60ndate lõpu elusaatuste ja ajaloo pildike, läbi ühe Belfasti 3 generatsiooni hõlmava perekonna. Ja just perekonna ja lapsepõlve kodukoha olulisusest see film ka on, nii mitmeski mõttes.
Viimase 9 aasta jooksul on absoluutselt kõik 9 sügisese Toronto Filmifestivali publiku lemmikfilmi hääletuse võitjat saanud ka sellele järgneval kevadel parima filmi Oscari-nominentideks. Ei näe põhjust, miks selleaastane, ehk ridamisi kümnes peaks erandiks jääma, sest tegemist on elamuslikus mõttes ideaalse filmiga, a la "saab nutta, saab naerda". Lisaks on filmil nii biograafiline kui ka ajalooline taust, ehk tegemist on filmitegija - antud juhul ka auteur Kenneth Branagh'i (on külastanud ka Eestit, sest mängis peamist kurikaela filmis "Tenet") lapsepõlve-pildikestega, aegruumiks tema Põhja-Iiris asuv sünnilinn Belfast 1969. Teatavasti toimusid seal sellel ajal tulised usuteemaliste lahkhelide kokkupõrked katoliku usku ja protestantidest inimeste vahel. Belfasti tänavatele ehitati isegi barrikaade. See on ka filmi üheks tõsiseks allhoovuseks - tõekspidamised ja kuidas naaber naabrit ei salli, kui uskumused-veendumused on erinevad. Teiseks tõsiseks teemaks perekonnasidemete tugevus ja kodukoha olulisus. Perekond oma erinevate põlvkondadega pakub ju sissevaatena alati nii tõsiseid kui lõbusaid nüansse ja siin tulebki osaval autoril imehästi see balansihoidmine välja. Isegi nii osavalt, et kurbadest elujuhtumistest hoolimata, mis mõjuvad ühtedele tundlatele, väljub võitjana lõppude lõpuks ikkagi rõõm ja helgus, isegi kui ka päris lõpp on samuti mingis mõttes kurvapoolne paratamatus... Ent paneb ühtlasi paralleele tõmbama, et kas meil üldse olekski (5 Oscari nominenti) Kennethit ja tema filme, kui see kõik nii poleks läinud...
Viimase 9 aasta jooksul on absoluutselt kõik 9 sügisese Toronto Filmifestivali publiku lemmikfilmi hääletuse võitjat saanud ka sellele järgneval kevadel parima filmi Oscari-nominentideks. Ei näe põhjust, miks selleaastane, ehk ridamisi kümnes peaks erandiks jääma, sest tegemist on elamuslikus mõttes ideaalse filmiga, a la "saab nutta, saab naerda". Lisaks on filmil nii biograafiline kui ka ajalooline taust, ehk tegemist on filmitegija - antud juhul ka auteur Kenneth Branagh'i (on külastanud ka Eestit, sest mängis peamist kurikaela filmis "Tenet") lapsepõlve-pildikestega, aegruumiks tema Põhja-Iiris asuv sünnilinn Belfast 1969. Teatavasti toimusid seal sellel ajal tulised usuteemaliste lahkhelide kokkupõrked katoliku usku ja protestantidest inimeste vahel. Belfasti tänavatele ehitati isegi barrikaade. See on ka filmi üheks tõsiseks allhoovuseks - tõekspidamised ja kuidas naaber naabrit ei salli, kui uskumused-veendumused on erinevad. Teiseks tõsiseks teemaks perekonnasidemete tugevus ja kodukoha olulisus. Perekond oma erinevate põlvkondadega pakub ju sissevaatena alati nii tõsiseid kui lõbusaid nüansse ja siin tulebki osaval autoril imehästi see balansihoidmine välja. Isegi nii osavalt, et kurbadest elujuhtumistest hoolimata, mis mõjuvad ühtedele tundlatele, väljub võitjana lõppude lõpuks ikkagi rõõm ja helgus, isegi kui ka päris lõpp on samuti mingis mõttes kurvapoolne paratamatus... Ent paneb ühtlasi paralleele tõmbama, et kas meil üldse olekski (5 Oscari nominenti) Kennethit ja tema filme, kui see kõik nii poleks läinud...
Ehk siis tervikuna on film ühtlasi nii soe, kurb kui ka naljakas. Stseeni-pildikesed mängitakse lahti teatrilavana mõjuvatel Belfasti tänavatel või peategelaste pere koduseinte vahel. Maitseainetena selles nostalgiahõngulises lähiminevikus Van Morrisoni imehea muusika ja Oscariväärilisi näitlejatöid ridamisi (eeskätt Judi Dench, Ciaran Hinds ja kaunis Caitriona Balfe(!), kes varem ju mitmes kõvema kaliibriga staaridega linateosest läbi jooksnud, sh alles hiljutises Fordi ja Ferrari filmist... aga nüüd siis päris korralik ja ilmselt ka lõplik nö. läbimurre! Ja unustamata "iluspoiss" Jamie Dornan'it... kelle jaoks aitab roll siin loodetavasti maha raputada "50 halli varjundiga" kaasa saadud "mittetõsiseltvõetavuse" sleppi) Ja teiste seas selleks kõige peamiseks peategelaseks (Kennethi alter ego) üks pisike poiss - Jude Hill, kes võidab ilmselt kõigi vaatajate südamed. Poisil ja pereliikmetel on tekstis pigem hüüdnimelised nimed - isa, ema, vanaema, vanaisa ja Buddy, ehk "sõbrake"... mida inglise keeles kasutatakse tihti nime asemel, kaval mänguline võte.
Kuigi see oli nüüd tänavusel PÖFFil alles esimene vaatamine, siis ei kurda ega imesta, kui ka PÖFFi lõpuks selleks kõige parimaks osutubki. Kellel kehvem inglisekeele oskus, tasub kõrv eriti teravaks ihuda, kuna subtiitreid pole ja nad seal lasevad mõnuga oma mahlast Iiri murrakut. Ent keskmise keeleoskusega saab vast ikka ka täiesti hakkama.
Tõesti mõnus väikeste eluliste anekdootide jada on terve film, täis pisikesi naudingulisi detaile ning intelligentseid otsuseid, nagu näiteks filmi visuaaliga mäng, ehk tegelaste "elu" on mustvalge, aga "kultuur", mida tegelased tarbivad (teater ja kino) on värviline. Tekst ise, ehk stsenaarium on lisaks naljade sisaldamisele ka filosoofilisi küsimusi tõstatav, olgugi, et need tihti läbi "lapsesuu" vaatajani jõuavad, asetuvad need mingite oluliste alustõdedega dialoogi. Seega ei imesta ka seda kui Branagh järgmisel Oscari-gaalal saab korraga lausa kolmekordseks oscarinominendiks - parim film produtsendina, parim režissöör ja parim originaalstsenaarium. Tootjaks alles oma teise filmi (peale 2019 väikest põrumist "All is true") rahastanud TKBC (The Kenneth Branagh Company).
Imestama pani ka see, et kõikide tasandite lood, kuigi kõik ju pole eakaaslased, on ühtviisi liigutavad, kaasahaaravad ja südantsoojendavad... mitte ainult "nunnufaktoriga" laste, endasuguste lapsevanemate, aga ka iseäranis vanavanematega (Judi ja Ciaran) seonduv! Kindel soovitus!
Hinnang: 8,5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar