Üksi reisima

Ligikaudu 15 tunni pärast pean ma täiesti üksi Eesti poole teele asuma. See on millegipärast eriliselt kurb seekord. Ma ei saa aru, mida ma põen? Olen ju juba suur poiss ning reisinud pool maakera "täiesti üksi" läbi. Aga just seekord on kuidagi eriliselt valus pere koju jätta.

Ma tean juba ette, et päevad tulevad töised hommikust õhtuni. Lisaks pool sellest ajast pean nagunii Tartus olema (ööd hotellis), ehk perega koos ma seal eriti nagunii ei saakski olla. Ja ometi on peaaegu selline tunne, nagu süda oleks murtud. Kui vaid kaks suuremat last ei peaks koolis olema...

Vaatasin ka Tartu kultuurikava üle, aga see tundus üpris kuiv. Ühe asja siiski leidsin, kuigi ma ei tea kas töö pärast sinnagi jõuan. Ja kuigi me kõik pidevalt Eesti tagasi igatseme, on selline üksi koju rändamine kuidagi topelt valus. See on umbes sama kui ma küpsetaksin tordi. Terve meie pere armastab vaarikaid, kuid ma saaksin selle tordi peale panna ainult ühe vaarika ja siis selle vaarikaga tüki kõigi silme ees üksi ära süüa...see polekski enam hea vaid hoopis vastik. Eriti laste pärast.

Tagasi koju jõuan täpselt S-i sünnipäeval. Ta saab 13. K O L M T E I S T! Mulle meenub see film kus mängisid Evan Rachel Wood ja Holly Hunter - "Thirteen"...see oli ju kolmeteistaastasest tüdrukust. Õudne...see teeb ju minust juba vanuri! Ok, ma olin ka ju suhteliselt noor, kui S sündis, aga ikkagi...

Samas ma kategooriliselt keeldun ennast vanuriks pidamast. Inimene on ju lõppude lõpuks täpselt nii vana kui vanana ta ennast tunneb. Mul on veel piisavalt krutskeid varrukas ning tihti märkan kui loll ja eluvõõras ma mõnes teemas olen. Ja kui kehv inimestetundja... See on lausa hämmastav! Kui ma ei teaks kui vana ma olen, ma ei usuks seda ise ka. Kui mõõdupuuks oleks noorte mõttemaailma mõistmine või praeguse hetke popmuusika, lahedad filmid või mistahes trenditeadlikkus, siis ma arvan, et teen silmad ette nii mõnelegi endast poole nooremale. Aga oleme ausad, juba paljalt väljend "noorte mõttemaailm" reedab, et ma ei ole enam 17, 18 ega isegi mitte 20 :)

Aga ka kõigest sellest hoolimata, kui nüüd täpsemalt järele mõelda...siis ma arvan, et ma pole kunagi olnud oma elus õnnelikum, kui praegusel hetkel. Mis sellest, et vahest kummitavad ka äiksepilved ning mõnikord sajab kasse ja koeri ja vahest isegi pesumasinaid... niikaua kui kodus ootavad mind mu neli musirulli, nii kaua paistab kodus alati päike ja siia on alati hea tulla! Ja mis kõige südantsoojendavam, ma tean seda ise ka, et niipea kui ma kodust lahkun, hakkavad nad mind ootama...

C U N St "Oh" ni "aaaaah"!

So You Think You Can Dance. 4 hooaeg. Finaal.

Kõigepealt tahan hoiatada, et neljas Youtube-i lõik on võitja kohta. Ehk kui keegi siia lehele kogemata eksib, kes tahab võitja enda jaoks üllatuseks jätta, siis on targem edasi mitte lugeda.

Kõigepealt kogu hooaja 2 lemmiktantsu. Kommenteerima pikalt ei hakka, sest olen nende kohta juba varem kirjutanud. Kokkuvõtvalt võib ehk öelda, et mõlemad on koreograafide Tabitha & Napoleon D'Umo lüürilise hip hop -i stiilis tehtud tantsud. Kõige vingema tantsu, ehk esimese tantsivad Chelsie & Mark ning see jutustab loo töönarkomaanist mehest ja teda armastavast naisest. Kurb, aga väga-väga ilus ja eluline. Ning teise tantsivad Joshua & Katee. Ja see tants jutustab loo sõjaväkke kutsutud noormehest ning sellest teada saavast tüdrukust, kes läheb natuke endast välja selle info peale. Esimeses tantsus armastus ei võida, aga teises võidab. C'est la vie:





Kuid tegelikult show mõttes varastas kogu finaalsaate maailma kahe parima poppari Phillip Chbeeb -i ja Robert Muraine -i "battle". Sellist asja juba iga päev ei näe!:



Ja muidugi kõige lõpuks teatati ka võitja (üks minu lemmmikutest):



Seda saadet vaadates tuleb alati nii hea tuju ja hirmus tantsuisu!!!

Tantsimine = hea tuju

Ohhh ja järgmist USA So You think You can dance hooaega peab nüüd aasta aega ootama. Loodetavasti ka Inglismaa ja Kanada versioonid sellest saatest jõuavad kuidagi siia maale...

Läbi 4 hooaja on mu lemmikud USA SYTYCD tantsijad:

4:
Joshua Allen
Chelsie Hightower
Mark Kanemura
Courtney Galiano

3:
Neil Haskell
Dominic Sandoval
Sara Von Gillern
Lauren Gottlieb

2:
Allison Holker
Ivan Koumaev
Travis Wall
Natalie Fotopoulos

1:
Blake McGrath
Nick Lazzarini
Ashlé Dawson
Melody Lacayanga

Ja TOP10 kokku:

10.Nick Lazzarini
9.Sara Von Gillern
8.Dominic Sandoval
7.Neil Haskell
6.Mark Kanemura
5.Chelsie Hightower
4.Joshua Allen
3.Ivan Koumaev
2.Allison Holker
1.Blake McGrath

Sügismasenduse ravi

Viimasel ajal olen siit ja sealt lugenud ja tundnud, kuidas inimestesse hakkab pugema sügismasendus ja mingi negatiivne rahutus. (Ma ise põdesin ka väiksemoelise masenduse läbi paar nädalat tagasi, aga õnneks läks seekord suhteliselt kergelt üle.) Inimesed tunnevad armastuse puudust ja puudust kindlustundest või hoopis igatsust sisemise rahulolu järele. See kõik tekitab stressi, mis omakorda tekitab stressi ja ongi masendus käes...

Ma ise võtsin kätte ja läksin laulukoori. Kunagi oli üks lauluõpetaja Ülle Raud, kelle ansamblis "Kurekell" sai lauldud. Ja siis muidugi õpetaja Tiia-Ester Loitme, kelle kooris ja kammerkooris laulsin ja ei saa unustada ka esimest laulmisõpetajat, ehk õpetaja Urbelit. Aga see kõik oli umbes 20 aastat tagasi! Nüüd kooris nooditunnetus oli veel alles, aga samas mitmehäälsete laulude puhul ei oska silm nii kergelt eristada oma hääle noodirida. Ja hingamine on täiesti ununenud, rääkimata noodihoidmisest! Ehk just siis kui laul pole veel selge. Ma ei saa aru, miks ma ei suuda vaikselt lauldes sama hästi nooti hoida, kui tugevalt, täiega lauldes. See vajab vist seda pidevat laulmist. Hääl lihtsalt ei ole lahti. Muidugi laulsin ma ka natuke võõras hääles (vanasti olin ma bariton...aga nüüd laulsin teist tenorit). Samas see oli hea ning lihtsam, sest sõber on ka tenor ning nii on tugi ka, aitäh TV!

K on kodus samuti masenduses ja tahab "koju". Lastel on koolialguse stress, kuigi eilsel lastevanemate koosolekul jäi küll selline mulje, et sellel aastal on natuke karmim õpetaja ja seega ehk neil natuke rohkem töörahu. Siin Rootsis on minu meelest lapsevanemad oma kasvatusega märksa vabamad kui Eestis, ja sellepärast lapsed ka natuke lärmakamad. Muidugi see võibolla on ainult minu tunnetus...ma ju ei käi ise seal nende tundides. Igal juhul mul on tunne, et asi on paremuse poole. Ainult, et neid lapsi ikka poputatakse liiga!!! Koduseid töid pole ja siis kui vahest ongi, siis on neid nii raske teha...mitte nii nagu Eestis, et kogu aeg on midagi õppida ja sellepärast on igaõhtune rütm sees.

Aga üldiselt tunnen, et ma pean praegusel hetkel olema tugev... nii teiste kui enda jaoks, sest siis on endal ka parem. Nüüd aga lõunale - Sushit sööma... hea toit hoiab ka mõnusa fiilingu sees ja sügismasenduse eemal :)

xxxxxxxxxxxx

Töölt tulles ostsin K-le 3 käsitööajakirja, teiste hulgas ka tema lemmiku Marie Claire Ideés. See on nii inspireeriv ja otseste õpetustega, mitte nagu suurem osa käsitöö-ajakirju, kus rohkem reklaamid ja kuidas ning mis hinnaga saab käsitööd või vahendeid osta. Lisaks ostsin endale uued filmi- ja kutuurilehed Allt om film ning Entertainment Weekly...nende saamine mõjus peaaegu nagu uute raamatute saamine...

Ugala, Rakvere teater, Vanemuine ja Endla Tallinnas

Üks Eliza kommentaar tekitas mõtte vaadata, mida Tallinnast väljaspool olevad teatrid Septembris ja Oktoobris Tallinna külakostiks toovad. Siin on kokkuvõte nende mängukavadest:

UGALA
08.10. Kell 19:00 Salme kultuurikeskuses KOLM ÕDE (oioioi, kuidas ma seda näha tahaks...)
13.10. Kell 19:00 Vene teatris KOLM MEEST PAADIS (Eliza blogis oli küll mitte-nii-hea arvustus...kuigi oli ka vaatamasväärset...)

RAKVERE TEATER
10.10. Kell 19:00 Linnateatris ÜKS JOODIK SÕITIS RONGIGA (pole minu cup-of-tea)
24.10. Kell 19:00 Linnateatris MAJAHOIDJA (Pinter...ma tihti ei mõista Pinterit, aga see on olnud Rakvere teatri mängukavas terve igaviku, ju siis on seda väärt?!)
31.10. Kell 19:00 NO99-s OSCAR JA ROOSAMAMMA (minule meeldis! Ines Aru ja Üllar Saaremäe)

ENDLA TEATER
22.09. Kell 19:00 Vene teatris TUNNETE TEKTOONIKA (minule meeldis! Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Piret Laurimaa ja Indrek Taalmaa)
06.10. Kell 19:00 Vene teatris MA OLEN ISEENDA NAINE (minule eriti ei meeldinud, aga paljudele meeldis VÄGA-VÄGA! Raivo E.Tamm on iseenesest hea, aga minu elamuse rikkus see, et kavast enne kogu sisu ette teada sain...üksikasjalikult)

VANEMUINE
29.09. Kell 19:00 Vene teatris KÕIK AIAS (vana hea Ugala versioon Üksküla ja Säälikuga mängib meil kodus DVD-l nonstop!)

Veab Teil kõigil, kes Eestis elate! Aga mul on ka väike võimalus nädalaks koju saada.
Kui see realiseerub, siis on mu plaanides minna vaatama:

rambo NO99-s
Kolm õde Ugalas
Lõputu kohvijoomine Draamateater Heliose kinos
Börs ja börsitar Ugalas
Ohvrit mängides Linnateatris
Kogutud teosed Sadamateatris

Kui mul ainult oleks võimalik kuidagigi, siis ma läheks ka neid septembris-oktoobris mängukavades olevaid etendusi vaatama:

AHOI - Lavakunstikool
Boulgakoff-Draamateater
Creeps - Rakvere teater
Cyrano de Bergerac - Rakvere teater
Endspiel - Tartu uus teater
Head ööd, vend - Draamateater
Kolmekesi kahevahel - Endla
Kolm meest paadis - Ugala
Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused - Nukuteater
Linn - Theatrum
Linnapea - Ugala
Meeste varjupaik - VAT Teater
Minu veetlev leedi - Estonia
Mängurid - Nukuteater
Nürnberg - VAT Teater
Poks - Ugala
President 1939 - Estonia
Päeva lõpus - Rakvere teater
Sekstett a la carte - Vanemuine
Surm ja tütarlaps - Draamateater
Suurema kurbuseta - Vanemuine
Sviit - Vanemuine
Tapatöö Jumal - Kuressaare Linnateater
Top dogs - Rakvere teater
Tähed hommikutaevas - Vanemuine
Vene rännumehe ülestähendused - Tartu uus teater
Võlg - RAAAM
Võta mind - Vanemuine
Väike Tjorven Soolavareselt - Ugala

Ja lõpetuseks üldse etendused igal pool, mis on septembri-oktoobri mängukavades ja mida soovitan soojalt:

Anna Karenina - Ugala
GEP - NO99
Helesinine vagun - Ugala
Johannese Passioon - Rakvere teater
Kangelane - Endla
Karge meri - Endla
Kivid Sinu taskutes - Linnateater
Koidula veri - Vanemuine
Mesimees - Vanemuine
Nõks - Linnateater
Perikles - NO99
Tunnete tektoonika - Endla
Tõde ja õigus. 2.osa - Linnateater
Vahepeatus - RAAAM

2008. aasta suur Suveteatri kokkuvõte

2008. aasta teatrisuvi... 2008. aasta suveteater

Eelkõige peab muidugi ära mainima, et Tõe ja õiguse 2. ja 4.osa on mul juba varem nähtud ning sellepärast nad siinsetes tabelites ei kajastu. Siin on ainult need tükid, mida ma sellel suvel esmakordselt nägin.

Kokkuvõttes käisin Eestis 26 erinevat etendust vaatamas suve jooksul. Mul olid ka piletid ostetud „Minu veetlev leedi“ ja „Proffet“ etendustele, kuid kahjuks jäid need erinevatel põhjustel nägemata.

Siin on küll edetabelitesse kõik surutud, aga minu puhul on ikka nii, et tegemist on hetke-emotsioonidega. Aasta pärast võivad need natuke teistsugused olla, aga üldplaanis parimad on ikkagi parimad, ükskõik mis järjekorras.

TOP10 etendused:

10 Rock ’n’ roll (Endla- Endla küünis) – Armastus selle tüki vastu on kasvanud ajaga. Mõnikord lihtsalt ei saa kohe kõikidest geniaalsetest nõksudest aru ja aeg annab arukust. Mõnusalt mitmeplaaniline ning mitmel tasandil mõjuv, tugev ning huvitav lavastus. Stoppard on geenius.

09 Tunnete tektoonika (Endla- Endla küünis) – Vastakaid arvamusi "meie peres" tekitanud tükk, läks minule väga hinge. Mis sellest, et see naine seal käitus väga rumalalt ja isekalt, eks siis oledki väärt kahetsusi täis elu, aga ometi tundsin talle kaasa. Palju, palju mõtlemisainet. Samuti vinge kirjaniku kirjutatud!

08 Rasputin (Ellunäod- Pilistvere vanas rehetalus) – Huvitav sümbioos amatöör- ja proffnäitlejaid. Lisaks vene romansid. Lavastaslikult väga huvitavaid lähenemisi. Huvitav, omapärane, dramaatiline, koomiline - kõik oli olemas, kaasa arvatud elus hani!

07 Vahepeatus (RAAAM- Hüüru mõisas) – Üks omapärasemaid ja huvitavamaid selle suve teatritekste. Kuigi oma üldiselt sisult lihtne (ma nii ootasin püanti!!!), oli väga detailirikas ning need detailid olidki geniaalsed. Väga originaalne!

06 Wargamäe Wabariik (Linnateater- Vargamäel) – Kõige nõrgem Tõe ja õiguse osadest - nii laval kui raamatuna. Samas Nüganen saab ka sellise raske asjaga kokkuvõttes väga võimsalt hakkama. Huvitavalt palju eri teatrite näitlejaid. Üksküla kirsina tipus.

05 Perikles (NO99- vanas Sakala keskuses) – Värvikirev, põnev, küllastatud väga huvitavate stseenide ja rollidega. Nagu Bollywoodi kabaree. Shakespeare pole kunagi olnud nii naljakas ja nii põnev!

04 Keiserlik kokk (RAAAM- Viinistu katlamajas) – Väga heade näitlejatööde paraad. Naljakas ja tõsine, originaalne ja Kivirähilike vahvate karakteritega küllastatud.

03 Ruja (Vanemuine- Vanemuise suvelaval) – Suve suur muusikal on kvaliteetne – äratundmisrõõmu pakkuv, samas originaalne. Võigemasti võidukäik.

02 Vargamäe kuningriik (Endla ja Rakvere teater- Vargamäel) – Väga ilus sümbioos Tõe ja õiguse esimesest ja viiendast osast. Väga väärikas lavalugu, samas palju huvitavaid komponente. Loo tipp saab ka vääriliselt etendatud, mitte nagu Wabariigis, kus kõige olulisemad sõlmed jäetakse dramaturgi poolt erilise tähelepanuta (Mari ja Kristi surmad) ning minu jaoks jäid lahendused laisaks. Seevastu "Kuningriik" on just nii nagu peab - Tiina tõuseb kõrgele ja teatab üle küla!

01 GEP (NO99- Rakvere spordikirikus) – Braavo! Pisikestest stseenidest koosnev etendus, kus üks originaalsem ja mõtlemapanevam stseen kui teine - üks väga mahlane tervik. Juba alusmõttena väga huvitav - mehed asutavad klubi, et eestlased välja ei sureks... On oma aasta parima lavastuse ja Draama-festivali võite väärt. Ojasoo/Semper on vapustav lavastajaduo – kolm TOP5 lavastust on nende töö!!!

---

TOP5 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:

05 Minu veetlev leedi (Estonia) – Hele Kõre!!!
04 Kõik on täis (Eesti Draamateater Endlas) – Põnev ühe-mehe-show
03 Proffet (Kolditsa projekt) – Noorte ambitsioonikas ettevõtmine. Koldits vägedejuhatajana alati huvitav!
02 Võikollane üü (Endla) – Vinge näitlejateansambel, Eesti lugu.
01 Voldemar (Eesti Draamateater Endlas) – Palju kiidetud, tahaks oma silmaga näha!

---

TOP15 näisnäitlejat

15 Ita Ever – Ulas neitsi; Loojang – Tükid mõlemad kehvakesed, aga Ita ruulib täiega nii ühes kui teises. Vapustav naine, vapustav hääl!

14 Kata-Riina Luide – Ühes teises Eesti linnas – Ehtne Soome ropp-mutt

13 Helen Rekkor – Vihurimäe – Ilus roll, huvitav uus näitlejanna (kes tegelikult on lavastaja)

12 Helle Kuningas – Tunnete tektoonika - Tundlik...selles etenduses etendab ta "teatud" inimtüüpi ja Helle Kuningas teeb sellest tüübist palju sügavama ja ehedama, kui seda eeldaks. Sest selliseid inimesi tavaliselt näidatakse väga kahedimensioonilistena. Samas ka sellistel inimestel on sügav hing ning Helle annabki talle ka puuduvad dimensioonid.

11 Terje Pennie – Klaver – Mõnus koomiline pärl, kogu etenduse nael.

10 Maria Klenskaja – Wargamäe Wabariik; Uljas neitsi – Annab endast kõik ja seda on nii mõnus vaadata. Endiselt üks Eesti teatrite parimaid.

09 Evelin Pang – Ruja – Tibatilluke roll, kuid suutis oma häälega täita terve Tartu. Tal on eriline aura.

08 Carmen Mikiver – Tunnete tektoonika – Väga sügav ja valus roll. Mõned stseenid ta mängib lihtsalt oma silmadega ja see on tase! Negatiivsele tegelasele on raske kaasa tunda, kuid Mikiver oskab vaataja millegipärast enda poole võita, kuigi kogu loogika juures oled just mehe poolt...

07 Piret Laurimaa – Rock ’n’ roll – Minu jaoks Endla teatri esi-naisnäitleja. Alati hingestatud, alati sügav. See roll eriti! Õigemini kaksikroll...aga eriti see ema...

06 Inga Salurand – GEP; Perikles – Oma lennu kõige kenam tüdruk (IMHO), on selle suvega tõusnud minu jaoks oma lennu parimaks naisnäitlejaks. Tema venelanna GEP-is on nii nauditav ja lõbutüdruk Perikleses mitte vähem vinge...

05 Anneli Rahkema – Vargamäe kuningriik – Lahe Elli, enamvähem just selline kuidas ma teda raamatut lugedes ette kujutasin. Kuid Rahkema annab sellele tegelasele nii mõnusa hingamise. Üks suuri avastusi!

04 Ülle Kaljuste – Pikk päevatee kaob öösse – Galantne, võimas, kuninglik. See kuidas ta õhtu edenedes üha rohkem pilve jääb, see on nii õhkõrnalt näha ja Kaljuste mängib seda nii targalt.

03 Marika Vaarik – Perikles – Vapustav. Eri piltides nii koomiline kui ka võimas. Ei jää noortele tantsimiseski alla. Tõeline staar! Tõeline näitlejanna, mis sellest et vahest „vuntsidega“

02 Katariina Lauk – Reigi õpetaja – Nii hingeline ja nii sügav suudab hetkel Eesti teatris olla ainult ühe käe sõrmedel üles loetavad näitlejannad. Lauk on viimseni täpne, usutav ja valusalt haavatud. Ilus hing!

01 Maria Soomets – Keiserlik kokk – Tõeline komödienne! Milline mahlakas roll, mille mahlakus võlgneb selgelt tänu just nimelt Mariale ja tema Muia mõõtu puusadele ning söömata jäänud sardellile ja apelsinidele Toompea haiglas ja...

---

TOP5, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanuavaldust

05 Pille Lukin – Täiskuu 2 – Kehv ja igav uusversioon Norman Vallutajast. Lukin ja Kangur on vähesed selle etenduse päiksekiired. Lukin vingub täiega ja see kahtlemata mõjub.

04 Mirtel Pohla – GEP – Esimene Pohla roll, mis minule meeldib. Lavastus annab mitmed ohjad ja Mirtel oskab neist osavalt kinni haarata

03 Hilje Murel – Meie Mari – Tibatilluke, aga vahva rollike. Ma ei uskunud oma silmi, et see külahull on Hilje.

02 Ester Pajusoo – Uljas neitsi – Ei jää oma teistele kolleegidele alla. Üheplaaniline tegelane, aga Ester Pajusoo pigistab viimsegi mahlapisara sellest hullust vanast piraadist.

01 Luule Komissarov – Džinnimäng – Luule on klassika! Igati vääriline partner kellele iganes. Kuigi oma selle "aasta rolli" tegi ta juba "Runar & Kyllikki" nimelises tükis!

---

TOP15 meesnäitlejat

15 Andres Tabun – Naabri Mari – Tabun on viimase paari aastaga tõusnud nende kõige lemmikumate hulka. Väga vahva pisike koomiline roll. Kuid nagu Luule, tegi oma vingeima selle aasta rolli "Runar & Kyllikki" nimelises tükis.

14 Indrek Saar – Reigi õpetaja; Rasputin – Eriti Reigi õpetaja. Väga hästi tehtud pisiroll. Millegipärast sobivalt hirmuäratav.

13 Risto Kübar – Ruja – Tõeline üllataja. Kübar sai tõesti hästi hakkama!

12 Marko Matvere – Vihurimäe – Alati sügavalt rolli keskendunud, alati hea, alati oodatud.

11 Gert Raudsep – Keiserlik kokk; GEP – Aadu oma kõhu ja passimurega. Mis kõige kummalisem, siis kuigi see roll oli kuidagi toores esietendusel, kuid selles tooruses peituski tema erilisus.

10 Alo Kõrve – Vahepeatus – Minu jaoks oli see Kõrve comeback! Pingestatud, vinge!

09 Aarne Üksküla – Wargamäe Wabariik – Parim hetkel lavadel tegutsev Eesti näitleja! Elav klassik! Ja tema Pearu, olgugi et tüpaažilt tema olemuse vastu, õnnestus tal, nagu absoluutselt kõik tema rollid. Ma tundsin seda, mida ta ta tegelane tundis...see oli nii armas (sest eks vanal Pearul oli ka tegelikult hell süda, kui keegi selle kõva koore läbi suutis murda).

08 Aarne Soro – Naabri Mari – Tulesäde, vahva ja kõige selle nalja sees on tema isikus ka mingi sügavam ja kurvem külg, mis annab igale ta komöödiarollile täiesti erilise atmosfääri või dimensiooni.

07 Anti Reinthal – Loojang – Lahe, kelmikas, mehine ja huvitav. Alati saab hakkama heal tasemel, isegi kui tükk pole eriti tugev, nagu seekord.

06 Argo Aadli – Vahepeatus – Tõeline meisternäitleja. On näha kuidas ta ise ka naudib mängimist ning see annab veel lisasärtsu juurde.

05 Sergo Vares – Perikles; GEP; Ruja – Uus tõusev täht, kes jätkuvalt teeb tipprolli teise järel. Kõigis kolmes tükis säravab eredalt ja kõigis kolmes on aru saada kui hea lauluhääl tal on.

04 Andres Mähar – GEP; Perikles – Väga laia ampluaaga näitleja. Õnneks tuli Tartust Tallinna! Hobu-mees oli lahe leid ja baleriini-tutu-s pisike tüdruk-mees oli lihtsalt vaatepildinagi koomiline.

03 Märt Avandi – Vargamäe kuningriik – Parim.Indrek.Üldse. Märt=Indrek

02 Jaak Prints – GEP; Keiserlik kokk – Selle aasta suur avastus, kes ühe suvega põrutas otse tippu. Pole piisavalt sõnu selgitamaks seda naljakat Anu Lambilikku mängutunnetust. Üks andekamaid noori näitlejaid!

01 Priit Võigemast – Ruja – Üks meie suurimaid! Kõik vist armusid tema andesse sellel suvel, ka need kes juba varem polnud :)

---

TOP5 kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanuavaldust

05 Felix Kark – Džinnimäng – Vanameister elab rolli sisse ja teeb vapustava rolli. Juskui oleks see temale kirjutatud, nii ehe on ta!

04 Arvi Mägi – Ühes teises Eesti linnas – Hästi tabatud asotsiaali olemus

03 Tambet Tuisk – Perikles; GEP; Rasputin – Eriti Perikles! Blondi parukaga pimp, kes aluspükste väel ajab neitsit taga.

02 Margus Kastor – Rasputin – Vinge karakternäitleja olemus, sõnaline pool vajab veel arendamist ja koolitust. Ei saanud silmi temalt...kui Viimne reliikvia tehtaks kunagi uuesti, siis ta peaks preestrit mängima!

01 Tõnu Oja – Kevadtalv 1918 – Väga peenelt kõnnib ta tundlikul pinnal. Löödud inimene. Valus vaadata ja see on hea!

---

TOP10 tükid teatrite sügise repertuaarist, mida näha tahaks

10 Kogutud teosed (Vanemuine) – Hilje Murel-i esimene uue teatri koosseisus välja tulev tükk. Lisaks Külliki Saldre ja huvitav sisu. Kirjandusteemaline, ehk tundub nagu loodud neile inimesele, kellele meeldib raamatuid lugeda.

09 Ohvrit mängides (Linnateater) – Ainuke Linnateatri tükk, mis veel nägemata. Priit Võigemast, Piret Kalda, Rain Simmul ja muu kamp... Kolditsa lavastatud.

08 Börs ja börsitar (Ugala) – Palju kiitvaid sõnu siit ja sealt. Eriti Hilje Murel-i suunal. Ei tea, kas ta jätkab selle rolliga Ugalas või annab kellegile üle?

07 Nürnberg (VAT) – Aarne Üksküla ja Katariina Lauk, lisaks natsi-teema!

06 Tähed hommikutaevas (Vanemuine) – Moskva Olümpiamängud ja lõbunaised aetakse linnast välja...olen juba „aastaid“ tahtnud seda näha!

05 Boulgakoff (Draamateater) – Kiidetud ja huvitav libaajalugu. Kirjanikust, kelle sünnikodus ma käinud olen.

04 Grönholmi meetod (Draamateater) – Sisu tundub ülipõnev! Toompere lavastatud ja koos mängivad mh. "Eloke ja Friida" Harriet Toompere ja Margus Prangel.

03 Kolm õde (Ugala) – Tšehhovi klassika ja kuna "õdedena" astuvad üles Kadri Lepp, Liina Olmaru ja Triinu Meriste, siis see ei saa olla muud kui hea!

02 Sügissonaat (Eesti Draamateater)- Bergman.Kaljuste.Lutsepp.

01 Voldemar (Eesti Draamateater) – Palju kiidetud, Karusoo, Sukk ja Teplenkov ning mitu muud head ja huvitavat. Ja muidugi Voldemar ...Eesti teatri issi...

Xtra: Huvitav kas NO99 Hirvekütt-i ja Nafta-t veel mängib??? Kui mängib, siis oleksid ka need tabelis ja üpris kõrgel...

---

TOP25 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2008.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga.)

25 Vargamäe kuningriik – Elli (Anneli Rahkema), ei taha Otti (Margus Grosnõi) naabrite juurde lasta.

24 GEP - Inga Salurand ja Mirtel Pohla duett

23 Vahepeatus – Laast aga mitte liist, Jaanus (Alo Kõrve) läheb segi

22 Perikles - Sutenöör/Gigolo „Väike päike“ (Tambet Tuisk) tahab neitsit

21 Rasputin – Kirikumehed (Margus Kastor ja Tiit Alte) ehmatades teineteise „kaisus“

20 Kevadtalv 1918 – Krahv (Tõnu Oja) ütleb noorele Eesti neiule (Elina Pähklimägi) „Räägime nagu mees mehega“ja kahe eri taustaga ja tasandil oleva inimese põrkumine.

19 Loojang – Kantpea (Anti Reinthal) tõstab Nurbejevi (Nero Urke) sirgetele kätele õhku ja viskab ta Katlamaja teise otsa...

18 Keiserlik kokk – Minni Nurme (Jaak Prints) ei anna Aadule (Gert Raudsep)...

17 GEP – Üksikema (Elina Reinold)

16 Ruja – Reet Linna ja Olav Ehala intervjuud Ruja-meestega

15 Tunnete tektoonika – Ema (Helle Kuningas) räägib tütrele (Carmen Mikiver) kuidas ta on pettunud, et tal on tütar aga mitte poeg

14 Perikles - Hobu-mees, kelle nime ma ei mäleta (Andres Mähar) murelikult kappamas mööda saali, samas kui vuntsidega teener (Marika Vaarik) viskab meestele silma

13 Wargamäe Wabariik – Noored (Simeoni Sundja ja Ketter Habakuk) omavahel „Kas Sul mulle raha on anda, ma moodustan Wabariigi“. Ja kogu see raha jaotamine.

12 GEP – Meesteklubi koosolekul - „Kelle laps seal on?“ „Ei tea....See on ju minu laps“

11 Vargamäe kuningriik – Pearu poja naine (Tiina Mälberg) ütleb Pearule (Peeter Jakobi), et kõigest muust on ta nõus loobuma, aga oma meest ta ei jaga.

10 Perikles – Lõbutüdrukud (Inga Salurand ja Lenna Kuurmaa)

09 Rock ’n’ roll – Rinnavähiga naine (Piret Laurimaa) palub oma mehelt (Jaan Rekkor) armastust

08 Reigi õpetaja – Laste kirstud, ema (Katariina Lauk) valu

07 Perikles – Tarsoses- Dionysose (Marika Vaarik) ja Kleiose (Sergo Vares) vestlused. Nende vahel vallatu jonniv baleriinitüdruk (Andres Mähar)

06 Wargamäe Wabariik – Tere naabri-isa ja „naabri-isa“(Aarne Üksküla) monoloog

05 Vahepeatus – Tapitahtedeta kone (Argo Aadli)

04 Vargamäe kuningriik – Tiina (Karin Tammaru) ütleb Indrekule (Märt Avandi), kes ta on.

03 GEP – Noormees (Jaak Prints) lill püksis naist valimas

02 Keiserlik kokk – Trükikoja direktori juubel ja teised Muia (Maria Soomets) "jutud"

01 Ruja – Telefonikõne-Rannap ei saa Protsessis osaleda ja ka kõik teised stseenid Rannapi (Priit Võigemast) osalusel

---

TOP3 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:

03 Ruja (Vanemuine) – Muusikal, ,mis on täiesti „Eesti oma“, ning muidugi Võigemasti superroll ning mitmed ilusad laulud ja vahva lähimineviku kunstiline raam. Omapärane ülesehitus, vinge elamus. Kuigi ma natuke arvasin, et sellest midagi head tuleb, ei osanud ma oodata, et niiiii hea!

02 Naabri Mari (Ugala) – Hämmastav kui hea võib olla üks külajant. Ma ei oodanud üldse, et sealt saab sellise mõnusa meeleolu! Ja palju lusti!

01 Perikles (NO99) – ei osanud üldse oodata midagi nii mitmekülgset, värvikirevat, ilusat ja põnevat. Tõeline nauding! Spektaakel suure algustähega!

TOP3 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:

03 Kevadtalv 1918 (VAT) – Ootasin palju-palju rohkem. Huvitavat oli küll ka, kuid mitmed kunstilised valikud olid minu jaoks mõistmatud ning peale esimese vaatuse Liivak-u hapra, omapärase, „haldjaliku“ Mari ja teise vaatuse Oja ning Pähklimäe teema oli kõik ülejäänud kuidagi pinnapealne ja kuiv.

02 Sugar (Vanemuine) – Õudsalt kehv versioon nii särtsakast ja lahedast filmist. Ei oleks uskunud, et pean „Džäzzis ainult tüdrukud“ filmi järgi tehtud tükki vaadates ootama, et millal ükskord see jama lõpeb.

01 Loojang (Eesti Draamateater) – Liiga, liiga sürr minu jaoks. Jan Uuspõld hakkab tüütama. Õnneks Anti Reinthal päästis täielikust rämpsust. Ja ma nii ootasin järjekordset Toompere tipplavastust Viinistus! Kõike oli kuidagi "liiga" palju.

Sa hakkad seda aega igatsema...

Viisin täna hommikul P kooli ja mõtlesin, et kui tüdinenud ma olen sellest aastatepikkusest laste lasteaeda ja kooli ja ma ei tea kuhu veel tassimisest. Ja kolmandaga on see kõik ju veel ees...

Ja mõelda vaid, kui mõnus oleks kui nad kõik juba oleksid nii suured kui S. Saaksid ise hakkama peaaegu kõigega. Saaksin K kaasa võtta, alati kui pean töö pärast Eestis käima...näiteks nagu nüüd septembri alguses...ma pean üksi sõitma ja nädal aega üksi seal olema...mis sellest, et töö võtab ju ka palju aega ära...aga ikkagi.

Ja kui koolimajani jõudsin ning vaatasin, et P uksest sisse saab, hakkas mu peas justkui iseensest laulma Trace Adkins laulu "You're gonna miss this":

She was staring out the window of their SUV
Complaning, saying "I can't wait to turn 18
"She said "I'll make my own money, and I'll make my own rules
"Mamma put the car in park out there in front of the school
Then she kissed her head and said "I was just like you"

You're gonna miss this
You're gonna want this back
You're gonna wish these days hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're gonna miss this

Before she knows it she's a brand new bride
In a one-bedroom apartment, and her daddy stops by
He tells her "It's a nice place"
She says "It'll do for now"
Starts talking about babies and buying a house
Daddy shakes his head and says "Baby, just slow down"

Cause you're gonna miss this
You're gonna want this back
You're gonna wish these days hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're gonna miss this

Five years later there's a plumber workin' on the water heater
Dog's barkin', phone's ringin'
One kid's cryin', one kid's screamin'
And she keeps apologizin'
He says "They don't bother me.
I've got 2 babies of my own.
One's 36, one's 23.
Huh, it's hard to believe, but...

You're gonna miss this
You're gonna want this back
You're gonna wish these days hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're gonna miss this"



----

Ja kõik mu nurinad olid kui peoga pühitud...

Ma võin iga päev, iga kell, viia lapsi kuhu iganes nad soovivad.

Sest ma tean, et kunagi igatsen seda aega tagasi. Juba praegu vaatan S-i ja mõtlen, et kuhu see aeg kõik on lennanud? Ta on juba nii suur ja ei vaja enam minu abi peaaegu üldse. Ja ometi oli see nagu eile, kui teda lasteaeda tassisin ja trenni jne.

Spread the love

Okei...kell on juba 3 öösel. Öised hääled tungivad läbi lahtise akna mu tuppa ja mul ei tule und.

Mõtted hüppavad jälle siia-sinna sest päev oli üpris huvitav. Näiteks astus täna mu ellu üks uus inimene. Ma oma mõtetes ei olnud valmis teda vastu võtma, töötasin lausa sellele alatajus vastu, aga mõned asjad lähevad ise vääramatu jõuga...just täpselt nii nagu neil on ette nähtud minna ja meil ei olegi valikut. Ta osutus ülimalt toredaks inimeseks ja ma loodan, et meil on teineteisest rõõmu ning kasu aastateks ning, et ma ei ehmatanud teda eemale oma ülevoolava jutukusega. Vahest mu jutuvool juskui käivituks mingist nupust, mille asukohta ma ise ei tea ja sellepärast ei suuda seda ka välja lülitada :) (muidugi vahest tuleb "mossitamise" või "vaikuse" tuju ka peale:))

Tunnetasin täna mitmel korral inimeste siirast headust ja see on nii hea tunne. Jagasin ka ise armastust ennast ümbritsevatele - nii palju kui võimalik - "Spread the love" on üks minu motodest. Mul on selline ettekujutus, et kui ma üritan enda lähiümbruse võimalikult palju headusega üle külvata, siis osa sellest headusest paratamatult kukub minule endale ka tagasi. Ja neid vilju ma sain ka muuhulgas täna nautida...ja rohkem kui korra...heh...rohkem kui kolm korda!

Natuke kurvema noodiga asi tänases päevas oli see, et S-il tõusis palavik. Ei tea, kas esimese koolipäeva närvide pärast või sai külmetada. Mul oli ju terve nädalavahetus laste rõõmustamiseks planeeritud igasuguse huvitavaga...IMAX-kino ja Loodusloo muuseum, võibolla isegi lõbustuspark...

P oli nii õnnelik, et sai jälle oma A-ga kokku. Nende klassil on uus klassijuhataja sellel aastal. Kui ma ta hommikul kooli viisin, kohtusin vilksamisi ka direktoriga. No ma ei saa aru, kuidas üks inimene võib nii armas ja hea olla...ja veel koolidirektor! Kõigele lisaks on tal veel kõikide oma kooli laste nimed peas. Vapustav inimene!

P viskas muidu ka palju täna kildu...mul pole küll kõik meeles, aga siin on paar...

Laulsin niisama "La la la la la"....
P istus mu kõrval ja sõi pudingit.
Järsku küsis: "Kas tuletasid selle la la la-ga oma lapsepõlve meelde?"

Vaatasime P-ga tema lemmiksaadet "I survived a japanese gameshow"
ja seal on üks (P lemmik)võistleja Justin. P keset kõike vaatab mulle otsa ja ütleb:
"Vaata, mõned mehed ON kõhnad!"
Natuke hiljem, kui Justin sõitis limusiiniga ja unistades vaatas autoaknast välja...ütles P:
"Nagu Sina oleksid seal ja tuletaksid "vanu mänge meelde""(???? :-)). Kui Justin lõpuks võitis ja ta sai auhinna ja tema keskmisest tunduvalt tugevam, uhkete blondide juustega pruut teda kallistas, siis P ütles mulle, "Kui Sina oleksid seal võitnud, siis oleks meil ka kodus selline ilus kuldne auhind ja see ilus naine"...

Oh ja siia otsa tuli mulle meelde mu esimene rootsikeelne luuletus, mis täna mingil hetkel vestluses S-ga üles kerkis:

Fröken
röker
med
spöket
i
köket.

(eesti keeles - "Preili suitsetab vaimuga köögis")

Ja armastuse jagamisest rääkides, tuli meelde, et sain täna täiesti võõralt rootsi tütarlapselt e-mailiga kett-kallistuse. Rootsikeelse...selle said minu lisaks veel paar eestlast ja paar rootslast...valentinipäev on ju veel kaugel...naljakas! Ja mul pole aimugi, kes see on?!

SPREAD THE LOVE, ma ütlen Teile, SPREAD THE LOVE!!!!!

Hmmm....muideks kallis lugeja, kas Sa tead, et Sa oled üks väga tore inimene, päriselt (4 real) ja kui Sa korraksi naeratasid või muigasid kasvõi sisemiselt seda öist jutuvada lugedes, siis oled mu päeva teinud rõõmsamaks... ja ma olen ülimalt rõõmus, et Sa oled rõõmus! Ja Sa oled kena kui Sa naeratad! Ausalt! Kui ei usu, naerata kellelegi teisele ja küsi järgi!

Spread the love!

Ruja - Vanemuine

Vinge kroon vingele suveteatri-maratonile!!!!

Juba mitu päeva kannan endaga kaasas üht elamust. Võtan selle vahepeal välja ja mõtlen natuke selle elamuse eri kildude peale ja panen siis jälle kõrvale, et mõne hetke päras jälle see ette manada, või õigemini ennast selle elamuse sisse.

Et taustsüsteem oleks selge, peaks mõtlema enda ja Ruja suhetele. Olin päris laps, kui Ruja oli pop. Mäletan, kuidas mulle üldse ei meeldinud kui Ruja jälle raadiost lasti ning ammugi ei olnud ma huvitatud nende plaatidest, ega ka kontsertidest. Minule meeldisid Ivo Linna ja Anne Veski ja hiljem Marju Länik, võibolla veel mõni üksik, kuid lapsearu ei osanud ehk mõelda kaugemale sellest keskmisest räigemast muusikast. Sõnade ja nende sõnumini mu taiplikus ei küündinud nendel aegadel. Peale kõige oli Urmas Alender oma pikkade juustega natuke hirmus ka.

"Ärkamine" toimus minu jaoks alles umbes 10-15 aastat tagasi, kui teadvustasin, et Rannap ja tema muusika on geniaalne. Mõned tema lauludest on nii ilusa meloodiaga, et sõnad ning nende suhestamine oma elu ja kogemuste ning emotsioonidega on nagu boonus. Ei, kahtlemata ei meeldi mulle ka praegu kogu nende looming. Nende kiiremad ja rokilikumad lood on "minu roki-maitse" jaoks mitte nii meloodilised või mitte nii "ilusad"...see on nüüd küll natuke nihkes väljendatud. Sest avastan end ka vahest vaimustumas lauludest ja muusikastiilidest, mis pole minu maitse...aga ka seda alles nüüd täiskasvanuna...

Ok, aitab sellest taustsüsteemi analüüsist. Jooksin sellega umbe.

Rokkooper, polnud "õnneks" ooper, vaid ikka rohkem muusikali moodi ooper. Ehk siis kõike ei väljendatud muusikaga, palju tehti ära ka sõnadega....Aga selle etenduse erilisus peitub veel selles, et palju kasutati ja tegevust näidati läbi suure ekraani...ehk siis etenduse jooskul liikusid mõned mustades riietes poisid laval kaameratega ja see lasti siis "otse-eetris" lava kohal kõrguvale suurele ekraanile. Lava ise oli jagatud vannitoa, köögi ja 1 toaga "mustamäe(?)" korteriks, lisaks esikuks ja kultuurikomitee toaks. Tegevus toimuski palju nendes tubades, ja ka nende varjulisemates nurkades ning tänu just nendele kaamerameestele sai ikkagi täisinfo kõikidest detailsetest hetkedest. Kunstnikutöö tänu lähiminevikule oli ilmselt väga fun teha. Lapsepõlvemälestusi sain ka mina, tundes ära vanad pisikesed rublad, VEF raadio või ka elektrilise kohviveski (mida paljud ilmselt veel tänaseni kasutavad). Mitmed autentsed kostüümid ja vinge meigikunstnik kõigele lisaks ning oligi kogu kunstiline raamistik kindlustatud tõeliseks õnnestumiseks.

Istusin muidugi võimalikult lava lähedal ja keskel ning sellepärast jälgisin peamiselt kogu tegevust lavalt, mitte kaameratega edastatud ekraani kaudu...eelkõige ikka sellepärast, et tunnen iseennast ja siis laseks mugavusest ehk palju asju mööda, passides ainult seda pilti, mida kellegi teise kunstiline nägemus otsustab mulle parajasti näidata. Niimodi oleks ehk nii mõnigi hetk kaduma läinud. Aga muidugi osalt asju lausa pidi ekraanilt vaatama (näiteks suurem osa Evelin Pang -e Naise ja Sergo Vares -e Urmas Alendri ühistest stseenidest).

Lavastus ise rääkis ju loo Ruja ansambli tõusust ja langusest. Kuid lugu kui selline ei olnudki selle asja juures nii oluline. Palju olulisemaks kujunes see valu, mille läbi kogu see tegevus toimus.

Kui Sergo Vares -e Urmas Alender, eriti ei räägi "teksti" peaaegu üldse (tema kõneleb lauludega), siis Priit Võigemast -i Rein Rannap on väga karakteriseeritud ja Rannapilike maneeridega võidab pea kõikide (kui mitte absoluutselt kõikide) südamed. Väga erinevad rollid ja eks ka selles mõttes erineva raskusastmega. Sergo peab ju rolli looma palju vähemate vahenditega ning saab sellega ka suurepäraselt hakkama. Võigemast aga teeb minu jaoks üldse ühe selle aasta superrollidest (sellel tasemel rollid on teinud ehk vaid Maria Soomets Keiserlik kokk - etenduses ja Luule Komissarov ning Andres Tabun Runar & Kyllikki - etenduses). Samas kui mõelda Võigemasti varasematele rollidele...siis ei meenu ainustki, kus ta poleks andnud endast kõik ning olnud tipptasemel. Kahtlemata õnnestub tal Rannapi parodeerimine ja see on ju mõnes mõttes odavalt saadud populaarsus inimestelt, kes eriti tihti teatris ei käi. Need inimesed saavad selle "hea" kätte, sest näitleja mängib hästi just seda inimest, keda ta mängima peab. Kuid Võigemast viib oma rolli veel kaugemale, veel sügavamale. See, kuidas kaamera paljastab, kuidas Võigemasti Rannap oma sisemistes hingepiinades on küll väliselt tugev kui tema põselihas väriseb...see on juba täiesti omaette klass teatrilaval. Filmis jah, näitleja kas keskendumise või spetsiaalselt filmitava stseeni jaoks võtab end kokku, kuid siin nägi seda live-s ja see juba on midagi! Ja kõige selle kiidulaulu juures olen ma täiesti kindel, et tegemist pole mitte Võigemasti "elu rolliga", vaid sellel tasemel saame teda näha veel ja veel. (Rannap ütleks: "Eksole!"). Mõtetu oleks ka tema tippstseene hakata välja tooma, sest kõik mis ta laval (või lava taga) tegi - oli kulda väärt!

Samuti on täiesti omaette klass Evelin Pang. Tema "Must Lind" on saanud kõneaineks nii Ruja fännide kui etendusest mitte-lugupidavate kui kõigi seda näinud inimeste jaoks. Tema huvitav hääl ning selline POWER, mis vallandub (tahaksin öelda saalis, kuid tegemist polnud ju isegi mitte "kinniste seintega" saaliga vaid vabaõhu-etendusega) ja täidab oma häälega "justkui terve Tartu". Ootasin teda lavale ja jälgisin vist iga tema liigutust, kui ta siis lõpuks tuli. Alguses taustal, siis "naise" rollis ja lõpuks vene tibina. Tekkis praegu selline vallatu mõte, et kui ta Priiduga asutaks oma teatri, võtaks punti kursaõed Hele, Maria ja Kadri ning kursavennad Alo, Argo ja Karoli...võibolla veel "mõned vanad head ja tublid noored" ja saalid oleks ilmselt kõik puupüsti täis....kuigi tegelikult piisaks ilmselt ka ainult Priidust ja Evelinist :))) Sest tänamatult vähe saavad nad ikka selliseid kandvamaid rolle...kuid samas, ei tahaks et Võigemast ka lavastamisele Nüganeni kombel keskenduks, sest kuhu on lavalt kadunud tänaseks Nüganen -- nii tahaks teda tagasi ka vaatajate "ette"...

Aga veel superrollidest.... ja siit tuleb küll esmakordselt minu suust kiidulaul ühele näitlejale, kelle kannapöördeks hakkan ma "Ruja" nüüdseks pidama, kui ta edaspidi nii pingestatud ja "vahvaid" rolle teeb. Nimelt minu jaoks kõige suurema üllatuse pakkus Risto Kübar Jaanus Nõgisto omapärase olemuse täpses tabamises. Nüüd veel mõned sellised "enda maneeridest lahti rebimised" ja ma olengi sunnitud muutma oma arvamust temast kui näitlejast. Etenduse viimastel minutitel ehk Ruja Venemaa aastatel ta küll unustab Nõgistoks kehastumise ja teeb jälle oma "sirgetel kangetel jalgadel kõndimist", aga see on kogu rolliulatuse mõttes vähetähtis. Risto Kübar tegi väga väga hea rolli!!!

Margus Prangel on samuti hea nagu alati ja ega teistelgi kõrval ja taustanäitlejatele pole midagi ette heita. Ära mainimist väärib veel Robert Annus, kelle vuntsidega bassimees Haagma, on väga lahe tasakaaluks, kuigi kahjuks eriti "mängida" ei saagi (peale bassi). Ahjaa väga meeldis sekretäri (Siiri Koodres) ja kultuuriametniku (Aivar Tommingas) duett. Ooperihääl sobis kui valatud. Samuti oli üks pisitilluke roll, aga vapustavalt ilus laul Tõnis Mägi esituses. Niimoodi oleks veel võinud mõne kaasaegse rokisuuruse sisse tuua...aga tänud Mägi eestki! Ahjaa lippas ju lavalt läbi ka Gunnar Graps (Markus Luik).

Kokkuvõttes oli kõige suuremaks miinuseks see, et laval ei olnud "ehtne" Palestra. Ometi on ju Palestra täies elujõus ning oleks palju, ma rõhutan PALJU sähvakamalt tantsinud oma tantsu ning teinud ehk kogu Vanaaastalõpu lõigust erilise! Ja kulla kavakoostaja - "Mitteametlikult või ametlikult on ikka Palestra tantsutüdrukud jätkuvalt Eesti parimad tantsutüdrukud"!!!!!! Ma polnud Tartu Rock-i tüdrukutest midagi enne kuulnudki ja kuigi nad oma lahtiste jalgadega olidki mustade ronkadena päris mõjuvad...siis ka seda - eelkõige ikkagi kostüümide tõttu. Võibolla ma olen nüüd natuke ülekohtune, aga kui ma ei eksi siis üks neist oli seal paljaste tissidega duši all, vaatajate silme ees suures plaanis... võibolla nad on Eesti parimad "striptantsutüdrukud"...ei tea... võibolla see üks "vabameelne" oli üldse mitte nende hulgast vaid keegi palgatud strippar. Igal juhul see minule isiklikult ei meeldinud ning mulle üldse ei meeldi kui võimlejaid ja tantsijaid segi aetakse! Lisaks päris lahmaka osa koreograafiast oli teinud ju Krieger...miks teda isegi mitte ei tänata...rääkimata sellest, et talle ei anta seda au, mis talle auga kuuluks!!!! Häbematu ja matslik maitse jääb suhu... (paras kohtusse kaevata)

Teiseks mulle üldiselt ka ei meeldinud see etenduse lõpp, ehk Venemaa periood. Ma saan aru, et loo terviklikkuse pärast ei saanud seda välja jätta...kuid tundus, et koos Rannapi lahkumisega mandus ka Ruja täpselt nagu kogu etendus. Kuid etenduse kõige kurvem hetk saabuski siis...ehk see tekst ekraanil, et Ruja andis oma viimase kontserdi 29.05.1988 kusagil Tadžiki mägikülas Rogunis... See õigustas ka mingil määral selle kogu viimase lõigu. Ja oligi kõik. Kõik läbi. Tegelikult kuni selle Venemaa perioodini märkasin mingil hetkel, et mul oli püsivalt naeratus näol, lihtsalt nii eluliselt ja mänguliselt nauditav oli see kõik. Mõnus meenutus - suurepäraste näitlejate ja vapustavate laulja esituses.

Liitun ka selle palvekooriga, kes väga tahaks selle etenduse DVD-d ja laulude CD-d, sest kuigi mulle Ruja ei meeldinud "nende ajal", meeldis mulle Ruja "rokkooperi ajal"....ja olengi rääkinud iseendale vastu.. nimelt Originaalide paremuse suhtes...eks sellele peab nagu kõigele muulegi lähenema "case by case". Ja üldsegi, võibolla Ruja lihtsalt oli oma "ajast ees"?

Ja kui läks juba vasturääkivusteks, siis teen kohe veel ühe siia otsa...ehk lõigud etendusest, mis mulle kõige paremini meelde jäid või mõjusid:

-Proovid korteris ja see kuidas Rannap katkestab Alendrit korduvalt, ikka nõudes paremat ja sügavamat tõlgitsemist ("Ära istu siin laua nurga peal nagu mingi junn, eksole").

-Rannap toob põrandaalust kirjandust ja luuletusi.

-Rannap valetab, miks ta ei saa Rujaga koos Protsessis kaasa lüüa.

-Kogu "Protsess"-i lõik. Luule Komissarov oli ka samal etendusel seda tükki vaatamas. Huvitav mida ta mõtles selle lõigu ajal- seda ei saa ma kunagi teada, kuid see andis selle vaatamisele veel ühe dimensiooni....

-Reet Linna, Olav Ehala ja need intervjuud...väga lahe idee ja teostus!

-Naine ja Alender

-Mustad linnud, Naine ja Alender

-Võigemast ja nähtamatu ning nähtav koor ning siis need Võigemasti laulud sinna otsa ja psühhedeelia lava taga oleval grüünel - läbi ekraani ja see tekst...Rannap lahkus Ameerikasse ("Rannap has left the building")

-Kersna intervjuu mu lapsepõlve-tuttava Veiko Õunpuu-ga. Et kas Ruja meeldis ja kas lähed ostad nende plaadi homme... Hämmastav kui naiivsed ja otsekohesed me olime alles paarkümmend aastat tagasi, väga mõtlemapanev!

-Minu kolm lemmikut Ruja laulu ning nende esitamised -- "Nii vaikseks kõik on äänud", "Eesti muld ja Eesti süda" ja "Raagus sõnad".

Hinnang: 5 (Kui oleks olnud päris Palestra ja kui etendus oleks olnud Rannapist ja see oleks lõppenud tema Ameerikasse sõiduga, siis oleks olnud tükk 5+).

Forgetting Sarah Marshall; The Dark Knight; Wall-E

Forgetting Sarah Marshall (2008) on selline seksi-teemaline komöödia, millele pöörasin tähelepanu peamiselt sellepärast, et Ebert & Roeper saates seda esimese poolaasta parimate filmide hulka lugesid. Üldiselt on need seksinaljad juba kordi ja kordi tehtud ning ma enam ei üllatu neist ega tegelikult leia ka eriti põhjust nende üle naermiseks.

Peaosa Peteri rollis on Jason Segel, kes on ka filmi stsenaariumi autoriks. Ehk siis mees teadis, mis mees endale näitlemiseks kirjutas (kaasa arvatud need ihualasti stseenid). Ta on noorema põlvkonna koomik, kellelt võib lähitulevikus ilmselt oodata veel selliseid vempe. Vempe selles mõttes, et siinses seksi-komöödias oli päris mitu originaalset nalja. Kokkuvõttes mõjuski see film nagu õnnestunum versioon filmist "The heartbreak kid" (see kus Ben Stiller läheb pulmareisile Malin Akermaniga, kuid avastab, et armastab hoopis teist naist). FSM -is sõidab Peter Havaile, et ravida oma murtud südant pärast seda, kui tema telestaarist pruut ta teise mehe pärast maha jätab. Otse loomulikult satuvad samasse hotelli puhkama ka ex-pruut Sarah koos oma rokkstaarist boyfriendiga. Sarah-it mängib muideks kunagi ka "Veronica Mars"-ina tuntud Kristen Bell. Hotellis töötab ka üks vaba ja vallaline kena tütarlaps, kes Peterit lohutada tahab ja eks see edasine sisu olegi ju sellest hetkest teada. See sisu nõrkus ongi minusuguse "lugude" armastaja jaoks määravaks faktoriks, miks kogu film jäi minu jaoks nõrgaks. Paari naljaga filmi üles ehitada on minu jaoks natuke vähe, kuigi eks ta selline meelelehutusjant ole ning ei üritagi olla midagi enamat. Usun, et paljudele läheb ka selline peale. Eriti mõelda pole vaja seda vaadates ja selliseid filme on ju ka vaja.

Hinnang: 3- (alla poole hinne peamiselt sellepärast, et selles stiilis komöödiad ei ole minu rida. Või siis polnud küllalt draamat tasakaaluks või ma ei oskagi öelda, mis täpselt, aga midagi jäi minu jaoks puudu. Ei julge ka teistele soovitada, aga samas paljud on kiitnud...)

The Dark Knight, ehk Pimeduse rüütel on üks viimaste aastate vingemaid action-filme. Tegelikult kõigub ta seal action-i ja thriller-i vahepeal, sest Jokker on tõeline hull ja hullude inimeste ettearvamatus tekitab vähemalt minus alati kõhedust.

Ma pole üldse selliste koomiksi-filmide sihtgrupp ja ausalt öeldes tavaliselt hoidun sellistest üleloomulikke jõudusid omavatest supersangari filmidest suure kaarega. Aga see suur kiidulaul kriitikute poolt ümber maakera, ei saanud lihtsalt jääda ka minusuguse tähelepanuta. Ja jumal tänatud! Sest hetkel on see kõige parem film, mida ma sellel aastal siiani näinud olen.

Märkasin mingil hetkel, et istun kinotooli eesotsas ja olen täiesti filmi sisu sisse neelatud. Kaotasin täiesti aja ja ruumitaju. Lõppude lõpuks kestis see elamus üle kahe ja poole tunni! Kuigi kui täpsemalt järele mõelda, et mis mulle selles filmis meeldis, siis kõik see "hea" oli üht või teistpidi seotud Heath Ledgeri ja Jokkeri tegelasega. Juba see originaalne lähenemine oma karakterile oli vapustav. Huvitav kas see oli tema või režissöri valik kaugeneda Jack Nicolsoni ja teiste eelnevate Jokkerite kahedimensioonlikkust karakterist ja anda talle veel selline õudusenoot juurde? Igatahes mõjus see minule väga tugevalt ja otse närvi pihta.

Kuid sellele lisaks meeldisid mulle need psühholoogilised mängud, mida ta korraldas. Alates, sellest kett-tapmsest pangaröövil kohe filmi alguses, kuid ka näiteks see kahe laeva lugu, kus teineteise laeva pommide plahvatamine oli teineteise laeva inimeste kätes. Lisaks see lisakiiks, et ühes laevas olid peamiselt vangid ja teises tavakodanikud. Huvitav dilemma ning ei teadnud ka ju, et kuidas see olukord lõpuks laheneb.

Joker küll kaob mingil hetkel mängust ja rõhk asetub Aaron Eckharti Kaksnägu Harvey-le, kuid siis on tunda ka mingisugust pingelangust, mis sellest, et see teine pool näost on väga hea CGI tulemus. Christian Bale on tavapäraselt kivikõva Batman-i rollis ja Gary Oldman saab vahelduseks jälle ka teha oma kurikaelte vahele hea inimese rolli. Teda on alati tore ekraanil näha! Lisaks võtavad osa ainsa naisterahvana Maggie Gyllenhaal ja Michael Caine ustava "Butler"-i Alfred-i rollis. Samuti on kõrvaliste tegelastena kaasatud Morgan Freeman ja "Julia vend" Eric Roberts ning tibatillukeses rollis ka Cillian Murphy Hernehirmutisena.

Kui rääkida vigadest, siis minu jaoks oli neid 2. Esiteks üks helikopteri allakukkumise stseen oli küll uskumatult võlts, aga see oli nüüd tilluke rikkumine. See eest kui Batmanis on ainult 1 naine, siis oleks see pidanud olema mõni universaalselt ilusam naisterahvas. See on aga minu maitse ning rikkus ainult minu jaoks seda filmi natuke, rõhutan ainult natu-natuke, sest Maggie mulle muidu meeldib.

Hinnang: 5- (vapustav ja soovitan kõigile põnevusfilmide austajatele. Heath Ledger ilmselt korjab ka Oscari selle rolliga, see on lihtsalt nii "eriline"! Muideks mu 12 aastane tütar oli ka vaimustuses!)

Wall -E ja E-eva sõpruse lugu oli peaaegu, et tummfilm. Natuke ebaolulist teksti räägiti küll seal tulevikuinimeste kosmoselaeva pardal, kuid peamiselt oli kõik sisukus ikkagi tegudes ja selles, mida vaataja oma peas kokku paneb ja südamesse võtab.

Kuigi kõige nunnum ja armsam selles loos on Wall-E ja E-eva lugu, oli kõige parem minu meelest see "tulevikupilt". Ehk milleni see meie arvutitelembus, laiskus ja võimalus teha kõik "otse enda voodist" välja jõuab. Lapsed on üha rohkem ülekaalulised, luud hõrenevad ja tõesti, isegi teise inimesega kokkusaamiseks enam ei vaevuta, vaid avatakse Messenger või Skype. Samas on tore, et leidub ikka inimesi, kes mõtlevad teisiti ja ei ole rahul sellega mis neil parajasti on.

Aga Wall-E ise on ülinunnu ning temale kaasa elada südantsoojendav. Nii lahe, et kino pakkus võimalus ka need kaks peategelast nukkude näol koju kaasa osta! Kuigi usun, et see mutifilm ei sobi ehk kõige väiksematele lastele. Minu 2 aastane jäi kinos magama ja kuigi 7 aastane väitis, et talle väga meeldis, siis tegelikult ma arvan, et ta paljustki päris hästi aru ei saanud. Aga mis sellest, ta leidis sealt ikkagi oma iva üles ja ehk see teeb filmist seda väärtuslikuma?!

Hinnang: 3+ (Võibolla mina ise olin see, kes aru ei saanud? Igatahes jäi see minu jaoks natuke igavaks ja nutma ka ei ajanud, kuigi tavaliselt sellised lood mulle mõjuvad. Meie pere on aga saanud uue parooli juurde - Wwwwooooollllliiiiiiiiiii - EEEEEEvAAAAAAAAAA....Wwwwooooollllliiiiiiiiiii - EEEEEEvAAAAAAAAAA....Wwwwooooollllliiiiiiiiiii - EEEEEEvAAAAAAAAAA....Wwwwooooollllliiiiiiiiiii - EEEEEEvAAAAAAAAAA....Wwwwooooollllliiiiiiiiiii - EEEEEEvAAAAAAAAAA....

Öised uitmõtted

Suvepuhkused hakkavadki otsa saama. Täna tuli S oma Läti-Leedu ekskursioonilt tagasi. Ütles, et ta pole elus kunagi nii palju kirikutes käinud. Ja kuidas ta ei salli kirikuid. Lisaks käisid nad mitmes mõisas ja mõisad on tema meelest nii igavad. Ütlesin talle, et siis tal oli küll üks kehva reis. Aga tema oli kokkuvõttes rahul...ei saa mina aru, kas ta oli siis pika bussisõiduga rahul või millega? Igatahes on nii hea nüüd kui ta jälle kodus on. Kallistasin teda kohe tugevasti-tugevasti. P ei saanud muidugi muud kui ikka jahus talle sisalikest, mida ta viimased paar päeva on tihedalt uurinud. Mingil hetkel oli 5-6 sisalikku ühel väiksel kivil, päris vinge vaatepilt, tõesti! Ja nii P kui ka Kristin olid silmnähtavalt rahul ja rõõmsad, et suur õde jälle kodus, meie juures.

Homme ootab ees Tartu-sõit, Ruja etendusele. Tahaks veel kuidagi nii minna, et saaks seal kusagil näha kettaheitjate finaali. Ma ei tea miks, aga ma hoian kõvemini hoopis Tammertile pöialt. Võibolla sellepärast, et Kanter heidab nagunii hästi. Oleks ainult, et ei läheks nagu alati, et Alekna võidu haarab ja meie mehed jäävad jälle pika ninaga. Ainult mitte seda!!!

Ülehomme aga alustame teed tagasi kodu suunas. Lastel algab tegelikult kool juba 20.augustil, aga meie omad jäävad nüüd olude sunnil paar päeva hiljaks. Kõik oleks olnud teisiti, kui poleks olnud seda S-i reisi, aga samas hea, et ta sai midagi sellest suvest tulevikku kaasa.

Üldiselt on olnud lahe teatri-suvi. Lisaks olen lugenud 8 raamatut ning jõuan ka 9. -ga lõpule. Ilm on olnud nii ja naa. Aga suvekokkuvõtte tegemise jätan sellesse aega, kui augustikuu viimased päevad on ka otsa saanud, sest mõned plaanid on veel teostamata ja ei taha neid suvekroonikast välja jätta. 1.septembril peab töö tõttu ka nädalaks veel Eesti tulema, aga see läheb juba sügise arvele...

Lugesin just oma lingitud blogid läbi ja mind nii hämmastab, kui hästi inimesed kirjutada oskavad. Mõne puhul tekib nii kade meel!!! Mõni suudab kirjutamisest tõelise kunsti teha ning tekib tunne, et minu enda sõnad on justkui tühised või pigem nende sõnade maaler küündimatu. Sellest hoolimata on mingi tobe sisemine vajadus teatud asjad kuhugi üles täheldada. Eriti kultuurielamused. Mulle meeldib juba praegu lugeda üle asju mida ja kuidas ma arvasin paar aastat tagasi. Samas kas seda kõike peaks kirjutama avalikult või lihtsalt sahtlisse, ma ei tea. See on dilemma, mis ilmselt mitmeid blogipidajaid vaevab. Samuti, et millest üldse kirjutada? Kas ainult oma elulisi mõtteid või perekroonikat või muusikast või filmidest või raamatutest või teatrist või reisidest või poliitilistest veendumustest või ainult blogimaailmast? Kas need peaks kuidagi koondama eri blogidesse või jätkama sellist pudru ja kapsaid. Lisaks see minu kiindumus kõike edetabeliteks koondada või hinnata ja analüüsida. Kas ja mida ja kuidas... Ilmselt kui mitu inimest poleks väljendanud, et nad saavad mingit kasu mu blogist, siis pikemalt mõtlemata jätkaksin kirjutamist ainult koodi all või üldsegi mitte blogisse. Mul on maailma kehvim mälu ning mul on nii kahju näiteks sellest, et ma ei suuda päevasündmuseid oma naljakate detailidega hiljem üles kirjutada. Võibolla ma peaksin mälu treenimiseks just keskenduma sellistele tekstidele, ma ei tea.

Igal juhul hetkel jätkan nii nagu seda siiani olen teinud. Kuigi ei tea, kui palju sügisel kirjutamiseks üldse aega jääb. Hetkel tundub küll, et ainult uneajast...

Kohtunik Di töötab - Robert Van Gulik

Raamatu alapealkirjaks on "Kaheksa Hiina detektiivjuttu" ja see ütleb ka võhikule, millega tegemist on. Krimkasid lugevad inimesed teavad juba hästi, kes on Kohtunik Di. Minu jaoks oli see esimene Van Guliku raamatutest, kuid olin lugematagi teadlik, millega enam-vähem tegemist on. Nimelt kusagi 80ndate alguses oli tuli telekast üks väga hea teatriõhtu. Nimelt Ugalas lavastatud "Kohtunik Di", kus nimiosa rollis särab üks minu suuri lemmikuid - Rein Malmsten. Ma nii loodan, et ETV seda kunagi veel näitab...

Igatahes, usun, et see oli mõnes mõttes viga, võtta esimeseks tutvumiseks kirjanduse kaudu selle tegelasega - lühijuttude kogumik. Esiteks pole see esimene sarja raamatutest, ehk eeldatakse, et lugeja juba on natuke kursis karakteritega, kuigi see pole lugemise eelduseks. Saab ka ilma selleta aru, mis toimub. Aga ma oleksin tahtnud nii rohkem sissejuhatust kui ka süvenemist karakteritesse. Siin aga on lood umbes 20-30 lehekülge pikad ning sellepärast ei ole ka sügavalt midagi kirjeldatud ega analüüsitud. Kõigest lennatakse kiiruga üle ja põhimõtteliselt toimub pidev "action".

Üldse on lood väga lihtsakoelised. Suurem osa lugudest paljastab mõrvari juba tunnetuslikult ning pole vajagi juhtlõnga või niidiotsa leida. Kuigi nii pole ju aus enda vastu :) Umbes pooltel lugudel on ka sellised kindlad vihjed loos sees olemas, mida märgates võid mõrvari ka ise tuvastada. Kuigi vähemalt paaris loos on küll mõrvari tuvastamiseks tehtud mõttetöö lahti seletatud, aga tegelikult nende vihjete põhjal lihtsalt poleks olnud kindlalt just seda õiget mõrvarit tuvastada. Siis on pettasaamise tunne ja kogu lugu ei meeldi.

Selle raamatu ja usun, et kogu sarja võlu peitub McCall Smith-i Ramotswe raamatutega sarnaselt just tema eksootilises atmosfääris ning teistsuguses kultuuritaustas. Tõsised Hiina mehed oma kitsehabemetega, kummaliste soengute ja kimonotega, millel on suured varrukad. Igas teises loos on juttu või tegevus otseselt seotud lõbutüdrukutega. See oli tollel ajal, ehk 600 - 700 aastat A.D. väga igapäevane, et mehed, isegi kui neil olid naine, konkubiin ja armuke, siis lisaks käidi veel nendes asutustes, kus raha eest seltsi sai. Inimesed olid üldse müüdavad. Ja moraalikoodeks oli märksa teistsugusem (puudulik). Näiteks kui pereisal kasvas majavõlg üle pea, võis ta oma tütre lõbumajja müüa ja saadud rahaga võla tasuda. See kõik on väga kummaline tänapäeva kontekstis, võibolla kohati ka üpris võigas, kuid loob pildi just nimelt sellest erilisest ajastust ja idamaise atmosfääri.

Hinnang: 3- (ei soovita Kohtunik Di-ga tutvumiseks seda raamatut. Pigem tasub see jätta viimaseks, ehk nagu iga peatüki alguses selgitatakse, on iga lugu nagu täiteks Kohtunik Di pikkadele romaanidele.)

Natuke huvitavamaks teeb asja ka see, et kohtunik Di Renjie (Hiinas on nime esimene pool perekonnanimi) oli reaalne isik, üks Tangi dünastia aegseid riigimehi, kes lahendaski selliseid kriminaalseid lugusid. Di elas umbes aastatel 630-700 m.a.j. Van Gulik-ul on 14 pikka romaani Kohtunik Di sarjas, lisaks need 8 lühijuttu, lisaks 1 raamat mis koosneb kahest lühiloost ja 1 raamat, mis otseselt, ei kuulu sarja, kuid on samuti Kohtunik Di tegemiste kohta. Eesti keeles on neid tänaseks päevaks käesoleva lühiliugude-raamatu lisaks veel 5 raamatut: Hiina kullamõrvad, Hiina järvemõrvad, Lakksirm, Kummitused kloostris ja Templiviirastus.

Hilinenund sünnipäevaluuletus

Ühel üliarmsal inimesel (RK) oli sünnipäev paar päeva tagasi ja ma magasin selle maha. Kirjutasin ka vastava luuletuse. Võibolla sobib ka kunagi teinekord hilinenud õnnitluse juurde kirjutada...

Palju õnne, väike plika!
Viskan Sulle väikse vimka!
Kuigi sünnipäev Sul möödas,
kella tagasi ma pööran.
Õnne täna julgelt soovin,
sest ma Sinust väga hoolin!

Palju õnne kallis...!!!

Et SMS-ile ära mahuks võib ka nii:
Palju õnne,väike plika!Viskan Sulle väikse vimka!Kuigi sünnipäev Sul möödas,kella tagasi ma pööran.Õnne täna Sulle soovin,tulevikus täpsem olla proovin!

Madonna 50

Eile oli minu läbi aja lemmiku popikooni 50 aasta juubel. Mõtlesin sellel puhul koostada nimekirja selle kohta, kuidas ta minu elu on mõjutanud - läbi milliste laulude ja tegude.

See oli aasta 1985 kui spordilaagris olles esimest korda teadvustasin, et Madonna on, kes ta on ja et ta hakkab mu elus olulist rolli mängima. Aga siin tsipa seda kronoloogiat:

1985 - Like a virgin. Tütarlaps, kes tantsib paadininas samal ajal kui paat mööda Veneetsia kanaleid sõidab. Kõik rääkisid sellest! Hittimittari oli vist see saade Soome TV-st kus seda siis ka oma silmaga sai näha. Kusagilt sattus mulle lindile ka "Dress You up". Madonna esines ka "Live aid"-il, istusin ööpäev läbi üleval just tema pärast.

1986 - Mul oli üks sõber Gert, kellel oli videomakk ning tal oli paar mitmetunnist muusikavideote kogu. Sealt nägin ka "Borderline", "Material girl" ning "Lucky star" videoklippe. Lucky star-i tants oli sellel ajal jube kuum! Ema tuttavad Soomest tõid mulle originaalkassetid "Like a Virgin" ning "True Blue". Olin õnnest segane ja seinad Suosikki ajakirjade vahelt saadud Madonna-plakateid täis. "Papa don't preach" laul ja video oli see kõige-kõige. Ja kohe seejärel ka "La isla Bonita". Avastasin sellise Madonna laulu, nagu "Crazy for You", mis on siiani üks minu lemmikuid. Sain ka oma esimese "Madonna" raamatu, kus kogu tema lauljaks saamise tee nii jutu kui ka sadade fotodega ilusti ära seletatud. Hmmm, kuhu see raamat on kadunud? Igatahes oli see mu suurim varandus sellel ajal. "Live to tell" laul oma "pausiga" võitis mu südame. Ja see koht selles filmis, kust see pärineb, kus isa oma poja maha laseb ja taustaks kostab Live to tell...

1987 - Kolisime väismaale. Naabritel oli videolaenutus ning muidugi oli esimene film, mida sealt laenutasin "Desperately seeking Susan". Sain "Who's that girl" soundtracki ehtsa LP :) naabritelt kingituseks ning käisin filmi kinos vaatamas. See oli sellel hetkel kõige parem film, mis ma kunagi näinud olin :) Laulust "Look of love" sai mu lemmik ja on muideks samuti siiani üks neid kõigi aegade parimaid, minu meelest. Lisaks ostsin remixide kasseti "You can dance". Madonna osaleb Saturday Night Live saates ja viskab enda üle nalja nii mis jaksab...

1988 - Ostsin endale ka Madonna endanimelise esimese plaadi ja sain naabritelt laenata tema esimeste videote kogu. Sealt avastasin laulu "Burning up". Seda videot ma käiasin söögi alla ja söögi peale. Lisaks kontsertvideo "Ciao, Italia! Live from Italy". Seal oli liikuva lindiga lava ja minu meelest oli see ülimalt originaalne. Minuni jõuab Madonna paar aastat tagasi tehtud film koos mehe Sean Penn-iga - "Shanghai Surprise". Kõik teevad maha, aga mina suur Madonna-fän olen seitmendas taevas...

1989 - Olin arsti ooteruumis, kui kuulsin esimest korda "Like a prayer" laulu. See tuli Luxemburgi raadiost ja seda juba nädalapäevad reklaamitu kui "maailma esimest korda lastakse seda laulu avalikult". Suur skandaal Pepsie reklaamiga. Õnneks siiski jõuti seda reklaami telekas näidata ning olin üliõnnelik, et selle lindile sain. Hästi nunnu reklaam oli ja eks see kogu skandaal oligi rohkem Like a prayer - muusikavideo pärast. Seal põletati ju riste - katoliku maailma usutunnuseid. Lisaks see rassidevaheline musitamine - olid ajad, olid kombed, olid tabuteemad. Kuid Itaalia reisil ostsin ka ise originaalkasseti, mis hiljem ostus küll piraattooteks. Aga Itaalias olles ja hommikuti kui Riccione rannas jooksmas käisin, teenis see hästi eesmärki ning kiirelt muutusid mu lemmikuteks "Like a virgin", "Till death do us part", "Cherish", "Oh father" ja "Spanish eyes". See on üldse plaat, mis on minu jaoks täiuslikkusele üpris lähedal. Oh father -video tekitas palju kära ja minu meelest oli see kõige kõige ilusam. Pisitilluke roll ka filmis Bloodhounds of Broadway, mida nägin hoopis videolt sedapuhku...

1990 - Jätkub Like a prayer maania. Kinno saabub Dick Tracy ning sellega koos ka soundtrack, mida kroonib "Vogue" ja kogu sellega kaasnev fenomen. Mäletan kuidas aegluubis vaatasin videolt tantsuliigutusi, et neid järele proovida. Madonna esineb ka "Vogue"-ga MTV muusikavideote auhinnagaalal, kus ta on riietatud Marie Antoinette-iks ja see oli vapustavalt teatraalne! Ilmub ka tema esimene "Greatest hits", ehk "Immaculate collection". See oli lõhnastatud Pachouliga ning muidugi otsisin ma kõik lõhnaõlide müüjad läbi, kuni leidsin purgikese seda lõhna. Mitu aastaträndas see purgika minuga igale poole kaasa. Ainult, et nüüd tekkib kahtlus, et see Pachouli fenomen oli ehk hoopis Like a prayer CD-ga...enam ei mäleta...

1991 - Kontsertturnee ja film "Truth or dare" ning eriti Jean Paul Gaultier-i kostüümid ja uuesti mixitud Lika a virgin. Tantsijate eraaelu ja Madonna perekonna probleemid jõuavad minu teadvusesse. Madonna esitab Oscarite jagamise gaalal Oscarile kandideerinud laulu "Sooner or later (I always get my man)".

1992 - Erotica - plaat ja raamat "Sex" ning muidugi keelatud video. Lemmikuteks kujunevad lisaks nimiloole "Thief of hearts", "Rain" ja "Why's it so hard". Eelkõige muidugi Rain ja see kuidas kõrvaklappidest kostis mõlemast klapist eri tekst, ma leidsin, et see oli geniaalne. Lisaks ilmub laul ja keelatud video "Justify my love". Kinno saabub "A league of their own", kus Madonna näitab oma tantsuoskuseid. Ta on üpris kõrvalises rollis, kuid loomulikult reklaamikampaanias kasutatakse teda tugevalt. Seal agas ka tema sõprus Rosie O'Donneliga ja tema lesbilised suhted ühe ja teise naisega. Olin šokeeritud, kuid peaasi, et ta muusikategemist jätkaks!

1993 - Madonna Girlie show - kontserttuur. Lesbiline spektaakel. MTV videoteagamise gaalal laulab Madonna Bye bye baby. Body of evidence film kinos ja eriti see küünlavaha kallamine kõhule...samal aastal näen ka juba eelmisel aastal valminud Woody Wlleni filmi "Shadows and fog".

1994 - Uus plaat Bedtime stories ning sealt suur lemmik - Take a bow. Sellega seostub mulle armastuse algus ning K-ga esimesed kuud. Õues sadas laia lund. Me istusime Toom-Kuningas ja jõime kahekesi alkoholi...K kopsutas pitsiga vastu lauda...hmmm...olid ajad (praegu ei võta me kumbki eriti peale aastavahetuse-šampuse mingit alkoholi suhu.)

1995 - Kogusin kõik Madonnavideod ühele videokassetile. Teiste hulgas ka Weird Al' Yankovic -i Like a sergeon :))) Ostsin CD Something to remember.

