Skvottimine võhikutele - Tõstamaa Suveteater

Napilt oleks jäänud tänavune "Tõstamaa tükk" nägemata... On seal juba käidud kah ja pole ju kõige lähemal minna... Õnneks olid heal sõbral Pärnus võistlused ja kuna ta pidevalt rändab mööda maailma ringi ning ei saa talle muudmoodi pihta kui harvadel hetkedel kui tal mõni eesti-võistlus kah toimumas... siis on ikka mõnus seda kokkusaamist ja jutuajamist rikastada mõne kino- või teatrikülastusega, see tekitaski sobivasti seekordse Tõstamaa-külastuse (sõber sai Pärnus samal päeval hõbeda ja õige tuju oli seega garanteeritud). Samas tuleb tunnistada, et senistest Tõstamaa teatrikülastustest on kõik olnud head ja väga head ning igal juhul elamused. Ja ei olnud ka seekord erand. Samas sai otsustatud, et nii kaua kui Gerda Kordemets neid tükke kirjutab ja lavastab seal, nii kaua tuleb ikka leida see võimalus Tõstamaale kohale sõitmiseks.

Tõstamaa mõisa ajalugu ja mõisaga seotud inimeste saatused ja elukäik näib olevat justkui põhjatu allikas lugude ja ideede ammutamiseks. Ilus mõis ja palju huvitavaid ning põnevaid fakte, millest mitmed juba nende seniste lavastustega on autor välja toonud. Seekord on jõutud tänapäeva ning tegemist ehk vähem ajalooga ning rohkem otseselt inimsuhete ja tunnetega.

Minu jaoks tõusis esile kaks kesksemat teemat selles loos. Esiteks see, et  meie kodu on meie kodu, mitte koht, mida omame või mille lepinguga oleme endaga sidunud. Ja teiseks see, et vajadus kellegi läheduse, ehk pigem kontakti järele teise inimesega on kirjutatud meie geenidesse. Ja mõnikord võib leida selle õnne ning armastuse kohast ja inimesega, kellele mõnes teises olukorras ei pööraks ehk tähelepanugi, aga kui oled sattunud temaga kokku ja ületanud mingi künnise suhtlemisel, siis võib vast armudagi kellesse iganes... isegi kui see teine inimene on väga teistsugune Sinust endast... võibolla on selles isegi eriline käivitav mootor, sest siis on sellest teise inimese maailmast avastada veelgi rohkem kui endaga sarnase inimese maailmas ja seda huvitavam ju?! Väiksemaid lugusid ja teemasid ning tasandeid on muidugi palju rohkem. Kasvõi näiteks see, mille nimel inimesed on valmis oma ego alla suruma, kuidas tekib usaldus, kui moraalsed me oleme hädaolukordades, kui inimlik on ikkagi aidata teist inimest, miks meil on loomusünnis hoolitseda teise eest, kuidas "video killed a radiostar", ent videomakki ei kasuta enam keegi, aga raadio ei kao kuhugile jne jne jne. Mis kedagi kõnetab parajasti... aga kui tahta siis mõtlemisaine niidiotsi leiab siit kuhjaga.

Lugu on kammerlikult üles ehitatud vaid kahe näitlejaga, kuigi juurde on haaratud ka loomulikult mitmed neid ümbritsevad inimesed, kellega suhtlus toimub ka läbi telefoni või on lihtsalt mõtteliselt olemas ning loo inimesi mõjutamas tekstist välja tulevate teemade läbi. Ja sellepärast ei mõjugi see kõik kokku vähemalgi määral kammerlikuna. Näitlejad täidavad oma tegevusega ka nii lava kui mõisa kõrvalruumid...

Andrus Vaariku karakter Eeri on jäänud hooldekodust maha oma "koju" ning teinud endale justkui mahajäetud mõisa mugava ja koduse pesa. Gerda on kirjutanud loosse sisse ka Eeri tausta, mida tegelased loo käigus avastavad. Nimelt Eeril on traumaatilise sündmuse järel mäluga probleeme. Mõisa saabub tema värske uus omanik Hevig, kes on selle kunagi oma suguvõsale kuulunud kinnisvara tagasi ostnud ja kolinud sinna Saksamaalt, et oma elu pärast lahutust uues kohas puhtalt lehelt alustada. Eest leiab ta ühe skvotteri (loata teise omistuses olevas majas elav inimene), kes alguses näib kergelt nupust nikastanud ja ei kao ka politsei ähvardusel kuhugi... Aga nagu inimesed ikka - räägivad juttu, tutvuvad, saavad teada teineteise tausta ning kõik ei ole kunagi nii lihtne nagu see alguses paistab.

Vaarik lahendab Eeri rolli natuke sarnaselt erakust kiiksuga inimesega, keda ta kehastas Tätte kirjutatud filmis "Ristumine peateega", ent siiski nihkega sellest... Seekordne tegelane on sügavam, enamate tahkudega, vähem hirmsam. Kersti Tombaku mäng on võrdlemisi intensiivne ja ta täidab oma oleku ja häälega lava uskumatult palju. Ta on kahtlemata üks näitlejatest, keda Tõstamaale teatrisse minnes ma eest ootan leida (Gerda Tõstamaa tükkides on ta siiani kõikides kaasa teinud). Huvitavalt mitmekülgne näitleja, kes seekord näiteks on kilomeetrite kaugusel "Pruutide kooli" õpetajanna karakterist.

Lavastaja Kordemets on seekord lahendanud asja mõnevõrra konkreetsemalt, eriti palju trikke sisse pole toodud, sest lugu ise ei nõua neid ka, aga kogu liikuvus ja tegutsemine voolab ideealselt. Justkui hea kunstnik, kelle portreeritu vaataks oma silmadega alati just vaatajale otsa, on ka temal hämmastav oskus tuua sisse asju, mis oleks justkui minuga seotud või minu jaoks. Seekord oli ta kasutanud minu bodypumbi treeneri (ja sõbra Martin Kõrv) häält, kes Vikerraadios ka hommikuvõimlemist teeb, tegelased laulavad unelaulu endale, mis on ka minu "unelaul", ehk laste ühjuttudest tuttav "Mina ei taha veel magama jääda"... vanaisa soojendas ikka kohvi lapsepõlves maal sellise tassitäit soojendava kuumrauaga... ja neid selliseid detaile oli veel ja veel ja veel ja neid oli ikka ja jälle mõnus märgata ja avastada, sest eks needki ju loo omamoodi atmosfääri ja haaravad vaataja looga kaasa.

Hinnang: 4 (Tõstamaa-teema ei ilmuta vähimaidki väsimise märke, kuigi kui võrrelda eelmiste mõisas etendunud tükkidega, on seekordne kõige "väiksem" ja ehk mitmeski mõttes on eelmised veelgi rohkem meeldinud. Aga seekordne lugu on samuti igati vaatamist väärt ja soe ja armas. Lõpp on ka korralik - nagu see ütlus on "võid võtta mehe kodust välja, aga ei saa võtta kodu välja mehest"... samamoodi ei saa oma tunnetele teise inimese suunalt midagi parata... kui need tekivad, kui need on, siis need on ja midagi pole parata. Ootan juba Gerda Kordemetsa järgmist "Tõstamaa lavastust", olgu see siis mõisaga seotud või lihtsalt sinna mõisa sobiv, mina olen platsis.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

SKVOTTIMINE VÕHIKUTELE

"Skvottimine võhikutele" on näidend omanditundest ja armastusest, kinnisvarast ja inimestest. Ennekõike on see aga lugu sellest, et õnne ei saa planeerida. See juhtub sinuga siis, kui sa seda kõige vähem ootad.
Baltisakslaste järeltulija Hedvig on lahutusest teenitud raha eest ostnud tagasi esivanemate mõisa Liivimaal. Kohale jõudes avastab ta, et keegi juba elab tema häärberis. Dokumentideta skvotter Eeri mõjub pisut lihtsameelsena - hiljem selgubki, et paar aastat tagasi välja kolinud hooldekodu on Eeri maha unustanud.
Eeri keeldub väljakolimast, kuid ka Hedvig ei anna alla. Esimesest ehmatusest toibunud, asub ta asju ajama. Mõisa remont on vaja käima saada. Eeri on vaja kuidagi majast välja saada. Kuid loomulikult ei laabu miski nii, nagu tahaks, ning nagu ikka, harjutakse selleski majapidamises ajapikku ajutise asjakorraldusega. Ühel päeval hakkab Hedvig märkama, et Eeri oma vähenõudlikkuse, tagasihoidlikkuse ja peaaegu piiritu sallivusega meeldib talle.
Loo käigus muutub Eeri Hedvigi ja ka vaataja jaoks üha "normaalsemaks" ja sümpaatsemaks. Vastu igasugust loogikat areneb Eeri ja Hedvigi vahel välja omamoodi armastus. Hedvig otsustab, et ei aja Eerit hooldekodusse, vaid laseb tal ka tulevikus mõisahäärberis elada.
Kõik hakkab korraga otsekui lahenema. Ja just siis saab Eeri insuldi. Aga kiirabi tuleb siia kolkasse kaua...

Mängivad Kersti Tombak ja Andrus Vaarik.
Autor ja lavastaja Gerda Kordemets.
Kunstnik Kristjan Suits.

Kõik naistest - Endla Teater

Oh kui mõnus on teatrist väljuda muhedas meeleolus. Naeratus huulil ja südames. Armas ja soe elamus. Tundeskaala liikus küll lausnaljakast läbi heldimuste ja kaastunde kuni sügava kurbuseni välja, ent ometi oli see kokkuvõttes üks südantsoojendav elamus. Eks kurbus ja rõõm käivad ju päris elus ka käsikäes või vähemalt vaheldumisi.

Eelmisest suvest saadik pole ma Endlas nii hästi lavastatud tükki näinud. Kaili Viidas on lavale toonud oma teise täiskasvanutele lavastatud lavastuse (eelmine, ehk esimene oli juba 3 aastat tagasi, aga samuti väga hästi lavastatud "Seljatas sada meest"). Lavastus võitis ka käesoleval aastal Endla publikuhääletusel esimese koha.

Lavastuses liigutakse 5 loo vahel, mis on omavahel tegelaste sidemete kaudu seotud. Kusjuures iga "pilt" on kunstnik/lavastaja Viidase poolt huvitavalt kujundatud ka oma "värviga":
*Oranž - sõbrannad, kellest üks on teise päästnud 5 aastat tagasi represseerivast "suhtest". Õnnetul allutatul läheb vannitoas toru katki ja vesi voolab alumisele korrusele...
*Roosa - allkorrusel elab naine, kelle üks tütar on löönud teiselt tütrelt tolle peigmehe üle, tollega pere loonud ja lapsedki saanud ning nüüd üle mitme aasta on tütred koju tulnud ema sünnipäevale...
*Roheline - sünnipäevaema enda ema on 92-aastane, kes elab vanadekodus "Tulevik" ja ei saa tütre sünnipäevale minna, sest muidu vanadekodu teised naised löövad temalt tema armastusobjekti üle.
*Kollane - kolm lasteaialast, kellest ühte teised narrivad, et tolle töönarkomaanist ema nagunii lasteaia emadepäevakontserdile ei tule...
*Hall - töönarkomaanist ema töötab sekretärina, kes oma kahe kolleegiga võistlevad peadirektori sekretäri koha pärast.

Kusjuures kõiki neid pilte seovad vahelõigud, mis näitavad meeste stereotüüpseid tegevusi - autoremont, malemäng, sõrmedega otse konservipurgist kala söömine, mööbli tassimine/kolmine jne... (samas oli ka üks mees, kes "pesu kuivama riputas" - üksik mees?)

Vähemalt paaris nendest "minilugudest" oleks olnud ainest terveks näidendiks. Mõni neist sügavam kui suurem osa pikki näidendeid (näitekst see allutava suhte teemaga lugu ja eriti õed kellest üks on teiselt mehe ülelöömisega teise elu ära rikkunud - mu siin väljatoodud teemad on ühe tasandi kohta nendes lugudes, tegelikult on neis loomulikult palju rohkem sisu ja tasandeid).

Ja kui laheda mängulusti ja hooga kolm naisnäitlejat oma rolle ehk rollikesi teevad. Igas pildis leiab tänu nende tööle midagi üllatuslikku või uskumatult ehedat jäljendamist või südanlõhestavat äratundimist. Ma arvan, et mul ei lähe tükk aega meelest Carmen Mikiveri mängitud 3, 4 või 5-aastane tirts. Alates tema korduvast nukupainutamisest pea kohal, lõpetadest keerutamistega tantsust emadepäevakontserdil - seda oli nii lahe vaadata - päris omalaadselt tehtud pisitüdruk. Ka Liina Tennosaar, kes rääkis nagu viiene ja meenutas päris hästi sellist tedretähnidega ninanokkivat, osalt esihambaid kaotanud ja pipilike patsidega lasteaiaplikat :) Kariń Tammaru hoogne, aga sisulises mõttes kole võimuvõitlus allaheitliku sõbranna üle. Ehe ebameeldiv karakter - keegi kes ise ei näinud, et temast oli saanud see, kelle eest ta oma sõbratari oli päästnud... Samas rändas mõte, et kuidas mõned inimesed kuidagi magnetina just selliseid inimesi just ligi tõmbavad. Nad oleks nagu oma olemuslikult juba sellised, kelle üle keegi võimu tahab võtta. Ja kõik kolm vanadaami - aga eriti Carmen Mikiveri nais-Baskin ja Karin Tammaru memm. Karin kiskus minust hetkega naeru välja tehes tabavalt vanamemmelikku lauluhäält ja Carmen lahendas oma jämeda häälega laulmise ka väga hästi :) Ja kui erinevana mõjus Liina Tennosaar oma sekretäri rollis oma teistest nii selle kui ka teiste näitemängude rollidest. Jämedama häälega ja justkui tõesti töönarkomaanile kohaselt üleväsinud, aga väsimatu siiski klatšima. Samuti erinesid kõik Carmen Mikiveri 5 erinevat tegelast teineteisest nii mõnusalt. Väga äge oli vaadata kui palju rollile vastavaid erinevaid tahke näitlejad suudavad teha. Täielik nauding! Ja see kui matusestseenis Liina ja Karin ise ei saanud naeru pidama ning kavalalt keerasid need narupahvakud nutujorinaks, see oli omamoodi muhe ja tõi veel omakorda sooja huumorit juurde... samas kui Carmen siiski suutis selle juures tõsiseks jääda, kuigi just temalt oli tulemas lõigu otse väike puänt... see kõik oli väga lahe ja hästi tehtud! Nii meelelahutuslik kui ka kergelt mõtlemapanev. Mitte väga sügav, aga kohati ikka päris korralikult.

Mainimata ei saa jätta ka Jaanus Mehikast, kes esindas "kõiki mehi"... tagasihoislikult sõnadeta väike roll ja pigem selleks, et naised jõuaksid "riideid vahetada" (peale Herberti, kes vanadekodu kaunitare täies hiilguses koos naistega laval tšellol saatis) aga igati tänuväärne ja isegi siin ei saa sõnast "muhe" mööda... PS. aitäh, et jätsid sprotid lauale... need lõhnasid niiiiii isuäratavalt!

Janek Vlassov tegi tükile ka hea muusikalise kujunduse. Mõnus oli neid klaverile ja tšellole seatud tuttavaid lugusid kuulata ja ära tunda. Rääkimata sellest, et hästi aitasid meeleolule juurde anda.

Hinnang: 4+ (Kummaline, et saal oli peamiselt täis naisvaatajaid, ometi on pealkiri "Kõik naistest"... naised ju teavad juba neid naiste asju ja mehed peaksid naistest arusaamiseks tormama sellise pealkirjaga tükki vaatama :) No arvata võib, et naised lähevad seda vaatama äratundisrõõmu nautimise pärast ja mehed kardavad, et "kõik" on kahtlemata "liiga palju"... Väga hästi lavastatud, mõnusa sisuga, mis päriselt ka naerma ajab, samas paneb kaasaelama, -mõtlema ning -tundma ka kurvematele eluhetkedele. Üsna palju meie eludes on ju "läbipõimunud".)

NB! Endla sõidab selle tükiga ka ringi septembris - julgen küll soovitada. Eriti kui on selline heldimuse ja naermise ja naiste asjade (elurõõmude ja -murede) vaatamise tuju. Need naised väga meh ei kiusa, ega neile haiget tee, eriti palju nendest juttu ei teegi kui mõni jobu välja arvata. Tükk keskendub ikka rohkem naistele ja naistevahelistele asjadele. Kas just "kõik" naistest, aga ühe teatrielamuse jaoks igati piisavalt :)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kõik naistest
südamlik komöödia
etendus kestab 2 tundi ja 25 minutit (koos vaheajaga)

Tegijad
autor Miro Gavran
tõlkija Hendrik Lindepuu
lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas
valguskunstnik Karmen Tellisaar
muusikaline kujundaja Janek Vlassov
lauluõpetaja Toomas Voll

osades Carmen Mikiver, Karin Tammaru, Liina Tennosaar, Jaanus Mehikas

Miro Gavran on tänapäeva üks populaarsemaid Horvaatia kirjanikke, kelle mitmekülgse loomingu hulka kuulub ligikaudu 40 näidendit.

„Kõik naistest“ on eluline, lõbus ja üllatusi pakkuv lavastus, kus kolm näitlejannat kehastavad viitteist tegelaskuju ja toovad vaatajani viis omavahel põimunud lugu. Kõigil naistel alates lasteaiatüdrukutest kuni soliidses eas prouadeni vanadekodus on kõrged väärtushinnangud ja selge maailmapilt. Paraku takistavad elu pisiasjad neil ideaalide järgi elamast. Armastust ei ole vihkamiseta, sõprust konkurentsita, vabadust sõltuvuseta ega andestamist reetmiseta. Sõbralikult enesekriitiline lugu naiseks olemisest toob samaaegselt silmanurka pisara ja suule naeratuse.

NB! Laval suitsetatakse.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis

Lavastus pälvis 2015 Publikulemmiku tiitli!

Kaunis Sina - Chuck Palahniuk

 

Palahniuk va võrukael, ehmatas esimese raamatupoolega täiesti ära... Mõtlesin, et mis pornokirjandust ma nüüd lugema olen hakanud... Oleksin peaaegu pooleli jätnud, aga õnneks oli kõigel siiski täiesti tervikut teeniv väärtus.

 

Ostsin raamatu kusagilt allahinnatud raamatute kastist. Ilmselgelt normaalseid inimesi peletab selline raamatukaas kaugele ära, aga mind intrigeeris see, et sama mees kirjutas ju Brad Pitt-i poolt kuulsaks mängitud filmi "Fight club" alusmaterjaliks oleva raamatu.

 

Edasi uurides oli päris huvitav, et originaalis ilmus raamat 2014 ning eesti keeles juba sellel samal aastal... Tavaliselt nii kiiresti need maailma hitid meie keelde ei jõua. Kuigi viimasel ajal kahtlemata on selles suhtes natuke kiirus kasvanud ja tegemist polegi enam nii ebatavalise erandiga.

Sellise roosa kaane järgi võiks arvata, et tegemist on mingi eriliselt naistekamoodi naistekaga, aga väike lause, et miljard abikaasat vahetatakse peatselt välja, annab aimu, et midagi pole siiski päris nii, nagu paistab. Aimdus millestki scifi-le viitavast või intrigeerivast ülemaailmsest kurioosumist...

See "kurioosne" lugu saab alguse "lõpust"... mingi naine on kohtus, kus kõik kohtusaalis olevad inimesed on mehed. Ja siis hakatakse seda naist kõigi silme ees vägistama... kohtusaalis... kiirabi saabub siiski kohale, aga ka kiirabimeeste omavaheline suhtlus on kergelt öeldse kummaline... Siis hüppab tegevus ajas tagasi, ning lugu hakkab lahti rulluma. Lugu, mis viib selle alguse imeliku olukorrani.

Kirjutan iseenda jaoks (kehva mälu pärast) siia sisu lühidalt ümber, kui plaanid raamatut lugeda ja ei taha üsna üksikasjalikult sisust enamat teada, ära värvitud teksti loe ja hüppa sellest üle.
Peategelane on maalt linna kolinud tütarlaps Penny Harrigan, kes on teel juristiks ühes suures firmas. Seal kohtub ta juhuslikult maailma rikkaima mehe, Cornelius Linus Maxwell-iga, kes "tuhkatriinu" üles korjab ning kasutab uuelaadsete seksilelude väljatöötamisel. Katsealune naudib mõnusid ja kuulsust ning muid "rõõme", mida maailma rikkaima mehega käimine endaga paratamatult kaasa toob, kuigi pidevalt loeb päevi, sest mehe absoluutselt kõik varasemad suhted naistega on kesnud täpselt 136 päeva. See on kahtlane ja kogu see pidev tema naudingute uurimine ei viita otseselt armastusele... Kuni selle 136 päevani ongi raamat üks pidev porno ja naise keha uurimine. Ent pärast seda läheb siis siis lugu tõeliselt lahti. Tema ongi viimane katsealune ja naistele tuleb turule tootesari "Kaunis sina". Seksilelud, millega mees võtab võimu üle kõikide nende naiste, kes neid kasutavad... sest eks "sealtkaudu" ole tee ka naiste ajudeni. Ja osav nanotehnoloog on suutnud leiutada minirobotid, mis selle töö kenasti ära teevad ja on kaugjuhitava puldiga igasugusteks asjadeks võimelised. Peategelane siiski asja niimoodi jätta ei saa ning asub võitlema selle vastu. Minnes algallika juurde, millest algas ka mehe teekond seksispetsialistiks, saab ta selleks võtmed ning läbi kohtuprotsessi, jõuabki raamat kulminatsioonini. Selleks ajaks on maailma naised "orjastatud" ning peategelanegi teiste seas peab alluma kurikaela imevidinale. Olles sunnitud lõpuks isegi temaga abielluma... Aga nagu heas ameerika filmis, lõpus saab kuri oma palga ja head võidutsevad :)

Päris filmilikult kulgev lugu, kuigi raamatu esimest poolt, kui mees üksikasjalikult naise anatoomiat uurib ning tekst tihkub paduseksist oli kohati ikka päris piinlik lugeda. Selline porno pole üldse seksikas ja terve raamat polnud üldsegi erootiline. Samas need rõvedad sõnad ja tõesti justkui anatoomiateaduslik lähenemine mehe poolt naise suguelunditele tegelikult ju ei taodelnudki seksikas olemas.

Kuid raamat on sellest kõigest hoolimata hästi kirjutatud. Tegevusliinid on risti rästi sissepikitud liinidega ja vihjetega tulevasele ülesehitatud, millest saab alles hiljem aru. Selles mõttes justkui kriminull. Eriti kuna tegelikult ju ei tea kuidas tegevustik üldse sellise hämmastava olukorrani võib välja jõuda, nagu raamatu alguses olevas "lõpus" on toimumas. Nüüd järele mõeldes, siis lugejana olin pidevalt siiski naise poolt, sest mees oli "paha" ja elasin naise püüdlustele kaasa, kuigi kõige nutikam see naine just polnud ja tibilikult kuulsust ja kalleid disainerrõivaid janunev. Üks raamatu eripära on ka see, et riiete kirjeldamise ja kaubärkide ja/või riietedisainerite äratoomisega pole kirjanik kitsi olnud. Veel üks positiivne omapära - kirjandus, nagu modernne popkunst.

Tegevustik toimuks justkui lähitulevikus. Kirjanik jätab kõik aastaarvude lõpuosad lahtiseks. Teada on, et mees on sündinud 1900ndatel ja kogu tegevus toimub siiski 21.sajandil. Mees on 49 aastane ja naine temast poole noorem.

Päris huvitav on ka mõelda selle üle, et kellele see raamat tegelikult on kirjutatud, kas rohkem meestele või naistele? Alguses liigutaksegi üsna tüüpiliste naistekate radadel. Maatüdruk, kes on natuke ebakindel ja mitte just kõige ilusam, saab väga ilusa ja rikka mehe tähelepanu osaliseks, justkui tuhkatriinuna tõuseb ta rikaste ja kuulsate koorekihti. Loo arenedes saab temast tõeline naiste õiguste eest võitleja... Samas ma ei tea küll kui paljud mehed just unistavad omada võimu naiste üle, aga eks see mingisugune fantaasia ju ole ja siin raamatus oli üks mees selle teoks teinud. Lisaks kogu see porno on ehk justkui rohkem meeste pärusmaa. Ja kõik mehed ju pole ka siin raamatus pahad...

Üllatuslikke pöörded, millele tegelikult vihjed olid juba varem tekstis sees, oli loos mitmeid ja kogu teekond kuidas jõutakse selleni, mis alguses toimus... lisaks tuuakse veel pöördeid ka päris lõpus juurde, sest eks vinged teadlased suudavad mõelda laiemalt ning nende kombitsad ulatuvad tihti ka mitmetesse teistesse valdkondadesse...

Hinnang: 4 (üllatav, põnev, kultuslik, filmilik, midagi sellelaadset pole varem lugenud. Palahniuki võiks kindlasti rohkemgi lugeda... eesti keeleski on varem ilmunud juba mainitud "Kaklusklubi" ning 2001.aastal "Lämbumine")

Minu loetud versioon oli kirjastuse Kunst pool 2014.aasta välja antud. Originaalis samuti 2014.aastal ilmunud teose tõlkijaks on Annika Laas (mitmeski mõttes kehvasti tõlgitud... võibolla "kiiruga"? - sest mõnes kohas on kasutatud eestikeelseid sõnu ja väljendeid, mis kindlasti pole antud kontekstis õiged ning lisaks konarlikud otsetõlked ja imelikud väljendid nagu "naisõde" jms. Samas lugemist need otseselt ei häirinud, andsid isegi äratundmisrõõmus a la "näe, jälle imelik tõlge". Tekst üldiselt kulges siiski päris lobedas eesti keeles.)

Vargamäe unistaja - Albu projekt

Sedapuhku käisin vaatamas minu jaoks järjekorranumbriga 4. versiooni Urmas Lennuki Tõe ja õiguse 1.osa töötlustest (kui arvestada ka "Vargamäe kuningriiki", kus olid 1. ja 5 osa koos ja Vanemuises etendunud "Meie oma tõde, meie oma õigus").

Kohe alguses võib ka ära mainida, et neist senistest teatrielamustest oli see kõige nõrgem, kuigi viga ei olnud ei lavastajas, näitlejates ja ammugi mitte näitekirjanikus. Lihtsalt eelnevad kolm olid kõik nii-nii head ("Vargamäe kuningriik", "Meie oma tõde, meie oma õigus" ja "Vargamäe varjus").

Vana tuntud lugu sellest kuidas Andres Kõõda Vargamäele viib, et seal sood kuivatada ja pere/elu seada. Pere loomine ja ühe naise surm ning teise "asemele" tulemine. Rääkimata vanast heast eestlaslikust naabriga vägikaikavedamisest ning enese tööga tapmisest.

Sedapuhku on Lennuk kärpinud justkui kõvasti rohkem kui varem (isegi Jussi kui tegelase, kuigi tema enesetapp natuke nagu tekstilises mõttes "möödaminnes" ja Mari Andrese juurde kolimine on ju sees. Kes kellega millise lapse saab ja millal poleemika on jäetud välja. Lisaks ka Indreku "kivivise" on puudu jne). Samas andes mõnusalt lopsakat ja mingis mõttes luulelisematki teksti Vargamäe tegelaste suhu kui seal Tammsaarel originaalis oli. Etenduse asukoht, sõnamängud ja Ott Sepa osatäitmine olidki minu jaoks seekordse tüki suurimad väärtused. Roppused oleks ju võinud olemata olla, aga vaevalt, et selline Pearu mõõtu mees tollel ajal eriti väga palju neid kreftisemaid sõnu hammaste taga hoidis.

Kõigest 4 tegelast - Andres (Ott Sepp), Krõõt (Loore Martma), Mari (Liisa Pulk) ja Pearu (Tarmo Tagamets)... kui mitte arvestada rättipoisse, kes esindavad roosade rätikutena sündivaid tütreid ja siniste rätikutena poisse. Ent tegelased (peale Andrese) olid kõik väga kaugel sellest, millisena mina neid siiani ette kujutanud olen. Eriti Mari. Samas müts maha Lennuki ees, et ta "kastist väljaspool" suutis mõelda veel niigi mitme töötluse järel ja justkui natuke uue kandi pealt jälle tegelasi tutvustades. Eks muidugi uued näitlejad nendes rollides tegid ka osa sellest uuelaadsuse tööst ära :)

Näitlejatest rääkides, siis mingit uut hingestatud mängu on hakanud nägema Ott Sepalt viimasel paaril kolmel aastal. Juba eelmisel aastal tegi ta minu meelest terve aasta parima kõrvalosa "Fanny ja Aleksander" hoogsa onklina. Seekord oli ta samuti hooga aktsioonis, küll töörügajana küll kohmetu abikaasana, kes tahtis oma naist rõõmustada, oskamata seda siiski otseselt teha. Silmad kurvadel hetkedel isegi veekalkvel, oli tema valu ja vaeva näha. Mees oli laval täiesti igas hetkes oma karakteris. Liisa Pulk Marina oli väga "Liisa Pulk" kohe esimesest hetkest alates. Tema mängustiil on nii intensiivne, et see mänguskaala kippuski olema seal nende intensiivsemate toonide vahel. Samas, seekordne Mari oli ka selline tulesäde, keda varem pole näinud. Katkematu suumulinaga ja suurema osa ajast ülilõbusas meeleolus. Loore Martma jällegi justkui ei mänginud üldse, vaid oli nagu oli. Kuigi Krõõda hjeleda hjäälega laulu tema suust oli väga ilus kuulda. Ning eks see Krõõt oli ka ju selline tõsisem ja rahulikum kuju. Niiet kokkuvõttes meeldiv. Seevastu Tarmo Tagametsa Pearu mängulust põles ja säras ja särtsus. Tuli ikka oma "kuidas kube kärab" jutuga ja vahepeal ütles sekka ka mõne sellise roppuse, et mul oli hea meel, et last kaasa ei võtnud seda vaatama. Samas kui see Pearu Krõõta meenutas või pea Mari põlvedele pani, tulid ka need teised toonid Tagametsast välja ja see tega karakterist ehedama.

Lavastuslikus mõttes oli kõige õnnestunum minu meelest peiede/pulmade stseen. Kuigi nuriseda võiks ju ka siin, et miks Juss ikkagi enesetapu tegi... see jäeti välja mängimata ning kõlas ainult Pearu õrritavas pulmalaulus...

Lavastuslikult andis ka mängukoht minu meelest palju juurde - küüniväravad olid avali lahti suurema osa ajast ning ilus ilm ja pääsukesed, kes lavakohal olevale pesale edasi-tagasi lendasid, olid justkui lavastuse õnnestumise lisakomponendid. Ning muidugi mõnusalt lähedal toimus kogu mäng, sest pealtvaatajad olid asetatud istuma põhimängu ümber.

Hinnang: 3+ (Ei väsi mina, ega näi väsivat ka Eesti teatripublik neist Vargamäe ümbertöötlustest. Tuttavaid Tammsaare "Eesti lugu" erinevate lavastajate ja näitlejate tehtuna eri rakursside alt vaadatuna on ikka kuidagi põnev näha. Tammsaare aluslugu on tugev ja Lennuki mõnusad keelelised mängud pakuvad ikka naudingut. Suveteatrina igati ideaalne. Sedapuhku just minu jaoks mõned ebameeldivad vajakajäämised kiskusid hinnangut alla, aga mõnus ja tore elamus oli kahtlemata.)

---------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel

„Vargamäe unistaja“
A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa põhjal Dramatiseering ja lavastus – Urmas Lennuk, kunstnik – Anni Rajas, helikujundus – Loore Martma (Von Krahli teater)
Näitlejad Ott Sepp, Liisa Pulk, Loore Martma (Von Krahli teater), Pearu-Tarmo Tagamets (Rakvere Teater) jt.

Urmas Lennuki uuslavastus toob suvel näitlejad teatrilavalt ja teleekraanilt Vargamäe rehe alla. Lugu keskendub seekord lihtsatele asjadele.

Urmas Lennuki uus dramatiseering ja lavastus keskendub kõikidele nendele väikestele motiividele, unistustele ja sisemistele salasoovidele, mis on nii Andrest ja Pearut, kui Krõõta ja Mari Vargamäel tegutsedes käevitanud. Selle suvelavastuse märksõnadeks on naturaalsus, siirus, lapsemeelsus ning mäng. Käbid, kivid, oksad, vesi, lumi, leib...

Urmas Lennuk: „Kui meenutada teose algust, siis on igati põhjendatud Krõõda küsimus - miks just see koht? Ja vastus on nii mulle, kui paljudele teistele tänapäeva eestlastele nukralt omane - see koht on meile jõukohane. Aga ometi ei mõtle me hommikuti ärgates, et oi kui vaesed me oleme. Ei mõelnud Andres, ei mõelnud Krõõt. Ammugi ei mõelnud seda Mari. Ei mõtle meiegi. Või kui keegi ka mõtleb, siis peaks ta natuke arstiga nõu pidama.“

Mr Gwyn - Alessandro Baricco

Jasper Gwyn on kirjanik ja ajakirjanik. Ta viib Guardiani toimetusse nimekirja, kus toob ära 52 asja, mida ta enam kunagi teha ei kavatse. Esimene neist oli, et ta ta ei kirjuta enam kunagi ühtegi artiklit Guardianile ja viimane, et ta ei kirjuta kunagi enam ühtegi raamatut. Ehk siis senise eluga korralik lõpparve...
(niipalju saab lugeja teada juba esimesel leheküljel)

Kuid kui Sul on selline tung kirjutada, et Sa isegi raamatu kirjutamisega oled hakkama saanud, siis kirjutamisega lõpparve tegemine polegi nii lihtne kui kirjanik mõnel hetkel endale ette võib kujutada.

(kui Sa ei taha sisust midagi rohkemat teada, sest selle raamatu lugemise üks võlu ongi see, et pidevalt ei tea, mis järgmiseks saab, siis ära loe seda äravärvitud teksti ja jätka sealt kus tekst on jälle "must")
Jasper Gwyn (kirjanik kasutab justkui austusest raamatus ikka tervet tema nime temast kirjutades) leiab asendustegevuseks "portreede" kirjutamise (Jasper Gwyn ise nimetab seda "ärakirjutamiseks"). Selleks üürib ta stuudio, kuhu paneb oma kliendid alasti ringi jalutama mõned tunnid päevas ja siis käib neid vaatamas ja lõpuks kirjutabki  mõneleheküljelise portree sellest inimesest.

Lisaks Jasperile Gwynile on raamatu tegelasteks tema agent Tom Bruce Shepperd, kes teatud aja möödudes kui kirjanik end täiesti eraldab avalikust elust ja raamatute kirjutamisest, on tema ainus tõeline sõber. Rebecca, kes alguses on Tomi assistent kuid Jasper Gwyn laenab teda endale esimeseks portreeritavaks, ehk niiöelda katsejäneseks kuid hiljem saab temast Jasper Gwyni assistent. Lisaks on väiksemaid kõrvaltegelasi, nagu näiteks ateljeele lambid müünud mees, Tomi naine Lottie ja muidugi "kliendid", keda Jasper Gwyn portreerib.  Kõige põnevamaks ja markantsemaks tegelaseks osutub, aga Jasper Gwyni ettekujutatav "sõbranna" - vihmakindla rätikuga vanem daam. Daam, kellega Jasper küll kohtub ka päriselus ja tänu kellele ta üldse hakkabki just nimelt "inimesi" portreerima. Kirjanik saab ikka temalt head nõu ka pärast seda kui daam siit ilmast lahkunud on... ent Jasper Gwyni "ilma" alles jääb. Ka siin on Baricco stiilne, sest "vihmakindla rätikuga" daam on tabavalt vihmases briti kliimas elava daami võrdkuju :)

Kahjuks neid "portreesid" Alessandro Baricco oma raamatulugejatega ei jaga, sest ka portreeritavad peavad allkirjastama lepingu, et nad ei anna neid kellelegi kolmandale lugeda. Samas kõik kliendid on väga rahul oma portreedega. Ja need maksavad tõeliselt palju raha... (nagu ka ilmselt korralikud maalitud portreed).

Baricco stiil on väga omapärane. Laused on tihti lühikesed ja kogu tegevustik on kuidagi kiiksuga. Ilmselgelt sellepärast, et peategelane Jasper Gwyn on üsna omapärane inimene. Kunstnik. Kui ma alguses raamatut lugema hakkasin, siis mõtlesin, et kui keegi algaja kirjanik sellise käsikirjaga läheks mõne kirjastaja juurde, siis ta saadetaks sealt kohe tagasi, sest see kõik tundus nii lapsikult  ja kuidagi konarlikult kirjutatud, kuid mida raamat edasi, seda stiilsemaks kõik muutus ja varsti sai juba aru, et omapärane lakooniline stiil teenis lihtsalt atmosfääri tekkimist. Samas pidevalt oli õhus tunne, et mida järgmiseks juhtub, millega see kõik lõpeb... Lugeja liigub looga edasi justkui Jasper Gwyni sõbrana, kes näeb kõrvalt, mida ta teeb, aga ei tea mida ta järgmiseks ette võtab, samas tunnetades just neid asju, mida ka need Jasper Gwini kõrvaltegelased - mõeldes just, et "küll sa varsti ikka mingi raamatu välja annad" ja "ei sa suuda olla kirjutamata... isegi see portreede kirjutamine on ju "kirjutamine"". Selle vahega, et Baricco laseb oma raamatute lugejatel varem aru saada asjadest kui Jasper Gwyni kaastegelastel (näiteks seda, kes on Jasper Gwyni alias).

Kokkuvõttes tundus Jasper Gwin, nagu üks tõeline, kuigi ekstsentriline inimene. Kunstnikuhing, kes tahaks küll mingi tasandil olla inimestega "kontaktis", aga ta ei osanud seda reaalses elus teha, ainult oma kirjutamise kaudu. Samas tahtsid teised, teda ümbritsevad inimesed tema müürist läbi murda, ent tegelikult ei suutnud seda neist keegi. Kuigi mõnigi kasutas igasuguseid samme selleks. Kõige lähedamale jõudiski ehk agent Tom, aga ka tema oli Jasperi turvalises kauguses. See kõik viib kirjanik Gwyni üha kaugemale nii siit elust kui ka ühtlasi raamatu sisust (alguses algavad tema kadumised mõneks päevaks portreerimiste ajal, kuni lõpuks ta täiesti kuhugile ära kaob).

Huvitav teekond. Stiilne.

Hinnang: 4 (Baricco raamatu järele haarasin peamiselt tänu temalt varem loetud "Novecento"-le. Loetud on temalt ka "Siid". Eesti keeles on üldse teda päris palju välja antud - Veretult, Ookean meri, See lugu, Emmaus... ja kindlasti on plaanis lugeda ka kõik need ülejäänud.)

Minu loetud versioon on kirjastuse Pegasus 2013.aastal välja antud . Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld (minu meelest hästi tõlgitud). Originaal ilmus 2011.

Roosi nimi - Umberto Eco

Semiootiline, ajalooline, filosoofiline, kriminaalne, Umberto Eco originaalis 35 aastat tagasi (1980) välja antud raamat, mille lugu leiab aset 1327. aastal, ühes Itaalia kloostris, on jõudnud tänaseks tõusta juba klassika staatusesse. Seda peetakse üheks neist "raamatutest, mis elu jooksul tuleks läbi lugeda" ning on mitmete ja mitmete riikide rahvahääletustes valitud üheks sajast olulisimast teosest 20.sajandil, paljudel juhtudel ka üheks olulisimatest läbi kirjandusajaloo. Eks osaliselt sellepärast sai see ka minul kätte võetud. Polnud siiani Eco-t lugenudki ning ka see häbiväärne auk harituses tuli lõpuks ometi ju täita. Teisalt on Hargla oma Melchiori-lugudega ajanud hamba verele selle ajastu lugude järele. Kolmandaks, olin kunagi lapsepõlves raamatu järgi tehtud filmi näinud (Sean Connery ja Christian Slateriga peaosades) ning mäletasin, et filmi õhustik meeldis ja just seda ajaloolist põnevust olekski tahtud suvistesse õhtutesse.

 

Lugu saabki alguse sellest, kuidas ühte suurima raamatukoguga kloostrisse saabuvad endine inkvisiitor William koos oma noore noviitsi Adsoga. Kuna samal ajal on salapärastel asjaoludel surnud üks kloostri munkadest. Abt palub neil lahendada see juhtum, kuna Williami taust õigluse jaluleseadmisel on teada-tuntud. Tegelikult on tegemist vaid esimese surmaga, millele riburada järgeb veel mitmeid, enne kui süüdlane avastatakse.

 

Tegemist pole siiski lihtsa ja tavalise krimilooga, vaid kogu lugu ilmestab see õhustik ja aeg, milles tegevus toimub. Sisse on pikitud just tollel ajal ajaloost teadaolev paavsti ja keisri vastasseis, frantsisklaste ja domiinklaste tüli; filosoofilised vestlused, eriti teoloogiliste seostega (näiteks Kristuse vaesuse teema ning kas Kristuse uskujad-järgijad saavad lubada endale mingitki rikkust ja heaolu); munkade armuafäärid nii omavahel kui uskmatute tüdrukutega. Palju ongi lahatud poleemikat, mis ilmselt tollel ajastul kirikurahvast kõnetas, ehk ketserite põletamine ja antikristuse "ootamine". Samuti kummitab kogu kloostri- ja seal elavate munkade ajalugu ka loomulikult võimuvõitlus. Tollel ajal ju televiisorit, internetti ning isegi eriti palju raamatuid polnud, seega raamatute tähtsus oli täiesti teisel tasandil. Raamatud ning raamatukogu on ka üheks läbivaks kujundiks ja võiks öelda, et isegi tegelaseks kogu loos.

 

Ma küll otseselt ei kilju vaimustusest, eriti kuna see raamat sai loetud otse pärast Camus "Võõras"-t, mis on üks aasta ja üldse mu senise lugemuse parimaid raamatuid, aga midagi selles kõiges nagu oli ka väga erilist... Kahjuks liiga palju oli selle hea vahel ka seda kastet või vahtu, milles tahkem kraam sees on. Eks muidugi ajastuatmosfääri loomiseks ongi vaja kirjeldada seda ja teist ning luua tausta. Raamatu suurimaks miinuseks peangi selle rütmi, mil igavad ja minu jaoks mõttetud osad vahelduvad põnevatega. Ja põnevate all ei pea ma silmas ainult seda kriminaalloo poolt vaid päris mitmeid huvitavaid olemuslikke küsimusi visati ka õhku, mille üle mõelda, kuidas ise nendesse teemadesse suhtuks. Samuti see kuidas inimesed suhtusid teineteistesse ja milline üldse oli elu hind ja sisu ja olemuslikud küsimused 14nda sajandi kloostris. Ja tõesti, see kriminaalne pool oli kogu loos igati põnev ja huvitavalt struktureeritud. Ja seda kuni lõpplahenduseni välja. Sest mürgitamised olid vägagi kavalalt lahendatud. Ja kuna lõpplahendused on raamatutes üks olulisemaid komponente minu jaoks, siis annan ma mõnevõrra isegi andeks neid tühje tegevusosasid (näiteks uue inkvisiitori kohtupidamine ja kõik need piibliga sarnased lõppematud loendused ning ka näiteks Adso unenägu jne jne jne). Lisaks kogu see kloostrimiljöö. Raamatukogu, mis on labürint sõna otses mõttes. Mõrvad, mis järgivad ettekirjutist, oli samuti huvitav. Sest niimoodi saab ka lisaks mõrvari avastamisele mõelda, et kuidas ja kes järgmiseks tapetakse. Lisaks oli mõnusalt kokku seotud kogu lugu sellega, et seda jutustas minajutustajana sakslasest noviits Adso kuid enam mitte nooviitsina, vaid vana mehena. Sest ühtlasi oli ta kirjutas kroonikana kogu selle "kloostrikülastuse" üles.

 

Millegipärast jäi siiski tunne, et tolleaegsest kloostrielust jäi küll ilmselt üsna vale tunnetus, sest raamatu munkadel oli seal ikka päris hea ja lahe elu. Muudkui sõid ja suhtlesid seal omavahel. Arvaks küll, et tegelikult oli see elu ikka märgatavalt karmim ja vaesem. Samas ehk rikkamad kloostrid, nagu selles loos südmuspaigaks olevas, said mungad endale ka ühtlasi enamat endale lubada... selles mõttes ma vastu vaielda ei julge. Huvitav kooslus erinevaid rahvuseid oli sinna ka kokku voolanud... isegi Uppsalast oli Benno kohal :) Ja huvitaval kombel vilksatab raamatust läbi ka Melchior... kuigi see on ilmselgelt keegi teine kui Hargla raamatutest tuttav tegelene...

 

Tegemist on ka väga teatraalse kriminulliga, eriti kui see mitmetest muudest teemadest puhastada, sest kogu tegevustik toimub praktiliselt kloostris ning lavale oleks seda ehk päris lihtne seada. Iseasi jällegi kuidas lõpplahendust lavale tuua, see võib olla juba märksa keerulisem väljakutse.

 

Hinnang: 4 (Eesti keeles on Ecolt ilmunud veel "Baudolino, "Eilse päeva saar", "Foucault' pendel", "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades", "Minipäevik", "Lector in fabula", "Noore romaanikirjaniku pihtimused", "Reis hüperreaalsusse", "Ilu ajalugu" ja "Inetuse ajalugu". Kindlasti plaanin lugeda veel nii mõnegi nendest.)

Minu loetud versioon ilmus Eesti Päevalehe raamatu sarja 1. saamatuna 2005.aastal. Merike Pau poolt tõlgitud (väga hästi tõlgitud minu meelest - võimas töö). Raamat sisaldas ka pikka ja korralikult analüütilist järelsõna Juri Lotmani poolt. Algupärane raamat anti välja 1980, pealkirjaga "Il nome della rosa".

Meie oma tõde, meie oma õigus - Vanemuine

Tammsaare "Tõde ja õigus"-e 1.osa on saanud Urmas Lennukilt veel ühe dramatiseeringu. Mina kuulun kahtlemata nende inimeste sekka, kes vähemalt siiani pole väsinud nendest (ja eriti Lennuki) ümbertöötlustest. Seekordki pakub Urmas Lennuk palju mahlakat ja elavat ning elusat enda loodud teksti Tammsaare tegelaste suuläbi. Kuigi lugu ise ju tuttav eestlaste enese tööga tapmise lugu... lootuses, et kui teha tööd ning näha vaeva, siis tuleb ka armastus... taipamata, et kui teha tööd ja näha vaeva, siis ei märkagi kui ja kas armastus tuli või oli, sest järsku on surm silme ees ja ongi kogu lugu...

Sa näed ja sa vaatad ja sa mõtled, aga miski on meis eestlastes nii sügavalt meie sisesüsteemidesse kodeeritud, et me ei saa seda elu ilma töösse end uputamata elada- see on meie lunastus, see on meie vabandus, see on meie jumal. Ja me ei saa aru, et elus on palju tähtsamaid asju, õigemini saame, aga paratamatult läbi töö on ka raha meie jumal. Ilma rahata ei saa... oleme ju laenude ja igapäevakulude orjad... ja kui mitte nende, siis ahnuse, edasipürgimise, rahulolematuse kehastused. Ja seda ei saa kellelegi teisele ette heita, sest igaüks ise on ka selles samas patus süüdi. Ja isegi täna vaadates seda klassikal baseeruvat lugu, liiguvad mõtted vahepeal kogu sellele töömahule, mis on vaja kiiremas korras kas juba veel samal õhtul pärast teatrit või kohe järgmisel päeval esimese asjana ette võtta ja ära teha... kui rumalad me olla võime... nagu orav rattas... nagu klappidega hobune... Ja ometi Tammsaare on selle meile puust ja punaseks teinud...

Vanemuise lavastus mõjub. Täpsemalt öeldes siis "Tanel Jonase" lavastus mõjub. Selles on lavastuslikke leide, mille päritolu võib olla ka tekstipõhine, aga Taneli kapsaaeda võib neid plusse igal juhul ka istutada mitmeid. Alates stseenide ja misanstseeride üleminekutest. See annab mitmes kohas mõnusa voolavuse ning tegevuse sidususe. Mis minule isiklikult väga meeldis oli see kuidas etenduse algusmeetritel vana Andres läks üle nooreks Andreseks ning samuti päris lõpus kuidas see noor vanaks jälle muutus. Kui millegi kallal nuriseda, siis mõned kunstilised valikud. Pidasin seda siiski ajastutükiks ja kui ettekandja närib nätsu või ühel tegelasel on teksased jalas, siis need muidugi võisid ju olla, aga millegipärast mõjusid need pisidetailid võõrastavad või ehk isegi ebausutavad just sellel ajal, selles kohas. Samuti kui nähakse mõnes kohas detailidega vaeva, ehk saunanaisele pannakse küll hallid kulmud näkku ja rippuvad rinnad, ent küüniuste tagant nähtavale tulevad suured rohelised exit-märgid, siis ei saa päriselt aru nende teatud kohtades detailide taga-ajamisest ent teistes kohtades lõpuni läbimõtlematusest.

Põnev oli näha ka viimase lavaka-lennu noori näitlejaid kandvamates rollides. Veiko Porkanen noore Andresena sobis väga hästi rolli - tõsine töömees, Vargamäe noorperemees, kes oma Krõõdalt poega ootab. Kuid pärast korduvaid etteheiteid tütarde ilmaletoomise järel kui naine lõpuks poja sünnitab ning seejärel taevasse lahkub, oleks nõus ka sellega kui lõpuks sündinud ja kauaoodatud poeg hoopis tütar oleks kui ainult oma naise tagasi saaks... Kärt Tammjärv pole päriselt "minu" Krõõt, kuid samuti huvitav lahendus ja kuigi ta heleda hjäälega polnudki, siis igati ingellik. Jaanika Arum, kes oli minu lemmik sellest lennust, on tegelikult praegu sama hea kui tema kursakaaslased ja ma ei teagi kas sellepärast, et olla võrdne teistega või sellepärast, et teised on järgi arenenud või oli tema oma karakteritest kõige kaugemal ning kuidagi tehislikum. Mõningast rabedust liiga tehtud diktsiooniga (eriti Tammjärv) või kerge ülepingutuse (eriti Arum) ja justkui oodatavate lahendustega võtavad nende kolme karakterilt ehk grammivõrra usutavust ja ka põnevust ära, ent nad kompenseerivad selle silmade sära ning värsketele lavajõududele omase selgelttuntava tegemistahtega. Kogenumad näitlejad torkasid minu jaoks oma headusega seetõttu ehk enamgi selles lavastuses silma. Minu jaoks tegi seekord ehk trupi parima rolli Karol Kuntsel Pearuna, aga võibolla lihtsalt on Pearu Lennuki üks lemmiktegelasi ja tema tekst ning teistest elavam karakter pääsevad muu masendavama olu sees ja kõrval rohkem esile ning mingis mõttes pakuvad vajalikku tasakaalu ülejäänud atmosfäärile. Samuti meeldisid minule kõik stseenid Maria Soometsa ja Priit Strandbergiga. Eriti nende esimene omavaheline - äpu Jussikese lähenemine Marile. Nii mõnus koomiline lõik kogu selle tõsise teema ja tegevustiku vahel. Ning sellest hetkest toimus minu jaoks see murdumine ning arusaam, et see tükk on ikka väga hea. Aga samuti ka Mari tagasitulek ühel õhtul koju kui ta on juba poolel teel perenaiseks. Maria Soometsa ja Priit Strandbergi kurbade kujude mäng läheb hinge ning muudavad need kaks tegelast minu jaoks kogu tüki tähtsaimateks. Aivar Tommingase mõnevõrra rahulikum ja isegi võiks öelda nüansivaesem karakter võrreldes tema tavaliselt värvikate tegelastega sobib ideaalselt vanaks Andreseks. Ta on ikka uskumatult hea ja just täpselt doseerinud oma karakteri põlemist ning mittepõlemist just vastavalt vajadusele. Riho Kütsari sauna-Madis toob samuti mõningaid kergemaid noote sisse ja ka tema suhu on Lennuk passitanud Pearuga võrdselt just seda mahlakamat teksti. Kütsar siiski päris nii suure mõnu ja hooga seda karakterit ei tundu võtvat, nagu Kuntsel oma Pearut. Või ka näiteks tegelikult oli sauna-Madis täiest Rakvere Teatri Albus mängitud Velvo Väli Pearu kaliibriga laheda selli tüüp, aga jah, kahjuks Kütsar ei vii Madist nii kaugele, ega võta endale nii suurt tükki. See ei pruugi ilmselt olla ka tema enda valik vaid lavastuslikku tervikut arvestades lavastuslik valik.

Eraldi tuleks mainida ka valguskujundaja Tõnis Järsi valgusrežiid, mis mitmel tasandil ja erinevates saali osades toimuva tegevustiku ja atmosfääri loomisele kaasa aitas.

Ja ometi on minu meelest esimene "Tõe ja õigus"-e osa (kolmanda osa järel) saaga igavamast otsast, siis ehk just tänu Lennuki dramatiseeringule on see täiesti samavõrdne nii psühholoogilisel tasandil kui need põnevamad osad, ehk teine, neljas ja viies osa. Loodetavasti saab ka neid tulevikus näha tema uusversioonidena Vanemuise või mõne muu eesti teatri laval. Mina küll neist ei väsi kui tekst nii hea on. Saal oli ka viimse kohani välja müüdud. Olgu mainitud ka see, et näitlejad plaksutati 4 korda kummardama ning oli ka inimesi, kes püstiseistes aplodeerisid.

Hinnang: 4+ või 5- pole veel otsustanud lõplikult, igatahes selle aasta siiani lemmik-teatrielamus nähtud 10st lavastusest. Suurimad plussid - Urmas Lennuki tekst, AH Tammsaare sisu, Tanel Jonase lavastus, Karol Kuntseli Pearu, Maria Soometsa Mari, Priit Strandberg Juss ja Aivar Tommingase Andres. Stseenidest meelidisid kõige rohkem vana Andrese üleminek nooreks Andreseks ja Jussi ligiajamine Marile. Igati väärt uusversioon! Nähtud etendus Tartus Sadamateatris 08.04.2015

Tekst lavastuse kodulehelt:

Meie oma tõde, meie oma õigus

• Draama
• Sadamateatris
• Kestus: 02:40

Anton Hansen Tammsaare / Urmas Lennuk
Lavastaja Tanel Jonas
Kunstnik Kristina Lõuk
Muusikaline kujundaja Priit Strandberg
Valguskujundaja Tõnis Järs
Osades Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Soomets, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas

Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Noor Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama?
Tanel Jonas:
Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia?
Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.
Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris

Eesti Teatri Aastaauhinnad 2014 - kommentaaridega

Traditsiooniliselt tunnustab Teatriliit rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil, eelmisel, ehk sedapuhku siis 2014. aastal, parimaid esietendunud lavastusi-etendusi.
Tuleb tunnistada, et olen nomineeritute nimekirjaga tänavu üllatavalt rahul. Eks puudujääke on ka, aga ega kõik ju ei mahu. Tänavu on õige mitmed kandidaadid mul endal nägemata, ent juba see, et suuremas osas nendest nominentdest, mis nähtud on, on head, võib juhinduda oma valikute tegemisel piletiostu otsuseid tehes sellel aastal, nende nägemata tükkide suunal. Kindlasti tahaks näiteks veel näha selliseid tükke nagu Rakvere Teatri "3 õde" ja Tallinna Linnateatri "Hiirtest ja inimestest". Theatrumi "Joobnud" ja VAT Teatri "Brand" piletid said juba hangitud ka.
Mõtlesin, et võiks oma ennustused ja lootused ka välja tuua ning mõne kommentaari juurde kirjutada, ehk siis siin see nominentide nimekiri on: 

LAVASTAJA AUHIND
Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje
* Andres Noormets – «Deemonid» (Vanemuine), «Mandel ja merihobu» (Endla) ja «3 õde» (Rakvere teater)
* Lembit Peterson – «Joobnud» (Theatrum)
* Raivo Trass – «Viimase öö õigus» (Rakvere teater)
* Juhan Ulfsak – «Kadunud sõbra juhtum» (Teater NO99)
* Ingomar Vihmar – «Zebra» (Tartu Uus Teater)

Kommentaar:
Deemonid oli päris hea, kuigi mõnevõrra tagasihoidlikum kui "Kes kardab Virginia Woolfi". Võrdlus on meelevaldne, sest pean neid mõnevõrra sarnasteks ning kindlasti samasse žanri kuuluvateks. Mandel ja Merihobu oli kaugelt liiga raske minu jaoks. Raskusest tingitult tundus see ka igav minule, kuigi Karin Tammaru mängitud roll avas teda minu jaoks mingi uue kandi pealt. 3 õde on veel nägemata, ent selle kavatsen veel kindlasti ette võtta. Tundub, et seekord on ometi Eestis lähenetud Tšehhovi klassikale kuidagi teistmoodi. Tavalist klassikalist vist enam ei jaksaks mõnda aega uuesti vaadata... Kadunud sõbra juhum minule isiklikult ei meeldinud. Ei meeldinud selle sisu pärast, aga vorm oli võimas. Lavastaja võibolla selles mõttes isegi vääriks loorbereid kuigi ma ise neid kahte asja suudan eristada ainult kangutades. Lagle lõik seal sees oli ainuke, mis oli hea, aga kompottina lavastus väga mitmetahuline ja igasuguseid leide täis. Vihmari Zebrast olen meelega hoidunud, sest mul on harva mõni Vihmari lavastus meeldinud. Nüüd kui selle sisu lugesin, siis tundub see olevat psühholoogiline draama, ehk minu lemmikžanr... võibolla peaks ikkagi seda vaatama.. Petersoni Joobnule ostsin ühed viimastest kevadistest piletitest. Need etendused on peaaegu täiesti välja müüdud kuigi seda mängitakse üsna palju. Ju siis rahvale ka meeldib.... Raivo Trassi lavastatud Suumanile näidendi eest auhinna toonud draama pärast sõda omanike tagasitulekust mõjus just lavastuslikust seisukohast. Seal oli rabedaid momente, näiteks isa vaimuga seonduv ja mõnindaid asju oleks tahtnud rohkem rõhutatult, aga samas võibolla ikkagi see publiku usaldamine, et publik saab ka niimoodi aru, selles ehk peitubki Trassi lavastuse tugevus.
Ennustan: Juhan Ulfsak
Loodan: Andres Noormets... samas kuna ma päriselt siiski aasta parimaks neid lavastusi ise ei pea, siis loodan, et Petersoni lavastus oli nii tugev, nagu tema lavastused tavaliselt on ja seega võiks tema auhinda ka väärida.


MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
* Pääru Oja – «Hõimud» ja «Vennas» (mõlemad Eesti Draamateater)
* Indrek Ojari – «Hiirtest ja inimestest» (Tallinna Linnateater)
* Tambet Seling – «Eedeni aed» (Endla)
* Ivo Uukkivi – «Brand» (VAT Teater)
* Priit Võigemast – «Surnud hinged» (Tallinna Linnateater) «Muuseas: ma armastan sind» (Teater NO99)

Kommentaar:
Pääru roll Hõimudes on nii hea, et see tekitab külmavärinaid. Ta läheb nii teema ja oma karakteri sisse, et võibolla see jääb minu käesoleva aasta lemmik peaosaks. Tambet Selingi rolli nägin eelmisel aastal ja see oligi minu meelest parim eelmisel aastal esietendunud lavastuste meespeaosadest! Wow! Nii mitmekülgne roll läbi nii mitmete erinevate emotsioonide. Raske roll, aga tõeliselt hästi lahendatud! Ojari Hiirtest ja Inimestest rolli kohta olen kuulnud ainult ülistavaid kiidusõnu, aga endal kahjuks veel nägemata. Uukkivi ja Võigemasti "Surnud hingede" rollid saavad mul nähtud aprillis.

Ennustan: väga raske, kui endal nii mitmed nägemata. Aga ehk tõesti nii oluline ja hea roll, nagu Pääru Ojal on... samas nii noortele ei taheta nii vara sellist au veel anda... Valiks siis Võigemasti.
Loodan: Pääru Oja või Tambet Seling. Mõlemad olid aasta parima nimetust kahtlemata väärt.

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
* Marin Mägi-Efert – «3 õde» (Rakvere teater)
* Anne Reemann – «Igatsus» (Tallinna Linnateater)
* Külliki Saldre – «Madisoni maakonna sillad» (Vanemuine)
* Garmen Tabor – «Hääled» (Theatrum)
* Karin Tammaru – «Mandel ja merihobu» (Endla)

Kommentaar:
Reemann oli hea, üks minu eelmise aasta lemmikuid, samuti ka Saldre ja Tammaru. Aga kui Saldrelt ja Reemannilt juba ootadki selle taseme rolle, siis Tammaru mingis mõttes üllatas kui hea ta olla võib! Ma loodan, et see ei kõla solvavalt, lihtsalt ma tõeliselt siiralt üllatusin. Marin Mägi-Efert ja Garmen Tabori rollid on mul nägemata, kuigi mõlemaid tahaks väga näha, sest mõlemad on huvitavatest lavastustest. Saldre elustab Meryl Streep-i filmirolli ja ma ei ütleks, et ta sugugi suurele Merylile alla jääks. Aga Reemann on mu suur lemmik selles kategoorias, seega pöidlaid paratamatuöt hoian temale.

Ennustan: Karin Tammaru (samas ma ei tea, miks ei võiks Külliki Saldre seda võita sama hästi, või keegi teistest nominentidest, kõik on nii võrdselt head)
Loodan: Anne Reemann

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
* Henrik Kalmet – «Imede aasta» (R.A.A.A.M),  «Harakale haigus ...» (Tallinna Linnateater) ja «Varesele valu ...» (Eesti Draamateater)
* Lauri Lagle – «Kadunud sõbra juhtum» (Teater NO99)
* Ain Lutsepp – «Keskmängustrateegia» (Eesti Draamateater)
* Gert Raudsep – «Mu naine vihastas» ja «Tõde, mida ma olen igatsenud» (mõlemad Teater NO99)
* Tarmo Song – «Joobnud» (Theatrum)

Kommentaar:
Siit on selgelt Ott Sepp puudu Fanny ja Aleksandrist. Nägemata on Tarmo Songi ja Ain Lutseppa rollid. Gert Raudsep minu jaoks midagi erilist Mu naine vihastas tükis ei tee võrreldes teistega, võibolla siis Tõde, mida olen igatsenud oli nii eriline, aga seegi on mul nägemata. Lauri Lagle oli oma tüki tugevaim lüli, aga rollina siiski mitte "aasta parim". Henrik Kalmetit on viimasel ajal ja igal pool liiga palju. Ta oli hea küll Imede aastas, aga seal oli minu arust Helgur veelgi parem, Varesele valus oli ta ka hea, aga sealgi oli teisi paremaid, ent ehk siis nende rollide prisma kokku oli kahtlemata nominatsiooni vääriline. Samas ka tema saatuseks võib osutuda, et ta alles nii värskelt lavakast on tulnud...

Ennustan: Lauri Lagle (või kui žürii tahab Joobnut esile tõsta, siis ehk Tarmo Songile või kui nad on valmis noorematele näitlejatele auhindu andma, siis Henrik Kalmet)
Loodan: puhtalt valides enda arust nendest nähtud rollidest parima - Henrik Kalmet

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
* Ines Aru – «Üks pealuu Connemaras» (Rakvere teater)
* Kaie Mihkelson – «Vennas» (Eesti Draamateater)
* Liina Olmaru – «Joobnud» (Theatrum)
* Külli Teetamm – «Armastus ja raha» (Tallinna Linnateater)
* Katariina Unt – «Brand» (VAT Teater)

Kommentaar:
Olmaru ja Katariina Unti rolle pole kahjuks näinud, aga ülejäänud 3 on VÄGA head. Ines Aru ehk ei saa nii palju otseselt mängida, aga iga teha lavahetk on kulda väärt. Mihkelsoni ema roll kahe venna kõrval oli väga tugev ja Külli Teetamm on juba ammu teatriliidu aastaauhinda väärt ja seekord oma tüpaažist järjekordselt kuidagi väljuvat rolli mängides tõestas ta uuesti kui HEA ta ikka on!

Ennustan: Kaie Mihkelson
Loodan: Külli Teetamm (kuigi sama rõõmus oleksin kui Ines Aru võidaks)

KUNSTNIKU AUHIND
* Vladimir Anšon, Reet Aus, Gleb Filštinski – «Igatsus» (Tallinna Linnateater)
* Reet Aus, Mikk-Mait Kivi, Oliver Kulpsoo – «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella» (Von Krahli teater)
* Lilja Blumenfeld, Rene Liivamägi, Sander Põldsaar – «Joobnud» (Theatrum)
* Pille Jänes – «Brand» (VAT Teater), «Surnud hinged» (Tallinna Linnateater) ja «Keskmängustrateegia» (Eesti Draamateater)
* Aigars Ozolinš – «Meie aja kangelane» (Endla)

Kommentaar:
Nähtud on ainult Igatsus ja see oli tõeliselt tugevate kunstiketöödega. Seega kommenteerida ma ei saagi siin.

Ennustan: Pille Jänes
Loodan: Anšon, Aus, Filštinski

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND
Žürii: Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill, Ardo Ran Varres
* Hendrik Kaljujärv – muusikaline kujundus NO99 lavastusele «Kadunud sõbra juhtum»
* Ove-Kuth Kadak – muusikaline kujundus Tallinna Linnateatri lavastusele «Armastus ja raha»
* Von Krahli trupp, Jakob Juhkam, Ott Kartau – originaalmuusika lavastusele «Barbarella»
* Toomas Lunge – originaalmuusika lavastustele «Üle linna Vinski» ja «Karid ja kõrgused»

Kommentaar:
Ma ei annaks seda kummalegi nähtud nominendile, ehk ei Kadunud sõbra juhtumile ega ka Armastus ja rahale... liiatigi on mõlemad "muusikalised kujundused" võrreldes "originiaalmuusikaga", mis on ülejäänud nomineeritute statuut.

Ennustan: Von Krahl
Loodan: Toomas Lunge või Von Krahl... ei tea kumba eelistada, sest ei näinud neid tükke ega seega pole ka muusikat kuulnud.

2 MUUSIKAAUHINDA
Žürii: Alvar Loog, Kristel Pappel, Auri Jürna, Pille Lill, Madis Kolk
* Jassi Zahharov – «Reigi õpetaja» (Vanemuine)
* Hanna-Liina Võsa – «Ooperifantoom» (Vanemuine)
* Arne Mikk – «Pikk jõulueine» (rahvusooper Estonia)
* Veronika Portsmuth ja Reeda Kreen – «It Is Getting So Dark»  (MTÜ Nordart Group Ühing)
* Lavastusmeeskond, orkester ja trupp – «Korduma kippuvad küsimused» (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

Loodan: Jassi Zahharov või Hanna-Liina Võsa

BALLETIAUHIND
Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis
* Sergei Upkin – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Luana Georg – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Alena Shkatula – «Medea» ja «Uinuv kaunitar» (Eesti Rahvusballett)
* Jonatan Davidsson – «Uinuv kaunitar» ja «Pähklipureja» (Eesti Rahvusballett)


TANTSUAUHIND
Žürii: Heili Einasto, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Leenu Nigu
* Ruslan Stepanovi «Klapp» (Tallinna Tantsuteater)
* Mari-Liis Eskussoni «Vägisi» (Sõltumatu Tantsu Ühendus)
* Kenneth Flak ja Külli Roosna «Blood Music» (Sõltumatu Tantsu Ühendus)
* Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik «...and Blue» (Fine 5 ja Vaba Lava)


ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
Tunnustab erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Žürii: Ott Karulin, Madli Pesti, Alvar Loog, Auri Jürna, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Enn Suve
* Hendrik Kaljujärv – «Rising Matter» (Kanuti Gildi SAAL)
* Labürintteatriühendus G9 – «Heleaines» ja «Mõtteaines» (mõlemad Tartu Uus Teater)
* Kinoteater
* kadrinoormets – «Siseturism» (Rakvere teater), «darks in blues» (Augusti TantsuFestival) ja «procedure of beauty» (Sõltumatu Tantsu Lava)

Kommentaar: Jesss! Kinoteater!!!!!! Hoian pöidlad peos :)

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Heidi Aadma, Riina Oruaas, Reet Weidebaum, Siret Paju, Sven Karja
* Martin Algus «Väävelmagnooliad»
* Eero Epner «Esimene lugemine: Ministri viimased päevad»
* Indrek Hargla «Testamenditäitjad»
* Piret Jaaks «Näha roosat elevanti»
* Mari-Liis Lill ja Paavo Piik «Varesele valu...» ja «Harakale haigus...»
* Andra Teede «Estoplast»

Kommentaar: Hargla tükki oleks tahtnud näha, aga nad oleksid seda kasvõi korra võinud ka Tallinas mängida, sest lihtsalt polnud saarele mineku võimalust... see jäi sellest aastast küll himutama... Mari-Liis Lille ja Paavi Piigi projekt on küll loorbereid väärt. Aga Piret Jaaks on kirjutanud nii heade puäntidega loo, et minu pöidlahoid kuulub temale!

REET NEIMARI nimeline KRIITIKAAUHIND
Nomineerib Eesti Teatriliidu juhatus
* Kadi Herkül – retsensioonide eest Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis.
* Madli Pesti – asendamatu välisteatri vahendaja, lisaks avaldanud kriitikaartikleid kodumaisest teatrist, kajastades nii sõna- kui tantsuteatrit.
* Ott Karulin – Eesti teatri järjepideva ja tundliku kajastamise ning teatrikriitika žanrilise mitmekesistamise eest.
* Alvar Loog – järjepidev teatrikriitik, kellel õnnestus tekitada elav ning vastukaja pälvinud arutelu teatri ja performance’i piiridest.
* Pille-Riin Purje – 2014. aasta jooksul erinevates meediakanalites ilmunud retsensioonide eest.

Kommentaar: Kui Pille-Riin on nomineeritud, siis ma ei saa kellegi teise poolt olla :) Ta lihtsalt on nii hea. Kuigi kõik 5 on igati head kriitikud, kõik küll mitte just minu jaoks arvamusliidrid, sest maitsed ei ühti, aga kirjutada nad oskavad. Loog tundub eriline Teatriliidu lemmik olevat, ta on vist iga aasta siin nimekirjas.

RAHEL OLBREI nimeline AUHIND
Professionaalse balletikunstiga tegelevale lavastajale/koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval. Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis
* Ülo Vilimaa – Vanemuise peaballettmeister, balletisolist, koreograaf ja balletijuht
* Rufina Noor – Vanemuise balletisolist, pedagoog ja repetiitor
* Viktor Fedortšenko – Estonia balletisolist, Tallinna balletikooli pedagoog ja Eesti Rahvusballeti repetiitor

Kommentaar: Hoian Vilimaale pöidlaid.

SALME REEGI nimeline AUHIND
Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Žürii: Kirsten Simmo, Eva-Liisa Linder, Silvia Soro, Katri Pekri, Taavi Tõnisson
* Helen Rekkor – tervikliku lavastajatöö eest varjuteatrilavastuses «Üle vee» (Vaba Lava).
* Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Päär Pärenson ja Tiina Mölder – autorsuse ja esituse eest vaatajaid kaasavas tantsulavastuses «Käik» (Zuga ühendatud tantsijad / Sõltumatu Tantsu Lava).
* Sandra Lange – fantaasiaküllase lavastaja- ja kunstnikutöö eest mustkunsti ja visuaalteatri elemente siduvas lavastuses «Võlupood» (NUKU Teater).
* Polina Stružkova – lavastajatöö eest põlvkondadeüleseid väärtusi toetavas atmosfäärilavastuses «Poiss, kes ei kartnud midagi» (Vene Teater).
* Leino Rei – tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses «Siil udus» (Tartu Uus Teater).

Loodan: Leino Rei või Sandra Lange

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Malle Kaalep – värvija. Detailitäpse, professionaalse töö eest, mida hindavad kõrgelt nii eesti kui välismaa kunstnikud ning mis on muutunud omaette kvaliteedimärgiks terves Eesti teatris. (Rahvusooper Estonia)
* Reigo Tammjärv – pealavameister. Loominguliselt ja insenertehniliselt keerulisi lahendusi nõudva töö eest Teater NO99 lavastuste ettevalmistamisel ja rahvusvahelistes koostööprojektides. (Teater NO99)
* Teet Ehala – lavastusala juhataja. Teatritundliku meeskonnajuhtimise ja lavakujundustele leidlike lahenduste loomise eest. (Ugala)


ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Kadri Tammiste – etenduse juht. Lavastuste kindlakäelise hoidmise eest: töökalt, täpselt, nõudlikult, abivalmilt, sõnakalt ja naeratavalt. (Eesti Draamateater)
* Oliver Kulpsoo – valgustaja-tehnik. Lavastuste «Life Is Very Hard», «Solarise needus» ja «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella» välja toomise eest. (Von Krahli teater).
* Anu Konze – vanemgrimeerija. Kunstniku nimetuse vääriliste tööde eest teatris ja filmis ning linnateatri grimmiosakonna oskusliku juhtimise eest. (Tallinna Linnateater).


HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root
* Heili Lindepuu – produtsent ja juhataja. Professionaalse eesti kaasaegse tantsu hoidmise ja arendamise eest selle erinevates vormides ja väljundites, täites näilise kergusega suurt osa teatri ameteid lavastuse idee sünnist kuni järelaruandluseni. (Tallinna Tantsuteater)
* Lea-Liisbet Peterson – trupijuht. Professionaalse töö eest trupijuhina, inimliku panuse eest kollektiivi hinge ja südametunnistusena, kes säilitab rahu ka kõige keerulisemates olukordades, ei talu silmakirjalikkust ega ülekohut ning annab vajadusel räbaldunud kunstnikuhingedele psühholoogilist abi. (Rahvusooper Estonia)
* Malle Kuningas – maja perenaine. Teatrimajas nii olulise sooja õhkkonna hoidmise eest, nõudlikkuse eest nii enese kui teiste suhtes, osates oma tagasihoidlikul moel nõuda ka kolleegidelt korrektsust ja heaperemehelikku käitumist. (Endla)

Teatriaasta 2014

Teatrikuu on täies hoos ning igati viimane aeg on ka minul teha kokkuvõte eelmise aasta teatrielamustest. Nagu ikka lähtun mitte 2014. aastal esietendunud tükkidest, nagu Teatriliit oma auhinnakandidaatidega, vaid loomulikult ikka nendest lavastustest, mis minul selle aastanumbri sees näha õnnestus. Olgu kohe öeldud, et teatrisse jõudsin seekord tunduvalt vähem kui viimastel aastatel. Eelmisest aastast tervelt 18 etendust vähem ning rekordaastast peaaegu poole vähem kordi, ehk saldoks kogunes kõigest 45 erinevat lavastust. Teatrikülastuste vähesusel on mitmeid põhjuseid, alates ajapuudusest ja Eestist eemal elamisest (seetõttu oli möödunud teatriaasta minu jaoks ka tavalisest tunduvalt Tallinna-kesksem), lõpetades üleüldiselt valivamaks muutumisega. Tänu sellele, et tegelesin tavalisest rohkem taustauuringuga ning jätsin eelarvamuste tõttu teatud tegijate etendusi rohkem kõrvale, õnnestus mul alla "3-" hinnanguga tükke vältida sellevõrra hästi, et neid sattus ette kõigest 9 (45st, seega 20% siiski) ning neist 9st üks teatrikülastus ei olnud minu enda valitud ja isegi piletit ei ostnud ma sellele ise. Eraldi tuleks ära mainida, et neist 9st kaks oli NO-teatri lavastused ja kaks Endla omad. Ja kui Endlas õnnestus näha ka 3 lavastust, millel hinnanguks "4" ja "5", siis NO-teatri puhul olidki ainsateks teatrikülastusteks need kaks aasra 3 kehvema teatrielamuse hulka kuulunud etendust. Samas veelgi kitsim kui varem olin ma hinnangu "5" jagamisel. Ja need kaks etendust, mis nö. 5 tärni saidki, olid mõlemad koos miinusega. Selle eest hinnangu 4, nii plusside, miinuste kui lisanditeta, pälvisid 22 lavastust, mis on peaaegu pooled kõikidest nähtud tükkidest. Seega kokkuvõttes võib ju nuriseda liiga väheste tõeliste sähvatuste pärast, aga kokkuvõttes oli elamusi küll. Ja kui lavastus tervikuna polnud tugev, siis leidsin tihti häid rolle või kunstilisi ja lavastuslikke lahendusi, mis samuti teatrikülastuse piisavalt huvitavaks või mõnusaks tegid.

Täpselt nagu ka eelmisel aastal, avaldan oma arvamused edetabelite vormis. Mainimata ei saa jätta, et eks see maitse kõigub ajas ning võibolla aasta pärast ma seaksin need nimed mõnevõrra teistsugusesse järjekorda, aga usun, et lemmikud jäävad ikka lemmikuteks ning võitjad võitjateks. Nagu igal aastal, nii ka kindlasti seekord, peavad paljud sellist lahterdamist kunstiga jõhkraks ja võibolla ka ülekohtuseks, aga mina võtan seda mänguna ja lähtun lavastuste puhul võrdlustest, et millist tükki ma pigem uuesti vaataksin või julgemalt soovitaksin ning tegijate puhul lihtsast faktist, kes/mis rohkem meeldis - see on ka kõrgemal positsioonil.

Lisaks pean eraldi mainima, et suurem osa esietendustest jäi ju nägemata ja loodan parimad neist näha veel käesoleval aastal ja sellisel juhul võib neid näha siin nimekirjades aasta pärast. Kuna olen hobi-teatrifanaatik, siis muidugi ei jõua ma korduvalt neid etendusi vaadata (rahakott ka ei peaks vastu) ja kahjuks ei leia selleks ka piisavalt aega, sest uusi lavastusi tuleb ju pidevalt lavadele juurde. Tavaliselt pole ka võimalusi algmaterjali ja telgitaguste uurimiseks. Kõik siin on puhas isiklik arvamus ning kui maitse ühtib, siis saab siit ehk hea annuse inspiratsiooni ja vaatamisvihjeid või siis vastupidi kui maitse ei ühti, siis on lihtne hoiduda eemale just nendest tükkidest, mis minule meeldivad...

Arvesse lähevad need 45 lavastust/etendust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2014.

PARIM ETENDUS

20. Raha ja armastus (Tallinna Linnateater)
19. Varesele valu (Eesti Draamateater)
18. Kass tulisel plekk-katusel (Eesti Draamateater)
17. Hamlet (Kell Kümme)
16. Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)
15. Igatsus (Tallinna Linnateater)
14. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme)
13. Tsaar Saltaan (VAT Teater)
12. Massohisti pihtimus (VAT Teater)
11. Vaikus (Endla)
----------
10. Vennas (Eesti Draamateater)
09. Madissoni maakonna sillad (Vanemuine)
08. Kajakas (Vanemuine)
07. Imede aasta (RAAAM)
06. Kassirabal (Tallinna Linnateater)
----------
05. Manifest 3: Petitsioon pereväärtuste vastu (Kinoteater)
04. Kollaborandid (Eesti Draamateater)
03. Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
02. Eedeni aed (Endla)
01. Fanny ja Aleksander (Vanemuine)

Kommentaar:
Kui alustada sellest tagumisest otsast, siis "Raha ja armastus" Linnateatri skaalal küll eriline šedööver ei olnud. Tähelepanuväärne oli Külli Teetamme roll ning lavastuslikult huvitavad lahendused, aga mitmed neist "lahendustest" hakkasid ka pikapeale tüütama (näiteks videolõigud). Samuti teema ei läinud minule korda ja isegi häiris.
Draamateatripoolne depressiooniteemaline kaksiklavastuse osa "Varesele valu" oli heas mõttes eriline. Nii oma kontseptsioonilt kui ka lavastuslikult üldiselt. Lisaks "päris lood", mida etendati mõjusid. Eredaimalt näitlejatest jäi meelde Ursula Ratasepp ja tema kurbus. Ma ei teagi kas filmirollide toel või miks, aga Ursula mäng on hakanud minule jälle väga meeldima.
Draamateatri suvelavastus "Kass tulisel plekk-katusel" Laitse Graniitvillas oli näitlejate meistriklass. Tõelise üllatuse pakkus Paul Newmani rolli elustanud Ingomar Vihmar, kes ei mänginud üle, vaid oli just täpselt selline, nagu vaja. Kersti Heinloo on tüpaažilt justkui loodud kass-Maggieks, aga ta ei suutnudki ennast päriselt tollel korral lahti mängida. Ta isegi jäi justkui taustakujuks. Ei tea, kas põhjuseks liiga tugev Elizabeth Taylori poolt tehtud roll või isegi kunagine Ülle Kaljuste Maggie, aga midagi oli seekord Kerstiga lahti. Samas oli see roll ju täiesti okei ja tuge pakkusid ka teised oma tugevate rollidega - Hilje Murel, Kersti Kreismann kui ka Tõnu Oja ja Martin Veinmann.
Rakvere linnuses Roman Baskini poolt taaselustatud ja kaasajastatud "Hamlet" oli niiiii vale nii mõneski mõttes. Kuid tugev alustekst ning Üllar Saaremäe jahmatavalt tugev peaosa (kui ta on hea, siis ta on ikka VÄGA hea, viidates ka näiteks mõne aasta tagusele Cyranole) tõstsid selle teatrielamuse ning kogu projekti igati õigustatud õnnestumiseks.
Gerda Kordemets on tõstnud Tõstamaa igasuvisele teatrikaardile ja seegi kord just kohane kohaga mängimine ja lugu, mis areneb just seal kus seda mängitakse, pakkusid õdusa suveõhtu mõnusa loo ja hea mänguga.
Tallinna Linnateatri "Igatsus"-e ootused olid liiga suured ja see sai ehk ka natuke saatuslikuks, miks tükk ei trooni kusagil kõrgemal positsioonil. Lavastus ju igati tugev ja eriti hea näitlejate ansambel. Ja eks ta ju hea teater oligi. Vene lugu, kuigi Briti kirjaniku kirjutatud, on Boyd siiski tabanud "tunnet". Eredaima rolli pakkus Anne Reemann, kes selle rolliga pälvis ka oma kolleegide tunnustuse aasta parimana.
Ohtu mõisas nähtud "noortekat" - Armastus ei hüüa tulles, vaatasin 39 kraadise palavikuga. Teatrisse minnes muidugi ei teadnud, et asi nii hulluks läheb, aga sellises olekus tundus see armastuslugu armas. Isegi teiste kirutud Linda Vaheri mäng mind ei häirinud. Ja Priit Pius oli hea, nagu alati. Elasin nende suhte arengule kohe agusest peale kaasa.
VAT Teatri "Tsaar Saltaan" on lavastuslik ilutulestik. Nii lahedalt mänguline mitmete ja mitmete huvitavate lahenduste ja leidudega. Mina kuulun sellesse generatsiooni, kes ootas ja lootis, et pühapäevahommikuse pikema lastefilmina näitaks ETV just seda multikat ning kuidas üldse on võimalik 40 merest tõusvat vägilast lavale tuua, selleks on ju ikka nutti vaja. Tekst ka luuleriimis, mis kogu selle laheda lavastuse veel omakorda eriliseks tegi. Puterdada, ega vähegi režiist kõrvale kalduda sellise tükiga pole võimalik. Ja kui mõnusalt paigas kõik need detailid ja nüansid olidki. Lahe, lahe elamus! Järele mõeldes on ka muie näol :)
Ja "Masohhisti pihtimus" on ju samuti VATilikult mänguline. Trupiga on veel liidetud Raivo E.Tamm, kelle eripärane mäng keerab omakorda vinte juurde. Mõnusalt lopsakas sisu ja ilusti lahtirulluv lugu, mis algab lõpus ja jõuab lõpuks sinna välja ka. VAT Teater on tõusnud minu jaoks Linnateatri kõrvale teiseks teatriks, kus ma naljalt ühtki lavastust vaatamata ei raatsi jätta.
Endla "Vaikus"-t tahtsin hirmsasti kuidagigi mahutada aasta 10 parima teatrielamuse sekka, aga kuidagi ei õnnestunud. Juhtumisi nägin ilmselt lavastuse viimast esitust ja oh kui eriline see kõik oli. Juba see kuidas publik seda ümberringi madalamal toimuvat tükki oli paigutatud vaatama. Nagu lõkke ümber. Ja lõke põles tunnete mõttes ereda ja suure leegiga. Lugu on küll soomlase kirjutatud, aga sama hästi võisid need eesti mehed ja naised seal sõja-ajal olla. Väga tugev trupp tervikuna. Raske on kedagi eraldi välja tuua, sest tõesti olid kõik väga-väga head. Kui just peab, siis Ireen Kennik oma allasurutusega jäi hingepaeltesse kõvasti kinni. Märksõnadeks lavastuse tutvustusest: sõprus, armastus, viha, elujanu, ausus, ahnus, reetlikkus... Inimtunded äärmuslikes olukordades muidugi võimenduvad ja tulevadki paremini esile ja see tükk läks igati hinge.
Õnnepalu kirjutatud Draamateatri väikse saali tükk "Vennas" (mis võitis kunagi Monomaffia ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse) läks samuti hinge. Kammerlikult 3 näitlejaga - ema Kaie Mihkelson ja pojad Pääru Oja ning Indrek Sammul on tugev trupp ning elustavad kirjadel baseeruva loo laval väga tervikliku ning sujuvana. Lavastajaks Aleksander Eelmaa.
Vanemuise "Madissoni maakonna sillad" meeldis minule nii raamatu kui ka Meryl Streep-i ja Clint Eastwood-i poolt romantilise draama klassikaks mängitud filmina. Teadsin lugu, teadsin sisu ja hea meel oli, et nautisin samavõrra ka teatriversiooni. Eelkõige tahtsin vist näha Külliki Saldre elustatud Meryl Streep-i filmis mängitud rolli. Ja nagu film nii ka teater suutis mulle pisaragi silma tuua. Nõrk, ma tean, aga järelikult mõjus!
Tšehhovi Kajakat on ju nähtud juba õige mitmetes versioonides ning ausalt öeldes pole see minu jaoks üldse lemmikute seas Tšehhovi loomingust. Aga ju viga ongi siiani olnud selles, et "õige" versioon lihtsalt pole "õigel ajal" minu ette sattunud. Vanemuise suvetükk "Kajakas" oli nauding igas mõttes. Näitlejatööd eesotsas Külliki Saldre, Maria Soometsa ja eriti Merle Jäägeriga olid imeliselt head ja sügavalt läbitunnetatud (meestest tuleks kindlasti vähemalt mainida ka Karol Kuntselit ja Volki). Ja minu meelest on eriliselt oluline ja ilus kunstnikutöö Silver Vahtre poolt ja Maarja Meeru kostüümid ning Andres Sarve valgustus, mis väga hästi raamistasid seda head Tiit Palu lavastust.
Jäneda tallis elustunud Madis Kalmeti lavastatud "Imede aasta" on kasvanud minu sees veel tunduvalt suuremaks ja paremaks ajaga. See Aleksejevi kirjutatud eesti sõjast jalga lasknud eesti sõdurpoiste lugu segab endasse armastuskolmnurga, ajastule ja oludele kohased rasked otsused ning inimsaatuse saatuslikkuse. Alati ei olegi kõik enda teha...
Linnateatri "Kassirabal" lahterdab inimesed kaheks, need kes ei talu Iiri ängi ja need, kes leiavad sellest masendusest draama sügavaima olemuse ning parema sõna puudumisel - naudivad - seda valu või õigemini kuidas tegijad need tunded vaatjateni suudavad tuua. Väga valus lugu, usun, et üks aasta valusamaid. Lisaks Elisabet Reinsalu mäng, mis tundub lausa uskumatult valusana... Niimoodi see karakter läbi tunnetada, võiks arvata, et see mõjub näitleja enda psüühikale. Kuid lisaks pakub lavastus veel kamaluga häid rolle - Anne Reemann, Priit Võigemast, Külli Teetamm, Allan Noormets jne.
Kinoteatri kolmas manifest polnudki ju otseselt teater selle traditsioonilises mõttes. Eluteater, seda küll. Aga selle eest "Elamus" suure E-ga! Tegijate päriselu ja eelkõige ju ikkagi "eluvalu" teatrina võtta, võib isegi tunduda solvav. Aga väga palju mõtteid äratas. Ka väga sügavaid ja väga isiklikke.
"Kollaborandid" on hea partner mõni aasta tagasi samas teatris lavastatud "Boulgakoff"-ile. Sedapuhku suurel laval ja kui Draamateatril suurel laval midagi õnnestub, siis on see juba eriti suur asi. Minu jaoks on nende parimad tükid ikka väikses saalis või isegi majast väljas etendunud, tavaliselt. Aga Karusoo on Bulgakovi seekordse kemplemise Staliniga ikka tõeliselt ilusalt lavastanud. Just lavastajatöö oligi tüki puhul kõige silmatorkavam ja erilisem, sest Toompere jr, Kangur ja teised ju elustavad oma rollid uuesti ning teevad seda sama hästi kui Boulgakoffis, aga seekord on nii palju rohkem veel.
Suveteatri suurimaks elamuseks kujunes Rakvere Teatri "Üks pealuu Connemaras". Ühe minu ja ilmselt ka paljude teiste eestlaste lemmiknäitekirjaniku Martin McDonagh-i näidend lavastati osaliselt katuse alla ja osaliselt õue. Mõnusalt sobilik suvel (muidugi kui ilmaga veab, aga kui veab, siis annab see palju juurde). Ines Aru, Hannes Kaljujärv, Velvo Väli ja võrdlemisi uustulnuk Imre Õunapuu pakkusid mõnusalt hoogsalt ning särasilmselt mängitud ühe iiri loo, kus varem surnud naise surmaga seotud kahtlused on õhus ning eluoht külastab tegelasi praeguses ajas.
"Aasta puänt" tuli kindlasti Endla külalisetenduselt "Eedeni aed". Õnneks polnud ma filmi näinud ja seega tuli kogu asi ikka täiesti kolakaga vastu vahtimist. Ja lisaks Tambet Seling-u ja Kaili Viidas-e mäng. Ühe külmus ja teise valu, mis õhkasid mitte ainult näoilmetest, vaid kogu mängust. Kardan paljastada väiksematki vihjet, et mitte rikkuda seda elamust... inimsuhted ja nendega manipuleerimine... armastus... tegelikult seda tükki vaataks küll uuesti selle silmaga, mis juba teab, kuidas asjad lähevad. Heas mõttes pingeline kogu tükk.
Aastat jääb troonima Ingmar Bergmani klassika, mille elustas Ain Mäeots (dramatiseering kahasse teksti tõlkija Ülev Aaloega) Vanemuise väikse maja lavalaudadel. Sellest hoolimata, et see pole päris tavapäraselt "puhas ja konkreetne" Mäeotsa lavastus, vaid sisaldab ka selliseid natuke rabedamaid kohti (kogu see laste tagasivarastamine), oli selle eest päris mitmeid lavastuslikke avardusi, mis minu meelest õigustasid end, nagu näiteks kaks korrust laval või publiku sekka saali ulatuv lava esiots. Näitlejate jätmine terveks lavastuse ajaks lavasügavusse peaks olema üks kirjutamata keeld lavastamisel. See annab ikka nii palju dünaamilisust ning ka lavaltoimuva vaatajatele lähemale toomisele juurde ka mingitel teistel tasanditel kui lihtsalt ruumiliselt. Ja milline rollide prisma! Mitmed aasta parimad rollid tehti just nimelt selles lavastuses - Mait Malmsten vastiku kiriku- ja kasuisana, Liina Tennosaar vanaemana, Ott Sepp oma hoogsa ja üha hoogu keriva vingemast vingema monoloogiga, Elina Purde, Eva Püssa jne jne Ja mainimata ei saa jätta ka lapsi, eriti Aleksandrit mänginud poissi. Kuid kahtlemata tugev alustekst ehk eelkõige lugu ise on ikka pool võitu minu südames. Teise poole annavad tegijad ja sedapuhku oligi tegemist tõelise teatrisündmusega. Kusjuures filmi kordusvaatamisest polegi nii väga kaua aega, ent sellest hoolimata mõjus see perekonnasaaga võimsalt tunnetele.


PARIM LAVASTAJA

15. Aleksander Eelmaa (Vennas) - Eesti Draamateater
14. Erki Aule (Veerake) - Oma Lava/Von Glehni Teater
13. Vallo Kirs (Kahe isanda teener) - Ugala
12. Christian Röhmer (Masohhisti pihtimus) - VAT Teater
11. Madis Kalmet (Kassirabal) - Tallinna Linnateater
----------
10. Gerda Kordemets (Tsepeliin) - Tõstamaa Suveteater
09. Paavo Piik ja Mari-Liis Lill (Varesele valu) - Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater
08. Laura Mets (Eedeni aed) - Endla
07. Ain Mäeots (Fanny ja Aleksander) - Vanemuine
06. Tiit Palu (Kajakas) - Vanemuine
----------
05. Üllar Saaremäe (Üks pealuu Connemaras) - Rakvere Teater
04. Madis Kalmet (Imede aasta) - RAAAM
03. Andres Noormets (Vaikus) - Endla
02. trupp (Tsaar-Saltaan) - VAT Teater
01. Merle Karusoo (Kollaborandid) - Eesti Draamateater

Kommentaar: Karusoo lavastus oli sõna otseses mõttes "ilus". Leidlik kunstiline tervik, kus mitmeid lavastuslikke leide veel kõigele lisaks. VAT Teatri trupi enda poolt loodud-toodud multifilm lavale oli fantaasiarikas mänguline lustimine. Noormetsa Vaikus eriline ja mõjuvate vahenditega rikastatud.


PARIM MEESPEAOSATÄITJA

10. Henrik Kalmet - Imede aasta (RAAAM)
09. Helgur Rosenthal - Imede aasta (RAAAM)
08. Imre Õunapuu- Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
07. Sten Karpov - Hiired pööningul (Endla)
06. Ingomar Vihmar - Kass tulisel plekk-katusel (Eesti Draamateater)
----------
05. Raivo E.Tamm - Masohhisti pihtimus (VAT Teater)
04. Hannes Kaljujärv - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
03. Mait Malmsten - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
02. Tambet Seling - Eedeni aed (Endla)
01. Üllar Saaremäe - Hamlet (Kell Kümme)

Kommentaar: Igal muul aastal oleks Tambet võtnud esikoha kergelt oma kurva rolliga, ent Saaremäe Hamlet oli midagi enamat kui lihtsalt roll. See oli midagi sõnad-ei-piisa-seletamaks-head. Hamlet on minu meelest üks raskemaid rolle üldse ja teha seda niimoodi hooga ning veel ka nii eriliselt. Avastasin end suu ammuli lihtsalt passimast seda imet. Mait Malmsten on igati õigustatult kutsutud Vanemuisesse ning teeb samuti midagi väga erilist. Kuigi rolli tegelane on vastik ja ebameeldiv tüüp ning võibolla seetõttu ka lihtsamalt emotsioone äratav, siis Mait mängib selle täiega välja ja tulemuseks on õnnestumine ja tüki tervikut rikastav roll. Aga tõesti, Tambet Seling ja tema kurva kuju rüütel. Raevuv, pettunud, kuid enne ju ka õnnelik, armunud... milline tunnete skaala ühe rolli jooksul. Lisaks see miski, mis keeb pinna all, mis annab rollile tema mina, tema iseäralisuse, selle paneb Tambet samuti oma tegelase naha alla. Ja see on imeline.


PARIM NAISPEAOSATÄITJA

10. Katariina Ratasepp - Tsaar-Saltaan (VAT Teater)
09. Harriet Toompere - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
08. Merilin Kirbits - Titanic (Endla)
07. Kadri Adamson - Titanic (Endla)
06. Ireen Kennik - Hiired pööningul (Endla)
----------
05. Evelin Võigemast - Raha ja armastus (Ugala)
04. Anne Reemann - Igatsus (Tallinna Linnateater)
03. Külliki Saldre - Madisoni maakonna sillad (Vanemuine)
02. Kaili Viidas - Eedeni aed (Endla)
01. Elisabet Reinsalu - Kassirabal (Tallinna Linnateater)

Kommemtaar: Naispeosadega see aasta ei hiilanud. Tegelikult tõelist teatrimaagiat pakkus minule vaid Elisabeti valus ja vaimustav roll, mis oli minu jaoks konkurentsitult aasta parim naispeaosatäitmine. Kaili tuleb kohe tema järel, kuid samuti kindlal teisel kohal. Edasi Külliki ja Anne vahel tuli juba mõelda, kumb on järgmine jne. Kui Elisabet Reinsalu pärast seda rasket tükki kummardama tuli, olin isegi üllatunud, et ta naeratada suutis ja sellest rollist nii kergelt välja oli tulnud, sest kes seda tükki on näinud ja näinud kuidas ta selles rollis peab oma rasket taaka kandma ning selle välja kandma, see ilmselt ka nõustub, et roll on ikka hullult raske ning Elisabet teeb sellega midagi uskumatut.


PARIM MEESKÕRVALOSA
 
10. Indrek Sammul - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
09. Mait Malmsten - Laul, mis jääb (Eesti Draaamateater)
08. Kaarel Targo - Arabella (Ugala)
07. Velvo Väli - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
06. Peeter Tammearu - Hamlet (Kell Kümme)
----------
05. Margus Jaanovits - Utoopia rannik 3 (Ugala/Vanemuine)
04. Martin Mill - Kahe isanda teener (Ugala)
03. Allan Noormets - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Guido Kangur - Kollaborandid (Eesti Draamateater)
01. Ott Sepp - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)

Kommentaar: Ott Sepp, kes oma monoloogi pidades muudkui rohkem ja rohkem näost punaseks läks ja üha rohkem ja rohkem hoogu üles keris... see oli pärl. See jääb kauaks meelde. Samas üldse sobilik Rootsi onkel... ja ma tean, ma olen neid näinud... väga tabav just selles ajastus kuhu Bergman tegevustiku oli loonud. Guido Kangur oma Staliniga oli samuti lopsakalt mänguline, tundub, et ta alati suudab teha mingi liigutuse või žesti, mis ta rolli siiski värskeks ja uueks muudab. Ma ei väsi seda imetlemast. Allan Noormets on pikalt justkui seisev vesi olnud ning pean tunnistama, et ma ei osanud oodata temalt seda, milleni ta küündib Kassirabal. Tõeline üllatus. Allan on tagasi!


PARIM NAISKÕRVALOSA

10. Liina Tennosaar - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
09. Anu Lamp - Skangpoomijad (Tallinna Linnateater)
08. Elina Purde - Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
07. Merle Jääger - Kajakas (Vanemuine)
06. Ireen Kennik - Vaikus (Endla)
----------
05. Külliki Saldre - Utoopia rannik 3 (Ugala/Vanemuine)
04. Külli Teetamm - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
03. Külli Teetamm - Armastus ja raha (Tallinna Linnateater)
02. Ines Aru - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
01. Anne Reemann - Kassirabal (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Anne Reemann tõi seda vajalikku kergemat nooti oma üle-ääre-purskuva karakteriga ja kui hoogsalt ning mõnusalt ta selle tüübi elama pani. Ines Aru on legend ja samaga oma parimas vormis endiselt. Ma ei väsi teda ootamast üha uutes tükkides, ta pole kunagi isegi keskpärane, alati tipptase. Külli Teetammega oli mul pikka aega fenomen, et kui nägin, et tema mängib, siis ei tekitanud see minus mingeid emotsioone ning iga kord imestasin kui hea ta alati on. Nüüd läheksin juba ka lihtsalt ainult tema pärast midagi vaatama. Tema terav ja puhas diktsioon, lai mänguväli karmidest tippjuhtidest kuni vanade teadjanaisteni välja - milline imeline näitlejanna. Tema teeb veel suuri rolle Eesti teatrimaastikul!


PARIM ANSAMBLIMÄNG

10. Eedeni aed (Endla)
09. Kass tulise plekk-katusel (Eesti Draamateater)
08. Igatsus (Tallinna Linnateater)
07. Vaikus (Endla)
06. Imede aasta (RAAAM)
----------
05. Massohisti pihtimus (VAT Teater)
04. Kajakas (Vanemuine)
03. Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Fanny ja Aleksander (Vanemuine)
01. Tsaar-Saltaan (VAT Teater)

Kommentaar: Tsaar Saltaan ongi paljuski ülesehitatud ansamblimängule ning kõik peavad oma kõrre pessa kandma, muidu see lavastus ei toimikski. Ja justkui sekundilise täpsusega rullivad Vatikad selle etenduse vaatajate silme ees lahti ning selles on maagiat. Just nimelt selles nende ansamblitöös. Juba mitmendat aastat järjest (eelmisel aastal oli parimaks selles kategoorias "Faust").


PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS (keskmisest draamalav. enam muusikat/laulu)

Kommentaar: nähtud muusikaliste lavastuste vähesuse tõttu, loobun tänavu sellest kategooriast.


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödiasugemetega)

03. Kahe isanda teener - Ugala
02. Titanic - Endla
01. Tsaar-Saltaan - VAT Teater

Kommentaar: Tegelikult ainult 3 esimest tasus siin välja tuua, teised oleks vaid "täiteks". Head nalja on ikka endiselt väga raske teha. Täiesti naljavaene aasta oli...


PARIM AUTORITEATER

02. Mari-Liis Lill ja Paavo Piik - Varesele valu (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
01. Gerda Kordemets - Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)

Kommentaar: Ka autoriteatriga oli mõnevõrra põud. Viimastel aastatel on lavastajad rohkem oma kirjutatud ja väljamõeldud lugusid lavale toonud kui 2014. Samas võib olla, et minu valik lihtsalt osutus sellel aastal autoriteatrikaugeks. Tegelikult olen suurema tõenäosusega rahul just autoriteatrit vaadates. Selles on teatavat ehedust ja autentsust, mis tõlgendustes on siiski vaid tõlgendus.


PARIM EESTI ORIGINAALTEKST

05. Indrek Hargla - Wabadusrist (Eesti Draamateater)
04. Paavo Piik/Mari-Liis Lill - Varesele valu (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
03. Gerda Kordemets - Tsepeliin (RAAAM)
02. Tõnu Õnnepalu - Vennas (Eesti Draamateater)
01. Tiit Aleksejev - Imede aasta (RAAAM)


AASTA AUDIO-NÄITLEJA

mehed:

05. Tõnu Oja (Suurenokaline lind/Rio)
04. Janek Joost (Paha lind/Rio)
03. Tõnu Oja (treener/Kuidas taltsutada lohet)
02. Andero Ermel (Blu/Rio)
01. Mikk Jürjens (Kokutis/Kuidas taltsutada lohet)

naised:

03. Mirtel Pohla (Linda/Rio)
02. Liisa Pulk (Astrid/Kuidas taltsutada lohet)
01. Evelin Võigemast (Pärl/Rio)


PARIM TELETEATRI- ja TELESARJA-ROLL

mehed:

05. Tõnis Niinemets - Süvahavva
04. Margo Teder - Süvahavva
03. Ivo Uukkivi - Süvahavva
02. Andrus Vaarik - Süvahavva
01. Uku Uusberg - Süvahavva

naised: 
05. Terje Pennie - Süvahavva
04. Mari-Liis Lill - Süvahavva
03. Doris Tislar - Süvahavva
02. Ene Järvis - Süvahavva
01. Katariina Unt - Süvahavva

Kommentaar: Kuna ainus eestimaine sari või teleteater, mida sellel aastal vaatasin, oli Süvahavva, siis paraku kõik rollid pärinevad sealt.


PARIM FILMIROLL

Kommentaar: Seekord jääb kategooria täitmata, sest nägin ainult 2 Eesti filmi - Risttuules ning Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus. Meenuvad küll Ülle Kaljuste, Lembit Ulfsak, Priit Võigemast, Hilje Murel, Laura Peterson...

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Liisi Eelmaa - Vennas (Eesti Draamateater)
09. Jaanus Laagriküll - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
08. Rosita Raud - Eedeni aed (Endla)
07. Pille Kose - Tsaar Saltaan (VAT Teater)
06. Reet Aus - Igatsus (Tallinna Linnateater)
----------
05. Kristi Leppik - Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)
04. Gerly Tinn - Fanny ja Aleksander - kostüümid (Vanemuine)
03. Pille Jänes - Kollaborandid (Eesti Draamateater)
02. Vladimir Anšon - Igatsus - lava (Tallinna Linnateater)
01. Silver Vahtre - Kajakas (Vanemuine)

Kommentaar: Vahtre Kajaka kunstnikutöö oli muinasjutuline. Aus ja Anšon tegid väga hea töö Igatsusega. Jänese Kollaborandid oli niiii ilus.


PARIM SUVELAVASTUS
 
05. Tsepeliin (Tõstamaa Suveteater)
04. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme)
03. Kajakas (Vanemuine)
02. Imede aasta (RAAAM)
01. Üks pealuu Connemaras (Rakvere Teater)


PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")

Kommentaar: Sedapuhku telekast ei näinudki uusi tükke.


PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS

05. Käbekärp (Von Krahli Teater, vanusele 5+)
04. Hüvastijätt juunis (Endla/Lavakas, vanusele 16+)
03. Hiired pööningul (Endla, vanusele 4+)
02. Arabella (Ugala, vanusele 6+)
01. Armastus ei hüüa tulles (Kell Kümme, vanusele 15+)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

05. Olav Ehala - Arabella (Ugala)
04. Jarek Kasar - Skangpoomijad (Tallinna Linnateater)
03. Peeter Konovalov - Kassirabal (Tallinna Linnateater)
02. Peeter Konovalov - Kahe isanda teener (Ugala)
01. Ago Soots - Tsaar Saltaan (VAT Teater)


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE TEATRIS

05. Kriminaalne õhtusöök - teatri ühendamine söömise ja sööjatega (Gurmeeteater)
04. Veerake (magamine/voodi)
03. Vaikus - viia lava publiku keskele ja publikust madalamale (Endla)
02. Varesele valu - huvitav teatrite koosmäng ja näitlejate vahetus ning ka selle vahetuse ajal mäng (Eesti Draamateater/Tallinna Linnateater)
01. Tsaar Saltaan - kõik need kümned lavastuslikud trikid, alates sünnitamisest kuni linnulennuni välja. Tõeline lavastuslike ideede ilutulestik! (VAT Teater)


PARIM TEATER 2014

05. Endla
04. Ugala
03. Tallinna Linnateater
02. Eesti Draamateater
01. Vanemuine

Kommentaar: Nagu ikka kvalifitseeruvad parima teatri tiitlile ainult need teatrid, kuhu jõudsin vähemalt kolmel korral. Vanemuine oli tõeline üllataja ja lisaks ka aasta parima teatrielamuse pakkuja. 5 seas on tervelt 2 teatrit, mis eelmisel aastal 5 sekka ei mahtunud - Vanemuine ja Endla. Samas tuleb tunnistada, et oma üldisteks lemmikteatriteks pean hetkel Tallinna Linnateatrit, VAT Teatrit ja Rakvere Teatrit. VAT ja Rakvere jäid 2014.aasta parima teatri tabelist juba sellepärast välja, et jõudsin mõlemasse teatrisse ainult kahel korral, muidu oleksid nad sees. 2015.ndal aastal tahaks küll rohkem kolme lemmikteatrit külastada ning ka Ugalas on väga palju nägemata.


SUURIM POSITIIVNE ÜLLATAJA/AVASTUS

10. Kersti Tombak - Tsepeliin
09. Rait Õunapuu - Kahe isanda teener
08. Raivo Rüütel - Veerake
07. Robert Annus - Varesele valu
06. Allan Noormets - Kassirabal
----------
05. Karin Tammaru - Mandel ja merihobu; Vares
04. Eva Püssa - Fanny ja Aleksander
03. Merle Jääger - Kajakas
02. Ingomar Vihmar - Kass tulisel plekk-katusel (näitlejana)
01. Ireen Kennik - Hiired pööningul; Vaikus


PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)

05. Aurora Aleksandra Künnapas - Kassirabal
04. Mikk Kaasik - Fanny ja Aleksander
03. Kristjan Lüüs - Arabella
02. Imre Õunapuu - Üks pealuu Connemaras
01. Kaarel Targo - Arabella


PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS

05. RAMP
04. Teater Muusika Kino
03. Sirp
02. Eesti Teatriagentuuri koduleht www.teater.ee/
01. OP! (ETV)


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)

05. Aiamajas (Eesti Draamateater)
04. Woyzeck (Endla)
03. Kadunud sõbra juhtum (NO99)
02. Mandel ja merihobu (Endla)
01. Mu naine vihastas (NO99)