Raamatu alapealkirjaks on "Kaheksa Hiina detektiivjuttu" ja see ütleb ka võhikule, millega tegemist on. Krimkasid lugevad inimesed teavad juba hästi, kes on Kohtunik Di. Minu jaoks oli see esimene Van Guliku raamatutest, kuid olin lugematagi teadlik, millega enam-vähem tegemist on. Nimelt kusagi 80ndate alguses oli tuli telekast üks väga hea teatriõhtu. Nimelt Ugalas lavastatud "Kohtunik Di", kus nimiosa rollis särab üks minu suuri lemmikuid - Rein Malmsten. Ma nii loodan, et ETV seda kunagi veel näitab...Igatahes, usun, et see oli mõnes mõttes viga, võtta esimeseks tutvumiseks kirjanduse kaudu selle tegelasega - lühijuttude kogumik. Esiteks pole see esimene sarja raamatutest, ehk eeldatakse, et lugeja juba on natuke kursis karakteritega, kuigi see pole lugemise eelduseks. Saab ka ilma selleta aru, mis toimub. Aga ma oleksin tahtnud nii rohkem sissejuhatust kui ka süvenemist karakteritesse. Siin aga on lood umbes 20-30 lehekülge pikad ning sellepärast ei ole ka sügavalt midagi kirjeldatud ega analüüsitud. Kõigest lennatakse kiiruga üle ja põhimõtteliselt toimub pidev "action".
Üldse on lood väga lihtsakoelised. Suurem osa lugudest paljastab mõrvari juba tunnetuslikult ning pole vajagi juhtlõnga või niidiotsa leida. Kuigi nii pole ju aus enda vastu :) Umbes pooltel lugudel on ka sellised kindlad vihjed loos sees olemas, mida märgates võid mõrvari ka ise tuvastada. Kuigi vähemalt paaris loos on küll mõrvari tuvastamiseks tehtud mõttetöö lahti seletatud, aga tegelikult nende vihjete põhjal lihtsalt poleks olnud kindlalt just seda õiget mõrvarit tuvastada. Siis on pettasaamise tunne ja kogu lugu ei meeldi.
Selle raamatu ja usun, et kogu sarja võlu peitub McCall Smith-i Ramotswe raamatutega sarnaselt just tema eksootilises atmosfääris ning teistsuguses kultuuritaustas. Tõsised Hiina mehed oma kitsehabemetega, kummaliste soengute ja kimonotega, millel on suured varrukad. Igas teises loos on juttu või tegevus otseselt seotud lõbutüdrukutega. See oli tollel ajal, ehk 600 - 700 aastat A.D. väga igapäevane, et mehed, isegi kui neil olid naine, konkubiin ja armuke, siis lisaks käidi veel nendes asutustes, kus raha eest seltsi sai. Inimesed olid üldse müüdavad. Ja moraalikoodeks oli märksa teistsugusem (puudulik). Näiteks kui pereisal kasvas majavõlg üle pea, võis ta oma tütre lõbumajja müüa ja saadud rahaga võla tasuda. See kõik on väga kummaline tänapäeva kontekstis, võibolla kohati ka üpris võigas, kuid loob pildi just nimelt sellest erilisest ajastust ja idamaise atmosfääri.
Hinnang: 3- (ei soovita Kohtunik Di-ga tutvumiseks seda raamatut. Pigem tasub see jätta viimaseks, ehk nagu iga peatüki alguses selgitatakse, on iga lugu nagu täiteks Kohtunik Di pikkadele romaanidele.)
Natuke huvitavamaks teeb asja ka see, et kohtunik Di Renjie (Hiinas on nime esimene pool perekonnanimi) oli reaalne isik, üks Tangi dünastia aegseid riigimehi, kes lahendaski selliseid kriminaalseid lugusid. Di elas umbes aastatel 630-700 m.a.j. Van Gulik-ul on 14 pikka romaani Kohtunik Di sarjas, lisaks need 8 lühijuttu, lisaks 1 raamat mis koosneb kahest lühiloost ja 1 raamat, mis otseselt, ei kuulu sarja, kuid on samuti Kohtunik Di tegemiste kohta. Eesti keeles on neid tänaseks päevaks käesoleva lühiliugude-raamatu lisaks veel 5 raamatut: Hiina kullamõrvad, Hiina järvemõrvad, Lakksirm, Kummitused kloostris ja Templiviirastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar