Silver Kaljula ja Peep Maasik veavad sellist suve-projekti, millel nimeks TeMuFi. Silver produtseerib ja Peep lavastab. Kaasa löömas sõpruskond, mille selgroo moodustavad TÜ VKA vilistlased ja ka praegused kasvandikud, aga sõpruskonna laiendamiseks kaasatakse andekaid tegijaid nii lavale kui lava taha ka mujalt. Sellel suvel oli minu jaoks selle projektiteatriga 3. kohtumine. Tom Sawyer ja Lembitu on saanud endale väärilise järglase Toomas Nipernaadi näol (etteruttavalt võib öelda, et sellest kujunes senine TeMuFi-lemmik... kuigi Tom Sawyeri lavastusel on ja jääb alati mingi eriline koht südamesse). Kõik need on olnud suurejoonelised suvised vabaõhulavastused... nüüd sellele viimasele, ehk Tom Nipernaadile on lisatud uus eesliide: "värske"õhulavastus :) Kelmikused algavad juba tehnilistest asjadest - stiilne! :)
Ja kelmikaks see Nipernaadi-rännak ju kujuneski, just nii nagu ühes vahvas suveteatris peabki! Nipernaadi ise lendab liblikana ühelt kaunilt õielt teisele... Eesti kirjandusloo "esiplayboy" :)
Gailiti "romaan novellides" on saanud Ott Kiluski poolt uue ja värske dramatiseeringu. Kohati võib-olla just sobivalt Gailiti raamatulikkust säilitades ka pisut hakitud, aga ehk just seetõttu ka huvitavamalt toimiv, midagi suuremat kaotamata (7st novellist on kasutatud 4). Igatahes on ka lavastajal õnnestunud just selline dramatiseering sujuvaks ja huvitavaks tervikuks siduda - tegevuste ja Nipernaadi luulutamiste ja erinevate udujuttude vahetustega voolama lükata. Minu elus on see TeMuFi-Nipernaadi (Pääru Oja) neljas "Toomas Nipernaadi". Varasematele - raamatu-Nipernaadile (minu ettekujutus), filmi-Nipernaadile (Tõnu Kark) ja Ugala-Nipernaadile (Priit Võigemast) lisaks. Miski sisemine tunne ütleb, et ei jää ka viimaseks...
Nüüd on siis Pääru rollide-varasalves nii Gailiti Ekke Moor (Saueaugu "Ingeland"is), kui tolle "hingesugulane" Toomas Nipernaadi. Ja samuti nagu Ekkena, nii ka Toomasena on ta justkui loodud oma rolli, kuigi rollid (ja karakterid ka) on teineteisest siiski erinevad (ähh. Pääru viimasel ajal sobib igasse oma rolli... see räägib juba enda eest, millise näitlejaga on tegemist!) Nüüd, mõned aastad vanema ja osavamana on ehk see "Toomas" veelgi õnnestunum roll (toona varjutas ka Pääru üldse parim roll "Hõimud"es tolle Ekke väärtust, praegu peaksin seda "Nipernaadi" luiskavat ja naisi hullutavat vagabundi sama võimsaks kui "Hõimude" kurti poissi - diametraalselt erinevad, ometi nii tugeva enda stiiliga mängimisest hoolimata ja see annab ta rollidele veel eriti väärtust). Hetkel on tekkinud uute suure peaosade vahel Päärul pikem paus ja võib-olla selles mõttes eriti tuleb see Nipernaadi ta jaoks kuidagi väga õigel ajal. Juba ainuüksi sellepärast suudab ta panna endast mängu 100% ja rohkem veel! Iseenesest kui mõelda, et Inriidiga on Nipernaadi olnud abielus 16 aastat, seega oleks Pääru pidanud 13 aastaselt Nipernaadina abielluma... Vaadates ehmatab natuke kui see suur aastaarv Inriidi huultelt tuleb (mitte, et selles midagi erilist oleks... ma ise olen oma naisega olnud koos juba 25 aastat), aga seda just nimelt sisulises mõttes, mitte selles, et Kaili Viidas ise oleks sellisel juhul 18 aastasena 13 aastasega abiellunud. Aga Pääru mängib selle 40-aastase pärlipüüdjast kingsepa välja või tegelikult isegi "on" oma vanuse kohta märgatavalt küpsema olekuga. Seega ei teki kahtluski, et nad tõesti võiksidki olla juba nii kaua abielus.
