Õnnelik tund - Pullitalliteater

Üks korralik "happy hour" ehk "õnnelik tund" ühes korralikus pubis ei kesta kunagi vaid tunni, ikka pigem 2-3 tundi. Happy hour-i ajal on hinnad soodsamad, ehk saab sama raha eest palju rohkem...

Nõnda ka Jäneda Pullitalliteatri "Õnneliku tunni" ajal - saab piletiraha eest palju rohkem mõtlemisainet, nalja ja elulisi äratundmisi, kui tavaliselt ühe teatripiletiga. Jaan Tätte on tagasi! Pullitalliteater on tellinud temalt "uue teatri avamise" puhuks uue näitemängu... Jah, on ju seal Pulli Tallis ka varem teatrit tehtud, ent siiani on seda teinud seal RAAAM ja võib-olla ka teised üürilised, ent nüüd on koha omanikud ise teatri-korraldajateks.

Tellimustöödega, mis puudutavad loomist võib ju minna nii ja naa... tellimust täites võib minna kompromisside peale ning tulemus saab tihti teatud maitse külge. Antud juhul, kus Pullitalliteater tellis 2 näitlejaga tüki, aga sai ikkagi hoopis sellise, nagu Tättel parajasti tuli, siis mingit tellimustöö või ammugi mitte pastakast imetud asja maitset küll ei jäänud. Otse vastupidi - siin on sisu, mõtteid ja olulisi teemasid, mis muudavad kerge suvise komöödia kohati ka sügavamaks, kui tavalised suvelavastused, kaotamata seda kergust ja meelelahutuslikult mõnusat hoogsust.

Jah - Tätte ON tagasi! ja "Õnnelik tund" sai tänu lavastaja Gerda Kordemetsale ja tema trupile elu sisse. Tuleb siiski taustaks eraldi ära märkida, et Tätte kirjutab nii, et see mind kõnetab... Tema "Ristumine peateega", "Sild" ja "Palju õnne argipäevaks" ning mitmed teisedki, on Eesti iseseisvusmisaja näitekirjanduse parimate seas. Tihti tegelevad need ka ju selliste universaalsete teemadega (nii otsesemalt kui kaudsemalt), mis paljudele korda lähevad - mis on õnn? kuidas see üles leida? kuidas seda säilitada? kuidas me armastame? mis üldse armastus on? ja mis on "elu mõte"? Pakkudes siin tekstis ka ühe konkreetse "mõtte"... kuigi kas see nüüd just "elu mõte" ongi või hoopis paratamatus? :) Pigem on selleks va "mõtteks" ikka see armastuse ja õnne otsimine, leidmine ja hoidmine, mis tuleb suurema jutu sees välja....

Siin on kandepind viidud ka sihtgruppide ea mõttes mõnusalt laiaks - tegelastena osalemas üks vanem ja targem mees, üks naine, kes on keskealiseks saamas, üks noorpaar ja üks keskealine paar, seega erinevates vanustes, erinevate elude ja kogemustega inimesed, erinevate maailmavaadetega ja erinevate soovide ja ootustega oma inimsuhetelt.

Lisaks veel ajatasand - nii see, millised me olime kui ka see, milliseks me muutunud oleme, kuigi ikka ja alati, vanusest hoolimata, vajame ju me kõik armastust - nii seda, et ise saaksime armastada kedagi kui ka seda, et keegi meid armastaks. Etenduse juhatab sisse väike lõik "Tõe ja õiguse" filmi jaoks ehitatud kõrtsitoas. Seda just ilmestamaks kus kohast me tuleme ning hiljem teatrisaalis ulatakse juba teatepulk üle sellele, milliseks me muutunud oleme. Ja põhjuste üle saab ju igaüks ise mõelda... minu jaoks maailm on tänu reisimistele ja valikute kasvamisele muutunud laiemaks ning nõnda on selline evolutsioon ehk ka paratamatu. Kuid kui see Sulle niimoodi vasta vahtimist virutatakse, siis mõjub kummalisena. Kas me ise tahame või ei taha. Kuid lisaks oleme ka rohkem oma enda egoga sinapeal - oma tunnetega ning õnne otsimisest ja olemusest teadlikumad. Ühtlasi võiks loogiliselt järeldada, et kui tead, siis teadlikult ka liigud selles suunas.

Terviklik lugu siin lavaloos polegi oluline, sest tegemist on vaid ühe vahepeatusega nende tegelaste elus. Kuid see "vahepeatus", ehk "õnnelik tund" sisaldab "suure loo" asemel palju pisikesi teemasid ja lugusid ning Gerda on suisa imeline, et suudab need kõik sujuvalt ning oluliste rõhkude ja mõnusa dünaamikaga lavale seada. Lisaks on siin ka laulu (huvitav, kas see Heldur Karmo sõnadega "Igaühe jaoks on kuskil keegi" oli juba Tättel loo sisse kirjutatud või leidis muusikalise kujunduse eest vastutav Markus Robam niiiiii tabavate sõnadega laulu!) ja tantsu ning isegi väike muhedalt humoorikas üleloomulik element - Tättel ju ikka väike riugas vaja sisse tuua! :)

Ja armastusest rääkides, seda ju tükis lahatakse, et millal SEE tunne on ARMASTUS... siis ma ilmselgelt armastan Andrus Vaarikut :) Iga kord kui teda näen, on nii hea meel. Alati tahaks teda näha ja alati on ta ju niiiiii hea! Minu teatrikaaslane on allergiline vanemate meeste suhtes teatrilaval, ent ka tema tõdes, et Andruse suhtes ei tunne ta seda kunagi, vaid iga kord naudib kui hea ja mõjuv ta laval on. Siin ju tema karakteril rohkem kihte kui kapsal lippe lipi peal ja lappe lapi peal. Samaaegselt selle kummalise kõrtsi peremees ja omanik, "emme" sõna kuulav vanamees, vanamees, kellel elutarkust ja teadmisi palju ning kõike seda valmis ka teistega jagama, ühtlasi ka särasilmne, armunud "poisike", kui imetleb oma värskelt tööle võetud uut teenindajat, teadmata kuidas tollele läheneda või oma kiindumust näidata. Kummaline mees ja mis kummalist körti ta seal toidupähe oma külalistele jagas? :)

Talle sekundeerimas Liis Lass, kes... ja noh tema karakter ka... :) ajas kõigi meeste pead segi, aga kes ise alles otsib iseennast ja oma teed... Liis on nii klaari diktsiooni ja suurte silmadega ja tema tegelane on just see naine, kellesse võiksid armuda nii mehed kui naised. Ise tahab ju ta vaid anda endast parimat... just see tüüp, kes tahaks, et kõik temasse natuke (või natuke rohkem) armunud oleks...

Ja siis need 2 eri suhtekaare otstes asuvat paari - keskealised, kes on juba kõike näinud-teinud ning kirg on kadunud ja noored, kes täpselt veel ei tea, kuidas oma ja teise tunnetega leppida - kuidas ja kui kõvasti teineteisega siduda. Kersti Tombak on nii huvitavalt dramaatiline. Tätte on ta suhu kirjutanud ka mitmeid klišeesid ja Kersti ehitab nende varal üles ühe naise, kes naudib oma mehe rikkust ja ilusate asjadega ülesehitatud kodu, kuid on ise seeläbi kaotanud iseenda. Ta elabki mehe elu, mitte enda oma. Samas oleks sellega nagu rahul. Kuid meeste jaoks varem või hiljem sellised naised muutuvad kaasalohisejateks, nad kaotavad oma väärtuse. Mõnda aega on muidugi tore tunda end kuningana, kuid kui kaua? Millal lööb jälle välja soov vallutada, jahtida, tunda, et midagi on siin elus ju veel?! Võib-olla on see veel see kõige õnnestunum Tätte teksti peidetud seekordsetest elulistest hoiatustest... Kersti samas mängib välja nii uhke, rikka naise kui ka selle, et ta on sellisesse ellu sisenenud teistsuguselt taustalt. See ongi temast muutnud tugeva ja viriseva, olles mehega koos, ent nõrga ja armetu, kui see seljatugi peaks mingil põhjusel kaduma. Jättes alles tunde, et ta saaks sellegi poolest hakkama. Argo Aadli kanda on selle mehe roll, kes on jõudnud elu ristteele, kas tahta seda sama kindlat rutiini elu lõpuni, millel ju otseselt pole midagi viga, kuid samas ei paku ka miskit. Eredalt väljatoodud KESKEAKRIIS küsimusega - Kas selles elus enam midagi rohkemat ei saagi? Mõneti ebatavaline Argo viimase aja rollidega võrreldes - tõsine ja psühholoogiliselt sügavam. Samas jääb ta vaatet kõige väiksema tähelepanu osaliseks kogu selles kõrtsis. Kuigi mitte vast siiski otseselt tüüpiline eesti mees, on ta tüüpiliselt vähema jutuga. Ja siinkirjutaja, kes demograafiliselt kõige rohkem just temaga samasse "kasti" kukub, siis just tema mõttekäik paeluski kõige rohkem.

Noorpaari tüdrukpoolt mängis uus tutvus laval - Jessica Agneta Kari ja tuleb kohe ära öelda, et kuigi karakter, keda ta mängis ei meeldinud minule üldse, siis tundsin ära selle inimtüübi ning noorele näitlejannale suur kiitus, et nii ehedalt selle tegelase eripärad välja tuues tolle inimese, nagu proffnäitleja on suutnud lavale luua! Poiss, ehk "Priit", Nils Mattias Steinbergi kehastuses oli samuti elust tuttav "noormees", kes tegelikult kardab siduda end, sest maailmas on ju nii palju naisi, keda veel avastada enne kui ühega end pikemalt kokku köita... Samas ega ju tal sellel ka midagi viga ei ole, kes parajasti silmad krõllis temasse armunud on...

Kõik need tegelased saavad muu mängu käigus endale "hetke", mil end ja oma mõttemaailma muu tegevuse väliselt tutvustada. See aitab neist aru saada ning paneb publiku jumalikku seisusesse - annab hinnangute andmiseks tegelaste käitumisele ja motiividele võimalused... samas võimalused ka enda mõtete ja kogemuste pinnalt suhestuda laval toimetavate inimeste ja nende mõtete-tegemiste-otsustega.

Kokku, oma sügavamatest ja elulistest allhoovustest hoolimata, on tegemist kõige ehedama "feel-good-teatriga". Seda on huvitav vaadata, sest kõik ei ole päris viimseni paigas. Just nagu eluski. Tekst on ideede paabel, kuhu on pikitud mitmeid lausekõlkse, mille üle ka hiljem juurelda või lihtsalt tõdeda, et need on targalt sõnastatud. Näiteks "Koha võib Sulle elus kätte näidata ainult see, kes Sinust hoolib" ja teisedki sellised aforismlikud mõtteterad. Tõeliselt huvitav oli vaadata-kuulata ja kõigele lisaks sai palju naerda ka! Naerda, millised naljakad inimloomad me ikka oleme - otsime oma õnne ja armastust, aga me ei või midagi parata sellele, et oleme sellised, nagu oleme :)

Hinnang: 4+ (Kindel soovitus minu teatrimaitsega inimestele. Hea lavastus, huvitavad ja äratundmist pakkuvad mõtted ja tegevustik, mitmete tabavate tekstiliste lõikudega. Suurepärane trupp mängimas ning kõik see kokku on meelelahutus, kus ei puudu ka sügavus. Saab mõtlemisainet, saab naerda, saab muusikat, saab tantsu ja saab ühe mõnusa ja väärt teatriõhtu! Teatrist lahkudes saab hea tuju kaasa ning mõtteid ka teatrikaaslasega aruteluks. Üks mitte ainult suve, vaid senise teatriaasta parimatest teatrielamustest.)

-----
Toon lõpetuseks ära ka lavastuses kasutatud ja siin mu tekstis mainitud laulu sõnad - need on lihtsalt nii head ja heaks suunaandjaks, kui on otsustamisel, kas minna seda tükki vaatama või mitte:

Igaühe jaoks on kuskil keegi, 
kunagi on kohtumise päev. 
Aimasin, kui sind ma nägin, – 
see päev on nüüd käes. 

Igaüks kord kuskil õnne leiab, 
igaüks kord rõõmu koju viib. 
Teadsin, kui mull' vastu tulid – 
mu rõõm on nüüd siin. 

Mälestusi on, mis jäävad – 
elu kaob, kuid ikka noor on nendes kõik. 
Kord on need tunnid, kord on päevad, 
aga vahest hetk romaani luua võib... 

Igaühe jaoks on kuskil keegi... 
Jääda sinu juurde tahan ma. 
Tean, et minu jaoks see keegi 
võib olla vaid sa... 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Gerda Kordemetsa FB seinalt):

Jaan Tätte

ÕNNELIK TUND

Ühel suveõhtul lähevad Rutt ja Sulev õhtust sööma Eestimaa kolkas asuvasse kõrtsi "Ära mõtle". Sulevil on midagi hinge peal, täna kavatseb ta selle välja öelda. Täiesti juhuslikult tulevad samasse kohta õhtustama ka Kerli ja Priit. Kerli usub, et see õhtu muudab tema elu.

Kõrtsis on kõrtsimees Simmu ja just tänasest sinna tööle asunud uus tüdruk Sulle.

Neil kõigil on oma elu ja oma lood. Ja juhtub, et nad satuvad kokku ühes õnnelikus tunnis, mil valed otsused lihtsalt ei saa teoks.

Jaan Tätte komöödias mängivad Andrus Vaarik, Liis Lass ja Argo Aadli Tallinna Linnateatrist, Kersti Tombak, Nils Mattias Steinberg (Teater Endla) ja Jessica Agneta Kari.

Lavastaja Gerda Kordemets, muusikaline kujundaja Markus Robam.

Suudlev tuul

Minu Raplamaal asuva maamaja nurgal elab üks kuldvihma põõsas. Ei, üldsegi mitte see uhke kaunitar siin fotol. Ehin seda lugu "võõraste sulgedega", näitlikustamaks paremini, mida mõtlen, mida öelda ja jagada tahan. Maamaja neiu on sellest hoolimata armas, kuigi polegi uhkustamiskõlbulik. Sellest hoolimata ikkagi "enda istutatud". Kuigi jah, mis seal salata, istutatud saigi ta just nimelt lootuses, et temastki ehk kunagi sirgub midagi "sellist". Tegelikkuses, aga juba aastaid ta kökutab, just ei kiratse, kuigi eriti ei kasva ka, aga ega tal ka mingit erilist "kuldset vihma" kunagi ei ole... Mõned kollased õied siin-seal, kuid siiani ei ainsatki (fotolgi paistavaid) võimsat kobarat. Aastatest (rohkem kui kümnest!) hoolimata, ma ei ole kaotanud lootust... ikka ootan ja loodan... iga suve alguses.

Just vaatasin seda Raplamaa "pipardajat"... ja nüüd nägin Rootsis elava sõbra jagatud kuldvihma-fotot... kas kokkusattumus või lihtsalt "praegu ju ongi see aeg"... Tegelikult kirjutama ajendas mind hoopis luuletus, mis tal selle foto juures kirjas oli. Minu sees jõudis see kohe esimesel lugemisel kusagile sügavamale...

Tegemist on rootsi luuletaja Hjalmar Gullberg'i luuletusega "Suudlev tuul", mis nägi esmakordselt trükipaberit aastal 1933, luuletaja kogumikus "Kärlek i tjogonde seklet" (eesti keeles "Armastus kahekümnendal sajandil", aga kaldun arvama, et ehk on tegemist hoopis ka päriselt eesti keelde tõlgitud Gullberg'i luuleraamatuga "Armastusromaan" - mul ei ole seda enda koduraamatukogus, seega ei saa järgi vaadata).

Kirjutan siia kõigepealt originaali ja seejärel enda (otse)tõlke...
Rootslased peavad seda üheks oma ilusaimaks suveluuletuseks... kuidas Sinule meeldib?

Kyssande vind

Han kom som en vind.
Vad bryr sig en vind om förbud?
Han kysste din kind,
han kysste allt blod till din hud.
Det borde ha stannat därvid:
du var ju en annans,
blott lånad en kväll i syrenernas tid
och i gullregnens månad.

Han kysste ditt öra, ditt hår.
Vad fäster sig en vind
sig om han får?
På ögonen kysstes du blind.
Du ville, förstås, ej alls i början besvara hans trånad.
Men snart låg din arm om hans hals
i gullregnens månad.

Från din mun har han kysst
det sista motstånd som fanns.
Din mun ligger tyst
med halvöppna läppar mot hans.
Det kommer en vind och går:
och hela din världsbild rasar
för en fläkt från syrenernas vår
och gullregnens klasar.

----

Suudlev tuul

Ta tuli nagu tuul.
Mis vahet tuulel keelust?
Ta suudles Su põske,
ta suudles kogu vere Su nahale.
See oleks pidanud jääma sinnapaika:
sa olid ju kellegi teise,
vaid laenatud üheks õhtuks sirelite aegu
ja kuldvihma kuul.

Ta suudles Su kõrva, Su juukseid.
Mille külge kinnitab tuul
end kui ta saaks?
Silmile suudeldes, suudleb Su pimedaks.
Sa ei tahaks, loomulikult, üldsegi alguses vastata tema ihale.
Kuid varsti on Su käsivars ta kaela ümber
kuldvihma kuul.

Sinu suult on ta suudelnud
viimse vastupanu, mis seal oli.
Su suu vaikib
poolavatud huuled tema omade vastas.
Tuleb tuul ja läheb:
ja kogu Su maailmapilt raevutseb
ühe iili järele sirelite kevadest
ja kuldvihma kobaratest.

Miks Jeppe joob? - Rakvere Teater

Minu 2017.aastal koostatud 21.sajandi 21 suurima teatrielamuse nimekirjas on tervelt 2 Rakvere Teatri lavastust (tänaseks on õige pisut see nimekiri muutunud, lisandunud on "Ivanov" ja "Praktiline Eesti ajalugu", aga mõlemad Rakvere tükid on endiselt 21 parima seas). Nende mõlema lavastajaks on Hendrik Toompere. Nüüd on Hendrik ringiga jälle Rakvere Teatris tagasi ning juba ainuüksi tänu nendele kahele varasemale koostööle, tuleb ALATI end jälle vaatama-kogema viia, kui Hendrik selles teatris toimetab!

Sedapuhku, nagu tegelikult ka nendel kahel mainitud korral, on tegemist suveetendusega ning mängitakse teatrimajast väljaspool. Antud juhul Kolgaküla rahvamajas, millest on Viinistule teatrisse sõites korduvalt mööda sõidetud ja alati on huvi pakkunud, et mis uhke maja see seal teeääres üldse on... Nüüd sai siis oma silmaga ka sisse vaadatud ning justkui boonuseks seegi müsteerium lahendatud. Päris kobeda lavaga teatrimaja! Ainult, et lavastaja pole seda mänguruumi piiranud vaid lavaga. Kunstnik Pille Jänes on loonud rahvamaja saali kaks maailma - "metsa" ja "mõisa" ning etenduse käigus esiteks avaneb ühe eest kadudes teine maailm, aga hiljem liigutakse ühest teise ja tagasi. Päris nutikas lahendus, mis muudab lavastusterviku kõvasti dünaamilisemaks - väike lava muutub mitu korda suuremaks ning huvitava kujundusega loodud lavamaailm hakkab elama ja annab rännakule, mida loo sees tehakse, distantsi ja dimensiooni juurde. Ja kui juba kunstnikutööst rääkima hakkasin, siis ei saa jätta kiitmata nii seda kuivanud puudest tekitatud tihnikut kui ka suurepäraseid kostüüme. Ja kostüüme nii matsirahval kui mõisarahval, mis oleksid nagu eri ooperitest, kuid ometi tegelastele sobivad. Mõisarahva naljakad uhkeldavad, linnuriigist(?) inspiratsiooni saanud uhkeldavad ja teisalt pisut groteskigi kalduvad loomingud pakuvad veel omakorda mingi humoristliku, aga samas huvitava tasandi. Ludvig Holberg, ehk Holbergi paruni kirjutatud näidend ilmus juba aastal 1722 ning ju ka tollel ajal võeti kõrgklassi riietemoes inspiratsiooni sealt kus kohast eelkõige sai - looma ja linnuriigilt. See "mõisa", ehk ülal laval loodud kujundus oli naljakalt lakooniline oma rippuva kuu ja tagaseinas tähtedega ning ühe suure sulgedega voodiga, et see andis edasi teatavat "rahvamaja" lavakujunduse hõngu (millegipärast tõmbasin vaadates paralleeli Draamateateri eelmise suve "Isamaa pääsukesed" Keila kultuurikeskuse lavakujunduse tunnetusega, olgugi, et värvid on teised... aga just see ruumitunnetus ise). "Liikuvad tihnikud" tõid jällegi meelde Vanemuises Toompere lavastatud "Fausti" suured liikuvad seinad. See on kunstniku tugevuse tunnus, kui tal on oma käekiri ning siin kõik toimis väga heas sümbioosis valguse ja näitlejate liikumise ning mängupiltide vahetusega. Ja pilte on siin ju kõvasti rohkem kui kahe vaatuse tavalised 2 või isegi rohkem kui 3-4.

Ludvig Holberg on Norras 1684.aastal sündinud mees, keda peetakse nii Norra kui Taani kirjanduse rajajaks, kuigi tegelikkuses kirjutas ta ainult ühe ainsa romaani. Kuid sellele lisaks kirjutas ta palju muud! Eelkõige tõid talle kuulsust tema komöödiad, mida ta eelkõige ühele Kopenhaageni teatrile kirjutas. Sellest sai ta ka hüüdnime "Põhjamaade Moliere" ning võrdlus on ka minu arvates päris tabav. Üheks tema austajaks oli Henrik Ibsen, kes kiitis Holbergi tekstide vaimukat satiiri, poolehoidu naistele ning huvi sotsiaalse reformi vastu. Taanis on Jeppe mängimine meesnäitlejate seas sama oluline ja ihaldatav kui näiteks Hamleti roll. "Miks Jeppe joob?" peetakse kahtlemata üheks Holbergi parimatest ning seda on ka Eestis varem lavastatud (mina olen varem näinud Kaarel Kilveti Pärnu Endlas lavastatud ja Jaan Rekkori mängitud Jeppet, aga 70ndatel lavastas seda Hermaküla ning ka eelmise sajandi esikümnenditel on paar korda Jeppe Eestis lavale toodud).

Toompere kasutab seda sama Arvo Alas'e tõlget, mida kasutas ka Kilvet 26 aastat tagasi. Ja samuti paneb ta osa näitlejatest mängima mitut rolli, nagu selle näidendi puhul on ikka kombeks (ka Taanis). Teisalt tekitab see siin mõningase segaduse. Toompere ei erista neid tegelasi ei laval ega isegi kavalehel. Nii tundubki, et parun ise on ka kohtunik ja tema lakeid on ka juristid ja igasugused muud tegelased, mis muidugi ühe joodiku nägemuses ning sisuga haakuvalt võivadki olla kokku üks suur virrvarr ning segamini ühes puntras kõik koos. Samas tekitab see mõningase arusaamatuse rollijoonistes. Nõnda on näiteks kummaline, miks alguses Sulev Teppart'i mängitud mänguline ja keigarlik parun on järsku tõsine mõisavalitseja ning siis veelgi tõsisem ja jutustajalik kohtunik?

Sellest jõuangi näitlejate juurde... Tahan siinkohal ära märkida, et kui ma päeval kontoris ütlesin, et lähen õhtul Rakvere Teatri "Miks Jeppe joob?" vaatama, kostus vastuseks nurisevalt toonil, et "see on ju see, kus see," kes alati joodikuid mängib jälle joodikut mängib... Minu suhtumine oli, aga hoopis selline, et jah - Eduard Salmistu on tõesti palju joodikuid mänginud, aga no nüüdseks on ta siis ju kõvasti trenni teinud ning peaks eriti meisterlikult välja tulema! Tuligi, pole millegi osas grammigi nuriseda, Eduard teeb oma Jeppe hoogsalt ning tema sekeldused tõmbasid kohe kaasa. Paruni-sulgedega ehitult kõik need näo-väänamised olid vahvad (sidruni-haukamine andis veel oma vurtsu juurde) ja talupoja räpastes hilpudes hirm oma karmikäelise naise ees oli igati lõbus ja lollakas. Ja ometi arvan ma, et see on koht kus Toompere oleks saanud oma lavastusest tsipa parema/huvitavama... Nimelt Eduardi pakutud roll oli ootuspärane. Täpselt nii ma tema Jeppet ette kujutasingi. Kui seda oleks mänginud keegi ontliku olekuga näitleja või siis hoopis keegi, kellelt ei oskaks oodata-aimata kuidas ta "joodiku" lahendab (näiteks kasvõi kõrvalosas mänginud Margus Grosnõi või Üllar Saaremäe), oleks see andnud vajaliku eripära mängukeemiasse.

Ka Anneli Rahkemat me tunneme eelkõige tema jõulistest naiskarakteritest, aga tema võimas intensiivsus ning pinge laval oli jällegi ka seekord täiesti klass omaette (üks senise teatriaasta parimaid naiskõrvalosasid!). Tundus, nagu see niiskus tema näol oleks tekkinud tohutust pingutamisest, millega ta oma karakterit rikastas - igal hetkel igas misanstseenis laval kohal 101%, mis veel kogukamaks tehtud keha liigutamisega andis natuke hirmuäratava naise oluemuse, kes oma lakekrantsist meest peab pidevalt kantseldama... ja isegi kantseldamisest hoolimata on too üks suur peavalu naisele, sest kõik killingid lähevad kõrist viinana alla... See ajabki närvi keema, mis naise näolt ja kogu kehast ja olemusest välja peegeldub. Bravo! 

Sulev Tepparti rollijoonise segavast faktorist juba mainisin, kuid teda on laval alati mõnus näha. Jutustajana täiesti meisterlik ja eks Hendrik teab seda hästi  ning sellepärast tal on teda ka hea kasutada mistahes sellises rollis, mis seda sisaldab. Mina oleksin tahtnud rohkem seda tema parunit, sest selles oli mängu"lusti". Teised osad tulid juba tuttavamast kohast. Margus Grosnõi mehelik olemus ning temale antud üldsegi mitte tüüpcasting, oligi see, mida oleks soovinud ka Jeppele. Margus on kuidagi kohe erilises hoos (vaata järgnist fotot!) ja nõnda jätab minu ühe suurima Rakvere Teatri lemmiku - Imre Õunapuu isegi enda tegelase bravuurikuse varju. Mis tegelikult antud juhul on okei, sest Imre saab ka omad hetked... eriti see lauluosa... ajas küll tõeliselt naerma.

Lisaks oli laval ka uus tutvus ja see lisab alati teatavat huvitavust. Lisete Laisaar, keda mõnedel õnnestus ehk näha ühes eelmises Rakvere Teatri suvelavastuses - "Viimane võllamees". Minu nähtud versioonis tema ei mänginud, seega oli see meie esimene date. Ja no Lisete on väga ilus ning sobib igati oma rolli, ühtlasi kaunistades ja tasakaalustades seda muidu nii mehist (ka karmikäelise, Anneli karakteri, ehk Jeppe naise Nille, võib siia sekka arvata) lavajõudu... kuigi eks Imregi annab oma karakteriga sekka õrnemaid toone :)

Peeter Rästas'el on vast kõige väiksema lava-ajaga roll, kuid Peetri-fännina, olin juba ette vaimustunud tema nägemisest. Mis siin salata - iga kord olen kui ta mängib. Ja no jällegi õigustas ta seda ootust. Kingsepp Jakob, juudist kaupmees, kes Jeppele seda va hundijalavett vaese mehe kopikate eest kallab, ise alati suurema osa mandiks oma kurku kallab - nii värvikas karakter! Peeter mõnusalt mängib, nagu see Jakob oleks ka ise pidevalt auru all ja eks ta ju Jeppega koos juues seda nagunii ongi... kuid juba siis kui ta oma pinki kandes saabub, on nina punane ja silmad justkui seisaks peas. Mõnus kui näitleja panustab ka pisikesse rolli kogu hooga.

