Isand Tuutu ja salajane teatripööning - Rahvusooper Estonia

Meil kõigil on ilmselt oma kogemused või vähemalt ettekujutus "pööningutest"... Minu pööningu-kuvandi suurimateks kujundajateks olid lapsepõlve kodumaja (tele- ja raadiomaja vahel asuva, toonase nimega Lomonossovi, praegune Gonsiori 25) katusealune, kus käisime peamiselt kahel põhjusel - emaga suuri, pestud linu kuivama riputamas või sedakaudu edasi katusele liikudes, kas päikest võtma või paberlennukeid lennutama (praegu mõtlen, et hirmus, kuidas seda poisikluttidena üldse julgesime, sest seal, kaldega katusel pole ju isegi mitte piirdeid ja alla kukkumise oht päris korralik). "Pööning" kui selline oli ka maal vanaema juures. See oli märksa põnevam paik, kus asus näiteks vanaema ilmatu suur, puidust, vanaaegne linade/tekikottide-triikimise agregaat, aga ka ilmatu palju vana kola ja näiteks aastakäikude kaupa lapsepõlve lemmikajakirja "Noorus", mille abil sai teada nii muusikast kui ka kõigest muust, mis "eluks vajalik" (Dr. Noormann kolumnist näiteks... millest/kellest ansambel Ruja laulugi kirjutas :))

Selline kolikamber-pööning on ka Estonia-teatri kõige kõrgemal korrusel Kati Kivitar'i lavastuses. Enne etendust veel mõtlesin, et kas selles, alati piinlikult puhtas ja võrdlemisi värske olemisega saalis on üldse võimalik üht õiget "pööningu" tunnet tekitadagi... Aga esiteks, ega pööning ei peagi olema räpane ja must ja ajahamba poolt puretud, see võib väga vabalt olla üks eluruumidest või isegi vägagi värskelt remonditud. Kuid lavastaja, kes siin on lisaks ka dramaturgiks (põhiosas põhineb Edgar Valteri loodud "Isand Tuutu" tegelase tegutsemistel), koreograafiks (Katil ju teada-tuntud tugev tantsija-koreograafi taust ning oma lavastustesse suudab seda füüsilist just maitsekalt doseerida vastavalt materjalile, tänu ilmselgelt just sellele) ning ka kunstnikuks! Ja seda teatavat pööningu ning eriti just TEATRIpööningu-atmosfääri tunnetust viskab vanade kostüümide ja kõikvõimalike asjade-nukkude-pudinatega riiulitel ja stangedel piisavalt korraliku annuse sisse. Lisaks aitab, kuigi akendest ju seal ruumis välja ei näe, aga teekond kõrgele ja mingi alatajuline aimdus "kõrgel olekust" kõvasti juurde, et teatriPÖÖNINGUL me just nimelt viibimegi!

Lapsed saavad istuda kohe õige lähedal tegevustikule ja niimoodi ninapidi sees, ei ole "kaasatõmbamist" vajagi - sest tekibki tunne ise mängus "osalemisest" (seda näiteks esietendusel sai ka mõnede laste suust kommentaaridena mõnusalt kuulda :)) ja vanematele on tagumistes ridades omad pehmed ja väärikad diivanid-tugitoolid, mis igati sobivad just nimelt "Estonia" pööningule :)

Lavaks saab siin tegelikult kogu terve "pööning"! Publiku vahele on loodud niiöelda "mängu"koridor ja mõlemates selle otstes on omad minilavad. Ühe neist taga üks suur, uhke ja vana lambilühter ja teise taga (peidus) kammerorkester, sest tegemist on ju ikkagit "muusikalise" lavastusega, kuna mängimaski lisaks Improteater Impeeriumi Rauno Kaibiainenile ja Merilin Kirbitsale, Estonia omad ooperitähed Urmas Põldma, René Soom ja Kadri Nirgi (Estonia näitlejad vahelduvad vastavalt etenduskorrale). Kuid ooperit siin ei laulda... või no eks ooperilauljad ju natuke ikka lasevad ka kõlavamad noodid pööninguõhku... ent siiski piisavalt terava diktsiooniga, et igast sõnast saavad ka pere väiksemad aru. Iseenesest ju ka ühtlasi hea võimalus harjutada maast madalast lapsi muusikalise teatrivormiga ning mitte kohe esimeseks "ehmatada" suurte ooperitega.

Kati Kivitari lavastajameisterlikkus väljendub siin kogu žanrikirevuses. Kõigest napilt tunni kestva lavaloo sisse on peidetud publikule nii palju avastamisrõõmu, nagu ühele "salajasele" teatripööningule kohane - näiteks on siin osa varjuteatril, nukuteatril, objektiteatril, muusikalil, (mahedal) põnevusel, huumoril ja puhtal mängurõõmul... Koos Anton Kulagin'i valguskunstiga, mis on nii tugevalt režiisse integreeritud, et kohati ei teagi kus läheb lavastaja ja valguskujundaja piir on veel omad üllatus-nõksud varuks. Originaalmuusika autoriks on siinkirjutaja jaoks uus tutvus, helilooja Ove-Kuth Soosaar, aga kuna siin ei ole ainult "muusika", vaid ka "laulud", siis laulutekstide autoriks alati (tipp)tasemel ja üdini imearmas Leelo Tungal. Laulud on küll maru lühikesed (mõnikord vaid 1 salm), aga nii mõnigi tekitab isu rohkema järele ning hakkab "külge" koheselt. Näiteks, kuigi esietendusest on juba natuke aega kulunud ja vahepeal nii mõndagi nähtud-kogetud, siis "Moosis moos" ja lõpus, teistest pikem ning ühe korraliku ballaadi mõõtu laul "Muinasjutt" on tänaseni, vaid ühe kuulmiskorraga otsapidi meeles! Kuna lisaks inimestele on siin "mänguotsimise" hoos läbivalt kaasas ka Kratt ja Krata nukkudena, siis on Eesti Noorsooteatrist olnud abiks nende loomisel nukumeister Evelin Vassar. Ja vahvad nukud ongi! Nii lahe, et nendega lennatakse niiiiii lähedalt üle laste peade, et kätt sirutades, saaks neid vist isegi puudutada! :)

Näitlejate jaoks on selline ühine lustimine eelkõige just ansamblimäng. Keegi ei saa (ega tohigi) sealt soleerima hakata, muidu see ei töötaks niimoodi, nagu peaks. Sellest hoolimata saavad kõik endale omad säramishetked. Ent mina kui teatrijälgija tahaksin siiski eraldi välja tuua Merilin Kirbits'a, sest lihtsalt ei osanud oodata sellist moonutusmeisterlikkust tema senise (Kratastki hoolimata kireva) rollideprisma lõikes. Nukumängu hääl (kui mõnusalt krabisev ja sobiv see on seal Kratale!!!) paneb imestama, et miks teda tihedamalt ei kuule nukusirmi tagant või näiteks ka multifilmikarakteritena kinosaalis (kuigi seal on seda juhtunud ju küll).

Kuid kui mainida juba Merilini, siis ei saa ju jätta pikemalt rääkimata ka ülejäänud "ansambli"liikmetest selles muusikalises lustimängus. Rauno Kaibiainen on ju hea alati. Tema tohutu energia nii liikumisel kui mängus on mõnusaks lisandiks ja ühtehoidvaks kõikides lavastustes kus ta kaasa teeb ja siingi niiöelda oma "tuntud headuses". Aga kui oma koduses impros torkab ta tihti suure lemmikuna silma, siis siin on ta tõesti üks (aga oluline) mutter teiste seas. Nagu ka Kadri Nirgi. Ja tema avatus ja omamoodi ausus laval teeb ta tegelase(d) täiesti omanäoliseks. Urmas Põldma nimiosas tuleb mängu üsna isemoodi, ehk läbi väikse üllatusmomendi, aga see headus, mis isand Tuutust igal sammul kiirgab, annaks nagu aimu näitleja enda südamlikkusest, sest muidu nii mõnusat, muhedat meest luua pole ilmselt võimalik... kuigi eks see olegi ju "näitlejate" pärusmaa - mängida "kedagi" teist... Ja tema Tuutu on selline rahulik, mõtliku meelega, aga ikka teistega kaasaminev ja -mängiv. Kogu see isand Tuutu (millegipärast "isand" on seejuures vaid sõnakõlks, sest "isand" annaks nagu suuna kätte hoopis tähtsamale ja ennast kehtestavamale tüübile... aga võibolla ka selline teatav kontrastsus on hoopis tegelase saladuslikumaks ja mõnusamaks ja rohkem "päris" muutmiseks võti? Sest ega eluski ju kõik pole kirjanduslikult "otse ja selgelt" paigas) "kadunud asjade kontor" on etenduse loo kese ja ettevõtmise peremees kõikide vaatajate omamoodi "ideaalisa" kehastus. René Soom oma kiila peaga (kuigi siin ta üllatab ka selles osas) täiesti tahtmatult ka tõmbab enda mängule tähelepanu ja seda isegi siis kui ta pole hetke tegevuse keskmes. Väga mõnusalt valitud ekspressiivsemad mängutoonid ja karikaturiseerimismoodused oma tegelastele on nii lahedad, et ka täiskasvanud vaatajad saavad mitmed head pihutäied naerupuginat. Täiesti vabalt vaataks teda suurima hea meelega ka draama- ja filmirollides!

Hinnang: 4 (lastelavastuste kategoorias)

Kogu lavastustervikut saadab heatahtlikkus ja üleskutse sõprusele, sõbrustamisele ja sõbralikkusele. Üksikute ja üksinduses olevate märkamisele. Mängulustile ja seeläbi seikluste otsimisele igapäevasest. Nii palju on maailmas peidus, mitte ainult pööningutel ja teatris, aga ka kõikide meie kodudes, sõprade juures ja sees. Kellel on peidetud andeid, kellel on need täiesti avalikud, aga pole lihtsalt väljundit. Koos tehes õpime nii ennast, teisi kui ka meie kohta siin maailmas ja võimalusi, mis on ju piiritud ja mida ei oska alati ja ise ja üksi ette kujutadagi. Arvutid pole ainus koht, kus võid leida "asju"... päriselt leiab neid ikka päris maailmas, päris salajastes kohtades ja päris teistes luust ja lihast inimestest... Ja õnneks neid ikka on ja jagub. Oma muinasjutu loob ja leiab ka igaüks ise, kuigi koos seda otsida on alati vahvam. Isand Tuutu oma salajase teatripööningu krattide ja teiste tegelastega annavad omalt poolt mängudesse, muinasjuttudesse ja seiklustesse lahedat inspiratsiooni!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Rahvusooper Estonia FB seinalt):

LASTELE / NOORTELE

Isand Tuutu ja salajane teatripööning

Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel, mis toob Isand Tuutu seiklema teatripööningule ning avastama teatri maagilisi salasoppe.

Kestus 1h 5min

Muusikaline lastelavastus

Kati Kivitari muusikaline lastelavastus Edgar Valteri lastejutu „Isand Tuutu ettevõtmised“ ainetel

Maailmaesietendus 2. novembril 2021 Rahvusooper Estonia kammersaalis

Lavastaja, dramaturg, koreograaf ja kunstnik: Kati Kivitar

Helilooja: Ove-Kuth Soosaar

Laulutekstid: Leelo Tungal

Valguskunstnik: Anton Kulagin

Nukumeister: Evelin Vassar (Eesti Noorsooteater)

Osades:

Isand Tuutu : Mart Madiste või Urmas Põldma

Kõik teised rollid: René Soom või Aare Kodasma, Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi

Kratu: Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium)

Krata: Merilin Kirbits (Improteater Impeerium)

Helge ja visuaalne muusikaline lavastus lastele ja nende vanematele. Mis saab siis, kui Estonia teatri pööningule satuvad juhuslikult estoonlased, kes hakkavad jõulupeoks otsima üht mõnusat lugu? Võib juhtuda, et pööningule on sattunud mõni heatahtlik kratt, kelle lugu ootab avastamist ning uutesse lugudesse põimimist. Estoonlaste ühisest otsingust hakkab hargnema muusikaline lugu Isand Tuutust ning kahest kratist, kes hakkavad teatri pööningul tegelema heategevusega. Kellele kuuluvad pööningul olevad asjad? Mida nad meile jutustavad ning mida on meil nendelt õppida? Õhtu lõpuks leiavad estoonlased oma loo ning õnneliku lõpu saab ka Isand Tuutu ning krattide lugu!

Soovitatav vanus: 6+

Pöffipäevik 2021 - 7.-29. film - PÖFF Shorts - nelja rahvusliku programmi filmide edetabel - TOP23

Tavapärase "eesti filmide" programmi hõreduse tõttu tänavusel juubeliPöffil, sai ammutatud uut kodumaist filmitoodangut rohkem lühifilmidest. Sandra-film juba varem nähtud, Rannapi oma ka festivaliväliselt, nõnda pikkadest õnnestuski vaid Vainokivi, u.Q ja Kiige ja kirve kohtumine igavese armastuse puuga filmielamuste pagasisse haarata seekordselt festivalilt - nendest 3st mõnel järgmisel korral, aga siin toon ära enda "paremusjärjestuse" 23 eesti uuemaaja lühifilmi kohta, mis olid jaotatud 4 eraldi programmi. Hetkel on neid võimalik vaadata ka PÖFFi veebikinos. Lisaks jagan aupaistet parimatele näitlejatöödele ja huvitavamatele stsenaariumitele ning 1 vajab eraldi väljatoomist tehnilisest küljest.

Sõitu alustame alates parimast:

1. “Mia ja Liki” (Rež. Katrin Tegova, Eesti, 2021) - Kaks väikest, imearmast tüdrukut ja tülitsevad vanemad. Meeldis veel eriti lõpu pärast, sest seda võib tõlgendada mitmeti. Kas teine tüdruk oli ainult väljamõeldis? Lapse valu tulemus? Või oli see viide lahutusele ja laste eraldamisele, mil mõlemad vanemad said ühe lapse endaga? Igatahes üks ilus ja kole vaatamine ühekorraga ja tegijapoolne oma vaataja intelligentsuse usaldamine kasutades just paljuski vaataja enda mõtteseoste tegemise oskust. Kuna vanemaid me tegelikult ei näe, keskendubki kõige olulisemale - lastele! Kuigi "häid" oli mitmeid, siis "Mia ja Liki" puhul oli tegemist ainsa tegelikult ka SUUREPÄRASE filmiga tänavustest lühifilmidest. Oleksin seda üsna kindlameelselt ise pakkunud võitjaks.

2. “Vanaema, saa tuttavaks” (Rež. Kaire Russ, Eesti, 2021) - Vanaemal (Ines Aru) on sünnipäev, kus Silvial (Grete Konksi) on plaanis oma suur uudis teatavaks teha. Kitsarinnaline ema (Tiina Mälberg) arvab, et tütar rikub sellega sünnipäeva ära. Festivali parimate näitlejatöödega film. LGBT-teema.

3. “Lõvitekk” (Rež. Sofia Afonasina, Eesti, 2020) - Väikse tüdruku lõvitätokaga ema põgenes Saksamaale ja tüdruku tädi (Katariina Unt) peab käima surnukuuris tunnistamas... Südantlõhestav.

4. “Elajad” (Rež. Raoul Kirsima, Eesti, 2021) - Üks mees (Märt Koik) ja üks naine (Pirte Laura Lember) tulevad aknast tuppa ja neile meeldib kõike maitsta… sõrmedega… a kes nad on? Lahe mõistatamine, mida üsna kiiresti kroonib arusaamine, aga läbinisti fun värk... Omamoodi ka "lastefilm, mis on lastele keelatud" ;)

5. “Leidsin” (Rež. Ragne Mandri, Eesti, 2021) - Väike tüdruk ja läbipekstud politsei (Jevgeni Moissejenko). Miks vanem vend seda politseid vihkab ja kelle poolt siis ikkagi nende vastasseisul olla? Actionit ja põnevust lühivormis.

6. “Fotosessioon” (Rež. Robert Raska Ly, Eesti, 2021) - Tagasihoidlikkus on voorus, kui fotograaf (Mihkel Kuusk) ei võta tasu oma pildistatavalt (Kristiin Räägel) sest temasse armub… aga kas sellises olukorras see tagasihoidlikkus ka voorus on, milles noor fotomees parajasti on? Lühifilm olulisemast otsast, tugeva sotsiaalse närviga.

7. “Kerberos” (Rež. Kaspar Ainelo, Eesti, 2021) - Verine mees ärkab niidul riieteta. Verine koer vaatamas talle otsa… mees paneb maja poole pakku… selles talus on ka lambad murtud… Natuke laenatud Stephen Kingi Lemmikloomade surnuaia motiivi, aga liiga lihtsake kahjuks ning osaliselt poolik (päris lõpuni arendamata, ent hea alge on).

8. “Koletis” (Rež. Oliver Remma, Eesti, 2021) - Väikse tüdruku väljamõeldud koletis sööb kõik ära! Sinu ka! :) Koll on nunnu, kahju, et näos peale silmade kõik kange oli, muidu võiks see film olla siin tabelis ka kõrgemal, sest hea stsenaarium ja just nii nagu peab, ehk naer muutub tasapisi hirmuks :)

9. “Maakohus” (Rež. Eeva Mägi, Eesti, 2020) - Keset viljapõldu ema (Mari Abel) ja isa (Tambet Tuisk) võitlevad 5 aastase poja kasvatusõiguse üle kohtuniku (Meelis Rämmeld) ees. Isa abistamas juristiks maskeerunud pruta (Helena Lotman). Meelde jäid head näitlejad ning "karutants" ja "arooniamahl".

10. “Kuningas” (Rež. Teresa Juksaar, Eesti, 2021) - Liivast ja kellassepast (Aarne Soro), kes peab end nii mõnekski ja selleks, et saaks eluga rahulikult edasi minna, teeb nii mõndagi. Väga hea tehniline teostus ja suurepärased näitlejad. Lisaks mainitule jäid meelde ka Marika Vaarik, Eduard Salmistu ja Alina Karmazina.

---

11. “Kingitus orbiidilt” (Rež. Leeni Linna, Eesti, 2021) - Poiss näeb satelliiti ja sellega saabub talle kingitus 10ndaks sünnipäevaks taevast isalt ja emalt. 

12. “Üks imeline mees” (Rež. Jonas Taul, Eesti, 2021) - Ühest imelisest mehest ja tema imelisest mustvalgest maailmas ning sealolevatest imelistest asjadest. Tänavune parim lühimultikas!

13. “Taaskohtumine” (Rež. Ülo Pikkov, Eesti, 2021) - Ruhnu looduslikest materjalidest tehtud animafilm, lahedad sulemehed seiklemas. Originaalne ja lugu ka täitsa olemas :)

14. “Toonekurg” (Rež. Morten Tšinakov, Lucija Mrzljak, Eesti, 2020) - Inimesed ja linnud. Mehed ja naised. Kurekell. Härra Kurg hakkab uskuma, et ta on üks lindudest. Teisedki mehed saavad sellest tiivad. Sürr ja lahedalt eriskummaline anima.

15. “Rooste vahele eksinud” (Rež. Rūdolfs Anže, Eesti, 2021) - Traktorist ja tema jobust boss-traktoriomanik seiklevad öises läti metsas. Mis on päris ja mis ettekujutus?

16. “Kuidas olla alasti” (Rež. Laura Liventaal, Eesti, 2020) - Aleksander Eelmaa alasti oma mõtetega. Eksperimentaalne dokk, mis on tegelikult üllatavalt täisväärtuslik. Eelkõige ikka Sassi enda pärast.

17. “Ühine keel” (Rež. Volia Chajkouskaya, Eesti, 2020) - Noor neiu läheb oma vanematele külla ja hakkab etteheidete sõda… kuniks jõutakse juttudeni armastusest.

18. “Näotuvastus” (Rež. Martinus Klemet, Eesti, 2021) - Libaloomad, kes päeval inimesed, aga öösel muutuvad loomadeks. Näotuvastuse eest ei pääse keegi. Animafilm.

19. “Talent” (Rež. Silver Õun, Eesti, 2021) - Mees (Markus Truup) on luuletaja, naine (Katariina Tamm) fotograaf. Kes on talent? Kes väljub siit eluga? Midagi on siiski nihkes, et lõpptulemus kuidagi (headest näitlejatest hoolimata) grammivõrra liiga kunstlikult mõjub.

20. “Kolmapäev” (Rež. Eeva Mägi, Eesti, 2021) - Mees (Meelis Rämmeld) on rannal oma surnud naisega (Helena Merzin-Tamm) ja hakkab meenutama. Natuke oleks soovinud sisusse/stsenaariumi rohkemat. Seisundifilm, milles kumab ka lugu...

21. “Vanad mehed ja meri” (Rež. Daria Litvichenko, Eesti, 2020) - Hooldekodu vanamees (Lembit Peterson) kuuleb mere ja laevade kutset ja läheb… Mereääres ka Aleksander Eelmaa. Liiga sürr minu jaoks, aga mitte huvitavalt. Head näitlejad käes, oleks tahtnud tugevamaid pidepunkte, tugevamat stsenaariumi sisulisi keerdkäike.

22. “Türann” (Rež. Ruslan Mironov, Eesti, 2021) - Isa kiusab ja piinab poega. Suhted ja kogu värk on nii segane, et kuni lõpuni välja ei saagi päris sotti, mis neil viga on. Liialt tehislik ka.

23. “Neli kivi” (Rež. Francesco Rosso, Eesti, 2021) - Mungad ja nende seksuaalsetest frustratsioonidest tekkivad viirastused. Kuivand kõrb kui paralleelne allegooria. Kuniks on nii kuiv ja kuum, et põletakse kiviks… kaua enne kui rohelus tagasi tuleb. Liiga suur kunst minu väiksele karuarule, et seda mõista ja nautida.

---

Parimad näitlejatööd (NB! 17st lühimängufilmist):

Mehed:

1. Indrek Sammul - Kerberos

2. Aarne Soro - Kuningas

3. Riho Rosberg - Vanaema, saa tuttavaks

4. Andres Roosileht - Vanaema, saa tuttavaks

5. Indrek Taalmaa - Kerberos

6. Jevgeni Moissejenko - Leidsin

7. Raivo Trass - Vanaema, saa tuttavaks

8. Märt Koik - Elajad

9. Mihkel Kuusk - Fotosessioon

Naised:

1. Tiina Mälberg - Vanaema, saa tuttavaks

2. Ines Aru - Vanaema, saa tuttavaks

3. Marika Vaarik - Kuningas

4. Mari Abel - Maakohus

5. Katariina Unt - Lõvitekk

6. Grete Konksi - Vanaema, saa tuttavaks

7. Kristiin Räägel - Fotosessioon

8. Pirte Laura Lember - Elajad

9. Jaanika Arum - Vanaema, saa tuttavaks

Parimad stsenaariumid:

1. Mia ja Liki

2. Koletis

3. Vanaema, saa tuttavaks

4. Fotosessioon

5. Elajad

Parim tehniline teostus:

"Kuningas" - see film võitis ka festivali žürii Grand Prix. Oli tõesti silmipaitav ja lausa suurepärase teostusega. Baseerub küll kirjandusel, ent ometi stsenaarium jättis minu jaoks soovida enamat. Paremat sisulist seotus kuninga ja aja kulgemise vahel... ehk pidet või paralleeli. Variant muidugi, et lihtne vaataja ei suutnud lihtsalt sellisena lõpuni lahti muukida.

Pöffipäevik 2021 - 6.film - A place called dignity/Un lugar llamado Dignidad/Väärikuse kool (Tšiili 2021)

Üks tänavuse Pöffi parimaid ja olulisemaid filme sai ühtlasi ka Tallinnas oma maailma esilinastuse! Pean silmas Tšiili auteur Matías Rojas Valencia verivärsket lisateost "Väärikuse kool". Lisaks lavastamisele ja kirjutamisele on ta seekord ka montaaži eest kaasvastutaja.

Filmi reklaami- ja tutvustusmaterjalina kasutatakse tihti üht foto, kus kiiskavate silmadega koletis suurelt esiplaanil. Mõneti tekitab see vale eelarvamuse, nagu mingid üleloomulikud koletised ka selles filmis osaleksid. Seda pole siiski vaja karta. Tegemist on tõsielulise taustaga filmiga ja selles mõttes kohe eriti väärtuslik - üks oluline puzzletükk maailmaajaloole, mille juured hämmastaval kombel kombitsatena ulatuvad tänapäeva välja. Filmis on "koletis" küll, aga päris inimese nahas. See fotomodell on Tšiilis asuva Saksa kooli jõulupeo kostümeeritud töötaja, kellega seal õppivatele lastele hirmu nahavahele aetakse.

Siinkirjutaja jaoks oli kogu avastuslik teekond filmi vaadates ka üheks oluliseks sügavaltmõjuvuse põhjuseks. Senises elus kogutud teemakohaste infokildudega seoseid luues sai seda pilti nö. suuremaks ja detailsemaks ehitada. Seega tahan kohe kätluses anda ära oma kindla soovituse filmi oma silmaga vaatama minna ning väikseimategi spoilerite vältimiseks edasist mitte lugeda. Hinnang on kõrge 8/10st! Ühtlasi soovitaks hoiduda ka mujalt info ammutamisest ning isegi lühikeste kommentaaride lugemisest. Mina näiteks ootasin ja arvasin alguses, et see saab olema ulmefilm. See mainitud foto ka lükkas sinna suunda. Ent kui ei karda ja on soov saada sisust enne vaatamist paremini aimu, siis võib muidugi julgelt edasi lugeda.

Film viib meid 1970ndate Tšiilisse, kus üks sakslasest härra peab andekate laste kooli. Meest peetakse seal jumalaga võrdseks ja mehel on hüüdnimekski "paavsti nimi" - Pius. Jumal ju näeb ning teab kõike! Ning ei pane ju hetkekski imestama kogu see paranoia ja hirm, mis sellises olukorras tekib juba iseenesest. Muidugi oli see "kõige nägemine-kuulmine" lahendatud mehel kaameratega ja alluvatega, kes lihtsalt kõik talle ette kannavad. Vana muidugi mängis kõik välja inimeste kaenlaaluseid nuusutades, ehk niiöelda higilõhnast välja lugemisega. 

Sellesse kooli saabub üks 12-aastane poiss. Alguses on kõik väga tore, aga siis hakkavad silma torkama "karistamised", millega ühenduses topitakse süüdlasele valge kampsun selga ja üsna peatselt see inimene kas kaob või leitakse surnuna. Vaikselt-vaikselt avanevad uued ja uued õudused ning eelkõige kõige šokeerivam, ehk lastepilastamine. See tšiili poisiklutt teeb läbi ka ühe oma teekonna... uustulnukast "jumala" lemmikuks... Kuidas tal läheb, kuidas vanemad asjasse suhtuvad, kuidas poistel omavahel sellise "õppetöö" kõrval internaatkoolis elamine kulgeb, seda tuleb täpsemalt juba igaühel endal vaatama minna.

Paul Shäfer'i kohta, kes siin see "kogu kurja juur", saab väga hea infopagasi filmivaatamise kaasa (või hiljem täpsustamiseks) Wikipedia leheküljelt: https://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Sch%C3%A4fer No lihtsalt ei mõista selliseid inimesi. Tema korduvad lastepilastamise tõttu vahistamised ning Pinochet'i valitsusega koostöö tõttu vabalt lasta tal sellist "paradiisi" enda jaoks pidada - uskumatu, aga tõsi. See kool suleti ju alles käesoleval sajandil ja allakäik algas 1990ndatel, pärast Pinochet'i võimu lõppu. Lisaks lastepilastamisele oli ju mehel veel igasuguseid teisigi "teeneid", nagu relvade smugeldamine ja poliitiliste dissidentide piinamine ja tapmine. 

Film laenab oma pealkirja kooli esialgselt nimelt - Colonia Dignidad (Väärikuse koloonia). Hiljem nimetati see Villa Baviera'ks ümber. Muide vana psühhopaadist pervert õnneks siiski vanuses 83-88, ehk oma elu 5 viimast aastat veetis vanglas.

Eks ladina Ameerika sai ka paljude natside koduks peale teist maailmasõda. Põgeneti ju sinna ning tegutseti oma haigete harjumustega edasi. Schäfer ei põgenenud sõjakuritegude eest. Tema liitus 1945 kirikuga ja usumehena kasutas kohe ka noori poisslapsi seksuaalselt ära. Kuid tema usuliste veendumustega liitus temaga ka järglaskond, kellest 10ga koos 1960ndate alguses Tšiilisse koliti ja see filmi keskmes olev kool loodi.

Siin tabatakse nii ajastut, muutes selle omamoodi ka "ajastufilmiks", olgugi, et mitte väga kauges minevikus toimuvaks kui ka kogu internaatkooli keskkond on atmosfääri mõttes dramaatiliselt ilus. Lapsed toredad ning kõik puhas, korras ja sakslaslikult korralik - stiilne kontrast selle taustal lokkavale räpasele rõvedusele. Näitlejatest ainsana tuttavam on põhipahalase rollis pika ja austustväärivalt tihedate rollidega Hanns Zischler, aga ka lapsed, kes siin ju väga allasurutud ja hirmul, on igati tasemel ja ehedad ning vaeseid töötajaid mängivad näitlejad tabavad oma karakteritega inimesi, kes käivad täpselt vanamehe reeglite järgi, on ühtlasi nii lastele bossid ja teineteisele "valvuriteks", aga samas ka oma suure juhi ees hirmul ja allutatud... 

Selliste filmide tegemine ja vaatamine on oluline, et me näeksime ja tunneksime ära, mis meie ümber toimub. Oskaksime märgata ja seoseid luua. Seeläbi võimalusel juba eoses ära hoida ohtu. Aga ja teada ja õigusega hukka mõista, mis on maailmas toimunud. Poliitika varjulisemal poolel võivad ja pahatihti ongi kaugemaleulatuvamad ja sügavad tagajärjed.

Ilmselt saab sellest ka tugev kandidaat aasta pärast Tšiili esindajaks rahvusvahelise filmi oscari-rallile ja kindlasi üks põhipretendente tänavuse PÖFFi võitjafilmiks. Maailma juhtivamaid filmiajakirju "Variety" uhkustas esilinastuse päeval eksklusiivse õigusega jagada filmi treilerit https://variety.com/2021/film/news/place-called-dignity-trailer-new-europe-1235117462/, aga meil siin oma kodusel festivalil on seda kogu võigast linateost tervikuna võimalik juba praegu oma silmaga kinos vaadata! Aitäh PÖFF!

Pöffipäevik 2021 - 5.film - French Dispatch/Prantsuse lähetus (USA 2021)

Filmiajaloost on hulgaliselt näiteid filmidest, mis on staare täis topitud ning tahetakse sõita nende kukil publikumenuni, omamata siiski ei väärt sisu, ega tegu. See kamp ekraanistaare, mis on kokku kogutud ühe eriskummalise ajakirjaga seotud 4 loo jutustamiseks (+viies lugu, mis kõik kokku seob tervikuks) on üks viimaste aastate muljetavaldavamaid: Tilda Swinton, Frances McDormand, Lea Seydoux, Elizabeth Moss, Saoirse Ronan, Bill Murray, Adrien Brody, Benicio Del Toro, Timothee Chalamet, Jeffrey Wright, Owen Wilson, Christoph Waltz, Mathieu Amalric, Willem Dafoe, Rupert Friend, Edward Norton, Jason Schwartzman, Liev Schreiber, Denis Menochet jne jne jne! Automaatselt lõid ka häirekellad punaseks... kas siiski tasub seda üldse ootama hakata või on jälle "üks selliseid"? 

Ent kui lavastajatoolis istub Wes Anderson, siis:

1. võib kindel olla, et saab midagi WesAndersonlikku

2. staarid tahavadki olla osaks tema filmimaailmast

3. stsenaarium ajab kindlasti korralikult muigama ja mitmel korral laginal naermagi

4. tema kiiksud on küll mingis mõttes teatavas stiilis, aga ikka ja alati ka ühtlasi üllatuslikud.

Ja no siia võiks jääda lisamagi neid põhjuseid... Aga mis peamine - film on tõeliselt lahe lõbusõit, mis lahutab meele argipäevast, aga lisaks on tõesti järjekordne lahe puzzletükk Andersoni maailma ning täis tema filmide puhul juba ootuspäraselt teadatuntud kõrgetasemelist kunstilist esteetikat. Seega ei imestaks kui kevadel nii kunstnikutöö, grimmikunstnike ning ka lisaks näiteks ka Desplat muusika (vähemalt) siit filmist Oscari-nominatsioonini välja jõuavad. Kuigi potentsiaali on veel nii mitmes teiseski kategoorias!

Minu jaoks oli tegemist senise filmiaasta TOP10 filmielamusega ja nautisin iga väikest trikki, karakterit, mahhinatsiooni, deklaratsiooni, lollust, kunstimängu, viidet, situatsioonikoomikat ja kiiksu. Kõik näitlejad on ka oma tuntud headuses, aga eriti tõstaks esile Benicio Del Toro kunstnikust geeniuse, kes on ühtlasi surmamõistetuna vangis, sest on psühhopaat... tõstatades läbi tema karakteri teema, et kas geniaalsus annab või peaks andma kergendavaid tingimusi kriminaalkoodeksis, ehk õiguse väiksemale karistusele? Hukates suure kunstniku, kes võiks muidu vanglamüüride vahel elu lõpuni jätkata loomist - kas sellega võtame maailmalt midagi väärtuslikku hoopis ära? Huvitav dilemma, olgugi, et kõvasti utreeritud olukord. Kuid eks erandid heidavad valgust nii mitmetelegi mädanenud kohtadele seadusandluses või mistahes poliitiliseski otsuses... Ning kohalikud "tippajakirjanikud" Tilda Swinton, kes siin seda "vangi ja kunstiaustajate" võitlust kajastamas läbi ühe ettekande. Ettekandja roll kui selline võiks ja peaks ju olema midagi väga trafaretset, aga Tilda teeb sellest otse loomulikult hoopis vastupidi - midagi vägagi erilist ja tähelepanuväärset, mängides mõnuga (just "mõnuga mängimine" peegeldus ka kõikidest teistest selle filmi teatavas mõttes üle-elu-suurustest tüüpidest, kellest nii mõnigi kõikus farsi ja groteski piirimail). Ja muidugi Frances McDormand! Vana profi ajakirjanikuna, kes satub ühe noore kukekesega (Timothee Chalamee) ühte paati. Nagu Tilda, on ju ka Frances alati, mida iganes ta ka ei teeks kinolinal - nähtus omaette! Samuti on väga õiges rollis (ja kohati täiesti alasti) Lea Seydoux, mis minusugusel fännil poisikeselikult silmad punni ajab. Karm vangivalvur, aga selline mitte ka otseselt kontrast, aga eriskummalise stoilisusega psühhopaadile modelliks olemine... mis igas muus maailmas oleks võimatu, aga Wes Andersoni omas nagu iseenesest mõistetav :)

Neljast selle fiktiivse 1900ndate Prantsuse linnas ilmuva ajakirja "The French Dispatch" - kõige viimase numbri - toimetuse loost kavalalt esimene on kui sissejuhatus ning viib meid jalgrattaga ringisõitva Owen Wilsoniga linna nimega Ennui, mis muide prantsuse keeles tähendab "igavus"... sellega saab teatav absurdlik alatoon kohe valmis sillutatud ning konks kõikvõimalikke peidetud ja otse nähtaval olevaid detaile vaatajale ampsamiseks visatud... Vast kõige kõnekam ja lihtsamini sisenetav on lugu number 2. Seda, juba mainitud "kunsti"sisuga "artiklit" või siis "ettekannet" edastavad Tilda, Lea, Benicio ja Adrian. Teises löövad 1968 üliõpilaste rahutuste ajal lulli Timothee ja Frances (sh. voodis - prantsuse uus laine...) ning kolmanda "ajakirjanik" on Jeffrey Wright, kes kehastab (eestikeeleski ilmutatud) homoseksuaalset, tumedanahalist, kirjanik James Baldwin'i. Lugudes on ka jutustaja, kes tõmbab veel omakorda tihti kõigele omad vinjetid sisse. 

Kui selline teatraalne lollitamine pole vaataja rida, siis võib see tund ja kolmveerand pikanagi tunduda, ent kui lased end kaasa viia ning sukeldud kärbsena nende filmiproppide seinale ja neelad neid Wes Andersoni peidetud konkse ja vihjeid ja viiteid, siis on see ütlemata rahuldustpakkuv ja lõbus vaatamine. Silmale nii uskumatult ilus veel kogu staarisärale lisaks.

Huvitavalt ja tänu vast ka paljuski just briti, prantsuse ning teistegi "mitte-USA" riikide taustaga näitlejatele, muutub see peaaegu, et Euroopa filmiks, ehk mitte puhas Hollywood, vaid nagu mingi isemoodi sümbioos. Ja kahtlemata ka igas mõttes "väärt"film! Lisaks kogu armastus "sõnade" vastu on siin ideaalses partnerluses põhi-toimumiskoha ja kogu tegevusega, ehk ajakirjatoimetuse ja seeläbi kirjutava pressi oodiks, kuid ühtlasi ka tugeva viitega selle hääbumise allajoonimine.

Kõik viis väiksemat lugu vajavad tegelikult eraldi lahtikirjutamist, ent mis neist ikka detailselt ette lugeda, parem ise (ja just kinno) vaatama minna! Mina küll soovitan!

Hinnang: 8,5/10

Pöffipäevik 2021 - 4.film - Juniper/Kadakas (Uus-Meremaa 2021)

"Kadakas" ei vii meid mitte Hiiumaale, vaid (Eestist rahvaarvult umbes 4 korda suuremale) Uus-Meremaale. Kadakad tõid nad oma saareriiki sisse 60-70ndatel ja praeguseks villivad uhkelt ise oma džinni. 

Seesamune vägijook on ka Matthew Saville'i uue filmi ühe peategelase, 80-aastase proua käes vahet pidamata. 50/50 veega lahjendatult ja kui seal on tilkki rohkem vett, siis saad selle sama klaasiga vasta pead! Kuna oma jalgadel liikuma see stiilne ja rikas proua ei pääse, siis aitab sellest igavuselõksust välja just nimelt märjukese libistamine. Katkematult. 

Teiseks peategelaseks on täiskasvanuks saamise teel olev hilisteismeline pojapoeg, kelle ema on surnud, isa "ajab asju Inglimaal" ning temal tuleb vanaema kantseldada. Või kes siin keda kantseldab, selles pole tegelikult küsimus. Küsimus on nende kahe, täiesti erineva maailma põrkumises ja üheks saamises. Film ongi kahe sugulase (kes kumbki parajalt kõva kivi või pähkel) teekond vihast ja sallimatusest armastuseni. Tead ju küll selles "stiilis" filme. Ent siinsel on veel mitmed omad salarelvad varuks ning ega lugugi kulge huvitavate, üllatavate, kaasahaaravate, südamlike ja ehmatavate vimkadeta. Lisaks kogu emotsionaalne pagas, mille Saville enda kirjutatud looga suudab oma suurepäraste näitlejatega üles ehitada ning vaatajale sellel teekonnal kaasa anda. 

Eks muidugi peaosas mängiv (hiljuti meie kinodes ka Paul Verhoeven'i "Benedetta"s rolli teinud ning muide vilksab pea märkamatult läbi ka Villeneuve'i "Düün"ist) Charlotte Rampling on kahtlemata suurimaks tõmbenumbriks. Ja absoluutselt õigustatult, sest ta mängib oma tegelase niivõrd sügavaks praktiliselt ju ainult läbi kogu filmi vaid "istudes" klaas ühes käes... aga ka palju kogu elupagasiga kaasas kandvaks ja isegi keeruliseks karakteriks, et üheks praeguseks filmimaailma suurimaks näitlejaks tema pidamise põhjustes ei pane ka "Kadakas" mängimine hetkekski kahtlema. Uus-Meremaalased ise pigem on vägagi üllatunud, et proua selle pisikese eelarvega, nö. indie-filmis on nõustunud kaasa tegema. Kuid Charlotte'i enda selgitused selle kohta on kerge vaevaga leitavad guugeldades, seega siinkohal nendesse ei süüvi. Ja kui stsenaarium on hea, kas ongi vaja rohkem lahtiseletusi?!

Ka isa-rollis Marton Csokas ei vaja pikemat tutvustust, kuid teda on filmis vaid alguses ning lõpus, ent sellegipoolest paneb ka nendes vähestes kaadrites oma kohalolu maksma. Hoopis suuremat tähelepanu on vaja tuua George Ferrier'ile, kelle jaoks on see kahtlemata üks korralik läbimurde roll! Kogu maailma tüdrukute südamed vallutab siin mängleva kergusega ja seda ilmselt nii oma tõsiste ja sissepoole vaatavate sügavamate hetkedega, vanaemaga maade jagamisel kui ka lõbusamates-lahedamates stseenides olgu see siis koos vanaemaga käraka võtmine või sõpradega pidupanemine... ja muidugi "jalutu vanaemaga tants"... Sellest mehest me veel kuuleme ja palju!

Filmis on omad väiksed kultuurilised nüansid ka sees, nagu maooride haka, ehk tantsuline ja justkui sõjaka häälitsemisega tehtav austusavaldus. Mis on kultuurinautleja jaoks muidugi tore, aga filmilikus mõttes paneb isegi kui see siia väga hästi sobib, siis ikkagi natuke silmi pööritama...et kas on ikka vaja seda igale poole, mis Uus-Meremaaga seotud... Ent siin tõesti... kuna see ikkagi on sisulises mõttes sees...ehkki ju auteur'i poolt sisse (nimme?) kirjutatud...

Kuni kolmveerand filmini oli tunne, et sellest saab aasta parim film. Tõesti nii hea minek ja psühholoogiline karakterite areng ja süžee... Siis millegipärast läheb korraks rajalt kõrvale - lahe ja huvitav muutub tavaliseks masenduseks (umbes nagu ka hiljuti nähtud Norra filmis "Maailma halvim inimene", aga seal kus kohast Joachim Trieri film koos oma haiguse-lõpuga päriselt ei taastugi, siis) "Kadakas" saab päris lõpetuseks siiski oma rongi tagasi liipritele. Kuigi mingeid sisulisi, ega muid sügavamaid paralleele pole vaja nende kahe filmi vahele tõmmata, need on eri "ooperitest".

"Kadakas" on südamlik, ent mitte ka liialt emotsiooninuppudele mustvalgelt vajutav, pigem iga vaataja enda või endale tuttavate äratundmiste läbi siduseid loov. Ka tegelased pole mustvalged, vaid elavad-elusad inimesed ja kohe algusest saavad nad vaatajad pihku, mis tekitab huvi, et kuidas neil lõppude lõpuks ikkagi läheb. Olgugi, et natuke aimab ka ette. Sellel etteaimamise turvalisusel on oma positiivne efekt - nii saabki süüvida ka detailidesse ja pole koormatud pideva iga nurga taga uue info protsessimisega. See on vist just seda liiki indie-filmide üks tugevusi... sest eks üllatuslikke pöördeid pakkuvatel ole ju omad plussid. 

Ja ikkagi Charlotte Rampling ja George Ferrier!!! Esmapilgul täiesti ise maailmatest, täiesti eri tasanditelt, eri generatsioonide otstest, erinevate näitlemiskogemuste pikkustega, aga see kummaline keemia töötab nii ideaalselt nii mitmeti ja võibolla ka just nimelt nendest mainitud erinevatest tasanditest johtuvalt, et vaadates üldse ei mõtlegi, et see on väljamõeldud lugu, et need on "karakterid" kuhu just need näitlejad on kutsutud rolle mängima. Siin on ilmselgelt midagi tavalisest ehedamat peidus.

Hinnang: 7,5/10

Pöffipäevik 2021 - 3.film - Совесть/Südametunnistus/The Conscience (Venemaa 2021)

Petrograd ja 1920ndad, stiilselt mustvalge pildikeel pakub tegelikult kõikvõimalikke valge, musta ja halli varjundeid oma loos, kuhu on segatud vangla, tapjad, poliitika, salapolitsei, spioonilik risti-rästi naha-üle-kõrvade-tõmbamine, melodraama-peresuhted ja ajastulikkus.

Kõige käivitajaks on surm. Mõrvatu vend, kohalik kuulus jurist teeb koostööd politseiga ja hakkab seda ka ise lahendama. Üks mees on kahtlusalusena vangigi pandud ja ametivõimud tahavad talle võimalikult kiiresti ja kärata otsa peale teha - kõige lihtsam - lavastada too enesetapjaks. Peategelane seda siiski ei usu ja mõtleb hoopis oma plaani välja, esiteks kuidas "süütu vang" päästa (juristina hoiab ta tugevalt kinni motost "süütu kuni süü tõestatakse") ja teiseks ikkagi üles leida õige süüdlane...kahtlustades politseipealikku ennast. Asjasse on segatud ka pruudiga läbikäimine, venna laps (koos tema isaga tapeti ka ema), kes olude sunnil lastekodus ja saab seal omamoodi vatti näha. Liiatigi on ta kaotanud koos vanemate lahkumise šokiga kõnevõime. See oli aeg kus seintele kõrvad kasvasid ja inimeste tegudele hakati luubiga peale passima, sest vanglad vajasid täitmist. 

Film võitis Shanghai Festivalil parima stsenaariumi ja parima operaatoritöö auhinnad. Mustvalge linavisuaal ongi tõesti silmipaitav, nagu homaaž vanadele filmidele või igatahes õnnestunud taotlusega proovida enne teise maailmasõjaaegse pildikeelega ajastut ka sellelt tasandilt tabada. Kindlasti ühtlasi ka väga õnnestunud koostöös kunstnike-osakonnaga. 

Stsenaarium on palju huvitavama ülesehitusega, kui keskmised selle žanri filmid, sest absoluutselt kedagi ei saa siin usaldada, ei päris politseid ega ka tšekiste mitte, kõigist teistest rääkimata. On hetki, kus meie peategelane näib ainuke "normaalne"... kuni temagi jõuab nii kaugele, et mõtleb endale otsa peale teha... Õnneks on siiski vastutus ja "õigel hetkel" vahelesegamine päästjateks nii temale endale kui meile, kes tahame lõpuks ikkagi teada saada, mis värk on? 

Kuigi tunnustan, et ootasin filmitutvustust lugedes veelgi huvitavamat loo edastamist. Võibolla oli see liiga keeruline, et igal hetkel kõiges kärul püsida ning haarata veel omakorda kogu ajastut ning targalt läbimõeldud detaile (omaaegsed kodud, kontorid, suhtemallid). Süüdlase leidmine muutub muuga võrreldes vähemtähtsamaks, nagu selliste filmide puhul ikka. Lõpus võibki vaid eeldada kuidas see asi tegelikult oli, seevastu ootab seal päris lõpus ees hoopis teine üllatus... Selles mõttes on publik täiesti igas hetkes samas olukorras ja sama infoga kui meie jurist. 

Pigem peitub selle Aleksei Kozlovi filmi kõige olulisem väärtus hoopis tõsielulisusega seotuses. Nagu filmi päris lõpus antakse teada, leidis kogu põgenemismäng (ja veel tollel ajastul!) ühest kindlaimast vanglast, mis tegelikult suleti alles 2017.aastal!

Kui jumalat pole olemas, on kõik võimalik...

7/10

Pöffipäevik 2021 - 2.film - One second (Hiina 2020)

Palju kära ühe filmilindi pärast, mida üks tahab "kohale toimetada", teine "muuta lambivarjuks", kolmas "näidata rahvale", neljas "näha sellelt oma tütart" ja seejuures massid tahavad lihtsalt seda "näha". Aga keegi varastab filmirulliketta, keegi ajab taga, keegi rikub ja keegi päästab. Kogu rahvas saab tööd teha "filminägemise" nimel...ja üks mees eriti.

Hiinlaste oma "Cinema Paradiso", aga kommunistlikule korrale vastavalt suurema mastaabi ja suurema ühtsusjõuga. Mõjub vast eriti südantsoojendavalt filmirahvale endale, nähes kogu seda müramist, et just "filmilinti päästa". Üksikinimeste traagikat muidugi ka omajagu suure loo sees. Ent kuigi igati "suured tunded", siis päriselt siiski sügavuti need lõppude lõpuks ei liiguta. Võibolla vargaplika kahupea-juuksed ja kogu klapperjahi koomiline alatoon, aga hiinlasest meisterlavastaja Zhang Yimou (Red Sorghum, Raise the red lantern, Not one less, Hero, House of flying daggers jne jne jne, 2x Oscari nominent, 2x Veneetsi Kuldlõvi võitja, Berlinale võitja, Cannes'i põhirogrammis osalenu jne) seekord päris lõpuni märki ei taba psühholoogilisel pinnal (Hiina saatis tänavu Oscarite Parima Rahvusvahelise Filmi võistlutulle tema teise filmi - ajaloolise "Cliff walkers"). Ent sellest hoolimata on pildikeel nauditav ja kogu "seiklus" meelelahutuslik jälgida. Ajastulikkus ning saatuse keerdkäikude kord etteaimatavus, siis jälle vastupidi etteaimamatus hoiavad filmi ilusti ohjes. Võiduvarastamine kahe inimese vahel, kumbki omal eesmärgil, on oma ülesehituselt isegi originaalne, kuigi sisulises mõttes liigagi mitu korda juba varem tehtud. Kõik need vastuolulisused saavad pühitsetud varaste elusuuruste põhjustega, sest kõigil on oma vägagi oluline vajadus selle saatusliku "filmilindi" järele.

Kujundid ja kunstiline pool on (muidu tavaliste klassikaliste rahvusmotiivide puudumistel) Yimou'l ikkagi silmale ilusad - kõrbes väiksed inimesed rikkumas oma liikumisega tuulest puhastatud luiteid, puhastamiseks pesunööridele riputatud filmilint, mida näidatakse ka läbi "kinolina" varjuna jne jne jne. Värvigamma stiilne ja kaadrid kuidagi eriliselt teravalt defineeritud.

Režissöör on öelnud selle filmi kohta, et ta oli oma 20ndates 1970ndatel ja kogu see kino olulisus toona ning just kogukonnaga "ühisvaatamised" puupüsti täis kinosaalides jättis temasse suure jälje. Filme oli vähe, mis jõudsid kolkaküladesse ja neid oodati pikisilmi ning teati sõna-sõnalt peast ning lauldi üheskoos filmis lauldavaid laulegi kõva häälega kaasa. Samamoodi ju teame meie sõna-sõnalt peast filme nagu "Viimne reliikvia", "Kevade" ja kõiki (väheseid) Eesti Telefilme 60ndate lõpust ja 70ndatest (Mehed ei nuta, Noor Pensionär jne). Ei tea, kas tänapäeva noored üldse sellises infokülluses suudavad oma ajastu filme sellises mastaabi ja täpsusega peast tsiteerida, nagu keskealised ja vanemad näiteks kogu Viimset Reliikviat? Selles mõttes tead ja tunned mingil kummalisel tasandil ka seda, mida "Üks sekund" pakub, aga seal oli see veelgi suurem, veelgi ühtsem, sest inimesed kultuuriliselt teistsuguse tausta ja karakteriga.

Eks pealkiri reedab ka omajagu ning üsna kogu tagaajamise alguses mõtestab selle ära ja hakkad justkui ka ootama, et millal selleni jõuame ning milline see "üks sekund" siis lõpuks on... aga pealkiri on väga tabav ning vaatet ainuõige... rõhutamaks omakorda "saatuslikkust".

Isiklikus plaanis, olles Hiinat külastanud nii Pekingit, Shanghaid kui ka väiksemaid linnu-kohtasid, nagu näiteks üks "veel-linn" kus Mission Impossible filmiti, siis "sellist Hiinat", nagu siin filmis, siiani siiski näinud polegi. Hiina on nii hoomamatult suur ja lai, et jagub sinna nii linnu, mägesid, vett kui ka kõrbesid, nagu just siinses filmis suurelt esil.

Pärast vaatamist on film isegi pisut oma hinnangut järelemõtlemistega kasvatanud. See on hea märk. Pöffil on hiina filmid ühed oodatuimad. Olgugi, et Tallinn on linnulennult Pekingile lähim pealinn Euroopa Liidus, on Hiina kultuur ikkagi huvitavalt eksootiline ja nende filmikunst üks maailma tippe ja seda just eriti režissööride, nagu Zhang Yimou pärast.

7/10

Pöffipäevik 2021 - 1.film - Belfast (Iiri 2021)

60ndate lõpu elusaatuste ja ajaloo pildike, läbi ühe Belfasti 3 generatsiooni hõlmava perekonna. Ja just perekonna ja lapsepõlve kodukoha olulisusest see film ka on, nii mitmeski mõttes. 

Viimase 9 aasta jooksul on absoluutselt kõik 9 sügisese Toronto Filmifestivali publiku lemmikfilmi hääletuse võitjat saanud ka sellele järgneval kevadel parima filmi Oscari-nominentideks. Ei näe põhjust, miks selleaastane, ehk ridamisi kümnes peaks erandiks jääma, sest tegemist on elamuslikus mõttes ideaalse filmiga, a la "saab nutta, saab naerda". Lisaks on filmil nii biograafiline kui ka ajalooline taust, ehk tegemist on filmitegija - antud juhul ka auteur Kenneth Branagh'i (on külastanud ka Eestit, sest mängis peamist kurikaela filmis "Tenet") lapsepõlve-pildikestega, aegruumiks tema Põhja-Iiris asuv sünnilinn Belfast 1969. Teatavasti toimusid seal sellel ajal tulised usuteemaliste lahkhelide kokkupõrked katoliku usku ja protestantidest inimeste vahel. Belfasti tänavatele ehitati isegi barrikaade. See on ka filmi üheks tõsiseks allhoovuseks - tõekspidamised ja kuidas naaber naabrit ei salli, kui uskumused-veendumused on erinevad. Teiseks tõsiseks teemaks perekonnasidemete tugevus ja kodukoha olulisus. Perekond oma erinevate põlvkondadega pakub ju sissevaatena alati nii tõsiseid kui lõbusaid nüansse ja siin tulebki osaval autoril imehästi see balansihoidmine välja. Isegi nii osavalt, et kurbadest elujuhtumistest hoolimata, mis mõjuvad ühtedele tundlatele, väljub võitjana lõppude lõpuks ikkagi rõõm ja helgus, isegi kui ka päris lõpp on samuti mingis mõttes kurvapoolne paratamatus... Ent paneb ühtlasi paralleele tõmbama, et kas meil üldse olekski (5 Oscari nominenti) Kennethit ja tema filme, kui see kõik nii poleks läinud...

Ehk siis tervikuna on film ühtlasi nii soe, kurb kui ka naljakas. Stseeni-pildikesed mängitakse lahti teatrilavana mõjuvatel Belfasti tänavatel või peategelaste pere koduseinte vahel. Maitseainetena selles nostalgiahõngulises lähiminevikus Van Morrisoni imehea muusika ja Oscariväärilisi näitlejatöid ridamisi (eeskätt Judi Dench, Ciaran Hinds ja kaunis Caitriona Balfe(!), kes varem ju mitmes kõvema kaliibriga staaridega linateosest läbi jooksnud, sh alles hiljutises Fordi ja Ferrari filmist... aga nüüd siis päris korralik ja ilmselt ka lõplik nö. läbimurre! Ja unustamata "iluspoiss" Jamie Dornan'it... kelle jaoks aitab roll siin loodetavasti maha raputada "50 halli varjundiga" kaasa saadud "mittetõsiseltvõetavuse" sleppi) Ja teiste seas selleks kõige peamiseks peategelaseks (Kennethi alter ego) üks pisike poiss - Jude Hill, kes võidab ilmselt kõigi vaatajate südamed. Poisil ja pereliikmetel on tekstis pigem hüüdnimelised nimed - isa, ema, vanaema, vanaisa ja Buddy, ehk "sõbrake"... mida inglise keeles kasutatakse tihti nime asemel, kaval mänguline võte.

Kuigi see oli nüüd tänavusel PÖFFil alles esimene vaatamine, siis ei kurda ega imesta, kui ka PÖFFi lõpuks selleks kõige parimaks osutubki. Kellel kehvem inglisekeele oskus, tasub kõrv eriti teravaks ihuda, kuna subtiitreid pole ja nad seal lasevad mõnuga oma mahlast Iiri murrakut. Ent keskmise keeleoskusega saab vast ikka ka täiesti hakkama. 

Tõesti mõnus väikeste eluliste anekdootide jada on terve film, täis pisikesi naudingulisi detaile ning intelligentseid otsuseid, nagu näiteks filmi visuaaliga mäng, ehk tegelaste "elu" on mustvalge, aga "kultuur", mida tegelased tarbivad (teater ja kino) on värviline. Tekst ise, ehk stsenaarium on lisaks naljade sisaldamisele ka filosoofilisi küsimusi tõstatav, olgugi, et need tihti läbi "lapsesuu" vaatajani jõuavad, asetuvad need mingite oluliste alustõdedega dialoogi. Seega ei imesta ka seda kui Branagh järgmisel Oscari-gaalal saab korraga lausa kolmekordseks oscarinominendiks - parim film produtsendina, parim režissöör ja parim originaalstsenaarium. Tootjaks alles oma teise filmi (peale 2019 väikest põrumist "All is true") rahastanud TKBC (The Kenneth Branagh Company).

Imestama pani ka see, et kõikide tasandite lood, kuigi kõik ju pole eakaaslased, on ühtviisi liigutavad, kaasahaaravad ja südantsoojendavad... mitte ainult "nunnufaktoriga" laste, endasuguste lapsevanemate, aga ka iseäranis vanavanematega (Judi ja Ciaran) seonduv! Kindel soovitus!

Hinnang: 8,5

PÖFF 2021 - mida valida, mida vaadata? (sh.TOP30 filmide soovitused + enda juubeli-PÖFFi plaanid)

PÖFF juba tulebki mürinal - kas kuuled? Homme avab uksed meie maailmanurga filmimaailma esindusfestival ja seda juba 25ndat aastat järjest! Pisike, peaaegu põlveotsast esimeste sammude tegijast on kasvanud ultramaratoonar, mida tunneb terve filmindusega seotud maailm ja muidugi kõik me väiksed filmiarmastajad siin Maarjamaal ka. 

Need 25 aastat on pakkunud tõeliselt suuri naudinguid! Rääkimata sellest, et aasta otsa saab ju seda alati oodata ja siis kui saabub, siis leiab sealt nii palju peidetud kalliskive, et filmijuveliiridelgi võtab alati silmad kirjuks. Nii mõnigi nimetus on "terve elu lemmikfilmide nimistusse" lisandunud läbi aastate just nimelt PÖFFilt. Näiteks sellised teosed, nagu "In the mood for love", "Under solen", "Frantz".... kui nimetada vaid mõned.

Jah, see on meie piduhooaeg! Tiina Lokk oma tiimiga on toonud maa alt ja maa pealt koju kätte nii maailma esilinastused kui ka kõrge profiiliga festivalide lemmikud, sh. mitmed erinevate riikide parimate filmidena Parima Rahvusvahelise Filmi Oscari võistlustulle saadetud filmid. Ja iga riik saab igal aastal vaid selle ühe ja ainukese saata, seega on teada, et vähemalt just selle riigi jaoks on see üks kas eriline õnnestumine või väga oluline film. Ja tõele näkku vaadates, ega suurem osa PÖFFil pakutavast muidu ei jõuakski kunagi meie ekraanidele, kui seda festivali meil poleks. Iga aasta üha uuesti ja uuesti ei väsi ka siinkirjutaja imetlemast ja imestamast seda ime, mis meie õuele saabub. Suurimad tänud ja kummardused nii Tiinale kui kogu tiimile, sest kuigi Tiina Lokk kindlasti on kogu festivali "ema", ei teeks keegi üksinda ära üht väga vähestest-valitutest maailma A-klassi festivalidest. 

Aastad pole muidugi vennad ja seda on kohe eriti tugevalt tunda praegusel, tervisetundlikul ajastul ja meie ühises maailmaruumis ei jää ju ka filmikunst sellest puudutamata. Kuid sellest hoolimata on õnneks loovisikuid, kelle muusad nõuavad väljundit ning head filmid saavad tehtud ilma tasemes allahindlust tegemata, olgu pandeemia või mitte, piirangute või piiranguteta. Filmid kui meelelahutus, aga ka meelte ergutajad, harijad, maailmapilti avardavad ning veelgi enam märksa suletud piiridega maailmas on imeliseks võimaluseks siiski saada tänu filmidele ringi rännata... ja rännata väga kaugele... Ning seda kõike oma kodustes kinosaalides! Praegu lähevad nakatumisnumbrid ka kolinal alla ja seda olukorras kus kinod-teatrid töötavad täistuuridel, mis on ühtlasi selge märk ka sellest, et need meie "kultuurikirikud" on turvalised nii-ehk-naa. 

Tänavu on olnud ka isiklikus plaanis eriline filmiaasta. Siiani jõudnud lisaks peaaegu 90-le teatrikülastusele ja paarikümnele loetud raamatule ahmida lugusid tervelt 470st filmist ja aasta pole ju veel kaugeltki läbi (Pöffiga saab 500 piir kindlasti purustatud)! Seda peamiselt küll teatud põhjustel, ehk olen saanud ligipääsu kas füüsiliselt või läbi voogedastuste suuremale osale maailma suurimatest festivalidest. Mingi ime läbi on arvestatud mind ka erinevate (eelkõige USA) auhinna-skriiningutest osasaajate sekka, mida praegusel ajal, ehk aasta viimastel kuudel korraldatakse üha kiireneva hooga - sellel nädal juba rohkem kui 1 päevas. Selletõttu on ka päris lahmakas osa PÖFFil linastuvaid filme juba varem aasta jooksul nähtud. Ja kuigi tavaliselt kirjutan teist keelt rääkivale filmidest huvitatud maailmale, siis patt oleks jätta kasutamata võimalus ka soovitusi siin emakeeles jagamata. Sellepärast koostasin nendest nähtud filmidest oma TOP30 ja kirjutan need siia väikeste lahtiseletustega, alates kõige suuremast saadud filmielamusest. Ehk on abiks kellelgi oma valikute tegemisel sellest ülimalt luksuslikult kirjust menüüst. Lisamärkusena siiski, et suurem osa kavast on ju ka minul veel nägemata seega lisan lõpetuseks enda plaanid, mida ja ülilühidalt ka "miks" vaadata kavatsen (igal aastal umbes 30-40 filmi ju "jõuab" selle 2+ nädalaga vähemalt). 

Olgu öeldud, et tänavu on PÖFFi valiku tase üle ootuste suurepärane! Jah, eks mõni nimetus on "puudu" ka... oleks ju tahtnud saada selliseid filmegi näha nagu "Spencer", "A hero", "Souvenir 2", "C'mon, C'mon", Veneetsia võidufilm "Happening", "Cyrano", "Nitram", "Munich - the edge of war", "Forgiven", "Schachnovelle/The royal game", "Zatopec", "Lost daughter", "Hand of god", "Tender bar", "Good boss" jne jne jne salamisi lootsin, et ehk suudekse ka jõulupäeval Rootsis kinodesse lastav sealse "Tammsaare", ehk Wilhem Mobergi "Utvandrarna" ("Väljarändajad") uusversioon kuidagi festivalile välja meelitada... Aga hei, oleme siiski realistid eks! Esiteks kava on nendetagi ülitihe, teiseks, ilmumata filmide seast võib nimetusi nimetama jäädagi - "Nightmare Alley"ga eesotsas, kolmandaks paljudel filmidel on leviõigused juba paigas ning ei saagi PÖFFile ilmselt neid ettenäitamiseks lubada... ning kindlasti on veel 100 miljonit väiksemat põhjust... Nüüdki saab mõni film nii vähe näitamiskordi, et minusuguse ajagraafik ei võimaldagi kõike soovitut näha (näiteks festivali avafilmi "Abikaasa lugu" mõlema Tallinna-näitamise ajal on juba enne ajakava ilmumist teatriplaanid tehtud... enda rumalusest muidugi... Igal aastal luban, et PÖFFi ajaks ei võta mitte midagi muud ette! Ja ikka astub rumal inimene uuesti ja uuesti ämbrisse ning need vitsad siis jälle üha uuesti ja uuesti teevad haiget). Praeguse seisuga tuleb loobuda ka Stanislavski dokist, sedagi näidatakse ju vaid 1 ja ainus kord PÖFFi jooksul. Venelaste "Whaler boy" ja "Nuucha" ka tuleb ohverdada... ka neil mõlemal vaid 1 näitamiskord. Vaalapoiss veel kõigele lisaks Euroopa Filmiakadeemia tänavusel parimate filmide longlistil. Ainus lootus, et ehk midagi neist saabub siis peale festivali pakutavale väiksemamahulisele veebi-järelfestivalile...

Kõiki filme, mida ise PÖFFil kinos vaatan on plaanis ka siin blogis lühidalt elamuspeegeldusena kajastada.

Sissejuhatus venis vist niigi liiga pikaks, seega nüüd siis lõpuks need 2021 PÖFFi suuremad soovitused, alates suurima filmielamuse pakkunud teostest:

1. Blokaadi päevik

Šokeeriva stsenaariumiga, üle mitme aasta vingeima operaatoritööga (uskumatu hüperreaalsus läbi kaamerasilma) - operaatoriks muide naine! Rida auhindu ka võitnud, nii 2020 Moskva filmifestivali parima filmi kui ka 2021 Venemaa rahvusliku filmiauhinna Zolotoi Orjol Parima filmi, parima stsenaariumi ja parima naispeaosa. Lõi ikka igas mõttes pahviks - kõik võitjad oma võitu väärt. Ja ikkagi see mõte, mis kummitab, et no istud näljas nädala, kuu, no terve ühe talve.. no aasta... huvitav kui kaua vastu peab... Aga kui kaua peaks vastu siis kui teaksid, et seda nälga kestab ühtejutti 3 aastat!!! Lisaks veel karm talv ilma elektrita või mis ilma elektrita - ilma millegita, mida ahjugi visata, et mingitki sooja saada. Karm. Ja film ka, kuigi see on lõpuks isegi kummaliselt sooja noodiga. No ei ole põhjust viriseda eriti millegi üle sellega võrreldes. Nii mõjuv film oli, et mul ei olnud isegi söögiisu terve järgmine päev. Miks küll Venemaa seda Oscaritele ei saatnud? Täiesti hämmastav. Saadeti hoopis siinses tabelis kohal nr.22 olev film.

2. Paljutõotav noor naine

Üllatavate pööretega #Me2 ajastu film, ent siiski meelahutuslik, mille Pöffi-kavast leidmine on selles mõttes isegi üllatus, et oli see ju meil juba tavalevis. Ent film on ka mitmekordset vaatamist väärt. Võitis igati teenitult eelmise aasta parima stsenaariumi Oscari. Noor naine tõmbab kerge saagi peale väljas olevad mehi järjest orki, andmaks "õppetunde". Kuid lõpuks tõmbab lugu ikka väga karmid tuurid üles tema enda jaokski.

3. Kupee nr. 6

Tänavune Soome Oscari-saadetis (imestan kui see nominatsiooni ei vääri!). Ühest Moskvas elavast soomlannast üliõpilasest, kes rongiga mingeid kaljumaalinguid sõidab vaatama. Film kulgebki peamiselt rongisõidul ja vahepeatustes. Samas kupees reisiva noore vene mehega tekib algul antipaatia, siis sümpaatia, aga tüdruk ise on lesbi... Pole ka ime, et eestlased selle filmiga võitsid parima stsenaariumi auhinna tänavusel Cannes-i festivalil (pöidlad on juba peos, et ka Oscar neid märkaks!). Ja filmi lõpp muide on veel eriti hea!

4. Keemispunkt

Tänavusel Londoni filmifestivalil tõeline üllatus! Üllatus selles mõttes kuivõrd suureks elamuseks see kujunes. Kellele meeldivad katkematu kaameratööga, ehk montaažita filmid, nagu näiteks hiljutine suurfilm "1917" ja sakslaste überpõnev-ühe-öö "Victoria", nendele on see siin eriline maiuspala. Põhimõtteliselt pooleteise tunni jooksul ühe Londoni tipprestorani töötajate vaatest avaneb võimalus nende seas see õhtu oma juhtumite ja tegelastevaheliste suhetega kaasa teha. Kaamera nii sujuvalt liigub erinevate tegelastega kogu aeg kaasa. Ka restoranikülaliste sekka, aga muidugi ka tagatubadesse. Intensiivne, hoogne briti film... hinge kinni pidades, läheb nagu hetkega!

5. Sinu jaoks loodud

Saksamaa tänavune Oscari-saadetis lõi laineid juba kevadisel Berliini festivalil, kus pälvis parima naisnäitleja auhinna. Ja see oligi seda väärt! Theatrumis mängitakse praegu lavastust nimega "Felicitas", mis on midagi sarnast, ainult, et filmis on "robotiks" meespool. Ehk siis mida võib tähendada kui meie ellu sisenevad inimkujuga robotid. "Asjadel" ju tundeid pole, aga inimestel võivad tunded tekkida ka "asjade" vastu. Eriti üksinduses.

6. Tammy Faye silmad

Peaosas üsna kindel tänavune (alles kevadel selguv) parima naispeaosa oscarinominent Jessica Chastain. Tõsielufilm, ehk elulugu... ühest telejutlustajate perest, kes omal ajal USAs päris korralikud kuulsused olid. Tammy käis veel enne oma surma 2007ndal aastal jutusaadetes televisioonis. Muide tema ex-mees elab veel praegugi, kuigi uue perega. Nad nimelt olid petised, ehk lasid inimestel annetada, ent kasutasid raha enda huvides. Kogu sellest ebatavalisest suhtest ja eluteest film räägibki. Sisse segatud ka gay-teema, sest telepastorihärra nimelt armastas ka mehi... ja pereelu muidugi sai sellest omad hoobid.

7. Kapten Volkonogovi põgenemine

Eestlastega koostöös valminud vene film ja eesti operaatori ülesvõetuna, kes siin ka kaasstsenaristiks. Imeliselt hea kunstnikutööga. Lugu viib Stalini-aega, mil üks NKVDlane otsustab 2.maailmasõja hakul hakata "ausaks" ja otsib üles ebaõiglaselt hukatud inimeste pered, sest maagilise realismi elementidega filmis saab ta endale niiöelda lunastuse, kui keegigi talle andeks annab... aga kes annaks sellist asja andeks? Kes üldse usuks, et selline mees päriselt andeks palub?

8. Nauding

Hoiatus! Tõsielusugemetega film pornotööstuse pahupoolest on tegelikult vägagi graafiline andmine. Otse ja varjamata (kuigi hoitaksegi kõige karmimad osad ekraanileulatuvast kõrvale - ses mõttes meisterlik, et vastiku tunde tekitab ikkagi), mida kõike rõvedat tehakse, sest selles tippporri maailmas mida rõvedam, julgem ja valukannatavam suudad olla, seda rohkem raha teenid. Seda suurema austuse pälvid. Kuid kas kõik on siiski näiline, kas tipus ootab vabanemine kogu pingutuspainest ja "kõigega" nõustumisest? Kui juba sellesse oravarattasse astud, kas sealt on üldse enam väljapääsu? Karm töö. Ingliskeelne rootsi film, mille tegevused leiavad aset Ameerikas. Lastele ja nõrganärvilistele otse loomulikult ei soovita.

9. Drive my car

Jaapanlaste tänavune Oscari-saadetis. 3 tunnine! Kuid huvitav. Otsapidi viib sealsesse teatrimaailma. Suurepärane stsenaarium. Eelkõige ikka inimsuhetest.

10. Viimane hukkamine

Viimasest teadaolevast hukkamisest Ida-Saksamaal 80ndate alguses. Ajastufilm, kuigi mitte väga kaugest minevikust. Tolleaegsest spionaažist. Saksa teatris tuntud kui Shakespeare'i näitleja - Lars Eidinger - peaosas.

11. Põgenemine

Täispikk dokk-animatsioon, kus satutakse ka Eestisse! Estline'i (uppunud Estonia) laevgi kaadris. Tegemist ühe muslimist homo-mehe pagulusteega, mida ta enne oma abiellumist jutustab. Taani tänavune Oscari-saadetis. Lisaks palju positiivset tähelepanu maailma erinevatelt filmifestivalidelt.

12. Amira

Lähis-ida teemad ja sealsed kultuurierinevused koguvad üha tuure. Siin saab ninapidi ligidalt näha ühte kummalist olukorda, kus tulevad need rahvustevahelised pinged eriti markantselt välja. Nimelt Amira on tüdruk, kelle ema jäi rasedaks, sest tema mehe sperma toimetati vanglast välja ning tehti kunstlik seemendamine... Kuid kui Amira juba täiskasvanuks saamas, siis selgub, et tema isaks polegi hoopis see mees. Nii lähedalt saab aimu kuivõrd sügav ja tugev see vaen ja viha neil tegelikult on. Jordaania tänavune oscari-saadetis.

13. Huda juuksurisalong

Nagu kohal 12 olev film, liigub ka see lähis-Ida maastikel ja ilusalongides, mille tagaruumis tehakse uimastatud klientidega väljapressimiseks trikke... Kuid kui võim vahetub ja keegi vahele jääb... Teisel tasandil on see üksikisiku stress ja paine, sest seal on naised meeste võimu lükata-tõmmata ning sellistel juhtumitel võivad olla saatuslikud tagajärjed.

14. Asugem teele

Kolmaski film siin tabelis jutti Lähi-Idast. Tänavuse Londoni filmifestivali võitja viib vaatajad põgenemisteele. Peamiselt läbi ühe pere lapse, oleme ka meie teadmatuses, kuhu minek, mis toimub, miks täiskasvanud on nii närvilised. Vihje vihjelt siiski selgineb, mis värk on, kuni filmi lõpus saabub juba täispilt.

15. Suur vabadus

Austria tänavune Oscari-saadetis. Vangla-film. Veel alles hiljuti pandi seal homoseksuaalsuse pärast vangi ning suuremas osas enne seadusemuutust, ehk kuni selle paragrahvi kustutamiseni välja... Aga kui oled suure osa elust vangis olnud, kas oskad ja tahadki enam müüride tagant väljas elada?

16. Ükssarvik

Rohujuuretasandilt ja mõnusalt koomiliselt tehtud film startup-maailmast. Tegijad selgelt teavad, millest nad siin räägivad, aga mäng on ka lahe ning teekond põnev, nagu teeks filmi vaadates ise ka Henriku ja Liisaga ühe startupi elukaare kaasa.

17. Sandra saab tööd

Film "minu maailmast", ehk teaduse ja teadlaste argipäev. Pidev rahastamiste olelusvõitlus. Ärge uskuge neid, kes seda filmi on maha teinud, ilmselt nad ei tunne ega tea millest nad räägivad. Filmis on väga hea pinge ja korralik ning mitmetasandiline lugu. Suurepärased eesti tippnäitlejad, Mari Abel'iga eesotsas, kergelt teadlaslikult kohtlase naisena, justkui pisut autistlik, kolmesõnaga - tabab naelapea pihta. Mari Lill sai endale aasta parima eesti naisfilminäitleja tiitlile konkurendi! Ja lahe sidusus läbi otsapidi startup maailmasse ja Henrik Kalmeti juurde väljajõudmisega ühendab ka siinses tabelis eelmisena mainutud filmiga nende filmide sisemaailmad. Omad muigamised ja huvitavad karakteriseeringud mitmetelt kõrvalosatäitjatelt ka!

18. Annette

Justnagu suurte tunnetega Hollywoodi-film, mis on kaugel Hollywoodi-filmist... Pisut pigem friigifilmi suunda, kuigi ka korralikult kommertslik. On ju siin ka suured Oscari-kaliibriga staarid osalemas - Adam Driver ja Marion Cotillard. Sparksi äge muusika ning huvitavalt omapäraste pööretega, režissööriks ju ikkagi Leos Carax! Pisut ka oma lapselt nõudvate lapsevanemate ninade pihta. Haiglased inimsuhted... aga eks me kõik ole "kiiksudega". Inimese seesmine koledus lööb varem või hiljem välja. Ja mõnikord suured elumuutused, nagu lapse sünd võib just olla selleks salakavalaks käivitajaks.

19. Härra Bachmann ja tema klass

Imeline lähivaade Saksamaal ühe suurepärase õpetaja ja tema klassi argipäeva... ilmatu pikk film (pea 4 tundi!), aga ei midagi üleliigset. Suuremas osas pagulastest koosnevas klassis põrkuvad hea õpetaja pingutused, tore atmosfäär, ent ometi laste soov naaseda ühel hetkel oma kodumaale. Lõi tänavusel Berliini festivalil laineid.

20. Perekond

Kirjutasin sellest kevadel nii: Film võitis festivali parima noortefilmi kristallkaru. Ise oleksin selle ehk pigem andnud siinse tabel 5.koha filmile, mis sama auhinda jahtis, ent täiesti mõistan žürii otsust. Nimelt La Mif (The fam) on palju tõsisema loomuga film ning selliseid hinnataksegi just žüriide poolt kõrgemalt. Selle Šveitsi filmi käivitavaks tõukejõuks on see kui ühes lastekodus napilt 16-aastaseks saanud tüdruk seksib 14-aastase poisiga. Täiesti hämmastav, aga 14 on muide Eestis seaduste järgi täiesti legaalne iga seksuaalvahekordadeks - kes küll selle nii madalale on kiskunud? Aga filmiriigis see nii ei ole ning seda tüdrukut peetakse põhimõtteliselt vägistajaks ja nõnda tuleb kogu lastekodu muuta ümber tüdrukutekoduks, et see üldse edasi saaks eksisteerida. Ükshaaval saamegi nende tüdrukute ja muuhulgas ka direktrissiga tuttavaks, sest film ongi jagatud inimeste nimelisteks peatükkideks ning igas sellises peatükis ongi keskmes just selle inimese lugu. Kokku neist kildudest muidugi tekib tervik ning eks nad kõik risti-rästi osalevad ka teiste selle maja asukate eludes. Ja muidugi nii palju kui on inimesi, nii palju on ka elulugusid. Lisaks veel kõik need kasvatajad-õpetajad, kelle omavahelised koosolekud on läbivalt samuti filmis sees. Mõned neist töötanud seal juba aastakümneid. Tüdrukud on kõik natuke isemoodi, kuid ühiselt kumab neist läbi hakkamasaamise vajadus. Eks siin ole omajagu elutraagikat, aga vahele ka üksikuid rõõmuhetki, kuigi valitsema jääb pidevalt jamade asjade juhtumine - nagu neil juba piisavalt poleks õlgadele pandud. Kõigest hoolimata oli pidevalt huvitav.

21. Lambuke

Kui Annette on "friigifilmi suunda", siis see Islandi tänavune oscari-saadetis on täiesti friigifilm. Õudus, huumor ja süda pahaksajav saavad kokku. Jõhker ja rõve film. Aga ei saanud vaatamata ka jätta. Haige film, aga no ei tea, kas inimesed seal kusagil pärapõrgus suures üksinduses tõesti võivadki segi minna. No ei, nii segi ju ikka ka mitte :)

22. Rusikast lahti

Venemaa tänavune Oscari-saadetis ei olnud siiski eelmise aasta suurepärase Kontšalovski filmi tasemel, kuid ikkagi päris vaadatav. Huvitav. Elav ja tõsine. Toimumiskohaks Põhja-Osseetia mingi linnake ja just läbi seal elava ühe noore naise, kes soovib endale meest saada, aga need kõik tunduvad alles poisikesed või siis lihtsalt imelikud (mitte et tüdruk ise eriti tavaline ja mõistlik oleks) ja lisaks isa on ka paras jobu ning ema on lahkunud. Filmis on rohkemgi peidus kui pinnale paistab, aga nii see mis paistab kui see mis mitte on üsna valus. Muide film on osseedi keeles, mitte vene keeles, nagu Pöff ja IMDB väidavad.

23. Mänguväljak

Belgia tänavune Oscari-saadetis. Lähivaade koolikiusamisele. Kuidas kiusamine sünnitab kiusamist... laste enda pilkude tasandilt. Õde-venda, kellest noorema, ehk "õe" tunnetemaastikuga liiguvad ka vaatajad kaasa.

24. Sparksi vennad

Kahetunnine dokfilm armastatud kultusbändist läbi 5 aastakümne. Sõna saavad ka paljud superstaaridest fännid, nii muusikud kui näitlejad. Siinse tabeli 18.film on ka täis samade meeste muusikat. Eestiski oli omal ajal päris suur hitt nende "When do I get to sing "my way"" https://www.youtube.com/watch?v=C8dqCQ2MHfQ 

25. 107 ema

Slovakkia tänavune Oscari-saadetis linastub küll programmis dokk@pöff ent ei maksa seda siiski pärs dokumentaalfilmi pähe võtta. Kuigi põhineb tõesti naisvangide tegelikel juhtumitel ja lugudel. Muuhulgas mängimas Marina Klimova, kes mängib ka Ukraina tänavuses oscari-saadetises (Bad Roads). Päris huvitavad lood. Film on muide suures osas vene keeles.

26. Maailma kõige ilusam poiss

Rootsi dokumentaalfilm sellest poisist, kelle kunagi Luchino Visconti valis oma filmi "Surm Veneetsias" (kus üks tiirane vanamees ühte noorde poissi armub). Film vaatleb seda toonast poissi, praegust 66-aastast elus kibestunud meest, kuidas see kõik teda ja tema elu on mõjutanud.

27. Respect

Aretha Franklini elulugu kinoekraanil. Oscarivõitja Jennifer Hudson oma vinge lauluhäälega (jäi muide kunagi ammu ma-ei-tea-mitmendale-kohale "Ameerika otsib superstaari" telesaates, aga sellest hoolimata on kogu sarjast üks suuremaid tähti tänapäeval). Kõige vingema rolli teeb siin, muidu üsna tüüpilises, kuid loomulikult omade traagikatega eluloofilmis Aretha isa mängiv suurepärane Forest Whitaker.

28. Mida me näeme, kui vaatame taevasse?

Berliini festivalil filmikriitikute lemmik, oli minu jaoks pisut pikk, aga olen sellele atmosfääritundlikule filmile mitu korda tagasi mõelnud. Filmilugu räägib muidu ühest armastusest esimesest silmapilgust... kuid kohe pärast seda kaotavad nad teineteist, olles samas nii lähedal teineteisele päevast päeva, ei kohtu nende pilgud kohe kuidagi... kas ühel päeval, ühel hetkel siiski - pole ju Hollywoodi film... Kas selline asi, nagu "saatus" eksisteerib?

29. Õelus

Põhja Makedoonia tänavune Oscari-saadetis jutustab kahest sõbrannast, kes on kõikjal koos... kuni juhtub midagi kohutavat, mis nende erinevad moraalitasemed nad omavahel riidu ajab. Ühest küljest nagu noortekas... või isegi mitte "nagu", vaid ongi... aga selline, mis on huvitav ja kaasakiskuv mistahes vanuses, kuigi sellise sisuga filme on ka varem tehtud. "Õelus" nagu Sisterhood, mitte evilness... kuigi siin on seda "evil"it ka üksjagu sees, sellepärast on PÖFFi pandud eestikeelne pealkiri isegi tabavam... nagu väärtus omaette.

30. Tina Turneri lugu

Berliini festivali saak jällegi... Ausalt öelda eriti midagi uut Tina kohta teada ei saa, kui välja arvata 10 minutit filmi lõpust, mil jõutakse kronoloogiliselt "tänapäeva". Muusika ka vana hea Tina... Eelkõige soovitatav neile, kes kas Tina elulugu ei tea või siis tulistele fännidele, kes saavad lihtsalt nautida paar tundi oma lemmiku seltsis. 

---

Lisan paar, mis võiksid ka huvi pakkuda:

Roosa pilv - scifi maailmast, kuhu tekib nagu pealkiri väidab "roosa pilv"... ainult, et kui inimene selles pilves hingab, sureb ka 10 sekundiga. Kui kaua niimoodi koduseinte vahel elada suudab, et hulluks ei lähe? Natuke oleme seda siin Covid-ajastul saanud maitsta... aga kui kaua tegelikult suudaks? Millal sureb lootus üldse normaalse elu järele? 

Pime mees, kes ei tahtnud näha Titanicut - soome film pimedast mehest, kes läheb omapäi seiklema, et jõuda internetist leitud armastuse juurde. Üsna isemoodi pildikeelega ja isemoodi film üldse ja lugu on olemas.

Ma tabelisse ei hakanud seekord sisse keevitama, sest tasandid on liialt erinevad, ent soovituslikud, kui kellelgi juhtumisi veel nägemata on ka filmiklassika, mida PÖFFil tänavu samuti näidatakse - Ungarlaste oscarivõitja ning tänavuse Ungari-eriprogrammi vast isegi (vaieldatav, sest ma kõiki pakutavat pole näinud) tähtteos ja praegu ka Eesti Draamateatris mängitav (ja muide SUUREPÄRANE ka Kertu Moppeli lavastatuna - üks tänavuse teatriaasta parimaid!) "Mefisto" ning Astrid Lindgreni ajatu ning soe lapsepõlvelemmik "Bullerby lapsed" ekraaniversioonina.

Minu tänavuse PÖFFi kavas olevate filmide vaatamise huviorbiidi TOP30:

1. Belfast - võitis Toronto Filmifestivali publiku lemmikfilmi tiitli. See tähendab umbes 90%lise kindlusega, et nomineeritakse ka Parima Filmi Oscarile järgmisel gaalal. Režissööripukis Kenneth Branagh, kes Tenetit filmides ka Tallinnat külastas. Oscarimenu ennustatakse ka näitlejatele... eelkõige Ciaran Hinds, Jamie Dornan, Judy Dench ja Caitriona Balfe. Pidavat olema isiklik lugu ning Kanada ja USA sõbrad laualavad kiidulaulu justkui ühest suust. Sellepärast minu jaoks ka "kohustuslik vaatamine".

2. Red rocket - viimased 2 Sean Bakeri filmi on samuti PÖFFil linastunud ja mõlemad on olnud ühed oma festivali lemmikutest ("Tangerine" ja Willem Dafoe'le oscarinominatsiooni toonud "Florida project") Ka selle filmi kohta on palju kiidulaulu juba lauldud. Ei saa jätta vaatamata!

3. French dispatch - kes oodata viitsib, see saab seda ka jõulude ajal tavakinolevisse vaatama minna... aga mina oodata ei suuda kui tegemist on Wes Andersoni uusima filmiga. Selline tippnäitlejate kaart ka pakkumisel - Benicio del Toro, Tilda Swinton, Lea Seydoux, Frances McDormand, Timothee Chalamet, Jeffrey Wright, Mathieu Amalric, Adrien Brody, Owen Wilson, Bill Murray, Christoph Waltz, Cecile de France, Saoirse Ronan, Edward Norton, Willem Dafoe, Elizabeth Moss, Anjelica Huston jne jne jne!!!

4. Parallel mothers - uus Almodovar... pole vist rohkem vaha põhjendada... aga Penelope Cruz mängib ka... Veneetsia tänavuse festivali põhiprogrammil esilinastunud linateos on küll tempeldatud tüüpiliseks Almodovariks, aga minule ta "tüüpiline" meeldib ka :)

5. Official competition - siin samuti Penelope, aga ka Antonio Banderas.. lõi ka Veneetsia festivalil laineid.

6. One second - Hiina tipprežissööri Zhang Yimou filmid tuleb kõik alati ära vaadata.

7. Story of my wife - tänavune avafilm on eelkõige minu huviorbiidis kolmel põhjusel - 1.Lea Seydoux... 2. Cannes'i festivali põhiprogrammi film... 3. Ungari on üks maailma parimaid filmiriike.

8. Kiik, kirves ja igavese armastuse puu - uus Eesti film, mis küll jaanuaris tuleb ka tavalevisse... aga no ei mäleta, millal kunagi ammu sai selle treilerit nähtud ja selles peale juba oodanud... rohkem oodata ei jaksa... iseasi, kas selle ühe ja ainsa Pöffi-linastuse saali mahub... Igatahes on ootused-lootused aasta lemmiku eesti filmi tiitli äraandmisel just sellele filmile väga suured! Nii uus film, et isegi IMDBs veel üleval pole...isegi "in production" märgistusega... ja kui pole seal - pole seda ju olemas :)

9. Leave no traces - Poola tänavune Oscari-saadetis... pidavat olema mõjuv ja sügav... aga üsna pikk. Ma pikkust ei karda... ja Poola on tugev filmiriik. Ning kui see on tugevate filmide seast veel omakorda välja valitud neil enda maitse järgi - siis tuleb vaatama minna. Tegelikult ka mõned teised poola filmid on huviorbiidis, kuigi siia 30 sekka ei mahtunud praegu.

10. Memoria - Tilda Swinton ja režissööriks meisterlik Apichatpong Weerasethakul... Šotlasest naine sõidab Kolumbiasse ja hakkab imelikke hääl kuulma...

11. When pomegranates howl - Austraalia tänavune Oscari-saadetis.

12. A new old play - üks tänavuse festivali huvitavamaid aasia filme minu arvates. Ikka proovin kõik Hiina suurema kaliibriga filmid ära ka vaadata. Ja see siin viib teatri-maailma! Ajalooline ja elulooline 3 tunnine... võib vabalt osutuda tänavuse festivali lemmikuks...

13. Zero fucks given - pärast "Sinine on kõige kurvem värv" andke mulle mida iganes Adele Exarchopoulosega ja olen kohal!

14. Dear Thomas - põhivõistlusprogrammi film ei ole vist kunagi muu soovvaatamiste edetabelist varem olnud nii kõrgel kohal.. ja olgu siinkohal öeldud, et polegi kunagi nii palju selles põhiprogrammis ka olnud filme, mida tõesti väga vaadata tahaks, nagu tänavu! Olen kohe ülimalt rahul ja loodan, et programmi valijateks on ka tulevikus samad inimesed :) See kallis Thomase film on eelkõige huvitav nimitegelast mängiva Albrecht Schuch pärast... On ju Pöff teda meile ka mitmel järjestikusel aastal tutvustanud ja alati suurepärastes filmides ("System crasher", "Berlin Alexanderplatz"), siin teeb kaasa ka Jella Haase, kes samuti mängis eelmise aasta Berliin Alexanderplatz oopuses.

15. Wait - eesti filmide järel on just põhjamaade filmid minu suurimaks ootuseks festivalil... siis balti filmid koos saksa, iraani, poola, vene, ungari, rumeenia, hiina ja briti filmidega. See soome meisterlavastaja uusim teos on kindlasti vaja oma silmaga üle vaadata. 

16. The diary of Vaino Vahing - eesti film ja vana Von Krahli Teatri punt lööb kaasa. Vahing ise üks kiiksudega vana...

17. Torn - mägironimisfilmid - iga kell... see National Geographicu oma on just praegu kõvasti kuulsust kogumas ja kiidulaulukoos muudkui läheb kõvemaks.

  

18. Quake - põhjamaa, täpsemalt Islandi film. 

19. Concience - mustvalge vene film, mis hargneb lahti 20nda sajandi alguse Petrogradis. Lisaks otsapidi mõrvamüsteerium(?) Shanghai festivalil mh.parima stsenaariumi auhind.

20. Juniper - Charlotte Rampling! Kui õigesti mäletan, siis Uus Meremaa film.

21. My son - Tänavustest Saksa uutest filmidest üks paljutõotavamatest. Ema-poja suhted... praegu isiklikult teema, mida juba hea distantsilt vaadata.

22. Stanislavski: lust for life - teatrijumala dokumentaal... kohustuslik vaatamine... kui kuidagigi võimalik oleks...

23. Score - Will Poulter (kui Sa pole näinud temaga veel filmi "Detroit" - siis usu mind - see saab olema Su üks aasta suurimaid vaatamiselamusi!) oma uusimas mängufilmi-rollis. Muusika ja pättused - kõlab hea kombo.

24. Brother's keeper - Türgi kiidetud film poistekoolist.. mul jäi kevadel Berliini festaril napilt nägemata... isegi alustasin ning jäi pooleli... tahaks ära lõpetada. Samas algus eriti paljulubav veel ei tundunud.

25. The inner cage - vanglafilmid - jah palun!

26. In limbo - vene uusimat tõsisemat filmitoodangut - jah palun!

27. Best of Salieri - autoportree ja ühtlasi ju ka eesti film ühest meie huvitavamatest filmimeestest.

28. Quicksand - eesti kaastoodang. Simeoni Sundja mängib.

29. All-in - türgi dokk Riviera hotellis töötamisest.

30. Place called dignity - Samuti 1 tänavuse põhivõistlusprogrammi huvitavamatest filmidest. Tutvustus kõlab nii: "Pablo (12) asub õppima elitaarsesse, muust maailmast isoleeritud kooli, mis paljastab peagi oma inimvaenuliku palge. Inspireeritud kurikuulsast Colonia Dignidadist – saksa immigrantide suletud kommuunist, mis oli seotud Augusto Pinocheti kuritegudega ja mille juhist Paul Schäferist sai Tšiili tagaotsitumaid kurjategijaid."

---

Lisaks eelmainitutele teen valiku ka alljärgnevatest, sest osalt sellest TOP30st ei saa ajaliste kattuvuste tõttu vaadata ning natuke loodetavasti jõuab ka üle 30 filmi selle 17 päeva jooksul):

The shadow hour - saksa film, kus otsapidi (vist) ka natsi-teema

Nuucha - vene film

Wars - Kanada film

Runner - võitis tänavuse Riia Filmifestivali

Dear future children - paljukiidetud dokk

Year before the war - lätlaste mustvalge ajaloofilm

Whaler boy - vene film, EFA longilistis

Jane by Charlotte - Charlotte Gainsbourg portreteerib oma ema Jane Birkinit... aga eks seal nad mõlemad suures plaanis.

Miracle

Upurga - lätlaste film... huvitav

Wedding day - põhivõistlusprogrammis... otsapidi 2.maailmasõjaga seotud

Big night - põhivõistlusprogrammis... otsapidi LGBT teemast

Her way - naispeaosas mängiv Laure Calamy on olnud üks tänavusi avastusi... tänu oma eesliga Cevenne'i loodusradadel seiklemise väga lahedale filmile

Vengence is mine, all others pay cash - aasia action(?)

Cream - Ungari film

R#J - Sundance'i festivalil ei jõudnud vaadata... vist mingi omapärase pildikeelega noortekas, ehk huvitav Romeo ja Julia lugu.

Last "Dear Bulgary" - vene film, põhineb kirjanik Mihhail Zoštšenko autobiograafilisel jutustusel (Mihhalilt ilmus hiljuti eesti keeles Tänapäeva punases sarjas "Maga kiiremini". Minuealistel oli ilmselt kõigil kodus tema sinise raamistusega suureformaadiline lasteraamat "Lugusid lastele")

Occupation - debüütfilmide programmi kõige huvitavam film... ka ühelt tugevalt filmiriigilt, nimelt Tšehhist.

u.Q. - eesti dokk

Oleg: the Oleg Vidov story - vene dokk filmitegijast

Rookie - spordifilmide programmist

I don't wanna dance - TANTS! :)

Nr. 10 - Hollandi film

Evolution - üks mu lemmikuid Ungari režissööre- Kornél Mundruczó... oled näinud tema "White god" - koertest? Üks elu vapustavamaid filme (näidati ka Eestis). Tegi ka eelmise aasta USA filmi "sünnitusel rasedusekatkestusest" Pieces of a woman, millest Vanessa Kirby nomineeriti Oscarile.

No hero at all - spordifilmide programmis

Tell me - Marta Pulga uusim

King of the world - muusikal?

---

Üleval on kasutatud tänavuse festivali oodatuima filmi "Belfast" fotot, mis on pärit IMDBst ja selle õigused kuuluvad filmitegijatele, ent ka IMDBs polnud viidet kellele täpsemalt, ega ka foto autori nime, et saaksin sellele siin viidata. Kasutan fotot ainult heatahtlikult filmi ja festivali tutvustamiseks ja sellega ise ma midagi ei teeni. Vabandan ette ja eemaldan foto, kui sellekohane nõudmine esitatakse.