E.-E. Schmitti raamatu järgi lavastas Üllar Saaremäe OSCAR JA ROOSAMAMMA.KIRJAD JUMALALE.
Viimasel ajal üks popimaid tükke. Sest kõik etendused müüakse kiiresti välja. Imekombel õnnestus meil näha see Keila Kultuurikeskuses. Saal oli küll täis vaninimesi. Teglikult nii palju, et kogu saalis levis selline omapärane vanainimeste lõhn. Aga see ei häirinud üldse. Kaks tundi ühe vaheajaga läks kiiresti.
Tegelikult käib selle lavastusega kaasas omapärane aura. Ehk teglikult pidi ju peaosa mängima Dajan Ahmetov, kuid hukkus traagiliselt autoõnnetuses enne oma aega. Oma enneaegset surma ootab ka see peategelane selles lavastuses. 10-aastane Oscar on haige. Tal on vähk. Tema viimaste elupäevade päike on nunnu haiglaõde Roosamamma, kes pakub Oscarile välja mängu – elada iga järgmist päeva nii, nagu oleks see kümme aastat. Teismeliseiga, armumine, abieluvõlu ja -valu, laste sünd ja lahkumine kodust, vanaduse helge väsimus – need pakuvad Oscarile rõõmu ja annavad julguse vaadata vastu oma saatusele.
Tegelikult meie läksime seda vaatama ikkagi Ines Aru pärast. Ärge saage valesti aru. Üllar Saaremäe oli väga hea. Tema mängus oli kaks kummaliselt head komponenti. Minu meelest ta mängis seda osa nagu Dajan oleks mänginud ning teisalt see oli kuidagi nii ehe roll, ehk tõesti nagu mõni tõsine 10 aastane poiss. Aga jah, Ines...ooo Ines. Ta on nii nunnu, et kuigi see lavastus mulle päris pisarat silma ei suutnud tuua (saalis oli nutjaid küll ja küll), siis ma peaaegu oleksin hakanud pisaraid poetama Ines Aru monoloogi ajal etenduse lõpus. Sellepärast, et tema ise nuttis ja oli nii siiralt kurb, nagu ta olekski see haiglaõde, Roosamamma ning leinaks Oscarit. Ta oli nii kurb, nii armas, et ma oleksin tahtnud minna ja teha talle Kalli-kalli ja öelda, et tegelikult see kõik on üks suur näitemäng. Et Oscar on tegelikult Üllar Saaremäe ja et ta ootab lavakardina taga, et pärast tema monoogi tulla lavale kummardama. Ta oli niiiiiiiii nunnu. Minu jaoks selle lavastuse põhiväärtus.
Jah, eks minugi mõtted vahepeal uitasid Dajanile. Ning samas elasin kaasa sellele Oscarile, kes oma olukorras pidi vaatama näkku nii surmale, kui sellele, kuidas tema ümber olevad inimesed paranesid või vähemalt omasid lootust. Ning ka seda kuidas tema vanemad seda kõike üle elavad, sest nad ei saa midagi asjale parata. Tõeliselt kurb tükk. Tundus, et iga väiksemgi naljatilk mis selles tükis oli, rahvas lausa janunes selle järele ja naeris iga pisemagi valguskiire peale. Sellised me juba oleme, tahame natukenegi rõõmu tunda. Mis sest et olustik on äärmiselt masendav ja lootusetu.
Jah, halbade lavastuste kett on purunenud. See lavastus polnud ju mingi tippteos. Rohkem ehk sobikski kuuldemänguks, kui ei oleks Ines Aru ja tema Kätšimutti Roosamammat. Ning neid ilmeid ja seda sügavust. Vapustav ümberkehastusmisvõime ka sellises vanuses. Tõeline meister, tõeline anne! Ma armastan Ines Aru!
Hinne 4 (ometi midagi üle keskmise!!!!) Keilasse võiks teine kordki minna teatrit vaatama, kui ainult pileteid oleks kusagilt Piletilevist või Piletimaailmast võimalik osta...
Võibolla peaks ise ka kirjutama - kõrgemale...lihtsalt huvi pärast, et lugeda, mida ma kirjutaksin...hmmm...peab mõtlema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar