Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, märts 12, 2010

Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater


Minu elu 5 versioon Kes kardab Virginia Woolfi? -st jõudis minuni Bulgaaria päritolu (hetkel Eestis resideeruv) Mladen Kiselov-i lavastusena Tallinna Linnateatris. George-i ja Martha rollides Andrus Vaarik ja Epp Eespäev, Nick-i ja Honey rollides Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port.

Järjekordne hull öö täis alkoholi ja psühholoogilisi mänge. Seekordki ikka natuke teistmoodi kui varem, ikka natuke teise nurga alt, teisi asju rõhutades, uusi niite luues ja avastades. Ma ei tea kui palju selles mängib rolli minu enda vanus. Kui palju minu enda oma sugupoole ja vastassugupoole hingeelu tundma õppimise tase. Kuid seekord nägin ma seda kõike hoopis uues valguses.

Minu jaoks on paratamatud ka võrdlused eelkäijatega ning samuti arutlemine teemal, kes võiksid teistes teatrites neid osi mängida. Kes siia karmi kriitikat on tulnud lugema, peab (õnneks?:)) pettuma, sest ka seekordne Linnateatri versioon on igal tasandil, igast nurgast vaadatuna täielik triumf. Kuna rõhuasetused on seniste versioonidega nihkes, ärgitas see mind mõtlema samuti nihkes nendele taustadele. Ausalt öeldes, saavutas mõttelend seekord täiesti erilise hoo. Episoodiliste mälupiltidena kõigest lähemalt, hüppan meelevaldselt teemalt teemale (mitte kronoloogiliselt), mis parajasti meenub...


Esimeseks hüppan kohe lavastuse teise poolde. "Külaliste kottimise" mängu juurde - mul on tunne, et George tundis ära noores paaris iseenda ning Martha noortena ja seeläbi suhestus nendega täiesti erakordsel tasandil. Ajalugu kordub - inimesed on küll erinevad, aga lugu on sama - mees abiellub rikka mehe tütrega. Kui palju tegelikult näidendi mehed oma naisi armastavad või kas nende suhe on tekkinud juba algselt valel baasil, ehk nö. "raha pärast". Kas seeläbi on tõeline armastus tulevikus üldse võimalik. Kas see polegi nagu viitsütikuga pomm, mis ainult säriseb lõhkemise suunas ja kui plahvatab siis nii, et inimestest ei jäägi järele enam midagi muud kui kaks närvihaiget.

Püssiga mäng oli väga lahe (kas mu mälu petab mind siinkohal, aga see vihmavarjuga püss oli üldse NO teatri versioonis?). Kas George tahtis sellega tähelepanu või tahtis ta näidata, et püssitoru ees oleme kõik hirmul hiirekesed. Ning et teatavate vahenditega on võimalik valitseda ka nö. endast üle olevaid inimesi. Kui habras on tasakaal inimsuhete võimumängudes... hmmm "Habras tasakaal" on ju üks teine Albee näidendend :)

Ma pole varem sellelegi mõelnud, et algusstseenis kui George ja Martha saabuvad koju, lausub Martha Georgile ühe rea Bette Davis-e filmist "Behind the forest". Kui paljutähenduslik see tegelikult on, kui arvestada edasihargnevat lugu. Selles filmis Davise karakter tahab teha aborti, aga ei saa, sest jääb mehele vahele. Siis viskub ta autost välja ning seeläbi "kaotab lapse". Kas seda võib ka pidada mingis mõttes võtmeks selle tüki ühele või miks ka mitte teisele paarisuhtele?

Linnateatri versioon kulgeb lainetena. Ei ole sellist pidevat "tulistamist" ja sõda. On hetked, kui võetakse natuke rahulikumalt ja siis tõuseb jälle torm. Ühelt poolt on No teatri äge power mõnus ja hoogne variant, kuid samas muudab inimesed justkui masinlikeks, eriti Martha. Linnateatri versioonis on inimesed grammivõrra rohkem nagu inimesed.

Kujunduslikus mõttes andis kammersaal sellise tüki tarbeks ideaalse kunstilise kaasamänguruumi. Kogu etendus toimukski nagu ehedalt George-i ja Martha koduseinte vahel (George vaatas vahepeal oma raamaturiiulit ja tegelased panid tulesid põlema, kui koju saabusid- kuigi midagi oli seekord lülititega viga ning alles teiseks vaatuseks olid need töökorras). See andis intiimsele näidendile vajaliku intiimse keskkonna. Vaatajad on tõesti sõna otseses mõttes nagu kärbsed nende tegelaste koduseinal.

Etenduse kavaleht on väga mõnusalt koostatud. Sealt saab huvitavat lugemist ka kodus hiljem. Nimelt on kogutud kokku erinevad Albee arvamused erinevatel teemadel. Ja kirjanikulikult huvitavad on need pisikesed lõigud kõik. Lisaks saab teada kus kohast see pealkirjaidee on pärit ning ka mõningaid muid vastuseid tüki tausta ehk Albee maailmavaadete kohta.

Häid sõnakõlkse ja ütluseid on täis ka terve näidend. Seekord jäid meelde sellised:
Martha George-ile: "Sa ei ole mitte keegi, muidu ma lahutaksin Sinust."

George külalistele Martha alandamiseks: "Martha teeb endale sinised rõngad "nende" kohtade ümber."

Üldse oli seekordne versioon kuidagi rohkem Martha poolt ja George-i vastu. Ma ei tea kas taotluslikult või jäi ainult minule selline mulje. Ehk ka seekordsete näitlejate loodud karakterite pärast? Ning minu meelest oli George nagu maalitud hullumaks kui Martha? See oli ikka George, kes pidevalt mängunööre enda kätes hoidis.



Mida ma samuti varem pole kunagi mõelnud, on see, et too noorem paar on teel samasse suhtesse nagu George-il ja Marthal on täna. G ja M on olnud 23 aastat abielus, ja mängud, mis on ehk alanud süütutena, on süvenenud ja võtnud päris jõhkrad vormingud. Nagu väiksed lapsed teise inimese piire katsetades on (taluvuse)kumm ikka päris laiaks venitatud. Minule jäi mulje, et see on sellepärast, et nende unistusted ei ole täitunud. Nüüdseks on nad aru saanud, et need unistused enam ei täitugi. Argipäev on aga igav ning seeläbi on hakatud teineteise kõri kallal närima, mängides illusioonidena välja need pinna all pulbitsevad kustunud lootused´, ihad ja unistused. Mõlemad tegelased on ju ka parajalt kanged ning tunnetavad igas väikses liigutuses omavahelist konkurentsi.

Siin võib tõmmata ka elulisi paralleele pikaajalistes suhtes olnud inimeste vahelise võistluse tekkimisele. Usun, et tegelikult on see üsna üldinimlik teema, et me kõik tahame, et meil oleks õigus. Kui meil on õigus on meil seeläbi ka võim. Kui meil on võim, siis allutame ka teised järgima meie teisi tõdesid, isegi kui need polegi tegelikult enam õiged... sellest võib suhtesse tekkida üpris tavaline nähtus - "sugupoolte sõda". Muidugi pole see reegel ning piisav doos armastust aitab sellistest muhkudest üle. Kuid on ka tihti kuulda, et suhted sellele vastu ei pea. George-i ja Martha suhe tundub pidavat, sest sellest omavahelisest mängust on pigem tehtud kunst ning mingigi kooselu vormi ainuvõimalik abivahend.


Suurt hunti, ehk Virginia Woolfi ei karda me... on see "Suur hunt" viide surmale (näidendi kirjutamise hetkeks oli Virginia Woolf juba teinud enesetapu)? Üksindusele (seda ju Virginia Woolf niiväga tundis?)? või "feminismile"? Närvivapustustele, mida Virginia oma lähikondsete surmade pärast ridamisi üle elas? Või Virginia Woolf kui "masenduse" võrdsuse kehastusena - viide hoopis sellele? Tegelikult on näitekirjanik ise seletanud oma näidendi "pealkirja" lahti, et tegemist on viitega ühele akadeemilisele (tegemist on ju ülikooliga seotud inimestega) naljale - "kes kardab elada elu ilma väärillusioonideta ("who's afraid of living life without false illusions") Samas autor on väitnud ka, et nägi lauset kraabituna Greenwich Village-is asuva baari seinale...

Ka seekord nautisin, kui seda nüüd "nautimiseks" võib nimetada - George-i ja Martha vahel kokkulepitud mängukoode (see on nüüd küll hoopis "teisest ooperist", aga meenusid mõned vähesed oma "koodid" naisega, näiteks näitamaks hääletult kui beebi magab ja on võimalik minna teise tuppa... nägu oli ju beebil magades ikka ühele poolele meist :)) G ja M-i mängukoodid olid muidugi teada-tuntud temaatilselt seksistlikud - "tallipoiss" või "sugutäkk". Need kaks on kergelt kontekstist arusaadavad. Kuid kas keegi oskab lahti seletada, mida tähendas kood - "lõvide lõuad lõksuvad"?

Kui rääkida natuke ka näitlejatest siia, tekkinud mõtete vahele, siis järgmise aasta Teatriliidu auhindade jagamisel võivad "ilma teha" vähemalt 3 osalenud näitlejat. Eelkõige muidugi esipaar - Andrus Vaarik ja Epp Eespäev. VAPUSTAV! kui head nad on! Vähe sellest, et nad on fenomenaalselt vapustavad, teevad nad mõlemad minu meelest oma karjääride ühed paremad rollid! Mõlemad kogenud näitlejad oleks nagu kätte saanud mingi erilise maiuspala selle tüki näol, mida see ju ka kahtlemata ongi ning see on toonud neis kummaski välja mingi noorusliku särtsu ja erilise mängulusti ja sära silmadesse. Mõlemad panevad ikka nii täiega! Nagu Toompere ja Vaarik NO versioonis, nii ka Vaarik ja Eespäev Linnateatri versioonis ei jää oma legendaarsetele eelkäijatele maha. Näiteks on mulle nüüd vist igavesti mällu sööbinud see Andrus Vaariku ilme, kui ta küsib Nick-ilt: "kas tahad, et ma räägin jaapani tüdrukutest?" :))) Seda peab lihtsalt nägema (selles suhtes soovitan istuda saali sisenemise mõttes esimeses toas.. küll võimalikult keskel, külje peal, et oleks võimalus jälgida nägusid nii ühest kui teisest toast. Samas mistahes kohas istudes sai teatud stseenides paremini jälgida teatud tegelaste nägusid ja teistes stseenides jällegi teiste tegelaste omi paremini.) Mis mulle veel eriliselt silma hakkas ja ühtlasi meeldis, oli see, et Argo Aadli tegelane on selgelt ja mõistetavalt unine alguses, sest kogu tegevus läheb ju ikkagi lahti keset ööd. Epp Eespäeva kahetasandilise karakteriga Marthast suutis välja lugeda, et ta tõeliselt armastab George-i (sellest ka minu dilemma, et miks ta ikkagi magas selle võõra mehega. Armastatud mehele ju ei tee nii, eriti niimodi otse vastu vahtimist... sellest ka mõttearendus, et võibolla on George impotent või sellise seksuaalse hälbega, kes suudab magada ainult lõbutüdrukutega... või mingi muu erilise kiiksuga, mida ma siiani pole suutnud lahti muukida). Hiirekese rasedust ei mängita Linnateatri versioonis eraldi teemaks ja sellepärast antakse Kiselovi lavastuse versioonis Honey-le ainult purjus naise tasand mängida. Või kui antigi mõni muu ka, siis nooruke näitleja seda igatahes minu kui vaatajani ei toonud. Sellest hoolimata polnud tema Honey-l viga midagi. Puusadeta "Hiireke", nagu Albee minu meelest teda kujutab ta kahtlemata EI ole. Kuid ega ei peagi ju otseselt olema. Selles suhtes on minu meelest hiirekese-"Honey"-na Eesti teatris endiselt kõige õigem olnud Piret Kalda, eelmises Linnateatri "Virginia Woolfis" ja talle sekundeerib Pärnu Endla Šapiro lavastuses seda rolli mänginud Tiia Kriisa. No teatri Honey sai justkui lisa mänguruumi läbi selle beebi-teema ning selles suhtes oli ka Mirtel Pohla hüsteeriline Honey väga huvitav, kuigi tüpaažilt samuti mitte just see "õige" Albee mõistes. Ja kui võrdlusmäng Honey-ga sai peetud, siis ei aita muu, kui ka teised kolm tegelast läbi mängida... George-ina ruulivad nii Aarne Üksküla, Hendrik Toompere jr kui Andrus Vaarik igaüks natuke isemoodi, kuid üsna võrdselt. Eks aeg näitab, kas Toompere jr ja Vaariku rollid jäävad samuti ajale vastu pidama, nagu Üksküla fenomenaalne George, mida Aarne tagasihoidlikult on ise nimetanud, et see "George" on tal üks vähestest rollidest, millega ta "peaaegu" ise rahul on :))) Ka Martha rollis on sama kolme versiooni Marthad kõik natuke omamoodi ja kõik väga vinged - nii Endla (tänasel päeval võib juba julgelt kutsuda "klassikaline" Martha) Linda Rummo kui ka No-teatri Marika Vaarik (kõige hullumeelsema poweriga Martha) ja Linnateatri (siiani Eesti kõige ilusam, eriti oma uhke sinise kleidi pärast? Martha) Epp Eespäev. Siin muidugi ruulid kõvasti ka filmist, minu jaoks nö. esimene-Martha Elizabeth Taylor. Kui võtta Taylor etaloniks, siis temale kõige lähemal ongi ehk Epp Eespäev. Kuid kõik versioonid on kindlasti õigustatud ja oma mänguhooaegade tipprollide hulka kuuluvad. Ka märksa rahulikum ning hoopis teistsuguse tunnetusega, eelmise Linnateatri versiooni - Ülle Ulla. Ja viimasena, ehk "sportliku" Nick-i rollis on kummaline küll minu jaoks kõige lähedamal Albee kirjutatud tegelasele No-teatri Sergo Vares. Ta tõesti mõjub ehtsalt sportlikuna ning temas oli seda tugevat ambitsiooni ka, mis tegelikult tundus täiesti puuduvat nii Šapiro Endlas lavastatud versiooni Villem Indriksonis kui ka Linnateatri Argo Aadlis ja samuti Linnateatri varasemas versioonis Nick-i mänginud Jaan Tättes. Kuid nii Nick kui Honey tegelastena ei ole minu jaoks nii olulised, et nad oleksid just nimelt Albee kirjutatud tegelased ja sellepärast ei heida ma kellelegi neist ette nende valitud rollilahendusi. Kaugeltki mitte nende mängumaneere. Nad kõik on olnud omamoodi ja ehk ka sellepärast "huvitavad".

Minule näiteks meeldis, kuidas Aadli Nick saab aru, et see kõik on mäng. See tehakse talle küll puust ja punaseks ette, et laps on väljamõeldis, kuid see arusaamine on kuidagi tegelikkusele lähedane. Küll ei pea tema võrdseid alandusi taluma No teatri Nick-iga... seal see mäng läks ikka päris allapoole vööd. Aga Linnateatris on ka see lahendatud kuidagi delikaatsemalt ja inimlikumalt. Pean tunnistama, et minule isiklikult see ekstreemsem variant meeldis isegi rohkem... kui ikka täiega, siis täiega :)

Liikudes tagasi veel sisu-küsimuste juurde, siis see George-i lugu "Vanemad tapnud poisist"... Kas see on nüüd pöördmõistulugu George-i ja Martha mängule vanemate poolt tapedud pojast... Või on see George-i enda lugu? Või Martha isa lugu? Miks ei tahtnud äiapapa, et see lugu avalikkuse ette satuks? Kas varjamaks häbi George-i pärast või oli sellel "nutval isal" see põhjus "heast peast nutmiseks", et ta kunagi millegi sellisega on hakkama saanud? Nad ju seal kõik psüühiliselt natuke ebastabiilsed ja kõrgemalt arenenud kättemaksuhimuga...

George ei suutnud rohkem kui ainult 4 aastat olla kateedri juht, siis ta tagandati. Ei tea, millised repressioonid selle taga võisid olla. Kas selline häbistamine ei või ajada närvid segi? Kas ei või panna kätte maksma läbi ainsa võimaluse, mida tead, et millest Sul jõud üle käib, ehk närida tütre kõri kallal? Teha tema elu maapealseks põrguks?

Martha küsib George-ilt peo lõppedest: "Sa pidid seda tegema?" korduvalt uuesti ja uuesti üle... kuni lõpuks võibolla see ei olnudki enam "küsimus" vaid hoopis "tõdemus"? Sellest jällegi minu arvamus, et kas mitte George ei ole impotent? Võibolla sellepärast ta lasebki oma naisel noori mehi oma voodisse viia. Ta ise ei saa seda rahuldust oma naisele pakkuda. Ning lõppude lõpuks George lihtsalt pidi seda "kujuteldava lapse tapmise" tegema, et tunda ennast "mehena". Kui ta on impotent, siis niimoodi sai ta ehk tunda mingit mehelikku võimu või au - üleüldse, et temal on KA "võimu". Samas tõenäolisem selgitus on jällegi viide sellele pealkirjale... sest George hakkab sinna otsa laulma seda "pealkirja"... ja kas tõesti suudavad nad edasi elada ilma elus kogemata asjade ja saavutamata verstapostide tõestisündinuks mängitud väärillusioonideta?



Ja ikkagi kuivõrd sümboolne on see, et George valis lapsetapmiseks sama loo, nagu vanemate tapmisloos...

Mõnus muusikavalik ka - "Just a gigolo... nobody cares for me". Nagu rusikas silmaauku :)))

Ameerikalik vägivald - kägistamine ja peegli ees juustest tirimine olid väga ehtsad. Kunstilises mõttes oli mõnus, et tõesti poolikuid alkoholiklaase olid kõik kohad täis. Ja selle jääkrõmpsutamisega tegeles Martha pidevalt :) Vahepeal isegi George... aga eks pikk kooselu muudab ka natuke teineteisega sarnaseks... jällegi üks tibatilluke detailitunnetuslikkuse ja eheduse märk...



Oh kuidas mulle meeldib see foto siin ülal (fotod on pärit Linnateatri kodulehelt ja eeldatavasti Siim Vahur-i tehtud) - see Elizabeth Taylor-ilik lokk. Ootasin seda hetke ka selles etenduses, sest foto oli enne etenduse nägemist juba silma jäänud. Esimese vaatuse alguses vaatasin, et Martha juuksed on küll kõvasti lakiga soengus kinni, et kuidas üldse tal need juuksed jõuavad sellesse staadiumisse, et nad niimoodi vabalt oleks. Jõudsid küll, aga kahjuks Epp lükkas pidevalt selle loki kõrva taha kinni :) Ega sellest pole midagi... lihtsalt mu isiklik "kiiks" :) Tegelikult tunnistan üldse, et kardan selliseid naisi, nagu Martha. Mõte läks neid Georgiga koos vaadates ikka ka sellele, mis kõikide "Virginia Woolf"-idega ja alati - Inimesed paarisuhtes väärivad teineteist. Kusjuures jälle tabasin end mõttelt, et noored ja ullikesed ei tunne elu veel nii hästi, et olla võrdseks partneriks "vanadele kaladele" psühholoogilistes mängudes. Kuid inimesed, kes on elukodarate vahele jäänud, nemad saavad ehk endast nõrgematest üleolekut tundes selliste mängude läbi rahuldust (viidates jälle mu väitele, et nad on jõudnud nii kaugele, ehk arusaamisele, et nende unistused enam ei täitu ja see võib parajalt kadedust tekitada.... selles suhtes teavad ning tunnetavad seda tükki veel palju paremini George-i ja Martha eakaaslased).

Meessugupoole mingi sügavam instinkt on kaitsta naisterahvast, vähemalt lääne kultuuriruumis ning normaalse mõistusega inimestel (minu isikliku klassifikatsiooni järgi :)). Aga, kes oli võidul, siis kui George Marthale kallale läks... see tekitab uute mõtete laviini... milline psühholoogiliste sõlmede pusa on kogu see tekst. (Nick ju tormaski Marthale appi). Täiesti geniaalne!!!!

Ja geniaalne on Albee ka pisemates detailides - näiteks üks väike kõrvalteema, mis meenub on "meestejutud ja naistejutud". Naistejutud on alati salajased meeste eest - need on "naistejutud". Need on salajased ka kirjanik Albee-le, ehk meessoost inimese jaoks. Need toimuvad näitemängust väljaspool - tagatubades. Samuti need nö "võimumängud", mis on peidetud igasse väiksemasse detaili - "Kes valib muusika?" -ka selles. Ja nii käis jälle kähmlus edasi :) või peaks siia hoopis panema :( - "Teatri sümboolsed naerev ja nuttev mask"... Teater suure algustähega!!! Tegelikult on see ka osava lavastaja tähelepanekute ja detailirikka lavastajakudumi meisternäide.

Naeruvääristades üritab George ju ka oma mees-vastast alla suruda. Isegi tema enda alal ehk bioloogias - Nick ajab sassi, et hanedest rääkides ei öelda kari vaid parv (kuigi kõnekeeles ju kutsutakse ka "hanekari":)). Veel üks märk faktina, millel on sügavam tagapõhi ning võimalus mõtete edasiarenduseks! :)

Ja lahti muukimata on veel paar mõtet, mis meenuvad seoses tükiga. Ühte mida ma otsapidi korra juba puudutasin - Martha korrutab, et isal on nutmise pärast silmad punased. Kas see on viide kurbusele kadunud naise pärast, sest ka Martha "nutab" kogu aeg... ehk tal pole täieverelist "meest" tegelikult? Või on see viide, et isa nutab tütre pärast, et too peab elama sellise vääritu mehega?

Etendus kestab kokku 4 tundi, sisaldades 2 vaheaega, mis ei võtnudki niimoodi hoogu maha nagu kartsin. Ja need 4 tundi läksid tõesti ülikiiresti lennates. Ma ei saanud arugi, et teatrist lahkudes oli kell juba üle 23-e.

Hinnang: 5 (Inimene on inimesele hunt. Pärimuse järgi oli huntide valitsejaks St.George - huvitav kokkusattumus? Fantastiline näidend, suurepärane lavastus, uskumatult head rollid ja näitlejad! Mul ei ole hetkel rohkem uitmõtteid :) Suur tõenäosus, et aasta parim tükk ongi juba aasta alguses nähtud.)

Siia lõpetuseks mõtlesin veel mängida natuke sobivusemängu, et kui ka teised teatrid saavad innustust, siis kes-kus võiks mängida "keda". Nimelt sellel korral kui mina käisin seda tükki vaatamas, istus saalis ka Vanemuise rahvas. Teiste hulgas ka Külliki Saldre. Just otse nii, et kui ma "teise tuppa" vaatasin, siis ta torkas mulle otse silma ning ma ei saanud lahti mõttest, et kui Vanemuine peaks lavastama "Kes kardab Virginia Woolfi?", siis oleks just nimelt Saldre hämmastavalt sobiv ja huvitav variant Martha-ks. Ning ka George-is ei oleks selles majas minu jaoks kahtlust - Aivar Tommingas!!!! Seda paari tahaks küll George-i ja Marthana näha :))) Nick-ina tuleb esimesena meelde Janek Joost ja Honey rolli sobiks hästi Saldre kõrval istunud Maarja Mitt. Ega see neil päriselt plaanis huvitav pole? Sest ka lavastaja Mäeots oli "kohal" :)))

Endlas tahaks Marthana näha Piret Laurimaad ja Rakveres Ülle Lichtfeldti, kuigi mõlemad on natuke noored ehk veel Marthaks? Samuti tahaks kunagi Anneli Rahkemat näha Marthana. Temas on seda ehtsalt sobilikku käredust... eriti kui Rakvere Teater näiteks võtaks ette teisendatud vormi, kus põhipaariks olekski hoopis nooremad? Ugala Martha oleks muidu Leila Säälik.... aga kus on Leila??? Miks teda ikka pole teatrisse tagasi meelitatud? Kuulsin kusagilt, et õnneks saab teda näha Klass-i telesarjas... Ugalas on Nick-i rolli päris mitu nooremapoolset meest võtta (mina vist valiks Aarne Soro). Honey-ks sobiks minu meelest Kadri Lepp. Marthaga ongi tõeliselt raske. Ehtne ja huvitav George oleks Andres Tabun (või kui Tammearu oleks neil alles, siis ka tema). Võibolla Liina Olmaru, Triinu Meriste või Vilma Luik oleksid Martha variandid? Siiski eelistaksin hoopis, No-teatri kombel, kui endal seda 100%-list varianti pole just selleks tüübiks, siis kutsuda keegi väljaspool maja Marthaks... see on ju nii oluline. Siiski kui mõtlema hakata, viidates näiteks Olmaru Grafiti rollile, siis ehk oleks Olmaru päris huvitav Marthana...
Endlas ehtsat George-i ma ei näe. Kui ei ole võimalust kedagi kutsuda siis ehk Jaan Rekkor, Indrek Taalmaa või isegi Ago Anderson või Sepo Seeman? Honey-ks sobiks vist kõige paremini Kaili Viidas või muidugi igas Endla tükis tahaks näha lemmikut Liis Laignat :))) Nick-iga poleks ka probleeme - Sten Karpov vist eelkõige, aga sama hästi ka Priit Loog või Jaanus Mehikas... Rakvere Teatris tahaks George-ina näha Üllar Saaremäed, kuigi ta kusagil on maininud, et teda see näidend ei tõmba.. vähemalt hetkel mitte. Aga Nick-ina sobiks kindlasti Margus Grosnõi ja Honey rollis tahaks näha Rahkema-d või Marin Mägi. Kuigi kumbki pole vist päris ehtne Honey või äkki hoopis Liisa Aibel? Draamateatri valikuks võtaks Nicki rolli Märt Avandi või Anti Reinthali, Honey rollis tahaks näha Hilje Murelit või Kersti Heinood või Harriet Toomperet. George-ks ja Martha-ks sobiks... hmmm... Hendrik Toompere jr on ju juba No-s :))) aga Ülle Kaljuste või Kersti Kreismann võiks mängida Ain Lutseppa vastu või siis hoopis Tõnu Oja? Mati Unt-i Nukumajalikult võiks proovida hoopis rollide vahetamist... see oleks põnev "twist" teadatuntud näidendile?!

Kui kõikide teatrite peale kokku teha valikud, siis ma võtaksin George-iks vist hoopis Marko Matvere... või tõesti Aivar Tommingase ning Andres Tabun oleks samuti huvitav variant. Marthana näeks Külliki Saldret või tõesti olenevalt George-ist Ülle Kaljuste, Kersti Kreismann, Ülle Lichtfeldt või Piret Laurimaa. Ehedaimad Nick-id oleks Margus Grosnõi ja Märt Avandi. Võibolla ka Kristo Viiding? Honey olenevalt partnerist... aga mulle hakkas Maarja Mitt-i mõte päris meeldima... või siis Kadri Lepp või hoopis Hele Kõre? Okei läksin jälle hoogu, keegi pole ju välja käinud, et niipea võtaks veel ühe "Woolfi" ette :))) Ja sellel ajal kui see tõesti tuleb, siis on ilmselt tänased Honeyd ja Nickid jõudnud Marthadeks ja George-ideks :))) Kiselov aga muideks lavastab juba Vanemuises Sam Shepardi Pulitzeri preemiaga pärjatud sünget draamat - Maetud laps. Ja olgugi, et seegi on värskelt Linnateatri versioonina mälus olemas, on seda väga põnev Kiselovi versioonina ka näha... pole võimatu, et Kiselovi puhul võib mõne tüki järel rääkida kui uuest Šapiro või Malviuse nähtusest Eesti teatripildis... esimene "linnuke" oli küll täistabamus!


Tekst lavastuse kodulehelt:

Kes kardab Virginia Woolfi?
Edward Albee

Lavastaja: Mladen Kiselov :: Kunstnik: Iir Hermeliin :: Tõlkija: Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar :: Mängukoht: Kammersaal :: Mängivad: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Esietendus: 23.01.2010 :: Etendus kestab: 4 h

Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

Edward Albee on 20. sajandi näitekirjanduse meisterlikumaid psühholooge, aga ka humanist, kes usub veendunult vabadusse ja inimväärikusse. Tema näitemängu toob lavale mainekas bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov, kes asus hiljuti elama Eestisse. Kiselov lõpetas 1968. aastal Moskvas Anatoli Efrose õpilasena GITISe, tegutses alguses lavastajana Bulgaarias ja alates 1980ndatest on töötanud peamiselt USAs. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ on tema esimene lavastus Eestis.

Sildid:

1 Comments:

Blogger Gerbera said...

Olen juba pea ööpäev etenduse mõju all...Lugedes Sinu blogi, oli hea mõtteid koguda ja selgitada. Tõepoolest superelamus ja aitäh kõigile osatäitjaile. Eriliselt vaimustusin Andrus Vaarikust - kõik tunded ja emotsioonid olid niivägapäris päris ehtsad. Meenus tunne, kui kunagi ammu puberteetikuna Noorsooteatris A.Vaarikut esimest korda etenduses "me oleme 13 aastased" nägin.

10 detsember, 2011 21:59  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default