Armunud alkeemik - Kellerteater

Nüüd, kui aastast on kulunud juba üle poole, siis käesoleva teatriaasta siiani suurim positiivne sündmus on minu arvates uue, püsi- ehk põhikohaga teatri - Kellerteatri - sünd Eesti teatrimaastikule - Tallinna Vanalinna. Lisaks veel see huvitav nüanss, et tegemist on žanriteatriga ja žanriks veel see "kõige põnevam", ehk PÕNEVUSteater. Mitte lihtsalt ainult pesuehtsad trillerid, aga tegelikult ka muu, mis ühel või teisel tasandil on seotud ka põnevuse ja selle erinevate alaliikidega - krimkad, ulmekad, õudukad jne. Esimene tulemine, ehk "Mõrvad Rue Morgue'il" oli paljutõotav algus teatribeebile ja kuigi, ega üks lavastus ja selle üks etendus ning kõigele lisaks veel esietendus, ei räägi ju veel täit tõde kogu teatri ja tema olemuse kohta, siis nii mõnigi tähelepanek loob ju paratamatult teatava esmase mulje, mis mõnikord võib kanda üllatavalt kaugele. Kas inimesed on esmamulje orjad? Mõned, tugevate eelarvamustega inimesed kindlasti, aga kui oled juba mõnda aega siin ilmas elanud, siis mõistusega võttes tead, et esimene mulje võib ka petlik olla. Kellerteatri puhul see õnneks nii ei ole. Etteruttavalt võib julgelt öelda, et sinna teatrisse tahaks veel ja veel ja veel. Kuigi kas ka just selle teise lavastuse jõul... seda saab lugeda järgnevast, aga kindlasti selle teatri aura ja selles tegutsevate kunstnike pärast. Kahtlemata ja iga kell.

Ehk siis nüüd, Kellerteatri teist esietendust vaatama minnes, olin väga positiivselt ja ootusärevalt meelestatud. Esiteks meeldib mulle tohutult Vahur Kelleri isiklikumat sorti lähenemine. Eks Vahur ole ju selle teatri Carabas Barabas, kuigi tegelikult tundub, et ta on ikka rohkem Papa Carlo - see, kellega teatri- ja muud tegijad tahavad koostööd teha. Ja ka publikuna on sinna teatrisse minnes (nüüdseks siis juba teist korda!) tunne, et Sind, ja JUST sind, on sinna väga oodatud. Sinu jaoks on täna kokku tuldud ning just SINU meelelahutamine on tegijate suurim soov. 

Täpselt selline tunne valdas mind ka seekord kui selles, väga tugeva atmosfääritunnetusega saalis istet võtsin. Ja täpselt nagu esimesel külaskäigul, suunas ka seekord teatrijuht enne etenduse algust inimesi (samas saalinurgas asuvasse) teatripuhvetisse, sest Kellerteater on sellepärast ka eriline, et siin on lausa soovitatav teatrit vaadata veiniklaasist (või mõnest muust klaasist/tassist) saateks midagi trimbates/rüübates ja muidu ka end nagu "teises kodus" tundes.

Vaatama minnes teadsin ette vaid seda, et teatrijuht oma teise Kellerteatri tulemisega istub suisa neljal toolilil - lisaks Carabas Barabasele on ta nii autoriks, lavastajaks kui ka muusikaliseks kujundajaks. Ka seda teadsin, et tegemist on monotükiga ja selleks ainsaks näitlejaks on mustkunstnik Meelis Kubo. Kuna pealkirjaks on "Armunud alkeemik" võis arvata, et sisu saab olema segu põnevusest ja armastuse ihalusest (täpselt nii ka on). Ja kõigele lisaks ka see oli teada, et tegemist saab olema sõnadeta looga. 

Kõike seda, mida lubati, seda sealt ka sai! Ja ometi ei jäänud ma seekordse teatrielamusega päriselt rahule. Kusjuures nüüdseks juba distantsilt sellele tagasi mõeldes (mina vaatasin esietendust, mis toimus maikuu lõpus, täna - vähem kui 2 kuud hiljem, ehk juuli lõpus on välja kuulutatud praeguse seisuga juba viimane etendus), võin öelda, et kõik see, mis selles lavastuses on seotud teatriga - see oli hea, aga kõik see, mis oli seotud mustkunstiga, ehk kogu lavastuse põhilise kandetalaga, millele eeldatav elamusefekt on üles ehitatud, see oli minu arvates noh... kuidas seda nüüd ilusti öelda... närb.

Meelist tean juba varasematest ülesastumistest lavadel ning tal on ikka olnud mõnus koomiline lähenemine oma maagia-showdes ja teatav lavaline sarm ning mänguline stiil. "Armunud alkeemik"us on atmosfäär ja kogu kunstiline pool oma igasuguste dekoratsioonide, suuremate ja väiksemate stiilstete kujunduselementidega väga tugev ning Meelis ise seal vahel tumma alkeemikuna mängimas ajastu- ja tumm-stiilile vajatavalt karikatuurselt ja selles mõttes korralikult ülemarkeerides nii tegevusi kui tundeid, aga nõnda pääsevadki näitlejast ka sõnadeta välja vajalikud emotsioonid - hirmust -> frustratsioonini, armujanust -> keskendunud alkeemikuni. 

Osaliselt minu probleem selle tükiga suhestudes seisneb selles, et teadsin peaaegu detailideni, mis saama hakkab ja nii alati ka läks. Eks muidugi "lugu" kui selline on siin ju teisese või isegi kolmanda-neljanda tähtsusega. Sest juba "sõnatu" lugu ei anna sõnadega lugudega võrdväärseid jutustamisvõimalusi. Isiklikust maitselähtekohast on (tavaliselt) sõnadeta teater, mis ei sisalda grammigi tantsu, üldse üks "lurr"... nagu Tõnisson soolata supi kohta arvas... Aga no siin oleks võinud olla (või pigem "pidanud" olema) lopsakalt palju mustkunsti, mis vabalt oleks võinud seda "tantsu" nö. asendada. Mina olen üks neist (pruunide silmadega) sinisilmsetest, kes usub maagiat, mida ise seletada ei oska... Kuid Kellerteatri saali sisenedes, mängis mäkra minu intuitsioon istekohta valides - sain küll koha esimeses reas, aga täiesti ühes otsas, ehk lavakeskmest kaugel. Minu kohalt oli näha vaid üks linnumunade ilmumine ja kadumine, teistest võlutrikkidest ma selles hämaras ja nii kaugel tegelase põhitegevusest istudes aru ei saanud - ja seda terve, tund aega kestnud, etenduse jooksul! Oleksin soovinud mitte ainult natuke, vaid megapalju rohkem maagiat selle tunni sisse. Rääkiv raamat, kehasse lõikunud nuga, plahvatus ja deformeerunud käsi olid pigem osavad lavastus- ja kunstnikutöö tulemused, mitte maagia. Tunnen end heade mustkunstnike showdega ärahellitatud poisikesena, kes nüüd trambib jalgu vastu maad ja jonnib, et sain LIIGA vähe... Samas arvan, et nii mõnigi trikk võis minna lihtsalt kaduma sellepärast, et ei näinud, olgugi, et silmside tegelasega oli kogu etendus olemas.

Kuid tulles tagasi selle juurde, mis meeldis, ehk "teatraalsed komponendid"... Eriti tõstaks esile pisikest varjumängu oma puändiga (tehnilised lahendused Rene Topolev). Huvitav, aga tundsin isegi varjust ära Sandra Lange, kuigi arvestades lõppu, tekkis ikka pisike kahtlus ka :) Sandra toob punktid koju ka liikumise eest vastutavana. Kunstnik Britt Urbla Keller koos rekvisiitide ning dekoratsioonide meistrite abiga on loonud lummava, justkui keskaega asetuva olustiku. Maailmakuulsa teoloogi, filosoofi ja ALKEEMIKU Heinricus Cornelius Agrippa maja keldrikorrusel asuv urgas, näiteks kusagil Kölni vanalinnas aastal 1521 anno domini. Seda kõike toetamas ka Madis Kirkmanni hämaravõiduline ja pahaendeline valguskunst. Ning kõige selle sees alkeemiku armujanus õpipoisi tumm, aga ekspressiivne, oma keldriurkas ringi kooserdamine.

Hinnang: 2 (Mnjah, kui vaid lugu oleks olnud tugevam ja/või mustkunsti tunduvalt rohkem... Visuaalsemates vormides saab ka visuaalidega lugu jutustada ja siin paljuski kunstiline pool tõesti andis vaatamisväärsust. Kuid antud juhul ju meeldisidki lavastuses peamiselt raam, ehk atmosfäär ja kunstilised valikud, ehk nö. teatritehniline pool. Lavastaja on suutnud küll tekitada õige tunde olukorrast, aga olukord ise on liiga lihtsake täismahulise teatrietenduse kohta. Meelis näitlejana vahvalt karikatuurne, aga mustkunstnikuna parem ja võimsam iseendana oma showdes, mitte siin. Sellest ka selline hinnang. Kui on plaanis vaatama minna, siis soovitan igal juhul võimalusel võimalikult keskele ja ette istuda!)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on Siim Vahuri tehtud):

ARMUNUD ALKEEMIK
Maagiline põnevusteater

autor ja lavastaja: Vahur Keller
illusioonide ideed ja lahendused: Meelis Kubo
liikumine: Sandra Lange
kunstnik: Britt Urbla Keller
lava dekoraator: Sandra Lange
valguskunstnik: Madis Kirkmann (NUKU)
muusikaline kujundaja: Vahur Keller
tehnilised lahendused: Rene Topolev
Dekoratsioonide meister: Mihkel Niinemets (NUKU)
Rekvisiidimeistrid: Kerstin Karu ja Sandra Lange
mustkunstniku assistent: Anna Liisa Erik
inspitsient ja rekvisiitor: Kerstin Karu või Iti Niinemets

alkeemik: Meelis Kubo
varjud: Sandra Lange ja Riho Rosberg
raamatu hääl: Riho Rosberg

Maailmakuulsa alkeemiku Heinricus Cornelius Agrippa äärmiselt andetu, kuid siiski innukas järgija, on kõiges läbikukkununa maandunud ühe kehva kliimaga provintsilinna teatri keldrisse. Nagu ebaõnnestumistest oleks veel vähe, on noormees nüüd lisaks hullumeelselt armunud ka ülal asuva teatri primadonnasse. Tema ainus võimalus imetletud kaunitarile ligipääsemiseks on käiku panna alkeemia ja maagia. Armastus on eesmärk, mille saavutamiseks ei tagane ta millegi ees. Olukord muutub ohtlikuks nii talle endale kui kõigile kes tema lähedusse satuvad.

See sõnadeta lugu on sündinud lavastaja ja dramaturgi Vahur Kelleri ning mustkunstnik Meelis Kubo inspireeriva koostööna. Kohtuvad teater, maagiline realism ja mustkunsti illusioonid, mis põimuvad laval kaasakiskuvaks teatrielamuseks.

Elu on hullumeelne illusioon, mille käivitab armastus – vahel võib olla hirmus naljakas ja vahel võib naerda ka hirmust…

Alla 10-aastastele ei ole soovitav.