Peeter on ka seekordse kava kujundajaks ja no geniaalne - need uimased ja uimastavad fotod! Suurepärane idee! Muidu saab kavalehelt lugeda Urmas Lennuki ja Triin Sikk'u valitud lugusid, kuidas erinevate kultuuriruumide kirjanduses juuakse, kuidas alkohol avastati ning kuidas talupojad hakkasid viina ajama... Aga lisaks sellele räägitakse ka võimust... Ja juba enne kava lugemist, ehk etendust vaadates mõtlesin, et see siin pole ju üldse viinajoomisest... rohkem ikka võimust....

Eks kogu Jeppe-lugu võibki ju võtta ka kui ühe joodiku seikluseid. Ma ei tea, võib-olla suurem osa inimesi võtabki seda lihtsalt nii. Ja see on täiesti okei. Eestlastele ju viinajoomise-lood meeldivad. Siis jäävad inimesed purju ja saab igasugust pulli ja nalja. Ka rahvamaja eesrummis oli üleval suur tahvel, kus inimesed said hääletada, miks nemad alkoholi joovad. Seal oli terve rida naljakaid ja vahvaid põhjuseid ja vorme. Pärast etendust saalist väljudes jäi siiski silma, et esietenduse publiku hääletuse võitis ontlikumast otsas põhjendus: "Joon, sest eine ilma veinita on nagu päev ilma päiksepaisteta". Ma ise ei hääletanudki, sest ei jõudnud kõiki etteantud põhjuseid lugeda ning kas seal oli ka mõni selline, mis ütleb, et eriti ei joogi, kui siis ainult aastavahetusel, kellegi sõbra auks või muul äärmisel vajadusel... noh ja ehk paar jääkülma siidrit ka suve jooksul. Kui on ikka väga-väga palav. Võib-olla sellepärast mind isiklikult need jooma-jutud eriti ei eruta ka. Pigem tunduvad lihtsama naljana, mida tarbin, aga ei hinda seda eriti kõrgelt.

Kuid see võtmesõna "võim"... Eks Jeppe muutuski kohe kui paruni voodis ärkas ning mõisarahvas seal temaga seda sotsiaalset eksperimenti korraldasid. Kui sai võimu kätte "hakkasid kohe pead veerema"...

Kuigi väga targu ei ole ühtki otsest viidet praegusesse Eesti ellu, siis paratamatult kunst jäljendab elu ning ma tahan loota, et tegijatel siiski oli see sügavam peidetud poliitiline sõnum ning tagapõhi, miks nad seda lugu praeguses Eestis jutustada tahavad. Teisalt eks horoskoobilugejad leiavad ka alati seoseid enda eluga ning sellepärast usuvad midagi, mis on võib-olla hoopis mõne noorajakirjaniku vaimusünnitis (nagu see päevalehtedes tihti on). Viited tänasesse Eesti poliitikasse olid minu jaoks siiski väga selged. Kui annad matsile tunde, et ta saab otsustada teiste üle, siis ega sealt midagi tarka ei tule. Ainult omakasu ja kiired ning läbimõtlematud otsused. Lahmaki seda ja lahmaki teist, peaasi, et enda nokaesine on magus. Homset päeva ei ole, on ainult siin ja praegu. Hapu jäägu teistele (köhhköhh - mis sest, et olen väliskaubandusminister, minule reisida ei meeldi, seega tegelen siseriiklike teemadega, las ettevõtted ise tegelevad kui tahavad). Kingitud (köhhköhh - lubatud rahad haridusele ja teadusele) asjad võtame tagasi - meil on ju võim ja teeme mis tahame! 

Õnneks iga s*tane mats varem või hiljem kukub sealt pilve pealt alla tagasi oma s*tasesse kohta, kus on tema koht. See on mingil kummalisel kombel lootustandev. Ja rasketel aegadel lohutab lootuski... Kuigi öeldakse ju ka seda, et "lootus on lollide lohutus".

Miks siis ikkagi Jeppe joob? Hendrik Toompere ja Rakvere Teatri trupi nägemuses tundus, et eelkõige selle karmi naise pärast... sellepärast, et unustada argipäeva... sellepärast, et saada kuhugi ära... sellepärast, et saab... sellepärast, et see on Jeppe enda otsus ja "otsustada" ta eriti ju ei saa midagi muud... ja eks sellepärast ka, et meeldib... 

Eks tal ole "janu" kõige selle järele, mida viin endaga kaasa toob.

Hinnang: 3+

Lavastus, mäng, kunstnikutöö, ehk teostus 4+

Sisu ja tekst 2 

Aritmeetiline keskmine 4,25+2=6,25/2=3,175, ehk 3+

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Alan Proosa tehtud fotod):

MIKS JEPPE JOOB?

Rakvere Teatri suvelavastus

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ludvig Holberg „Jeppe på bjerget”
Tõlkija Arvo Alas
Lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik Pille Jänes
Osades Eduard Salmistu, Lisete Laisaar(külalisena), Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Sulev Teppart(külalisena), Imre Õunapuu

Miks Jeppe joob?

Seda ei tea mitte keegi. Seda ei tea president ega linnapea. Isegi sotsiaaldemokraadid mitte. Seda ei tea ka võrdõiguslikkuse volinik. Seda ei tea ka Jumal taevas.

Aga Jeppe teab.

Naine vingub
Tööd pole
Kui on - siis palk vilets
Ülemused õiendavad
Naabrimees on ihnuskoi
Ilm on halb
Selga pole midagi panna
Kingad katki
Sagedasti on silma all sinikas
Käi muudkui jala
Taskus auk
Pea valutab
Käru varastati ära
Puhkust pole
Soomes ainult käind
Koer hammustas
Aken läks katki
Puud lõhkumata
Kogu aeg nohu
Müts kadus ära
Kõrvad loperdavad tuule käes
Armuke läks koledaks
Keegi sõna ei kuula

Aga – võtad pitsi,
elu hoobilt nagu lill.
Lendleb, lõhnab, sumiseb,
ümberringi mängib pill.

Esietendus 7. juunil 2019 Kolgaküla rahvamajas Harjumaal, Lahemaa rahvuspargis.

Loojanguekspress - Rakvere Teater

Sedapuhku Rakvere Teatrisse minnes, tuli vahetult enne teatrit hoopis keerata "vasakule ära"... Rakvere raudtee "getosse"... Seal on üks grafitiga "kaunistatud" ladu või miks ka mitte endist raudteejaama meenutav maja, mis oleks justkui mahajäetud...

Kuigi päris mahajäetud see polnudki, sest tagumises otsas elab oma rahulikku elu üks mustanahaline mees (Tarmo Tagamets). Endine vang, aga praeguseks süvausklik ja ilmselt jaamamaja ontlik koristajaonkel. Siis kui publik kohale jõuab, jõuab koju ka peremees. Aga ta pole sugugi üksi. Temaga on kaasas üks valgenahaline, halli pea ja halli habemega professorihärra (Toomas Suuman), kes tegelikult näib üsna kõbus ja elujõuline välja... Millegipärast hoiab mustanahaline teda kinni ja justkui talutab teda majja sisse ning sisenedes seljataga kiiremas korras sulgeb tabalukuga ukse...

Nii saab alguse Rakvere Teatri tänavuaastane - esimene kahest suvelavastusest - Cormac "Ei ole teed vanadele meestele" ja "Tee" McCarthy kirjutatud ja Peeter Raudsepa lavastatud kammerlik kahemehetükk - "Loojanguekspress".

Päris tabav pealkiri, mitmetähenduslik. See "loojanguekspress" viib vahepeatusteta looja juurde... nimelt ühel meestest on plaanis kiiremas korras sinna "ülakorrusele" kolida... rongi abiga... Hispaanlased tõlkisid selle pealkirja näiteks "Enesetapu piiril", mis on palju otsesem ja üldsegi mitte nii kaval. Eesti versiooni tõlgiks on (muide minu 7.keskkooli aegne paralleelklassitüdruk) Triin Tael.
Kogu tüki sisu ja olemusega on leitud väga tabav mängukoht!

Oluline nüanss on kahe mehe juures ka see, et valgenahaline on suitsiidne ja ateist. Usklik tahab ateisti "päästa". Aga kuidas Sa päästad kui teine päästmist ei taha.? Otse vastupidi - on suisa pahane, et tal rahulikult minna ei lastud...

Cormac on ju maailmakuulus nii oma raamatute kui nende raamatute järgi tehtud filmide pärast. "No country for old men" võitis suisa aasta parima filmi Oscari ja jooksis ka meie kinodes. Javier Bardem, Josh Brolin, Woody Harrelson ja muidugi Tommy Lee Jones. Aasta pärast seda tuli "The Road" Viggo Mortenseniga peaosas. Apolkalüptiline rännak ja ellujäämisvõitlus. Ja paar aastat sellest edasi ilmus telefilmina ka see sama "Sunset limited", kus Tarmo ja Toomase rolle mängisid ameerikamaa kolleegid - vastavalt siis Samuel L. Jackson ja Tommy Lee Jones.

