Peegeldus ilmus instagrammis 18.07.2023
Mirko Rajas’e suvelavastuse pealkiri on küll „Hingest ja armastusest“, aga ometi kui seda kellelegi soovitan või üht oma kolmest suurimast (kokku 23st suve esimese poole jooksul nähtud-kogetud teatrielamust kiidan), siis tahaks iga kord öelda pealkirjaks hoopis „Elust ja armastusest“… ilmselt tulenevalt Rudolfi ja Irma loost, millest tekstiliselt mõned tummisemad osad selles lavastuses pärinevad, ehkki kogu lavaloo selgrooks oleva Tammsaare-lõikude kavalkaadis on noppeid nii siit kui sealt meie klassiku kirjaridadest. Lisaks ju veel üksikud (kohati loosunglikudki) laused ja lõigud, mida ohtralt õhku visatakse ning mis toimivad ühtviisi kui sidusaine, lavastuse tekstikunstiline pärisosa kui ka hingest ja südamest mõtteterad elust ja armastusest.
Lavastuse üheks märksõnaks veel on „ilu“, sest Tapa vanas raudteejaamas hõljub mahajäetuse hõng, seintelt koorub värv, ukselöövi täitekaunistuse klaasid on osaliselt katki ning kõigest sellest aimub möödunud aegu ja inimesi. Endist ajastut. Kadunud ajastut. Millest ju tegelikult jutustab ka lavalugu. Ehkki elu ja armastus on ju teemad, mis ei kaota oma aktuaalsust üheski ajastus, milles inimesed osalevad. Nii tekib ka selles, justkui möödaniku aegruumis külas olles kaksipidi magussulnisus - kurbrõõmus tunnetus - keel, inimeste käitumismustrid ja üldse see teatav olek ja kõik ongi nagu vanast ajast, ent need endisaegsed sõnad ja teod on tegelikult uudsemates vormides ka tänapäeval toimumas meiega ja meie ümber.
Kõigepealt oleksin pidanud alustama sellest, et sõitsin teatrisse rongiga. Etenduste kestvus on ideaalselt just nii pikk, et jõuab Tapalt ka Tallinnasse tagasi viimase rongiga ning aplausi venides õhutavad lavaltki näitlejad, et „kes tahab veel rongile jõuda…“ Justkui veel isegi sellega kinnistades, et publikul jääks ikka kindlasti läbinisti üks üdini armas teatrielamus.
Astudes saali, astub publik üle saali sõitvatest rööbastest (kunstnik Rosita Raud), millel sõidavad lavale sisse ja välja ka tegelased ning nende „pagas“, sealjuures on üks olulisemaks kunstilise kujunduse elemendiks kümnete viisi vanu kohvreid. Pagasit, mida me kõik endaga kaasas kanname ja eluvarrelt üha juurde korjame. Ja ehkki enam meie rongid ei tee seda mõnusat tsuhh-tsuhhi, ega vedurid tööta enam auru peal, mida tutsakutena võiks näha õhku haihtumas, pole ju rongi ja romantilisuse kujundlik sild kuhugile kadunud. On see siis otseselt asjade pakkimine, et näiteks oma armsamaga kokku kolida või vastupidi – koguda kokku oma kümme asja ning lahkuda mittetoimivast suhtest…aga ka muidu reiside puhul saatma minekud ja vastutulekud – sellest õhkab sõnulseletamatut romantikat, mida on osatud tuua ka sellesse lavastusse raamistikuks. Sest eks vähem või rohkem on ka valitud lõikudes seda tulekut ja minekut ning lisaks veel ka lavaltoimuva kõrvale jäävates hetkedes, mil vaataja adub seda ise oma ettekujutuses, et kohe-kohe (peale vaadatut) on kohvripakkimine kellelgi ees…
Kui esimeses vaatuses on need „lõigud“ pisut konkreetsemad üksteise järel, siis 2.vaatuses oleks nagu „lõike“ kui selliseid vähem või siis ongi nendes üleminekutes omaette sisulist kaasamõtlemist ja needki muutuvad omamoodi tervikmustri üheks motiiviks. Sealjuures on nendes konkreetsemates lõikudes nii monolooge, dialooge kui ka mõni harv juhus, mil rohkem tegelasi korraga osalemas, aga seevastu just neis etenduskunstilisemates misanstseenides osalemas kõik lavastuse 6 näitlejat – Maria Ehrenberg, Doris Tislar, Laura Nõlvak, Risto Vaidla, Taavi Tõnisson ja Anti Kobin. Ja kui mahuliselt võrrelda, siis võib ju olla, et neid mängulõike oli ka võrdselt, aga ometi järelmaitsena tundub, nagu kõige mahukamad olid siiski Maria ja Taavi mänguosad… või siis lihtsalt isiklikult kõige rohkem südamesseminev oli just nende 2 mängitud lõik „Elust ja armastusest“, mil Rudolf Irmale petmisega vahele jääb ning Irma on oma suures ja noore-tütarlapselikus armastuses valmis isegi pettasaamise ohvriks tooma kui vaid saaks oma armastatuga koos olla… Vat ei tea, miks see meeleheide armusuhetes kõrvaltvaatajale veel see kõikse emotsionaalsem tudub? Kas sellepärast, et kusagil alatajus on see hirm meis kõigis olemas, et ka vaadates või lugedes tunneme ära ohu, ise samasse olukorda sattuda, kui see, keda me armastame meilt peaks sõrmede vahelt pudenema ning on selge, et seda pudenemist enam kindlasse pihku tagasi ei ole võimalik saada? See stseen on vaid üks üle paarikümnest lõigukesest, mis tegelikult ei ole siin kõik ainult mehe ja naise suhetest, on ka vanema ja lapse, ego, kauge unistamise, kodu- ja oma tegevus armastamisest jne. Ehkki kõik taandub ikka kuidagi vastassugupoole või suure tunde järele õhkamisse… ja see, isegi kui seda pole või on olnud, aga kaotatud, ongi nii ilus.
Minu arvates Maria Ehrenberg teeb oma senise, veel ju alles alustava näitleja lühikese lavatee siiani parima rolli… täpsemalt ju rollide paletti. Ja mõni neist avab ka vaatajate jaoks täiesti uusi registreid temast. Sõbrannaga mehe lokkidest, mis on ju „päris“ (nagu „teod“, millele tihti ka viidatakse armastuse näitamisel, a la üks asi on sõnad ja teine teod) arutledes ja oma emaga suheldes on temas mingit täiesti uut Mariat ja ajastulikult ägeda tüdruku kehastust, samas kui petetud ja allaheitliku Irmana ja veel kohvrilaviini alla jäädes, täpselt just seda Irmat, kes vaatab vastu Tammsaare raamatulehtedelt. Ja kuigi see läheb sinna tuttavama Maria ampluaa sisse, on siingi detailipeent ja täpset osavust vaatajaski südantlõhestavust tekitada. Noor, sinisilmne, armunud, õnnetu, esimese suurema eluklobimise saava tütarlapse kaudu… Nii-nii ehe!
Seal kõrval ju Taavi Rudolfina, lavalisest energiast pakatava, mitte ainult olukorrast, vaid keskealise mehe eneseteadlikust väljakujunenud elukombestikust tingitult dilemma ees, kus Rudolf teab, milline ta ise on, aga samas hoolib ju Irmast, ent ometi teab ka seda, et ei saa tollele pakkuda ausat ja pühendunud suhet, mida tüdruk (ja iga paarisuhtes inimene) kahtlemata väärt on. Kuid seal kus Maria Irma oli ühtviisi nii valitud lõigust kui ka kogu teosest läbitunnetatult Irma, siis Taavi mängis just seda stseeni, ehk lasi ka terviktegelast arvestades eeldatavast suuremad dramaatilisuse relvad käiku, ehkki kogu raamatu Rudolf ju selline (vähemalt minu lugedes) ei olnud…kuid kuna lavastaja ise koos Helena Läks’iga ei olegi dramatiseerimisel taotlenudki ühe Tammsaare teose terviklikkust, siis selline kahesus ongi lavastuse mõttes täiesti okei, sest „Hingest ja armastusest“ lugude-kollaaž on ju hoopis ise omaette täisväärtuslik tervik, näidates armastusse erinevaid tahke läbi erinevate inimeste, tahtmata otseselt kinni jääda just vaid Tammsaare edastusse, vaid pigem muutagi selle universaalsemaks… ent samas siiski ka Tammsaaret päriselt kaotamata. Kuskilt intervjuust jäi meelde, et valitud tekstilõigud on terve trupi valitud, ehk lavastaja andis lähteülesande kõigile lugeda Tammsaaret ning välja tuua just neile sügavamat mõju avaldanud armastusega seotud lõigud, millest siis see tervik saigi dramaturgidel kokku pandud.
Taavi ühes teises lõigus…jonniva mehena… oli hoopiski vahva (kui ikka võib nii üldse seda vennikest nimetada) ning kuidagi jällegi laval hoopis teisest puust – nii mees kui loomulikult Taavi mäng ka. Ja tema ning Laura Nõlvaku tantsupartnerluses sai tabada nii ehtsad charlestoni kui lindy hop’i aluseks olevaid teisi stiile. Oojaa - Hanna Junti on 30ndate menutantsuga toonud üksjagu särtsu nii näitlejatesse-tegelastesse kui ka kogu lavastustervikkusse, mille mõnus hoogsus kandub otse loomulikult läbi 4nda seina üle ka publikupoolele.
Anti Kobin, kui ta laseb, siis tekib temasse see teatav ulaka mehe kaval pilk ja selle tunnistajaks saame siin ka olla, rääkimata loomulikult tõsisematest toonidest, mis kõik on ühes (ja selles) heas näitlejas peidus. Aga paratamatult natuke loodab ja ootab tema puhul, et ta saaks ka „sinna“ minna, kus ta nö.mõnuga saab oma karakteriseeringut lavale tuua… ja siin saab! Ma ei tea, kas ma tahangi näha Doris Tislarit Charleze Theroni moodi Monsteris koledamaks tehtult, aga no iga lavastus, kus ta osaleb, toob ta juba ühe tuuletuse ilu endaga kaasa juba ainuüksi trupiliikmeks olles. Esimest korda (vähemalt mina) sain alles siin korralikult aimu tema ju lausa väga heast lauluhäälest! Mehena tõmbab veel eriti kaasa kui naistele keegi liiga teeb ja alati kui Dorise, Laura või Maria tegelased haiget said (ja neid kordi on mitu), siis oleks tahtnud sekkuda… kasvõi lohutadagi. Dorise lausa imeliselt eriline diktsioon, milles sisaldub ühtviisi nii teravat selgust kui ka toonist tulenevat naiselikku mahedust on üks tema näitlejaarsenali salarelvadest. See töötab ju mõistagi otse loomulikult nendele naiselikele tegelastele, kes ongi kaunid ja maheda loomuga, aga annab eriliselt huvitava kontrasti ja tekitab põnevat segadust vaatajas, kui see tegelane on tegelikult hoopis teistsugune. Siin, ühes tema pikemas lõigus Risto Vaidlaga ei saagi esiti aru, et kas ta mängib mehega meelega, või on hoopis mees naise valetamise esilekutsumises süüdi. Kas Dorise tegelane petab meest või tahab lihtsalt valede abil tollest lahti saada või mis värk üldse on…kas vaid mehe fantaasia. See omakorda avab uksed vaataja mõttetööle ja kisub muidugi veelgi rohkem nendesse suhtesügavikesse, kuhu soovijad ja kaasamõtlejad saavad turvaliselt distantsilt teiste vigu ja elusid uudistades minna.
Laura Nõlvak emana on muretsev ja armas, kuigi polegi 100% kindel, kas see ema tegelikult ongi just „armas“ (oleneb kelle vaatest), igatahes ajastupitserlikult omade arusaamade ning kombe-eeldustega oma tütrele (sest alati on vanemate ja laste vahel sugupõlvede erisus, nii nagu praegu, nii ka 90 aastat tagasi. Neid naisi või tüdrukuid mängides siin, aga tegelikult alati, on näitlejas endas teatav tugev headusenoot kusagil sügaval olemuslikkuses ja sedasi ei ole üldse raske Laura tegelastele kaasa tunda või -elada. Ta on ka näitlejatunnetuslikult imeliselt füüsiline… ja kerge, nagu jalad ei puudutakski põrandat…oleks nagu oht, et tuleb tuuletõmbus ja viib ta tegelased teiste jaamahoone vaimudega kaasa. Seevastu Risto Vaidla tegelased on nagu vastupidiselt kuidagi rasked. Kerge käredusega bassihääl on huvitavaks kontrastiks noorele näitlejale, muutes tema tegelased sellise häälematerjaliga vastavalt kas tõsisemaltvõetavamaks või vastupidi. Samas kaasa on raskem tema tegelastele tunda, kasvõi see mainitud lõik, ehk pigem tekib tunne, et kas naine on teda tõesti petnud või on see mehe paranoia ja kui jah, siis võibolla asja pärast? Teisalt näib siin tabavalt Ristos (juuksed-riided-peetud olek) üksjagu 100-aasta tagust meest.
Kusjuures ilusas lavastuses on ka ilus lõpp. Finaalis oleks nagu peidus austusavadus ning see on lavastatud nii, et sellele saab iga vaataja enda tõlgitsuse luua. Minu jaoks tähendas see „koduehitamist“ ja ka kõik need pagasid ja kohvrid, mis inimestega mööda laia ilma rändavad, siis lõppude lõpuks jõuavad need ikkagi „koju“.
Oleme vist kogu selle interneti- ja sotsiaalmeediasuhtlusega muutunud ise rohkem arvutisarnaseks… vähem inimesemaks… mida omakorda just sellised lavastused omalt poolt seda kivikõva turvakihti või tulemüüri lammutavad ja tagasi mõtete, äratundmiste, kirjanduslike radade ja poeetilistele mõttekäikude juurde tirivad, ehk sinna kaugesse, vanasse, isegi veel televisioonieelsesse aega.
Ivar Piterskihh’i valguskaart on pruunitooniline, mis annab sooja hinguse ning muudab tumedad toonid tumedamaks ja sügavamaks, nagu hea partnerina lavastuse tekstilisele ja ajastu poolele. Nagu väga vanad fotod, mis ei ole enam mustvalged, vaid pigem pruunbeežikollakad. Vootele Ruusmaa muusika oleks nagu kohati tuttav, aga siis jälle ei ole ka, kõnekas, sest koos Ivari valguse ja kogu Rosita kunstilise tervikuga toimib kui nostalgilisele viitavana. Kordusmotiividega tervikuga seegi paarirakendis, sest nagu ka tekstis on sõnade-lausete kordustega kasutusel nii ka muusikalises kujunduses. Milline imeline terviklikkus lavastuses ja ometi lood on ikkagi loolõikudena ka eristatavad.
Lõpetuseks veel 1 mõttevoolunäide (mitmetest), mis tekkis kui keegi kusagil alguses tegelastest õhku viskab… ehk kas keski või miski võib olla „liiga ilus“? Teine inimene? Kas siis kellegi või iseendaga võrreldes? Kellegi jaoks? Kas "armastus" võib olla "liiga" ilus? Sellisel juhul ju vast kellegi teise oma… enda oma ei ole ju kunagi „liiga“? Lubadused? Jah, võivad küll olla liiga ilusad, aga sedagi ju siis pigem kõrvalt nähes. Aga mistahes „liiga“ ilus oleks samas absurd, sest kõik polegi ju silmale nähtav. Nagu ka selle lavastuse pealkiri… sest kas miski, nagu armastus tegelikult ka tuleb „hingest ja südamest“? Või ikkagi ajukäärude vahelt? Ja kui me räägime hingest ja südamest, siis me ju räägimegi elust ja armastusest?
Hinnang: 4 ja natuke peale...
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Sabine Burgeri tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):
Hingest ja südamest
KAHES VAATUSES | TAPA RAUDTEEJAAMA HOONE|NOORELE, TÄISKASVANULE
Ma tahan sind sõnadega puudutada.
Armastus on Anton Hansen Tammsaare loomingu üks kesksemaid teemasid. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on selle kohta märkinud, et armastus on Tammsaare tegelastele alati probleem, mitte lahendus.
Kuidas rääkida armastusest? Ja miks me sellest üldsegi räägime, kui näib olevat niigi selge, et armastusi on lugemata palju ning minu armastus ei pruugi olla sinu armastus? Kuidas, kui üldse, leiame ühise mõõdu?
Noorsooteatri suvelavastuses kohtuvad õhtuses raudteejaamas mitmed Tammsaare lugude tegelased – mõned neist esmakordselt –, et rääkida armastusest just nii, nagu oskavad ainult nemad. Ja saavad üürikeseks kokku kaks telge: olevikuline ja igavikuline.
„Noorte hingede” tegijate uus lavastus põhineb Tammsaare loomingul ja kirjadel.
Etendused toimuvad 2023. aasta suvel Tapa raudteejaama hoones.
Oo, andke aega, andke päivi,
andke ilusaid kullakirges õhtuid,
andke ööhämarikus unelevaid nurmi,
andke kauguses sinetavaid metsi,
andke lõhnavaid lillesid,
andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja!
Meelespeaks tulijale:
Jaamahoone uksed avanevad publikule tund aega enne etenduse algust.
Tund enne etenduse algust ja vaheajal on avatud kohvik. Teid teenindab Päts/ Tapa Pitsakohvik.
Etendus kestab koos vaheajaga umbes kaks tundi ja 45 minutit, niisiis jõuavad soovijad kell 21.52 Tapalt Tallinnasse väljuvale rongile (soovitame sel juhul asju garderoobi mitte jätta).
Vastavalt ilmale võib jaamahoones olla pisut jahe või veidi palav. Kui õues on vilu, võib ka jaamahoones õhtul jahe hakata, mistõttu soovitame igaks juhuks kaasa võtta sooja kampsuni (pleede saab kohapealt). Kui õues on palav või niiske, tasub etendusele tulles riietuda kergemalt.
Tapa raudteejaama lähedal asub mitu parklat, mille asukoht on tähistatud kaardil.
Hilinejaid saali ei lubata, palume saabuda väikese ajavaruga!
Mängivad
Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Laura Nõlvak, Doris Tislar, Taavi Tõnisson, Risto Vaidla
Autor A. H. Tammsaare
Dramaturgid Mirko Rajas, Helena Läks
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja Vootele Ruusmaa
Valguskunstnik Ivar Piterskihh
Liikumisjuht Hanna Junti
Esietendus 2. juulil 2023 Tapa raudteejaama hoones.
Täiskasvanutele ja noortele (15+)
