August 2018 - teatrikuu kokkuvõte

Seekordses kuukokkuvõttes on senisest raskem päästa esile. Esiteks sellepärast, et jõudsin kuu jooksul tervelt 15 erinevat lavastust näha, see on 5 rohkem näiteks kui eelmisel kuul. Ja teiseks sellepärast, et 4 neist murdsid sisse terve aasta TOP12 parima sekka! Kui siiani oli teatriaasta natuke kitsi tippudega, siis augustikuu õige pisut päästis olukorda ning andis lootust tugevamast teisest poolaastast.

August oli märgiline ka siinse lehekülje jaoks nii mitmeski mõttes. Esiteks tundub, et Instagramm sai jalad alla. Kremli ööbikute alla kogunes tervelt 12 kommentaari, kuigi pooled neist on mu enda vastused... Teiseks, blogi on populaarsem kui kunagi varem - esimest korda 12 blogipidamise aasta jooksul külastati 1 kuu jooksul blogi üle 25 000 korra. Lisaks ühte postitust loeti esimest korda 1 kuu jooksul üle 4500 korra erinevatelt IP aadressidelt. Tundub, et rahvas on mu kirjakontori või siis "Eesti teatri peeglisaali" omaks võtnud. Armas :)

Augustis viis teatrifänlus mind Saaremaale - Kuressaarde ja Ida-Virumaale - Narva; Võrumaale ja Türile; Neerutisse ja Hagerisse; Kernu ja Saueaugule; 2 korda Pärnumaale ja 2 korda Tartumaale - risti ja rästi läbi Eestimaa. Kütust põles ilmselt rohkem kui kunagi varem ühes kuus. Ma luban, et ma enam nii ei tee :) Lihtsalt ei oska ei öelda kui kutsutakse ja kutsega vaatasin 8, piletiga 7 etendust. Kummalisel kombel 5 neist 7st olid ka augustikuu kehvimad teatrielamused. Ilmselt ei taha tegijad kutsuda ka kui nad ise oma tegemiste üle uhked ei ole ning on vist ka rohkem "kommertsi" peale väljas. Üsna selge seaduspärasus ja loogiline ka. Mina vaatan küll kõiki etendusi samalt lähtekohalt ning annan võrdsed võimalused, järelikult on küsitavused tegijate poolel.

Augustikuu oli pea igas mõttes väga rikkaliku saagiga, vast ainult tugevaid meeskõrvaosasid pudenes teiste kategooriatega vähevõitu. Kuid siin siis neist tippudest täpsemalt:

PARIM TEATRIELAMUS
1. TeMuFi "Toomas Nipernaadi"
2. Misanzen "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu"
3. Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud"
4. Emajõe Suveteater "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt"

PARIM LAVASTAJA
1. Helen Rekkor "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)
2. Peep Maasik "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)
3. Kaili Viidas "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Pääru Oja "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)
2. Juss Haasma "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater)
3. Märt Avandi "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater
4. Rauno Kaibianen "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1. Karin Tammaru/Marika Barabanštšikova/Terje Pennie "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)
2. Liisu Krass "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)
3. Karin Rask "Peatumine ristteel" (Polygon)
4. Garmen Tabor "Ilmavõõras" (Saueaugu Teatritalu)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Tambet Seling "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater)
2. Erki Aule "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)
3. Jüri Vlassov "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Katrin Pärn "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater)
2. Maria Annus "Kremli ööbikud" (Tartu Uus Teater)
3. Ursula Ratasepp "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)
4. Carmen Mikiver "Vedelvorst" (Endla)

PARIMAD UUED NÄITLEJAD (keda mina pole varasematel aastatel näitlemas näinud laval)
1. Indrek Pangsepp "100 valget daami" (Haapsalu Kultuurikeskuse projekt)
2. Janet Vavilov "Sofia" (Eesti Noorte Muusikaliteater)
3. Ketter Orav "Sofia" (Eesti Noorte Muusikaliteater)
4. Kristjan Arunurm "Suvepäev" (Salme Teater)

PARIM DRAMATURGIA
1. Liis Väljaots/Helen Rekkor "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)
2. Ott Kilusk "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)
3. Ott Kilusk "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)

PARIM alla 30a näitleja roll - Pääru Oja "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)

PARIM üle 60a näitleja roll - Jüri Vlassov "Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)

PARIM KUNSTNIK
Maarja Pabunen "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Arthur Arula "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS
Ele Sonn "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)

PARIM HELILOOJA
Villem Rootalu "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)/ - muusika
Kaarel Orumägi/Kärt Anton "Sofia" (Eesti Noorte Muusikaliteater) - laulud

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILISED LAHENDUSED
Alyona Movko/Sander Tuvikene (videokunstnikud) "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)

PARIM VALGUSKUNST
Priidu Adlas "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISJUHT
Marie Loviise Mänd "Sofia" (Eesti Noorte Muusikaliteater)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
"Toomas Nipernaadi" (TeMuFi)

PARIM MELODRAAMA
"Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen) - esimene vaatus

PARIM KOMÖÖDIA
"Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" (Emajõe Suveteater)

PARIM PÕNEVIK
"Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen) - esimene vaatus

PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE LAVASTUS
Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud"

PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS
Eesti Noorte Muusikaliteater "Sofia"

ERILISEM MÄNGUKOHT
Villike Teatritalu Võrumaal, Urvastes "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" (Misanzen)
Isiklikus plaanis oli eriline kogu teatrireis Saaremaale, vaatama Kuressaare Linnateatri "Meretagune paradiis".

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS
Villike Teatritalu (superteenindus ja üldse tõeline elamus ning kõik sellega seonduv!)

SUURIM PETTUMUS
Neeruti Mõisateater "Pargivaht"

KÕIGE ROHKEM KAHJU, ET NÄGEMATA JÄI
Theatrum "Muna"

ENIM MAINITUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk AUGUSTIKUU "TEGIJAD"
13 x Misanzen
9 x TeMuFi
7 x Emajõe Suveteater
7 x Tartu Uus Teater
5 x Eesti Noorte Muusikaliteater

Blogis ilmunud lugude edetabel lugejaarvude järgi (google analytics arvestab lugemiskiirusel teksti liikumist ekraanil algusest lõpuni):
1. Eesti Noorte Muusikaliteater "Sofia" - 4674 lugejat
2. TeMuFi "Toomas Nipernaadi" - 1349 lugejat
3. Emajõe Suveteater "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" - 1335 lugejat
4. La La Ladies "La La Wonderland" - 989 lugejat
5. Ood halvale teatrile - 794 lugejat
6. Misanzen "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" - 667 lugejat
7. Augustikuu teatriplaanid - 571 lugejat
8. August 2018 - teatrikuu kokkuvõte - 272 lugejat
9. PolygonTeater "Peatumine ristteel" - 156 lugejat
10. Saaremaal, august 2018 - 118 lugejat

FB-s kõige enam nähtud postitused:
1. Eesti Noorte Muusikaliteater "Sofia" - 7939 seinal
2. Ood halvale teatrile - 1923 seinal
3. La La Ladies "La La Wonderland" - 1756 seinal
4. Misanzen "Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu" - 1554 seinal
5. Emajõe Suveteater "Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt" - 1493 seinal
6. PolygonTeater "Peatumine ristteel" - 1378 seinal
7. Saaremaal, august 2018 - 982 seinal
8. Augustikuu teatriplaanid - 749 seinal
9. TeMuFi "Toomas Nipernaadi" - 728 seinal
10. Augustikuu - teatrikuu kokkuvõte - 658 seinal

Instagrammis kõige rohkem "südameid":
1. #uhkepaps
2.-3. "Toomas Nipernaadi"
2.-3. "Kremli ööbikud"
4. "Õhtu on salameri"
5. Hobimesiniku päevakava
6. "La La Wonderland"
7. TTÜ avaaktus
8. "Sofia"
9.-10. "Suvepäev"
9.-10. "100 valget daami"
11. "Sajandi lugu: Tuleb/Ei tule"
12. "Tsaar Saltaan"
13.-14. "Vedelvorst"
13.-14. "Elokäük"
15.-16. "Pargivaht"
15.-16. Lodjasõit
17.. "Meretagune paradiis"
18.-19. "Peatumine ristteel"
18.-19. "Ilmavõõras"

Septembri plaanid ja soovitused tulevad ka peatselt.

(üleval on kasutatud fotot TeMuFi lavastusest "Toomas Nipernaadi", foto on pärit teatri FB seinalt.)

Saaremaal, August 2018

Esialgselt mõtlesin kirjutada Saaremaa-reisist "Meretagune paradiis" etenduse külastamisega ühenduses, sest eelkõige sellepärast ju saarele saigi seekord mindud... Kuid viimasel hetkel otsustasin need lood siiski lahku lüüa. Olgu see siin siis kerge sissejuhatus või soojendus järgmisele jutule, kus peegeldan omakorda kontsentreeritumalt vaid seda tolleõhtust teatrielamust.

Sellel suvel juhtuski nii, et puhkuse ajal rohkem reisima ei jõudnudki kui mööda erinevates Eesti otsades toimunud teatrietendusi. Kõige erilisem neist just "reisina" oli kahtlemata sõit Saaremaale. Juba sellepärast, et sinnasaamiseks on vaja teha ka väike laevasõit, kuid saarele minek, ehk mandrilt lahkumine on muidu ka natuke nagu "välismaale" minek - sellelt "maismaalt" ju "välja"...

Tegemist tegelikult elu teise Saaremaa-külastusega. Esimesel korral külastasin vaid Kuressaaret. Nii, et läksime sinna koos ühe Rootsi ettevõtte juhtidega, kes soovisid sinna tehasesse investeerida. Toona oli päris kehva majanduslik madalseis ning töötute protsent (Eesti iseseisvumisaja) tipus. Kohtusime toonase linnapea Urve Tiidusega ja hiljem mandrile naastes koos toonase majandusminister Juhan Partsiga leiutasimegi rootslaseid rahuldanud variandi nende soovide täitmiseks. Nõnda sai ühe investeeringuga peaaegu kolmandik toonaseid Kuressaare töötuid tööd. Minule anti tollel aastal (seoses ka veel ühe teise suurinvesteeringu Eestisse aitamisega) ettevõtte parima töötaja aastaauhind. Kõik õnnelikud ja rahul... kuigi tollel Saaremaa-reisil just saart ennast väga palju näha ei saanudki. Käisime küll tehases ja linnavalitsuses ning restoranis söömas ka, kuid kuna oli selline kevadine või sügisene aeg, ehk seljas olid paksemad riided, siis ei kiskunudki eriti kuhugile väga ringi sõitma. Tööasjadega ju alati on ka nii, et mõtted on ainult töö sees. Kuigi teadvustasin endale muidugi ja isegi linnapeale ütlesin, et olen Saaremaal elus esimest korda. Saarlased olid kõik väga toredad ja eks see asi, millepärast ma seal olin, oli ka head suhtumist väärt. Kuid jah, Saaremaasse ma tollel korral ära küll ei armunud ning muidu ka jäi Kuressaarest selline üsna tavaline "väikelinna" tunne - ilus, puhas ja korras, aga ei midagi erilist. Kuklas kummitas ikka, et saaks juba kiiremini koju...

Aga Saaremaasse ära armusin alles "teisest silmapilgust"...

Mingit erilist tungi ju Saaremaale sõiduks polnud... käidud korra ja ikka korralikult sebimist selle kohaleminekuga. Paar ebaõnnestunud teatrisse-minekut teistele saartele viisid mu isegi otsuseni, et enam saartele teatrisse ei roni. Mandril tehakse ju piisavalt teatrit, milleks mulle seda vaja... liiatigi veel augustikuu jooksul olid teada sõidud teatrisse nii Narva kui ka Võrumaale... täitsa piisavalt ju selliseid "pikemaid sõite"... Aga vahepeal tuli perre uus auto - Mary... no sellega on nii mõnus sõita, et võiks joonelt põrutada maailma otsa. Temaga sõit on selline nauding... Ja seega ju hea võimalus Mary sisse sõita sõiduga Saarmaale, seegi ju praktiliselt "maailma lõpus"...

Etenduse-päeva hommikul oli selline laiskus kondiides ning kuidagi ei saanud normaalsel ajal üles. Kuid kuna praamipilet oli lõunaks juba ette ostetud, siis see utsitas tagant... mis siis sellest, et Saaremaale-sõidul kehtivad need piletid kauem. Pakkisin kõik oma 3 titte pardale ja umbes 3 tunni pärast sõitsime praamilt maha Saaremaa pinnale. Ilm soe (+26/+27), kuigi mitte hiigelpalav, nagu oli pikalt olnud vahetult enne seda. Taevas vatitupsupilved ja päike - avastus-reisiks igati ideaalne.

Ja just nimelt "avastus-reis" sellest Saaremaa-külastusest pidigi seekord saama. Tobedas olukorras olen end tundnud alati kui keegi on küsinud, et kas olen Saaremaal käinud - "jah, olen küll"... aga tegelikult ju Saaremaad otseselt näinud polegi. Umbes nagu jah, olen Austrias käinud, tegelikult ainult Viini lennujaamas ümberistumisel...

Siinkohal suur tänu sellisele interneri-leheküljele: http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=387&Itemid=238&lang=et

Selle alusel tegin oma saarega-tutvumise kava.

Kuigi Saaremaale saabudes maabub ju esiteks Muhu-saarel, mis on tegelikult pärast Saare- ja Hiiumaad Eesti kolmandaks suurim saar ning seal asub ka näiteks Pädaste, siis meie põrutasime kohe Muhult edasi Saaremaale. Muhu koos oma Pädastega jäävad tuleviku-avastusrõõmuks...

Ei tea kui loogiline see ring sai nüüd valitud, et võimalikult palju võimalikult väikse ajaga hõlmata (praktiliselt oli aega kella 13st kella 19ni, mil algas teater), aga endale tundus küll väga hea plaan ning tagantjärele soovitaksin julgelt ka teistele, kellel väga palju aega pole, aga tahavad haarata, mis haarata jõuavad.

1. peatus - Karja kirik. 

1300ndatest pärit kirik on Saaremaa väikseim keskaegne kirik. Kirikus on osaliselt säilinud dekoratiivsed seinamaalingud ning kooriruumi võlvidel on maagilised laemaalingud. 

Kantsel on pärit 1600ndatest, aga fotol olev neogooti stiilis altar 1800ndatest. Kiriku kujunduses on valdavalt vara- ja kõrggooti stiili elemendid, mis üllataval kombel on ühendatud mõnede romaanipäraste joontega. Küljeukse kohal oli ilus kiviornamentika, mis meenutas fragmenti Pariisi Jumalaemakiriku pisikestest kivikujukestest nö. reljeefsel pinnal (mu kunstiterminite teadmine on kahjuks väga algeline).

Naljakas, et kirikul polnud torni... Selle eest selle ees oli õunapuu... ja no muidugi pidin ma sealt ühe hapu ubina maast noppima. Lapsed pahandasid, et kas tõesti kirikuaias raksus-käimise peale pigistab jumal silma kinni? Kas mul häbi pole... hmmm. Võib-olla oli ka natuke... kuigi ju maast noppisin, ussitanud ja kibehapu...  Aga no igatahes polnud nii häbi kui hiljem pojal, kes tahtis kirikust MÄNGUKAARDID osta... küsis, et kas mul on lahtist raha... "oh poja, see on IKOON, mitte kaardipakk" :)

Naersime pool teed Anglani (sinna on 3km), kus pidid asuma tuulikud... ja tuulikud on juba lapsest saadik minu jaoks Saaremaa sümbolid. Mis sellest, et neid mandril ka on. Minu "lapsepõlve-tuulik", ehk Adavere oma, millest vanaema juurde Elvasse sai tihti mööda sõidetud - sellel polnud ju tiivikuid - seega polnud see mingi päris ÕIGE tuulik. Õiged tuulikud asuvad ikka Saaremaal :) 

Anglas tegelikult on ainsana oma ilme säilitanud tuulikumägi - tuultele avatud kõrgem koht, kuhu ehitati kogu küla veskid. 1925. aastal seisis siin suisa 9 tuulepüüdjat, millest tänaseni on säilinud 5. Aga ka need 5 lõid pahviks juba Anglasse sisse sõites.

Tuulikumäe kompleksi üheks oluliseks osaks on ka Angla Pärandikultuurikeskus. Keskuse ehitamisel kasutati ühe materjalina 425 miljonit aastat tagasi tekkinud Jaagurahnu lademe kivimit, milles on koralle, stromatopoore ja käsijalgseid. Seal korraldatakse igasuguseid käsitöökursuseid ja -näituseid ja saab maitsta Angla rukkileiba.

Meie tegime kõigepealt tiiru tuulikupargi ümber. Ronisime kõikvõimalike vanade põllutöömasinate ja -riistade otsa... tuli meelde lapsepõlv kui sai vanaisa traktori taga kaarutajal istutud ning heina kaarutatud. Rääkimata traktori küljelõikurist ja muudestki täiesti tuttavatest vidinatest... Appi, kas ma olen tõesti nii vana, et need minu kasutatud asjad nüüd juba "muuseumis" väljas on!!!

Lisaks olid seal linnud ja loomad. Vahetult enne angooraküüliku kojutoomist, olid jänesed muidugi erilise huvi objekt... Muidugi tibupojad ja lambad ka, sest järgmisel kevadel tahaks nii kanad kui lambad maamajja tuua (tegelikult oli see plaan juba sellel aastal - kanamajagi on valmis ja ootel, aga munevaid kanu müüakse aprillis ja kui ma mais hakkasin neid otsima, siis öeldi, et alles augustis saaks jälle... tuli välja, et kanu müüaksegi Eestis vaid 2 korda aastas).

Muidugi sai nendesse veskitesse sisse ka ronida ja näha kuidas viljajahvatamise süsteem seal seespool on ehitatud.

Kuid kõige lummavam on ikka vaadata kuidas veski tiivik pöörleb... seda võibki passima jääda...
Lisaks olid seal veel puust hobused, mille otsa sai ratsutama ronida ning muidugi tegin telefoni mälukaardi praktiliselt pilte täis lastest (igas asendis) nende seljas. Kahjuks lööks nad mu maha kui mõne siia üles paneksin :)

Anglaga tutvumise lõpetuseks tegime ka Pärimuskeskuse maja sees olevale muuseumile tiiur peale. Sain näiteks teada, et teiste hulgas Henrik Krumm on sealt kandist (Leisist) pärit. Kuna minu lapsepõlve ajaks oli Georg Ots juba lahkunud (ta suri kui ma olin alles titt), siis just nimelt Henrik Krumm oli toona nö. Estonia kõige suurem meesstaar.

Edasi viiski meid tee läbi Leisi. Tegime seal Coop'is peatuse ning ostsime Kadaka-siirupit koju kaasa... seda pidavat kõik korralikud turistid tegema Saaremaal (aga ju seda müüakse ikka mandril ka) :) Ei oska  veel öelda, kuidas see maitseb, sest pole pudelit lahti jõudnud teha... nii äge pudel on, et lihtsalt  ei raatsi... aga no uudishimu on suurem, seega varsti mekin ära.

Läbi Leisi sõitsime Panga pangale

Seal oli suur tahvel, kus kirjas, et kui Saaremaalt noppida need 3 kõige magusamat maasikat, siis nendeks on Angla Tuulikud, Panga pank ja Kaali kraater... Ehee ja meil juba teine tihane pihus ning kolmas ka kindlalt plaanis. Panga maksimaalne kõrgus on 21,3m ja see ongi kõrgeim Saaremaa ja Muhu pankranniku pankadest. Ulatus on umbes 2,5km.

Pangal oli ilus küll, ronisime kaljutpidi alla ka ning nautisime teineteise seltskonda, ilma ja loodust... aga no midagi väga erilist see ka polnud. Eks neid pangapealseid juba nähtud ka. Mereavarustest rääkimata. Seal oli ka mingi vaatetorn, aga see oli suletud (ilmselt pikemaks ajaks). Kiikusime siis vanaaegse kiigega kõik korraga - kes julges, oli püstijalu, kes mitte, see sai istuda kaksiraksi ümber mõne puittala... Kuni süda läks kõigil pahaks ja ma sain teistest pisut julgema poisina (no ja pikamana ju ka) kiigepeatamisõigused endale... Mõned fotod huvitavatel männijändrikel ning hiigelsuure sipelgapesaga ja tegimegi sealt sääred.

Edasi tundus kõige lähedasem koht avastamiseks mingi turismikeskus, kus olla Suure Tõllu ja Pireti hiigelsuured kujud ning mida kõik Saaremaad külastavad inimesed "kindlasti külastavad". Suund Mustjala suunas, mis pidavat olema kaunis ja turismisõbralik koht... Mustjala leidsime küll üles, aga Tõllu ja Piretit njetu. "Turismikeskusest" rääkimata... Kus häda kõige suurem, seal Google kõige parem sõber... Selgus, et Tõllu ja Piretiga kohtumiseks on tegelikult vaja sõita hoopis Ninase külla. No sõidame... ilusad männid kummalgi pool... sõidame ja sõidame... Natuke hakkas juba pilk ka kellale liikuma, sest tahaks ju veel nii mõndagi teha...

Ifööni kaardil olid kõik külade nimed sassis ja üldsegi mitte õiges kohas, ega vist isegi mitte õiges järjekorras... Samas oli tunne, et kohe-kohe oleme kohal... Kohe-kohe järgmise nurga tagant avaneb vaade "turismikeskusele"... Sõitsime Tõllust mööda ja keegi peale minu ei pannud tähele midagi imelikku... Minulegi jäi vaid korraks silmanurgast midagi vilksamisi silma... Aeglustasin kohe ja sinna otsa vilksas kohe mööda ka Piret... 

Peatasin auto kinni ja tagurdasin natuke. Kobisime autost välja... No polnud sealt mingit "turismikeskust"... lihtsalt 2 hiiglast puude vahel... Pukktuulikutest ümberehitatud "hiigelnukud" - Tõll ja Piret. No ikka TÕELISED hiiglased. Legend õpetab, et Pireti seeliku alla asetavad neiud enne meheleminekut kivi oma neiupõlvenimega. See toob hiljem abielus õnne... Me läksime pojaga ja panime oma kivid Tõllu ürbi alla ka... me ju mõlemad tegelikult alles poissmehed :) 

Vahva oli vaadata kuidas mantlipärija läks ähmi täis ja nõudis Tõllult, et olgu aga mõistlik pruut peatselt tal ukselävel :) Plikad läksid panid kive Pireti undruku alla. Seal oli neid kive hulgi... kuigi neiupõlvenimesid eriti näha polnud... võib-olla mõned on pannud lihtsalt, et tuleks naissoole üldisemas plaanis abieluõnne... kena žest... mitte omakasupüüdlik :)

Kui nüüd päris täpne olla, siis vanem tütar ei olnud hästi nõus seda kivi panema, sest ta ei plaani kunagi mehele minna. Me kõik ülejäänud nägime tükk aega vaeva talle selgeks tegemisega, et tühja sellest, mis tema ise tahab... pangu kivi ära, sellest pole ju midagi katki kui ta mehele ei lähe, aga kui järsku mõni tuleb ja ta jalust niidab ning ta ise ei märkagi kui järsku mehel on... mis siis? Siis jääb ju vaevama, et ähhh... kui ta kunagi Saaremaal Piretit külastas... oleks ikka pidanud selle kivi ka ära panema...

Lõpuks olid meie kõigi kivid Tõllu ja Pireti hea hoole all ning sõit võis jätkuda...

Kell oli juba sealmaal, et kas ikka jõuab teha haake Kaali järve äärde? Teater algab ju kell 19 ning me ei tea täpselt kus see Sadamaait seal asub. Tahaks ju Kuressaare linnusele ka pilgu peale visata... ja ehk on Saaremaa pealinnas veel midagi vaatamisväärset... kõht ka täitsa tühi, kuigi Leisi Coop'ist sai küll paari piruka võrra kehakinnitust.... ehk jõuab ka pärast teatrit Kaali äärde...

Ei, seda riski ei saanud võtta... Kõigepealt Kaali järv, siis Kuressaare.

Kohale jõudsime kerge vaevaga, kuigi sõit oli võrdlemisi pikk. Parkisime Mary teispool järve ning läksime seda "lompi" uudistama. Mõned vesiroosilehepuhmad olid seal sees, aga kuivus oli teinud järvega oma töö. Fotol tundub see tegelikult veel lombimana kui see tegelikult oli... See vee osa seal oli ikka oma 15-20 meetrise diameetriga. Tegime tiiru ümber kraatri... guugel andis infot, et seal on tegelikult "Kaali meteoriidikraatride RÜHM". Seega on ehk seal neid teisi kraatreid kusagil veel... aga meie nägime vaid seda Kaali järve. Rahvasuu olla rääkinud, et see suisa põhjatu järv pidavat olema... No nagu näha, siis seda see nüüd küll ei ole... Üsna kivikõva põhi oli tegelikult... Ümber seda Kaali järve oli kõrge vall. Ja kõik oli küll geomeetriliselt imeliselt ümmargune. Valli harjalt olla sõõri diameeter 110m.

30 raudmeteoriidi leidmine 1937.aastal kinnitas päritolu oletusi, et tegemist on meteoriidi maalelangemisest tekkinud järvega. Teadlaste arvamust mööda on meteoriidi langemise ja järve sünni aastaks umbes 700.aasta enne Kristust.

Tiirutasin seal ümber selle valli ja tegin pilte, astusin käsitööpoodi sisse ning kaotasin teised ära... Nemad olid tegelikult juba Mary juures ning kui ma nad sealt leidsin, ei olnud muud kui tšaupakaa Kaali kraatrile ning sihiks Kuressaare.

Kuressaares oli kõigil hull nälg... Ja kuna laste lemmiktoit on pizza, siis selline asutus, nagu Classic Pizza sai välja valitud... Esimene inimene, kes meid vastu võttis, oli väga tore ja abivalmis... kuniks saabus teine, kes jättis küll Kuressaare (Saaremaa? - eriti ju kogemusi pole) teeninduskvaliteedist kohtlase mulje :) Aga no ega ma ei tea ka, võib-olla saarlastest restoraniteenindajad tegelikult ongi sellised närvilised ja üleolevad ning ei salli külalisi... järsku jäävad veel päriseks :) Vast sellel neiul oli lihtsalt halb päev, teine tüdruk (kes meid vaid põgusalt vastu võttis) oli ju väga tore...

Igatahes kõik me pizzat nautima ei saanudki jääda (2 meist mugisid pärast külmalt), sest teater pressis juba peale... Nõnda sai sellest Kuressaare linnusest küll vaid mööda joostud ja 1 fotogi napsatud (jooksu pealt), teel Sadamaaita teatrisse... Seega Kuressaare vallutus jääb kusagile hämarasse tulevikku...

Viimasele praamile ööpimeduses kihutades mõtlesime, et kui hea ikka, et Kaali kraatrit ei jätnud pärast teatrit... geograafiliselt oleks ehk olnud loogilisem, aga tegelikult poleks jäänud aega ja no nii pime oli juba siis, et poleks seda seal näinudki.

Praami oodates olid kõik nii väsinud ning uurisime laevaliini netilehelt, et kas tohib ülesõidu ajaks jääda ka autosse, kuid seda infot ei olnud seal mitte kusagil mainitud. Siis guugeldasin... kah tulutult. Olgu see siis öeldud kõigile neile, kes ka kahtlevad - Saaremaale või Saaremaalt praamiga sõites pole vaja autost väljuda... võib vabalt terve ülesõidu autos istuda või kasvõi magada.

Tagasi Raplaamaal (maamajas) olime kusagil kella 1 ajal.

Järgmiseks siis juba sellest "Meretagusest paradiisist" Tiit Palu nägemuses...

La La Wonderland - La La Ladies

90ndate keskel kutsus sõber Ronald mind tantsutrenni. Olen terve elu tantsimisega tegelenud (Palestra poistetrennis, alates 1.klassist.. kuni 7nda klassi keskel välismaale kolimiseni välja) ja tollel hetkel ma parajasti kusagil tantsimas ei käinud, seega võtsin sõbra kutse rõõmuga vastu. Trenn toimus Mainori-maja keldri trennisaalis (Gonsiori ja Kunderi tänavate vahepeal). Kohale jõudes selgus, et see trenn jääb ära, sest üks teine trenn on ees. Keegi Nancy, kes on poplaulja ning alustab seal saalis oma trennidega hoopis sellisel kellaajal. Kuna meil trenniriided ja -jalatsid kaasas, palusime, et kas saame tagareas kaasa teha. Lubati. Üks vene poiss oli treeneriks (Sergei, ansamblist Noisy Nation), kes hakkas kava õpetama (vist oli selline laul nimega "Aeg peatub", kui mu mälu mind ei peta). Lisaks olid seal veel 4-5 kutti. Kuna mul oli nii mõnestki tugevam tantsutaust, siis haarasin liigutused kiiresti ja asjad jäid paremini meelde ning tundsin end vajalikuna, sest minu pealt said jälle teised järgi teha. Nõnda me sellesse trenni Ronaldiga jäimegi käima. Mõned kadusid ja mõned tulid vahepeal juurde Tarmo (Jüristo) näiteks. Ühel hetkel liitus ka Raivo (kellel oli balletikooli taust ja mainitakse ka La La Wonderland etenduses Best B4 bändi ühenduses). Kuid esimeses trennis osalejatest jäid pidama ainult Jüri ja Timo. Nõnda saingi esimest korda tuttavaks Eesti popmuusika telgitagustega. Nancy laule kirjutasid 2 Quick Start-i mehed. Tollel ajal oli raadio- ja telemaastik piiratum ning see oli suur asi kui 7 vapras Nancy laulud osalesid või raadioedetabelites need muudkui kõrgetel kohtadel figureerisid... Oi kuidas ma tahtsin ka tantsida ta taustal... Jüri, Timo ja Raivoga koos... Oskasin ju sama hästi neid kavasid... Kord ühe tähtsa esinemise ajal jäi üks meestest haigeks või pidi olema kusagil mujal (vist Timo korraldas mingeid reive või alustas Moskva-kohviku pidamist Vabaduse väljakul või oli Jüri end vigastanud.. enam ei mäleta) ja no siis olin ju mina kohe võtta... Nancy manager Urmas (ta mängis ise kitarri Mihkel Raua Mr.Lawrence bändis ja 2 Quick Starti taustabändis ka) tuli trenni ja teiste idee peale "mind asendajana kasutada" laitis selle maha - ma olen liiga paks selleks - ei sobi... Kõik mu unistused purunesid tuhandeks killuks... "liiga paks"... jah, eks ma olingi... tühja sellest, et hästi oskasin tantsida... Kaaluga on mul tõesti terve elu olnud probleeme... olen elus 3 korda võtnud 30kg alla ja neljandal korral isegi 50 kilo... aga käin nagu jojo oma kaaluga üles alla - pingutan ja siis midagi juhtub (viimati näiteks vigastasin ja oma pikamaajooksutrenniga tuli lõpparve teha just kui olin maratoni jooksnud 3:32ga ning suutsin siiani elu pikima ultramaratoni - 136km ära joosta)... Tollel ajal olingi kaaluga seal "üleval"... Aga kaasas jõlkusin ikka mõnikord - olin ju osa sellest "perest"... backstages oli lahe ka, sai huvitavate tüüpidega tuttavaks... Nüüdseks on muidugi vahepeal palju vett juba merre voolanud ning Urmasegagi oleme ikka mõnikord teatriski kokku jooksnud ning isegi äriasju ajanud. Minu lavahetked (filmid ja telesarjad ka) tulid õnneks hiljem, teistes tantsukooslustes... ja siis sain nii paksu kui kõhnana seda tähesära... seega mul mingit kibestumist küll pole. Hiljem kui Nancy trenn kolis Estonia-teatri trennisaali, siis vajus see kuidagi üldse ära ning mulle ei meeldinudki seal enam tantsida, kuigi kõik need inimesed olid (ja ilmselt on tänaseni) väga toredad. Jürigagi alles mõni nädal tagasi suhtlesime, küll hoopis teistel teemadel... Ise kolisin ju ka varsti jälle välismaale ära ja nii see kogu asi jäigi (muide Rootsis sain ka tantsida sealse tantsuakadeemia rühmas)... Hea vaheldus ärimaailma tegemistele-toimetamistele. Nüüdseks küll kahjuks enam ei tantsi üldse (vahest harva kusagil töökoha-ühistel väljaminekuõhtutel ja siis on tore kuulda küsimusi "kuidas Sa nii hästi tantsida oskad" :))... Kui keegi tõmbaks mingi ägeda trenni käima, siis ilmselt süttiks küll kiiresti :)

Kogu selle pika sissejuhatuse mõte on selles, et läksin La La Ladies'e "Eesti popmuusika telgitagustest" rääkivat muusikalist stand-up'i vaatama just selle mõttega, et huvitav, kas nüüd - 20 aastat hiljem on midagi muutunud... EI OLE! :) Paljud tüdrukute jutud tundusid liigagi tuttavad... Kuid need, kes selles karussellis pole ise osalenud, võin öelda, et just täpselt nii, nagu nad seal Hansahoovi laval neid ägedaid, kreisisid ja koomilisi lugusid jutustavad - täpselt nii see ongi! Ja üldsegi mitte liialdades (kuigi eks mõningaid kohti mängulises mõttes on vaja neil puust ja punaseks ka teha)! Nagu tükis selgub, siis mõne jutu nad oma liigse eksplisitiivsuse tõttu jätavad isegi vaatajate enda ettekujutluse viljaks :)

Ehk siis "muusikaline stand-up"... Kui praegu meenutada, siis võis seda kogeda küll "Huumorigaalal" mõni aasta tagasi, sest seal olid lihtsalt esinejad läbisegi lauljad ja koomikud (ja nii Jarek Kasar kui Jaan Pehk seda ka lühivormis tegid), aga mingi ühe koosluse tervik-showna ma Eestis seda kogenud polegi. USAs jah, oli kunagi üks kitarriga mees, kes segas koomilisi stand-up stiilis lugusid ja kitarrisaatel koomilisi laulukesi sinna vahele ning stand-up õhtutel mõnes comedy club-is oli neid muusik-naljamehi veel... aga nendel olid tavaliselt lühikesed lõigud suuremast stand-up klubi õhtusest kavast. Seega Eesti mõistes võiks isegi öelda, et "La La Wonderland" on täitsa ainulaadne nähtus.

Räägin küll "show"st, nagu see poleks andnud teatri mõõtu välja... aga andis ikka küll. Seda eelkõige sellepärast, et tunda oli täiesti arvestatava tugevusega dramaturgiat (Mihkel "Vabad mehed" Seeder'ilt... ilmselgelt tüdrukute enda lugude põhjal seatud) ja eekõige Ain Mäeotsa lavastajakätt. Need sketšid olid tal väga hästi ühe voona voolama pandud (vahepeal riietevahetusel näiteks sobivalt mingeid üleminekukavalusi kasutades jms) ning lood ise olid ka erineval viisil "lavastatud". Mõned isegi huvitavate trikkidega varustatud, nagu näiteks üks mu lemmikstseene, kus tüdrukud jutustavad lugu, kasutades ainsat meesnäitlejat (Kalle Sepp) selle loo mehena, pannes teda pidevalt "pausile", et anda publikule vaheseletusi. 