Minul on nende usuteemaliste lugudega väike isiklik tõrge sees kui neid teatris või filmides lahatakse. Millegipärast raamatutega see nii ei ole, aga võib-olla raamatutes näeb asju enda vaimusilmaga ning filmides-etendustes on need kellegi teise rõhuasetuste ja väljalavastamiste-mängimistega kuidagi raskem seedida. Eks ma kartsin natuke ka ette juba "Loojanguekspress"i vaatama minnes, et ka sellest etendusest võib jääda vaadates tunne, et usklik tahab ateistile oma usku pähe määrida ja ateist ei saa seda vastu võtta, sest keegi ei saa ju kedagi usklikuks "muuta". Selle "ärkamise" peab igaüks ise läbi tegema. Muudmoodi see lihtsalt ei toimi. Lavastuse usumees küll tunnetas, et just see "kõrgem jõud" ongi tema kogu ülesande peale suunanud ja seega ega tal pole ka teatavas mõttes valikut. Ei saa ju "oma loojaga" vastuollu minna kui seda kõike nii tugevalt usud... Tuleb teine inimene proovida päästa!

Kahjuks suures osas lugu oligi just selline - oma seisukohtade õigustamine. Usklik oma usku ja ateist oma uskmatust. Lool on ka palju allhoovuseid, kuigi ka need pigem teoloogiliste ja filosoofiliste kalduvustega, mis on huvitavamad sellest nö.vastasseisust. Aga need ei pääse väga palju sealt esile. Alles üsna lõpu eel. Tegelikult loo kokkusidumine oligi minu jaoks selle tugevaim osa.

Pani natuke mõtlema ja tõstatas ühe põneva teoloogilise dilemma. Kuid sinna jõudmine väsitas igatahes minu ära. Dialoogis oli palju iirilikku "lugude jutustamist" ja osalt neistki mõjusid igavalt. 

Peeter Rästas on tüki kustnikuks ning selle koha atmosfääritunnetus aitab Peetril vastavat põrgu eestoa või siis mahajäetud inimhingede kohviku tunnetust luua. Lavastaja Peeter Raudsepp ei anna ka alguses väga lihtsalt võtmeid kätte, et mis olukord see üldse on. Miks uksele on lukku vaja ning miks need jõupositsioonid sellised on. Lisaks mustanahalise kahtlased irvitused - kas keegi on siin ikkagi paha peale väljas? See selgub alles loo käigus ja nii on mõnus lasta oma ajul natuke tööd teha ning märke lugeda. Kunstnik (ja meikar?) on muutnud Tarmo Tagametsa ägedalt mustanahaliseks. Ja Tarmo mängib küll kõikvõimalike näoilmete, ekspressiivsete kehahoiakute (see kuidas ta istub diivanil!) ning kogu oma olemusega ja see oleks kokku üks väga huvitav roll, aga komistuskiviks sai see, et hetkekski ei teki tunnet nagu tegemist oleks mustanahalisega. Ja selle väikse, kuid üliolulise nüansi tõttu muutub kogu Tarmo pingutus ja hoogsus ebausutavaks. See ei tööta selles rollis ning nõnda on "mäng" kui selline mitte orgaaniline vaid hoopis just nimelt "pingutav" ehk mitteusutav. Kahtlemata mustanahalist ongi väga raske. Olen ise ka kunagi proovid, aga see oli nii lühike sutsakas, et keegi pole kunagi kommenteerinud - kohapeal küll kiideti, aga ennast kõrvalt vaadanud pole, seega võib liigituda ka viisakusteks. Kuid kui ma nüüd peast läbi lasen, kes ja kas valgenahaline oleks mustanahalist varem mänginud nii, et see tõeliselt oleks õnnestunud... Okei, nii Wells kui Olivier mängisid ju filmis Othellot... aga teatris ei meenu küll ühtki sellist suurepärast juhtumit... Hannes Võrno Kreisiraadio sketši ei sobi vist siinkohal võrdselt esile tõsta... Kunagi Sepo Seeman mängis Laanemetsa lavastatud "Salaaed" tükis ja tema näojooned juba sobivad ning võib pidada küll üsna õnnestunuks mustanahaliseks, aga see polnud jällegi nii suur roll ja mitte ka kammerlikult lähedalt vaadatav, nagu Tarmo oma. NO99 tegi "Onu Tommi onnikest", aga seal oli valitud teine võti mustanahaliste kujutamiseks - maskid (meelde on jäänud ka mustade laste pisikesed nokud :)).

Seevastu Toomas Suumani hingestatud roll, kes siin endise vangi "vangiks" kehastub on vaatet kohe eriliselt hea. Võib-olla annab teatav alatajuline võrdlus partneriga veel omakorda rollile kaalu ja vaimustavat psühholoogilist tabamustunnetust. Eks see roll selles mõttes oli muidugi kergem ka kui partneri oma, kuna temal ei tulnud mingit kolmandat tasandit vaja tuua oma mängu, nagu Tarmol, aga samas ka see roll polnud sugigi "kerge". Ütleks, et päris valus roll, aga eks see oleneb juba näitlejanatuurist kui sügavale naha alla ta selle tegelase endale laseb seal laval. Vaadates jäi küll mulje, et Toomas läheb nii sügavale, et tema hingepiina on vaatajal läbi tema tunda ning seetõttu ka kogu inimene mõjub usutav. Piisab ju vaid ühest või mõnest hetkest ning just see "üks hetk" oligi võimas tunnistada esietendusel. Eks tema tegelase murega on ka lihtsam suhestuda, teise inimese mure mõjub mitteusklikele vast naeruväärnegi, sest seegi vähemalt McCormaci teksti põhjal lähtub egost. Sellel jällegi on omakorda vastuolu heategevusliku aspektiga. Usutav on ka kogu olukord, ehk see kuidas musta mehe jutt ja püüdlused vastu valget põrkuvad ning tollele teflonina enam midagi ei haaku. Selles eas ja selline otsus- kui see juba nii risti-põiki läbi on mõeldud, et tegudeni on jõutud, siis ei aita enam kellegi teise jutt ja "päästmine"... Inimesena loomulikult püüad ju ikka aidata, proovid ju vähemalt ikka... aga mida muud sellises olukorras meil on peale sõnade? Lukutaha panemine? Mõni noor veel... teeb tähelepanu saamiseks või hetkelise madalseisu tõttu, aga vanemas eas... Mkmm... 

Hinnang: 3 (Üle 2 ja poole tunni oli sellele loole minu arvates kaugelt liiga pikk aeg. Oleks tulnud kuidagi intensiivistada... Film kestis koos subtiitritega 1 ja pool tundi. Võib-olla oleks muutnud puudutavamaks kui oleks toodud Eesti konteksti? Kindlasti oleks ära jäänud võõristustunne, kui mõlemad tegelased oleksid olnud valged või siis musta mehe rollis oleks olnud keegi teine, kes musta inimese välja mängiks või veel parem - oleks ise musta- või pruuninahaline... kuigi ma arvan, et suurem mõjutaja hinnangule oli lihtsalt selle looga haakumise teema. See usu ja ateismi vastasseis lihtsalt ei kõnetanud. Inimese päästmise teema küll ja psühholoogilised lõksud meie eludes - need on ühed põnevaimad teatrilavadele vaatamise põhjused... Samas usun, et teoloogiliste ja filosoofiliste vaidluste austajad saavad siit just kätte, mida nemad otsivad. Ise naudin ka teatud olukorras seliseid vestluseid, aga ainult juhul kui saan oma sõna sekka öelda. Teiste jagelemine nendel teemadel ei pakkunud seekord naudingut. Sellest hoolimata tunnustan eriti Suumani head rollilahendust ja hästi valitud mängukohta.)   

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset Peeter Rästas'e fotod):

LOOJANGUEKSPRESS

Rakvere Teatri suvelavastus

AVASTUSMEESKOND

Autor Cormac McCarthy "The Sunset Limited"
Tõlkija Triin Tael
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Peeter Rästas
Valgus Roomet Villau
Osades Toomas Suuman, Tarmo Tagamets

Rong kihutab. Teine rong kihutab. Rongides on inimesed. Nad kihutavad läbi elu. Üks mees otsustab kihutamise peatada ja hüpata rongi ette. Teine mees on jaamas koristaja ja takistab teda. Ta viib mehe oma koju. Tühja koju. Päraperse. Kodus pole midagi, ainult Piibel laual ja ühepajatoit pliidil. 

Korteris laua taga istuvad vastamisi sügavalt jumalasse uskuv endine vang ja elus pettunud ateistist filosoofiaprofessor. Valge ja must. Aga elu ise on harva mustvalge. Nad vestlevad – usust, elust ja maailmast. Pinev kaikavedu, kus kahe vastandliku mehe vaated põrkuvad. Kui palju on vaja selleks, et enda vaated läbi suruda? Ning kellel üldse on õigus öelda, kuidas tuleb elada ja mida uskuda? 

„Loojanguekspress” on filmi „Ei ole maad vanadele meestele” stsenaristi ja paljude üleilmselt tuntud romaanide autori Cormac McCarthy näidend kahele mehele.

Esietendus 24. mail 2019 Rakvere raudteegetos aadressil Näituse 4a.

Üksi lehekuu põues - TikerKultuur

On 1909.aasta kevade, 110 aasta tagune lehekuu. 40-aastane riigimees Jaan Tõnisson seisab Anton Hansen Tammsaare kodumaja nurgal ja ootab oma armastatut... Neiu Hildat, kes on Jaanist peaaegu 22 aastat noorem ning leppinud sellise ebameeldiva koha kohtamiseks... Jaan - lilled peos ja tähtsa hoiaku ning uhke habemega, mõjub suu avades natuke ka hoopis armuvalus poisikesena. (Armuvalu, ükskõik kui tähtis Sa ka poleks, muudab kõiki meid mehi natuke "sellisteks" :) )

Miks neiu ometigi kohtamise on leppinud rivaali maja juurde? Ja ta elab seal ligidal, aga see pole ju ometigi "põhjus"... Kõik selgub näitemängu lõpu eel...

Loone Ots on kirjutanud 150 aastat tagasi sündinud Tõnissonist näitemängu, milles seob ühe huvitava olukorra Tõnissoni elulooga ja tulemuseks on monoloog, kus näitleja tekst žongleerib kord olles hetkesituatsioonis ja siis jälle jutustades elulugu. Eluloost muidugi seda osa, mida selleks vanuseks oli Tõnisson jõudnud elada. Sellise tehnika kasutamiseks on väga kitsas tee, et mitte kukkuda ajalooloengu poolele või saada formaadi ohvriks. Aga ei - "Üksi lehekuu põues" kulgeb väga huvitavat radapidi, mis alguses ehitab raami, ent siis täidab selle nii ajaloo kui emotsionaalsete inimlike kuvanditega nii inimloomusest kui laval toimuva olukorra sümbioosist.

Mida me ajaloost ette teame? Jaan oli väga otsusekindel - kui ta midagi pähe võttis, siis selle ka ära tegi. Teisalt peeti teda veendunud poissmeheks, kellel nii palju Postimeest ja riigiasju peas, et tal pole seal enam ruumigi naistele ja ammugi mitte aega naistega jamamiseks. Ja siis armus ta Hildegard Lõhmusesse... Häda oli ainult sellest, et neiule viskasid silma ka mitmed teised poissmehed... nende seas ka (arvatavasti) Anton Hansen. Probleem oli ka selles, et Hilda oli Jaanist poole noorem ning tolle vanemad sugugi vaimustuses polnud nõnda vanast väimehekandidaadist. Heh, isegi Anton oli Hildast tunduvalt vanem. Kuid aastal 1910 Hilda ja Jaan ikkagi abiellusid ning said hiljem veel 5 last.

Mina seda etendust vaatama minnes ei teadnud kogu suhteajalugu ja nõnda ei teadnud ka seda, et Jaan tegelikult Hilda lõpuks "kätte sai"... Lugesin seda alles kavalehelt esimest korda, vahetult pärast etendust. Sellepärast mõjus etenduse lõpp vaadates kuidagi eriti kurvana ning tekkis väga negatiivne hoiak Hilda suhtes (kuigi eks ta ju oligi alles plikatirts tollel ajal) ja emotsioonipiste südamesse, et kuidas nüüd NII! Kes näinud, see mõistab, aga ma ei tahaks seda paljastada neile, kes näinud veel ei ole.

Päris alguses läks mul küll hetk aega, enne kui näidendisse sisse sain. Korraks tundsingi, et nonii, nüüd läheb ajalooloenguks, aga see muutus hetkega kui sisse tuli pisut muhelust pakkuvat huumorit. Ma ei tea, kas Tõnisson päriselt ka selline oli, milliseks Loone on ta maalinud oma loos sõnade ja hoiakutega, aga seda nii Loonele kui Tõnissoniks kehastunud näitleja Mihkel Tikerpalule tuleb au anda, et väga ehedalt usutav tunne tekkis küll sellest inimesest... Terve elu nii vanaks naisteta elada, siis ju ta pisut sotsiaalselt kohmakas naiste suhtes oli ja kuna tal olid ka kindlad veendumused selleks vanuseks paigas, siis oma kitsavaatelisuses võiski ta nii rumal inimsuhete asjus olla ning see pakkus kõrvaltvaatajale pisut nalja - keskealine ja pealekauba tähtis mees ju ikkagi...

Eks siin tuleb ju mängu ka see aeg, milles elati, kus mehed olid väga mehed ja naised väga naised ning ühiskonnanormid olid praeguse maailma mätta otsast vaadatuna naljakalt vanamoelised. Ning just selles ajahetkes kus me parajasti viibime, mil poliitilisel maastikul terves maailmas on tõstmas konservatiividest paremäärmuslased pead, kes on teada-tuntud vana maailma vaadetesse lõksu jäänud, seletab see kuidagi eriti kõnekalt kus kohast me tuleme ning annab aimu, et kui kui ajaga kaasas ei käi, siis võib tõesti takerdudagi millessegi, mis praeguses hetkes ajalukku vaadates ajab naerma tolleaegsete inimeste üle, kuid kui PÄRISELT praeguses maailmas inimestel sellised vaated on, siis pigem mõjub see rumalalt. See kontrast kandis minu jaoks ning sild tänapäevaga muutis mingis mõttes loo aktuaalseks ka mitte ainult sünni- ja aastapäevadaatumite tõttu, mis ju formaalselt tõesti enda eest räägivad, miks seda tükki praegu lavastati.

Karl Sakrits'a lavastus on ühest küljest lihtne - palju sa ikka mononäidendiga trikke teed, kuid Karli tulemuse kohta võiks vabalt öeldagi, et lihtsuses peitub geniaalsus. Tema lõpetas ju ka TÜ VKA (teatrikunsti 11.lennu) lavastaja õppesuuna (kuigi pärast NUKUga liitumist on rohkem tuntud kui näitleja) ning siin on väga maitsekalt kokku sidunud selle ühe karakteri jutustuse ühel tänavanurgal, majade vahel pargipingi ligidal, lastes üheks väikseks viivuks karakteril ka neljanda seina eest ning ühes stseenis pannes oma tegelase mängima kolme tegelast (varjude abil) korraga... Sidudes Ele Kruselli kunstnikutöö, Rommi Ruttase videokunsti ja Villem Rootalu helimaastikud üheks ilusaks kunstiliseks tervikuks. Ja muidugi näitejuhtimine, mis ka ju lavastajatöö osa...

Mihkel Tikerpalu, kes lõpetas nüüdseks juba 9 aastat tagasi EMTA lavakooli 24.lennuga, polnud toona minu lemmikute seas... Ta ei tõusnud millegagi esile, mitte, et ma tema tööde suhtes otseselt negatiivseid emotsioone oleksin saanud. Lõpetamisel liikus ta NUKUteatrisse, ehk nö. "silme eest ära" (sirmi taha). Kuid sealt "sirmi tagant" on ta järjekindlalt üha enam ja enam tõusmas esile. Ilmselt oli see paari aasta tagune Vanemuise Les Miserables, kus ta esimest korda wow-efekti kinkis. Sealt edasi on kõik kokkupuuted olnud head. Hiljuti "Apelsinitüdruk"us tajusin tema psühholoogilist küpsust, mängida rolli, mis pole sugugi kergete killast ja luua oma tee sellest välja. Ja nüüd selle Jaan Tõnissoniga on ta tõesti lõplikult "kohale jõudnud". Psühholoogiliselt nüansirikas tegelane, kelle loomuomadused Mihkel justkui mängleva kergusega välja mängib, olles siiski laval "päris" inimene. Inimene oma inimlike vigadega, aga ka juba teatava elupagasiga. Ja veel millise pagasiga! Näitleja hoiab tervet etendust oma peos. Julgeb teha pause, mis kannavad, julgeb mängida oma tegelasega ja mänguliselt muuta ennast ning seeläbi luua teine inimene. Kindlasti andsid selleks palju abi ka habe ja vuntsid, mille varjus moondus näitleja kelleksi, kes ühest küljest kehastab tegelast, ehk Jaan Tõnissoni, aga teiselt sellise lavakeelega tegelast Mihklilt varem näinud ei ole. Eriliselt meeldisidki need kohmakad hetked, mis just Jaani kui tervikkarakterile loomuomaselt ehedalt tundusid sobivat, kuigi need on ju ikkagi näitlejalooming, mitte "Jaan Tõnisson" :) Psühholoogiliselt kandev roll, mis mõjub ja jääb meelde, kuigi eks muidugi mononäidendis ongi kogu fookus ühel näitlejal. Aga Mihkel täidab nii terve lava kui terve loo ka üksi mängides.

Hinnang: 4 (Mul ei ole tegelikult mitte millegi üle nuriseda. Tugev ja selge, omade nõksudega monolavastus, kus erinevad kunstilised komponendid aitavad lavastuse üles ehitada ja mida kroonib nii väga hea psühholoogiliste nüanssidega näitlejatöö kui ka ajaloolise taustaga huvitav lugu, mis jookseb kahel tasandil - inimese elulugu ja hetkeolukord, milles tegelane ootab oma armastatut. Kirsina tipul veel puänt, mida ehib teadmine, kuidas päris elus kõik edasi läks! Poolteist tundi läheb väga kiiresti kui on nii huvitav ja saab elada Jaanile täiega kaasa, kuidas tal ikkagi selle noore neiuga läheb... kas too saabub sinna kohtumispaika... samas ju ootaja aeg on pikk, aga publiku "ooteaja" sisustab ta enda loo jutustamisega. Minule meeldis!)

Tekst lavastuse kodulehelt (Martin Ahven'a fotod on pärit TikerKultuur'i FB seinalt):

Üksi lehekuu põues

Jaan Tõnisson oli Eesti poliitik ja riigimees, kelle tegevus Eesti Vabariigi juhtimisel on jätnud meie ajalukku olulise jälje. Samas oli tegemist tavalise inimesega, kelles lisaks aatelisusele ja patriotismile lõid aeg-ajalt välja ka kired ja emotsioonid.

Lavastus "Üksi lehekuu põues" on pühendatud Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale ja ühtlasi ka Eesti Vabariigi 100. juubeliaastale.

Lavastaja: Karl Sakrits
Laval: Mihkel Tikerpalu
Kunstnik: Ele Krusell
Helikunstnik: Villem Rootalu
Video- ja valguskunstnik: Rommi Ruttas

Lavastust korraldab 2018. aasta maikuus loodud mittetulundusühing TikerKultuur, mille eesmärkideks on Eesti teatripildi ilmestamine omanäoliste väikesemahuliste teatrilavastustega ning professionaalse ja heal tasemel teatrikunsti esitamine nii suuremates keskustes kui ka väiksemates kohtades üle Eesti. MTÜ eestvedaja on näitleja ja produtsent Mihkel Tikerpalu, kes aastatel 2015-2018 tegutses ka teatriühenduse Misanzen produtsendina.

Lavastuse alusmaterjaliks on Loone Otsa kirjutatud mononäidend "Üksi lehekuu põues", mis räägib Eesti riigimehe Jaan Tõnissoni elust, tehes sissevaate nii tema poliitilistesse kui filosoofilis-usulistesse vaadetesse, aga näidates ka suure riigimehe inimlikku külge. 

Etenduse pikkus on 1,5 tundi ja etendus on ühes vaatuses.

Lavastuse esietendus toimub 20. aprillil ning etendus 12. mail ERMi teatrisaalis.

Mai 2019 - teatrikuu kokkuvõte

Lehekuu on möödas ja aeg on võtta sügavaima jälje jätnud teatrielamused ning -tegemised kokku ning tõsta olulisimad aupaistesse. Ehk mida möödunud kuu teater endaga kaasa tõi ning mida tasus endaga kaasa võtta "aasta parimate" pagasis.

Isiklikus plaanis jäi maikuusse nii palju teatrivälist, nagu ülikooli lõputööd ja -eksamid. Muide kõik on edukalt sooritatud ning "Tehnikateaduste magistridiplom" ulatatakse kätte Tallinna Tehnikaülikooli lõpuaktusel juunikuu teises pooles. Nüüd siis lisaks MBA-le Rahvusvalises ärijuhtimises ka MSc IT-s... mida edasi? Sõber kutsus autoremontimise koolitusele sügisel... eduka läbimise korral hoiaks ju kõvasti raha kokku :) Ise tahaks õppida majaehitamist... Doktorikraadi tahaks ju ka... Aga kui võtta tõesti see doktoriks saamine käsile, siis tuleks ju õppida ja uurida midagi sellist, mis tõesti väga-väga huvitab... Teater?! Jaaaaa... seda tudeeriks küll ülima hea meelega kogu ülejäänud elu ja edaspidi doc, postdoc jne... Aga mis saaks olema selle hariduse väljund? Maikuus esinesin ühes olukorras üle 300le inimesele... Neid 100 päiseid ja üle 100seid kuulajategruppe on ju küll olnud, aga nii suurt kui 300+ vist küll esimest korda. Kummalisel kombel ei tulnudki närv sisse. Enne oli küll, aga laval enam mitte. Sellest hoolimata olen veendunud, et laval "näitlejaks" minust ei ole. Minule meeldib ikka oma juttu rääkida :) Filmis küll, kui õppida/proovida/teha... Nüüd saab ka sellesse va Hollywoodi omasse. Enne kui tuli kutse massistseeni, kontakteeruti ja küsiti, kas oleksin nõus hakkama ühele põhinäitlejatest kehadublandiks... Aga no rohkem ma ei tohigi sellest filmitegemisest rääkida, sest pärast telefonikõnesid ja kirju allkirjastasin nüüdseks juba lepingu, mis edasistest asjadest keelab pajatada, seega las ta siis olla... Aga teatri suunal huvitaks mind palju rohkem lugude kirjutamine ja lavastamine... panna oma pähe tekkinud pildid-mõtted-visioonid lavale, näha näitlejaid tegemas seda, mida oma vaimusilmas ette oled kujutanud nii, et kogu lugu jookseks kokku ning intrigeeriks mind ja ühtlasi ka teisi vaatajaid... see oleks põnev. Ega ma ei tea, kas kahe magistrikraadiga, millest kumbki pole kunstilistel liinidel, on üldse tõsiseltvõetav teha teatriteaduses doktorikraad... Teine asi, mis mind meeletult paelub on innovatsioon ja maailma muutvad tehnilised lahendused... aga kuigi sai natuke progemist, ehk koodikirjutamist maitsta ning midagi isegi jäi kuhugi kinni, siis kardan, et minust sellel suunal on pigem hoopis turundaja või projektijuhina või finantsidega tegelejana asja, sest numbreid ma tunnen ja numbreid ma armastan. Okei, see siin pole ju tööotsimiskuulutus - armastan oma praegust tööd ja tahan seda võimalikult hästi teha ning loodan veel kaua sellel suunal edasi toimetada ja areneda. Pigem tahaks harida ennast veelgi... aga muidugi tegeleda ühtlasi ka selle hariduse mõttes asjadega, mis meeldivad...  siis läheb kõik nagu lepase reega ning tulemused tulevad ka vastavad :)

Jah, annan ise ka endale aru, et eksisin täiega rajalt. No mis Sa teed kui see kõik nii aktuaalne praegu on... Peaksin kogu eelmise mõttevoolu kustutama ning alustama algusest... aga mingitpidi haakub ju jutt teatriga ja no kui see tahtis minust nüüd välja tulla... las ta siis olla...

Alustame siit peale "otsast peale" :)

Mai oli minu jaoks natuke kummaline, sest kõik 4 parimat teatrielamust saabusid kuu esimese 10 päeva jooksul. Oleks võinud praktiliselt pärast 10ndat maid teatriskäimise selles kuus lõpetada... alles kuu eelviimasel päeval tuli jälle üks hea teatrielamus. Selleks muide oli uue teatriprojekti - TIKERKULTUUR - esimene lavastus! Suurepärane algus!

Üha enam leian tsitaate siinsetest blogi-tekstidest teistest meediaväljaannetest. See teeb südame soojaks. Lisaks on mu sõnad murdnud sisse ka lavastustes kasutatavatesse tekstidesse, mis on eriti vahva. Oma laste kaudu tean, et koolides kasutatakse siinseid raamatupeegeldusi/arvustusi ning õpetatakse kriitikat kirjutama või arvamust avaldama siinsete tekstide alusel - no mida muud selle peale tunda kui uhkust! Aitäh, et olete selle blogi omaks võtnud ja tore, et sellest päriselt ka kasu on. Tänud ka kõigile kes on kirjutanud. Ükskõik kas teatri üle arutlemiseks, lavalugude seletuste küsimiseks või muu teatriinfo uurimiseks. Ikka vastan ja ikka aitan kui oskan-tean.

Möödunud teatrikuu oli ka kurb... Kõige rohkem raputas ilmselt meie teatrimaailma Jüri Aarma üdini kurvastav õnnetus raudtee ülekäigurajal... Too ülekäigukoht oli pidevalt minu hommikuse jooksuraja osa ning vanasti kui seal veel foor oli, siis kasutasingi seda igal hommikul. Kuid ühel hetkel see ristmik muudeti - ehitati ümber. Tehti palju nõmedamaks ja ohtlikumaks. Vahetasin sellepärast ka oma jooksuraja Filtri tee kaudu Järvele... Rongi pardakaamera näitas, et Jüri olla telefoniga rääkinud kui rongiteed ületas, aga siis oli juba liiga hilja... Telefoni ei tohi liikluses kasutada!!!

Ise ka imestan, et kokku jõudsin kogu selle hullumeelse töö- ja kooli-kuu jooksul (lisaks käisin mais ka Valgevenes - sealseid ülikoole koolitamas) teatritesse kuueteistkümnel korral. Ilmselt üks teatrirohkemaid kuid sellel aastal (märtsis jõudsin suisa 21 korda). Kuid suvel tõmban kõvasti teatris käimist tagasi (vähemalt nii ma arvan). Lähen ainult kui kutsutakse. Nüüd kus kooli-kirjatööd on tehtud, hakkan oma poolikuid tekste siin blogis samuti ohtralt lõpetama, et jõuda taas ilusti järje peale. Võtan eesmärgiks suve jooksul jälle korralikuks hakata. Praegusel hetkel on terveks suveks vaid 7 kutset - see on poole vähem 3 kuu kohta teatrit kui vaid selles möödunud maikuus. Vaevalt, et kogu teatrikülastuste saldo suvel päris 7-le jääb, aga aastaplaanist, ehk 101st lavastusest on ju tänaseks, ehk mai lõpuks nähtud juba 64! Liidame siia juurde need suvised 7 ning siis jääbki sügiseks vaid 29... No eks näis... ega ma ju kätt päris ette ka ei pane kui natuke see number lõhki läheb (igal juhul tuleb mõistlikum number kui eelmise aasta 181), kuigi püüan küll valikulisemaks muutuda ja vähemalt katsun, kas õnnestub ainult 101 erineva lavastusega aasta lõpule saata.

Nonii, nüüd on igasugune latramine ületanud juba kõik taluvuse piirid. Sai ju pealkirjas ja sissejuhatuses maikuu tippude aruanne välja kuulutatud ning siit see tuleb -

Maikuu vingeimad teatrid ja teatritegijad on Teie ees!


SUURIM TEATRIELAMUS
Toon ära need 5, mis murdsid terve senise teatriaasta TOP30 sisse

1. Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
2. Etturid - Ugala
3. Ööpiltnikud - ERM Teater
4. Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl - Eesti Draamateater
5. Üksi lehekuu põues - TikerKultuur


PARIM LAVASTAJA
Need 5 lavastajat on suisa aasta TOP20 sees hetkel. Selle kuu tippude seas lisandus vaid 1 naislavastaja...

1. Priit Pedajas - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
2. Gerda Kordemets - Ööpiltnikud - ERM Teater
3. Taago Tubin - Etturid - Ugala
4. Mehis Pihla - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
5. Raivo Trass - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater


PARIM AUTORITEATER
Ühe kuu kohta päris helde "autoriteatrikuu", kuid tippe eristaks vaid 2

1. Gerda Kordemets - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Indrek Taalmaa - Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
Väga palju häid meespeosi tuli välja. Terve senise aasta TOP30sse lisandus 7 nime ja tegelikult Ott Sepp jäi napilt 8ndana välja...

1. Ringo Ramul - Etturid - Ugala
2. Toomas Suuman - Loojanguekspress - Rakvere Teater
3. Karl Robert Saaremäe - Etturid - Ugala
4. Mihkel Tikerpalu - Üksi lehekuu põues - TikerKultuur
5. Raivo E. Tamm - Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt
6. Indrek Taalmaa - Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater
7. Kristjan Lüüs - Ööpiltnikud - ERM Teater


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
Naiste peaosi nii palju polnud, seega on ka TOP30sse liitujaid vaid 3, ent selle eest kõik 3 on suisa terve senise teatriaasta TOP10sse lisandnud! Kvaliteet, mitte kvantiteet on ju tegelikult ka oluline!

1. Kersti Heinloo - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
2. Kersti Tombak - Ööpiltnikud - ERM Teater
3. Helena Merzin-Tamm - Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Siin hüppasid terve aasta TOP10sse 2 rolli, TOP20sse veel 3 lisaks ning TOP30sse veel 3 lisaks:

1. Jaan Rekkor - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
2. Harry Kõrvits - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
3. Aarne Soro - Etturid - Ugala
4. Gert Raudsepp - Windsori lõbusad naised - Endla
5. Taavi Teplenkov - Eesti Draamateater
6. Jürgen Gansen - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
7. Pääru Oja - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
8. Martin Mill - Etturid - Ugala


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Heade naiskõrvalosade suhtes oli möödunud kuu veel eriti rikas - Tervelt 10 lisandust aasta TOP30sse ja 5 neist suisa TOP10sse! Wow!

1. Piret Simson - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Mari Lill - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
3. Jane Napp - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
4. Viire Valdma - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
5. Hilje Murel - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
6. Kaie Mihkelson - Põud ja vihm... -Eesti Draamateater
7. Katrin Kalma - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
8. Carmen Mikiver - Windsori lõbusad naised - Endla
9. Marta Laan - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
10. Jaana Kena - Etturid - Ugala


PARIMAD NOORED NÄITLEJAD (alla 30a. nägemise hetkel)

1. Ringo Ramul - Etturid - Ugala
2. Jane Napp - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
3. Karl Robert Saaremäe - Etturid - Ugala
4. Jürgen Gansen - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
5. Kristjan Lüüs - Ööpiltnikud - ERM Teater


PARIMAD 60+ NÄITLEJAD

1. Mari Lill - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
2. Jaan Rekkor - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
3. Harry Kõrvits - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
4. Toomas Suuman - Loojanguekspress - Rakvere Teater
5. Kaie Mihkelson - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater


PARIMAD UUED NÄITLEJAD
Tervelt 20 "uut tutvust teatrilaval" märkisin enda jaoks maikuus üles. Toon neist ära 5 mõjuvaima mulje jätnud:

1. Maria Kallaste - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Jana Volke - Mägede iluduskuninganna - Tammsaare Teater
3. Galina Tikerpuu - Mägede iluduskuninganna - Tammsaare Teater
4. Matis Prostang - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
5. Iris Viru - Ööpiltnikud - ERM Teater


PARIM INDIE-TEATER

1. ERM Teater - Ööpiltnikud
2. TikerKultuur - Üksi lehekuu põues
3. Kuressaare Linnateater - Tasa, vaikselt sõudvad pilved
4. Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt - Armas luiskaja
5. Tallinna Kammerteater - Onu Heinari lood
6. Salme Teater - Esimesed suudlused


PARIM KUNSTNIK

1. Pille Jänes - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
2. Kristjan Suits - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
3. Liina Tepand - Ööpiltnikud - ERM Teater
4. Kaspar Jancis - Etturid - Ugala
5. Britt Urbla Keller - Armunud alkeemik - Kellerteater


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Kristjan Suits - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater
2. Liina Unt - Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt
3. Pille Jänes - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
4. Liina Tepand - Ööpiltnikud - ERM Teater


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/MUUSIKAGA TÖÖ

1. Jürgen Kristoffer Korstnik - Esimesed suudlused - Salme Teater
2. Markus Robam - Ööpiltnikud - ERM Teater
3. Tiit Kikas - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater (live-kujundus)


PARIM HELILOOJA

1. Jürgen Kristoffer Korstnik - Esimesed suudlused - Salme Teater
2. Markus Robam - Ööpiltnikud - ERM Teater
3. ??? - Põud ja vihm - Eesti Draamateater
4. Feliks Kütt - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
5. Ekke Västrik - Võlupood - NUKU


PARIM LAUL

1. Poseidoni laul - 100m more - TÜ VKA/Tartu Uus Teater
2. Vanaisa õpetatud laul - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater


PARIM VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED/VIDEOKUNST

1. Rene Topolev - Armunud alkeemik (tehnilised lahendused) - Kellerteater
2. Rommi Ruttas - Üksi lehekuu põues (videokunst) - TikerKultuur
3. Maria Elisaveta Roosalu - 100 m more (videokujundus) - TÜ VKA/Tartu Uus Teater
4. Kristjan Suits ja Tauno Makke - Põud ja vihm... (videokujundus) - Eesti Draamateater


PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Madis Kirkmann - Armunud alkeemik - Kellerteater
2. Taavi Toom - Ööpiltnikud - ERM Teater
3. Kristjan Suits/Hilja Irdla - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
4. Targo Miilimaa - Võlupood - NUKU
5. Mari-Riin Paavo - Etturid - Ugala


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE DRAAMALAVASTUSES

1. Silas Stubbs - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Hanna Junti - 100m more - TÜ VKA/Tartu Uus Teater
3. Sandra Lange - Armunud alkeemik - Kellerteater
4. Raido Mägi - Etturid - Ugala


PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

1. Aarne Soro ja Jaana Kena - Etturid - Ugala
2. Ringo Ramul ja Laura Kalle - Etturid - Ugala
3. "Ööpiltnikud" tüdrukud - ERM Teater


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS

1. Piret Simson - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Jürgen Kristoffer Korstnik - Esimesed suudlused - Salme Teater
3. Lauri Kink - Windsori lõbusad naised - Endla


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Gerda Kordemets - Ööpiltnikud - ERM Teater
2. Loone Ots - Üksi lehekuu põues - TikerKultuur
3. Urmas Lennuk - Tasa, vaikselt sõudvad pilved - Kuressaare Linnateater
4. Indrek Taalmaa - Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esmakordselt eesti lavadel)

Lucas Hnath - Nukumaja, osa 2 - Eesti Draamateater


PARIM DRAMATISEERING/DRAMATURG

1. Taago Tubin - Etturid - Ugala
2. Sven Karja - 100m more - TÜ VKA/Tartu Uus Teater


PARIM TAASLAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. Martin McDonagh - Mägede iluduskuninganna - Tammsaare Teater
2. Jay D.Hanagan - Esimesed suudlused - Salme Teater
3. Madis Kõiv/Aivo Lõhmus - Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
4. Jerome Kilty - Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt


PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Põud ja vihm... - Eesti Draamateater
2. Etturid - Ugala
3. 100m more - TÜ VKA/Tartu Uus Teater
4. Ööpiltnikud - ERM Teater


PARIM KOMÖÖDIA (või komöödia sugemetega)

1. Onu Heinari lood - Tallinna Kammerteater
2. Ööpiltnikud - ERM Teater
3. Üksi lehekuu põues - TikerKultuur
4. Armas luiskaja - Eesti Kunstimuuseumi teatriprojekt


PARIM PÕNEVIK

Etturid - Ugala


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS

Ööpiltnikud - ERM Teater


MAIKUU KÕIGE TEGIJAMAD TEATRID (vastavalt siin tippude seas mainitud kordade arvu järgi)

1. EESTI DRAAMATEATER
2. ERM TEATER
3. UGALA


INSTAGRAMI KESKONNAS KOGUSID ÜLE 40 SÜDAME

1. Eesti Draamateater - Nukumaja, osa 2
2. Valgevene tööreis


FBs POPULAARSEIMAID POSTITUSED

1. "Südames sündinud" täisversioon internetis (nähti 1364 seinal)
2. Aprillikuu - teatrikuu kokkuvõte (972 seinal)
3. Suveteatrite kava (947 seinal)


Ülalkasutatud foto (pärit Eesti Draamateatri kodulehelt) näitab üht hetke maikuu suurimast teatrielamusest "Nukumaja, osa 2".