Alustasin spordipäeviku pidamist eelmise aasta novembris. Lihtsat exceli-tabelit, kuhu märgin üles millist sporti ja kui palju ma teen. Ühest küljest see distsiplineerib - pidevalt on võimalik ju välja arvutatada, millises taktis sporti teen, kas jään eelnevatele kuudele alla või vastupidi. Ja seda vastupidist ju pidevalt üritangi saavutada. Samas aeg seab piirid - nii palju kui tahaks, nagunii ei jõua. Lapsed, töö ja kultuursed huvid segavad ka sporditegemist :) Eelmise aasta oktoobris avastasin enda jaoks spordiklubi. Kui enne Rootsi kolimist tegelesin tantsimisega ca 5 korda nädalas ning iga kord keskmiselt 90 minutit ja Rootsis käisin minu korda nädalas ujumas ning paar korda nädalas ka tantsimas, kuid siiski sport mängis väga pisikest osa mu elus seal. Viimasel aastal Stockholmis elades tekkis ka jooksmise-hobi, millele praegusel hetkel kogu muu treenimine justkui on toetavaks tegevuseks. Talvel teadupärast on jooksmine õues ja eriti linnaoludes raskendatud. Jäistel või lögastel linnatänavatel on jooksmine minu jaoks pigem piin. Piin on tegelikult ka lindil jooksmine spordisaalis, aga selle piina kannatan veel kuidagi ära. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus maal teha laupäeval 14km ja pühapäeval 10 km jooksu. See oli nagu paradiis! Päike siras, oli küll jahe alguses, kuid joostes sai naha kiiresti soojaks. Samas väsimusega hakkas ka tuul natuke kimbutama (kes mäletab, see teab, et laupäeval eriti oli päris korralik tuul). Ent sellest polnud midagi, sest õues jooksmine on uskumatult mõnus. Uus playlist iPodis ning muusika abil ja mõtetesse ennast ära unustades kulusid kilomeetrid täiesti iseenesest.
Eelmisel aastal sain oma esimesed jooksupüksid ja need on ju nii vinged, et praktiliselt jooksevadki minu eest. Ameerikast ostsin hästi korralikud Asics-i jooksujalanõud ja üliodavad tavalised Reebokid. Lõpptulemus oli see, et need 5 dollarilised Reebokid sobivad mu jalgadele palju paremini, sest Asicsid väsitavad isegi niisama jalas hoides mu jalad ära :)
Kuid tulles tagasi spordiklubi juurde, siis hämmastav kui palju tähendab ja loeb see, milline treener on saali ees. Minule sellised kehkadivei (kangi loopivad või vaid näiliselt rattale raskust keeravad) treenerid, kes ise täiega kaasa ei tee, ei meeldi kohe üldse. Ma tahan näha, et treener pingutab ka. Ahjaa, unustasin vist mainida, et lisaks lindil jooksmisele, teen bodypumpi ning spinningut. Tantsimisega on lood natuke kehvemad, sest need treeningud toimuvad teatud kellaajal teatud päevadel ning sinna ma lihtsalt töö pärast alati ei jõua. Viimasel ajal lausa kurbusttekitavalt vähe. Kuigi kui nüüd üks neljapäevaõhtune asi otsa saab, siis jõuab jälle tantsima ka. Samas suvi tuleb peale ja suvel on tantsimine nagunii "puhkusel". Nii see on alati olnud...
Kuid spinnis on üks meestreener - MM nii hea, et ma kohe eriti meeleldi teiste juures ei tahagi käia. Nad ei kannata võrdlust välja ning see sama MM on mu täiesti ära rikkunud, sest ma ootan alati karmimast karmi ja pikemat kui tunniajalist sõitu, kus tihedalt sõidustiilid ja sõiduharjutused vahetuksid. Tal on nii elav fantaasia neid erinevatele lihastele vattiandmisi välja mõelda ja kõike seda muusikaga integreerida, et iga trenn on uskumatu nauding!!! Äärmisel juhul käin ka MK trennis, ta vahel üllatab ka ning tema huumorisoon sobib mulle. Kuid teiste treeneritega on lood kehvemad, olen küll proovinud tervelt 4 erinevat veel, aga nad lihtsalt "jäävad MMile nii palju alla". Kuigi vahelduseks kasutan neist veel mõnda ära kindlasti, sest peaasi on ju treenida, mitte treeneri puudumise pärast kurta. Alati kui toimuvad mingid challengid, või maratonid - näiteks 2 ja poole tunnised, siis ma olen kohal hoolimata sellest, kes parajasti treeneriks on. Sest lõppude lõpuks olen mina see, kes iseendale seal ratta seljas piitsa annab ja raskust juurde keerab... aga jah, eks see treeneri piitsutamine aitab kõvasti kaasa :)
Bodypump-iga on lood paremad, sest kuigi mul on ka kindel lemmik nende hulgas, on siiski 3 treenrit enamvähem kõik oma tsipa erinevate stiilidega täiesti mõnusad. Les Mills muidugi paneb selle põhikava paika, mida ju iga treening korratakse kolm kuud korraga, ent siiski on treenerid sellevõrra erinevad, et nende juures tekib erinev tunnetus ning isegi erinev koormustase erinevatele lihastele. Ma pooldan seda, et teha neid lihasharjutusi tehniliselt korralikult, aga pigem siis juba natuke väiksema raskusega, ent andes endast kõik, kui nii, et panna ilged raskused peale ja siis ei jõua korralikult kükke teha alla välja või jätta mingid korrad vahele, sest lihtsalt ei jõua nii kiiresti selliste raskustega liigutada, nagu vaja. Üldiselt olen tänaseks päevaks jõudnud nii kaugele, et soojendust teen 15 kilo raskustega, jalalihaseid 25 kiloga (just tõstsin koormust 3 kilo võrra), rinnalihaseid 20kiloga, seljalihaseid 22kiloga, käelihaseid (triitsepsid ja biitsepsid) 12-15 kiloga - vaikselt siirdumas suuremale raskusele, väljaastekükid teen ikka alati võimalusel stepipingil ja mõlemas käes vähemalt 3 kiloste raskustega, õlalihased 12 kiloga ja kõhulihastega ju konkreetseid raskuseid polegi, kuid raskenduseks kasutan ikka 5 kilost ketast. Noh ja muidugi lisandub kõikidele raskustele ka stange paar kilo, aga seda ma ei arvesta.
Selle esimese kvartali, ehk jaanuari-märtsi tulemused on otseses seoses sellega, kui palju ikkagi endal viitsimist trenni teha oli. Kuukaart ju ei piira saali kasutamiskordade arvu. Võin käia nii hommikul enne tööleminekut kui ka õhtul, kui muud midagi ees pole. Ja loomulikult kui lapsed väga kurja nägu ei tee :) Mõnikord teevad ju ka ja siis peab ikka loobuma enda tahtest, aga lõppkokkuvõttes siiski väga harva. Igal õhtul saab ju nendega siiski tegeletud ning nädalavahetused on eriti nende soovide ja huvide päralt.
Naisega on tekkinud täiesti uus tasand veel suhtlusele juurde - treeningutest rääkimine ja arutamine. Ma usun, et hobid ühendavad inimesi ning need alguseraskused oleme juba tänaseks läbi põdenud ja nüüd (ma loodan, et ka tema meelest) on juba täiesti fun kui teine ka trennis on. Eks mina mehena pean ka rohkem pingutama - ma ei saa ju näiteks bodypumpi kehvemate raskustega teha :) (õnneks ei tee kah, isegi ligilähedale mitte, aga ta jookseb küll minust kiiremini - see tablett on olnud ikka paganama kibe alla neelata! A no mis Sa muud teha saad kui edasi treenida ja paremaks saada... mul ju tunduvalt pikemad jalad ka... ainult et kehakaalu peaks jooksmise jaoks mõnevõrra veel vähendama. Häbi tunnistada, aga seal treeningsaalis on naisi küll, kes on oma raskused minust suuremaks kasvatanud mõnede lihasrühmadega, a nad on võõrad ja nad on võibolla ka sellega kauem tegelenud - ma ju alustasin alles oktoobris ning samuti kasvatan raskuseid pidevalt).
2011. aasta esimese kvartali tehtud sport kuude ning alade kaupa siis järgmiselt:
JAANUAR
jooks 36km
bodypump 840min
spinning 705min
tants 90min
VEEBRUAR
jooks 17km
bodypump 720min
spinning 865min
tants 170min
MÄRTS
jooks 43km
bodypump 860min
spinning 1020min
tants 90min
Märts nagu näha on olnud (peale tantsu) igati rekordiline! Eks muidugi need jooksukilomeetrid hakkavad ilma parandes ülespoole liikuma (aprillis on ka esimesed võistlused ning mingisse jooksusarja sai ka ennast koos töökaaslastega regatud) ja ülejäänud numbrid kukuvad. Siiski ma arvan, et märtsi treeningtase on olnud täiesti optimaalne, rohkemat polegi vaja. Aprillis oleks ideaalne kui numbrid oleks: üle50-u.800-u.800-vähemalt180. Kehakaal on vaja jälle kontrolli alla saada. Õnneks nii hull pole enam asi, kui kunagi. Kuigi spordiga ainult ideaalkaalu ei hoia, toitumine on ikka see kõige olulisem!
Muideks isegi musklite kasvamist olen täheldanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar