Siddharta - Goltsman Ballet/Tervendavad helid

Kui ma esimest korda kuulsin, et Goltsman Ballet ja Tervendavad Helid ühistöös Herman Hesse Siddhartat mängivad, siis valdas mind terve trobikond mõtteid. Esiteks, et "Siddharta" ja teatris... kas see on ikka mõistlik... aga tegemist ju ikkagi tantsuga jutustatava looga, seega kui üldse, siis just nii. Samas ei olnud ma kunagi ühtegi Goltsman Ballet'i etendust varem näinud, kuigi teadsin, et selle taga ja sees on profid tegijad, siis ikkagi... ja siis veel see "Tervendavad" helid... Mina olen esoteerikast kaugemal kui kõige kaugem tähtkuju maast... Ja üldsegi, mis tähendab "tervendavad" helid... Ju see mingi umbluu on... samas temaatikaga ju isegi natuke kaudselt sobituv... Kuid ikkagi, kuidas 2 naistantsijat saavad jutustada "Siddharta" -loo?!

Pähh... järjekordne tõestus sellest, et eelarvamused võivad olla saatuslikud ning piirata võimalust kogeda midagi enda maailmapiire avardavat. Õnneks sai uudishimu võidu ning seadsin sammud vanalinnas asuva etenduspaiga suunas.

Juunikuu keskpaiga ilm oli lämbe. Kohale jõudes ei olnud ma esialgu päris kindel, kas ma tõesti olen õiges kohas... aga no "Tervendavate helide" plakat ja kirjad ka - järelikult õige koht.

Astusin sisse. Välisuksel tuli kohe kingad jalast võtta ning edasi suunati saali, kus sai valida nii istuva asendi mõnel toolil või kasvõi lamada maasolevatel madratsitel. Ma targu igaks juhuks istusin - võõras koht, võõrad inimesed - no kuidas ma nüüd siis viskan end sinna siruli... tööpäevast veel pintsak ka seljas... Tublimad ja targemad siiski oskasid enda olemise seal mugavamaks teha. Ega publikut eriti palju ei kogunenudki - kusagil 10 ringis ja selline eksklusiivsus tiivustas kuidagi eriti kõike ümbritsevat nii vaatama, nägema kui ka tajuma/tundma. Etenduse saal oli oma olemuselt black box, mis oli tinglikult jagatud kolmeks. Esimese kaks kolmandikku saalis hõlmas enda alla suurimas osas tantsulava ja publiku matid/madratsid/toolid ja tagumine kolmandik oli täis kõikvõimalikke pille, nii tuttavaid kui kummalisi ja mõned väga huvitavad...

Kell tiksus algusajale ning lavale astusid 2 idamaistes hõlstilikes riietes tantsijannat, pillide vahele sukeldusid üks mees- ja naismuusik ning Siddharta rännak võis alata.

Kohe alustuseks tuleb öelda, et kogesin midagi erilist ja harukordset. Jah, mõjutused Herman Hesse maailmaklassikast olid olemas, aga ega see polnud otseselt just selle india mehe rännakutest... Rännati küll, aga kuna tegemist oli kahe tantsijaga, siis rännati koos, rännati vaheliti, rännati kordamööda, rännati kui üks ja rännati eraldi, rändasid nii tantsijad kuid rändas ka publik. 

Jah, just eelkõige rännakuna iseendasse mõjust see veel eriti. Aga kas mitte Siddharta jaokski polnud see tema rännak iseendasse... geniaalne!

Tegelikult, oleme ausad, seda kogemuse fenomeni lahtiseletada või -mõtestada on praktiliselt võimatu. Saan parimal juhul vaid peegeldada ning mainida mõningaid seletamatuid tundeid, mida tundsin.

Tantsulises mõttes ei saa öelda, et see koreograafia oleks olnud midagi vapustavat või isegi uut ja seninägematut, kuid oluline oli seda tantsida just nii, et see tekitaks mõtteid ning kogu asjast vaataja jaoks kooruks välja see oma lugu, mis minu arvates on tantsuteatri juures vaatet kõige olulisem publiku jaoks. See, et tekitaks küsimusi ja/või annaks vastuseid. Kuigi tantsud ja muusika oli ühes pidevas voolamises - teekonnas, siis ometi vahetusid stseenid. Lavastuslikus mõttes oli kasutatud nii palju huvitavaid erinevaid nõkse, et neid kõiki ridamisi üles loetleda oleks mõttetu, sest nagunii nende mõistmiseks tuleb igaühel seda "teekonda" endal kogeda. Mainin vaid, et näiteks ühes lõigus jagati publikule silmadele katted ning toimus vaid muusika ja helide aistimine. Siis jälle liiguti publiku seas ringi - kaugemalt ja lähedamalt. Kui üks põhilisi aistinguid, ehk nägemine on ära võetud - kui palju tugevnevad on siis kõik ülejäänud inimtundlad! Samas keset tantsuetendust oli selline nõks ehk isegi pisut kummaline - "silmade katmine", aga oi-oi kui mõjuv! Ja nõnda see lugu sealt välja kooruski mitmetasandiliselt ja pani iga väikseimatki nüanssi ja liigutust jälgima ja kaasa mõtlema. 

Põhimõtteliselt oli koreograafilises mõttes tegemist moderntantsuga, mille keskel siiski üks väike vürtsikas lõik balletti - ikkagi Goltsman "BALLET" ju! Ja seegi mõjus - pikk varvaskingadel seis ja õrn keerlemine muutis teekonna samaaegselt aeglasemaks ja teravamaks. Üldse huvitav, et kuigi tantsijad ju praktiliselt terve etenduse olid seal ühe võrdlemisi väikse ala peal, siis ometi oli see dünaamika ja lõi efekti edasiliikumisest... rännakust... teekonnast... 

Ja siis muidugi see muusika! Või helid? Tervendavad helid tõesti! Tegelikult oli kõik nii omavahel seotud ja sümbioosis, et vahet polnud, kas helid olid tantsule saateks või vastupidi. Kõik see kokku oli midagi hingele, midagi ilusat ja sõna otseses mõttes imet pakkuv! Ühe "ime" tahaks ka näitena siinkohal jagada, mida ma jällegi normaalse mõistusega seletada ei oska.

Nimelt, nagu ma mainisin oli väga palav päev. Ja seal ruumis ei olnud mitte jahedam kui õues. "Siddharta" mõttes ju jällegi vägagi sobilik. Ja siis ühel hetkel, üsna etenduse keskpaigas, võtab Lilia Märtmaa, kes on üks kahest muusikust laval (teine on Deniss Vinogradov) selle pilli, mida oma häbiks ma nimetada ei oska, aga kui teate sellist kahelt poolt membraaniga kaetud käsilöökpilli (nagu lame pärsia dohol), millel oleks nagu mingid herned või terad sees. Ja kui siis järsku Lilia seda seal hakkas keset kõike kallutama ja need herneterad sabinal jooksid seal sees, siis mõjus see nagu järsku oleks saabunud vihmapilved ning silmapilguga oleks pihta hakanud jahutav India mussoon koos oma paduvihmaga. Keset seda palavust oli mu järsku nii külm, et kananahk tuli peale ja ma olin nagu puuga pähe saanud! Jah, oma silm on kuningas ja oma kõrv on kuninganna - nüüd ma usun - helid võivad tervendada, helid võivad täiesti uskumatult mõjuda ning seda vaid sekundi murdosaga Sulle peale voolata! 

No ega rohkem ei olnudki vaja, olin hüpnotiseeritud! Ahmisin edasi veelgi enam kõike seda endasse, mida nägin, kuulsin või tundsin. Ühes lõigus tegi Deniss klaasi ja kausiääri hõõrudes helisid, mis samuti puhastasid nii õhku kui kuulajat. Mõned inimesed rändavad selleks Indiasse või kuhu iganes kukesuhu, et kogeda selliseid seletamatuid tundeid... tegelikult saab need kätte ka siitsamast Tallinna vanalinnast! 

Mõlemad muusikud olid üdini sümpaatsed ja terve selle tund aega kestva Siddharta-teekonna jooksul pidevas aktsioonis erinevate muusikariistadega. Tantsijad, ehk Maria Goltsman ja Kirsi Mari Lepik tantsivad nii koos kui ka eraldi, kord koos siis ükshaaval fookuses. On hetki, kus tants ehitatakse üles vaid sõrmede ja käte liikumisest, aga on suuremaid pöördeid ja hoodsaid duette. Nii sünkrooni kui ka (peamiselt vist isegi) erinevaid liigutusi tehes. Hämmastaval kombel mõjuvad nad paarina kuidagi koos üheselt - kumbki pole lühemat kasvu või sellise hoiakuga, kes kasvõi kogemata jääks hetkeks märkamatuks laval. Ometi on neil väga erinev tantsijatunnetus. Maria on ülimalt professionaalne ja temas on teatavat enesekindlust, sest (ma arvan, et) ta teab ise ka, et ta ON vinge tantsija. Ja sellest võrdlemisi väheste ahhetamapanevate elementidega koreograafiast hoolimata on selgelt aru saada, et ta oskab ja suudab tantsus kõike. Kirsi Mari's oli jällegi teatavat huvitavat otsingulist. Ma ei mõtle siin ebakindlust, vaid nad olid seal laval tantsijatena nagu 2 kunstnikku, kellest üks joonistab graafikat kindla joonega (seda küll vajadusel õrnemalt ja siis jälle tugevamalt, kuid igas hetkes, igas väikses detailis teades, mida teeb ja kuidas see välja paistab ja mida ta näidata tahab), samas kui teise (Kirsi Mari) joonistusjoon on otsinguline, mitte konkreetne joon, vaid pigem õrnemad või tugevamad visandlikud joonekesed, mis moodustavad ka kokku kontuuri, kuid mitte nii selgepiirilise. Sellised tantsijad justkui täiendavad teineteist, nad võivad ka moodustada ühe inimese kaks külge ja nii vähemasti mina neid ka tõlgendasin. Seda polnud küll kordagi märgata, aga tunnetasin, et kahe tantsijaga tantsus, kus eriti sünkrooni nõudvates kohtades on vaja üheaegsust, siis Maria oli juhtiv ja Kirsi Mari muganduja. Kuigi, nagu tantsus ikka, on kõik tunnetuslik ning nii see ei pruukinud üldse olla. Kahe tantsijaga tantsudes töötab sisekeemia lihtsalt nii.

Mingis mõttes, nagu "teise vaatusena", ehk pärast etendust (hiljuti ka NUKU "Ikaaria mängudes" kasutatud vorm) raputasid tantsijad ja muusikud endalt rolli- ja kunstnikumaskid ja tulid publikuga iseendana vestlema. Armsalt intiimne, kammerlik ja pisut ehk isegi kohmetunud olek, sest nagu mainisin, publik lamas ja istus seal kuidas juhtus ja meid polnudki eriti palju, seega keegi küsimuste peale väga pikemalt sõna ka ei kippunud võtma (kuigi mõned julged siiski ütlesid, mis nad tundsid ja arvasid). Kuid loojad ei heitunud sellest, vaid ju juba kogemusest oli neil teada, mis inimestel meeles mõlgub ning mida oleks vaja natuke enda poolt avada. Nii saigi natuke teada tegijate mõtetest selle lavaloo loomisest. Kus kohast tuli idee ja kokkumäng tantsu ja muusikaga ning mis mõtted neid ennast selle loomisloo ja lavastamise juures saatsid. Huvitav, et ka näiteks tantsijana tugevama poolena mõjunud Maria osutus hoopis õrnaks ja sõnades otsinguliseks kuid Kirsi Mari, kes rääkis küll vähem, kuid hoopis kindlamalt. Tants on elu ja elu on tants, aga kui seda segada muusikaga ning kaunistada koreograafiaga, siis ilmnevad veel igasugused huvitavad vormingud, mis annavad võimaluse minna sisemistele rännuteedele ja -avastusretkedele. 

Ma ei oska, ega suuda seda hinnata draamaetendustega võrdsel skaalal. See pole üldsegi oluline ka antud kontekstis. Oluline on see, et sain tõesti väga huvitava elamuse osaliseks ja mitmete imede tunnistajaks. Kogu teatrikülastusest jäi väga armas järelmaitse. Korra mainiti, see mida seekord esitati oli nö. kammerlik versioon, kuid neil on oma koostööd plaanis arendada ning sellest väikevormist ka midagi edasi kasvatada...

Minu jaoks oli see nii Goltsman Ballet'i kui Tervendavad Helid tegijatega esmakohtumine ning kohe kindlasti mitte viimane!

Pärast teatrisaalist lahkumist ja kingade jalgapanemist, läbi vanalinna koju jalutades, nägin üle pika aja linnas taevast. Ja ma ei mõtle siin, et lihtsalt vaatasin taevast - ei! Ma tõesti nägin... pilvi ja nende liikumist, värve, toone ja kujundeid... Tuli meelde kuidas kunagi Soomes elades vaatasin taevast ja tõdesin, et sealne taevas ja pilved olid hoopis teistsugused. Ja kuidas Rootsis elades vaatasin taevast ja tõdesin, et ka seal on hoopis kolmandat moodi taevas... Kindlasti ka Siddhartal seal Indias oli täiesti isemoodi taevas... Ja nüüd jälle üle pika aja Eestis... kodus taevast vaadates... Mingi sõnulseletamatu helgus saatis kogu tee koduni välja. Käisin vist korraks kusagil väga kaugel... 

Olin ja olen siiani lummatud... Aitäh! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Tervendavad helid FB seinalt):

GOLTSMAN BALLET ja TERVENDAVD HELID esitlevad

SIDDHARTHA
Elava heliga meditatiivne tantsuetendus

Tunnetades elavaid gongi- ja helikausside vibratsioone ja jälgides kõrgprofessionaalsete tantsijate võluvaid liigutusi, aeglustad elurütmi, vabaned pingetest ja lähed rännakule omanäolise maailma. See on retk, mille ajal muutub kõik võimalikuks ning ajavool kaotab oma tähtsuse...

"Siddhartha“ on minimalistlik, meditatiivne, mitmekihiline, rahuliku rütmiga täidetud õhtu, mille idee toetub Herman Hesse samanimelisele romaanile. Katsetamise, otsingu, valikute tegemise ja kannatliku ootuse kaudu leiab rändaja oma sisemise rahu, vastuse oma põhiküsimusele. Ühe olendi mitmekülgsus sulab maailmanähtuste erinevuste ühtsusega. Pimeduses kompamine vaheldub teadmisega, välimine peegeldub sisemises, vaikus kõlab, liikumatuses peitub ülim dünaamika. Seest leiad selle, mida otsisid väljas. „Siddhartha“ on voolava rütmiga täidetud ruum, kus toimuvad rändaja otsingud: me otsime ennast, me otsime armastust, me otsime miskit, millel polegi nime.

Õhtu kestus orienteeruvalt tund aega.

HELI: Deniss Vinogradov, Lilia Märtmaa
LIIKUMINE: Kirsi Mari Lepik, Maria Goltsman