Bloody Mary - Von Krahli Teater

Mul on ilmselgelt Von Krahli Teatriga "love-hate relationship". Seal tehakse kas täpselt minu maitsele asju või lavastusi, mis ma tahaks oma mälust kustutada. Sellel aastal sattus ette nii see "Bloody Mary", mis oli käesoleva aasta üks kolmest lemmiklavastusest kui ka ühtlasi "Puhastatud"/"4:48 Psühhoos", mis oli üks kolmest ebameeldivaimast teatrielamusest. Auteur Kertu Moppel, kes on siiski võrdlemisi noor lavastaja ja dramaturg, kuid nii küpset tervikut ei ole näinud veel paljudelt kogenenumateltki tegijatelt. Arvestades seda, et ka üks teine 2013.aastal ilmavalgust näinud tema loometöö - "Mõnikord on kõik nii selge", oli samuti suurepärane teos, siis lausa pikisilmi ootan tema järgmisi tegemisi!

"Bloody Mary" on üks powerhouse-lavastus. Selline hoog, kirg, action ja psühhoterror, mida lavale paisatakse on tõeliselt haruldane nähtus visuaalkunstis... isegi filmides, rääkimata siis teatrist. Assotsiatsioon tekkis kohe kõikide pantvangidraamadega, No99 Vaariku-Toompere jr karmi ja hoogsa duett-duelliga "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastuses või miks ka mitte Endla Üksküla-Rummo ja Linnateatri Eespäev-Vaariku sama lavastuse hoogsate mängudega. Samuti meenusid mitmed filmid, nagu "Funny games" või "Pacific Heights", kuid oma eelkäijatest klassikutega võrreldes on tegemist siiski täiesti omaette nähtusega, kuigi ka siin on kõik klassikalised psühholoogilise draama elemendid täies säras! Kusjuures lavastust võib vaadata ka žanripuhta trillerina. Õhtu täis maniakaalseid mänge... psühholoogilisi, hirmsaid ja etteaimamatu sisu ja lõpuga...

Loo lähtekohaks on olukord, kus üks paar ostab endale koju uue diivani ja neile ilmuvad külla 2 meest, kellel on selle diivani vastu eriline huvi. Nimelt (siin värvitud kohas on spoiler, mille saab teksti aktiivseks muutes nähtavale) kaotas üks meestest äsjatoimunud peo käigus oma äralõigatud sõrme diivanipatjade vahele. Diivaniomanikest paar on rahuliku meelega ja heaks kontrastiks psühhopaatidena mõjuvatele külalistele, kellest ka parima tahtmise juures pole rahulikku pereelu elaval paaril võimalik lahti saada. Alkohol, mille joomine üsna varsti lahti läheb, muudab, aga loomulikult inimesi. Õhtu edenedes karmid mängud muutuvad üha karmimaks, vägivalla- ning isegi surma oht hõljub pidevalt peade kohal. Ühel hetkel tulevad mängu ka relv ja karm sõrmedelõikumismäng...igasuguseid hulle liigub ju siin ilmas ringi... kahtlemata ka Eestis...

 

Tõnis Niinemets teeb sellise rolli, mis oma hoogsuses annab silmad ette ilmselt kõikidele teistele meesrollidele sellel aastal. Tõeline hull, kes pani mind ka publikuseas istudes teda kartma (jah, ma elasin tükki niimoodi sisse, umbes nagu ise oleksin Tiina Tauraite ja Erki Laur-i tegelastega koos korteriomanik, kelle kodurahu rikutakse - veel üks tõestus suurepärasesest nii näitlejate kui ka lavastajatööst). Kuid just see tunnetemaastik, kus vahepeal Niinemets lihtsalt vaatab hullu silmadega kõrvalt ja siis tuleb uue hullu hooga, selline üles-alla mäestikurada, muudab kogu rolli eriliseks ilutulestikuks - tuleb hooga, siis raugeb ja siis tuleb veel hullema hooga ja siis raugeb ja Sa ei tea kunagi kus suunast, millise hooga ja kelle pihta... hullude juures ongi kõige hirmsam see etteaimamatus ja Tõnis tabab oma karakteriülesehitusega täiuslikult selles mõttes märki. Tiina Tauraite sekundeerib talle perekonna sõnakama ja tegusama tüübina võrdväärse hoo ja emotsionaalse mägimaastikuga karakterit kehastades. Kuna tegelased on kohati päris korralikult purjus, siis tekib ajuti tunne, et tema tegelane on alkoholi ja hirmu segaduses ka mõistust kaotamas. (spoiler) Ma pole mitte kunagi oma elus näinud ehedamat oksendamisstseeni... see ehmatab ja raputab nii, et hetkega oled Sa seal korteris, ootamas, millal endal paha hakkab... Ja jõhkrusi, šokke ja ehmatusi on selles tükis rohkemgi veel, ja need toimivad, sest ei jää tunnet, nagu need oleks näitekirjanikul/lavastajal eraldi eesmärgina sisse toodud, vaid lihtsalt loo enda osa! Ma oleksin tahtnud nii mõnelgi korral Niinemetsa ja Tauraite mängu peale keset etendust püsti karata ja aplodeerida! Selliste rollide tegemine on ilmselt ka füüsiliselt nii koormav, et vaesed näitlejad on nii läbielatud ja -raputatud pärast sellist andmist!

Erki Laur-i ma pole kunagi näinud paremas mänguvormis. Ta loob päris isenäolise mehe rolli, kellel on mitmeid kihte ning kõik ei paista kohe kätte ja ehk just seetõttu mõjub nii ehtsa ja huvitavana. Ka purjuspäi, mida pole sugugi lihtne usutavalt ja hästi teha (tavaliselt kaldutakse ülemängimisse). Ott Kartau saab mängida natuke teistest vähem. Kuigi ka temal on omad hetked, jääb ta siiski teisejärguliseks karakteriks. Kuigi peaaegu terve tüki on kogu kammerlik 4st näitlejast koosnev trupp laval, mõjub Kartau kõrvalosalisena. Samas ambaali mõõdu annab välja ja teenib seega üldist pilti Niinemetsa kõrval vaatet veelgi jõhkrama tüübina. Sest kumba rohkem karta, kas väikest, närvilist hullu või suurt, jõulist lolli? Mängleva kergusega joonistavad kõik näitlejad oma karakterid välja. Ja sellised need ongi, need inimesed meie ümber, tänaval ainult ei saa aru... koduseintevahel ja omavahel ja eriti alkoholi jõul tulevad nii mõnedki varjatud julgused ja tegelikud küljed välja. Kõrvaltvaatajana ennastki vaadates võib nii mõnigi asi näida kui kõverpeeglist nähtud...

 

Ikka päris kole on vaadata kuidas inimesed sõna otseses mõttes laiali lagunevad väljapääsmatus olukorras. Selle eest kiidulaul läheb aga näitekirjanik Moppelile. Kindlasti üks minu viimaste aastate lemmiknäidendeid. Täiesti maailmaklass, mille mängimisest võiksid huvitatud olla terve maailma teatrid, sest loo probleemid ja väärtused on universaalsed. Nii harva kui loos on peidus mitmeid teisi lugusid (meenub näiteks praeguse hetke maailma üks esinäitekirjanikke Martin McDonagh ja tema Padjamees). Groteskne ja vägivaldne küll, aga ei hetkekski labane, vulgaarne või "ähhh jälle selline Von Krahl nagu tavaliselt" mõtet esilekutsuv. Sellist tükki vaadates saab tunda hoopis ülevat tunnet kuivõrd elujõuline, põnev, mitmetahuline ja sügav võib olla läbinisti eesti teater.

 

Hinnang: 5 (Väga huvitav tunne toimivat põnevustükki teatris vaadata ja tekkis küsimus... mida ise teeks sellises olukorras... no selline lõks, millest kuidagi ei saa välja. ja selline ebameeldiv olukord kus endal puudub täielikult kontroll ja aju peab töötama ülihelikiirusel, et leida võimalust pääsemiseks... Ma ei suutnud seda tekstigi siin kirjutada hüümärkideta, sest ma olen tõesti vaimustuses. Tegelikult terve aasta olen olnud, sest nägin lavastust juba kevadel. Mingis mõttes on see mu teatriaastat varjutanud, sest kui nii hea asi on ees, siis paratamatult võrdlen ju teisi nende parimatega. Ma ei oskagi teha ainsatki etteheidet. Oli muidugi vähem ja rohkem toimivaid elemente, aga KÕIK siiski toimis ja teenis terviku eesmärki. Olen vaimustuses ja elan endiselt selle elamuse mõnus edasi. Kui tavaliselt piisab heaks hinnanguks tugev lavastus, hea töö näitetrupi poolt või tugev sisu, siis selles lavastuses on kõik need kolm (minu jaoks teatri) olulisemat komponenti väga head.)

Siit võib leida 9 parimat Bloody Mary retsepti... minule see jook ei maitse üht ega teistpidi, sest baasiks on tomatimahl. Mina valin selle 10nda retsepti, mida pakub Von Krahl :)

Päris huvitavalt eluline ja tükile isegi valgustavana kaasamõjuv on Postimehes ilmunud intervjuu Tiina Tauraite ja Erki Lauriga, nö. "vana" ja "uue" Krahli koostööst:

Tiina Tauraite: "Mis puutub aga koostöösse nooremate Krahli näitlejatega, siis kummaline on, et vanusevahe on ainult kümme aastat, aga me näeme elu ja kunsti täiesti erinevalt. Nooremal generatsioonil on nii õnnelik lapsepõlv olnud, et nad ei tea, et selle kõrval, et rääkida, kui hästi mul läheb, ja nalja teha, on veel teine viis asjadest rääkimiseks. Meile, vanematele Krahli näitlejatele, on omane urgitseda enda sees."
Erki Laur: "Me oleme nagu vanad haiged inimesed. Selles mõttes aga vana Krahl, et ansamblitöö oli endiselt meetodiks. Põlvkondade erinevus tegi asja natuke keerulisemaks kui vana koosseisuga, aga ega teatrit ei saagi teha nii, et «meil on tore koos olla». Teater tähendab ikkagi ühendatud anumaid."

Tiina Tauraite: "Me ei saa noorematele kolleegidele ette heita nende noorust, pigem on nii, et iga näitleja peab ise enda kaudu jõudma teada puudutava lahendusteni. Naljakas on see, et selleks, et olla terav kunstnik, sul peab midagi katki olema."

Erki Laur: "Sa pead olema kogenud ebaõiglust. Meie erinevus noortega on see, et kui öelda «külaline», siis üks mõtleb, et oi, kui vahva, ja teine mõtleb: kus on püss."

Tekst lavastuse kodulehelt:

Bloody Mary
Esietendus 9.märtsil 2013

Autor ja lavastaja: KERTU MOPPEL
Kunstnik: ARTHUR ARULA
Näitlejad: TIINA TAURAITE, ERKI LAUR, TÕNIS NIINEMETS ja OTT KARTAU

Uksed on ühed hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada.
Kertu Moppeli “Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult.
Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas “päris mina” vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?

Vaata ka:
Michael Haneke “Funny Games” (1997, 2007)
Anthony Burgess “A Clockwork Orange” (1962)
Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” (1962)
Oliver Stone “Natural Born Killers” (1994)
Bryan Bertino “The Strangers” (2008)

NB! Alla 16aastastele etendus mittesoovitatav.

Võidab see, kellel on kõige hullem mees! - Kinoteater

Katariina Tamme ja Piret Krummi püstijalakomöödia on kui pisike fenomen praegusel Eesti teatrimaastikul. Kui uus laar pileteid müüki paisatakse, müüakse vana Kinomaja saalitäis kohti (nüüdsel ajal Sinilinnu kohviku kontserdi- ja teatrisaal) välja vaid mõne hetkega. Ka minu nähtud etendusel oli saal puupüsti täis. Jõudes kohale vaid 10 minutit enne algust, pidin leppima kohaga umbes tagantpoolt kolmandas reas. Saali sisenedes oli silmatorkav peamiselt noortest naistest koosnev vaatajaskond ja eks nemad olidki mõistetavalt sellise tüki sihtrühm. Kuid igasse ritta (või no peaaegu igasse) juhtus ka mõni mees ära eksinud olema. Jah, mis seal salata, eks minagi mõtlesin, et mida naljakat või ammugi mida hingele või samastumistlubavat ikka võib pakkuda 24-aastaste tüdrukute armuvaludest koosnev naljakava? Mehed pidavat ju olema kõik "sitapead" ja naised on teadagi kõikse targemad ja kahtlemata meeste (ja/või igaveste poisikeste) poolt tagakiusatud... Tekib ju küsimus, et miks ma siis üldse piletid ostsin, onju? Aga eks ma muidugi lootsin, et tuleb midagi sama ägedat ja humoorikat kui Kinoteatri kuttidepoolne elupildikeste mäng...

Ja täpselt nii läkski! Kui esimene või teine sketš või anekdoot hoidis veel õhkõrnad kahtlused üleval, olenemata sellest, et kohe algusest peale läheb asi mõnusalt lahti enesetutvustamistega, siis üsna pea olid igasugused kahtlused kadunud ja ma lõkerdasin võidu naerda
kõigi nende sadade noorte tüdrukutega, kes saalis viibisid.

Kuigi etenduse tutvustusest jäi kumama, et justkui naised seal lahkavad sellist kummalist elukat, nagu seda on "eesti mees", siis tegelikkuses näitavad nad vaatet rohkemgi just seda, et kes see "eesti naine" selline üldse on... Kuigi mõlemate poolte veidrused tulevad mitmete ja mitmete kantide pealt välja.

Katariina on minu jaoks uus tutvus. Olen küll keskmisest agaram Nukuteatri külastaja, kuid tema tähelend seal on minu jaoks veel siiani jäänud tabamata. Pireti töödega olen rohkem kursis ja ehk uudsuse tõttu tundus just Katariina minu jaoks seekord kraadivõrra huvitavam. Mitte, et eelistada üht näitlejannat teisele. Nende omavaheline keemia ja palli (loe: jutuotsa) loopimine teineteisele toimis ladusalt ja orgaaniliselt, rivaalsust naisnäitlejate vahel (õnneks/kahjuks? :)) ei toimunud. Samas kogu etenduse üheks vingeimaks sketšiks tõusis minu jaoks just nimelt Katariina riidekapi-loetelu. Tema pidevalt kasvav jutuhoovoog, kusjuures kaotamata teravust, kutsus esile publiku spontaanse aplausi (samas olen kuulnud, et mõnedel varasematel kordadel olevat see pikaks veninud, toimis see minu nähtud korral ideaalselt ja just eriti sellepärast, et see oli nii pikk ja hoog ei raugenud kuni lõpuni) :)

Ehk suuremas osas siiski just pigem naistele äratundmist pakkuvad lood (näiteks eesti naiste käitumisest spordiklubide riietusruumis, mis on muideks "naistele teadmiseks" täiesti vastupidine meeste riietusruumis toimuvale), kuid samas mehena võis aduda neid frustratsioone ja veidrusi, mida naised meie kõrval siin üle peavad elama :) Ka teatriblogid saavad oma jao tüdrukutelt kätte, õnneks seekord siiski mitte see siinne otseselt :)

Eks see komöödia toimivus on suures osas seotud just sellega, et lood on elust enesest ning mõlemad näitlejad panevad need elama just sellistena, et see kõik on nende endiga ka päris elus juhtunud. Mõned kohmetud, mõned häbiväärsed, mõned traagilisedki (tegijad ise nimetavadki oma tükki žanri püstijalutragöödiaks). Ja eks naer läbi pisarate (eesti naiste saatus eesti meestega läbikäimises) on võibolla üks võtmeid tüki kui terviku headusele. Samas peab siinjuures ära märkima, et autoreid tüki taga on lisaks kahele peategelasele veel 2 - Paavo Piik ja Diana Leesalu.

Aga mis imeloom see "eesti naine"gi on. Neilgi omad unistused (Ewan McGregorist näiteks), aga eks sellegi lõiguga seoses tulid välja need allasurutused ja madalad enesehinnangud. Me kõik vajame mõnikord sellist hoopi vastu vahtimist, sest me ise ei näe ennast kõrvalt. Samuti ju meeste pihta visatud nooled olid igati õigustatud. Kui me mehed oma naisi armastame, miks me siis neid selliseid läbielamisi paneme taluma... niimoodi nad jooksevadki muu maailma meeste järgi... mõne lätlasest Matins-i suunas näiteks... :)

Hinnang: 4+ (väga meelelahutuslik ja muhe tekst. Hästi esitatud. Kiire ja terav. Teatri mõttes kähkukas, sest kestab vaid tunni, kuid selle eest on iga minut tihe andmine. Ma võtaks iga kell pigem sellise intensiivse ja hoogsa ülevoolavate emotsioonidega action-tunnete-"elulike juhtumiste jutustuste"rägastiku kui mingi paaritunnise või pikemagi veniva ja mõttehõreda tüki, mida liiga tihti viimasel ajal teatris ette satub. Katariina Tamm ja Piret Krumm on mõlemad kaasakiskuvad ja just piisavalt erinevad tüübid, et nende kooslus mõjub eraldi väärtusena. Kõlama jäi mõte, et eesti mees on nii halb, et peaaegu hea...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse tutvustusest:
Võidab see, kellel on kõige hullem mees!

Kinoteater esitleb: laval ainult tüdrukud!

Piret Krumm ja Katariina Tamm etendavad pihtimuslikku teatrilavastust "Võidab see, kellel on kõige hullem mees".

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" räägib autorite sõnul sellest, mis tunne on olla Eestis 24-aastane vallaline naine. Sketšide, lugude ja omavaheliste dialoogide kaudu vaatavad Piret ja Katariina irooniliselt tagasi juhtumistele oma elus ning suhetele meestega, kelle definitsioon tänapäeval järjest ähmasemaks muutub.

"Kas tegu on feministliku tükiga?" Üks osalistest, Piret Krumm on segaduses: "Kas ma olen feminist, kui mul on eneseväärikus? Võib-olla tõesti, et eneseväärikus ongi Ida-Euroopa versioon feminismist,“ arutleb Krumm.

Teine esineja Katariina Tamm toob välja, et pihtimuslik žanr algas kunstis tegelikult juba püha Augustinusega ning tipnes nüüd hiljuti Maire Aunaste raamatuga "Viis aastat peidus", mis räägib teatavasti teletähe juhtumistest Ameerikas. "Tükki on kogutud halenaljakaid juhtumeid meie enda ja meie sõprade elust", ütleb Katariina. "Ongi kõik. Seal on nalja, on eneseirooniat, on otsimist ja on leidmist. „On meeleheidet, hüsteeriat, enesevigastamist, erootilist kurbmängu ja seksistlikku huumorit. Süntees maailmavalust ja selle parandamisest, ennekõike puhas ja toores janu lunastuse järele. Sest just seda me teeme: asetame jalg jala ette. Tõstame veel kord pilgu uriseva ja naeratava maailma poole. Andku jumal meile andeks,“ mõtiskleb Piret selle üle, mida elus ja laval üle elada tuleb.

Ka tükki lavale seadnud Diana Leesalu ja Paavo Piigi sõnul ei olegi sellel päriselt žanri - tegu on umbes tunniajase seguga püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist. Žanriks on Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm."

"Võidab see, kellel on kõige hullem mees" on Kinoteatri lavastus. Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on varem välja toonud nelja mehe "Püstijalukomöödia" (2011) ning Henrik Kalmeti ja Jörgen Liigi stand-up kavasid (2012).

Kolmapäev - NO99

Kuidas hinnata tükki, kus on mitmeid säravaid ideid kuid need pole seotud tervikuks? Nende erinevate lõikude vahel on nii palju tühja ning mõttetut ruumi, et see matab endasse ka kogu hea? Mõistetamatuks jäi miks on vaja pool tundi müra tüki alguses teha, et selleks ajaks kui teater tegelikult pihta hakkab, oled juba nii ülesärritatud ja väsinud, et ei viitsi enam süvenedagi. Minule meeldib teatris vaadata näitlejate mängu, kuulata dialoogi ja lugusid, luua seoseid, avastada, saada mõtteid ja positiivseid emotsioone. See kui pool tundi lihtsalt ollakse laval, see ei ole minu jaoks teater (seda "tühja ruumi" oli tervikuna mahuliselt umbes pool kogu etendusest). Õnneks siiski hakkasid lood ka pihta, omavahel seosetud, kuid siiski. Mõned päris säravadki lõigud. Kõige sisukam ja parim neist Eva Klemetsa vinge tablettide monoloog, mis vääriks eraldi vaatamist ja täpsemat kuulamist, sest ta laskis lendu teravaid tabavaid pähkleid kui automaadist. Samuti oli äge Inga Saluranna kartulikeetmisoopus (kuigi natuke seda plätserdamist ja rohmakat toidutegemist sai näha juba Lauri Lagle eelmises lavastuses). Meeldis ka Inga live-iseenda-kehamaalimine, aga arusaamatuks jäi selle lõigu igasugune seos ülejäänud tükiga. Eraldi mõttena siiski päris lahe. "Üllatuskülalise" lõik oli ilmselt rohkem naistele või siis "naiste-värk". Minule see ei meeldinud, kuigi midagi lahedalt ootamatut oli selles siiski. Häiris, et naiste suurt seksisümbolit mänginud tüüp ei olnud üldse selle staari sarnane. Kas ei oleks siis leitud kedagi, kes kellegi moodi on või siis meiki kasutades või kuidagigi mingi seos luua? See on ju ikkagi lõppude lõpuks "teater"... Kaie Mihkelsoni vanaema lugu läks minust muude mõtete tõttu osaliselt mööda, aga teda oli ka hea lihtsalt vaadata ja kuulata. Pagana heas vormis on ta. Ülejäänud, kaasa arvatud pikad lõigud dekoratsioonide ümberpaigutamist, riietumist ja lõkkeääres istumist, mida kokku siiski oli vaatet olulisem osa tervikust, oli minu jaoks kõik ajatäide (loe:ajaraisk). Päris etenduse alguses, "naiste kappamine kodupoole", ehk pisike lõik veel enne seda juba kirutud 30 minutilist "peavalu",  oli ka lahe ja mõtted hakkasid juba jooksma õiges suunas... aga seegi tehti kahjuks pihuks ja põrmuks järgneva pooletunnise müraga...

Teatrist lahkudes pidin oma teatrikaaslasele vabandusi leidma, et ta seda tükki olin vedanud vaatama - sama mees tegi enne ju Suure õgimise... ja Eva Klemets oli ju ikka hea ja need mõned säravad hetked ja vähemalt oli seal midagigi mõtlemisainet, mitte nagu eelmisel päeval nähtud Draamateatri "Kontakt", mis oli täiesti mõttevaene ja igav jne jne jne...

Pidevalt ootasin ka seda sisulist tervikuks sidumise mõtet, olgu siis vormiline või sisuline - kas igaüks naistest räägib oma loo... või ehk on kõik kuidagi erinevad naistüübid jutustamas oma lugusid või tahetakse näidata erinevaid naisi või naiste kolmapäevasid või mingitki läbivat joont... see kood võis ju seal olla, aga mina seekord seda lahti ei suutnud muukida. Muidugi võib ajada ka absurdi nahka, aga see otseselt ei mõjunud ka absurditeatrina. Vähemalt teistlaadsed ambitsioonid kumasid läbi...

Teised tükid, mida "Kolmapäev" meenutas: NO tükid kus on varem ka amplitega müramuusikat tehtud (kuigi pärast tänast värsket "elamust" tundub, et varem on seda tehtud nagu natuke õnnestunumalt) ja kõik need NO tükid kus näidatakse näitlejate riietumist + dekoratsioonide nihutamist ja muud sellist mõttetut vaatajate aega raiskavat ja tavaliselt minu jaoks sisuliselt seosetut. Samuti tuli meelde Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmud" kus laval lihtsalt ollakse ja sisu on väga hõre... ning mitmed Von Krahli Teatri tükid ja Uku Uusbergi viimased paar omakirjutatud/lavastatud tükki, kuigi Uusbergi kasuks räägib see, et temal on neid ideid liiga palju ühte tükki koondatud... aga ka tema puhul on tihti seosetust ja seda mõtetevahelist voolamatust ning kahjuks ka vajamatut vahtu mõtete vahel. Arusaadav oli, miks Kaie Mihkelson oli kutsutud punti, ta oli oma kehatüpaažilt kuidagi sarnane Klemetsa ja Salurannaga, aga Mari Abeli kaasamise põhjuseid oleks huvitav teada. Ta tõi ka suure annuse Von Krahli endaga kaasa (olgu öeldud, et käesoleva aasta üks parimaid tükke oli minu meelest Von Krahli Moppeli kirjutatud/lavastatud "Bloody Mary", ehk seal majas tehakse ka häid tükke, aga ma ei pea seda poolust Von Krahlist siin silmas). Minu meelest on ta viimasel ajal laskunud mingisse liigagi sarnasesse mängustiili ja seda tükist tükki (näiteks "Puhastatud/4.48 Psühhoos" oli temalt siinsega üks-ühele sarnane roll). Kui see teatav läbiv stiil näitlejas väga meeldib, siis see ilmselt niimoodi ei häiri, aga talenti ja annet näitab siiski see kui suudetakse endast midagi uut või teistsugust pakkuda. Abel on varem teinud küll ka häid ja erinevaid rolle ("Lillede keel"-es näiteks oli temalt päris huvitav lahendus). Lavastuslikus mõttes meeldis lõpus langetatud kardin ja see alguse kappamine... Suur miinus kogu venitamine, kaasa arvatud lõpu lõkkestseen. Ma oleks kohe tahtnud hakata aplodeerima, et kiiremini sealt minema saaks, aga sellise tüki puhul ju ei tea, kas venitatakse jälle...

Hinnang: 2- (kindlasti teatud tüüpi NO Teatri ja Von Krahli Teatri tükkide austajatele magusast magusam komm, aga mind jättis külmaks. Naised on küll kenad ja paar-kolm lugu viiest head, aga terviku tunnetus jäi puudu ning liiga palju vahtu mõtete vahel. Lisaks NO-teatrile kombekohaselt ikka hästi valjult, sest "lollidele vaatajatele muidu ju ei jõua kohale"... Ei tea, miks jäi jälle seal teatris selline haneks tõmbamise tunne...)

-------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (Kulla Laas-i tehtud foto on samuti sealt pärit):

Kolmapäev

Lagle 

Kell on kuus. Tööpäev on lõppenud, loengud on läbi. Oled veidi väsinud. Miks minna teatrisse? Sest Lauri Lagle on Teater NO99s seni välja toonud kaks lavastust. "(Untitled)" keskendus ühe inimese katsetele leida sotsiaalsete valede rägastikust üles kadumaläinud armastus, et seda siis kõigiga jagada. "Suur õgimine" on kvartettlavastus, kus neli inimest on täitmas oma kõhtusid ja igatsusi, tegemaks midagi totaalset. "Kolmapäev" on Lagle uusim lavastus, kus fookuses pole enam meie argielude kangelased, üleinimlikke sooritusi tegevad uljaspead, vaid on tavaline inimene keset oma kolmapäeva.

Kuid milleks jutustada niisama lugu "tavalisusest"? Seda tehakse palju, kuid Lagle on siiski teise puudutusega lavastaja. Tema otsib ka banaalsuses tõstetust, ka mures lootust, ka rutiinis rõõmu. Ta on tänaseks olnud pea kaks kuud ühes ruumis koos nelja naisterahvaga ning uurinud koos nendega, mis see on, mis teeb tavalisest kolmapäevast kolmapäeva. Mis juhtub? Miks midagi kunagi ei juhtu? Mis meelde tuleb? Mida teha tahaks? Mida süüa, mida juua, kellega rääkida? On üldse kellegagi rääkida? Ja ennekõike: mis rütmis lööb süda kõigi nende küsimuste küsimise ajal?

"Kolmapäev" on helge lavastus. See on äärmiselt oluline. Vaja on leida õiged sõnad, et mitte muutuda argipäevast kõneledes tatiseks, mitte jääda sinna argisesse kinni, kuid leida just selles igavas ja rutiinses üles võimalused, kuidas näha oma elu kui ammendamatut elujanu kaevu. Selle kõige tõttu tasubki tulla kella seitsmeks teatrisse.

Vahel harva on elus selline moment, kus sind valdab ootamatult mingi senitundmatu tunne, miski, mida on keeruline sõnadesse panna ja teistele kirjeldada. Tean vaid, et see tunne on hea ja jääbki minuga. Aitäh.
Tiina Savi

"Kolmapäev" ei võitle, ründa, karju ega kriibi nagu vahel juba liialt harjunud oleme. Ta toob nelja üksiku naise argielu vaatajani pehmelt ja nauditavalt. Etendus mõjub samamoodi nagu meeldiv vestlus lavastaja Lauri Lagle endaga - keegi häält ei tõsta, aga kõik saab ikkagi öeldud.
Ville Jehe

Üksainus minut võib Lauri Lagle puhul kesta terve igaviku.
Kaheksakümneminutiline lavastus võib mööduda nagu möödub silmapilk.
Ainus, mis on tõesti meie oma, on meie elu aeg. Lagle teatris kogeme me ühiselt, kuidas see kulgeb.
Stefan Schmidtke

Lavastaja ja kunstnik Lauri Lagle
Muusikaline kujundus Mihkel Tomberg, trupp, Hendrik Kaljujärv
Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Valguskujundus Siim Reispass

Laval Eva Klemets, Inga Salurand ning külalistena Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater) ja Mari Abel (Von Krahli Teater)
Esietendus 2. novembril 2013 Teatris NO99
Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata.
NB! Laval suitsetatakse.