Kummitused - LendTeater

Oi jah... Ibsen... Kummitused... Järgneva lugemisel tuleb arvestada, et siinkirjutajal on üldse probleeme Ibseni sulatamisega. On olnud, ka Eesti teatrites "täitsa okei" tõlgendusi, kuid ei mäleta kordagi ainsatki täit vaimustust ühegi tema näidendi lavaversiooniga. On küll põhjamaa autor, on küll inimpsüühikaid lahkav, on küll valuline, ehk justkui kõik eeldused on olemas, ent ometi lihtsalt ei haaku Ibseni maailmaga. Teatav äng ja jahedus ning inimesed, kellel oleks nagu mitu kihti peal, aga paraku need alumised kihid ei paista, isegi mitte vilksamisi sealt altpoolt ja nõnda jääb neist üks või äärmisel juhul kaks, ent siis ka väga mustvalge plaan.

Kuid kuna sünnilinna teater, ehk Elvast LendTeater, on Tallinnas sedavõrd harv külaline ning kaasatud üks lemmiknäitlejaid - Peeter Jürgens - siis huvi ja põnevus just selle lavastuse suunal oli piisavalt suur, et võimalust kaugelt lõunast külaliste loodut vaatama minna, ei raatsinud mitte mööda lasta.

Olen LendTeatri lavastusi alles väheseid näinud, et teha üldistavaid järeldusi või anda neile sügavamaid hinnanguid, ent seotus Jaan Toomingaga ning proffide kaasamine, on tõstnud nad üheks Eestimaa huvitamaks praegu tegutsevaks harrastusteatriks (mh. Salme, Vilde ja Tammsaare Teatrite kõrval). Nii mitmedki teatris mängivad põhijõud on täiesti professionaalide tasemel (Airé Pajur, Kaidi Koppel...) ja ju see on ka need head lavastajad teatrile ligemale meelitanud.

Kuna ma ei tahaks mingi hinna eest tublide ja endast parimat andvate harrastajate särtsu ja tarmu teatritegemisel kõige vähematki kustutada, siis palun järgnevat võtta ainult konstruktiivse kriitikana. Mingi ärapanemist ma ei salli ise ka ja sellepärast ei taha seda ka siin viljeleda.

Kuid kriitiline ma selle lavastuse suhtes paratamatult olen. Eelkõige juba lähtekoht, ehk lavastuse aluseks olev dramatiseering on minu jaoks vastuvõetamatu. Saan aru, et Väino Uibo, kes on siin nii dramatiseerijaks kui ka lavastajaks, on tahtnud muuta vana iganenud teksti tänapäeva kiiretarbijalike kommetega inimeste jaoks seeditavaks, ehk muutes "Kummitused" vaid 1 tund kestvaks läbikappamislavalooks, aga antud juhul minu arvates see ei õigusta end. On ju tegelikult ikka just "Kummitusi" lavastades armastatud välja tuua seda, et lugu võiks natuke siit ja sealt otsast kokku tõmmata ja kärpida ebaoluline, kuid siin on võetud põhiliin, ning kõik kõrvaline pressitud täiesti kihitult kokku. Seeläbi ei jõua ei tekst ning selles sisalduvad liinid üldse mõjule, jäävad ära kõikvõimalikud suhte- ja tegevuste- ning tundearengud. Ja mis kõige kurvem - näitlejatel ei jää aega ja mahtu oma karaktereid arendada. On ju küll tekste, kus karikatuurid või visandlikud tegelased on nii tugevad või ei vajagi väljajoonistumist ning saab isegi lühema ajaga nad luua, aga Ibseni "kummitused" ei kuulu nende hulka. Sellise versioonina ei andnud see isegi "illustreeritud ja lühendatud klassika" mõõtu välja.

Kuid nagu mainitud, siis Ugalast on peaosaliseks - pastor Mandersi rollis - Peeter Jürgens. Tema kaalukus, mis tuleneb mängu sügavusest on vajava hõlmavusega, ent teksti kiire edasiandmine ei lase otseselt teadlikult tema poolt valida. Jah, kuna teine pool on üldse kahtlase ajalooga, siis paratamatult langed tema poolele, ent see on ebaausalt tulnud. Sellest tekstiga kiirustamisest tekib ühest küljest see, et tekstiedastus ei ole viperusteta, vaid isegi sellin proff, nagu Peeter komistab pidevalt sõnade otsa, aga lisaks vaid nädal pärast tüki nägemist ei suuda meenutada ainsatki tegelase lauset. Jooksvalt vaadates pidi pinevalt kuulama, et püsida järje peal, millest ta üldse räägib. Seetõttu ei saanud (vähemalt mina) ka üldse kontakti. Teine, kes niiöelda peaosas - Helene Alvingu rollis - Airé Pajur. Siuh ja sauh tuuakse kõik luukered kapist välja. Ta jõuab küll peaaegu luua selle ebameeldiva maadami rolli, ent ometi ei teki tema nõmeda suhtumise ja minevikus sünnitatud vaimudega, kes teda nüüd "kummitustena" kummitama on saabunud mingitki tegelikku emotsionaalset seost või avastuslikku teekonda. Ei tunneta seda orbudekodu avamisest tekkivat uue alguse ootust-lootust, ei saa aru selle tegelase muudest tunnetest, kui enesekaitse pastori ees, kes ei lase puhtalt lehelt tal alustada. Mis ma räägin, et saa isegi tema nõmedast minevikust aru. Jah, kas siin paljastuvad peresuhte tegelikud sidused, aga sellest minnakse nagu muuseas kiiruga üle. "Kummituste" nägemine ja sellest tingitud neurootilisus oli üks lemmikuid kohti, sest vähemalt paariks sekundiks siis asi tahenes ja selle segaduse ning hirmu jõudis kiire hoo pealt Airé vaatajani tuua.

Isa ja tütre liin jääbki täiesti arusaamatuks. Kaidi Koppel toob eheda viha ja rahulolematusega vähemalt tütre tunded välja, aga isa rollis Aare Sepp suudab veenda vaid hetketi. Liiga "mängitult" ja ebausutavalt toob ta need tunded välja - tahab olla tütrele hea, aga ei suuda seda suhet arendada. Väga eluline ja võiks olla üks kogu loo kandvamaid ning tänapäeva peresuhete paralleelide tõmbamiseks puudutav, ent ometi nii ebasümpaatsest(loe: mitte usutavast mängustiilist) kui ka sellest kiirusest, millega tal tuleb sužeeliin luua ja kanda - need ei jõua mõjule pääseda.

Huvitavalt mõjus Alvingu poja rollis Mikk Sügis, kes oleks nagu tõesti kunstnikuhing, aga see kunstnikuks olemine j aema uhkus selle üle - seda siin välja ei mängita, ega tekstis rõhku ei panda. Seda peab vaataja ise teadma Ibseni täispikast tekstist. Kuid Mikk, eriti tagantjärgi targana teeb oma rolli auga ära. Kahju ainult, et ka tema puhul ei saanud kogu selle tegelase siseilmale kaasa elada tänu kiiruga ülelendamisele. Nõnda jäävad ära ka omaaegsete skandaalide põhjustajateks olevad sisulised dilemmad.

Lõpuks jäigi sellest kõigest mällu kui ükds suur surin, millest ei hammusta ka lahti seda pealmist - sugupoolte suhted abielus ja selle väliselt ning kõige mõju lastele. Jah, kas siin tuleb ilmsiks see, kes on kelle laps, ent seda täiesti õhku paisates, kuna puudub toetav ülesehitus ning eelkõige selles tegelikus loos sisalduv ajastu- ja üldine ühiskondlik kõlbelisusnormide tasand, veel vähem allhoovused, mis olid ju tuntavad naiste ja meeste erinevatest ühiskonnapositsioonidest.

Kuid ilmselgelt on Peeter Jürgens sütitanud oma kaastruppi. Tema pastor Manders on armas ning partnerid temaga mängides põlevad, mis vaatet olulisim laval. Meeldis ka Väino Uibo oskuslik Grieg'i muusika integreerimine lavasusega. On hetki, kui taustal on vaid üks noot, ühelt pillilt, väga vaikne, aga see on seal ja kannab koos tegevusega. Üldse see muusika olekski nagu loodud lavastusega kokku. Väga huvitav lavastuslik võte, mis on ilmselt leitud koos kunstnikuga, ehk tegelased ilmuvad lavale istudes pöörlevatel toolidel, mille seljatugedele on kinnitatud uksed. Nõnda oleks nagu "keegi alati uksetaga" kuulamas. Ja kas mitte "kummitusedki" ei luura suurtes lossides uksetaga... on need siis vaimu vormis kummitused või lihast ja verest kummitused. Näitlejate ilmumine uste tagant ja pärast jälle kadumine nende taha on teostatud ka vastava kiirusega ning see annab niigi hoogsalt kappamisele veelgi hoogu juurde... kuigi see hoog sobib hästi lavastuslikult.

Kokkuvõttes ma jätan seekord hinnangu panemata nimme, sest see ei oleks antud juhul aus. Kuigi aus ei olnud ka "Kummitusi" niiiiii palju kärpida, sest selles loos näitlejatel on vaja seda "õhku", et luua kandvaid pause, karakteriarenduseks maad ja ruumi, aga ka sisuliselt peab andma taustsüsteemi ja sidemete-suhete arenguks aega, liikumist ja sõnu.

Kuigi lõppude lõpuks võib ju olla, et palju inimesi naudib ka seda, et saab kiiresti, kähku ja kontsentreeritult vaid kõige olulisema Ibseni "Kummitustest" kätte. Sellisel juhul on see versioon just Sinu jaoks!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotode autor Marko Hõrak):

HENRIK IBSEN

KUMMITUSED

Adapteerinud VÄINO UIBO

Lavastaja VÄINO UIBO

Kunstnik MARGUS MÖLL

Lavakujundus ja muusikaline kujundus VÄINO UIBO

Lavakujunduse valmistamine ja tehnikaspetsialist MARGUS MÖLL

Heli-ja valgusmeister MARGUS MÖLL

Laval Peeter Jürgens (Ugala), Airé Pajur, Aare Sepp, Mikk Sügis, Kaidi Koppel

Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?

Lavastuses on kasutatud Edvard Griegi muusikat.

Tuulte pöörises - EMTA Lavakooli 29.lend/NUKU

August Kitzbergi "Tuulte pöörises" on varem lavastatud Eesti teatrites vähemalt 14 korda originaalpealkirja all. See tähendab, et värske lavakooli ja NUKU koostöö on 15. "Tuulte pöörises" oli ka 1906.aastal Karl Menningu poolt loodud Eesti esimese kutselise teatri avalavastuseks ning äsja oma 80ndat juubelit pidanud, 1940.aastal loodud Rakvere Teatri avalavastuseks. Väärt ja väärikas materjal, millest on ka paljud teised eesti näitekirjanikud ammutanud inspiratsiooni ning selle ümbertöötluseid ja täiesti uusi ja tunnustatudki, ent sama tüvega näidendeid on mitmeid.

Minu jaoks tegi selle materjaliga midagi väga erilist Rakvere Teatris lavastaja Andres Noormets. Tagantjärgi veelgi targemana, pean seda, 2010.aastal esietendunud versiooni üheks käesoleva teatrisajandi TOP100 suurimaks teatrielamusteks. Kuid sellest eelnev lavaversioon pärineb aastast 1979, mil seda materjali lavastas Mikk Mikiver Eesti Draamateatris. Seega ei saa just öelda, et "Tuulte pöörises" oleks just viimastel aastakümnetel ülekasutatud.

Ent Noormetsa ja Mikiveri tugevate lavastuste "pagasiga" varustatult, olin seekord teatrit vaatama asudes ühest küljest skeptiline, sest see on juba nii otseselt (Mikiver) kui kiiksudega (Noormets) lavale imeliselt hästi toodud ning Noormetsa oma neist siiski võrdlemisi hästi ka veel meeles. Teisalt jällegi seekordseteks tegijateks alles lavakooli lõpetavad, 29.lennu noored, kellel täiesti isemoodi tahe parimat anda ning kogu hing lavale valada ning tavaliselt juba ainuüksi selle arengu, särtsu ja mängumõnu tunnistajaks olemine on teatrikülastust väärt. Isikliku maitse pinnalt rääkides, siis praktiliselt kõik, kes just sellesse lavastusse mainitud lennust on sattunud, on ka kogu kursuse parimate seas (teiste hulgas ka minu arvates kursuse priimused, arvestades seniseid diplomilavastusi- Lena Barbara Luhse ja Kaarel Pogga) ning seega tuulte pöörise õhin vaataja poolel oli vähemalt sama suur kui laval. Unustamata, et NUKUst on osalemas ka paar kogenud näitlejat koos näitlejaõpilastega- Andres Roosileht ja Liivika Hanstin.

Lavastajaks noor lavastajatudeng Mihkel kohava, kelle tervikut pisut lahti monteerides võib öelda, et selle tugevamateks taladeks Rosita Raua stsenograafia, kus nii nukumaja keset lava (mille katus muutub vajadusel ka hälliks), aga ka suurem majakontuur kujundlikult toimumispaika ilmestamas. Taustal, taamal, ai(d)a äärde püsti seatud labidad, hargid ja rehad ning ka puidutunnetust sissetoov lava ühel küljel kõrgusest lavani maanduv kangas. Liiga palju? Minu arvates mitte. Just huvitalt liigendatud ja seeläbi ka põhjendatud. Laval on ka üks paksem tala, mida tegelased kasutavad nii laua kui purdena, aga mingis mõttes oleks sellele saanud rohkem ja pareminigi rakendust leida. Vahepeal kui seda kasutati, siis oli see õigustatud, aga vahepeal jäi mulje, nagu see jääb jalgu ja ette. Targo Miilimaa valguskunst on läbimõeldud ning ka lavastuselemente loov - seda näiteks nii siis kui oli vaja läbi "puitkanga" kuvada inimest kui ka eriti mõjusalt ja tabavalt verepunane, kui mängu tulid surmad. Just sellised, vaevumärgatavad, ent vägagi olemuslikud valguskujunduselemendid rikastavad lavastustervikut. Helilooja Kristjan Kannukene on kirjutanud nii rahvaliku muusikalise tausta, aga sealhulgas ka hällilaulikud laulud, mida esitavad sobiva minoorse alatooniga tüdrukud (Lena Barbara Luhse ja Maris Lüüs). Muusika kohalolu ja selle tugev stiilitaju kindlasti tõstavad lavastuse väärtust.

Lavastaja lavakasutus on mastaapsem kui oskaks NUKU väiksesse saali ette kujutada ning ka küljelt lavale liikumine laiendab seda veelgi. Lisaks on Mihkel loonud ka illusoorseid komponente, nagu tuulest laperdavad mantlihõlmad, aga neid oleks võinud isegi julgemalt veelgi lisada (kuigi jah, debüütlavastusega on tihti see oht, et minnakse ideedega liiale, siin oleks natuke veel tahtnud).

Näitlejatest särasid väga tugevalt eriti 2 meespeaosa. Oskar Punga oma (ebameeldiva, et mitte öelda vastiku) karakteriga tekitab emotsioone, ent näitleja teenib seda "Jaani", nagu ta ise usuks seda ōigust, mida mängitav tegelane taga ajab. Ainult nii saabki usutavalt mängida. Ausmeestemäng! Ja Kaarel Pogga "Kaarel", kes on loodud kogu kehaga, sealhulgas innukalt pōlevate ja isegi pungitavate silmadega, kui tegelane jälle millestki innustub. Idealist, kuigi tsipa eestlaslikult mömm ka - enne ikka töö ja ideaalide tagaajamine, kui saab selle "kosimise-asja" ära teha. Lena Barbara Luhse keris esietendusel end käima aegamisi. Alles "Leena" surmastseenis jõudis ta selleni, miks ma teda kursa priimuseks pean, aga siis andis ta ka kogu rolli eest! Kuigi see allasurutus ja kurbus, mis temast läbi rolli kuni ka selle suure finaalini aimus, oligi ju usutavasti tegelase hinges. Ka nüansid, hingerahutusega tüdruku langemishetkel iha küüsi ning pärast seda väljamängitud südamevalu - kõik just nii, nagu peab. Oskar Seeman ja Maris Lüüs saavad siin küll võrdlemisi vähe lavaaega, aga on mõlemad väärt raamistuseks.

Suurepäraselt hingestatud rollid teevad ka NUKU enda Andres Roosileht ja Liivika Hanstin. Andres on vingesse tippvormi saanud viimasel ajal- iga roll temalt on suur nauding. Siin oma möriseva häälega, Leena isa rollis. Kes tütre soove ja otsuseid au sees peab - kes siis sellist isa ei tahaks. Ja Liivika Jaani emana, kurvemast kurvemate silmadega! Ka tema tegelane, emana, tahab oma lapsele head, kuid oma nina poja poolt keelatus asja sisse pistes muudab kohu supi veelgi tulisemaks. Ning muidugi jääb veel kõigele lisaks sellega pojale vahele. See psühholoogiline tasand, kuidas kõik välja mängitakse - seda pean seekordse lavastuse ühtlasi kõige keerulisemaks, tugevamaks ja õnnestunumaks misanstseeniks. Miks emadel ikka nii läheb - tahavad head, aga läheb ikka nii nagu ikka...

Ma ei ole nimme väga selle sisu sügavustesse seekord sukeldunud, sest eks paljud teavad seda juba niigi, aga Mihkel Kohava on leidnud oma rõhuasetused, mis on vajalikud vaadates ise avastada. Vana tuttava teksti üks väheseid võlusid - kuidas see praeguses hetkes, praeguses ühiskonnas ja ajal paistab. Kuigi õigused ja õig(l)use taga ajamine, ego ja enda/teiste tähtsustamine, kompromissitus, mis võib sõgedana teha haiget nii teistele, aga ka eelkõige iseendale, inimese nõrkus ja temaga manipuleeritavus ja muidugi armastus erineval moel, see kõik seguneb siin üheks Kitzbergile siiski üsnagi truuks jäävas tervikuks.

Hinnang: 4-
See number on tervikelamuse kirjelduseks. Mihkel Kohava on vägagi lootustandev ja väärib palju kõrgemat hinnangut oma esimesele suuremale lavastustööle. Samuti nagu näitlejad ja kogu kunstiline meeskond. Eesti klassika, klassikalises teatrivormis, kus kõik on nagu paigas ja märkitabav - stsenograafia, valgus, muusika, mäng ja isegi mõned huvitavad lavastuslikud nõksud, mis näitavad ära lavastaja võimekuse julgeda süstida oma nägemust sellisesse pühasse materjali, nagu seda on "Tuulte pöörises".

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

Tuulte pöörises

NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

NUKU teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus

Ükski tuul ei teeni teda, kes seilab sihitult.

Kas küla on hulluks läinud või see ongi asjade normaalne areng? Selles loos aetakse õpetaja kotti.

Rahulolematud inimesed on leidnud oma hääle. Jaan on üks neist. On ta rumal? Aga kui kogu tema aeg kulub tööle ja elatise teenimisele, kui sooned on tööga pingule tõmmatud? On ta populismist pimestatud või tõe väljaütleja? Aga mis siis, kui see, kuidas asjad on, ongi ebaõiglane?

Ühiskondlik lõhe, mis on kasvanud liiga suureks, et seda kinni lappida. Kirg. Unistus paremast tulevikust. Taevani kisendav ülekohus. Armastus. Vana purunev kord. Selle asemele kerkiv uus. Higiga lunastatud õigus. Koht päikese all. Kiskuv torm.

Jaanilt võeti kõik: tema pärandus, tema tulevik, ja ka viimne – tema lapsepõlvearmastus. Kas inimesel on õigus armastusele? Kuidas peab ta armastama, kui teda vastu ei armastata? Kuidas on õige armastada? Ja mida hakata peale põletava ebaõiglusega?

Mängivad

Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga ja Oskar Seeman (EMTA lavakunstikooli 29. lend) ning Liivika Hanstin ja Andres Roosileht

Autor August Kitzberg
Lavastaja Mihkel Kohava (EMTA lavakunstikooli 29. lend)
Juhendaja Mart Koldits (Von Krahli teater)
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja Kristjan Kannukene
Liikumisjuht Sylvia Köster
Valguskunstnik Targo Miilimaa

Esietendus 16. veebruaril 2020
Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Kahes vaatuses, kestus 2 h 15 min

Igavesti Sinu, Rakvere Teater - Rakvere Teater 80

Gaziljon õnnesoovi, kulla Rakvere Teater!

Eile, samal päeval kui meie kodumaa tähistas oma 102. sünnipäeva, sai Rakvere Teater 80-aastaseks. Targu, peeti juba juubelipidu nädalapäevad varem. Ka sünnipäeva auks välja toodud, lavastatud kontserdi esietendus "Lihtsalt rõõmuks" toodi välja juba mõni päev enne vabariigi ja Rakvere Teatri aastapäeva.

Ja mis sünnipäev see on ilma korraliku peota, eks! :)
Selleks puhuks kogunes eesti teatriraffas Virumaa armsasse teatrimajja 15.veebruaril. Teatrijuhid võtsid vastu, voolas vahuvein ja õhus oli paksult parfüüme ning inimestel õhtukleidid ning lipsud-ülikonnad seljas, nagu nii uhketel juubelitel ikka.

Selline möll käis laval, nagu siinsetelt, Silver Tõnissoni tehtud fotodelt näha ja isegi muumid olid kohal! Alguses täiskostüümis, aga siis saatva politseiniku striptiisist inspireerituna, kadusid ka neil kostüümid ja alt paljastusid siresäärsed Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt :)

Esimene “Igavesti Sinu, Rakvere Teater” (Urmas Lennuki dramatiseeritud-lavastatud) osa käis läbi Rakvere Teatri ajaloo - mööda ja üle kõigi teatri kunstiliste juhtide, mängides lõigu iga juhi stiilis Hamletist ja mõnest muustki klassikast. Teine osa oli kolleegipreemiate jagamise gaala.

(Päriselt ka) eelmise aasta parim Rakvere Teatri lavastus- “Nagu peeglis” korjas nii parima lavastaja (Madis Kalmet), parima mees-(Märten Matsu) kui ka parima naisnäitleja (Grete Jürgenson) auhinnad! Palju ōnne! Laval tervitati igat vōitjat muusikalise vahepalaga. Teistehulgas ka nädal hiljem esietendunud “Lihtsalt rõõmuks” trupi-ansambli poolt.

21.02 Eesti Päevalehe vahel ilmus Rakvere Teatri erileht "Kaduviku Teataja". Seal ilmus ka siinkirjutaja pikem kiri Rakvere Teatrile. Pakun seda lugemiseks ka siin. Seega olge lahked:

Kallis Rakvere Teater,

Palju õnne juubilarile! Ja pikka-pikka iga!

80 aastat – see juba ON midagi! Tean ajaloost, et 2. maailmasõja ajal, 1940. aasta 24. veebruaril avati Sind uhkelt aktuse, kontserdi ja pitsballiga ning juba järgmisel päeval toimus ka teatribeebi esimene esietendus – Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Minu ellu astusid Sa alles 40 aastat hiljem. Virumaal, Tamsalus, Araski külas, kus vanaisa ja vanaema juures sai veedetud suur osa lapsepõlvest. Vanaisa eriti muid teatreid ei tunnistanudki ja sestap said nii mõnedki tolleaegsed lavastused just tema mahitusel nähtud.

Ühine lemmik oli meil Eldor Valter, kes minu arvates oli natuke isegi vanaisa moodi. Nii selgus peatselt, et eks me Eldori järgi neid teatrikülastusi seadsimegi. Ja kuna just nende tükkide lavastajaks, kus meie lemmiknäitleja mängis, oli tihti Raivo Trass, sai Raivost ka minu elu esimene lemmiklavastaja. Kui reedeti oli teleteatris mõni Rakvere Teatri lavastus, istus vanaisa pärast sauna alati teleri ees ja vaatas etenduse lõpuni, teiste teatrite etenduste ajal, aga tihti tukkus või leidis midagi „targemat tegemist”. Märkamatult tekkis Eldori kõrvale teine suur lemmiknäitleja, kelle mängu lähen alati vaatama ka praegu, kui ta veel mõnes lavastuses kaasa teeb – selleks on Volli Käro. Tema mängu teatav aristokraatlikus, peenetundelisus ning intelligentsus on saatnud mõtetes iidolina mind praktiliselt läbi elu.

Esimene armumine naisnäitlejasse toimus samuti Rakvere Teatris. No keda ei võluks tark ja tubli Anne, Kitzbergi „Neetud talus”, kui seda esitab Marika Vernik? Ka hiljem, kui see telesse üles võeti, sai videomaki-eelsel ajal oodatud ja oodatud, et Marikat uuesti selles rollis näha… Samas kui üks teine näitleja – Toomas Suuman – mõjus väikse poisi jaoks suisa hirmuäratavalt. See tuleb peaaegu alati meelde praegugi Suumani laval vaadates – kui nunnu vanamees temast on kujunenud, aga kuidas ma lapsena teda kartsin…

80ndate keskel liitusid lemmikute sekka veel 2 näitlejat. „Rakvere romansis“ hiilgava rolli loonud Madis Kalmet, kes tegelikult ka palju väga häid lavastusi teinud. Toona isegi oleksin tahtnud, et ta oleks vähem lavastanud, sest kalkuleerisin peas, et muidu saaks ju teda laval rohkem näha! Nüüd on temast saanudki hoopis üks lemmiklavastajaid. Ja teine, kes tollel ajal alles alustas oma näitlejateed ning kellega minul toimus esmakohtumine teatrilaval (Vanalinna Päevade raames) Kalmeti lavastatud „Scapini kelmustes” – Andrus Vaarik. Lavastus oli legendaarne minuvanuste poisikluttide seas, lisaks mängisid seal Volli Käro, Toomas Suuman ja Marika Vernik. Sealt astus mu ellu ka Anne Veesaar.

Üsna varsti pärast seda, 80ndate teisel poolel, veel sügaval nõuka-ajal, viis elu mind hoopis üle mere teise riiki elama ning nõnda tuli ka meie suhtesse paus. Alles täiskasvanuna, kui hakkasin omapäi tagasi kodumaal käima, leidsin Su jälle üles. Siis juba tegutsesid hoopis teised nimed ja näod, vaid mõni üksik vanadest lemmikutest oli veel Rakveres alles – Volli ja Toomas ja mõnikord Raivo.

Alanud oli „kaduviku aeg“ ja seda huvitavam oli hakata uuesti teatrit avastama… Minu jaoks oli siis ja kuni peaaegu tänaseni välja Rakvere Teatri veduriks ning (nagu mu ämm armastas öelda) „esilavastajaks“ - Üllar Saaremäe. Ühtlasi oli mu enda lapsepõlvesõber – Ardo Varres, kes praegu ka „Ran“ keskmist nime kasutab, leidnud tee lavakasse ning tegi pärast seda mehetegusid muuhulgas „Shakespeare’i kogutud teostega“ just nimelt Rakvere Teatris. Tema kursakaaslased lavakoolist – Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Indrek Saar ei jõudnud mu lemmikute sekka enne kui alles aastaid hiljem. Velvo pani Pearuga Vargamäel ikka sellise paugu, et toibun sellest senimaani. Aga mis kõige imelisem, et sellest alates on iga tema roll olnud kuldaväärt elamus!

Märkamatult jõudsimegi 21. sajandisse, mil minu teatrikülastuste tihedus kasvas nii suureks, et Rakvere Teatris on nähtud suurem osa uuslavastustest, lastelavastused kaasa arvatud! See on armastus, kas pole?! Samas on ka maitse teravnenud ning kinnistunud lemmikute sekka pääsemine on muutunud raskemaks. Minu 21. sajandi 21 suurima teatrielamuse seas on raudpolt kindlalt 2 Toompere lavastust – „Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud“ (2005) ning „Toatüdrukud“ (2009). On see kokkusattumus, et uued suured lemmikud naisnäitlejad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema mängisid kõik kolmekesi koos „Toatüdrukutes“? Ülle romansilik traagika, samas ka sitkus, vastupidavus ning ülim näitlejannalikkus, Tiina muutumismängud, võlu ja inimesena „igaühe unistuste parim sõbrannalikkus” ning Anneli jõuline ägedus ja hoog on fenomenaalsed. Vot on trio! Ja juba mainitud Üllar Saaremäe, kes muide on teinud kaks sajandi suurimate meespeaosade sekka loetavat rolli, kadunud suurte lavastajate Komissarovi „Cyrano De Bergerac’i” ja Roman Baskini „Hamleti” nimiosades.

Olemegi ringiga tänapäevas. Mis jääb praegusest ajast südamesse 20 aasta pärast, kui Rakvere Teatril täitub ümmargune 100, seda võib vaid aimata. Olen juba üsna veendunud, et märgiliseks osutub Urmas Lennuki osalemine repertuaari kujundamises. „Ükssarvikute farm“ on üks neid lavalugusid, mille soovitamise eest olen saanud eriti palju tänukirju teistelt teatrisõpradelt. Ja panna kõik Oskar Lutsu aastaajad ühte näidendisse „Paunvere poiste igavene kevade“, sellega ei saaks vist küll keegi teine niiviisi hakkama… igatahes mitte nii lõbusalt. Ja muide ka üllatuslikult! Sest selles loos hakkab (veel ühe värske lemmiknäitleja) Imre Õunapuu kehastatud Kiirest esimest korda PÄRISELT kahju! Ka "Arno" tuleb välja tuua, sest sellist kameeleoni nagu Madis Mäeorg tihti Eesti teatrites ei kohta! Peeter Rästas on minu naise suur(im) lemmik Rakvere Teatris… Silja Miks on tõusnud komeedina lemmikute sekka nii, et ikka veel imestan, kuidas see võimalik on, et ma tema geniaalsust kohe lahti ei hammustanud? ;) Liisa Aibel on minu arvates üks Eesti esi-comedienne’sid kui mitte juba varem, siis igatahes alates Kati Kivitari lavastusest „39 astet“. Temaga on ainult see oht, et isegi pisema sutsakaga võib vabalt varastada kogu show.

Teatriga liitusid hiljuti Jaune Kimmel, Grete Jürgenson ja Märten Matsu ning tasapisi olen armumas ka kõigi nende kolme mängu… Jaune „Ilma Sinuta“, Grete ja Märten „Nagu peeglis“ – need annavad aimu ka tuleviku suurtest tegudest! Trupi pesamuna Elar Vahterit unustamata, sest praegu on Rakvere Teatris võimalik olla tema kõige esimese peaosa tunnistajaks „Kuldse liilia saladuses”.

Ja mis eriti mõnus ja mugav, et Sa, kallis Rakvere Teater, tuled tihti kodule ligemale. Siis saab kasvõi mitmendat korda mõnda lemmikut vaatama minna!

Igavesti Sinu,
Danzumees

Tekst sündmuse/lavastuse kodulehelt:

IGAVESTI SINU, RAKVERE TEATER

Rakvere Teatri juubeliõhtul rullitakse vaatajate ette lahti 80 aasta pikkune vaip, mille mustrites siplevad Kaarel Irdi, Jakob Liiva kõrval ka Üllar Saaremäe, Peeter Raudsepp ning teisedki teatri võtmefiguurid. Kavas on pidu ja „pitsball” – jõu- ja ilunumbrid teatri näitlejatelt ning võileib puhvetist.

Laval näeme kõike, mida silm näha ihkab. Ja veidi ka seda, milleks silmi pole tarviski. Vaatajate ette kihutab 80 vaguniga ekspress, mis oma reisidel on käinud galaktikast kaugemal. Mitte keegi ei tea, millega see lõpeb, aga kosmos pole piiriks.

Triller - Ugala

"Triller" on üks neid lavalugusid, mille sisu kohta ei tohiks neile eriti midagi ette öelda, kes seda veel näinud ei ole. Paraku päris nii ka ei saa, sestap katsun oma tekstiga liikuda ümber palava pudru ning mitte paljastada sisulisi pöördeid, pigem harutada lahti kontekstuaalseid niidiotsi, mille üle on võimalik kellegi elamust rikkumata arutleda.

No lähtekoht on selline, et on kaks sõbrannat - Lola ja Elisabeth... või kas nad ikka on sõbrannad, kui üks neist teise abikaasaga magab? Igatahes on pettur tulnud pahaaimamatult solvatu koju ja lahti läheb kassi-hiire mäng.

Pean tunnistama, et kuigi siis kõlavad püssipaugud ja ähvardused  ning kahtlemata on ka seetõttu teatavad kriminaalsed sugemed, ent tervikule tagasi vaadates, siis ma seda esmaselt "trilleriks" küll ei liigitaks. Pigem kirgede draamaks. Triller oli see ähvardatu jaoks. Triller võis see olla ka petva mehe jaoks - tema jäi ju vahele...

Selliseid kahe inimese vahelisi psühholoogilisi mänge, nagu näiteks Schaffer'i "Mäng" või ka Ugalas varem ning praegu Linnateatris mängitav "Enigma variatsioonid" on mitmeid. Kõik nad on kammerlikud ja toovad inimhinge pahupoole räpasuse või siis selliste "mängude" ja manipulatsioonide ebaeetilisuse aspekti kirkalt esile. Inimlikult mõistad, kuidas petetu saab vähemalt mingit rahulolu oma võimust, antud juhul hirmuvõimust teise üle, aga tegelikult on see magusalt moraalsuspiire kompav. Ja kuigi kirgede küüsis on ka normaalsed inimesed kõigeks võimelised, siis tegelikult ju tavaliselt asjad nii dramaatiliselt kaugele päris elus ei lähe, nagu nendest lugudes. See on ikka autori fantaasia vili - mis siis kui lähebki nii kaugele? Ohu - või hoiatusdraamana ju mõjuv ning inimtunnetel mängiv.

Lavastajaks Taago Tubin, kelle peale võib viimasel ajal olla üsna kindel, et ta materjalivalikuga puusse ei pane ning ka lavastuslikult midagi on töödega pakub. Siis võib-olla pisut vähem trikitades, kuigi mõned üllatused on tal varuks (näiteks see, mis laskude tagajärjelt toimub), aga kui lugu kannab ja näitlejad on head, siis saab ka näitejuhtimisele ja tegelastevaheliste liikumiste ning sisuliste võimumängude laval paistvusega piisavalt efektitseda ja seda Taago siin ka teeb. Kuigi just selle trillerlikkuse koha pealt ma vaadates mõtlesin, oleks aidanud kaasa mitte niivõrd stiilne David Lynch'i ja Quentin Tarantino filmidele iseloomulik muusikavalik, vaid natuke teistsugune... Teisalt jällegi selline muusika aitas luua assotsiatsioonide kaudu teistsugust, ehk omakorda isesuguste varjunditega atmosfääri. Ühtlasi jäi selgelt mulje, et tegevustik toimub kusagil välismaal.

Kõige rohkem põnevust pakkus minu ja ilmselt ka nii tegijate kui teiste vaatajate jaoks Mirtel Pohla kaasamine peaossa. Sellest lavastusest rääkimisel ei saa keegi sellest üle ega ümber. Ja kuna Mirtel mõnuga bravuuritseb oma rolliga, samas ehitab seda üles ja sellel on omad kasvamised, vaibumised ning lõpuks ju täiesti hääbumine, siis seda mängu on nii pagana põnev jälgida. Tema kannab suurema osa lavastusest, sest nii nõuab ka lugu, aga see kuidas see sütitab ka tema kaasnäitlejaid, seda on selgelt näha. "Sõbranna" rollis Kadri Lepp annab suurema osa ajast teisel hoida ohje ning see annab ta karakterile teatava allasurutuse tunde - tema ongi ju siin nö."vaenlase alal", püssisihikul, ent ometi tunneb ta ka teatavat sisemist vajadust näidata enda võimupositsiooni. Selle kahe tule vahel laveerimine ei ole rollina nii väljapaistev ja "vasta vahtimist", nagu Mirteli suurepärane ja hoogne, kogu mängu juhtiv tour-de-force, vaid kui sellele mõelda, siis hoopis keerulisem ja kihilisem. Kadri, ilmselt tiivustatuna ka uuest partnerist, teeb minu arvates ka täiesti uuelaadse rolli temalt. Sidudes õrnahingelisuse, sõbranna, aga eelkõigi ikkagi sõbranna mehe armastatuna tundmise, hädas olija, ühel hetkel ka ülekantud tähenduses maaslamaja, keda jalgadega taotakse, mis omakorda on nagu risti vastupidine teisele naisele. Mis omakorda suures pildis annab aimu, miks mees temaga versus tema enda naine, olla võiks tahta.

Petmise anatoomia on ju keeruline. Öeldakse, et mehed on nõrgad ja kui keegi ei peta, siis on see lihtsalt vastava olukorra või võimaluse puudumine. Ise tahaks ikka uskuda, et mõni mees võib olla ju ka otsustanud ning teadlikult mitte pettev. Teisalt isegi kui keegi otsustab, siis oma tunnetele ta ju vastu ei saa ja kui siis naine oskab või isegi lihtsalt käitubki nii, et tee petmiseks on avatud... siis see juhtubki... Suuremal osal meestest ilmselt lähevad silmad lihtsalt krõlli kui tuleb keegi ja paitab oma sõnade või olekuga mehe ego või hinge, mida oma abikaasa ju igal argipäeval ei pruugi teha ning kas see pärast aastaid enam mõjubki nii, nagu kellegi võõra või uue vaimustus. Jah, inimajau on keeruline ja seda siin mõne lausega lahti ei mõtesta. Sellele tegelikult ei keskendu ka "Triller". Kuid see tõstatab ühe elulise paradigma, mis on seotud järgmise tasemega... ehk kuidas käitub aastaid suhtes olnud inimene, kui ta pannakse fakti ette, et tal tuleb valida. Sellises olukorras on inimesel, kes on juba pikalt suhtes olnud taibumus jääda olemasolevasse suhtesse. Miks siis mõnikord ikkagi lahku minnakse? Arvatavasti toimub see katkiminek teises kohas ja teisel pinnal. Siit võib edasi arendada teooriat, kuidas siis kindlustada, et see, kes Sind võiks maha jätta, seda ei teeks... Ka selle jaoks saab ühe õppetunni, kas siis nii käitumiseks või mittekäitumiseks sellest tükist.

Loo autoriteks on naine ja mees ning nõnda on mõlemate psühholoogiad siin kokku liidetud ja keegi ei saa öelda, et vastavas olukorras nii inimesed ei käituks või ei otsustaks. Inimesed on erinevad ja nende mõttekäigud toimuvad erinevalt. Kuigi "mehe" ümber kõik see siin ka esimeses vaatuses keerleb, on see ikkagi naiste õiguste, tunnete, soovide ja ihade pingpong. Mehed füüsiliselt sisenevad mängu alles teises vaatuses. Janek Vadi on siin sellise karikatuurse hoogsusega alguses, mis ühel hetkel muutub, kui ta tegelane adub paremini olukorda. Näib, nagu ta tõesti oleks dilemmas ja vajab seda mõtlemisaega, mida ikkagi teha... enne kui oma otsusele jõuab. 2 naist ju ikkagi... ühega abielus, teisega suhtes... mõlemale tehtud lubadusi ja ilmselgelt aetud igasugust pläma. Kuniks ta oma otsuse teatavaks tegemisega rahunebki täiesti maha. Huvitav rollijoonis, mis ma loodan mängides teravneb veelgi (mina kirjutan siinset vaid esietenduse põhjal), sest kõige selgemalt laval publiku jaoks on nauditav see tema jõuline osa rollist, aga kõige huvitavam ja küsimusitekitavam ikkagi mängu sisekeemia mõttes jälgida oli see (vähemalt minule, kui ka mehele) see keskmine osa... kuidas ta nagu tahaks vingerdada olukorrast välja, aga vingerdada siin ei ole (kelle kahjuks ja kelle õnneks) võimalik.

Päris lõpu eel ilmub valemisse ka neljas tegur - Tarvo Vridolini kehastuses mees, kelle naine on see "sõbranna" ja sõbraga koos talle sarvi teinud... Kohe pärast etenduse nägemist olin isegi pisut pettunud, sest mõtlesin kohe, et dramaturgiliselt on tema poolt sissetoodav lõpulahendus minu jaoks kogu loo nõrgim osis. See nulliks nagu kogu eelneva. Alles nüüd, päevi hiljem ja sellele tagasi mõeldes, olen jõudnud tõdemuseni, et see toob ju veel omakorda mingid moraalipöörded sisse. Esiteks, tema naine on ju ka siin... suu ei väändu ütlema "trilleris", seega ütleme siis pigem "melodraamas"... või veelgi parem "kirgede draamas" - petja... Aga kogu fookus on ikkagi petetud naisel ja tema närvidest tekkinud olukorra rahustamisel. Suhtesegadik on ju nii suur, et selle lahendamine nii, nagu mees seda lõpus välja pakub, on banaalne. Nii see nagunii päris elus edasi "lihtsalt" ei lähe. Muidugi võib ju silma kinni pigistada ning loo sidumise mõttes selle terve ampsuna alla neelata, maitset tundmata. Aga õnneks annab sellel maitse hoopis see, kuidas Tarvo seda oma tegelast mängib. Oi see võimas! Vaid üks monoloog ja terve Ugala maja väriseb. Vinge vaadata kui näitleja läheb endast välja, aga hoiab seda "väljaminemist" niimoodi vaka all, et üle kere väriseb. Mees peab lootma, peab tahtma ja peab midagi tegema, et eluga edasi minna... Ilmselt kiiruga ja kohapeal, ei jõuaks keegi selliste tunnete keerises midagi targemat välja mõeldagi. Seega andis selle andeks. Alla ka päris ei neelanud, aga mõne aja pärast ei mäleta ilmselt midagi muud sellest lõpust kui Tarvo nägu ja tervet tema tegelase kogu, kuidas ta seal ju tegelikult head tahtis... Muide ka Mirtel ja tema loodud tegelane andis ohjad sujuvalt Tarvole üle ning sellest ka see eelmainitud intelligentselt lahendatud "hääbumine"... kuigi terve etendus on praktiliselt ohjad just tema kätes.

Lõpetuseks tuleb märkida ära ka osav ja huvitav parukate kasutamine, muutis kuidagi näitlejaid ning lisas teatraalsust (positiivses mõttes). Kärt Petseri videokujundus ei jäänud ka märkamata. Kuigi mida see tähendas?

HINNANG: 4
Mind rikub hinnangut andes võrdlused sarnaste lugudega. Kui õigesti mäletan, siis andsin ka "Enigma variatsioonidele" kohe pärast tolle etenduse nägemist hinnanguks 4. Kuigi nüüd on selge, et Engima oli vähemalt 4+ kui isegi mitte 5-... Aga sellised kammerlikud kirgedemöllud, kassi-hiiremängud, võimuvahetustega alla ja peale tõusmised, mis lisaks oma ülevõimendustele aitavad paremini näha neid väikseid ja vaikseid asju inimloomustest, mis muidu sealt välja ei paista. Kuigi tegelikult otsekoheselt tuleks öelda Ugala "Triller"i kohta, et eks see ka natuke Mirtel'i show oli ja seda igati õigusega. Teised nagu isegi taltuks selle ees ja see on armas ansamblimängule mõeldes. Teisalt võtab Mirtel tagapakki, kui lõpus tõuseb Tarvo väga võimsalt, aga rahumeelselt ja võtab need ohjad temalt üle. Nauditav. Ja väiksest kriitikast hoolimata lõpulahenduse suunal, oli see ikkagi lahendus. Ja isegi kui ma kahe käega ei soovita, siis ühe käega küll. Selle käega, mis on relvast vaba :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Triller
Nhung Dam ja Koos Terpstra

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 14. veebruar 2020

LAVASTUSMEESKOND

Tõlkija

Kerti Tergem

Lavastaja ja muusikaline kujundaja

Taago Tubin

Kunstnik

Pille Jänes

Helikujundaja

Lauri Lüdimois

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Videokunstnik

Kärt Petser

Osades

Mirtel Pohla (külalisena), Kadri Lepp, Janek Vadi ja Tarvo Vridolin

LAVASTUSE TUTVUSTUS

TRILLER

Mõru armastuslugu

Ühel õhtul saabub naine koju ja avastab juhtumisi oma mehe kohta midagi väga ehmatavat. Ta ei oska teha muud, kui paluda appi enda hea sõbranna. See on esimene samm nelja inimese elusid puudutavas sündmuste jadas. Iga järgmine samm toob kaasa ettearvamatuid ja üha kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Kuhumaani võib viia üks esmapilgul kergekaalulisena näiv tegu, kui mängus on armastus?

2016. aastal esietendunud „Trilleri“ autorid on vietnami päritolu näitlejanna ning kirjanik Nhung Dam (1984) ja hollandi lavastaja Koos Terpstra (1955).

NB! Lavastuses kõlavad püstolipaugud.

20 teatrisoovitust märtsikuuks! (+ lisaks veel nii mõndagi)

2 nädala pärast on käes TEATRIKUU, ehk märts ja kui praeguseks on veel teatriplaanid tegemata ning ei tea, mida vaatama minna, siis pakun teejuhti selles üle 200 erineva lavastusega etendustemetsas, mida publikule pakutakse järgmise kuu jooksul :)

Ise pole veel terve kuu teatriplaane lõplikult paika pannud ning ega ju minulgi veel kaugeltki kõik nähtud pole, aga katsuks "vähemalt" järgmiste lavastuste etendusi ise ka märtsis külastada ning hiljem siin blogis pikemalt elamust peegeldada:
"Kahekesi" Kinoteater
"Alice Imedemaal" Goltsman Ballett
"Pangarööv" Vanemuine
"Madama Butterfly" Vanemuine

Soovituste nimekirja koostamiseks käisin läbi kõik mängukavad ning kontrollisin piletite saadavust just praeguse hetke seisuga ning koostasin nimekirja, mis minul juba nähtud ning mida soovitaksin teistel ka vaatama minna. Kirjutan mõne sõna juurde - miks...
Lisan vaid, et muidugi on ka mitmeid juba välja müüdud etendusi, mida muidu ka soovitaksin siin soojalt, nagu näiteks suurem osa Tallinna Linnateatris mängitavast: "Inimesed, kohad ja asjad", "Mineku eel", "Põhjas", "Enigma variatsioonid", "See hetk", "Aeg ja perekond Conway" ja kõige värskem "Kommuun" eelkõige, aga seal majas on märtsis mängimisel veel mitmeid, mis väärivad vaatamist. Vanemuises, terve 2018 teatriaasta nr.1 lavastus "Kalevipoeg" on endiselt pidevalt välja müüdud. Ugalas "Surmkindlad asjad siin elus", "Etturid" ja "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on tõelised publikumagnetid ja väärivad seda staatust. Muide nendele kolmele on pileteid hetkel saadaval hilisematele kevade etendustele. Sama lugu NUKU "Apelsinitüdruk"uga ja Vanemuise "Naiste kool"iga.

Ei sea seda seekordset nimekirja edetabelisse, vaid tähestikulisse järjekorda, aga siin on minu poolt 20 kõige soovituslikumat märtsi teatrikülastust:

"Beatrice" Vanemuine - Ain Mäeotsa vingelt erinevaid lavavõimalusi kasutav ja Emer Värki poolt videotehnilisi lahendusi kaasav lähituleviku-utoopia, mille on kirjutanud Eesti esidramaturgidekoolitaja Siret Campbell ise. Nii mõtlemapanevat, nii huvitavalt futuristlikku teist lavastust eesti teatritest praegusel hetkel ilmselt ei leia. Kuidas Sina käituksid, kui saaksid oma teadvuse digitaliseerida? Ehk kui Su keha sureb, siis teadvus elab edasi igavesti? Külmavärinad tulevad, kui hea see oli!

"Charoni koor" Vene Teater - Artjom Garejevi ülipõnev manipulatsiooni workshop. Noor naine, kes läheb armastuse nimel üle laipade... aga kas see on ikka armastus või hoopis egotripp või siis lihtsalt tähelepanuvajadus? Eriline ka selle poolest, et publik istub lavasügavuses ja vaatab saali suunas - tekivad nii laiad plaanid, kui ka sealsamas laval toimuvad intiimsed ja kammerlikud stseenid. Ehk ühtlasi nii võimas kui ka väga lähedane. Käesoleva aasta siiani üksi suurimaid teatrielamusi.

"Dekameron" VAT Teater - Noorte näitlejate lustimine, mis tõmbab niimoodi endaga kaasa! Nii palju saab naerda ja samas selles temperamenti, pisut siivutusigi, aga kõik kokku 6 lühilugu, mis omavahel sobivad ideaalselt kokku. Ja need Viljandi 12.lennu tibud, kes nüüd kõik päris näitlejateks on saanud - see on nähtus meie teatripildis! Üks eelmise aasta suurimaid teatrielamusi ja nr.1 komöödia!

"Faust" VAT Teater - mustvalge tummfilmi filmi esteetikaga, võrratult fantaasiarikas ja lavastajaideederohke mäng, milles seiklemas nii saatan ise kui muidugi oma hinge müüvad inimesed. Põnevalt värske ja modernsena mõjub see vana Goethe siin järsku. Ega see ka ilma asjata juba 8 aastat mängukavas ole! Mina nägin seda 2014, mil see oli minu TOP3 aasta lemmiklavastuste seas.

"Hullemast hullem" Rakvere Teater - tõeline naerupidu - ülevõlli, aga mahlakalt ja mõnuga üle! See on komöödia, mida võib väsimatult vaadata ka mitu korda. Sisaldades ühe praeguse teatrisajandi üldse naljakaima koha - see kuidas Ülle tegelast aknast välja tahetakse toimetada! Mõtlen, et see, kuidas kogu see lava neil seal jalge alla laguneb... kas see peab üldse aastaid mängimist vastu või tuleb neil pidevalt uuendada kogu konstruktsiooni :)

"Kaukaasia kriidiring" Vanemuine - Tiit Palu on toonud senilavastamata Brechti Eesti lavadele ja veel kuidas! Millal te nägite etendust, kus keset lava kõrgub Kaukasuse mäestik ja kogu mäng käib kas sellele ronides, selle tipus jõlkudes-kõlkudes või siis mäe jalamil väikse inimesena veelgi väiksemana näides... Lugu ise on ka väärt kogemist, sest tegemist on mõneti mõistulooga, mis tekitab mõnusalt palju küsimusi - kes on ikkagi tegelik lapsevanem? Ja kõige tipuks on tegemist veel nö. muusikaliga! Eelmise aasta TOP3 lavastus!

"Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" NUKU - Raamat minule eriti ei meeldinud, aga seda suurem üllatus oli avastada, et tekstis oli tehtud nii südamlik, mõjuv ja fantaasiarikas lavastus., mida veel kroonimas ka tõeliselt tipp-ansamblimäng. Võib-olla on mõeldud noortele, aga nooruspõlvest tuleme ju kõik ja nõnda ka mina, lahutatud vanemate lapsena, leidsin siit risti-rästi veelgi rohkem siduseid oma eluga. Vaimustav ja armas teater! Seisvad ovatsioonid ka minu poolt!

"Kiskja" VAT Teater - Möödunud aasta põnevuslugu nr.1 eesti teatrites! Tänapäevane ohudraama, kus baarides igasuguseid aineid naistele drinkidesse segatakse... Teisalt madala enesehinnanguga mehed, kes käivad ego tõstmiseks koolitustele... kui need kaks külge kokku tulevad loos, siis sünnib plahvatus. Nii hullult põnevaks kiskus lõpus, nagu tõelised tipptrillerid!

"Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" Ugala - Ugala sai see aasta 100 aastaseks, aga see lugu viib meid tagasi aega, mil Ugala oli umbes 16-17... Tolleaegsesse teatriellu ja eriti ühe provintsiteatri ellu. Ilusate laineliste lokkide ja sukatrippide ajastu. Mõnusalt revüülik ja teises vaatuses on eelmise aasta kõige naljakam lõik, kui üks ekstsentrik endakirjutatud teksti lavastama kukub :)

"Midagi tõelist" Vanemuine - lugu, mis mängitakse ette nii, et kaks meest istuvad ja nende vahel on fotosein... aga see kuidas ja milline lugu sellest koos selle taustaga vormub, on midagi harukordset. Mõlemad mehed mängivad ka oma hinge välja ja no loos on mitmeid huvitavaid pöördeid, et tegelikult rohkemat polegi vaja! Tõeliselt põnev ja rohkeima märuliga action-teater, mida üldse praegu vist meie teatrites mängitakse!

"Minu eesti vanaema" Vaba Lava Narva/RAAAM - ilus ja stiilne lavastus, mis raamistab ühe elu ja ajastu lugu. Me ei saa valida, mis rahvusest me ennast tunneme, isegi kui räägime teist keelt, isegi kui elame teises riigis. Auhindu ja loorbereid väärt nii lugu kui lavastus. Muide ongi nomineeritud Kulka kirjanduspreemiale parima näidendina. Aga see on ka vääriliselt huvitavalt lavastatud.

"Noored hinged" NUKU - Tammsaare... noored... armastus... või armastusetus? Ilus ja mõtlemapanev, eriti noorte hingepaeltel mängiv ajastu, aga ka filosoofiline pildike. Mida me saame parata oma tunnetele? Ei midagi... Saame vaid olla viisakad ja proovida mitte haiget teha, õnne otsime me kõik - kes leiab, see on õnnelik, aga alati ei ole see õnn kohe silme all ja alati ei ole see õnn selles inimeses peidus, kes leiab oma õnne Sinus...

"Once" Ugala - indie-muusikal, mis viib meid Iirimaale... Priit Võigemast on Ugalas külas ja oi kui heade lauludega see lugu on! Lugu ise on armastusest või pigem võimatust armastusest, nagu need kõige paremad ju ikka kipuvad olema. Eriline lavastus, sest suurema osa ajast on terve trupp ja muusikud kogu aeg laval. Sündmused arenevad lava keskel ja siis astuvad sinna ja sealt välja igasugused - kes mängib viiulit, kes kitarri, kes suupilli või hoopis akordionit või trumme... Iga pilli järgi ju ka tantsida ei saa... aga mõne järgi ju võiks... või tahaks... või ei saa kohe mitte tantsida...

"Paunvere poiste igavene kevade" Rakvere Teater - Urmas Lennuk on terve Lutsu saaga pannud ühte näidendisse ja see kuidas see lavale on toodud on minu arvates fenomenaalne. Mitmete uute aktsentide ja tunnetustega, näiteks Kiir on siin selline, kellest ongi kahju. Vahvalt mänguline ja naerda saab ka kõvasti. Saatsin ka (oma täiskasvanud) lapsed seda vaatama ning meil on mitmed fraasid sellest saanud käibeteksti osaks. Nemad aplodeerisid seistes, ise ei mäleta, aga olin igatahes vaimustuses.

"Piip ja Tuut Hamlet" Piip ja Tuut Teater - Hamlet, nagu TE seda kunagi näinud pole! Piip ja Tuut vormis on sellest saanud komöödia, nagu see olema peakski! Õigem Hamlet kui Shakespeare'i oma :) Piip ja Tuut muidugi võtavad siis ka haukaevaja ja no ütleme, et kõik rollid enda kanda ja see on nii hüsteeriliselt naljakas, et on hetki, mis kõht on täiesti kõveras!

"Praktiline Eesti ajalugu" Tartu Uus Teater - Minu jaoks on see üldse praegu parim asi, mida Eesti lavadel mängitakse! Muusikaline, humoorikas, "eesti ajalugu" alates koopamaalingutest tänapäevani välja. Viimane tõeline 5+ hinnanguga teatrielamus, mille olen teatrist saanud. Selline, et kui see lõpeb, siis on niiiiii kahju, et otsa sai, sest tahaks veel ja veel ja veel. Aplaus oli tervelt saalilt seistes ja inimesed plaksutati "87 korda" tagasi kummardama :)

"Teatrisaaga W" Vanemuine - Väärikas austusavaldus 150ndat juubelit tähistavale teatrile. Meie esimesele. Pikemalt peatutakse vaid mõnedel, tähelepanuväärsematel teatri ajastutel, sest muidu oleks see oma 3st ja poolest tunnist veelgi pikemaks pidanud tehtama. Aga niimoodi on paras. Segades kõiki erinevaid Vanemuise teatreid, ehk nii muusikali, ooperit kui balletti saab seal draamaga koos nautida ja kõik on nii suursugune ja võimas ja ilus.

"Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse" Vaba Lava Narva/Vene Teater - üks erilisemaid lavastusi, mida praegu meie teatrites mängitakse - technoteater. Lisaks veel kriminaalsete ja komöödiliste sugemetega. Kõik tegelased tantsivad terve etenduse ja industriaalne muss möllab, aga tegemist on ometigi draamaetendusega, ehk väga selge loo ja tegelastega. See on üks neid lavastusi, mida peab ise kogema, et teada, mis asi see on. Ja kõik, kellele olen soovitanud, on ülivõrdelises vaimustuses!

"Ööpiltnikud" ERM Teater - ERM muutub teatud õhtutel Tartu tütarlaste Saksa eragümnaasiumiks... kuhu ühel vihmasel õhtul eksivad pahaendelised ja halva kuulsusega kaks meest. See on 1930ndate ajastu, mil naiste au oli eriti tähtis. Saati siis veel noorte tütarlaste oma... Aga need kaks meest - eesti esimene pornopiltnik ja teine pornolugude jutustaja - kui vaid need koolipreilid aimaks, kellega neil seal on tegemist... Kuid kui 2 meest satuvad sellisesse naiste poolt asustatud suletud kohta, no siis lähevad alles seiklused ja armumised ja mis kõik veel lahti!

"Ükssarvikute farm" Rakvere Teater - Urmas Lennuk on toonud tagasi lavale 3 eesti kirjanduse naistegelast ja pannud nad elama Peeter Rästase vanaema kappidesse. Muidugi tulevad nad sealt ühel hetkel välja, sest ega ju kapiskonutamine pole mõnus. Kuid ega siis need noored naised raamatulehtedelt pole enam praeguseks sama noored. Ja üldsegi elus on nad täpselt nii kaua kui neid mäletatakse... ka sellepärast on oluline seda vaatama minna.. muidu nad haihtuvad jäädavalt õhku! :)

----

Kui on soov näha lavakoolide tudengite mängupowerit ning noortelt, tulevastelt näitlejatelt midagi värsket ja huvitavat, siis lisan siia 2 parimat neist, mida märts pakub:

"Kuidas minust sai HAPKOMAH" (Viljandi lavakool koostöös Ugalaga) - eluline ja valus lugu noortest narkaritest. Narkootikumide ohust ja tänapäeval elatavast paralleelreaalsusest.

"Laul õnnest" (Tallinna lavakool koostöös Vanemuisega) - 100 aastat pole seda mängitud, ent nüüd õnneks leiti uuesti üles vana hea Luts... tegelikult ikka rohkem "laul õnneta olekust"... tragöödia, aga võib tõmmata elulisi paralleele ja siin-seal saab muiata ka.


----

Kui on balletituju, siis on midagi eriti head ja erilist pakkuda märtsis:

"Don Juan" Vanemuine - Brandon Alexander on tagasi vaid mõneks etenduseks ja see on üks huvitavamaid balletilavastusi, mida üldse on õnnestunud näha. Ja muide selle väärtus on ajas muudkui kasvanud. Saatanlik sõrgadega kavapea ja imekaunis viiuldaja, kes seda lugu saadavad on midagi erakordset balletilaval ning kogu kunstiline töö ja leidlikud lavastuslikud trikid, lahendused ja otsused võtavad ahhetama!


----

Ja kui viia lapsed teatrisse, aga ikka sellist vaatama, mida on tervel perel mõnus kogeda ning millest ühiseid mälestusi vormida, siis pakuvad selleks eriliselt hea võimaluse suurepärased järgnevad lastelavastused:

"Ernesto küülikud" Must Kast - 2019.aasta parim lastelavastus! Teekonnalavastus küülikute päästmiseks, kõikvõimalike huvitavate karakteritega. Mina olen vaimustuses, seega vabalt ka täiskasvanutele, kuid eriti hea 5-10 aastastele.
"Kassid" Piip ja Tuut Teater - muusikaline lugu neljast tänavakassist. Südamlik ja kaasatõmbav, eriti nooremale koolieale, aga ka eelkoolilastele.
"Momo" NUKU - ajavargus käib pidevalt... kas laseme seda ise varastada või haarame ohjad? Maagiline ja fantaasiarikas. Kogu perele huvitav ja kõnetav. Noortele ka.
"p(ÖÖ)" NUKU - lustimine väiksematele, kes kardavad pimedust ja pimedas magada. Armas ja nunnu.
"Piip ja Tuut on lõvi Lõrr ja jänes Jass" Piip ja Tuut Teater - võrratult humoorikas, auhinnatud ja muinasjutuline. Piip ja Tuut oma parimas hoos. Tervele perele, pisitillukestest vanavanemateni välja.
"Pollyanna" NUKU - südamlik ja seikluslik Ameerika klassika, mis võiks vabalt juhtuda ka Eestis. Nooremale ja keskmisele koolieale.
"Õuduste kool" Kellerteater - vingelt segatud nii õudu kui huumorit - parim valem üheks lahedaks laste- ja noorteteatriks. Usun, et eriti mõjuv 7-12 aastastele. Või siis vabalt ka täiskasvanutele!


Mida ma ise tahaks veel märtsis mängitavatest näha, aga siiani on nägemata
TOP20:

Minu Georg Ots - R.A.A.A.M.
Suur Siberimaa - Eesti Draamateater
Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater
Hotell laibaga - Endla
Agulihärrad - Teater KilK
Kõike head, vana toriseja - Rakvere Teater
Tumm teener - Lavakooli 29.lend/VAT Teater
Zarah Leander - Karlova Teater
Piruka magus põhi - Ugala
Vanuse viiskümmend varjundit - Karlova Teater
Doktor Dolittle - Endla
Misantroop - Theatrum
Viini veri - Vanemuine
Blablabla - Paide Teater
Utoopia - Vene Teater
Piip ja Tuut Marsil - Piip ja Tuut Teater
Me armastame ja ei tea midagi - Endla
Röövsaak - Kuressaare Teater
Sanctum textum - Olmeulmad
Pigem ei - Von Krahli Teater
Tramm nimega iga - Estonia

Ülal on kasutatud Alan Proosa fotot Rakvere Teatri lavastusest "Ükssarvikute farm", mille soovitamise eest olen saanud juba mitmeid tänukirju.

Laul õnnest - Vanemuine/EMTA lavakooli 29.lend

EMTA lavakooli 29.lend on kevadel ülikooli lõpetamas ja tänu sellele on publikul võimalik nendega ka pisut tihedamalt ja lähedamalt tuttavaks saada. Kui eelmised lavastused on olnud Tallinna-kesksed, siis nüüd on osalt neist Tartu Vanemuisega segunenud ning üks kursuse lavastajatudengitest - Elise Metsanurk - on lavale toonud Oskar Lutsu (üle saja aasta tagasi viimati Eesti teatrites lavastatud) "Laul õnnest".

See Laul "õnnest" siiski oli pigem nagu laul "õnneta olekust". Jah, alguses veel on näiliselt justkui osalt tegelastest ka õnnelikud, kuid üsna pea muutub see ballaad bluusiks ja kui esialgu võis aimata pilvede tagant ka päiksekiiri läbi mõnede vahvate eluliste paralleelide, mis ka naeratuse näole tõi, siis mida lõpu poole, seda tõsisemaks kõik kiskus... kuni paratamatu tragöödiani välja...

Lugu räägib kahest noorest paarist, kelle suhted, sidemed ja tunded on kõik natuke sassis omavahel. Mees ja naine abielluvad, kuigi teine naine armastab seda meest ja naine oli teise mehe silmarõõm. Teisalt need suhte väljaspoole jäävad saavad omavahel paariks, ent armastust neil ju omavahel ei ole... mees veel võiks armastusse kasvada, aga naise tundetus ei lase. Kuid see esimesena abiellunud paar tegelikult ka teineteist ei armasta. Abiellutakse, sest tollel ajal ja ajastul oli see niiöelda kombeks. Arvati, et armastatakse teineteist... aga argipäevases elus ollakse sedavõrd erinevad, et esialgsete armumistunnete lahustudes, ei saada tegelikult teiselt seda, mida inimene oma suhtes vajab ja tahab. Kogu selle tunneterägastiku sees on ka poiste emad, kes oma nina ikka tahavad noorte asjadesse toppida, kuid sellega vaid asja segasemaks ajavad.

Usun, et omal ajal võis selline tekst, sellise sisuga näitemäng, olla parajalt skandaalne, sest ühiskonnanormid, mida tegelikult ka lavaloos peegeldatakse, olid konservatiivsed ning piiritletud ja piiratud. Võib-olla sellepärast ongi just praegu õige aeg see uuesti päevavalgele tuua. Tänapäevas kõnetab see ka, ainult ilmselt pisut teise nurga alt. Jätame vana aja kõrvale, aga ka praegu on inimesi, kes unistavad abielust ning iga hinnaga soovivad pruudiloori kanda või mesinädalatele minna. On siis tunded piisavalt arenenud ja tugevad või on tegemist hoogsa ja kirgliku suhtega, millega kohe end abieluahelatega siduda soovitakse. "Ahelad" on juba iseenesest üheks hoiatusmärgiks, millega abielu pahatihti kirjeldatakse.

Muide lavastusdramaturgina on kaasatud Priit Põldma, kellega lavastaja on koos muutnud selle teksti laval stiilseks. Kasutades näiteks Fosselikke korduseid ja mitmeid teisi stiilimänge, kaotamata siiski väga selget ja ladusat, võiks isegi öelda klassikalist ja tugevat lugu. Muutes selle ühtviisi huvitavaks nii harva kui tihti teatrit külastavatele inimestele. Minul läks küll alguses natuke aega ja süvenemist, kuni uppusin sellesse ja olin ühtviisi nii ajastus  sees kui kogu noorte tunnete-suhete mängude kaasaelajaks. Tegelikult päris alguses kõrgus lava teisel korrusel väga nähtavalt tänapäevane mikrofon ja see tekitas ühe hetke segadust, et kas kõik on siiski hoopis tänapäeval toimuv? Kuid õnneks unustasin selle intensiivse ja tundelise mängu käigus peatselt.

Ja ikkagi, kas on vaja pea ees tormata abiellu? Kui kaua on vaja enne olla suhtes? Kas üldse tänapäeval on abielu enam vaja? Kas tunnetest ja teineteisele lubadustest ei piisa? Tähtis on ju see, et on hea koos olla, on tahe jagada, tahe anda ja just sellelt teatud teiselt inimeselt saada. Tunda partnerlust - meie kahekesi versus kogu ülejäänud maailm. Keegi kes hoiab ja kaitseb ning keegi, keda hoida ja kaitsta... Ei, on inimesi, kes vajavad sõrmustevahetust ja kindlat sõnadega lubamist - neile igapäeva teod ja päris käitumislikest märkidest ei piisa. Riigi ees on vaja enda paari panna. Okei... kõigil meil on õigus oma arvamusteks. Eks muidugi pulmad on üks tore pidu ja kui kaks inimest, kes teineteist armastavad ja seda tahavad, tahavad, et nende lastel oleks mõlema vanemaga sama perekonnanimi jne jne jne, siis tuleb ju ka abielluda.

Teisalt jällegi piibel nõuab, et abielu oleks lahutamatu. Kui korra juba astusid sellesse, siis tuleb see ka elu lõpuni nii hoida. Kes on jumala ees paari astunud, need ei tohi end ise lahutada. Kas tänapäeval, kus lahutatakse pooled, kui mitte rohkemadki abielud, on sellel üldse enam mingitki hirmufaktorit. Kas abieluahelad hoiavad inimesi petmast, sarvi tegemast, proovimast või apsu tegemast? Ei nad hoia. Inimesed on oma tunnete orjad ja kui lained löövad üle pea, siis lastakse vesi üle pea ja loodetakse, et ujutakse seekord (nagu ka eelmine kord) sellest jamast välja. Ühel hetkel võib, aga ei pruugi teise kannatus katkeda. Kui on lapsed, või raha üks valemi muutujates, siis see kumm võib isegi vägagi vastupidav olla...

Selles loos jääb mulje, et mõlemad paarid on natuke uisapäisa paari läinud. Üks paar saab selgeks varsti, et nad mõlemad tahavad elust erinevaid asju. Nad mõlemad on nii erinevad. Mis sellises olukorras teha... Eriti üks on valmis lahku minema, aga teine mitte... Teine paar teeb kokkuleppesuhte. Kui jätkusuutlik selline on? Kui tunded on kellegi teise vastu, kas on võimalik need igaveseks maha suruda? Vana arm ju ka ei roosteta... ei ta roosteta... Rahaga saab palju ja mõnikord rohkem veel... Hiljuti sõber proovis hakata vaidlema, et tema arvates võib raha eest kõike osta, peale armastust. Ma ei pidanud rohkem kui korra selgitama, et raha eest saab ka armastuse, kui ka sõber juba nõustus... See on noorte idealistide ja elukaugete lootusetute romantikute arvamust, et rahaga armastust pole võimalik leida... ON ja kuigi ma ise õnneks või õnnetuseks olen täiesti rahavabalt armastuses, siis võin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid päris elust ka teistsugustest olukordadest! Rahaga saab ka õnne... aga tõesti-tõesti... alati ei saa rahaga suhtes õnne... Kui midagi on viltu või katki, siis ei pruugi raha olla piisav, et selle abil või jõuga õnne majja saada. Kuid selles pole ilmselt kellelgi kahtlust, et raha võib asjad veelgi keerulisemaks muuta. Nõnda ka siin...

Seniste nähtud 29.lennu lavastuste põhjal - "Väike prints" (mis oli esimene ja siiani lemmik), "Päikese lapsed", "Godot'd oodates", "Valgete vete sina" ja "Liiga palju armastust" (tõin ära enda maitseeelistuse järjekorras), asetub "Laul õnnest" minu jaoks kohe pärast "Väikest printsi". Nelja esimesena nähtu põhjal olid tekkinud juba ka esimesed arvamused selle kursuse tugevamatest näitlejatest, kuid siis tuli "Päikese lapsed" ja kõik kaardid paisati natuke segamini, kuna need, kes varem tundusid mõni samm taha jäänud, olid järsku jõudnud teistele järele.

Ka see "Laul õnnest" segab kaarte uuesti. See on selge märk sellest, et noored näitlejad on veel vägagi tugevalt arenemas iga uue tööga edasi ja edasi. Kuigi rollide suurused on siin praktiliselt kõigil 29.lennu näitlejatudengil peaaegu sama suured, siis siiski peaosaliseks võiks pidada Ekke Märten Hekles't. Ja oi kui huvitavalt ta laval mõjub. Tema üks vähestest sellel kursusel, keda õnnestus näha mängimas ka VHK ridades ja seega mõnevõrra tuttavam näiteks ülejäänud kolmest selles lavastuses kaasategevast kursakaaslasest. Kuid pärast seda VHK'd pole ta saanud piisavalt tähelepanuväärt rolli või siis ise pole ennast nii tugevalt välja mänginud, et mõneti jäi tunne, et ta on hea taustamängija ning karakternäitleja, aga suured rollid lähevad temast järjest mööda. Siin siis ometi on ta jälle väga tugevalt prožektorivalgusefookuses ning see areng on selgelt hoomatav. Kuna käisin seda koos kaaslasega vaatamas, siis mõlemad tõdesime, et seekord oli just tema noortest tugevaim. Huvitavam ka. Ja see on ju kõige tähtsam. Tema paljasjalgne ja nii kergete hüppavate liigutustega loodud noorsand, kes vajadusel ka piaanokastist ühe kerge hüppega lavale ilmub. Ja siis jälle mängib oma naise tunnetega, ise haiget saamist nii tabavalt varjavalt oma tegelases segab, annab aimu intelligentsusest, sest midagi ei anna ta lihtsalt kätte, vaid tähelepanelik vaataja kodeerib selle ise temast välja. Kivinägu, kelle tunded on pinna all ja seda on vaataja jaoks kõige magusam avastada.

Kui varem on üks minu selle kursuse lemmikuid olnud (ja on ka praegu) Maarja Johanna Mägi, siis minu teatrikaaslasele ei meeldinud tema mõneti üheplaaniline - pidevalt vinguv ja rahulolematu, ükskõik kas siis tollal kui ta ise ei olnud oma mehega rahul või siis kui mees juba teise naisega plaane pidas... Kuid minu jaoks tema varasemate rollidega võrreldes on siin midagi uut ja see on jällegi märk huvitavusest. Teine naine - Kristiin Räägel on minu arvates kogu kursusel just viimase aastaga kõige suurema arenguhüppe teinud. Tal on tekkinud teatav kontroll oma rollide üle. Teatrikaaslane tõi etenduse käigus huvitava võrdlusparalleeli, et Kristiin näib siinses rollis nii elisabetreinsalulilik ning tõesti - pärast sellist konkreetset sõrmega näitamist, nägin seda minagi. Kuigi näitlejatena pole nad (arvestades tema eelmisi diplomietendusi) üldsegi sarnased... või siiski on? Seda saab põnev olema järgmises rollis näha, kui puhta lehena uuesti tema mängu vaadata. Tegelikult jahmatas ta "Päikese lastes" juba korralikult (kuigi seal meeldis minule ühe tema kursaõe roll veelgi rohkem), aga siin, kuigi samuti tõsine ja valulik roll on tal ometi loodud teisiti. Võib-olla mitte nii melodramaatiline... aga on ka vahe - "Päikese lastes" oli temas vene dušaa, "Laul õnnest", aga eesti preili.

Laast, aga mitte liist veel üks minu kursa lemmikuid - Ken Rüütel. Kes vastupidiselt teistele, ei pakkunud selles rikka poisi rollis midagi sellist, mida ma saaksin välja tuua arenguna või teistmoodi tegemisena. Tema on üks nendest, keda teised on nö. kinni võtnud :) Kuid Keni hääl on, mis on ju näitleja esmane töövahend on küll kursusel üks paremaid. Selge ja kandev. Kuid noor näitleja oskab sellesse panna varjundeid, mida küll iga kord on huvitav avastada. Antud juhul võis rolli mängida ka see, et temal on kõige vastikum karakter mängimiseks - ehtne pahalane. Kuigi mõnikord mängitaksegi just pahalased lugudes kõige huvitavamaks... seega eks iga vaataja ise otsustab... Midagi ette heita mul küll tema mängule ei ole.

Ka viies sellelt kursuselt on osalemas - Martin Kork - ent tema rolliks on peamiselt etenduse käigus laval helindeid ja muusikat luua. Jah, tal on ka orelimängija roll, kuid seda vaid mõne üksiku lause jagu. Martini loodud muusikaline taust on väga huvitav ja eriline. Siiski oli hetki, mil selle intensiivsus tõmbas õige pisut liiga tähelepanu, aga ka see on maitseküsimus. Selline helikujundus on minu arvates lavastuslikku väärtust tõstev tegur, seega ma ei nurise.

Ja lavastus on oma kahe tasandi ja igasuguste huvitavate ideedega paljulubav ning tulevikuootuseid kasvatav. Jäi mulje, nagu Elise on tippkokk, kes küll loob oma meistriteost, aga maitseb seda, et tulemus oleks tervikuna toimiv. See mekkimine on noortel loojatel veel kohati enesekeskne, sest see, mis endale paistab lihtne ja loogiline, võib siiski vaatajale tunduda arusaamatu või siis liigagi ilmne. Mõlema äärmuse kohta toon enda tähelepanekutest näited. Kohe alguses on laval trosside otsas kinnitused, millest tõmmatakse läbi loorikangas. Ühest august tõmbab selle läbi peigmehe ema mänginud Külliki Saldre ja teisest peigmehesse armunut kehastanud Kristiin Räägel. Siis saabub peigmees (Ekke Hekles - no juba nimi on kunstniku või näitleja oma eks!) ja tõmbab selle loori teisele korrusele, kus asub tema pruut, see kangas voolab Külliki kinnitusest läbi, aga jääb teise sisse... Teisele korrusele viidud ots seotakse pruudipatsi külge... Aga miks kogu see? Mis selle mõte oli? Vaadates ma ei lahendanud seda ära. Kas tõesti ainult selleks, et toimuks mingi tegevus? Ilmselt lavastaja teab. Teine äärmus oli lõpustseen... Saan aru, et ahvatlus näidata visuaalselt mõjuvat kirikukella oli hirmus suur. Ja eks ta ju oligi silmale ja sellises (Tõnu Eimra) seatud valguses mõjuv... aga kuna see oli etenduse punkt ning tegevus, mis eelnes ja tragöödia, mis sellega kaasnes oli niigi siililegi selge, ehk minul kui vaatajal jäi mulje, et minu mõistust alahinnatakse - sain ju ise ka aru, mis juhtus, seda pole vaja puust ja punaseks teha... Eks see lavastajatöö ole peen kunst, et leida just õiged aktsendid. Need kaks näidet siiski ei vähenda seda head, millise erilise lavastusega Elise on hakkama saanud. Suured tunded ja selged tegevusliinid, aga ometi teatava erilisusega lavale toodud, mitte lihtsalt lugu ja kõik.

Lisaks noortele olid kaasatud ka vanemad tegijad ning esimesena tahaksin jagada kiidusõnu Marika Barabanštšikovale. See on hämmastav, kui hea ta viimasel ajal absoluutselt igas rollis on. Siin on tal kanda kõige karikatuursem tegelaskuju ning usun, et mõni võib seda isegi pidada natuke ülejäänud trupi keemiast eristuvaks, aga minu arvates toob ta sellesse raskesse ja valusasse loosse vajaliku kergema tooni ja mõnusa huumorisoone. Mitte ainult tekstiga, aga kogu oma kehaga mängides - näiteks terve roll tundus ta kõverdavat oma jalgu, mis näiteks trepist alla tulles jättis ehtsalt mõne memme mulje, ent samas ka koomilise visuaali. Kuid läbivalt see pojale allaheitlukuna konstateerides oma enda arvamusele kasvõi vastupidist, teisalt teda mõjutada proovides - suurepäraselt mitekihiline, kuigi üks väiksemaid rolle laval. Ja Külliki Saldre seal kõrval... kes on on ju alati ja üldse eesti üks parimaid naisnäitlejaid teise emana... kes näeb minia tasapidist tema pojast eemaletriivimist, kuid ei suuda olla toppimata oma nina noorte asjadesse. Ja ega Luts ei jäta seda ka karistamata - saab vasta näppe, nagu niuhti, sest minial on omad arusaamad, oma elu elada. Kuid Külliki hoiab end suuremas osas tegelikult Marika moodi karikatuursusest eemal. Tema on siiski pea kogu rolli ulatuses psühholoogiliselt korrektne... Välja arvatud ühes minu lemmikstseenidest - kus emad mõlemad oma poegadega võidu uhkeldavad :)

See kõik on nii eluline, isegi kui võimendatud ja luubi alla pandud, siis ikkagi väga ehe ja usutav. Ent ometi ka huvitav ja mis peamine - lugu ise on tugev. Kindlasti oleme kõik selliseid lugusid kuulnud ja lugenud ning midagi uut ei leia selle käänulistest sidustest, kuid ometi tõmbab see kaasa, äratab emotsioone ning paneb mõtlema.

Kui Kaspar Jancise kunstnikutöö hajub paljuski lavale laiali ning kasutatud on vaid üksikuid aknaid. Klaver ja ajastulik ja mõneti räämas detailid siin seal, siis omaette stiilseks otsuseks oli kasutada stiilipuhtaid ja ajastulikke riided. Värvigamma-tundmus järelmaitsenagi toetas tervikut ja vastavale ajastule viitamist. Kui kõik on pruun ja hall ja beež, siis tulevad teravused sisus ja tegelastes paremini esile. See on kaval nipp ja töötab ka seekord. Stiilsus riietes aitas tegelikult luua ka atmosfääri.

HINNANG: 4
Üllatavalt tugev lugu nii kauge aja tagant, et see kuidagi kasvas edenedes ja tõmbas üha enam ja enam kaasa. Lahkudes Sadamateatrist nentisime mõlemad teatrikaasalsega, et olime näinud midagi head. Oma pisikeste vigadega, mis tõstsid tegelikult selle elamuse väärtust, sest suurimas osas tegemist ongi ju alles teatrisse tulevate tegijate loominguga. Selle arenguetapi tunnistajaks olemine on siiski põnev. Kuigi kõige aluseks on just nimelt tugev lugu. Ilmselt ei soovitaks ma seda ka kõigile, sest päris puhtalt klassikalise ja lihtsa lähenemisega see lavastus ei ole, aga ei tohiks tekitada ka võõristust nendes, kes just seda teatrist otsivad. Kunstilised lisandid, millega lavastaja dramaturgi abiga siin mängib tõstab minu arvates terviku olulisust ja toimivust - teeb selle veelgi huvitavamaks.
Senise teatriaasta 13st nähtud eesti teatrite lavastusest 3ndaks suurim teatrielamus (siiani). Mina küll soovitaksin. Vahelduseks üks tõsine Luts, mis siiski alguse poole toob välja ka tema oskuse elulisi nalju teha.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Maris Savik ja need on pärit Vanemuise FB seinalt):

Laul õnnest

DRAAMA

SADAMATEATRIS

KESTUS: 01:35

Oskar Lutsu draama

MARIA: Istutab Hannes ikka veel lillesid ja rohtusid nagu enne?

LEENA: Alati! Tal on nüüd nii palju kõiksugu töid käsil, et – siin ta hööveldab, siin teeb sepist, siin joonistab … Mina ei tea, mis teda loomakest taga ajab, et ta kusagil ei püsi, aga üks alatine toimetus on tal. Kõige imelikum on lilledega. Neid istutab ta igale poole, kuhu vähegi saab.

MARIA: Noh, kui Miili juba siin on, küll ta siis jätab kõik muu kõrvale ja –

LEENA: Saab näha, mis ta siis teeb.

(Oskar Luts, „Laul õnnest”)

„Laul õnnest” on Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud ja 1915. aastal esmakordselt Vanemuises lavale toodud draama, mis ligemale sajaks aastaks on vajunud unustuse hõlma. Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega.

Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust, keegi teine tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee.

Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne.

Esietendus 8. veebruaril 2020 Sadamateatris

Vanemuise teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöölavastus

AUTOR OSKAR LUTS
LAVASTAJA ELISE METSANURK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)JUHENDAJA MERLE KARUSOOLAVASTUSDRAMATURG PRIIT PÕLDMA(NUKU TEATER)KUNSTNIK KASPAR JANCISHELIKUJUNDAJA MARTIN KORK EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)VALGUSKUJUNDAJA TÕNU EIMRA

OSADES EKKE MÄRTEN HEKLES, MAARJA JOHANNA MÄGI, KRISTIIN RÄÄGEL, KEN RÜÜTEL JA MARTIN KORK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND) NING KÜLLIKI SALDRE JA MARIKA BARABANŠTŠIKOVA

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LENNU BAKALAUREUSELAVASTUS. KURSUSE JUHENDAJAD ANU LAMP JA ELMO NÜGANEN.