Kummastab hoopis see, et neid naisi ja seega naisnäitlejaid tuleb tal oma teekonnal ette vähemalt 6 ning tal tekib kõigi nendega omavaheline keemia. Hämmastav, mõnikord ei teki näitlejatel ühe partneriga, kellega koos armumist mängitakse, aga siin üksteise järel kõigi tüdrukutega. Kõige vähem ehk enda abikaasa, ehk Kaili Viidase mängitud Inriidiga, sest too on rahulik linnadaam ning hoopis teisstsuguse tunnetuse ning olekuga kui teised naised (see eristuvus on ka üks Kaili mängu tugevusi)... Kuid tegelikult on üldse kõik need tema teekonnal ettesattuvad tüdrukud teineteisest erinevad. Ka naisnäitlejad, kes neid kehastavad on kõik isemoodi aura ja mängumaneeridegagi. Siin lavastuses - üks ilusam kui teine - on nad ühtviisi selle tunnetega mängija ja valetajast-võrukaelast vanderselli "ohvrid".
Esimesena Kärt Tammjärve linalakk, kellel on seekord selline hoog sees, küll plärtsti vette ujuma, küll saab muidu sahmaka vett ämbriga vastu vahtimist... Samas jahe hoiak esialgu suure sõnasepa vastu ja siis järsk soojenemine. Tema karakter on ehk nö. soojenduseks, aga juba nii kiiresti oled selles tükis sees, et saad aru, millise naise Kärt loonud on - selline, kes ei karda teha kannapöördeid ning mõnes teises eluolukorras võiks ise olla nais-Nipernaadi... sest kui nurga tagant tuli teine poiss, siis ta oli valmis juba hoopis tollega tantsu vihtuma. Tegelikult oleks tahtnud palju pikemalt temal peatumist... Kärt saab oma mängule hoopis teised mõõtmed sellises suures ja avaras mänguruumis. Ja mis peamine, ta suudab selle kogu avaruse endaga ära täita ja see on juba sellise kõhna tüdruku kohta vinge! :)
Teiseks tulevad peaaegu tandemina Maarja Tammemägi ja Jaune Kimmeli kaks erineva sotsiaalse klassi plikat. Kuigi Maarja karakter polegi teabmis "plika"... ta teab juba väga hästi mida ta tahab elult. Ja see usumees, kellega ta abielluma peaks, toda ta EI taha. Nipernaadi potsatab ta ellu just nii õigel hetkel - päästev õlekõrs... Maarja oma mänguga üllatas ehk kõigist neist tüdrukutest kõige rohkem. Nii küps, nii... kuidas seda nüüd öeldagi... usutav, et see karakter selline ongi... Küpsus siinkohal avaldub selles mõttes, et ma ei näinud ta mängus mängu, vaid ta oli oma karakter. See on nii noorte näitlejate puhul üsna harvakohtav nähtus (teistest naistest pakkusid seda vaid just mõned aastad juba teatrites mänginud näitlejannad). Kuigi need Nipernaadi tüdrukud on tegelikult sellised karakterid, kus väike "tegemine" ehk "mängimine" võib ka vabalt välja paista, sest nad on vaid lühipeatused Nipernaadi jaoks ning selles mõttes "karakterite" väljatoomine kerge mängu kõrgendatusega oleks minu arvates täitsa lubatud.
Samal ajal kui Pääru-Nipernaadi Maarja loodud karmimale ja raskemini kättesaadavale neiule kärbseid pähe ajas, oli tal ka mõnevõrra kergem saak (tagavaraks?) sihikul, nimelt Jaune-Tralla... Jaune roll on ehk kõige väiksem nendest vallutustest, aga Jaune teistest mõnevõrra ekspressiivsem mängustiil teeb ta Trallast igati teistega võrdse... kuigi ongi vast ehk teistst Nipernaadi-tüdrukutest vaesem ja allaheitlikum. Minu ettekujutluses oli just Tralla see, kes Nipernaadit kõige rohkem oleks armastanud... Nipernaadi Tralla tunnetega mängimine mõjus vähemalt minu jaoks kõige jõhkramalt. Teistele ta kas leidis asemiku või olid need naised ise piisavalt tugevad hakkama saamiseks, aga Jaune-Tralla oleks Nipernaadit ka kõige rohkem vajanud.
Seal naistevõrgutamiste vahepeal või just sellega otseselt seoses on muidugi Nipernaadil ka erinevate meestega jahmerdamist... vaja ju uude kohta saabudes neil nahk üle kõrvade tõmmata ja udutada ennast öömajale või kostilisekski. Või siis jällegi neilt naine üle lüüa või mõne tütrele sarved teha... Selline "mänguri" meistriklass küll... ehk õppetund "kuidas naistel päid segi ajada"... Tuleb tunnistada, et olen ka ise (nooruses) selliseid trikke kasutanud (jah mul on häbi, aga oma loomusele ju ei saa parata - see pole muidugi vabandus ning ilmselt põleme koos Nipernaadiga põrguleekides). Iga naist tuleb võtta ju sellisena, nagu ta on... ja rääkides talle asju, mida ta kuulda tahab või mida Sa tunnetuslikult tead, et tal vaja on, sedasi on kõige lihtsam jõuda naise südameni... Kasutades vastavalt kas jõulist või tagasihoidlikku lähenemist. Nipernaadi muidugi kasutab neid oma võrgutustrikk üle ja sedasi on ta veelgi nõmedam kui lihtsalt nagamannid, kes enda lollusest oma võimeid proovile panevad, et saada rahuldust või enesekindlust jahivõimekusest... Ja seda veel eriti kui mõelda Inriidi peale! (muidugi tema on kõigest väljamõeldis ja seega on päriselu-playboyd ikka need päris pahalased... ma ise näiteks olen apsu tehes kohe öelnud, et "palun minusse mitte armuda"... sellel küll tõsi, on praktiliselt alati olnud hoopis vastupidine reaktsioon - paneb võõra naise veelgi rohkem Su vastu huvi tundma... nendest "võrgutusnippidest" võiks tegelikult raamatu kirjutada, aga jätame selle siin siiapaika, eks :)). Kuigi eks "pahad" poisid ju omavadki teatud tüüpi naistes külgetõmbejõudu... Mõned naised vajavad ka vallutus- või jahitrofeesid. Aga ärme tõesti lasku praegu ja siin nendesse teemadesse...
Tegelikult ei ole Tomil eriti palju raskem ka meestele kärbseid pähe ajada ja saada neilt, mis tal parajasti vaja on. Kõige huvitavamaks lõiguks kogu lavastuses mängulises mõttes kujunes minu jaoks trio - Pääru, Ursula Ratasepp ja Jüri Vlassov. Selles valemis oli ka Tanel Ting, aga kahjuks just siin loos on ta mõnevõrra karikatuursem ning justkui animeeritum liikudes, tõstetud õlgade ja käbedate käteliigutustega. Tanel särab teistes lõikudes rohkem (eriti esimeses kinotegijate pundis, kus ta mängib täiesti teistsugust karakterit, kui varem olen temalt näinud - rahulikumalt ja vähema intensiivsusega). Temalt saabki kogu tüki jooksul kõige rohkem erinevaid tegelasi ja see korvab ehk natukenegi seda, et teda nii (loe: liiga) harva mängimas näeb! Teine vaatus saabki alguse sellest "Kati"-lõigust. Ursula on juba laval kui publik vaheajalõbudelt tagasi tribüünile valgub. On seal üksi, õbluke, õrnake... Istub maas, vaatab rohkem enda ette ja loob kogu selle suure ja avara rohelisuse ning võimsa vaatega kontrastis hoopis isemoodi tunnetust kogu lavastusse. Jaan Sööt, kes muusikaliselt on lavastus kujundanud, toob ka teises vaatuses kurvematoonilise motiivi mängu, millel on viiteid bluusile... seega loo "tõsisemaks" minemisele. Esimese vaatuse muusika on ehk pigem helgem ja rõõmsam, kuigi ka seal on mõned mitte-nii-rõõmsad noodid sees. Lõpus lisandub nendele, läbivalt etenduses kasutatud 2-3 motiivile, ka üks täispikk laul, mis on koos Cabaret Siberia, Sweeney Todd'i, Adeele Sepp'a "Ode to screw" eestikeelse versiooniga Hipide revolutsioonis, Väikse Gavroche'i stompimise laulu ja Krõlli räpiga üks senise aasta parimaid teatrilaule!
Igatahes annab Ursula võtmed kätte selle oma olekuga ka tema mängitavale karakterile. Vaesusest klohmida saanud kuid tema sõna on tema au ja seda ei saa temalt keegi ära võrra. Ja tema sõna on ka aus... ütleb ta ju ka otse Nipernaadile välja, et ei tea, kas armastab rohkem meest või seda illusiooni, mille too talle on maalinud oma rikkustest... Ja kui mängu tuleb Vlassovi tegelane, kes on tegelik taluomanik, kuhu Pääru-Nipernaadi jälle osavalt end sugulaseks valetades sisse smugeldab, siis ei tea, kas tüdrukul tekib tõesti armastus vanamehenässi suunal või armub ta jällegi tollesse hoopis teada saades, et see Nipernaadi varandus on päriselt hoopis vanemehe oma... Kuigi siin tuuakse sisse ka sügavam psühholoogiline vangerdus, sest Nipernaadil oleks võimalik kogu see varandus endale saada, aga ta seda ei võta... varandus pole ju see, mida ta tegelikult oma rännakutel taga ajab... ta justkui otsikski vaid seikluseid... Kasutab oma "aega" ära elamuste leidmiseks... uute vallutuste... need, mis tal võtta on või mis ta juba kätte on saanud, need teda enam ei huvita... Ursula Kati on siiski kuni Nipernaadilt teisele mehele üle hüppamiseni sügavam, hapram ja mõtlikum kui teised Nipernaadi vallutused ja see annab Ursula mängule erilise kaalu.
Muide Nipernaadi kannel on Maasiku lavastuses vahetatud kitarriks, kuid see tabav vahetus on igati õigustatud, sest Päärust on viimasel ajal saanud tõeline kitarrivirtuoos. Ta sõrmed käivad üle keelte ja see tõmbab niimoodi hetkega kaasa, et ei märkagi, et see mis ta mängib on ehk rohkem hispaanialik rütm kui eesti oma. Nii ehk naa on see nauding, sest ta ise teeb seda suure kirega ning hea, et ta ei kõnni seal lihtsalt ringi kitarr kanlas, vaid ta tõesti ka viskab mõned noodid sellele väljale helisema. Ei imestaks kui ta päris elus selle oma mänguga tüdrukutel silmad uduseks ja kõrvad sulama ei saaks :) Publiku seas istusin sellises kohas, kus minu ees istusid 2 umbes 20-aastast (või isegi aasta paar alla selle) ning minu kõrval 4 umbes 35-40 aastast väga sätitud ja nn. beibelikku naisterahvast. Noored tüdrukud ees viskasid teineteised väga paljutähendusliku pilgu hetkel kui Pääru-Nipernaadi ütles ühel oma vallutusretkel: "Keegi mind ei armasta"... ja need sätitud naised minu kõrval läksid hoogu mistahes Nipernaadi vähegi publikupoole visatud tegevusest. 