Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, märts 24, 2010

Aastakümne 2000 - 2009 TOP 100 filmid. (Kohad 75.-51.)

Ehk nagu postituse pealkiri lubab, on siin järgmine veerandsada - meenutamist väärt filme. Kohad 76.-100. juba loetlesin siin üles.
Loetledes edetabelit üles - üha paremate filmide suunas, kuigi loomulikult terve TOP 100 on minu meelest ühes või teises mõttes soovitamist väärt (need on välja valitud rohkem kui 2000 filmi hulgast). Ja ikka mõni sõna filmi taustaks ka juurde, ehk just see olulisim, mis minu jaoks filmi kirjeldab või muidu kirjutades pähe tuleb. Lisaks oscari-nominatsioonide arv ja eelkõige filmi "tegija":

75. Bend it like Beckham (2002) - Gurinder Chadha film. India päritolu naisrežissör on sündinud hoopis Keenias, kuid elanud terve oma elu Inglismaal. Film jutustab kahest 18 aastasest tüdrukust, kes tahavad saada proffideks jalgpalluriteks. Selles polekski ju midagi paha, aga üks tüdrukutest on pärit Indiast Inglismaale kolinud perekonnast. Ja see perekond väärtustab eriti tugevasti oma kodumaa traditsioone ning ei taha noorema tütre jalgpallihuvist kuuldagi. Liiatigi on vanem õde abiellumas ja muidugi, nagu Murphy seadus on kõige olulisem jalgpallimatš just samal päeval. Kõlab nagu iga teine noortekomöödia? Jah, tõesti. Aga selles filmis on nii palju rohkem südant, huumorit ja vahvat situatsioonikoomikat, et see tõstab selle filmi kõvasti kõrgemale oma žanrikaalsastest. Lisaks oli ju selle spordi ja huumori kõrval ka paras annus romantikat. See on ka film, milles esimest korda nägin Keira Knightly-t. Kuid just eriti meeldis mulle see India-kultuuri euroopalikuga põrkumine. Nii sai ka rohkem neist India kultuurilistest eripäradest teada.

74. Hangover (2009) - Todd Phillips-i film. Ma poleks kunagi võinud arvata, et mingi rämekomöödia film võiks minu üheski edetabelis nii kõrgel platseeruda. Aga kui üks film on niiii naljakas (ei tea kas märk minus kõigi mu enda kahtluste kiuste eksisteerivast labasusemolekulist?), siis ei saa seda ignoreerida! Mäletan, et kui nägin filmi reklaami, olin veendunud, et järjekorne tüüpiline Ameerika osav turundustrikk - kõik filmi naljakad kohad kokku miksitud nagu ikka, et paljukest seal ilmis ikka veel sellele lisaks võib nalja saada. Aga mõnikord võib selline skeptitsism mängida korraliku üllatuse kätte, sest filmis ajas uus ja eelmisest vingem nali teist taga. Kahtlemata üks naljakamaid filme, mida mu silmad näinud on. Eks seda tõestab ka IMDB hämmastavalt kõrge keskmine hinne "sellise" filmi kohta, et ma pole kaugeltki mitte ainus, kellele need naljad korda läksid. Kuigi kes teab, masside maitse pidavatki ju labane olema või? Aga film räägib kolmest peiupoisist, kes kaotavad peigmehe Las Vegase ööelu rüppe. Muidugi on tegemist "party of a century"-ga ning peigmehe leidmiseks, peavad nad oma pohmas peadega samm sammu haaval eelmise mäluka-õhtu tagurpidi sammuma. Selles retkest saab aga tõeline naljapidu...

73. Pledge (2001) - Sean Penn-i film. Baseerub Friedrich Dürrenmatti raamatul. Üks kõigi aegade näitlejaid minu meelest - Jack Nicholson - mängib pensionile jäänud politseinikku. Enne pensionit andis ta aga ühele emale lubaduse, et leiab tolle tütre röövinud kurjategija. Korralik politseinik investeeribki oma pensioni alguse sellele missioonile. Filmis tõstatakse mitmeid moraaliküsimusi. Näiteks kas last tohiks kasutada peibutuslinnuna ohtlikus politseioperatsioonis? Kuid mis minule selle filmi puhul eriti tugevalt mõjus, oli see, et vaatajate ei alahinnatud. Palju antakse vihjeid ja on mitu pildilist šokeerivat hetke, kus vaataja saab sõnade ja seletustegi aru, mis värk on. Ning üldse see ebaameerikalik lahtiseletamata jätmine, kui asi on mõistusega inimesele niigi arusaadav. Muidugi kui on selliste asjadega lapsed seotud, siis need filmid lähevad mulle kuidagi eriti kohale. Täiesti lummav atmosfäär oli ka filmil. Sean Penn oskab filme teha, ta võiks neid tihedamaltki ette võtta. Materjal muidugi on ka sigakõva!

72. Lord of the rings 1 (2001) - Peter Jacksoni filmi. Minu tabelis on selle saaga puhul ainult 1. osa, sest ma polnud absoluutselt rahul järgneva kahe osaga. Ma usun, et igaüks, kes on raamatud läbi lugenud ei saanud kuidagi rahul olla selle lõpuga, kus jäeti terve viimane osa praktiliselt välja, kui tüübid tagasi oma kogukohta läksid, ning Saruman neid seal ees ootas... Ning üks minu lemmikkohti raamatus - ämblikuga võitlemine, see oli ikka raamatuga võrreldes täiesti väärtusetu. Kuid esimene osa oli hea. See andis lootused palju paremaks saagaks. Kandideeris 13-le oscarile ja võitis neist 4. Lugu siis sellest kuidas sõrmuste vennaskond asub teele läbi Tolkieni väljamõeldud maailma neetud sõrmust hävitama. Heaks teejuhiks Gandalf, keda filmis mängib ülisobivalt Ian McKellen. Kuid film tegelikult kubiseb kõva kaliibriga tähtedest. Ja muidugi efektid on võimsad. Järgedes oli liiga palju sõda, mida oli ju ka raaamatutes, kuid raamatutes tasakaalustas muu siiski piisavalt hästi selle ära.

71. Aruitemo, aruitemo (2008) - Hirokazu Koreeda film. Jaapani film jaapani perekonnast. Lugu sellest kuidas pere poeg läheb oma vanematele külla koos oma naise ja tolle lapsega. Lähedalt saab näha sealset igapäevakultuuri. Kõigele raamistuseks veel lugu eri generatsioonide kokkupõrkest. Vanemate ootused ja lootused, laste varjatud kurbus ning solvumine. Kuid ennekõike pereühtsus. Sellistel kokkusaamistel on ikka oht, et luukered kisutakse kappidest välja ning lahti läheb tants kõikide allasurutud tunnete lõkkele lüües. Eriliselt hõrk selle filmi juures on see, et täpselt see delikaatsus, mis on minu jaoks jaapanlaste kultuuri juures nii oluline, see sisaldub ka filmis. Nägu on asiaatidel minu jaoks kuidagi nii tundeid mittereetev ning isegi omade vahel on kõik kuidagi nii diskreetselt pinna all pulbitsev, kuid välja ometi näidatakse nii väikeste märkide abil, et neid peab sealt ise hoomama ja tõlgendama enda jaoks. Üks parimaid peredraamasid üldse. Ning lisaks tuli meelde kuidas lapsena kui me maalt läksime ja ma kunagi salaja kusagilt kuulsin, et vanaema, kes mul eriti tihti tundeid välja ei näidanud, alati nuttis... ja ma juba kujutan ette kui ma ise kunagi vanaisana suvel lapselapsed (loodetavasti) hoida saan ning kui nad siis suve lõppedes ära lähevad... ohhh selles tundes on nii palju kurbust kuid ometi armastust ka. Ja see film tuletas mulle oma lõpuga seda meelde. Ja pani mõtlema ka sellele, et kui palju ikkagi on minul õigus oma lastele oma tahet peale pressida... nonii, mõtlemisainet sai sealt nii palju, et soovitan pigem, et ma neid mõtteid siin üle hakkan korrutama hoopis ise see film ära vaadata.

70. Den nya människan (2007) - Klaus Härö film. Rootsi draama. Õigemini on tegemist soomerootslasest režissöriga, ent tegevus toimub Rootsis ja aastal 1951. Enne veel tahan öelda, et Härö-st on kiirest saamas minu lemmikrežissör. Film filmi järel suudab ta need minule hinge istutada ning see pole kaugeltki mitte kõrgemal positsioonil olev Härö film siin tabelis. Ehk siis Rootsi ja 50ndad. Üritatakse luua uut ühiskonda. Sellist, kus nõrkadel, inetutel, mentaalse hälbega inimestel pole kohta. Gertrud on juba 17 aastane ning tal pole ema. Isa ei suuda tüdrukute karja kantseldada ning nooremad tüdrukud viiakse lapsendamiseks ära, kuid Gertrud pannakse spetsiaalsesse eraldatud tüdrukutekodusse. Tööd tegema. Ainus tee ühiskonda tagasi sellest "töö-haiglast", on lasta endale teha vabatahtlikult steriliseerimine - et vaesus-haigus ei pääseks ühiskonnas levima. Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt. Nimelt Gertrud armub ainsasse noormehesse - majahoidjasse ning jääb rasedaks. Edasine on võitlus kahel rindel - esiteks, et temalt ei võetaks last pärast sünnitust ning teiseks, et ta saaks kuidagi minema sellest ebanormaalsest väiksest arstide kuningriigist metsade peidus. Nagu Magdalena õed, oli ka siin filmi lõppedes tekstis šokimoment, et sellised institutsioonid suleti alles 70ndatel, kui ma nüüd õieti mäletan... Kui palju häbiplekke on meie enda rahva lähiminevikus peidus? Noh, igatahes rootslaste kohta valgustav info. Ning kõige krooniks oli filmis mängimas minu lemmik rootsi näitleja - Maria Lundqvist. Aga jah, ka pildiliselt väga ilus kaameratöö ja muusikast rääkimata.

69. DeUsynlige (2008) - Erik Poppe film. See on vist ainuke Norra film minu tabelis. Nägin küll mõnevõrra rohkem Norra filme, aga näiteks teine Norra film - Buddy, jäi napilt 100 hulgast välja. See "Nähtamatu" oli siin Rootsis kinolevis pikalt ning igati õigustatult. Kõik ajalehed ja kriitikud pidasid seda sellel ajal kõige paremaks kinos olevaks filmiks ning see oligi tõeliselt hea ja liigutav ning hästi tehtud ja näideldud film. Lugu kahest poisist, kes röövivad päise päeva ajal lapse. Film keskendub ühele neist, kes pääseb vabaks noortevanglast ning asub tööle sama linna kirikus, kus elab ka kadunud lapse ema. Film tegeleb selliste teemadega nagu süütunne, armastus, muusika, usk, vastutus, pereväärtused ja kaotusvalu. Ja väga valus ning sügavalt psühholoogiline film ongi. Üpris raske seedimiseks kuid samas annab võimaluse omaenda empaatiavõimet proovile panna. Kas selleisele karakterile on üldse õige kaasa tunda? Kuigi ta on ju sümpaatne ning film annab võimalus näha tema sisemist mina. Väga huvitavalt ülesehitatud film ning lugu ise on samuti väga kaasakiskuv ning mõtlemapanev.

