Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, märts 22, 2010

Planeet - Theatrum


Minu kolmas kokkupuude teatrilaval Vene multitalent Griškovets-i loominguga (kirjanik, dramaturg, näitleja, lavastaja, muusik) toimus Theatrumis (seal kus eelminegi - "Linn"), Lembit Petersoni (nagu eelminegi) lavastusega "Planeet" (olgu mainitud, et esimene oli "Vene rännumehe ülestähendusi" Tartu Uues Teartris). Nende kolme tüki põhjal võiks arvata, et protagonist on tema näidendites tema ise (Linnas Marius Petersoni ja VRÜ-s, kus peategelasi oli tegelikult kaks, siis just Ott Aardami mängitud karakter-kui mu mälu mind ei peta). Ning kuigi neis kõigis kolmes oleks justkui rahulik kulgemine ning ei-tee-kellelegi-paha mentaliteet, siis mind tema tükid ärritavad. Kuna see meestüüp on minust nii erinev, siis ei haaku ma tema mõttemaailmaga. Minu maailmas on palju rohkem värve, positiivsust, lootust ning vähem urbanismi tähenduslikkust. Muidugi urbaansusega võib tema Linnas ja Planeedis olla mingi tema eluajajärk olla seutud, sest mõlemad näidendid valmisid tema sulest 2001.aastal. Jevgeni pidavat elama Kaliningradis, ma ei ole seal kunagi käinud, kuid ma siiski tunnen ära või õigemini see selline inimese üksindus suures linnas on kuidagi rõhutatult "üksik" ja seda mistahes suures linnas. Kuna ma ise pole kunagi sellist üksindust pidanud tundma, siis ilmselgelt ei saa ma sellest ka aru "üksindust" põdevate inimestega sama sügavalt (tahtsin siiakohta kirjutada "kahjuks", aga tegelikult olen hoopis "õnnelik" selle üle. Mul on lihtsalt vedanud).

Etenduses on 2 tegelast. Esimeses vaatuses on mees, kes jutustab lugu publikule ning naine "toimetab" oma elu, mida mees koos publikuga või pigem publik koos mehega jälgib. Teises vaatuses langetab ka naistegelane (justnagu) "neljanda seina" (endiselt jäädes karaterisse) ning jutustab publikule oma mõttekäike. Ning kuigi põhitegevustik toimub ühe suvalise suurlinna suvalise naise suvalise akna all, viib vahepeal see mees meid rändama ümber planeedi - armastust otsima...

Kogu etendus ongi üks suur armastuse otsimine. Armastuse, mis üksikutele inimestele, kellel seda leida raske, võibki näida "olla kadunud kogu planeedilt". Etenduse kahe tegelase vahel otseselt kokkupuudet pole ning teineteist nad seal ei otsi ega ka leia. Ühest küljest on sellest kahju kuid teisest küljest ongi see nagu kogu etenduse allegooriaks - inimesed on justkui planeedid - käivad oma orbiitidel, võibolla otsivad ka neid samu asju... kuid ometi ei põrku nad - see pole lihtsalt nii määratud. Ja kui põrkuvad, siis need põrkumised toimuvad mingites teistes galaktikates mingite teiste planeetidega.

Ehk siis mitte näidend "armastusest" vaid hoopis "armastusetusest". Ja teemastki lähtuvalt kurb ning isegi depressiivne. Kuigi sees on ka mõned teadlikud koomilisemad jooned (näiteks "siberi autojuht" või aknast sisse vaatav sputnik). Ja kuigi naisel justnagu oleks mingi armastuse võimalus, kuid ta ise ei taha seda. Tegelikult on peamiselt hääles mees. Tema jutt mõjus minu jaoks kohati isegi oma igapäevalisuses ning mitmest kohast tuttav ja justkui "lollidele elu selgitav", aga mina ju oma suures tarkuses tean seda kõike :) Samas töötas see mehe tekst minu jaoks justkui kulminatsiooniks osutuvale naise monoloogile soojenduseks. Väga vähestes kohtades tundsin ehk ennastki ära, kuid peamiselt ehk häiriski, et mina nii ei arva, nagu tema. Minu elu ja mõttemaailm on nii teistsugune võrreldes temaga.

Näitlejad on seekord imehead. Lausa maiusena mõjub nende töö. Intiimses tükis, kus on ainult 2 näitlejat ning kes tegelikult omavahel ei suhtle (otseselt) ning isegi partneritunnetusele ei saa väga palju üles ehitada, on mõlemad näitlejad justnagu alasti oma olemusega publiku ees. Nad peavad üksi ning oma sisemusest karakteri või isiksuse välja tooma, et neid tahaks vaadata-jälgida-kuulata. Ja sellega saavad mõlemad näitlejad suurepäraselt hakkama. Ma ei tunne ega tea, kuivõrd äpulik-heasüdamlik-tähelepanelik inimene on Helvin Kaljula oma päriselus, kuid "Planeedi" mees tekitas küll tunde, et täpselt selline ta ongi :) Nii ehe ja siiras oli tema esitus. Huvitav kas kõigil saalis istujatel tekkis tunne, et just temale Kaljula seda teksti räägibki?

Ja vähemalt sama suureks või veelgi suuremaks naudinguks oli Laura Petersoni roll. Olen nüüdseks juba nii mõnegi rolli temalt näinud ning siiani on need ikka sellistes paljude näitlejatega ning isegi mitmed keskmisest kõvasti suuremad või võimsamad produktsioonid (näiteks Jumalaema kiriku kellamees, Maarja luulutamine, Börs ja börsitar) ning siiani olen pidanud (ilmselt) tema vormist või stiilist mängida selliseid karakterrolle niimoodi rõhutatud teravusega (muidugi sealjuures selge diktsiooni kuid samas elukauge teatraalsusega) pettuma. Kuid nüüd niimoodi väga lähedalt, justkui ilma maskita (villasokkides) ning justkui oma suurte, ehtsatest pisaratest säravate silmadega intiimses ja armsas Theatrumi tillukeses saalis NÄGIN ma esimest korda kui hea ta tegelikult olla võib. Võibolla läbi selliste rollide jõuab ta tasakaalukuseni nendes suurema mastaapsusega etendustes. Tema roll ning ka tekst, mida ta mängis, oligi minu jaoks veel eriliselt see, miks seda tükki tasus vaadata. See läks hinge, selles oli midagi "avastuslikku" ning samas ka mõtteainet ja isegi äratundmist pakkuvat.

Tegelikult otsis ju üks neist unistuste armastust ja teine lihtsalt armastust. Ehk vana hea lapsepõlvest tuttav - "Palju tahad, vähe saad(naine). Vähe tahad, ei saa midagi(mees)..."

Lembit Peterson on kahtlemata hea lavastaja - harukordne oskus muuta väike suureks - tema pisike lava ei tundunudki üldse nii pisike (ometi intiimsust säilitades). See "lendamine" oli minu meelest igati normaalne "lavalend". Ei mõjunud grammigi tobedana - kuigi mees ju lihtsalt justkui ühel jalal katsus tasakaalu hoida. Kedagi vist häiris megafoni kasutamine, kuid minu meelest oli see hädavajalik selles olukorras. Lennates lumetipuliste mägede üle, üle planeedi. Mõnus ning sobilik "vihje" on ka raamat, mida etenduse naistegelane loeb. Nimelt "Kuningneitsi". Tasub lugeda raamatu sisututvustust Apollo leheküljelt, et saada aru lavastuse detailide läbimõeldatusest. Ja kas see oli "pilv", mille meestegelane naise kohale laotas lae all? Kas see oli sümbolistlik, et naise suhte kohale oli saabunud "pilv" või siiski üks osa tekitamaks taevalaotuse tunnet lendamise stseenile?
Üks oluline asi, mis veel meenub on see, kui olulised on värvid meie elus ning kui detailselt või mahedalt või unesegaselt me asju vastavas valguses näeme.

Isiklik märkus: selles etenduses järjekordselt, aga üldse viimasel ajal on hakanud kummitama eksistentsialistlik ja filosoofiline "olemas olemise" teema. Kes, kui palju, mis moel ja millepärast on olemas? Ja kas siis kui oma olemasolemisega midagi ka ette võtad, oled tõeliselt olemas või piisab ainult vaikselt "oma elu elamisest"? Kas siis kui mõtled - tähendab, et oled ja/või kui oled tähendab, et "mõtled"? Ja kumb on olulisem küsimus - kas see, et eksisteerib inimene või see, et eksisteerib armastus. Kas inimeseta on armastust? Kas inimene üldse eksisteerib või see on kõik ainult kellegi ettekujutus ning ongi ainult planeet... kui sedagi. Kuid tegelikult tõenäoliselt inimene polegi mitte "saar" vaid hoopis "planeet".

Hinnang: 3+ (ma ei saanud hästi aru, kas sellel muusikalise kujunduse muusikaklippide lõpetusel kostev igakordne justkui plaadinõela tõmbamine oli taotluslik ning mis tähendus selles sellisel juhul oli? Igatahes häiris see tervikut, aga võibolla ma lihtsalt ei saanud aru? Hinnang oleks olnud tunduvalt madalam ilma Laura Petersoni rolli sisse elamiseta - jäi mulje, et ta pidi hetkeks isegi pead pöörama, sest pisarad hakkasid tulema ning kõnegi saab ju nutust häiritud. Valusalt ilus ja ilusalt valus.)

Tekst lavastuse kodulehelt:
17. märtsil esietendus Theatrumis vene praeguse aja ühe omapäraseima ja hinnatuima kirjaniku, näitleja ja lavastaja Jevgeni Grishkovetsi näidend "Planeet". Näidend on kirjutatud 2001. aastal, nagu ka tema näidend "Linn", mis esietendus THEATRUMis 2008. aastal ja on meie repertuaaris jätkuvalt.

Grishkovetsi võlu on tema läheduses kaasaja inimesele. Lugedes tema tekste jääb paljudele mulje, nagu räägiks autor just tema enda elust. Ja samas on võimalik näha temas klassikalise vene kirjanduse teemade ja traditsioonide jätkajat. Ise nimetab ta ennast ka "linnaromantikuks". "Planeedi" tegelased on Mees ja Naine. Nagu kaks erinevat planeeti erinevatel orbiitidel. Mees räägib Naise akna all igapäevastest asjadest, tänaval ja metroos kohatud inimestest, lõkkest, kosmosest ja hundist, turistidest ja kodulinnast kui pannkoogist, endast, lootusest, õnnest, inimestest linnas, päikesest pilvede peal ja hallist vihmast pilvede all. Ameerika ja Siberi elust. Euroopast, kodulinna akendest. Proovib emakeeles öelda sõna "armastus". Mõtiskleb meilegi kuuldavalt selle olemasolust ja puudumisest, otsimisest ja võimalikkusest. Naine elab samal ajal selle akna taga väikeses hubases toakeses oma elu - räägib telefonitsi sõbrannaga, loeb raamatut, läheb tööle, tuleb tagasi, helistab, ootab, väljub, naaseb, tülitseb. Jääb üksi. Kuid näidendi peategelast naise elus ei ole. Ja naist peategelase elus ka mitte. Kas armastus on või ei ole? Kus on armastus? Mida teha siis, kui seda sinus enam pole? Kuidas seda leida? Meie planeedil? Kosmoses? Kus asub lootus?

"Planeedi" esmalavastus esietendus Moskvas Meierholdi keskuses 10. detsembril 2001. Osades olid siis Jevgeni Grishkovets ja Anna Dubrovskaja. Theatrumi etenduses mängivad Helvin Kaljula ja Laura Peterson. Lavastaja Lembit Peterson, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Kaarel Eelma, helikujundus Marius Peterson.

Sildid:

9 Comments:

Blogger Elina said...

Nagu ma aru saan, pole Sa "Kuidas ma koera sõin" näinud? - see oli vist eestlaste esimene kokkupuude selle multitalendiga (vaatan, et seda sõna on hakatud ohtralt kasutama, panin selle ka ise ühte oma artiklisse hiljuti sisse. :-D). Nägin seda lugu Baltoscandalil ja hoolimata nadist vene keele oskusest pidin end ribadeks naerma, depressiivsust oli vähe.

23 märts, 2010 09:21  
Blogger Danzumees said...

Jah, mul ei õnnestunud seda Baltoscandalil näha. Olen küll lõiguti telekast seda koerasöömise etendust näinud. Aga ega "Planeet"-igi pole vaja masendavalt võtta, minule mõjus ta tegelikult pigem kurva kui masendavana, aga natuke see lootusetus jäi siiski valitsema. Samas mina usun küll vastupidiselt nendele tüki tegelastele , et maailm on armastust tulvil. Tuleb see ainult endale ligi lasta! Olla ise avatud ja positiivne...

23 märts, 2010 10:14  
Blogger Elina said...

Igaüks leiab seda, mida otsib. Mihkel Raud ütles eelmisel nädalal ühes teleintervjuus, et talle meeldivadki sünged filmid ja raamatud.
Nii et kõik on maitse asi ja võib-olla siit ka järeldus, miks mõni inimene naudib "Tõde ja õigust" (pean silmas raamatut" või "Puud olid, puud olid hellad velled" - minu jaoks on need nii masendavad, et lugedes tahab endalgi vägisi depressioon peale kiskuda.
Kunsti ju otseselt ei saa eluga segamini ajada. Kunstis võibki ju tegeleda teemadega, millega päriselus kokku puutuda ei tahaks.

23 märts, 2010 11:16  
Blogger Elina said...

Ahjaa, nägin ka koerasöömist telekast - täiesti jama. Lava ääres istuda ja igat mehe liigutust ja häälevarjundit tabada oli hoopis midagi muud. Oled kindlasti ka seda ise kogenud.

23 märts, 2010 11:18  
Anonymous Anonüümne said...

Üsna humoorikas, et ühel ja samal päeval mitu tõsisemat planeedikohast arvamust internetiavarustesse tekkis. Teie teatrikogemus ilmselt kordades suurem kui teistel, kuid lugemisväärne on ka operatsioon11 postitus. Keegi Lauteri-nimeline peab Planeeti lausa auhindadevääriliseks. Teie ja Lauteri postitus liigub pea kogu sisu ulatuses ühes suunas, kui lõpphinnang kardinaalselt erinev. See on omamoodi huvitav. Nõustun pigem noormehe arvamusega, kuna harva juhtub, et näeb Planeedile sarnast sädelust ja intiimsust sellelaadses ''monoetenduses''.
Terv. Andres

23 märts, 2010 17:09  
Blogger Danzumees said...

Operatsioon11 postitus on ju PALJU lugemisväärsem, kui minu (sedapuhku vist üsna tagasihoidlik) väike arvamusavaldus :) Hämmastavalt sarnased arvamused siiski meil mõlemal mitmelgi tasandil. Nautisin tema mängulist teksti väga!

Kirjutan kahe käega alla ülivõrdelisele arvamusele näitlejatest, aga samuti ka tehnilise praagi teemadele. Olin vaimustuses Laura viimasest monoloogist, aga lahku lähevad meie arvamused mehe "jutu" sisulise vaimustuse üle (peale selle "tobeda" autosõidu, mis meile mõlemale ei meeldinud). Mind see tekst niimoodi ei kõnetanud. Olen neid jutte juba kuulnud, lugenud ning enda jaokski läbi mõelnud ning see ei pakkunud enam kohe mitte vähimatki (võibolla olen liiga vana ja kogenud?:)). Tõlge võis ju olla hea, aga ma ei saanud sellisest vaimustusest aru. Tegelikult jäi mulle paar keelelist apsakat hoopis kõrva. Kuigi need võisid olla näitleja hoogu sattumise pärast ning mitte tõlkija vead. Me nägime Operatsioon11-ga erinevaid etendusi. Mina käisin 19.03, aga tema nägi esietendust - seegi on oluline fakt.

Ka ei tekkinud minul vähimatki himu Griškovetsi tekstide järgi. Mitte seekord. Ma ei mäleta enam, et kuidas oli pärast "Linn"-a, sest too meeldis minule isiklikult rohkem. vene rännumehe puhul mäletan isegi pisikest pettumust, just teksti mõttes - ilmselt ei ole ta lihtsalt see, mis mind minu praeguses eluetapis kõnetaks. Võibolla kui ma oleks 20ndates või siis hoopis tulevikus, kui tunnen end hingeliselt üksikuna või oma olukorraga rahulolematult nendest aspektidest nagu Jevgeni?

Kuid Theatrum-i saalis on tõeliselt mõnus õhkkond. Olen sellise intiimsemat sorti teatri austaja ning millegipärast alati mõjuvad mulle väikse saali tükid palju paremini - huvitavamalt ja sügavamalt.

Kui auhindadest rääkida, siis Laura Peterson naiskõrvaosas on ka minu tänavuse selle kategooria esitustest lemmik... aga ma olen alles 9 tükki jõudnud tänavu näha ning neistki on napilt üle poolte "tänavused" esietendused. Helvin Kaljula oli ka väga hea, aga meeste peaosa-konkurentsis jääb ta aasta edenedes siiski alla - juba praegu - Linnateatri Kes kardab... Andrus Vaarik näitab "taset", kus konkurendid ilmselt peavad olema. Muidu kokkuvõttes pean seda napilt üle keskmise tükiks, mis ilmselt paljusid kõnetab ning lummab oma intiimsusega. Kuid minu jaoks see intiimsus pole enam harv nähtus tänases Eesti teatripildis ja samas jätab oma "armastuse puudumisega maailmast" minusugused -kasvõi iseenda armastuse eksisteerimises kindlad inimesed õlgu kehitama, et millest selline probleem? ARMASTUS JU ON OLEMAS!!!

23 märts, 2010 19:28  
Blogger Danzumees said...

Elina, see Mihkli intervjuu on vist kõvasti laineid löönud. Pean ka ETV arhiivist ära vaatama. Üldiselt vist ongi nii, et mõnedele inimestele on depressiivsed asjad täiesti vastunäidistatud. Minule mõned meeldivad, mõned mitte (muideks ostsin Mihkli raamatu, kui Eestis käisin, eks näis millal lugemiseni jõuan. Minu jaoks on pigem probleemiks see, et seal tundus olevat liiga palju kahekõnet... ning praegusel hetkel tunduvad mulle kõik "põnevust" tagaajavad teosed kuidagi teisejärgulised).

Tões ja õiguses oli palju teisi emotsioone, mis see minus tekitas, niiet lõppkokkuvõttes ei jäänud see masendus seal üldse domineerima -mitte minu jaoks igatahes. Pean seda üheks eesti kirjanduse tippsaavutuseks. Eriti kui võtta saagat kui tervikut. Eraldi raamatutena on minu lemmik-Tammsaare hoopis Kõrboja peremees, mis on minu meelest üks romantilisemaid raamatuid läbi aja (olen viimased 12 aastat lugenud ühe Tammsaare Kogutud teiste sarja raamatu aastas ning mul on veel lugemata Põrgupõhja uus vanapagan, Tammsaare näidendid, Publitsistika ja Kirjad). Mõni võib seda KP-dki ´"depressiivseks" pidada. Kahtlemata kurb see ju oligi. Aga kurb ja masendav on minu jaoks väga erinevad emotsioonid. Ja rusuv põhjamaine äng on ehk see "depressiooni" liik, mis minule ei meeldi. Samas ei või välistada, et teatud hetkel, teatud raamatute, filmide või teatrite vahel võib seegi olla just see, mida hetkel hingele vaja. Kõik on suhteline. Milleipärast usun, et kui Sa loed Tõe ja õiguse (eriti 2. 4. või 5.osa uuesti ning mingil teisel eluetapil, kui seda enne tegid, siis leiad sealt mingeid uusi asju, mis võivad seada üldse need raamatud teise valgusesse. Lisaks luuletajana peaksid ju nõustuma, et Tammsaare "tekst" on ju niivõrd nauditav lihtsalt "tekstinagi"? Või ei saa sa sellest mööda vaadata, et sisu Sulle ei meeldinud?

Üritan tulihingeliselt kaitsta "Tõe ja õiguse" fenomeni, sest see on minu meelest seda igati väärt (aga ma tutvusin ju ka nende raamatutega alles täiskasvanuna)!

23 märts, 2010 19:53  
Blogger Mihkel Lauter said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

27 märts, 2010 15:57  
Blogger Danzumees said...

Aitäh, hr.Lauter kommentaari eest ja väga hea "Planeedi" arvustuse eest samuti. Loodan südamest, et jätkad oma teatrielamustest kirjutamist, senised on igati adekvaatsed ja põnevad lugemised olnud!
Pani mõtlema, et kuna ise ei tunne selliseid inimesi, et kas tõesti keegi otsib elumõjutusi või ülimkogemusi raamatutest? Minu meelest need kas sünnivad ise või siis mitte. Kuna need on nii harvad juhtuma, siis "otsida" otseselt ei oskagi. Kuigi head lugemiselamust ju loodab iga lugeja loetavast raamatust saada. Ei oska teiste kohta rääkida, aga minu arvamus "Tõest ja õigusest" ei ole kellegi poolt mõjutatud (kolisin välismaale kui oli 14 ning sellepärast ei mõjutanud isegi kool). Ühtlasi julgen samuti tunnistada, et 1.osa ei kuulu minu lemmikute hulka ja 3.osa meeldis peamiselt tänu lõpule... ehk just selle raamatu ühe kurvema koha pärast. Aga korduvad lugemised on ka minul kavas :)

Ilusat kevade algust! Ja tagant järele ka teatripäevatervitused!

DM

28 märts, 2010 18:24  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default