Läbi surnuaia rehehoonesse jalutades ning külmi vihmapiisku kraevahele kogudes, oli "natuke" hea meel, et Rasputin -i etendus toimub kindla katuse all. Pilistvere vana rehehoone oli puupüsti rahvast täis. Osa inimesi ei mahtunud isegi istuma, vaid pidid seistes tükki jälgima. Ka see, et me kolmveerand tundi enne etenduse algust kohale jõudsime, ei garanteerinud meiele kohta esimeses reas, kuigi selle lavastuse puhul osutus see üpris tähtsaks. Sest palju asju etendati ka põrandal ja madalal ning kolm esimest pingirida olid samal tasandil. Samas, kuigi etenduses oli palju sellist tegevust, mida oli tore näha, oli see siiski etendus, mis baseerus tekstil. Ehk siis Rasputin-i elulugu. Ning kõike ei pidanudki "nägema", et toimuvaga täpselt kursis olla.
Seletamatul kombel tekkis mul tunne, et ma oleks justkui Linnateatri tükki sattunud vaatama. Lavastajal oli palju huvitavaid nõkse varrukas, millest kokku oli ehitatud põnev lavatükk. Vana rehehoone oli teatrimajaks vägagi sobilik, eriti kuna tegemist oli ka palju vene külamaastikul. Lisaks need stseenid, kui rehehoone suured avarad uksed valla lasti. Siis esimese vaatuse ajal õhkus sealt taamalt udustest metsades sellist ürgset jõudu, mis omakorda mängis etenduse atmosfäärile kaasa (teise vaatuse ajal oli lihtsalt õues kottpime).
Puust postid ja talad, sissekäigu lähedal pikalt looduslik põrand, ehtsad küünlad ning kogu seda ehtsust veel raamistamas elus muusika, ning oligi lähtekoht heale etendusele olemas. Vene romansid, eriti kui neid esitab Ülle Lichtfeldt, siis nendes on nii palju tunnet ja emotsioone, et need avavad hinge ka kõigele muule, mis selle saatel kõrvade ja silmade kaudu sisse voolab. Kuigi ka Ele Millistfer ning Bonzo laul oli väga nauditav. Eriti kui need hääled kostusid eri kohtades saalist, sest lauljad liikusid vaatajate peade kohal ning nende ilusaid viise kostus vahepealt mitmehäälseltki eri paigust korraga, see oli maagiline! Ja kaeblikud viiuliviisid sinna juurde.....mmmmm, milline nauding - juba paljalt nende romansside pärast tasus hilisõhtune kodust väljasõit küllaga end ära. Rääkimata siis sellest boonusest, mille omakorda tükk ise pakkus.
Lugu on ju iseenesest teada. Rasputin, noorena varas ja joodik, suur naistemees, leiab järsku, et ta on jumala poolt väljavalitu. Saab tsaarinna soosingu hüvede nautijaks. Tema müstilisus paneb venemaa naised tema ette põlvili. Tsaar läbi tsaarinna satub tema mõjuvalda, samas rahvas hakkab teda üha enam ja enam uskuma. Uskuma rohkem kui kirikut ennast. Kirik loomulikult sellega ei lepi, samuti ei lepi sellega tsaari lähedased. Edasine sündmuste jada on paratamatu ning ei vaja ehk ka täpsemat selgitust teatritükki veel mitte-näinud inimestele just lavastajapoolse nägemuse ette ära rääkimisena.
Lavastajaks sellel tükil on Ain Saviauk, kelle töödega pean tunnistama, ma varasemalt väga hästi kursis ei ole. Teoteatri kodulehel mainitud tema varasemaid töid ma näinud polegi...kuigi kuulnud olen, et tema "Draakon" ja "Kes kardab Virginia Woolfi?" olevat päris õnnestunud lavatükid. Rasputinis on väga tugevalt tunda lavastaja visioonide mitmekesisust ning huvitavat lähenemist. Alates sellest hane sisse ajamisest (see hani oli tõeline iludus, nagu otse "Nils Holgersoni" raamatust), millega etendus käivitub, lõpetades lõpustseeniga, kus tegelased kangestuvad hetke, ning Bonzo hääl kostub saali keskelt ülevalt. (Oh see viimane laul oli nii ilus!!! Mul tulid külmavärinad! Mis selle laulu nimi küll on? Ja kas seda ehk saab kuulda mõne laulja plaadilt?).
Näitlejatest rääkides, siis juba reklaamplakatilt nähes, et Rasputini rollis on Indrek Saar, mõtlesin ma kohe, et milline hea leid! Tema olemus õhkab sellist Rasputinlikkust. Kuid ometi sain üllatuda selles suhtes, sest Rasputinit ta ei mänginud nii, nagu ma oleksin oodanud. Minu kujutlustes oli Rasputin rohkem selline just nagu seal plakatil. Mustad juuksesalgud varjutamas nägu, must habe, kuri silmavaade, hullusarnane olek, selle kõige hirmuäratavamas vormis (psühhopaat). Saare Rasputin osutus aga hoopis kergejalgseks, särasilmseks, pidevalt naeratavaks õnneotsijaks. Ja ma ei mõtle seda üldse negatiivses mõttes. Minu meelest oli huvitav näha uudset ja teistsugust lähenemist sellele rollile. Mitte nii nagu filmidest, raamatutest ja mujalt on Rasputin peamällu sööbinud. Säilitasin suhtumises avatud meele ning ma uskusin, et tegelikult võis ju ta ka hoopis selline olla, mitte liialdatult müstiline ja hullumeelne. Tema vestlused jumalaemaga, keda mängis Ülle Lichtfeldt sõna otseses mõtte lae pealt, andsid jälle lavastajapoolse huvitava dimensiooni. Kuni selleni välja, kuidas ta pärast surma Rasputinile järele tuleb, ning enne teele minekut koos "istuvad", nagu venelastel ikka kombeks...
Teine keskne tegelane oli loomulikult tsaarinna (tsaar Nikolai II selles etenduses ei ole) - Ugala näitlejanna Vilma Luik loob maheda rolli. Tema viimase aja tegelased, keda mina teatrilaval näinud olen (näiteks tema rollid etendustes Anna Karenina, Naabri Mari või Lõõmav pimedus) on olnud alati kergelt kas kurja alatooniga, mingi karmi kiiksuga või lihtsalt karmid naised. Siis tema tsaarinna oli poja Aleksandri pärast pidevalt muretsev, hinges nõrk ja habras usu ja ebausu pimeduses kobav põetaja. Jälle huvitav lähenemine, kuigi märksa minu ettekujutlusele Aleksanda Fjodorovnast lähemal kui näiteks Indrek Saare Rasputin minu kujutluste Rasputinist. Veel oli teatrinäitlejatest lavastuses Tambet Tuisk. Tema pingestatus oli rabav. Vaid harvad näitlejad suudavad mängida taustsüsteemi ilma otseste sõnadeta nii tuntavaks. See kui ta püssi ära peitis taskusse või vööle (ma üle teiste peade täpselt ei näinud), ning Rasputin talle külla tuli. Kuidas ta närviliselt Madeirat kallas. Kuidas ta jäigastus, kui Rasputin teda kallistas - see on näitlejameisterlikkus. Okei, ta oli ka ainuke, kes sõnadega puterdas korra, kuid mulle jäi mulje, nagu ta oleks seda teinud sellepärast, et ta proovis anda endast kõik ja olla võimalikult täpne teksti edastamises. Aga see pole üldse oluline. Tema kõrvalosa Jussupov -i rollis oli psühholoogilises plaanis ehk kõigele lisaks ka kõige raskem.
Lisaks osales tükis ka rida harrastusnäitlejaid. Huvitav kas nende inimeste päevatööde pärast oligi etenduste algusajaks nii hiline kellaeg (kell 21)? Igal juhul meeldisid minule nii see hiline aeg, sest õhtuti on ikka emotsioonid kuidagi tugevamad ning tunnetele allumine lihtsam. Kuid samuti meeldisid mulle mõned neist harrastusnäitlejatest väga. Mõned kohe väga väga!!!
Kuna tavaliselt ei kirjutata nendest nö. hobinäitlejatest ning see on täiesti tänamatu komme, siis mõtlesin, et kirjutan natuke igast ühest, kes mulle silma torkasid ja kavalehelt meelde jäid.
Kõigepealt muidugi usklike meeste paar - Ilidor, keda mängis Margus Kastor ning Hermogen, keda mängis Tiit Alte. Millised vahvad karakterrollid! Nii meelelahutuslikud ja teineteisega paaris ning vastukaaluks Indrek Saarele, nii mahlakad osatäitmised! Margus Kastor on juba paljalt oma olemuselt sellise huvitava karakternäitleja välimusega, ma ei saanud vist hetkeksi silmi temalt, alati kui ta stseenis osales. Nemad olid ka kahekesi, kes pakkusid harvaid naeruhetki muidu üpris tõsises mängus. Eriti see nene omavaheline hirmunud ehmatuses toimunud kallistus. Täpne ja nauditav situatsioonikoomika! Kuid sama tugevad olid nad ka draamapinge kasvatamises ning teoloogilist mõtlemisainet pakkudes. Minu jaoks nemad kahekesi olidki etenduse selgrooks.
Teistest meestest torkas veel silma Ants Vallimäe duumasaadik Puriskevitš -i rolliga. See pinge kõnes ja tema loomupärases näitlemisoskuses veendusin üha enam, mida kauem see kõne kestis.
Heiki Aren Jussupovi ülikoolikaalasena (või Briti salaluurajana või hoopis lihtsa salamõrvarina?) ei saanud piisavalt palju lavaaega, või piisavalt dramaatilisi stseene, aga tema lavaolek jäi üpris tähelepandamatuks. Arsti rollis jooksis lavalt läbi ka Peeter Aruoja, aga ta vaeseke oli nii närvis ja kiirustas, et see kukkus natuke tõesti amatöörlik välja, kuid ehk pole see ka kogu kontekstis nii oluline.
Naistest meeldis mulle kõige rohkem Rasputini ema rollis Rita Palatu. Selline lihvimata teemant on Eesti harrastusteatris peidus! Tema lavalolek oli küll üpris vähene, kuid alati kui ta tuli, oli ta tähelepanuväärne ning osavalt originaalne ja usutav. Usutavus ongi tavaliselt kõige raskemini saavutatav harrastusnäitlejale. Ikka kogemuse puudumisel kukub see ebaprofessionaalselt natuke etlemisena välja, kui pole saanud koolitust kuidas mõjuda loomulikuna. Aga Palatu mäng oli kõiges oma energilisuses päris ehe ja väga nauditav.
Urve Kask, kellel kavalehele oli rolliks märgitud Hionia, oli kuidagi närviline. Kuid see, mille ta kaotas oma rätikuserva närviliselt väristades ja mõnedes stseenmides selgelt amatöörlike maneeridega mängides, võitis ta tagasi oma huvitava kõlaga häälega. Naljakas, aga millegipärast oma välimuselt meenutas ta mulle 10-20 aastat vanemat Lenna Kuurmaa-d. Silmad särasid ja mulle jäi mulje, et ta tõeliselt mängis oma partnerile, sest kramplikult vaatas ta Rasputinile silma sisse ning saavutas sellega, ehk ka rolli sisenemise.
Marfa roll on väga pisike ja sellepärast ei saa ma ühtki sõna öelda kahjuks Mare Pohla kohta, kuid Ann Roots Anna rollis minule isiklikult kahjuks ei meeldinud. See oli just selline osatäitmine, mida ma hetkeksi ei uskunud ja natuke "närvidele käis". Aga see muidugi ei tähenda seda, et ta ei peaks näitlema, kui see talle endale lõbu pakub :) Eks me kõik tee ju asju, mis meile meeldib sellepärast, et see meile endale midagi annab. Minule kui vaatajale kahjuks tema mäng mõjus kui silmatorkav aps selle lavastuse muidu nii tugevas koosluses.
Laste kasutamine on alati selline raske asi. Seda on ju ka suured maailmalavastajad rääkinud. Ehk kui paned täiskasvanu mängima last, mõjub võltsina, laps jällegi ei oska laval samuti mõjuda loomulikuna. Ikka langeb ta sellesse "näitlemise" lõksu. Ei olnu ka seekord erand, aga samas ei rikkunud ta ka üldpilti, vast ehk ikkagi parem, kui et mõni suur mees seda rolli oleks täitnud, kuigi ehk oleks olnud mõtet võtta mõni teatrikooli lapselikumat sorti tudeng? Aga eks ta ole ju lavastaja valik ja kes olen mina, et seda kahtuluse alla seada. Mina olen kõigest pisike killuke massist, kes teatris käib elamust otsimas ning Rasputin selle mulle ka tervikuna pakkus! Ja see ongi peamine!
Kostüümikunstnikku ja valguskujundajat ei saa samuti unustada, sest mõlemate töö oli samuti täelepanuväärselt hea. Kui, siis olekski ehk olnud vaja grimmikunstnikku (kõige parem grimm oligi Ilidoril - tema silmatušš :) See muutis ta kuju veelgi positiivses mõttes "ebameeldivamaks") Aga kogu etendus oli väga väärt ettevõtmine ja suured tänud elamuse eest!
Hinnang: 4 (nii palju lilli pole ma vist kunagi näinud näitlejatele toodavat. Aga eks nad olid ka seda väärt! Minu meelest tasub soovitada teistele küll. Natuke ajalugu, natuke mõtlemisainet, natuke erilist mänguruumi ja palju häid näitlejatöid).
See, et mulle natuke Linnateatri tunne peale tuli, oli ehk ka sellepärast, et Hele Kõre seda minu vahetus läheduses vaatamas oli. Ta on nii pisike ja habras ning mul oli tõeliselt kahju, et kolmandast reast nii raske tal seda ilmselt näha oli. Ta oli seal koos Tiina Mälberg -iga, kes oma Rakvere teatri "inimeste" tegemisi tuli vaatama, ja miks mitte ka teiste nö. kolleegide mängu nautima. Huvitav kas nad on koos kusagil mängimas või teevad mingit projekti koos või jagasid lihtsalt autosõitu? Hele Kõre-t tahaks küll kiiremas korras jälle teatris näha. Tal oli seljas mereröövlitriibuline särk või džemper, huvitav, kas mõjutatuna Hiiumaal mängitud Murdlainetusest?
Huvitav, et kui tavaliselt ma naeran teatritükke vaadates ülejäänud publikuga eri kohtades, ma olen alati arvanud, et mu naerusoon on ehk nihkes. Aga Hele Kõre naeris küll täpselt minuga samades kohtades, hea teada, et temaga samal lainel olen :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar