Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, märts 16, 2010

Teisel pool - Rakvere Teater


Rakvere Teatrisse on viimastel aastatel nii mõnus minna. Seal on armas õhkkond, head lavastused, vinge näitetrupp. Isegi kui etendus otseselt pole sügavamõtteline, siis kindlasti meelelahutuslik või mingis muus mõttes midagi pakkuv. Alati professionaalselt tehtud, läbimõeldult lavastatud, teatripilti rikastav ning Rakvere Teatrit mingi uue nurga alt avav.

Iiri lugude, (väga) kergelt kummituslik (kuid ei grammigi õudne) õhtu, väiksesse saali ehitatud ühe Iiri maakolka pubis, annab võimaluse tõesti nagu mingis pubis õhtut veeta sõprade seltsis. Kus kõik ei olegi teabmis sõbrad, aga väikse viski järel enamvähem võrdsed vennad. Külla koliv üksik naisterahvas lööb (üksikute) meeste vere vemmeldama. Eriti põnevaks muutub asi sellepärast, et kohe-kohe on oodata, et austet naisterahvas suure tõenäosusega ka peatselt nende pubisse on teel. Ja kui ta kohale jõuab, saatjaks mitte just kõige armastatum kohalik rikkur (kes naisele külast maja müüs), saab alguse juttudevestmise õhtu. Igal ühel (peale pubipidaja enda) on lugu jutustada. Omalaadseks kulminatsiooniks uue külaelaniku hingematvalt kurb jutustus, mis ühtlasi selgitab, miks naine on üksi ja miks ta sellesse jumalast unustatud väiksesse kohta tahab kolida.

Kõigepealt kui Erni Kask saabus lavale oma punasemaks võõbatud juuste ning punakate pakenbardidega, oli mu esimeseks mõtteks, et nii lahe, kui kunstnik on ka tegelaste kujundamisele detailitäpsusega lähenenud. Toomas Suumani tegelasel kahjuks seda uhket, siin fotodel nähtavat habet ei olnud ja sellepärast tema "punakas varjund" oli puudu, kuid naljakas, et ka hiljem mängu tulevad Velvo Väli ja Ülle Lichtfeldt on punaka juuksevärviga või täpsemalt öeldes Velvo Väli tegelane pigem ettekujutatava punaka värvusega, sest juuksed oli tal ikka pruunid kuigi aimatava punaka tooniga. Peeter Rästasel eriti palju juukseid pole, sellepärast ei on teda jäetud kujundamata selles mõttes... Kuid paratamatult tekkis ühtlasi ka segadus, et kas tegemist on hoopis šoti küla ja pubiga? Šotlased on ju need punaka karvaga tegelased. Vähemalt niipalju kui minul on kogemusi. Iirlastel, kusjuures minu tuttavatel iirlastel on eranditult sellised peaaegu süsimustad või igatahes tumepruunid juuksed. Mis muidugi ei tähenda, et seal, selles Iiri pubis, tollel õhtul, ei võinud kokku sattuda just punaka karvakasvuga tegelased :)

Lood mida jutustatakse on väga lihtsalt sisseelatavad ja ettekujutatavad ning aitavad ühtlasi luua ka tegelaste karakterid. Otseselt ükski teine lugu nii tugevalt emotsioonidele ei rõhu kui Lichfeldti tegelase jutustus, kuid samas on igast loost midagi võtta ning inimesele kaasa tunda mingis mõttes. Need rollid ei ole eriti mängimiseks palju materjali andvad. Sellepärast tõusid esile näitlejatena nö."lemmikud" Lichtfeldt ja Suuman, kuid tegelikult Rästas loob kõige tugevamalt mingi teatud "karakteri" - üksiku ja natuke elu kodarate vahele jäänud mehikese rolli. Erni Kask on mõnusalt tagasihoidlikuma mängumaneeriga siin kui tavaliselt ja mees, kelle tükkidest olen kuni üsna viimaste aegadeni teadlikult hoidunud, ehk Velvo Väli, on ka kuidagi vastuvõetavam viimaste aegade Rakvere Teatri muus mõttes igati mõnusa näitlejateansabli sees (muuseas lastetükis Kaval-Ants ja vanapagan, on ta hästi lahe ja "pikk ning suur" vanapagan). Samas lemmiknäitlejateni on tal minu silmis veel pikk maa minna. Eks selleski tükis on tal kuidagi sellise ebameeldiva tegelase roll täita ning need ebameeldivamate tegelaste rollid on tegelikult minu meelest just need magusamad, ehk rohkem sellist mängulusti pakkuvamad. Ja seda Välis on kahtlemata ka märgata.

Ja kuigi ei jäta ju sellised "surnutest ja surmast" jutustatavad lood kunagi külmaks, oleksin tahtnud saada neid "emotsioone" natukenegi rohkem. Et see tükk oleks minu hingeseina natuke kõvema kriginaga küünistanud. Võibolla oleks see vajanud intiimsemat mängukohta, kus tegelased oleks näiteks toimetanud vaatava-kuulava publiku vahel (nagu näiteks Linnateatri Kiselovi Virginia Woolf?). Et oleks see kõik olnud kuidagi õdusam ning "lähedasem". Mul on jäänud selline mulje, nagu seda olekski kunagi mängitud kusagil mujal nii, et publik samal ajal sõi ja jõi? Sedasi see tükk ehk toimikski paremini. Vaadates neid tegelasi seal joomas, oleks tõesti isegi tahtnud mõne sõõmu näiteks hõõgveini... kuigi pärast etendust poleks ju sellisel juhul saanud rooli taha istuda, niiet ega kangemat poleks saanud nagunii tüki kõrvale võtta.

Kuid tõesti, tükk selles mõttes mind isiklikult ei kõnetanud. Ja võibolla oleks nö. pealkirjast aimates ning viidates Emajõe Suveteatri kunagisele tükile oodanud mingisugust õõvastavama atmosfääri tekkimist. Ootasin pidevalt, et selgub, et see mahajäetud kolgas on hullude poolt asustatud või et need tegelased on hoopis "The Others" filmi stiilis "hinged" või mingitki sellist hirmutavat elementi või puänti. Kuid isegi etenduse lõpu "kummitus" mõjus pigem soojahingelise punktina armsale pubiõhtule, kuivõrd "millegi teispoolsena". Muidu ei arvakski, et see väike asi on näidendisse sisse kirjutatud, aga Emajõe Suveteatri versioonis oli ka lõpp natuke samasugune :)

Hinnang: 3+ (tugev keskmise tasemega tükk, kus lavastajatrikke erilisi pole, karakterite sügavus ning erilisus ja näitlejate mäng pole niivõrd oluline. Olulisem on pigem inimeste lood ja saatused ning kokkupuuted teispoolsusega kui ka kokkupuuted võõraste hingede vahel. Mõned inimesed on kohe soojemad ning vastuvõtlikumad ja vastuvõetavamad. Teistes on mingi element, kas üleolek, võltsus või lihtsalt ebameeldiv karakter, mis tõrgub teda usaldamast või tõrgub armsaks "omainimeseks" pidamast. Pigem see ongi hoopis minu jaoks Saaremäe lavastuses esilekerkiv tunne või mõte.
Rakvere Teater on ise oma lati nii kõrgele ajanud, et sellepärast ootan sealt iga kord midagi "erilist" ja "ebatavaliselt" head, et selline "tavalisem" ning "keskpärasem" tükk ilmselt mõjub lihtsalt keskpärasemana teiste selle teatri tükkidega võrreldes :))

Isiklik märkus: Teatri kohvikus oli müügil raamat "Johannese passioon. Rakvere Teatri lavastuse vaatlus". Loomulikult ostsin selle sealt kohe endale kaasa. No on alles põnev teos! Huvitava ülesehtuse ning nii lahedalt teatri telgitaguseid kajastav. Mitte ainult ühe etenduse erinevatest tahkudest ja selle elutee kirjeldusest, vaid ka selle maja inimestest ning natuke ka teistest selle ajavahemiku teatri-Eestist (tahtsin siia kirjutada teatrimaailmast :)). Lisaks saab otse teatrist ostes raamatu parema hinnaga. Pille-Riin Purje on väärt asjaga järjekordselt hakkama saanud, soovitan ülimalt soojalt!!!


Tekst lavastuse kodulehelt:

Conor McPherson

TEISEL POOL
(Originaalpealkiri "The Weir")
Kestus 2.30

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Vadim Fomitšev
Tõlkija Peeter Sauter
Muusikaline kujundaja Peeter Rästas
Mängivad Erni Kask, Ülle Lichtfeldt, Peeter Rästas, Toomas Suuman ja Velvo Väli.

On hetki, mil inimesed seisavad üksteisele väga lähedal ja valla pääsevad lood. Ühes väikses iiri külakõrtsis kohtuvad viis inimest ja see salapärane luguderääkimise hetk. Lihtne jutuajamine võtab äkki kummalise pöörde ja saab kokku millegagi, mis asub teisel pool.

Esietendus 13. detsembril 2008
Etenduses suitsetatakse.
Lavastuse "Teisel pool" plakat (kujundaja Peeter Rästas) pälvis auhinna Eesti Teatri Festivalil Draama 2009.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default