Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2016/17

Kultuuriajakiri "Teater. Muusika. Kino"-l on vahva traditsioon igal aastal jaanuarikuu numbris avaldada teatrikriitikute kokkuvõtvad arvamused möödunud tervikhooajast (teatrihooaega loetakse peaaegu terves maailmas natuke teisiti kui "kalendriaastat" - sügisesed esietendused seega lähevad arvesse järgmise aasta ankeedis). Selleks saadetakse ajakirjast ankeet küsimustega ning spikriks nimekiri sellel teatud hooajal esietendunud lavastustega. Olen igal aastal TMK numbritest juba 90ndate keskelt peale just selle teatriankeedi numbri alles hoidnud. Mõnikord on olnud huvitav järgi vaadata sealt asju.

Ka minul oli au seekord selles küsitluses osaleda. Kokku 25 inimest on ankeedile vastanud (teiste seas Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Madli Pesti, Ivika Sillar, Lea Tormis, Keiu Virro jne) ning ajakirjas on need kõik ära trükitud. Hea võimalus näiteks saada vihjeid just neilt, kelle arvamused juba nähtud lavastuste osas natuke kattuvad ja alati tuleb välja ka selliseid asju, mis on kuidagi kahe silma vahele jäänud või jäänud ootama seda lüket, et kellegi hea soovituse jõul seda vaatama minna... Kuna mul on kombeks pikalt kirjutada, siis saatsin igaks juhuks TMK-le 2 versioon - 1 lühema (2 A4 lehte) ja teise pikema (3xA4). Ajakirjas trükiti ära see lühem versioon, aga tahaksin ikkagi vähemalt teatrihooaja mõjuvaimate rollide kohta ära tuua ka pikema versiooni, seega panen selle siia blogisse, segatuna ajakirjas avaldatud versiooniga.

Lisaks (edetabelite koostamise fanaatikuna) lugesin kõigi vastustest kokku erinevate lavastuste mainimiste korrad kahele esimesele küsimusele vastatud vastustest (1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias ja 2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.) Kui sama inimene mainis üht ja sama lavastust mõlemale vastuseks (sest need on ju ikkagi eri nurga alt küsitud), siis arvestasin siiski seda ühe korrana. Lisaks lugesin kokku ka kolmandale küsimusele vastatud nimede mainimiskorrad (seal küsiti - Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17). Kuna 25 inimest on näiteks märgatavalt suurem arv inimesi kui Teatriliidu aastanominentide ja võitjate otsustajate kamp, siis näitavad ehk selle TMK teatriankeedi tulemused rohkem ja pareminigi, mis tegelikult teatrit palju ja laiahaardeliselt vaatavatele inimestele korda läks. Toon siin nende edetabelite tipud ära.

Parimad/olulisemad lavastused ja lavastatud dramaturgia:

1.-2. Murru 422/2 - Kinoteater
1.-2. Nodvenatsat - Lavakool/NO99
3.-4. Peks mõisatallis - Must Kast
3.-4. Somnambuul - Rakvere Teater
5.-11. Ei tao - Kinoteater
5.-11. Kolm talve - Eesti Draamateater
5.-11. Ma pigem tantsiksin Sinuga - RAAAM/Vaba Lava
5.-11. Physics and Phantasma - Kanuti Gildi Saal, Teaterhuset Avant Garden, Inkonst, MIMstuudio
5.-11. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater
5.-11. Päev pärast vaikust - NO99
5.-11. Väljast väiksem kui seest - Endla
12.-15. Emadepäev - Ugala
12.-15. Midagi on viltu - Kammerteater
12.-15. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM
12.-15. Revolutsioon - NO99

Mõjusaim lavaline kohalolu:

1. Lembit Peterson - Isa
2.-3. Iggy Lond Malmborg - Physics and Phantasma
2.-3. Martin Veinmann - Saraband
4.-6. Anneli Rahkema - Somnambuul
4.-6. Ester Pajusoo - Mäed
4.-6. Jaan Rekkor - Saraband
7.-17. Aarne Soro - Furby tagasitulek
7.-17. Aleksander Eelmaa - Sümfoonia ühele. Allegro con moto
7.-17. Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad
7.-17. Harriet Toompere - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Kristo Viiding - Praegu pole aeg armastamiseks
7.-17. Peeter Tammearu - Köster
7.-17. Piret Laurimaa - Hedda Gabler
7.-17. Raho Aadla - Di
7.-17. Raho Aadla - Mina olen Ra
7.-17. Rain Simmul - Jäneseurg
7.-17. Taavi Teplenkov - Vaimude tund Koidula tänavas


Minu enda ankeet tervikuna nägi välja selline (teiste omi saab lugeda ajakirjast):

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2016/17 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Käima lükati Eesti 100 teatrisari. Esimene mari sellelt põõsalt oli veel natuke hapu, aga ootused ja lootused on suured järgnevatele. Hea on tõdeda, et uusi huvitavaid Eesti näitekirjanikke on viimastel aastatel tulnud (Jaaks, Rekkor, Põld, Piik, Põldma, Lill, Liivak, Aedmaa, Koppelmaa, Maaten/Roover, Leesalu ja M.Pihla) ja tuleb sobiva kiirusega juurde nii lavakoolist kui Drakadeemiast. Ei saa just öelda, et autoriteatril oleks päris põuahooaeg, ent ometi tahaks veelgi rohkem omaloomingulavastusi. Eriliselt hea meel on, et noored naised lavastavad teatrites üha rohkem. Üldine tase mõjuvate teatrielamuste pakkumises on viimasel paaril aastal kvantitatiivselt minu jaoks hüppeliselt kasvanud. Kindlasti on ka enda valikud osutunud paremaks, aga kahtlemata on ka üldine tase kõrgemale tõusnud (päris pettumusi on vähe ja üha harvemini).

Koreograafilist teksti nägin kahjuks sellel hooajal vähe ja selle kohta ei oska palju sõna võtta. Minu jaoks on uus huvitav nähtus Raho Aadla ja kavatsen tema tegemistega end rohkem kurssi viia. Tallinna Tantsuteatrisse tõmbab ka kui magnetiga. Ainult ängi ja eneseavastuslikke asju eriti ei taha vaadata. Ilusat ja huvitavat „koreograafiat“ tahaks rohkem ka nüüdistantsu.

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2016/17.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Mul on lihtne välja tuua 4 lavastust, mis minu jaoks nähtud hooaja 88st erinevast uuslavastusest kõige suurema tervikelamuse andsid – kui nimetada vaid 1, siis nii parim ja põnevaim kui ka üks olulisimaid oli Tartu Uus Teater „Praktiline Eesti ajalugu“ (lavastaja Ivar Põllu). Ent tahaksin välja tuua veel 3 - Lavakooli „Ja peaksin sada surma ma“ (lavastajad Kolditsad ja Türnpu); RAAAM-i „Praegu pole aeg armastamiseks“ (lavastaja Salimsjanov); ja Tallinna Linnateater „Inimesed, kohad, asjad“ (lavastaja Leesalu). Eraldi just puht lavastusliku külje pealt olid ka väga erilised ja põnevad tööd Andres Noormetsa „Suluseis“, Ott Aardami „Gogoli disko“ ning Saša Pepeljajevi „Nodvenatsat“. Nodvenatsat muudkui kasvab ja evolveerub mu sees edasi ning ilmselt ei aita muu kui minna vaadata seda veelkord! Sulev Keeduse Somnambuuli ei saa ka mainimata jätta. Kusjuures teatris meeldis palju rohkem kui kinos.

3. Mõjusaim lavaline kohalolu hooajal 2016/17.

(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus).

Lembit Peterson ja Liina Olmaru lavastuses „Isa“. Kogu trupp, aga eriti Kristo Viiding ja Harriet Toompere lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, Taavi Teplenkov (ja Tõnu Oja ikka ka) „Vaimude tund Koidula tänavas“ ja milline vaimustav võlu on Ester Kuntul „Saraband“is, kus ta paneb vanad profid - Martin Veinmanni ja Jaan Rekkori tegema oma üle mitme viimase aasta parimad rollid. Meeldis Helen Rekkori lavastus ja eriti Tiina Mälbergi roll selles, kuigi lugu ise mitte - „See kõik on tema“. „Eluhinguse“ naistandem. Arvi Mägi, eriti Paljasjalgses Deboras ja Gravitatsioonis. Anneli Rahkema „Somnambuul“is kingib tõelise WOW-elamuse! Olen juba kaua oodanud, et Evelin Võigemast saaks teha ühe sellise peaosa, kus ta saab näidata milliseks sügavalt psühholoogiliseks rolliks ta võimeline on. Kõrval- ja vähemolulistes rollide on saanud juba korduvalt sellest aimu, nüüd ometi ka (mitte-muusikaline) peaosa, mis on ta vääriline - „Inimesed, kohad, asjad“. Riina Maidre ja Guido Kangur „Pärast proovi“. Gogoli disko gäng. Tõeliselt eriline lavastus ja kõik need suuremad ja väiksemad rollid, kahju, et materjal ise polnud päris lavastuse ja näitlejate vääriline. Eraldi tahaks välja tuua Anu Lamp’i asendusrolli lavastuses „See hetk“ (kuigi lavastus ise sai esietenduse juba fookuse all olevast hooajast varem, esietendus Anu minu teada selle rolliga praegu ning see jõud, millega ta oma surevat daami mängib – tekitas külmavärinad ning kustumatu mälestuse!). Andres Raag (ja kogu ülejäänud trupp) Paljasjalgses Deboras. Argo Aadli ja Jan Uuspõllu duett Linnukauplejas pani terve Estonia saalitäie publikut naeru rõkkama, minu sealhulgas. Velvo Väli ja terve Viimase võllamehe trupp. Liisa Saaremäel monoloog Kolmes talves – see tüdruk teeb veel suuri tegusid teatris! Ja laast, aga mitte liist – Tambet Seling „Praktiline Eesti ajalugu“s (kuigi terve trupp, sisu ja lavastus on väga tugev - selle hooaja teatrielamus nr.1).

4. Mille üle eesti teatris uhke olla ja mis võiks olla meie panus kogu maailma teatripilti?

Uhke võiks olla meie teatri elujõulisuse üle. Tehakse ja tehakse kirega. Ka 150 korda aastas teatrit külastav inimene ei tüdine ära, vaid tahab veel ja veel (on olnud aastaid kui 50 lavastust on nii ära väsitanud, et on vaja olnud võtta pikemaid pause)! Uhke võiks olla väga heade lavastajate, näitlejate, heliloojate, kunstnike, valguskunstnike, disainerite, rekvisiitorite ja kõigi endast parimat andvate teatritöötajate üle. Teatrielamusele publiku jaoks annavad oma panuse isegi lavaga otseselt mitteseotud tegurid. Näiteks Tõstamaa Suveteatri kohviku pakkumised on nähtus omaette. Tallinna Linnateatri kassasse keset kuud minnes ja tundes end küll täiesti lootusetuna, on mitu korda õnnestunud saada sealt pilet ikkagi ja lisaks veel väga meeldiva teeninduse saatel. Hea meel on (eriti NO-teatri ning RAAAM-i) saavutuste üle maailma teatripildis. Oleme kaardil! 

5. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Eesti 100 projekt on toonud välja mingid imelikud konarused ja jätnud mulje, et teatritel on koostööd teiste teatritega raske teha. Samuti võiks mõned teatrite sisejutud jääda teatrite tagatubadesse. Poliitilised madalalaubalised krooksatused häirivad, nagu kellelgi oleks õigus otsustada mis on kunst ja mis mitte, mida rahvale võiks ja peaks pakkuma ja mida mitte - see on alarmeeriv. Teatrit õnneks meie maal on ja peakski olema võimalikult eriilmelist ja erinevatele maitsetele. Lasteteatri tase rõõmustab! Seda lipulaevana Nukuteatrilt, aga ka kõigilt teistelt, kes lastele midagi pakuvad – lisaks suurtele teatritele ka pisikesed, näiteks Piip ja Tuut ning Teatribuss! Suveteater üldises plaanis pakub üha kunstiliselt kõrgema tasemega ning sisukamaid elamusi.  Järgmine Lavakooli lend on vinge! Koldits ja Türnpu on andnud neil noortel teha selliseid asju, millega nad on saanud publikule iseennast ning oma nägemusi-tahtmisi tutvustada. Tuua end vaatajatele seeläbi lähedasemaks – „omaks“. Ühtlasi andnud võimaluse noortel näitlejatel end tõeliselt avada. Ainult tõeliselt ennast tundes ja olles niimodi avatud ja lahti, võib leida sealt lõpmatult palju erinevaid külgi, mille abil eriilmelisi rolle luua. Kaval ja tark lähenemine õppejõududelt! Sellepärast ootan ka pikisilmi uut Paide Teatrit!

Medeia - Vanemuine

Mul on üsna kahetised tunded Tiit Palu adapteeritud ja lavastatud Euripidese tragöödia värske Vanemuise lavaversiooni kohta. Ühest küljest oli see kunstiliselt väga kõrgel tasemel, seda nii näitlemise, kunstniku- ja valguskunstiku tööde kui ka lavastustöö terviku mõttes. Samas see tekst ise mind ei puudutanud üldse.

Etenduse alguses kui saabub lavale Kärt Tammjärv (kes mängib kõiki kõrvaltegelastest naisi) ning teeb sissejuhatuse, oli kõik veel huvitav. Kusjuures Kärt teeb siin minu arvates ühe oma siiani parimatest rollidest! Siia - Antiik-Kreekasse tema rõhutatult selge ja terav diktsioon sobib kui valatult. Silmad on tal meigitud lummavalt nii, et see muudab terve tema näo eriskummaliseks - isegi nõiduslikuks. Kostüüm, mis tal on seljas on segu tugevust ja õrnust, ühest küljest nagu naissõdalane, teisalt pitsid rõhutamas seda naiselikumat külge. Tema kõlav ja karge hääl loob siiski selgelt kuvandi jõulisest naisest, mida otseselt tema tüpaažiga ei ühenda ja seda parema ning võimsamana mõjub tema mäng.

Edasi saabub lavale Iason - Medeia mees, jõulises Merle Jäägeri kehastuses. Vaimustav, et meest mängib naine, sest seeläbi tekib huvitav duaalsus tema ühest küljest sirgeseljalisest sõdalasest, ent ühtlasi antud olukorrast tingitult sisemise segadusega seoses inimlikke ebakindluse märke varjavast ja neid allasuruvast karmist mehest. Eks meis kõigis ole ju natuke nii yin kui yang peidus, aga Merca mängitud karakteris on nii tugev psühholoogiline tasand, et see paneb suu ammuli teda jälgima ning ümbritsevat maailma unustama. Veri on tal sõjakalt vemmeldamas. Meestemaailma alfaisend, mis siis selllest, et naise esitatud.

Merca lavalt lahkudes saabub sinna lavastuse kõige üllatavam karakter - Korintose kuningas - Külliki Saldre kehastuses. See "mees" on juba palju naiselikum... Kuigi väliselt tõeliselt võimsa mulje jättev, lausa lummavalt ja kuninglikult suur (Küllikile võiks palju tihedamalt sellised - tema väärilisi rolle anda), on ta seesmiselt segaduses ja isegi justkui hirmul, kuigi ta seda kiivalt varjata üritab. Samas mängib ta kuidagi rabedalt ja ebakindlalt (ilmselt esietendusest tingitult? Tema on neljast naisest ainuke, kes sõnadesse paar korda takerdub ning korra jääb isegi mulje, et ta on sõnad unustanud) kuid see tuleb tema karakterile isegi kasuks, sest mis muu kui argpükslik see tema karakteri käitumine ole - saata Medeia riigist välja, kuna Iason tema noore tütrega kurameerib... Ja kes neid Medeia-suguseid naisi teab...

Lõpuks saabub lavale ka nimitegelane, kes on ühtlasi võib-olla ka lavastuse kõige õrnem ja naiselikum tegelane - Medeia. Anudes veel üht päeva, et ärasõiduks asju pakkida ning hüvasti jätta... Maria Annus on alguses õrn kuid ühel hetkel teeb endalegi tugevama sõjamaalingu näkku - pole ta nii õrn midagi ning maksab julmalt ja ilmselt enda võimaluste juures ainsal viisil oma reeturlikule mehele kätte...See pole ka hetkeline hullus, vaid teadlik ja planeeritud tegutsemine... Naine, kes on võimeline kõige hullemaks kuriteoks siin maamunal...

Vapustavalt head rollid ning tugevad ja jõulised karakterid kõigilt neljalt naiselt. Kuigi Medeia on nimitegelane, siis jäi mulje, et Tiit Palu oleks nagu kellaga aega võtnud, et igale naisele jaguks võrdselt lava-aega. Tervikuna jäi mulje, et peaosalist seega polegi. Umbes pooled stseenid on monoloogid ja teine pool stseene ollakse kahekesi dialoogis laval, seega võimas tragöödia on lavastuslikult huvitavalt kammerlikuks aetud. Hiljem originaali kohta lugedes sain teada, et Euripidese versioon pidavatki olema kahe näitleja stseenidele üles ehitatud (päris huvitav taustalugu on selle Euripidese versiooni sünni kohta. Tuleb välja, et Euripidese versioon tekkis tänu tragöödiate kirjutamise võistlusele 431.aastal e.m.a. ning Euripidese versioon olevat sellel võistlusel jäänud viimaseks - võitis Euphorion ja teiseks jäi Sophokles)... Palu oli seega päris palju neist lausa monostseenideks muutnud. Kui poleks olnud neid konarusi Külliki tekstis, oleks ta ehk trupis kõvasti esile tõusnud (see oht on tulevikus olemas), aga nüüd olid kõik võrdsed. Esietendusel saalis istunud Linnar Priimägi küll vaimustus korra Külliki ja korra Merca monoloogidest nii, et justkui spontaanselt keset draamalavastust aplodeeris (vähemalt esimesel korral mõjus see justkui spontaanse vaimustusena)... teisel korral ühines temaga ka keegi kusagil minu seljataga. Sellist asja tihti draamaetenduse ajal ei juhtu (mingis mõttes õnneks, sest tegelikult häirib selline vahejuhtum jälgimist ning kellelgi pole õigust seda kaasvaatajatele teha. Kuid kuna siin naised mängisid tõesti nii võimsalt, siis võib vast selle korra andeks anda, eriti kuna see aplaus tuli stseeni lõppedes ning näitlejate vahetusel laval... Samas tundsin Küllikile kaasa, sest ta lausa ehmatas sellepeale võpatades... tekkis küsimus, et kas näitlejad ikkagi pigem ka ei tahaks, et nende rollisolemist niimoodi häiritakse või on see vastupidi hoopis suur au... teise aplausi ajal see ei mõjunud enam spontaanselt.. kuigi mõlemad stseenid ja esitused olidki eraldi aplausi väärt).

Etenduse lõppedes oli mu arvamus kogu elamusest langenud. Karakteritest, mängust ja muidugi Medeia poolt valmistatud suurest šokist lahtus tunne kiiresti, sest teatrikaaslane oli veelgi kriitilisema hinnanguga. Kuid põhiliselt ikkagi sellepärast, et see tekst puudutas mind lõppude lõpuks millegipärast liiga vähe. Jäi nii ajalises kui kultuurilises mõttes kaugeks (kuigi lapsena ahmisin kõikvõimalikke müüte, saagasid ja Vana-Kreeka ning Vana-Rooma lugusid, siis praeguseks olen neist kuidagi välja kasvanud). Medeia tegu ju küll tõmbas mu kulmud iseenesest kipra ning masendas üdini, aga kokkuvõttes mõjus tervik ikkagi liiga kontsentreeritult vaid kolmele asjale - Iasoni petmisele, kuninga hirmule ning Medeia kättemaksule ja seda oli kuidagi vähe, ehk millegipärast mõjus liiga lihtsana ning panin selle selle süüks, et see lihtsalt ei puuduta mind tänases päevas.

Hiljem Tartust Tallinnasse sõites hakkas mõte paremini tööle. Olin lihtsalt nii visuaalist ja naiste mängust lummatud, et läksin looga kaasa ning ei jõudnudki mõteteni, mis tõmbaks paralleele päris eluga. Need on siiski täitsa olemas, kuigi praeguses eluetapis mind ei kõnetanud. Sellest on tingitud ka minu mõnevõrra tüki tegelikust väärtusest madalam hinnang. Need, kellele loo päris teemad korda lähevad, saavad sellest tükist ka palju rohkem.

Ja mis need teemad on... näiteks naiste ja meeste erinevused (selles mõttes eriti hea mõte lavastajal kõiki, nii mehi kui naisi panna mängima naised! Kuigi lisaks on see ju ka nö. natukenegi "tasa tegemine", sest Antiik-Kreekas mängisid nii naisi kui mehi ainult mehed). Mehed tahavad, et lapsed kasvaksid suureks kusagil kaugel ja kellegi teiste kantseldatuna ja alles siis kui nad juba suured ja mõistlikud on, võiksid nad "olemas olla". (Paraku siis on need lapsed juba nii isast lahku kasvanud, et neil pole vaja enam isa.) Teiseks see, et naised maksavad ikka meestele kätte laste kaudu... tihti pole neil lihtsalt teisi vahendeid. Mõte jooksis ka sinna, et huvitav kas mehed sõdivad aadete ning uhkuse pärast, aga naised enda või pere heaolu pärast. Samas öeldakse ju ka, et sõja tekitajateks on ühel või teisel moel naised - kui Iasonil oleks kodus olnud kõik lihtne ja hea, kas ta siis oleks sõtta läinud? Kas sõjas on võimalik sellised asjad unustada või nö. kõrvale lükata? Kas näiteks Hitleri viha juutide vastu ei olnud tingitud sellest, et üks juudi tütarlaps temast ei hoolinud? Ja milleni see kõik välja jõudis... Samas kui need õiged mõtted ja seosed tükki ennast vaadates ei tekkinud, vaid alles pärast neid nö."otsides", siis oli midagi ikkagi paigast ära (minu jaoks). Peast käis läbi ka mõte, kui juba aru oli saada, et Medeia oma kättemaksu teeb, et tehku see juba ära ja siis tuleks ka etendusele lõpp kiiremini... seega jah, kahetised tunded, nagu alguses ütlesin.

Küll tuleb kiita taevani ja seal tegutseva Zeusini (:-)) lavastuse kunstnik Eugen Tamberg'i ja seda eriti kostüümide (sh.peakatete) ja meigi pärast! Need andsid lavastusele väärtuse omaette, sest kõiki neid nüansse uurida ja vaadata oli kui avastusretk omaette. Samuti mängis palju atmosfäärile kaasa Endlast laenatud valguskunstnik Karmen Tellisaare looming - tunnete võimendamised valguse abil, külmad ja tugevad toonid - veri ja varjud. Fookus ja fookuse hajutamine. Veel üks põhjus, miks selle lavastuse kunstiline väärtus nii kõrge on.

Lemmiksteeniks jäigi Külliki Saldre Korintose kuninga lavale saabumine. Hämarast, aeglaselt, seina äärt mööda (see oli see, mis selle tegelase sees toimus), justkui mõeldes ja kaheldes ning siis kogu hiilguses keskele jõudes (rahva ees ei saa kuningas ju näidata oma nõrkust). Suurimaks ootuste luhtumiseks oli lava keskel kellanöörina põrandale langev köis, millele olid isegi sõlmed sisse tehtud ning üks tegelastest isegi kontrollib nende tugevust... ootad ja ootad... ent keegi seda köitmööda üles ei ronigi... miks need sõlmed?

Hinnang: 3+ (see jutt siin on kirjutatud vaid ühe vaatamise põhjal ning mul on tunne, et kuigi ma iga sõna sealt endasse haarasin, iga liigutust, ilmet ja heli lisaks vaatamisele-kuulmisele endast läbi lasksin - näitlejate rõhutatult selge ja kõlav esitlusviis lausa nõudis tähelepanu teksti väikseimalegi nüansile - siis ometi jäi kokkuvõttes tunne, et midagi läks minust mööda. Midagi olulist, mis oleks lisaks tehnilisele ja kunstilisele poolele andnud sisukuse. Võib muidugi lihtsalt olla põhjuseks, et need teemad ning see lugu mind ei kõnetanud seekord ja sellepärast hakkas mul igav pärast seda kui kõikide tegelastega vähemalt korra olin kohtunud. Siiski julgeks soovitada ka pelgalt visuaalse poole ja näitlejate mängu pärast - see oli elamus. Antiiktekstide ja sügavamate filosoofiliste tekstide mitte-austajatele ning neid kartvatel inimestel võib seda Medeiat vaadates tabada meeldiv üllatus, sest siin on kõik selge, mõistetav ning isegi lihtne.)

Tekst lavastuse koduehelt (siinsed fotod on pärit Vanemuise FB seinalt):

MEDEIA
Draama/Sadammateatris

Euripidese tragöödia ainetel

Lavastaja, teksti autor ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla)
Osades Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jääger, Kärt Tammjärv

Medeia on Gruusia kuninga tütar. Ta armub argonautide juhti Iasonisse ning aitab tal röövida kuldvillaku. Medeia reedab armastuse nimel oma perekonna ja kodumaa. Medeia ja Iason elavad õnnelikult Kreeka linnas Korintoses. Õnn kestab, kuni Iason armub Korintose kuninga verinoorde tütresse. Medeia peab nüüd klaarima kõik arved.

