Ongi jälle aasta blogipidamist seljataga. Üsna heitliku kirjutamishooga aasta. Kevadised reisid ja siis suur Rootsist Eestisse tagasikolimine ning tööl uus amet, eks need kõik ole mõjutanud mu kirjutamisvõimalusi alates aprillist, kuid tundub, et inimesed pole kuhugi kadunud - ikka otsitakse ja leitakse see nurgake siin küberkosmosest üles. Traditsiooniliselt tähistan blogisünnipäeva kokkuvõttega - ehk täpsemalt millega rahvas selle blogi üles on leidnud. Tegemist seega edetabelitega, mis ei näita mitte minu isiklikke eelistusi, vaid sümbioosi - mida/keda otsitakse, ehk "nõutakse", kuid muidugi läbi selle prisma, et mida "pakutakse". Näiteks muusikas pole ma eriti kellestki peale oma suurte lemmikute - Madonna ja Hedvigi kirjutanud ning lisaks mõned üksikud kontserdielamuste kokkuvõtted, sellest ka täiesti alusetu edetabelikohtade hõivamine "pool-muusikute" ehk superstaarisaate kangelaste poolt. Kuid tegelikult teatri ja kirjanduse tabelid - need ongi minu enda jaoks kõige huvitavamad. Eks see blogigi on ju kujunenud alguse perelugudest rõhutatult kultuuri suunas - teater, kirjandus, film, muusika, televisioon, natuke maitseaineks ka kunsti ja tantsu ja isegi reisilugusid ning õige killuke ka seda muud elu. Kuigi suuremad reisikirjeldused on siiani veel koostamata. Ega need vist kedagi teist eriti huvitagi peale minu enda :) Samas, ega igal aasta(kümnel) Ameerikas ja Hiinas ei saa kah käidud... Niiet kui fotode korrastamiseks läheb, siis võibolla ilmub siia rohkem ka sellist sorti kultuuri, eks näis.
Kuid siin siis need edetabelid... polegi mingit edetabelit koostanud viimasel ajal. Dekaadi filmitabel on siiani pooleli (100-76 kohad paiskasin eetrisse, ülejäänud ootavad exceli tabelist blogisse lahtiseletamist)... aga enne ei saa jätkata ka kui teatri- ja kirjanduselamused kõik üles saanud on. Jama ainult, et mälestused tuhmuvad ning elamused ei ole enam värsked - detailid on üheks suureks müraks segunenud. Muidugi eks siis niimoodi just see peamine tulebki välja. Ongi mõnikord kirutud, et mu jutud liiga pikaks venivad ning liiga "lobisemiselikud" tunduvad. Noh, minule nii meeldibki. Minu enda jaoks nii ongi lahe. Ei viitsi neid kuivi ning liiga peenutsevaid tekste ise kah lugeda... ja nüüd tõesti edetabelite juurde :)
ÜLDISED SÕNAD:
01. Danzumees
02. sünnipäevaluuletus
03. kokkuvõte
04. Eesti
05. tõde
06. õigus
07. kes
08. hull
09. keisri
10. 2009
RAAMATUD:
01. Tõde ja õigus
02. Keisri hull
03. Hingede öö
04. Puhastus
05. Lohetätoveeringuga tüdruk
06. Videvik
07. Hüvasti relvad
08. Mees kes teadis ussisõnu
09. Tapamaja korpus 5
10. Mio, mu mio
KIRJANIKUD:
01. Sofi Oksanen
02. Doris Kareva
03. Karl Ristikivi
04. Stephenie Meyer
05. A.H. Tammsaare
06. Stieg Larsson
07. Leelo Tungal
08. Betti Alver
09. Andrus Kivirähk
10. Tõnu Õnnepalu
TEATRID:
01. NO99
02. Draamateater
03. Linnateater
04. Rakvere Teater
05. Vanemuine
06. Ugala
07. Endla
08. VAT Teater
09. Nukuteater
10. Von Krahli Teater
TEATRITÜKID:
01. Perikles
02. Kuidas seletada pilte surnud jänesele
03. Vombat
04. Pea vahetus
05. Kes kardab Virginia Woolfi
06. Hecuba pärast
07. Ürgmees
08. Kiivad armastajad
09. Meie, kangelased
10. GEP
NÄITLEJAD:
01. Maria Soomets
02. Hele Kõre
03. Maila Rästas
04. Kristo Viiding
05. Sandra Üksküla Uusberg
06. Elina Pähklimägi
07. Liis Haab (Proode)
08. Inga Salurand
09. Evelin Pang
10. Risto Kübar
FILMID:
01. Magnus
02. Hangover
03. Slumdog millionaire
04. Antichrist
05. Valkyre
06. Georg
07. Marley and me
08. Coraline
09. The reader
10. Some like it hot
MUUSIKUD:
01. Madonna
02. Hedvig Hanson
03. Urban Symphony
04. Pink
05. Taavi Peterson
06. Erik Meremaa
07. Maarja
08. Birgit Õigemeel
09. Liisi Koikson
10. Luisa Värk
TELESAATED:
01. Eesti otsib superstaari
02. So you think you can dance
03. Teleteater
04. Kättemaksukontor
05. Tantsud tähtedega
06. Ohtlik lend
laupäev, 31. juuli 2010
neljapäev, 29. juuli 2010
Kultuurnik
Danzumehe blogi leiab mainimist viimases Sirbis Meelis Oidsalu artiklis "Kutse danzule"! Meelisel on seal üks väga hea idee ja üleskutse - keskne foorum, kus asjalikult arutada erinevate teatrietenduste üle. Eestlased muidugi pole eriti sõnavõtjad tüübid ja näiteks kehvade lavastuste kaitseks - kas mõni lavastaja on nii julge, et hakkab oma ideid kaitsma? Sest just nii võib selguda varjatud tõed, miks mingid valikud olid sellised nagu nad olid. Huvitav oleks ka teada, kas näitlejad, kes näitlema valiti, olid lavastajal kohe meeles või olid nad sunnitud võtma selle, kes parajasti vaba oli... Huvitav oleks ka dramaturgidelt saada vastuseid, sest mitmed asjad võivad jääda selgusetuks, kuigi tahaks teada... Samuti tahaks teada, kas mingid lavastuse komponendid on kogemata "tulnud välja nii" või on seal taga mingi mõtestatud analüüs ja taotluslik mõttekäik.... Teatriauhindade kandidaatide valikute kohta tunnen alati vajavat lisakommentaare ning selgitusi... Neid küsimusi on mustmiljon, millest sellises foorumis võiks rääkida, küsida, arutleda või vaielda. Aga kas see ka päriselt toimiks, kas selles osaleksid teatriinimesed ise, teoreetikud, kriitikud ja kõik kellel on huvitavaid mõtteid välja tuua. ning kaasa rääkida? Raamatumaailm vist on kogumas tuure ning midagi sellel suunal on toimumas... aga Teatrimaailm võiks sama edukalt eksisteerida, isegi paljude samade põhimõtetega...
Ent nüüd kus ka Sirp on siinse blogi eksistentsi tunnistanud, kas ehk see nüüd tähendab ka seda, et Danzumehest on päriselt saanud osa Eesti kultuurist? Teater Muusika Kino on juba kordi 3 maininud või viidanud blogile. Pöff, Postimees ja isegi Kirjandusfestival on kasutanud siinseid tekste (isegi) luba küsimata, aga alati korralikult viidates ja ega ma kade ka pole... Lisaks minu jaoks isiklikult ülitähtsad kommentaarid kultuuritegelastelt endalt - Noormets, Üksküla, Toikka, Priimägi, Pokinen, Tubin, Kase, Liivak, Kivitar, Kaljujärv, Mikomägi, Karulin, Prints ja kes kõik veel on parandanud, tänanud, õpetanud, kommenteerinud, vaielnud, takka kiitnud või lihtsalt hea sõnaga toetanud siinset blogipidamist ja see on omakorda jõudu juurde andnud. Ka Rakvere Teater ei ole pidanud paljuks paari etenduse kohta viited luua oma kodulehele, samuti Põltsamaa teater Ellunäod... ja miks ka mitte, eriti kui arvamus on positiivne! Nagunii, kes otsib see leiab ja saab kogu info nagunii kätte, kuid teater ise võiks ju ära kasutada tavaarvajate positiivseid muljeid?! Tegelikult on blogipidaja jaoks oluline igasugune tagasiside ja kõigilt, kes heatahtlikult ja tihti õigusega ka negatiivset tagasisidet annavad. Eks see blogi ju hobikorras siin ellu on kutsutud ning minul küll mingeid ambitsioone pole sellega, ei kuulsaks saada ega ka raha teenida. Kuigi teised hobid (lugemine, teatris käimine, muusika, kunst, kino, tantsimine ja eelkõige jooksmine viimasel ajal - muideks jooksin pühapäeval oma elu esimese poolmaratoni) ja eelkõige pere ning töö ei lase pooltki nii palju kirjutada kui tahaks. Rääkimata toimetamisest, ülelugemisest ning uurimisest, kuidas blogi paremaks teha ja arendada (kui kellelgi on hea idee, siis andke palun märku e-kirja või kommentaariga).
Ülehomme saab blogi 4 aastaseks ja siis peaks tavapärase kokkuvõttega lagedale tulema. Suve jooksul peaks ühe teatriuudistepaketi kokku panema (koondama ka info sügise uuslavastuste kohta)... kui ainult kusagilt selle aja saaks võtta. Suveteatri kokkuvõtte koostamine on mu enda jaoks alati täielik fun ning lausa ootan selle tegemist. 13 nähtud lavastust on seljataga ning heal juhul näeb veel 10-11 tükki. Kirjutamata on veel umbes 10 teatrikülastuse kohta, 1 raamatu ning terve hulga filmide kohta. Veel tahaks ka Drakadeemiasse kandideerida, aga peab lahti mõtestama enda jaoks, et kas suudab kõik laupäevad ja kindlasti ka mõned õhtud iga nädal selle peale arvestada. Idee oleks küll juba olemas nõutud eeltööks ning hull tahe näidendeid kirjutada ning saada juhendamist mõtete paberile koondamiseks. Ja seda, kui palju ma teatrit armastan... seda ma vist enam tõestama ei pea ;)
KULTUUR RUULIB!
Ent nüüd kus ka Sirp on siinse blogi eksistentsi tunnistanud, kas ehk see nüüd tähendab ka seda, et Danzumehest on päriselt saanud osa Eesti kultuurist? Teater Muusika Kino on juba kordi 3 maininud või viidanud blogile. Pöff, Postimees ja isegi Kirjandusfestival on kasutanud siinseid tekste (isegi) luba küsimata, aga alati korralikult viidates ja ega ma kade ka pole... Lisaks minu jaoks isiklikult ülitähtsad kommentaarid kultuuritegelastelt endalt - Noormets, Üksküla, Toikka, Priimägi, Pokinen, Tubin, Kase, Liivak, Kivitar, Kaljujärv, Mikomägi, Karulin, Prints ja kes kõik veel on parandanud, tänanud, õpetanud, kommenteerinud, vaielnud, takka kiitnud või lihtsalt hea sõnaga toetanud siinset blogipidamist ja see on omakorda jõudu juurde andnud. Ka Rakvere Teater ei ole pidanud paljuks paari etenduse kohta viited luua oma kodulehele, samuti Põltsamaa teater Ellunäod... ja miks ka mitte, eriti kui arvamus on positiivne! Nagunii, kes otsib see leiab ja saab kogu info nagunii kätte, kuid teater ise võiks ju ära kasutada tavaarvajate positiivseid muljeid?! Tegelikult on blogipidaja jaoks oluline igasugune tagasiside ja kõigilt, kes heatahtlikult ja tihti õigusega ka negatiivset tagasisidet annavad. Eks see blogi ju hobikorras siin ellu on kutsutud ning minul küll mingeid ambitsioone pole sellega, ei kuulsaks saada ega ka raha teenida. Kuigi teised hobid (lugemine, teatris käimine, muusika, kunst, kino, tantsimine ja eelkõige jooksmine viimasel ajal - muideks jooksin pühapäeval oma elu esimese poolmaratoni) ja eelkõige pere ning töö ei lase pooltki nii palju kirjutada kui tahaks. Rääkimata toimetamisest, ülelugemisest ning uurimisest, kuidas blogi paremaks teha ja arendada (kui kellelgi on hea idee, siis andke palun märku e-kirja või kommentaariga).
Ülehomme saab blogi 4 aastaseks ja siis peaks tavapärase kokkuvõttega lagedale tulema. Suve jooksul peaks ühe teatriuudistepaketi kokku panema (koondama ka info sügise uuslavastuste kohta)... kui ainult kusagilt selle aja saaks võtta. Suveteatri kokkuvõtte koostamine on mu enda jaoks alati täielik fun ning lausa ootan selle tegemist. 13 nähtud lavastust on seljataga ning heal juhul näeb veel 10-11 tükki. Kirjutamata on veel umbes 10 teatrikülastuse kohta, 1 raamatu ning terve hulga filmide kohta. Veel tahaks ka Drakadeemiasse kandideerida, aga peab lahti mõtestama enda jaoks, et kas suudab kõik laupäevad ja kindlasti ka mõned õhtud iga nädal selle peale arvestada. Idee oleks küll juba olemas nõutud eeltööks ning hull tahe näidendeid kirjutada ning saada juhendamist mõtete paberile koondamiseks. Ja seda, kui palju ma teatrit armastan... seda ma vist enam tõestama ei pea ;)
KULTUUR RUULIB!
kolmapäev, 28. juuli 2010
Tema majesteet lugeja - Alan Bennett
Õhuke (alla 100 lk) ja hõrk briti diskreetse šarmi ja huumoriga vürtsitatud Alan Bennett-i lugu kuningannast, kes alles elusügisel avastab raamatud ja lugemise, sobib lugemisaasta raamatuks nagu rusikas silmaauku. Kõva häälega naisele aias seda ette lugedes kulus napilt üle paari tunni aega. Mul on tunne, et omamoodi tõstis selle raamatu väärtust ka tõik, et lugesin seda Larssoni Purustatud õhulossile otsa. Tekst kui selline on ikka tasemel, sellest hoolimata, et suurem osa raamatust koosneb dialoogidest, aga need dialoogid on mõtestatud ning "kahepoolsed" :)Kuninganna, kes oma (kõikide poolt vihatud) koertega jalutuskäiku teeb avastab kodu (Buckinghami palee) lähedalt raamatukogubussi.... kohe tuli meelde, et kui Soomes elasin, siis igal kolmapäeval ja laupäeval käis meie "külas" kioski juures raamatukogubuss, kus sai järjekindlalt Agatha Christie raamatuid laenutatud. Ja nagu minul toona, nii ka kuningannal raamatus, ühel hetkel säästupoliitika tõttu (kuigi võibolla oli seal taustaks hoopis mahhinatsioon?) muudeti bussi graafikut ning kadus ka see omalaadne ja imeliselt mugav raamatute laenamise võimalus. Siiski osutus see raamatukogubuss saatuslikuks, sest kuninganna leidis sealt bussist endale uue "sõbra" - mehe, kes töötas tema lossi köögis abilisena. Gaymees, kelle kuninganna enda lugemisnõustajaks edutab. Kuid loomulikult tekitab selline kadedust teistes, kuninganna ümber tiirlevates inimestest. Ühelt poolt on ilmunud mängu keegi, kes võib kuningannat mõjutada (milline kaval viis tegelikult - läbi kirjanduse), teisalt - on alles mugav töö - lihtsalt lösutada, lugeda raamatuid ja soovitada Elisabeth-ile lugemist ning siis mööda raamatukogusid järgmist lugemismaterjali valida ning koju tarida... Loomulikult kõik ei lähe muidugi nii ilusti igavesti...
Minu jaoks oli selle raamatu väärtus eelkõige rafineeritud huumoris ja tundes nagu oleks ise koos kuningannaga selles lugemistuhinas. Põnev oli lugeda teksti sisse riputatud kirjanike nimesid ja raamatute pealkirju. Tõi nii mõndagi enda elamustest meelde. Päris mitu tuttavat nime käib ühel või teisel moel läbi - Virginia Woolf, Ian McEwan, Jean Genet, Charles Dickens, George Eliot, õed Bronted, Sylvia Plath, Salman Rushie ja Vikram Seth, kui nimetada mõningaid, mis minule enim mõju avaldasid. Sylvia Plath-i Klaaskupli peakski peatselt kätte võtma... Hehh, nüüd meenus, et pikemalt räägiti ka eesti keeles Varraku ajaviiteromaani-sarjas ilmunud Nancy Mitfordi "Armastust otsimas" raamatust, mis peaks ka kusagil riiulinurgas juba olemas olema.
Tegelikult oligi selline raamatute armastuse hõng selles loos. Kõik muu oli kuidagi teisejärguline. Ka inimsuhted. Kui siis kuninganna enda isiksus ning tema olemuslik sisemine mina, mille kirjanik oma arvamuse järgi lugeja jaoks kujundab. Ja teeb seda muideks päris usutavalt. Tuli mingis mõttes film "The Queen" meelde (see Stephen Frearsi film, kus Elizabeth II mängib Helen Mirren) ja millegipärast kujutasin ka seda raamatukuningannat ette Helen Mirren-i mitte Elizabethi endana :)
Ja mis peamine, raamatul on hea lõpp... õigemini viimane lause, mis jällegi mõjub kuidagi koomiliselt ja britilikult. Noh, mis seal siis mõjuda pole, kui Inglismaa kuninganna seda lausub :)
Hinnang: 4+ (Käisin juba Rootsis elades ümber selle ingliskeelse raamatu nagu ümber palava pudru. Tundus nii kummaline mõnusalt kiire lugemine, oleks isegi tahtnud veel natuke kuninganna ja raamatute kohta saada... nii magus teema - raamatud, kirjandus, raamatukogud ja lugemine... Tõeline pisike kompu. Vaatasin, et kirjastusel endal on see läbi ka müüdud, aga kõikides Apollodes ja Rahva Raamatus on saada ja raamat ise ilmus alles käesoleva aasta aprillis, seega tundub, et rahvale läheb ka peale... Ja miks ta ei peakski minema - mõnusalt lihtne lugeda ja saab loo kiiresti kätte, natuke seal kõrval muhedalt naerda ning kuninganna tegemistele kaasa elada sellisest kergelt kiiksuga kandi pealt... kiiks kuningannaga seoses just selles mõttes - et tema argipäev ongi erilisem kui tema erilised päevad... if you know what I mean...)
Stiilinäide (taustaks veel nii palju, et Norman ongi see homost mees, kes kuningannale raamatuid ette söötis. NB! Kirjapilt muutmata - grammatikavead on raamatus sees. Ent lõiku ei valinud mitte sellepärast, vaid tegelikult oli see raamatut lugedes üks naljakamaid kohti... ent niimoodi kontekstiväliselt annab lihtsalt sellest tekstist aimu ja naerma vist küll ei aja :)):
Viimasel õhtul korraldati kiiruga silpmõistatuste lahendamise võistlus, kus kuulsate ütluste ja väljendite valimine oli nähtavasti üks kuninganna vähemtuntud eesõigustest, ning kuigi kuninganna jaoks võisidki need väga tuntud olla, olid need teistele, kaasa arvatud peaminister, täielik mõistatus. Peaministrile ei meeldinud kunagi kaotada, isegi mitte kuningannale, ja talle ei olnud mingi lohutus see, kui üks printsidest talle ütles, et kellelgi peale kuninganna ei olnud nagunii mingit lootust võita, kuna küsimused (mitu neist eeldasid Prousti tundmist) olid koostanud Norman nende loetud raamatute põhjal.
Varrak 2010 - tõlk Mart Pabert - 95 lk - The Uncommon Rreader (2007)
Mask - Emajõe Suveteater
Selle tüki kohta läheb arvamuse esitamisega raskeks. Nimelt mul on tunne, et ma ei saanud aru, mida tegijad sellega öelda tahtsid või milleks üldse see tükk lavastada võeti? Puänt on üks kulunumaid, ülesehitus on üsna tasapaks, kaks karakterit on mõlemad eemaletõukavad, isegi ebameeldivad, aga mitte heas mõttes, ehk mõtteid tekitavad või psühhid, kes ärataks emotsioone. Ei, pigem selles mõttes, et neile kaasa elama ei hakka, õieti ei ole ei nende poolt ega nende vastu. Nad lihtsalt on... natuke rumalad, natuke hingetud ja veretud. Karjuvad ja toimetavad, kuid nende tegevuses poleks nagu pointi.
Mina läksin puhtalt reklaami õnge. Isegi nii kaugele, et ostsin kõigepealt ühele päevale piletid, aga kuna ei saanud seekord minna, siis ostsin veel teiseks korraks uuesti piletid. Raha täiesti maha visatud. Tõeline pettumus. Eriti selles valguses, et olin kevadel just näinud Nero Urke-t Ird-i mängimas ja imetlesin seda värskust ning nüüd rollilahendus, mis natuke tõmbas Irdi vinge rolli sära maha, sest ka Maskis lahendab Urke oma rolli natuke samamoodi - karjudes, endast välja minnes ja siiski mitte Irdist väga erinevalt lähenedes... Ehk tekkis küsimus, kas temas on ainult ühtmoodi vihaste tunete spekter sees? Aga reklaami õnge selles mõttes, et lubati kammerlikult kahe näitlejaga tükki - armastajatepaar - mees ja naine; "ootamatu pööret" ning tagatipuks põhineb tõestisündinud lool... Ja kammerlik see ju oli ja oli ka armastajatepaar ning võibolla ka tõestisündinud lugu, kuid absoluutselt midagi ootamatut ei sünni ja tegelikult sellel polegi vahet ega mingit eraldi väärtust, et see tõestisündinud lugu on...
Irooniline on see, et lavastus algab väga õnnestunud ja põneva misanstseeniga - androgüünse olekuga (vist mees, aga naiselikult kõhna kehaga) mustas, patsiga inimene tuleb hämaras ja paneb saaliukse lukku. Võtmega, mille pärast lukustamist paneb taskusse. Õnnestunult kõhedust tekitav... pärast seda haarab mootorsae, nonii - publikule tullakse nüüd kallale :) Õnnestunult kõhedusttekitav. Väga osavalt efektne lavastuslik trikk. Kuid edasi ongi kogu lavalugu allamäge. Mees saeb tabureti pooleks, loobib kilele verd... kas see peab olema "kunsti tegemine" või millegi allegooria? Ei saanud aru ja kuna edasi läheb lugu nagu läheb, siis tegelikult polegi vahet...
Aga edasi saabub mängu naine, mees palub tal küll mitte siseneda, ent naine tuleb muidugi sisse. See justkui rikuks midagi mehe jaoks ära, ja pool etendust viskab mees naisele seda ette, kuigi lõppude lõpuks ei saagi aru, et miks ta sellest nii endast välja läks. Kas tõesti sellepärast, et naine ei võinud kõige väiksema asjaga vastu tulla mehe palvele või mis, aga nagu ma juba ütlesin, minul polnud selleks hetkeks enam vahet... pigem häiris Urke ülemängitud pahameelsus nii väikse asja pärast.
Ja siis see saag - ehk milleks see. Mees esitab mingi armukõne - kuidas ta viimased rahad pani sae peale, sest see on väärt investeering. Sellel hetkel tekkist tõesti tunne, et tegemist on mingite arengupeetusega või narkouimas tegelastega, kellel üleval korrusel pole päris kõik korras. Selge oli ju üsna kohe, et kumbki neist pole just teravaim pliiats karbis, aga tegelikult pole ka sellel vahet. Ühel hetkel, kui Marika Barabantšikova naine, käib duši all ja tuleb lavale tagasi aluspükstes ja märgade juustega, üritatakse mängida nagu mingile seksuaalsusele... ja kahtlemata on Marika heas vormis, kuid seda siiski ainult keha mõttes. Sest Laulupeomuuseumi kõledalt tühjas toas kajab ning mitmes kohas läks tema hääl küll kaduma. Ja hääleprobleem just selguse mõttes, olen tema juures varemgi täheldanud. Asi polegi nagu diktsioonis, vaid lihtsalt häälematerjalis, selle teravuses ja selguses. Mul on alati tunne, et tal koguneb rääkides sülge suhu ja see takistab tal selge häälega rääkimast. Võibolla on see vale tunne ja asi on hoopis milleski muus, aga jama on selles, et kusagil "asi" on...
Ja siis tagatipuks see puänt, mida on leierdatud erinevates filmides juba täiesti kulumisastmeni, et enam ei viitsi... kõige suurem viga kogu etenduse juures oligi see, et kohe algusest kui saejutt lahti läheb on enamvähem teada, kuidas see lugu lõpeb... Ja siis nagu avastad vaadates seda etteaimatavat lugu, et ootad, et jõuaks juba selle paratamatu lõpuni välja ja saaks koju ära minna.
Hinnang: 1 (Siiani aasta kõige kehvem tükk. Natuke mõtlesin, et kas panna pluss selle alguse eest, aga lõppkokkuvõttes see algus tervikut ei päästa... Ja tegelikult olen hoopis enda peale vihane, et ei lugenud ja uurinud inimeste arvamusi, kes seda vaatamas olid käinud. Kartsin, et neis arvamustes paljastatakse see "ootamatu pööre"... Kuid midagi ootamatut ei sünnigi - kõik on tuttav igast teisest pantvangidraamast. Ja nüüd olen muidugi teadlik, et ka suurem osa inimestest pettusid tükis kõvasti. Mõni kiidab veel Urket, aga ilmselt pole nad Ird, K.-d näinud, sest seal on ta roll mõtestatult ja tabavalt "emotsionaalne mägirada". Lõppkokkuvõttes oli "Mask" minu jaoks täiesti mahavisatud aeg ja raha. Ei taha kohe Tartusse teatri pärast sõitagi, kui ei ole 100% kindel, et see, mis sealt saab, on kulda väärt. Esiteks see aeg, kütusekulu ning lõppude lõpuks veel tuju kah rikutud, sest isegi tagasisõiduks arutamisekski polnud midagi etenduselt kaasa võtta. Ja lubage küsida, et milles avaldus see lubatud "poeesia"?)
Tekst lavastuse kodulehelt:
MASK
(originaal :Lederfresse, 1996) Helmut Krausser
Õhtupoolik armastajapaari- naise ja mehe korteris. See on tavaline õhtu, mis võtab ootamatu pöörde...
Põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset 1987. aastal Münchenis. Lugu, milles on poeesiat, vabadusiha, allasurutust, egoismi, armastust ja raevu.
Mängivad Marika Barabanštšikova ja Nero Urke
Lavastaja Kristel Leesmend
Kunstnik Nele Sooväli
Esietendus 11. juuni 2010
(originaal :Lederfresse, 1996) Helmut Krausser
Õhtupoolik armastajapaari- naise ja mehe korteris. See on tavaline õhtu, mis võtab ootamatu pöörde...
Põhineb tõestisündinud lool, mis leidis aset 1987. aastal Münchenis. Lugu, milles on poeesiat, vabadusiha, allasurutust, egoismi, armastust ja raevu.
Mängivad Marika Barabanštšikova ja Nero Urke
Lavastaja Kristel Leesmend
Kunstnik Nele Sooväli
Esietendus 11. juuni 2010
pühapäev, 25. juuli 2010
Nähtamatu varandus - Ugala
Ugala on kinnistamas oma positsiooni kui parim Eesti perelavastuste teater. Eelnevalt nii Tjorveni kui Limpaga laineid löönud, ehk nii välismaist kui kodumaist hittkirjanikku lavale tuues ja sedapuhku natuke tundmatum Silvia Soro näitemäng (kusjuures oktoobris on oodata Karlssonit!). Ja mitte, et need näidendid oleks mingi eriline klass omaette (kuigi Tjorven on tõesti üks mu kõigi aegade lemmikuid lastalavastusi), vaid pigem just see, kuidas nad seda teinud on ja kui hoogsalt näitlejad nendes tükkides mängivad. Ausalt öeldes, oli Soro näidend kogu tervikus ehk see kõige nõrgem lüli. Nimelt mitmest kohast olid traagelniidid liiga nähtaval. Näiteks koht, kui Kaur (Janek Vadi) Pahaga lepingule alla kirjutab, siis kohe pärast seda hakkab ta aga lepingust vabanemiseks mööda maailma Nähtamatut varandust otsima. Kuid tegelikult jäetakse välja mängimata, et miks ta nii kiiresti ümber mõtles või et kas ta siis ikkagi usub nö. muinasjutte, ehk et keegi võiks tema hinge ära võtta, kuigi ta seda järjekindlalt korrutas, et ei usu (lõppude lõpuks ju selgus et usub ikka küll!). Kogu see allkirjastamise ja rändama mineku koht jääb segaseks ja seletamatuks, kuigi on võtmeks kogu etenduse tegevustikule. Tegelikult selliseid kohti oli veelgi. Aga ma pean tunnistama, et olin tõeliselt üllatunud, et see tükk on nii tasemel. Mitte, et mul tegijates kahtluseid oleks olnud, ei. Lihtsalt olin selle oma mõtetes juba kõrvale jätnud, sest see tükk ei olnud piisavalt ahvatlev - peaosas Janek Vadi, kes ei kuulu minu lemmikute hulka (ja ega ta ka seekord vastupidist tõestanud... ikka täpselt samasugune roll nagu alati - vahet pole kas mängib lastele või täiskasvanutele, kas draamat, komöödiat või midagi muud. Ikka täpselt samamoodi rollile lähenedes. Lavastajad pole ka siiani temast midagigi teistsugusemat suutnud välja kangutada, hämmastav) ning minu jaoks on alati kahtlane, kui teatritükki on kaasatud lapsed. Kui nüüd keset suve poleks seda sobivasti mängitud, siis ju see tükk olekski minul nägemata jäänud.
Peategelast Kauri mängis küll Janek Vadi, kuid tegelik "hommiku" (teater algas kell 11:00) STAAR oli Merilin Kirbits! Wow! Tuleb meelde, et esimest korda märkasin teda Ugala etenduses "Marilyn". Sealt oli tema ehk ainuke oma kursakaaslastest, kes silma (ja meelde) jäi. Alles hiljuti sai teda näha ka Emajõe Suveteatri "Põrgupõhja uues vanapaganas", kus ta Jürka, ehk Vanapagana enda tütart mängis. Ja väga hästi veel pealekauba, kuigi seal upub ta nende teiste vingete rollide vahele ära ning minagi ei andnud talle lavastusest kirjutades piisavalt õigustatult tähelepanu. Kuigi väga meeldis ka see tema pisikene roll seal. Ja nüüd siis kohe mitu rolli korraga "Nähtamatus varanduses". Üks parem kui teine, üks huvitavam kui teine. Alguses ja lõpus kummaliselt äraolev ja tõsine eesti neiu Helga, siis jälle sähvakas mustlasneiu Sadonia. Kord surev indiaaniplika Merihein, siis jälle uhke suure sõjamaalinguga tantsiv neegriplika Taranga. Ning ringiga ka Tiibetisse, kus Ny roll Merilini kanda. Ma lihtsalt ei saanud temalt silmi laval. Tema ja kursaõde Natali Lohk on minu kaks kindlat lemmikut nende lennust. Ja tundub, et tema anne ei ole jäänud ka lavastajatel märkamata. Ei jõua ära oodata tema osalusel Viimsis etenduvat Hulkur Rasmust.
Teistes rollides mängisid end olulisemateks ka Arvo Raimo, Aarne Soro (huvitav kas Silvia Soro sugulane?) ja Tanel Ingi. Arvo Raimo kanda jäi igas maailma nurgas pereisa või vanema mehe roll, kes tihti ka muinasjutuvestjaks. Need muinasjutud mängiti vastava maailmanurga tegelastega ka lavale ette ning sedasi sai nagu mitu näitemängu ühes näitemängus. Kuid Arvo lihtsalt säras absoluutselt igast rahvuses rollis. Tihti mõjudes koomilisena juba tänu oma ehetele, meigile või riietusele. Sama Aarne Soroga. Tema hoogsad rollid olid kõik väga lahedad, nagu alati tema puhul. Ja lastelavastustesse sobib ta karakternäitlejana eriliselt ideaalselt. Meeldejäävaimaks jäi vist tema hanejalaga petis, kes erinevate loomade ja tegelaste kuju võttis. See muinaslugu muinasloos oli üldse kuidagi nii stiilselt lahendatud - eriti see, kuidas Merilin alati sõrmega "hanejalga" näitas, endal silmad ehmatusest ümmargused peas ning end olukorrast välja keerutas. Aarne Soro aga lonkava rebasena saali lastele kavalalt pilku visates mõjus tõeliselt hoogsana. Ja Tanel Ingi teeb minu meelest Jim Carrey-t selles tükis - tuhat ilmet minutis. Sulaselgelt üle mängides, aga lastele ju tihti selline meeldibki. Kuid see ülemängimine jäi ka alati aktsepteerituse piiridesse, ehk ka vanemad said tema koomilises võtmes rollikesi nautida.
Unustamata ei saa jätta ka Meelis Rämmeldit, kes meenutas mulle täiesti 1 ühele Alo Kõrvet. need juuksed ja isegi hääl! Tema "Paha" oli paha ja ilge ning vastava hääle ja olekuga.
Kunstnik Rosita Raud utiliseerib pöörlava ja minu meelest oli see nö. lendav laev võimas. Esialgu ma ei saanudki aru, et kus kohast see suur kaadervärk lavale ilmus, enne kui mõistsin, et see oli seal ju algusest peale. Kuid samuti need ägedad maskid, meik ja kostüümid ja muu, kogu kunstiline pool oli tiptop tasemel. Isegi suur mägi on laval :) Muinasjutule kohane fantaasia ja värviküllus.
Liikumisjuht Oleg Titov on seadnud paar lihtsamat liikumist, aga need teenindavad eesmärke. Eriti meeldis maskidega tants, kui ainult näitlejate jalad olid lavalt paista. Kuid mustlaste lõik lausa karjus tantsu järelel ja seda ju õnneks siis ka sai. Ning kahtlemata lisas hoogu omakorda juurde.
Lavastajana oli Ugalal külas Leino Rei, kes toob mitu riiki ühele lavale, ning teeb seda igati õnnestunult. Ja tõesti lava liikumist igati ära kasutades mõjus see kõik nii lihtne ja iseenesest mõistetav. Kuigi kui mõtlema hakata, siis usun, et näitlejatel oli seal vahepeal küll nende riietevahetusega päris tuli takus. Mitmel korral ühe stseeni lõppedes oli vaja lava uuele kohale pöörlemiseks kiiresti juba teistes rahuvusriietes lavavarjus valmis olla. Kõik siiski õnnestub täpselt. Seda kalkuleeritum ja konkreetsem ka kogu tükk. Ning selline puhtus režiis on selliste tükkide puhul primaarne, sest muidu mõjuks nad koolinäidendina. Ja nagu öeldud, loona oli ju küll etteaimatav ning lapsik, aga tegelikult me mõlemad lapsevanemad (ja kõik kolm last ka) tõdesime pärast tükki, kui uskumatult hea see kõik kokku ikkagi oli.
Tänavu Teatriliidu parima muusikalise kujunduse aastaauhinna võitnud Konovalovi ja Loik-u muusikaline kujundus on tõesti midagi imelist! Esiteks ju kaasatud muusikakooli lapsed väga mängisid väga professionaalselt oma instrumente ning lisaks said võimaluse ka etenduses väiksemates rollides kaasa teha. Laste ja loomadega pidavat koostöö olema võimatu (ja minu meelest ka, lapsed lihtsalt ei sobitu üldjuhul teatrilavale), kuid need lapsed olid kõik väga tublid.
Hinnang: 3+ (lastetükkide arvestuses tugev 4! Värvikirev, muusikaline, naljakas ja muhe tükk. Soovitan kindlasti minna vaatama kui veel mängitakse - laps kaasa teatrisse ning seiklus missugune nii lapsele kui vanemale. Ja eriti lahe tõesti oli see auhindu võitnud muusikaline kujundus. Kuid mis siis ikkagi on see "nähtamatu varandus", mida terve tüki jooksul taga aetakse? Aga seda peab igaüks ise minema teatrisse kaema. Mina arvasin, et see varandus on armastus, aga kuidas Sa armastust kotti paned ja koju kannad?:))
Tekst lavastuse kodulehelt:
Silvia Soro «NÄHTAMATU VARANDUS»
«Nähtamatu varandus» - parim muusikaline kujundus sõnateatris
«Nähtamatu varandus» - parim muusikaline kujundus sõnateatris
Lavastaja: Leino Rei
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov ja Marge Loik
Liikumisjuht: Oleg Titov
Mängivad: Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Arvo Raimo, Tanel Ingi, Aarne Soro, Vilma Luik, Merilin Kirbits (külalisena), muusikakooli õpilased ja Marge Loik.
Paljude muinasjuttude teema keerleb peidetud varanduse ümber. Kes leiab varanduse, saab õnnelikuks.
Mida aga teha, kui annad unistuste varanduse eest ühe nähtamatu ja näiliselt olematu asja – oma hinge – ja avastad siis, et õnne kauba peale ei saanudki?
Meie loo peategelane saab võimaluse kurikavalast kaubast taganeda, kui kogub kotitäie nähtamatut varandust. Oma imelaeval ümber ilma rännates otsib ta seda erinevatelt mandritelt ja maadelt ning mitmesugustest muinasjutumaailmadest.
Sel seiklusrikkal rännakul saab talle selgeks, et varandus, mis õnnelikuks teeb, ongi enamasti mitte ainult peidetud, vaid lausa nähtamatu.
Purustatud õhuloss - Stieg Larsson
Überpopulaarse Millennium-triloogia kolmanda osa lugesin pigem kohustusest asi nö. lõpule viia, sest juba teine osa näitas ära, et tegelikult on lihtsalt tegemist järjekordse ülemaailmse hype-ga ning "hea kirjandusega" pole sellel tegelikult midagi pistmist. Kuigi esimesel osal polnudki nagu suuremat viga - päris originaalne krimka...Kuid mida sari edasi, seda selgemaks sai, et Larsson lihtsalt ongi ajakirjanik ning kirjutab raamatut ka nagu "ajakirjanik", olles võimetu silmipaitavaks proosaks. Tema dialoogid on lausa naeruväärselt algelise kirjaniku käkerdis ning kirjeldavat või jutustavad teksti on täiesti võimetu, isegi keskkooli kirjandi tasemel kirjutama. Millest siis see fenomen? Ausalt öeldes ma ei tea. Rootslased ise on vaimustuses, ostsid raamatuid ja ostavad ikka nii, et juba aastaid on need seal edetabelite top10-s sees. Ja sama ju ümber terve maailma. Lugu ise oli ju alguses päris haarav ja kui teises osas jätta kõrvale see ülihalb ja algeline kirjanduslik pool, siis lugu ise ju võis ehk filmilikult põnevgi tunduda. Tänapäeva kiirtarbmise hoos, kus inimesed on rikutud kõiksuguste nõmedate telesarjade ja ebaloomulike action-filmidega, see on massid ka ära rikkunud ning sügavamat kirjandust ollakse suutmatud vastu võtma ja nautima. Ja kui ei haaratagi millegi sügavama järele kui need ülipopulaarsed Twilight-id ja Millenniumid, no siis ei suuda ka võrrelda. Ja kahjuks jääb ka tõeliselt hea kirjanud täiesti avastamata. Ainuke lootus ongi kirjandusõpetajatel ning raamatukoguhoidjatel, kes ehk suunavad inimesed õigele rajale...
Tulles tagasi nüüd konkreetselt selle "kolmanda osa" juurde, siis tegelikult on raamat justkui järelsõna või -lugu teisele osale. Kui esimene osa oli justkui eraldiseisev lugu ning keskendus Mikael-i seiklustele Vangerite dünastia saarel, siis nii teine jui kolmas osa keskendub Lisbeth Salanderile ning tema isa mahhinatsioonidele. Ma ei oskagi otsustada, et kumb see neist kahest viimasest osast hullem oli - kas teine osa, sest see oli kirjanduslikult täiesti vastuvõetamatu ja kõigele lisaks nõmedalt üleloomulik või kolmas osa, mis ehk kirjanduslikus mõttes oli grammi võrra normaalsem kui selle eest oli sisu nii igav ja mõttetu... Justkui selline tunne jäi, et kirjanik üritas veel rebida või imeda pastakast teise osaga haakuvat teksti viimse tilgani.
Ja miks seda nii pikalt kirjutada. Tausta oli lahti seletatud kohtades, kus sellel tervikpildi mõttes polnud mingit vahet.... näiteks tegelane Idris Ghidi - no milleks seletada lehekülgede kaupa, kes ta on, kui tema isikul tegelikult suurt rolli polegi. Paljude taustadest oli seletust rohkem kui muidu sisukat tegelase sekkumist asjade kulgu. Ilmselge "ajakirjaniku tekst".
Raamatus on 680 lehekülge ning ma pidevalt arvutasin, et palju veel on jäänud... et saaks juba sellest jamast lahti. Tegelikult võiks alustada lugemist umbes 290ndast leheküljest ja ei kaota palju midagi. Kui ehk siis tõesti terve raamatu põnevaima ja õnnestunuma koha. Nimelt Lisbeth ja tema isa, Zalatšenko on ühes ja samas haiglas Göteborgis, pärast teises osas aset leidnud intsidente. Ja selline kassi-hiire mängulik olukord, kus mõlemad teavad, et nad on teineteisest umbes 10-20 meetri kaugusel erinevates palatites... ja siis ühel öösel paps läheb mööda haiglat kondama... ja muidugi astub ka näiliselt magava Lisbethi palatisse sisse... see stseen oli päris hea, kuid samas ei midagi jalustrabavat ega originaalset.
Minu jaoks oli selle raamatu väärtus see, et sain meenutada enda kodude ümbrust, sest elasin ju Stockholmis praktiliselt Götgatanil, kus asub ka Millenniumi toimetus. Ma isegi tean umbes, kus kohas see võiks olla. Ja muidugi kõik see muu ümbruskond oli väga tuttav - Södra teater, Folkungagatan, Slussen, Sveavägen, Hornsgatan, Mariatorget, St Paulsgatan (sinna toodi mu postipakid, kui ma näiteks posti kaudu raamatuid tellisin) jne. Kummaline aga oli see, et olen ka varemas tööelus suveti Stockholmis elanud. Ükskord Vaxholmis ja ükskord Norrtäljes ning mõlemates kohtades toimub samuti tegevust. Lisaks tegin kunagi Tallinkile äriplaani, et alustada laevade liiklust Kapellskäri sadamasse ning nüüd "minu beebi", ehk Tallinki laeva Kapellskäris on sisse raiutud ka igavesti Larssoni raamatusse :) Millegipärast uhke tunne tuli :) Lisaks olen Stockholmis elanud ka Klara Norra-s ja Medborgarplatseni ääres ning ka need kohad mainitakse ära... Ja tagatipuks mainitakse ka veel Kungens Kurva IKEA-t...justkui Larsson järgikski minu elurada Rootsis :) Kuid sellisest seotusest hoolimata ei suuda ma seda kirjandust hinnata postiivselt.
Ahjaa, kui kellelgi tekib vastuvaidlemise tuju, et mida ma silmas pean kui ütlen, et Larsson on võimetu jutustavat teksti kirjutama, siis tasub üle lugeda raamatu viimane peatükk, siis kui Lisbeth ja Niedermann kokku saavad seal mahajäetud telliskivitehases. Rohkem kui pooled laused algavad sõnaga "ta"! Ei teagi, et kas sellisel juhul peaks appi tulema tõlk, kes asja eesti keelsena vastuvõetavaks teeb. On ju Vladimir Beekmani Astrid Lindgreni tõlgete kohta räägitud, et Beekman tegi need natuke suurematelegi lastele mõnusamaks, sest Lindgreni stiil pidavat olema ainult väiksematele lastele... muidugi kui ka rootsi keelses väljaandes hakkavad kõik laused sõnaga "han", siis ei saa ka tõlkijale ju ette heita, et ta on kirjanikku võimalikult tekstilähedaselt edasi anda. Kes teab, võibolla Larsson ise taotles sellega mingit stiilsust, ei tea... igatahes ei tulnud see välja. Muutis teksti tõesti keskkoolieelse lapse, tahtmata öelda algklassilapse tekstitootmise tasandile. Ja nagunii on suurem osa raamatust dialoog. Ehk "lihtne tekst" lihtsale inimesele, kes ei vaja kaasa mõtlemist, vaid justkui kuulab pealt, mida teised räägivad.
Lisaks on kirjanikul ka palju faktilisi vigu. Näiteks kohtus, kui tuuakse järsku mängu tõendusmaterjalina videolint ja siis teevad kõik näo, et nad ei tea sellest midagi. Nii see ju päris elus ei käi. Selliste asjade kohtusaalis esitamiseks peab olema eelnev kokkulepe ja luba. Ja isegi kui selline asi ilmneb, siis see kukkus raamatus küll väga ebaloogiliselt välja. Sest ei küsitud isegi luba uue tõestusmaterjali lisamiseks materjalide hulka.
Ja see, et kõik kohtumised kestavad raamatus kaks tundi, sellest tekkis mingil hetkel lugedes juba naljanumber :) Ühtlasi see, kui mängu tuleb Monica Figuerola. Kohe kui kirjeldatakse pikka, lihaselist, blondi "kõikide meeste unistust" - oli selge et varem või hiljem leiab selle tegelase Mikael Blomkvistiga voodist. Ja nii see ju läkski. Ning Larssoni fantaasiatele kohaselt - naine nõudis ise, et Mikael temaga magaks. Naised on üldse "sõjakad" ja ägedamad kui mehed Larssoni raamatus - ju needki kirjaniku seksuaalsete fantaasiatega seotud. Ilmselgelt on Mikael tema enda alter ego ja seega kena ning kõikide naiste unistus ja armastusobjekt. Tõeliselt öökimaajav ego.... aga kui muidu ei saa, siis võib ju ettekujutada... :)
Samas tundub, et kirjanik lõpuks väsis ise ka Lisbethist ning andis talle ka ühe negatiivse karakteristika - nimelt Lisbethil olla "vaaladest suva"... see pahandas kindlasti paljusid naisi ja tüdrukuid, kes temaga samastusid mingis mõttes.
Ühe lõigu raamatust tahaksin siiski siin eraldi välja tuua. Ma pole kindel, kas Larsson selle ise kirjutas, sest selles tekstis on viidatud ühele ajaloolasele, ehk tegelikult võibolla ongi see hoopis "laenatud"... aga siin see on:
Sitsiilia ajaloolalne Diodoros (keda teised ajaloolased peavad ebausaldusväärseks allikaks) kirjeldab esimesel aastasajal eKr amatsoone Liibüas, mis tol ajal hõlmas kogu Egiptustest läände jäävat Põhja-Aafrikat. Selles amatsooniriigis valitses günokraatia, mis tähendab, et kõikidel avalike teenistuse kohtadel, sealhulgas militaarsetel, tohtisid olla vaid naisterahvad. Legendi järegi juhtis riiki kuninganna Myrina, kes 30 000 naissõdalase ja 3000 ratsaväelasega tuskas läbi Egiptuse ja Süüria Egeuse mereni välja, alistades oma teel terve rea meestest koosnevaid armeesid. Kui kuninganna Myrina lõpuks langes, lagunes ka tema armee. Myrina armaa jättis aga piirkonnale oma jäljed. Anatoolia naised haarasid Kaukasusest tulnud rünnaku tagasilöömiseks relvad pärast seda, kui meessoost sõdalased genotsiidi käigus hukati. Neid naisi treeniti käsitsema kõiki relvi, sealhulgas vibu, oda, sõjakirvest ja piiki. Nad kopeerisid kreeklaste pronksrüüsid ja turviseid.
Abielu kui allutava institutsiooni heitsid nad kõrvale. Laste sigitamiseks anti puhkust, mille ajal nad astusid vahekorda lähikonna küladest juhuslikult valitud tundmatute meestega. Oma süütuse tohtis kaotada ainult lahingus mehe tapnud naine."
Eriti see viimane lõik on väga lahe! Pööran tähelepanu abielu olemuslikkusele - täpselt seda see ju ongi... Tänapäeval on abielu väärtus täielikult degradeeritud. Abiellutakse mugavusest ja finantsasjade pärast... hoopis armastusest abiellumine on muutunud tabuks ja see on haige. Milleks siis see iganenud traditsioon? Ja näedsa... juba vanal ajal olid naised nii targad, et nägis "asjade taha"...
Ja üks ütlus oli ka päris huvitav: "Pole enam hoo ega hoobi vahet." Lisaks mainitakse l. 83 Tallinn ära ja see on selles valguses armas, et terve maailm ju seda loeb ning kõikide nende miljonite inimeste mõtetest käib Tallinn vähemalt nimena läbi.
Hinnang: 1+ (soovitan hoiduda oma aja raiskamisest... Aga ega ma ise ka pärast kahte esimest osa lugenuna suutnud "mitte lugeda" seda jampsi, niiet olin sunnitud selle plussi hinnangus ühele taha panema. Ja muidugi need tuttavad kohad, kus kogu tegevus toimus, see oli mingisugunegi väärtus kogu sellele raisatud ajale. Tegelased olid nii üheplaanilised, tekst armetult kehva - venitatud ja mitmes kohas suisa mõttetu. Dialoogiarendus tõeliselt hapu ja kõige hullem jutustavad lõigud - mida siiski raamatus eriti palju ei leidu... Lõppkokkuvõttes oli veel kogu see jura igav kah. Haripunkiks ilmselt see, kui Mikaeli tahetakse maha lasta, aga see on siiski nii tagasihoidlik ja põnevuseta, et ma ei mäletagi, et oleksin mõne nii paksu raamatu lugenud ja terve sisu oleks olnud nii tasapaks. Tõesti nagu ülipikk järelsõna teisele osale. Mage.)
neljapäev, 22. juuli 2010
Kivist külalised - Kaks Musketäri
Hinnang: 5- (Jah, tõesti - nii kõrge hinnang... Kõigi virisejate kiuste, sest ilmselt nägin mina mingit hoopis teist tükki, hoopis teisel korral, kui need, kes räägivad "jalaga tagumikku naljadest" või "nukkudeta nukuteatrist täiskasvanutele" või virisevad muidu, sest suvelavastuste kergsuse üle on nii lihtne vigiseda... Võibolla olen ma tõesti keskmisest lihtsameelsem ning minu seosed pinnapealsed? Võibolla aga ma lihtsalt oskan nautida ka mängu võlu - kui näitlejad lähevad hoogu ja teevad asja täiega? Kui lavastaja ei ole lihtsalt lugu lavale keevitanud, vaid tuleb lagedale ilmselgelt korraliku mõttetöö tulemusena tõeliselt uhke ideede paraadiga? Siin-seal on seda virinat tõesti paisutatult välja pritsitud, kuid õnneks oli saalis ka piisavalt palju naeruga minuga koos kaasakõõksujaid ning lõppude lõpuks ka üpris palju neid, kes siiski pidasid seda heaks ja hoogsaks teatriks. Ja kahtlemata oli seal ju ka neid "kergemat sorti" nalju, kuid põhiliselt siiski väga terav ja irooniline ning samas mahlakas tekstipõhine huumor. Õnnestunud nalja teha on nii raske, minusuguse üliarenenud kriitikameelega tüübi jaoks eriti... kuid ometi oli "Kivist külaliste" huumor minu jaoks just HEA ning naljakas. Midagi Kivastikulikku, kuid ühtlasi ka natuke Kivirähkilikku. Tegelikult tõigi see tükk ning selle lavastuslik tase mulle meelde Viinistu hiilgeajad, ehk Kivastiku "Külmetava kunstniku portree" ja "Põrgu wärk"-i. Samas kõige lähedasem oma huumorimeelelt oli see hoopis Kivirähk -i, samuti kirjanikest rääkinud "Keiserlik kokk"-ale. Ja ma usun, et suundaandvalt võibki usaldada arvamust, et kui Keiserlik kokk meeldis, siis meeldib ka "Kivist külalised" ning vastupidi. Ja lihtsamaid nalju ongi vaja kasvõi soojenduseks... või vahepaladeks, et siis see peenem huumor ning sisukus sealt vahelt paremini välja paistaks. Minu jaoks üks suve parimaid ning terve aasta siiani parim komöödia.)
Aga lihtne on ka öelda lihtsalt, et "meeldis" ja kõik... aga miks ja mis meeldis... millest selline kõrge hinnang? Aga palun... kuna negatiivset on öelda seekord väga vähe, ehk natuke võib nuriseda mõnede, mitte eriti kriitiliste detailide üle, nagu näiteks... hmm no tõesti mõni nali oli ju natuke lihtsake :) Saksa kirjanike nimekirja joostes ma ilmselt pilgutasin silmi sellel ajal kui sealt jooksid läbi Patrick Süskind ja Bernhard Schlink.... samas jooksis sealt läbi Bernhard Kellermann, kes on samuti sündinud 4.märtsil nagu Eduard Vilde... ja muideks samal päeval peab sünnipäeva ka Mart Kivastik (mina ise panin napilt päevaga mööda :)) Aga nüüd siis täpsemalt, milliseid mõtteid ja tähelepanekuid seekordsest teatriELAMUSEST enda sisse pikemakski jätsin, ehk millepärast see tükk minule korda läks:
* kohe alguses on juba mobiili-hoiatus "lavastatud"... no ei hakanud ka "selle" peale kellegi mobiil etenduse ajal tirisema :)
** see "õnnede" teema. Loob justkui tunnetuse ajastu-atmosfäärist. Kunagi kutsuti naist mehe "õnneks"... kuhu see ütlus tänapäevakontekstis kadunud on ja miks? :))) Eriti kõnekana kõlas see manifestatsioonina Katlamaja kõrgemalt tasandilt Hilje Mureli suu läbi: "Mina olengi sinu uus õnn".
*** Lihtsa maainimese lihtne loogika - Helena Merzini suu kaudu Vilde emana: "Lugema ta juba õppis, asi see nüüd siis mõni raamat kirjutada on."
** jube äge poliitikute-trio :)) nii majakinkimise teema populistlikke tagamaid avades kui ka hiljem "vanainimest" katsuma minnes :) Üks ütleb: "anname kirjanikule maja, siis nad arvavad, et me loeme ka!" ja teine täiendab (sest nad ei saa ju lubada, et rahvas mõtleks sinna ütluse otsa - "raha"): "...raamatuid"
* Lemmikstseen Sulev Teppartiga on see, kui ta mõisahärrana trepist alla tuleb ja Tõnu Oja kupjana tema ees lömitab ning mõisahärra ütleb selle peale nagu muuseas: "Aitab nüüd sellest, Jürka!" Ise justkui ebameeldivust tundes teise alandlikkusest kuid hoides ümbet nooti ja hoiakut.
** Kasukates "lehmad"... ja see kuidas Hilje teeb "Muu" ja siis annab piima :) Pisike detail, aga väga tabav.
***Roosa titemütsiga Eduard Vilde Tiit Suka kehastuses. No see on tõesti selline lihtsam ja kulunud nali - suur mees ja beebimüts, ROOSA beebimüts peas... aga töötab just nimelt "soojendusena" ikka.
**Tundsin iseennast Tõnu Oja isa-rollis ära. Minulegi meeldib numbreid kokku arvutada.. eriti rahanumbreid :)
* Isa õpetab Eedi V-le hobustega kauplemist - see ongi äritegemine, Ostad odavalt hobuse, kellel ribid väljas, toidad tal ribid peitu ja müüd kallilt maha jne...
** Kogu elu mammonat kokku ajada ja mis sellest siis lõpuks tolku oli - sussid püsti ja eit takkajärgi ning pojal isa teenitud rahaga seoses emotsionaalsed väärtused puuduvad. Iseasi kui palju sellel isal seal kirstus siis lõppude lõpuks oligi...
*** Näidend tõstatab igipõlise küsimuse, et kumb see siis ikkagi olulisem ja tähelepanuväärsem on, kas sportlane, kes teeb tippsaavutuse, kuid kelle rekord kindlasti kunagi purustatkse või jääb võit unustustehõlma versus kirjanik, kes pakub lugemisrõõmu võibolla aastasadadeks võibolla isegi muutudes klassikuks ning mõjutades tuhandeid inimesi?
** Kõik loojad soovivad tunnustust, seeläbi teavad ka ise, et see mida nad loovad, läheb inimestele korda ehk, et nad teevad õiget asja. Mingis mõttes annab see oma töö väärtustamisele kinnitust ja enesekindlust edasisele loometööle. Muidugi efekti on raske ette aimata, auhinasaamise mõju võib olla ka ruineeriv ning tekitada loojale sisemisi pingeid - sest ootused iseendale kasvavad kättesaamatutesse kõrgustesse. Sellepärast ongi ehk parem, kui auhindade saamine toimuks vanemas eas. Pean eelkõige kirjandust silmas. Samas auhindamisel peab ju ikka aus olema, muidu kaob auhinna enda väärtus.
* Ka Ed.Vilde näol oli tegemist tüüpilise kirjanikuga. Ehk mehega, kes tahab ise kuulsaks saada ning ei lase naisel oma asjade ning huvidega tegeleda. On ju maaiilmakirjandusest kuhjaga selliseid näiteid. Esimesena meenub näiteks Märta Tikkanen, kes niiväga tahtis kirjutada, kuid kelle mees selle nii raskeks tegi. Aga kui mõelda Eesti kirjanike peale, siis huvitav on näiteks see, et Aino Pervik viimastel aastatel nii palju kirjutab ja tihedalt uusi raamatuid välja annab. Mitte nagu siis, kui veel Eno Raud elus oli... naisterahvast painavad muidugi emakohustused ning kirjanikust mehe toetamine ja tema tujudele allumine. On ju saanud lugeda, et maailmakirjanduse suured nimed on tihti olnud parajalt hullude kiiksudega. Lisaks on paljusid kummitanud loojatele tüüpilised haigused, nagu alkoholism. Ja see on kirjanikuprouade argipäev. Murel mängib muidugi asja hoopis koomiliseks - kibeledes oma õmblusmasina äärde... Kuid kui kõrht hakkab selja külge kleepuma, sest raamatud ei müüd, siis on õnneks lubati naine ka tagasi õmblusmasina äärde... aga ühtlasi, üsna paljutähenduslikult oli ta ka mehe jaoks kadunud... Kuigi päriselus olevat see esimene naine teda vist päris pikalt kiusanud. Tükis seda välja ei tooda, kuid hiljem kardina tagant kostev õmblusmasina hääl ei ole viiteks sellele tõigale?!
** Näidendis ongi tegemist põhimõtteliselt Eduard Vilde elulooga. Titest kuni raugani... või peaks ütlema kivist külalise eluloo elustumisega?! Väga informatiivne kavaleht on muideks! Muuseas sai teada, et Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe olid lähisugulased, mis tegelikult on ka näidendi teksti sisse kirjutatud, aga kas sellest kava lugemata aru saabki, seda ma laval esitatud tektsiliselt enam ei mäleta... Kusjuures tegelikult jääbki selline mulje, et Kivastik on võtnud mõned Vilde olulisemad elu keskpunktid ning huvitavamad teemad ja muutes neid natuke ülepaisutatuks ja sidudes juhtumid huumori ja paroolimõõtu kildudega. Vahepeal läks kildude lendamine isegi nii tihedaks, et kõige parema tahtmise juures ei suuda neid kõiki meenutada. Aga võrdkujuna minu meelest justkui tüki luustik on elulugu ning peale kasvatatud liha see kõik see vinge huumor ning nahk, mis kõike koos hoiab - lavastaja väga mitmekülgne lähenemine. Ongi teater kui Eduard Vilde ise :) Inimese võrdkuju :)
*** Ma pole olnud eriline Helena Merzini austaja varem. Pigem vastupidi, olen ta vist üsna kindlalt paigutanud "minule mitte meeldivate naisnäitlejate" kausta... aga nüüd Eduardi ema rollis on ta tõeliselt hea! Teades ikka kuidas oma käredahäälset meest taltsutada, kui näiteks on vaja, et too pojale raha annaks... See kontrast suurilmadaamiga, andis veel erilise mõnu meigita kauni naise loomulikule ilule ja väga sümpaatse ning rahuliku ja armsa emakarakteri loomisele. Jah, Linda, ehk "teise õnne" roll pole nii hea, aga emastki piisab! Samas, seal kui Linda ja Eduard rongiga sõites kõiguvad, tundsin ma neid ainusilmi vaadates, kustkui ma isegi kõiguks rongisõidurütmis!
** Polegi vist mainunud, et peale Tiit Sukk-a, kes mägib Eduard Vilde-t, pole kedagi muud konkreetselt ühes rollis. Ülejäänud näitlejad on kõik 3-4 rollis.
* Oja "isa", kes pojaga pahandab, et too kirjanikuks tahab saada, pannes talle suuremad lootused ning see sügav kahetsus, mis tema hinge poeb, et poja eluvalikut kritiseerib ning seejärel kramplikult temast kinni haarab, see pani mõtlema, et me mehed olemegi sellistes situatsioonides vaatet naistest härdamad ja nõrgemadki. Naised teavad, et tuleb teha, mis tuleb teha :) (võrdle: "mees teab, mis mees teeb")
** Esimese vaatuse lõpus olev Ameerikasse sõit "Titanic"-uga on natuke ülepaisutatud - mina sain sellest kohe esimesel hetkel aru, kui Sukk käed laiali ajas ja ma usun, et kõik teised ka - Celine Dion-i "My heart will go on" oli ilmselge liialdus... aga muidugi kui juba liialdada, siis ikka täiega :) Vaatuse lõpus on ehk selline sobivalt lubatudki...
*** "Luuletaja ei saa olla luuletaja kui ta (luuletamisega või) eluga rahul on" "Siis hakkab ta draamakirjanikuks..." vms... Eks seal oli paras annus seda kirjanikuameti üle ironiseerimist, ehk oma naba vaatamist :) Aga selline huumor tundub minule sobivat :) (võrdle: Linnateatri "Hecuba pärast" näitlejate naba vaatamisega)
** Ülimalt lahe ja hea oli elava muusika kasutamine. Sellega kaasnenud "heliefektid", näiteks "esimese õnne" silmapilgutus ning toetav meeleolutekitamine andis kõvasti lisaväärtust ja oli justkui üheks lavastuslikuks komponendiks :)
* Oi kuidas mulle meeldis see Silver Vahtre kujundus - terve Viinistu katlamaja täis raamatuid.... ma oleks tahtnud neid uurida ja lapata, et mis raamatutega on tegu :) ja need raamatupakkidest kasvavad "pilvelõhkujad" - nii õige ja õnnestunud lahendus! Ka koolistseenis raamatupakkid, mis jätsid mulje Ameerikamaa kõrghoonetest - unistas ju Vilde just nimelt Ameerikast...
** Hilje Mureli poliitik: "Sure juba kiiremini!"
*** Markus Luik: "Ma kaitsesin naist!" samas ise ka kirjaniku eest varjudes :)
** "Ma kardan vanainimesi!" - Kivastiku kirjanikud läbi poliitikute silmade on nagu loomad. Haruldused, kes tavaliselt on juba surnud. Ja hoidku selle eest, kui mõni peaks veel elama.
* Vestlus Vilde ja tema peatse esimese abikaasa vahel: "Ma olen kuulus, ta teadis mu nime!" "Ta luges seda ju Su talle ulatatud kirjatöölt". "Sa ei ole mu õnn, kui Sa kõik kohe ära rikud". Aga "õnn teadupärast tähenab selles tükis "abikaasat" :)
** Teppart Kristjan Palusaluna oli väga õnnestunud valik ning lahe väike nali, eriti muidugi sellepärast, et Teppart ise selle juures nii tõsine on :)
*** Markus Luik mängib Juhan Liiv-i, kes näidendis ka oma "Tasa, tasa..." luuletuse loomisvalud üle elab. Tegelikult oligi Liiv Vilde tuttav ja nende eluteed ristusid. Mehed on muidugi täiesti olemuslikult erinevad.
** Laval sajab vihma ja sajab lund ja kogu lava koosneb erinevatest lavadest, iga koht natuke erinev ja on neil ka erinevad tähendused. Kuid tegevustik nende lavade ja isegi tasandite vahel on väga orgaaniline ja vaga hästi lavastatud. Kardinate kasutamine tõi mulle meelde Pille Jänese kujundused, aga tegemist on muidugi Vahtrega.
* Naljakas, et Riiat peeti ka sellel ajal "suurilmaks" nagu New York-i ja ülejäänud maailma metropole.
** "Kusagil on maa, kus kirjutamisega võib ka ära elada." (Kirjanike L'Dorado:))
*** Kool ja Niebelungide laulu dramatiseerimine.
** Ameerikas on kolme värvi inimesi - valged, punased ja mustad. Valged, need on nagu meie, punaseid kutsutakse punanahkadeks, aga musti ei kutsutagi kuidagi.
* Minu jaoks tõesti oli see huumor mitmel korral parajalt peen ning mitte üldsegi "jalaga tagumikku". Füüsiline koomika ju praktiliselt puudus - kõik oli tekstipõhine. Ma ei saa sellest "väitest" üldse aru antud lavastuse kontekstis.
** Lavastuslike efektidega pole Aare Toikka olnud kitsi, nii palju erinevaid elemente sai viimati näha Pepeljajevi "Margaritas ja meistris". Põlev raamat, mullid tünnist ja muud sellised tõesti ehk mingis mõttes "nukuteatrilikud" pisiefektid olid minu meelest kõik justkui toetavad ja "soojendavad" nendele suurematele lavastslikele efektidele.
*** Sisse oli toodud ka see, et Liiv pidas end Poola kuningaks :) aga Vilde loomingust mainiti tüki tekstis ära siiski vaid tema NÄIDENDID "Pisuhänd" ja "Tabamata ime". Või ma lihtsalt ei pannud tähele "Külmale maale", "Mahtra sõda", "Prohvet Maltsvet" ja "Mäeküla piimamees" kautamist ühel või teisel moel... kuigi jah "piimamehe" vihjed olid lehmadena ju Vilde kodustseenides sees... kuigi ma usun, et see on natuke kugelt otsitud seos. Kui see tasand oleks ka tekstis olnud kasutatud, siis oleks ka minu hinnang olnud kindlasti ilma miinuseta.
** Tekst ning lugu oli üldse mitmetahuline ja -nurgeline. Täpselt nagu üks elulugu on. Lisaks viiakse publik ÜHEL LAVAL mitmesse riiki, väga mitmesugustesse olukordadesse - maale, linna ning seda kõike läbi Eduard Vilde 68 aastase elu. Kõige hämmastavam ongi asja juures see, et kõik see toimub ühel ja samal suurel laval ning sellisele mastaapsusele peabki lähenema trikkide ning suure fantaasiaga - muidu see lihtsalt ei töötaks. Aga "Kivist külalistes" on minu meelest väga vingelt kogu kompositsiooniga hakkama saadud.
* Ooo... see "Saksa mäng"... mida ikka läbi tüki Eedi mängis oma "õnnedega" :) Üks paremaid koomilisi misanstseene ning eriti rõhutan jälgides Mureli intonatsiooni ja nägu kui ta Eedi V. esimese õnnena ütleb: "Jälle seda Saksa mängu?" Ma ei saanud naeru pidama :))))))
** Eduard Vilde unistas kaua Ameerikast, ongi ju Ameerika "unistuste maa", kus kõik on võimalik... ja siis kui ta lõpuks sinna jõudis, siis tõdes, et tegelikult ei ole seal pudrumäed ja piimajõed ootamas. See on "dollarimaa" ja üks suur kaubanduskeskus, kus ilma kahisevata pole midagi teha. Ilma selleta ei olegi sa inimene.
*** Tuletati meelde ka Vilde ja Wilde-i kaksikmonumenti - Üks neist asub Iirimaal ja teine Tartus. Ja "kus on tegijaid, seal on virisejaid" (võrdle: "Kus tikku seal tuld" :)) Tükis oli viriseja kehastuseks Tõnu Oja homode vihkaja. "Mees, kes istub pederastiga samal toolil, on ise ka natuke nagu pederast". Provokatiivne (Oscar Wilde oli ju teada-tuntud homoseksuaalne inimene), ent tegelikult nende sõnade taga on nii palju veel...
** Vilde jõuab oma elu jooksul teadmisele, et kultuur ja kirjandus on ka äri. Täpselt nagu isa "hobusemüük" - kirjutad raamatud, müüd ära, kirjutad uue raamatu müüd ära jne. Sukk mängib seda küll avastusõhinaga, ent tema hääles ja olemuses on tugevalt tunda ka pettumusenoot. Ma olen pikemat aega tundnud Sukk-a rollides korduvust ja isegi sellist vanal rasval liugu laskmist. Ka seekord saab kuulda näiteks tema ullikeselikku naermist, mis meenub näiteks Aristokraatidest ning elemente tema Pansost (ümmargused prillidki jälle ees... Vilde kuulsamatel fotodel on ta hoopis näpitsprillide laadsete prillide kandja -tihti koos ketiga, selles suhtes imelik valik kunstniku poolt - kõvakübarad ja muu Vildelik on küll... aga üks olulisemaid, ehk priilid - need ei klapi kuidagi), kuid siiski on tema mängus seekord mingit uutmoodi värskust. Ja kasutatud elemendid varasematest rollidest on justkui "greatest hits" ning kõik need sobivad tema Vildesse. Ja mäng ise on hoogne ja mis peamine "lõbujanuliselt mänguline".
* Päris hea alapealkiri on tükil: "Hakkad elama ja ei teagi kuidas see lõpeb"
** Valgusrežii on kohati huvitavalt revüülik, kuid üldse on hea, et valgusega mängiti kaasa ning see on lavastusliku komponendina sees kogu selles muidu mitmetele tahkudele mõtlevad tervikus. Ja minu meelest see pole "liiga" palju, vaid just sellise "koomilise teksti" puhul - mida rohkem seda uhkem ja ägedam!
*** Hilje Murel tumedate juustega on täiesti teine naine, kui heledatega. Hämmastav tranformatsioon - see pole ainult parukas vaid terve olemus. Eks make-up mängib ka rolli, ent tõesti isegi näojooned muutusid koos parukaga (seda oleks ilmselt vaja olnud ka Palmiste puhul Põrgupõhjas... aga võibolla blondist brünetiks muutumine ongi usutavam ja loomulikum kui vastupidi? samas mustade juustega hilje Murel pidigi mängima "võltsi" poliitikut ja seläbi mängis "parukas" justkui rollile kaasa...ei tea). Ning olemus, selle muudab näitlejatehnika valdamine... ja see õnnestub Murelil väga hästi!
** Publiku sees oli ka mu kolleegist kirjaniku tütar ja ma mõtlesin mitmes kohas, et tema teab minu tekkinud küsimustele vastuseid omast käest. Samuti tunneb ta kindlasti ära need looja frustratsioonid ja dilemmad, mida Kivastik on teksti sisse osavalt selle huumori varju kirjutanud. Usun, et seda äratundmist ja siduste loomist ongi vaja, kas siis omast käest või läbi kirjanduse, et päriselt seda tükki nautida.
Tekst lavastuse kodulehelt:
Kivist külalised
Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater)
Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater)
Kunstnik Silver Vahtre
Autor Mart Kivastik.
Näitlejad: Hilje Murel (Eesti Draamateater), Helena Merzin, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Sulev Teppart ja Markus Luik (Vanemuine)
Etendused toimuvad Viinistu Kunstimuuseumi Katlamajas
Hakkad elama ja ei teagi, kuidas see lõpeb
Vildega oli algusest peale kõik teistmoodi kui tavaliselt. Ta ei olnud sündides mitte väike roosa krimpsus imik, vaid ülikonnas ja vuntsidega ümmarguste prillidega onu. Ta oli kohe sünnilt punane, sotsialistlik tüüp, ei sallinud mõisnikke, kuid armastas ENSVd, millest tal aimugi polnud, ja kirjutas kooliõpilaste suureks meelehärmiks tohutul hulgal kohustuslikku kirjandust. Ta ei olnud inimene, vaid klassik! Eesti kirjanduse klassik, “Mahtra sõja” autor, “Pisuhänna” looja... mitte poiss, vaid monument.
Tegelikult võttis Leenu 4. märtsil 1865. aastal sülle mitte mälestusmärgi, vaid tavalise lapse, kellele pandi nimeks Eedi. Eedi kasvas maamõisas, kus ta isa oli kubjas, ja tundis elust rõõmu. Elust nagu meil kõigil! Ta õppis lugema ja kirjutama, pisut paremini kui me kõik, aga ei midagi erilist. Eedi käis koolis, pani pidu ja jõi õlut, aga rabas ka tööd teha. Võttis esimese naise ja teise, ikka nagu meil kõigil. Ja tal olid suured lootused... ikka veel nagu meil kõigil! Kuni mingil hetkel ta taipas, et ta ei olnud enam inimene, vaid kirjanik. Esimene Eestis! Mitte enam nagu me kõik.
Kuigi selline teadmine võib esialgu olla ehmatav, ei osanud Eedi halba aimata, vaid tuiskas edasi, otsides kohta, kus kirjanikke vaja on. Selline koht pidi ju kusagil olema! Kui ta seda Eestist ei leidnud, otsis ta Riiast, siis Berliinist ja Taanist ja mujalt Euroopast, isegi Ameerikast. Aga ei leidnud! Ta ei leidnudki kohta, kus teda vaja oleks olnud, teda, Eedit, Eesti kirjanikku.
Kui Eedi lõpuks koju tagasi jõudis, oli ta jõud raugenud. Ta seisis Tallinna raudteejaama perroonil rahvahulga ees. Väike Eedi, oma ema armas laps, halliks läinud, tervis suurest rändamisest täiesti läbi, haigete silmadega, pime nagu Homeros. Eedile tundus, et nüüd ongi ta leidnud oma riigi, kus teda on väga vaja, kus kirjanikul on hea elada. Ja rahvas...
kolmapäev, 21. juuli 2010
Iha jalakate all - MTÜ Kell Kümme
Kurgjal, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumis, möllavad kired. Mõnes mõttes ameerikalikud kired, sest draama, mille Roman Baskin seal lageda taeva all on lavastanud, pärineb ameeriklasest klassiku Eugene O'Neill-i sulest (Lavastuse kodulehel on eesnimetähega tehtud viga, ei maksa lasta sellest häirida). Tegemist muidugi sama mehega, kes on kirjutanud ka Pulitzeri võitnud ning hiljuti Karusoo poolt Keila-Joa mõisas lavastatud "Pikk päevatee kaob öösse" ning kunagise Noorsooteatri menutüki "Elektra saatus on lein". O'Neill-i liigitatakse realismi võtmes kirjutajaks koos teiste suurte nimedega - Tšehhov, Ibsen ja Strindberg. Ja nagu ka kavaleht teavitab, pea igas O'Neill-i näidendis on tegemist tragöödia või pessimismiga. Selles suhtes on ehk oluline teada tema enda isiklikku tausta. Nimelt võitles mees masenduse ja alkoholismiga. Ning oma elu viimased 10 aastat oli tal Parkinsoni-laadne tervisehäire kätes, tänu millele ta ei saanud ka enam kirjutada. Tema naisest sai narkomaan ning see oli pidevate lahkuminemiste jada algatuseks (kuigi päriselt ei lahutanud nad kunagi, sest vajasid teineteist).
Eugene-i mõlemad pojad jäid isaga suhetest kaugeteks. Mõlematest said narkomaanid ning mõletamad lõpetasid oma päevad enesetapuga. Tütre isadusest ütles aga kirjanik lahti, sest too abiellus 18 aastaselt endast 36 aastat vanema Charlie Chapliniga... Ja kas siis ikkagi on mõistlik end lastest eraldada. 65 aastaselt surnud O'Neill-i viimasteks sõnadeks jäid: "I knew it. I knew it. Born in a hotel room, and God damn it, died in a hotel room."
Et lavastusest täpsemalt midagi rääkida, on mul kahjuks vajalik avaldada ka väga olulisi sisulisi pöördepunkte näidendis ning see, kes tahab minna etendust vaatama sisust midagi teadma, see ei tohiks edasist lugeda...
Igatahes põnev ja kirev elu ning eks selleks, et midagi klassikalist kirjutada või üldse midagi erilist luua, selleks pahatihti on vaja ka mingit erilist elu. Iseasi, kas inimene kutsub seda ise esile või on see saatusepoolt nii määratud ja inimene ei saagi sinna midagi parata. O'Neill ju teadupärast kirjutas selle narkoteema sisse "Pikka päevateesse" ning laste surm oli põhiliseks sõlmpunktiks "Ihas". Kus kohast see inimene veel neid kõige toimivamaid teemasid ammutab kui mitte enda elust. Ja lapse surm ehk on see tabude tabu. Kui see kellegi külmaks peaks jätma, siis on tegemist tõeliselt tundetud inimesega. Mõnevõrra teise rakursi alt, ent samuti teemasse liigutakse ka Vanemuise Kiselov-i lavastuses "Maetud laps". Minu jaoks oli aga Baskini lavastus ja selle sisu kordades toimivam ning loona huvitavam ja lõppkokkuvõttes isegi emotsionaalsem ja jahmatavam. On ju ka üks Eesti teatri parimaid naisnäitlejaid, Leila Säälik kunagi intervjuudes öelnud, et see "Iha jalakate all" on ainus lavastus, milles ta on rollist ära öelnud. Ema, kes oma lapse tapab - see on inimmõistusele vastuvõtmatu mõte.
Muidugi antud näidendi olustikus peaks tegemist olema 19. sajandi keskpaigaga, siis kui oli nö. "Kalifornia Kullapalavik". Kõik pudulojused ning miks ka mitte korralikest töölistestki õnnekütid tormasid ratsa rikkaks saamise lootuses päikselisse Kaliforniasse. Sellele viitab ka näidendi algus, kui kaks mõistast ilmselgelt ilma jäävat perepoega otsustavad odava hinna eest nooremale vennale anda õigused mõisa peale edasi jahtipidama jääda ning ise põrutavadki parema tuleviku lootuses kulda uhtma. Kusjuures olgu ära öedud siin ühenduses, et lavastuses mängivad neid kaht meest Kristo Toots ja Allan Kress. Ja väga hästi mängivad. Kristo Toots on siinseal veel silma jäänud, näiteks Theatrumis lavastuses "Linn", kuid samuti tundus Allan Kress, kes kunagi ka Nukuteatri kunstilise juhi ametit pidanud kuidagi tuttav, ent ei oskagi sõrme peale panna, et kus kohast. Igatahes olid mõlemad mehed väga head ning mingis mõttes "värsked". Justkui profid, ent ometi pole neid eriti laval näinud. Väga lahedalt mures ning kibelemas isa oma mõistatöödega kus see ja teine saatma ning ise hea elu peale kullakaevajatena kindlasse kuldsesse tulevikku suunduma. Loodetavasti saab mehi teistes tükkides varsti uuesti näha!
Loo lähtekohahaks pähklilkoores - Isal on kolm poega. Naine surnud ja nüüd on vanamees noore pruudigi koju saabumas. Kaks vanemat poega kaovadki kulla suunas, kuid noorem vendadest jääb lootuses mõisa endale saada isa ning tema uut pruuti ootama. Pruut aga muidugi pole vanamehest huvitatud. Tema loodab endale mõisa kindlustada kiire ja lihtsa pärandina. Ta muidugi ei osanudki arvestada, et talle mõni endavanune kasupoeg nii meeldida võib, et kõrvuni esimesest silmapilgust tegelikult sisse kukub. Kuid kui vanamees teatab, et mõis jääb kindlasti pojale, mitte "mõnele naisele", siis tekib naisel paanika. Ühest küljest soovib ta enda tulevikku kindlustada, teisalt on ta armunud mehesse, kes käitub temaga justkui hoopis vihkaks... tuleb leiutada plaan, kuidas saada nii ihaldatud mees kui ka vanamehelt mõis. Lahenduseks - LAPS. Ainult et vanamehega ei tahaks... võibolla ei saa ka enam... ja ühtlasi siis ei oleks lootustki nooremale mehele... sellest hakkavad need kired siis möllama peamiselt kolma tegelase vahel. Kuid pidevalt õhus hõljumas ka "kadunud mõisaproua vaim", kes küll tegelasena ei ole etenduses, kuid kes minu meelest mängib selles tükis sisuliselt ehk kõige olulisemat rolli. Nimelt hakkasin mõtlema, et naised ei ole ju tavaliselt nii armukadedad oma niigi truudusetute meeste pärast. Eriti kui mees on selline näss, nagu etenduse mõisahärra. Noor perenaine võrgutas aga perepoja enda võrku just nimelt sellega , et ajas surnud ema hinge austavale pojale pähe, et ema tahabki et too temaga ühte heidaks. Oli ju aeg, mil inimesed ei olnud haritud, nende mõttemaailm oli piiratud ning tihti usuti üleloomulikesse jõududesse. Jumal- kes aitaks ja saatan, kes viib pahad hinged ära põrgu. Samuti surnud inimeste hinged, kes ei kao maapealt kuhugi, vaid jäävad elavate elu suunama ning mõjutama. Kuid armukadedus võis surnud naisel olla palju suurem hoopis poja suhtes. Kas ta tahtis jagada oma poega sellisele naisele? Kas mitte kogu see lõpp ei ole kättemaks, mille ema vaim naisele osutab. Inimene ei ole ju nii rumal, et läheb kallale sellel keda armastab, kui probleem on hoopis inimeses, keda ta vihkab... Inimene ei ole nii rumal, kuigi muidugi armastus võib inimese pimestada. Ja antud juhul, arvestades seda, millise ajaga oli tegemist, siis lapsest käis naisel jõud üle, aga vanamehest mitte. Laps oli armastatud mehe poolt probleemobjektiks tõstatud ning rumal naine ei osanudki mõelda, et tegelik süü ja põhjus asub kusagil mujal. Sellepärast ongi vaja alati kõik läbi mõelda ning mitte pea ees tormata suure ning oluliste asjade kallale. Seda siis muidugi mitte ainult inimsuhetes vaid ka mistahes muudel teemadel. Aga see metslane või loom, kes veel poolteist sajandit tagasi inimeses elas, see on kõvasti taltsamaks ja vaguramaks muutunud praeguseks ajaks. Ent teada ju on, et toona tõesti nii emotsioonidele voli andes ja inimelus väärtustamata inimesed tegutsesidki. Poolel teel tänapäeva tsivilisatsiooni... Huvitav, kuidas tuhande aasta pärast vaadatakse praegusle ajale tagasi... ning kas siiski peetakse 1800ndate inimest "mõtlevaks inimeeks" ehk Homo Sapiensiks... või läheb juba see piir kusagilt praeguse ja selle aja vahelt?
Lavastuslikus mõttes on vähe silmaga märgatavaid erilisi võtteid Roman Baskin kasutanud. Üks asi, mis läheb juba kunstnikutöö arvele, mis oli mõnus väike, kuid oluline detail - kui naine tuuakse majja, ilmuvad ka akende ette kardinad... nii see ju ongi... Nooremad mehed, ehk kolm poega on pandud mängima peamiselt särkideta, mis ühes kuumas kohas ja talutöid tehes ju kindlasti eluline. Lavastaja käsi on kindlasti kõige tugevamalt mängus nendest tulemistes ja minemistes, sest nö. "lavale" saabumiseks ja lahkumiseks kasutatakse erinevaid aknaid, luuke ning ka mõlemale poole "mõisamaja liigutakse, rääkimata suuremast uksest. Ühtlasi oli paljutähenduslik naise amelemine mehe kukil ja üldse igatpidi tema keha ümber. Vanamehe tants laulal, ema toa "lahtirebimine" ja elava hobuse ning kaarikuga "saabumisstseen ja kindlasti on veid veelgi, aga need jäid minule kõige rohkem meelde.
Kusjuures pühapäeval, ehk 18.07, kui mina seda vaatamas käisin, sadas praktiliselt terve etenduse, algust ja vaheaega arvesse võtmata, nagu oavarrest. Ja minu meelest oli see nagu saatuse tahe, sest seda kirglikuma loona see kõik tundus. Vihmast tilkuv Katariina Lauk, kes üritab mehele selgeks teha, et ta armastab teda, kui Rasmus Kaljujärve mees teda hülgamas on - vihma sajab sellise hooga - näitlejad on niimoodi tugevalt rollis (esimeses reas istudes läks kaduma vihma tugeva heli tõttu ainult üks koht - see kui Felix Kark-i vanamees midagi majas sees räägib... ja Katriina istub laua ääres meie poolsele äärele seljaga) - tekkis mõte, et kui tõesi oleks publi kohalt selle vihma ära saanud, siis näitlejate kohale see sobis nagu täpp i peale. See iha ja kirg joonistus eriliselt selliste ilmastikutingimustega välja. Seda üllatavam oli kaaspubliku reaktsioon, kes koos näitlejatega (muud moodi kui osaliselt lava pealt) lahkusid osalt inimesed. Minul ei olnud keepigi ja ega ma muidu ka mitte mingil juhul ei suudaks olla nii mats, et hakkaksin keset etendust lahkuma. Selleks on olemas vaheaeg ning ülejäänud lahkumised peaks toimima kuidagi tasa ja targu väga kauge kaarega, aga mitte nii, et vaadates kuidas Rasmus Kaljujärv maja nurga taha liigub, et temaga koos lahkuvad ka kõpskingades prouad ja mõned mehed triiksärkides... uskumatu!!!
Igatahes tegid näitlejad lausa imelist tööd! Ja seda räädin mina, kes ma erilises vaimustuses Rasmus Kaljujärve väga konkreetsest ja temalikult ning tihti ühepalgelisest mängustiilist ei ole. Kui Felix Kark tänas aplausi saatel publikut vastupidavuse eest, siis minu meelest oli see ju eriti näitlejatele raskeks katsumuseks. Karjuda loomutruult näideldes üle vihma ning hoides sirget nägu laudlina lauale pannes, kui seda siludes on vaja laualt maha lükata ka liitri jagu vihmavett. Kuid eelkõige oli minu jaoks selle etenduse staar, minu üks suurimaid praeguse hetke Eesti lavajõude - Katariina Lauk. Tema hingestatud mäng on teada-tuntud vinge. Kuid see roll on nii karm nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, et järjekordselt ületab ta siin iseennast. Arvestades seda tunnete skaalat - vanamehega teadlikult raha pärast abielluv noor naine, kasupojasse armuv natuke kohmetu võrgutaja - appi kui ehtne ja lahe oli see stseen kui ta aknalt jälgis oma armastatud tegutsemist ning üritas kuidagi endast märku anda... ei osanud nende käte ega olemisega justkui kuidagi algust teha. Huvitav, kas see koht õnnestub Katariinal iga kord nii ehedalt? Või siis viha välja pritsiv pettunud naine, valetav ja naiselikke kavalusi mängu panev mehe tunnetenuppudel mängiv "naine", rääkimata muidugi ema õrnadest hetkedest ning õõvatekitav lapsetapja. Armastusest sõge ning iga hinnaga armastatud mehele vahendeid valimata tõestada üritav ahastuses naine. Nii mitu naist ühes naises peidus... nagu eluski... kuid seda endast välja suuta tuua paar-kolme tunni jooksul... tõeliselt fenomenaalne!
Rasmus Kaljujärv oli küll ka "Rasmus Kaljujärv", kuid päris tihti raevuhoos ning terve kehaga pingestatult mängides vilksatas temas midagi uut ja huvitavat. See raev ja hoog, millega ta sellel rollile peaagu kogu selle ulatuses on lähenenud, sest õrnad ja nõrga mehe hetked on kindlasti kogu rollijoonises proportsionaalselt vähemuses ja seda hoogu ei saa muud kui imetleda! Julgeksin isegi väita, et ma pole Rasmust kunagi paremini mängimas näinud! Ja see on juba vinge samm õiges suunas. Tema seljal verd imenud parm, kes kuidagi sealt lahkude ei tahtnud, see torkas kindlasti paljudele esimestes ridades istunud inimestele silma... kuid ta ei lasknud sellest end üldse häirida, sest ta oli niimoodi rollis sees, et mingid tühiasjad ei saanudki kuidagi segada. Aga võibolla tundenüansside suuremad erinevused kuid samas mitte väga mustvalgelt erivead, see ongi see, mida ma rohkem tema mängu tahaks. Et ta ei paipoiss ei oleks alati ühte moodi paipoiss ja samuti et teised tunded oleksid erinevate valrjundite ja ilmingutega.
Ning kolmnurga kolmas nurk - ehk vana mõisnik ise - Felix Kark. No ei ütleks mina, et ta juba mõnda aega pensionil oleks. Ta on täiesti elu vormis. Häälgi selline põnevalt kähe :) Loodetavasti tuleb ta jõulisemalt tagasi mängima. Just selle vanamehe teeb ta jõudsalt, poegi alla surudes ja naiselt last lootes, täpselt nagu ta olekski selle tegelase kehastus. Mina uskusin küll iga tema liigutust ja sõna. Kusagilt lavastajaga intervjuust lugesin, et tema oli ka see, kes pakkus selle ideaalse mängukoha välja! Tõesti ideaalne ning igati mängule toetav ning eripäragi andev. Ma uskusin isegi seda, et kusagil seal publiku poolt vasakule asubki see ihaldatud Kalifornia :)
Hinnang: 4 (Roman Baskini lavastused lähevad üha tugevamaks ja tugevamaks. Tal on täiesti õigus - suvekomöödiad on tõesti mõnedele inimestele vajalikud, kuid sama vajalikud on ka need sügavamad ja mõtteidärgitavamad tükid. Suvel inimesed ju puhkusel ning tegelikult ehk isegi rohkem võimelised panustama oma mõttetegevust sellistele teemadele, mida tõesti on vaja endas läbi tunneteda. Samuti on emotsioonidki kergemad tulema. Sama hästi kui naljasoon, on ka tundlike teemade soon palju kiiremas töökorras. Selles suhtes suured tänud selle klassika taaselustamise eest ning loodetavasti ka tulevastel suvedel on oodata sügavamate teemade lahkamisi. Unustasin ära mainida ka Ann Lumiste tehtud kostüümid, mis väga sobivalt ajastukohased ja maalähedased. Eriti Katariina riietus oli väga hea ja tikanditega sall/rätis õhkõrn ja ilus! Mina küll soovitaksin seda tükki just eriti sügavate kirglike draamade austajatele. Tegemist oli minu meelest ühe tragöödia musternäidisega. Ja kuna tegevus ja vaatamine toimubki õues, siis viimasel ajal ehk just selle sama heitliku Eestimaa ilma eest on suveteatrid katuse alla pugenud. Kuid tegelikult suveteater toimib ka kõige hullema ilma ja mistahes kiuste väga edukalt lageda taeva all. Eriti kui materjal on huvitav, lavastaja kõvasti panustanud ja näitlejad on nii hingestatud ja kõik tegijad teevad oma asja suure armastusega. See paistab publikusse ära. Lahe kui ka harrastajad-asjahuvilised saavad väljundit ning see vähene, mis "Iha jalakate" all oli... see oli väga hea väike sutsakas suurema lärmi tekitamiseks karmide lõpustseenide eel. Justkui lõbus kontrast rõhutamaks seda sügavust, milleni tegevustik pärast seda voolas.)
Isiklikud märkused - etendus tundus olevat välja müüdud ning kohale oli sõitnud tõeliselt pika järjekorra võrra rahvast, soovitan soojalt pilet eelmüügist varuda - nii saab koha valida ja ei pea muretsema nägemata jäämise pärast. MTÜ Kell Kümme piletikontrolör, kellel rinnasildil nimeks "Anu" on igatahes üks minu lemmikuid! Ta on alati nii muhe ja abivalmis ning meeldiv!
Lisaks pakuti vaheajal rahvale omatehtud leiba ning rosinaleiba meega. Nii meeldiv... kusjuures tundus, et pakkujateks olid need samad "pidulised" etenduse teisest vaatusest :) Südamesoojust ning armastust ja teorõõmu nii laval kui lava taga! See on sügavatest ja karmidest sisulistest teemadest hoolimata suveelamuse pakkumise kindlustamine.
Tekst lavastuse kodulehelt:
IHA JALAKATE ALL
ARMUDRAAMA 16. JUULIST - 13. AUGUSTINI 2010 KURGJAL
Autor: J. O`Neill
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Kostüüm: Ann Lumiste
Mängivad: Katariina Lauk (VAT Teater); Rasmus Kaljujärv (NO 99); Felix Kark; Allan Kress; Kristo Toots jt.
Suur talukoht. Vana mees ja kolm poega; ema on surnud; isa toob majja uue noore naise; vanemad pojad põgenevad kodunt. Noorem poeg vihkab võõrasema, vihkab ema mälestuse nimel, vihkab kirglikult, meeletult kuni lõpuks ... armub. Naisele meeldib uus kodu, aga meeldib ka noorem poeg ja nii valmib salakaval plaan.......
So you think you can dance 5.hooaja TOP 6
Ja ongi hooaja poolfinaal käes...
3 paari, 6 paaristantsu ning 6 soolot. Mõlemad minu lemmikud - Jeanine ja Kayla on veel sees. Seekordne saade oli parajalt koomiline. Naerda sai enamvähem iga inimese peale. Cat Deeley oli ka täiega koomiliselt lainel. Näiteks kui Nigel disco peale segi keeras, siis ütles, et ta ju tuletas Nigelile meelde, et too tablettide võtmist enne saadet ei unustaks :)
Tantsude tehniline tase on jõudnud päris kõrgeks - on ju ainult võimekad tantsijad järel - ma näeks küll Evani asemel Jasonit, aga meeste trio-tantsus oli ta täiesti oma ülesannete kõrgusel ja võrdselt viskas saltosid Brandoni ja Ade-ga. Ade on tõeliselt kasvanud oma oskuste ja karakteri näitamisega. Ma poleks uskunudki, et temale meestest finaali eel vaatet kõige rohkem pöialt hoian.
Seekordne parim tants tuli Kanada koreograafilt Stacey Tookey-lt. Vaadake neid liine - lugu mahajäetavast armukesest... Mees tuleb, kasutab ära ning lahkub. Ja ometi naine teab, et ta ei tohiks, ei peaks... ja ometi tantsib temaga vahepeal sünkroonis ning keerleb tema ümber... teadagi mis...
Kayla on minu suurimaks lemmikuks tõusnud ja isegi kui keegi populaarsusega, nagu näiteks Jeanine või keegi teistest osutubki võitjaks, siis tegelikult kõige parem tantsija kogu kambast on ikkagi tema. Oli ju tema üks nendest, kes viimasel Oscari-gaalal Hollywoodis laval tantsis... igatahes saanud saatest tuule tiibadesse!
Ja siin see tants... üks hooaja parimaid minu meelest - jälgige neid liine - kuidas naine jalad ja mees käed lahti sirutab ja need mehe hüpped, eriti see tagurpidi õhušpagaat... ning naise arabesque või seda üpris alguses toimuvat efektset neise sülle tõmbamist ühe käega - geniaalne! Ilus ja usladust nõudev on alati ka see, kui üks partner hoiab teist üleval nii, et tahapoole kaldus oleva pea toetub partneri kätele:
Ahn trio laul on ka nii sobilik... Ja eriti stiilne on see, et üks on must ja teine valge...
Seekord olid ka naiste-trio ja meeste-trio tantsud, Mõlemate koreograafiks kõrvaleval fotol olev Sonya Tayeh. Meeste tants oli kordades huvitavam, aga naised ällegi tantsisid täpsemalt ja pingutatumalt enda oma. Sonya ise on nö. "minu maitse"... ja tema soeng on nii lahe. Üldse lahe, kui naised julgevad oma juustega midagi ette võtta, mitte lihtsalt ei kanna "seda tavalist" oma peas :) Ma ei tea kuidas teiste meestega on, aga esmamulje on ju oluline ning minu jaoks on naine just esmamulje põhjal automaatselt "igav", kui ta juuksed on igavad :) Olen küll veendunud, et on mehi, kes kardavad "teistmoodi naisi", aga noh, minu puhul on see just vastupidi. Iseasi, kas mina nendele piisavalt huvitav tundun :)
Siin aga minu tantsijate top enne finalistide selgumist:
1. Kayla
2. Jeanine
3. Ade
4. Brandon
5. Evan
6. Melissa
Muideks seekordne grupitants, ehk Tyce Diorio Klounide lugu oli ka väga armas:
Saatest kukkusid välja Ade ja Melissa... Ade suhtes nii ebaaus. Tulemuste saates esitati eelmisel aastal Emmy-le kandideerinud 4 So you think you can dance saatest pärit olevat aasta parimat USA televisiooni koreograafiat. Teiste seas ka see, minu siiani kõige lemmikuim läbi aja tants sellest saatest:
Chelsie, kes selles tantsus tantsib, oli minu eelmise hooaja lemmik. Kahjuks kukkus ta poolfinaalis välja, aga käesoleval aastal kandideerib ta oma enda koreograafiaga Emmyle saatest Dancing with the stars!
See Paso Doble on siin:
Ahjaa... käesoleva aasta Emmydele teiste kandidaatide hulgas on ka teisi So you think you can dance saate koreograafiaid. Teiste hulgas mu selle 5. hooaja lemmiktants - Mia Michaelsi koreograafia "Addiction":
ja ka teine Mia Michaels-i koreograafia. Randi ja Evani tantsitud "Koop Island Blues":
ja ka kolmas Mia tants!!!! Sedapuhku grupitants, ehk top 8 saatest pärit:
Lisaks üks tants ka 6. hooajast, mida ma ettevaadata ei taha... aga koregraafiks see sama Stacey Tookey, kes oli ka tolle esimese tantsu koreograaf, mis siinses blogipostituses on...
Järgmine saade ongi siis finaal. Kaylale ja Jeaninele pöidlad pihku, hetkeseisuga enne finaaltantse eriti Kaylale...
3 paari, 6 paaristantsu ning 6 soolot. Mõlemad minu lemmikud - Jeanine ja Kayla on veel sees. Seekordne saade oli parajalt koomiline. Naerda sai enamvähem iga inimese peale. Cat Deeley oli ka täiega koomiliselt lainel. Näiteks kui Nigel disco peale segi keeras, siis ütles, et ta ju tuletas Nigelile meelde, et too tablettide võtmist enne saadet ei unustaks :)
Tantsude tehniline tase on jõudnud päris kõrgeks - on ju ainult võimekad tantsijad järel - ma näeks küll Evani asemel Jasonit, aga meeste trio-tantsus oli ta täiesti oma ülesannete kõrgusel ja võrdselt viskas saltosid Brandoni ja Ade-ga. Ade on tõeliselt kasvanud oma oskuste ja karakteri näitamisega. Ma poleks uskunudki, et temale meestest finaali eel vaatet kõige rohkem pöialt hoian.
Seekordne parim tants tuli Kanada koreograafilt Stacey Tookey-lt. Vaadake neid liine - lugu mahajäetavast armukesest... Mees tuleb, kasutab ära ning lahkub. Ja ometi naine teab, et ta ei tohiks, ei peaks... ja ometi tantsib temaga vahepeal sünkroonis ning keerleb tema ümber... teadagi mis...
Kayla on minu suurimaks lemmikuks tõusnud ja isegi kui keegi populaarsusega, nagu näiteks Jeanine või keegi teistest osutubki võitjaks, siis tegelikult kõige parem tantsija kogu kambast on ikkagi tema. Oli ju tema üks nendest, kes viimasel Oscari-gaalal Hollywoodis laval tantsis... igatahes saanud saatest tuule tiibadesse!
Ja siin see tants... üks hooaja parimaid minu meelest - jälgige neid liine - kuidas naine jalad ja mees käed lahti sirutab ja need mehe hüpped, eriti see tagurpidi õhušpagaat... ning naise arabesque või seda üpris alguses toimuvat efektset neise sülle tõmbamist ühe käega - geniaalne! Ilus ja usladust nõudev on alati ka see, kui üks partner hoiab teist üleval nii, et tahapoole kaldus oleva pea toetub partneri kätele:
Ahn trio laul on ka nii sobilik... Ja eriti stiilne on see, et üks on must ja teine valge...
Seekord olid ka naiste-trio ja meeste-trio tantsud, Mõlemate koreograafiks kõrvaleval fotol olev Sonya Tayeh. Meeste tants oli kordades huvitavam, aga naised ällegi tantsisid täpsemalt ja pingutatumalt enda oma. Sonya ise on nö. "minu maitse"... ja tema soeng on nii lahe. Üldse lahe, kui naised julgevad oma juustega midagi ette võtta, mitte lihtsalt ei kanna "seda tavalist" oma peas :) Ma ei tea kuidas teiste meestega on, aga esmamulje on ju oluline ning minu jaoks on naine just esmamulje põhjal automaatselt "igav", kui ta juuksed on igavad :) Olen küll veendunud, et on mehi, kes kardavad "teistmoodi naisi", aga noh, minu puhul on see just vastupidi. Iseasi, kas mina nendele piisavalt huvitav tundun :)
Siin aga minu tantsijate top enne finalistide selgumist:
1. Kayla
2. Jeanine
3. Ade
4. Brandon
5. Evan
6. Melissa
Muideks seekordne grupitants, ehk Tyce Diorio Klounide lugu oli ka väga armas:
Saatest kukkusid välja Ade ja Melissa... Ade suhtes nii ebaaus. Tulemuste saates esitati eelmisel aastal Emmy-le kandideerinud 4 So you think you can dance saatest pärit olevat aasta parimat USA televisiooni koreograafiat. Teiste seas ka see, minu siiani kõige lemmikuim läbi aja tants sellest saatest:
Chelsie, kes selles tantsus tantsib, oli minu eelmise hooaja lemmik. Kahjuks kukkus ta poolfinaalis välja, aga käesoleval aastal kandideerib ta oma enda koreograafiaga Emmyle saatest Dancing with the stars!
See Paso Doble on siin:
Ahjaa... käesoleva aasta Emmydele teiste kandidaatide hulgas on ka teisi So you think you can dance saate koreograafiaid. Teiste hulgas mu selle 5. hooaja lemmiktants - Mia Michaelsi koreograafia "Addiction":
ja ka teine Mia Michaels-i koreograafia. Randi ja Evani tantsitud "Koop Island Blues":
ja ka kolmas Mia tants!!!! Sedapuhku grupitants, ehk top 8 saatest pärit:
Lisaks üks tants ka 6. hooajast, mida ma ettevaadata ei taha... aga koregraafiks see sama Stacey Tookey, kes oli ka tolle esimese tantsu koreograaf, mis siinses blogipostituses on...
Järgmine saade ongi siis finaal. Kaylale ja Jeaninele pöidlad pihku, hetkeseisuga enne finaaltantse eriti Kaylale...
teisipäev, 20. juuli 2010
Kadunud tsirkus - Rakvere Teater
Ma pole lapsest peale eriline tsirkusesõber olnud. Õigemini mustkunstnikud on mu meelt küll lahutanud ja mingi põnevus on ka kõrgustes eluga riskivates õhuakrobaatides ning muidugi lõvi-tiigrid-ahvi-elevandid. Kuid kindlasti mitte klounis ja klounaad. Need lihtsalt ei ole naljakad. Võibolla on minust juba lapsest peale see "naljakont" puudu, mis on vajalik klounide kolunitamise üle naermiseks.
Rakvere Teatri "Kadunud tsirkus" ei ole üldsegi mitte klounaad. Ei ole see ka kaugeltki mitte "tsirkus". Pigem justkui allegooria nostalgilisse laste suhestumisse tsirkusega ja mingisse lapsemeelsusesse või lastemaailma tagasiminek. Natuke muinasjutuliselt värviline, natuke unenäolikult soe ja segane, udune ja hämar.
Ma ei tea, mida ma sellest tükist ootasin. Ei mäleta, kas suvekavva valimise põhjusteks oli ka midagi muud kui see, et tegijateks Rakvere Teatri head jõud ning lavastajaohjadega mässamas Üllar Saaremäe. Kuid sellestki piisab täiesti...
Aga sedapuhku päriselt ei piisanud. Ei tea kas tõesti see "tsirkuseteema" vaevas mind ja oli vastukarva või tundus see kõik liiga lihtne ja just sisulises mõttes banaalne ning nostalgitsemiseks mingit mõnu ei pakkunud (just minu lähtekohtadest vaadates). On ju ka autor Urmas Lennuk ise ütles samuti kusagi, et lugu sai ehk liiga lihtne... Ja minu meelest on maailmas nii palju lugusid - sügavaid, põnevaid, huvitavate karakteritega, naljakaid, tõsiseid ning mind tõesti paneb mõnikord imestama, et miks võetakse sellised lihtsad lood käsile. On muidugi inimesi, kellele just neede teemad lähevad hästi peale ning on ju inimesi, kes ei otsigi teatrist sügavust. On ka neid, kes näevad teatris ainult meelelahutusasutust või klounide maskeraadi. Mina lihtsalt ei ole see inimene ja sellepärast ei ole ka midagi katki, lihtsalt järjekordselt peab tõdema, et kindla peale minekut ei ole Eestis ühegi teatriga. Kuigi tundub, et Theatrum ja mõned väiksemad siiski... Ja eks tegelikult Rakvere Teater kuulub minu jaoks sellele tasandile, kus asuvad ka Linnateater ja No, et enamvähem kindlalt teevad nad ikka midagi kunstiliselt just sellist, millest minul midagi saada on. Seega erand kinnitab ju reeglit...
Ja oli ju tükis ka palju sellist, mis korda läks ka minusugusele virila ja oma ootused kõrgele ajava kunstimeelega tüübile. Alustades lavastusest kui tervikpildist. See tsirkuseareen ning kõrgemale tasandile tõstetud orkester - liikumine, värviküllus ja tõeline "nostalgilise tsirkuse" atmosfäär. Seda ka paljuski tänu kunstnikutööle. Habemega naine, sebra, hiiglane ja väike inimene tsirkusedirektor, klounid ja kokkuvõttes justkui "freak show"-na mõjuv tegelaste kavalkaad - see kõik teenis tervikpilti ja seda hõngu, mille etendus loob. Ja sellise atmosfääriloomises võiks etenduse kordaläinuks lugeda. Mulle tõeliselt meeldis üliagar, isegi natuke ülemängiv "sebra", ehk Alo Kurvits. Tema oma olemuslikust eripärast on piiratud ampluaaga ning justkui selliseid erilisi rolle ja rollilahendeid nõudev näitleja. Ometi on tema sees nii palju neid sügavamaid ja samas ka kõrgemaid noote, mis loovadki ühe karakteri rollijoonise. Ja tema võimuses on olla selline hoogne, natuke isegi "julge" näitleja. Ja just selles sebra rollis pääsesid tema oskused kohe eriliselt hästi esile. Ülejäänud näitlejatest jäi veel eraldi meelde Peeter Tammearu. Seda paljuski ka seetõttu, et tema lugu isaga jäätisesöömisest, kui "lugu" oli mingitpidi konkreetsem selles suures loos. Või ta lihtsalt oskas selle mängida selles tervikus oluliseks ja meeldejäävaks ning hingeminevaks. Kuigi mitte nii abstraktne kui lugu akrobaadi hirmudest, oli see siiski oluline just seosteloomise seisukohalt oma enda eluga. Vanemate ja laste suhtest ja sellest kuidas see last on mõjutanud täiskasvanuks saades. Meis kõigis, ka kõige kurjemates ja ebameeldivamates inimestes on sees peidus mingid läbitöötamata või tundmata tumedad kohad. Ja just neist rääkides või neile mõeldes ning neid kasvõi täiskasvanud eas endale lahtimõtestades on võimalik sellise eneseteraapiaga "ära ravida".
Habemega naine mõjus lahedalt (loe: huvitavalt ja sügavalt) nii kaua, kui tal see varjatud habe oli ja köieltantsijarollis Kärt Johanson näitlejana ei meeldinud, aga tüpaažilt sobis nagu rusikas silmaauku oma punaste juuste ja rohelise kostüümiga - just sobiv värvikombinatsioon. Vahemärkusana peab mainima ära, et natuke oli ka liikumist sees -ehk näiteks köieltantsija väikesed ringid koos pisikese kompositsioonikavaga ja muudki, ja need mõjusid mingis mõttes võluvalt.
Kuid oleme ausad, selle tüki tegelik väärtus on hoopis selle kahes muusikus. Ühe mehe hääl on kahtlemata üks Eesti parimaid... kui mitte parim. Ja teine mees on loonud ja esitab ühe käesoleva aasta meeldejäävaima rokiloo. Ehk siis Tõnis Mägi ja Andrus "Bonzo" Albrecht. Wow! Ei meeldinud nad otseselt näitlejatena minule kumbki ning ega nende rollid olidki rohkem sellised "laulvad klounid", kes justkui oleks esitanud iseendaliku kallakuga karaktereid ja minule jäi mulje, et see oli ka natuke taotluslik. Ma ei saanud küll otseselt selle nö. kontserdi sidumisest aru draamaga, minu jaoks need ei toetanud selliselt eriti teineteist. Ehk olid laulud, mis temaatiliselt olid küll seotud, kuid kogu tegevustiku sees jäid elama just nimelt laulud ja see liiga lihtsake tekst uppus selle ägeda, ilusa ning mõnusa muusika sisse ära. Ja muidugi eraldi ei saa mainimata jätta laulu "Vilma"... see mängib mul praegugi, ehk kuu aega hiljem kõrvus, kuigi olen seda kuulnud vaid korra :) Bonzo läks selle laulmiseks kõrgemale tasandile ja laulis selle nii täiesti hingest, et kui ka kogu muu etendus oleks olnud olemata, oli see laul nö. väärtus omaette... Iseasi muidugi, et kas see laul oleks sündinud ka etendusest hoolimata... seda oleks huvitav teada. Ja iga kord kui Tõnis Mägi oma suu lahti tegi, et laulda... see oli alati hea. Suurem osa lauludest olidki tema tehtud sõnade või viisiga. Ainult, et mina ei läinud mitte kontserti kuulama vaid ikka teatrit vaatama...
Hinnang: 1+ (Kontsert, kui seda oleks "kontserdina" hinnanud, oleks saanud hinnanguks märksa kõrgema. Ma oleksingi meelsamini seda kontserdiks pidanud, ei tea, kas ma oleksin sellepärast eraldi Rakverre sõitu ette võtnud, aga kontserdi mõttes oli selles sisu palju rohkem kui teatri mõttes. Teatrina teostuselt hea või keskpärane, aga lugu ise piinavalt lihtsameelne ja ühetasandiline. Mõjudes vaataja nostalgia- ja lapsemeelsusele ning kaastundele tegelaste suhtes, kellega siiski minul jäi piisav side saavutamata, et oleksin neile eriti kaasa tundnud või midagi sealt saanud. Liiga, liiga lihtne. Vaheajal osa inimesi lahkus, osa küsis kui kaua teine vaatus kestab, osa rääkis telefoni, kui igav see on... ja siis oli inimesi, kes naersid nendele lihtsameelsetele naljadele, oli inimesi, kes läks selle asjaga kaasa ja tundsid head meelt, et said külastada tundeid, mida nad ehk pole tundnud pikka aega, mõni võibolla isegi lapsepõlves saadik. Mõnele inimesele läks kindlasti korda selline unenäolik atmosfäär ja see, et hulk tegelasi otsivad endale kodu... paljud meist ju on samas olukorras... Nende tegelaste kodu oli ainult tsirkus ning pere ja ühtsustunne, mis neist väga erinevatest tüüpides õhkus oli ju kindlasti mõnede jaoks südantliigutav. Mina siiski nende hulka ei kuulu. Rohelise jäätise lugu, jah... ja head laulud... jah. Kurvitsa vinge roll, jah... aga esimese vaatuse võitlesin unega ning teise vaatuse ajal, kui olin vaheajal natuke jäätise ja muu toiduga saanud turgutada, ootasin ja otsisin, et millest kinni haarata, millele mõelda ja mille üle juurelda... seda saamata-leidmata. Seega jäigi üle nautida vaid muusikat ja laule. Ei meeldinud, et läksin otsima teatrit, aga leidsin selle asemel muusika... teatriisu jäi rahuldamata...)
Tekst lavastuse kodulehelt (fotod pärinevad samuti sealt ning Rakvere Teatri photo streamist):
Urmas Lennuk
KADUNUD TSIRKUS
Mälestus olemata eilsest
Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Erki Kasemets
Kostüümikunstnik Kristi Leppik
Muusikajuht Alari Piispea
Liikumisjuht Kati Kivitar
Osades Tõnis Mägi, Bonzo, Liisa Aibel, Kärt Johanson, Peeter Tammearu, Alo Kurvits, Heigo Teder ja Mait Trink.
Kaasa teeb Rakvere Linnaorkester.
Seni, kuni me ei unusta, et leib on saia mees ja teelusikad kahvli ning noa lapsed. Kuni meile meenub, et silmi tugevalt kinni surudes hukkub viimane kui näotu hirm me voodi all. Kuni me igal hommikul mõne hetke lennata mõistame. Seni oleme me alles.
BONZO : Meil on tarvis inimestele midagi meenutada.
DIREKTOR : Laske käia. Mina ei keela.
MÄKS : Meil oleks tarvis inimestele meelde tuletada, et on üks tee.
BONZO : Üks rohtunud rada.
MÄKS : Mis viib neid tagasi päeva, mil nad oskasid veel unistada.
BONZO : Mil nad mõistsid üksteist sõnadeta.
MÄKS : Mil nad naeratasid.
BONZO : Ja olid õnnelikud.
MÄKS : Lihtsad, siirad ja õnnelikud.
BONZO : Lapsepõlv.
MÄKS : Lapsepõlv.
Kadunud tsirkus pole midagi muud, kui vaid hetk lapsepõlvest. Viiv, mil kõik oli alles. Aus ja siiras hetk, mil teadsime täpselt – mis ja miks on õnn. Selles viivus keerutas tuul väntorelimuusikat. Puulehed hullasid muulil ja rannal keerles igavene karussell. Jäätis ei tilkunud kunagi pluusirinnale ja võileibadel puudus plastiku kõrvalmaitse. Kakao oli nõnda kuum, et see kõrvetas huuli. Ja nõnda magus, et silmi sulgedes võis tunda ema mõrkjas-mahedat lõhna. Vimplid lehvisid alati lõbusalt ja värvilised paberlaternad plinkisid meile puuvõrades sumeda suveöö saladusi. Aega oli nii palju, et igas viivus võisime me mõista korraga kõiki maailma keeli.
Esietendus 17. juunil 2010 Rakvere Spordikirikus (Võimla 1).
AINULT SEL SUVEL
Tellimine:
Postitused (Atom)