Väike blogipuhkus

Enne maikuus toimuvaid Korea ja Prantsusmaa reise luban, et kirjutan vahepealsetest teatrielamustest nii palju kui jõuan.
Kirjutamisejärge ootavad:
Rein Pakk otsib naist (Vadi jätkab omapärasel liinil)
Leenane'i kaunitar (Martin McDonagh on maailma tippdramaturge! Iga ta looming on elamus. Kuigi kahjuks on Vanemuise tipplavastus veel liiga väskelt meeles)
Pulmad (Üllatavalt hea. Head rollid. Eesti värk.)
Valged daamid (appiiiii :( ei tahakski kommenteerida. Kõike Kivirähki kah pole vaja lavale toppida)
Libahunt (hmmm - ei saanud valikutest aru... ent kahtlemata loorbereid väärt tipp kostüümikunst)
Madame Bovary (tüüpiline Von Krahl)
Pipi Pikksukk (lahe leid segasummasuvilaks ja veel lahedam Härra Nilssoniks)
Vaata ma kukun (üle pika aja pettumus Linnateatris)
Võlanõudjad (huvitav lavastus, kokkuvõttes segased tunded. Marta Laan tegi kogenud meestele pika puuga)
Nisa (Katariina Unt on Meisternäitleja!)
Rumm ja viin (Ott Sepp sehkendab alkoholi ja võõraste naistega ning lõpuks saabub šokk)
Vihmamees (Aivar Tommingas võttis silmad märjaks)

Sellel nädalal kulub kogu tööst ja perest vaba aeg spordile ning teatriskäimisele. Tule Sina ka jooksma 1.mail 12km ümber Viljandi järve! Täna veel viimane päev registreerida interneti teel.

Seniks võib lugeda näiteks Müürilehte, kus räägitakse palju "kriitikast" ja kus allakirjutanu ka sõna saab :)
Või vaata maitsete üle arutelu Vanemuise "Vihmamehe" näitel näoraamatust.

Biloxi blues - Tallinna Linnateater

Ma lihtsalt ei mõista seda Linnateatri fenomeni. Olgu see siis alles nö. lavakoolitudengite tükk, aga millegipärast kui seda etendatakse Linnateatri egiidi all, siis see teeb silmad ette ka paljudele kogenud teatritegijate tükkidele. Ja seda nii lavastuslikus mõttes kui ka näitlemise mõttes! Selle teatri kunstiline tase vist lihtsalt ühtib minu nägemusega. Minu ilumeel on ilmselt sealsete otsustajatega sarnane. Nad lasevad lavale peaaegu ainult kvaliteeti. Biloxi blues on järjekordne õnnestumine ning minu jaoks tõeline teatrielamus! Ei, see pole isegi niivõrd psühholoogiliselt sügav ja kaugeltki mitte stiilselt uuenduslik, lihtsalt üks well-made-play, mis on lavale toodud armastuse ja hoolega. Lavastajaks lavaka õppilane Sander Pukk, kuigi millegipärast tundsin paljuski ära tema õpetaja - Elmo Nüganeni lavastuslikku lähenemist. Ja seda kõige paremas mõttes - minule Nüganeni lavastused on meeldinud vaatet eranditult kõik ja kui ta Pukkile oma oskuseid edasi annab, siis võib loota, et Sander Pukkist tuleb samal tasemel lavastaja.

Tegemist on Neil Simon-i ühe kuulsaima ja armastatuima näidendiga. Niiöelda teise osaga semiautobiograafilisest "Eugene-i triloogiast". Eugene on siis näidendi peategelane, ehk mingis mõttes näitekirjaniku alter ego. Kuigi Linnateatri versioonis pole päriselt peaosa üles ehitatud ainult Eugene-ile, vaid viis lavaka poissi saavad praktiliselt võrdselt lavaaega ning fookuses olemise tähelepanu. Igaks juhuks mainin, et triloogia esimese osa nimi originaalis on "Brighton Beach Memories" ning kolmas osa "Broadway bound".

Kuigi Simon on teada-tuntud komöödiate meister või tegelikult minu jaoks üpris ühesuguste ja vormikohaste komöödiate autor, on "Biloxi blues" hoopis midagi muud kui tühjapäevane naljalugu. Naerda saab küll ka, aga suuremas osas on tegemist vägagi tõsiste teemadega ja asi on tihti naljast ikka väga kaugel. Eks see pealkiri ju räägib enda eest - tegemist on sõna otses mõttes "blues"-iga. Tükk on muuseas võitnud ka Ameerika teatri kõige olulisema auhinna - Tony - parima draamatüki eest 1985.aastal.

Lugu saab alguse sellest, kui viis kutti rongiga armeesse sõidavad. Sõjaväeõppused toimuvad Biloxis, Mississippi osariigis, Teise maailmasõja ajal. Ja nagu sõjaväes ikka - poistest saavad mehed... Naiivsevõitu ja elus kogenematu Eugene kaotab loo jooksul oma süütuse (kannatlikule ja mõistvale lõbutüdrukule :)), põrkub kokku antisemitismi (Eugene ise ja üks teine noor sõdur on juudid) ja homofoobiaga (üks sama baraki poistest jääb vahele teise mehega) ning kõige selle õppedrilli, päevikupidamise ning meheks saamise keerises, armub ta esimest korda. Kogu see emotsioonide virrvarr on pikitud ka huumoriga, kuid pidevalt on kummitamas sõja, kaotuse ja oma koha kättenäidatud asukoha negatiivsed emotsioonid.

Geograafilised ja teised faktilised loo detailid tegelikkuses ei ühti kirjanik Simoni sõjaaja kogemustega. Pärast high schooli lõpetamist, 16 aastaselt pani ta ennast armee nimekirja New Yorki Ülikoolis - USA lennuväe reservõppustele ja hiljem saadeti ta Coloradosse, kus ta jõudis käia ka Denveri Ülikoolis.

Lugu keskendub poiste omavahelisele suhtlemisele ja suhetele ning nende vastuseisule pahatahtliku ja nimme kiuslikuna näiva seersandiga. Eugene Morris Jerome-i mänginud Priit Strandberg loob oma karakterist südamliku kirjanikuhakatise, kellel on eesmärgid - ta tahab kaotada süütust, armuda ning sõjas mitte surma saada, vaid hoopis saada kirjanikuks. Kuna mingis mõttes võiks võtta, et kogu lugu ongi Eugene-i kirjutatud, mida meile etendatakse, siis ta tegelasena mingis mõttes isegi hoidub natuke tahaplaanile mitmetes omavahelistes tegevustes - tema ju kirjutab. Kuigi vahepeal saal pimeneb, prožektor näitab ainult Eugene-ile ning too räägib lahti oma mõtteid või tegevustikku. Strandberg oli mu teatrikaaslase lemmik, minule meeldis see roll ka tema senistest nähtud kolmest rollist (Kiivad armastajad, Jumala narride vennaskond) kõige rohkem, kuid päris kindel ma temas veel ei ole. Lavastaja kiituseks peab ütlema veel ka seda, et rollid on selles mõttes väga hästi jaotatud - ehk kõik poisid saavad natuke teistmoodi rolle teha, kui eelmises lennu lavastuses - Jumala narride vennaskond. Priit Pius ehk välja arvatud, sest tema rollid olid minu meelest mingis mõttes sarnased.

Tegelikult on tegemist pesuehtsa ansamblimänguga, kus kõik annavad endast parimat ja seda on lausa lust vaadata. Eesti teatri tulevikul pole midagi häda nii kaua kui selliseid uusi lavastajaid ja näitlejaid tuleb peale. Ometi eristusid minu jaoks sellest hoolimata omad lemmikud - vennad Kalmetid ja Pääru Oja. Päärus on mingit toorest jõudu, tema diktsioonilised omapärasused võivad kindlasti tunduda kellegi jaoks vastukarva, ent minu jaoks siiani on need teda hoopis muutnud omapärasemaks võrreldes teistega. Just nagu mingi armi kandev inimene, keda arm hoopis kaunistab ja muudab meeldejäävamaks. Tema kergelt liidritüüpi sõdurpoiss (poola päritolu Joseph Wyzykowski) , kes on kui tüüpiline "kooliklassi juhtfiguur", mõjub justkui selleski kambas natuke nagu ninamees. Ta lihtsalt on ise sellise hoiakuga. Pääru mäng on jõuline ning ma arvan, et ma ise sellises kambas pigem ei sõbrustaks sellise tüübiga. Selline eluvend. Huvitav kas ta pingutas ka kuidagi eriliselt, sest isa Tõnu oli ka poja rolli tulnud vaatama.

Eks need kõik kutid seal karakteritena ongi natuke teineteisest erinevad... kui samastuda kellegagi, siis ilmselt oleksin ma siiski sarnane Eugene-iga. Eugene-i rollis mängib, nagu mainitud - Priit Strandberg. Temas on silmnähtavalt märgata selget arengut. Näiteks selles rollis ta enam ei pinguta üle. Siiski minu lemmikute hulgas ta VEEL ei ole. Võibolla juba järgmise tükiga :)? Üks olulisemaid stseene minu jaoks oli see, kui ta päevik temalt ära võetakse ning see kuidas ta pidi kannatama seda, kui tema salajased mõtted kõigile ette loeti. Olulised stseenid kindlasti ka lõbutüdruku juurde minek ning oma esimese armastatuga kohtumised. Kõik need räägivad siiski sellest, et mängitud mees on südamega, aga loomulikult elus veel kogenematu.

Vennad Kalmetid üllatasid mind kõige rohkem. Mõlemad olid täiesti teist tüüpi kui Jumala Narride Vennaskonnas (nad ei ole üldse eriti sarnased omavahel ka :)). Eriliseks lemmikuks kujunes Karl-Andreas Kalmet. Netis ringi kolades ja muu maailma teatrikriitikat lugedest selle tüki kohta, kiidetakse tihti just nimelt selle juudipoisi (Arnold B. Epstein) rolli mängijat. Ju see roll on niimoodi ka üles ehitatud, et seda mängiv näitleja saabki poolehoiu osaliseks ning samas roll sisuliselt pakub ka võibolla näitlejale rohkem mänguskaalat. Minu meelest oli tegelikult tema ka kõige huvitavam karakteritest - poiss, kes oli kõige suuremas vastuseisus seersandiga (vaga vesi, sügav põhi - ta julges ainsana tõeliselt vastu hakata). See kuidas lõpus ta oma unistatud kättemaksu saab ja kuidas ta seda naudib, sellele oleks võibolla veel võinud emotsioonivinti sisse keerata, aga ega tal sellisena ka viga polnud. Ent nii magus oli ju see kättemaks... ma tundsin ise seda mõnu, mida tunneb inimene, kui tema vastu paha olnud oma saatusega kohtub. What goes around comes around. Karl-Andreas oma prillidega mõjus päris ehtsa juudipoisina, aga nii oma isa Madise nägu :)

Henrik Kalmet mängib teist eluvenda - justkui natuke rumalam Pääru Oja karakteri vend. Kuigi see karakter oli võibolla kõige ebameeldivam, oli lahe näha Henrikut hoopis teise inimesena.

Priit Pius sai mõnevõrra vähem olla esil. Tegelikult tema Jumala narride vennaskonna mehega üpris sarnene. Lisaks on ka kuues poiss, kes on juba varem seal. Mängib teda Kristjan Üksküla, aga tal on võibolla kõigest paar nähtavamat stseeni - see kuidas ta pole nõus teiste toakaaslastega Eugene-i päevikut lugema/kuulama ja siis muidugi see gay-teema.

Vanadest proffidest on kaasatud Rain Simmul, kes teeb oma rolli kuidagi nähtava naudingu ja süvenemisega. Kergelt neurootiline seersant, kes ei kannata vasturääkimist. Natuke sadistlike kalduvustega. Eks ta parajalt stereotüüpne karakter on, nagu ikka nendes armee-filmides, kus poistel keskmisest karmima olekuga sõjaline kasvataja. Kuid Simmul mängib oma rolli väga pingestatult. Karl-Andreas Kalmetist on talle piisavalt vastast nii ühes kui teises stseenis ja ju seegi tõmbab Simmuli ka hästi käima. Ei ütleks, et need poisid alles näitlemist õpivad, suurem osa neist on juba täiesti valmis näitlejad.

Lisaks poistele osaleb ka 2 tüdrukut - Sandra Uusberg mängib lõbutüdrukut, kellele Eugene oma süütust läheb kaotama ja Piret Krumm on tütarlaps, kellesse noor kirjanikuhakatis armub. Mõlemad rollid väga marginaalsed, kuid toovad naiselikku värvi muidu nii pruuni ja halli meeste ja poiste sõdurimaailma.

Ma pole ise sõjaväes käinud, kuid tundsin kõik selle ära tänu just samasugustele filmidele ja juttudele, mida näinud kuulnud. Usun siiski, et need, kellel endal sõjaväekogemused olemas, tunnevad veelgi rohkem siit ära tuttavaid jutte, tüüpe ja suhtumist. Eks mehed on ju erinevad, aga lõppude lõpuks on nad ikkagi koos ja neid õpetav või juhtiv seersant on ikkagi nö. "mitte oma poiss". Autoritaarsus tuleb ju rividrillide ja sõjaväeõppustega eriti selgelt välja. Muidu kogu süsteem laguneks laiali. Sõjavägi iseenesest muudab mehed lammasteks. Nad peavad kuuletuma, nad peavad sööma seda, mis neile antakse, isegi kui nad ei taha. Kaotama iseennast ja oma tahet. Kuuletuma oma juhtide tahtele. Sest kes täie mõistusega inimene läheb kuulide ette surema? Mõni võiks vaielda, et kodumaa kaitsjad ja vabaduse aate eest võitlejad. Ent see seletab ju siiski ainult kaitsjapoole - miks siis mõned haaravad relvad, et ise kellelegi kallale tungida? Jätavad oma armsamad ja lähevad vabatahtlikult võimalikku surma? Muidugi surra võib ju ka linnatänaval ja sellepärast ei jää keegi kodu kaitsvate seinte vahel, kuid oleme ausad, see võrdlus pole ju võrdväärne.

Siin tükis üks mees ei ole nõus kuuletuma kõigele. Ta mõtleb oma peaga. Temast ei saa kunagi head sõdurit.

Ei saa ma aru sellest juudivihast. Võibolla Hitleril on mingi isiklik kogemus, miks ta neid vihkas. Kuid ka näiteks tänapäeva Eestis tean ma inimesi, kelle meelest jäi Hitleril "töö pooleli". Hämmastav. Kas see on tõesti tühipaljas kadedus. Juudid on tihti parematel posistsioonidel. Nad loevad palju ning neil on tihti hea haridus ja muidugi ka head töökohad. Mis see küll on inimestest, sest ausalt öeldes ei oska mina küll kindlalt kunagi öelda, kes on juut ja kes mitte. Kui keegi on erinev, nagu näiteks mustad või asiaadid, siis võibolla inimesed tahavad tunda üleolekut vähemuste vastu. Kuigi ma pole nõus sellega, oskan ma seda viha seletada - kitsarinnalisus ning harimatus, eelarvamused ja üleolek muudavad rumalad inimesed võimujanuliseks ning kui siis kellegi teistsugusega vastamisi satuvad tunnevad, et kõik ülejäänud omasarnased on ühelpool ning seeläbi on võimalik see "erinev" inimene allutada oma tahtele ja/või meelevallale. Aga tõesti, millest in tungitud juudiviha? Eestlased, vana orjarahvas muidugi saab igast üleolekutundest tiivustust... Meenub fakt, et Hitleriaegadel oli ju Eesti esimene, kes end juudivabaks tunnistas. Ikka kiirest ja eesringlikult... Inimesed on ikka haiged küll, aga eks seegi iseenesest oli selline psühholoogiline ajupesu, mida sõjavägi peab ka tegema meestega. Et see käsukanal oleks olemas ning muidugi võimuvõimalus. Haige värk, mis lihtsamalt veel mõjub noortele meestele, kes ei viitsi oma peaga mõelda. Eks see ole ju ka üks elukutse ning kui pea matemaatikat ei võta, siis eriti selliste jaoks on see võimalus. Kuid kas seegi ei tekita stereotüüpst mõtlemist, mis näitab tegelikult hoopis minu piiratud mõtlemisvõimet. Sõjalist tegevust ilma strateegiateta ju ette ei kujutaks... vähemalt pole huupi lahmides võimalik edu saavutada.

Sama oli ju olemas selles tükis - sunniti sööma mingit lurri, tegema kätekõverdusi, kästi puhastada oma hambaarjaga tualette, aeti ebaloomulikul ajal ebaloomulikke ülesandeid täitma jne jne jne. Ikka meeste OMA tahte ja mõtlemise murdmiseks.

Mul on videol olemas ka 16.lennu "Biloxi blues" (mängisid: Mait Malsten, Ago Anderson, Tarmo Männard, Andres Puustusmaa, Helena Merzin...) kuid pole siiani saanud mahti seda veel vaadata. Kui kunagi aega leian, siis võrdluse mõttes kirjutan selle kohta ka.

7 iseloomustavat sõna sisu kohta: poisid, päevik, armeedrill, allaneelamine, armumine, autoriteet, kättemaks

Hinnang: 4+ (Väga hea etendus, lavastus ja näitlejateansambel. Stiilne. Tõeline nauding. Piisavalt tõsise taustaga kuid samas ikk meelelahutuslik ka ning ma tegelikult olen väga lähedal hindama seda 5- -ga. Noortes meestest on energiat. Neis tundub olevat peidus väga palju. Üldse tundub olevat rohkem nö.meestekursus see 25.lend. Poisid saavad meesteks publiku silme all ning kui täpselt jälgida, siis võib need murdepunktid ükshaaval ka lavastusest üles noppida.

Kunstilise kujunduse mõttes meeldis see särkides ttehtud taustsein, mida vajadusel tõsteti üles tagant, et saali suurendada ning mõned tegevused viia lavaäärest kaugemale. Sest kuidas näiteks muidu oleks see lõbutüdruku juures külaskäik oma varjuteatriga oleks mõjunud.

Eriti hea, et tükil on hea lõpp ning filmilikult oli ka see lahendatud - ehk mis kellestki sai "tulevikus". Korralik lõpp, kuigi tegelikult seoti juba eelnevalt ka olulisemad sõlmed kokku - seersandi palk, andeksandmised, sõpruse süvenemine poiste vahel - kuigi selleks pidi läbi käima pika kadalipu ja mis peamine - arusaam või igatsus selle karmi korra järele, sest mingis alatajulises mõttes on meil ju lihtsam, kui meile ette öeldakse, mida ja kuidas peab tegema. nii on vastutust endal vähem. Ja vastutus, see on ju koorem)

Tekst lavastuse kodulehelt: Biloxi blues Neil Simon

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Kostüümikunstnik: Annika Lindemann :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool) :: Esietendus: 02.04.2011 ::

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab. NB! Mängitakse ainult kümme etendust!

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Kestab natuke alla 3 tunni.

Peeter Volkonski viimane suudlus - Tartu Uus Teater

Auteur Urmas Vadi pakub selliste puäntide ilutulestikku, et hoia piip ja prillid!

Kui ma kunagi kuulsin, et Vadi sellise tüki on kirjutanud ning plaanib ise sellele lavale tuua, tuli mulle meelde Spike Jonze film Being John Malcovich (see polnud küll autorifilm, sest selle kirjutas teine mees - Charlie Kaufman). Kuigi tegelikult loo mõttes polegi neil kahel sisuliselt midagi sarnast, aga see idee, et näitleja mängib iseennast, see on ju juba tegelikult korduvalt kasutatud mõte. Vadi läks mingis mõttes sama rada ka oma järgmise lavaloo ja lavastusega - Rein Pakk otsib naist.

Tinglikult võiks kogu lavastuse jagada kolme ossa: 1. sissejuhatav osa, 2. Astid Lindgreni Kalle Blomkvisti jutustuse osa ning viimasena lõpplahendused, ehk 3. puäntide paraad :) Kui sissejuhatus oli kergelt õõvastav ja ei saanud veel hästi aru, kuhu lugu hakkab liikuma ning mise selle mõte täpsemalt on, siis põnevus püsis. Volkonski on sellise kergelt hirmuäratava olemisega ka ning eks ta rõhutab seda ka. Tõesti ei tea, ega saa aru, mis tal selle tüdrukuga kavas on. Edasi hakkab pikem Kalle Blomkvisti ümberjutustus, mille ajal ma jõudsin tükist tüdineda. See justkui ei liikunud kuhugile. Volkonski jutustamisoskus oli küll kahtlemata nauditav, pauside ja rõhkudega - just nagu kõige paremad jutuvestjad seda oskavad. Eks sellel venitamisel on mingis mõttes ka point sees, see peab viima tüdruku tüdimuse piirile - lavastaja seisukohalt kaval võte, panna publik ühe tegelasega samadesse kingadesse! Ning kolmas osa, mille kohta midagi paljastada oleks patt ja rikuks igaühe naudingu ära. Sellepärast ei hakka seda siin üldse lahti kirjutama. Ütlen vaid nii palju, et see annab kogu loole värvid ning vean kihla, et ei jäta kedagi tõeliselt üllatamata!!! Kusjuures kõige, kõige lõpp on ka paras põnts! Ehk neid üllatusi jagub sinna viimasesse kolmandikku mitmeid. Huvitav, kas ajaliselt on need kolmandikud võrdsed, sest minule jäi küll mulje, et see lõpp läks jube kiiresti ning keskmine osa oli kõige venivam, pikem ja igavam...

Nagu mainisin, on Volkonskis mingi kummaline sisemine põlemine. Ta ju "mängib" iseennast... Laura Peterson üllatab ming iga korraga ikka rohkem ja rohkem. Mis selles ilusas tüdrukus kõik veel peidus on?! Ja selles tükis on temas peidus veel eriti palju ;) Minge vaatama ja Te ei usu oma silmi... või "kõrvu" :)

Mõnus kui keegi suudab niioodi teksti sisuga ehmatada ja üllatada, nagu keegi tõesti füüsiliselt ehmataks :) Väga originaalne! Ainult, e tkas kaasautoriks ei peaks kuidagi Astrid Lindgrenit märkima? Sest lõppude lõpuks oli päris korralik lõik tervikust ka Lindgreni lomkvisti ümberjutustus...

Sellest tuli meelde oma lapsepõlv, kui suvel vanaema juures Elvas sai ka mängitud onupoja ja naabritüdrukuga - Kallet, Andresit ja Eva-Lottat. Meil küll "armukolmnruka" polnud :))), aga luurasime, hiilisime ja käisime Elvas öösel väljas. kahtlaseid pätte jälgides ning salajasi kirju kirjutades :) Laste värk, aga eks iga laps vajab killukest Lindgreni oma suvedesse :) Ja iga täiskasvanu saab hiljem nostalgitseda Pipist, Karlssonist, Kallest, Bullerbyst, Emilist, Pootsmanist või mõnest Rasmusest kuuldes :) Samas, eks oma Eva-Lotta, ehk silmrõõm oli ka minul tollel ajal ja eks ju ole ka praegu siin kodus :) ja on üsna kurb, kui mõnel seda Eva-Lottat pole... Sest üks Eva-Lotta peab küll igal poisil ja mehel olema :) Aga kas just "selline" nagu selles tükis... no ma ei tea :)


´
Tekstis on lahedad iseloomustused tüüp-teatrikülaliste kohta. Tundsin isegi ennast sealt kusagilt ära :) Minu ees, "esimeses reas" istunud pensionäriprouad kahekesi ehmatasid küll vist natuke ära, et neist nii karmi tõde eetrisse paisatakse. Üks neist tundus küll aru saavat naljast, aga teine oli ikka päris solvunud :) Mind ajas see ainult muigama veel suurema hooga :)

Kavaleht pani mõtlema, et millist lugu ise heaks pean. Üks on muidugi selline üllatava sisuga. Aga tihti on just kõige tähtsam loo lõpp. hea lugu võib saada rikutud, kui sellel pole korralikku lõppu, samas muidu keskpärane lugu muutub väga heaks, kui lõpus otsad osavalt kokku seotakse või kui seal üllatuslik puänt ootamas. Kui lugu jutustatakse, siis mistahes lugu, et see võiks heana tunduda, nõuab ka head jutustajat. Tihti on hea lugu selline, millesse on võimalik oma tasandilt või oma elu ja/või kogemustega suhestuda. Hea lugu on ka originaalne ning see peaks kindlasti mingi emotsiooni esile kutsuma- olgu see siis hirm, naer, nutt, rõõm, heldimus, üllatus, kurbus, põnevus, kaastunne või kasvõi lihtsalt rahulolu.

Tegelikult tekib jällekord esile küsimus - kas armastuses on tähtis subjekt või objekt? Kas mina ise ja minu ihad-soovid-ootused-lootused või teise inimese omad? Kas armastus on siiski egoistlik tundmus? Mõlemad tegelased ju tegelikult lähtusid iseendast. Egomaniakkid, nagu me inimesed oleme...

Hinnang: 4 (kui keskmine osa oleks olnud sama tugev kui üöejäänud tükk ja kui poleks tekkinud seda nö. "haigutamise" momenti, siis oleks hinnang olnud kindlasti kõrgem. Igatahes ei jätaks ma küll ühtki Vadi tükki vaatamata. Tegelikult oli minu jaoks tükki vaatamamineku-argumendiks ka see üleüldine ülistav kriitika, sest peaaegu kõik kes tükist rääkinud, on sellest ikka väga soojalt mõelnud. Argumentideks on ka Volkonski ja Peterson. Peeter Volkonski mängib nii vähe viimasel ajal, aga isegi tema kohatise ebaselge teksti võib kergelt andeks anda, sest kohe järgmisel hetkel saab aimu kui sügavale karakterisse ta on läinud. Isegi olukorras, kus see "karakter" on tema ise :)
Soojalt soovitatav ning ehk on mõistlik soovitada, et lõpus näitlejate kummardamist ootama jääda pole mõtet :) Elu läheb edasi... nii ehe see ongi! Hakka või uskuma :) Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et koos üllatustega saab naerda ka! Huvitav, kas RO on tükki ise ka näinud ja mis reaktsiooni see temas esile kutsus?
Braavo Vadi! :))))

Tekst lavastuse kodulehelt:

PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS

Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik. Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

esietendus 15. aprill 2010
Genialistide Klubis

TEGIJAD:

mängivad
PEETER VOLKONSKI
LAURA PETERSON (Theatrum)

autor-lavastaja URMAS VADI
kunstnik KRISTIINA PÕLLU

Kihvad - VAT Teater

Esimese hooga meenus mulle palju auhindu võitnud Jaapani film Dare mo shiranai (Nobody knows), kus ema lapsed pikaks ajaks üksi koju jätab. Nii kauaks, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema - rahaga ja teineteisega hakkama saama. Ka noore briti näitekirjaniku, Polly Stenhami loos on ema just tüki algusele eelneval päeval kodust lahkunud. Loo lahti hargnedes saame teada, et see ema ilmselt ongi natuke kahtlase närvikavaga. Lisaks on mängus ka ravimitemanustamine. See taust annab mõtlemisainet ka laste psüühiliste omaduste ja närvikava üle.

Lapsi on 3. Vanem vend on 15-16. Ilmselt kõige sarnasem emale. Ta ei taha endale vastutust, pole selleks veel kaugeltki valmis ja ei peagi olema. Keskmine laps on 14 aastane tüdruk. On sellise labiilse ema kõrval elades ilmselt pidanud kasvama kiiremini täiskasvanuks kui teised temavanused. Ta oskab rahaga ümber käia ja tõeliselt muretseb oma vendade pärast. Muretses ka ema pärast kui too veel laste juures oli. Pere pesamuna on 7 aastane poisijõmpsikas, kelle jaoks kõik on suur seiklus ning emagi tuleb meelde vaid füüsiliselt või mentaalselt haiget saades.

Valus tükk. Valus, kui lapsed ei saa vanematelt armastust, veel valusam kui vanemad ei mõtlegi laste peale. Eks kõik me elame ju iseenda elu ja kohustuste eest on nii magus põgenema pääseda - kasvõi hetkekski. Kuid on asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. On asju, mille eest oleme teadlikult võtnud vastutuse. Üks sellistest on laste eest hoolitsemine. Iga laps on väärt armastust. Igal lapsel on õigus turvatundele ning hoolitsusele.

Minu jaoks see tükk mõjus eriti tugevalt, sest ma tundsin ära nii oma elu kui iseennast neis tegelastes. Usun, et tegelikult pole see põhimõtteliselt võõras paljudele modernse ühiskonna produktidele - katkistest peredest pärit lastele. Mäletan oma lapsepõlvest ühte hilisõhtut kui ema ütles, et ta peab välja minema ning kui ta tagasi ei tule paari-kolme päeva pärast, pean ma minema naabrite juurde süüa paluma. Nii kauaks oli kappides süüa piisavalt. Kuna ema üksi mind ja mu väikevenda kasvatas, oskasin juba 8-9 aastaselt mune keeta ja pannkooke praadida. Ükskord pääses gaasipliidi lahtiselt tulelt säde pannilolevale tulikuumale rasvale ning kogu pann lahvatas leekidesse. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, sain selle siiski kraanikausis ise kustuma. Kuid väikevenna eest hoolitsemise üle vangutasid nii mitmedki võõrad tädid päid, et nii noorelt... Lapsepõlves minu ema siiski tuli ikka ja alati koju. Ka tookord, kui ta hilisõhtul läks, oli ta veel samal öösel tagasi. Samas lastele jäävad sellised juhtumid igaveseks meelde. Kõik mis Sa teed oma lastele, teed tegelikult iseendale. Vähemalt sellisel juhul kui tahad, et need lapsed ka täiskasvanuna oleksid Su elu osa. Tundsin laste omavahelises elus veel palju muudki ära - onni ehitamine tuppa, korralik korralagedus, mis tekitatakse hetkega, aknast välja hiilimine - keeludest üleastumise ahvatlused, teiste närvidel nimme mängimine jne jne jne. Kuid ausalt öeldes, oleksin mina just selline, nagu see vanem vend - ei oska mina rahaga arvestada ning oma rahu tahaksin ka vahetevahel... paras egomaniakk...

Lavastajaks Lavaka üliõpilane Auri Jürna, kes on teksti ka ise tõlkinud. Pean tunnistama, et ühel hetkel kui need lapsed seal muudkui olid üksi ja sellest tingitud probleemid - hirmud ja mured - olid ju eeldatavad, tekkis tunne, et materjal on liiga hõre ning täispikk lavastus paratamatu lõpphetkeni ei köidagi pingega, tehku need lapsed seal mida iganes. Teisalt, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et seda tükki ei saagi kuidagi lühemalt teha, sest see tunne, et päevade kaupa pole ema kusagil, see painav hirm mis lastes kasvas ning ühel hetkel nad lihtsalt on fakti ees, sest nälg tuleb ju varem või hiljem majja. Selle tunnetuse õnnestunud tekitamine on vaatet lavastaja kõige suurem saavutus. Ka pisikese rahvusraamatukogu keldrisaali osav ärakasutamine - muutes seda isegi natuke suuremaks. Tekkis tõesti tunne, et see on see korter ja maja koos keldriga, kus need lapsed ennast varjavad.

Mul olid pisarad kolmel korral väga lähedal. Kõikidel kordadel sellepärast, mida tegi või rääkis või ka kuidas rääkis Jekaterina Nikolajeva tegelane - 1. siis kui ta jutustas lugu sellest kui nad autos ema ootasid; 2. siis kui ta pääses keldrist välja veriste kätega, ise üle kere värisedes ning nii ehedalt seda tunnet luues, et ta tõesti oligi kinni keldris, 3. tükis on üks koht, kus ta karjub oma vanemale vennale ja siis sosistab sinna otsa sama lause - näitlejatehniline pärl. Muidugi oli mõjuv ka tema lõppselgitus. Seegi nii tuttav minule...

Minu jaoks näitab üldse nii tugevate emotsioonide tekitamise oskus - näitleja talenti. Tema kerged eestikeelekonarused ei häirinud mind üldse ja ometi olen ma üks suurimaid selle detaili kirujaid. Jekaterina või Katja, nagu teda sõbrad kutsuvad on selle rolliga mänginud ennast minu täielikku huviorbiiti. Lausa janunen tema järgmise rolli järele! Ma isegi uskusin, et ta on 14-aastane. Ta oli neist tegelastest justkui see mõistuse hääl. Ilmselt on ka näitekirjanik ise kirjutanud tüki just selle tegelase lähtekohalt. Usun, et ka lavastaja jaoks oli just selle tegelasega samastumine kõige otsesem ning seeläbi kasvabki temast kõige kesksem tegelane. Sellest hoolimata, et vanem vend räuskab ja nõuab veelgi rohkem tähelepanu.

Esimest korda mulle tõeliselt meeldis Tõnn Lamp! Juba tema esimesest stseenist alates, kui ta värviga kokku mökerdatud käte ja jalgadega 7-aastase poisikesena mängu siseneb. See roll on justkui talle loodud. Näitlejatest on ta hoopis kõige pikem ja suurem, kuid mängib vastupidiselt kõige nooremat ja väiksemat, ent see kuidas ta seda teeb on ühtlasi koomiline kuid samas ka ehe ja kaasaelamist esilekutsuv... no nii ehe kui üks täiskavanu võib sellises vanuses poisikesena mõjuda :)

Marko Leht pole samuti just "minu näitleja", kuid seekord tema pingestatud energiaga rollilahendus 15-aastase poisina on küll kohati ilma eriliste aktsentideta (ikka sarnaselt läheb endast välja ja sarnaselt näitleb ka rahulikku hetke), kuid miski reedab, et selles noores näitlejas on siiski see miski olemas - vaja veel natuke liha luudele kasvatada, leida üles ka need vahepealsed noodid ja pooltoonid.

Seevastu üllatavate ning õnnestunud karakterite tasakaalustamiseks hämmastavalt sobimatute näitlejatena oma rollides mõjusid nii Tanel Saar kui (alles lavakas näitlemist õppiv) Liis Lass. Ma ei taha Liisi kohta pikalt halvasti kirjutada, sest tõesti - ta ju alles õpib ametit. Pigem on see kivi lavastaja kapsaaeda - miks nii ebausutavana mõjuv näitleja kaasati, kas õppimise kaasaaitamiseks? Aga see pole ju publiku suhtes aus... Ma ei uskunud tema karaktereid hetkeksi, eriti seda "ema sõbrannat". Korra temas isegi välgatab midagi, aga see on ka misantseenina lihtsalt nii emotsionaalne, et peab igastahes mõjuma - see kui tema teenitud rahaga koledasti ringi käiakse. Aga tõesti, küll Liis veel õpib...

Kuid Tanel Saar esiteks pakub praaki, vahetades tegelaste nimed ära. Teiseks ta teeb selle rolli justkui puusalt lastes ning ilma pingeta. Vähemalt tollel õhtul. Võibolla pinge, mis on nii Markos, Katjas kui ka Tõnnis lihtsalt on sellevõrra võimas, et võrdlus ei kanna, kuid midagi oli liimist lahti tollel õhtul. Minu jaoks - kui neid kahte tegelast oleks mänginud teised näitlejad, oleks tükk tervikuna mõjunud ka pisut paremini. Kuid tükk oli sellest hoolimata huvitav ning mõtlemapanev ning õnneks need rollid olid siiski sellevõrra väiksed.

Mu teatrikaaslasne ütles, et ta tundis endas ära Elioti vabandamise vihkamise. Ka mina tegelikult hakkasin mõtlema, et miks inimesed vabandavad? Kui nad teevad midagi, isegi kogemata, kuid mis on meelega tehtud sündmusteahela osa ja siis vabandavad, see ei anna neile ju õigustust! Ja üldse see pidev vabandamine on üle mõistuse. Mõni inimene ongi nii alandlik, et ta pidevalt vabandab ja vabandab, justkui tahaks oma eksistentsi ka vabandamistega välja vabandada.

Elioti, Maggie ja Finni dilemma, miks nad sellises olukorras on - on tegelikult päris andekalt ülesehitatud - nad ei julge oma ema hakata politsei abil otsima, sest võibolla siis pannakse nad erinevatesse lastekodudesse, kui tuleb välja, et nende ema on surnud või teadmata kadunud. Samas nad tahavad koos olla, kuigi lapsed vajavad ju raha elamiseks ja kindlasti keegi kusagil hakkab peatselt nende vastu huvi tundma. Tänapäeva sotsiaalne süsteem - vanavanemad, kool, naabrid, tuttavad, ümberkaudsed - keegi kusagil kunagi mõtleks või märkaks nagunii... Kaua nad ennast üldse niimoodi varjata suudaksid? Kaua nad vastu peaksid? Lapsedki õpivad igasuguseid toiduhankimismeetodeid, kui vaja on.

Räägitakse ja mõeldakse, et ka autori enda taust on midagi sarnast, kuid ta pole seda kinnitanud. Ta üldse ei taha oma taustast eriti rääkida. Teada on, et tal on 2 õde (kellest ühele ta selle näidendi on pühedanud) ning pärast nende vanemate lahutust jäid nad isa kasvatada.

Hinnang: 4 (Tulin raamatukogust ära, kuid mõtlesin vahelduva eduga terve õhtu sellele tükile. Nii mõjuv on see. Näiteks kadus mu mõtetest enamvähem kohe NO film-teater, kuid ka veel nüüd - mõned päevad hiljem mõtlen veel VAT Teatri tükile tagasi. Eriti Katja Nikolajeva mängule, eriti oma elu sidustele selle ükiga, eriti emale. Emadele, kellel on nii suured egod. Lastele - keegi meist ei saa ju oma vanemaid valida. Teatud vanuseni me veel usume oma vanemate headusse, ükskõik mida nad teevad, ükskõik kui palju nad ka tegelikult meist hoolivad. Vanemad on ühed parajad manipulaatorid, oskavad lapsi ka uskuma panna seda, et nad neist hoolivad. Mul tuli selline igatsus oma laste järele seda tükki vaadates, et kui koju jõudsin tahtsin neid kõiki pikalt kallistada. Tunnen süümekaid, et käin mõnikord teatris-trennis-kinos, selleasemel, et rohkem nendega koos olla. Kuigi teen seda kõike ka koos nendega. Samas kui ma käiksin ainult tööl ja oleksin kogu oma vaba aja nendega, siis muutuksin üsna pea närviliseks ning võibolla ei oskaks ka armastada lapsi nii palju kui seda täna teen? Mul on ju tegelikult pidevalt igatsus nendega koos olemise järele. Kuid vaimse tasakaalu säilitamiseks on ju vaja ka natuke iseendale mõelda? See oli võibolla jälle see Eliot minus - kui ta tahtis oma kahest nooremast vennast-õest hetkeksi rahu saada... hirmus. Me kõik oleme ühed egomaniakid - kes vähem, kes rohkem. Kuid kahtlemata ka oma lastele mõtlema panemisega on samuti lavastaja hakkama saanud. Hea valik ka materjali mõttes esmalavastuseks! See ei tohiks küll kedagi päriselt külmaks jätta. Võibolla tundetud siiski. Võibolla sellised emad-isad, nagu too laste emagi... Loodetavasti hoopis vajutab see lugu selliste inimeste hingekeeltele. Kui tunned kedagi sellist - no näiteks noort ema, kes igal õhtul pidu paneb - vii ta seda tükki vaatama, ehk see liigutab midagi tema hinges õigesse kohta. Ehk ta saab aru...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

KIHVAD
Lapsepõlvest teadmatusse.
Lugu lastest täiskasvanuile.

Autor: Polly Stenham
Tõlkija-lavastaja: Auri Jürna (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater), Liis Lass (EMTA Lavakunstikool), Tanel Saar

"Kihvad" on lugu kolmest lapsest, kes ootavad kümme päeva ühes toas oma ema. Nende päevade jooksul paljastuvad laste omavahelised suhted, võimumängud, hirm ja saladused. See on lugu kaasaegsest katkisest perekonnast, lootusest ja laste piiritust võimest oma vanemaid välja vabandada. Selle teksti lõputu tahe uskuda kõige paremat, näha halvas olukorras midagi head.

Noor briti näitekirjanik Polly Stenham on sündinud 1987. aastal ja kirjutanud siiani kaks näidendit: "Kihvad" ja sellele eelnev debüüt "That face". Mõlemad lavastas suure vastukaja saatel Jeremy Herrin Royal Court Theatre'is (vastavalt 2009. ja 2007. aastal), debüüdi eest pälvis kirjanik nii Evening Standardi, Critics' Circle ja Theatrical Management Associationi auhinnad. Eestis on tema näidendid seni (l)avastamata.

Auri Jürna on EMTA Lavakunstikooli III kursuse lavastajatudeng, kelle jaoks "Kihvad" on esimene avalik lavastajatöö professionaalsel laval kutseliste näitlejatega. Enne Lavakunstikooli on Auri lõpetanud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse erialal ning töötanud veel toimetaja, kriitiku, ajakirjaniku ja ürituste korraldajana. Auri jaoks on "Kihvade" lavastamine oluline eelkõige seetõttu, et võimaldab avastada lapsepõlve ja täiskasvanute maailma piire ning uurida, kui palju mahub õdede-vendade vahele.
Esietendus: 25. märtsil 2011 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Kestvus ~2 ja pool tundi

Mees, kes teadis ussisõnu - Endla

Tahaks alustada tekstiga, mille lavastaja-dramaturg Johannes Veski (kes tuleb välja on mu koolivend) on kirjutanud kavalehele:

Minu teater ei ole mõeldud midagi tähendama. See tähendab: tähendama midagi sellist, mida saab sõnastada. Ma ei taha, et teater oleks sotsiaalne. Ma ei taha, et teater oleks psühholoogiline või intellektuaalne. Ma ei taha, et teater oleks kunst, sest ma ei saa aru, mis kunst on - selle kohta on olemas mitu väidet, aga lõpuks ei tähenda need mitte midagi. Teater on universaalses mõttes kasutu. Ta tähendab midagi kasulikku minu ja Sinu jaoks - meie jaoks juba vähem. Ma ei taha, et teater oleks millekski nimetatud, sest ta ei allu ühelegi nimele. Teatrikogemus ei ole minu jaoks elust väljaastumine või elu peegel või ühiskonna mõõdupuu. Selleks on meil kodus peeglid ja rinnus süda. Ma mõtlen, et ta on ainult teater. Ja ma olen sellega rahul. - Lavastaja Johannes Veski

Need sõnad kubisevad mõtetest. Need ei ole öeldud niisama suusoojaks. Ma olen mitme asjaga siit päri, mitmed sõnad hoopis ärritavad ning tunduvad provokatiivsed ja vastukarva. Mingis mõttes võib neist isegi välja lugeda, et mees ei ole Panso-kooli kasvandik. Mõned sõnad on "out of the box" ja see annab aimu, et selles mehes on peidus midagi enamat. Tal on oma lähenemine teatrile ja ta "mõtleb". Ja ei mõtle "karjas" vaid isepäi.

See lõik kavalehel vabandab välja päris palju seda lihtsust (ka labasust), mida ta laval pakub. Sest kuidas Sa üldse võimatu võimalikuks teed (Kivirähki romaani lavale panemine) kui mitte lihtsustamata, muidu võid ise selle raamatu kihtide sasipuntrasse ära eksida ning tulemuseks saaks ainult üks müra. Veski on siiski sellega hakkama saanud! Üks minu viimaste aastate Eesti kirjanduse lemmikraamatuid on laval ja see on laval kirjaniku tunnetust kaotamata. Laval just selliste Kivirähklike kiiksude ja huumoriga, kaotamata seda tõsisemat tausta, mis ka raamatus pidevalt õhus hõljub. Võibolla visuaalselt on mõned tõsisused muutunud ka koomiliseks ja üldine tunnetus ongi märksa "kergem", kuid see mitte ei häiri vaid just nimelt muudab tüki rohkem žanritruumaks (komöödia) ning "teatrivormingus" vastuvõetavamaks.

Cabaret Rhizome-i asutaja on siiani peamiselt oma "koduteatris" lavastamisega tegelenud. "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu teada tema esimene koostöö Endlaga. Neid esimesi on siin veel - Robert Vaigla on teatritükis laval kitarriga, esimest korda raiutakse laval jänestel päid maha ja "supsutatakse" tegelasi nende verega, esimest korda näeb inimahve, loomapornot (no nii hull see päriselt ka pole :)) - naised ju mürasid tollel ajal karudega - vabandust "mõmmidega", kui mehi polnud võtta.

Näen oma vaimusilmas, kuidas paljud inimesed, kes seda vaatama lähevad leiavad siit kamaluga labasusi ning nad ei saagi kaugemale sellest. On kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et kogu see nukuteater ja tobedad karu-, täi- ja ussikostüümid - need ju ei sobi täiskavanutele mõeldud teatritükki. "Sõrmed tagumikus"-tants on mõne jaoks täielik hea-maitse-piiri ületus. No okei, see oli minu jaoks ka ju tsipa tobe, kuid ma olin selleks ajaks juba nii üles köetud teiste naljadega ning näitlejate pingutustest vaimustuses, et labasused ei häirinud mind enam, pigem võtsin seda nii, et tolleaegne rahvas ilmselt oli veelgi labasem - matsirahvas, nagu me oli(e?)me ju ikkagi... Ja raamatus oli neid rõvedusi ikkagi kamaluga rohkem...

Tükk on mänguline. Minimalistliku lavakujundusega - mis koosneb praktiliselt peaaegu ainult kärudel olevatest lavale ja lavaltlükatavatest majadest ja metsast. Karakterid joonistuvad sellises minimalistlikus lähenemises lihtsamalt välja, kuid see on kahtlemata eelkõige ikka heade näitlejate pärast. Kuigi ega siin tükis teistest eredamat särajat polegi, sest kõik on ühtlaselt head. Eks need karakterid annavad ka võimaluse natuke liialdustega mängimiseks. Aga alati ju näitlejad ei lähe nii hoogu, kui neil selline võimalus käes on. Selle tükiga tõesti kõik annavad endast justkui kõik ja rohkem veel. Kui võtta kasvõi see näomoonutamine, millega ussisõnu lausutakse - eriti Indrek Taalmaa nägu vaadates - ei saa nägu tõsiseks kuidagi jääda :)

Priit Loog on esinäitleja-tüüpi. Olen juba kaua oodanud, millal ta sellise kaliibriga peaosa saab. "Pisuhännas" ta olevat olnud Ludvig Sander, kuid see jäi mul nägemata. "Kangelases" oli ta üks peaosalistest, kuid siiski mitte nii suurelt - nüüd siis ometi. Usun, et paljudele naistele läheb see mees hästi peale. Mehena, kes jõusaalis käib, tundsin kadedust tema biitsepsite pärast. Rollidest on tema oma selline kõige "inimlikum" ja stabiilsem. Ega ta lavalt vist kordagi ei lahkunudki. Leemet peategelasena on igati sümpaatne, talle on lihtne kaasa elada.

Leemeeti pruuti mängiv Ireen Kennik on ennast näitlejana minu jaoks muutnud. Veel 3-4 aastat tagasi mängis ta kuidagi lahmivalt, daamilikkus oli kuidagi võõras tema mängu juures. Kuid nüüd järsku, see oli vist alates Raimondsist, on temast saanud hoopis teine näitleja. Järsku on tekkinud tunnetus, et ta nagu varjaks midagi endas. Temas on tekkinud uued küljed ning nüüd ma enam alati ei teagi, kuidas ta oma järgmise rolli lahendab. Sedapuhku, hundipiima mittearmastava metsatibina igati õigustatult oma rollis.

Indrek Taalmaa teeb kaksikrolli. Vanaisana mõnevõrra hoogsama ja karikatuursema. Olen küll sellist (stiliseeritud intonatsiooniga) Taamaad ka varem näinud, kuid see hoog ning pingestatus - kahtlemata oli vinge vaadata. Tundus, et publikult pälvis ta ka kõige rohkem naeru oma hullu, tiibuehitava vanamehena. Lihtsalt selle hoo pärast, millega ta rollile lähenes.

Karin Tammaru Leemeti emana on just täpselt nii äge, nagu Karin seda teha oskab. Ma ei saa aru, kui ta teeb sügavaid dramaatilisi rolle, siis ma ei suuda tema tegelasi kuidagi uskuda (Põletus), kuid kui ta saab komöödiarollides hoogsalt üle vindi karakterit keerata, siis ta vaatet varastab kogu show (Revident ja nüüd ka MKTU)! Tema pisike, piprane lihakäntsakaid grilliv ema, kellel justkui hullu sorakil juuksed ning hullunud, ümmargused ja pärani silmad = lahe ja õnnestunud karakter!

Sten Karpov on minu Endla lemmik meesnäitleja (naistest on lemmikud Piret ja Liis) ning siingi särab ta oma 110%lise rollisolemisega. Raiudes jänestel päid ja supsutades seda verd teistele. Ise seejuures tehes mingit imelikku heli :) Külavanemana lodumüts silmini peas, kuid sellest hoolimata intensiivselt oma rollis. Vahepeal sai mees küll tuhatnelja kostüümi vahetada või õigemini valged ürbid peale visata :)

Tambet Seling uss-Intsuna... ussibeebidega ringi kärutamas, pakub karakterina ühe sisuliselt paraja üllatuse, kuid see, et Tambet üks Endla parimaid jõude on, see on juba ammu teada ja sellest saab aimu ka ussikostüümis. Kuidas tal küll alati meeles oli kummardada ustest minnes? :)

Küll Kaili Viidas oskab alles karjuda (olen seda varemgi märganud)! See tuleb tal selliste detsibellidega välja, et kui Pärnul oleks vaja mingit ülelinna-alarmi, siis polegi neil vaja mõnda kallist masinat osta - Kailist piidab! :) Tema, nagu Tambet ja Sten on minu meelest alati head ja seekord pole erand. Triin Lepik oma mõmmidega on koomiline. Lauri Kink inimahvina ebameeldiv, aga see on ju taotlus :) Sama võib öelda Ahti Puuderselli kohta ja seda nii isa kui täina.

Laast aga mitte liist - Jaanus Mehikas - Tema mitmetest rollidest meeldis mulle kõige rohkem kastreeritud munk. Ma ei saanud üldse aru, et see tema on - pidin kavast järele vaatama! Tema metsamurrak oli ka kõige ebaselgem enne kui ta ära külla kolis, aga sellest polnud midagi, sest tegelikult sai piisavalt palju aru, et naljadele pihta saada :)

Loo mõttes on väga palju raamatust teatrilaval olemas. Äsja lugenuid võib isegi häirida, sest lugu jookseb küll, aga pinnapealsemalt. Muidugi eellugu, ehk see kuidas karu Leemeti isal pea otsast hammustab, edasi kõik need ussiurus talveune-magamised, puu otsa vihtlema ronimised ning korduvad kohtumised ja selline, mis teatrilavale polegi võimalik panna, sellest on dramatuiseerija üle hüpanud, minu meelest siiski midagi sisuliselt olulist kaotamata (mu mälu võib detailides petta). Eks muidugi on siin seal kärpeid hulgaliselt, kuid minu meelest kui see sügav traagika, et ussisõnu oskav rahvas välja sureb ning üldse need sügavad traagilised noodid kõrvale jätta, siis teatrilaval on kõik oluline olemas. On ju ka tsipake seda traagikatki, kuid kaugeltki mitte nii palju kui raamatus. Mäletan, et üks põhilisi kriitikanoore raamatu suunal pärast selle ilmumist oligi just see masendus ja julmus. Neid ilmselt teatriverstioon üllatab positiivselt, sest laval on rohkem ikka komöödia :) Mõnda teist võib just ärritada, et süngemad noodid on keeratud lõbustavaks.

Eks sellele võib ju mõelda, et kuidas ikka see metsast küladesse kolimine omal ajal käis? Või kuidas inimene iidamast aadamast on oma nõrkuse pärast ikka lootnud kellelegi vägevamale. Ka õigustatult või mitte? Ja mis nendel jumalatel tegelikult vahet on? On see jumal siis "meelemürk", "kõikvägevam" või "looja", kõik need "jumalad" annavad inimestele lohutust, kõik need jumalad annavad inimesel võimaluse mängida hooletut - küll saab andeks. Tegelikkuses kasutatakse nendega inimeste üle võimu ära. Kuid selle tükiga koos pole ilmselt väga nendele taustadele vaja mõelda vaid lihtsalt unustada argipäev ning lasta näitlejatel kaasa viia Põhja konna otsingutele.

Hinnang: 4 (Ega sellise lihtsakese tüki kohta ei oskagi palju midagi kirjutada - võiks lakooniliselt piirduda ütlusega - Meeldis. Sest tõesti ei oska täpsemalt seletadagi, et miks nüüd selline kergelt labasustesse kalduv tükk üldsegi meeldida sai. Ma arvan, et eelkõige sellepärast, et alusmaterjal oli nii tugev ja hea. Võibolla ka sellepärast, et ma raamatule järele mõeldes poleks iial osanud arvata, et see teatrilavale üldse ära võiks mahtuda. Pigem filmina veel... ent ometi suudeti see ära teha... ja Kivirähk ju rahvale meeldib... kindlasti mingis mõttes oli tegemist ka rahvatükiga. Naljakad, loomaküstüümides näitlejad - hundid, mõmmi, täi, inimahvid, uss ja kes veel kõik. Inimesedki karvastes riietes... Ja ometi see kõik kokku meeldis. Meeldisid ka näitlejad ning kõik need tobedused. Meeldis live-muusika. See kõik teenis eesmärki - vaatajate meelt lahutada.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

MEES, KES TEADIS USSISÕNU

Tragi komöödia.

Tegijad

Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Johannes Veski (külalisena)

Kunstnik Pille Tael (külalisena)

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa

Tutvustus

Mets on tühjaks jäänud, ussisõnad on unustatud ja varem loodusega nii sõbralikult ja üksmeelselt läbi saanud eestlased on küladesse kolinud. Välismaalt toodi neile Jumal ja Jumal meelitas nad metsast välja. Jumala nimel oli ilus kõla ja tal oli kaasas palju huvitavaid asju. Täna saame me neid, kes kogu selle Jumala-värgiga kohe nõusse ei jäänud, kangelasteks nimetada. Kangelased olid nad pelgalt selle pärast, et nad ei unustanud kõige vingemat, haruldasemat ja hädavajalikumat oskust, mis meil, eestlastel, on olnud: me oskasime loodusega rääkida ja loodus rääkis vastu. Nüüd on kangelased surnud, Jumalast on saanud kaubamärk ja looduses käime me ainult kaitsevarustuses. Kõik juhtus selle pärast, et me tahtsime Jumala ja tema sõprade moodi olla. Kelle Jumala?

Esietendus 12. märtsil 2011 Endla teatri Suures saalis.

~2h 40min

Sport - 2011 I kvartal

Alustasin spordipäeviku pidamist eelmise aasta novembris. Lihtsat exceli-tabelit, kuhu märgin üles millist sporti ja kui palju ma teen. Ühest küljest see distsiplineerib - pidevalt on võimalik ju välja arvutatada, millises taktis sporti teen, kas jään eelnevatele kuudele alla või vastupidi. Ja seda vastupidist ju pidevalt üritangi saavutada. Samas aeg seab piirid - nii palju kui tahaks, nagunii ei jõua. Lapsed, töö ja kultuursed huvid segavad ka sporditegemist :)

Eelmise aasta oktoobris avastasin enda jaoks spordiklubi. Kui enne Rootsi kolimist tegelesin tantsimisega ca 5 korda nädalas ning iga kord keskmiselt 90 minutit ja Rootsis käisin minu korda nädalas ujumas ning paar korda nädalas ka tantsimas, kuid siiski sport mängis väga pisikest osa mu elus seal. Viimasel aastal Stockholmis elades tekkis ka jooksmise-hobi, millele praegusel hetkel kogu muu treenimine justkui on toetavaks tegevuseks. Talvel teadupärast on jooksmine õues ja eriti linnaoludes raskendatud. Jäistel või lögastel linnatänavatel on jooksmine minu jaoks pigem piin. Piin on tegelikult ka lindil jooksmine spordisaalis, aga selle piina kannatan veel kuidagi ära. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus maal teha laupäeval 14km ja pühapäeval 10 km jooksu. See oli nagu paradiis! Päike siras, oli küll jahe alguses, kuid joostes sai naha kiiresti soojaks. Samas väsimusega hakkas ka tuul natuke kimbutama (kes mäletab, see teab, et laupäeval eriti oli päris korralik tuul). Ent sellest polnud midagi, sest õues jooksmine on uskumatult mõnus. Uus playlist iPodis ning muusika abil ja mõtetesse ennast ära unustades kulusid kilomeetrid täiesti iseenesest.

Eelmisel aastal sain oma esimesed jooksupüksid ja need on ju nii vinged, et praktiliselt jooksevadki minu eest. Ameerikast ostsin hästi korralikud Asics-i jooksujalanõud ja üliodavad tavalised Reebokid. Lõpptulemus oli see, et need 5 dollarilised Reebokid sobivad mu jalgadele palju paremini, sest Asicsid väsitavad isegi niisama jalas hoides mu jalad ära :)

Kuid tulles tagasi spordiklubi juurde, siis hämmastav kui palju tähendab ja loeb see, milline treener on saali ees. Minule sellised kehkadivei (kangi loopivad või vaid näiliselt rattale raskust keeravad) treenerid, kes ise täiega kaasa ei tee, ei meeldi kohe üldse. Ma tahan näha, et treener pingutab ka. Ahjaa, unustasin vist mainida, et lisaks lindil jooksmisele, teen bodypumpi ning spinningut. Tantsimisega on lood natuke kehvemad, sest need treeningud toimuvad teatud kellaajal teatud päevadel ning sinna ma lihtsalt töö pärast alati ei jõua. Viimasel ajal lausa kurbusttekitavalt vähe. Kuigi kui nüüd üks neljapäevaõhtune asi otsa saab, siis jõuab jälle tantsima ka. Samas suvi tuleb peale ja suvel on tantsimine nagunii "puhkusel". Nii see on alati olnud...

Kuid spinnis on üks meestreener - MM nii hea, et ma kohe eriti meeleldi teiste juures ei tahagi käia. Nad ei kannata võrdlust välja ning see sama MM on mu täiesti ära rikkunud, sest ma ootan alati karmimast karmi ja pikemat kui tunniajalist sõitu, kus tihedalt sõidustiilid ja sõiduharjutused vahetuksid. Tal on nii elav fantaasia neid erinevatele lihastele vattiandmisi välja mõelda ja kõike seda muusikaga integreerida, et iga trenn on uskumatu nauding!!! Äärmisel juhul käin ka MK trennis, ta vahel üllatab ka ning tema huumorisoon sobib mulle. Kuid teiste treeneritega on lood kehvemad, olen küll proovinud tervelt 4 erinevat veel, aga nad lihtsalt "jäävad MMile nii palju alla". Kuigi vahelduseks kasutan neist veel mõnda ära kindlasti, sest peaasi on ju treenida, mitte treeneri puudumise pärast kurta. Alati kui toimuvad mingid challengid, või maratonid - näiteks 2 ja poole tunnised, siis ma olen kohal hoolimata sellest, kes parajasti treeneriks on. Sest lõppude lõpuks olen mina see, kes iseendale seal ratta seljas piitsa annab ja raskust juurde keerab... aga jah, eks see treeneri piitsutamine aitab kõvasti kaasa :)

Bodypump-iga on lood paremad, sest kuigi mul on ka kindel lemmik nende hulgas, on siiski 3 treenrit enamvähem kõik oma tsipa erinevate stiilidega täiesti mõnusad. Les Mills muidugi paneb selle põhikava paika, mida ju iga treening korratakse kolm kuud korraga, ent siiski on treenerid sellevõrra erinevad, et nende juures tekib erinev tunnetus ning isegi erinev koormustase erinevatele lihastele. Ma pooldan seda, et teha neid lihasharjutusi tehniliselt korralikult, aga pigem siis juba natuke väiksema raskusega, ent andes endast kõik, kui nii, et panna ilged raskused peale ja siis ei jõua korralikult kükke teha alla välja või jätta mingid korrad vahele, sest lihtsalt ei jõua nii kiiresti selliste raskustega liigutada, nagu vaja. Üldiselt olen tänaseks päevaks jõudnud nii kaugele, et soojendust teen 15 kilo raskustega, jalalihaseid 25 kiloga (just tõstsin koormust 3 kilo võrra), rinnalihaseid 20kiloga, seljalihaseid 22kiloga, käelihaseid (triitsepsid ja biitsepsid) 12-15 kiloga - vaikselt siirdumas suuremale raskusele, väljaastekükid teen ikka alati võimalusel stepipingil ja mõlemas käes vähemalt 3 kiloste raskustega, õlalihased 12 kiloga ja kõhulihastega ju konkreetseid raskuseid polegi, kuid raskenduseks kasutan ikka 5 kilost ketast. Noh ja muidugi lisandub kõikidele raskustele ka stange paar kilo, aga seda ma ei arvesta.

Selle esimese kvartali, ehk jaanuari-märtsi tulemused on otseses seoses sellega, kui palju ikkagi endal viitsimist trenni teha oli. Kuukaart ju ei piira saali kasutamiskordade arvu. Võin käia nii hommikul enne tööleminekut kui ka õhtul, kui muud midagi ees pole. Ja loomulikult kui lapsed väga kurja nägu ei tee :) Mõnikord teevad ju ka ja siis peab ikka loobuma enda tahtest, aga lõppkokkuvõttes siiski väga harva. Igal õhtul saab ju nendega siiski tegeletud ning nädalavahetused on eriti nende soovide ja huvide päralt.

Naisega on tekkinud täiesti uus tasand veel suhtlusele juurde - treeningutest rääkimine ja arutamine. Ma usun, et hobid ühendavad inimesi ning need alguseraskused oleme juba tänaseks läbi põdenud ja nüüd (ma loodan, et ka tema meelest) on juba täiesti fun kui teine ka trennis on. Eks mina mehena pean ka rohkem pingutama - ma ei saa ju näiteks bodypumpi kehvemate raskustega teha :) (õnneks ei tee kah, isegi ligilähedale mitte, aga ta jookseb küll minust kiiremini - see tablett on olnud ikka paganama kibe alla neelata! A no mis Sa muud teha saad kui edasi treenida ja paremaks saada... mul ju tunduvalt pikemad jalad ka... ainult et kehakaalu peaks jooksmise jaoks mõnevõrra veel vähendama. Häbi tunnistada, aga seal treeningsaalis on naisi küll, kes on oma raskused minust suuremaks kasvatanud mõnede lihasrühmadega, a nad on võõrad ja nad on võibolla ka sellega kauem tegelenud - ma ju alustasin alles oktoobris ning samuti kasvatan raskuseid pidevalt).

2011. aasta esimese kvartali tehtud sport kuude ning alade kaupa siis järgmiselt:

JAANUAR
jooks 36km
bodypump 840min
spinning 705min
tants 90min

VEEBRUAR
jooks 17km
bodypump 720min
spinning 865min
tants 170min

MÄRTS
jooks 43km
bodypump 860min
spinning 1020min
tants 90min

Märts nagu näha on olnud (peale tantsu) igati rekordiline! Eks muidugi need jooksukilomeetrid hakkavad ilma parandes ülespoole liikuma (aprillis on ka esimesed võistlused ning mingisse jooksusarja sai ka ennast koos töökaaslastega regatud) ja ülejäänud numbrid kukuvad. Siiski ma arvan, et märtsi treeningtase on olnud täiesti optimaalne, rohkemat polegi vaja. Aprillis oleks ideaalne kui numbrid oleks: üle50-u.800-u.800-vähemalt180. Kehakaal on vaja jälle kontrolli alla saada. Õnneks nii hull pole enam asi, kui kunagi. Kuigi spordiga ainult ideaalkaalu ei hoia, toitumine on ikka see kõige olulisem!
Muideks isegi musklite kasvamist olen täheldanud.