4. sein on küll karmilt ees läbi etenduse ja otsest suhtlust tegelastel publikuga pole, aga nende (jääkohvidega) naiste jaoks oli küll :) Teine, kes vähemalt eesistunud noortele tüdrukutele elevust tundus tekitavat, oli Tanel Ting. Ma ei passinud neid tüdrukuid tahtlikult ega isegi teadlikult mitte, aga juhtusin nägema kui üks neist (Taneli usumehena stseeni sisenedes) teisele kavast Taneli nimele nimetissõrmega joone alla tegi ja sellepeale pöidlaga "like" näitas :) Kõrvalistuvatele tekitas ka elevust kui Nipernaadi ja Kati, ehk Pääru ja Ursula "Nipernaadi loomi" vaatasid ning meie suunas "sigadest" rääkisid... mu naabrid lehvitasid ja andsid märku, et tegelastega kaasa mängivad.. olgugi, et seda võiks ju ka solvanguna võtta... ei sellel ilusal õhtul olime kõik kui üks suur loojakari, Pärnumaa Tori valla Linnamehe puhkekodu tiigi äärde ehitatud tribüünidel :)
Nõnda hakkabki juba lavastuses (tegelikkuses +26 kraadises augustikuupalavuses) siin-seal näha olema lumelaike maas ning vesigi hakkab jäätuma... Kingsepast on saanud madrus, kes oma "laeva ootab"... Viimases "peatuspaigas" kohtub ta (tuttavalt, aga samas ka siia ideaalselt sobivalt - mehiselt-jõuliselt lahendatud) Jaanus-Silver Kaljulaga, kellel silmarõõmuks Maret Vaa... Maret pole Jaanusest huvitatud, sest too on ilmselt liialt karmikäeline ja ühtlasi ka liialt tõsine mees Mareti jaoks. Kuigi kes teab, kõrvaltvaataja arvates võib-olla nad just sobiksid, ent Jaanus on kasutanud ka alatuid võtteid tüdruku endajuurde meelitamiseks ja tüdruk ei saa sellest üle. Kuigi ega Maretki pole koerustetegemisest prii. Tundub tõesti, et need kaks sobiks teineteisele, aga no kui ei taha siis ei taha. Naise ellu siseneb veel selline ilusate sõnade ja maailmatute lubadustega uus mees... Maret on küll õppinud juba meeste sõnades kahtlema ja nõnda tundub, et ta pole Nipernaadi jaoks mitte kerge pähkel... Tagasi mõeldes, siis ilmselt oli Maret Toomase võrgus juba esimeste kitarrihelide saatel, kui Jaanus pahaaimamatult "kitarrimängija" abiga oma pruuti kosima tuli ja too püsimatust ning kannatamatust Silver-Jaanusest maha kostile jäi kaluri, ehk Mareti isa juurde. Loodan, et ma ei solva, kui ütlen otse (mõtlen seda ainult kõige parimas, austustavaldavamas mõttes), et Karolin Jürise on vahepeal näitlejana tüdrukust naiseks saanud. Kuigi ka Maret on ju alles plika, siis Karolin kehtestab end laval hoopis tugevamalt kui oma varesemates rollides. Märkasin seda tegelikult juba tema Lumekuninganna rollis (mida jõudsin vaatama kõige viimasel mängukorral). Muide alguses vaatasin, et Maretit mängib hoopis Kaili Viidas... kes hiljem Inriidina lavale saabub. Karolinis on jällegi omamoodi silmade sära ja särtsu, mis muudab jällegi tema Maretist omakorda täiesti omamoodi naise... ja see kontrast, kui ta "tõe" teada saab Nipernaadi ja tolle "laeva" või "Katariina Jee" kohta... valus ja piinlik... alles siis paljastab Maret-Karolin oma tegelikult tekkinud ja tugevakski kasvanud tunded Nipernaadi vastu...
Peep Maasikult on lavastuslikke põnevaid lahendusi kogu selle Nipernaadi rännaku saateks kuhjaga. See hoiabki Nipernaadi ühest kohast teise minekuid ja eri kohtades toimuvad lood eriilmelised ning pidevalt uusi üllatusi pakkuvatena. Kui nimetada vaid mõned ja kõige toimivamad ning meeldejäävamad ideed, siis kohe alguses kui naised sellise kimamisega mööda seda laia välja Nipernaadit taga ajades jooksevad ja too nende teisele kaldale kadudes kaevust välja ronib ning kohe kätluses publikule ühe ahhetuse kingib, kui peadpidi peaaegu kaevu tagasi kukub... tegelikult seal (ettearvatult) kitarri järele upitab... Rohkem polnudki vaja - publik oli nii lavastajal kui Nipernaadil peos! Ja sealt edasi oli neil meid lihtne pitsitada või lõdvemaks lasta :) Maasik toob sisse intiimsemate inimsuhete lahkamise stseenidele tasakaaluks ka seda suurt ja võimast mänguvälja ärakasutavad vinged visuaalid, nagu näiteks kõik need hoogsad jooksud ning tantsud (koreograaf Evelyn Piirak), aga ka taamal metsas puude langetamise - pikad, kiitsakad tüved kukuvad ja selles visuaalis on teatavat hingekriipivat, aga ka ehmatuslikku jõudu. Intiimsematel hetkedel rabab ta publikut näiteks Nipernaadi toore muna söömisega või Vlassovi karakteri koomilise jalasidumisega. Tiiki kasutab ta ka ära mitmel moel - esiteks muidugi on selle äärt mööda liikumine hästi paista ning loob selle ümber pikema tiiru tegemisel rännaku illusiooni. Samas on tiigi üle ehitatud sild väga vahvalt õõtsuv, 1 tüdrukutest plärtsatab vette ujuma ja samuti plärtsatavad sinna palgid - niimoodi neid ju transporditi jõge-mööda... Peaaegu kukuks sinna vette sillalt ka üks teine tüdruk, aga siis saab Nipernaadi sobivalt rüütellikult tolle päästa... "Laval" on ka heinakärbised ning teadagi, mida nende all on võimalik teha :) Heinte sahin ja nende "kohalolu" oli mõnusalt tunnetuslikult pidevalt sees. Ja siis muidugi see lõpustseen, kui suletakse suured lahmakad uksed, mida võiks võrrelda raamatukaane sulgemisega, lugu saigi ju sellega läbi... Imeline ja just eelkõige "ilus" lavastustervik, rohkete põnevate detailidega.
Kuid enne seda kõige lõppu tuleb siis see Nipernaadi laev lõpuks... teda ära viima... Nipernaadi linnariiete selgapanemine on kui päitsete pähe panemine metsikule loomale... ja see "laev" on üks hämmastav naine... ühest küljest ju üritad teda mõista, et mis tal teha on kui meest kisub seiklema kevadest sügiseni ning on kodus tema ja laste jaoks kõigest talvel... mis mees see ka selline on? Teisalt kui armastad ja ma mõtlen TÕELISELT armastad, siis pigistad vist paljugi suhtes silma kinni ja "kannatad ära"... peaasi, et saaks selle vähesegi... aga siis ka täielikult... Ei, ma ei suuda sellist asja mõista... Nagu siin mõned maailmaümber rändajad, kes jätavad aastaks oma pere ning lähevad ennast teostama või otsima... seda võid teha, kui oled üksi(k), palun väga... aga ei ole kellelgi õigust teisele inimesele kodu-kohustusi kaela jätta... isegi kui see teine armastusest ja hoolivusest ongi päri Su soovide ja plaanidega... Ma ei suuda selliseid inimesi mõista ja mõistan ilmselt seega nad hukka... Kuigi mis õigus selleks minulgi on... "visaku see esimene kivi, kes päriselt patust prii"... seega võib-olla teen liiga oma must-valge hinnanguga, aga mina ise olen teisiti ehitatud ning näen maailma teisiti. Selline käitumine pole lihtsalt ausmeestemäng. See polegi kellegi õige mees, kes oma naisele niimoodi teeb. Muidugi alati ei tea ka teiste inimeste suhete kohta täit tõde, võib-olla on seda vaja üldsegi äraelamiseks ehk rahateenimiseks, et mõlemal inimesel hing sees püsiks... või mõnel muul ühise kasu põhjusel, ehk on ka mingid teised mõistuspärased seletused. Aga Nipernaadil neid ju küll polnud! Kuigi on ju ka palju selliseid inimesi, kes lihtsalt tahaksid oma argipäevast ära... kuhugi kaugele, hoopis teiste, võõrast inimeste vahele... otsast alustada ja seda mitu korda... tunda vabadust või hakkamasaamisenesekindlust... Kuid selleks muidugi võib ka lühemaks ajaks matkale minna... eks?
Hinnang: 5- (Ideaalne suvelavastus... eriti sellise ilusa ja sooja ilmaga. Võimas rohelus ja kogu lavaavarus ning selle osav ärakasutamine. Viiel on miinus taga ehk peamiselt sellepärast, et lugu ise oli juba liiga tuttav, kuigi tegijad suutsid mind köita sellevõrra, et sellest hoolimata oli pidevalt huvitav ja põnev, peaaegu nagu uut materjali vaataks. Kuna minule kõik niiväga meeldis, siis minu pärast oleks see võinud (oma 3 tunnisest kestvusest hoolimata) pikemgi olla, millega mu teatrikaaslane küll poleks päri olnud... Kuigi ka temale väga meeldis. Eelkõige jääb see etendus meelde Pääru Oja tõeliselt sisselatud mänguga, Ursula-Kati ja teiste imeilusate tüdrukute kohtamistega oma rännakuradedel ja neid oma udujuttudega lollitades armuma panemistega - igaüht isemoodi, imeilusa mängukohaga koos kunstiliste, märkitabavate ja lavastust teenivate lisanditega ja sumeda suveõhtuteaterna, mis naerutas, tegi kurvaks, pani kaasaelama, lahutas ka meelt, ent pakkus ka sügavamaid taustu ja mõtteid - sellele, kes neid vajab. 5+ hinnangu annaks kasutatud tribüünile ning kõigi vatajatega arvestamisele - istusin tagant teises või kolmandas reas ja ühes ääres, kuid absoluutselt kõik oli kuulda ja näha. Alguses korraks mõtlesin, et huvitav kuidas näitlejate hääled seal vabas looduses kostavad ilma mikrofonideta, aga ka selle eest tahaks eraldi tänada, et tegelaste kõnet ei muudetud tekno-hääleks ning kõik oli puhas ja looduslik... Vaene Pääru hääl muidugi.. ei tea, kuidas see kõik need etendused sellises mahus ja nõnda valjult rääkides vastu peab, hoian pöidlaid, et ikka peab, sest just nii tundub see toimivat ideaalselt publiku poolelt elamust ammutades! Mina igatahes aplodeerisin seistes - olin teine, kes püsti tõusis - üks esirea daam jõudis napilt ette... Siiani 102 etenduse kohta sellel aastal plaksutasin seistes neljandat korda - see oli seda väärt! Üsna peatselt plaksutas kogu tribüünitäis rahvast püsti seistes. Soovitan soojalt - südamega suure hoolega tehtud asi!)
Lisan siia erandina otse lavastuse järgselt kirjutatud teksti Nipernaadi-elamuse kohta instagrammis. Kes siinseid pikki lahtiseletusi ei jaksa lugeda, saab sealt lühemalt ja/või kiiremini üldistatud peegelduse (tavaliselt kohe pärast etendust koju jõudes kirjutades, värskete ja ausate emotsioonidega) kätte. Seal on neid tekste rohkemate lavastuste kohta ka kui blogis (vähemalt suvel... ja eks siis näis kuidas ja kui palju sügisel jõuab...):
https://www.instagram.com/danzumees/ :
"TeMuFi "Toomas Nipernaadi" Aaaaah, see oli täiuslik suveteater! Ma olin teine, kes püsti aplodeerima tõusis (üks proua esireas jõudis ette :)), kuid lõpuks seisis kogu publik ja aplaus ei tahtnud raugeda! Mul on Nipernaadiga oma kana kitkuda... no pole ta keski mees, ega miskit. Täielik kõlupea, kehkenpüks ja valevorst. Ajab kõigil naistel silmad krõlli ja mängib nende tunnetega ja mis kōige hullem - meelega ja mõnuga. Hea keretäis tappa vaja sellisele anda! Aga kui ma seda Pääru Nipernaadit seal Pärnumaa metsade ja tiikide vahel rändamas vaatasin ja kuulasin eesti esiplayboy udutamist, siis unustasin ise ka, kes ta tegelikult on. Vahva poiss oma kelmikuste ja lobaga... alles siis kui nägin kaugelt Inriidi lähenemas, sadas kogu mälestus temast kaela, nagu külm vihm... Ja kõik need ilusad tüdrukud, kes Päärule on pandud vastu mängima - üks ilusam kui teine... kõik nii erinevad ja kōik mängivad niiiiii hästi! Minu jaoks küll Ursula grammivõrra veelgi paremini. Hämmastav, aga neil oli kõigil täitsa keemia olemas peategelasega ning peategelasel nendega ka! Kuigi, eks see "Toomas Nipernaadi" ole ka natuke ikka Pääru-show! Milline vahva seikluslik teekond! Ei tahtnud, et see lõpeks :) Lavastaja Maasik, pakub oma lavastuslikke ideid, nagu magusaid maasikaid üksteise reas! Ja kui ilus see kõik tal kokku on! Katsun homme juba blogis täpsemalt kirjutada. Kes veel pole seda kavva võtnud, siis kindlasti tasub! Isegi kui lugu ongi peas, nagu minul. Kui pole, siis seda enam! Väga vahva elamus! #temufi #suveteater"
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod: Kevin Kohjus/TeMuFi):
ROMANTILINE VÄRKSEÕHULAVASTUS
TOOMAS NIPERNAADI
Linnamehe Puhkekeskuse tiigi kaldal, Tori vald, Pärnumaa
Varakevadel, kui jää jõgedelt ja järvedelt lahti murdub ning kelmikas päike puulatvadelt lund hakkab sulatama, ilmub külavaheteedele üks veider mehike. Pigem inetu kui ilus ja, tont seda teab, kas vana või noor. Kaabut nimetissõrmega kuklasse lükates keksib ta justkui alp harakas porilompide vahel, tinistades oma mänguriistal jupikese ühest või teisest loost. Ja kui mõni möödakäija tema koledat lauluhäält juhtub kuulma, katab ta kõrvad peopesadega ning jookseb metsa.
Eemalt mõnd talu või muidu kena elamist nähes ütleb see mees poolkuuldavalt: ”Heh-hee!” ja sätib sammud sinnapoole. Nõnda talust tallu ja südamest südamesse kulgeb tema tee läbi kauni Eestimaa, kuni meri külmub ja rammusad põllud lumega saavad kaetud. Siis on ta äkitselt kadunud, nagu poleks teda Olnudki.
See mees on Toomas Nipernaadi.
See mees on Toomas Nipernaadi.
Autor AUGUST GAILIT
Lavastaja PEEP MAASIK (TÜVKA 12. lend)
Lavastaja-assistent JAN-ERIK SARV
Dramatiseerija OTT KILUSK
Dramatiseerija OTT KILUSK
Kunstnik JAANUS LAAGRIKÜLL
Muusikaline kujundaja JAAN SÖÖT
Muusikaline kujundaja JAAN SÖÖT
Koreograaf EVELYN PIIRAKGrimmikunstnik MARIA INDERMITTE
Visuaalkunstnik CARMEN SELJAMAA (TÜVKA)
Meistertehnik RAUNO AVEL (TÜVKA)
Kostümeerija-rekvisiitor ULVE VOHLA
Visuaalkunstnik CARMEN SELJAMAA (TÜVKA)
Meistertehnik RAUNO AVEL (TÜVKA)
Kostümeerija-rekvisiitor ULVE VOHLA
Näitlejad:
PÄÄRU OJA (Draamateater)
URSULA RATASEPP (Tallinna Linnateater)
KAROLIN JÜRISE (TÜVKA 12. lend)
KÄRT TAMMJÄRV (Vanemuine)
KAILI VIIDAS (Endla)
JAUNE KIMMEL (Rakvere Teater)
MAARJA TAMMEMÄGI (TÜVKA 12. lend)
JÜRI VLASSOV
TANEL TING (Kuressaare Linnateater)
SILVER KALJULA (Must Kast)
ANDRI ARULA
JAN-ERIK SARV
JAN-ERIK SARV
MARTIN AULIS
TIINA LAUGUS
TIINA LAUGUS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar