Woke & Vihane - VAT Teater

Christian Römer on saksa lavastaja, kes meie teatripilti on käinud rikastamas oma lavastustöödega juba viimased 21 aastat (3-5aastaste vahedega). Selle aja jooksul on VAT Teatri lavalaudadele varem jõudnud tema 6 lavastust (viimased 3 näiteks väga eripalgelised ja vägagi “erinevatest ooperitest”: The black rider, Masohhisti pihtimus ja Pilgatud pimedus). Nüüd jõudis kohale seitsmes ja sedapuhku tema esimene eesti autorite (Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seeder’i) kirjutatud “Woke & vihane” (põhinedes materjalil, mille korjamisel olid mitmed abilised, sisaldades päris koolinoorte päris arvamusi ja tähelepanekuid ning mille kirjutamine olevat kestnud kuni viimaste hetkedeni) ja kõneka alapealkirjaga - "remix olevikust". Muide Sveta ajastusoonde tabamised on siin tuntavad ning need ongi JUST need teemad mis on kuumad JUST praegu!

3 näitlejat esitavad justkui standup’likus vormis erinevate inimeste kaudu oma kehastatavate “tegelaste” vaatepunkte. Arvamusi, mis kostuvad meie kaaskodanike suude läbi nii televisioonist, päevapoliitiliste arvamus-raadiosaadetesse helistajate häältest ning muidugi ka sotsiaalmeediast. Seejuures kaotatakse teatri tavapärane neljas sein ning jutustatakse tõesti "meile" - parajasti saalis istujatele, mõnikord otse silma-sisse ning vastust või reaktsiooni (justkui) oodates. Teatava tunnetusliku rõhuasetusega kõnetada valitud vormi ja sõnastusega eelkõige noori. Ja kui juba noorteni (kes ju kahtlemata on meie tulevik) jõuda soovitakse, siis on selles ka omajagu just nende maailmanägemuslikke vaatekohti ning muidugi hea tubli annus huumorit. Läbi leidlikult naljakate, justkui anekdootlike juttudega saab noored kaasa tõmmata mõtlema ja -elama etendusele…vähemalt nii adusin seda (keskealine) mina, istudes umbes 12-16 aastaste, ilmselt klassidega seda vaatama tulnud noorte seas (tahaks kritiseerida seda “taotluse tehislikkuse” läbipaistvust, aga ei saa, sest tuleb tõdeda - see absoluutselt toimis just mu kaaspubliku peal!). Ise tundsin (ilmselt samal põhjusel) tublisti vähem laval toimuvaga seotust või äratundmisi enda mõttemallidest. Seevastu täitsa põnev ning mitmeti ka silmaavav (olles ise ka mh. 15-aastase lapse isa) ümberistujate reageeringutest, mis "neile" praegustele noortele tegelikult korda läheb, millele nad reageerivad, kuidas reageerivad ja mis ka võibolla nii oluline ei tundu või on hoopis kõverpeeglis (minu arusaamadega).

Silva Pijon, Karolin Jürise ja Ago Soots mängivad hoogsalt. Isegi kui tegelane, keda parajasti kehastatakse on näiteks 44-aastane, siis seda mängitakse ikkagi natuke nagu noortelavastuse võtmes (ja konkreetne viide Karolini poolt kivinäoga väites veganluse tõhusust, omas juba iseenesest väga lahedat huumorivõtit - ehkki tuli meelde mõne aasta tagune vastav meem Nigella Lawsoni ja temaga sama vana taimetoitlasest tv-terviseguru fotode kõrvutamisega…muidugi need “fotod” olid ka toona spets “valitud”). Ja karakteriseeringutest eriti just Silva lahendused oma erinevatele tegelastele toimisid minu jaoks ka psühholoogiliste lisanditega huvitavalt mängulistena, isegi riskides elulisusega, versus näiteks Karolini karakteriseeringud, mis olid raudpolt enesekindlalt paigas, pigem eht-realistlikud "jutustajad" kui "mängitud". Aga siin tasus Silval see risk vast isegi kuhjaga ära nüansseerides neid oma erinevaid tüüpe. Andis karakterite paraadile värvikust ja erinevate inimtüüpide mitmepalgelisust ka kogu tervikule juurde. (Kuna oli võimalus vestelda lavastajaga peale oma siinse teksti kirjutamist, siis tahan eraldi välja tuua ühe meelde jäänud lause, millest selgus, et tema näitlejatele karakteriseerimist ette ei näinudki, vaid rõhk oli just publikuga kontaktisaamisel - umbes nagu sõbraga vestlemisel... see paneb mängu muidugi hoopis teise valgusesse, ehk tegelikult Karolin täitiski nõnda otseselt lavastaja nägemust, kuid loomulikult ei vähenda ka Silva tehtud rolli(keste) toimivuse kiitust). 

Isiklikult meeldis kogu selles lühilugude paletis kõige rohkem teooriarendus, miks tegelikult “õigeid mehi” polegi olemas, kõige vähem või siis isegi ebamugavalt tundsin end taas ühe neljanda seina kadumisel ning mind kellegi võõra kõrvalistuva naisega “paari pandi”… Ei saagi aru, miks see tundeid riivas, ise ju reageerima kuidagi ei pidanudki (võibolla hoopis see solvumise läbi äratundmine, et kas tõesti on ka minus “lumehelbeke” peidus?😀), aga samas andis võimaluse iseendaga tutvumiseks nö. "ootamatust" kohast. Noored läksid elevile kui toodi välja vanematega sotsiaalmeedias suhtlemise eripära (see kuidas vanem kirjutab vastuseks “ok”), mis minus kui “naerualuste” esindajas äratas huvi, kas tõesti ise ka selline olen (huvitav võimalus mängu jälgida "õpitu pinnalt" ka pärast teatrit isiklikus elus!)…ja ausalt öelda (seega sõrmega näitamine oli igati õigustatud) ei saanud sellest kriitikast arugi, aga nii ees kui taga kui kõrval kutsus teema esile tõelise “kahina” ja peanoogutused - “TÄPSELT nii ongi!” kõlas isegi kellegi noore vaataja suust. Ja mina, keskealine, vaatan nagu loll ja hämmeldun, et miks see üldse “teema” on?!

Lisaks sellistele tabamustele oli ka tegijate poolel möödapanekuid. Alguses ei saanud ise sellest arugi, aga korduvalt kasutati slängisõna “fesar”, mis minuvanustele tähendab Facebooki…ümber istunud noored olid hämmingus... ja korduvalt... aga said alles kusagil lõpus aru ja seletasid teistelegi, “millega” on tegemist. Ilmselt tänapäeva noored vist siiski tunnistavad ainult tiktoki ja instagrammi ning neil on vist juba mingid hoopis uued, mille kohta ka vaikselt minusuguse “vanurini” esimesed kuuldused on jõudnud (Triller, Lasso, Byte...) ning on vist juba sotsmeedia-generatsioon tõstmas pead, kellest kogu "Fesar" hoopis kaarega mööda on läinud - "see on see, kus vanainimesed toimetavad"...

Kuid teemasid on siin ju kamaluga ja kui laval toimuv kõnetab nooremaid, siis publikus toimuv kahtlemata ka meid vanemaid ja lõpuks on nagu kõigile midagi harivat ja avastuslikku, isegi kui vast vaatamiseks siiski eelkõige soovituslik just nooremale publikule (ja mina sellist teatrilavastust päris adekvaatselt seetõttu hinnata ei suudagi). 

Finaaliks on varutud ka üks korralik visuaalne komm, eelkõige Rommi Ruttase valguskunstiga loodud (kunstnik Karmo Mende huvitava liikuva lavataustaga kooskõlas), millel on tõesti visuaalses mõttes oma ahhematapanekuga väärtus omaette, ehkki otseselt lavastustervikuga mõttelist ühendust vaadates (ega ka järele mõeldes) teha ei suutnudki. Ja kui juba “noortekas”, siis ei puudu ka vastav muusika. Nublu “Droonid” on sobivalt-huvitavalt mugandatud ning muidu (ka Saksamaalt külas) Dida Zende muusikaline pool on vägagi naudingut lisav. Ago jällegi varemgi juba hea kitarrimängijana teada, saab siin ka kidra kätte võtta. Silva tantsuoskus üllatas, selles on stiili! Karolini siirus laval on vaid temale omane, aga sellega kaasnev huvitav (isegi ootamatu) alt-hääl annab ta tegelastele alati vajalikku sügavust ning ehedust. Lavastaja assistendiks muide “Aasta täis draamat” dokist tuttav Alissija!

(Hiljem lisatud: Ma ise seda vaadates ära ei ühendanud, ent sellest mainitud vestlusest lavastajaga, kes tõi välja oma austuse ja vaimustuse Merle Karusoo eluloo-intervjuude tehnika kohta, tõmbas ka minu jaoks paralleelid oma kunagiste Karusoo lemmiklavastustega "Kured läinud, kurjad ilmad", "Save our souls" ja "HIV" jne... Siin on küll teatavas mõttes sama tunnetust ja esituslaadigi, ent sedapuhku siis just tänapäeva teravate teemade ja noorte kontekstis.)

Hinnang: 3+/4-

Olen veendunud, et eelmainitud sihtgrupp, kes ka minu ümber ülima põnevusega kogu lavastust jälgis ja elavalt sisse- ning kaasa elas, hindas seda tunduvalt kõrgemalt, seega palun minu numbrit mitte eriti tõsiselt võtta. Keskealine küünik lihtsalt ei mõikand kogu kraami, ega suutnud seetõttu alati suhestuda. See pole traditsioonilises mõttes teater, ehkki intervjuu-tehnikaga elulooliste lugude ning teravate arvamuslugude jutustamine seda ju kahtlemata on. Ja kõik kokku jätab vägagi teatraalse elamusmälestuse. Kõneainest vestlustesse, arusaamade ning tõekspidamiste paljusust, äratundmist ning vastuvaidlemist, õlakehitusi, kaastunnet ja nõustumisi ja tabavaid avastusi - kõike seda saab siit nendest lugudest-inimestest. Mis omakorda viib mõtted sellele taaskord, et küll on ikka kirju see loomariik...

 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

WOKE & VIHANE

Remix olevikust

Autorid: Sveta Grigorjeva, Mihkel Seeder

Lavastaja: Christian Römer(Saksamaa)

Lavastaja assistent: Alissija-Elisabet Jevtjukova (TÜVKA)

Kunstnik: Karmo Mende

Helilooja: Dida Zende (Saksamaa)

Valguskunstnik: Rommi Ruttas

Osades: Karolin Jürise, Silva Pijon, Ago Soots

Me elame päris lõbusal tänapäeval.

Kõik on muutunud nii targaks!

Kõik teavad kõike.

Kuidas elada. Kuidas olla.

Mida süüa. Mida mitte süstida.

Räägitakse, et me vahel laiutab lõhe.

L

Õ

H

Et error on muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Mina ja sina ei kuule teineteist.

Ma räägin oma, sa räägid oma.

Räägitakse, et põlvkondade vahel on konflikt.

Aga millal on noored ja vanad kunagi üksteistest õieti aru saanud?

Kas elu ei olegi üks pidev kriis?

Tundub, et me oleme alati millegagi erroris.

Olgu selleks

Töökoht, kool,

Tõde, võim,

Ema, boyfriend,

Sugu, söök,

Ebaõiglus, armastus.

Mingis mõttes error polegi error,

Vaid asjade loomulik käik.

Elu ongi error. Ja error on elu.

„Woke & Vihane” annab hääle paljudele häältele.

Mitte ainult noortele, mitte ainult vanadele.

Mitte ainult woke´dile. Mitte ainult vihastele.

Mitte ainult lumehelbekestele.

Lavastus on sündinud Goethe Instituudi ja Saksa välisministeeriumi toel. Materjali kogumisse panustasid Nõmme Kultuurikeskuse näitering (juhendajad Elina Reinold ja Margo Teder), Lasnamäe näitetrupp Lendav Lehm (juhendajad Johanna Koppel ja Andrei Bandurevski) ning jutuvõistlusel „VAT, KUS ERROR” osalenud koolinoored üle kogu Eesti.

Esietendus: 22. märtsil 2022 Sakala 3 black boxis

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 h ja 10 min

NB! Hilinejad saali ei pääse ning piletiraha tagasi ei maksta

Etenduse vaatamise järgselt saab planeerida kirjutamistöötuba “VATinaarium”.

Lotman - R.A.A.A.M.

Juri Lotman on minu jaoks eelkõige nimi lapsepõlvest. Oma vestlustega Vene kultuuriloost, mida televiisorist näidati, oli ta kodus “iganädalane külaline”. Kaugemas mälusopis ajasin teda segamini vist isegi Einsteiniga…ja mõlemad ju targad mehed ka 🙂

Teatriühendus R.A.A.A.M. tahtis selle välja tuua nii ilusasti Lotmani 100.sünniaastapäevaks, aga terviseolukorral olid teised plaanid ja nõnda nägi vene noore auteur'i, Aleksander Plotnikovi teos ilmavalgust alles eile. Kuid see ei vähenda selle seotust, ega ka tähtsust karvavõrdki.

Etendus saab alguse kui "teadlasekitlites" noored(?) semiootika doktorid ja doktorandid lavale saabuvad ning teevad ettekande nimikangelase kohta. Lavastus ongi biograafiline teekond läbi endise TÜ professori elukäigu ja kõikvõimalike sellega seotud ühenduste, alates tema sünnist Petrogradis ja armastuse leidmisest, Eestisse kolimisest, tema risti ja põiki läbiuuritud Puškinist, tuues eraldi välja olulisemate vahepeatustena erinevaid erilisemaid vaheseiku elust, nagu näiteks KGB läbiotsingud... Jõudes lõpuks välja suurmehe lahkumiseni... Aga sealt edasi veel mõnede eluliste sidustega, sest ega ju ka Lotman pole päriselt siiani siit ilmast lahkunud, ega lahkugi, kuni elavad tema õpilased ja õpilaste õpilased ning mäletatakse tema panust meie harimisse…ja otse loomulikult semiootikasse kui märgisüsteemide ja tähenduste uurimisse. 

Ka lavastus ja dramaturgia (1 tänavuse teatriaasta siiani parimaid!) ise oli nii tabavalt just nimme semiootilise suhtumisega, pidevalt otsiti kõigele taha seletusi ja isegi seletustele seletusi- see ongi semiootika (minu jaoks). Simeoni Sundja näiteks pidevalt viskas õhku küsimuse “aga miks?” Lavastus oma loomult on viimase aja trende järgides konverentslik…ehk ettekandeliku selgrooga. Kronoloogiline…ja me eestlased ju armastame ja januneme elulugude järele. Nendest on päriselt ka võimalik midagi õppida ja siin lavastuses on nii palju infokilde, et lausa väärtlavastuse mõõdu annab välja - tõesti saabki midagi teada (ja veel eriti minusugune, kelle jaoks Lotman siiani ongi olnud need lapsepõlve telesaated ja "tähtis" nimi). Harija oli nii Lotman kui ka see lavastus - veel üks läbipõimunud stiilne seos! 

Juba esietenduse sissejuhatus, mil teatrijuht Märt Meos luges ette lavastaja kirja, kes teadagi põhjustel ei saanud kohal viibida, tõi külmavärinad ja plaksti polnud rohkem sisse saamiseks vajagi. Suure austusega Lotmani vastu loodud lavalugu sisaldas hulganisti tegutsemisdetaile (stiilivõtteidki), et kogu aeg oli nii huvitav vaadata ja paljut vaja jälgida ning endasse haarata! Ent lisaks sisaldas see teekond ka palju head huumorit ja see tuli tõelise ootamatusena! Pugistasin ise ja ka saalis turtsatati naerda läbi terve etenduse.

Soe, armas, nostalgiline, hariv, leidliku video-lahendusega Laura Romanova'lt ja väga hea ansamblimänguga, millest eriti heana eristus Ivo Uukkivi kõigi oma näoilmete ja karakteriseeringu vinjettidega. Hoogne, aga vahepeal ka teadlaslikult torssis, siis jälle hajameelne või siis hoopis innustunud. Sellise "jutustava" loomusega lavastus ei eeldagi niiväga sellisel tasemel mängulisust, aga kui seda siiski näitlejalt saab, seda tähelepanuväärsema õnnestumisena see siis ka avaldub. Kuid ka kõik teised saavad loo jutustamise sees omad huvitavad mängumomendid. Martin Kõiv on minu arvates leidnud viimasel ajal väga huvitava koomikusoone, mis on andnud ta mängudele kõvasti liha juurde luudele (loe: mitmenäolisust ja suhtestumisvõimalusi) ja siin on seda taas meeldiv tunnistada. Simeoni on alati laval huvitav. Näiteks oma pisikeste, aga lahedate ekspressiivsustega, millest lõpuni päris kindlalt aru ei saa, kas need on tal meelega loodud või hoopistükkis loomulikud :) Nii ka siin ja mitmes kohas (lisaks karakteriseeringutele). Ja kui mõnus oli jälle üle pikema aja näha mängimas Maili Metssalu (mul muidu ka isiklik viiuli ja teiste keelpillidega tüdrukute vastu oma soe koht südames, mis ju selleski rollis leiab ärakasutamist, aga 10 punkti sellele, kes ta üldse sealt Raplamaa metsade vahelt üles leidis ja suuremasse rambivalgusesse ja rolli tõi!). Ragnar Uustali värske ja isemoodi lavaauraga kohalolu, mis nagu täiendaks seda vägagi erinevat ansamblisse toovate liikmete eripärasid veel ühe omanäolisusega. 

Hinnang: 4

(praeguseks hetkeks, mil käesoleval aastal on siiani vaadatud 36 erinevat lavastust, on see minu jaoks 2. suurim teatrielamus)

Minult igatahes suur soovitus! Hinnang oli kuni otsese eluloo kronoloogia lõpuni isegi üle nelja, aga ei raatsistud vist veel üht-koma-teist välja jätta, mis on ka täiesti mõistetav ja arusaadav ning tempostatus polnud esietenduseks veel päris lõpuni paigas (kuigi ka sellega võis, praegu ülikoolis ise töötades, tõmmata paralleele mõnede teadlaste kohmetuste ja pidevate segadusse sattumistega, mida kas siis tahtlikult või tahtmatult ju omamoodi siin tabati), ent küllap see kõik veel mängukordadega tasandub, igatahes väga hea teatrielamus ka tervikuna!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Karen Adleri tehtud fotod):

LOTMAN

Autor-lavastaja Aleksander Plotnikov (Venemaa)

Kunstnik Konstantin Solovev (Venemaa)

Muusikaline kujundus Ardo Ran Varres

Videokujundus Laura Romanova

Valguskujundus Ivar Piterskihh (Endla)

Laval Ivo Uukkivi (Draamateater), Simeoni Sundja, Martin Kõiv, Maili Metssalu, Ragnar Uustal

Etendus on ilma vaheajata 1h 50min.

.Asukoht: Kumu auditoorium

Lotman, grandioosne figuur ja seda eelkõige meie, inimeste jaoks, kes elavad praegusel ajal. Etenduse loomine tema loengute, päevikute ja mälestuste motiividel – see on katse teha kaitsesüst meie kaasajale, lõhestunud ja ühtsuse kaotanud ajale. Süst, selle imelise isikliku jõuga, mida Lotman omas ja millega õpetas. Etenduses toimub ajamontaaž. Lotman Tartust on laval koos tegelaste ja raamatukangelastega, kes said tema uurimisobjektideks. Lotmani juurde tulevad teed jooma Puškin ja Lenski. Ja vastupidi Lotman läheb laval dekabristide juurde, kes poodi Senati väljakul üles. KGB, kes korraldas Lotmani juures läbiotsimise, käib ühte jalga 18. sajandi salapolitseiga, kes viis Radištševi enesetapuni. Meie etendus, see on katse näha ühe inimese saatuses kogu inimkonna saatust. Üks peamisi Lotmani intuitsioone oli kõige selgitamise võimalikkus, kõiksuse mõistmine, maailma riiulitele paigutamise võimalikkus. Aga kuidas selgitada Teist Maailmasõda, nälga, sõdu, Tšehhoslovakkiat, sündmusi Eestis 90.? Kuidas selle maailmakatastroofid suhestuvad Jevgeni Oneginiga? Kuidas selgitada selgitamatut?

Semiootika on teadus märkide süstematiseerimisest. Aga kuidas süstematiseerida kaost? Lotmanil on vastused olemas. Lotman, see on kingitus meile, kingitus kaasajale ja meie kätes on ülesanne asuda temaga vestlusse, et elu kaosega toime tulla.

Esietendus oli planeeritud J.Lotmani 100. sünnipäeva-aastal, 28.02.2022 kell 19, Vaba Lava Narva teatrikeskuses. 

(Tegelikkuses ja olude sunnil 17.03 Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses. Tegelik etenduse kestvus oli natuke üle 2h).

Loomade karneval - Rahvusooper Estonia

Camille Saint-Saëns kirjutas oma suurepärase klassikalise muusika teose “Loomade karneval” juba aastal 1886. Süit, mis koosneb 14st erinevate loomadega seonduvatest osadest, on nii fantaasiarikas ning manab silme ette just vastavalt "lõigule" kas kuke või putukad, lõvi või kilpkonnad, antiloobid või dinosaurused... ja otse loomulikult on selle sees vast ehk tema kuulsaimadki “Luik” ja “Akvaarium”. Uskumatu, aga helilooja ise häbenes oma teost, sest arvas, et see vähendab tema kredibiilsust tõsise heliloojana! Sellepärast esitatigi seda vaid erandkorras ning mitte avalikult. Avalikult publikule alles 1a pärast autori surma-1922! 