Siin kohal pean ütlema, et olen ka päris elus La La Ladies -bändiga kokku puutunud. Paari ürituse korraldamisel. Kuna ma ise tunnen natuke Lennat ja Hedvigit, siis võimalusel olen ise ikka üht või teist kutsunud esinema üritustele, mida ise olen korraldanud, aga pärast Rootsist Eestisse kolimist, aitasin lühikest aega kaasa ühe ürituskorraldusfirma tegemistes ning sealne juht kasutab praktiliselt alati kui võimalik just nimelt La La Ladies bändi. Ta on ka päris kõva tegija ning eeldab alati partneritelt kõrget professionaalsust ja seda La La Ladies ka pakub. Nagu ta korduvalt ütles, siis nende peale võib nö. kindel olla. Selles mõttes ei läinud ma päris võõra bändi lugu vaatama, kuigi naljakas küll, aga nende muusikaga ma tuttav polnud. Ka tookord kui neid üritusi sai korraldatud, siis minu ülesanded olid seotud muude teemadega ning kuigi kohtusin nendega põgusalt enne üritust, siis nende esinemist ma siiski enne "La La Wonderland"i ma näinud pole.

Kuid seda avastuslikum see kõik oli. Tüdrukutebändiga ja ilmselt tüdrukutel poistebändidega on ju ikka nii, et keegi üks neist meeldib teistest rohkem.... Panen käe südamele ja ausalt - minu jaoks need kolm tüdrukut on küll kõik sama head. Ühel võib-olla on ühed, teisel teised eelised. Nõnda tundus Diana (Varik) kõige omapärasema välimuse ja ägeda (laulmisest kä(h/r)eda) rääkimis-häälega. Ka näitlejana oli ta ekspressiivsem oma ilmetega, Kethi (Uibomägi) oli kõige avatum, vahetum ja kuidagi "omasem", samas võib ta selles avatuses ja ausameelsuses mõjuda isegi lihtsam ja lapsesuum kui teised, aga see on tema eripära ja see on igati tore, et nad kolm omamoodi kõik nii erinevad on. Ja no Inga - wow - milline hääl tal on! Võiks oma "run"idega (ei tea, kuidas laulus neid eesti keeles kutsutakse?) vabalt Christina Aguileraga võistelda! Ja Aguilera on teadupärast nendes "helistikejooksudes"maailmameister!

Tegelikult kõik kolm mõjusid laval näitlejatena väga loomulikult. Ei tea kas sellepärast, et nad ju mängisid iseennast... ent nad sellest hoolimata "mängisid"... ja kuigi ma sellele vaadates ei mõelnud - nad jutustasid ju niiöelda juhtumisi oma bändikarjäärist ja nii vahetult, nagu oma sõpradele, aga hiljem tervikule tagasi mõeldes, siis muidugi tegid nad ju nö. "rollid"... need "rollid" lihtsalt sattusid olema nad ise... Muidugi ei tea, kas nad ka muud rollid välja mängiks, aga ehk õnnestub neid ka kusagil muusikalis kunagi kohata... Ingal tundus igatahes selleks kõik eeldused olemas. Aga samas Dianal jällegi ming x-faktor, mis paneb laval teda jälgima ning tähelepanu temale pöörama. Kethil jällegi teatavat julgust ning ma usun, et lavastajate käes oleks ta selline materjal, keda saaks igasuguseks voolida.

Kuna Kalle Sepp pidi esindama kogu meessugu oma värvikirevuses, siis tema sai teha erinevaid karaktereid. Minu jaoks oli see alles teine kokkupuude Kalle "mänguga". Kui suvealguse "Sweeney"s olin üsna kriitiline ta aadressil, siis nüüd - teise rolliga - tabab ta küll pakku. Neid (meid) erinevaid mehetohmaneid (jah, peamiselt need on natuke kummalised mehed - tegemist on ikkagi girl-power-tükiga) tuleb tal kui varrukast. Ja Kalle mängus on seda mõnuga-tegemise-lusti, mis kandub publikusse edasi just sellise komöödiale vajaliku laheda meelelahutusena. Kusjuures kui jutustati ühest kummalisest ürituskorraldajast, siis selle loo esimese misanstseeni ajal ma mõtlesin kui hästi ta tabab just selle mehe maneere, kellest just ennist jutustasin (see, kes La La Ladies'id alati kasutab) Ent siis kui jutt võtab kahtlase pöörde, siis muidugi "tema" see kindlasti pole :) Kuid Kalle ilmselt ise on ka tuttav nii mõnegi ürituskorraldajaga ning seega head oskused ja võimalus elu kunsti sisse ehedal vormil süstida.

See lavastus on kohe eriti meeldiv minusugustele, kellele meeldib ka kontsertidel, kui esineja oma lugude vahele "jutte" räägib... siin oli kaalukauss nende juttude kasuks ja vahepeale ka õige pisut lauldakse. Samas kui hinnata seda kui "teatrietendust", siis minu meelest on see ideaalselt kerge, suveõhtune meelelahutus tartlastele. Aga näiteks Tallinnast edasi-tagasi 5h Tartusse seda vaatama sõites saaksid sealt "piisavalt" teatrit ja elamust ehk vaid tulihingelised La La Ladies fännid. Selleks on see siiski natuke (vähemalt minu jaoks) liiga "kerge". Hetkel ongi vaid võimalik sellel suvel seda 25.08 näha, aga kui tüdrukud oma show peaksid kunagi ka Tallinnasse tooma, siis kehtib tallinlastele sama soovitus - saab naerda ja see on lahe ning meelelahutuslik ja ülielusuurustest nüanssidest hoolimata väga aus ja ehe. Muide kuna Kalle on ka ju hea laulja, siis tüdrukud pole kadedad ning annavad ka talle võimaluse paari laulu popurrii laulda. 

Tüdrukud tõmbavad kogu rahva nii mängleva kergusega kaasa, pannes publiku kaasa tantsima ja kaasa mõtlema... ehk siis kaasaelama nii loole kui nende bändi teekonnale. Jutustatakse ju ka bändi saamislugu ja Diana-Tanja on väga lahedalt karikatuurselt tabatud. Lisaks korraldatakse viktoriine, et publik saaks teada esinejate termineid ja trikke ning auhinnaga vahepeal ka suu magusaks... ka minul (kogemata) õnnestus üks auhind võita... lihtsalt ühele küsimusele vastati ääriveeri küljepealt kõikvõimalikke vastuseid, aga mitte täpselt seda õiget sõna. Mul aga oli see algusest peale keelepeal ja ühel hetkel ma ei saanudki aru, kuidas see huultelt Hansahoovi õhku järsku paiskus... no ja pekki, oligi õige vastus...

Eks seal ridade vahel on ka korralik annus eneseirooniat ja sellepärast need lood mõjuvad omakorda ausa naljana ning näitavad, et tegijad pole mingid ülbed, ega ennasttäis tüdrukutebändi-diivad, vaid toredad ja mõnusad meelelahutajad, kes oskavad ühtviisi hästi nii laulda kui nalja visata. Tänu sellele teatrietendusele ma ei imestaks kui leiaksin end varsti ka mõnelt nende kontserdilt!

Hinnang 3+ (mul ei ole tegelikult otseselt midagi kritiseerida selle tüki suhtes, aga hinnang on selline selle kerguse, lihtsuse ja samas rõõmsameelsuse ning meelelahutuslikkuse eest. Ja seda võrreldes teiste kõikvõimakes žanrites teatrietendustega. Tegemist on ju nö. amatöörnäitlejatega ning arvatavasti ka ühe esimese sellise tööga nende jaoks. Selles mõttes väga korralik tulemus, kuid olen veendunud, et ilma lavastaja ja dramaturgita, poleks see hinnang nii kõrge. Igati sümpaatsed plixid on need La La Ladies tüdrukud! Kõik kolm laulavad hästi ning otse, mitte stuudios-ettesalvestatud-fono pealt. Ja ilusad on nad veel ka, kõigele lisaks :))

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Tiina Tasa tehtud fotod on pärit Õhtulehe kodulehelt):

La La Wonderland

Meelelahutusmaailmas pole salapärasemat nähtust kui tüdrukutebänd. Kuidas selline kooslus sünnib? Mis jõud seda koos hoiab? Mida tüdrukutebändi kuulumine selle liikmetega teeb? Need on hästi varjataud saladused, sest selles maailmas on kõige olulisem glamuur – tähtis on, et väliselt näiks kõik imeline.

La La Ladies´i Kethi, Inga ja Diana avavad aga huvilistele ukse, et näidata tüdrukutebändi köögipoolt, mis kubiseb jaburatest situatsioonidest ja värvikatest tegelastest. Laulude ja huumoriga vürtsitatud õhtu näidatab samm-sammult, kuidas tüdrukutebänd käima panna ja töös hoida. Kes teab, äkki keegi publiku seast saab vajaliku tõuke ise järgi proovida?

Ja kui bänditegemine pole teie teetass, siis ärge muretsege – La La võlumaal on midagi igale maitsele!

Osades: La La Ladies ja Kalle Sepp
La La Ladies: Kethi Uibomägi, Inga Tislar, Diana Varik
Tüdrukute bändi üritasid raamidesse suruda: Mihkel Seeder ja Ain Mäeots

Esietendus Tartu Hansa Hoovis 2.08.

Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen

Eelmisel suvel kui "Õhtu on salameri" esietendus, olin isegi pisut nördinud, et seda mängitakse täiesti Eesti teises otsas (olen juba lapsest saadik suur Edgar Valteri austaja)... Nüüd kus see tee Lõuna-Eesti imelistele maastikele ette sai võetud, sain aru, miks seda seal mängitakse! Ja seda üldsegi mitte ainult sellepärast, et Ets, kellest tükk peaasjalikult räägib, elas oma elu viimased 15 aastat Urvastes, Võrumaal... vaid kõik see, mis selles ümbruskonnas kaasa hakkab mängima, annab lavastusele erilise ja muinasjutulise hõngu. On ju Edgarki tuntud tänu oma lasteraamatute fantaasiarikastele illustratsioonidele ning tema maalideski on just seda nö. muinasjutulisust.

Ehk siis tegemist on äärmiselt kohatundliku lavastusega, sest vaid Villike teatritalus saab õhtust salameri ja Edgar Valter, taas noorena paralleeluniversumis oma deliiriumis ringi rändab ning ei leia oma rahutuses rahu... või leiab ehk siiski...

Lavalugu ise saab alguse katuse all, küünis. Seal nimelt asub noorpaar Valtrite "Tallinna-korter". Ets tuleb just koju suure uudisega, et ta on auhinna võitnud Venemaal. Naine ootab külalisi, kes peaksid kohe saabuma Edgari kojutulekut ning nüüd ka juba kunstniku esimest suurt "võitu" tähistama. 1 külaline saabubki. Ainult, et see kahtlane mees saabub hoopis ilma kutseta ning tal on endal Edgarile kutse kaasas - Ets peab minema ülekuulamisele... midagi nõukavastast olla ta kusagil maininud ning nüüd on ta neil peos...

Kontvõõras visatakse välja ning Edgari ja Maimu vahele tõuseb sõnasõda. Maimu on tugev ja võimukas naine ning see "sõda" päädib sellega, et Ets pussitab end... Esimeses vaatuses justkui loo mõttes rohkem ei juhtugi ja teine vaatus, mis toimub õues paneb Edgari rändama oma deliiriumimaastikel... kõik, mis näha ja kuulda, oleks justkui Etsi pea sees - haigevoodis lamades tema unenägudemaal - maa ja taeva vahel...

Visuaalteater ei ole "minu" žanr. Ei tea, kas olen liialt mõttelaisk või on teater lihtsalt minu jaoks rohkem "lugude jutustamise" koht ning visuaalteater jällegi oma olemuselt pigem installatiivne, kujutav kunst või midagi muud kui traditsioonilises mõttes psühholoogiline teater. Kuigi psühholoogiline see ju igati on, sest visuaalteatri ehk üks tähtsamaidki ülesandeid on pakkuda silmailu. Ja ilu on ju vaataja silmades, seega iga inimese enda psüühikaga seotud. Kuid kui see silmakomm tõeliselt üllatab ning on just enda ilumeele mõistes suisa vapustav, siis kahtlemata tekitab ka võimsa elamuse. Just sellise pakubki "Õhtu on salameri". 

Kuid isegi kogu sellest silmailust hoolimata oli minu jaoks kõige tugevamaks osaks esimene vaatus. Kes mida teatrist kõige rohkem tahab leida, eks. Minu jaoks, nagu mainisin, on kõige olulisem "lugu" ning kuidas lavastaja ning näitlejad selle loo jutustamise on lahendanud. Esimene vaatus on suisa hõrk oma ajastulikkuse tabamise ning heade näitlejatöödega. Lisaks see žanripalett, mis kõik vaatajate ette laotatakse - alates romantikast ja armastusest, isegi väikseks hetkeks külastatakse soft pornot, kuigi kõik on vägagi sündsuse piires. Siis põigatakse huumorisse ning põnevikku. Melodraamast rääkimata. Sisse on segatud spioonidraamat, kuigi otseselt selleni ei jõutagi. Muidugi on see ju ka elulugu, ajalugu ning psühholoogiline kammerdraama. Teises vaatuses on helinduse mõttes tegemist suuremas osas audioteatriga. Klapid peas jõutakse ka nuku- ja maskiteatrisse, kus ootamas ka psühhedeelia ning unenäolisus, mis ilmestab Etsi deliiriumi. Valguse- ja varjuteater läbi põimituna füüsilise teatriga. Lisaks professionaalsetele näitlejatele sisenevad mängu ka amatöörid ja lapsed ning isegi linnud ja loomad. Kuni jõutakse välja rahvusromantikasse ja Etsi loomingu, ehk kunsti presentatsioonini välja. On ju küllaga näiteid nii teatrist kui filmidest, kus on proovitud toppida erinevaid žanreid ühte patta, kuid kahjuks need on väga harva edukalt toiminud. Kui, siis vaid ehk absurdiks keeratuna. Lavastaja Helen Rekkoril on see siiski õnnestunud ja väga loomulikult. Ei jää muljet, et sinna oleks neid eri stiile vägisi kokku topitud, vaid just nii ongi see kõik loomulik ning annabki selle väga erilise tunde ja imetabase teatrielamuse.  

Olen juba ammu kahtlustanud, et Helen Rekkor on võlur. Ainult tema mängud visuaalsete trikkide kokkusidumisega kannavad terve etenduse välja ning on üldse visuaalteatri minu jaoks "söödavaks" teinud. Umbes sama fenomen, mis Haide Männamäe ja Toomas Trossi ning klounaadiga - ainult Piip ja Tuut suudavad seda minu jaoks sellisel tasemel teha, et ma lausa ootan nende uusi töid. Sama lugu ka Heleniga - öelge "visuaalteater" ja ma hoidun sellest, öelge "Helen Rekkori visuaalteater" ja tunnen, et pean seda ilmtingimata nägema.

Teglikult on kaks õuelava, kus neid visuaalteatrilikumaid osasid mängitakse. Kõigepealt ühes kohas, keset aasa, kus on seatud 3 erinevat (kunstimaalidele viidates?) "raamistatud" lava, millest Ets läbi rändab, peatudes igas neist "piltidest" umbes 10 minutit. Kuni nii publik kui Edgar Valter liiguvad kolmandasse mängukohta. See on teatritalu õuel, väikse veekogu kaldal, kus tegelased sõidavad paadiga, kõnnivad sillal ning udust ilmub rääkiv hobune, kes Edgarit "õiges suunas juhatab". Samal ajal kui videokunstnikud Alyona Movko ja Sander Tuvikene pakuvad omalt poolt võimast vaatemängu, mis koos Priidu Adlase valgusmänguga tõstab selle finaalpildi oma rahvusromantiliste kaskede peegeldusega tollest veekogust üheks Eesti Teatri suurhetkeks. Palkmaja, mille palgid hakkavad lainetama... puuriidad, mis unenäoliselt moonduvad... seda tunnet, mida sellised visuaalmängud pakuvad, polegi võimalik sõnadega kirjeldada... liiatigi selline "ime" võtab lihtsalt sõnatuks. Seda lihtsalt peab igaüks ise oma silmade-kõrvadega kogema. 

Õhtu on salameres annavad palju tooni ka kunstnik Maarja Pabuneni töö ning Villem Rootalu helimaastikud. Maarja teise kunstniku töödest johtuv oma kunstiline nägemus ning kõik need pisikesed või ka suured (maja) detailid on väga sobilikud ning armsad. Kuid ka esimese vaatuse ajastule kohane atmosfääritekitamine ning ühe korteri loomine kusagile Võrumaa küüni... täiesti imeline! Villemi muusika on samuti lavastuse üldatmosfääri sobituv ning seda omalt poolt emotsionaalselt võimendav.

Esimeses vaatuses sain majas sees mängitud osast tugeva nostalgialaksu. Olid ajad kui peeti selliseid "kodupidusid"... näiteks sünnipäevadel kaeti laud kristallkausikestega, milles olid kartulisalat, rosolje, marineeritud- ja hapukurgid, lisaks ka sült ja marineeritud seente kauss, lisaks ka keedetud või naerusuisteks ahjus grillitud viinerid koos mõne suurema lihapraega... muidugi ka viilutatud vorstid, juustud, singid ja leivad-saiad ka. Unustamata viinapudeleid ja -pitse. Selles korteris on veel mitmeid ajastuhõngulisi äratundmist pakkuvaid detaile. Visuaalteater ka selles mõttes, et nende detailide ükshaaval ülesnoppimine "visuaalist" on kui boonus sisule, mida esimene vaatus pakub.

Külma dušina paiskab see mälestused isiklikust nõuka-aja lapsepõlvest. Meenus näiteks üks stseen, kui ema käskis kõik tuled kustutada, sest mingi "kontroll" oli saabumas. Akende juurest pidime eemale hoidma... Isa töötas Viru-hotellis ja muidugi oli meil korter täis kõikvõimalikku "nõukogude kodanikele sobimatut kraami"... Ja siis me ootasime... ootasime.. ning järsku kõlas uksekell - prrrr, sellele järgnes mitu nõudlikku koputust... ema oli minu ja mu noorema vennaga lastetoas ning me kõik kolmekesi olime teki all peidus... eks ema üritas seda mängulisemaks teha, aga reaalsus oli ju päris jube... ema tegelikult hoiatas ka ette, et kui midagi peaks juhtuma ja ta ära viiakse, siis kus kohast me abi saame... see polnud ka ainuke kord. Erinevas vormis kordus selliseid hetki läbi lapsepõlve. Virus töötavate meeste naistel oli ka ringkaitse ning helistati ja hoiatati telefoni teel kohe teisi kui midagi kahtlast oli toimumas... Nõnda sattus ka Edgar vales kohas ja kergelt purjakil valesid sõnu kasutama... Seintel on ju kõrvad.

Ja siin avaldubki eriti hästi Liisu Krass'i rolli sügav läbitunnetus ja seeläbi ka mõjuvus. Muidugi väärib kiitust ka tema ennastsalgav mäng, kus on vaja lasta kaasnäitlejal end käperdada, aga kuna ta ise on nii noor, et ei tohiks nõuka-aja olemust isegi mäletada, siis tema Eesti nõukogude naise ja veel umbes 50ndate aastate jõulise naise kuju on igati täistabamus. Ja sellele ajastu-naisele, mille ju suurte prillide ja teatava riietusega annab ka visuaalselt usutavalt luua, aga mingit olemuslikkust, kasvõi näiteks jalaga maad trampides, et plaadimängija nõel kordavast kohast edasi liiguks või see teatav tolleaegne haritud karjäärinaise teravus. Ta mängib (Etsi teise abikaasa) Maimu just sellist hädapätakat meest ohjavaks, aitavaks, juhendavaks, võimukaks kuid samas targaks naiseks. Vaatasin Liisut seal askeldamas ja tulid külmavärinad selle segu peale - kuidas Liisu mängib, milline tegelane tal on mängida ning kogu olukord - on ju teada, et leidub mehi, kes lausa vajavad, et neid keegi kõva naine kantseldaks. Julge valik muidugi ka lavastaja ning dramaturgi poolt. samas Edgar mõjus ka läbi oma intervjuude inimesena just sellisena, nagu nad on pannud Rauno Kaibiainen'il mängida. Ja Rauno võtab selle materjali ning olustiku ning transformeerub nooreks Edgar Valteriks. Kunstnikuks, kes on kergelt eluvõõras, ent ometi andekas. Sotsiaalselt pisut kohmakas, kuigi vägagi seltskondlik. Oma naist armastav, samas teda kuulav ja tema sõna kuulav. Ehk isegi tallaalune. Muidu ta ei saaks vist ka eriti hästi oma eluga hakkama...

Ja siis see lapse-teema. Ei tunne Edgari elu ja unistusi nii hästi, et vastu vaielda või kinnitada, kas see ka päriselt nii oli, aga dramaatilisust andis kogu vaatusele kõvasti juurde (minu jaoks oli vaatet kogu lavastuse nael). Suruda endas alla soovi saada last naise ambitsioonidele ning otsustele enda sisemisi soove allutades... Olen seda paari sõbra pealt ka elus näinud ja sellepärast hammustas see stseen mind eriti valustalt. Kui mees armastab naist nii väga... nii mõlema minu sõbra juhul kui ka ilmselt Edgaril tuli oma suurim soov alla suruda vaid sellepärast, et saaks olla koos naisega, keda armastas, aga kes ei taha last... Kas see on õige või vale, selles suhtes ei saa kunagi ükski kõrvalseisja teha otsust. Seda tunnetab iga inimene ise. Mõnikord on vaja ohverdada... kuigi on lihtne hukkamõista toda nõudvat-otsustavat inimest, sest see mõjuks justkui psühhoterrorina partneri suhtes... Tegelikkuses võib näiteks inimesel olla kabuhirm lapsesaamise/sünnitamise ees. Või ka väga sügav põhimõte - lapsi siia maailma mitte juurde tuua... Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid taustu, arusaamasid maailmast ja ennastõigustavaid otsuseid. Mõnda on võinud mõjutada lapsepõlv, mõnda enda pereliikmed, mõnda täiesti võõrad. Keegi ei saa üht või teistpidi selliseid inimesi hukka mõista - ei neid, kes ei taha lapsi, ega ka neid, kes on endas selle suure lastesaamissoovi teise inimese pärast alla surunud. Ütlen vaid nii palju, et mõlemad minu sõbrad ühel hetkel läksid lahku ning nüüdseks on nad ka mõlemad isad... üks sai oma esimese lapse alles 50-aastaselt... parem hilja kui mitte kunagi... Edgarki ei jäänud Maimuga (kes oli tema teine naine), vaid leidis kolmanda armastuse, tänu kellele sai endale ka kasutütre...

Uskusin igati kogu loodud Edgari olemuslikkust. Allaheitlik mees... teda ju kiusati lapsena (kutsuti kääbuseks) ja paljulapselise pere neljanda lapsena ei saanud ka vanematelt piisavalt tähelepanu ega armastust. Ka Edgar Valterist kirjutatud raamatus (pikas intervjuus) pihib ta ise, et oli oma naissuhetes allajääja... Sellest kõigest on dramaturg Liis Väljaots kujundanud ka loo selgroo.

Kolmanda tegelasena siseneb mängu üks kummaline mehike... Erki Aule eluliselt koomiliselt (need tema tantsuliigutused!) lahendatud veidrik-mees... ka sotsiaalselt kohmakas, nagu Edgar, ent ometi hoopis teise nurga alt... Kuid ta on võtnud nõuks mitte lihtsalt postitada Edgarile, mis tal vaja oli kohale toimetada, vaid ise isiklikult see kohale tuua... suure Edgari ande austajana (sellest saab ka teadmata järeldada, et Edgar oli juba varakult nö. avaliku elu tegelane Eesti kultuurimaastikul). Peenelt antakse aimu, et ka too külaline ise on kunagi "vahele jäänud" ja töötab nüüd seetõttu võimude heaks... sellepärast ta end ka Edgar Valteri korterist leidis... toomas Etsile seda kutset komissariaati... kagebešnikute ülekuulamisele... või mis iganes selle asutuse nimi toona siis veel oli... KGB on teine teema, millest võiks edasi pikemalt arutleda ja kogemusi jutustada, aga jätame selle ning liigume edasi õue, teise vaatusesse, Edgari deliiriumisse...

Näitlejatöödest teises vaatuses, ehk õues mängitud osas väga palju rääkida ei saa. Näitlejad on lihtsalt nii kaugel ning kogu heli lastakse publikule läbi kõrvaklappide. Rohkem loevad lavastatud "pildid" tervikuna ning tegelaste tegutsemine nendes piltides. Minu, kui "teksti ja loo" fänni jaoks on nendeski siiski sisulised sõnumid olemas... eriti meeldis mulle selle kolmik-raamistatud-lava esimene pilt, kui oli veel natuke segane, et mis värk ikkagi toimumas on... Ja see idee, et mingi rebane müüb Etsi maale... ainult, et need maalid on Edgari "maalimata jäänud maalid", sest ta tegi ju palju tööd ning joonistas praktiliselt pidevalt - juba esimeses vaatuses anti aimu, et temalt tuleb karikatuure söögi alla ja söögi peale... Järelikult ükskõik kui kaua ta ka pärast oma enesetapukatset seal "teises" või "kolmandas" ilmas ka ei viibinud, siis päris palju kunstitööd jäi seetõttu tegemata. Ka selles triptühhonis võib aimata teatud Edgari elu refrääne - 1. kunst, 2. lapsetus, 3. üksindus. Ja mis enda jaoks kõige huvitavam - ma ei tea, kas see oli juhus või lavastaja taotlus või hoopis minu enda fantaasia, et selline oli tegijate taotlus.

Kõike seda unenäolisust kroonimas 17.augusti noorkuusirp, mis siras taevas üle Võrumaa koplite, metsade ja aasade ning oli kõigi nende kolme pildiga silmanurgast pidevalt "kaadris" kõike justkui pealt valvates - tollel hetkel viibisime ju tema haldusalas...

Kuniks liikusime kolmandasse mängukohta... sealset visuaalset vaatemängu ma juba jõudsingi kiita. Kuid siin saabus ka lavastuse esimene kriitikat esilekutsuv detail - lõpu maalide projitseerimine maja seinale... ma ei tea, kas minu silmades oli midagi valesti, aga nendest maalidest ei saanud küll üldse sotti (ja need vahetusid minu jaoks liiga kiiresti). Ei tea, kas oligi taotlus jätta need maalid nii segaseks ja moonutatuks, et inimestel tekiks huvi ise uurida täpsemalt, millised Edgari maalid on, aga jah, see jättis muidu nii täpsele režiile ning sisukale lavastusele kummalise sigri-migri finaali. Kuigi mõttena ju igati õigustatud ning hea, et päriselt ka tema tööd kuidagi muidu kui Maimu ja Valteri korteri seintel olevate reprodena läbi vilksatavad. Aitas nö. luua teatavat tervikut ja hommage'ile veel üks väärt lisa. Ent jah, maja, millele neid kuvati, oli sellise ehitusega, mis just maalide-ekraaniks ei sobinud (võib-olla vaid nö."küljelt" vaates?) ning see tekitas vähemasti minus pigem isu vaadata seda ilu, mida pakkus seisva vee kaudu tekkinud peegeldus veeääres olevast loodusest, ehitistest ja tegelastest ning mõelda kogu äsjakogetud elamuse suurusele ning mõjuvusele.

Hinnang: 4+ (Osalt inimesi tõusid ka aplausi ajaks seisma. Olin väga valmis ka tõusma, kuid jäin siiski napilt istuma... Kuigi see ei vähenda kogu selle elamuse väärtust. Olin vaimustuses. Mingis mõttes ka veel etenduse lõppedes pigem selle esimese vaatuse lummas. Vähendamata teise vaatuse visuaalsetest kommidest (mida jagati ohtralt) saadud elamuse suurust. Palju magusat on ju kõhule ja hammastele halb, aga need siin oli "tervislikud" kommid... orgaanilised ning ökoloogilised... segatuna kohaliku võlujõuga ja vaimu ning ilumeelt toitvad. Olen tahtnud juba pikemat aega Rauno Kaibiainen'it näha mõnes kandvamas draamarollis. Ma ei tea, kas sain seda ka veel päriselt siitki... ikka on ta kas improteatris tegemas sada erinevat rolli ühes tükis. Siin küll esimeses vaatuses natuke saab seda, mida otsin, aga teises on ta tegutsemas juba rännakuteatris erinevatel maastikel, kaugustes. Mõnus oli tõdeda, et see, mida nägin Liisut tegemas TÜ VKA lavakooli ajal Thijl'is, sellele on tulemas kindlalt veelgi tugevamaid jätkutöid. Minu jaoks oli ta oma kursalt üks lemmikuid, ehk ka teatavas mõttes küpsem ja rohkem valmis näitleja kui mitmed teised ning nüüd hüppab ta omakorda suure hüppe kusagile kaugemale edasi. Temas on Eesti teatrite naisnäitlejatele mõeldes midagi iseäralikku ning vaid temale omast ja see teebki Liisust väga huvitava näitleja. Ka vahepeal nähtud Musta Kasti Prohvetis sai teda näha, ent seal see roll ei andnud eriti mänguruumi ja ta tundus olevat isegi natuke krambis... ja no "Litsid" sarjas ta ainult raiskab oma annet... sellises võltsnaerus, mida koos amatöörnäitlejannadega võõristavalt tekitatakse, ei ole ikka päris "see" kus Liisut näha tahaks. Erki Aule on küll vaid tooni andmas, kuid annab seda tähelepanuväärselt magus-hapus vormis - ühest küljest koomiline, kuid teisalt põlastusväärne, kolmandast kaastunnetki tekitav äpu... Kuigi ma jahun siin juba pikalt ja laialt ning kõigest kolmest näitlejatööst, siis eelkõige oli see ikkagi "lavastajateater". Helen Rekkor on loonud küll vaid väga lühikesest Edgar Valteri eluperioodist oma lavastuse, kuid see lavastus on väga laialt kandev ning sisuliselt ja visuaalselt võimas. Ärgitab kaasaelama, kaasa mõtlema ning kõditab nii nägemis- kui kuulmisaistinguid, pakkudes väga ilusat ja maagilist vaatemängu. Siin-seal on seda tembeldatud ka maagiliseks realismiks, siis kuigi sellega kurameeritakse, siis minu jaoks viide unenäolisusele ning mõned muud ehk esmapilgul maagilisele realismile viitavad hoovused, ei ole see seda siiski tervikuna. Kõigel oli nö. seletuslik tagapõhi. Maagiline realism on minu jaoks Marquez'i "Sada aastat üksildust", Rulfo "Pedro Paramo", Morrison'i "Armas" ja Kafka... Edgar Valteri rahutu rahu on siiski palju, palju parem... teisalt peetakse ka Süskind'i "Parfüüm"i maagiliseks realismiks ning see on üks kirjandusajaloo parimaid teoseid... Ei, ma siiski ei paneks seda Edgar Valteri eluloopilti maagilise realismi kasti... vähemalt tervikuna küll mitte... kui, siis paar neist teise vaatuse triptühhoni piltidest...Kuid igatahes soovitan kõiki neid vaatuseid ja "pilte" kahel käel! Ka pikem sõit sinna kaugele Eesti otsa tasub saadava elamuse näol igati ära. Saab nii mõtlemapanevat sisu kui ka visuaalset lavastustehnilist kõrgklassi pakkuvat naudingut. Elu on ilus, kuigi võib vahepeal tunduda kole. Mõnikord võib ka unenäos peituda filosoofia. Ja see võib-olla esitatakse Sulle hobuse suu läbi. Tähtis on edasi minna, kuid kõik olnu rändab tahes või tahtmata Sinuga pagasis kaasa... 

Nõnda ka elamus sellest harukordsest teatrietendusest.)

 Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Misanzen FB seinalt):

Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu

Kriitikute poolt tunnustatud ja publiku poolt palavalt armastatud lavastus etendub ka sel suvel Villike Teatritalus Võrumaal!

Edgar Valter on end Eesti rahva südamesse jäädvustanud võrratu karikaturisti, illustraatori ja lastekirjanikuna. Maalikunstnikuna on Valter aga oluliselt vähem tähelepanu pälvinud, ehkki tal kujunes aastate jooksul välja erakordselt huvitav laad ja stiil – tema maalidest õhkub rahu ning samblasse kätketud salapära.

Visuaalteatriühendus Misanzen („Üle vee“ - Eesti teatriaastaauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominent 2015, „Laineid lausudes“, „Süüria rahvalood“ – Eesti teatriaastaauhindade etenduskunstide ühisauhinna nominent 2017) eesotsas lavastaja Helen Rekkoriga (Ants Lauteri nimelise lavastajapreemia laureaat 2018) siseneb Edgar Valteri loomingu vähemtuntud meediumi – maagilisest realismist kantud maalide – kaudu tema loitsulaadsesse unenäomaailma, et luua täiesti erakordse Eesti kunstniku taiestest inspireeritud kohaspetsiifiline visuaalsusest ja installatiivsusest pakatav lavastus „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu".

Lavastaja Helen Rekkor ja kunstnik Maarja Pabunen loovad koostöös videokunstnike Alyona Movko ja Sander Tuvikese, valguskunstnik Priidu Adlase, helilooja Villem Rootalu, dramaturg Liis Väljaotsa ja trupiga maagilis-nostalgilise maailma, mida on oodatud avastama ja kogema kõik Edgar Valteri ande austajad.

Lavastaja Helen Rekkor: “Valteri arhailise ja nostalgilise õhustikuga, reaalse ja ebareaalse piiril balansseerivais maalides joonistuvad välja mitmed läbivad motiivid – looduskeskkond mitmekihilise väljendusvahendina, arhetüüpsed Poiss ja Tüdruk või Mees ja Naine; inimesest väiksemad samblased ja lääbakil talumajad tähistamaks looduse ülimuslikkust tsivilisatsiooni ees; lisaks kõikvõimalikud liminaalsed olevused, kelles inimese ja looduse piir hägustub. Iga maal on nagu jutustus, millele saab ümber punuda lõputult narratiive, loomaks meditatiivset ja fantaasiarohket rännakut. Valteri maalidest kumab eestlasele arhetüüpselt omane harmoonia loodusega, oskus olla tasa, et kuulda ja tajuda rohkem.Edgar Valteri loo teekond rasketel aegadel ellujäämisest viimaks oma loomingu läbi tõeliselt suureks saamiseni peegeldab paljuski meie kõigi teekonda ning omandab EV100 kontekstis veelgi suurema tähenduse”

Lavastuses mängivad Rauno Kaibiainen ja Erki Aule (improteater IMPEERIUM), Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti 11. lennu diplomand Liisu Krass, Marianne-Helena Rammo ning Antsla kooli õpilased Aron Aidla ja Getter Kõiv või Kristel Taal.

Etendused toimuvad Võrumaal Urvastes vallas Villikese tearitalus
NB! Lavastus toimub välitingimustes ning liigutakse esinemispaikade vahel.