Armuleivasööja/Nahlebnik - Vene Teater

Mõis on saanud endale uued omanikud - noorpaar kolib sisse, kellest noorik on tõesti nooruke, aga peig juba keskealine. Vaadatakse üle valdused, loetakse kokku mõisas elavad hinged, enne kui "uus elu" saab juba täie hooga alata. Muuhulgas on seal mõisas ka üks vanamees Kuzovkin, kes oleks nagu vana jäänuk, kuhugi lihtsalt unustatud... Mõisatöödele temast enam asja pole, seega selge - muiduleivasööja... Mis sellisega teha? Naabrid ka tulevad külla ja viskavad vaese vanamehe üle nalja, kas seeläbi ka uusperemehe üle? Kes ta üldse on, miks ta seal on ja mis tal seal enam üldse asja? 

Vene Teater on vene klassika ja ühtlasi ka Ivan Turgenjeviga tagasi Sagadi mõisas. Nagu ka 4 suve tagasi, on sellelgi korral lavastajaks Filipp Loss. Kui eelmisel korral tutvusime "Turgenjevi ajastuga" suurlavastuse vormis ning selle imeilusa mõisa aias vabaõhulavastusega, siis seekord palju kammerlikuma atmosfääri ja eksklusiivsema numbriga vaatajaskonnaga mõisahoones sees.

Lavastaja tõlgendus hoiab loo omas ajastus, ent klassikale omaselt on lavaloos palju kihte, palju küsimusi ja palju sellist, millega suhestuda igas ajas. Eelkõige tõuseb siin teravamalt esile eneseväärikus - selle allaneelamine või hoidmine... sest kui meil enam midagi muud ei ole, siis on meil ju ometi just see, kõige viimane - eneseväärikus. Kui ise ennast ei hinda, kes siis veel? Samas pole loomulikult siin kõik nii mustvalge, sest tõstatub ikkagi täiesti tugev põhjus, miks vanamees võiks ja peaks selles mõisas edasi elama...kas ka ühtlasi loobudes sellest viimasestki? Mina kõrvaltvaatajana nii ei ütleks, ent iga inimese sisemine hääl suudab vaid selliseid hinnanguid iseendale ja oma otsustele anda. Kõrvaltvaataja ei tea ka kunagi tervikut.

Etendus tegelikult algab lõpu sügavust arvestades, esialgu näiliselt vägagi pinnapealselt. Lavastaja on tabanud ideaalselt oma lavastusotsuste ja lavale loo tõlgendamisteekonnaga hoomamatut sisekliima paisumist ja paisumist üha pingelisemaks. Kõigepealt teenijarahvas on ärevuses, sest kohe-kohe saabuvad uued omanikud...Esialgu ei saa nagu tükk aega aru, milles kogu loo konks on... Milles seisneb siin see sõlm, mida harutama hakatakse... kuni imepisikesi vihjeid visatakse õhku siin ja seal... vanamehele öeldakse a la - istu sa seal nurgas... Sellised terad üles noppides vaikselt, aga kindlalt liigub kogu lugu üha nähtavamaks, valusamaks ja kuni vasta vahtimist välja.

Kellel üldsegi on õigus teist inimest tema positsiooni, vanuse või vaesusastme pärast narrida? Kui madal on tegelikult see inimene, kes laskub teise inimese kui "inimese" üle hinnangut esitama! Jah, meil on mõnikord raske uskuda mingeid seoseid, eriti kui need paljastuvad just "sobival hetkel" ja oleme mõjutatud teistest inimestest, kes tõmbavad meid enda suhtumistega kaasa, aga tegelikult peaksime täiskasvanud indiviididena ikkagi suutma säilitada ise oma peaga mõtlemise, uskuma seda, mida ise näeme, teame või välja selgitame... ja seda ikkagi pärast seda kui oleme tõesti lõpuni asja selgitanud. Sisetunne ja aimamine on küll tihti head sõbrad, aga mõnikord ka sellised, mis juhatavad eksiteele.

Usun, et näidendit vaadates tunnevad eriti vanemad inimesed ära selle, mida Turgenjev on siin mõelnud, millele on tahtnud oma rõhuasetusega ühiskonna ühe valupaisena esile tuua. Vanem inimene, eriti kui ta on jäänud üksi, on ta ka jõulisematest ja häälekamatest noorematest väetim ja temast on lihtne üle sõita. Meie, keskealised ja nooremad ei näe, ega saa sellest tegelikult aru. Ise ju austades ja mitte sellistes olukordades elades ei tunne ka kõiki neid valupunkte detailselt, ent siiski kostub seda vanema generatsiooni kurba tõdemust, et neid ei mõisteta, et neid ei austata, et nende arvamused ja ütlemised ei lähe enam kellelegi korda. Ja isegi kui ise ei tea, ega tunne seda olustikku oma elust, on seda kõrvalt vaadata nii valus ja kole. (Võibolla ka sellepärast, et ikkagi ise ka juba ühe jalaga juba "sinnapoole" teel.) Just praeguses ühiskonnapoliitilises vestluses palju esile kerkinud teema on otsapidi vägagi siinse lavalooga paralleelne - nimelt kaldun nõustuma, et meil Eestiski on palju vähetõenäolisem see, et lapsed vaesuses elavad (mitte, et see poleks ka probleem), arvestades nendele suunatud toetuseid ja vanemate ning ühiskonna tuge laialdasemalt, kui see, kui paljusid vanureid see ohustab (arvestades nii pensionimäärasid kui ka rohkemate vanainimeste üksindust, kui see tegelikult välja paistab - neil, vastupidi kui lastel eeldatakse ise enda ja oma rahaga toimetulemist). 

Siin lavastuses on kaks naabrimeest, kes tulevad ja täidavad kogu ruumi, mõjuvad nagu kõige ehtsamad pahalased (oma teatrikaaslasega kasutasime väljendit ning tõdesime selle kummalistabavat võrdlust - kõige ehtsamad Disney-pahalased). Neil endal tegelikult polegi mingit sõnaõigust, aga see on see jõmmluse hääl, millega on teistel teadmatutel nii kerge kaasa minna, sest võim ja jõuülekaal on nagu magnet - keegi ei taha jääda "teisele poole".. ja seda ka alatajus, mis omakorda suunab lambana karjaga (karjajuhi mahitusel) kaasa minema.

Nii juhtub ka mõisa uue peremehega, kuigi ta tundub tore mees (vähemalt nii kehastab teda Igor Rogatšov). Naised (siin noore abikaasa rollis Karin Lamson) on alati lahtisema pea ja avatuma meelega. Nemad nopivad vihjed üles ja tähtsustavad (muidugi mõnikord juhtub ju, et ka ületähtsustavad) väljaöeldud sõnu ning kaaluvad kõike palju täpsemate-peenemate kaaludega. Ja see näitlikustatakse ka selles loos.

Trupp on siin küll natuke ebaühtlane - mõned mängivad psühholoogilis-realistlikus võtmes, mõned tegelased ongi karikatuursemate nootidega, aga ka näitlejad liiguvad ülemängimise suunas riivates isegi groteski mõnedes misanstseenides. Mind isiklikult see ei häirinud, sest leidsin, et valitud tonaalsused olid just vastavat rollikeset õigustatud, ent mu teatrikaaslase jaoks selline kahe stiili põrkumine mitte ei tekitanud (mõnikord ju muusikas kakofooniagagi) toimivat plahvatust, vaid tõstis esile tugevamate rollidena just need realismi, ehk keerulisemat teed pidi ennast laval kehtestajad. Mõistan, sest tegelikult on siin eriti üks selline võimas roll kogu lavaloo keskmes, et tema õide puhkemine saabki nende "elust suuremate", aga ka "keskpäraste" karakterite vahelt just erilise imetlusväärse tähelepanu, et seda võib pidada kohe õige eriliseks õnnestumiseks! Nimelt nimiosa mängiva Leonid Ševtsovi kehastatud vanamees, kellel pole enam oma kodus asu ja ühtlasi justkui ei näi ka asu enam kogu uusrikaste maailmas.

Leonid'i kehastamine on sellise kaliibriga, et vaatad teda seal mõisa "laval" ja tulevad külmavärinad, sest adud - siin on peidus aasta üks tipprolle! Detailitäpne ja detailide rikas (kuigi mitte üle pakkudes, vaid vägagi täpselt ja intelligentselt kõike doseerides), erilise kohaloluga ja mitmekihiline, sest on tal ju siin tegelase sees nii see mõisa pikaajaline elanik, sõbra võõrustaja, enda kaitsja, enda õigustaja, aga ka tõesti ühe vana ja väsinud mehe roll, kellel on veel kõigele lisaks üks suur saladus kanda. Esimest korda ma jahmusin ilmselt siis kui ta keset kõike justkui suigataks unne ja teener peab teda üles ajama... vaid õhkõrn ja vapustavalt ehe vanainimese suigatus, aga kui palju annab seegi väike detail tema karakterile. Ja sealt edasi nii endast väljaminekud kui ka noore mõisaprouaga vestluses soovimatus kõnelda. Soovimatus alla anda vaid enda otsuste järgi elada. Nii täidlaselt terviklik, samas kogu tekstiedastus täpselt nii, nagu tema ongi see "nahlebnik-armuleivasööja", kellele tahetakse ka just nimme seetõttu veelgi madalamaks vajutada, ehk otsesõnu liiga teha... kelle üle irvitada soovitakse... kellest lihtsalt lahti tahetakse saada. Just niimoodi mängitult tundus kogu publik sellele Kuzovkinile eriti kaasa elavat, sest kõik need solvamismängud ja naeruvääristamised ei ajanud kedagi naerma. Ühes stseenis, veel mängu keskel mõtlesin, et kui tal tuleksid pisarad, siis muudaks see tema mängu väga heast suurepäraseks... pisaraid ei tulnud... aga mina ju ei teadnud, et tulemas on veel teine stseen... kus need silmad läksidki veekalkvele! Vot on tase näitleja mängus - tõesti SUUREPÄRANE!

Ja kuigi üks selline roll, mis halvas natuke kõigi teiste jälgimist, siis ei saa üle ega ümber tõdemusest, kuhu lühikese ajaga on jõudnud Karin Lamson Vene Teatris - üheks nendest näitlejatest, keda ootad lavale üha uutes rollides nagu tema vanemaid korüfeedest kolleege. Siin see noor mõisaproua ja mängituna veel endast tunduvalt vanema Igor Rogatšovi abikaasat, mõjub igati usutavalt ja üldsegi mitte kummastust vanusevahega paari suhtes tekitavalt. Esimeses vaatuses saabki teda vaid hetkeks, mis paneb ootama, et millal Karini Jeletskaja jälle mängu siseneb... ning kui see ootus siis premeeritakse, on see mängitav naine närviline... sest ta on kuulnud midagi enda jaoks väga olulist... Vastasseis selle minekust tuleneva ja olevikku mõjutava suure uudisega (võib vaid ette kujutada kuidas noore naise maailm tolles ajas võis sellisest kaotada tasakaalu) paneb tema tegelasse nii palju erinevaid tundeid ja need kõik paistavad Karini mängitud mõisaprouast välja. Ei saa ta vahepeal oma meeleheites vaadatagi seda vaest vanameest, kuigi ju nõuab temalt rääkimist. Oma mehega on nad mõisas uued, ent samas peavad ju end kehtestama... seegi on nii Karini kui Igori mängus olemas. Igoril vast veel kõige raskem roll, sest temalt on palju "mängu" ära võetud. Ta on nagu mitme heinakuhja vahel, arvestades nii vanameest, naabreid kui ka oma naist ja selles segaduses on ka sellel mängitaval inimesel raske selget mõtlemist säilitada, eriti ajal ja ajastul kui kindlasti liikus igasuguseid tõusiklikke pettureid. Kuid tema naine on siin mõisas rohkem "oma"... tema ise on kui täiesti väljastpoolt, mis omakorda paneb teda veel eriti kehtestamisstressi kätte.

Naabritena bravuuritsevad Aleksandr Kutšmezov ja Sergei Furmanjuk. On imekspandav, kuidas Aleksandr suudab tõesti kogu selle väikse kammerliku lava endaga täita ja ma ei pea siis silmas tema suurust... vaid isegi kui tal on nohisev ja justkui natuke häälest ära  tegelasele antud hääl, on see sellest hoolimata ikkagi nii võimsa kõlaga. Paha ja ilgus on veel eriti toimivad kui neid esitatakse ühele poolele lömitades, ent alltekstina teisele poolele pasunasse andes. Ja siis veel see Sergei kehkenpükslik vennike seal kõrval - no tõesti karikatuurne paar, mida siiski otseselt sellisena välja ei mängita, et säilitada terviku tõsiseltvõetavus, aga ka niiesitatult otseselt markeerimata ei jää see sellegipoolest publikul märkamata... Muide Sergei mäng siin on midagi täiesti teistsugust kui oleme harjunud teda mängimas nägema. Pisut häältki moonutades, ehk tõesti mahlasemat sorti karakaterrolli peale välja minnes ongi just see nii hea tema mängus, et näitleja suudab selle läbivalt ja kuni lõpuni välja hoides ka sellisena pidada (kuigi jah, "laia lehe" mäng kehaliselt on juba mingist ka tema varasemast rollist tuttav, ent see ei vähenda siinses uudses karakteriseerigukombinatsioonis selle toimivust).

Eri tähtsustasemel teenrite rollid on marginaalsemad, ent vägagi meeldis just Alexandr Domowoy energia. Selliseid ladnamaid vendi oli ju kindlasti ka vene mõisade teenijaskonnas... ja temale justkui vastukaaluks Vladimir Antipp'i (vast kõige rohkem ülemängule kalduv) tegelane - närvilisem ja seega ka eemaletõukavam tüüp. Aleksandr Okunevi tegelane on siin tõesti vaid väiksem mutter, kellele praktiliselt üldse mänguruumi ei ole antud. Kuid samas ei ole seda antud ka Sergei Tšerkassovile, kes on peategelase vaikne ja sõbralik kaaslane-külaline, aga ometi oma vaikiva toetusega mängib selle tegelase nii sümpaatseks, et seeläbi tõuseb siiski ka oluliseks ja meeldejäävaks... Vähemalt keegi, kes näeb ja teab, mida peategelane ka tegelikult tunda võib. Kena ja noor Arina Kulp on mõisaproua teenijatüdruku rollis ning annab sellele üsna maskuliinsele trupile koos Kariniga natukenegi ilusama sugupoole silmapaitust sisse, ent samas ka hetketigi kergemat tuuleõhku teistest tubadest.

Kuna ajastu dikteerib ka kostüümid ja žanri mõttes ongi ju tegelikult tegemist pesuehtsa kostüümidraamaga, siis kuigi lavastuse kunstnik Jekaterina Sedova on ka lava ilmestanud vajaliku antiikmööbli ning isegi peitnud kavalalt midagi siin ja seal, on vast tema kõige tähelepanuväärsem panus just nimelt need pisut omaltki poolt ajastule kaasamängivad riietused. Vene Teatri valgusvõlur, kes on muide üks eesti teatrite parimaid, ehk Anton Andrejuk siin väga palju luumenite, värvide ja leidlike lahendustega mängida ei saagi, see lihtsalt pole selline materjal ja koht, ega tegevuski pole üheski lõigus pandud toimuma kusagil hämaramas ja sestap õigustatult on ka valguskaardi muudatused minimaalsed (vähemalt suvises päevavalguses, milles ju praegusel ajal tervikuna mängitakse ka hilisema kellaajani kestavad etendused). Ainus, mis tõesti küsimärgi tekitas kogu lavastustervikus, oli esimese vaatuse muusika "sisenemine". Üks teine Vene Teatri ridadesse kuuluv Eesti teatrite tippe, helilooja ja muusikaline kujundaja - Aleksandr Žedeljov - on küll valinud selle erutatud stseeni rõhutamiseks ning omakorda emotsionaalsemaks allajoonimiseks tabavalt häiriva muusika, ent see kuidas see muusika vaikusest sisse end raiub, mõjub, nagu keegi oleks makinupu sisse vajutanud (ma esiti arvasin, et see peab keegi teine olema, kes selle kujunduse sinna on teinud, aga ei, tõesti Saša... mis omakorda viis mõtted selleni, et võibolla oli nähtud etendusel lihtsalt mingi tehniline viperus?) Teise vaatuse vaiksed väiksed vinjetid olid juba ideaalselt sisenevad ja märkamatult sobivalt vaid taustal kaasamängivad.

Muide, Turgenjev kirjutas selle näidendi juba aastal 1848 - kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile. Kuid eks ka vaadates saab sellest igaüks aru, et siin on "poolehoid" kindlasti mitte kõrgematele-rikkamatele aadlikele ja just nende niiöelda torkamise tõttu lubatigi näidend lavale alles 14 aastat hiljem - 1862. Vaid 1 aasta enne Mihhail Štšepkini surma. Kuid nüüd, aastal 2022 on see ikka veel kõnekas. Ja niimoodi ehtsas mõisahoones ning just suvise roheluse ja uhke akna taga laiuva mõisapargi ees, väiksesse, kammerlikku ruumiäärde surutult tekib huvitav kontrast - ruumi on mõisas ju laialt, aga väiksed inimesed, kes end suurtena tahavad tunda, on oma hinges ikkagi kitsikuses (nagu sellele kitsal lavalõigul)... neil on raha, millega osta maid, uhkeid asju ja isegi inimesi... ent nad leiavad endale ikka need probleemid üles, mis neid vaevavad ja piinavad... Inimene ei ole kunagi rahul. Ja see lõpp siin on kuidagi rahuldust pakkuv, et on ka inimesi, kelle eneseväärikus ei ole müügiks. Ja kas need uusmõisnikud seal selle rahaga ka tõesti endale rahulduse ostsid või mitte, ma mõtlen pikemas perspektiivis - aasta, kolme või viie pärast, seda saab juba iga vaataja ise minna vaadata, tunnetada ja otsustada.

Ja kuigi ma saalis vaadates seda ei teinud (lihtsalt teen seda haruharva), siis ikkagi lõpuks tahaksin siin korra püsti tõusta ja aplodeerida veel eraldi Leonid Ševtsovile! Bravo, maestro!

Hinnang: 4

Kogu oma klassikalise loo, seda väärtustava režii ja mõisamiljöö elamuslikkusega, mis oleks nagu veel üheks tegelaseks näidendi tegelastele lisaks, kinkides ühe eriliselt tugeva meespeaosa Leonid Ševtsovi mängitult ning ka ülejäänud trupilt avastamist väärivat - no mis Sa veel ühelt suviselt teatriõhtult ihkad, eks! Lisaks saab siin kaasa mõelda ja kaasa tunda (ühtlasi ka vastanduda), paralleele tõmmata, ajastulikkust ammutada ning seeläbi oma isiklikku laiemat seoste niidistikku punuda, mis ja kuidas olid suhted ja suhtumised kunagi ja kuhu me tänaseks päevaks välja oleme jõudunud. 

Ilus mõis, kurb lugu. Mitte niiväga armastusest (kuigi ka sellest, ehkki mitte niivõrd mehe ja naise vahel, vaid pigem pereliikmete, ligimeste), aga kindlasti austusest ja inimväärikusest.

Omalt poolt lisan eraldi veel eestikeelsele vaatajale, et etendus on vägagi arusaadavas vene keeles... ka minusuguse jaoks, kes kolis peale 7ndat klassi välismaale ning seetõttu katkesid ühtlasi ka venekeele õpingud. Ja kuigi saab seal kohapeal kõrvaklapid, et kuulata kogu teksti sünkroontõlkena, siis otsustasin üldse mitte kõrvaklappe kasutada ning peale mõnede lausete, mida ärritatud vanahärra oma kaitseks ja selgituseks ütles, polnud seal midagi sellist arusaamatut, et kahetseksin tõlketa vaatamist. Andis ja annab ka kindlasti kõrvaklappide külgedelt keelt kuulates veelgi ühe ehedusenoodi juurde just Turgenjevi nautimiseks... Kuigi "nautimiseks" seda päriselt ju nimetada ei saagi, sest nii kahju hakkas sellest...tegelikult üldse nendest inimestest.

Muide Sagadi mõisa tasub praegusel ajal ka mõni minut varem jõuda või siis kulutada vaheaeg aias ringijalutamiseks - seal on hetkel imeilusad tulbiklumbid oma imeliselt tugevate õitega, mis on värvide järgi seatud huvitavalt, esteetilistelt maitsekalt, ilusatesse paaridesse. Tasub üles otsida ka eraldi tulbipeenarde aed, kus on tõeline värvide paraad ning nuusutades leida üles, millise kujuga tulbid lõhnavad ja millised mitte...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis kuuluvad Vene Teatrile):

ARMULEIVASÖÖJA

I.Turgenev

SAGADI MÕIS

Etenduse kestus 2 tundi ja 10 minutit, ühe vaheajaga.

Sünkroontõlkega eesti keelde.

Vene Teatril on teatrisõpradele suvine üllatus – hubases Sagadi mõisas tuleb etendamisele lavastus Ivan Turgenevi näidendi “Armuleivasööja” ainetel.

Turgenevi poolt 1848. aastal kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile kirjutatud näidend oli ligi 20 aastat tsensuuri poolt keelatud. Praeguseks on seda näidendit menukalt etendatud juba pooleteise sajandi vältel Moskva ja Peterburi teatrites: Väikeses Teatris, Aleksandri Teatris ja MHAT-is (Moskva Akadeemiline Kunstiteater). Eestis on näidendit korduvalt lavastatud Vanemuise teatris.

Aust, väärikusest, vanemlikust armastusest ja eneseohverdusest rääkiva näidendi alusteemaks on tavakodaniku kaitsetus aristokraatlikus ühiskonnas.

Peaosas Leonid Ševtsov

Esietendus 27.mail 2022.

Täiendav info

Tööpäevadel väljub buss Sagadisse Vene Teatri eest kell 17:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 22.30). Nädalavahetustel väljub buss Tallinnast kell 16:00 (tagasi Tallinna jõuab buss kell 21.30). Tagasiteel on peatus Lasnamäel Laagna teel. 

Autoga teatrisse tulijad saavad Tallinnast Sagadisse sõita mööda Peterburi maanteed, suunaga Narva poole. Viitna külla jõudes tuleb enne Viitna kõrtsi pöörata vasakule ja liikuda Palmse suunas. 5 km pärast tuleb pöörata paremale ja sõita Sagadi suunas (Sagadi küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond). 

Osades:

Kuzovkin - Leonid Ševtsov

Jeletski - Igor Rogatšov

Jeletskaja - Karin Lamson

Tropatšov - Aleksandr Kutšmezov

Ivanov - Sergei Tšerkassov

Jegor Kartašov - Aleksandr Okunev

Karpatšov - Sergei Furmanjuk

Trembinski - Vladimir Antipp

Pjotr - Alexandr Domowoy

Maša - Arina Kulp

Lavastusmeeskond:

Filipp Loss - Lavastaja

Jekaterina Sedova - Kunstnik

Anton Andrejuk - Valguskunstnik

Aleksandr Žedeljov - Muusikajuht

Svetlana Šušina - Lavastaja abi

Kala neljale - Ajateater

Vana hea telelavastus “Kala neljale”(1979) jõudis lõpuks Eestis ka päris teatrilavale (telelavastus ise omakorda baseerub Saksa 1970.a telefilmil). Minu nähtud versioon elustus imeilusas Anija mõisa atmosfääris- ideaalselt sobiv kombinatsioon just eriti selle lavalooga. Olles mainitud teleteatrit varajasest lapsepõlvest peale nii palju kordi vaadanud, et praktiliselt on nii sõna-sõnalt kui stseen-stseenilt detailideni pähe kulunud…ehk tõesti üks neid kõige-kõigemaid! Aga on ju seal ka SELLISED NÄITLEJAD koos, eks! Sellest ka mõningane kahtlus, kas üldse minna uusversiooni vaatama?

Kahtlus oli täiesti asjatu! 

On ikka suur vahe, kas lugu jõuab sinuni läbi ekraani või vaadata seda nii, nagu oleks tõesti “kala neljale”, ehk lisaks Heckendorfide kolmele õele, oled ise hoopis see “neljas” laua ümber (mitte teener, kes ju sama kala ei söönudki). Ja nii intiimses mängukohas (läbi kahe, omavahel avatud mõisakorteri toa), et tunnedki end nagu kärbes seinal (tuli sedatüüpi “lähedaltvaatamisest” meelde kunagine Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi", kus samuti sai olla väikses, kodukorteri tüüpi ruumis koos tegelastega, otsekui tõesti nende mängu osana). Selle väga atmosfääritundliku ja kammerliku lavaloo tõi publiku ette Anne Velt. Kunstnik Killu Mägi ilmestas olmet nii vanade asjade kui eriti suurepäraselt tabavate ja ilusate kostüümidega - kübaratest kingadeni välja! Ja muusikaline kujundaja Artur Raidmets (mitte ainult minu, aga ka kõrvaistujate jalad pidevalt üle põlve nõksusid rütmis kaasa! Anne kohe oskab neid oma muusikalisi kujundajaid kaasata... kui meenutada ka eelmise ja samuti tuleval suvel uuesti etenduva "Nõid" lavastuse Mick Pedaja'ga täistabamust) viivad meid siin kusagile 1920ndatesse (kuigi originaal toimub aastas 1838, andsid just eelkõige riietus ja muusika siinsele uue, kuid siiski mõnusalt sobivalt eripärase ajastutunnetuse). Tõlge on muide teine ja 1:1-le ei kopeerita legendaarset telelavastust, ehkki väga kaugele sellest ka ei minda (alustekst on ju ikka sama). Ent "saatan peitub detailides", näiteks on Tarvo Krall teenrina hapum, vast isegi nõksu tüdinum vanatüdrukutest õdedest, järsumgi, ehkki teenri pieteeditunnet kaotamata, st. mitte nii "peetud" kui Heino Mandri oli, aga siiski kahtlemata oma positsiooni teadev ning ka suuremas osas ajast alandlikkuse kaksiknägu hoidev... Sest see tegelane on huvitavalt kompleksne - üks ühele peab ta ju naisi nii moosima kui ka välja pressima, kõigi kolmega koos olles hoidma teist joont, nii selle kogu fassaadi taga on veel kolmaski - ise oma väsimuse ja unistustega. Kummaline, aga Tarvo tundub Heino Mandrist tunduvalt noorem oma rollis, kuigi tegelikult oli Heino seda mängides vaid 4 aastat vanem. Hoopis noorem tundub Katrin Valkna Ita Everist, aga Ita oli üllatus-üllatus Katrinist suisa 3 aastat noorem (õdedest vanimat mängides)! Tarvol on viimasel 2-3 aastal nagu mingi uus tase mängu lisandunud…tema puhul on selgelt võrdlus veiniga asjakohane, sest teatav küpsus muudab ta koomikuslepi laiemaks, traagikanoodi oskuslik sissetoomine ehedam ning miimika-pilkude ja rõhuasetuste parem ärakasutamine sinna juurde muudab ta karakterid mitmemõõtmelisemateks ja seeläbi ka huvitavamaks. See teener siin oleks tegelikult olnud täiesti üks senise teatriaasta tippude seas, kui poleks olnud nimede segiajamist (mis mind kui luubiga vaatajat ja kaasamõtlejat siiski pisut häiris, olgugi, et ka sellel vananeval teenril võivad kõik need C-tähega 3 õde pidevalt sassi olla😂), ehkki hea ja oma sügavuti-minekus ikkagi vägagi nauditav (ja eriti just sellepärast, et ta on tõesti käeulatuse kaugusel ning iga näovärahtuski oleks nagu otse näost näkku paista). Vaadates soovitan tähele panna ka tema mängu puistatud poolmärkamatuid detaile!

Katrin ja tema "nooremad ōed" Merilin Kirbits (Luule Komissaroviga sama roll) ning Liis Haab (Ines Aru rollikaaslane) ilmselgelt naudivad, nagu Tarvogi, selle musta, kriminaalse komöödia mängulisust, sest kõik karakterid on ju väga mahlaselt karikatuuride piiril, oma eripärade ja igaüks isemoodi armusuhtes oma teenriga. Omamoodi naljakas ja ehk elulinegi on see, et naised jah, on isemoodi suhetes, aga mehel on neist kõigiga enamvähem täpselt samasugune (vähemalt suhtumine... ning samade võlumise- hiljem ka väljapressimisnippide kasutamine - MOTT - mehed ongi "lihtsamad").

Katrini sirgeselgsem õde on vast eriliselt nauditav just nendes stseenides, kus ta oma tegelasele suuri, ümmargusi silmi saab teha - seda nii “üllatudes” kui ka näiteks oma “jõupositsiooni rõhutades”🙂 Katrinis on minu jaoks teatav annus vanakooli näitlejat, mis mõnikord ta karakteritele kaasa mängib ja teinekord näib sellest lahti murdmine murdmisena (kuigi enam mitte nii nagu varem). Siin on ta hoopis rõhutanud seda, sest tegelane ju ka “vanakooli preilna” ja seega Katrini lahendusena kange ja vanema õe ning rahaasjade korraldajana justkui “raudse leedi” kehastus, kes saab erilise särtsu sisse just tänu nendele väikestele tüpaažist (näiliselt aga selgelt meelega naljakalt kohmakatele) “väljatulemistele” (näiteks teenriga tantsides või lõpu "hullumises"). Merilin Kirbits'a kehastada on vast suurima (suhte)kiiksuga õde, kes tahab teenriga rollimängu mängida, et saada oma seksuaalset rahuldust. Tema on hoopis teistmoodi jõuline - maalähedasemalt, mitte kõrgema klassi pärijannalikult, nagu Katrini tegelane, vaid laiemalt-lopsakamalt. Merilin näib viimasel ajal olevat üldse mängulises mõttes ja seda just eriti koomilisemates-, karakteri- ja karikatuursemate tegelaste rollides tippvormis (peenekoelisemaid ja sügavamalt dramaatilisi rolle lihtsalt ei ole juhtunud siinkirjutaja temalt viimasel ajal nägema... kuigi just "dramaatiline", ehk ehtne "draamakuninanna" ongi just see tema õde siin). Tihedad impromängud on Merilini viinud selleni, et igas misanstseenis rohkem kohal olla polegi vōimalik... lugedes partnereid ja reageerides maitsvalt mõnusate detailidega. Muide seda oli märgata ka Tarvo puhul, näiteks kui Merilin õhus piitsa vibutab, siis Tarvo korraks (teise toa diivanil) teeb võpatuse- no tõesti vaimustav partneritunnetuse-, kokkumängu- ja detailitase!)

Vaheajal teatrikaaslasega vesteldes, tõdesin, et ahmisin Merilini igat nüansseeringut. Kuigi temal ja Katrinil on vast just “mängulises mõttes” jagatud natuke väiksemad kaardid, võtavad nad mõlemad siiski kõvasti rohkem siit välja oma partiidega kui võiks eeldada. Liis Haab muutub minu jaoks roll rollilt ikka veel üha paremaks. Hämmastav... Mis omakorda viib järeldusteni, nagu ta oskaks igast uuest rollist-koostööst enda jaoks üha uuesti ja uuesti midagi juurde ammutada. Olen siiani tunnetanud vaatajana neid tema stambideemoneid, aga vaikselt ja kindlalt on (silme all) toimumas neist vabanemine. See noorem õde tema kehastuses on natuke “hiirekene” (võiks vabalt olla ka sugulane eelmainitud "Kes kardab VW" hiirekesele), habras ja kohe-kohe katkiminev, aga teenri alatusele vastu astudes näitab ka oma tegelase teisigi palgeid... vastu seina surutuna inimesed ju ka päris elus alati näitavadki. Kuigi oma tüpaažilt on nad ju Ines Aruga täiesti-täiesti erinevad, tabasin üllatusega just nende kahe loodud tegelastes kõige rohkem omavahelist sarnasust (mul on tunne, et ka autori poolt on ehk just see tegelane nii tugevalt väljajoonistatud tänu tegevustikulisele eripärale - see va mõrvakatsega pidevalt vahele jäädes ning seeläbi üha koomiliselt uimasemaks muutudes :)))))) Liisile näib mängides see “unetu õde” ehk veelgi omasem kui Inesele. Võibolla sellepärast mõjus ka Ines rohkem koomilisemalt (murdes iseenda tüpaaži), aga Liisi tegelase "võitluses" jällegi huvitavalt see koomilisus segunes natuke ka kaastunde äratamisega, mis andis muidu ju üsna kahemõõtmelisele tegelasele kolmanda siin juurde. Ehkki see võib vabalt olla ka veel üks vahe ekraani- ja päristeatri vahel. ”Teater ON kohalolu kunst”, muidu on see siiski pigem film. Aga eks film võib ka ju hea olla… paremgi… Üldse peale etenduse lõppu mõtlesin, et kuigi jah, see lugu on peas, siis nautisin täiega oma lemmikkohtade ootamist…näha oma silmaga otse mu ees toimumas seda, mis on siiani vaid ekraanilt mällu talletunud. A la, kuidas see vōi teine “päriselt” silme ees sünnib…sellel on täiesti oma võlu.

Hinnang: 4

Ei saagi aru, et miks ma nii üllatunud olen, et see sedavõrd meeldis... ilmselt ikka sellest hirmust, et kui oled näinud (arvatavasti perfektset) Ita-Heino-Luule-Inese mängu, siis no ei olegi ju võimalik teha "paremini". Aga ei tulnud pähe, et üks asi on teha paremini, aga teine teha oma- ehk no loomulikult isemoodi. Kuigi jah, ehk lõppude lõpuks see nüüd väga sisulises mõttes ju teistmoodi polnudki, aga tugev materjal ja hea mäng, erilises kohas ja ennast sajaga panustanud lavastajalt ja teistelt nii laval- kui taustategijatelt võrdub lõpuks ikkagi kokku ühe vägagi toreda teatrielamusega. Just see "möödunud aegade" atmosfäär ja mängukoht ning intiimsus + näitlejate mängu lähedus. Mina nautisin ja jäi mulje, et ka teistele ümberringi publikus meeldis. Saalist lahkudes paratamatult juttu kuuldes, tõdeti, et see on ju tuttav lugu küll, aga ilmselt suurem osa inimestest ei vaata vanu telelavastusi üha uuesti ja uuesti üle. Ent nii mõneltki kostus ka vägagi meeldiva taaskohtumise tõdemust. Minult kaasa arvatud.

Tekst lavastuse kodulehelt (seal ja Ajateatri FB lehelt on pärit ka siinsed fotod, fotograaf Kalev Lilleorg):

Kala neljale

Autorid: Wolfgang Kohlhaase ja Rita Zimmer-Gawrikow

Tõlkija: Hannes Villemson

Lavastaja: Anne Velt

Kunstnik: Killu Mägi

Valguskunstnik: Teet Orupõld

Muusikaline kujundaja: Artur Raidmets

Näitlejad: Tarvo Krall, Katrin Valkna, Merilin Kirbits, Liis Haab

Fotograaf: Kalev Lilleorg

Kolm õde – Clementine Charlotte ja Cecile, suvemõis, pärandus ja suhted, mis päevavalgust ei kannata. Lisaks teener Rudolfi suured unistused, mis oma kirglikkuses kõikide jaoks lõpuks lausa saatuslikke pöördeid võtavad. Kuhu see suur salatsemine välja viib, seda saab teada musta huumori ja irooniaga vürtsitatud mõnusas lavaloos.

Ajateater kutsub lavastusega mõnusat õhtut veetma, muigama ja elu humoorikama nurga alt vaatama sel kummalisel vastandumiste ajal, mil argielu oma hirmtõsist ja teravat poolt näitab . Nautigem õhtut ja tõdegem – teater ühendab!

SUVETEATER 2022

Sellel suvel on meie teatrimaastikul sündimas praeguse seisuga 44 esietendust Eesti teatrite ja -teatrirühmituste poolt (siin pole sees kõiki Eestimaa harrastusteatreid ja püstijalakomöödiaid)! Kokku on suvekuude mängukavades 153 erineva Eestis sündinud lavastuse etendused (võrdluseks - 2021.a oli suvekuudel esietendusi kokku 86 ja mängiti 165 erinevat lavastust). 

Kuude lõikes - mai lõpus 3, juunis 16, juulis 12 ja augustis 12 esietendust. Kindlasti need nimekirjad täienevad veel jooksvalt ning lisan ka siia pidevalt juurde, kui midagi uut selgub.

Allpool on ära toodud ka kõik enne suve esietendunud, aga suvekuude jooksul mängitavad lavastused. Nende seast toon siin esile ka 10 "suvede" tippteatrielamust, ehk ühtlasi minu suurimad ja kindlamad soovitused (kui need on juhtumisi siiani veel nägemata). Lisaks veel ka peotäis parimaid, mida koos lastega suvel teatrisse minna vaatama ning lõpetuseks veel enda kuraditosina suurimaid "ootuseid"... iseasi muidugi, kas kõiki neid vaatama jõuab (üks korralik teatrimaias poisiklutt loobuks kasvõi terveks suveks jäätisest, kui vaid saaks näha absoluutselt kõiki neid uuslavastusi :))

---------

Pärast suve lõppu tuleb ka suurem suveteatri-kokkuvõte erinevate tegijate paremiku esiletoomisega, aga siin praeguseks 2022.aastal nähtud suvelastuste etenduste elamuslikkuse edetabel (elamuse kõige suuremaks komponendiks terviklik kunstiline õnnestumine, alusmaterjali täistabamus lavale toomisel ja suurepärased detailid, sh. lavastaja-, näitlejate- ja kunstnike tööd):

1. - 8. (tähestikulises järjekorras - suve lõppedes täpsemalt) 

ADA. Rääkimata lugu - Thors Films (4+)

Einstein ja Margarita - TEMUFI (4)

Kalaranna 28 - Tallinna Linnateater (4)

Kolm musketäri - Ugala (4)

Kuninganna ja viinakurat - Teater Nuutrum (4)

Robin Hood - Rakvere Teater (4)

Ukuaru - Emajõe Suveteater (4+)

Vihmameister - 1Teater (4)

9. - 12.

Kiri kodukandist - Teater Nuutrum (4)

Läbi linna: Supilinn - ProTheMus (4)

Minul on vari - Kontserdihunt (4)

Nahlebnik/Armuleivasööja - Vene Teater (4)

13. -17.

Nassi Sass ja tema vend - Tuulekell (4)

Risti rahvas - Rapla Väikelinnateater (4-)

Tavaline ime - Vene Teater (4-)

Topeltduubel - Teater Sagittario (4)

Viljandi lood: Jaan - Ugala (4-)

18. - 29. 

Armastusega ei tehta nalja - VHK teatriklass/Theatrum (4-)

Audients - R.A.A.A.M. (4-)

Engeli tellised - Vana Baskini Teater (4-)

Haige mäger - Tartu Uus Teater (3)

High School Musical: On stage! - Eesti Noorte Muusikaliteater (3+)

Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater (3)

Ma armastasin sakslast - Kolga mõisa teatriprojekt (3+)

Matsmõisnik - Salme Teater (4-)

Metsas ei kuule su karjumist keegi - Vana Baskini Teater (3)

Richard ja Anna - Vaba Vanker (4-)

Viikingite veri - Kuressaare Teater (4-)

Ürgaeg - Labürintteatriühendus G9 (3)

30. - 34.

Diktaator, naljamees ja liiderdaja - R.A.A.A.M. (2-)

Kui palju maksab mees - Komöödiateater (2+)

Nõrkusehetk - Sundown Entertainment (3-)

Stalker - Theatrum (2)

Una familia - Salme Teater (2)

+ Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater, mis minu arvates siiski on rohkem kontsert kui teater (isegi mitte postdramaatiline, ega ka eksperimentaalne, ega ka etenduskunst kui selline, mida liigitatakse sedapsi... pisut küll teatraliseeritud läbi lavastuse, kunstilise suunitluse ja teatavate kontseptsioonide) ning seetõttu ei oska seda eelnevate nimetustega mingiski mõttes võrdlusse asetada.

---------

Ja siin on kogu käesoleva "suveteatri menüü" - esietenduse järgi kronoloogilises järjekorras, koos toimumiskoha ja teatrite enda turunduslik-tutvustava tekstiga.

Mais esietenduvad suvelavastused:

***27.5. - 19.6 Armuleivasööja - Vene Teater

Sünkroontõlkega eesti keelde.

Vene Teatril on teatrisõpradele suvine üllatus – hubases Sagadi mõisas tuleb etendamisele lavastus Ivan Turgenevi näidendi “Armuleivasööja” ainetel.

Turgenevi poolt 1848. aastal kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile kirjutatud näidend oli ligi 20 aastat tsensuuri poolt keelatud. Praeguseks on seda näidendit menukalt etendatud juba pooleteise sajandi vältel Moskva ja Peterburi teatrites: Väikeses Teatris, Aleksandri Teatris ja MHAT-is (Moskva Akadeemiline Kunstiteater). Eestis on näidendit mitmekordselt lavastatud Vanemuise teatris.

Liigutav lugu vanemlikust armastusest ja eneseohverdusest.  

Peategelane peab langetama valiku: kas võtta vastu või lükata tagasi oma isa armastus, ning publik peab otsustama, kas võimu, kuulsuse ja raha maailmas on ruumi aadlile, austusele ja väärikusele. 

Esietendus 27.mail 2022.

Osades: Kuzovkin - Leonid Ševtsov, Jeletski - Igor Rogatšov, Jeletskaja - Karin Lamson, Tropatšov - Aleksandr Kutšmezov, Ivanov - Sergei Tšerkassov, Jegor Kartašov, valitseja - Aleksandr Okunev, Karpatšov - Sergei Furmanjuk, Trembinski - Vladimir Antipp, Pjotr - Alexandr Domowoy, Maša - Arina Kulp.

Lavastusmeeskond: Filipp Loss - Lavastaja, Jekaterina Sedova - Kunstnik, Anton Andrejuk - Valguskunstnik, Aleksandr Žedeljov - Muusikajuht, Svetlana Šušina - Lavastaja abi

28.5 - 4.6 Äär - Teater N (Rännaklavastus, etendusе algus: Narva EV100 park; Aleksander Puškini tänav-32C, Narva)

Etendus on eesti ja vene keeles.

Räägitakse, et kunagi olla Narva-Jõesuus ilutsenud Vene turistidele mõeldud plakat: „Eesti on lähedal”. Võib-olla on see luiskelugu, kuid seda on aastaid naljaviluks räägitud. Narva on isemoodi, venelik, teistsuguse kultuuri ja mentaliteediga, võõristust tekitav, kuid ta on ikkagi siinsamas, ta on oma, Eesti linn.

Narva tundmaõppimiseks tuleks seal veeta vähemalt mõned päevad. Projekt „Narva on lähedal” pakub igale vaatajale võimaluse valida omale individuaalprogramm, mis annab Narvast oma ainulaadse ettekujutuse.

Projekti keskmes on immersiivne etendusmatk „Äär”. Projekti loojad otsustasid nii: linn olgu dekoratsiooniks ning etendus jutustagu mitte hoonetest ja aastaarvudest, vaid narvalaste elust. Näitlejad aitavad linna ellu sukelduda.

Etenduse stsenaariumi koostades intervjueerisid projekti autorid narvalasi, uurisid linnaga seotud ajaloofakte ja lugesid vastavat kirjandust. Vaatajad läbivad spetsiaalselt koostatud marsruudi: EV100 pargist mööda promenaadi läbi Pimeaia, üle Raekoja ja Peetri platsi loomeinkubaatorini Objekt.

Selleks, et vaatajad saaksid Narvat veel paremini tundma, pakuvad projekti korraldajad võimalust veeta etendusejärgne õhtu „nagu Narvas kombeks”: mekkida kohalikke roogi, tantsida pulmas, külastada kõige tundeküllasemat kohta – Ro-Ro baari, kuulata kohalikke muusikuid. Seejärel sobiks ju öö Narvas veeta. Järgmisel päeval võiks jalutada Kreenholmis, käia Narva kindluses või külastada Victoria bastioni. Rännaklavastuse „Äär” piletiga saavad vaatajad kõikidele ekskursioonidele hinnasoodustust!

Rännaklavastus „Äär” on ainulaadne, loodud spetsiaalselt Narvale ning teistes linnades seda korrata ei saa.

Etenduses on tegevad kutselised näitlejad, harrastajad ja linna elanikud.

Etendus kestab 1.5 — 2 tundi.

Rühm: kuni 50 vaatajat

Etendust mängitakse kahes keeles - eesti ja vene keeles

Pärast etendust on vaatajad võimalik osaleda teatraliseeritud „Lõuna narva moodi”. Süüa kõht täis ja asuda muljeid hellitades koduteele. (Kestus: 1 tundi)

Loominguline meeskond:

Lavastaja Eduard Tee - Lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (2017, K. Komissarovi kursus), töötanud sõltumatutes projektides ja Vene Teatris. Lavastas näidendi „Aeglane hingamine” (2021,  Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutus lõimumisvaldkonna preemia, 2020.-2021. a).

Kunstnik Sofia Strömberg - Noor kunstnik, kes praegu õpib BFM-is III kursusel erialal Integreeritud kunst ja meedia. Tema on osalenud mitmes tudengifilmis piltlookunstnikuna ja kunstniku assistendina. Aastal 2021.a. Sofia töötas spioontelesarja «Reetur» teise hooaja filmimisel kunstniku assistendina.

Dramaturg Natalja Matsenene

28.5 - 19.6 Näi kui süütu lill... - Jakobi Mäe Teatristuudio Tartus Jaani kirikus + (?)11.7 Saueaugu Teatritalus(?)

Jakobi Mäe Teatristuudio vanema rühma õpilaste viimane töö "Näi kui süütu lill..." koosneb William Shakespeari näidendeist valitud katkenditest. Vaataja ette tulevad katkendid näidenditest Othello, Macbeth, Pericles, Suveöö Unenägu, Kaheteistkümnes öö, Hamlet, Romeo ja Julia, Kuningas Lear. Katkendid on Priit Strandbergi juhendamisel lavastanud stuudio noored ise. Peamisteks teemadeks on näivuse ja tegelikkuse vahekord ning nende eristamine. Kas armunu silmad näevad tegelikkust või näivust? Kas kättemaks toob meile tegeliku rahulduse? Milline õnn on näiv, milline tegelik? Etendused toimuvad Tartu Jaani Kirikus, mis sobib oma interjöörilt Shakespeare´iga väga hästi ning ruum laseb klassikal kõlada ilusas ja köitvas valguses.

JUUNI (16 esietendust)

***2. - 29.06 Läbi linna: Supilinn (Tartus, Supilinnas)

Isepäine, paiguti paigatud, heledalt hõigatud, heliline-imeline rännaklavastus läbi Supilinna. Aedadest ja armastusest ja supilinlaste endi mälestustest kokku nõelutud, mõtisklev ja uudistav ja omanäoline, nagu Supilinn ise.

Supilinn on järjekorras teine samm suurejoonelisel LÄBI LINNA teekonnal. Neljal järjestikusel suvel saab üks Tartu linnaosa omanäolise rännaklavastuse. 2021. aasta keskmes oli Karlova, veel on 2023. aastal tulekul Ülejõe ja 2024. aastal Annelinn.

Kohtumispunkt: Naiivi juures (Emajõe kaldal).

Etendustel rändavad tänavail: Liisu Krass, Katrin Kalma, Laura Niils, Mariann Tammaru, Agur Seim, Kaarel Kuusk, noored koolidest ja huviringidest, muusikud, harrastajad ja kohalikud. Tõenäoliselt ka mõned kassid ja herned.

Lavastaja: Jaanika Tammaru, dramaturg Kaija M Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kaarel Kuusk. Kunstniku assistent Elisabeth Rebane, lavastaja assistendid Merilyn Elge, Maria Vera Pšenitšnaja, Merili Viks.

Paiguti paigatud, heledalt hõigatud, heliline-imeline ja looklev, aedadest ja armastusest!

Lavastus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

3. - 5.06 Minifestival "Värske kraam Viljandist" (Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis)

8 erinevat TÜ VKA etenduskunstide tudengite lavastust. Semiootikast tantsuni, teatrist performanssideni... 

Osad ilmselt neist ka esietendused, aga täpsem info minul puudub (varem näinud olen neist vaid üht - Jean Genet "Toatüdrukud", kus lisaks näitlejatudengitele teeb kaasa ka Katariina Unt. Lisaks ühe lavastuse etenduses on laval ka Karl Edgar Tammi).

Täpsemalt siit: https://fienta.com/et/s/viljandikraam

3. - 17.06 Armastusega ei tehta nalja - VHK Teatriklass (Theatrumi saalis)

Autor: Pedro Calderón de la Barca

Tõlkija: August Sang

Lavastaja: Lembit Peterson

Muusikaline kujundaja: Eva Eensaar

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Valguskujundaja: Helvin Kaljula

Osades:

VHK teatrikooli 24. lennu abituriendid: 

Artur Ermel, Rea Haljasmäe, Elizabeth Keizars, Tiina Mölder, Kadri Ilves, Daaniel Tiitus, Emma Tross, Arabella Vallsalu, Ruben Zaštšerinski, Veli Nõmmik, Märten Hallismaa, Frederik Mustonen, Markus Kont, Rebekka Remmelkoor, Carolyn Veensalu, Kerttu Piigli, Johann Markus Liivak

+Tarmo Song (Theatrum) 

Aastal 2016 kirjutasime sedasama näidendit ühe varasema VHK teatriharu lennuga lavale tuues niimoodi:

Kas seegi on vaid nali, et armastusega ei tehta nalja? Kus on habras piir armastuse ja mittearmastuse vahel ja millal see ületatakse? Kus läheb piir mängu ja mittemängu vahel ja kumb neist viib meid lähemale tõele? Koos Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi lõpuklassi õpilastega püüame siseneda sellesse teemaderingi, asudes järjekordsele klassikalise teose avastusretkele. Sedapuhku teeme kaudse kummarduse Cervantesele, kelle aastat maailmas tänavu tähistatakse, tuues lavale ühe tema kaasaegse, Pedro Calderón de la Barca (kellele Cervantes ilmselt suureks eeskujuks oli) komöödia „Armastusega ei tehta nalja”. Uurime, mida kõike võib armastusega naljatamine endaga kaasa tuua… See saab olema omamoodi rännak baroki ajastu Hispaaniasse, teatri kuldaega. Calderóni näidendi noored ja vanemad tegelased on meist ligi 400 aasta kaugusel, tegutsesid Kastiilias, mis meist praegugi üle 3000 km kaugusel. Ja ometi on miski, mis meid nende tegelastega ühendab niimoodi, et nad on kuidagi, „mingis dimensioonis”, meile väga lähedal, isegi väga lähedased. Teatri kaudu tuleb see mõõde loodetavasti igasse meie etendusse ja me võime selle meediumi kaudu püüda vaadata ja mõista, mis meis, inimestes on ajalikku, mööduvat ja mis on see, mis jääb, on äratuntav. Ja kuidas, mille või kelle kaudu, leida see jäävaga ühendusse viiv tee. Jüri Talvetit tsiteerides: „Komöödias „Armastusega ei tehta nalja” laseb Calderón intriigi ja näivuste-tasandi samuti (nagu ka tema teises tuntud komöödias „Nähtamatu daam”) punuda naistegelasel. Kuigi läbi nalja ja naeru, tõstatab see näidend sugupoolte vaimse vahekorra küsimused – mis ju tänapäevagi postmodernses Läänes ülimalt pinevaina ilmnevad – otsejoones esiplaanile. Täiendavalt aga hõlmab see komöödia samuti täiesti postmodernsena kõlava keele ja tõeluse omavahelise suhte filosoofia.”

„Teravdatult kangastub Calderóni näidendeis ka baroki üks peateemasid ja -dilemmasid – näivuse ja olemuse (tõeluse) vahekord — Näivus ei ole (neis näidendeis) ühekülgselt taunitud, vaid kooskõlas näiteks Baltasar Graciani barokkfilosoofiaga – on tõeotsingus asendamatu, isegi kui lõplik tõde ise osutub lõppkokkuvõttes kättesaamatuks või oma avaldustes erisuguseks. Ka armastuse lätteid ja maagiat ei saa seletada pelgalt mõistuse tõed. Selle vaimuka, sisuka ja võluva komöödia on (elegantselt) tõlkinud August Sang.”

***4.6 - 23.8 Kalaranna 28 - Tallinna Linnateater (Patarei Merekindlus, Kalaranna 28, Tallinn)

AUTOR/LAVASTAJA: Uku Uusberg

KUNSTNIK: Kristjan Suits

 OSADES: Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Markus Helmut Ilves, Ene Järvis, Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Piret Kalda, Märt Keerutaja, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Elisabet Reinsalu, Kristiin Räägel, Indrek Sammul, Rain Simmul, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg

 Näitemängu tegevus toimub tavalises Eesti kortermajas, kuhu on sattunud elama hulk erinevate harjumustega inimesi. Sellegipoolest on nad leidnud kõiki osapooli rahuldava ühiselu vormi ja juba ammu pannud käima tegusa korteriühistu. Elanike jaoks täiesti ootamatult selgub aga, et riik on alustanud uue planeeringuga, mis puudutab iga elanikku Kalaranna 28 korteriühistus...

„Kalaranna 28“ on kirjutatud spetsiaalselt Patarei Merekindluse avarasse sisehoovi ja pealkiri on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Lavastust mängitakse ainult ühe suve, pärast Linnateatri suvelavastuse lõppu algavad merekindluses lammutus- ja ehitustööd, et anda sellele ajaloolise taagaga paigale uus hingamine.

Etendused toimuvad vabas õhus.

 Esietendus: 4. juuni 2022

Mängukoht: Patarei Merekindlus (Kalaranna 28)

Etendus toimub vabas õhus.

4. - 26.06 Ai, velled... - Kesk-Eesti Teatritrupp (Pikavere vana vallamaja, Pärnumaa)

Metsavennalugu legendaarsest Hirmus Antsust (kestab 2,5h)

Autor: Urmas Lennuk

Lavastaja: Raivo Trass

Kunstnik: Riina Vanhanen

Helikujundaja: Feliks Kütt

Näitlejad: Janek Joost

Laura Lind, Ivo Eensalu, Jaanus Mehikas, Andres Oja, Merle Rajaveer, Indrek Taalmaa, Sulev Teppart, Nero Urke, Haldi Välimäe.

Vaid kümnel korral: 4., 5., 9., 10., 11., 12., 13., 19., 20., 22. juunil etendub Pärnumaal Soontagana/Pikavere vanas vallamajas - paigas, mille kivimüürid ja võlvidega aknad olid möödunud sajandi neetud neljakümnendatel mitmel korral selle legendaarse metsavenna tegude tunnistajaks - lugu Ants Kaljurannast – Hirmus Antsust.

Mida mõtleb, ütleb ja teeb inimene, kes tunneb, et tema maa ja rahvas on üksi jäetud? Üksi vastase vastu, kes on lihtsalt liiga suur. Üksi, ehkki lubati ju teisiti... On sel inimesel üldse valikut?

ANTS: Mehed lähevad metsa. Eestlane läheb alati metsa.

VILMA: Ma ei taha enam niimoodi elada. Mitte keegi ei taha.

ANTS: Mis meil teha on?

VILMA: Loota. Loota ja uskuda...

8. - 25.8 Stalker - EMTA lavakunstikool/Theatrum (Püha Katariina kirikus, Tallinnas)

Autorid: Andrei Tarkovski, Arkadi ja Boris Strugatski

Tõlkija: Tiit Alte

Lavastaja: Kalju-Karl Kivi

Lavastaja juhendaja: Lembit Peterson

Kunstnik: Ott Kangur

Valguskunstnik: Helvin Kaljula 

Helikujundaja: Marius Peterson

Videokunstnik: Tanel Topaasia

Produtsendid: Ere Naat, Jonathan Peterson

Osades: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot

Stalker, kirjanik ja professor rändavad Tsooni, ületavad piiri – status quo’d, kuid mitte ainult geograafilises mõistes, vaid ka endas. Segunevad ja ähmastuvad piirid sisemise ja välise vahel. Kulgemine toimub paralleelselt mõlemas. See on rännak, teekond hinge, et avada endas vaimne mõõde, võtta vastu risk, et luua võimalus ime sünniks, armastuseks. Tsoon on test, mis on täis lõkse ja muutub kohe, kui sinna valemisse sekkub inimene. Esile kerkivad meie tegelikud, peidetud motiivid ja uskumused. Jõudes teekonna kulminatsioonini, ruumi lävele, kus täitub meie kõige sügavam, peidetud soov, tajume alles selle tegelikku tähendust. 

„„Stalker” on lugu usust ja riskist. Risk, mis on usu alus, risk, mis peitub kogu loomingu juurtes, risk, mis on armatuse tagajärg. Usk eeldab riskiga põimitud väljapoole liikumist, rännakut, loomingulist tegu, mis avaldub alati kingitusena, ohverdusena.

Loomine ei ole riskantne mitte sellepärast, et sellega kaasneb võimu loovutamine, vaid sellepärast, et see, mis on olemuselt habras – vaene lesk, ohver, stalker –, julgeb usu kaudu anda endast kõik, võtta endale võimsa annetaja positsiooni. Andmine hõlmab „absoluutset unustamist, unustamist, mis ühtlasi vabastab, mis lahustab absoluutselt”. Just taolises unustamises sünnib ime.” – Colin Heber-Percy „Täiuslik nõrkuses: usk Tarkovksi „Stalkeris”” 

9. - 11.6 Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas - Teater Karakter (Rakvere Vallimäe Vabaõhukeskuses)

Autorid: Eva Samolberg-Palmi/Piret Saul-Gorodilov

Lavastaja Üllar Saaremäe

Lavavõitlus Kaire Russ

Osades Karl Robert Saaremäe, Elina Purde, Mait Joorits, Lauri Mäesepp jt.

Hoogne vabaõhulavastus heidab pilgu 1579 aastal Eestis Liivi sõjas toimunud sündmustele Virumaal. Ivo Schenkenberg, keda kutsutakse kuulsa väepealiku järgi Eestimaa Hannibaliks, läheneb oma väesalgaga, mis koosneb kodutalud kaotanud talupoegadest, Rakvere linnale.

Mis inimene võis Ivo tegelikult olla? Millised olid tema eesmärgid ja mida tähendas tema jaoks vabadus? Mida me tema saatusest tegelikult teame?

Ajalooline näitemäng lahkab võimalusi, mis võis õieti juhtuda Rakvere linnuse lähistel enne otsustavat lahingut, kus hukkuvad paljud Ivo sõjamehed ning Schenkenberg ise vangi langeb. See on esmakordne kohtumine Ivo Schenkenbergiga ajalooliselt õiges kohas

Mis juhtus enne, kui Eestimaa Hannibal hukatakse Ivan Julma palge ees?

Hoolimata heidutavast temaatikast, on lugu vaadatav ka lastele.

***9. - 21.08 Kiri kodukandist - Teater Nuutrum (Verevi motelli kultuurilava Elvas, ehk Elva pioneerilaagri söökla)

Lavastaja Jaanus Nuutre

Autor Andra Teede

Kunstnik Jana Wolke

Heli/Valgus Margus Möll

Etenduse juht Aire Pajur

Mängivad Eva Püssa ja Viire Valdma (Eesti Draamateater)

Sisu kirjeldus

Marta ja Helgi on lapsepõlvesõbrannad, kelle elu on lahku viinud – Marta kolis juba aastakümneid tagasi Tallinnasse ja Helgi jäi nende sünnipaika ühes Eesti väikekohas. Juba aastaid ei ole naised kokku puutunud. Ühel päeval aga saab Marta kirja kodukandist ja see satub just ajale kui terve tema maailm on kildudeks lennanud. Ilma abikaasast, suurest majast ja heast töökohast, otsustab Marta tagasi maale kolida.

Seal kohtubki ta jälle Helgiga, kes aitab läbi tülide ja leppimiste, naeru ja pisarate, tantsu ja tralli, meenutada, kes Marta päriselt on. Kas on võimalik üldse juba küpses eas uuesti alustada ja miks me kipume põgenema selle koha eest, kust me pärit oleme? Ajal, mil paljud kolivad tagasi väikestesse kohtadesse pakku nii iseenda, koroona kui sõjasegaduse eest, tunneme ennast kõik ära selles südamlikus uuesti alustamise loos. Ja, mis peamine, tunneme ennast ära Eesti väikekohtade kirjute tegelaste hulgas.

Etendus kahes vaatuses ja pikkus 2 h 10 min

10. - 12.06 Somnia Vera Facit - Eesti Noorsooteatri noortestuudio (Eesti Noorsooteatris)

Noortele ja täiskasvanutele

Ööpimeduses vaikib maja,

kõik meeled vajunud on unne,

mis poole meie elust röövib...

Calderon, “Nähtamatu Daam”

Eesti Noorsooteatri noortestuudio rännaklavastus “Somnia Vera Facit” on teekond läbi Noorsooteatri maja ja stuudiolaste unenägude, unelmate, ulmade ja hirmude. Publik liigub läbi erinevate ruumide ja kaleidoskoopiliste kogemuste, millega püütakse vastata küsimustele – Mis tunne on näha und? Miks me näeme und ja miks just selliseid unesid? Kuidas ma tean, et ma näen und ja kuidas ma tean, et ma ei näe enam und? Kes on need viirastused, kes meie unedesse ilmuvad ja millised on need meie teistsugused minad, kes ennast meile unes ilmutavad? 

Noortestuudio õppejõud hooajal 2021/2022 olid: Mait Joorits, Laura Peterson, Nero Urke, Hanna Junti, Tiina Mölder, Anna Kristin Peterson.

Rännak kestab umbes tunni ja hõlmab endast pidevat liikumist läbi Eesti Noorsooteatri.

10.6 - 10.7 Nassi Sass ja tema vend - Tuulekell (Tallinna lähistel, Kalesi külas, Kadarpiku teatritalu hoovil ja küünis.)

L. Ots/E. Aule suvelavastus „Nassi Sass ja tema vend“ on meeleolukas ja mitmekihiline etendus, mis räägib kahest vennast, kes on teineteise suhtes väga vastandlikud, ometi leidub nende eludes mitmeid korduvaid motiive. Üks vendadest on ilmakuulus maalikunstnik Andrei Jegorov, teine vend aga kodukohas, Arukülas, oma veidrustega „nime teinud“ Aleksandr, hüüdnimega Nassi Sass. Lisaks vendade vahelisele suhtele elustub lavalaudadel kahe kurt-tumma inimese,  kunstnik Jegorovi ja tema imekauni abikaasa Maria, armastuslugu.

Näeme ja veendume, et inimsuhted ja armastus on üle igasugusest ilmakorrast, olgu siis maali peal kaunis talvemaastik või lehvigu punalipp, mis on tulnud sinna maalida valitseva võimuorgani käsul ja sunnil…

Lavastaja: Erki Aule

Kunstnik: Pille Kose

Video- ja valguskunstnik Aleksander Sproghis

Muusikaline kujundus Madis Kreevan

Mängivad: Rauno Kaibiainen, Mari Anton, Tarvo Krall, Kaili Närep, Hellar Bergmann.

Lisaks mängivad etenduses kaasa harrastusnäitlejad Raasiku vallast: Sander Kruus, Age Imala, Helvi Kolkanen, Kadri-Ann Eerik, Andra Halgma, Kenno Metsis, Paul-Gunnar Nugis

Esietendus 10. juunil.

Etendus on kahevaatuseline, ühe vaheajaga. Etenduse kestus 2h 40 min.

11.6 Kas Sa etendad iseennast? - Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljaku ääres Tallinna Kunsthoones)

Tallinna Kunstihoones näeb sel aastal uuenduslikku sotsiaalset kestvuslavastust, mille sisu sünnib 12 tunni vältel kohapeal. Üheks enneolematuks tervikuks põimuvad publiku küsimused, päevakajalised sündmused, neile reageeriv tippkoreograafide esitus ja hea muusika. Lavastus valmib Tallinna Kunstihoone ja Kanuti Gildi SAALi koostööna.

Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvuslavastuse „Kas sa etendad iseennast?“ käivitav jõud on dialoog: pealtvaatajad saavad etendajalt küsida ükskõik mida. Küsida võib tõepoolest kõike!

Keskpäevast südaööni toimuvas lavastuses vastutavad etenduskogemuse eest võrdselt nii etendajad kui ka publik. Osalejate ja etendajate dialoogi kulg on ennustamatu, kuid samal ajal võrdselt kõigi juhtida. Igaüks saab ringi keskele astuda ja end etendaja olukorda asetada, kusjuures etendajale jääb alati võimalus mitte vastata. Tema liikumine on nähtav kommentaar ja ilming sellest, kuidas küsimused talle mõjuvad. Selles sotsiaalse koreograafia projektis põimuvad individuaalsetesse ja kollektiivsetesse käitumismustritesse ühes ruumis viibivate inimeste suhted: otsused, kõhklused, teod ja tegematajätmised.

Peale Tõniste, Toompere ja külastajate võtavad projektist osa DJ-d Laura Sinimäe, Tanel Mütt, Harli Jaanimägi ja Kevin Park, kes lavastuse vältel tekkivale helikeskkonnale ja selles toimuvale dialoogile oma mõjutused lisavad.

***17.6 - 2.7 Robin Hood - Rakvere Teater (Lammasmäe Puhkekeskus, Viru-Nigula vald)

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)

Kunstnik Marion Undusk

Helilooja ja muusikaline kujundaja Liina Sumera

Liikumisjuht Olga Privis (Vene Teater)

Lavavõitlus Laura Nõlvak (Eesti Noorsooteater)

Nimiosas Madis Mäeorg, teistes osades Rakvere Teatri trupp, külalisnäitlejad, koolinoored ja hobused

 See on lugu mehest, kes kogemata kangelaseks saab. Mehest, kes ebaõiglusele vastu otsustab astuda. Mehest, kes hullupööra armub. Mehest, kes asub võitlusesse nende nimel, kellest hoolib. Tegemist on seiklusliku suvelavastusega, millest ei puudu huumor, hobused ja lavavõitlus. Keegi kastetakse märjaks, kellelgi tehakse jalgealune tuliseks. Keegi põgeneb ja keegi jõuab koju. Keegi on lahke ja keegi karm. On sõprus, armastus. On armukadedus, reetmine ning surm. Aga on ka puudutus ja inimlik hoolimine. On vaikus ja muusika. Ja kõige selle krooniks vankumatu usk, et iga hea tegu muudab maailma natuke paremaks.

 Robin Hood on seikluslik suvelavastus kõigile vaatajaile alates seitsmendast eluaastast.

Etendusele pääseb ratastooliga, ratastoolikohtade broneerimiseks võtke palun ühendust kassaga.

Koduloomad palun jätke koju.

***17.6 - 26.8 Kolm musketäri - Ugala (Õisu mõisa pargis Viljandimaal)

Autor: Alexandre Dumas

„Elu ei ole seda väärt, et tema pärast nii palju muretseda.“

Athos, kuninglik musketär

Lavastaja Tanel Jonas

Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak 

Liikumisjuht Rauno Zubko

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov

Valguskunstnik Sander Aleks Paavo

Lavavõitlus Kaire Russ

Dramatiseerinud Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Alusteose tõlkija Tatjana Hallap

Mängivad Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula, Karl Kena, Karl jakob Bartels, Andri Suga ja Merle Liinsoo.

Alexandre Dumas’ maailmakuulsal romaanil põhineva igahalja seikluse “Kolm musketäri” tegevus leiab aset Prantsusmaal. Noor gaskooni aadlik d’Artagnan lahkub isakodust ja suundub Pariisi, et astuda härra de Treville’i musketäride kompaniisse. Kiiresti sõbruneb ta kolme silmapaistva musketäri Athose, Porthose ja Aramisega, kuid sama kiiresti leiab ka vaenlasi kardinal Richelieu’ lähikondsete hulgast ning õige pea tuleb noorel ja tulisel gaskoonlasel sukelduda kõige ohtlikumatesse seiklustesse, et pälvida oma südamedaami armastus ning päästa kuninganna Anna au ja Prantsusmaa hea nimi. Olles kõigest etturid kuningas Louis XIII, kardinal Richelieu ja Buckinghami hertsogi vahelises malemängus, õnnestub musketäridel ja d’Artagnanil jääda truuks oma deviisile – üks kõigi ja kõik ühe eest.

Suvise musketärimängu esietendus toimub 17. juunil Õisu mõisa pargis Viljandimaal.

Etendused juunis ja augustis.

***19.6 - 16.7 Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater (Tallinna Telliskivi kvartali M-hoones)

Lavastus noortelt vanematele ja vanematelt lastele

Mis on kodu? Mis teeb lihtsalt kohast koduse paiga? Kust leida kodule koht, kui kodu loojaid – vanemaid – ei ole?

Lavastuse tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda?

Lavastus jutustab loo laste ja noorte muredest, rõõmudest ning suhetest ümbritseva maailmaga.

„Hommikuvalgus” on tempokas ja fantaasiarikas lavastus, mis kätkeb endas nii hingesügavusi kui ka mängulist huumorit. See on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Lavastuses on oluline koht heliloomingul ja videokunstil.

Autorid Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja Mirko Rajas

Kunstnik Illimar Vihmar

Helilooja Markus Robam

Videokunstnik Elise Christin Jörberg

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh (Endla Teater)

Mängivad: Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn, Maria Ehrenberg

21. - 30.6 Rannatare - Müüdud Naer (Võrus, endise Rannatare hoone juures, Vee tn 6)

Võrukate lõbusad seiklused Gorbatšovi kuiva seaduse ajal

 Lavastus Rannatare maja ajaloo ühest päevast. Päevast (1. juuni 1985), mil Mihhail Gorbatšov kuulutas NSVL-is välja ”kuiva seaduse”. Päevast, mil esmakordselt maailma ajaloos hakati viina jooma kohvitassidest ja avastati uus magustoit täiskasvanutele - jäätisekokteil viinaga. Ajastule omased grotesksed situatsioonid baseeruvad tõestisündinud lugudel, mille peategelasteks on elu nautivad tuntud ja värvikad Võru linna inimesed ning ära eksinud mehikesed teisest galaktikast. Etendus on mitmekülgne käsitlus ühest olulisemast majast (”restoraanist” Rannatare) Võru linnas, mis kannab endas nostalgilise mälu ja keskkonnateatri mõtet.

Tegemist on mõttelise järjega varasemalt Võru Linnateatris etendunud lavastustele ”Haigemaja” ja ”Tamula, maja Katariina alleel” ning MTÜ Müüdud Naer lavastusele ”Needid ja suhkruvatt”, millega tutvustatakse Võru linna kultuurilooliselt olulisi maju ja sündmusi.

Autor Heiki Kelp

Lavastaja ja kunstnik Tarmo Tagamets

Muusik Andres Määr

Mängivad Andres Määr, Karel Käos, Ago Soots (VAT Teater), Agu Trolla, Simon Hallimäe, Maive Käos, Ilona Sillak, Silvi Jansons

 Soovitatav alates 6. eluaastast.

***28.6 - 25.8 Richard ja Anna - Rändteater Vaba Vanker (Ohukotsu küünis, Raplamaal)

Rändteater Vaba Vanker ning Ohukotsu küün kutsuvad Sind selle suve kõige kaasahaaravamale ajarännakule.

Lavastus "Richard ja Anna" viib meid aastasse 1928, kui Rapla rongi pealt astus maha noor rahvaluuleuurija Richard Viidalepp.

Lugu, mis on Richardi päeviku ainetel näidendiks saanud, on spetsiaalselt Ohukotsu küüni kirjutatud, mis annab sellele täiesti erilise mõõtme - rajad, kus Richard Viidalepp 1928. aastal käis, on kiviviske kaugusel ning õhk, mida me hingame, on ikka sama.

Suvelavastuses "Richard ja Anna" räägib armastusest, enese otsimisest ning kuidas pidevalt muutuvas maailmas ikka vanu väärtusi hoida.

Dramaturg: Mari Tammar

Lavastaja: Adeele Jaago (Ugala teater)

Kunstnik: Jaanika Jüris

Muusikaline kujundaja: Kulno Malva

Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo (Ugala teater)

Laval: Kaarel Pogga (Vanemuine), Ragne Veensalu, Maili Metssalu ja Ivo Reinok

Produtsent: Rändteater Vaba Vanker ja Marta Arula

Etendus on kahes vaatuses.

JUULI (12 esietendust)

1. - 29.7 Kui palju maksab mees? - Komöödiateater (etendused üle Eesti)

Lõbus, aga ka põnev lugu sellest, kuidas mees seisab valiku ees: kumba naist eelistada, kui mõlemad kallid on? Kuid siis teeb üks neist pakkumise, mis paistab algul skandaalne, aga millest on raske ära öelda. Ja lahenduse saab ka küsimus, kui palju siis üldse maksab üks mees. Aga kas naine saab teda üldse endale osta ja mida mees ise sellest kõigest arvab? Kuidas ta sellest olukorrast välja vingerdab, seda näete juba etendusel. Kes naerab viimasena, naerab kõige paremini, aga kõige viimasena naerab muidugi publik. Komöödiateatri lavastuses mängivad Juss Haasma, Marika Korolev ja Karmel Naudre. Etendused toimuvad iga ilmaga, vihma korral siseruumides, nii et maksab kindlasti kohale tulla.

6. - 7.7 Sihtkoht teadmata 12HMR - Liisa Saaremäel/Emer Värk (Rakveres)

Lavastus “Sihtkoht teadmata 12HMR” toob publiku ette kirju koondportree noorte inimeste eludest, kooli lõpust, lahknevate teede ristumiskohast, väikelinnas kasvamisest ja unistustest tuleviku osas. Oodatud on sentimentaalsus oma kõikides värvides kui ka plahvatuslik energia edasi minna, põletades kõik jäljed.

Etendajateks on Rakvere Reaalgümnaasiumi vastsed vilistlased - oma ea eksperdid -  kellega koostöös Liisa Saaremäel ja Emer Värk loovad ruumikogemuse, milles põimuvad dokumentaalne materjal ja selle fiktiivne tõlgendus. Lavastuse ruum on kohtumispaik noorte ja publiku vahel, et aktiveerida vastuoluline mälukeha, milles on ilu, arusaamatust kui ka torkavat teravust.

Mis on see viimane hetk enne uut peatükki?

Närtsivad lilled ja lõputu jäädvustamine aktusel. Kas see on viimane võimalus ennast avada ja näidata? Esimene suudlus ja kellegi lokid libisemas kartulisalatisse. On su ümber sunnitud kooslus või sõbrad kogu eluks? Mitu korda öeldi tuult tiibadesse või et sa oled täna kõige targem? Näpp kõigele püsti ja totaalne teadmatus tuleviku ees. Mis saab tühjaks jäänud toast ja oma kamba naljadest, mida keegi kunagi enam ei mõista? Kas näeme, sõbrad ja vaenlased, kümne aasta pärast kokkutulekul… Ootamatud pisarad ja vabadus.

Sa võid seda hetke mäletada, aga ma ei usu sind.

P.S.

Kõik algab ja lõppeb peoga!

Kestus 90 min

Eesti keeles

Etendusele ei pääse ratastooliga

7.7 - 14.8 Topeltduubel - Teater Sagittario (Sagadi Mõisas)

Autorid: Eric Elice / Roger Rees

Romantiline triller naisest, kes korjab tänavalt üles hulguse, et temast taas inimene vormida. Õige pea aga selgub, et tegemist pole kaugeltki heategevusega. Rääkimata ligimesearmastusest.

Mis on naise tegelikud eesmärgid? Kuidas tema viimseni läbimõeldud plaan õnnestub? Ja mida ta siiski ette näha ei suuda?

Põnevate pööretega krimilugu viib meid uhkesse Londoni häärberisse, kus toimuv pole hetkekski etteaimatav.

„Hiilgav romantiline põnevik. Nautisin iga minutit... Uskuge, seda peab nägema!“

The London Sunday Times

Lavastaja Üllar Saaremäe

Kunstnik Ketlin Kütt

Tõlkija Peeter Volkonski

Mängivad Natali Väli ja Üllar Saaremäe

***8.7 - 4.8 Einstein ja Margarita - TEMUFI (Olustvere Mõisas)

USA, 1945.

Alanud on uus ja ähvardav ajastu.

Kas reeta oma põhimõtted, et tagada rahu?

Kas armastus peab vastu, kui seisad silmitsi ootamatu tõega? Ja võimalused

hakkavad lõppema...

Albert Einsteini viimase armastuse tõehetk.

“Kui vaid oleks nii, et kuskil teeksid kurjad inimesed salamisi oma kurje tegusid ning oleks vaja nad lihtsalt ülejäänud inimestest eraldada ja hävitada! Ent hea ja halva piir jookseb läbi iga inimese südame. Ja kes meist on valmis hävitama osakese omaenda südamest?” - ALEKSANDR SOLŽENITSÕN

Osades PEETER TAMMEARU ja TRIINU MERISTE

Autor ALEKSANDER GELMAN

Tõlkija JAAK ALLIK

Lavastaja PEETER TAMMEARU

Kunstnik JAANUS LAAGRIKÜLL

Muusikaline kujundaja MARTIN AULIS (TEMUFI)

Valguskujundaja KAROLIN TAMM

Grimmikunstnik MERLE LIINSOO (Ugala teater)

Aleksander Gelmani “Einstein ja Margarita” originaalpealkirjaga “Almar”

maailma-esietendus toimub 8. juulil 2022 Olustvere mõisas.

Ühele etendusele mahub 90 pealtvaatajat

10. - 31.7 Nõrkusehetk - Sundown Entertainment (Teeristi Villa teatrigaraažis, Noarootsi vallas)

Autor: Donald Churchill

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Osades: Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Miia Tooming

Eksabikaasad Audrey ja Tony kohtuvad pärast kolmeaastast lahusolekut oma suvemajas, et oma kraam ära jagada – kes saab mille endale. Tony on andekas dokumentalist, kuid tegeleb nüüd reklaamide filmimisega, sest see töö on palju tulusam. Ta on uuesti abiellunud verinoore Stellaga ja paar ootab last. Audreygi plaanib meheleminekut, kuid hinges on kahtlused tema väljavalitu Briani osas.

Varajagamise käigus rullub lahti nende kooselatud elu. Mälestustelt tolmu üles keerutades lendab sädemeid ja vanad haavad rebitakse lahti. Kuid kas ainult haavad? Kas nad on üldse teineteisest lõplikult üle saanud? Audrey võimukas iseloom, Tony ebapraktilisus, üksteisest mööda rääkimine ja kiivalt saladuses hoitud tõde ei lase neil avameelselt asju arutada. Öeldakse üht, kuid mõeldakse hoopis muud.

Kohale saabub ka nende tütar Lucy, kes on teinud kõik, et vanemaid taas kokku viia. Siis aga peab Tony uue naisega sünnitusmajja sõitma ja Audrey läheb Brianiga abielu sõlmima. Lõpuks suudavad mõlmad oma tunnetes ning suhetes selgusele jõuda, valed ja varjamised lõpetada. Ausa pilguga endasse vaatamine toob nende ellu uue pöörde – ehk suudavad nad siiski koos jätkata, sest armastus teineteise vastu ei ole kustunud...

11. - 25.7 Diktaator, naljamees ja liiderdaja - R.A.A.A.M. (Mäetaguse Kirvehallis Ida-Virumaal ja Tõstamaa mõisas)

Narva Punase Risti laagris viibis peale esimest maailmasõda palju tuntud ajaloolisi isikuid. Paljud neist suundusid hiljem läbi Eesti oma kodumaale. Etendus "Diktaator, naljamees ja liiderdaja" on fantaasia kahe selles laagris viibinud hämmastava inimese kohtumise teemal, need on Jaroslav Hašek (tuntud humorist) ja Josip Broz Tito (tulevase kommunistliku Jugoslaavia liider). Need kaks inimest olid laagris 1920. a. Hašek elas peale seda vaid kolm aastat, Broz Tito tervelt kuuskümmend.

Kas nad ka tegelikkuses kokku puutusid pole teada. Aga etenduses nad kohtuvad ja tutvuvad. "Diktaator, naljamees ja liiderdaja", on irooniline fantaasia, mis annab võimaluse nende nii erinevate inimeste dialoogide ja mõtiskluste jaoks maailmast, sõjast, armastusest, inimelu hinnast ja paljust muust. Peale intellektuaalse meelelahutuse provotseerib niisugune etendus ka huvi piirilinna Narva ajaloo vastu . Selle vastu, millised huvitavad isiksused seal on viibinud, ja kuidas kajastus nende sealviibimine, nii Narva

ajaloolise arengu jaoks, kui ka nende isiksuste endi arengu jaoks.

Autor-Lavastaja DAMIR SALIMZIANOV (Udmurtia). Kunstnik RIINA VANHANEN. Valguskujundus PRIIDU ADLAS. Muusikaline kujundus ARDO RAN VARRES. Tõlk TIIT ALTE.

Laval KRISTO VIIDING (Eesti Draamateater), ELINA REINOLD ja MARTIN KÕIV.

Etendused on siseruumis

*** 19.7 - 6.8 Vihmameister - 1Teater (Ohtu mõisas, Harjumaal)

N. Richard Nash'i "Vihmameister" jutustab loo pöördelisest kuumast suvepäevast Lizzie Curry elus. Lizzie elab karjafarmis koos isa ja kahe vennaga. Vihma pole sadanud pikka aega, maad laastab põud ja ikaldus. Sama suureks probleemiks on perele kujunenud Lizzie suutmatus endale meest leida. Mõlemal puhul aitaks vaid ime. Kui uksest astub sisse enesekindel seikleja Starbuck, kes lubab 100 dollari eest vihma tuua, tekib lootus, et imed hakkavadki sündima.

Kas imed sünnivad siis kui neid oodatakse, või siis kui need keegi oodata ei oska? Igal juhul siin loos imed sünnivad ning kedagi teevad need õnnelikuks ja keegi neis pettub.

Kestab ca 2 tundi 30 minutit koos vaheajaga.

Lavastaja Erki Aule

Kunstnik Karmo Mende

Muusika Andres Roots

Valguskunstnik Rene Topolev

Näitlejad: Grete Konksi, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Erik Hermaküla, Stefan Hein, Hardo Adamson

Sissepääs teatrisaali 15 minutit enne etendust.

Info etendusest ja tegijatest kodulehel 1teater.ee

21.7 - 7.8 High School Musical: On stage! - Eesti Noorte Muusikaliteater (Türi Kultuurikeskuses)

Disney originaalmuusikal

Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu. Säravad karakterid, kaasahaarav muusika ning modernne Romeo ja Julia lugu teevadki “HIGH SCHOOL MUSICAL”ist ühe 21. sajandi armastatuima muusikali mis on hullutanud noori juba alates 2006. aastast.

 Libreto autor: David Simpatico

Laulud ja laulutekstid: Matthew Gerrard ja Robbie Nevil; Ray Cham, Greg Cham ja Andrew Seeley; Randy Petersen ja Kevin Quinn; Andy Dodd ja Adam Watts; Bryan Loiuselle; David N. Lawrence ja Faye Greenberg; Jamie Houston

Muusika adaptsioon ja arranžeering: Bryan Louiselle

Lavastaja: Mark Oja

Kunstnik ja muusikajuht: Kaarel Orumägi

Koreograaf: Marie Loviise Mänd

Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap

Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi

Grimmiala juht: Eliise Reimaa

Valguskunstnik: Karl Vilks

Projektijuht: Kauro Tafitšuk

Osades:

Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler, Joosep Järve, Linda Toom või Janet Vavilov, Ralf Purje, Kristi-Liis Orupõld, Mia Rosenberg, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Priidu Leinus, Reio Leinus, Anna Danilson, Sandra Sasorin, Raina Luht, Lisette Taube, Brittany Krijer, Eghert-Sören Nõmm, Elis Reis, Elis Tallmeister, Herta Soro, Karl Pärloja, Lisandra Leemets, Eliise Ra Tõemäe, Andra Halgma, Liisa Humonen, Tanel Ronimois, Viona Vipper, Oliver Veimer, Mark-Oliver Rahn

Muusikaliversioon põhineb Peter Barsocchini kirjutatud Disney originaalfilmil.

Lavastust esitatakse kokkuleppel Music Theatre International’iga (Euroopa).

22. - 31.7 Minul on vari - Kontserdihunt (Palmse mõisa pargis)

Muusikaline lavastus

Autorid – Ott Kilusk ja Toomas Uibo

Lavastaja – Kaili Viidas

Kunstnik – Iir Hermeliin

Muusikajuht – Maiken

Osades­ - Toomas Uibo, Mait Malmsten, Saara Pius, Hele Kõrve, Egon Nuter, Veikko Täär, Tiina Tõnis jt.

Laval Toomas Uibo bänd, koosseisus Rain Rämmal (klahvpillid), Pent Järve (kitarrid), Hans Kurvits (löökpillid), Kaarel Liiv (bass) ja Allan Järve (flüügelhorn).

2022 juulis esietenduv muusikaline lavastus „Minul on vari“ on nostalgiline ajarännak 80-ndate algusest kuni tänaseni, nähtuna ühe väikese poisi silme läbi, kes loo jooksul täiskasvanud meheks sirgub. Meheks sirgumine on aga teadagi valus protsess, täis rõõmu ja kurbust, pettumust ja andestamist.

80-ndate algus oli aeg, mil paljud loovisikud mõistsid, et kehtiv riigikord on sügavalt isiksust ahistav ja pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Seda kõike lihtsalt polnud võimalik tõsiselt võtta ja sellele tuli vastu hakata. Tekkis poeetiline unistus vabast Eestist, mida ei juhiks hingetu, keeldudele üles ehitatud võõras võim. Nende äratundmiste tuultes sündis palju kauneid laule, mille tekstid väljendasid metafoorselt lootust helgemale tulevikule. Siin ja seal hakkasid esinema kitarridega mehed ja naised, kes esitasid toonaste poeetide (Hando Runnel, Jüri Üdi, Jaan Kaplinski jne) tekste, mis võlusid oma julgusega, lihtsate ja loogiliste poeetiliste võtete ning uudsusega.

Muusikaline lavastus „Minul on vari“ on inspireeritud omaaegsest Ugala teatri etendusest „Laulan rõõmsaks öö ja päeva“, kus isa Väino kõrval astus üles ka tema poeg Toomas Uibo, kelle ainulaadne hääl paljudele südamesse läks, kuid vahel paraku ka kadedust ja vääriti mõistmist tekitas. Toomas ongi meie loo kangelane, jutustaja ja mõtestaja.

Laulude seest ja vahelt heidab lavastus mõtliku pilgu ka tolle aja elule ning olustikule. Sovietliku ühiskonna hingetud reeglid tõid kaasa palju absurdseid ja vahest naljakaidki olukordi, kuhu meiegi loo kangelased sel rännakul satuvad.

Muusikalise lavastuse „Minul on vari“ stsenaarium on loodud lootuses liita meie praegu äärmuseni lõhestunud ühiskonda, tuletamaks inimestele meelde, et vaatamata erinevatele tõekspidamistele, on olemas miski, mis on kõigi jaoks tingimusteta armas – need on meie omad laulud ja luuletused, mis kirjeldavad meie puhtamaid lootusi, Eestimaa võrratut ilu ja armastust üksteise vastu, sest lõppkokkuvõttes oleme me kõik ilusad ja head.

***22.7 - 7.8 Kuninganna ja viinakurat - Teater Nuutrum (Käsmu Meremuuseumi õu)

Salapiirituse lugu 1930. aastate Eestis.

Autor Loone Ots

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Jana Wolke

Muusika Valter Soosalu

Valgus Jaanus Tüli

Etenduse juht Inge Kaseleht

OSADES: Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Amanda Hermiine Künnapas, Siret Tuula, Tanel Saar (VAT Teater), Miika Pihlak, Jaanis Valk (Tammsaare Teater)

Sisu kirjeldus: Suvi 1933. Soome on tühistanud karskusseaduse. Eesti randade senised piiritusekuningad peavad alustama uut elu. Mõnel on see kerge. Arnold Eerik (1892- d?) hüüdnimega Viinakurat on juba ammu Toompea meestele oma semu. Tema kaaslane Käptn, endine kaugsõidukapten, tahab tulivee smugeldamist lõpetada. Kuid kui annad kuradile sõrme, viib ta su kättpidi põrgu. 

Viinakurat on paljude vaenlane. Nooruke piirivalvur, kes võitleb Eesti riigi eest ja nimel, ei tohi teada, et just Arnold Eerikul lasub süü, mille eest kättemaks oleks raudne. Kui aga Harku vanglast põgeneb Eeriku rivaal, piiritusekuninganna Hilda Warma (1902-1993), algab rannal suur mäng, hingede ajujaht, mille saak on liiga suur, et panusteks poleks elu ja surm. Kas Käptni kaunis tütar lööb jalad alt piirivalvuril? Miks Käptni proua on Eeriku poolt ja oma mehe vastu?

Kõike seda näeb ja kõigi mängijate eest kannab hoolt Virtin, Käptni maja hea vaim. Inimesel peab ju olema kodu, kui ta väsib vete ja viinade maailmast.

Esietendus: 22. juuli 2022

Mängupaik: Käsmu Meremuuseumi õu ja etendused toimuvad vabas õhus.

Etendus kahes vaatuses ja pikkus 2:40 h

28.7 - 9.8 Viikingite veri - Kuressaare Teater (Asva Viikingikülas, Saaremaal)

Linnainimesed saavad päranduseks mereäärse maalapi Saaremaal. Keset lagedat kinnistut kasvab hiigelsuur puu, mille juured ja oksad ulatuvad ootamatult kaugele. Sellel suurel puul on saladus, mille lahendamiseks tuleb asuda rännakule läbi aja. Nii kohtuvad tänapäeva inimesed ja muistsed meresõitjad, keda nüüd viikingiteks nimetame. 

Viikingite vere saladus seob kokku saatused üle rohkem kui tuhande aasta. Aga üle kõigi aegade ja ilma valitseb Ilmapuu, Yggdrasil. 

Lavastuse mängukoht on Asva Viikingiküla peahoonesse rajatud areen-teatris.

Autor ja lavastaja – Tiit Palu (Teater Vanemuine)

Kunstnik – Silver Vahtre

Muusikaline kujundaja – Peeter Konovalov (Ugala Teater)

Osades: Harry Kõrvits, Lee Trei, Loviise Kapper, Jürgen Gansen, Tanel Ting ja Ken Rüütel (Teater Vanemuine)

Etendus on kahes vaatuses, ca 2 tundi.

Sihtgrupp noored ja täiskasvanud.

***28.7 - 14.8 ADA. Rääkimata lugu - Thors Films (Kiidjärve Mõisapargis)

2022. aasta suvel esietendub Kiidjärvel Põlvamaal muusikaline lavastus, kus vaatajate ette astub Ada Lundver, kelle elu rullub lahti kui romantiline film täis dramaatilist pinget, huumorit, kirge, armastust ja valu. 

Etendus räägib kunagise Filharmoonia konferansjee, filminäitleja ja varieteetähe elust. Hiiumaalt pärit eluterve huumoriga naine tõusis Nõukogude Liidu kultuuritegelaste eliidi hulka, kuhu kuulusid filmirežissöörid, näitlejad, dirigendid ja lauljad, kes tollases meestekeskses maailmas ihkasid teda ja olid tema pärast valmis nii mõnekski rumaluseks. Osad neist ilmuvad teispoolsuse kardina tagant ka Kiidjärve välilavale: Vello Orumets, Urmas Ott, Juhan Smuul, Kaljo Kiisk, Eri Klas, Eino Baskin, Mikk Mikiver jt.

Etenduses kõlab palju kauneid laule, mis tolleaegset hallivõitu argipäeva värvikamaks muutsid ja tänasel päeval juba ununema kipuvad. Estraadilaval kõlavad armastatud laulud anasambel "Laine", Heli Läätse, Heidi Tamme, Uno Loobi, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist.

Estraadilaval kõlavad armastatud laulud Miniseelik, Hüvasti Maria,Vihm, Kurzeme, Mälestus, Raagus sõnad jt ansambli Laine, Heli Läätse, Heidy Tamme, Uno Loobi, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist.

Tribüünil on 31 rida. Kõik kohad on nummerdatud ning sisaldavad seljatoega tooli. Esimene rida on maapinnaga tasa, alates teisest reast on istekohad tõusuga. Esimene rida on lavast 7 meetri kaugusel,  viimane rida maapinnast 7 meetri kõrgusel ning 30 meetri kaugusel. Nähtavus on kõikidel istekohtadel suurepärane. Lava kõrval on ka suured ekraanid, mis aitavad toimuvat vajadusel paremini näha.

Etenduse tsoonis on kasutusel spetsiaalne sääsekogumise süsteem mosquito magnet, mis tagab 90% ulatuses sääsevaba elamuse.

Peaosades:

Saara Nüganen ja Anne Reemann

Osades: Sepo Seeman, Peeter Oja, Jan Uuspõld, Birgit Sarrap, Kalle Sepp, Priit Strandberg, Liina Tennosaar

Teksti autor: Ott Kilusk

Lavastaja: Ain Mäeots

Muusikajuht: Siim Aimla

Kunstnik: Karmo Mende

Koreograaf: Britt Kõrsmaa

AUGUST (12 esietendust)

2. - 7.08 Ürgaeg - Labürintteatriühendus G9 (Lipistu külas, Raplamaal)

Inimesi on palju. Asulaid ja teid ja poode ja asju on palju. Tekste ja ütlusi ja infot ja teadmisi on palju. Argimüra eest minnakse kunstisaali. Lõpuks on näitusi, luuletusi ja lavastusigi nii palju, et nendest peab samuti puhkama.

Minnakse loodusesse. Miks? Seal ei ole ju midagi vähe. Astu, kuhu tahad, seal on 1280 korda rohkem baktereid kui sind, 8240 korda rohkem taimi, isegi viiruseid on 4 korda sinu massi jagu. Iga osake krabiseb seal teise vastu, pidevalt säutsub ruum teadetest, on tärkamise ja küpsemise, on roiskumise lõhnu. Pole küll päris sama mobiilside piiksude ja fritüüriõli hõnguga, aga aluspõhimõte on sarnane - vastastikmõju.

Kui nõustuda, et kultuur on teinud meid kultuurist väsinud loomadeks, siis on rabamatk naasmine juurte juurde, varasema enda otsing. Kui kultuur on teinud meist millegi muu kui looma, siis on metsaretk tänulik küllaminek sellele, mis pole võimeline meilt midagi küsima ega oskagi meilt midagi tahta.

Nüüd soovime kokku puutuda selle osaga inimesest, mida aeg ja kultuurikihid ei muuda. Põnev tundub eitamise ja keelamise asemel oma eludele siin planeedil tagasi vaadata erinevatest kaugete tulevikkude olekutest ja leida ühisosa meie, nende, muu olnu vahel.

“Ürgaeg” on ööbimisega rännaklavastus looduses, mille tegevuspaik asub Lipstu külas Raplamaal. Ühele etendusele oodatakse 24 külalist, lavastust mängitakse 10 korda.

Etendus sisaldab ööbimist õues. Võta kaasa magamiskott, matt ning looduses liikumist võimaldav ilmastikule sobiv rõivastus. G9 hoolitseb peavarju ning kehakinnituse eest. Ligipääs autoga, leia kaart ja vajadusel küüt Facebooki sündmuse lehelt.

Ettevalmistajad ja läbiviijad:

KRISTO KRUUSMAN, INGA VARES, KRISTEL MAAMÄGI, KEILI RETTER, MARI MÄGI, HENRY GRIIN

2. - 10.08 Nukitsamees - Lendteater (Tartumaa Tervisespordikeskuse välilaval)

Lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen

Muusikaline kujundus ja valguskujundus Katrin Pärn ja Janek Savolainen

Kunstiline kujundus ja kostüümid Katrin Pärn, Janek Savolainen, Margus Möll

Vabaõhulava loomine ja ehitus Margus Möll

Heli ja valgus Kristjan Vaher

Etenduse juht Aire Pajur

Laval Mari Lutsar, Loviis Lõhmus, Linda Lõhmus, Susanna Hindrikson, Merelle Tamsalu, Katriin Lütsepp, Stiina Jesin, Maria Vaher, Aron Matthias Kütt, Hendrik Georg Suvi, Irina Radionova, Ülle Sillamäe, Madis Šumanov, Margus Möll, Gunnar Ülper, Aare Sepp, Karl Bussov, Aire Pajur.

Tartumaa Tervisespordikeskuse (Tartu Maratoni finišipaik!) võrratu loodus pakub kogu perele mõnusat ajaveetmise võimalust ning sel suvel ka teatrietendust maalilisel suvelaval, mis on otsekui “Nukitsamehe” lavastuseks loodud.

Katrin Pärna dramatiseering O. Lutsu jutustuse põhjal on ootamatute vimkadega ja vürtsitatud Lutsu kuldsete pärlitega.

Lustakas lavalugu köidab nii lapsi kui vanemaid – tõeline maiuspala kogu perele!

3. - 26.08 Engeli tellised - Vana Baskini Teater (Kernu mõisa küünis)

Näidend kahes vaatuses

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets

Kunstnik: Krete Tarkmees

Muusikaline kujundaja: Toomas Lunge

Mängivad: Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Nikolai Bentsler, Kersti Tombak. Vene romansse esitab Kaidi Soosaar.

1810. aasta jaanilaupäeval on Kernu mõisahärra Konrad von Ungern-Sternberg kutsunud külla oma õe Anna koos abikaasa Aleksei Bobrinskiga ning neiu Natalie von Buxhövdeni. Lisaks eluneb Kernus Tallinna linna värske peaehitusmeister Carl Ludwig Engel, kelle Konrad on palganud omale uut häärberit ehitama. Ainult et kui piinlikult täpne olla, ei kuulu Kernu veel päriselt Konradile ja ka raha ehitamiseks pole tal piisavalt. Ja arhitekt Engel on hakanud seda juba kahtlustama.

Täna loodab Konrad tabada kaks kärbest ühe hoobiga: jagada õega pärandi, nii et Kernu jääb tervenisti talle ning kosida naiseks vanatüdruk Natalie koos priske kaasavaraga.

Siis aga leitakse telliste tegemise eesmärgil avatud vanast saueaugust laip, mis tundub seal olevat lebanud kaua. Ühes surnukehaga tõuseb pinnale ka neljateistkümne aasta tagune saladus.

„Engeli tellised“ räägib sellest, et sageli pole asjaolud sugugi nii, nagu nad meile näivad, nagu me neid mäletame või usume olevat. See on lugu julgusest ja selle puudumisest. Julgusest unistada suurelt, julgusest ehitada linn ja julgusest omavahel rääkida. „Ah, kui me vaid oleksime julenud sellest rääkida!“ õhkab üks näidendi tegelastest lõpus.

Ühtlasi on „Engeli tellised“ kummardus maailmale Helsingi linna kinkinud arhitektile Carl Ludwig Engelile, kelle arhitektuuripärand Tallinnas ja Eestis on ehk suuremgi, kui me täna teame.

***4. - 19.08 Ukuaru - Emajõe Suveteater (Vooremäel, Tartumaal)

Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda.

Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna …

Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi.

Autor Veera Saar

Dramaturg Urmas Lennuk

Lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Helilooja-muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Osades Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Pääru Oja, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Garmen Tabor (Ugala), Kärt Tammjärv (Vanemuine), Margus Prangel (Von Glehni teater) jt

Etendus on ühe vaheajaga kestusega 2 tundi ja 30 minutit.

Jalutuskäik parkimisalalt mängupaika võtab 10-15 minutit. Laupäeval ja pühapäeval viib Tartust etendusele eribuss.

5. - 28.8 Kunst - Eesti Draamateater (Viinistu Kunstimuuseumis) NB! Mängitakse ka sügishooajal

Autor → Yasmina Reza

Lavastaja → Karl Laumets

Kunstnik → Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Tõlkija → Tatjana Hallap

Osades → Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur

Serge, Marc ja Yvan on ammused head sõbrad ja tunnevad üksteist läbi ja lõhki, aga äkitselt tegi Serge midagi täiesti uskumatut: ostis 200 000 dollari eest maali. Täiesti valge lõuendi. Kas see on kunst? Kas see on hea kunst, või vähemalt niisugust raha väärt kunst? Ja kõige tähtsam: kas siis tõesti ainuüksi see, et sõbrad ühe maali ostu ei mõista ega heaks ei kiida, suudab luua mõra nende sõprusesse? Üksainus valge lõuend kergitab palju küsimusi sõpruse, ilu, väärtuste kohta.

Yasmina Reza „Kunst“ (1994) on viimastel kümnenditel olnud maailmas üks populaarsemaid prantsuse komöödiaid ja võitnud kõik tähtsamad prantsuse teatriauhinnad. Eesti Draamateatris lavastas „Kunsti“ 1998. aastal Hendrik Toompere, ta on siin lavale toonud ka Yasmina Reza „Hävituse ingli“ ja „Bella figura“.

6. - 7.8 Lalli, ehk mere keskel on mees - Nargenfestival (Pirita kloostri varemetes)

Autorid: Veljo Tormis / Rasmus Puur

(maailma esiettekanne 6.august)

Põhineb Eino Leino näidendil „Lalli“, libreto jaoks redigeerinud Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis, eesti keelde tõlkinud Jouko Vanhanen.

Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste 

Lavastaja Veiko Tubin

Kunstnik Kristjan Suits 

Valguskunstnik Emil Kallas

Videokunstnik Aljona Movko-Mägi

Liikumisjuht Ingmar Jõela

Tehniline produtsent Margit Roosaar

Produtsent Kadri Tikerpuu

Osades: Koit Soasepp (bass), Iris Oja (metsosopran), Maria Listra (sopran), Mati Turi (tenor), Heldur Harry Põlda (tenor), Raul Mikson (tenor), Märt Jakobson (bass), Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonian Cello Ensemble, Löökpilliansambel

Veljo Tormis alustas 1989. aastal tööd ooperiga, mis põhineb Eino Leino näidendil „Lalli“. Koostöös Soome ühe oma aja tuntuma lavastaja Sakari Puuruse ning abikaasa Lea Tormisega loodi ooperi libreto. Veljo Tormis jõudis ooperiga vaid alustada kuni töö eri põhjustel katkes. Sama materjali ainetel on Tormis hiljem kirjutanud teosed „Sinikka laul“ sopranile ja segakoorile ning „Piiskop ja pagan“ (kirjutatud ansamblile The King Singers).

Leino näidendil „Lalli“ põhineva kahevaatuselise ooperi keskmes on mees Lalli, kes elab rahus oma naise ja tütrega keset üksildast põlismetsa. Segamatu üksindus ei kesta kaua – külast jõuab Lallini kuuldus Inglismaalt saabunud piiskopist, kes on saabunud kõiki „paganaid“ ristima ja ristiusku vastu võtma. Ka ümbritsev külakogukond keelitab Lallit seda tegema, kuid mees ei nõustu. Temal on oma jumal, Lapi kõrb ja Kaikkivalta. Ta ei mõista, miks ta ei või omaette ja rahus, ristiusuta edasi elada – ei sega nende pere ju kedagi ega vastupidi. Las teised võtavad ristiusu vastu, Lallil on oma usk. Piiskop Henrik seda nii jätta ei saa ning asub ähvardama. Kahe maailmataju ja -vaate vahel kasvab pinge, mis ei jäta puutumata ühtki pereliiget ega küla. Kõik liigub vääramatult punkti, kust edasi ei saa. Ühel tuisusel-tormisel talveõhtul juhtub midagi pöörast, mis lõpetab kõik. Sekkub saatus ja surm.

Ooperi sõlmküsimused puudutavad tugevalt ka praegust aega. Igaühel on oma tõde, mida kasvõi vägisi teistele peale surutakse, selle asemel et lasta igaühel rahus oma tõega olla. Kuidas suuta elada kogukonnas ja austada teiste vabadust ning väärtusi. Kuidas kohaneda muutuva maailmaga.

Ooper on soome keeles. Tõnu Kaljuste ja Nargenfestivali palvel lõpetas Tormise alustatud ooperi helilooja Rasmus Puur.

Etendus ühe vaheajaga kestab umbes 2 tundi ja 45 min.

12.8 Torm - Baltic Sea Philharmonic (Pirita kloostri varemetes)

Autorid: William Shakespeare / Jean Sibelius / Kristjan Järvi

Baltic Sea Philharmonic

Dirigent Kristjan Järvi

Lavastus Sunbeam Productions

Kristjan Järvi ja tema orkester Baltic Sea Philharmonic toovad lavale oma nägemuse William Shakespeare’i kuulsast 17. sajandi alguses kirjutatud näidendist „Torm“ („The Tempest“). Selle fantastikat, maagiat, hurmavat irreaalsust ja tundeküllasust täis lavateose õhustikku kujundavad Jean Sibeliuse ja Kristjan Järvi muusika. Lavastuses on dirigent ja orkestrandid enda kanda võtnud nii teksti kui ka muusika, kasutades selleks nii oma pilli kui ka häält. See on muusikute ühislooming, milles kogu orkestril on kaaslavastaja roll. Audiovisuaalse stsenaariumi on loonud Sunbeam Productions.

Kristjan Järvi asutatud orkester Baltic Sea Philharmonic ühendab muusikuid Eestist, Taanist, Soomest, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Norrast, Poolast, Venemaalt ja Rootsist. Koos on tegutsetud juba 2008. aastast eesmärgiga viia kontserdikogemus uuele tasandile – iga esitus on kui rännak muusikaliste avastuste teel, iga kontsert on kui heli, valguse, visuaalkunsti ja tehnoloogiaga unikaalne etendus, millesse annab oma elektriseeriva ja nakkava energia orkestri kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi.

Etendus vaheajata umbes 1 tund ja 20 min.

12. - 28.08 Matsmõisnik - Salme Teater (Peningi mõisas, Harjumaal)

Lavastusega tähistab Salme Teater oma tegutsemise 75. sünnipäeva.

 

Näidendi tegevus toimub aastal 1704 Peningi (Penningby) mõisas, kus seda ka mängitakse. Autor on praegune mõisaomanik Arvo Haug ja peategelane kunagine mõisahärra krahv von Baranoff. Tegevustiku keskmes on Peeter I aegsed Rootsi ja Vene suhted Põhjasõja aegu, kui eesmärk oli territooriumite omastamine sõja või intriigide abil ja maad käis kuulamas Venemaa tsaar isiklikult. Rõhutatud on sedagi, et euroopalikkuse taotluse kõrval hakkasid siin-seal sõnakamalt pead tõstma need, kel varem sõnaõigus puudus - naised ja kuningalt vabaduse saanud matsirahvas. Põlisrahvastel ja kohalikul aadlil oli küll veel vaid pealtvaataja roll, ent muutuste tuuled olid puhumas - ja kas see oli hea või pigem mitte, saab hinnata aastasadu hiljem... Tükis on poliitiliste intriigide kõrval (millest leiab mitmeid hoiatavaid sarnasusi tänagi toimuvaga) ka suhtedraamad, sealhulgas seisuste vahelist piiride lõhkumist.

 Peaosas Eero Spriit,

Teistes rollides:

Rainer Miller, Hanna Allsaar, Crisely Apri, Piret Tatar, Vane Üksküla, Aarne Solvak, Jaanis Valk, Jana Wolke, Rita Palatu,

Mare Pohla-Tiisler, Ants-Erik Noormägi, Iiris Õunpuu, Mart Vugt, Kadri Levand.

 Autor Arvo Haug

Lavastaja Kristjan Arunurm

Kunstnik Jana Wolke

Heli/valgus Margus Ruhno

13. - 18.08 Ma armastasin sakslast - Kolga Mõisa Teater (Kolga mõisas, Harjumaal)

A.H.Tammsaare

„See armastus oli ehk juba enne minus olemas, kui ma teda üldse tundsin.“

Osades: Indrek Taalmaa, Tuuli Maarja Põldma, Leonhard Sass Taalmaa

Helilooja: Olav Ehala

Laulude sõnade autor: Eric Stenbock (inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, toimetanud Doris Kareva).

Helisalvestustel:

Laul: Karin Tammaru

Kitarr: Ain Varts

Lauluõpetaja: Elo Kesküla

Disainer: Katrin Eleri Engel

Produtsent: Meelis Rondo

 Mõisa peauksed avatakse 2 tundi enne etenduse algust. Mõisa esimesel korrusel on avatud galerii ning kohvik.

Ratastooliga ligipääs kahjuks puudub.

 Kolga mõisnik Krahv Michel Stenbock (1837-1910) on olnud eeskujuks A.H. Tammsaarele vana paruni tegelaskuju väljamaalimisel romaanis „Ma armastasin sakslast“ (1935) nagu kirjanik seda 1930. aastail Erika von Wendrichile ise on öelnud. Michel Stenbocki maine oli eesti talupoegade seas kõrge, tema ajal pandi alus uuele fideikomissile, mis andis talupoegadele võimaluse oma kasutatav maa päriseks osta. (Walter von Wistinghausen,“Pilte minu lähimast ümbrusest“).

 Etendused toimuvad 13.,14.,15.,16.,17. ja 18. augustil Kolga mõisa 2. korruse saalis algusega kell 19:00, kestavad 1 tund ja 20 minutit vaheajata.

Uksed teatrisaali avatakse 20 min enne etenduse algust.

Parkimine mõisa peahoone külgmistel aladel parklates.

***15. - 30.8 Viljandi lood: Jaan - Ugala (rännak mööda Viljandit)

Rännaklavastus

Autor-lavastaja Marika Palm

Autor-dramaturg Liis Aedmaa

Kunstnik Gerda Sülla

Helimeister Elari Ennok

Rännakujuhid Marika Palm ja Oskar Punga

On aasta 1982. Viljandi linn valmistub peagi saabuvaks 700. sünnipäevaks. Ehitatakse uut haiglat ja Männimäed, asfalteeritakse tänavaid, hoogtööneljapäevakute korras riisutakse haljasalasid ning räämas majaseintele kantakse juubeli puhul linnale eraldatud 13 tonni Jugoslaavia ilmastikukindlat värvi. Pioneeride pargis pakub silmailu Eesti esimene värviefektidega purskkaev. Üle vabariigi tullakse bussidega külastama äsjavalminud „Ugala“ teatrimaja. 

On aasta 1982. Jaan oma peagi saabuvaks 59. sünnipäevaks eriti ei valmistu. Ta käib Männimäe teel noortööliste maja ehitamas, aga ise elab koos naise ja pojaga pisikeses ahiküttega korteris Tartu tänaval. Salamisi unistab Jaangi kõigi mugavustega korterist Männimäel, kuid „asjaajamine“ ei ole kunagi Jaani tugevaim külg olnud. Ühel päeval aga teeb Jaan midagi, mida ta kunagi varem ei ole teinud.

Rännaklavastus „Viljandi lood: Jaan“ viib meid Jaani jälgedes Viljandisse, mida enam päris sellisel kujul olemas ei ole. Justkui ajarändurid tulevikust saame vaatajatena osa ühe mehe elust, keda samuti enam olemas ei ole. Sest nagu ütleb Jaan ise: „Ma mõtlen nii, et igal inimesel on õigus oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega.“

Etenduse käigus läbitakse erinevaid maastikke, mistõttu soovitame valida mugavad ja pigem sportlikud jalanõud. Kaasa palume võtta isikut tõendava dokumendi. Rännaku alguses saavad teatrikülastajad osalemiseks vajalikud kõrvaklapid, mille tagatiseks on isikut tõendav dokument.

Etendus algab Kraavi tänav 5 hoovist ja lõpeb Ugala teatris.

19. - 21.8 Kaubamaja - Vanemuine (Vanemuise väikses saalis) NB! Mängitakse ka sügishooajal

Kaasaegne ooper kahes vaatuses

Maarja Kangro 17 aastat tagasi kirjutatud libreto ja Tõnis Kaumanni 16 aastat tagasi loodud muusika saavad Vanemuise Sadamateatris esmaettekande ooperina „Kaubamaja“. Spetsiaalselt Vanemuisele kirjutatud lisand proloogi näol valmis aga alles 2022. aastal.

Müstiline ja muinasjutuline kaubamaja, maiste ahvatluste tempel tekitab suuri tundeid ja paneb laulma kirglikke aariaid. Kaubamaja ukse ees kohtuvad Linda, Enn, Guglielmo, Piret ja sotsioloogilist uurimust kirjutav üliõpilane. Nad murravad pead, milline maailm on küll maagiliste liuguste taga, milliseid imelisi aardeid meelitavad püüdma neoonsildid ning kaunilt vilkuvad tuled… ja miks keegi ei tule enam kaubamajast välja…

Kaumanni muusika parafraseerib ja parodeerib kogu Euroopa muusika ajalugu. Tema helilooming on eklektiline, kasutades olemasolevaid ja äratuntavaid stiile erinevatest ajastutest.

Esietendus 19. augustil 2022 Sadamateatris

Esituskeel: eesti, itaalia

Tablool: inglise, eesti

HELILOOJA TÕNIS KAUMANN

LIBRETIST MAARJA KANGRO

MUUSIKAJUHT JA DIRIGENT RISTO JOOST

DIRIGENDID JA KOORMEISTRID ALEKSANDR BRAŽNIK, KRISTI JAGODIN

LAVASTAJA LIIS KOLLE

KUNSTNIK JA KOSTÜÜMIKUNSTNIK KALLE AASAMÄE

VALGUSKUJUNDAJA IMBI MÄLK

LIIKUMISJUHT MARIKA AIDLA

LAVASTAJA ASSISTENT AIVAR KALLASTE

KONTSERTMEISTRID PIIA PAEMURRU, MARGUS RIIMAA

KOORI KONTSERTMEISTER KATRIN NUUME

OSADES PIRJO JONAS VÕI MARIA LISTRA KÜLALISENA, SIMO BREEDE, RAIMONDS BRAMANIS LÄTI RO, TAAVI TAMPUU KÜLALISENA, KARMEN PUIS VÕI SANDRA LAAGUS KÜLALISENA, RASMUS KULL, AIVAR KALLASTE JT

VANEMUISE OOPERIKOOR JA SÜMFOONIAORKESTER

25. - 31.08 Ainult jõed voolavad vabalt - Von Krahli Teater/Ekspeditsioon (Noblessneri valukoja Nobeli saalis) NB! mängitakse ka septembris

Kontsert inimesest.

Rühm inimesi on ühes ruumis ja musitseerivad, otsides võimalusi koosolemiseks. Mille poole pürgida? Mis on elamise ideaal? Lauri Lagle ja trupi uus lavastus teeb muusikalise rännaku ühe grupi eludesse, kui nad pürgivad parema, ilusama elu poole. Oma teel kohtuvad nad takistuste ja rõõmude, keerukuste ja naljadega - aga nad on teel.

Laval Mari Abel, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Sander Roosimägi, Simeoni Sundja, Katariina Tamm, Marika Vaarik

Lavastaja Lauri Lagle

Kunstnik Arthur Arula

Helikujundaja Artjom Astrov

Valguskujundaja Siim Reispass

Dramaturg Eero Epner

26. - 27.08 Tavaline ime - Vene Teater (Vene Teatris) NB! mängitakse ka sügishooajal

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu meist kõigist: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu tavaline ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Jevgeni Švartsi näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Julia Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Peremees [Võlur] - Aleksandr Ivaškevitš

Printsess – Anastasia Tsubina

Karu – Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko

Võluri naine – Natalia Murina

Emilia – Anna Sergeeva, Jekaterina Kordas

1. hoovidaam – Anna Sergeeva, Jekaterina Kordas

2. hoovidaam – Natalja Dõmtšenko

Kuningas – Dmitri Kordas

Võõrastemajapidaja – Dmitri Kosjakov

Minister-administraator – Ilja Nartov

Timukas – Viktor Marvin

1. Minister – Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov

Jahimees – Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov

Jahi õpilane - Aleksander Domowoy

Need 108 lavastust on küll juba enne 2022.aasta 1.juunit esietendunud, ent võimalik ka sel suvel ajavahemikus 1.juuni kuni 31.august kas "avastada" või siis juba taasavastada:

1.6 Yes or Yesn't - Fine5 Tantsuteater (****)

***NB! NAPILT ENNE SUVE ESIETENDUB! 1.6 Midagi tõelist - Kellerteater (***)

1.6 Ala(s)ti Palmiste - Hopneri Maja

1,-2.6 Tahaksin olla kui lill... - nullteater

1.-2.6 Vurr-vurr-vurrkann - Eesti Noorsooteater (väikelastele****)

1.-2.6 Poiss, kes ei kartnud midagi - Vene Teater

1.-2.6 Minu veetlev leedi - Vene Teater

1.-4.6 Sinihabe - Üks Kuubis (****)

1.-4.6 Tähtede all - Von Krahli Teater

1.-11.6 Naksitrallid - Rahvusooper Estonia (lastele*****)

1.-13.6 Emigrandid - Tallinna Linnateater (****)

1.-17.6 Amadeus - Eesti Draamateater (****)

2.6 La Traviata - Rahvusooper Estonia (****)

2.-10.6 Tsuhh, tsuhh, tsuhh... - Eesti Noorsooteater (väikelastele*****)

2.-24.8 Lehman Brothers - Eesti Draamateater (*****)

3.6 Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (lastele****)

3.-8.6 Mefisto - Eesti Draamateater (*****)

3.-11.6 Bajadeer - Rahvusooper Estonia

3.-24.8 Solist - Eesti Draamateater (***)

4.6 Vari - Eesti Noorsooteater (lastele****)

4.6 Pikk tige vanaeit - Kellerteater/Oma Lava/Von Glehni Teater (lastele****)

4.6 Pangalaen - Eesti Draamateater (*)

4.6 Mis nüüd mina - Teoteater 

4.-5.6 Pöial-Liisi - Vene Nukuteater

4.-16.6 Lõbus lesk - Rahvusooper Estonia

5.6 Repan, säh, põll - Eesti Noorsooteater (lastele****)

5.-7.6 Kodud - Eesti Noorsooteater (väikelastele*****)

5.-10.6 Suudlused - Tartu Linnateater

6.-29.6 Audients - R.A.A.A.M. (***)

7.-15.6 Armunud alkeemik - Kellerteater (**)

8.6 Muinasjutt Tsaar Saltaanist - Vene Teater

8.-9.6 Puuhaldjate lugu - Eesti Noorsooteater (väikelastele****)

8.-9.6 Kolm musketäri - Kaari Sillamaa Muusikaliteater

8.-19.6 Tosca - Rahvusooper Estonia (****)

9.6 Kuningas Rästahabe - Vene Teater

9.-11.6 Pure Pink Pox - The Biofilm Sisters/Kanuti Gildi Saal

9.-12.6 Fundamentalist - Von Krahli Teater/Tallinna lavakool (*****)

9.-18.6 Anna Karenina - Rahvusooper Estonia (****)

9.-18.6 Lõõtsajumal - Lutsu Teater

10.6 Tunnete maastik - Teoteater

10.-22.6 Võluflööt - Rahvusooper Estonia

11.6 Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater (lastele*****)

11.-12.6 Tabamata ime - Tallinna lavakooli 30.lend (****)

11.-12.6 Päike, kuu ja tähed - Eesti Noorsooteater

11.-18.6 Täna õhtul lorem ipsum - Von Krahli Teater (**)

12.6 Minu veetlev leedi - Rahvusooper Estonia (****)

12.6 Piip ja Tuut Marsil - Piip ja Tuut Teater

15.-21. 6 Alice Imedemaal - Rahvusooper Estonia (*****)

15.6-24.8 Maal mis tantsib - Gotsman Ballet & Monet2Klimt (****)

16.6-15.7 Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla (****+)

17.6 Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker (****)

18.6 Tund enne päikesetõusu - Eesti Draamateater (****)

18.6 Loomade karneval - Rahvusooper Estonia (väikelastele****)

18.6 Killud mööda nurki - Teatriühendus Junost

28.6-3.7 Baldahhiinvoodi - Eili Neuhausi projektiteater

29.6 Naised ja numbrid - Tuumteater

29.6-24.7 Kuldrannake - Pärnu Suveteater

1.-3.7 Kalevipoja vägiteod, ehk missa sööd, et sa nii tugev oled - Piip ja Tuut Teater (lastele****)

1.-17.7 Suvitajad - Endla (****)

1.-23.7 ...ja Margus Nõukogude armeest - Skene Katus Kunstile

1.-30.7 Üksikud heledad laigud - Oma Lava (****)

1.7-18.8 Metsas ei kuule su karjumist keegi - Vana Baskini Teater (***)

2.-5.7 Trimmerdaja surm - Kuressaare Teater (****)

2.-10.7 1984 - Vanemuine (***)

3.-12.7 Helimehe tähetund - Haanjamehe Talu

5.-15.7 Nõid - Ajateater (****)

5.-28.7 Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M. (*****)

6.-9.7 Baltoscandali ruumiantropoloogiad

6.-14.7 Naine salamandri tähtkujust - Jäneda Pullitalliteater (****)

6.-16.7 Afäär - Kellerteater (****)

6.-23.7 Bäng - Nargen Opera (****)

6.7-3.8 Stseenid ühest abielust - Skene Katus Kunstile (**)

7.-8.7 Esimene tants viimast korda - Paide Teater/Kanuti Gildi SAAL

7.-17.7 Kasuema - Emajõe Suveteater (lastele*****)

8.-9.7 The Well - Maria Metsalu/Kanuti Gildi SAAL

8.-9.7 Kas olete oma kohaga rahul - Kanuti Gildi SAAL (***)

9.-10.7 72 päeva - EMTA lavakool (***)

9.-15.7 Une Mati udujutt - Lutsu Teater

11.-13.7 Kuuvalgus pärast keskööd - LavaKus (***)

13.-22.7 Läbi kõigi elude ma otsin sind - R.A.A.A.M. (****)

14.-17.7 Godot's uutõn - Müüdud Naer

14.-24.7 Kuldõun puukausis - Torma Kultuur

15.-30.7 Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater (*****)

17.-23.7 Kadunud kodu - Saueaugu Teatritalu (****)

20.-30.7 Kihnu Jenka - Vana Baskini Teater (****)

21.7-4.8 Liblikas - Teater Sagittario (**)

26.7-5.8 Põlevkiviõli - Askele Loovuskeskus

26.7-6.8 Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss (lastele*****)

26.7-6.8 Agulihärrad - Teater Kilk (***)

27.7-6.8 Novecento - Jõgeva Linna Teater (***)

3.-14.8 Haige mäger - Kinoteater/Tartu Uus Teater (***)

3.-28.8 Oh jumal - Eesti Draamateater (**)

6.-20.8 Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater (*****)

9.-10.8 Don Giovanni - Vanemuine (etendused Tallinnas)

10.8 Tee jumalasse - Toomteater (ei tea, kas seekordne on esietendus lavastuse edasiarendusele või hilistalvel Tartus esitatu tegelik avalik tulemine - Pauluse kirikus oli eriloaga, toona veel õigusteta näidendi nö.ettekanne)

10.-11.8 Kala neljale - Ajateater (****)

11.-27.8 Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen (*****)

11.-27.8 Talupojad tantsivad prillid ees - Eesti Draamateater (*)

12.-14.8 Viirastus - Valge Daami Teater

15.-16.8 Misantroop - Theatrum (****)

15.-25.8 Helisev Salzburg

17.-24.8 Mäng - Kellerteater (****)

19.8 Oranžid tropid kõrvas - Hansahoovi Teater (***)

22.-28.8 Aucassin ja Nicolette - VHK teatrikooli 23.lend (***)

26.8 Õhtust, Leon! - Von Glehni Teater (**)

27.8 Leskede kadunud maailm - Ugala (****)

27.8 Kummitused - Endla

28.8 Tarkpea - Vene Teater (****)

30.-31.8 Keiserlik kokk - Eesti Draamateater (**)

30.-31.8 Kuritöö ja karistus - Eesti Draamateater (*****)

31.8 Surnud hinged - Vene Teater (***)

10 PARIMAT (varem nähtud) TÄNAVU SUVEL MÄNGITAVATEST (just nimelt) "SUVELAVASTUSTEST" (ehk siis minu suurimad soovitused just suvel vaadata):

Petserimaa igatsus - Taarka Pärimusteater 

Ilus, valus, oluline, täis armastust ja nii-nii eriline! Eelmise suve teatrielamus nr.1 ja kogu aasta teatrielamus nr.2.

Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M. (NB! Mängitakse juba 6ndat suve!!!!)

Naljakas, lahe, meestest ja naistest ja meie rumalusest ja kavalusest ühes kauges ajastust, ehkki põhijoontes pole midagi meis muutunud.

Serafima+Bogdan - Tartu Uus Teater

Ajaloopildike ühest kohast ja seal elavatest õest ja vennast ja kuidas elu neid raputab. Ühest kurjast Raimondist ka. Teatrikülastus, nagu sündmus!

Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

Retk 100 aasta taha ühte sitsivabrikusse ja seal tööl asuva tüdrukuga rändame läbi 100 aasta tänasesse päeva välja. Visuaalne, sisukas, kõiki tundeid sisaldav ja ka vaatajas esilekutsuv. Läbi ja lõhki Elamus, suure E-ga,

Kasuema - Emajõe Suveteater

Eesti kirjandusklassika, mis mõjus nii raamatut lugedes, aga mõjub ka seda teatrit vaadates. Harv juhus kui saab teatris ka täismees nutta.

Põrgupõhja uus Wanapagan - Endla

Tammsaare klassika elustub vägagi eriliselt ühes erilises mängukohas. Kõik on olemas, nii Põrgupõhja mõistes kui ka teatrielamuse mõistes! Suurlavastus.

Üksikud heledad laigud - Oma Lava

Vahva teekond Eesti kunstiajalikku, kus meie suured tegutsesid ja kohtusid ja sotsialiseerusid. Lõbus ja hoogne, täis suuremaid ja väiksemaid naeruturtsatusi, aga sügavama hoovusi pinnal.

Nõid - Ajateater

Imeliselt maagiline, lavastus kahes ajastus. Hargla tekst ning rahvusromantiline lugu, mis sobib ühte suvve kui valatult.

Naine salamandri tähtkujust - Jäneda Pullitalliteater

Üks kahest Mura-eluloo tõlgendusest. See siin see tõsisem. Suurepärane trupp.

Läbi kõigi elude ma otsin sind - R.A.A.A.M.

Teine kahest Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergi eluloo tõlgendus. See siin see naljakam. Suurepärane trupp. No oli vast elusaatus... ja siin meie omal Maarjamaal! :)

Lastekatest suvel kõige paremad (kõik on sellised, mida vanematel ka mõnus koos lastega või ka ilma lasteta :) vaadata):

Naksitrallid - Rahvusooper Estonia

Verivärske uuslavastus on tõeline hea-tuju-teater. Ooper, aga mitte midagi Eno Raua algupärandist kaotamata, isegi mingeid teisi täiustuseks sisselisatud vihjetena. Imeliselt hea tuju tekitab!

Alice Imedemaal - Rahvusooper Estonia

Imeilus versioon klassikalisest muinasloost. Imeilus nii lavastuslikus kui ka koreograafilise mõttes.

Kasuema - Emajõe Suveteater

Sobib ühtviisi lastele (eriti alates koolieast, aga vast mõni 6ne saab ka juba aru), aga sama palju või rohkemgi täiskasvanutele, kellel on raamatuga omad mälestused. Siin tehakse neile mälestustele au ja noor trupp on üllatavalt hea - nagu profid!

Vanaema õunapuu otsas - Teatribuss

Veel üks "nutukas"... mis on ju teada-tuntud lugu... aga kui see on Urmas Lennuki laualt läbi käinud, siis tead, et sellel on oma krussid ja vussid sees. Üks südamlikumaid suvelavastusi ja sobib vaatamiseks juba üsna väiksest east... aga eriti kõigile vanaemadele-vanaisadele. Minul, kes pole enam ega veel kumbki võttis ka hinge hellaks ja kõik need vahvad laulud veel kõigele lisaks!

Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja jänes Jass - Piip ja Tuut Teater

Üks, no viimase 10 aasta naljakamaid lastelavastusi! Vahva, hoogne, piibijatuudulik möllamine, mida võib vaadata kasvõi mitu korda ja iga kord saab selline huumorilaksu, et kõht kõveras!

Kalevipoja vägiteod, ehk missa sööd, et sa nii tugev oled - Piip ja Tuut Teater

Kalevipojamaadel liigub igasuguseid huvitavaid tegelasi ringi... Saab nalja ja saab põnevust ja saab avastada ja vaheajal saab imehead suupärast ka. Tõeline elamus koos lastega lustimiseks!

Repan, säh, põll - Eesti Noorsooteater

Meie klassika uues kuues, paljude leidlike lavastuslike ja mänguliste lahendustega!

Pikk tige vanaeit - Kellerteater/Oma Lava/Von Glehni Teater

Vanad, põnevad lood jutustatud ühe näitleja poolt, kes samaga teeb nii helindust kui kogu teatrimaagiat!

(kõige pisematele) Tsuhh, tsuhh, tsuhh... - Eesti Noorsooteater

Helle Laas ja tema väikelaste nukuteater on maailmaklass! Ole Sa või kahe ja poole aastane või kohe-kohe 102ne - sellest loost saad Sa aru! Nii ülimegasupernunnu!

Ise tahaks küll absoluutselt kõiki suve uuslavastusi näha, aga kui peaks valima ainult kuraditosinajagu, siis oleks nendeks (kronoloogiliselt):

***Kalaranna 28 - Tallinnas

Ai, velled - Pärnumaal

***Robin Hood - Virumaal

***Kolm musketäri - Mulgimaal

***Hommikuvalgus - Tallinnas

***Richard ja Anna - Raplamaal

***Einstein ja Margarita - Viljandimaal

Diktaator, naljamees ja liiderdaja - Pärnumaal

***Vihmameister - Harjumaal

***Kuninganna ja viinakurat - Virumaal

***Ada. Rääkimata lugu - Põlvamaal (teises Eesti otsas... ei tea küll, kas sinna "satub" eks näis:))

Engeli tellised - Harjumaal

***Ukuaru - Tartumaal

*** kolme tärniga on märgitud tänavused uuslavastused, mille etendusi lähen ise ka sel suvel vaatama ja millest hiljemalt nädala jooksul (suvekuudel siiski sellel aastal "kõike" ei vaata...nagu eelmisel peaaegu... keskendun peamiselt uutele, samas võtan eraldi eesmärgi olla tavalisest kiirem peegeldaja) peale nägemist kirjutan blogis pikema peegelduse (kui keegi soovib siia hiljem arvamusi tulla võrdlema). Ehk siis minul on vähemalt "Armuleivasööja/Nahlebnik", "Kalaranna 28", "Kiri kodukandist", "Läbi linna: Supilinn", "Kolm musketäri", "Hommikuvalgus", "Richard ja Anna", "Robin Hood", "Einstein ja Margarita", "Vihmameister", "High School Musical: On stage!", "Kuninganna ja viinakurat", "ADA. Rääkimata lugu", "Ukuaru", "Ürgaeg", "Haige mäger", "Viljandi lood: Jaan", "Ainult jõed voolavad vabalt", "Tavaline ime" ja "Matsmõisnik" juba kindlalt kavas. 

Tule ka! :)