Tiit Ojasoole, kes kunagi NOs lavaletootud McDonaghi kirjutatud Padjamehega mu ajud krussi ajas ja sellest peale fänniks muutis... Nii fänniks, et nüüd seda tema uut filmigi kuidagi ära oodata ei jõua... Kuid oktoober, nagu sai mainitud, kinkis aasta tippfilmide nimistusse mitmeid ja ise jõudsin ka tavalisest rohkem - tervelt 39 filmi vaadata... ent eks läheb ju nüüd vähemalt kuni aasta lõpuni muudkui aina filmirohkemaks (ja kuna jaanuaris on kohe ees Sundance'i festival, siis tegelikult hooga kevadesse välja), veel eriti kuna novembris on ju PÖFF... Seda on plaanis siin blogis ka taas kajastada nii palju kui vähegi jõuab (hetkel on plaanis 67 filmi vaadata, ent kahtlen, kas suudan, isegi selleks ajaks võetud puhkusegi abiga)... Lisaks kuidagi suutsin jälle samasse ämbrisse astuda, ehk PÖFFi ajal on veel 4 teatrietendustki kavas vaadata.... Samas siis on ju jälle omakorda ka novembri kohta võimalik teatrikokkuvõtet siin blogis jälle teha :)

Kui nüüd Oktoobrile kui teatrikuule üldises plaanis peale vaadata, siis oma 15 erineva nähtud lavastusega suures plaanis just eriti rahule ei jäänud. Mitte koguse, vaid tasemega. Selgelt eristusid 7 suurimat elamust, mida julgeb ka kindlamalt teistele soovitada, edasi 4 olid sellised "okeid" parimal juhul, aga arvatavasti mitte kõigile ja 4, mis liigitusid senise teatriaasta 10 kuu jooksul nähtud 10 ebameeldivama, ennast mittekõnetava või suisa mõttetu teatrielamuse sekka, mis oleksid võinud jääda vabalt minu silmadest puutumata... Tegelikult nende esimese 10 seas selle paremusjärjekorra mõttes on ses suhtes segased lood, et mõni madalamal andis vaatet elamuse mõttes aasta suurimate sekka kuuluva lataka kirja, aga kuna mu siinne hindamine toimub just TEATRI vaatest lähtuvalt, ehk arvestades ka vastava lavaloo sisukust/dramatiseeringut, siis sellest tingitult on need kaardid mõneti hoopis tunnetuslikult segamini. Tagantjärgi targana sellest 15st võin käsi südamele pannes öelda, et mul on hea meel, et nägin neist viit - kõigest! Ülejäänud 10 ning nende seast ka mõni selline, mis ehk terviktabelis mõnest neist mainitud 5st enda jaoks olulisemast kõrgemalgi, oleksid vabalt võinud jääda ka nägemata. Okei... ilmselt on see jahumine siin liiga krüptiline, et selgelt aru saada kui pole pealkirju juures. Aga haarame siis härjal sarvist ja toome need "oktoobrikuu parimad" aupaistele:

OKTOOBRI SUURIM TEATRIELAMUS

1. Ajurünnak - Rakvere Teater

2. Tiit Pagu - Tallinna lavakooli 31.lend/Tallinna Linnateater

3. Meister Solness - Eesti Draamateater

Olgu lisatud, et mul oli ka väga hea meel, et õnnestus näha Fine5 "Eutopia", Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Eesti Tantsuagentuuri revüüteatri Starlight Cabaret "The GreatEST Show". Kõige rohkem mõtteid ärgitasid Ajurünnak ja Eutopia. Kõige elamuslikum oli The GreatEST Show. Visuaalselt silmale kõige ilusam oli Eutopia. Lavakooli noorte arengut jälgida on nagu lisandväärtus Tiit Pagu'le, aga see oli ka lavastustervikuna huvitav. Tekitas silla nii mõnegi varasema lennu diplomilavastusega oma (mitte otseselt kunstilise kujunduse vaid üldtunnetusliku) esteetikaga (ehkki siin oli huvitav lisand veel pöörlev lavaosa).  Ajurünnak on selline hoogne ja üha hoogsamaks muutuv teekond ning mitmeti tänapäevane, ütleks, et suisa "põnevusteater", aga see põnevus on ka mõnusalt lavastatud ja mängitud sinna koodi sisse, mitte ainult tekstis endas. Solness on päris uueks tehtud, aga tuttavad pinged on sees. Kõigile neile mainitutele lisaks julgen vast soovitada ka Tallinna Linnateatri "Revident"i ja lastele ja lasteteatri sõpradele kohe päris kindlasti Kellerteatri "Kunksmoor"i! Olenevalt inimesest isegi erinevas järjekorras kui siin välja toodud.

OKTOOBRI PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Jaak Prints - Tiit Pagu

2. Marek Demjanov - King nr.39

3. Taago Tubin - Ajurünnak

Jaagul on Pagu huvitavalt pulkadeks lahti võetud ja lavale mänguliselt ja nagu ka lugu olemuselt, ehk (elu)teekonnana kokku pandud. Lisaks Krossi vaimustavale tekstile, oli ka liikumiskombinatsioonide ja tegelaste erinevate, just lavastuslike seadete korralikku ajuraginat taustal tunda, ehkki laval vaataja jaoks liigub kõik kui valatult. Mareki sümmeetriamängud ning samuti just mängulisus režiis, tegelikult ju imepisikesele lavale loodud lavaruumis, ei mõju sugugi ahtana, ehkki ongi nagu "mängutoos" või lastetoa "nukkudega mäng", aga ka mängijate vahetused stseeniti, leidlikult humoorikad väiksed detailid (sõrm-nagi, kogu "Luule"-stseeni täppismäng ja finiši lõõtsaorkester jne jne jne) ning lisaks loo jutustamisele sõnadega, seda ka lavale loodud mängudega tehes, annab nii palju dünaamikat ja põnevat lustlikkust muidu ka lustlikule lastekrimkale raamiks. Taago oskus vaikselt ja märkamatult pinget kruvida, eks seda ju ka tekstile toetudes, aga just psühholoogilist usutavust ebausutavusest (mida konspiratsiooniteooriad kõrvaltvaatajale ju alati on) hoolimata kaotamata. Abiks ka ehe kontorimiljöö kunstnikult, mis omakorda seda ehedust lisab ja mis tervikus just eeltingimusekski, et see kõik nõnda toimivalt ka publiku endaga haaraks, lavastuse kulgedes tekkivad küsitavused järjest, aga need lõhutakse üksteise haaval kindlameelselt pihuks ja põrmuks.

OKTOOBRI PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. Carmen Mikiver - Pimevalge

2. Grete Jürgenson - Ajurünnak

Tahaks ainult need 2 nime esile tuua, kuigi kahtlemata oli väärt mänge veel (Ragne, Laura, Liia, teine Grete). Carmen ju tegelikult oli rolli eest eelmisel aastal Teatriliidu žürii poolt nomineeritud ning nüüd seda autisti-mängimist ise tunnistada saades, ega ei imesta. Pinge ja Carmeni täielik ümberkehastumine on võimas. Aga hei, võtame mistahes suurusega viimaste aastate Carmeni rollid - üks suurepärane ajab teist taga... isegi Melchior'i filmis! Grete on alguses selline terav bossnaine ja kuidas see tema karakter hakkab tükk tüki haaval lagunema, ehk psühholoogiliselt närvesöövamaks muutuvate pöörete tulemusel hulluma - magus ilmselt ka näitlejale endale, aga seda magusam veel omakorda vaatajale.

OKTOOBRI PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Allan Noormets - Revident

2. Tõnu Oja - Meister Solness

3. Mikk Jürjens - Revident

Oh seda Allani bravuuri... kui temas lasta "see" loom lahti, siis saab teda terve lava täis, isegi stseenides, kus ta ei osale, on tema aura kohal. See üks sammumise-stseen keevitus lausa sügavale mällu ja kogu higistamaajavalt äge lömitamine rebaskavala libarevidendi ees on üks kogu lavastuse naelasid ja seetõttu kuidas Allan oma rolli loob. Ma ei tea kuidas teistega, aga mina nägin Tõnus on seekord mingit nõksu, mida ma vanameistri juures varem pole näinud-tunnetanud. Muidu ju väga isikupärase mängumaneeriga näitleja puhul on see nii värskendav, justkui tema ise on saanud selle rolli enda jaoks kätte ning seetõttu saanud sellega mängida (kui mõistad, mida öelda tahan). Mikk pole juba tükk aega suuremas peaosas olnud ja siin on mõnusalt tunda, et ta teeb seda 101%lise mõnuga ning see jõuab ka vaatajani. Nad on Allaniga nii erineva tunnetusega näitlejad ning see vastandlikkus on lavastajal siis hästi tööle pandud, mitte otse ja vasta vahtimist, aga justkui vaid distantsilt nähtav. Mikus on ju veel nii palju peidus, mida me veel näha pole saanudki ja tasahilju hakkab sinna segunema ka teatav küpsusenoot, mis ma loodan muudab ta üha huvitavamaks. Siin ilmutab see hoopis tugevamalt kui varem, ent vana, poisilik kelmikus pole ka veel kusagile kadunud. Huvitav sümbioos, mis selle rolli teenistuses hästi tööle tal pandud.

OKTOOBRI PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Kersti Heinloo - Meister Solness

2. Laine Mägi - Meister Solness

3. Elisabet Reinsalu - Revident

Kiusatus oleks siia lisada ka Haide Männamäe väike suts, kus ta kontrolöris oma vana sõbranna Luule ära tunneb - üks teatriaasta koomilisi pärle :)

Kuid Solness naine ja õpilane/armuke/konkurent on 2 väga erinevas mõttes head õnnestumist. Kerstil on see roll alguses lõpuni kellekski teiseks kehastumine. Roll, mis sõna otseses mõttes loodud terviklikuna. Sinna juurde kuulub ehk juuksevärvist tulenev erinev olemus, ent mitte ainult. Täiesti isemoodi käitumismudel ja siiski mitte nagu nähtavalt mängitud, vaid just nimelt kehastatud psühholoogiline tervik. Lainel jällegi isa ja poja vahelise kemplemise vahel nii ühe kui teisega suhtlemise elulised toonidevahetused, samas kui naise ja emana ennast kehtestama panev. Üks mu lemmikuid Laine rolle läbi aegade. Elisabet oleks nagu tema tegelase meest mängivalt Allanilt saanud inspiratsiooni ning loonud vastavate naiselike võtetega tüübi. Uhkete lehvivate juustega, ise veel kaeru tahtes, aga tütre ja tolle õnne kahtlase teesklejaliku ussina seal vahel vingerdades. Ooojaa . lisaks psühholoogilisele draamale on Elisabet ka vinge komödienne.

OKTOOBRI PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Alo Kõrve - Revident

Tahaks muidugi rohkemgi esile tuua, sest kõik Revidendi kõrvalosad on värvikad ja lahedad (kõik naised ka), iseäranis Simmul ja Kadastu. Samuti King nr.39st Stefan ja Toomas, kes tegelikult oleksidki siin kohtadel 2. ja 3. Ja ega Elari blondi hindut Ajurünnakuski unusta niipea. Aga metsikult tugevate meeskõrvalosade aastal on Elari roll hetkel aasta 100ndal kohal... ja Alo 25ndal... See lihtsalt on selline "meeskõrvalosade-aasta". Ja Alo on oma pingestatud mängu ja koomiliste misanstseenidega millegipärast eriliselt mõjuv kogu mõjuvalt naljakate, üks teisest paremate koomikute, vahvate Revidendi ja linnapea ümber mängivate nupukeste seas... vähemalt minu jaoks. Iga kord kui ta laval askeldas seal prügikotihunnikute seas, siis täiesti arusaamatul põhjusel kippusid silmad teda ka kesksematele tegelastele lisaks otsima. Kuigi tegelikult ju ei revident ega ka linnapea ise kah teabmis peaosad ole - kõik nati sellised "keskmise suurusega".

Lasteteatri rollidest ei hakka eraldi tabelit siin tegema, sest õnnestus ju näha vaid paar, ent tahaks eraldi ära märkida neist rollidest parima, ehk Liia Kanemägi Kunksmoori nimiosas. Nakatava naeru ja pille mängiva ning võlutrikke manava nunnu nõiamoorina.

OKTOOBRI PARIMAD UUED NÄITLEJAD (ehk need, keda varasematel aastatel näinud pole)

Ei hakka neid siinkohal järjestma, aga Tiit Pagu lavakanoori ju näinud juba ka varem, ent osasid neist alles sellel aastal esimest korda. Minu jaoks selles lavastuses eriti meeldisid meestest Karl Birnbaum ja Herman Pihlak ning naistest Hanna Brigita Jaanovits ja Emili Rohumaa, ent need 4 on absoluutselt igas oma rollis meeldinudki. Seevastu tõeliselt suure hüppe on järsku teinud Kristin Prits ja Markus Andreas Auling... kas ehk varem lihtsalt ei ole nad saanud (nii) õigeid asju mängimiseks? Samuti olid väga tugevad ja meeldejäävate lõkudega Lauren Grinberg ning Alice Siil... rääkimata mitmetest, keda ka juba varasematel aastatel saanud näha (Astra Irene, Heke-Riin, Rasmus, Edgar jne).

The GreatEST show's osales Allar Valge, kes juba paaris erinevas rollis varem see aasta on lasknud oma ägedat liikumist avastada. Ent lisaks terve pikk nimekiri suurepäraseid ja isikupäraseid tantsijaid - Paul Reinolt, Liisi Org, Sem Prygorodov, Egle-Riin Rüütel, Miia-Liisa Musting ja Ingit Tamm (aga sealgi oli osalemas veel mitmu, kellega juba varasematest aastatest lavatuttav - Loviise, Maria jne).

OKTOOBRI INDIE-TEATRITE PARIMAD

Selgelt eristusid 3 (8st) - Starlight Cabaret "The GreatEST Show", Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Piip ja Tuut Teatri "King nr.39".

Oktoobrist sai täiendust ka Laste-, Noorte- ja Pereteatri kogu teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Piip ja Tuut Teater "King nr.39" ning Kellerteatris esimest korda lavastanud Jaanika Juhansoni mõnus töötlus "Kunksmoor"ist! Samuti Tantsu- ja Muusikateatri teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Starlight Cabaret "The GreatEST Show"

Avangard või postdramaatilise teatri alla tinglikult võiks liigitada ja ühtlasi kuu parimaks - Ugala "Kolm ahvi", mis mul "sinna suunda" 4st nähtud asjast sõelale jäi.

OKTOOBRI PARIM KOMÖÖDIA

Konkurentsitult Tallinna Linnateatri "Revident", kuigi 4 nalja sisaldavat lavastust said veel üles märgitud.

OKTOOBRI PARIM PÕNEVIK

Rakvere Teatri "Ajurünnak", aga põnevust jagus veel mitmetest, millest lastekrimkana peaks ära märkima ka Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Ugala antiutoopa "Kolm ahvi" (paradoksaalne, aga selle võiks tegelikult sama hästi ka komöödia all välja tuua - kas pole intrigeeriv?!)

OKTOOBRI PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Huvitav, aga kõik 4, mis siin esiletoomist väärivad, jäid napilt kogu teatriaasta tippude TOP10st välja:

1. Kristjan Suits - Meister Solness (nii äge, et see tagumine osa oli pidevas liikumises - lummav, aga ka sisulise seosega. Kuid kogu arhitektibüroo ja ühtlasi mängutasemete loomine (millele lavastaja kaasa veelgi lisaks).

2. Arthur Arula - See suvilalik korter väiksele lavale luua oli paras koerustük, ent ka sisu ja lavastusega kaasamängivad detailid.

3. Jaanus Laagriküll - King nr.39 - Oh kui hästi mõjub sümmeetria laval. Üldse kogu lavaruumi täiesti uueksloomine, aksid ja muu ning kingakarpide idee, mis sisuga käsikäes. Vaimustavalt leidlik, kuigi lihtne. Aga lihtsuses peitubki geniaalsus.

4. Kristjan Suits - Ajurünnak - nii ehe kontor oma koosolekutoaga ja tervet lava ideaalselt täitev. Ei imesta grammigi, miks lavastajad Kristjaniga koostööd tahavad teha.

OKTOOBRI PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt - The GreatEST Show

2. Kristjan Suits - Tiit Pagu

Need kaks tööd eristuvad kerge vaevaga. Ja neist omakorda see esimene... aga eks ole ju ka 5 loojat siin koos, samas ka kostüüme nii palju erinevaid... Ja üks põnevam kui teine, mõni lihtsam, mõni keerulisem, aga meelde jäid nii mitmed. Puusalt tulistades ja fotosid mitte appi võttes näiteks peegelseelikud, näiliselt kui vaid ehetest koosnevad napid, aga väga ilusad... meesteriidedki olid läbimõeldud ja moeloojallikult põnevaid materjale kasutatud. Homaažina originaalile, nagu näiteks Gaultieri Madonna riiete ümbertöötlused või siis futuristlik või rokilis või sambalik riietus, mis vastavalt muusikastiiline. Kostüümikunsti pidu ja pillerkaar!

Aga ka Kristjani ühtse ja silmipaitava stiiliga Tiit Pagu kostüümistik. Nauding vaadata ja uudistada ja ühtlasi aitasid luua ajastut.

OKTOOBRI PARIM GRIMMITUBA

Tallinna Linnateater "Revident" ja Eesti Draamateater "Meister Solness". Mõlemas eelkõige just naistele tehtud. Teises ka väikse üllatusena mõjunud Kersti tegelase parukas, ent ma ei tea kas ja kui palju isegi Laine seatud juustes on grimmitoa kätt, aga väga ilus ja sobiv soeng. Helenal vast vähem, aga ei saa ju antud kontekstis jätta kuidagi mainimata kui kena (ja särav) tema ka on :)  Samuti nagu Maikeni ilumeik Revidendis :) Elisabeti oma muidugi ka versus Küll meelega jäetud "teistsuguseks" :) Kaspari verist nina unustamata.

OKTOOBRI PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Airi Eras - Eutopia

2. Laura Maria Mäitsa - Kolm ahvi

Kui muidu on naisvalguskunstnikud kogu teatriaasta varjus olnud, siis nüüd ühes kuus kohe 2 sellist head tööd! Airi valgus oli vaatet pool Eutopia lavastuse mõjuvusest, tantsijatele, koreograafiale ning etenduskohale lisaks! Lummav sõna otseses mõttes! Laura Maria pidev kaasaelav valgusrežii samuti lavastust loov ja nii huvitav jälgida selle (kaas) mõjusid ning läbimõeldud detaile.

Naiste sabas sõrgivad seekord sellised valguskunsti suured nimed (kellel on küll ka tipu seas töid ette näidata), nagu Priidu The GreatEST Show, Rene King nr.39, Priidu Meister Solness ja teise Rene Revident.

OKTOOBRI PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Kenneth Flak/Thomas Jourdan - Singulaarsus

Üles märkisin veel ka Laura ja Carmeni tööd, ent kuigi ma Singulaarsus'esse seekord hästi sisse ei saanudki, tunnetasin sealt ära vaid fragmente ning mul on tunne, et jäi (paremast) dramaturgitööst vajakka, siis see videokujundus lõi selle lavastuse ning eredamad hetked, mõtted ja tunded tekkisid just sümbioosis selle ja kehaga. Iseäranis üks neonoranžide äärtega moodististe kuvamine inimese peal... aga ka taamal kogu okste, külma ja emotsioonetekitava kaasamäng.

OKTOOBRI PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

1. Aleksandr Žedeljov - Eutopia

2. Jakob Juhkam - Kolm ahvi

3. Matis Leima - Meister Solness

Lisaks veel ka Argo, Kirilli ja Felixi loodud muusika, aga ka neist kolmest esile toodust kolmandat enam hästi ei mäleta. Seevastu Saša ja Jakobi muusikad on tugevalt meeles. Aleksandri tegelikult just 4-5 pala jagavad ka kogu lavastuse osisteks, mis on oleks nagu režii aluseks. Ja no nauding nii koos tantsuga, aga ka täiesti eraldiseisva heliloominguna. Jakobi toonideloomine, mis nii helikujunduse kui muusikana ja eriti lõpus üheks retsitatiivseks laulukski tõuseb - seegi loob lavastust kaasa omalt poolt.

OKTOOBRI PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. Kärt Anton (muusikajuht), Kärt Anton/Kaarel Orumägi/Siim Aimla (muusikaseaded) - The GreatEST Show

No kas see saabki olla teisiti kui terve trobikond lemmiklaule seatakse nii huvitavalt ümber ja mugandatakse show jaoks... millele omakorda annavad ka tantsud ja liikumine ning lauljate suurepärased esitused veel omad tiivad. Rõõm ja nauding!

Üles tähendasin ka Argo valikud ja Liia esituse ning Arbo kujunduse.

OKTOOBRIS PARIM TEATRILAVASTUSES KASUTATUD EESTIKEELNE LAUL (mida varem pole kuulnud)

"See on minu nimi" Ugala "Kolm ahvi" lavastuses. Mõjuv(õimas)!

OKTOOBRI VINGEIM KOREOGRAAFIA

Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org - The GreatEST Show

Renee Nõmmik/Tiina Ollesk - Eutopia 

---

Eve Mutso - Tiit Pagu

Seekord löödi ehk ka massiga, ent tegelikult oli seal asju, mida varem pole näinud, samas ka vana-head-tuttavat huvitavalt ära kasutatud, kas austusavaldustena originaalile ja no nii eripalgeline ja kõige otsesemas mõtte VINGE! Kuid Renee ja Tiina tähenduslik ning loomulikult hoopis teisest puust ja teise tuumaga koreo on samaegselt nii lugusijutustav, aga ka emotsioonel, tunnetustel-aistingutel-aimamistel mängiv. Draamalavastuste liikumistest tooks oktoobrist esile vaid Eve, mitmetes misanstseenides tantsudeni või ka vaid tantsulikkuseni jõudvad seaded.

OKTOOBRI PARIMAD TANTSIJAD

Draamale kaldu lavastustes:

Tallinna lavakooli 31.lend "Tiit Pagu"s ja Johannes Richard Sepping "Übermench"is.

Füüsilisele kaldu lavastustes:

The GreatEST Show tantsutrupp ja Eutopia tantsutrupp. Kui eraldi mõlemast vaid 3 välja tuua, siis viimasest Richard, Tiina ja Helen ning esimesest Paul, Allar, Maria ja Loviise... deem tuligi juba 4... seal oli ju nii palju rohkem, aga tegelikult ei saa ju kedagi kummastki välja jätta, sest kõik mõlemas lavastuses olid sama head.

OKTOOBRI PARIMAD MUUSIKUD LAVAL

King nr.39 trupp - ei olegi midagi lisada - mine ise vaatama ja saad aru miks :)

OKTOOBRI PARIM LAULJA (DRAAMA)LAVAL

Emili Rohumaa - Tiit Pagu - Vau!

OKTOOBRI PARIM LAULJA (MUUSIKATEATRI)LAVAL (arvestades ka "mängu)

Kalle Sepp - The GreatEST Show - appi, ma pean paljusid oma varasemaid kriitikasõnu sööma hakkama niimoodi! Aga oi kui hea ja mõjuv ta kabareelaval on - Bravo!

OKTOOBRI PARIM EESTI ORIGINAALDRAMATURGIA

Kuigi mul on ka mõningaid probleeme sellega, siis võibolla need olid need tingitud lavastusest endast, aga head sõnaseadmist ja olulisi teemasid-olustikku-tegelastüüpe on tõstatatud ja seetõttu tõstan ka mina esile Katariina Libe "Võrsed". Lisaks kuna tegemist debüüdiga, siis eriti väärt esiletõstmist!

OKTOOBRI PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (mida meil varem pole lavastatud)

Aaron Loeb - Ajurünnak

Nii hea oli, et olin suisa sunnitud tagantjärgi ise ka vaatamisele otsa selle lugema, et "järsku saab veel mingeid vihjeid juurde"... (ei saanud :))

OKTOOBRI PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Siret Campbell - Meister Solness

(praktiliselt uueks kirjutatud)

Jaak Prints - Tiit Pagu

Liis Sein - King nr.39

OKTOOBRIS NÄHTUD TEATRIELAMUSTEST TOP10 ISIKLIKKU DETAILSET TEATRIIMET/-LEIDU/-RÕÕMU

1. The GreatEST Show - "What's love got to do with it" lavaseade - tantsijad, laulja ja kogu minilavastus oma täppisvalgustuse ja kostüümidega

2. Simson ja Deliila - ootamatult tuli mul endal täita Theatrumi lavastuses Aleksander Suure roll, kes Aristotelese naisega salaja omavahel näpistas ja sellega naise mehele vahele jäi :) Mu partneril, Laura Petersonil oli pisar laugel (mida nägin vaid nii lähedalt vaadates)... aga aplaus oli võimas…ma tänan! :)

3. King nr.39 - Luule-intsident rongis (kus Haide Grete mängitud maskeeritud kontrlöri enda sõbranjeks pidas :))))

4. Eutopia - Valguse ja varju mängud inimestega laval - tõeline ime!

5. The GreatEST Show - Kõik Kalle Sepa lavaosalused-nii laulmine kui kelmikad mängud, liikumine ja eritit rokilikumad kärinaga hääles lauldud laulud

6. The GreatEST Show - Kostüümikunst ja kuidas sellest kumas läbi viiteid originaalidele

7. Revident - suits nagu ise hüppaks Simo Andre Kadastu suhu :)

8. Kunksmoor - helidega mängimine - lummav!

9. Kolm ahvi - kahe poisi võitlus tüdruku muside pärast

10. Ajurünnak - finaal - mis siis ikkagi sai? See polegi oluline, oluline on "protsess"... aga teooriamängudel on ka oma võlu...

---

lisaks veel 1 - Terje Pennie lugemas Kolmes ahvis luuletust vanast Marabuust :) Nohja kõik need Ajurünnaku teooriad ning isegi need tobenaljakashirmsad välja mõeldud, kuidas viirust kandjaid---

----

OKTOOBRIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (39st):

1. Wildcat

Väga oluline dokfilm ja seda nii vihmametsade ning loomade päästmise mõttes kui ka humaansusest laiemalt, aga ka mentaalsest tervisest ja kuhugile kuuluvuse ja vajalikuna olemise vajadusest. Mõtlemapanev, liigutav ning meisterlikult mitmekihiline. 9/10

2. Triangle of sadness 

Östlundi järjekordne inimhinge hämaramate osaalade uurimus ja väljapanek läbi klassiseisuste vahe, aga ka sugupoolte normide. Juba kolmandat korda sel aastal Harris Dickinson ekraanil, peale siinsest tunduvalt kehvemaid filme "Kus laulavad langustid" ja "Mõrv teatris". 8,5/10

3. Good night Oppy 

Robotitest kaksikõdede Spirit ja Opportunity missioon Marsile pidi kestma vaid 90 päeva...aga tegelikult... Pisarateni liigutav dokfilm Steven Spielbergi ja George Lucase produktsioonifirmadelt. Isiklikult ka sidusus, sest sai just JPL-is käidud, kus USA marsioperatsioone juhitakse...instagrammis on sealt ka videod-fotod, muuhulgas juba selle doku robotitest järgmise (ja juba marsile saadetud) kulguri kokkupanekust! 8,5/10

4. All quiet on western front/Im Westen Nichts Neues 

Võimsa kinematograafiaga Saksa suurfilm. Sõjafilm, Remarque'i romaani põhjal. Kahjuks siiski lõppu on muudetud raamatust kehvemaks, mis omamoodi kaotab pealkirja mõtte. Aga sõjafilmina väga korralik. Suursoosik parima rahvusvahelise filmi oscari võitjaks. Noored mehed 1.maailmasõjas. Kuigi peaosaline oli uus suur avastus näitlejana, siis tõelised filmisõbrad ilmselt saavad veelgi rohkem imestada-imetleda eelmisel, ehk Pöff2021 parima meespeaosa preemia võitnud Albrecht Schuch'i kameeleonlikkust peaosalisega koos üsna filmi lõpuni vastupidava sõbra Katczinskyna! 8/10

5. One fine morning/Un beau matin 

Lea Seydoux mängib üksihooldaja ema, kelle isa on Alzheimeri küüsis ning kes hakkab oma sõbra armukeseks, kes pidevalt lubab oma naise maha jätta. Kuid lootus ja päiksekiired pole ka puudu...eluline filmilugu. Lea 2.korda sellel aastal ekraanil (peale Crimes of the future'it... aga Hansen-Love film on siin sisulises mõttes tunduvalt huvitavam kui Cronebergi oma minu arvates... Ja järgmine aasta peaksime teda ka nägema vähemalt kahes filmis - Düün 2 ja The beast). Tuleb ka PÖFFile! 8/10

6. Joyland 

Hämmastav, et sellise sisuga filmi on islamiriik Pakistan saatnud end esindama Oscaritele - gay armastuslugu, kus mees armub transsoolisse ja hakkab tolle taustatantsijaks...kes omakorda tahab teha soovahetusoppi, aga see ju mehele ei meeldi...samas kui kodus on tal omal rase naine. Lisaks huvitavat kultuurierinevust ridade vahelt. 8/10

7. Bad Axe 

Dokfilm mis jälgib Covidi algusest aasta aega ühe Ameerika aasialaste peret ning nende restoranipidamist, olukorras, mil väikelinna valdav enamus on Donald Trumpi toetajaid ja ühtlasi tuli neil võidelda ka oma etnilisuse tõttu. 8/10

8. Good nurse 

Tõestisündinud loo dramatiseering, kus üks haiglaõde muudkui inimesi tapab, haiglad ise on ringkaitses, ent politseid ühe kolleegi abiga asja katsuvad välja nuhkida. Psühholoogilises mõttes see sombuse atmosfääriga film on lausa õudukamõõtu, sest mis siis kui ise (või peategelane) sellise hullu ohvriks satuks... Film ei saa alguses käima, aga anna talle hetk aega. Eddie Redmayne just teise filmiga (esimene oli üsna mage Fantastilise elukad) sellel aastal silme eest, aga teda võiks vabalt rohkemgi olla! 8/10

9. Corsage 

1877-1878, ehk aasta Austria-Ungari keisririigi keisrinna elus. Sissi läks ajalukku kui enda näljutaja ja korsetiga võimalikult kitsaks keskkoha tõmbamisega. Ent tegelikult on film ühe positsiooniga naise siseilmast ja frustratsioonidest ning ängist, päris omapäraste vaatenurkade ja kunstiliste leidlike lahendustega. Vicky Krieps teeb praegu vinget tähelendu...osaleb mh, ka järgmise aasta prantslaste suures "Kolm musketäri" kaksikfilmis. Tuleb ka PÖFFile! 7,75/10

10. 2nd chance 

Dokfilm mehest, kes tegi liba-kuulivesti ja laskis ennast 192 korda, loomulikult suremata, ent USA politseidest, kellele müüs oma veste 100000, suri mitu. Vana on täiesti süüdimatu. 7,75/10

11. Retrograde 

Bideni karjääri ilmselt suurim plekk siiani - USA armee äratoomine Afganistaanist ja sealse hetkega Talibani võimu alla langemisest. 7,75/10

12. God's creatures 

Väike Iiri kaluriküla, kus poeg teeb miskit koledat ja ema aitab tal varjata seda, ent siis hakkavad emal süümekad. Film pole ilmselt kõigile, aga minu jaoks mõjus. Juba teine sellel aastal nähtud Paul Mescal'iga film (esimene, ehk "Aftersun" oli tugevam) 7,5/10

13. The return of Tanya Tucker: featuring Brandi Carlisle 

Iseäranis tugevate muusikadokkide aasta tundub praegusest kujunevat. Ja kes siis ei armastaks üht korralikku comeback'i?! Tanya oli minu lapsepõlve üks esimesi country-lemmikuid, aga siis järsku 2000ndate alguses ta lõpetas laulmise ja kadus pildilt. Miks? Seda saab teada filmist. Nüüd 17 aastat hiljem, tõi üks noor countrystaar ta tagasi. Nii tagasi, et kohe kandideeris Tanya ka parima aasta laulu ja muidugi ka aasta country-laulu ja lisaks veel 2-le Grammyle! Ja mitte "ainult" ei kandideerinud, vaid... Südantsoojendav, et kunagi pole liiga hilja alustada või taasalustada midagi. Ja Tanya hääl ei ole pausist ega vanusest hoolimata kusagile kadunud, võibolla isegi veelgi käredamalt kähisev. 7,5/10

14. Incredible but true/Incroyable mais vrai 

Tugeva autorikino pitseriga, järjekordne Quentin Dupieux vaimusünnitus, kus sedapuhku vananev abielupaar ostab endale uue maja, mille keldris on peidus kinnisvara tegelik väärtus - nimelt auk, kuhu sisenedes liigud ajas 12 tundi edasi, aga su keha muutub 3 päeva nooremaks. Ei lähe kaua, kui "noorenemine" muutub naise jaoks kinnisideeks. Ent kogu asjal on nii psühholoogilised, füüsilised kui muidugi ka sotsiaalsed kõrvalnähud. Pisut kreisi film, aga Dupieux austajad vähemat ei ootagi. 7,5/10

15. To Leslie 

Pealtpoolt üks tavaline lugu alkohooliku eluraskustest. Seestpoolt siiruviiruline ja valus lugu naisest, kes oma parima tahtmise juures ei suuda sellest "haigusest" jagu saada...isegi oma poja armastuse nimel. Filmis sisaldub ka üks senise aasta parimatest naispeaosadest - Andrea Riseborough'lt 7,5/10

16. Unidentified objects 

Kääbuskasvu, kiilaneva, kõrgeltharitud, töötu gay-mehe ja seksitöötajast, näiliselt lihtsameelse naise roadtrip USAst Kanadasse, sest naine tahab minna kohta, kus tulnukad ta enda juurde uurimiseks viivad. Huumorile viitavast sisust hoolimata pole see grammigi komöödia, vaid sügav draama sellest, mis tähendab olla teistsugune ning ühtlasi ka inimlikust ligimese hoolimisest. 7,5/10

17. Godland/Vanskabte land 

1800ndate lõpp. Noor Taani papp läheb Islandile usku viima ja kirikut ehitama. Ka fotograafiaga tegelema. Film põhinebki seitsmel fotol, mis on tollest ajast säilinud. Pmst selle usumehe teekonnast, mis ei saagi hästi lõppeda ja metsikust loodusest mida ta sellel teekonnal läbib. Loodusest, mis on nii hinge- ja elu täitev, et kas ja kui palju see usk sinna enam mahubki. Isegi kui ise tahaks. Filmitud mitme aasta jooksul. Kogu kiidulaulu tulemusel filmile, minu jaoks siiski pisuke pettumus tekkinud kõrgete ootuste tõttu, aga film väärib siiski oma eripärade ja aeglase kulgemise ning mõteteseadmiseks antava aja tõttu kogemist. Juba teine Elliott Crosset Hovega film, mis nähtud see aasta (peale pisut nõrgemat The Great Silence'it). 7/10

----

Ülal on kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotot oktoobrikuu suurima teatrielamuse kinkinud Rakvere Teatri Ajurünnakust.