1996 - Evita!!!!! Muidugi käisin seda esimeste seas kohe kinos vaatamas. Loomulikult ostsin CD ning Another suitcase in another hall oli ehk see kõige -kõige laul minu jaoks, kuid kogu film ja kogu plaat mõutab mind. Käisin Ameerika saatkonna raamatukogus tema päevikut lugemas, ma ei mäleta ka see oli nüüd Vanity Fair ajakirjas või oli see Rolling Stones? Aga see polegi oluline.

1997 - Madonna Oscar gaalal - laulab ja laul saab ka Oscari. You must love me!!! Ostsin oma esimese arvuti ja muidugi oli liige kõikidel Madonna fännilistidel. Järsku oli iga ta sammu jälgimine jube lihtne ning see kaotas ehk natuke seda fänluse võlu...

1998 - Ray of light CD ning mu kõigi aega lemmik Madonna laul FROZEN. Lisaks terve rida lemmikuid nagu Power of goodbye ja Nothing really matters. NRM video oli muideks inspireeritud Geiša memuaaride raamatust. Madonna oleks tahtnud mängida selles filmis Hatsumomo-t.

1999 - Austin Powers ja koos temaga video "Beautiful stranger".

2000 - Music CD ning lahe video koos Ali G-ga. Muu plaat on minu jaoks kerge pettumus. Esimest korda Madonna plaadi puhul. Madonna populariseerib country-look-i, millest võtab šnitti ka Eda-Ines Etti oma eurovisiooniesinemisel.

2001 - Nägin alles nüüd juba eelmisel aastal ilmunud Madonna filmi The next best thing. Kellelegi see film eriti ei meeldinud, peale minu :) Telekast tuleb Drowned world tuuri kontsert! Madonna laseb välja Greatest hits volume 2 ehk GHV2.

2002 - Madonna on Bondi filmis - vehklemistreener. Lisaks esitab ta Bondi laulu - Die another day. Lisaks tema mehe käe all valmivas filmis Swept away. Madonna isiksus on nii tugev, et teda näitlejana võtta on päris võimatu!

2003 - American life CD. Otseseid lemmikuid plaadil polegi. Jälle pole päris see mida ootasin Madonnnalt. Kuigi kõik on ok.

2004 - Re-invention tuur, mis läheb minust mööda :(

2005 - Confessions on a dancefloor ja Madonna on minu jaoks oma juurte juures tagasi. Muss on jälle parim, eriti Hung up, Sorry ja Jump. Trikoo on Madonna uus parim sõber a miks mitte selles vanuses sellise figuuriga - vaadake keskealised naised ja kadestage. Ta võib teha täpselt seda, mida ise tahab. I'm going to tell you a secret dokfilm. Esimest korda näitab ta end oma elu üksikasu mehega, kellega ta on abielus. Uskumatu kui ebakonventsionaalne abielupaar. Aga vastandkohad ju täiendavad teineteist. Sellistes sfäärides tähtede vahel on vist armastus midagi muud, kui siin maapeal.

2006 - Telekast lastakse tema Confessions on a dancefloor tuuri kontseri. Artur ja nähtamatud filmis annab Printsess Selena-le hääle.

2007 - Üpris Madonnavaba aasta. Rohkem on meedias juttu tema Malawi poisi lapsendamisest ning tema enda kahest oma lapsest (ta on ju ahvinud mind ja alati saanud lapse kohe pärast meie lapsi - Lourdes pärast S-i ja Rocky pärast P.-i) ja lastekasvatamisest.

2008 - Uus plaat "Hard candy" ja eelkõige sellelt laulud - 4 minutes, Give it 2 me, Hearbeat, Miles away ning Devil couldn't recognize you. Sticky & Sweet tuur, aga see jääb tõenäoliselt minu jaoks vaid unistuseks...ehk kunagi lastakse DVD välja? Ma pole veel jüudnud näha ka tema Berliini Filmifestivalil linastunud režissöridebüüti "Filth and Wisdom" ega ka tema stsenaariumikirutaja debüütfilmi "I am because we are".

Tegin oma nimega "Kevin Bacon"-i mängu ja selgus, et minu ühendus Madonnaga on läbi Rein Oja ja Jürgen Prochnow. Ehk siis ketina on meie vahel ainult 2 lüli :)

LONG LIVE MADONNA, Kroonitud popmuusika Kuninganna! 4real, 4ever - THE BEST!
Palju õnne ka siit meie külast!

Lahe laupäev lastega

Hommikul ärkasime kõik Pekingis toimuvate Olümpiamängude kettaheite eelvoorude peale, et kuidas ikka meie meestel läheb? Ja kaks kolmest saidki edasi 12 parema sekka finaalvõistlusele, mis toimub küll alles mõne päeva pärast. Ja põnevust kui palju!

Olime tänaseks planeerinud Tallinnasse sõidu. Kuna S on oma vanaemaga Läti-Leedu ekskursioonil, siis on vaja ju ülejäänud kahele tibule mõelda midagi lahedat tegemist-nägemist omade jõududega. Kella 11 paiku jõudsime Laagris asuvasse Hortes -e Aianduskeskusesse. P on suurim hiirte fänn siinpool Uuraleid ja seal toimus Eesti esimene rahvusvaheline hiirte ja rottide näitus. Ma ise ei salli neid närilisi silmaotsaski, aga mida kõike ei tee, et näha rõõmusära laste silmis. Vahva, et ta sai neid seal paitada ja sülle võtta. Ka teised lapsed olid agaralt uurimas, et millised need elukad on ja mangumas oma vanematelt, et nood koju ka sellise tassiksid. Kõik peale ühe. Üks tütarlaps (umbes 6 aastane) imetles meie Kristinit ja oleks hiire asemel meelsamini hoopis endale väikese õe koju viinud :)

Otse loomulikult ei saanud me sealt poest tühjade kätega ära mindud. Kuid õnneks hiiri sealt kaasa osta ei saanudki. Meie nimelt tassisime sealt kaasa ühe murelipuu. Kavalalt mingi tavalise külma-mitte-kartva tüve külge poogitud. Pidi hästi vastu pidama meie kliimale ja andma selliseid suuri, magusaid, tumepunaseid mureleid. Siis veel 1 Krügeri tuviõun, 1 ma-ei-mäleta-mis-õunasort, 1 ilupõõsas ja 4 kiviktaimla taime. Tegelikult oleksin tahtnud osta Kuldrenetti, Valge klaari ja Antonovka, aga neid ei olnud. Kuna aga hoog oli sees, siis sõitsime veel Õismäelt ka istikutepoest läbi ja sealt saime vähemalt Kuldreneti...ja muidugi veel mõned taimed... samal ajal selgus raadio kaudu, et Jaanson ja Endrekson võitsid aerutamises Olümpial hõbemedali!!!! Terve päeva, alati kui raadiost jälle ja jälle korrati seda infot, tulid külmavärinad peale ning nende meeste üle ülimalt uhke tunne! Huvitav oli ka teada saada, et Endreksoni vanaonu on Kristjan Palusalu, ehk peres on neil juba vähemalt 2 Olümpiakulda olemas!

Edasi põrutasime lastega kinno Walle-t vaatama. Jõudsime varakult kohale ja saime päris head kohad. Film osutus väga armsaks, aga millegipärast oli see minu jaoks nii üles haibitud, et ma ootasin ehk tsipa enamatki. Kuid sellest täpsemalt mõni teine kord. Kristin jäi umbes siis magama kui popcorn otsa sai, aga P jäi filmiga päris rahule. Kuigi mulle jäi mulje, et see multikas on rohkem vanematele lastele ja täiskasvanutele. Mida need 7 aastased poisid ikka aru saavad tüdruku ja poisi teineteisel käest kinnihoidmisest? Mis sellest, et tüdruk ja poiss on robotid.

Pärast kino sai P valida, kuhu sööma läheme ja ta valis, et ostame hiinakast toidu koju kaasa. Seda me ka tegime, sest ausalt öeldes, ega kõht pärast kino tühi veel olnudki. Aga koju jõudes laadisime taimed autost välja ja siis söögi kallale. Pärast lugesin veel raamatut kõva häälega ja ajasime natuke juttu ja voodisse...

Üks teema painab veel hinges praegu keset ööd, kui ma neid ridu siin kirutan. Ma pole sellest veel kirjutanudki, kuid iga päev, juba alates Olümpiamängude algusest, on päevi varjutanud ka mõtted Gruusia või ehk peaks ütlema Georgia ning Venemaa vaheline sõda. Kuigi hetkel on küll vaherahu ning levisid kuuldused mingis diilist, mis Venemaa tegi USAga ja venelased lubasid ka Prantsusmaa peaministrile, et hakkavad vägesid taandama. Nüüd selgus ometi, et nad otse vastupidi - kindlustavad oma positsioone. Raadios räägiti, et vene sõdurid laamendavad Goris, rüüstavad ja vandaalitsevad. Õudne, sest sama hästi võiksid nad siin Eestis sellist asja korraldada. Need viimased paar aastat on kogu meie viimase paarikümne aasta integratsioonipoliitika ja -töö teinud pihuks ja põrmuks. Segaseid aegu elame praegu ja inimesed on ka justkui segi. Minu meelest ei tohiks küll siin Eestis ETV2-st saada venekeelne telekanal. Tutkit need venelased neid "eestlaste poolt söödetavaid uudiseid" nii väga vaataksid. Selleks on ju praegu olemas venekeelne AK?! Ja minu teada vaadatakse vene päritolu peredes nagunii vene kanaleid. Ja need, kes on võtnud vaevaks ja kes on tahtnud ingreeruda Eesti ühiskonda, need vaatavad ka Eesti eestikeelseid kanaleid.

Kõige selle kokkuvõtteks on ikka nii hea kodus perega isekeskis hea olla, tuleks S ka ruttu sealt oma ekskursioonilt tagasi...

Mis, kas Sa arvad, et oskad tantsida? TOP6

Järel oligi 6 tantsijat ehk 3 paari. Seekord teen erandi ja ei kommenteeri muud kui seda, et panen siia 3 tantsu, sest kolm parimat tantsu tulid kõik erinevatelt paaridelt. Tegelikult oli see naljakas saade, sest kehva tantsu ei olnudki. Aga siin siis need 3 alates parimast...

1. Twitch & Chelsie
Stiil: Lüüriline hip-hop
Koreograafia: Tabitha & Napoleon
Muusika: The Vitamin String Quartet - Control



2. Mark & Courtney
Stiil: Jazz
Koreograafia: Sonya Tayeh
Muusika: Mirah - The Garden



3. Joshua & Katee
Stiil: Modern
Koreograafia: Tyce Diorio
Muusika: Celine Dion - All by myself



See on parim saade, mis televiisorist tuleb ja seda juba neljandat aastat järjest!!!

Välja kukkusid seekord valed inimesed minu meelest. Esimest korda. Aga vahet tegelikult pole, sest Joshua lihtsalt peab võitma!
Aga finaalis on poistest Joshua ja Twitch
tüdrukutest Courtney ja Katee

Tappa laulurästast - Harper Lee

See klassikuks kvalifitseeruv raamat on olnud mu lugemisnimekirjas juba aastaid. Eemaletõukav kujundus ja eelarvamus, et tegemist on mingi kohtudraamaga, kus süüdistatakse musta meest valge naise vägistamises 30ndate aastate Ameerika lõunaosariigis - arvasin, et mul oli enamvähem selge ettekujutus, millest see raamat räägib ning kuidas see lugu kulgeb. Ma ei võinud olla kaugemal tõest.

Raamat osutuski täiesti klassiku vääriliseks! Hämmastav, et see jäi Harper Lee ainukeseks romaaniks, kahju! Minu meelest on huvitav fakt see, et kirjanik, kes sündis aastal 1926, oli ise sama vana oma raamatu peategelase - Jean Louise Finch -ga, nendel aastatel kui tegevus raamatus toimus ning oli ka ise sündinud Alabamas (küll teises linnas). Ehk ta teadis täpselt, millest kirjutas. Räägitakse, et Jean Louise-i ehk Nirksilm -a sõbra Dill-i eeskujuks oli tema enda lapsepõlvesõber ja naaber Truman Capote, kellest samuti sai hiljem kirjanik ("Hommikusöök Tiffany juures", "Külmavereliselt"). Harper Lee võitis selle raamatuga Pulitzeri ning ta ise elab veel ja on praegu 82 aastane.

Lugu on pildike ühe Lõunaosariigi väikelinna pere igapäevaelust läbi kolme aasta. Minajutustajaks on väike tütarlaps - Jean Louise, kelle tähelepanekud ümbritseva kohta on ehk mõnevõrra temast vanema lapse omad, kuid mõnede asjade suhtes just sellised parajalt lapsikud. Teisteks tegelasteks tema vanem vend Jem, tema isa Atticus, nende neeger-teener Calpurnia, tema sõber ja "tulevane mees" Dill, naaber "Koll" Radley, Finchide sugulased ning nende tänava ja linnakese rahvas.

Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks - enne kohut, kohtus ja pärast kohut. Kohtus süüdistatakse neeger Tom Robinson-i, valge tüdruku vägistamises ning Jean-Louisei ja Jem-i isa on valitud neegri kaitsjaks kohtu ees. See paneb kogu linnakese kihama ning kuna tegemist on Lõunaosariigiga ning ajaga, mil neegreid peeti alamaks klassiks, siis sellest tingituna lapsed õpivad elu tundma läbi pettumuste, ebaõigluse ning täiskasvanutemaailma murede. Kuna neid kasvatab isa ja ema neil enam pole, siis on olukord natuke ebakonventsionaalne ja sellepärast ehk ka Niksilm on natuke selline "poisstüdruk", kellest ehk naabritädi ja tädi mõjutuste abil kunagi kasvab "daam".

Enne kohut on lapsed veel alles väga noored ja satuvad igasugustesse äpardustesse, millest mitu päris koomilised ja mitu korda saab ka südame hellaks. Päris alguses jäigi nagu mulje, et peategelane olekski poiss, aga mis sa tüdruk seal poistega koos mürades ikka väga tüdruku kombeid järgid, siis ei saa ju kampa sisse ja seikustest osa. Mulle väga meeldis see vanema venna vaikne hoolitsemine oma noorema õe eest. See oli nii soe ja armas.

Kolmandas ehk viimases osas teeb raamat žanripöörde ning muutub ehtsaks põnevusraamatuks. Need öised stseenid olid ehtsalt hirmsad. Kummaline, aga mu oma lapsed jäid samuti kuulama, kui ma seda K-le lugesin. Ning just sobivalt nii, et P (7 aastane) seda algust ning S (12 aastane) seda lõppu, ehk just nendele sobivat osa. S-is tekkis huvi ka kogu raamat ise läbi lugeda. Minu teada see ongi Ameerikas kooli kohustuslik kirjandus ning miks ka ei sobiks see Eesti noortele sobivaks lugemisvaraks. Ma oleksin ka ise tahtnud, et oleksin selle raamatu lugenud keskkooli ajal, siis ehk oleks see olnud minule õpetlik ning ma oleksin avastanud sealt mingeid uusi tahke elust. Kuid ka nüüd lugedes mõjus see raamat ikkagi mu hingele väga tugevalt.

Hinnang: 5- (Väga soovitatav lugemine kõigile! Saab naerda, saab nutta, saab hirmu tunda. Võib tunda end jälle lapsena ning pugeda ühte huvitavasse ajastusse ja kohta, huvitava (loe:teistsuguse) mõttemaailmaga inimese sisse. Saab aimu väga lähedalt, milline oli mustade ja valgete klassivahe 30ndatel Ameerikas ning mis tunne on kui perekonnas on puudu ema. Väga osavalt ehitatud laused ja väga tabavaid väljendeid paksult täis - meenub näiteks kui naabriproua kutsub Jem-i enda juurde ja palub tal oma "kolleegid" kaasa võtta. Pidades kolleegide all silmas 7 aastast väikeõde ja umbes sama vana sõpra).

Kevadtalv 1918 - VAT Teater

Jõudsin just tagasi Saueaugu Teatritalust, te pole Saueaugu Teatritalus käinud? Seal on talu ja seal on teater ja seal on katusealune, kus pakutakse süüa ja teatriküünis on palju kaltsuvaipu maas ja pinkidel. On lahke olemisega peremees, hr.Kasterpalu, kes oma tükkidel pileteid ei kontrolli, aga külalisetendustel küll. Aias on õunapuud õunu täis ja pererahvast liigub ringi toimekalt - kes keedab hernesuppi vaheaja tarbeks, kes sätib aiale tõkkelinti, et külalised kogemata näitlejate garderoobi ei eksiks.

Minu jaoks polnud see esimene kord seda talu külastada, mäletasin isegi peast, kuidas sinna sõitma peab. Ikka Ristist mööda ja siis vasakule ja sealt juba edasi näitavad ka viidad, kuidas kuhu pöörata. Jõudsime kohale u.40 minutit enne algust. Kummaline, aga näitlejad saabusid ka samal ajal, mõned isegi pärast seda kui suur osa rahvast juba kohal oli.

Lava oli üks suur riie, mis äärtest üles tõstetud, ehk tekkis selline kandiline kauss, mille nurkades mõned rekvisiidid, nagu kohvikann, mõisa makett ja karahvin koos pitsidega. Riide sisse oli õmmeldud kogu põrandariidega kokku kitli moodi riietus, mille sisse "lava alt" oli võimalik roomata. Ja neid kitleid oli kokku 4, ehk kõikidele "noortele näitlejatele" oma. Hea idee, kuid lõpuni jäeti see idee nagu kasutamata ja idee mõttest ka ma päriselt aru ei saanud (kuigi mulle meeldis, kui varruka kaudu järele hüüti veel midagi, kui näitleja oli juba tegelikult ammu kitli seest lavariide alt välja roninud). Kas liikumine nendesse "kitlitesse" tähendas "põranda alust liikumist"? või "pimeduses kobamist"? Üldse ei saanud ma Liina Unt -i kunstnikutööst aru. Eriti mis puudutas arvuti või täpsemalt öeldes läpaka kasutamist laval. See oli nii imelik ja ajastutunnetust rikkuv, kui arvuti väljalülitamisheli kostus lavalt. Samuti kui üks tegelastest teksti arvutist luges (ja luges hirmus konarlikult peab ka siinkohal mainima). Ma ei saanud sellest otsusest või valikust aru. Samas kui Päewaleht oli korralikult kopeeritud just vanamoodne leht, siis milleks näha sellega vaeva, aga samas kõrval tuua lavale kaasaskantav arvuti? Samuti Tanel Saar -e päikseprillid olid sellised modernsed...ma lihtsalt ei mõistnud seda kunstilist liialdus selles kontekstis.

Etendus ise oli jagatud kahte vaatusesse. Esimene, umbes poole tunni pikkune sissejuhatus oli nö aastatest 1909 - 1918. Ehk peamiselt iseseisvuse väljakuulutamine ja sellele vahetult eelnenud aeg. Ilma suurema sisuta, kui välja arvata Pariisis vestlevate Eestlaste iseseisvumiseelse aja ootusärevust. Teiste hulgas oli seal ka Friedebert Tuglas, kuid kuna Tanel Saar näitles mitut osa, siis kogu see lõik jääb üpris segaseks. Üldse ehmatab esimene vaatus natuke ära, sest sellist kuiva ja konarlikku asja ei viitsi küll teatris vaadata. Isegi kooli ajalootund on huvitavam ja informatiivsem. Ainuke valguskiir esimeses vaatuses on Maria Lee Liivak, kelle omapärane selge diktsiooniga Mari või pigem "jutustaja" tegelases on sära silmades ja selline omapärane õhin, mis teeb temast täiesti omapärase näitleja (mulle meenus selles mängistiilis mingi Doris Kareva esitatud luulekava ETV-s 80ndate alguses).

Teises vaatuses aga saab tükk natuke ka sisulisema pöörde. Ehk tegevus, mis toimub Krahvi mõisas. Pärast iseseisvumist Saksameelse mõisniku ja Eesti tütarlapse Laura vahel. Üldse võin ette rutates öelda, et selles etenduses meeldis mulle tegelikult ja tõeliselt ainult Tõnu Oja. Kõik mis tema suust tuli ja mida ta tegi, seda ma uskusin. Alates sellest kui ta Elina Pähklimägi Laura tegelasele ütleb, et "räägime nagu mees mehega", kuni selleni kui ta argpükslikult Saksa sõjaväega liitub. See oli tõsiselt hea. Ja Tõnu Oja kibestunud vanas Krahvis oma otsekohesuses ning valulises mängus on tunnet ja tausta. Ei saa ma midagi ette heita ka Meelis Põdersoo Pätsule, kuid ta ei mängi oma karakterit elusaks. Ehk mingit karakterit ei tekigi. Ago Soots oma s-i veaga oli samuti ilma karakterita (kas ta tõesti ei saa treenida seda välja. On ju teada näitlejaid, kes on oma hääldusvigadest üle saanud kõva trenniga, muidugi tahtmist ja enesele probleemi teadvustamist on vaja). Õigemini jäi tal see loomata nagu kursavennalgi. Kui ma aru sain, et ta peaks Jüri Vilms-i mängima, siis olin lavastaja või kes iganes selle rollijaotuse tegi, sellise valiku pärast tõesti üllatunud. Vilms oli ju alati selline tugevamat sorti, kopsakama kehakaaluga poiss,eriti enne surma, ehk siis kui see iseseisvus välja kuulutati. Ei tea, ei uskunud ma seda värki. Elina Pähklimägi mängis küll energiliselt ja kelmikalt, kuid puterdas pidevalt sõnadega, isegi kui ta teksti maha luges. Samas millegipärast tema mängustiil minule sobib ning tal on potentsiaali. Maria Lee kusagil teise vaatuse poole peal paneb amatöörliku käigu sisse ja midagi nagu oleks juhtunud tema sisemises minas ning ta nagu oleks tõmbanud kooriku peale ja kaob kõrvalt see särasilmne tasand. Mis sisu mõttes on küll mõistetav (lihtsalt pole naeratuseks sobivaid hetki) kuid karakteri mõttes muudab ta üheplaaniliseks. Tanel Saar puterdab tekstiga ja õnneks on ta vähemalt mõttega asja juures, sest tekst nagu "vene ahelates pidi Eesti oma võimu säilitama", saab ikkagi parandatud kerge muigega "vene ahelates pidi Eesti oma vaimu säilitama" ja kuni selle lõpuni välja...tema pausid ei oleks nagu olnud sisulised vaid tingitud tema sõnade unustamisest, ma ei tea, võibolla ma eksin, aga nii see igal juhul tundus saali.

Üldse kudagi käkk oli see kokku - võibolla vajab veel sissemängimist? Apsud nagu see, et lõpus läks plaksutamisega viltu - osalt rahvast, kes kusagil tagapool istus, ilmselt kärsitult lootis, et etendus on lõppenud ja hakkas veel enne lõppu plaksutama. Samuti see, et Elina ei saanud lavale kummardama tulla, kuna keegi oli ukse haaki pannud. Selline kummaline aps, mis andis jälle sellist ebaproffi tunnet veel omakorda juurde. Kuigi ma arvan, et suurim viga ei olnudki mitte näitlejate süü, vaid pigem sisu. See oli kuiv ja igav ning kogu vaatamine tasuski ära ainult tänu Tõnu Oja suust tulnud tekstile ning tema mängule. Aga tekst oli kohati lausa ärritavalt mõtetu. Küsimused, mida Laura õhku paiskab "Aga mis siis kui vabadus hakkab ise ennast oma sabast alla neelama"...mida sellega öelda tahetakse? Ma katsusin kõvasti kõigele kaasa mõelda ja pingutasin, et aru saada luulelisest mõttelennust, kuid tihti see mõtte tuum minuni ei jõudnudki. See tükk ei tekitanud minus mõtlemisainet, vaid vägisi autos tagasisõiduteel arutasime K-ga, et mida selle tükiga öelda taheti ning võtsime lähtekohaks Tõnu Oja teksti. Üks lause, mis jäi kõrvu kumisema, oli see et "vabadus teeb inimese õnnelikuks ainult hetkeks, selle vabaduse saamise hetkel. Ainuke vabadus, mis võib tõeliselt inimese õnnelikuks tema ja on tõeliselt tähtis on vaimuvabadus". Kui sellele mõtlema hakata, siis päris nii lihtne ja üheseletuslik see ikkagi pole. Kõik on ju omavahel seotud. Samuti nagu vaimuvabadus annab ju rahuldust materiaalne vabadus. Kui raha pole, pead ikkagi kellegi teise pilli järgi tantsima ning siis ei saa olla ka päris tegelikku vaimuvabadust. Samas kui pole liikumisvabadust, siis mis rõõmu sellest materiaalsest vabadusest oleks? Täielik vabadus tekitaks aga anarhia, ehk moraalivabadust ei saa ikkagi lubada. Aga kas mingi vabaduse piiramine on inimõiguste rikkumine ja kus tegelikult läheb piir nende õiguste rikkumise ja mitterikkumise vahel? ja kellel on õigus need piirid teistele luua ja kas me ehk liiga palju ei loovuta oma otsustusvabadust poliitikutele ja teistele meie eest otsustajalete (vanematele, õpetajatele, kultuuriloojatele, kes meie mõtlemist kujundavad) jne, jne. Hmmm...mõtlemisainet ju lõppude lõpuks kuhjaga.

Suur plusspunkt veel Oja ja mängukoha lisaks on kava. Üle pika aja selline asjalik ja samas sobiv ning tänu oma paberimaterjalile ilus teatrikava. Üldse on minu meelest kava väga oluline mälestusese. Vähemalt mina kogun neid agaralt (sellel suvel olen pettunud ainult Džinnimäng"-u etenduse tegijates, kes ei vaevunud isegi "Rasputin"-i sugust paberkoopiate kava koostada.)

Hinnang: 2 (ei julge eriti kergekäeliselt soovitada kellelegi. Võibolla Tõnu Oja fännidele või neile, kes tahavad noorte vastlõpetanud näitlejate teatriteele kaasa elada. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kui seda Rahvusraamatukogus mängitakse. Seal jääb isegi see Saueaugu talu atmosfääri lisaefekt ära, siis on see vist ikka üks päris tühi kest. Ilma Tõnu Ojata oleks see nagu iga teine kooliaktusel etendatud ajalooteemaline näidend.)

Uhh, said vist liiga karmid sõnad, aga sellised emotsioonid tekkisid ja ei saa endale midagi parata. Loodetavasti oli viga sissemängimises ning nendes lugematutes kogemata sündinud apsudes. Huvitav, kas nad seda seal Saueaugus üldse läbi varem olidki mänginud, sest selline "läbimängu" tunne tekkis. Võibolla selline vana proff nagu Tõnu Oja võib endale sellist lubada, aga noorte ebakindlus oli nii tajutav, ei ole midagi teha. Ja ometi see polnud esietendus...