Nüüd on meie Rahvusooper Estonia Marina Kesler võtnud selle imeilusa muusika aluseks oma uuele tanstu-muusika-multimeedia-lavastusele ja loonud vahva terviku lastele, kus poiss ja tüdruk oma linnakorteri muudavad fantaasiamängudes, no kas just “karnevaliks”, aga erinevate loomade paraadiga mängumaaks. Nii kujutavad nad ette kuidas kohtuvad kõikvõimalike lindude-loomadega, aga mängivad ka ise... kilpkonna või luikesid näiteks.

Tegemist on nn. Rahvusooper Estonia Haridusprojektiga, millega antakse pere pisimatele võimalus külastada ja näha teatritegemist kohe õige lähedalt! Nimelt on see teatrikülastus 1 imeline võimalus, kus nii tantsijad, dekoratsioonid, orkester ja isegi vaatajad ise on kõik koos meie Rahvusooperi laval! 

Minu nähtud etendusel (mis muide oli Marina koreograafia ja lavastuse maailmaesietendus!) tantsisid tüdrukut ja poissi Karina Laura Leškin ja Anatole Blaineau. Ja kuigi ka Anatole oli ka vahva, siis Karina Laura, imearmsa tütarlapsena võlus iseäranis kõik teda vaatama tulnud iga kodu omad “printsessbaleriinid”. 

Tegelikult ma isegi üllatusin kuivõrd kaasahaarav see kõik kokku on. Mitte nö. klassikaline ballett, üsna moodne ja varvastele palju valu ei anta, aga läbi balletimõõtu sirutuste ja hüpete ikkagi, ent lapselikumas, väiksemas vormis, omade imetlustäratavate väikeste momentidega. Mis eriti vahva, et Marina on siia sisse peitnud näiteks vahvaid lapsepõlvest meenuvaid tuttavaid liigutusi (põlved seistes kokku-lahku, samal ajal kui käsi liigutad põlvede ees risti-rästi või teineteise seliti enda selga upitamine jne), mida pisikesed teatrikülastajad saavad ka endale oma mängudesse võtta (emal-isal hea võimalus kodus õpetada) või hiljem paralleele tõmmata kui mõni selline liigutus juba tuttav on ning kusagil jälle ette tuleb. 

Lavastus pole siiski sugugi mitte ainult plikadele! Muuhulgas käiakse läbi ka "Juura ajastu pargist", mil ilmatusuur dinosaurus mängu siseneb ja lastele mõnusat põnevuskõdi pakub! Suur video-sein mängis kogu aeg lavastusele kaasa, kuid sellele lisaks nii laest kui külgedelt tuli pidevalt mängu veel mitmeid ja mitmeid lavastuslikke põnevaid üllatusi. Näiteks elusuuruses eesel (kunstnik Reili Evart). Kogu mänguteekonna mitmetele väiksematele lugudele tagasi mõeldes, minu jaoks lavastuse tipphetkeks kujunes vast siiski just see varjutantsuna lahendatud “Luik”- tõesti imeilus ja seda nii lahendusena kasutatud vorm, liikumisest tekkivad kujundid kui ka muidugi see muusika!

Estonia kammerorkester, nagu alati on ka siin vägagi tasemel. Muusika sünnib ju seekord mitte "orkestriaugus", vaid kogu pillimäng tuleb küljelt ja seda võib ka mistahes hetkel jälgida! Mina ei tundnud isegi valehäbi, et olin vaatamas ilma pisikese kaaslaseta, sest enda jaoks oli ka ausalt nauding korraks enda sisemise lapse silmadega avarsilmi kõike sisse ahmida. See napp pooltund lendas kui linnutiivul! Eriti just selle fantaasiarikka ja fantastiliselt ilusa muusika elava esituse ning leidlike lavastuslike nõksude saatel. Isegi ükski pisitilluke vaataja ei jõudnud väsida ja saalis (laval) polnud nutupiiksugi, isegi hämaramatel hetkedel (valguskujundaja Rasmus Rembel)! Vaatamine on ka nii seatud, et iga lapsevanem saab oma lapsega koos seda jälgida ja vajadusel süllegi võtta või kasvõi tagumisse ritta liikuda. 

Muide hea vaatamine ka näiteks 1.-2. klassiga, saab pärast kas joonistamistunnis loomade joonistamiseks ja kogemuse meenutusharjutamiseks kasutada või lihtsalt tutvustada sellega klassikalist muusikat ja tantsuteatrit ning nende vahvalt lastele meeldivat sümbioosvormi. 

Muidugi kui pileteid üldse õnnestub saada, sest seda etendatakse vaid ühel päeval kuus (2 etendust) ja aprilli omad on juba välja müüdud.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Tanel Meos'i tehtud fotod, mis kuuluvad Rahvusooper Estonia'le):

BALLETID LASTELE / NOORTELE

Loomade karneval

„Loomade karneval“ on täiesti uutmoodi lahendusega lavastus Estonias, sest laval on koos nii tantsijad, muusikud kui ka publik ja seda kõike selleks, et lapsed näeksid lähemalt artiste ning tekiks hea ja mugav õhkkond.

KOREOGRAAF JA LAVASTAJA Marina Kesler

MUUSIKAJUHT Jaan Ots

KUNSTNIK Reili Evart

VALGUSKUNSTNIK Rasmus Rembel

IDEEKAVAND Tuuli Potik

Kestus 35 minutit

Marina Kesleri lasteballett Camille Saint-Saënsi muusikale Rahvusooper Estonia laval

Esietendus 26. märtsil 2022

Poiss ja tüdruk on üksi kodus. Igavuse peletamiseks vaatavad nad aknast välja ja kuulavad tänavalt kostuvaid helisid. Tänavakoristusmasin möirgab kui dinosaurus,  väiksemad autod meenutavad kanade kaagutamist, trollibussi signaal on justkui eesli hirnumine ning kaugem jutuvadin on kui äsja koorunud linnupoegade siutsumine. Seejärel otsustavad õde-venda ise kodust loomaaia teha ning helide taustal erinevaid loomi mängida. Korraga saab tänavahelidest imekaunis muusika …

Camille Saint-Saënsi ikoonilist teost esitavad Rahvusooper Estonia orkestrandid.

Camille Saint-Saëns (1835–1921) kirjutas 14 osast koosneva fantaasiarikka süidi „Loomade karneval“ 1886. aastal eraviisiliseks ettekandeks. Kuna helilooja aga kartis, et tema muusikalisi vigureid täis palad võiksid kahjustada tema mainet tõsise muusika loojana, keelas ta teose avalikud ettekanded. Seepärast kõlas süit avalikkusele esmakordselt alles 26. veebruaril 1922, aasta pärast autori surma. „Loomade karneval“ võeti entusiastlikult vastu ning sellest on saanud üks tuntumaid, armastatumaid ja südantsoojendavaid teoseid. Kuulajate ette manatakse lustakad muusikalised pildid kuninglikust lõvist, nokkivatest kanadest, kihutavatest antiloopidest, sulistavatest kaladest ja teistest toredatest loomadest.

Poiss: Liam Samuel Morris või Anatole Blaineau

Tüdruk: Karina Laura Leškin või Ellinor Piirimäe

Soovituslik vanus 3+

Teatrikuu parimad - MÄRTS 2022

Märts ju muidu ka "teatrikuu", aga minu jaoks oli see ka muidu TÕELINE teatrikuu - tervelt 18 korda jõudsin erinevate lavastuste etendusi vaatama möödunud kuu jooksul. 13 neist nägin Tallinnas, 2 Tartus, 1 Rakveres, 1 Viljandis ja 1 Pärnus. 2 peaasjalikult vene keeles, ülejäänud eesti keeles. 10 neist klassikalises mõttes (enam-vähem) draamalavastused, ülejäänud kas eksperimentaalsed, tantsu või muus stiilis, millel veel polegi nime (või kuidas klassifitseerida TÜ VKA 14.lennu "Toatüdrukud"?). 4 neist lavastustest olid teatrikoolidega seotud. 8 neist esietendused.

Elamuse hinnangu mõttes 6 lavastust hinnanguga 4; 2 lavastust hinnanguga 4-; 4 lavastust 3+; 2 lavastust 3; 3 lavastust 3- ja 1 lavastus hinnanguga 1+... Ehk pigem kaldu rahulolematuse suunas, kui üle keskmise kõigest 8/18st. Pean tegelikult ka 3+/4- keskpäraseks, seega niiöelda "häid" elamusi kõigest 6... Üldse kui mõelda aasta esimesele kolmele kuule tagasi, siis vaid käputäis on selliseid, mida tahaks elamustepagasis tõesti ka pikemaks ajaks kaasa võtta ja mida võiks ja saaks ka teistele soovitada. Aastad ei ole vennad... Eriti eelmise, keskmisest tugevama teatriaasta valguses. Ent aasta siiski on veel "noor". Ja leidub siiski ka häid komponente, ehk kas näitlejatöid või kunstnikutöid või muudki, mida leiab ka tervikuna võibolla mitte nii erilise elamuse andnud lavastustest. Sellepärast on vaja ka lisaks need siiski "peidust" välja tuua ja kiita ka erinevaid teatritegijaid.

Märtsikuu teatritegijate tipud minu hinnangul olid tänavu sellised:

SUURIM TEATRIELAMUS

1. LOTMAN - R.A.A.A.M.

2. KÕIK MINU EMAST - VANEMUINE

3. ARST - UGALA

4. ÕHTUSED MAJAD - RAHVUSOOPER ESTONIA

5. ROSMERSHOLM - RAKVERE TEATER

6. MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE - VABA LAVA

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. TAAGO TUBIN - ARST (UGALA)

2. ALEKSANDER PLOTNIKOV - LOTMAN (R.A.A.A.M.)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. GARMEN TABOR - ARST (UGALA)

2. LIINA TENNOSAAR - AEGLANE HINGAMINE (TEATER N)

3. SILVA PIJON - WOKE & VIHANE (VAT TEATER)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. IVO UUKKIVI - LOTMAN (R.A.A.A.M.)

2. SIMEONI SUNDJA - LOTMAN (R.A.A.A.M.)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. RAGNE PEKAREV - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

2. SAARA NÜGANEN - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

3. PIRET LAURIMAA - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

4. LIINA OLMARU - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

5. MARI-LIIS LILL - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. PEETER RÄSTAS - ROSMERSHOLM (RAKVERE TEATER)

2. OTT RAIDMETS - VALGUSINGEL (ENDLA)

3. SANDER ROOSIMÄGI - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

PARIM eeskätt LASTELE- ja NOORTELE MÕELDUD LAVASTUSE NÄITLEJA

1. SILVA PIJON - WOKE & VIHANE (VAT TEATER)

2. KAROLIN JÜRISE - WOKE & VIHANE (VAT TEATER)

3. KARINA LAURA LEŠKIN - LOOMADE KARNEVAL (RAHVUSOOPER ESTONIA)

PARIM NOORNÄITLEJA (nägemise hetkel alla 30-aastane)

1. SILVA PIJON - WOKE & VIHANE (VAT TEATER)

2. OTT RAIDMETS - VALGUSINGEL (ENDLA)

3. SANDER ROOSIMÄGI - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

4. SAARA NÜGANEN - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

5. KARL KRISTJAN PUUSEPP - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

6. GRETE JÜRGENSON - CERVANTOORIUM (TARTU UUS TEATER)

PARIM 60+ KLUBI NÄITLEJA (korüfeed)

1. ANDRUS VAARIK - NOOR JÄÄ (ENDLA)

2. KAIE MIHKELSON - PUUD OLID, PUUD OLID HELLAD VELLED (EESTI DRAAMATEATER)

3. TERJE PENNIE - ARST (UGALA)

4. ANDRES TABUN - ARST (UGALA)

PARIM UUS NÄITLEJA/TANTSIJA (keda varasematel aastatel pole teatrilaval näinud)

1. KARL BIRNBAUM - ABC KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI (EMTA LAVAKOOLI 31.LEND)

2. EMILI ROHUMAA - ABC KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI (EMTA LAVAKOOLI 31.LEND)

3. LAUREN GRINBERG - ABC KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI (EMTA LAVAKOOLI 31.LEND)

4. RICHARD ESTER - ABC KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI (EMTA LAVAKOOLI 31.LEND)

5. GERTRUD KUUSMAA - RUUM RUUMIS (EESTI TANTSUAGENTUUR)

Siin on veel terve pikk nimekiri neid, kes meeldisid ja kellega sai märtsis esmakordselt teatrilavalt kohtutud, aga piirdun seekord vaid mainitutega. Loodetavasti näeb nii "Ruum Ruumis" kui ka "Loomade" karneval tantsijaid ja muidugi ka 31.lennu näitlejaid veel sellel aastal, et oleks võimalus ka teisi nimesid välja tuua. Mitmeid (tugevamast otsast) 31.lennust on õnnestunud näha ka juba varasemetel aastatel ja sellepärast nad selles kategoorias ei kvalifitseeru enam.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. LOTMAN - R.A.A.A.M.

2. MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE - VABA LAVA

PARIM PISI- VÕI VÄHESTE SÕNADEGA ROLL

CARMEN MIKIVER - NOOR JÄÄ (ENDLA)

PARIM AUTORITEATER

1. LOTMAN - ALEKSANDER PLOTNIKOV (R.A.A.A.M.)

2. RUUM RUUMIS - LIISA LAINE (EESTI TANTSUAGENTUUR)

PARIM INDIE-TEATER

1. LOTMAN - R.A.A.A.M

2. MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE - VABA LAVA

PARIM LASTE- JA NOORTETEATER

1. WOKE & VIHANE - VAT TEATER (noortele)

2. LOOMADE KARNEVAL - RAHVUSOOPER ESTONIA (väikelastele)

PARIM MUUSIKA-/TANTSU-/EKSPERIMENTAALNE-/MITTE TAVAMÕISTES DRAAMA-TEATER

1. ÕHTUSED MAJAD - RAHVUSOOPER ESTONIA

2. RUUM RUUMIS - EESTI TANTSUAGENTUUR

3. ABC-KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI - EMTA LAVAKOOLI 31.LEND

PARIM KOMÖÖDIA(või lavastus, kus on naljal oma roll)

1. LOTMAN - R.A.A.A.M.

2. ABC-KIRÄOPPUSEST TRAADI MATSI JA SHAKESPEARE'I WILLIAMINI - EMTA LAVAKOOLI 31.LEND

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ/STSENOGRAAFIA

1. PILLE JÄNES - ARST (UGALA)

2. MAILIIS LAUR - VALGUSINGEL (ENDLA)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. YANA KHANIKOVA - ROSMERSHOLM (RAKVERE TEATER)

2. MAARJA MEERU - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

PARIM GRIMM/SOENGUD

1. ÕHTUSED MAJAD - RAHVUSOOPER ESTONIA GRIMMITUBA

2. VALGUSINGEL - ENDLA GRIMMITUBA

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. OSKARS PAULINŠ - SURNUD HINGED (VENE TEATER)

2. MARGUS VAIGUR - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

3. MIHKEL VIINALASS/ERKI KUKK - RUUM RUUMIS (EESTI TANTSUAGENTUUR)

4. ROMMI RUTTAS - WOKE & VIHANE /(VAT TEATER)

5. PRIIDU ADLAS - ROSMERSHOLM (RAKVERE TEATER)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILINE KUNSTNIK

1. LAURA ROMANOVA - LOTMAN (R.A.A.A.M)

2. TAAVI VARM - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

PARIM HELILOOJA (originaal)

1. MALLE MALTIS - ROSMERSHOLM (RAKVERE TEATER)

2. ALEKSANDR ŽEDELJOV - SURNUD HINGED (VENE TEATER)

3. DIDA ZENDE - WOKE & VIHANE (VAT TEATER)

4. KRISTJAN PRIKS - VALGUSINGEL (ENDLA)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. TOOMAS TROSS - REBANE-FILOSOOF (PIIP JA TUUT TEATER)

2. LIISA LAINE - RUUM RUUMIS (EESTI TANTSUAGENTUUR)

3. MIHKEL KUUSK - CERVANTOORIUM (TARTU UUS TEATER)

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (varem pole kuulnud sellises versioonis)

1. LOLA (õigete sõnadega) - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

PARIM KOREOGRAAFIA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

1. TIIT HÄRM - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

2. LIISA LAINE - RUUM RUUMIS (EESTI TANTSUAGENTUUR)

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

1. INGMAR JÕELA - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

PARIM TANTSIJA TANTSULAVASTUSES

1. ALI URATA - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

2.-3. KETLIN OJA - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

2.-3. ANNA ROBERTA - ÕHTUSED MAJAD (RAHVUSOOPER ESTONIA)

PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

1. RAHVUSOOPER ESTONIA ORKESTER (JAAN OTS, ESTHER DORADO SUELA, VALERI LEVIAND, MARIA GOORŠENINA, ADRIAN BRAVO LOPEZ, ANGELICA ROBERT, MARIUS JÄRVI, TIIT PÄRTNA, KENTARO YANO) - LOOMADE KARNEVAL (RAHVUSOOPER ESTONIA)

2. MAILI METSSALU - LOTMAN (R.A.A.A.M.)

3. KARL KRISTJAN PUUSEPP - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

PARIM DRAAMANÄITLEJAST LAULJA TEATRILAVAL

1. ANNA SERGEJEVA - SURNUD HINGED (VENE TEATER)

2. MAILI METSSALU - LOTMAN (R.A.A.A.M.)

3. TERJE PENNIE - ARST (UGALA)

4. RAGNE PEKAREV - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. NATALJA MATŠENENE - AEGLANE HINGAMINE (TEATER N)

2. AARE PILV/PRIIT PÕLDMA/MARI-LIIS LILL - MA VÕIKSIN SULGUDA PÄHKLIKOORDE (VABA LAVA)

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI LAVAL

1. SAMUEL ADAMSON/PEDRO ALMODOVARI PÕHJAL - KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE)

2. ALEKSANDER PLOTNIKOV - LOTMAN (R.A.A.A.M)

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

1. OTT KILUSK - VALGUSINGEL (ENDLA)

2. ELMO NÜGANEN - SURNUD HINGED (VENE TEATER)

TEATRIKUU KURADITOSIN MEELDEJÄÄVAIMAT NÜANSSI TEATRILAVADELT

1. KÕIK MINU EMAST - KINKS'i "LOLA" RAGNE PEKAREVI ESITUSES (VANEMUINE)

2. RUUM RUUMIS - LASERSHOW JA LASERIST MOODUSTUVAD "RUUMID", MILLES JA MILLEST LÄBI TANTSIVAD TANTSIJAD (EESTI TANTSUAGENTUUR)

3. ÕHTUSED MAJAD - 2.VAATUSE ALGUSE MEESTE TANTS (RAHVUSOOPER ESTONIA)

4. LOTMAN - ETTELINDISTATUD INTERVJUU, MIS MÄNGITAKSE VÄLJA NAGU VESTLUS (R.A.A.A.M.)

5. ARST - SUGUPOOLTE JA NAHAVÄRVIDE SEGAMINE (UGALA)

6. LOTMAN - KGB LÄBIOTSIMINE (R.A.A.A.M.)

7. ROSMERSHOLM - FINAAL (RAKVERE TEATER)

8. VALGUSINGEL - VALGUSINGEL-OTT RAIDMETS (ENDLA)

9. ARST - GARMEN TABORI JA TERJE PENNIE LAVAKEEMIA (UGALA)

10. PEETER RÄSTASE LOODUD KARAKTER ROSMERSHOLMIS (RAKVERE TEATER) ja RAGNE PEKAREVI LOODUD KARAKTER KÕIK MINU EMAST (VANEMUINE) LAVASTUSTES

11. LOTMAN - KUIDAS LOTMAN KOHTUS OMA NAISEGA JA MIDA NAD TEINETEISELE ÜTLESID (R.A.A.A.M.)

12. ÕHTUSED MAJAD - HÄRJAVÕITLUS MAGAMISTOAS (RAHVUSOOPER ESTONIA)

13. WOKE & VIHANE - FINAALI LUMMAV VALGUSSHOW (VAT TEATER)

---

Aprillis ja mais on blogis ilmumas peegeldused lavastustele R.A.A.A.M. "Lotman"*, VAT Teater "Woke & Vihane", Vene Teater "Surnud hinged"*, Ugala "Arst"*, Teater N "Aeglane hingamine", Vaba Lava "Ma võiksin sulguda pähklikoorde", Rahvusooper Estonia "Loomade karneval", Eesti Tantsuagentuur "Ruum ruumis"*, Tartu Uus Teater "Cervantoorium"* ja praeguseks veel nägemata Vene Teater "Cyrano de Bergerac", Kellerteater "Afäär", Eesti Noorsooteater "Sinel", Vanemuine "Armuleivasööja", Ugala "Üle oma varju", Tammsaare Teater "Lõunasöök", Vanemuine "Tõrksa taltsutus" ja Must Kast "Kolm õde".

Tärniga märgitute kohta kohta leiab juba praegu instagrammist välkarvustused, ülejäänute kohta ka peatselt.

---

Filme nägin märtsis vähe. Suurima elamuse pakkusid:

FRESH - rõve õudusfilm, aga realistlik ja sellepärast vast veel eriti vastik, aga hullult põnev

SKYGGEN I MIT ØJE/The shadow in my eye - Taani film tõesti sündinud loost, mil britid pommitasid natside staabi pähe hoopis laste kooli

---

Ülal on kasutatud fotot märtsikuus suurima elamuse pakkunud teatrilavastusest "Lotman". Foto on pärit Teater R.A.A.A.M. kodulehelt ja kuulub teatrile (autorit juurde polnud märgitud).