68. Blow (2001) - Ted Demme film. Norkoparuni elulugu, kus peaosas Johnny Depp. Mina avastasin selle filmiga, et Penelope Cruz on ikka üks pagana võimekas näitleja. See tema narkarist narkoparuni naine oli täiesti uskumatult vinge roll. Kuid lisaks headele näitlejatöödele oli film ise ka selline ehe ja igati põnev draama.

67. In the bedroom (2001) - Todd Field-i film. Parima filmi Oscarikandidaat. Noor mees, kes mõnevõrra kogenud naisega suhtes... naise eksabikaasa siseneb pilti ning sellised valemil on katasfroofilised järelmõjud. Film ise tegeleb noormehe vanemate murega. Tom Wilkinsoni superroll kättemaksu hauduva isana. Kuigi kogu kurja juureks pidasin mina hoopis Sissy Spaceki mängitud ema. Võimas psühholoogiline film andeksandmatul teemal. Kuidas elada samas väikelinnas koos su oma lapse tapnud inimesega? Tumedates toonides, väga hämar draama. Väike indie-film, kuid väga hästi tehtud igas mõttes. Ning peamine on tugev lugu ja tõeliselt õnnestunud lõpp, milleni film kulmineerub. Ometi üks ameerika film, mis nõuab ka vaatajalt arusaamist, nutti ning asjade nägemist selle taha, mis ekraanilt paistab.

66. Boat that rocked (2009) - Richard Cutris-e autorifilm. Briti komöödia oma parimas mahlas. Rokiraadiote keelustamisajastust Inglismaal. Siis kui Biitlid ja Rollingud olid kuumad noortebändid. Film keskendub ühe raadiojaama tööle, mida paisati eetrisse ühelt laevalt. Mehed elasid ise kah nagu rokkstaaride eraldatud elu. Seks oli vabameelne ning kui palju lahedaid tüüpe niimoodi koos elavad ja töötavad, siis sellest ei saa muud tullagi kui üks rõõmsameelne, naljadest pungil lahe film. Naerda saab kohe korralikult!

65. Boy in the striped pyjamas (2008) - Mark Hermani film. Baseerub ka eesti keeles ilmunud John Boyne-i samanimelisel romaanil. Briti režissööri mõjuv draama natsiajastust. Kui üks tavaline poiss sõbruneb koonduslaagris aia taga vangistuses istuva poisiga, ei tea ta tolle tausta vaid imestab, et miks too alati triibulises pidžaamas on. Tegemist on umbes 10 aastastega. Lisaks see õudus, mille sees need inimesed pidid elama ning kuidas väljaspool ümbruskonnas elavad inimesed tunnetasid või mõtlesid, kui inimesi põletavatest ahjudest tuli pidevalt suitsu. Ühel kriitilisel hetkel mänguhoos on mõlemad poisid aias seespool...

64. Y tu mama tambien (2001) - Seksikas ja temperamentne Mehhiko film. Superstaaride tehtud. Nimelt režissööriks Alfonso Cuaron, kirjutatud venna Carlos Cuaroniga kahasse ja peaosades Diego Luna ja Gael Garcia Bernal. Lahe road-film, kus noored mehed avastavad iseennast ning elu. Lisaks on kolmandana pundis natuke kogenum naisterahvas.

63. Twilight samurai (Tasogare Seibei) (2002) - Yôji Yamada film. Jaapani film, parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat. Südamlik ning jaapani kultuuri, tavasid ning ajalookäsitlust kujutav harukordselt intiimne ja delikaatne film. Võiks isegi pidada armastusfilmiks. Minu jaoks oli see film tõeliseks avastuseks ning jaapani filmikunsti juurde kutsuvaks teenäitajaks. Seibei Iguchi on madalama klassi samurai ja lesk. Elab ametnikuna 19.sajandi Jaapanis, kasvatades oma kahte tütart, keda ta väga armastab ja hoiab. Lisaks hoolitseb oma seniilse ema eest. Et hakkama saada, peab ta kõikvõimalikke raskete tööotsadega leppima. Ta armastab üht abielus naist, kellega tal tekivad võimalused armastuseks, kui too lahutab oma vägivaldsest mehest. Kuid hoolimata sellest, et Jaapani feodaalsüsteem on lagunemas, on Seibei ikkagi seotud samusai aukoodeksiga. Sellel kõigel on aga päris karmid tagajärjed.

62. Into the wild (2007) - Sean Penn-i film. Eluloofilm, mis kandideeris mitmetele oscaritele. Baseerub Jon Krakauer-i raamatul (on ilmunud ka eesti keeles). Väga kurb lugu mehest, kes otsustas hüljata tsivilatsiooni ning saada hakkama metsikus looduses. Ülimalt vinge roll vanameister Hal Holbrookilt, järelemõeldeski tulevad külmavärinad. Tundub, et minule üldse Penn-i režissööritööd meeldivad. Nendes on mingi kunstiline omapära ka, aga selles filmis oli nii looduse ilu kui sügavaid mõtteteemasid.

61. Så som i himmelen (2004) - Kay Pollaki autorifilm, kuigi abistsenariste on filmil mimeid veel. Parima võõrkeelse filmi oscarikandidaat, üks minu lemmikuid rootsi filme. Soe, kurb, armas ning kohati ka mõnusa huumoriga. Liigutas pisarateni (ja seda mitmes kohas), mida näiteks Ugala teatrietenduse versioon ei suutnud. Lugu kuulsast dirigendist, kes naaseb terviseprobleemide tõttu tagasi oma kodukülla. Seal satub ta juhendama kohalikku kirikukoori. Külaelanikud on kõik natuke isemoodi, oma eripära, tausta, murede ja ootustega. Lisaks on potsentsiaalne armastus ka külaelanike seas. Ehk romantiline komöödia-draama ja just selline, millist rootslased minu meelest kõige paremini oskavad teha (a la Under solen). Peaosas Rootsi kuulsamaid meesnäitlejaid (ka "Millenniumi" sarja Mikael Blomqvisti mängiv) Michael Nyqvist.

60. Klass (2007) - Ilmar Raag-i autorifilm. Olin üks nendest, kes filmis tõeliselt šokeeritud sai. Mitte isegi niivõrd sisu poolest, vaid selle professionaalsuse pärast. Rida amatöörnäitlejaid, kes osutusid tõeliselt ehedateks ning õigustatud valikuks. Film koolikiusamisest, sõprusest, uhkusest, inimlikkusest ja veel mitmetest olulistest asjadest. Kuigi mulle meeldis ka Cannes-i peapreemia võitnud Ameerika kuulus koolitulistamise film "Elephant", siis Raagi film on kordades parem ja sisukam. Üks väheseid Eesti filme minu tabelis (kahjuks).

59. Beautiful mind (2001) - Ron Howard-i film. 4 oscarit võitnud, teiste hulgas parim film. Baseerub Sylvia Nasar-i raamatul. Mäletan, et film oli nii emotsionaalne, et lõpus tuli pisargi silma. Väga head rollid kolmelt peategelaselt - Russell Crowe, Jennifer Connelly, Paul Bettany. Tegemist on legendaarse matemaatiku (tänapäeval teavad kõik majandust ülikoolis õppinud inimesed teda) John Nash-i elulooga. Geeniuse piirimail olevatel inimestel on lihtne kalduda hulluse poolele. Lisaks sellele, et film on hästi tehtud on minu meelest Ronb Howardi filmid ka esteetiliselt (vist tema värvigamma tõttu) ilusad. Lisaks üsna üllatuslik...

