So you think you can dance 5.hooaeg TOP10

Paar kuud on ilma lemmiktelesaateta möödunud nii, et pole isegi meelde tulnud, et vaadata natuke midagi kindla peale hingeminevat (viimaste aegade filmivalikuga olen täiesti metsa pannud ja ega teatriski pole pärast kevadist Ird, K.-d midagi tõsiselt head näinud. Ning lugeda pole jõudnud juba üldse pikemat aega - nüüd kolimise käigus leidsin küll poolelioleva Vetemaa raamatu jälle üles ning see on ülihea!)... aga ega ma ei jäta, ega ka hüppa järgmistesse hooaegadesse, mis siis sellest, et Ameerikas juba 7.hooaeg käimas. Mina liigun ikka oma kindlas vaikses taktis edasi. Iga saade on lihtsalt liiga hea, et jätta mõni vahele. Põnev on ka jälgida, et kas oma maitse läheb kokku või mitte. Kindlat lemmikut sellel hooajal pole ju ikka veel tekkinud. 3 pliksi Jeanine, Janette ja Kayla on vaheldumisi lemmikud... meestest Jason, Kupono ja Brandon on parimad... aga mul on tunne, et võitja selgub naiste hulgast.

Seekord siis saade, kus on järele jäänud 10 parimat tantsijat. Žürii enam ei otsusta, vaid rahvas. Seekord oli ka TOP 5 naiste ja TOP 5 meeste eraldi ühistantsud - naiste Bollywood päris vinge, meeste Aafrika-tants mitte minu maitse... Minu jaoks oli selles saates, aga üks tants täiesti peajagu üle teiste:

Endise SYTYCD võistleja Travis-e koreograafia - "mäng südamega" - Selle tantsuga ka minu lemmikute tippu tõusvad - Jeanine ja Jason... "standing ovations"!!! Hooaja teiseks parim tants siiani (Pärast eelmise osa Kayla ja Kupono tantsitud Mia Michaels-i "sõltuvuse tants"-u):



Praeguse seisuga minu selle hooaja lemmikute top:
1.Jeanine (kas ta ei näe mitte Penelope Cruzi moodi välja?)
2.Kayla
3.Jason
4.Janette
5.Brandon
6.Evan
7.Kupono
8.Ade (tantsijana parem kui Kupono, aga Kuponol on ette näidata Mia tants, Ade tantsudest ei meenu ühtki erilist)
9.Melissa
10.Randi

PS. Uskumatu, et Nigel on juba 60-aastane!

The World Forum for Foreign Direct Investment 2010, Tallinn

9. ja 10. juunil toimus Tallinnas selline vinge ja esinduslik üritus, millel astusid üles maailma mitmed tippettevõtted, nagu näiteks IBM, Skype, Oracle ja Nokia. Lisaks olid osalemas paarsada ettevõtjat ning investeeringuteagentuuride esindajat ümber maakera. Kahe päeva jooksul oli mitmeid huvitavaid ettekandeid majanduse, globaalse laienemise ja teistel ettevõtlikel ning innovaatilistel teemadel Swissotel-i suures konverentsisaalis. Ürituse eelneval päeval, ehk 8.06. toimus vastuvõtt Kadrioru presidendilossis. Oma videotervituse saatis kohale ka president Ilves ise, sest ta ise pidi viibima välismaal sellel hetkel.

9. juuni ametliku avakõne pidas peaminister Andrus Ansip (tema kõne lõpetust võib näha imetillukeses videolõigus käesoleva teksi all).

Kuigi absoluutselt igast kõnest võis noppida väga huvitavaid fakte ja infot nii ettevõtete kohta kui selle kohta kuhu erinevad majandussektorid või maailmamajandus ning miks ka mitte üldse kogu meie maailm on liikumas. Mind isiklikult paelus eriti IT ja rohelise tehnolooogia ning energia teemad. Kuid ehk veel maasikana tipus, kõige põnevamateks olid just esimese päeva kolm esimest ettekannet - peaministri oma, IBM-i Vice President for Global opportunities - Cathy Rodgers-i kõne ning Skype-i ühe asutajatest, Sten Tamkivi (kergelt kelmikas - viidates lausekõlksule, et 1978. aastal valis Eesti tema, mitte tema pole Eestit endale elamiseks valinud... ent armastab Eestit ja tunneb end siin kodus pidevatest reisimistest hoolimata :)) kõne.

Siin mõned ülesnopped, mis kõrva jäid:

Andrus Ansip

***99% pangatehingutest tehakse internetis.

*** nali Eesti Maksuameti kohta - Estonian tax office sends quickly back all the tax money and never asks any questions ;)

***Me eestlased oleme laisad inimesed - meile meeldib kodus istuda ja kasutada oma arvuteid.

***Raiskame praegu 1 (ta ütles "billion"... aga kas tõesti NII palju?) miljard krooni valuutavahetuse tõttu.

***Euroopa Liifus on 8. kõrgeim elanike usaldus oma valitsuse vastu Euroopa Liidus.

Cathy Rodgers

Tema kõne oli üpris ebatraditsionaalne ning seda innustavam ja huvitavam sisulises mõttes! Nimelt lähtekohaks, et tema õed kinkisid talle sünnipäevaks eesmärgi - joosta kõigil mandritel poolmaraton. Ja mis mõteteni see tänapäeva maakera nägemine ta viis...

***80% igijääst on Kilimandžaarolt kadunud.

***Hiinas on viimase 10 aastaga autode arv 4 kordistunud.

***Igal aastal võetakse 5 Eesti pindala suuruses vihmametsa maha.

***2050. aastal elab maakeral 10 miljardit inimest. Selleks ajaks on 450 miljonilinna ja 70% inimestest elavad linnades.

***aastaks 2030 maailma energiavajadus kahekordistub.

***60 aastat tagasi läks 1 kalori tootmiseks 0,5 kalorit fossiilkütuseid, praegu kasutatakse selleks 10 kalorit.

***45% New York-i autodest kõige tihedama liiklusega tänavatel otsib parkimiskohta.

***2050. aastaks ennustatakse, et 50% maailma inimestest ei oma ligipääsu väävlita (pole kindel kas kuulsin sõna õieti) veele

***Coca Cola ei tooda hetkel ajutiselt Indias, sest seal pole piisavalt vett.

***5 kuuest maailma suuremate ettevõtete peadirektoritest pole enam nõus Nobeli võitja Milton Friedmani väitega, et ainus äri ülesanne on raha teenimine(!!!!!).

Minul isiklikult on tunne, et me oleme Eestis ikka veel mõne sammu taga keskkonnakaitse teemade olulisuse tunnistamisega endale. Vähemalt võrreldes teiste Põhjamaadega.

Sten Tamkivi

***Skype otsib talente (sellele viitasid pärast Tamkivi ka mitmed teised ettevõtete juhid).

***Olgu see siis siin ja praegu üle korratud, et Skype-i algatajate gruppi kuulusid 4 eestlast, 1 taanlane ja 1 rootslane. Rootslased peavad Skype-i ju enda leiutiseks ja laiutavad alati käsi, et miks eestlased Skype-i enda omaks peavad :)

Muud

***Nokia ettevõtetes töötab kokku 120 000 inimest.

***juba mitmendat korda kuulen ameeriklast ennast tutvustamas: "I'm American, please don't hold that against me"...

***kõrva taha paneks ühe rootslasest biogaasiettevõtte juhi kõne lõpetuse: "We can't do everything, but we do everything we can".

Väga silmi avav ja mõtlemapanev üritus. Palju võrgustumist ja huvitavaid paneele ning vestluseid. Oleks meeleldi näinud, et Eesti ettevõtteid oleks rohkem osalenud. Nii hea üritus toodi ju koju kätte...

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia - Eesti Draamateater

Tavaliselt, kui midagi kirjutatakse "tellimustööna", siis ei saa seda eriti tõsiselt võtta, ega midagi erilist selliselt kirjatöölt ka oodata või loota. Draamateatri majal on tänavu 100 aasta juubel ning selleks puhuks otsustati tellida vastavasisuline näidend, enamvähem kindla peale üle keskmise tasemel kirjutavalt Andrus Kivirähkilt. Kuigi "kindla peale" sellises olukorras ei saa nagunii kindel olla. (Meenub viimane Kivastiku Viinistu tükk).

Minule Kivirähki tükid on ikka meeldinud, kuigi veelgi parem on ta minu meelest romaanikirjanikuna. Kuid teatris tema karakterid on elavad, situatsioonikoomika muhe ning ülesehitusel ka ikka midagi põnevat sisse toodud. Kahtlemata siin tuleb mängu juba ka lavastajakäsi. Merle Karusoo jaoks, kes ka selle tüki lavastajaks, on see juba (minu arvestuse järgi) kolmas Kivirähk-i materjali lavastus. Minu jaoks on nende koostöö liikunud pidevas tõusvas joones - üha paremaks. Sedapuhku ikka juba päris hea! Samas vahepõikena - minu siiani lemmik Kivirähki näidend lavastati hoopis VAT Teatris ("Ingel, ingel, vii mind taeva").


Laskumata detailsemalt sisu keerdkäikudesse, mis otse loomulikult elustavad läbi huumoriprisma ning kahtlemata ka väljamõeldud looga seda teatrimaja sünnilugu, mängib Kivirähk oma näidendiga rohkem selle ümber, et kas teater see on lihtsalt see "teatrimaja" või pigem see, mis selles majas toimub. "Las sakslased teevad mis nad tahavad. Aga meie teeme selles majas teatrit." Oi kui magusad karakterid on need blondid, kiiksudega sakslased. Eht Kivirähklikult naljakad tüübid, keda tahaks veel ja veel vaadata. Muidugi ilma selliste heade karakternäitlejate, nagu Guido Kangur, Mait Malmsten ja Märt Avandi, olekski need tüübid jäänudki lihtsalt Kivirähki karakterikontuurideks. Aga need kolm meest on lihast ja luust karikatuursed ja koomilised kõlupead :) Lausa lust vaadata ning pidevalt ootasin, et nad jälle ja jälle lavale tuleksid (ja see nende surm :)))). Aga kuigi need kolm rolli on ülimalt lahedalt õnnestunud, oli minu jaoks kõige suuremaks üllatuseks hoopis Ivo Uukkivi! Ma olen ikka pidanud teda täiteks kasutatavaks näitlejaks, kes on viimasel ajal justkui kukkunud stamprollidesse - ikka kergelt alkoholiga seotud tüübid või keskealised rokimehed... nüüd aga hoopis midagi muud ja see mõjus nagu värske õhk. Värske rollilahendus ja mingis mõttes isegi ootamatu karakter. Kohe esimesest stseenist, kui Uukkivi seisab hämaras saalis, oli aru saada, et sellest rollist ja kogu tükist tuleb midagi head. Inimesed ümberringi kahisesid, et kes see on... otsides kavalehelt abi. Tõesti Uukkivi on mingis mõttes isegi tundmatuseni teistsugune, kui on harjunud teda nägema. Ei tea, mis muudatus mehega on juhtunud. Aga midagi selgelt on.

Valguskunstnikuna on kaasatud Linnateatri mees Priidu Adlas ja valgustus mängib päris silmnähtavat rolli, seega väga õnnestunud valik (lavastaja poolt?). Kõik need pooltoonid ja valgete juuste jaoks säravam valguskaart, see kõik oli kuidagi eriliselt läbimõeldud ning kaasamängiv kogu atmosfäärile.

Elina Reinold ja Raimo Pass tuletasid meelde Rehepapist tuttavaid Imbit ja Ärnit, kes ikka ilmusid ei-tea-kus-kohast ja olid "eestlased" :) Mõnusad lavastajatrikid veel Karusoo poolt eriliselt vimkalikeks neid kahte muutvad. Kersti Heinloo-l on kaksikroll, kuid terviku sees jääb ta minu jaoks kõrvaliseks. Samas sakslaste barbaarne õnne-ebausk, oli ju üks neid lahedaid nalju, mis aitab kogu tükki veelgi muhedamaks muuta - ja selline natuke kiiksuga huumoriliik, justkui vastandlik, ehk selliste naljade üle ju naerda ei tohikski :) Nimelt neitsi (Heinloo) sissemüürimine - see toovat "õnne". Õnne sakslaste õuele toovat ka see, kui keldris hoitava vanamehe habe kolm korda ümber laua kasvavat... ainult, et Elina Reinoldi "eesti naine" käib sealt habeme küljest pidevalt pesunuustikuid lõikamas :)))
Ja mis sellest, et mõned või noh, suurem osa karakteritest on kergelt üle vindi keeratud - seda on tehtud stiilselt ning laskumata labasustesse. Kohati lihtsameelselt lahendatud, ent terves supis ongi selliste maitseainetega liialdades tekkinud Kivirähkilik maailm.

Lavastaja Karusoo ei lase tekstil ja näitlejatel kogu tööd ära teha, vaid toob sisse tugevat lavastajanägemust ning nii liikumises kui ka karakterite markantsuses ja julges bravuuritseda laskmises on tunda tabavat julgust ning justkui seda kogemuslikku tunnetust, mida ilmselt see mitmekordne koostöö kirjaniku ja lavastaja vahel ka ilmestab. Ja mõnus, kui siin seal on konkreetseid leide ja looja mõttetööd laval näha.

Tiit Sukk ja Merle Palmiste teevad enda kohta väga tavapärased rollid ja sellepärast mõjuvad pigem igavatena kuigi midagi ju mängus endas lahti ei ole.


Hinnang: 4 (Väga hea roll Ivo Uukkivilt ja kolmelt blondilt "sakslaselt". Mõnus Kivirähki huumor ning korralikult naermist nii eestlaste üle kui koos eestlastega. Kui see maja nüüd tõesti nii oleks sündinud, siis ma tõsiselt imestaks. Kuid miks mitte uskuda, et neitsi sinna kuhugi müüri sisse vangi laoti - sellest majast on ju tänaseks saanud üks Eesti kultuuri edasikandjaid ning mitmete - minu sealhulgas - jaoks on selles majas täiesti eriline hing ning ikka on sinna majja mõnus minna. Palju häid näitlejaid, lavastajaid ning lavastusi. Ajalugu ja tänapäeva, nalja ja naeru, kuid piisavalt palju ka mõtteainet ning õpetust. Vassiljevi ja Bubõri ja Draamateatri maja sünnilugu oli minu jaoks küll üks väga lahe tükk, Kivirähkilike värvikirevate karakterite ilutulestik, soovitan hea meelega ning saadan ka oma peatselt 15-aastaseks saava lapse seda koos vanaemaga vaatama. Sobib kindlasti kõigile, kes natuke naeru pugistada tahavad ning ohhh, neid sakslaseid vaataks isegi veel üks kord!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Pille Jänes (külalisena)

Helilooja Urmas Lattikas (külalisena)

Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)

Videokunstnik Taavi Varm (külalisena)

Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass, Elina Reinold (külalisena).

Vahel juhtub, et inimene pannakse laulu sisse ja sealt ta enam välja ei saa. Just nii juhtubki kuulsate Peterburgi arhitektide Vassiljevi ja Bubõriga. Ühel heal päeval peavad nad maha jätma oma senise mõnusa elu Venemaa pealinnas, jätma maha oma tulusad tellimused ja sõitma kõige kiiremas korras Tallinnasse, et ehitada sinna uus teater. Milline teater? Kas Saksa teater kohalikele baltisakslastele, kelle päralt on minevik? Või Eesti Draamateater eestlastele, kellel pole küll veel oma riiki, kuid kellele kuulub tulevik? Ega Vassiljev ja Bubõr sellest isegi päris täpselt aru ei saa, aga teatri nad ehitavad.

Ja nagu ütleb oma luuletuses Juhan Viiding:

„See maja seisab keset Südalinna –

ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!

Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.

Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur.“

Juba sada aastat on see nii.

Esietendus 25. aprillil 2010 suures saalis.

Valged ööd - Theatrum

Aaaaahhhhh... armastus....Ehtne klassikaline vene romantika, nagu just need selle rahvuse suurimad - Dostojevski, Turgenjev, Puškin jne seda kirjutada oskasid. Eluline, õhkõrn, valuline, täis unistusi ja pisikesest sädemest leegiks lahvatavat või lihtsalt ühest pilgust tekkivat, elust suuremat armastust. Ja minul on see va nõrkus selle teemaga seonduvalt. Kui juba lugu on armastusest, siis on see vähemalt "huvitav" :)

Lembit Peterson on pannud oma lavastatud tüki elama tervesse saali ja sellepärast ei jäägi muljet, et tegelikult mängitakse pea 2 ja poole tunnine tükk ainult kahe tegelasega - "Nastenka" ja "unistaja". Muidugi pidevalt ongi õhus tugevasti tunda ka kolmandat tegelast ("Nastenka tõeline armastus") ja kusagil teeb häält ka üks eideke...

Alustades lõpust, siis ma pean ütlema, et ma PEAAEGU pettusin selles tükis. "Peaaegu", sest tütarlapse käitumine tundus ühest hetkest väga ebaeluline ja ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu, et kas tõesti Dostojevski paneb niimoodi mööda ja rikub kogu hea tüki tobeda lõpuga ära. Kuid ei, ta lihtsalt mängibki selle peale oma puändi. Ja lõpuks läheb otse loomulikult nii, nagu see peabki minema, ehk nagu elus päriselt sellised asjad lähevadki. Sest inimloomus on selline!

Tegelikult hakkasid mõtted tööle mitmel tasandil. Loomulikult seoses armumise ja armastusega. Miks see küll on nii, et me oma tõelisi tundeid ei saa sundida. Võime muidugi otsustada käituda oma tunnetele vastu, aga tavaliselt varem või hiljem see plahvatab meile näkku. Muidugi on inimesi, kes suruvadki oma tõelised tunded alla ja näitlevad või on lihtsalt ennastohverdavad, kuid mis elu see selline on? Igatahes mitte õnnelik...

Ka siin tükis on selgelt näha, et oma tõelistelt tunnetelt kõrvale valguda lihtsalt inimene ei suuda. Sama hästi me ei saa ka sundida ennast armastama nagu me ei saa ka sundida ennast mitte armastama. Mitte päriselt. Ja keegi teine ei saa meie tundeid sundida. Kuigi psühholoogiliselt mõjutada küll. Olen isegi tahtmatult või pigem tõsimeeli seda mõeldes korduvalt kasutanud, mida Nastenka (ilmselt enese teadmata, aga kes neid naisi teab, võibolla ka teadlikult) vaese Unistaja peal - öelda teisele, et vaata, et Sa minusse ära ei armu - niimoodi silme ette mängituna on selge, et see mõjub nagu tagurpidi psühholoogia (ma ei tea, kas see on ametlik ja õige termin eesti keeles, inglise keeles - reverse psychology) ja paneb just nimme sügavamalt armuma... keelatud vili on ju nii magus.

Veel üks teemadest, mis mind mõtlema pani, et kui me oma elus langeme mingisse "rolli", nii sügavale, et isegi ise defineerime ennast läbi selle - nagu tükis "Unistaja"... kes Nastenkale enda lugu jutustades räägib, et ta polegi nagu inimene, vaid mingi olend - Unistaja... Ning see roll panebki meid sellesse raami, mõjutades isegi saatust. Unistajad jäävadki unistajateks. Poliitikud jäävadki poliitikuteks, ka oma inimsuhetes--nagu ka ematüübid on emadeks ka töökollektiivides või näiteks koolikursal... Samuti võitjatüübid võidavad peaaegu alati ja luuserid on luuserid jne jne jne.


Tarmo Song Unistaja rollis meenutas mulle mingil kummalisel kombel Urmas Kibuspuud. Ja ma ei pea silmas seda Kibuspuud, kes koos Krjukoviga nalja tegi, vaid seda Kibuspuud, kes oli tundeerk draamamängija - see, mis Kibuspuust tegelikult tegi minu jaoks meisternäitleja, selle sõna otseses mõttes. Ja Songi nii stiilis, häälevarjundites kui isegi miimikas märkasin ma Kibuspuud. Olen varem korra ka Tarmot mängimas näinud, tookord oli roll väga väike ja ei saanudki tema mängust õiget sotti. Aga seekordne peaosa juba avas teda korralikult. Kuigi ta sõnade edastamises on kergelt rabedat toorust märgata - sõnade parandamist ja kohati hoogu minnes lõppude neelamist, siis suuremas osas mõjusid need hoopis karakterile kaasa ning ei muutunud hetkekski häirivaks. Tema karakter oligi selline hädine, tagasihoidlik, uneleja, naisi kartev, kuid südames põles armastus tõeliselt suure leegiga - unistades kellestki, kes talle tähelepanu pööraks. Selle viimase mängib Song nagu vanameister välja ja seda on kuidagi kaastundlik vaadata. Tema pikk monoloog pingil kutsus esile mõnedelt inimestelt igati väärilise impulsiivse aplausi. Ta läheb nii ehedalt hoogu, jutnagu päriselt Nastenkasse armunud noormees, kes on tõeliselt armunud esimest korda ja unistab sellest naisest ilmselt absoluutselt igal hetkel kui ta pole temaga koos ning koos olles ka justkui ikka muudkui unistab :)

Laura Peterson teeb karakterrolli, ehk loob karakteri. Üpris vähe venelikku sisse peites, kuigi korraks märkasin venepärast peavangutamist küljgedele. Aga ega ju ei peagi stereotüüpselt alati lähenema. Laura teeb siiski minu jaoks temalt uuelaadse inimtüübi ja see ju ongi hea. Ehk õige natuke liiga terav, aga samas tema karakter oligi selline muutliku meelega tütarlaps, kes oli sügavalt armunud, mõistes, et tegelikult peaks ta armuma hoopis sellesse inimesse, kes temaga koos on ja mitte armastama seda, kes ehku peale kunagi välja ilmub või mitte. Ning mingis mõttes on see Nastenka ka lapsik, kuigi mitte oma tunnete pärast vaid pigem lihtsalt käitumiselt. Tunded on nagu juba kirjeldasin. Ehtsad :) Isegi nutmiseni välja... kuigi pisarateni siiski seekord Laura ei jõudnud (nagu Planeedis). Need kaks näitlejat panevad oma karakterid just nii elama, et minul oli väga lihtne unustada kus ma viibin, kohe esimesest hetkes olin loo sisse haaratud. Tüki edenedes läksin nende tunnete ja mõtetega kaasa ja seda ikka peamiselt just näitlejate enda hingestatud rollide pärast ja muidugi osava teksti ja kahtlemata ka tõlke abiga. Kord tundes end ära ühes tegelases kord teises. Kord elades kaasa ühele ja soovides teiselt teatud tegutsemist siis jälle vastupidi.

Hinnang: 4 (see igivana teema, mis ikka ja jälle uuesti mõtlema paneb - kui mõistus ütleb üht ja süda teist - siis õige on südameasjades ikka südant järgida. Muidu pole see lihtsalt õige! Ja lõpetad õnnetuna. Ilus ja õrn armastuslugu. Ühelt mu lemmik teatrikunstnikult on kujundus - Vladimir Anshonilt - selles oli nagu mingit sümboolikat, aga ma pean küll tunnistama, et ma ei saanud nendest tõkkepuudest aru. Samas selline vanaaegne ja raamatuid täis kujundus oli mõnusalt pööninguline - salapärane, udune, vatipehme, aga teisalt puiselt kõva ja täis pinde, ent siiski hubane ja looduslik ja tsipa logu ja katkine - natuke nagu armastus ise. Suurelt rippus üleval ka Dostojevki pilt ning etendus saabki alguse Dostojevski "Valged ööd" lugemisest... ka see tundus olevat justkui "raamatu sisse minek"... natuke nagu üks tõkkepuudest, mis oli maaliraami sisse ühe otsaga asetatud - justkui seeläbi saab ka ise selle loo sisse... Tõesti hästi tehtud ja armas armastuslugu! Võib mõne jaoks olla liiga aeglane, aga neile, kes heast kirjandusest lugu peavad, leiavad sealt just seda õiget tunnet ja sügavust ning mõtteainet ja kaasaelamisainet. Huvitav näitlejaleid see Song... kas keegi veel temas Kibuspuud näeb?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Theatrum
Fjodor Dostojevski
Valged ööd

Tõlkija Aleksander Raid
Lavastaja Lembit Peterson
Kunstnik Vladimir Anshon
Kostüümikunstnik Jana Hanikova
Valguskujundaja Kalle Karindi
Lavameister Helvin Kaljula
Helikujundaja Marius Peterson

Unistaja - Tarmo Song
Nastenka - Laura Peterson

Esietendus 2. oktoobril 2006. Tallinna Püha Katariina Kirikus

Ühtne Eesti Suurkogu - NO99

Eesti Teatri üks selleaastaseid suurüritusi toimus juba kuu aega tagasi, aga mina pole oma maailmarännakute tõttu mitmeid oma teatrielamusi saanud üles veel tähendada. Katsun siiski jõudumööda mälestused tunnetest ja põhilistest asjadest siiski üritada tagantjärele kirjutada. Eks need "mälestused" ongi need olulisemad killud seoses nende tükkidega. Iseasi kas ja kui palju nendes "mälestuses" seda päris õiget emotsiooni või ehedat tunnet on säilunud.

Igatahes oli 7.mai ja ma viisin oma tavapärast teatrikaaslast ülikooli, et ise seejärel üksi Saku Suurhalli põrutada - NO teatri egiidi all toimuvat poliitilist palagani vaatama. Küsimuse peale, et mida ma sellelt ürituselt ootan, vastasin, et tahaks neid näitlejaid näha, kuidas nad panevad täiega mingit libapoliitiku rolli ja meelsasti veel erinevates karakterites. Kuna üks mu lemmiknäitlejatest - Liina Vahtrik oli kaasatud, siis lootsin, et ta näiteks taastab oma tegelase "Jan Uuspõld läheb Tartusse" filmist ja sekkub parteikoosolekusse kui üks erakonnaliige või lihtsalt tavakodanikust valija. Et Jaak Prints korraldab oma valimiskooli ja kõik teised suuremad ja väiksemad lemmikud viskavad täiega nalja nii rumalate valijate üle, kes igasugustest poliitikute sigadustest hoolimata neid pimesilmi uuesti ja uuesti valivad kui ka poliitilisi intreege punuvaid poliitikuid, kes kas pihku itsitavad või siis vastavalt olukorrale, kas valituks osutuna või riigikogust lahkuma sunnituna kõiksugustesse sekeldustesse satuvad.

Noh, mu ettekujutus läks suuremas osas metsa... NO-teater hoopis arvas, et neid võetakse tõsiselt ja et nad "teevad justkui erakonda"... Ma arvasin, et see kõik on suur nali kohe algusest ja ootasin rohkem nagu midagi teatri sarnast, aga see oli pigem nagu mõne suure erakonna koosolek pärast valmisvõitu (teatraliseeritud vorm muidugi seegi... aga ma pean silmas konkreetsemate karakterite ja sisuga). Umbes nagu mingi kongress või nagu televiisorist on näinud Ameerika presidentide valmisvõidujärgseid pidusid. Rahvamassid olid kohal, aga ilma lippudeta ja kuna klaköörid olid ka asetatud äärmistele kohtadele mitte rahva sekka, ehk nad eristusid rahvast silmatorkavalt ja siis ei suutnud ka rahvast kaasa tõmmata mängu. Otse vastupidi - kui keegi pool vägisi, kes on palgatud selleks üritab sind kaasa tõmmata, siis tekib nagu trots, et küll ma ise tean, mis teen...

Mis mulle meeldis:

Esiteks muidugi see atmosfäär. Õhus oli selgelt elektrit ja ärevust. Suured kaamerad filmisid kõike ning lavastus oli kantud tervesse saali. See kohaloleku tunne kannabki tegelikult selle kogu ürituse väärtust. Selles suhtes ma ei mõista, mida sealt DVD-lt veel vaadata oleks - koduekraani kaudu ju seda atmosfääri ei tunneta...

Kõige lähemale sellele, mida ma sellelt tükilt ootasid jõudsidki Jaak Prints, kes tegi justkui poliitilist stand-up koomikat. Joostes lavalt rahva sekka, esitades küsimusi ja tehes konkreetselt nalja. Ta on ka oma olemiselt nii muhe ja kaval (nagu nii mõnedki poliitikud:)) Ja Andres Mähar-i "katuse-kõne". Ropp, aga hoogsalt tehtud ja nii mõnegi terava repliigiga. Huvitav oli jälgida, et oma kõnes ta kritiseeris palju ka noori inimesi ja mõned klaköörid, plaksutasid ja hõisaksid ka sellele, et neid endid tümitati :) Ehk Mähari kõne just rääkiski sellest, kuidas noored on nii rumalad ja ei mõtle oma peaga jne jne... aga mõned klaköörid siiski sellele ei plaksutanud ja said aru, et see kõik käis ka nende pihta :) Ka Mähari tekst oli üldse sisukamaid.

Meeldis see hetkeks üllatusena mõjunud erakonnajuhi vastaskandidaadi asetamina Indrek Tarandi poolt. Allar Jõks ja Tarand mängisid päris hästi kogu asja välja. Kui vaid Jõksi kõne oleks natukenegi lühem olnud :) Nad oleks selle korralikumalt üllatusena võinud välja mängida, aga see kuidas ekraanilt oli näha Ene-Liis Semperi näideldud paanikat - see tegi kohe selgeks, et kõik loomulikult on ette planeeritud.

Üks asi, mis tõesti mõjus aga etteplaneerimatult ja ühtlasi oli see minu jaoks terve show üks kõige paremaid osi - Eva Klemetsi intervjuu Rein Rauaga! See toimus, kui mu mälu mind ei peta, enne päris etenduse algust. Nimelt Klemets ja Tambet Tuisk tegid klakööridega näideldud intervjuusid, mis saali lava kohale suurele ekraanile kuvati. Aga see intervjuu, mis Reinuga tehti, see oli justkui ehedam kui ülejäänud. Klemets intervjueerijana mõjus tõeliselt kohmetult ja Raud läks sellest justkui rohkem hoogu ja mängis mängu kaasa 110%. Pani täiega pärleid!!!

"Kõnedest" meeldis kõige rohkem Kristel Leesmendi lugu kuidas ta vennaga ujumas käimas - kuigi seegi oli vist hoopis kellegi teise poolt kirjutatud. Selles oli natuke ka sisu, mitte ainult propagandalikku igavat provokatsiooni. Kuna tegemist on teatriga, siis oleks võinud neid tekste kirjutada mängulisemaks ja luua erinevamaid karaktereid. Niimoodi hakkasid need kõned mingil hetkel tüütama. Näitlejatena meeldisid lisaks juba mainitud Printsile ja Mäharile, Vahtrik, Vaarik ja tegelikult üldse kogu kamp. Näitlemises polnudki asi. Milles siis oli...

Mis mulle ei meeldinud:

Esiteks absoluutselt häirisid mind need kaasatud noored. No pagan, kui nemad on osa etendust, siis pole siiski vaja poolvägisi nõuda, et sa mingeid sms-e saadaks või üldse midagi teeks, kui ei taha. Nõuda kõrvalistujalt. et võtavõta oma telefon välja ja saada sms, et see tõesti läheb arvesse jne jne... kui on ju teada, et kogu asi on suur show... Võibolla kui mul oleks teine tuju olnud ja ma oleksin sattunud eufooriasse, et olen millegi fantastiliselt laheda asja tunnistajaks, võibolla siis mul oleks olnud tuju ka kaasa mängida. Aga minul sellist vasikavaimustust ei tulnud seekord. Pigem olin pettunud, et sisse on toodud mingid tsirkusetegemised, tantsud ja laulud, mis kõik mõjusid natuke läbimõtlematult. Näiteks häiris mind ühes laulus, kui sealt Dave Bentonit solvati täiega. Ma saan aru, et mäng ja kes teab võibolla on temalt isegi luba küsitud, aga minu meelest see oli maitsetu. Cheerleaderite tants oli kohati päris ok, aga jällegi, ma ei saanud aru, et miks? Vaatemängulisemaks teha? Rahvas tahab tsirkust? Noh, ma ilmselgelt ei ole rahvas. See kõik ju oleks võinud olla, kui oleks olnud ka sisukust rohkem.

Sisu on sellise asja a ja o. Ja minule jäi mulje, et tegijad arvasid, et nad teevad midagi silmiavavat. Minu meelest aga midagi uut ja huvitavat välja ei toodud. See kõik oli enne juba teada - populism, petmised ja, et nii need asjad "tegelikult suures plaanis käivad"... Me teame, aga keegi ei tee midagi ja miski ei muutu. Kes teab, võibolla nende "noorte klakööride" silmi avati... aga kas keegi midagi ka ette võtab... täpselt nagu kogu see NO teatri teine tükk - "Tallinn-meie linn". Kui sellised asjad ilmavalgele on toodud, miks ei ole toimumas mingeid uurimisi (kas need on üldse saadetud prokuratuuri?). Keegi peab ju vastutama ning vähemalt tulevikus olema eraldatud poliitikast. Samas tulles tagasi Dave Bentoni teema juurde ja ka näiteks sellised apsud - et etenduses räägitakse: "kelle muusika järgi me laulame (või tantsime - enam ei mäleta)"..."et meie tahame oma muusika järgi laulda" vms... ja siis kõlab sinna otsa eestikeelne laul, mis tegelikult on soomlase Juice Leskineni oma... Ehk mis on laim, mis palagan ja mis tõde - võibolla nende segamine oligi tegijate taotlus, ma ei tea... Aga see võtab ka võimaluse asja tõsiselt võtta. (Lenna laulmises polnud midagi häda... just sõnad häirisid mind). Ja arvestades, kuidas poliitikud alati popstaare üritavad enda kasuks ära kasutada, siis selles mõttes just andis ehedust juurde :)

Hinnang: 3+ (kogu asi jäi siiski plusspoolele. Lahe esiteks, et keegi üldse võttis nii võimsa asja ette. Kogu see elevus, mis asjaga kaasnes ja tegelikult ka lavastus ise - no selles ei ole kahtlust, et tegemist on suure ning võimsa projektiga. Minu jaoks suurimaks probleemiks oli sisu. Päris mitmed möödalaskmised ja klakööride kasutamine või pigem vorm kuidas neid kasutati. Kui ma oleksin rohkem teadnud, millega on tegemist, siis ma võibolla poleks läinudki sinna. Samas eriline kogemus ja elamus oli see kahtlemata. Seega, mis siin ikka nuriseda. Teadjad inimesed on kritiseerinud, et päris nii see värk ikka ei käi. Ehk tegemist oli siiski ülepaisutatud teatriga. Ja eks seda said ka kõik kohalolnud tunnistada. Lahe siiski, et neid lavastuslikke komponente oli palju ja liikumisi üle terve saali - see muutis kogu show elavaks - näiteks juhatuse liikmeteks valitud inimeste saalist lavale kutsumine. Samuti oli äge Ojasoo habe - nagu Jakobson :) Päris lõpp aga vajus ära, välja arvatud see, kuidas see tehniliselt oli lahendatud. Aga jällegi sisulises mõttes selline "õpetamine"... tekkis tunne, et kelleks meid peetakse? Samas võibolla mõnele on tõesti vaja puust ja punaseks asju teha. Nojah, eks minule endalegi mõnikord mõnda asja, aga mitte seda. Ju ma polnud sihtgrupp...)

Tekst etenduse lehelt:

Ühtne Eesti suurkogu
Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper

Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust.

Friedebert Tuglas

7. mail 2010.

Saku Suurhallis.

Erakonna Ühtne Eesti suurkogu.

Suurejooneline spektaakel 6500le inimesele.

NB! Ainult üks kord!

Paljud ütlevad, et poliitika ei lähe neile korda. Aga nad eksivad. Nad on kaelani poliitikas, iga päev, igas kohas. Millises majas sa elad – see on poliitika. Mitu last sa endale lubada saad – see on poliitika. Kuidas ja milliseks sa nad harid – see on poliitika. Aga ennekõike on poliitika see, millises keskkonnas nad üles kasvavad. Millises keskkonnas sa ise elada tahad? Kas sellises, kus üksikisiku vabadus piirdub võimalusega valida "Kesknädala" ja Ansipi vahel, või sellises, kus sa saad tõesti valida? Sest ära unusta: iga rahvas väärib oma valitsejaid.

7. mail tuuakse Saku Suurhallis vaatajani "Ühtne Eesti" suurkogu. Kaks ja pool aastat ettevalmistatud projekt põhineb arvukatel intervjuudel erinevate inimestega ning ohutundel. Suurejooneline vaatemäng kohtub poliitilise kätšiga, nalja- ja videonumbrid poliitikute pussuga. Sest mis on demokraatia? Demokraatia on ausus. Demokraatia on see, kui ma tean, et mulle ei valetata. Kui ma saan usaldada. Teist inimest. Ja riiki.

Aga mis on Eesti demokraatia? Siin mõned näited.

Reformierakonnas on siseopositsioon keelatud. Tallinna linnavalitsus plokib kõigi Edgar Savisaare vaenlaste detailplaneeringuid, aga kui juhtud olema tema sõps, siis sea sammud "Solarisse" või Lindakivi kultuurikeskusesse väikesele astmelisele tuluõhtule. IRLi siselõhe on kinni makstud Äraostmatute poolt ning Jüri Pihlile ei ütle mitmed tema erakonnakaaslased enam teregi.

Kui oleme ühisel nõul

saab helgemaks päev

ning lase kõmab kui kõu

me hääl

võidukas hääl.

Hoiab kindlal teel

meid mehine meel

Läbi tulest ja veest -Eesti eest!

Aktsiooni juhid Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper

Osalevad Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Kristel Leesmend (külalisena), Andres Mähar, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Liina Vahtrik (külalisena), Sergo Vares ja paljud, paljud teised

Liis Treimanni fotod pärinevad Postimees Online-ist.

Öökontsert "Tule(t)öö" Linnateatri lavaaugus lauludega, mis tegid südamesse pesa ja lõkkega, mis pidevalt plahvatas

Sattusin täna ühele imearmsale kontserdile... või noh, "sattusin" on sulaselge vale. Planeerisin juba eelmisel päeval, et sellest pean ma osa saama. Ainult, et kui peab ärkama hommikul kell 6 ja terve päeva Rootsi ja Venezuela investoritega mööda linna ja koosolekuid tiirlema, lisaks veel kella poole seitsmeks õhtul presidendilossi minema networkima kogu maailma inimestega ning pärast seda veel kohvitama olulisima osaga rahvast, siis pole sugugi kindel, et kas suudad end kella 23-ks vanalinna Laiale tänavale kohale kärutada kontserdile, mis ilmselgelt kestab uude päeva... eriti arvestades seda, et järgmisel hommikul kell 8 on vaja olla juba Swissotelis... ja mitte niisama vaid ikka triksis traksis, sest peaminister tuleb üritusele kohale jne jne jne.... no kellel meist lihtne on, eksole?! Aga headest asjadest peab ikka iga hinnaga üritama osa saama... eriti kui neid Sulle jumalamuidu pakutakse...

Ja nõnda ma meelitasin K2 ja Saksa kolleegitari kaasa ning umbes 5 minutit enne kella 23-le hüppasime taksosse ja põrutasime Linnateatri lavaauku noori kuulama ja lõket nautima.

Ja oioioi kui hea meel mul on, et me kohale jõudsime. Ma pole pikka pikka aega nii muhedast, soojast ja armsast kontserdist osa saanud! Veiko Tubin, Sanda Üksküla Uusberg, Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens pakkusid just seda, mille järgi mu hing januneb - südamesoojust, siirust ja heatahtlikkust inimestelt, kes tegelikult ju ei tunne ega tea kogu seda massi, kellele nad oma heast südamest seda kõike sõna otseses mõttes "kinkisid".

Tegemist ei olnud lihtsalt mõne suvalise kontserdiga, vaid ma avastasin sealt endale tervelt 4 uut lemmiklauljat ja 3 uut lemmiklaulu! "Kohvipohmell", "Laul Friedebergist ja Sofist" ning "Karussell". Karussell koos mitmete teiste Anastasia-multika lauludega on mu ammune lemmik. Noorelt hukkunud Aaliyah esitas seda originaalis ning nüüd Kristjan Üksküla eestindatud ja Sandra Üksküla Uusbergi esitatud versioonis - see oli veelgi parem!!! Jumal tänatud, et Veiko Tubin ei lubanud neil võõrates keeltes laulda! Ka Joni Mitchelli laul ja see "Tall trees in Georgia" eestindus.... aaah.. mul lihtsalt ei ole sõnu! Õde-venda Ükskülad olid nii inspireerivad, et mul hakkas endalgi luulesoon kõvasti tuksuma.

Ja kui ilus lauluhääl neil kõigil neljal on! Tubina ja Üksküla lauluhäälte kohta ma olin teadlik, aga see, et Mikk Jürjens ka lauljana selline tegija on, see tuli üllatusena. Tema falsett oli nii puhas, nagu ta laulakski nii kõrgelt nii puhtalt või noh, mis hindaja mina olen... olin sellises eufoorias ja elevil ning keset rahvast, et ma lihtsalt nautisin ilusat muusikat ja mõnusaid laule, et ega ma ei saanudki päris täpselt aru. Sain aru ainult sellest, et minule meeldib!

Lõkkest kostus vahepeal selliseid plahvatusi ning tuld lendas sellise kaarega, nagu Linnateatri lavaaugu lõkkeaugus oleks peidus olnud lohe, kes vahepeal rahmeldas ja tuld purskas... Ja kui vahetu ning sossu oli see rahvaga suhtlemine. Selline mõnus loba loob nii mõnusalt õdusa atmosfääri, et mina selles külmas ülikonnaväel ei tundnudki õieti külma. Või kui pärispäris aus olla, siis lõpuks ikka värisesin muidugi korralikult... aga sellel polnud tegelikult vahet. Ma oleks ka lisalugudeks jäänud, kui Veiko poleks juba varakult hoiatanud, et lisalugusid pole isegi mõtet nuiama hakata, sest nad ei tee neid nagunii... kuna pole ette valmistatud... noh, tegelikult sellistes olukordades lauldakse ju veel mõni kuumem juba kõlanud lugu. Aga tegelikult oli ju selge, et ka neil endil oli täiega külm. Kristjan pidi hõhkama oma käsi kitarri mängides, et need päris kangeks ei külmuks...

Kui Veiko laulis "Friedebergi ja Sofi laulu", küsis mu Hamburgi kolleeg, et kas tal plaati pole... ja tõesti sama küsimus tekkis mul endal.... ma oleks hoobilt selle seal ostnud! Nii fantastiliselt head olid tema laulud. Üsna mitmes laulus läbi terve kontserdi jäid mõned korduvad laused kõrva, näiteks see, et "hing on näljas"... mitmed laulud olid ka teatriga ühel või teisel moel seotud. See on omamoodi armas, et teater on nii suureks inspiratsiooniallikaks ka inimestele, kes päevast päeva on teatri sees ja kelle jaoks teater kui selline on ehk seeläbi sellise maagiagi kaotanud, kui inimestele, kelle jaoks teater on siiski midagi pidupäevalikult erilist. See tähendab, et ka nende jaoks on teater midagi erilist, kuigi see on osa nende argipäeva... ja see ongi ju see sära nende silmades, kui nad laval mängivad. Alates sügisest siis liituvad Veiko ja teiste Linnateatri näitlejate kõrgetasemelise trupiga ka Sandra, Kristjan ja Mikk. Mina igatahes kindlustasin Uku Uusbergi uuslavastusele nende majas septembriks oma pileti esimesse ritta ära.

Tantsida päris ei saanud seal selle muusika järgi, kuigi kui väga oleks tahtnud, siis mõne hoogsama Veiko laulu järgi oleks saanud kah. Aga üldiselt olidki laulud sellised lõkkeõhtu jaoks ülimalt sobivad. Instrumentideks klaver ja kitarr... ja ühel hetkel Sandra imeilusa laulu taustaks ka "M-koor" :) Aga laulud ise olid pigem kurva alatooniga, hingeminevad (peale paari ülimalt vaimuka Veiko laulu). Nii armas õhtu oli! Aitäh! :)

Elagu Vanalinnapäevad, Linnateater ja noored andekad, loovad inimesed! Austan ja tahaksin ise ka...

Suveteatriootuste TOP 20

Hiinast tagasi ja tagasi Eestis (Hiinas muideks on "blogspot" keelatud ja sellepärast ei saanudki vahepeal blogi pidada). Nüüdsest märgatavalt rohkem kodumaa pinnal. Enne veel kui läheb suuremaks vanade võlgade õiendamiseks ning teatritükkide-mälestuste heietamiseks, mõtlesin kokku koguda ootused-lootused, mida huvitavat suveteatrilavadelt ootan. Pileteid olen varunud vahemikul 01.06-31.08 tervelt 23-le etendusele ja kes teab, võibolla ilmub midagi veel sellistki silmapiirile, millest hetkel aimugi pole.

Eelmisest suvest, kellel nägemata, soovitan kindlasti haarata võimalusest vaadata kahte tükki:
väga ägedat lavastaja Toompere (unustamata ka kunstnik Õunapuu) ja kolme näitlejanna meistriklassi ehk Rakvere Teatri "Toatüdrukud" (Rakveres Pangahoones) ja noorte lahedalt humoorikat commedia dell'arte tükki "Kiivad armastajad" Dominiiklaste kloostri õuel. Need kaks olid ühtlasi minu jaoks eelmise suve suurimad pärlid!
Lisaks on juunikuus hea võimalus haarata Linnateatri kõrgetasemelisest mängukavast parimaid palu! Näiteks Keskööpäike, Hecuba pärast, Ma armastasin sakslast, Meie, kangelased, Nõks..

Aga nüüd siis pealkirjas lubatud "oodatud tükkide TOP 20" ja nagu ikka mõnede illustreerivate põhjendustega:

20. Minu veetlev leedi - Estonia (Mul olid piletid juba 2 aastat tagasi MVL-ile, aga siis läksid need töö pärast vastu taevast. Suvi ja muusikal sobivad ikka kokku. Peaosades Hele Kõrve ja Raivo E.Tamm. Suurproduktsioon ja igihaljas muusika - tuttavad, ehk vanad-head-laulud.)

19. Lendajad - Nargen Opera (Üle pika aja uus näidend Jaan Tättelt. Näitlemas Piret Kalda!!! Ja Teet Hanschmidt, kes minu teada on viimastel aastatel hoopis kirikumees olnud. Lapsepõlvest meenuvad tema paar rolli - "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" telelavastuses ja mängufilmis "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust". Tükk oleks kõrgemal mu edetabelis, kui selle piletihind poleks nii kõrge... ja tegemist on siiski vähem kui poolteist tundi kestva näitemänguga. Ma siiani pole raatsinud veel piletit osta, aga eks näis...)

18. Antigone - RAAAM (Huvitav Iraani lavastaja! Osades teiste hulgas Andrus Vaarik, Ago Anderson ja Külli Reinumägi. Küllit pole ka juba tükk aega õnnestunud näha. Antiiktragöödia materjalina natuke kahtlane, aga kõik oleneb tegijatest.)

17. Mask - Emajõe suveteater (Tõestisündinud lugu, kammerlikult ainult kahe näitlejaga. Tegelasteks mees ja naine - armastajatepaar ning tavalisene õhtu võtab ootamatu pöörde... Sisulises mõttes kõlab just täpselt midagi "minu maitsele". Lavastajaks Kristel Leesmend, kelle jaoks pole see küll debüütlavastus, kuid ega ta tihti selles "rollis" esine. Mängivad Marika Barabanštšikova ja Nero Urke.)

16. Valged ööd - Theatrum (Dostojevski Dominiiklaste kloostris. Lembit Petersoni lavastus! Kammerlik - kaks näitlejat. Avastasin "Planeet"-is, et mulle väga meeldib Laura Petersoni mäng, tahaks seda nüüd kinnistada. Ootan ja loodan sellest rollis samasugust sügavust. Õhkõrna tunnetemängu.)

15. Röövlitütar Ronja - Endla (Vana hea Lindgren. Endla teatri suurproduktsioon. Palju näitlejaid sh. ka lemmikud. Raamat meeldis ning lahe on näha kuidas see lavale on toodud. Viimati nähtud Ugala Lindgrenitõlgendus-"Tjorven" oli nii värviderikas ja rõõmus ning täiesti ka täiskasvanu lapsemeelsust kõditav tükk. Üldse parim lastelavastus viimastel aastatel. Loodetavasti Endla saab sama hästi hakkama.)

14. Iha Jalakate all - MTÜ Kell kümme (Roman Baskin oskab materjali valida. Õigemini tema valikud on alati nii põnevad, mis lausa kutsuvad vaatama - Bergman Vanemuises, Augustikuu teemaja ja Täiskuu MTÜ Kell 10 lavastustena... minu jaoks täiesti mööda tükid järjest. Eelmisel suvel (majas sees nähtud) Aiapidu läks mulle aga tõeliselt korda. Lisaks andis mõned aasta parimad rollid-Liina Vahtrik, Hendrik Toompere... Iha jalakate all tükis on mängimas Katariina Lauk - ma vaataks teda mistahes tükis, mistahes rollis - alati viimseni lihvitud rollid, alati pingestatud mäng ja erisugused karakterid, niiet saab siis näha, kas Baskinis on alates Aiapeoga toimunud mingi sügavuste väljakaevamise ning aktsentide asetamise suhtes muutus ja suudab jälle oma tüki mulle südamesse panna, või läheb tagasi nende klantslikemate rahvatükkide juurde, kus tegelikult peidetuks ei jää miski ja mille sügavused on silmaga näha- radadele.)

13. Algus - Endla (Selle kontsertdraama kohta on siitsealt väga positiivseid kommentaare kosta. Ja rahvast peab ju uskuma. Mitte pimesi, aga teatritükkide puhul, kuidas siis veel :) Võib olla ka täielik palagan, aga ma riskin ühel juulikuu õhtul sellega meeleldi...)

12. Väikesed vanamehed - Ugala (Kui ma poleks seda raamatut lugenud, asetseks see tükk üsna tipu lähedal. Sisulises mõttes peaksin olema just sihtgrupp sellele tükile, aga võta näpust - see raamat oli minu meelest üsna jama. Prangel lavastas viimati Linnateatris "Vana tango", mis samuti ei veena... Kuid ometi usun Ugalasse ja lähen seda augustis vaatama. Kadri Lepp, Aarne Soro, Triinu Meriste ja Arvo Raimo teiste hulgas näitlemas - ja ikkagi tänapäevane eesti lugu - ehk see toimib teatrilaval paremini? Ma usun küll.)

11. Tiramisu - Endla (Endla naised koos... AVAMEELNE näidend naistest... mina-naiste hingeelu-uurija... 1+1=2 Seal ma olen kohal! Pidavat olema mitmekihiline nagu Tiramisu - ja mina, nagu tüüpiline mees ju usun sõnadesse.)

10. Põrgupõhja uus vanapagan - Emajõe suveteater (Noortpaari Uusberge pidavat saama koos selles Tammsaare klassikus näha saama. Lisaks terve pikk nimekiri Eesti teatrite näitlejaid. Sellest võib vabalt kujuneda üks suve suurelamusi. Kumb on Kaval-Ants, kumb on Vanapagan - Uku Uusberg ja Raivo E.Tamm... Tamm on nii lahedalt bravuurikas, kui ta hoogu läheb... kuigi muidugi võrdlus Lembit Eelmäega saab olema paratamatu... ja klassikutega sama rolli teha - paras pähkel... tuleb leida täiesti uus lähenemine...selles suhtes ehk vanapaganana olekski Tamm täiesti teisest ooperist :) Igatahes vägaväga põnev saab olema!)

9. Piloot - Ugala (Andri Luup on Ugalas toonud omakirjutatud tüki lavale. Ugala heade näitlejate vahele on toodud ka Maria Peterson ja sisukirjeldus, kus valitsuse pilootprojekti korras valitakse välja "näidisperekond" - see annab lähtekoha päris põnevateks juhtumisteks. Loodetavasti pole tegemist nö. tüüpilise eesti komöödiaga, vaid sisuka ja mõtlemapaneva sisuga. Minule sellised "peresidemeid" lahkavad tükid nagu näiteks Draamateatri "Augustikuu" lähevad hästi peale. Uued auteur-id on igatahes Eesti teatrimaastikule väga teretulnud! Mängitakse NO-teatris suvel.)

8. Kadunud tsirkus - Rakvere Teater (Üllar Saaremäe lavastus - vinge tegijaskond, läbipõimitud muusikaga, Rakvere Teater on sellises sõiduvees - tundub, et igalt poolt üha rohkem on kosta, et see on praegu Eesti teater nr.1. Nad lihtsalt ei oskagi ebaõnnestuda :) Mina olen igatahes täiesti nendega samal lainel. Ja lisaks Tõnis Mäele ja Bonzole astub lavale ka Peeter Tammearu, kelle mängu uudeses pundis tahaks kohe väga näha.)

7. Kivist külalised - Kaks musketäri (Kivastiku Viinistutükid on juba legendaarsed! Kuigi eelmine oli üks paras lurr, on siiski oodata jälle midagi Põrgu Wärgi ja Külmetava kunstniku portree tasemelt. Lavastajaks üks minu lemmikuid - Aare Toikka, kelle tükkides ikka nutikaid lahendusi ja osades Hilje Murel, Tõnu Oja, Sulev Teppart jt....)

6. Jõud - RAAAM (Uusberg lavastab - see lihtsalt ei saa olla muud kui hea :) Näitlemas Argo Aadli ja Alo Kõrve ning peaosas justkui uues Kivirähki tükis uue hingamise saanud Ivo Uukkivi. Lugu, millel nimeks "Jõud" ja mängitakse tallis - nii lahe kombinatsioon - lisaks kaasatud terve trobikond noori näitlejaid ja näitlejahakatisi. Ukuge mind - selles tükis saab olema "man"powerit!)

5. Gertrude Stein saatjaga - projekt (Assa kui mahlakas kahenaisetükk - Kersti Kreismann ja Anne Veesaar mängivad lesbipaari - mõisamiljöös. Kammerlik ja põnev!)

4. Kaevuritest kunstnikud - Draamateater (Draamateatri suve suurprojekt. Pedajas lavastab, osalejate punt on nii ja naa, ehk nimesid mainimata fifty/fifty - Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi, Tõnu Oja, Raimo Pass, Britta Vahur, Laine Mägi, Mihkel Kabel. Ja ometi usun ma nendesse Viinistu kunstnikelugudesse. Seekord küll välismaa kunstnikud, aga mis siis. Lisaks on tegemist tõsielulise looga, mis on minu jaoks plussiks.)

3. Torm - Rakvere Teater (Toompere lavastamas Rakveres - see on nagu kindel värk, et sellest tuleb midagi head! Värked teatrikooli lõpetajad oma päris esimeses ametlikus "päristeatrilavastuses" :) Shakespeare - no lugege seda reklaamteksti, kas pole lausa kohustuslik seda vaatama minna? (Okei, mainige sõna "armastus" ja mina olen platsis :)) - Asustamata saar. Võimult kõrvaldatud hertsogi ja tema noore tütre pagenduspaik. Õhk on täis müstikat, maagiat ja vaime. Läheb vaja kahtteist aastat ja üht nõiduslikku tormi, et saarel maabuksid vaenlased. Nüüd säriseb õhus ka kättemaksu ja armastust. Kauaoodatud vabaduski viipab sõrmega. Tund on tulnud. Tund täis teadmist, et Kõikidele Idiootidele, Pättidele ja Kaabakatele Tuleb Kätte Maksta. Või Andestada. Lõpp on armastus.)

2. Madame Bovary - Endla (Klassika. Piret Laurimaa Madam Bovary'na. AAAAAAhhhhhh, ma ei suuda ära oodata, millal seda näha saab!!!!!! Millegipärast on mul tunne, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üks suvaline suvetükk. Kostüümikunstnik Reet Aus... Viidas, Rekkor, Karpov, Anderson, Seling ja teised vinged Endla näitlejad... nii palju kvaliteeti juba enne lavake jõudmist :))

1. Vargamäe varjus - projekt (Tammsaare+Vargamäe+Albus+Ülle Lichtfeldt - mul ei ole vaja enamat mainida. Mina olen kohal! Autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kes on saanud juba kätt harjutada Tammsaarega, niiet nüüd impulsi saanud kolmest esimesest Tõest ja õigusest on pannud oma tõe ja õiguse nii paberile kui lavale. Ja mina ei väsi eales ei Tammsaarest ega tema tõlgendustest - see ongi klassiku tunnus.)

Lisaks on ju terve rida teatrit veel, mida Eestimaa eri paigus suvel tehakse. See siin on vaid minu valik minu jaoks magusaimatest maasikatest. Tegelikult kui aega ja raha on, siis huvitaks mind väga ka Theatrumi Hiiumaa tükk ja Rakveres Alte lavastus. Kuid rida suuremaid ja väiksemaid komöödiaid - neid ma eriti vaadata ei viitsi... kui just tõesti mõni suur lemmiknäitleja ei osale või siis vinget positiivset meediakära ei sünni. Esmapilgul tundus, et see suvi saab olema üsna teatrivaene, aga lõppude lõpuks on päris kobedaid asju ka. Eriti tänu Rakvere Teatrile, RAAAMile ja Endlale.

PS. Peatselt korrastan ka muidu blogi...