Teatri aastaauhindade laureaadid 2011

Vaatasin just tänavust auhindadejagamist ja imetlesin, et osatakse ikka teha küll! Eks ikka on asju mis meeldivad rohkem ning mis minu meelest just ei toiminud, aga üldkokkuvõttes päris kobe gaala! Eesti Draamateateri suur saal on ka parajalt pidulik ning just selliseks ürituseks paslik.

See päris-päris algus läks mul küll kaduma, kuid siin mõtted, mis live-s üles kirjutasin (ette vabandades sellest tingitud otsekohesust):

***Kui nüüd saaks need teksades ja ruudulise kodusärgiga jorsid esireast ka kaamerast välja...

***Jee, Lauri Kaldoja sai kristallkingakese!!! Nii õigele mehele!!! Järgmine peatus Karl Ader :) kui just vahepeatusena mõni rollipreemia või muusikaline kujundus ei kuku...

***Ülev Aaloe on üks vingemaid tõlke ja seda mitte ainult teatrimaailmas vaid ka kirjandusmaailmas! Nii õigesse kohta kohe esimesed auhinnad reas!

***Nagu päris Oscarid, ptüi - VOLLID. Nii armas, et Viive Ernesaksale tähelepanu pöörati. Ikkagi 80. juubel! Ja Eri Klas vist ei tea, et Viive mängu saab ikka veel ka tänapäeval virgutusvõimlemisel kuulata :)

***Rein Oja akordjoniga oli paras üllatus...

***Päris pidulik gaala ikka, wow! Pille-Riin jäeti jälle auhinnast ilma, aga Riina Viidingu võidu üle on sama hea meel!

***Mõnus, kui auhinnavõitja ka pisikese kõne peab. Alati stiilne Mai Murdmaa teab, kuidas peab.

***No uhuhh, jumal tänatud, et Balletiauhinna viis koju Eesti rahvusballetitupp, muidu seda häbi otsa, et mõni üksik tantsija kaalub terve trupi üle :)

***Tantsulavastuseauhinna viis koju Sõltumatu Tantsu Ühendusest Karl Saks. Peaasi, et STÜ-le!

***Tõnude mass oli päris naljakas, aga High School Musicalile auhind - oli tõesti "ootamatu tunnustus".

***Linnateatrirahvast silm saalist ei leia, peale Argo Aadli, kes kursaõe Carita kõrval istub. Suurem osa näitlejatest (need kes ei kandideeri) on vist rõdudele aetud, ainult kandidaate on siin-seal paista...

***Väljamaine Ran Arthur on isegi korraliku tänukõne valmis kirjutanud, nii õige! Nii tubli!

***Shows oli lõppkokkuvõttes nii laulu kui tantsu, nalja ja heasoovlikku kolleegidevahelist austusavaldust. Lahe vaadata sellist "ühtset Eesti teatripere"!

***Külli Teetamme kiusamine jätkub... kuigi Helene võidu üle on samuti hea meel, on siiski Külli aasta aasta järel auhinnast ilma jätmine juba üle mõistuse! Ta peaks mingi erilise auhinna saama järgmisel aastal!

***Velvo Väli ei võitnudki... uskumatu jälle... Aga muidugi on Guido üle ka hea meel, ikkagi esimest korda alles Guidole see auhind. "Hind"-a tahaks küll nüüd eriti näha... Magasin nende Aruküla külalisetenduse kah maha. Tallinnasse paluks!

***Ja muidugi Itakene on terve õhtu õigustatud kuninganna!!! Ta on imeline nii inimesena kui ka Violet Weston-ina Augustikuus! Katrin Pärnast on küll kahju, sest igal teisel aastal oleks tema rollideprisma Ird, K.-s olnud väärt võitu! Kuid Ita oli see KÕIGEKÕIGEKÕIGE kindlam-õigem-imelisem võitja sellel õhtul!

***Vaatkus Draamateatri mehed - vinged kitarristid - jälle üks äge üllatus!

***Nero Urke tegi sedakorda Malmstenile ära. Malmstenil muidugi juba paar auhinda taskus olemas kah... Ma käisin pidevalt edasi-tagasi, et kumb neist võidab. Minu jaoks Urke osatäitmine "Mask"-is tõmbas seda fenomenaalset rollisooritust Irdina alla. Aga see IRD oli küll auhinda igati väärt. Kellel pole õnnestunud Tartusse minna, saavad nüüd Tallinnas Põhuteatris oma silmaga seda tunnistada, et Urke teeb Irdina fenomenaalse rolli.

***Ja muidugi Mihkel Ehalale anti postuumselt see au, mille ta oleks pidanud juba ammu saama. Kahju küll, et see juhtus sellisel aastal kui Ene-Liis Semper nii vinge kujunduse tegi. Samas Ene-Liis kandideerib kindlasti järgmisel või ülejärgmisel aastal uuesti ning tal neid auhindu juba hulgi kah, aga Mihklit auhinnata enam uute tööde eest ei saa kunagi :(

***Argo Aadli sai Ants Lauteri auhinna!!! Nii hea meel! Kas mitte kursavend Võigemast ei saanud selle eelmisel aastal... 20.lend ruulib!

***Oot oot, mida teeb Andrus Vaarik seal laval, kas ta kolis Linnateatrist Draamateatrisse tagasi? Või polnud Draamateatril endal häid ilmateadustajaid? :)))

***Üllatus üllatus - Urmas Lennuk võitis parima lavastaja auhinna! Hoidsin Anule pöidlaid, aga mul on ka Urmase võidu üle väga väga hea meel. Vargamäe varjus Albus oli tõesti tõesti hea! Nüüd pidavat ka järge olema loota, nagu Meelis Kompuse ja Pille-Riin Purje jutuajamisest "Kulminatsioonis" seda välja võis lugeda.

***Parima lavastuse auhind ei jäänud siiski tulemata! Anu Säärits oli spetsiaalselt kutsutud seda üle andma :) Ahhaaa - sellepärast neid kandidaate ette ei teatatudki, et "Ühtse Eesti Suurkogu" kõrvale polnud kedagi panna - just selle massiivsuse ja erakordsuse pärast ilmselt...

***Lõpuks ka Kullasadu. Pärast kõiki neid erinevaid sademeid, mida teatrirahvale pähe seal lasti. No selge, miks ilmaennustajat vaja oli :)

***Ja pärast kõike seda veel mu koolivend Pedajas laulab koos Draamateatri kooriga :) Monty Pythoni Always look on the bright side of life (Ikka märkama pead helgemat poolt) eestindatud versiooni :) Ja teisedki Draamateatri inimesed saavad soolot laulda õhupallide paukudes :)

*** Kokkuvõttes jagunesid auhinnad teatrite vahel järgnevalt: NO99 üks (kuid selle eest see KÕIGE SUUREM), Albu valla projekt kaks, Eesti Draamateater kolm, Tartu Uus Teater kolm, Tallinna Linnateater kolm, Kuressaare Linnateater üks, Sõltumatu Tantsu Ühendus üks, Estonia neli, Nuku- ja Noorsooteater üks, Ugala üks, Vanemuine viis, VAT Teater üks, Rakvere Teater üks.

-----------------------------

Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil anti Eesti Draamateatris üle järjekordsed teatri aastaauhinnad 2010. aasta loomingu eest. Auhinnad on rahalised, finatseerijaks on Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti sihtkapital.

Laureaadid 2010. aasta loomingu eest on:

Parima lavastuse auhind
“Ühtne Eesti suurkogu”. Teater NO99.

Sõnalavastuste alal
Lavastaja auhind
Urmas Lennuk - lavastus “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.

Naisnäitleja auhind
Ita Ever - Violet Weston lavastuses “Augustikuu”. Eesti Draamateater.

Meesnäitleja auhind
Nero Urke – Ird, K. lavastuses “Ird, K”. Tartu Uus Teater.

Naiskõrvalosa auhind
Helene Vannari – osatäitmine lavastuses “Keskööpäike”. Tallinna Linnateater.

Meeskõrvalosa auhind
Guido Kangur - Gregory Solomon lavastuses “Hind”. Kuressaare Linnateater.

Kunstniku auhind
Mihkel Ehala (postuumselt) (lavakujundus) / Liisa Soolepp (kostüümid) – lavastusele “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.

Sõnalavastuste eriaauhind
Tartu Uus Teater - otsingulise ja vormitundliku teatri loomine.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Alvar Loog – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest

Tantsulavastuste auhind
Karl Saks "Tšuud". Šamanistliku vaimu ja heli kandev graafilise joonega kehakunst. Nauditav maskuliinne lihtsus. Sõltumatu Tantsu Ühendus.

Balletilavastuste auhind
Eesti Rahvusballeti trupp. Tantsutehnilise kõrgtaseme, erinevate tantsustiilide oskusliku valdamise ja väljendusrikka esitamise ees lavastuses „Pähklipureja” ja „Othello” (2010) ning „Teine sümfoonia” (2009).

Muusikalavastuste auhind
**Ran Arthur Braun. G. Puccini „Boheemi“ dünaamiline ja värske lavastus Rahvusooperis Estonia.
**Rahvusooperi Estonia koor. Muusikaliselt ja lavastuslikult nõudliku partii professionaalne teostus S. Prokofjevi ooperis „Armastus kolme apelsini vastu“.

Muusikalavastuse eriauhind
„High School Musical’i“ esitustrupp - Hea ansambel ja ühtlaselt professionaalsel tasemel teostus. Nuku- ja Noorsooteater.

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Taago Tubin ja Ruslan Trochynskyi - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele "Maakad", Ugala Teater. Ning Taago Tubin - muusikaline kujundus lavastusele "Paanika". Teater Vanemuine.

Algupärase dramaturgia auhind
Ivar Põllu„Ird, K“ - Kontseptsioonikindlal käsikirjal ja põhjalikul arhiivitööl tuginev üldistusjõuline lavatekst eesti teatri vastuolulise suurkuju elust.

Teatritöötaja auhind
Etendust ettevalmistavas kategoorias
Sirli Bergström- silmapaistva tehnilise ja loomingulise panuse eest lavastuse „Keskööpäike“ kujunduse teostamisse. Allahindluseta kõrgetasemelise töökultuuri kandja teatri igapäevatöös. Tallinna Linnateater.

Etendust teenindavas kategoorias
Toivo Kaev - lavastusteenistuse juht. Oma töös kiire, resoluutne ja tulemuslik, jäädes samaaegselt rahulikuks, laitmatu vastutustundlikkusega töötajaks. Eesti Draamateater.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
Eda Hinno – teatri igapäevatöös kõrge pingetaluvuse ja kompetentsiga, 40. aastase trupijuhi kogemusega. Teater Vanemuine.

Priit Põldroosi nimeline auhind
Riina Viiding – pikaaegse, süvenevalt järjekindla, perspektiivitundelise toimimise eest – selle nimel, et pidevalt ilmuksid meie teatrimõtet toitvad, arendavad ning jäädvustavad raamatud.

Salme Reegi nimeline auhind
Rein Agur "Kirjaklambritest vöö": üllatav, leidlik ja teatraalne, põlvkondi ühendav lähenemine noorte probleemidele. VAT Teater.

Ants Lauteri nim. auhind
**Kersti Heinloo Margarita, “Meister ja Margarita”, Anja, “Kirsiaed”, Antigone, “Vend Antigone.Ema Oidipus”, Julia, “Romeo ja Julia”, Catherine Earnshaw, “Vihurimäe” (Vanemuine), Margaret O`Donnell, “Kodukoht”, Kadi, “Sinul on meretäis hirmu”, Varja, “Kirsiaed”, Julia Andrejevna, Margareta, "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." (Eesti Draamateater)
**Argo Aadli Michael, "Et keegi mind valvaks", Serdjuk, "Tšapajev ja Pustota", Boob, "Boob teab", Indrek Paas "Tõde ja õigus. Teine osa", Charlie Cenlon, "Kivid sinu taskutes", Nick, "Kes kadab Virginia Woolfi?" (Tallinna Linnateater), Juhan, "Kirjad emale" (Kuressaare Linnateater)

Georg Otsa nim- auhind
Valetina Kremen - esile tõstetakse osatäitmisi: Dulcinea, Massenet` „Don Quijote”, Ulrica, Verdi “Maskiball”, Mrs. Ford, Verdi „Falstaff”, Flora, Verdi „La Traviata”, Azucena, Verdi “Trubaduur”, Suzuki, Puccini “Madame Butterfly”, Maddalena, Verdi “Rigoletto”,”Marcellina, Mozarti „Figaro pulm”, Juno, Offenbachi „ Orpheus põrgus” (Teater „Vanemuine”). Hinnatakse laulja sisukat kontserttegevust.

Otto Hermani nim. auhind
Meeme Saareväli. 45. aastase staažiga kontrabassimängija. Rahvusooper Estonia.

Natalie Mei nim auhind
Vladimir Anšon. Pikaajalise panuse eest Eesti lavakujunduse arengusse ning lavakujunduse originaalse lahenduse eest lavastusele “Mowgli” Vanemuise teatris.

Rahel Olbrei nim. auhind
Mai Murdmaa. Epohhi kujundanud loomingu eest Eesti balletikunstis.

Aleksander Kurtna nim. auhind
Ülev Aaloe. Mastaapse tõlketegevus ja põhjamaise maailmanägemise järjekindla vahendamise eest.

Kristallkingakese auhind:
**Pirjo Püvi. Särtsaka Susanna eest W.A.Mozarti ooperis „Figaro pulm“. Vanemuine.
**Lauri Kaldoja. Ariel, “Torm”; politseinik Klang “Pipi Pikksukk”; Diego, “Kunstveri ja -pisarad”; Unenäomees, “Unenäokohvik”. Muusikalised kujundused lavastustele “Torm” ja “Kunstveri ja –pisarad” (Rakvere Teater).

The Rise and Fall of Estonia (NO72) - NO99

Läksin järjekordselt haneks. Arvasin, et "Teater" pakub teatrit, mitte "kino"... mitte, et mul otseselt kino vastu pidagi oleks, aga no piletihindki oli selles klassis, et oleks võinud oodata midagi, mis toimub mu nina all, mitte kinoekraani vahendusel... Selles mõttes ei saagi seda võtta kui "teatrietendust". Mis siis sellest kui mingi osa sellest etendatigi samal ajal kusagil mujal ning kanti otse üle. Osaliselt jäi mulje, et kasutati ka eellindistatud materjali (Marika Vaariku riietevahetus pulmaliste Rahavaidlusstseeniks - ta istus seal taustal - oleks lihtsalt olnud üleinimkiirusel tehtud sellisel juhul). Sama hästi oleks reede õhtul võinud kodus teatriõhtut telekast vaadata... Vaatet kõige häirivamaks osutus see massipsühhoos, mis suure konterdisaali täis oli vedanud. Kõigepealt seisa järjekorras, et saada uksest sisse, siis seisa järjekorras, et saad oma riided ära anda, siis seisa järjekorras, et saali pääseda ja pärast välja minemasega sama drill. Teatrilik intiimsus, ehk just täna just minu nina all sünnib just selline "etendus", oli kadunud. Tundsin end kui mingi reklaamiohver, olemata seda, sest ma ei jälginud neid reklaame - läksin vaatama usaldades NO-teatrit ja lavastajatandemit Ojasoo-Semper. Tundsin, et olen hall mass, kes on tulnud mingile massiüritusele, nagu need suvised Vana Baskini Teatri tuurid ja lauluväljakute etendused... Haneks läksin ka sellega, et uskusin pealkirja - RISE and fall of Estonia. Ma ei tea, kas ma kriitilisel hetkel pilgutasin silmi, aga kus see "tõus" siis oli? See lõpuõgimine või? Masendav. Minu jaoks oli see küll üks pidev madalseis... kuigi eks loojatel oli ju õigus olla ka pessimistlikult iroonilised... Omamoodi "põhjamaalik äng", nagu mina selliseid "filme" defineerin. Nagu soomlaste "Paha maa" ja muud sellised - puhas masendus. Ainult, et "Paha maa" tundus ka mingis mõttes värskem. Selles tükis olid praktiliselt kõik juba leierdatud asjad. Vähemalt minu jaoks. Selles mõttes kui võtta, et tegemist on viieosalise lavastustetsükli viimase osaga, siis see on justkui "üleliigne" osa. Palju tühja kah veel pealekauba - jalutamine Solarisest välja, pikalt valimistulemuste ja -reklaamide vaatamine, mingid lõigud siin seal, mis lihtsalt olid "tühjad". Kasvõi see Risto Kübara ukse taga ootamine... eks muidugi "kõik tahavad SEES olla".. seegi ju mingitpidi ajastu nähtus, aga minu jaoks siiski tühi. Ei tea, kas ma olen tüdinemas teatrist või on lihtsalt mingi madalseis kätte jõudnud, et on tunne nagu midagi uut või vähemalt sisuliselt uut ja mõtlemapanevamat ei viitsita välja mõelda? Ega ma muidugi tundetu ei ole, ehk Leelo Tungla "ema äraviimise lõik" läks mul ikka hinge, mitte, et see midagi "uut" oleks. Lugesin ju "Seltismees last" ning peaaegu nutsin... olen lugenud ja näinud ka mitmeid muid selliseid lugusid. Aga kui ema ikka ära viiakse lapsel, see on hirmus küll... Meeldis ka Sergo Varese Marju-monoloog (Marju Lauristini lugu). Sellest millest kunagi unistati ning millist elu elati 60ndate keskel Eesti intellektuaalide seltskonnas. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Meeldis ka Risto Kübar kui nad koos Tambet Tuisuga barokiajastu naisteks olid muudetud. Õigemini see kimedahäälne "tubli, tubli", mida Risto Mirtel Pohla tegelasele pidevalt korrutas :))) Meeldisid Jaak Prints, Marika Vaarik ja Eva Klemets, ükskõik millistes stseenides nad osalesid, sest nad lihtsalt meeldivad mulle näitlejatena. Kuid sisulises mõttes jäi sellest väheks. See tobe karjumine, mis käis - nagu inimesed oleks lambad, et nad muidu aru ei saa kui neile ei karjuta... muidu ei "kuule"... see tüütas niimoodi ära, et ma oleksin tahtnud poole pealt ära minna (nagu ka mõned seda etenduse ajal tegidki!) See "karjumine" mitte ainult karjumise mõttes, vaid ka ülekantud tähenduses. Peenem tekst, millest vaataja saab mõtteid ise avastada on rohkem minu maitse. Siin oli kõik puust ja punaseks - karjutud... Ja ometi olid ju head nii "Nafta", "(eriti!)GEP", "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning isegi mööndustega ka "Ühtne Eesti Suurkogu"-gi... Kunagi, kui selle etenduse tegemisest hakati rääkima, siis lubati hullemat tulevärki ja rokkenrolli, üllatusesinejaid ja mida kõike veel... ka tänasel päeval on NO kodulehel üleval, et osalemas on NO-teatri trupp, aga ma ei tea, kas ma jälle suutsin valel ajal silmi pilgutada, aga ma ei pannud tähele ei Andres Mäharit ega ka Inga Saluranda... Aga võibolla tõmmati mind sellegagi lihtsalt haneks... Võibolla nad ei ole enam trupi liikmed, mis muidugi seletaks selle. Keegi kusagil kunagi mainis, et Mähar läks tagasi Tartusse, aga ma pole veel midagi täpsemat kuulnud-lugenud. Ma oleksin kõik need "haneks tõmbamised" ka andeks andnud, kui vaid tükk ise oleks mõjunud. Oleks seal olnud neid "tõuse" langustele vastukaaluks ja eelkõige oleks see olnud "teater". Võibolla oleks see siis mõjunud, ma ei tea... Ma ausalt öeldes ei mõista, kellele see tükk üldse mõeldud oli? Rikastele? Vaestele? Keskmisele Eesti jorsile? Tädi-Maalile? Kas keegi tõesti ennast sealt ka ära tundis... ju ma lihtsalt ise olen nii kauge sellistele teemadele ning elulaadile, et ei tundunud ei ennast ei lähedasi sealt ära, et oleks saanud sellisegi "kaasaelamise" või "äratundmiste tõdemuste" osaliseks. Need inimesed seal eriti vist raamatuid ei loe, teatris ei käi. Kunstinäitused on ka võõrad... Aga nagu Kaljujärve tegelane teatas - ta pole kolm kuud trenni jõudnud... kurb... Ma raban tööd teha ööd ja päevad, käin iga päev trennis, nädalavahetusel teatris-kinos ning ei viitsi teiste inimeste palganumbrite üle küll mõeldagi, rääkimata vestlusest. Enda elugagi küllalt tegemist. Benchmarkida end kellegi teisega - mis mõttet sellel tegelikult on. Tuleb tegutseda. Vähe sellest, et ma ei saanud aru kellele sellist tükki vaja on, ma ei saanud aru ka sellest milleks sellist tükki vaja on? Kas selleks, et tekitada inimestes ebameeldivat tunnet? Kas selleks, et panna meid mõtlema, millised "ahvid" me tegelikult oleme? Kas selleks, et tunda kaasa kellelegi? Ma tundsin küll ebamugavust, sest kuigi olin pileti ostnud 8ndasse ritta, oli see hoopis esimene rida ning ma vaatasin ekraani oma nina all nii, et kukal kange. Vahepeal mõtlesin küll, et kui ma tegelikult ei vaataks seda filmi ja lihtsalt kuulaks, siis ega ka midagi kaduma ei läheks. Ennast ei pea ei selliseks ahviks, kes lapsed jätaks ula peale ning tormaks välismaale hea palga peale tööle (käisin ju küll, aga eeldusel, et pere tuleb kaasa), ega ka selliseks, kes mõnel sünnipäeval lihtsalt ohjeldamatult õgib, tundmata huvi enda ümbritseva vastu ega ka häbitunnet. Ja ammugi mitte mingi kommunist, ega ka lapse kallal ilkuja kui too peaks oma rumalusest kommunismi manifesteerima (oleme ausad, mis võimalused üldse olid pioneeriks mitte astuda... ainult olude sunnil mõnel õnnestus kalstukist ilma jääda). Lapse päkapikukingituste kallale ei läheks ükski normaalne isa mingil juhul, eriti sealt teise "õuna" sõõma... Kuigi eks mõned üksikud on kindlasti ka sellised jobud, see ei tule ei üllatusena ja kaugeltki mitte šokeerivana. Ja eks kõike võib muidugi võtta ka ülekantud tähenduses või allegooriatena... Mainima peaks head muusikalist kujundust. Eriti see klaverimotiiv aitas mõnedel harvadel stseenidel hingekeeli natukenegi liigutada. Vahepeal sai ennast lõbustada ka ingliskeelse tõlkega, ehk subtiitritega, mis terve filmi jooksul ekraani all jooksid. Näiteks pohhui oli tõlgitud flying fuck... Hinnang: 2 (ei oskagi seda nüüd otseselt hinnata, ma mõtlen ka seda peaks tegema "filmi" või "teatrina", sest kogu teater oli "ekraanil"... nagu oleks vaadanud teatriõhtut, ainult et kinos... Ja veel kaubanduskeskuses asuvas "multipleksis"... Sad but true - olin kusagil veerand tüki ajaks aru saanud, et midagi ei olegi sellelt tükilt enam "oodata" ja edasi oli tegemist juba rohkem "lõpu ootamisega". Kahju, sest näitlejad on ju kõik head, mõned isegi väga head ning annavad endast parimat. Aga kuna tegevus toimub kaamerate vahendusel, siis ei saanud ka otseselt nende minu ees toimuvat miimikat, kolmeplaanilist liikumist ning tegelastevahelist laval sündivat elektrit vaadata. Minu jaoks see siiski "teater" küll ei olnud. Võib vist öelda, et olen solvunud... NOs pettunud olen küll. Pole vaja seda sama lehma lüpsta, kui see juba tilgatuks on lüpstud. Loodetavasti edasi mingite teistsuguste, mõtteidäratavamate tükkidega. Ja ikkagi "teatriga". Või kui "kinoga", siis seda ka deklareerides.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

The Rise and Fall of Estonia Semper / Ojasoo "The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla. The Rise and Fall of Estonia Idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper Laval Teater NO99 trupp Esietendus 23. märtsil 2011 Nokia kontserdimajas Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 10 minutit. Etendus on ilma vaheajata.

Danzumees "Myyrilehes"

Eilsele uudisele kohe sõsar ka juurde...

Andsin intervjuu Keiu Virrole. Vestlesime teatrist, blogipidamisest - maast ja ilmast...

Otsi järgmisest Myyrilehe numbrist, aga loe ka seniseid. Mõnusalt palju huvitavat teatrist ja üldse kultuurist.
Näiteks VKA näitlejaõpilastest on põnev artikkel 2011 talvenumbris.

Danzumees "Kulminatsioon"-is

Andsin intervjuu Meelis Kompusele.
Saade "Kulminatsioon"
kell 1205-1400
27.03 (sellel pühapäeval)
Vikerraadios
Teemaks teater ja teatriauhinnad

Ole seal või ole olemata :)

(B there or be square - Ole seal või ole ruut?/igav?/formaalne? - "olemata" sobiks vist eesti keeles paremini?)

Unustasin saates rääkida Külli Teetamme "kiusamisest" - 4 aastat järjest juba "kandidaat"!
Unustasin ka öelda oma ettepaneku, et need teatriauhinnad võiks "Volli"-ks ümbernimetada. Kunagi ju Bette Davis ristis Ameerika Filmiakadeemia auhinna Oscariks... või vähemalt ta ise arvas nii :)

Volli oleks ühelt poolt eestilik, teisalt Voldemar Panso austuseks sobiv ning üldse kui heal asjal on oma nimi, siis ta on rohkem HEA ASI. Ja eks sigadelegi jäeti nimi andmata, et kuidas sa selle siis jõuluks tapad ja nahka paned kui tollel nimigi olemas...
Ja "teatriauhind" on nii ("square"? :)) kohmakas, kõle, külm ja ebateatraalne :)
Pikka, pikka iga Vollidele ja edu kõikidele kandidaatidele pühapäevaks :)

Jaan Poska saaga - Vana Baskini Teater

Pileteid ostes ma ei teadnudki, et tegemist on "Vana Baskini Teatri" etendusega. Piletilevis polnud poole sõnagagi seda mainitud. Mõtlesin, et selline eriline tükk - Jaan Poskast Poska majas on mingi projektiteatri värk, ent võta näpust - VBT kodulehelt selgub tõde. Mul on aastatega tekkinud mingi tobe eelarvamus selle teatri tükkide suhtes, sest mingil ajal tuli sealt labasevõitu tükke järjest ning ma otsustasin, et seda teatrit külastan küll vast ehk olukorras, kui nad komöödiatest kõrvalepõike teevad. Äärepealt oleksingi Lembit Ulfsaki monotükki läinud vaatama mõni aastat tagasi, kuid see jõudis repertuaarist enne lahkuda kui mina piletiostuni jõudsin.

Saatus mängis seekord ise sellise vingerpussi mulle kätte, sest tegemist polegi ju komöödiaga. Ajaloolasest dramaturg - Loone Ots, on järjekordse ajalooliste sugemetega näidendi kirjutanud (tema kirjutatud tükkidest meenuvad esimesena "Koidula veri" Vanemuises, "Keisrinna hull" Pärimusteatris Loomine ja Promenaaditeatri "Dannebrog, Pitka ja keisrid") ning vähemalt minu teada juba kolmandat korda toob tema loomingu lavale Ain Mäeots. Ju neil klapib omavahel. Sest kuigi pärast Koidula verd pole need Otsa tükid küll dramaturgiliselt olnud esimese teenäitajaga võrdsed, on neis alati piisav hulk ajaloolist infot, mis tema tekstidele kahtlemata väärtuse annab. Sedapuhku on tegemist näidendiga, mis võitis Tallinna Linnavalitsuse poolt korraldatud Poska-teemalisel näidendivõistlusel esikoha.

Mul tuleb häbiga tunnistada, et ma ei teadnud tüki protagonistist palju muud midagi kui seda, et ta Tartu Rahule alla kirjutas. Esimest korda kuulsin temast vist üldsegi mängifilmis "Kaks päeva Viktor kingissepa elust", kus Poskat mängis Heino Mandri. Seal "oli ta öösel pabereid põletanud" ja bolševikud võtsid 1917.aastal võimu üle ning tema koha sai endale Viktor Kingissepp. Mul on videolindil olemas ka 90ndate algusest pärit Vanemuise lavastus "Tartu rahu", kuid pole siiani jõudnud seda veel vaadata. J.Poska nimeline tänav Kadriorus on küll alati kui pinnuks silmas meeldetuletamas, et peaks mehe kohta rohkem uurima, kuid siiani pole mahti saanud. Samas isegi nüüd tükki näinuna, ei tohiks siiski seda plaani päriselt kõrvale jätta, sest Loone, va kavalpea, muidugi dramatiseerimise huvides ning muidu ka on ikka vimkasid oma tükkidesse sisse kirjutanud ning kes teab kui palju selleski tekstis seda päris tõde ja õigust on :)

Kavaleht on ka päris korralik ning annab ülevaadet või sissejuhatust mehe ellu. Lisaks huvitavaid detaile, nagu näiteks selle, et Jaan Poska emakeel oli hoopis vene keel. No kes oleks võinud arvata kui ei tea? Naine oli tal rootsi verd ja nad elasidki kunagi just selles majas, kus etendust mängitakse - tükile väärtuseks omaette. Tegelikult nagu kavalehest võib lugeda, on maja hiljuti renoveeritud ning see nägi tõeliselt ilus välja. Kui neil vaid 1 teenija oli, nagu tükis (tükis on muideks Sanderi nimeline tegelane perekonna meesteener, kuigi tegelikult oli Poskade juures teenijannaks hoopis "proua" Sander - Loone järjekordne vimka), siis tollel oli küll suur tööpõld seda kõike korras hoida - Poskadel oli ju terve suur lastekari ka, kes kindlasti suutsid nendes tubades segadust külvata :)

Kavast rääkides, oli millegipärast kummaline sealt Tallinna linnapea tervitusteksti lugeda, kuid samas, eks see ühti natuke ka tüki enda sisuga - ka seal valitakse Tallinnale linnapead... Rääkimata sellest, et näidend on pärit linnavalitsuse näodendivõistluselt ja eks selle maja renoveerijaks on samuti linn.

Vana Baskini Teater üllatas mind - nad võivad asjalikku teatrit teha küll! Tuleb kaasata korralik lavastaja ning võtta huvitav näidend ja siis kaasata korralikud näitlejad ning ongi eeldused täidetud. Muideks lugesin kusagilt intervjuud Baskiniga, kes ütles, et tema ei olekski osanud seda näidendit ise lavale tuua - tunnustus Mäeotsale, kes on päris mõnusalt nendes tubades tolleaegse elu elama pannud. Mäng toimub kahes erinevas ruumis, ehk publik kutsutakse mingil hetkel "kaasa". Seda tükki vaadates on väga priviligeeritud tunne, sest publikut mahub seinte äärtes olevatele toolidele vaid 30. Mõnes mõttes stiililt sarnane "tubateater", nagu Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kuigi tuba, kus mängitakse on mõnevõrra suurem.

Andres Lepik on otsustanud oma keelde vene aktsenti sisse mitte tuua, muidu on väliselt küll õnnestunult teda Poskaga sarnaseks vormida. Aga eks kiilaspäisus ning sobiv iga ja sobivamad habe ja vuntsid ning Poska ongi valmis. Mis mulle Lepiku mängu juures tohutult meeldis oli see, et ta jäi igas olukorras positiivseks. Temast õhkus näitlemisetahet ning see kandus tema rolli üle. Võibolla see positiivsus ning tahe sugunes üheks tervikuks ning mind ei häirinudki see pisuke diktsiooniviga, sest ta korvab selle võimsa ja kõlava häälega mitmekordselt.

Ja kuigi õhtu staar võis ju olla Andres Lepik ning tema Poska, oli minu jaoks etenduse naelaks Liina Tennosaare mängitud Constance (Ekström) Poska. Ok, võibolla on mind lihtne võluda selle trikiga, sest ma millegipärast lähen liimile, kui naisnäitlejad oskuslikult oma kurbust välja mängivad, kuid ma olen veendunud, et nii ehedalt mängivad seda välja vaid väga talendikad naised. Nimelt stseen, kus talle teatatakse, et tema mees on surnud - see rahu, vaikus, kerg peapööre, kuidas Liina vähehaaval üle keha (kuigi ta istub ning on paksu meigikorra ja korraliku kostüümi varjus - on tunda, kuidas tema tegelane aeglaselt muutub kurbusest apaatseks. Silmad hakkavad helendama ning peatselt on need täis "päris" pisaraid - ei mingi filmitrikk! Mehena äratas see minus muidugi lohutamisvajaduse ja see tõmbas mu tõeliselt tervenisti lavastuse emotsioonidesse. Siis selgus, et Poska polegi surnud ja see kuidas liina ka sellest kurbusest väljatulemise välja mängib on väga peen! Eriti kontrastina sellele, et tervikuna on kogu ta roll positiivne ja rõõmsameelne. Kusagilt (vist kavast?) lugesin, et Constance oligi alati heas tujus ning heasüdamlik naisterahvas. Roll väärib tõesti loorberreid minu meelest.

Ka kõrvalrollides jagub põnevust. Jüri Aarma esimese eestlasest linnapea rollis (kes tegelikult on hoopis arhitekt) on küll Jüri Aarmalik, kuid Lepikuga on neil "keemiat", vaatet rohkemgi kui tema naist mänginud Kaia Skobloviga. Mitte, et selleski paaris midagi liimist lahti oleks olnud - vastupidi. Kaiat olen varem näinud ainult VAT Teatri "Kas Sulle meeldib porno?" tükis ning juba siis äratas ta minus huvi, eriti oma üsna omapäraselt kahiseva-kõlava häälega. Siin on tema rollis vaja üpris palju esialgu nutta ja pärast lasta ennast Poska poolt ära meelitada, et tema mees linnapeaks hakkaks. See keelitusstseen oli vaatet ainuke selline soojalt naermise koht, kuigi muhedaid hetki oli veel.

Õige natuke häiris see, et kui tükki oli juba kaasatud Raive E. Tamm, siis oleks võinud teda ka rohkem lavale lasta :) Tema osa on rohkem teisest toast sekkuda vahelehõigetega, ent paaril korral tuleb ta ikka tuppa ka. Ta mängib noort Pätsu ning see on mõnusalt teistsugune kõik senised Pätsud. Kuigi väga Raive E.Tammelik, oli see siiski värske lähenemine Pätsule. Ja kes see nüüd enam nii täpselt teabki milline täpselt see noor Päts nendel päevadel oli :)

Andres Raag eriliselt mängida ei saa, sest tal on selline tänamatum roll, ehk teenri oma. Korra-paar ta küll minestab ning midagi ta seal ikka toimetab ka, kuid peamiselt sehkendab ja ajab asju üle saali, edasi tagasi ustest sisse-välja voorides.

Egon Nuter ja Janek Sarapson on vene paskaagid - küll sõdurid küll läbiräälijad. Sarapsonil õnnestub see roll eriliselt usutavalt ja Nuter on nagu Nuter ikka. Aga minule ta omamoodi "kurva kuju rüütel" millegipärast meeldib. Samas, ega ma teda eriti palju teatris mängimas polegi näinud.

Hinnang: 3+ (Näidendil on üks viga - see on liiga ülelendav kõikidest neist olulistest Poska elu pidepunktidest. Ei teki sellist orgaanilist tervikut, kuigi üleminekud on Mäotsal lavastatud filigraanselt sujuvalt. Häirib (õige pisut küll) pigem selline detailiminematusest tingitud pinnapealsus. Sellepärast eristusidki need paar sügavamat hetke muust tervikust ja nendes oli tõeline tunne sees. Ajastukohased ja sõna otseses mõttes ilusad kostüümid teevad kunstnik Tiiu-Ann Pello -le au. Loodetavasti saab linnapea lubadust uskuda ning Tallinn on saanud uue teatrikoha juurde - ehk siis mitte ainult selle Poska-tüki etendamiseks, vaid ka teiste ajastukohaste või miks ka mitte peredraamade teatrimajaks. Näiteks ma täiesti ehedalt kujutan ette Bergmani "Fanny ja Alexander"-it nendesse ruumidesse. Vana Baskini Teater mängis minu jaoks selle tükiga ennast küll kaardile ning tõestas, et ei saa neid päris huviorbiidist välja jätta. Nende suurim viga ongi siiani olnud hirmus himu teiseteisele äravahetamiseni sarnaseid komejante vorpida - "sest eks rahvas tahab tsirkust ja nalja". Ei tea, kas ta neid ikka niiväga tahabki. Või noh, kui rahvas tahabki, siis mina tahaks just selliseid teatritükke, mis ei oleks pelgalt meelelahutus, mis on tehtud rahva naerutamiseks või iga hinnaga rahvale meeldimise pärast tehtud punnitatud naljadega, vaid pigem natuke silmiavardav, emotsionaalne ja huvitav. Jaan Poska saaga kvalifitseerub iga punkti alla ja see on VBT jaoks korralik samm õiges suunas! Loodetavasti neid samme võetakse veel sellest edasigi.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

JAAN POSKA SAAGA
LOONE OTSA lähivaade 13 pildis

Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Tiiu-Ann Pello
Osades: Andres Lepik, Liina Tennosaar, Andres Raag, Raivo E. Tamm, Jüri Aarma, Kaia Skoblov, Egon Nuter, Janek Sarapson
Autor: Loone Ots
Esietendub 28. veebruaril Jaan Poska majas (Jaan Poska tn. 8)

See ei ole esimene näidend, mis meie rahvuslikust suurmehest Jaan Poskast on kirjutatud ja lavale toodud. Juba 1990. aasta jaanuaris – õige varsti pärast seda, kui Tartu rahulepingust Venemaaga üldse rääkima sai hakata, lavastas Ago-Endrik Kerge „Vanemuises“ Juhan Saare ja Kaarel Kilveti ühistööna valminud näidendi „Tartu rahu“. Tegelikult on Jaan Poska teeneid iseseisva Eesti Vabariigi idee kujunemises, arendamises ja teostamises raske ülehinnata. Selle mehe elukäik ja tegevus võimaldaks kirjutada mitmeid lavateoseid ja raamatuid, sest lisaks kõigele oli ta huumorimeelne ja särav isiksus ning suure perekonna pea. Siinne lavatükk on üks võimalik käsitlus Jaan Poska elutöö olulisimatest hetkedest alates Tallinna linnavolinikuks valimisest (1904), jätkudes tegutsemisega väga keerulistel aegadel Tallinna volikogu juhatajana (1905 – 1913) ja Tallinna linnapeana (1013 – 1917) ning kulmineerudes Tartu rahuläbirääkimistega. Sobivalt Jaan Poska isiksusega on näidendis humoorikaid, aga ka emotsionaalselt liigutavaid stseene tuntud ajalooliste isikute osavõtul.

Kestvus: u. 2 ja pool tundi

Meeste kodu - Ugala

Ugala hitt-komöödia... Tõeline tavaline, "mainstream" naljamäng. Kunstilises mõttes allpool keskmise teatritüki taset, kui mitte arvestada näitlejate enda naudingut seda koos mängida. Sellest kooruvad ka mõned huvitavamad stseenid ning mis seal salata, paar korda sai naerda ka. kuigi mitte just "südamest". Komöödiastiilina pigem sinna patta, kus asuvad Draamateatri "Rahauputus", Endla "Tiramisu", aga eriti Vanemuise tükid "Kaos" ning veel kõige rohkem - "Paanika" (neid tükke võiks sellega "vendadeks" pidada). Ehk selline lihtsake, naljad ka sellised, mitte peened ja teravad vaid pigem "rahvanaerutajad" - if you know what I mean.

Kuid tõeliseks hitiks on see kujunenud küll. Minulgi õnnestus pilet saada ainult sellepärast, et teater otsustas kavva lisada päevase etenduse eelmisel laupäeval.

Tükist midagi sügavamat kirjutada on minu jaoks võimatu, sest nii teema, tekst kui sisu olid kõik üpris pinnapeased, vähemalt minu jaoks. Agu Antson, ehk Aks (Ago Anderson) on mees, kelle naine - Carmen (Jaana Kukk, etenduses kuuleb ainult tema häält telefoni kaudu) - ta just maha jättis. Naine on leppinud kokku ühe terapeudi- Ingo Simmi, ehk Inksiga (Indrek Sammul), et too nende korteri ostab, sest siis on kerge lahutusel vara kaheks jagada. Naine saadab kellegi mehe - Richard Kütt-i, ehk Riks-i (Riho Kütsar) oma asjadele järele, kes samuti korterist huvitub ning kohe ka käsiraha maksab ja eellepingu teeb. Lisaks on käpa korterile peale pannud Aksi enda sõber - mitme nimega teleprodutsent, kellel hüüdnimeks Räim. Naine on Aksi maha jätnud, sest too on paks, kiilakas ja ilmselt ka üsna antisotsiaalne (mingit kahjutunnet ei tekkinud). Istub kodus, kirjutab (ilmselt mingile d-kategooria) telesarjale stsenaariumeid ning ilmselt ei hoolitse ei enda, ei kodu ja ammugi mitte naise eest (kuigi seksinälg on mehel pidev). Naine leiabki kellegi pikema ja kenama ja rikkama... Tegelikult ongi üheks ühiseks nimetajaks nelja mehe vahel ebaedu naistega. Teiseks ühiseks nimetajaks on meeste vanus - viitab keskeale ja teadupärast selles eas toimuvale "kriisile" (uhh, hirmus, kas kõigil tekib see ühel hetkel... hirmuäratav :)) Kolmandaks ka keskmisest suuremad kiiksud (seda ilmselt teksti "tehislikult" teatraalseks muutmise mõttes). Hispaania näitekirjanikud on ilmselgelt ka sealmaise temperamendiga karakterid kirjutanud, mis Eestis vast siiski pole nii tavaline. Ja see muutis minul nendega suhestumise võimatuks. isegi ebausutavaks, kuigi see oli selgelt ka tegijate taotlus - olla karikatuurne...

Eraldiseisva ühise nimetajana ei saa mainimata jätta, et kõik 3 meesnäitlejat on lavaka 16.lennust. Nad oleksid võinud oma Ugalas töötava kursaõe - Triinu Meriste - kaasata Carmeniks, siis oleks veel seegi pisiasi täiustanud tervikut... See laval esmakordne kokkusaamine 17 aastat pärast lavakunstikateedri lõpetamist lõi neil kindlasti omavahelisi sädemeid prooviperioodil ning mõnusat koostegemise rõõmu, seda peegeldab ka valmislavastuse tulem.

Lavakujundus on ülimalt lihtne. Millegipärast on tahetud rõhutada veel seda teatraalsust, asetades prožektorid lavaäärtesse demonstratiivselt jalgadele. Jääb mulje, nagu see kõik olekski telesarja osa, mida filmitakse parajasti mõne Aksi stsenaariumi järgi. Kuna tagaseinas on ka 2 ust, siis tegelikult on see tükk ka üpris tavaliste "ustekomöödiatega" samal tasemel.

Kuid elamus tekkis seekordsest teatrikülastusest pigem sellepärast, et Ugala suur saal, mis mahutab tõeliselt palju inimesi (üks Eesti suuremaid teatrisaale - kohtade arvult näiteks suurem kui Draamateatri suur saal), oli viimse kohani välja müüdud. Nii paljude inimeste kaasaelamine on alati kuidagi tsipake ülepaisutatud (võrreldes väiksemate saalide või pooltühjade saalidega). Naerupursked mängivad saalis atmosfääri tekitamisel kaasa. Naer on ju nakkav :) Lisaks see inimmass enne algust ja vaheajal, kes fuajeed täitis - loob teatrikülastusele täiesti omalaadse tunde. Vahajaks olid kohvikus kõik lauad viimseni ette tellitud, ehk isegi kui kiirustad vaheajal puhvetisse, siis istekohasaamise lootus oli olematu. Kusjuures rääkides Ugala kohvikust, peab mainima, et selles on üks Eesti teatrite kehvemaid teenindusi. Lahe muidugi, et nad nostalgilselt jäätisekokteili pakuvad, kuid see suhtumine seal on ikka parajalt kehv. Ja seda mitte erandkorras vaid ikka juba päris pikalt. Pigem erandkorras saab harva ka head teenindust... Olen tähele pannud, et "omasid" teenindavad nad küll hoopis teistsuguse suhtumisega. Õnneks see siiski pole teatri juures oluline ning mul on alati ka võimalus kohvikusse üldse mitte minna :)

Järjekordne näide sellest, et tüki kohta on nii vähe kirjutada, et ma kirun pigem kohvikut...

Kolm meestest, ehk Ago, Mait ja Indrek on sündinud aastal 1972, Riho on paar aastat vanem, ehk sünniaastaks 1970. Kuigi neid mehi vaadates, mõjusid Sammul ja Malmsten samaealistena ning Kütsar ja Anderson mõnevõrra vanematena. Eks elu on igaühe jaoks erinevalt helde. Tegemist ju umbes minuealistega ning seega peaksin mina olema vaatet kõige õigem sihtgrupp, kuid siiski mind jättis see jant pigem külmaks. Kuid näitlejate lustimist oli küll väga lahe vaadata. See kuidas nad teineteist laval toetavad ja teineteise naljadest vaimustuvad, paratamatult tekitab sooja tunde.

Ka karakterid "luuakse", kuigi väga "erinevaks" oma tavakarakteritest keegi neljast ei vaevu sellise kerge komöödia jaoks muutuma. Pigem lastakse juba kaua sihitud püstolist. Ei jäta ilmselt eriti kedagi külmaks Ago Andersoni tulevärk oma rollis. Palju positiivset kõla on sellest kuulda igalt poolt ja mina ühinen kiidukooriga. Ta teeb kõike nii täiega. Isegi hetkedel, kuigi selles tükis need praktiliselt puuduvad, kui ta ei ole tähelepanu keskpunktis.

Mait Malmsten on neist neljast näitlejast muidu minu jaoks see kõige-kõigem. Siin pakub ta ühe laheda suusahüppe etüüdi, kuid jääb kokkuvõttes Ago sära varju. Natuke nagu tibi-mees, kuid hiljem selgub siiski tõde... Aga nagu mõned (mees)asjatundjad räägivad - imidž ongi "pool meest". Vast ehk kõige erinevama rolli teeb Indrek Sammul. Tema kergelt homoerootiline teise mehe rinna hõõrumine (no vast ehk siiski mitte, lubasin endale väikse liialduse :)) oli jälle kuidagi ebaeestlaslik, kuigi ega ma ei tea, võibolla terapeudid nii käituvadki :) Kütsar loob taotluslikult oma karakteri natuke ebameeldivaks. See keele suust välja ajamine ning kiiresti rääkimine muutsid karakteri teistest veelgi karikatuursemaks - nagu mingi "joonistatud mees". Ainult, et Kütsari hääl on muidu ka kõige tagasihoidlikum teistega võrreldes ning siis see "kiire tekst" karakterloomes, muidu nii selgete diktsioonide keskel, oleks võibolla sobinud pigem mõnele kursavennale paremini. Samas esimeses reas istudes midagi kaduma ka ei läinud, seega ega ma ei virisegi.

Pidevalt oli küll esimese vaatuse jooksul õhus tunne, et keegi nendest kolmest "külalisest" ongi tegelikult naise "uus mees"...

Ootasin kogu selle populaarsuse valguses siiski palju naljakamat ning tavalisest teistsugusemat komöödiat. Aga eks "rahvatükid" kutsuvadki suuremad massid kohale?

Hinnang: 3 (tahtsin kirjutada "Harju" keskmine, kuid tegemist ju Viljandi teatri tükiga :) ugala oma kodulehel nimetab seda "romantiliseks komöödiaks"... no ma vist ei saanud aru sellest "romantilisest" osast seal... Tükki ennast hindaks tegelikult madalamagi hinnanguga, kuid see tegemiserõõm kursavendadel muutis siiski elamuse positiivsemaks ning sellest ka hinnangukergitus... Muidu pole lihtsalt tegemist "minu maitsega". Naerutas natuke siit-sealt, kuid ei mingite originaalsete naljadega. Lihtsake jant, kuigi õnneks mitte labasustesse rõhku pannes. Esimene vaatus läks mööda rohkem dialoogidega, ehk laval viibisid korraga Ago Anderson ja siis üks korteriostjatest korraga. Teises vaatuses muutub korter "meeste koduks" ja

siis on terve meeskond laval koos ja korraga. Ma ise küll ei kujuta seda meestuttavate või sõpradega koos elamist ette sellises vanuses. Pigem siis juba üksi... Kooli ajal sai ju ühikas 2 teise mehega korterit jagatud ning ega see ikka mugav ja normaalne olnud. Hiljem - ikka veel kooliajal - kui sai kahemehe ühikakorterisse kolitud, siis oli küll parem, kuid ikkagi jama. Normaalne on ikka kodu jagamine armastatud inimesega.

Malmsten kavalehel ütleb, et ta mõnikord küll kadestab/tahaks Ago Andersoni elu... ei tea, kas see viitab sellele, et Andersonil pole peret? Mina küll sellist elu ei kadesta. Ei hetkekski... ainult ehk mõnikord tahaks vist küll lastest puhkust... mul on tunne, et lapsed vajavad ka mõnikord vanematest puhkust. Maastikuvahetust igatahes.

Tükki otseselt ei soovita, kuigi pühapäeva-meelelahutusena ja hetkedel kui mõtelda ei viitsi, siis ju käib vast kah. Kui need tsipa tõsisemad noodid oleks natukenegi hinge pugenud, oleks võibolla vaatamist väärtki. Paljudele ilmselt ka meeldib selline, mina ootan siiski veel midagi peale "lustimise".)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Gómez ja Galán «Meeste kodu»

Romantiline komöödia kahes vaatuses

Lavastaja/kunstnik - Andres Noormets (Endla teater)
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Endla teater)
Mängivad: Ago Anderson (Endla teater), Riho Kütsar (Vanemuine),Mait Malmsten (Draamateater), Indrek Sammul

„Kuueteistkümneselt olin rumal, segaduses ja otsustusvõimetu. Kahekümneviieselt olin tark, enesekindel ja otsutav.
Neljakümneviieselt olen rumal, segaduses, ebakindel ja otsustusvõimetu. Kes oleks võinud arvata, et see küps
periood on mehe kasvueas nii lühiajaline?" /Jules Feiffer/
Teadlased on välja selgitanud, et inimesed on kõige õnnelikumad elutee alguses ja lõpus. 40-ndate paiku teeb
õnnelikkuse graafik pea U-kujulise kaare ja see "raske iga" jääb täpselt selle graafiku põhja. Suurim riskigrupp
on „õrnem sugu" ehk mehed oma 40-ndates.
"Meeste kodu" - viis peategelast - neli meest - ja üks ... Kodu. Kodu, millemees koos naisega ehitas ja mis
pärast lahkuminekut tuleb maha müüa. Kas teda vaevab masendus? Üksindus? Jah, aga sellest mehed ju
ei räägi. Aga millest mehed siis tegelikult räägivad? Nii omavahel? Kui nad on juhtumisi jõudnud
neljakümnendate "raskesse ikka"?
Ja siis veel see kodu. Väärtuslik ja hinnaline. Kaua tehtud kaunikene. Kodu - see on kindlus, turvatunne ja ...
armastus. Jah, kõige rohkem ikka armastus. Naljakas, et nii lihtne see ongi. Tõesti naljakas.

Esietendus suures saalis 4.veebruaril 2011

Reedeõhtune melanhoolia

Et mõnedel inimestel ei ole häbi,
ei tule mulle üllatusena.
Ent ometi üllatun,
kui jälle näen inimest,
kellel pole häbi.

Et mõned inimesed on ülbed,
ei tee mulle enam haiget.
Ent ometi tunnen valu,
kui kellegi suhtes
ollakse üleolevad.

Et mõned inimesed teevad meelega haiget,
jookseb mul mööda külgi maha,
Ent ometi ei suuda ma
kunagi unustada,
kes korra selle piiri on ületanud.

Et mõned inimesed on süüdimatud,
saavad nad selle vea vaid korra teha.
Ent ometi ei ole keegi süüdimatu,
kes on terve mõistuse juures.
Süüdimatus on austuse puudumine.

Et mõned inimesed on au ja austuseta,
selle leiavad nad ka enda eest.

Samasugused väärivad teineteist.
Erinevad käivad omi radu.

Kollane nool - Ugala

Koldits on minu meelest üks põnevamaid lavastajaid Eestis. Temalt mainstream-i oodata pole mõtet. Ega Pelevin muidugi materjalina ei saagi olla "tavaline". Nende kahe mehe eelmist kokkupõrget - Tallinna Linnateatri "Tšapajev ja pustota", saatis minu mäletamist mööda päris korralik publikumenu ning lavastus oli üks minu tolle aasta lemmikutest - hinnanguks loomulikult 5! Tegelikult leidsin (viide on vasakus tulbas), et kolm aastat tagasi koostatud TOP100 etenduste tabelis oli see tükk kogunisti 19.kohal ning Argo Aadli roll sellest lavastusest jõudis minu 30 meeldejäävaima rolli nimekirja...

Päris korralikud mõjufaktorid selleks, et kohe Koldits/Pelevin värskeimale esietendusele piletid võtta, kas pole? Ja kuna see sattus olema 5.märts, siis võtsingi seda kui sünnipäevakingitust iseendale :)


Lugu mehest, kes on "kollasel noolel". Rongil, millel pole peatuseid. Sõidul pole ei algust, ega lõppu, kuid rong "kihutab katkise silla suunas". Andrei tahab sealt kuidagi "enne katastroofi" pääseda, kuid ei tea kuidas. Kogu tükk kubiseb sümbolitest - neid leiab siit tõesti nii palju kui keegi vähegi viitsib otsida ja mõelda. Vabadus, rutiin, ettemääratud rajal liikumine, oravarattalt oskamatus maha astuda jne jne jne.

Laval on tõeliselt suur mass inimesi, oma 50 vist tuli ära :) - Ugala näitlejate kollektiivi paisutavad VKA näitleja- ning tantsutudengid ja korraliku suurusega (6 pillimeest/naist) ansabel veel pealekauba. Ugala suure saali lavasügavus on suur kah, niiet mingit ahistavat "kitsa ringi" tunnet ei teki. Isegi siis mitte kui tegelased justkui pinkide vahelt ronima peavad. Aga muidugi suurele lavae seda pannes ei pruukinud see olla tegijate taotluski. Samas terve elu toimub seal rongil küll - alates väikestest aknast välja piiluvatest patsidega tüdrukutest, pulmapidudest, pere-elust, naistevõrgutamisest, lõpetades vanamehenässiga, kes "rongil elab", asjade kogujani, enesetapjani, kunstnikuni ning loomulikult vagunisaatjateni välja. Kogu vene(?) rongi atmosfäär oma värvikirevuses. Selles mõttes tulid küll need lapsepõlve platskaardiga, kupees või lihtsalt tavavagunites reisimised Leningradi ja Moskva rongidel meelde - ühe nimi oli vist "Tšaika"... "Kollast noolt" ma ei mäleta... aga rongidel olid "nimed" :)


Lavastus on jagatud episoodideks, millest minu jaoks töötasid paremini need episoodid, kus tegelasi oli maksimaalselt 1-2 korraga. Lemmikutest (vist) stseen asjade koguja (Luule Komissarov) juures, millele sekundeerisid tütarlapse (Kadri Lepp) - noormehe (Janek Vadi) armumäng, kui tüdruk tahtis, et poiss oleks "teistsugune" ja püssidega mehe (Tarvo Vridolini) monoloog.

Kuid tervikuna oli lavastus minu jaoks siiski üks suur müra. Mind häiris see, et see mees sealt rongilt lihtsalt maha ei lähe ja ometi lõpuks teeb ta seda ning selles suhtes jäigi minu jaoks müstiliseks, et milleks kogu see jura siis seal vahepeal. Võibolla mul oli lihtsalt liiga pragmaatiline "state of mind", aga see kõik tundus minu jaoks punnitatuna. Alates sisust, milles huumor oli küll üsna vähene, kuigi lavastaja seda lubas, midagi sügavalt filoosoofilist või psühholoogilist ma enda jaoks ei leidnud. Eks filosoofiline ta ju oli, kuid siiski mitte sellisel tasandil, mis minule midagi oleks pakkunud. Variant on ju muidugi ka, et ma lihtsalt ei saanud aru sellest, milleni mu mõistus ei küündi ning see tasand, milles see tükk töötab on lihtsalt kusagi "kõrgemates sfäärides". Teatrikriitikutele tavaliselt sellised tükid just istuvad. Eks siis näis, kuidas see vastu võetakse. Kui ka kriitikud näevad seda vägisi punnitamist siis nad ilmselt ei söö seekordset Kolditsat, kuid kui see läheb neile korda "kui midagi tavalisest teatritükist erinevat", siis kiidetakse, nagu tavaliselt sedasorti tükkide puhul.

Minu jaoks jäi igatahes arusaamatuks see rongipeal raudteeliiprite vahel hüplemine. kuigi muidugi, ega need ei pruukinudki "liiprid" olla, vaid mingid takistusvallid või mingi muu sümboolika... Iseenesest päris stiilne kaader. Kahju ainult, et see lavasügavuses olev ekraan, mis kordustena lõpmatuseni videokaameralt lastud pilti ei hakanud kaasa mängima selliselt suurelt lavalt.

Näitlejatega oli seekord nii, et need kes ikka meeldivad - Kadri Lepp ja Arvo Raimo, nemad meeldisid ka seekord kõige enam. Arvo Raimo lihtsalt on nii armas, et temale lihtsalt elab alati kaasa kuidagi märkamatult. Kadri Lepp lendab lavalt läbi vaid ühes stseenis, kuid ka temale tundsin lihtsalt kaasa - purjus inimesega jändamine on nii ebameeldiv. Kuigi eks tüdruk ise oli ka kerge kiiksuga - kurbnaljakas :) Ohhh ja muidugi Luule!!! Lemmikstseen!!! Oma asjadega kimpus - kuidas neid sättida oma pisikesse kupeesse(?) tähestiku järjekorras või kasutamiskõlblikkuse ning vajalikkuse järjekorras :) Vaesest memmest hakkas hirmus kahju! Aga eks alltekstina jälle see, et oma probleemid tekitame endale ise. Mõnikord lihtsalt mõtleme asjad enda jaoks raskeks, mõnikord tekitame endale pobleemi mõttetu harjumusega. Tarvo Vridolin üllatab juba mitmendat korda järjest. Temast on saamas Ugala üks huvitavamaid näitlejaid - "Limpa" ja "Väikesed vanamehed", kui nüüd nimetada paar viimast töövõitu... Peeter Jürgens räpparimütsiga mõjus palju huvitavamana kui Jürka peaosas, kuigi natuke selline mulje jäi, et ta ei teadnud täpselt mida ta selle rolliga peaks tegema. Seal oleks ruumi julgustükkideks, sest kogu värk on ju siiski üpris sürr. On ta ingel või jumal või saatan? Paar pisirolli-tegijat tahaks veel positiivselt ära märkida - Kata-Riina Luide ja Triinu Meriste.

Noortest keegi eraldi silma ei jäänud ning nime ja nägu kokku viia veel ei oska kedagi peale Vallo Kirs-i. Tal on siin ühe teise mehega stseen ka olemas. Teistel noortel massist kahjuks välja paista üldse ei lasta... aga eks tuleb ka nende kord.

Peategelase Andrei rolli, ehk näitleja Janek Vadi jätsin viimaseks, aga ega mul midagi erilist polegi arvata tema rolli kohta. Oli, ei häirinud seekord eriti, aga ei meeldinud ka. Sellepärast, et see oli kuidagi elutu. Ei saa ka otseselt ju midagi ette heita, ta teeb korralikult oma rolli ära, aga ometi on puudu sellis peaosatäitja särast või elektrist, mida ma peategelaselt tahaks saada. Kõik need nõksud, miks mul Argo Aadli "Tšapajev ja pustota" roll meeles on - see emotsionaalne skaala, eri registrid, milles tema koomiline talent töötas, see oli Vadi rollist puudu. ma ei suutnud ka tema tegelasele kuidagi kaasa elada, sest see ei olnud ei sümpaatne ega ka muid emotsioone äratav. Endiselt "avanemist" ootama jäädes (arvasin, et "Väikesed vanamehed" selle juba algatas, aga ilmselt siiski mitte).

Muusikaline kujundus oli päris hea ja kunstnikutööl polnud ka viga, kuigi need aknad mõjusid pigem euroremondikorteriomaselt lumivalged, aga mitte rongiaknad :) Kuigi lõppude lõpuks ei pidanud ju miski tähendama seda, mida vaataja enda jaoks ette kujutas. Ettekujutusvabaduse jättis lavastaja küll visuaalselt, aga seda oleks tahtnud rohkem ka tekstiliselt (loe: sisuliselt)...

Hinnang: 2 (Ma ei oska selle tüki kohta kirjutada. Niigi olen jahunud üleliia palju. Atmosfääri ja mingis mõttes ka sisuliselt tuli meelde Karl Ristikivi "Hingede öö". Olen lugenud kusagilt, et kellelegi meenutavat see Pelevini tekst Herman Hesset, ainult koomilises võtmes. Mõned väidavad, et tegemist on postsovjetliku Venemaaga. Mina tundsin just seda vana "nõukaaega" sellest tükist ära. Mis oligi üks positiivsemaid mõjusid, mida tekst minule andis. Üks olulisemaid küsimusi, mis tõstatakse on "Mis on õnn?" Kuid kas sellistele filosoofiliste tõdemuste definitsioonid pole siiski individuaalsed. Minu jaoks on õnne kindlasti midagi muud kui Andrei jaoks. Samas eks vabadus on paljudele inimestele oluline õnnetunde eeldus.

Ma arvan, et see lavastus siiski võib ka paljudele meeldida. Paljudele meeldib ju ka Coelho kirjandus, mille filoosifilised märgid on minu jaoks siiski liiga pinnapealsed ning kerged noppida, et tekiks sügavam huvi. Üldse tundub, et olen sattunud keskpärase ja sellest allapoole teatri lainele. Pärast Linnateatri Conwaysid on järjest hapu maitse jäänud suhu, nii ka seekord. Ka kaks järgnevat tükki on samuti sellised... Kusjuures, "Kollast noolt" ma oleks nagunii tahtnud näha. Selles suhtes ei kahetse piletiostu, ent võibolla oleks vaja teha väike paus ning teatri asemel rohkem raamatuid lugeda... Raamatutega on pettumist vähem. See on lihtsalt võimalik kohe alguses välja vahetada mõne teise riiluli lebava teose vastu, kui lugu jooksma ei hakka või muul põhjusel ei meeldi. Teatriga nii ei saa. Teatriga on nii ka tihti, et vaatad, ootad ja loodad, et siiski läheb ühel hetkel "asjaks". "Kollane nool" asjaks ei muutunud ja minu jaoks oli see kokkuvõttes kuidagi tühjapäevane. Ei olnud sellel sügavamat pointi minu jaoks, samas point võib ju olla selline "lihtsake", aga sellisel juhul teekond selleni peaks kuidagi kõnetama. See tükk kõnetas mõnedes harvades hetkedes, ent tervikule sellest ei piisanud. Nagu keegi Sirbis tabavalt mingi teise tüki kohta ütles - nende episoodide summa oli väiksem kui mõned episoodid eraldi. Võibolla oleks olnud vaja ümberkirjutamist või mõnede episoodide väljavahetamist, et mingi intriig tekiks. Mitte lihtsalt see rongist maha pääsemise lugu selgroona ning siis need sümboolsetena argieluprobleeme kuvavad pisilood-stseenid. Kõike oli ju kuidagi palju, aga sellest oli siiski liiga vähe.)

PS. psühhedeelne (viidates ka (Untitled) tükile No-teatris, millel pole küll "Kollase noolega" vähimatki ühist) on ilmselt sõna tulevikus, millega kirjeldatud tükke tuleb tulevikus vältida.
See ilmselgelt POLE minu maitse. Keegi kriitik ütles Pelevini raamatu kohta, et see segavat satiiri ja müstikat, balanseerudes kusagil absurdi ja jumalikkuse vahel.

PPS. Pelevini jutu alguses on mainitud ka "eestlasest lauljat". Ainult tolle nimi küll eriti eestlaslik pole - pigem sinna lõunanaabrite kanti :) Ja ega see eestlanna seal tegelane polegi, pigem "hääl", mis hommikuti meestel kõrvus kõlab :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Viktor Pelevin «Kollane nool»
Humoorikas psühhedeelne roadmovie koos muusikaga
Lavastaja: Mart Koldits (Von Krahli Teater)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Henrik Kaljujärv (NO99)

Osades: Janek Vadi, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Triinu Meriste,
Andres Oja, Luule Komissarov, Margus Vaher, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide ja Oleg Titov
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti II kursuse üliõpilased, tantsukunsti üliõpilased ja ansambel

Viktor Pelevin: Kas teie, armas lugeja, olete märganud, et kui kaua maailma jälgida ning iseennast ära unustada, siis jääbki ainult see, mida te näete: madalal nõlvakul tihe põõsas, kuuskede rivi, mis eraldab raudteed muust maailmast, vahel jõgi või sild või tõkkepuu teraskäega kaitstud tühi tee. Kuhu mina sel ajal saan? Ja kuhu saavad need puud ja tõkkepuud sel ajal, kui keegi neid ei vaata?
Aga mis mul sellest. Tähtis on hoopis muu. Kõige lähemal õnnele - kuigi ma ei kipugi määratlema, mis asi see on - olen ma siis, kui ma pöördun aknast ära ning teadvuse servaga - sest teisiti poleks see võimalik - märkan, et äsja mind jälle ei olnud, oli lihtsalt maailm akna taga, ning midagi kaunist ja tabamatut, aga ka mingit „tabamist" absoluutselt mitte vajavat, on mõne sekundi kestel eksisteerinud tavalise mõtete tulva asemel, millest üks veab nagu vedur enda järel ka kõiki ülejäänuid, varjutab nad kõik ning paneb endale nimeks „mina".

Mart Koldits: Vene kirjanik Viktor Pelevin saavutas maailmakuulsuse 90-ndatel aastatel. Ta on Venemaal kujunenud selle lühikese ajaga täielikuks kultuskirjanikuks. Minu jaoks on Viktor Pelevin autor, kelle juurde pean oma vaimse tervise huvides iga paari aasta tagant tagasi pöörduma. Originaalis on „Kollane Nool" novell, mis räägib, nagu pea kõik Pelevini teosed, inimese võimalusest saavutada vaimne vabadus, selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Pelevin valgustab nagu röntgen välja selle, mismoodi ühiskond ja kultuur inimese mõtte- ja tundeelu mõjutab, et mitte öelda juhib. Lugu tegeleb peamise küsimusega - mismoodi tuleks elada, et meie maailmas mitte hulluks minna ja säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda Õnne - selle sõna kõige suuremas tähenduses.

Esietendus 5.märtsil 2011 Ugala teatri suures saalis

Põletus - Endla

Endla teatri "Põletus" on lavastus, mida ma juba selle esietendusest peale olen näha tahtnud. Alates sellest, et tegemist on kaasaaegse populaarse maailmadramaturgiaga, mida on ikka põnev omakeelsena siin koduteatrites näha. Kriitika Endla tüki kohta on olnud valdavalt positiivne ning mu soov seda näha üha kasvas. Siis selgus, et aasta parim Kanada film ("Incendies") on tehtud just sama loo põhjal ning see on esitatud ka Oscarite akadeemiale. Film pääses isegi 5 finalisti sekka "parima võõrkeelse filmi" kategoorias. Kui ma oma sünnipäevaeelsel päeval Endla uksest sisse astusin (napilt enne tüki algust, sest ei saanud töö juurest kuidagi õigel ajal minema - reedeõhtune värk, kõik peab ju enne nädalavahetust saama veel tehtud - töö on ju jänes... kuigi kõik jäi ikka tegemata...), ütlesin oma teatrikaaslasele: "No sellest tuleb veel üks aasta tipptükke!"

"Küünis" nummerdatud kohte polnud, sest publikutoolid olid asetatud selle lavastuse vaatamiseks teismoodi - pikuti saali. Lava oli seega kui lai panoraam (filmilikule teatrile hästi sobiv!). Kuigi tükk oli praktiliselt välja müüdud, saime nii viimasel hetkel kohale jõudes õnneks siiski päris normaalse vaatega kohad - ääres küll, aga seal neid ridu ju polnudki palju.

Algus oli paljulubav. On advokaat, kes loeb päranduskirja emalt oma kaksikutest lastele - ehitatakse üles intriig - ema, keda lapsed "millegipärast" vihkavad, on jätnud päranduseks ümbrikud, mis tuleb toimetada nende isale ja vennale. Ainult, et kumbki lastest polnud teadlik, et neil vend on. Ja isa kohta on nad alati arvanud, et too on surnud!

Mõjub kui huvitav detektiivikas?!
EI! See tükk on kõike muud kui põnevuslugu või müsteerium (kuigi pidevalt korrutataksegi "nuga kõris, nuga kõris" - seda siiski hoopis teises ühenduses kui põnevust tekitavana - "Lapsepõlv on kui nuga kõris"). Jah, eks mõnda aega võib ju end lõbustada mõttega, et kes see isa on ja kuidas nad sellises olukorras üldse võiksid leida oma venna. Kuid tükk vajub kahjuks väga kiiresti ära. Esialgu tõesti hakkavad lood huvitavalt, teatavas mõttes kirjandusliku vormiguga, hargnema kahes ajastus - kahes eri kohas, eri tegelaste vahel. Lisaks laste dilemma, kas üldse see teekond ette võtta... kuigi ka see on etteaimatav - loomulikult nad võtavad oma esialgsest vastumeelsusest hoolimata ülesande lahendamise käsile ja loomulikult leiavad selle tüki lõpuks - paralleelselt hakkab hargnema ema lugu alates laste sünnitamisest, nendest loobumisest, vanglas istumisest, sealse piinamise talumisest ja muidugi lõppedes surmaga ehk niiöelda jõudes kogu lavastuse algusesse välja.


Miks ma siin siis vingun ja oma rahulolematust välja näitan?

Esiteks - kogu see jahumine selle ümber, et emalt võeti väevõimuga tema lapsed. Ei võetud. Lavastuses see küll välja ei tule. Ise andis ära. Noh, võibolla sellega taheti anda õigustus lastele oma ema peale pahane olla ja selles suhtes võiks see veel suurte mööndustega olla okei. Kuid minu jaoks küll mitte.

Teiseks - see lõpplahendus lörtsis kogu tüki ära. Paljastamata liiga palju sisu, võib öelda, et tegemist on tõelise "mehhiko seebiga". Lisaks sisule üldisemalt mõeldes, tulid mulle meelde mõned Sinisuka kirjastuse "Valge sarja" kurbadest naiste saatustest jutustavad raamatud, mille kirjanduslik väärtus on nullilähedane (erandina "Geiša memuaarid", "Punane asalea" ja veel mõned üksikud sellesse sarja ära eksinud teosed, mis on päris ja isegi väga head).

Kolmandaks - lavastuslikus mõttes hakkas pärast mõnda korda, kui "ajastu" vahetus edasi-tagasi, tõsiselt häirima see tegelaste lavale ja lavalt ära kõndimine. A la - hakkab uus pilt - ühed lahkuvad, teised tulevad asemele, siis minnakse ajastus jälle nö. tänapäeva tagasi, lava pimeneb-valgeneb ning teised tegelased lahkuvad lavalt ning teised tulevad asemele. Ja nii ikka ja jälle uuesti ja uuesti.

Neljandaks - näitlejate tase on ikka väga kõikuv Endlas.

Mulle meeldis muidugi Sten Karpovi pingestatud vihase ja segaduses poja mäng - tundsin selles palju iseennast ning oma tundeid ära. Kui ta närvi läks ja laamendas juristi juures, tagus ta vihaselt käega vastu lauda ning mõjus isegi "hirmuäratavalt". Just selline nolk, kes poksimisega tegeleb ja on ülivihane. Kaili Viidas, võibolla isegi kõige peategelasem tegelane selles lavastuses, oli selles rollis minu jaoks võõras. Ent see on ju positiivne selles mõttes, et näitleja ei tohikski rollist rolli mõjuda samasugusena. Tegelikult esimese stseeni ajal ma pikalt vaatasin, et kas see on ikka tema. Hääl isegi alguses tundus natuke võõras. Kui ta liikuma hakkas ja tagaseina äärest püsti tõusis ning publikule lähemale tuli, siis sai muidugi aru.

Jaan Rekkor tundub mängivat kas hoogsalt ning ise justkui rolli nautides (hiljuti nähtud "Hirmus veretöö Läänemaal") või väsinult ja rollis igavledes ("Piparkoogimehike"). Seekordne "jurist" kukkus kahjuks sinna teise kategooriasse. Carmen Mikiver oli küll sirge seljaga ning vajalikult aldihäälne, sellele regioonile kuidagi hästi iseloomulike omadustega naisterahvas, kuid ometi ei saanud ma särtsu temalt kätte, et oleksin tahtud tema tegelasele kaasa tunda või ausalt öeldes huvitudagi tema käekäigust. Hoopis hull oli aga tema reisikaaslasest tegelasega. Karin Tammaru on näitleja, kelle karakteriloome oskuseid olen näinud ainult koomilise võtmega tükkides ("Revident" - kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis vist ainult selles tükis.) Eriti häiris, et tema "vana ema" roll oli ka täpselt samasugune kui noor "lauljanaine" - või kes neist lõppude lõpuks see lauljanaine oli? :)) või tegelikult ka suurem osa ülejäänud tema rollidest, mida mina näinud olen. Ja miks üldse see tegelane ennast kaasa pookis, ei mäleta ega saa ka aru... Tambet Seling on Põletuses hea, nagu alati, kuigi seekord ei midagi spetsiaalselt mainimisväärset. Tema rollid on ka kõige vähesema kaaluga selles tükis. Priit Loog on samuti mitmes rollis (viies, kui täpne olla), sh. typecastitud päikseprillidega tapamasina rolli. Kuid selles mehes on midagi esinäitlejalikku. Endiselt põnevusega neid suurrolle ootama jäädes...

Mainimata ei saa jätta, et Karpov mängib ühe stseeni ka sõnadeta ja seljaga nii, et see mõjub. Hetkel on käimas Endlas ka "aasta tegijate" hääletus. Ma täitsin ankeedi kiiruga ning kogemata tuli viga sisse. Sest tegelikult tundub just Karpov olevat hetkel Endla parim meesnäitleja.

Märkimist väärib ka tõlkija, kelleks on Tõnu Õnnepalu. Kuigi mingit erilist luulelisust või muus mõttes "imeliselt erilist" tõlke suhtes kõrva ei jäänudki. Tema nimi jäi silma alles vaheajal kavalehte lugedes (üsna huvitav ja hea kava oli!). Kunstnik Silver Vahtre on loonud kuidagi aafrikapäraseks selle nö.Lähis-Ida. Võibolla see tiigrimustriline põrand? Kuigi eks aasias ole ka tiigreid, aga pigem vist mitte Lähis-Idas vaid rohkem Kesk-Aasias? Lae alla oli pandud suur klaaskaadervärk, mille läbi oli muuhulgas võimalik vaadata Carmen Mikiver-i tegelase - Nawal Marwani - piinamist, mis polnudki niiväga "piinamine", pigem lihtsalt "piinlemine"?!

Mis jama huvitav Endla koduleht ajab etenduse kohta. Kas keegi tõesti on seda tükki kunagi pidanud "absurdikomöödiaks"? Minu jaoks on absurdikomöödia ikka hoopis midagi muud... või viidatakse sellega lõpplahendusele - "kes on isa, kes on vend" teemale? Sellisel juhul lubage tõesti kogu tükk välja naerda.

Hinnang: 2- (Tõeline pettumus! Võibolla seda suurem, sest olin nii palju positiivset tüki kohta lugenud. Võimalik, et just tollel õhtul olid mingid rõhuasetused paigast ära ja/või midagi liimist lahti, kuid kahtlemata ei saa ma ka sellest sisust üle ega ümber. See lihtsalt oli tobe minu jaoks. Sõna otseses mõttes. Kahtlemata on võimalik, et ma ei suutnud ka seda "absurdi" sellest lahti hammustada. Miks selle tüki nimi on "Põletus", selleni ma ei jõudnudki. Midagi "põletavat" ju polnudki. Vaheaajal kohvikus tanted tundusid küll olevat vaimustuses ning õhinal ootamas, mis saab. Mina seevastu teadsin suures plaanis kohe algusest peale, kuhu tükk lõpuks jõuab. Kogu see värk tundus nii kangesti "tüüpiline"... aga võibolla tõesti ma olen liiga palju selliseid telefilme ja D-kategooria raamatuid lugenud, et see lihtsalt ei mõju mulle enam. Ei soovita üldse! Samas tasub tõesti arvestada, et mina ei olegi sihtrühm. Pakuksin sihtrühmaks sellist inimest, kes laseb end mõnuga manipuleerida sellistel lugudel. Mina esimese vaatuse põhjal pidin oma teatrikaaslase palvele lahkuda vastama negatiivselt, kuid teise vaatuse ajal sain aru, et oleksime tema soovi järgi pidanud tegutsema. Aga kui juba oled Pärnusse läinud - siis peab ju ikka lõpuni pingutama... tobe, tobe, tobe!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

PÕLETUS
Draama

Tegijad
Autor Wajdi Mouawad
Tõlkija Tõnu Õnnepalu
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Rene Liivamägi (külalisena)
Muusikaline kujundaja Janek Kivi

Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling

Tutvustus
Nawal Marwan on viimased viis eluaastat veetnud vaikides. Nüüd on ta surnud ning tema testament nõuab, et kaksikud Jeanne ja Simon otsiksid üles oma isa, keda nad on siiamaani surnuks pidanud ja venna, kelle olemasolust nad varem teadlikud ei olnud. Lapsed lahkuvad vastu tahtmist kodusest Kanadast, et teha reis ema minevikku, tema kodukülla Lähis-Idas, mis asub kodusõjast laastatud maal, kus ei saja kunagi vihma. Sellel teekonnal avastavad lapsed samm-sammult ema vaikusesse kätketud suure saladuse ning saavad ühtlasi oma sünniloo jälile.
“Põletus” on jõudnud maailmas rohkem kui sajale lavale. On see põnevuslugu, tragöödia, absurdikomöödia või perekonna-draama? Ükski vastus pole vale. Eeskätt on see aga lugu kojujõudmisest ja andestamise puudutavast jõust.

Esietendus 21.oktoobril 2010 Endla teatri Küünis.
Etendus kestab 2h 30min

Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade laureaadid 2010.a loomingu eest

Ilukirjanduslik proosa
Maarja Kangro - „Ahvid ja solidaarsus” (Eesti Keele Sihtasutus)

Jess... väärt valik! Kuigi Viivi Luik ja tema Varjuteater oleks võinud sama hästi võita ja oleks sama väärt valik olnud :) Pervik, Sommer ja Heinsaar on ka kõik paljudelt kiita saanud. Ju oli tõesti hea proosaaasta. Seda väärtuslikum võit?!

Luule
Indrek Koff - „Eestluse elujõust” (Härra Tee & proua Kohvi)

Lugemata, kuid nüüd on seda rohkem põhjust. Riiulis olemas kah. Arvasin millegipärast, et Ene Mihkelson võidab...

Näitekirjandus
Urmas Vadi - „Peeter Volkonski viimane suudlus“ (Tartu Uus Teater)

Aprilli alguses saab teatris nähtud. Päris üllatav, et "Ird, K." ei võitnud. Ju selle tähetund tuleb Teatriliidu auhinnagaalal.

Esseistika
Toomas Haug - „Klassikute lahkumine” (Eesti Keele Sihtasutus)

Just lappasin seda. ´Raamat eesti kirjandusest. Ülimalt huvitav, ainult tsipa kallis.

Vabaauhind
Lauri Sommer - "Kolm yksiklast" (Menu)

Žürii ilmselt ei suutnud jätta seda raamatut auhinnata. Oli ju see kandideerimas ka ilukirjanduse all :) Minul ikka veel lugamata, kuid riiulis ootamas.

Laste- ja noorsookirjandus

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus: Krista Kumberg (esinaine), Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk, valis aastaauhinna laureaadiks järgmise teose:

Kristiina Kass - „Nõianeiu Nöbinina” (Tänapäev)

Kass on tavaliselt väga hea (välja arvatud palju kiidetud/auhinnatud "Samueli võlupadi"). "Petra lood" olid väga vahvad ning "Kasper ja viis tarka kassi" ka. "Käru-Kaarlil" polnud ka viga. Ju see Nõianeiugi on väärt lugemine. Tuleb oma printsessbaleriinile koju tuua ja ette lugeda.


TÕLKEKIRJANDUS

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii koosseisus: Anne Lange (esinaine), Kaia Sisask ja Triinu Pakk, valis aastaauhinna laureaatideks järgnevad teosed:

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Amar Annus -„Gilgameš” (TLÜ kirjastus)

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
Ilmar Lehtpere -
Kristiina Ehini „The Scent of Your Shadow“ (Arc Publications)
tõlked Andres Ehini kogus „The If Hour“ (Eesti Ajalehed AS)
tõlked Mathura kogus „Presence and Other Poems“ (ALLIKAÄÄRNE)


Venekeelsete autorite kirjandusauhind

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelsete autorite žürii koosseisus: Roman Leibov (esimees), Jaan Ross ja Mary Velmet, valis aastaauhinna laureaadiks:

Sergei Issakov -
Eestis elanud vene luuletaja Jelizaveta Roos-Bazilevskaja käsikirjalise pärandi tutvustamine ning pikaajalise töö eesti-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisel

Artikliauhind

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna žürii koosseisus: Mall Jõgi (esinaine), Marju Lepajõe ja Udo Uibo, valis aastaauhinna laureaadiks järgmise artikli:

Mart Velsker -
„Karlova Kirjanduse põhijooned“ ( Keel ja Kirjandus nr 1, 2010)

Ninasarvik Otto - Vanemuine

Mina seda Ole Lund Kirkegaardi ninasarviku lugu lapsepõlvest ei mäleta. Mäletan küll siniste kaantega ninasarvikupildiga raamatut, mis riiulis oli, ent lugemiseni ma ilmselt ei jõudnudki. Poeg selle eest on lugenud, naine ka ja nüüd oleme kõik Ott Sepa lavanägemust sellest loost näinud. Noorem tütar veel peale kauba. Ja sama palju kui meid vaatajaid oli, sama palju oli ka arvamusi. Naisele ei meeldinud (tema oli teisiti ette kujutanud tegelasi ning näitlejad ei istunud kah), minule meeldis küll natuke, lapsed kõiguvad kahe-vahel. Nädal aega tagasi nähtud tükki meist siiski keegi suhu pole rohkem võtnud, seega mingit "erilist elamust" see ilmselt siiski ei andnud.

Lugu räägib poisist, kes leiab võlupliiatsi. Ta joonistab sellega toas tapeedile ninasarviku, kes ellu ärakab. Tuba asub aga teisel korrusel ning ninasarvik uksest välja ei mahu. Pahandust kui palju. Loosse on segatud ka naabrimees, allkorrusel elav kuulmisvaegusega tädike (kelle laest pidevalt krohvi alla sajab), poisi klassivennast sõber ja tema isa - kes all korrusel kohvikut peab ning poissi tunnistusega koju ootab. Lisaks veel üks vahva prillidega tüdruk, kes tõukerattaga mõnikord sellest majast mööda sõidab ning kes peategelasest, Topperist, "huvitatud" on :) Topperile meeldib tüdruk ka...


Lihtne lugu, lihtsalt lahendatud lavastuslikus mõttes, aga minule meeldis siiski ühtkomateist selles tervikus. Näitlejatest rääkides, siis Rein Pakk on juba varemalt end tõestanud koomiline talent ning juba oma olemuselt mingil määral muheda olemisega. Selles tükis kahtlemata väärtus omaette! Teine, kellele kiidusõnu jagub, on teine "lemmik" - Merilin Kirbits. Tema lahedalt omapärane Sille - oranžide tunkedega plika, suured prillid ninal, hääl naljakalt tüdruku kohta madal - justkui selline poisstüdruk, kellele meeldib tõukekaga sõita ja ronida ning poistega mängida. Karakter, mis on tõesti õnnestunult "loodud".

Teiste kohta erilisi kiidusõnu ei jagu, kuigi mina eriti uriseda ka ei tahaks. Tafitšuki ma olen varem ainult korra laval näinud - VKA 7.lennu lavastuses "basseinis". Vilksamisi olen kunagi ka telekast sattunud peale mingile tema koomuskitegemisele, mis minu jaoks naljakas ei tundunud, aga võibolla oli lihtsalt "vale hetk" ja selles suhtes olen veel eelarvamuseta. Topperina pidi ta mööda lava ringi tiirutama ning higi leemendas mehel otsaees - andis endast, mis anda oli. Ja eks ta natuke mõjus ka poisikesena. Plusspunktid isegi selle eest, et ta karakteriga üle ei pingutanud (nagu sõpra mänginud Veljo Reinik), sest niimoodi mõjus ta selles "lastele suunatud stiiliga" mängivate näitlejate vahel teistsugusena. Veljo Reinik mängib pärast Endlast lahkumist nii harva või õigemini mina pole talle eriti peale sattunud (nüüd on tulemas "Hirm" Miksteatris). Noorel näitlejal on arenemiseks vaja palju mängida... see vingiv tüüp hakkas ka karakterina natuke vastu. Meie pere raamatut lugenud väitsid, et raamatus ta polnud selline piripill, aga selles suhtes ma kaasarääkida ei oska. Parem oleks olnud minu meelest igatahes, kui ta oleks teistsugune olnud. Kristo Toots on nii habesse peidetud ning Kais Adlase ja Martin Kõivu mäng oli eimidagiütlev. Minule ilmselt nende mängustiil lihtsalt ei istu, kuigi seekord otseselt midagi ette heita ka ei saa. Tommingase ja Kaljujärve rollid tulevad kahjuks lindilt läbi kõlarite.

Ja Otto ise... selline riidest ninasarvikunukk, kes ei püsi isegi vormis (vajust kummaliselt kaldu)... Kui nüüd näiteks meenutada Tammearu lavastatud ja Vausi kujundatud Väike Tjorven soolavareselt - kus Pootsman oli väga lahedalt lahendatud, siis võiks ikka päris korralikult nuriseda... ent ma ei teagi, kas see läheb lavastaja või kunstniku kapsaaeda. Või oli säästurežiim - Vanemuisel tuleb ju igal aastal nii palju uuslavastusi.... Nele Sooväli kunstikutöö oli muidu üks tugevamaid "Ninasarvik Otto" lavastuse komponente. Lahedad püksid (jäi mulje, et need on meestegelastel sarnase lõikega) ja üldse kostüümid. Äge, suur, rõduga maja. Naljakalt suur telefon pika juhtmega ja mõnevõrra ülepaisutatud piip ning muud rekvisiidid. Kõik mõnusalt värvikirev - lapselikku huumorit ja soojust lavastusele juurde tuues.


Natuke muusikat oli ka, aga see oli siiski teisejärguline.

Hinnang: 2/3 (Kui võtta hindamise etaloniks juba mainitud Ugala Lindgreni meisterlikult lavastatud lastetükk - Ugala "Meil on ninasarvik Otto"-t mul enda lapsepõlve ajal näha ei õnnestunud - siis peaks hinnangut isegi vähendama. Kuid igav ei olnud ja paar mõnusat rolli ning mõned vahvad kunstilised lahendused ka, muhedat naeru sai Rein Paku tegelase ja Merilin Kirbitsa "Sille" üle natuke pugistada... ning loomulikult lugu ise on vist tänaseks päevaks juba "klassika", igatahes päris vahva. Lapsed ütlesid pärast koju sõites, et neile meeldis, aga neile meeldib peaaegu alati teatris. Tegelikku meeldivust väljendab hoopis see, kas sellest tükist ka hiljem õhinaga räägitakse või nõutakse uuesti vaatama minemist. Selle tükiga nii ei läinud. Raamatut ka keegi välja ei otsinud riiulist.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Ninasarvik Otto
Lastelavastus koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest.

Autor Ole Lund Kirkegaard
Tõlkija Arvo Alas
Dramatiseerija Viljo Saldre
Lavastaja Ott Sepp
Kunstnik Nele Sooväli
Valguskujundaja Imbi Mälk

Osatäitjad: Anatoli Tafitšuk (külalisena), Veljo Reinik (Endla teater), Merilin Kirbits (külalisena), Kais Adlas, Kristo Toots (külalisena), Rein Pakk (külalisena), Martin Kõiv

Suvevaheaja esimesel päeval leiab koolipoiss Topper värvilised pliiatsid ja kirjutab plangule oma suure saladuse: „Sille, ma armastan sind!“. Sillele vahele jäämisest päästab teda ainult ime – selgub, et tegemist on võlupliiatsitega, sest kiri on kustunud. Topper ja tema sõber Viggo joonistavad Topperi toa seinale ninasarviku, kes aga ei mõtlegi kaduda, vaid hoopis ellu ärkab – tahab süüa ja juua ning tekitab linnakeses hulga segadust.

Taani lastekirjaniku teos on eestikeelsena trükis ilmunud 1982. aastal ning olnud korra varem ka teatrilaval Viljandi Ugalas.

Esietendus 12. veebruaril 2010 väikeses majas.
Fotode autor Alan Proosa

Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater

Kohe alustuseks tahan kiita Tallinna Linnateatri fotograafi Siim Vahurit, kelle fotod on nii ilusad, et nendest valikut teha on lausa võimatu. Tahaks kõiki neid pressifotosid siia ritta seada!!! Eks muidugi "materjal", mida pildistada on seekord ka kohe eriliselt ilus - eriti Linnateatri kaunid näitlejannad ning nende muinasjutuliselt ilusad, Kristine Pasternaka väljamõeldud kostüümid.

Elmo Nüganen on kahtlemata üks Eesti tipplavastajaid. Ta võib ilmselt ka mõne igavama teksti lavale tuua nii, et loob sellele väärtused ise lavastusrõhkudega juurde. Kuid samas tema valitav materjal lavastamiseks on alati mõteterikas, alati kõnetab see inimesi ühel või teisel tasandil väga sügavalt, isegi kui otseseid paralleele esmapilgul tänapäeva teemadega tuua ongi võimatu või raske.

"Aeg ja perekond Conway" on briti näitekirjaniku J.B. Priestley 1937.aastal kirjutatud näidend, mis dramatiseerib J.W. Dunne-i ajateooria läbi ühe Yorkshire-i pere elu aastatel 1919 ja 1937. Tegemist on 3 vaatuselise tükiga, kus esimeses ning viimases elatakse aastat 1919 ja kolmas vaatus on otsene järg esimesele. Elatakse pere tütre Kay 21-aastaseks saamise sünnipäevaõhtut ja ööd. Keskmises vaatuses on aasta 1937 ning tegevus toimub teiste vaatustega samal kuupäeval, samas kohas.


Conwayde perekond on ajastule kombekohaselt lasterikas. Sellel ajal veel kaitsevahendid moes ei olnud ning eks neid lapsi siis tuli, nii palju kui neid tulla sai. Conwaysid õnnistati 4 tüdruku - Kay, Hazel, Madge ja Carol ja 2 pojaga - Alan ja Robin.

Kay on rõõmsameelne kirjaneitsi, kes on sünnipäevadel kombeks olevate šaraadide korraldamisel näitemänguliste mõistatuste esitamisel sisu väljamõtlejaks. Ta on ka varem kirjutanud ühe raamatu märkmikkudesse. Kuid romantilise hingega tütarlapse jaoks tundus see liiga kehv ning ta põletas selle ära. Ka teine romaan on käsil... Paarkümmend aastat hiljem on ta üksik naisterahvas, kes teeb ajakirjanikutööd - intervjueerib filmitähti.

Hazel on pere kaunitar, kellele teevad silma kõik ümbruskonna mehed ja ka võõrad. Ta on tänapäevamõistes kõige lähemal "babe"-le. Juba varakult plaanib ilmselt minna rikkale mehele, kes teda kui lillekest hoiab ning ta saab muretult minna läbi elu. Paarkümmend aastat hiljem on ta abielus esimeses vaatuses teda piidlenud poisiga, kellest on saanud suur ärihai ning kes ilmselt ei kohtle teda hästi.

Madge on tarkpea. Sotsialist, idealist ning ta on armunud ühte peretuttavasse. Noormees, kellest tulevikus saab perekond Conway jurist. Ta on tõsisem kui teised tüdrukud ning võtab asju rohkem hinge. Samas pinnapealt ei näita nii lihtsalt oma tundeid välja kui teised. Paarkümmend aastat hiljem on temast saanud koolidirektriss. Ta on jäänud vanatüdrukuks.

Carol, pere pesamuna, on heatahtlikkuse kehastus. Ta on lõbusameelne, rõõmus ning võibolla naudib ka neid mänge kõige rohkem, sest on teistest noorem. Ta unistab näitlejanna karjäärist ja nagu teised temavanuses tütarlapsed, ei taha, et teda lapseks peetakse. Paarkümmend aastat hiljem teda enam ei ole.


Alan on pere vanim laps. Ta on rahulik, tasakaalukas ja natuke mömm. Ta on armunud ühte perekonna tuttavasse tüdrukusse, kes omakorda armastab hoopis tema noormat venda. Alan on mõnevõrra kurvameelne, kuid tegelikult teeb särtsakate õdede mängudes kaasa, kuid on siiski mehiselt vaiksem ja rohkem taustal. Paarkümmend aastat hiljem elab ta endiselt kodus. On jäänud vanapoisiks ning leiab hingerahu ja õnne lihtsas vaikses elamises. Ta tundub olevat igasuguste ambitsioonideta, tavaline ametnik.

Robin on just tagasiteel sõdurina olemiselt. Saabub sünnipäevapeoks sobivasti kohale. Terve pere tundub teda ootavat ja armastavat, emaga eesotsasa. Jah, ema ei hoia tagasi näitamaks välja, et just Robin on tema lemmiklaps. Samas tundub Robin olevat hingeliselt kõige nõrgem. Ju see on ema vaist, et kõige nõrgem vajab teda just kõige rohkem. Paarkümmend aastat hiljem on elab ta juba lahus sellest samast perekonna tuttavast tüdrukust. Ilmselgelt on ta naise koos lastega maha jätnud. Nüüd töötab müügimehena ja alkohol ei ole ilmselt talle võõras.

Perekonna krooniks on laste ema, kelle mees on surnud. Mees on talle küll kenakese päranduse jätnud, millega ära elada, kuid ega seda ka igavesti piisa. Ta on lõbujanuline, kohati tundub, et naudib ka neid šaraade sama palju kui tema lapsed. Õigemini meeldib talle tähelepanu. On ju tema siiski üks, kuid lapsi palju. Tundub, et kuigi Kay on niiöelda peaosas, on siiski ema võtmetegelaseks. Ta teeb ridamisi vigu lastega suhtlemisel ning neid kasvatades. Ja seda on kõrvalt omamoodi valus vaadata, kuigi samaga õpetlik. Paarkümmend aastat hiljem on ta oma vara kaotamas ülemaailma majanduskriisi tulemusel. Tal on küll mingi plaan, kuidas ehk lapsed või nende elukaaslased võiksid aidata, aga kuidas selle kõigega läheb, peab igaüks ise vaatama.

Näidend olevat sündinud pärast seda, kui Priestley luges J.W. Dunne-i raamatut "Eksperiment ajaga". Selles raamatus võtab Dunne hoiaku, et kõik aeg eksisteerib samaaegselt, st. minevik, olevik ja tulevik on üheaaegne ning lineaarne ajakäsitlus on lihtsalt vorm kuidas inimese aju on võimeline seda vastu võtma.

Ametliku versiooni järgi kasutab Priestley seda ideed oma näidendis ära, näitamaks kuidas inimesed kogevad kaotust, ebaõnnestumisi ja unistuste mittetäitumist, aga ka kuidas, kui nad võivad kogeda reaalsust üleloomulikuna, ehk aeg eksisteerib samaaegselt nii tulevikus kui minevikus, võivad nad leida tee nendest ebameeldivustest kõrvale.

Mina vastupidiselt näitekirjanik Priestleyle Dunne-i ajateooriat ei usu. Minu jaoks on see kõik üks science fiction, üks miljonitest teooriatest, mida võib inimaju välja mõelda. Umbes nagu filosoofia mõttevool, et terve maailm ja eksistents on tegelikult minu ettekujutus... Kuid lavastaja jätab võimaluse seda lugu tõlgendada ka teisiti. Näiteks minule palju meeldivamal viisil, ehk et keskmine vaatus oli hoopis Kay unenägu. Rõhutades seda sellega, et nii esimese kui ka teise vaatuse lõpus Kay istub toolile ning justkui suigataks magama, pead toolileenile toetades.

Muidugi ei peagi üldse nendele sidustele mõtlema ning nautida või kogeda tükki kui ühe Briti perekonna maailmasõdade vahelise ajastu elu. Samuti on see lihtsalt üks mõjuv, mitmekihiline perekonnadraama, millesse on segatud tragöödiat, romantikat ja aja olemuse üle mõtisklemist. Kuigi märkamata ei jää see, et 1937.aastal kirjutatud, ehk enne teist maailmasõda oli siiski õhus nii palju tärkavat sõda, et ka Priestley selle on näidendisse sisse kirjutab. Tükis on kuulda ka Hitlerit raadios ja see äratab emotsioone ning eriti tugeva ajastutunnetuse.

On mitmeid pisikesi teemasid, mis minu jaoks olulisemad kui teised ning millele ka poolteist nädalat tagasi nähtud tüki üle veel end mõtlemas avastan:

***Kayst sai ajakirjanik ning tal oli ka justkui raamatukirjutamise plaan peas küdemas. Kirjanikud saavad ikka tavaliselt nendest, kes juba lapsest peale kirjutamisega tegelevad ja seda tõeliselt naudivad.

***Millegipärast läheb elu tihti risti vastupidi sellele, millest inimene unistuste ja planeerib. Hazel unistas pikast, kenast mehest. kuid abiellus ikkagi lühikese, koleda türanniga. Saatus?!

***Vanemad võivad nii lihtsalt oma laste elu ära rikkuda. See oli minu jaoks ehk veel kõige valusam teema. Leidsin Anne Reemanni karakteris oma emaga palju sarnast. Kui mõtlematud võivad mõnikord sellised enesekesksed vanemad olla. Üks tibatilluke viga võib terve elu lõpuni mõjutada kas lapse või laste elu ning samas võib see viga olla esialgu küll vanemale tähtsuselt väike, kuid lapse jaoks terve tema maailm. Hiljem vigu parandada on palju raskem kui kohe alguses tegutseda mõtestatult ning lapse tunnete ja tema maailmaga arvestades.

***Lemmiklapse mõju teistele lastele... Küll see võib valus olla. Eriti kui näed kuidas see vend või õde sellist erikohtlemist üldsegi ei vääri. Ja üldsegi mis õigusega vanem või vanemad eelistavad ühte last teisele? Selles näidendis leidis ema ühest pojast lohutust. Võiks öelda, et ta pani kõik oma panused sellele lapsele. Mingis mõttes ju tal oli ka sellest tolku, sest kui ka kõik teised on solvunud, siis üks on tal kindlasti olemas. Samas see üks võibolla on ainuke, kes tegelikult ei austa ega armasta seda ema, vaid lihtsalt lüpsab tolle heatahtlikkusest kõik mis lüpsta annab ning siis pöörab talle selja, kui midagi enam saada pole. Selleni näidend küll ei jõua. Samas kõikidest nendest vigadest hoolimata ta pere siiski koguneb tema juurde ja isegi mingil tasandil toetab teda. Isegi vastumeelselt ja ähvardades, et enam ei tule... kuid tegelikkuses ilmselt siiski tulevad nad varem või hiljem jälle kokku.

***Kui armsad ja soojad on pere ühised ettevõtmised ning traditsioonid. Ma oleksin tahtnud ka olla selles tundes ja olukorras, kus terve pere koos šaraade teeb. Samuti siis kui kõik võõrad on lahkunud ning kõik pere juba ööriietes ahjujuurde sooja tulevad ning juttu ajavad. Sellest saab jõudu ja tervele elule kaasa olulist kuuluvustunnet. Kusagil Sind ikka armastatakse ja oodatakse.

***Miks küll naisi tõmbab alatajus ohtlike meeste suunas, kuigi nad oleksid ilmselt palju õnnelikumad rahulike ning tasakaalukate meestega? Siin on kaks venda - mõlemad armunud samasse tüdrukusse. Üks on rahulik, tagasihoidlik, vaikne vanem vend. Teine spontaansem, elavam, elujanulisemgi. Loomulikult kisub naist selle tuisupea suunas. Selle mehe suunas, kellega tulevik on teadmatum, ebakindlam, aga seikluslikum.

***Kummaline, aga need kõige armsamad ja parimad inimesed lahkuvad siit maapealt kõige varem. See oleks nagu mingi reegel. Minagi kaotasin oma lapsepõlves ühe sõbra, kes oli tõeline ingel.

***Mõne inimese jaoks on tõesti olemas see üks ja ainus šanss saada endale elukaaslane. Kui keegi selle võimaluse rikub või ise mängib inimene oma võimaluse maha, võib see jääda terveks eluks kummitama ning ei lasegi oma needusest lahti.

***Kas inimene tegelikult ka võib olla õnnelik, kui ta ei teagi mis tähendab elada täiega? Kui ei tea, siis ei oska ka seda tahta. Kuid mida väiksemad on nõudlused ja ootused elule, seda kergem on ju ka õnneseisund saavutadà? Pere vanem poeg näis olevad õnnelik. Ta oli ilmselt teinud rahu selle mõttega, et tüdruk, keda ta kunagi armastas läks tema vennale ning ühtlasi loobus ta naistest. See, kes ta arvas talle olevat määratud, ei olnudki seda. Ebaenesekindlus sai sellise hoobi, et võibolla ei julgenudki ta enam ühelegi naisele läheneda, kartes kaotada seda enne kui midagi sündima hakkab. See on muidugi ainult minu teooria. Tõenäoliselt harjus ta oma eluga ära ning ei tahtnudki enam mingit jagamist teiste inimestega. Eriti nähes enda ümber toimuvat - kuidas ta oma õde ja vend ei saa oma abieludega hakkama.

*** mõne jaoks võib kättemaksust saada eluülesanne. Ja kui magus see siis on, kui see võimalus tekib. Samas vaevalt, et see kedagi õnnelikuks tegelikult teeb. Kättemaksjat ennast veel kõige vähem. Kuigi sellel ajastul kõrgema klassi üleolev suhtumine võis tavarahvast ärritada küll. Mind oleks igatahes ärritanud.

Milline luksus oli seda kõike Linnateatri väikese saali esimesest reast ja keskelt jälgida. Terve Eesti tippnäitlejad mängimas nii lähedal, et kohati tekkis tunne, nagu oleks ise kõige selle sees. Lavastaja kavalad otsused vahepeal panna ka näitlejad seljaga istuma publiku suunas aitasid sellele "kaasatusele" veel eriti kaasa (Nüganen ON meisterlavastaja)! Mingis mõttes tegemist rohkem naiste-tükiga, kuigi mitte otseselt.... ikkagi ju meeskirjaniku kirjutatud ka. Aga naised on kahtlemata selle tüki tõeline väärtus ning kese.

Külli Teetamm on tõusnud üheks vabariigi tippnäitlejannaks. Juba neljandat aastat järjest kandideerib ta teatriliidu aastaauhinnale - 2007 lavastusest Nõks, 2008 lavastusest Pärija, 2009 lavastusest Ma armastasin sakslast, käesoleval aastal 2010. aasta lavastuste eest lavastuses Keskööpäike ning ma ei imesta, kui ta läheb püüdma aastaauhinda ka järgmisel aastal Aeg ja perekond Conway-ga. Tema mõnusalt lõbusameelne plikalik ja samas kuidagi hapralt õrn Kay on noorena romantiline, tähelepanu keskmes olemist nautiv kirjanikuametist unistav kena tüdruk, kelle ees oleks justkui maailmaväravad valla. Sele on see, et kodukülla ta ei jää. Ja ei jäänudki. Tema unistus päriselt nii ei läinud, nagu pidi, kuid midagi sinna suunda siiski. Ta on mingis mõttes kibestunud, harva koju jõudev töönarkomaan. Kelle jaoks on kindlasti mugav distantsi hoida. Ei pea pidevalt kellelgi aru andma, miks ta abiellunud pole ja miks ta raamatuid ei kirjuta. Selle kõik mängib Külli välja. Ma lihtsalt vaatasin ja imetlesin tema žeste, tihti lõpuni mõeldud etteplaneeritud liikumist, et jääks just selline piltilus stseen, nagu lavastaja või Külli ise on tahtnud vaatajale jätta.

Teine meisternaistnäitleja on Evelin Pang, kes mängib ennast perekonna kaunitariks. Tema enesekindlus noore naisena on tema karakterist tajutav. Kelmikus ja naiselik oskus mehi ümber sõrme justkui teadmatult ja tahtmatult keerata paneb uskuma tema karakteri ilu jõudu. Samas on ta hiljem justkui sõltuv oma mehest ning isegi kui terve pere veenab teda olema perekonna poolt ja mitte järgnema oma mehele, on see naine siiski just nimelt sellisest puust... Braavo, Evelin!

Kolmas meisternaisnäitleja - Elisabet Tamm on viimasel ajal tõusnud terve meie pere lemmiknaisnäitljate sekka. Siiani kõige ilusam ja paremini loetud Luulepärlite luuletuselugemise au kuulub ka temale. Seda võib nautida siit - iga pilk, iga sõna, iga lause: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=113261 Kuid tagasi tüki juurde. See kui tugev see naine on, on tingitud tema pettumistest nii emas kui elus endas. Ta on just selline teatud tüüpi tõsine ja elupettumustega karmistatud koolidirektriss. Noorena on ta idealist ning avatud armastusele. Elisabeti karm stiil, konkreetne, sõnu rõhutav, kindlameelselt ja selgelt rääkiv karmi tooni hoidja - lihtsalt imeline oskus luua nii erinevaid karaktereid. Tema võib endale seriaalinäitlemisi lubada, sest ta ei mõju kunagi teatud karakterina.

Neljas meisternaisnäitleja on minu suur lemmik Anne Reemann. Pean tunnistama, et see karakter keda ta mängib oli minu jaoks vastik. Sellise antisangarimängimine, kes esialgu tundub kõikidepoolt armastatud ja austatud emana, kuid tegelikult on selles mingis mõttes rumalas naises palju rohkem kui silmani jõuab. Tema kohatine labiilsus ning süüdimatus. Harjumus ilmselt olla oma laste austuse objektiks, nagu see oleks iseenesest mõistetavus. Sõnadega lastest ülesõitev ning meelega täiskasvanuna oma laste eludesse sekkuv kohtades, kus tal pole tegelikult asja oma nina toppida. Reemann ei hellita oma karakterit, ta paneb täisrauad tulele ja laseb ning skoorib just täpselt sellise "emakarakteriga", kes tegelikult polegi oma laste austust ja armastust välja teeninud.

Viies meisternaisnäitleja saab mängida ainult esimeses ja kolmandas vaatuses. Ursula Ratasepp mõjub nii ehedalt 17-aastasena, et see on lausa kummaline. Tegelikult aitab see unustada, et tegemist on näitlejaga ning see on vist ka näitlemise üks peaeesmärke - et vaataja ei mõtleks, et tegelane on Ursula vaid Carol. Ning Ursulal õnnestub see mängleva kergusega. Täiesti pretensioonitu roll, mis ei pääse eriti esile, kuid on väga tugevalt "olemas".

Kuues meisternaisnäitleja on värskeim veri Linnateatris - Sandra Uusberg. (Nüüd on Üksküla keskelt kadunud.) Sandra mõjub väga ehedalt ka "prouana". Kaasa aitamas uhke küber, mis minu meelest tõesti tegi teda vanemaks. Noore plikana on sära silmis ning selge armukiht perepoja vastu. Nad sobivad minu meelest laval paarina orgaaniliselt koos kursavend Mikk Jürjensiga. Tekkis tõesti tunne, et noorena on ta selline särtsakas, kuid siiski nutiga tüdruk. Vanemana on siiski pettumine mehes ning kurbus ja valu veel nii värske, et see muudab teda ka naisena kuidagi haletsusväärsemaks ja mingil kummalisel kombel rumalamaks. Sandra mängib selle kõik välja. Ta pole ka ju pereliige, kuid tema kohalolekut on siiski pidevalt tajuda. Ühtlasi oluline tegelasena, et näidata ära kuidas hilisemas ajas pere tüdrukud võtsid solidaarselt Sandra karakteri poole, mitte oma venna oma. Tublid!

Meeste tase on mõnevõrra ebaühtlasem. Mistahes aasta tippudega võrdväärse karakterrolliga saab hakkama Mart Toome. Selline tõeliselt vastik ja ebameeldiv tüüp. Nii alguses kui ta Conwayde juurde tuleb ja üritab lipitseda Hazelile ligi kui ka loomulikult hiljem, kui ta nagu olekski kogu kurja juur. Mart teeb julgelt omanäolise karakteri ja see on sellises tüüpkarakteritega tükis silmatorkav, kuid siiski piisavalt usutav.

Andero Ermel on minu meelest seltskonna nõrgim lüli. Kuigi ei midagi vastuhakkavat, ega tükki rikkuvat, vaid lihtsalt karakterina eimidagiütlev ning Andero ei mängi ka temast midagi erilist välja. On lihtsalt üks tüüp. Üpris sarnane Ermeli teistele tavapärastele rollidele.

Mikk Jürjes on samuti kuidagi negatiivne tegelane, kuigi alguses kui kõik teda ootavad ning ta saabub koos kingitusega õele just õigel päeval kohale kiirustades, see annab talle tüki alguses hoopis teistsuguse karakteripõhja. Mikk mängib ühest küljest ema lemmiklapse rolli hästi välja. Kuid teises vaatuses mõjub ta ka negatiivse tüübina nii oma naisega suheldes kui ka teiste nina all emale lohutust pakkudes kuidagi igavalt. Ometi tema karakter peaks olema üks huvitavamaid ning lihtsamini väljamängitav. Miku mäng on veel võrreldes nö. vanemate kolleegidega tsipa toores ja üheplaaniline, kuid mitte häirivalt, lihtsalt natuke liha luudele kasvatamist ootav.

Alo Kõrve teeb ka ühe tugevama rolli, kuigi tema karakter on just vastupidi vennale Robinile, üks igavamaid. See ongi meisterlikkuse tunnus. Elasin talle südamest kaasa, kui ta Sandra Uusbergi Joanile lilli tahtis anda ning oma planeeritud ja ilmselt kokkuvõetud julguse tulemusena lähenemiskatse teoks teeb, kuigi see lõpebki tema jaoks väga õnnetult ja terve elule pitseri jättes. Kõrve pigem mõjub ainsa vennana oma õdedele. Ta on kuidagi rohkem "sees" perekonnas, kui Mikk Jürjensi Robin.

Ei saa jätta kiitmata ka üldsist kunstnikutööd ning valguskunstnikku, kes koos kostüümikunstnikuga on omade vahenditega loonud tunnetuste vahed esimese-kolmanda ja teise vaatuse vahel. Minu meelest Eesti parim ingliskeele tõlk - Anne Lange on draama eesti keelde pannud. Ja Nüganeni kohta lihtsalt ei jätku enam piisavalt kiidusõnu. Tükk tüki järel võib tema töö peale kindel olla. Kindlasti üks potentsiaalseid kandidaate järgmise aasta teatriliidu aastaauhinnale. Ei jää muud üle kui ühtida Veiko Tubini arvamusega, et sellest saab suur hit ning täissaalide koguja Linnateatrile veel aastateks ja aastateks.

Hinnang: 5- (Väga ilus emotsionaalne mägirada, kus esimeses ja teises vaatuses on meeleolu rõõmsameelne, ülemeelik, lõbus, ilus, nooruslik, perekeskne, soe ja headust tulvil. Keskmine vaatus süngetooniline, kibestunud, kurb, rõhuv ja isegi painajalik. Mida aeg küll inimestega teeb... Ülimalt soovituslik vaatemäng! Tihti räägitakse, et kunst peab olema silmale ja hingele ilus. See lavastus ongi just täpselt seda! Isegi kui toimumas on koledad asjad ning mõni tegelane on seest mäda, on see kõik ikkagi väga väga ilus. Mõne jaoks võib muidugi selline väga konkreetselt must-valge vahe esimese-kolmanda ja teise vaatuse vahel olla häiriv, sest nii kostüümid, valgustus, kujundus kui kogu meeleolu on väga tugevalt vastandatud. Ehk grammivõrra liiga märgatavalt manipuleeriv vaataja tunnetega. Kuid minu jaoks küll see ei häirinud. Pigem just nautisin erinevaid kostüüme ja nende detaile. Paljude puhul ka sobivust, peale Ursula Rataseppa liiga kossaka kleidiga. Aga võibolla oli tal midagi lahti sellega. Samas see polegi nii oluline detail. Oli ikka mõnus aeg, kus polnud ei internetti, televiisori palvetamist ja inimesed tegelesid rohkem teineteisega suhtlemisega. Perekonnad olidki rohkem kokkuhoidvamad. Minusugune ilmselt oleks selles ajastus lugenud palju rohkem raamatuid kui praegu :) Ja nagu nemad käisid Londonis teatris, oleksin mina ilmselt esimesel võimalusel just nimelt nende asemel Londonisse kolinudki. Ega selles mõttes pole eriti palju muutunud, et ikka maal elavad inimesed kolivad linna - tööle lähemale. Kultuurinautimise võimaluste rohkusele lähemale. Mugavustele lähemale. Maal elamine rahulda rahulikumat inimest. Kuigi ega nemad seal päris "maal" ei elanudki. Selline naine nagu see pereema, poleks ka ilmselt muidu seal vastu pidanud. Tähelepanuvajadus ning enda eksponeerimisvõimalused oleksid olnud kahtlemata temasuguse jaoks päris maal kõvasti rahuldamata. Kas ta ka kedagi peale Robini neist oma lastest ka armastas, see jäigi selgusetuks. Samas tema monoloog kolmandas vaatuses tõimulle nutuklmbi kurku. Sellist juttu ei saa rääkida inimene, kes oma lapsi ei armastaks. See oli ehk üks tüki tugevamaid ja minusuguse "papsi" jaoks konkurentsitult mõjuvaim stseen. Kallid teatrifännid, see tükk on teatrikunsti austajatele kui rusikas silmaauku, ärge kuulake teatrikriitikuid, kellele ilmselgelt selline "ilus" teater ei istu, vaid kes arvavad, et teater peab alati olema mingitpidi uuenduslik või eriline või kiiksudega - ei pea! Jah, ei ole sügavalt psühholoogiline sisu, ehk mingis mõttes lihtnegi. Aga minu meelest see oON eriline. Midagi tõeliselt ilusat ja klassikalist ning lisaks veel ka mõtteidäratav ja tõlgitsusvõimalusi pakkuv lavastus ja heade tegijate poolt tehtud täiuslikkusele lähenev teater! Rangelt soovitatav!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aeg ja perekond Conway
J. B. Priestley

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik: Andris Freibergs

Tõlkija: Anne Lange

Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka

Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Valgus: Gleb Filštinski

Mängukoht: Väike saal

Mängivad: Anne Reemann, Evelin Pang, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome

Esietendus: 23.02.2011

Etendus kestab: 3 h 30 min

On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.