2018 Teleaasta edetabel

Viimane, möödunud aasta kokkuvõtetest, on minu enda jaoks kõige ebamäärasem. Nimelt parimad telesarjad, mis silme ette sattusid, kuigi päris mitmed neist on vaid sellised, mida jõudsin aasta jooksul vaid ühe või paar osa vaadata. Päris mitmete tootmine on juba palju kaugemal kui mis osasid mina alles vaatan. Mõne tootmine on juba sootuks lõpetatud. Tahtsin siiski mingi märgi vahelduseks ka teleaastast maha jätta (pole juba mitu aastat selle koostamiseni jõudnud) ja kirjutada mõne sõnaga juurde ka, millega on tegemist. Järsku kellelgi on mõni neist kahe silma vahele jäänud, kuigi huvitaks... Loodetavasti saab sellisel juhul siit inspiratsiooni ning jõuab siis järelvaadata või internetiavarustest otsida.

Põhimõtteliselt meil kodus vaadatakse sarju koos. No kui üldse telesarju vaadatakse, sest tegelikult minu vaba aeg kulub hobidest eelkõige teatrile ja kirjutamisele, siis filmidele, siis trennile, siis raamatulugemisele, siis igasugustele arvutiasjadele, sh. muusikakogule ja siis alles viimases järjekorras telesarjadele. Enne magamaminekut siiski on ju kõige lihtsam võtta ette mõni telesari, sest neid vaadates eriti mõtlema ei pea, aga tavaliselt ikka lahutavad meele ära argipäevamõtetest.

Eelkõige olen ma maias tõsielu-sarjade järele. Ehk siis selliste tõsielusarjade järele, kus on tegemist võistlusega. Ja eriti hea kui see võistlus on seotud ka tantsimise, mingi oskuse ja/või talendiga või hoopis toob välja inimpsüühika erinevad tahud. Strateegiatepunumine ning teiste inimestega läbisaamine on samuti huvitavad komponendid. Mõned sarjad on sellised, et vaatan neid sellepärast, et mõnele teisele kodus need meeldivad ja siis olen ise ka lõksu jäänud, kuigi ise muidu neid võib-olla ei vaatakski. Aga lähme siis tasapisi liikvele. Valisin 40 neist umbes 80st välja, mida jõudsin vähemalt ühe osa ära näha.

Eelkõige alustaks kahest populaarsest eesti sarjast, mida jõudsin ainult algust vaadata, ent need minus veel erilist huvi ei jõudnud äratada ja seega jäid pooleli. Kuigi võib-olla järelvaatan need kunagi ja loodetavasti tulevikus saavad needki tabelis figureerima: "Lõks" ja "Pank".
Mõlemas oli palju häid eesti näitlejaid. Lõksu esimeses osas tegi kaasa ka sõber Taavi ja sellepärast tundus eriti huvitav, kuigi teda vist edaspidi seal rohkem ei ole. Montaaž oli äge ja eesti oma "sedasorti sari", mida USAs viljeletakse, võib kujuneda päris huvitavaks. Panga esimene osa oli paljulubav, aga teine osa vajus kolinal ära. Kui vaatan edasi, siis pigem näitlejate pärast. Selles sarjas oleks ma ise ka äärepealt kaasa teinud. Rootslasest pangadirektorina, sest räägin ju rootsi keelt vabalt. Isegi juba öeldi kindel "ja", aga viimasel hetkel otsustati, et ma siiski pole piisavalt vana ja kogukas selleks, keda vajati (nii minule igatahes öeldi).

Muide mõnda üleeelmise aasta lemmiksarja ma lihtsalt ajapuudusel ei jõudnud möödunud aastal vaadata, aga kindlasti vaatan neid kunagi veel edasi. Näiteks: This is us, Game of thrones, Crises in six scenes, Queers, Papad mammad, X factor, Kellapid, Feud, Work out New York, Big school, Gåsmamman, Big little lies, Lillepood, Top chef, Farang, Så mycket bättre, Voice, American crime story, Life in squares, Young pope, Stranger things, Homeland, House of cards, Night manager, Animal kingdom, Hitler's henchmen, Vinyl, Billions, Kampen om tungvatten, Unreal, Mike and Molly, Great american baking show, Halloween baking show, American gothic, Idiotsitter, Another period, War & peace, jne).
Kuid siin siis need 40, mis tundusid aasta jooksul nähtud sarjadest parimad. Panen juurde ka hooaja ja episoodi numbri, mida viimaseks vaatasin. Kui episoodinumbrit pole, siis olen jõudnud aasta lõpuks märgitud hooaja lõpuni.

-----

40. My next guest needs no introduction h1e4
David Lettermani vestlussaade erinevate USA tuntud inimestega. Ühes saates on üks inimene, kelle ellu minnakse süviti sisse. Näiteks Barack Obama oli avasaates, üks saade oli George Clooneyst. Letterman oskab küsida õigeid küsimusi, kuigi natuke minnakse ka tema persooni kallale, sest tavaliselt ta külalised tunnevad teda.

39. Miks mitte?! h1e1
Eesti noortesari. Palju andekaid noori näitlejaid mängimas ja natuke vanemaid ka. Päris hea algus on ja kindlasti vaatan edasi. Peategelaseks noor tüdruk, kes hästi vist ei sobitu populaarsetega klassis, aga tal on oma rida ajada - räppimine. Lugu jookseb nii koolis kui kodus.

38. Face off h12e3
Filmide make-up kunstnike võistlust. Iga nädal uus teema, iga nädal kukub see välja, kelle oma on kõige kehvem.

37. Westworld h2e3
Esimene hooaeg oli ülikõva, mis sai ahmitud kiiresti. Teine hooaeg ei lähe enam nii ludinal. Siin siiski Anthony Hopkis ja Ed Harris ning mõned teisedki suured nimed. Paralleelmaailmast, kus tegutsevad inimeste meelelahutuseks robotid. Tekib segadus, et kes on inimene, kes robot ja kas neid roboteid saab ikka igavesti juhtida... mis siis kui mõni neist otsustab inimeste võimu alt väljuda?

36. Melodifestivalen 2018
Rootsi eurolauluvõistlus tehakse alati telesarjana, 4 eelvooru, lohutusvoor ja finaal. Ikka leiab 1 või 2 laulu, mis minule ka meeldivad. Sellel aastal pole veel finaali jõudnud vaadata, aga eelmisel aastal ei võitnud minu nr.1 Praktiliselt kunagi ei võida. Vaatan seda nagu spordivõistlust.

35. Mr. Robot h3e3
Tulevikumaailmas on üks korporatsioon võtnud suure võimu. Sellel võitleb üks eriliste IT-annetega noormees vastu. Tal peas pole kõik korras ja nõnda näeb ta ka oma surnud isa. Tegelikult on asi keerulisem ja päriselt ei tea, mis värk kõigiga on. Peaosas värskelt parima meespeaosa võitnud Rami Malek, aga seriaalis mängib ka näiteks Meryl Streep'i tütar ja paar põhjamaade näitlejat. Huvitavalt tehtud ja huvitavalt kirjutatud, kuigi episoodid on kõikuva väärtusega.

34. Wheel h1e4
Reality võistlus, kus teatud arv inimesi on paisatud erinevatesse kliimavöönditesse, ekstreemsetesse oludesse. Neil tuleb seal hakkama saada, kuniks ratas jälle keerleb ning nad viiakse järgmisse vööndisse üle. Testitakse kes kui kaua vastu peab. Kes ei pea, see kukub mängust välja.

33. America's got talent h13
Tuntud talendivõistlus. Minule meeldivad mustkunstnikud ja koomikud. Mõnikord pakutakse ka huvitavaid visuaalseid etendusi. Ja seal on ju ka Heidi Klum žüriis.

32. Stranded with a million dollars h1
Hunnik inimesi pandi omavahel hakkama saama looduses, kus pole mugavusi. Natuke saab mugavusi endale osta, aga nende hind on üüratu. Seega alguses on miljon, aga üsna kiiresti hakkavad need rumalate inimeste kätes põlema. Mõni siiski päriselt tahab ka natuke enda jõuga hakkama saada ning hoida raha kassas, sest lõpuks jagatakse järelolev summa kõigiga, kes suudavad seal džunglis lõpuni vastu pidada.

31. Making it h1
Käsitöösõprade võistlus. Iga nädal tuleb erinevaid käsitöö-ülesandeid täita ja iga nädal kõige kehvem kukub välja. Kuulsad koomikud on saatejuhtideks ning sama palju kui selle võistluse pärast või isegi rohkem veel, sai just nimelt saatejuhtide pärast seda vaadatud.

---

30. Gotham h3e8
Batman-i lood enne seda, kui Batmanist sai Batman. Kõik pahalased on seal nooremad või suisa lapsed. Bruce Wayne ise on ka umbes 14. Lahe on just neid tuttavaid pätte noortena tegutsemas näha. Osad neist on ka sellised, mis polegi tuttavad, aga ju nad siis surevad enne seda aega, millest mina Batmani tean. Ma pole küll üldse koomiksi-inimene, ega ka koomiksifilmide inimene, aga Batman on erand. Lapsepõlvetrauma ilmselt, kui näidati seda 60ndate sarja... Jokker on alati olnud lemmikpahalane :)

29. Teine võimalus h1e1
Eesti draamasari, heade eesti näitlejatega. Väiksed intriigid ka, aga hetkel esimesest osast kaugemale pole veel jõudnud.

28. Litsid h1
Mart Sanderi Litside raamatud neelasin kohe kui need kätte sain. Sari on kunstilises mõttes väga ilus ja sisu ja ka põnev. Sari meeldiks veel tunduvalt rohkem kui poleks mõningaid väga võltse amatöörnäitlejaid. Eriti paari neist "litsidest" on väga raske kuulata-vaadata. Üks punaste ja teine mustade juustega. Seevastu pääsevad eriti hästi esile need, kes on päris näitlejad - Merle Palmiste ja Jekaterina Novosjolova näiteks.

27. Orange is the new black h5e3
Kuidagi on see sari viiendaks hooajaks kulunud. Esimesed hooajad olid väga head ja eks läbi nende sai kõigi nende naisavangidega tuttavaks ka ning selle tõttu on tahtnud teada, kuidas neil ka edasi läheb. See hooaega kui lühikeste juustega tõmmunahaline, raamatukogus töötanud lesbi-tüdruk suri, see tegelane ja üldse temaga seonduv meeldis nii, et pärast tema sarjast lahkumist kuidagi enam ei huvita ka teiste käekäik. Sari lõpetatakse, seega tuleks vist ikka lõpuni närida.

26. Glow h1e2
Naismaadlejate kamp pannakse kokku. Olen üpris sarja alguses, kus läbi raskuste peategelane ka sellesse punti sai. Tegemist on nagu 80ndatega, seega vastav stiil on ka ning annab sarjale teatavat lisasärtsu.

25. Purge h1e2
Se puhastuse filmiseeria on minu jaoks ka põnev olnud kuni viimaseni, mis vajus ära. Sari tundub ka põnev - ühest ööst, mis kogu kriminaalsus on lubatud- tappa, rüüstada, varastada. Mõned teevad sellega "puhastust" ja puhastavad ühiskonda enda arvates ühiskonna jätistest. Jõhker ja ebaaus, aga tsipa hirmus, kui ennast nendesse olukordadesse mõelda, mõjub nagu õudukas.

24. Kättemaksukontor h5e9
Legendaarne eesti sari naissalapolitseinikest. Mina olen veel seal kui Marika Vaarik ja Kadri Rämmeld kahekesi tegutsevad ja Märt Avandi-Ott Sepp sekeldavad seal ka. Päris mõnusalt kirjutatud ja ülihea muusikaline kujundus. Kõik eesti tippnmäitlejad jooksevad ka läbi. Ise osalesin ka, aga sinnamaale mul on veel oma 10 hooaega minna :) Tegelikult teised mu peres vaatavad seda ja vaatavad muudkui uuesti oma lemmikosasid. Fännid. Mina nii palju ei jõua. Mina liigun enda taktis vaikselt edasi.

23. Crown h1e6
Kuninganna Elizabeth II elulugu troonile saamisest.. umbes sinna olengi selle sarjaga jõudnud tänaseks. Head näitlejad ja ehe elulugu.

22. Great british Bake-off/Bake-off Professionals h9e8/Professionals h1
Kõik need maailma erinevad bake-offid on mul kavas. Ainult eesti oma pole veel jõudnud kordagi vaadata. Alguses vaatasin natuke ka Mary Berry pärast, aga nüüd teda enam ju pole seal saates. Samuti Mel ja Sue... enam pole sari nii hea, aga piisavalt hea ikka. Proffide sari oli ka mõnus. Seal profid olid paaris, aga asiaadist žürii viskas häid ütluseid õhku. Siiani kasutan tema väljendit "This is not to my liking" :) Lisashow Extra slice on mõnusalt koomiline, mis saab ka alati päris sarja osa itsa vaadatud.

21. Greatest gardens h1e2
Aedade võistlus. Iga osa 2 spetsialisti külastavad kolme aeda ja pööravad erinevatele ideedele tähelepanu. Õpib ise ja saab inspiratsiooni. Lisaks iga saade valitakse kolmes üks, mis meeldib neile kõige rohkem. Saab võrrelda enda maitset. Tegelikult läks mõlemal korral täppi.

---

20. Big painting challenge h1
Joonistamis-maalmise võistlus. Iga saade on uus teema, uus stiil. Iga saade kukub kehvemini joonistav inimene mängust välja.

19. America's next top model h24
See meeldib tegelikult mu tütrele ja on selline isa-tütar sari (nagu ka Gotham), mida me koos vaatame. Rida modellihakatisi, kes võistlevad erinevate fotosessioonidega. Iga nädal kukub kõige kehvem välja. Saate käigus tutvub nende modellide kui inimestega ka ja siis ikka müni tundub sümpaatsem, kellele pöidlaid hoida. Oleme vaadanud ka Austraalia, Kanada ja briti versioone saatest.

18. Britain's best home cook h1
Mary Berry on tagasi uues BBC kokandusvõistluses, kus kodukokad ei tee ainult magusaid küpsetisi, vaid küikvõimalikke toite. Hariv ja õpetlik ka. Iga nädal kukub kõige kehvem välja.

17. Morran och Tobias h1e7
Rootsi komöödiasari. Kus 2 rootsi mees-tippkoomikut mängivad ema ja poega. Nad on nii rohmakad, räpased ja rõvedad, aga mõlemad on omamoodi isiksused. Ema on selline naiselik ja emalik, poeg on täiskasvanu, kes muudkui tellib internetist igasugust kraami. Näiteks mopeedi, millega ta majas sees rallisõidu korraldab. Miski ei jää terveks, ime, et see maha neil püsti jääb :)

16. Siberi võmm h1e1
Olen seda vaid esimese osa näinud. Ise osalesin ka kunagi, aga selleni on mul ilmselt aega. Head näitlejad, Gerda kirjutab ka hästi. Tahaks kimdlasti tervet seda sarja vaadata. Tahaks tegelikult ka seda eelnevat nähe, Viimane võmm oli vist nimi.

15. Wentworth h5
Austraalia naistevangla sari. Esimesed 3 hooaega olid kulda väärt. Tõsine versioon Orange is the new black'ist on tõeline inimpsüühikate analüüs ja psühhoterrori õpik. No kui kunagi peaks vaja minema :) Nali naljaks, aga selles sarjas nalja ei mõisteta. Samas on sarjast nii palju häid tegelasi välja läinud, et nüüd kuidagi hakkab vaikselt maha käima. Kuigi põnev on veel ikka.

14. Alone h5
Võistlus - inimesed on saanud võtta kaasa 10 asja ja peavad metsikus looduses nende abil hakkama saama võimalikult kaua. Neil on ka satelliittelefon kaasa, ehk kui nad enam ei jaksa, siis tullakse neile järele. Kes kauem vastu peab, see saab suure hunniku raha auhinnaks. Päris põnev on näha kes kuidas vastu oskab pidada. Kuidas vaikselt tuleb koduigatsus kallale, kuidas nälg tuleb majja. Mõni hoiab toitu nii palju säästus, et ta kõrvaldatakse mängust liigse kehakaalu kukkumise pärast. Inimesed lähevad ju võistlusolukorras selliste asjadega ekstreemsustele välja. Alati on keegi, kellele pöidlaid hoida.

13. Alo h1
Eesti eelmise aasta uus komöödisari oli nagu Eesti oma "Office", libadokksari ühe Tartu automüüdisalongi igapäevaelust. Väga heade näitlejatega ja lahedate karakteritega. Peaaegu suurim osa aasta parimaid telenäitlejaid tuli sellest sarjast. Ülejäänud 2 kohta kõrgemal olevast sarjast.

12. 60 days in h4
Tõsielusari vanglatesse pandavatest libavangidest, kes tegelikult on seal missioonil, et teada saada vangla siseelu - kuidas narkootikumid vanglasse tulevad, millised võimusidemed seal valitsevad, millised gängid seal tegutsevad jne. Seekordses hooajas üks naistest, kes saates osales, armus ühte päris vangi ja lobises välja, et ta tegelikult on seal osalemas saates. See tekitas nii palju draamat. Päris elu on nii põnev. Saab ka võrrelda kuidas eesti vanglates on ja kuidas USAs.

11. Vabad mehed h1e6
Eesti draamasari armees osalevatest noortest. Palju häid eesti näitlejaid ja üks paremini kirjutatud eesti draamasarju. Iga osa on põnev. Kuna mu poeg läheb varsti sõjaväkke, siis oleme tema pärast vaadanud seda ainult siis kui temale sobib. Sellepärast pole veel kaugemale jõudnud. Aga seda parem, siis jagub seda nänni kauemaks.

---

10. American idol h16
Kuulus ameerika lauljate võistlus, kus tavalised inimesed saavad võimaluse saada plaadileping ja koguda kuulsust lauljana. Siit on ka pärit näiteks Daughtry, kes tegelikult jäi 4ndaks või 5ndaks. Või ka kunagi teiseks jäänud Adam Lambert, kellega koos mul oli võimalus sõpradega Stockholmis ükskord pidu panna :)

09. Project runway allstars h6
Riietedisainerite võistlus, millest meil kodus teised on rohkem huvitatud, aga no nende kõrvalt vaatan minagi ja olen päris profiks saanud riietedisainis tänu sellele :) "Liba"profiks :) Iga nädal kukub kõige kehvem välja, aga eks igal ühel on oma maitse ja oma silm esteetilise ilu hindamiseks. Enne seda saadet ei teadnud ma riietedisainist eriti midagi, kuigi lapsena tädi viis mõnikord Tallinna Moemaja riieteshowsid vaatama.

08. Survivor h37
Vastupidavusvõistlus, mida kunagi Eestis tehti Robinsonid nime all. Kahju, et rohkem enam ei tehta. Inimpsüühika tegelikud paled tulevad sellistes ekstreemsetes olukordades välja. Siis on ka parajalt palju strateegiate punumist... Ise tahaks ka sellises asjas osaleda :)

07. Ink master h10
Parimate tätoveerijate võistlus. Iga nädal kukub kõige kehvem välja. Tõsiste alfade võistlus, kus tugevamad proovivad nõrgemaid ka psühholoogiliselt murduma sundida. Tehakse päris tatokaid, päris inimestele, aga soojendusvõistlused on mõnikord ka teistsuguste kunstitööde peale,

06. Apprentice h14
Majandusvõistlus. Brittide versioon. USAs enam ei tehta, sest saatejuhist sai Ameerika Ühendriikide president... Donalt Trump siis. Pärast päris saatejuhtimise Arnold Schwarzenegger, aga tema ei osanud seda saadet teha. Brittidel on bossiks lord Sugar, kes teeb silmad ette nii Donaldile kui ka Arnie'le saatejuhtimises. Iga saade on uus ettevõtlusega seotud ülesanne. Osalejad jaotatakse kahte tiimi ja võitjate tiim saab auhinna ning üks kaotajatest saab kinga. Ülesanded on ka tihti väga lahedad ja põnevad. Inimtüübid tulevad hästi välja, tekivad ka strateegiad ja seda kõike on väga huvitav vaadata. Lõpuks võitja äriideesse investeerib lord Sugar suure summa raha, lisaks on ta võitjale isiklikuks mentoriks.

05. American ninja warrior h10
Sellest saatest on erinevaid versioone ja need kõik on väga huvitavad. Austraalia oma vaatasin ka. Usas on läbivalt samad inimesed võistlemas ja nende tippude taustad on teada ning iga kord räägitakse kuidas neil viimasel ajal elu on läinud, mis muudab need inimesed lähedasteks ning nõnda on oma lemmikutel seal takistuste radadel alati mõnus pöidlaid hoida. Minu lemmikud on Flip Rodriguez, Weatherman, Flex Labreck ja muidugi Jessie Graff. Neid lemmikud on veel ja veel ning iga aasta tuleb juurde. Traditsiooniliselt suvesari.

04. So you think you can dance h15e3
Tantsuvõistlus, kus tantsijad pannakse paaridesse ja iga nädal üks mees ja üks naine kukuvad välja rahva lemmikuhääletuse tulemusel. Tippkoreograafid teevad nendega tööd ja iga nädal tantsitakse uued tantsud. Muidugi tekivad lemmikud, aga kõigi tantse on alati huvitav näha.

03. World of dance h2e2

Tantsuvõistlus, kus osalevad tervest maailmast tantsijad ja tantsurühmad. Esimeses hooajas oli mu lemmik Norra tantsurühm, aga kahjuks nad finaali ei saanud. Samas oli ka teisi kuulsaid tantsijaid ning alati avastab ka uusi lemmikuid.

02. Downton Abbey h5e6

20nda sajandi alguse briti kõrgklassi perekonnast ja nende teenijatest, naabritest, tuttavatest jutustav draamasari on minu "guilty pleasure". Mu tütrel on häbi, et ma seda vaatan, aga see on tema probleem :) Siin mängib ka üks minu lapsepõlvest peale lemmiknäitlejatest. Briti "Ita Ever" - Maggie Smith. Seda kirjutab oscarivõitja ning need intriigid ja keerdkäigud on igati põnevad. Ilus sari igas mõttes. Ajastu hing kumab läbi. Kultuur ja rääkimata seadused on tänaseks päevaks täiesti muutunud.

01. Big brother USA hooaeg 20, Kanada hooaeg 6.

Kamp inimesi pannakse ühte korterisse kokku paariks kuuks ja vähehaaval hakkavad nad teineteist välja hääletama. Kuni lõpuks jääb kaks, kelle vahel väljakukkunud inimesed hääletavad, kumb neist on võitu väärt. Inimesed peavad sotsiaalselt leidma oskuslikult tee, kuidas keegi neid välja ei hääletaks. See vajab strateegiaid, valetamist, oskuseid teha kokkuleppeid teiste mängijatega. Kokku nagu üks suur inimpsühholoogiaõpik. Briti versioon ei kõlba vaadata, ainult USA ja Kanada omad. Ja loomulikult on keegi sümpaatsem kui teised ja siis hoiad sellele inimesele pöidlaid. Vataajana näed kogu seda suheterägastikku ja plaanitsemist ning petmisi pealt, mis tekitab eriti palju põnevust. Nemad seal ju ei tea, mida teised teevad ja mõtlevad. Kuigi mõnikord head inimestelugejad oskavad seal saates teatud märkide abil välja lugeda, mis tegelikult on toimumas. Väga hea vaatmine inimestetundmiseks ka päris elu tarbeks.

dekameron - EMTA/Martin Kirsiste

Martin Kirsiste nimi tekkis ja jäi pähe seoses EMTA lavakooli 28.lennu diplomilavastusega "...ja peaksin sada surma ma...". Martin nimelt oli lavastuse ühe väga olulise komponendi - muusika - autor! Suuremas osas folkloori suunda kanduv helilooming sisaldas siiski tänu lavastuse sisu mitmekesisule ka teisi stiile. Igatahes väga põnev muusika oli, üks terve teatriaasta parimaid ning selle mõju on ka veel nüüd - paar aastat hiljem meeles. Sestap seadsin sammud ka EMTA kammersaali möödunud pühapäeval, et näha ja eelkõige kuulda, mida noor looja on võtnud ette, kui kogu lavastus on tema loodud. Kindlasti ei puudu seal ju ka see huvitav helikeel, mida ta viljeleb!

Ei puudunudki.

2019. aasta teatrikuu tõi Eestis "noorte jõududega" välja 2 Giovanni Boccaccio väga eriilmelist "Dekameron"i tõlgendust. TÜ VKA üliõpilaste koostöö VAT Teatriga, mis oli selgelt komöödia ja osaliselt isegi muusikali-võtmes, sest sisaldas laulu ja liikumist, lõbus ja kelmikas. Ja nüüd see EMTA ja Martin Kirsiste tõlgendus, mis on vastupidiselt vägagi tõsine - apokalüptilise, epideemia-katastroofiliku maailma paigutuv, erinevaid meediume mixiv, rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule rõhuv lavastus.

Kammersaal, ehk ruum, millesse publik siseneb on nagu katastroofijärgne, siin seal ripub kile, pappi ja paberiräbalaid, publiku toolid on segamini, osalt tagurpidi või hoopis maha kukkunud. Siit saalis on lahkutud väga kiiresti ja hirmuga. Suure laua ümber toimetavad 4 inimest - 1 vastabiellunud noorpaar (Martin Kirsiste ja Astra Irene Susi) - neil on veel isegi pulmariided seljas, 1 natuke rahulikum naine (Grete Rahi) ja 1 närviline kasukaga naisterahvas (Anita Kodanik). Kuna see närviline isend käib pidevalt ringi ja oleks nagu endast natuke väljas, siis kisub ta tähelepanu endale. Sündmuste käivitajaks on ragisevast raadiost kuuldav uudis, et mingi kahtlane viirus on levimas, mis inimesed zombistab... Muidugi ei lähegi kaua, kui see närviline naine korraks kaob, endalegi see kahtlase viiruse suudab hankida, sureb... ja tõuseb uuesti... ning ühtlasi toob selle epideemia ka siia majja...

See käivitab sündmusteahela, mis läbi maailmalõpueelse seisunditunde, surmade ja sakraalsete visuaalsete ja helikujunduslike elementide ning isegi sisse segades õudusfilmidest tuttavaid motiive, tekitas kokku lummava loo. Muusikalise taustaga lavastaja kõige suurem õnnestumine seejuures ongi just nimelt muusikaline pool. Segades live's klaverihelisid, kirikukelladele viitaivaid helisid ja siis veel see kõige magusam ja mõjuvaim muusikalise taustaga lõik - kooriosa! See koorimuusika oli küll keset lavastust, ent minu jaoks just see oligi lavastuse tipphetk. Sinnamaale toimus peas lahtimõtestamine ja teatav pinge kasv ning sealt edasi jäi pinge sisse kuni lõpuni välja. Lavastuses kasutatakse ka videofilmi (väga hea videokunst muide ning ei teagi, kas see laudadest tekkinud taust või juba videos endas loodud tunne andis omakorda veel teatavat stiili juurde. Lisaks multimeediakomponente veelgi sisse tuues, kuvatakse projektoriga arvuti kaudu ka 2 lauset vaatjatele, sisse tuuakse kujundeid loovat performance-kunsti ning live-helindust veesolinate, klaaside ja klaveriga... kõike kokku siiski mitte üleliia ja vaadates mõtlesin kui küps otsus noortelt hoida tempo väga rahulik, et vaataja jõuaks kõike hõlmata, harjuda ja mõtteid koondada ning tekiksid ka visuaalides saadavad kujundid selgemini. Üks kiriklik, jumalaema ilmestav stseen oli eriliselt mõjuv.

Eks selliste lugude puhul on lõpp nö. "paratamatu"... kuid siin on kasutatud üht väga põnevat lavastuslikku nõksu ka publikule (Hoiatus! Hüppa järgmise lõigu algusesse, kui plaanid seda lavastust kunagi vaatama minna!!!), nimelt on "surm" üks groteskset katkutohtri maski kandev koletis, kes kõik laval olevad hinged endaga kaasa viib, kuid käib ringi ka publiku seas, vaadates keda kaasa haarata! Mõnus, mõnus, mõnus! Ja päris ebameeldiv tunne tekkis kui selle maski "silmad" Sinul korraks peatuvad - ega liigutada ei taha, järsku viibki kaasa! :) Igatahes idee töötas!

Mis seal salata, olin natuke skeptiline, sest etendusega seoses kasutati sõna "eksperimentaalne". Kuid nüüd tagantjärgi tervikule mõeldes, siis eks see oli pisut rabe ja esmaettekandeks (nii tore, et muusiku lavastatud etendus ei ole mitte esietendus, vaid nagu muusikateoste puhul - "esmaettekanne"!) vast veel õige pisut toores. Rekvisiidiks olnud lamp lendas hoogsama liikumise tõttu puruks, siin seal olid mõned traagelniidid lavastuses paista, kui tegelikult tervik oli väga hästi ja korralikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Seega pigem ei olnud see mitte eksperimentaalne, vaid väga teadlikult lahendatud lavastus. Vast suurimaks miinuseks hoopis selle lühidus, kuigi samas tuli see ka kasuks, sest hetkekski ei hakanud igav - nii palju oli pidevalt kuulda ja näha, isegi kui üks teema lõppes, siis enne teise algamist sai nautida eelmist. Kuid see lühidus jällegi ei lasknud tekkida sügavamat tervikut, pigem mõjus kogu etendus nagu fragment laiemast loost.

Tüdrukud laval olid päris huvitavad ja kõik 3 vägagi erinevad. Muidu selliste töödega võetakse ka "need, kes võtta on", kuid Martin oleks nagu teadlikult valinud just need inimesed. Igatahes oli see nii või naa, aga lavastaja ja ainuke meesnäitleja laval võib oma partnerite üle küll väga uhke olla. Neid kõiki oli põnev jälgida ja kuigi ju piisavalt kammerlik, siis nad kõik kogu aeg tegutsesid läbiva, selgrooks oleva loo sees väiksemate piltide loomisega ja see kõik oli nii avastuslik.

Dekameroniga ühendus oli vast ehk peamiselt läbi surma-teema, aga ega ma neid kõik 100 lugu ei mäleta ka... samas tegijad ütlevadki, et see on "kaudne" tõlgendus.

Hinnang: 2+ (palun seda numbrit siin mitte eriti tõsiselt võtta, see on väikevormist lähtuv hinnang ning sugugi mitte teostuse tervikule või sellele kui huvitav seda oli jälgida. See on hinnang, kui ma asetan selle terviku täismahulistest teatrietendustest saadud elamuste pingeritta. Tegelikult oli mul isegi üllatavalt huvitav seda kõike jälgida, mis laval toimus. Muusikalisele kujundusele ja kompositsioonile oleks hinnang 5! Muusika ja kogu helindus pakkus erinevatest lavastuse komponentidest suurima elamuse. Kiidaks eraldi ka lavastuse tempostamist selliseks rahulikuks, kuigi temaatika nagu eeldaks vastupidiselt kaootilisemat ning närvilisemat lähenemist. Sedagi pakuti, aga vaid kulminatsioonis, õiges kohas. Kuna sõnadega ei priisata, siis loomulikult annab kogu etendus tõlgendusteks vabad käed ning kindlasti mõni teine vaataja loeb siit hoopis midagi muud välja. Mina igatahes hoian Martin Kirsiste nime suhtes nüüdsest palju laiemalt silmad avatuna, sest olen veendunud, et sellest mehest me teatri kontekstis kuuleme veel ja veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt ja kavalehelt:

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus "dekameron"

Esiettekanne 24.03 / EMTA kammersaal
Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus “dekameron” (esiettekanne)
Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (EKA), Anita Kodanik (EKA)

Dekameron on paik, kuhu inimesed tulevad, et pajatada oma lugu. Lood valetamisest, petmisest, armastusest, kadedusest ja paljust muust. See, kellel on õigus ja kellel mitte, kes saab oma patud andeks ja kes mitte, jääb igaühe enda otsustada, sest dekameronis on kõik võrdsed.

Esiettekandele tulev “dekameron” on Giovanni Boccaccio samanimelise teose kaudne tõlgendus eksperimentaalse multimeediaetenduse võtmes. Laval on abstraktsed kujud, helid ja tegelased. Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub.
Martin Kirsiste

Kes on Martin Kirsiste?

Martin Kirsiste (1997) muusikaline teekond algas Tallinna Muusikakeskkooli mudilaste muusikastuudios. Sama kooli esimesse klassi astudes jätkusid õpingud klaveri erialal. Paralleelselt alustas Martin laulmist ka Rahvusooper Estonia poistekooris, kus ta sai osaleda erinevate ooperite ettekannetes ja näha kõrvalt esimest korda lavastusprotsessi. Varajases teismeeas avastas Martin enda jaoks kaasaegse muusika, kunsti ja teatri. Tundes, et see on valdkond, milles ta tahab tegutseda, vahetas Martin üheksandas klassis klaveri eriala kompositsiooni vastu ning jätkas õppimist Tauno Aintsi juures. Gümnaasiumis liitus Martin Noorte Segakoor Vox Populiga, mille koosseisu kuulub ta siiani. Vox Populis sai ta osaleda kontsertetendustel, mida lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits. Hetkel lõpetab Martin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni eriala Helena Tulve juhendamisel.

Trisolde. Nuttev tamm - Fine5 Tantsuteater

Fine5 Tantsuteater on toonud välja etenduse, mis on nii mõneski mõttes ebatavaline. Eelkõige vast selletõttu, et poole etenduse ajaks teatud vaatajatest saavad enda külge sensorid, mis läbi arvutiprogrammi tõlgendavad vaatajate emotsionaalset hetkeseisundit ning arvuti siis omakorda tekitab vastavalt sellele ka etendusele helilise tausta. Teiseks eripäraks on see, et ühe teatriõhtu vältel saab tegelikult 2 kärbest ühe hoobiga, ehk siis tegelikult etendatakse kaks erinevat lavastust.  Kolmandaks - sellel sensoritega etenduse osal, tundus olevat ka sümbioos tantsijate ja videotausta vahel, ehk tavapärasest enam on kasutatud tantsuetenduses ka videokunstiga integreeritust. Kuigi videotaust oli oma olemuselt abstraktne, oli see loo tõlgendamisel vägagi mõjutav.

Oodates etenduse algust, selgus, et tegemist on tehniliste probleemidega ja seetõttu tuli tegijatel vaheteda vaatuste, ehk lavastuste järjekorda. Tagantjärgi targana, said need vaatused ja lood enda vahele tänu sellele teatava sidususe. Eks tantsuetendustega on ju ikka nii, et meel on rohkem valmis kõikvõimalikke tõlgendusi endal tegema kui sõnalavastust vaadates, sest tantsus pole kõik puust ja punaseks ette seletatud ning selle pool võlust peitubki inimese enda sisemaailmaga silmade-kõrvade kaudu tajutava põrkumisel tekkivates lugudes. Nõnda ka seekord. Seletan, miks minu jaoks just selline järjekord oluline on.

Kui nüüd ette rututa ja öelda, et "Nuttev tamm" ei ole lavastuse ja tantsuna nii emotsionaalne ja mõtteidäratav kui "Trisolde", siis juba ainuüksi see on hea, kui etendus liigub läbivalt paremaks, lõppedes tugevaima osaga, justkui kulminatsiooniga, siis seegi on juba piisav põhjendus, miks neid just selles järjekorrast esitada. Kuid "Nuttev tamm" on Tallinna Ülikooli koreograafiaõpilastest tantsijatega esitatud ning üks, kes selles trupis kõige tugevama kohaloluga tähelepanu röövis - Katre Sabbal, oleks kui "Trisoldes" olnud see täiskasvanud naine. Mingi teatav sarnasus Trisolde peategelast tantsinud Tiina Olleskiga oli aimatav.  See sidus minu jaoks need kaks lugu kummalisel kombel ühte. Kuigi usun, et see ei olnud tegijate taotlus, vaid minu kui vaataja ajude gümnastika.

 Tegelikult pole ma üldse tuttav eesti moderntantsu skeenega, pigem Rootsi ja USA omadega ja nõnda tundsin ise ka, et olen üliõpilaste suhtes liiga kriitiline. "Nuttev tamm" on muusikalises mõttes folkloristlik, aga tantsulises mõttes rohkem mänguline. St. tantsijad mängiks nagu vanu mänge, mida inimesed ikka enda lõbustamiseks tegid ajal, mil veel kõikvõimalikke tänapäevaseid meelelahutusi polnud. Samas ei suutnud ma sealt oma ajudega vormida ühtset tervikut või lugu, mida oleksin saanud järgida või oma mõtetega vormida enda elu ja kogemustega siduste loomiseks. Kuigi kindla lavastusliku struktuuriga, siis ikkagi jättis eksperimentaalse õpilastöö tunnetuse, mis rohkem nagu etüüdlik poolvorm või katsetus. 

Tantsijad olid küll toredad ning minu jaoks laval kõik uued tutvused. Mõnest aimus kerget ebakindlust, aga seda vaid alguses, üsna pea tundusid kõik enamvähem võrdsed, peale juba mainitud Katre Sabbal'i, kelles vähemalt seekord oli teatav x-faktor, mis muutis ta huvitamaks. Teistest erinevamana torkas silma Richard Beljohin, kes võrreldes teistega oli naerusuisem ning edastas läbivalt pigem positiivset vaibi, mida jällegi kogu ülejäänud trupist niimoodi ei õhkunud. Terviku mõttes on see probleemne, aga vaataja saab temaga seetõttu jällegi kergemini kontakti. Üldiselt on see ju ikka NUTTEV tamm... Kummalisel kombel kokkuvõttes Nutva tamme kõige huvitavam osa oli hoopis Ants Kurist'i valguskujundus, koos elektrifitseeritult kõrbiseva helikujundusega. Ka pikk lugulaul taustal andis jälgimishuvi. Kuid ma ei mõelnud vaadates puulangetamisele ning ei osanud just selles hetkes seoseid luua. Tantsijad muidugi ei pruukinud ka valmis olla, sest nemad pidid ju alles pärast vaheaega oma osa esitama.

Kuid siis pärast vaheaega, kui mõnedele inimestele olid sensorid külge pandud, algas "Trisolde". Siin oli hoopis teine tunnetus. Tähendab siin oli "tunne" sees! Ja väga tugev tunne! Elektrit täis atmosfäär ja õhustik, mida oleks võinud noaga lõigata. Laval 2 inimest - mees ja naine. Nende kahe vahel jookseb joon, millest kumbki ei saa üle ega ümber. Olin nii lummatud Tiina Ollesk'ist, et ei saanud tükk aega temalt silmi. Milline graatsia, poeesia ja emotsioonid, mis avalduvad mitte ainult näos, vaid eelkõige kehahoiakutes, liigutustes, kuid mitte puust ja punaseks, vaid aimamisi, tunnetuslikult. Ja need emotsioonid hoiavad vaataja pinges ning silmad tantsijal. Temas on ühel hetkel prantsuse daami, järgmisel hispaania flamekotantsijat ja siis juba kreeka jumalannat... imeline! Naisolevuse kvitenssents - igas naises on ju mitu erinevat poolt peidus - oleneb, kellena ta millises olukorras ja kellele välja paistab või tahab paista. Meesolevust hakkasin vaatama alles mõne aja pärast. Siis kui see joon mehe ja naise vahel hakkas lainetama, painduma... kui mitmetähenduslik... See muusika, mida nende sensorite abil tekitati oli alusmuusika peal ning ausalt öelda, see ei häirinud mind tänu tantsijatele ja kogu sellele lavastuslikule mängule valguse ja videoga, sest muidu selline "müra" pigem võibki häirivaks muutuda. Kuid ilmselt, kuigi heli loomuselt muutumatu, tekitas see omalt poolt teatavat pinget õhustikku veel natuke juurde.  

Simo Kruusement, ehk lavastuse meespool, andis mõnevõrra rohkem loole oma energiat esimesel poolel. Oma tehnilisematel hetkedel oli ta võimas, kuigi pidevalt kontrollis kogu mängu ikkagi naispool. Mees võis ju olla kohati energilisem, välja tantsida end rohkem kui naine. Aga naine oli sügavam, konkreetsem, kaalutletum. Nagu keegi oleks seda juba öelnud, aga meenus mõte, et me mehed saame olla ja tunda end "meestena" siiski vaid ainult naise armust. Kohe kui hakkad end peale suruma, tunnetab naine selle ära ja asi on katki. Või kui hoiad end eemale, siis ei tekigi mees- ja naisenergia vahel pinget. 

Naist ei saa rabada üle selle joone, mis mehe ja naise vahel on. Naine peab ulatama käe ja mees peab seda kätt tõsiselt tahtma, et jõutaks ühele poole joont. Piir siin loos igatahes ületatakse ja nõnda kaob see mängust üldse, nagu polekski seda kunagi olnudki. Edasi hakkab kokku- ja lahkumäng, mis kulmineerub mehe surma ja naise raevuga. SEE RAEV! Hoidku jumal selle eest. See naine sõna otseses mõttes PLAHVATAB seal laval. Tiina, kellest kasvaks nagu kogu see pimedus välja - vapustavad kujundid! Tundus, nagu sellel hetkel terve publik oli šokeeritud, sest oli kuulda ahhetamisi, saginat ja minu ümber hakkasid inimesed seda telefonidega filmima - teatris! Kuid see ei häirinud mind, sest olin nii selles toimuvas sees. See oli lihtsalt vapustav!

Eks siin saab kogu seda lugu tõlgendada mitmeti, aga ilmselgelt tegijad on baasiks võtnud Wagneri Tristan ja Isolde - sellest ka huvitav, tänapäeva tuntud paaridega mängitav nimemäng - Trisolde (võrdle Brangelina, Bennifer jne), kus mehe ja naise keerulised elusaatused väga dramaatiliselt põimuvad. Kus armutakse mürgi asemel joodava armujoogi võlujõul ning võideldakse teineteisega koosolemise eest üht ja teispidi, kuni traagilise lõpuni välja, kus mees armukadedusvõitluses saadud haavade kätte sureb ja naine tema järel surma läheb...

"Trisolde" dramaturgilises ülesehituses meeldisidki minule rohkem selle algus ja lõpp ning tantsutehnilises mõttes nende kahe vahepealne osa. Esimest korda panin nii tugevalt tähele, et nii "Nutvas tammes", kus oli seda mõnevõrra rohkem, aga pisike lõik ka "Trisoldes", et ei meeldi minule jooksmine tantsulavastuses. See lõhub atmosfääri ja katkestab nii pinge kui tantsu ilust tekkiva voolavuse. Kuid see on vaid kõrvaltähelepanek. Kumbagi lavastust ei saa selle järgi mingis mõttes defineerida. 

"Trisoldes" on jällegi väga hea valguskujundus Ants Kurist'ilt. Koreograafilises mõttes oli veel avastuslikult huvitav Simo maas liikumine ja selle mõju. Nii tantsu sees, kui hiljem kujundina. Rene Nõmmiku lavastus on moderntantsu-lavastuse mõttes täiesti maailmatase. Ei teagi kui palju selles kõiges oli täpselt paikapandud koreograafiat ning kui palju lõid seda hetke tunde pealt Tiina ja Simo, sest see voolavus ja tantsu ehedus oleks nagu olnud midagi enamat kui lõpuni viimistletud ning detailideni koreografeeritud tants. Üldjooned, seda küll - need poleks muidu nii teravalt täpselt valgus- ja videorežiiga kokku läinud. Samas oli seda imeline "vaadata", mis tegelikult toimus nende tegelaste "sisemaailmas" ja kuidas nad teineteisega selle välja elasid.

Üks lavastuse ilusamaid kujundeid oli minu jaoks veel siis kui mees ja naine koos samas rütmis tantsisid ja tänu imelisele valguskujundusele oleks nende jalgadest justkui sädemeid löönud! Või olid need hoopis veepritsmed, sest tegemist oli ju sinist värvi "sädemetega"... Tristani ja Isolde loos sõidetakse ka merd... Ent just sädemed tulid meelde, sest tegemist oli ühe hoogsama ringiliikumisel tekitatud kujutisega! Ilus, väga ilus!

Hinnang: 3 (Eks iga inimene otsib erinevaid asju tantsulavastustest. Mina otsin peamiselt ilu, lahtimõtestamist pakkuvat lugu ja emotsioone. Neid sain ma küllaga "Trisoldest", aga "Nutvast tammest" mitte nii eriti. Eks nad olidki erinevate lähtekohtadega ja eri lavastajate poolt tehtud. Hoopis erinevate sisude ja tunnetustega. Tantsijad on mõlemas head, aga "Trisoldes" on võimalik keskenduda vaid kahele. Lisaks oli Trisoldes olemas karakterid, mis on alati suur pluss - saab vaatajana samastuda või vastanduda ja tõlgendada neid konkreetsemate tegelastena. Nõnda tekkisidki minul Trisoldele hinnaguks 4 ja Nutvale tammele hinnanguks 2, seega tervikule nende keskmine.)

Tekst lavastuse kodulehelt (Trisolde foto on pärit Fine5 FB seinalt ja autoriks Juri Seredenko, Nuttev tamm foto on pärit Fine5 kodulehelt):

„Trisolde“

Inspireerituna R. Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde" muusikast ja tegelaskujudest on loodud tantsu ja kaasaegseid tehnoloogiaid siduv sümbiootiline lavastus „TRISOLDE", milles võetakse fookusesse vastuoluline mehe ja naise armastuse teema.

Lavastus kompab habrast piiri armastuse ja vihkamise vahel, oma maailma kehtestamise meelelisust ja küsib, kas inimesed tänapäeval on veel võimelised kogema tugevaid tundeid, mis suudaks ületada ka reaalse ajalise elu piire. „Trisolde" sünnib innovaatilises koostöös kaasaegse tantsu, muusika ja uue tehnoloogia tunnustatud esindajatega ja on näide sümbiootilisest koostoimest, kus ka publikul on reaalajas võimalus osaleda lavastuse helimaastiku kujundamisel. Piiratud arv vabatahtlikke vaatajaid ühendatakse sensoritega, millest arvutiprogramm tuvastab kasutaja emotsionaalse seisundi lavastuse vaatamise ajal ning rakendab seda helimaastiku kujundamisel reaalajas. Lavastuses kasutatud tehnoloogiline interaktsioon vaatajatega toimub TLU Digitehnoloogiate Instituudi arvutitunnetuse dotsendi Aleksander Väljamäe ja vanemteaduri Ilkka Kosuneni juhendamisel (koostöös NeuroTheatre). Ka lavastuse visuaalne pool luuakse tantsijate ja tehnoloogia sümbioosis elavas ettekandes. Iga „Trisolde" esituskord on sellise vaatajate, tantsijate ja tehnoloogia koostoime tulemusena ainukordne.

Wagneri "Tristani ja Isoldet" peetakse modernismi alguseks muusikas, tutvustades selliseid tehnikaid nagu kromaatiline dissonants ja atonaalsus. Muusikateost on kirjeldatud kui "sõnade sümfooniat" - ooperil puudub aktiivne väline tegevus suurte kooride ja paljude tegelaskujudega ja peamine "tegevus" toimub tegelaste peas.

Tantsijad: Tiina Ollesk, Simo Kruusement

Lavastaja: Renee Nõmmik

Helikujundus:  Hans-Gunter Lock, Giovanni Albini

Videokujundus: Valentin Siltsenko

Tehnoloogiline interaktsioon: Ilkka Kosunen, Aleksander Väljamäe (NeuroTheatre)

Valgusmeister: Ants Kurist

"Nuttev tamm"

Õhtu teises lavastuses „NUTTEV TAMM" pööratakse pilk kasvamisele ja teisenemisele kui koreograafilistele võtmekujunditele. Lavastuse allikaks on meie ammendamatu rahvapärimus ja ürgloodus. Selles lavastuses on liikumine, sõna ja heli võrdselt olulised meediumid. Lavastus on loodud  TLÜ tantsutudengitele, kelle liikumismõtlemine sünnib koostöös Simo Kruusemendiga. Simo liikumiskeelt iseloomustab leidlikkus ja delikaatsus koreograafiliste väljendusvahendite valikul, aga ka lakoonilisus ja lihtsus. Puu langetamine ja sellele uue vormi andmine on seotud paljude põhjala rahvaste mütoloogiaga ja on mitmel moel sisse kirjutatud ka meie rahvuseeposesse.

Etendusõhtu pikkus: 1h 40min. Etendusõhtud toimuvad Fine5 Tantsuteatri, TLÜ ja EMTA õppejõudude ning tudengite koostöös.

Tantsijad: Katre Sabbal, Katrina Oja, Kärt Kurvits, Lisanna Tälli, Samuel Koppel, Richard Beljohin

Koreograaf: Simo Kruusement

Muusika: Marta Hansen (ERL arhiiv)

Valgusmeister: Ants Kurist

Surmkindlad asjad siin elus - Ugala

Kui valida välja kõikidest Eesti teatrite repertuaaridest üks etendus, mida just praegusel ajahetkel Eestile ja eestlastele on kõige rohkem näidata vaja, siis on see minu arvates Viljandi Ugalas hiljuti esietendunud "Surmkindlad asjad siin elus"! Kohe seletan, miks ma nii arvan, aga arvestades seda kui populaarne see on, ehk pidavalt välja müüdud ja kohe kui lisaetendusi kavva lisatakse müüakse ka kiiresti need välja, siis tundub, et ka teiste arvates on see vajalik. Rääkimata sellest, et sõna liigub edasi ja kõik kes on näinud räägivad kui ühest suust, et tegemist on väärt asjaga.

Naljaga pooleks võiks ju öelda, et “Surmkindlad asjad siin elus” on vaid maksud ja see, et rumalusel pole piire! Väidetakse, et ka see, et surm saabub varem või hiljem on kindel, kuid alles möödunud sügisel ülikoolis Kristjan Port'i loengus arutlesime, et tõendeid selle kohta ju pole, et näiteks teatud inimene poleks surematu. Jah, varem pole selliseid maakeral olnud, aga 100% kindlalt ei saa keegi väita, et näiteks mina olen surelik. Ja kui täpsemalt sellele mõelda, siis olengi lapsest peale tundnud, et mina igatahes elan igavesti! Kas Sina arvad, et Sina sured? Pealkirja seotus on sellel lavastusel tegelikult minu jaoks alles teisese tähtsusega teema ilmestamiseks, olulisem on hoopis tegelaste sisemised vajadused, mis on tänases maailmas paljudele kahjuks arusaamatud, sest elatakse vanade, ebavõrdsete, väärastunud väärtushinnangutega, suutmata neist lahti lasta... umbes nagu kunagi ei tahetud orjadest loobuda - orjapidaminegi ju oli kunagi inimõigus... Aga nüüd lähen juba üht radapidi liiga sügavale... Tuleme alguse juurde tagasi.

Austraallase Andrew Bovelli kirjutatud ja Andres Noormetsa lavastatud loos laguneb üks pere. Ükshaaval laguneb. Tegelikult veel hetk enne lagunemist, vähemalt pereisa (Andres Tabun) on surmkindel mõnedes asjades - 4 last suureks kasvatatud ja elu keerdkäikudest hoolimata on neist kõigist, vähemalt näiliselt tublid ja  toredad inimesed saanud. Lapsed omakorda tunnevad ja teavad, et isegi kui neil on raske, siis küll isa-ema muredele rohtu leiavad ja kōik saab korda. Kahjuks kõigele siin maailmas rohtu ei leidu,  kõik ei vaja, ega tahagi abi, kuigi näiteks siinse tüki isa mätta otsast on sellega raske leppida. Vanematel on tihti sellega raske leppida, et nende lapsed saavad suureks ja ühel hetkel elavad nad oma elu, otsustavad oma peaga ja elavad oma elu nii, nagu ise soovivad, saavad ja õigeks peavad. Ja see on paraku vana tõde, et kõik mis puudutab teisi inimesi, ei ole enda kontrolli all. Ja kui lapsed triivivadki eri suundades kasvatusest hoolimata, siis ammugi abikaasa ei ole iseenesest mõistetavalt alati Su küljeluu ja ammugi mitte “surmkindel”!

Miks ma sissejuhatuses ütlesin, et arvan, et tänasesse Eestisse on seda lugu väga vaja? Esiteks on meil patriarhaalsust peredes palju ning pereisadel on tihti peas kõik nii paigas, nagu nemad maailma näevad ja teised peavad siis perekonnas vastavalt painduma selle järgi. Neid arvamusi seal pea sees on raske ka muuta, sest need samad pereisad tihti arvavad, et nad on ka kõige targemad ning sellepärast ei saagi keegi rumalam tulla neid õpetama.

Lisaks on minu arvates väga oluline käsitleda teemasid, mis ühiskonnas üldisemalt on vähese harituse, teadmatuse või lihtsalt madalalaubalisuse tõttu valesti. Selle tüki kontekstis tõusevad esile nii naiste enda eest otsustamine kui ka LGBT-teemad. Inimesed ikka veel peavad geenidest tulenevaid erisusi või vanadest aegadest pärinevaid ebavõrdsusi stigmadeks, mille alusel on mugav üleolekut tunda. Mul isiklikult ajab selline südame pahaks. Keegi ei saa otsustada teise täiskasvanud inimese üle piirates tema inimlikke õigusi vōi siis luua ebavõrdsust! Keegi meist ei saa parata, mis sugupoolt ta on vōi kellena ennast tunneb (üks mu hea gayst sõber rääkis, et ta teeks kõik kui saaks nii, et teda erutaks naised, oleks palju kergem elada, aga ta ei või endale midagi parata, et talle mehed meeldivad. Samas on mul ka selliseid gaydest sõpru, kes on rahul sellisena, nagu nad on - miks mureteseda asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa. Muretsedes teeb ju ainult enda elu raskemaks... Alles hiljuti tõstatus meil poliitiline teema, et üks keskaegsete väärtustega erakond soovib naiste aborte mitte rahaliselt enam riigi poolt toetada, vähe sellest, mõned selle erakonna MEESTEST tahaksid üldse abordid keelustada - 21.sajandil!!! See oleks sama kui võimul olevad naised keelustavad meie riigi eespoolt pissimise. Naisi on ju arvuliselt rohkem kui mehi, ehk siis eespoolt pissimine on ju "ebanormaalne"... haiglaselt ebaintelligentne), samuti ei ole mehel rohkem ōigust kui naisel minna aastaks välisriiki, et teha enda elule restart (minu arvates on selline otsus väga isekas ükskõik kumma sugupoole poolt, eriti kui peres on lapsed - jätta lihtsalt enda soovide ja eluelamise pärast kõik need mured ja hoolitsuse nii pikaks ajaks teise inimese kaela - see lihtsalt on ebaaus).

Tükist on raske kirjutada mõningaid olulisi sisulisi nõkse paljastama, sellepärast soovitan edasine lõik lugedes vahele jätta kui ise pole veel seda teatrielamust enda pagasisse korjanud. Julgemalt võib jätkata lõigust, mis algab punaseks värvitud sõnaga ja veelgi julgemalt tulla tagasi lugema alles siis kui endal ka juba nähtud ja hüpata siinkohal otse Hinnangu juurde...
Niisiis 4 last... Vanim neist - poeg, tunneb, et ta on sisemiselt naine. Sellepärast laguneb pereelu ja see on ka esimene suur pauk vanematele. Eriti isale, kelle keel isegi ühe olulise lause ajal vääratab, näidates, et ta ei saa ikka millestki aru. Ema õnneks seal kõrval on mõistusega inimene, kes kantseldab ka vanamehe normaalsemaks. Võib-olla etenduse kõige mõjuvam lause kõlabki selle poja suust, kui ta ütleb, et peab minema välisriiki elama, kus teda ei teada, sest "ta ei suuda istuda kodus lõunatel, kus perekonna lapsed vaatavad ja mõtlevad, et kes see kummaline tädi istub laua kaugemas nurgas, kellel on KUMMALISELT SUURED KÄED JA JÄMEDAVÕITU HÄÄL"... See on nii kurb, aga samas nii ilmselt olekski. Ja keegi ei saa midagi ju teha... võid selle kummalisuse tunde endas alla suruda, aga paratamatult tunned seda. Võib-olla tõesti kaua seda igapäevaselt läbi elada, harjub nii ära, et enam ei märkagi, aga alati on neid, kes selliste mõtetega saavad seal lauaääres olema... Ise tunnen ka näiteks transvestiitide suhtes kummalisust. Ma ei oska olla nendega. Londonis käies olen ka tänavatel sattunud olukorda, kus kõrgete kontsade ja taldadega sukkpükstes ja miniseelikutes mehed kõrval on, pikad juuksed tuules lehvimad, ent selgelt mehed... ma ei tea, miks see nii imelikuna tundub, aga tundub. Võõrastav ja harjumatu, ju sellepärast. Stockholmis leitud mõnede sõprade "seda külge" olen saanud teada läbi Facebook-i nendega sõber olles, aga fotodel või laval on sellel teatav distants, mis sellist võõrastuvat tunnet enam õnneks siiski ei tekita. Olen kindla veendumisega, et kui nad end hästi nii tunnevad, siis on neil selleks õigus. See on minu probleem kui see minu jaoks kummaline on. Nad ei tee ju minule midagi paha sellega, et nad on sellised nagu nemad tahavad. Ma ei taha ju ka, et minule keegi tuleks ütlema, et ma pean olema selline või teistsugune. Teine laps - tütar, tahab oma mehest lahku minna, sest ei armasta oma meest enam. Ta tahab õppida midagi uut, tahab oma elu seada selliseks, millega ise rahul on, leida iseennast ja mitte olla nendes raamides, millesse ta surutud on. Elasin ise selle oma elus üle kui naine ei tahtnud enam elada minu elu. Alguses oli see natuke valus ja isegi raske korraldada ja seada, aga loomulikult ma mõistsin seda. See polnudki aus, kuigi jah, minu jaoks ju mugav. Sellises olukorras on teisel poolel vaja teha kompromisse, tulla vastu ja muganduda, kui ta teist inimest armastab. Ja see ei pruugi alati olla naine, kes keskeas avastab, et ta peab ise saama ka jalgadele oma elu, mitte sõitma elukaaslase kelgul kaasa, aga tavaliselt on see emaduse ja palgalõhede tõttu kujunenud nii, et naised tihedamalt on nooremana teinud ohverdusi ühise elu nimel. Kolmas laps - poeg, on raha võlgu... sattunud "lõksu" ja sealt väljapääsemiseks endal enam jõudu piisavalt pole. Neljas laps - tütar, on veel nii noor, et ei ta, mida elult tahab, aga ta tahab, et kõik oleks hästi ja ta ei kaotaks oma vendi ja õde sellepärast, et nendel on probleemid. Mille eest teda karistatakse? Ka emal on oma saladused... nimelt on ta salaja varunud endale raha, sest elukogenuna tuleb temalgi ju valmis olla selleks kui järsku on vaja misiganes põhjusel ise hakkama saada. Mehe jaoks võib see olla mõistetamatu. Isegi petturlik, kuigi naise mätta otsast eluoluline! Isa hooldab oma roose ja tema elu on juba oma rajal ning kõik tormid on juba enda seisukohalt üle elatud. Nüüd saab ainult toeks olla lastele ja aidata neidki oma radadele. Ainult jah... lapsed tahavad ju oma rajad ise otsida ja leida, mitte võtta neid, mida neile ette antakse...

Vaatasin seda etendust külalisetendusena Kumus. Juba maha istudes tundus, et kogu see lavakonstruktsioon mõjub kuidagi imelikult. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et tegemist ei olnud koduteatri-etendusega, siis oli tunda teatavat rabedust ühes ja teises kohas. Kõige rohkem aga näitlejates. Samas Aarne Soro transseksuaalsena ja Kadri Lepp õnnetu naisena mõjusid nii sügavalt oma rollides, et pean neid mõlemat üheks senise teatriaasta tugevamatest. Aarne natuke omapärane välimus ja stambivaba olek, ehk psühholoogiliselt realistlik lähenemine sellises rollis aitasid uskuda ja ühtlasi tunda selle inimese hingevalu. Vaatajana ju aimad ära ja eks antakse ka piisavalt vihjeid enne kui ta selle kapist välja jutuga isa juurde tuleb, mis tal hingel on. Ja nagu elus ikka kukub ka see tavalisest olulisem vanemate juurde külaskäigu algus kohmakalt välja... Kadri kanaliseeris naisena ehtsalt oma tegelase tunnet läbi enda - see tegelane on õnnetu ja ta peab midagi selleks ette võtma. Oleks ju tore kui õnn ise Sinuga läbi elu kaasa rändab, aga paratamatult me kõik varem või hiljem peame seda õnne kas taga otsima või selle isegi kätte võitlema. Praktiliselt alati tuleb selleks teha ka ohverdusi. Kadri mäng on südantlõhestav, nagu Aarne oma ka, aga Kadrist aimub ka pisut viha või õiguste eest võitlemise tunnetust. Marika mängu suhtes olen tihti olnud ülikriitiline, aga seekord oma plikalikkusega mängib ta väga oluliselt vastukaalu oma õnnetumate vendade ja õe vahel ning ühtlasi vanematele, mitte veel nii täiskasvanuliku olemisega, nagu teised pere lapsed. Marika on ka nagu tüki selgroog - tema kojutulekuga tegevustik käivitub ja kuigi teised pereliikmed on nii ja naapidi omavahel suhetega, siis pere pesamuna on kõigile armas ja tema armastab ka kõiki nii, nagu nood on. Tema vajab veel seda perekonna terviklikkust kõige rohkem ja Marika laveerib väga osavalt sellist karakterit kehastades. Andres Tabun pereisana on nagu mängimata. Ta ongi just selline seal laval. Psühholoogiliselt täpne nii selgelt sisemiselt rahu säilitades kui ka endast välja minnes. Vilma Luige mäng minu jaoks liikus usutavuse ja ebausutavuse piiril. Oli hetki, eriti need tõsisemad ja sügavamad ja minu kui vaataja arvates seega raskemad mängida, kus ta tabas väga tundepeenelt olukorda ja elulikkust, aga siis ja eriti kergemates, lõbusamates hetkedes tundus tegelane "mängitud" ja lihtsalt inimesed nii ei ole ega räägi. Rait Õunapuu mängu ei suuda ma alla neelata muidu kui ta karakter ei ole juba olemuselt karikatuurne. Eelistan mitte vaadata neid tükke kus ta mängib, aga see on arvatavasti minu isiklik kiiks. Iga kord kui ta siiski satub jälle mängima, siis ma olen üritanud mõelda, et milles asi seisneb ja seekord avastasin tema s-tähe... see on tal eriline ja võib-olla sellepärast muudab rollid äravahetamiseni sarnasteks. Siin on ka üks väga dramaatiline hetk, kus ta tegelane täiesti endast välja läheb ja on väga maha tambitud - magus võimalus iga näitleja jaoks. Tehniliselt on näha laval näitleja intensiivset pingutust, aga no mitte ei usu, sest ei saa tema tehtud "mängust" lihtsalt üle. Tunnen, et olen oma sõnadega julm ja otsekohene, aga see on lõppude lõpuks vaid minu arvamus, millele ma ei saa midagi parata. Kui Rait tahab näidelda, siis sellega ta peakski tegelema. See on tema õigus. Minagi arvasin kunagi, et võiksin autosid müüa...

Lavastusliku külje pealt on Andres Noormetsa ruumimängulisi lahendusi siingi tunda, sest lugu kulgeb kahel eri tasandil - justkui toas ja roosiaias. Jällegi ei tea, kas sellepärast, et mängiti Kumus, aga natuke oli see ebaselge ja segane, ehk siis mitte puhas lavastus selles mõttes. Samas sellise loo puhul lavastuslik külg on teisejärgulise tähtsusega. Lugu on lihtsalt nii tugev, et selle väljatoomine lavastajatöös ongi seekord kõige olulisem ning see kulgeb oma ajaliste hüpete ja mittekorrapäraliste ega voolavate stseenivahetustega päris mõnusalt. Eriti meeldisid need mõned laste ühised "lavastusliku nõksuga" loodud detailid. Ka see, et teised lapsed olid kõrval kuulamas kui üks neist oma lugu rääkis, andes tunde, et teised on kogu aeg ka pildis, isegi kui fookus on teatud tegelasel. See andis juurde seda pereühtsuse ehk pereühiku tunnet.

Etenduse lõpuks oli saalis oli ka kuulda pisarate pühkimist. Minule see päris nii tugevalt see vaadates ei mõjunud. Olen vist juba neid jutte ka lugenud-näinud ja läbi elanud piisavalt. Samas tunnustasin nii kohe pärast etendust instas sellest kirjutades, aga veel enam praegu, et Ugala selle oma kavva võttis! Nimelt nüüd kus selle nägemisest on kulunud juba poolteist nädalat, olen eriti viimastel päevadel üha rohkem ja rohkem hakanud kogu teatrielamusele tagasi mõtlema ja kogu lugu on hakanud minu sees elama edasist elu ning omamoodi isegi edasi arenema. See on kindlasti üks selliseid, mis kohe ei unune. Tugev inimlik mõõde ja lõpp mõjub veel eriti kurvalt.

Hinnang: 4 (Nagu öeldud, siis väga vajalik lugu praegusesse Eesti ühiskonda. Ega inimesed ju ei muutu, kui neile midagi räägivad teised inimesed, aga võib-olla niimoodi teatrit vaadates, kui keegi avastab enda sees midagi, avastab ise, et asjalood võivad olla ka nii või naa, ehk on siis ka väikenegi lootus, et tugevate valmishoiakutega inimesed saavad aru ja tekivad kasvõi kahtlusedki. Kahtlemine on hea. Siis on inimene avatud erinevatele teooriatele. Inimhing ei ole must ja valge, need on siiruviirulised ja keerulised. Ainus, mida me inimestena saame teha, on proovida mõista. Hoida see avatuna ja mitte esitada hinnanguid, sest me ei tea teiste inimeste sisemust. Ja kui esitamegi hinnangu, siis hoida see avatuna, et asi võib olla ka teisiti või see võib ajas muutuda. Igal inimesel on õigus olla selline, nagu ise soovib, teha seda, mida ise tahab kui ta sellega kellelgi haiget mingilgi moel ei tee. Haiget me teeme nagunii kõigile neile, kes meile lähedased. Isegi tahtmatult, sest oleme inimesed ja teeme vigu. Sest surmkindlaid asju siin elus lihtsalt pole! Millegipärast tunnen vajadust tänada, et sellise lavaloo Ugala oma kavva on võtnud. Seega suur aitäh!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Savik'u tehtud fotod):

SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS
Andrew Bovell

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 40 minutit.

Esietendus: 16. veebruar 2019

LAVASTUSMEESKOND

Tõlkijad

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja

Andres Noormets

Kostüümikunstnik

Maarja Viiding

Valguskujundaja

Villu Konrad

Osades

Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Bob ja Fran on terve oma elu laste ja perekonna nimel tööd rabanud. Nüüd, kui nende neli last on suured, oleks justkui aeg puhata ja ise elu nautida, kuid ema ja isa rollist pensionile minna ei saa.

Nende vanem tütar Pip teeb karjääri haridusvaldkonnas, tal on kaks tütart ja armastav abikaasa, kuid ta ei ole õnnelik. IT-spetsialistist Mark on ootamatult oma pikaaegsest elukaaslasest lahku läinud, kuid vanematel pole aimugi, mispärast. Rahamaailmas töötav Ben kulutab oma järjest kasvavat sissetulekut vanematele kalleid, kuid tarbetuid kingitusi tehes. Kõigi poolt jumaldatud pere pesamuna Rosie on õpingutest aja maha võtnud ning ei ole veel üldse kindel, mida ta oma eluga pihta tahab hakata.

Kuidas langetada olulisi otsuseid, kui sinu enda väärtushinnangud ja lootused põrkuvad ühtäkki vanemate ootuste ja lootustega? Kas vanemad võivad oma lapsi liiga palju armastada?

Ma mõtlesin, et nad kasvavad sellisteks nagu meie. Ainult et paremaks kui meie. Parema haridusega. Paremate väljavaadetega. Selle nimel sai ju rabatud. Või mis?
Bob

Kas me niimoodi käitumegi oma tütardega? Kiidame neid, aga ise arvame samal ajal, et nad ei ole piisavalt head. Või piisavalt targad. Kas me teeme nii? Võib-olla ongi parem, kui tüdrukud kasvatab üles nende isa, kes näeb neid vaadates ainult parimat.
Pip

Kas me võiksime üks kord elus rääkida nii, et te ei teeks kohe alguses nimekirja kõigest, mis minul viga on? Ja kas te võiksite kas või pool minutit paigal püsida, sest ma üritan teile midagi öelda ja see pole kerge.
Mark

Ma hakkasin teistsuguste inimestega aega veetma. Ma tahtsin olla üks nende hulgast. Saate aru, nad lihtsalt eeldavad, et sinul on samasugused võimalused. Ja kui selgub, et ei ole, siis nad ei taha sind enam tunda. Enne kui arugi saad, on nad sulle selja pööranud.
Ben

Me hellitasime teid ära. Me kasvatasime teid inimesteks, kes arvavad, et võivad saada kõike, mida ainult tahavad, olla, kes iganes soovivad. Vahet pole, mis see maksab. Või kellele see haiget teeb.
Fran

Ma tahan oma isa. Ma tahan oma ema. Ma tahan oma vendi ja õde. Ma tahan kuulda, kuidas nad naeravad ja vaidlevad ja mind narrivad. Aga ma ei saa eriti nende peale mõelda, sest muidu mu rinnus plahvatab. Ja et ennast tükkideks lagunemast hoida, teen ma nimekirja kõigest, milles ma võin kindel olla.
Rosie

Austraalia näitekirjaniku Andrew Bovelli näidend “Surmkindlad asjad siin elus” jutustab hingemineva loo neljast täiskasvanud õest-vennast, kes otsivad iseennast ja oma kohta siin elus.

Garaaž - PolygonTeater/Vana Baskini Teater

Nägin Tõnu Oja teatrilaval viimati rohkem kui pool aastat tagasi. Igatsus tuli juba peale. Mine ja vaata või mõnda tükki, mis juba nähtud... Lõpuks ometi hakkasid PolygonTeatri sotsiaalmeedias liikuma jutud, et kohe-kohe on tema uus tükk tulekul ja nüüd märtsis jõudis ka kohale!

Myllyaho on eestlastele tuttav ilmselt eelkõige tänu Vanemuises lavastatud triloogiale - Paanika, Kaos ja Harmoonia. Õnnestus minulgi neid kõiki kolme näha, kuigi eriti hästi neist ükski minule tolles ajas ja selliselt lavastatuna ei meeldinud. Maitse asi, sest Paanikast sai Vanemuisele tõeline kassamagnet, mis lõppude lõpuks püsis mängukavas 7 aastat ja mängiti kokku 100 korda!

Nüüd siis on naaberriigi üks tippnäitekirjanikke leidnud tagasitee meie lavalaudadele. Sedapuhku uue - "Garaaž"iga ning PolygonTeatri ja Vana Baskini Teatri ühistööna, Tamur Tohveri lavastatuna. Autor on öelnud, et idee näidendile sai ta sellest, et õppis noorena autoremondilukksepaks ja töötas rekaderemondis. Garaaž tundus hea asukoht ka sellepärast, et talle meeldivad realistlikud esitused, kus käsitletakse üksikinimeste muresid. Ette sattus ka auteur'i (Soomes ta lavastas ise selle Garaaži) elumoto: "Tähtsaim on leida ilu elus."

Selles loos tegelased otseselt ilu ei otsi, aga oma ellu mõtet ja õnne küll. Lugu jutustab kahest garaažis töötavast (vana)mehest (mõlemad umbes 60ndates), kes on tegelikult juba ammused tuttavad, aga elu on nad vahepeal eri suundadesse lükanud. Oll (Andrus Eelmäe) on töö kaotanud endine koolidirektor. Haritud, erudeeritud ja kuidagi peenekoelisem. Jaak (Tõnu Oja) oleks nagu tema vastand - eluaeg autosid putitanud, firmaomanik ja kahtlemata jämedakoelisem. Elu on oma keerdkäikudega ju kummaline ja nõnda on leidnud Oll olude sunnil töökoha Jaagu alluvuses - tolle Garaažis. Jama ainult selles, et äri ei lähe hästi ning on vaja leida mingi teine teenimisvõimalus. Kuniks Jaagu naine talle ideeseemne pähe istutab. Suurte rahade lootuses ja PewDiePie'de ning teiste internetis roppu raha teenivate eeskujul, otsustatakse hakata juutuuberiteks! Neil meestel juba on üht-teist autoremondist videote kaudu teistele õpetada!

Vahva lähtekoht! :) Kui ma seal Salme-saalis istusin (muide üldsegi mitte kõige sobivam paik selle loo etendamiseks - soovitan kindlasti seda teistesse Eesti saalidesse minna vaatama, kui vähegi võimalik. Salme saal üldse on minu arvates kehv koht teatritegemiseks, oma kõrge lava ja ebameeldiva saaliaura tõttu. Seal sobib etendada minu arvates ainult kuidagi nõuka-teemadega seotud asju. Lisaks on tegemist "Garaažiga", seega oleks palju parem kui lava oleks väiksem, intiimsem ja publikule lähemal. Oleksin tahtnud tunda seal natuke õli lõhna või vähemalt tunda, et seal võiks õli ja kummide järgi haiseda... lavastaja Tamur Tohver muidugi teeb, mis saab, et seda ehedust natukenegi luua ja nõnda saab näha ka midagi visuaalselt ägedat - Jaak/Tõnu saeb mootorsaega metalset mootorit nii, et sädemeid pillub ja ühel hetkel aetakse lavale ka korralik vana motikas!), torkas midagi kummalist silma! Minu ümber istus vähemalt sama palju mehi kui naisi! Teatris! Järelikult 60sed mehed kõnetavad teisi mehi ja eks muidugi "Garaaž" on ju muidu rohkem ikka meeste pärusmaa ka päriselus :)

Tegelikult ei mäletagi, millal viimati oleks saanud teatris näha üht korralikku "meestekat", aga seda "Garaaži" võib küll vist täie õigusega üheks sellistest pidada! Muheda huumoriga, vast siiski rohkem keskealisele ja vanemale vaatajale, aga samas siis kui nalja sai, siis saalis häälekamalt naersid just nimelt naised! :)

Tõnu Oja on siin täiesti oma sõiduvees ja sellist ägedat hoogu ja särtsu täis praktiliselt iga stseenis! Andrus Eelmäe oli minu jaoks teatrilaval uus tutvus. Etenduse eelreklaame vaadates mõtlesingi, et julge otsus võtta kahemehetükki mängima täiesti võõras näitleja. Nüüd tagantjärgi targana olen kuulnud, et tegelikult on tal juba palju kogemusi ning viimastel aastatel inimestele saanud tuttavaks ka telesarjarollidega, seega oli ta lihtsalt minu jaoks võõras. Kuigi perekonnanime vihje abil tundsin selgelt temas ära oma kaks suurt lemmikut - Herta Elviste ja Lembit Eelmäe :) Tänu oma vanemate välimusele, oli mul teda veel kuidagi eriliselt huvitav vaadata-jälgida. Samas kui mu teatrikaaslane oli väga kriitiline just Andruse mängu aadressil. Tema arvates oli see amatöörlik, aga no mina olen muidu selliste asjade suhtes eriti tundlik ning võta või mürki, aga mina temas grammigi amatöörlikku ei leidnud. Teatrikaaslane on naisterahvas ja nagu viimasel ajal on selgunud, siis tal on üldse mingi kiiks vanameeste nägemisega teatrilaval - talle nad lihtsalt ei meeldi :) Seevastu Tõnu Oja meeldis talle väga (küsisin miks ja sain vastuseks: "Sest mulle meeldib Tõnu Oja ja see kuidas ta mängib. Mulle meeldib ta stiil ja teda on mõnus laval vaadata"), niiet võta siis kinni mida need naised tegelikult mõtlevad või kuidas nendesse asjadesse suhtuvad. Nagu juba jõudsime järeldusele, see siin on meestekas ja peab eelkõige meestele meeldima... meie saame nendest asjadest seekord paremini aru :)

Suhestusin tegelikult isiklikult pinnalt selle looga enda suureks üllatuseks tavalisest tugevamalt. "Üllatuseks" sellepärast, et ma ise ei ole suurem autode putitaja, ega ka mitte garaaži-inimene. Kuid lapsepõlves, Elvas, tegi vanaisa tihti garaažis töös. Poleeris oma žigulli ja eks nad seal tegid ka haltuurat meestega. Vanaisa jaoks oli tema auto tema uhkus. Vabade päevade hommikutel läks garaaži ja alles õhtul tuli koju. Lõuna ajal laskis vanaema mul talle kodust süüa ja juua viia. Garaažid asusid umbes 1km kaugusel Arbimäe korterelamutest... Mitmed aastad hiljem, kui ma juba Soomes elasin, oli meie naabrimees tööl kohalikus Shelli-tanklateketi keskuses. Ta käis ja vedas kütust tanklatesse suure rekaga. Sõitsin temaga mõned korrad kaasa ja siis sai igasuguste automeeste tegemiste-toimetamiste köögipoolt näha. Kõik need paljaste tissidega naistekalendrid ja õlised riided ning isegi teatud kõnepruuk (siiani on meeles nende "soovitus" minusugusele 16-aastasele: käytä, käytä Näkkiä, ei tarvi täkkia, eikä tuu nii äkkiä... kes ei tea, siis "Näkki" oli Soome popim kondoomimark, võib-olla on ka tänapäeval, enam ei ole kursis). Tööd tehes tõsised mehed, aga omavahel käis pidev lõõpimine. Naistele tehti komplimente ning tanklates töötavad naised pakkusid alati tasuta kohvi ja saiakesi... Sellised nostalgiamõtted kiskusid "Garaaž" ja teatav Soome-tunnetus minust välja. Kuigi jah, Tamur on päris korralikult seda eestistanud ning Soomes mitte-elanud inimene võib-olla sealt seda "Soomet" enam läbi ei hammustagi... aga tegelikult kõik need laulude ja filmide üle vaidlemised ning nii mõnigi detail veel on vägagi soomeliku geneetikaga :)

Kolmas ühendus oma eluga saabus hoopis täiskasvanud east. Lavaloos oli see ilmselt minu lemmikkoht kogu etenduses. Nimelt Jaak/Tõnu on tahtnud oma naisele Vuitton'i kotti osta, aga on ikka ja jälle letiääres põnnama löönud. Tundes, et ta ehk pole piisavalt kõva mees, et sellist ostu teha.. või siis on üldse sellise garaaži-macho-mehe jaoks naistekotikese ost natuke üle piiri :) Vaatajateni tuuakse see video vahendusel, mis laiendab ja muudab põnevalt mänguruumi. Käisin minagi kunagi oma naisele seda va Vuittoni kotti ostmas, aga no me oleme Jaaguga täiesti eri puust. Minu jaoks polnud kauplemine ja valimine mingi mure :) Eks see tekitas ka alatajus rahulolu... me ju ikka tahame näha, et teised on milleski "nõrgemad" ka... kuigi autoasjades poleks jällegi minust Jaagule vastast :)

Tundsin siin-seal ka lavastajat sellest loost ära, eriti kõik mis puudutas joogat ja õnne-teemat. Ja vast see õnneteema oligi kogu loos kõige olulisem. Õnne leidmine, selle äratundmine ja selle hoidmine. Õnn on ju eri inimeste jaoks täiesti ise asi. Mõni on õnnelik ja tunneb end tähtsana omades head haridust, hea palgaga töökohta, teise jaoks pole mitte haridus tähtis, vaid see, et tead piisavalt, et elus hakkama saada ja palgaga töökoht ei sobiks kohe mitte, vaid kõik tuleks ikka endal otse teenida ettevõtjana, mitte kedagi "orjates". Üks pole teisest parem, ega ka halvem. Kõik lihtsalt liiguvad enda rada ja näevad asju nii, nagu need sellelt rajalt paistavad. Tihti ei teenigi kõige rohkem see kõige paremini haritud. Ja teisalt jälle ei pruugi see harimata inimene aru saada, mida annab rahulolu osata ja teada asju või siis jääb just sellistes raskemates olukordades teadmistest-oskustest puudu, kuidas äri jälle rajale saada. Tähtis on ennast austada ja teistest ka üritada aru saada. Me inimesed oleme selles suhtes veidrad loomad ja meid on nii palju erinevaid kui palju on üldse maailmas inimesi, et teineteist mõista on enda kännu otsast väga raske. Ja siis on eriti tore, kui mõnega neist inimestest tekib sõprus. See sidusus, et teha lollusi koos või kasvõi lihtsalt arutada maailma asju avatult, et teine inimene võib Su maailma laiemaks, suuremaks ja ühtlasi ka õnnelikumaks muuta. Õnn on peidus väga mitmetes kohtades. Alati ei pruugi kohe arugi saada kus. Mõnikord saab sellest alles siis aru kui on juba liiga hilja. Õnn on ka see, kui saad jah hilja aru, aga võid teha korrektuurid ja õnne tagasi saada...

Tüki lõpus tundsin, et täitsa lõpp, aga ma olen vist ikka päriselt keskealine. Tundsin ära end juba otsapidi ka vanameheks saamas, sest see lõpp läks isegi hinge... Jällegi üks ootamatu üllatus ja seda mitte niivõrd loos toimuva mõttes, vaid just iseennast avastades.

Jaak Vaus on tegelikult loonud nii ehtsa garaaži kui seda Salme Kultuurikeskuse lavale on võimalik luua. Kuna lavastus läheb mööda Eestimaa lavasid rändama, siis kindlasti töötab see veel tunduvalt paremini väiksematel lavadel, kus publikul on vaadates võimalik end garaaži seinal kärbsena tunda. Samas arvan, et see tükk on piisavalt massidele huvipakkuv, et kas seda tegijad päris pisikestele lavadele saavadki panna...

Mait Rebane, ehk Maitre Bane kitarrimuusika oli megahea. Muusik ise istus hämaras laval, aga mind ei häirinud see kõige vähematki. Pigem sobis sinna just nimme. Live's kujundades nii tabavalt - natuke rokilikud lood ja helid, mis käivad justkui vanade autode ja motikatega ideaalselt kokku.

Hinnang: 4- (Soovitaks pigem 50+ vanuses inimestele, aga võib vabalt meeldida ka noorematele, nagu näiteks minule. Ma endale seda ei julgeks soovitada, sest oleneks parajasti tujust ja vastuvõtlikkuse valmidusest. Kui mängitaks suvel kusagil päris garaažis, siis soovitaks veelgi tugevamalt... Kuid lõppkokkuvõttes kuidagi helge ja mõnus elamus oli see minu jaoks. Huvitav, et "Garaaž"i esietendus just nimelt naistepäevale sattus... Elu iroonia :) Nagu kogevad ka mitmes mõttes selle etenduse kaks meestegelast "elu irooniaid". Ja kuigi laval otseselt naisi pole, on naised tegelikult kogu aeg üht või teistpidi meestel jutuks või meelel. Etendus on heas mõttes meestekas, mida naised võivad julgelt oma mehi vaatama viia, sest siin on nii mõndagi millega paralleele vedada. Lisaks tubli annus tänapäevamaailma suundumusi ning koomika varjus, ka sügavamaid mõtteid ja elulist teksti. Inimese edasipüüdlikkust ja õnneotsingute või -hoidmise igavest koormat, mida me tahamegi kanda. Elu kummalisi korrapäratusi, mis ometi on korrapärased, nagu näiteks ettevõtluse/hariduse teema... ja ka sõpruse teema - alati ei pea sõbrad olema sarnased. Erinevus võib tegelikult olla hoopis omavahel klappimise aluseks ja võib teha sõpruse põnevamaks, harivamaks ning inimesena arenemise mõttes kasulikumaks ja sõprusest saadava õnnetunde seda suuremaks. Õnn võib olla mõnikord ka väga lihtne.)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit PolygonTeateri FB lehelt):

Polygon Teater koos Vana Baskini Teatriga
Mika Myllyaho
GARAAŽ
Laval Tõnu Oja (Eesti Draamateater) ja Andrus Eelmäe
Lavastaja ja tõlkija: Tamur Tohver
Lava ja kostüüm: Jaak Vaus
Helilooja ja elav esitus: Mait Rebane
Valgus: Tamur Tohver                                                                              
Video: Henri Viies
Produtsent: Aarne Valmis         
Kaasprodutsent: Kristel Treier
lavastaja assistent Alice Siil, teavitus Georgi Viies, objektide teostus Mihkel Kivi, pildid Mats Õun
Esietendus 8. märtsil 2019 Salme Kultuurikeskuses, Salme 12, Tallinn

ETENDUSEST LÄHEMALT

Mika Juhani Myllyaho (s. 30.detsembril 1966 Keraval) on tuntud soome teatrilavastaja, näitleja ja dramaturg. Kansallisteatteri juhataja aastast 2010. Eesti vaatajale on Mika Myllyaho tuntud Vanemuises edukalt lavastatud triloogia “Kaos”, “Harmoonia” ja “Paanika” lavastuste kaudu. “Garaaź” on uue triloogia esiknäidendiks, millele on samuti oodata järge.

Jaagul on väikelinnas autoparandustöökoda.Ta on terve oma elu olnud ettevõtja ja elatanud peret autosid remontides. Napilt enne pensionileminekut on ta jõudnud pankroti äärele. Kaasaegsed autod vajavad kaasaegseid paranduseadmeid ja arvuteid, mis on kallid ja eeldavad oskusi. Pankrot on aga ennekõike väga isiklik kaotus –     viimane asi, mida Jaak elus kogeda sooviks. Töökojas töötab ka Oll. Jaak on võtnud Olli töökotta abiliseks, et aidata lapsepõlvesõpra, kes on läbipõlemise tõttu tagandatud koolijuhataja kohalt. Mõlemad mehed on kuuekümnendates, umbes sealtsamast, kus nende tsiklid või autodki.

Oll ületab ennast, käiakse läbi jooga ja meditatsioon, Jallu ületab ennast ja suudab osta hirmkallist butiigist… Aga see jäägu üllatuseks. Mehed võtavad üheskoos ette võitluse Garaaži eest, milles ootamatud tegelased on mootorsaag, mis käivitub päris mitu korda eri põhjustel ja Ford Mustang töölisele L-nagu laborer (ing k)…!  Koos algab tõeliselt lõbus road-movie: mehed otsustavad You Tube’ riteks hakata, Facebook’i klikke koguneb mühinal, uusi kundesid ka.

Lavastusmeeskond eesotsas kogenud lavastaja Tamur Tohveri ja tähendusliku kunstniku Jaak Vausiga pakub askeetlikku, kuid efektset mängukeskkonda. Omaaegsest punkansamblist “Vennaskond” välja kasvanud Mait Rebane on kirjutanud igati haaravad helimaastikud, millistes road-movie tempokas rock’n’roll vaheldub mõnusa toomas-nipenaadiliku sisevaatlusega. Omamoodi näitajaks kogu lavastuse juures on seegi, et kogu meeskond eesotsas produtsendiga teab täpselt, millest räägib: paljuski enda elukogemusest. Sest see maskuliinne seltskond on ühel või teisel moel seda elu omal nahal kogenud, olgu koomilisemast või nurkamast küljest.

Ühtäkki saab sellest vahetegemisest sünonüüm kogu ühiskonnale, minevikule ja tulevikule, parteile ja valimistele. Valgekraed, kes skaudilaagris väljakäiku kukkusid, haiseks justnagu siiani. 

Maailm on võrdne ja nagu ei ole ka. Maailm on nostalgiline ja nagu ei ole ka. Künismi ei taju, aga natuke kahju ja ilus ja valus on… ehkki 120 minutit on üpris tihe ja lõbus tulistamine nagu tõelises road movies ikka. Road-movie, kus aga ei sõideta kuhugi, maailm kihutab Garaaźi sisse- ja meie läheme sellega tuurile minevikku. Et jõuda tulevikku. Kui ollakse keskeas, on see hääbumine või algab just alles siis parimal moel  rock’n’roll?

Lavastaja Tohver: “Ma olin otsimas lavastust Vana Baskini Teatri tarbeks, kuhu Aarne Valmis mind lavastama kutsus. Kindlasti mitte aga komöödiat ja kindlasti mitte niiväga ka “eakaaslastest”. Kuid juhtus nii, et Kansalisteatteri’t külastades anti mulle kaasa värskeim näidend, mis neil riiulis. Ja selleks sattus olema “Garaaź”. Seda lugedes taipasin ühtäkki, kui palju on east sõltumata meie hulgas neid, kes tegelikult ei soovi kõigega kaasa joosta. Kes on elanud oma elu ausalt ja soovivad ausalt, et neid selle eest hoitakse ja antakse rahus olla. Ühtäkki taipasin, et seda on vähe soovitud, kuid raske saada- seda sisemist rahu. Kuidagi hakkas kõigepealt just see mu sees keerutama ja seejärel nende 60ste “vanameeste” jõulisus ja vitaalsus, rõõm ja elutahe. Ja ma leidsin, et olen tabanud naelapea pihta. Nõnda kujunes ka mõnus MEESkond, kes kõik 50-60 ringis… nii et: veeretame kivisid, ehk rock and roll!