"Aadama õunte" teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust - piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju planeerimist nõudev. Tegelikult oli asi päris lihtne. Laeval sai süüa ja juua ning kohale jõudes pakiti meid sõjaväe kastiautodesse. Sellel ratsutamine oli omaette lahe elamus, sest 2,8km pikkune tee Omari küüni viis mööda poriseid auke täis metsateed ja kastikas hüppas korralikult ning tunne oli nagu mõnel lõbustuspargi atraktsioonil sõites, äge! Lisaks sai lahtisest kastiautost vaadates tutvuda saare vaatamisväärsustega, nagu näiteks kohalik raudtee. Ja hiljem tagasi sadamasse autokastis sõites nägin elus esimest korda looduses metssea peret koos põrsastega (jooksid auto taga üle tee)... huvitav kuidas nemad küll saarele said :)
Kinoteater on võtnud seekord sõna otseses mõttes kino ja muutnud selle teatriks. Päris tabavalt on selleks veel film nimega "Aadama õunad" ning see on lavale toodud just nimelt "Naissaarel" :) Kokkusattumus või kellegi tabav valik? Olen dramatiseeringu aluseks olevat Taani filmi aastaid tagasi näinud ja umbkaudu mäletasin ka sisu. Ootasin päris huviga, kuidas teatrilaval on õunapuu ja seda kiusavad varesed lahendatud. Päris hästi - ilusa, laest rippuva ornamentaalse lühtriga ning helikujundusega. Helikujundus oli üldse läbi etenduse väga hästi tehtud, kindlasti üks selle aasta parimaid. Efektne ja mitmeski kohas omaette lavastuslikult sisuline. Omari küün väga palju kirikuks ümbermuutmiseks ei vajanudki. Rist seinale ja oligi valmis. Tegelikult võiks kunstnikutöö kallal natuke norida küll. Natsimärk rinnal valge särk, sobimatu laud ning üldine fantaasiavaegsus. Aga õunapuu-lahendusele tänu võib siiski ülejäänu andeks anda. Võibolla eraldi kunstnikku polnudki kaasatud ja lavastajad tegid ise töö ära, seda ma ei tea.
Samas valguskaart oli päris hea (öö, õunapuu jne) ja liikumine kahel tasandil ning erinevatest kohtadest ja kohtadesse muutis saali dünaamiliseks ja põnevaks. Kostüümide mõttes plussid ainult Märt Avand-i tegelase - Ivani põlvpüksitele. "Pojanukk" oli ikka allpool igasugust arvestus :)
Üldmulje jäigi, et selles lavastuses olid olulisimad komponendid näitlejatööd ning lugu ise.
Minu jaoks rääkis lugu jumalikkusest ja imedest, headusest ja kurjast. Neonats ja sügavalt kuri inimene tuleb karistust kandma (reformeeruma) väikese asula kirikusse. Sealne papp on omapärase närvikavaga inimene, kes usub ainult headusesse ning näebki kõiges ja kõikides ainult head. Halbade asjade seletuseks on vast ehk ainult see kui saatan meid proovile paneb. Kiriklas elavad veel üks immigrant, kes Statoile röövib ja varas, kellel ka kõik kõrvade vahel päris korras ei ole. Natsi ülesandeks ehk karistuseks saab õunapuu eest hoolitsemine ja kui õunad valmis, siis nendest õunakoogi küpsetamine. Ent saatanal on teised plaanid ja kõikvõimalikke konarusi saab sellel teel olema. Ja sellel teekonnal on kõikvõimalikke filosoofilisi küsimusi peidus (vastused tuleb nii tegelasel kui ka publikul valida-otsustada). Kas see ongi saatan või on see hoopis jumal või on see lihtsalt kokkusattumus, et peategelase plaan ei taha kuidagi minna nii nagu peaks? Ja kuidas on võimalik, et ajukasvajaga mees ei sure, kuigi meditsiiniliselt on see võimatu? Kas tõesti jumal kaitseb? Või on see lihtsalt üks meditsiiniline ime? Selliseid küsimusi esitab tükk hulgi. Lisaks mõtteainet headuse ja kurja kohta. Kas mõnikord headuse nimel on mõistlik silmad kinni pigistada, olgugi, et see silmatorkavalt tobe enda jaoks tundub. Mõttel on tugev jõud. Võibolla mõnikord on mõistlik ka enesekaitseks silmad mingist kohast kinni pigistada. Näiteks väga valusate asjadega elus hakkamasaamiseks. Ja kellel on õigust hinnanguid esitada või sekkuda kellegi teise valikutesse, kuidas nemad oma elu kergemaks tahavad muuta?
Mõnusalt värvikad tegelased, kelle näitlejad mõnuga veel eriti värvikateks mängivad. Aadam, ehk siis neonats on tõsine ja tundub alguses, et tõesti südamest kuri, kes siiski õiges kohas oma peaga mõtelda suudab ning tal süda siiski olemas on. Priit Pius mängibki tegelase väga tõsiseks ja kuigi ta vähemalt minu jaoks esimesena ei tule meelde, kes neonatsi mängida võiks, siis seda paremini tehtud töö, kui ta nii usutavaks ja sobivaks selle tegelase mängib. Märt Avandi rollile mõeldes, siis paratamatult pani mõtlema, et kui raske tal just seda rolli mängida võis olla. Näitleja amet võib päris raske olla. See Ivani roll oli minu jaoks Märt Avandi parim roll, mida ma temalt üldse kunagi siiani näinud olen. Kogu see emotsionaalne teekond, mille ta läbi käib tüki jooksul. Ja üldse sellise omapärase inimese karateri loomine, mis võib ju minna ka täiesti vales suunas, siis Avandi valikud ja alguse ülipostiivne hoog ning hiljem sügav masendus, kogu see tunnetemäestik oli ikka väga hästi mängitud. Ja ullike, kelles leidub nii koomikat kui traagikat, täiesti meisterlik roll.
Tõeliselt hea rolli teeb ka Kait Kall, kelle kohta sai publiku seast kuulda mitu korda "kes see näitleja on?" Järelikult ei kõnetanud ta mäng mitte ainult mind vaid ka paljusid teisi. Omapärane ning samuti omade kiiksudega huvitav tegelane. Kes oma röövimistest hoolimata pani talle pöidlaid hoidma ning lootma, et ta saab oma raha kokku ja koju, rahahankimise meetoditest hoolimata. Tema püssipaugutamise misanstseen oli ka üks lahedamaid ning kogu tüki parim nali ("Vembu ja Tembu"), oli samuti tema tegelase tehtud/öeldud. Margus Prangel ja Andrus Vaarik on head nagu alati ja kuigi kumbki ei tee seekord midagi uut, siis ka nende karakterid on kiiksudega ja need kiiksud mängivad nad mõnusalt huvitavaks. Tõnis Niinemets, kui tema üldse see "vanamees" Poul oli, siis mind ei üllata, et just tema poolt tuli üks karikatuursete karakterite seas karikatuursemaid karaktereid :) Lisaks kaksikroll - natsiboss, on samuti äge, nagu tema tegelased tavaliselt ikka. Järjekordne roll, mis teda minu lemmikute sekka kinnistab. Seevastu Mari Abeli mäng pole minu maitse ja seekord polnud erand. Kui mõelda, et miks, siis ei oska otseselt midagi ette ka heita, vaid lihtsalt see baasstiil, mis temaga rollist rolli kaasas käib minule ei meeldi. Ta ei tee ka midagi uut oma napsilembese tegelasega (kes suure tõenäousega seetõttu on sünnitamas haiget last). Siiski mõtlesin vaadates küll, et üks naistegelane nende meeste vahel on tasakaaluks siiski väga vajalik. Lavastajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast on käivad samuti lavalt läbi, kuid nende rollid on väga väiksed (Priit ei ütle ühtegi sõna), aga ka mõnusad. Kuigi tegemist on mahlakalt üle võlli keeratud tüüpidega, siis jällegi saab tõdeda, et issanda loomaaed on ikka kirju.
Hinnang: 4 (lugu oli tuttav ja see mingis mõttes mõjutab ka hinnangut, sest tegemist on väga hästi teatrilavale toodud filmilooga. Hea näitlejate kooslus ja päris mõnus ansamblitunnetus, kuigi näitlejad on erinevatest teatritest. Tervikelamusena oli seekordne teatrikülastus siiski 5+ :) Eriti mõnus ja sobiv just nimelt suveteatrina.)
PS. Häbi oli osalt kaaspubliku pärast. Jah, seal oli koomika ja tõsised teemad segamini, ent kui ikka hirnudes naerdakse tõsiste teemade peale, siis oli see minu jaoks häiriv. Võibolla ei peaks seda südamesse võtma, aga mingis mõttes on see hirmus. Justkui ei olda mõttega asja juures ja otsitakse mida iganes, mille peale või üle naerda saaks. Kuidagi kahju sellistest inimestest. Kas seegi pole mitte üks pinnapealsuse ilminguid...
------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Aadama õunad
Juuli lõpus esietendub Omari küünis lavastus „Aadama õunad“, autor Anders Thomas Jensen (põhineb samanimelisel Taani kultusfilmil)
Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater)
Osades: Märt Avandi (Endla teater), Andus Vaarik (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Priit Pius (Tallinna Linnateater), Mari Abel (Von Krahl), Tõnis Niinemets (Von Krahl), Kait Kall
Tingimisi vanglast vabastatud neonats Adam saadetakse aastaks pisikesse kolkakirikusse meelt parandama. Kohaliku koguduse hingekarjane Ivan, kes on veendunud, et kurjust ei ole olemas ning inimesed on oma olemuselt head, võtab ta avasüli vastu.
Peagi areneb Adama ja Ivani vahel põhimõtteline vastasseis ning Adam otsustab, maksku mis maksab, Ivani silmad avada ja tema vankumatu usk murda...
Oma tragikoomilises võtmes viskab see lugu õhku hulga keerulisi küsimusi ja nagu ikka, mida keerulisem küsimus, seda lihtsam vastus. Või oli see vastupidi...
Naissaarele viib meie publiku Tallinnast Lennusadamast väljuv aurik "Katharina" (väljasõit kell 16.45).