58. Dogville (2003) - Lars von Trier-i film. Täiesti erakordne filmielamus - teatraalne, kus kõik on põrandale joonistatud, ainult inimesed elavad oma elu ja tegutsevad justkui teatrilaval. palju talente on kokku aetud, eesotsas Nicole Kidmaniga. Von Trier ironiseerib ameerika mentaliteeti ja väga tabavalt. Tegelikult on tegemist teema-triloogiaks kavandatud teise osaga (esimene oli Dancer in the dark ja teine Manderlay). 3 tundi ja nii vähe actionit - ent ometi läks film kui linnutiivul. Tõeline meistriteos.

57. Pirates of the Caribbean (2003) - Gore Verbinski film. Ka meelelahutust on vaja ning kui seda on Disneylikult ägedalt ja detailirikkalt tehtud, siis seda lahedam. Ma ei viitsi seda vigisemist, et ainult sügavamõttelisi filme tasub vaadata. Mina nii ei arva. Mõnikord on just vaja lõõgastuda. Ja kui loodusesse ei viitsi minna ja mõtlemisele on vaja anda puhkust ning samas midagi perega ette võtta, siis see film oli igati vahva vaheldus. Pean silmas sarja kaht esimest osa. Kolmas vajus juba ära. Kuid nüüd on teada, et ka neljas on tulekul. Palju vingeid ja häid näitlejaid ka kaasatud. Üks minu lemmikuid - Johnny Depp-iga eesotsas. Uues osas pidavat Penelope Cruz kaasa lööma. Ning üks minu meelest kõigi aegade parimaid meesnäitlejaid - Geoffrey Rush on ka kambas. Rääkimata briti Keira Knightleyst ja rootsi Stellan Skarsgaardist. Kuigi viimased kaks nii olulised polegi minu jaoks.

56. American beauty (1999) - Sam Mendes-i film. Parima filmi oscari ja 4 muud võitnud ja lisaks mitme oscari kandidaat. Stiilne, omapärane, samas ameerika inimeste sisemisi frustratsioone kuvav film. Igavene teema naised-mehed... vinged rollid Kevi Spaceylt ja Annette Beningilt. Aga ka noored Thora Birch, Mena Suvari ning Wes Bentley mängisid end populaarseteks. Lester ja Carolyn Burnham on väljastpoolt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised. Justkui täiusliku pere kehastus koos oma tütrega. Tegelikult on Lester üha süvenevas masenduses ja ühel hetkel lihtsalt murdub. Armub oma tütre parimasse sõbrannasse. Naine on närvivapustuse äärel. Samal ajal kui tütar Jane sõbruneb ning omapärase ja justkui argliku naabripoiss Rickyga, kellel on homofoobist isa.

55. Apocalypto (2006) - Mel Gibson-i Farhad Safinaga kahasse kirjutatud autorifilm. Võimas film, mis tegelikult polegi inglise keeles. 3 oscari kandidaat. Maiade tsivilatsioonis, rünnatakse ühte rahumeelset hõimu. Neist tehakse orjad ning soovitakse neid oma jumalatele ohverdada. Jaguar Paw peidab oma raseda naise ja poja lähedalasuvasse sügavasse auku, kuid teda ennast võetakse kinni. Ta peab kõigepealt pääsema eluga ning ühtlasi päästma oma armastatud pere. Ilus, mõjuv ning hästi tehtud dramaatiline film, millest ei puudu ka põnevus. Tegemist ei ole ingliskeelse filmiga.

54. Bridget Jones's diary (2001) - Sharon Maguire-i film. Nii esimene kui teine osa on väga lahe meelelahutus. Naljad, südamlikud, vahvad briti komöödiad, mis on täis häid briti näitlejaid, kuid eesotsas ameeriklanna Renee Zellwegeriga nimiosas. Muidugi juba alusmaterjal, ehk raamatud on nii head, et mind täiesti hämmastab, et kirjanik pole otsustanud kolmandat osa kirjutada. Minu ostaks küll kohe :) Bridget on selline tavaliste naiste muredega elurõõmus naisterahvas - tahaks olla mõni kilo kõhnem, tahaks leida unistuste printsi, tahaks saada kuulsaks ja teha tasuvat ning austusväärset tööd. Kuid iga ettevõetud plaaniga justkui ei taha need asjad tema soovitud rada kulgeda. Siiski sõbrad on seal teda lohutamas ning armastus tiksub südames. Justkui tänapäeva Jane Austen... kus ei puudu ka hr. Darcy...

53. Elina (2002) - Som om jag inte fanns -Klaus Härö film. Baseerub Kerstin Johansson i Backe raamatul. Soomerootsi filmitegija on kahtlemata üks režissööridest, kes minu jaoks selle kümnendi defineerijateks. Tema südamlikud filmid on ilusa filmikeele ning vapustavalt hea kaamerasilmaga. Elina oli ka oscarisaadetis, kuid jäi kandidatuurist mingil põhjusel ilma. Lugu 50ndate Soomest, tüdrukust, kes elab õe ja emaga kusagil väikses külas. Nad on vaesed ja isa on surnud. Soos asuv puu on tüdrukule isa aseaineks. Temale räägib ta asju, mis ta isale muidu räägiks, temalt saab ta ka lohutust. Eriti vastikuks osutub rootsikeelne kooliõpetaja (Elina oma perega on soomekeelsed), kes teeb küll head nägu kuid sügaval südames saab seeläbi võimu ja üleolekut tunda. Lapsed aga tunnevad ära, mis on päris ja mis mitte... Väga emotsionaalne ning südamlik film.

52. Almost famous (2000) - Cameron Crowe autorifilm. 4 oscari kandidaat (võitis parima stsenaariumi oscari). William Miller (pool-autobiograafiline lugu) on 15 aastane noor kutt, kes läbi vale palgatakse Rolling Stone ajakirja poolt ansambli Stillwater-iga koos tuurile nende kohta artiklit kirjutama. Stillwater on tõusev täht muusikamaailmas. Sex drugs ja Roc'n'roll. Väga nutikas lugu ja hea dialoogiga, täiskasvanuks saamisest. Poiss peab silmitsi seisma teemadega, nagu narkootikumid, kuulsus, armastus ning põhja käimine. Kuulsusel on ka pahupool. Kuid lisaks raskematele teemadele on ka palju lõbusat ning meelelahutuslikku. Justkui iga teismelise poisi unistuste-trip. julge hundi rind on rasvane... Ja eks ekstreemolukorrad kasvatavadki meid kõige rohkem ja kõige kiiremini.

51. 4 months, 3 weeks and 2 days - Cristian Mungiu autorifilm. Rumeenia film, mis üllatas kõiki ning pani akadeemiass pettuma, et film ei pääsenudki oscarikandidaadiks. Pärast seda tehti ka hindamissüsteem ümber. Draama naisest, kes 80ndate Rumeenias aitab korraldada oma sõbrannal ebalegaalset aborti. Filmi pealkiri ongi viide sellele, kui kaugel rasedus juba on. Ehk kas see on siis juba "kellegi" tapmine? Paneb teema üle kõvasti järele mõtlema. Lisaks üldse naiste olukorra üle Rumeenias. Sest see on ju niivõrd lähiajalugu. Ehtsalt 80ndatelik oligi kõik. Tõeline šokihetk on muidugi see tualetikaader. Mentaalselt häiriv film, kuid seda võimsam elamus. Milleks on film veel tänapäevalgi võimeline, ületades tabusid ning olles usutav ja ehe. Anamaria Marinca tähelend.

Sildid:

2 Comments:

Anonymous Piret said...

Film Into the Wild baseerub Jon Krakaueri samanimelisel raamatul (eesti keeles "Üksindusse")

26 märts, 2010 18:28  
Blogger Danzumees said...

Aitäh, Piret! Parandus tehtud. Ostsin just Jungeri ühe teise raamatu ja lugesin tema Pefect stormi, millel baseerub üks teine film. Aju tegi "vimka" :)

27 märts, 2010 10:44  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default