Selle Kreeka müüdi teemadeks on inimlik üllus ja väiksus, armastus ja kättemaks, ennustused ja needused. Argonautide retkest, kuldvillakust, Iasonist ja Medeiast on kirjutatud lugematu hulk teoseid, sest just müüdid aitavad meil mõista, kes oleme ning kuidas mõtleme ja käitume. Tuntuim kõigist Medeia müüdi tõlgendustest on Euripidese tragöödia, mille teeb eriliseks poolehoid Medeiale, kellel oma üksinduses ja hüljatuses on vähe valikuid.

Esietendus 20. jaanuaril 2018 Sadamateatris

Hullemast hullem - Rakvere Teater

Rakvere Teatris tuli lavale üks väga suure publikumagneti potentsiaaliga - pesueht ja stiilipuhas briti krimifarss, kus amatöörteatri trupp toob lavale uue lavastuse, ent absoluutselt kõik, mis võib nässu minna - nässu ka läheb. Dekoratsioonid lendavad, näitlejatel on eluohtlik laval olla, lava taga töötavad inimesed haaratakse mängu ning kõikide nende lavaliste segaduste vahel toimub ka tolle trupi etendus, kus selgitatakse välja mõrvarit, kes mängitavas näitemängus süüdlane on?!

Esietenduse publik möirgas üha suurema hooga naerda ja eks minagi läksin sellega kaasa, kuigi otseselt "minu huumor" see võib-olla polnudki (seevastu minu teatrikaaslane oli ilmselt saali häälekaim naerja :)). Head näitlejad, hoogne lavastus, üllatused ja ootamatused ning kõike kroonimas (vara küll veel öelda, aga) ilmselt aasta üks naljakamaid stseene, millest vaheajal rääkisid nii inimesed ees, taga kui ka külgedel - järelikult läks see tõeliselt hästi korda!

Ei väsi kordamast, et nii tänuväärne on kui Eestis tuuakse lavale just praegusel hetkel maailma lavalaudasid vallutavaid näitemänge. Antud juhul on tegemist üsna üllatava hitiga Inglismaalt, mis on sealses teatriruumis korjanud kõikvõimalikke auhindu (muuhulgas ka Euroopa mandri kõige säravaima - Olivier'i... parima uue komöödia kategoorias). Lavastus oli Inglismaal nii popp, et kolis muudkui suuremasse ja suuremasse teatrisse ja sellele tehti ka nö. järg - "Peeter Paan läheb nässu". Praegu mängitakse seda West Endis ning on jõudnud ka laia maailma - eelmisel aastal lavastati tükk ka Broadwayl (seal lavastas selle muide J.J.Abrams, kes on ilmselt kõige tuntum "Star Wars" ja "Star Trek" filmide režissöörina). Ja nüüd juba ka Rakverre! Rakveres tõi selle eksimuste komöödia lavale "Rakvere oma tüdruk" Elina Purde. Kui mu mälu mind ei peta, siis praeguseks on see tema teine lavastus Rakvere Teatris. Eelmine oli H.Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära". Ka toona mängisid tema lavastuses peaaegu kõik samad näitlejad, ainult Helgi Annasti ja Liisa Aibeli asemel on seekord kaasatud Anneli Rahkema ja Tarmo Tagamets.

Tegelikult on selline "lavaliste segaduste" komöödia täiesti omaette žanr. Vahelduva eduga neid ikka tuleb ka meil Eestis lavale ja selliste sobivate mitmeaastaste pikkade vahedega ei tüüta need ka ära (otse vastupidi - on lausa oodatud!) ning ikka ja jälle naerutavad, kuigi otseseid nö. "uusi" nalju ju nendes eriti polegi ning naljad ei olegi mitte niivõrd tekstilised kuivõrd pigem puhas situatsiooni- ja karakterikoomika. Mitmed aastad tagasi näiteks meenub NO-teatri Ojasoo/Semperi lavastatud Frayn'i "Võtame uuesti!", mida olemuslikult võib sarnaseks liigitada. Toona mõjus see, et publiku vaadet keerati küll laval toimuvale küll lava taga toimuvale (ka 90ndatel Pedajas Draamateatris lavastas sama materjali pealkirja all "Lavalised segadused"), aga Rakvere Teatri Eesti pinnal täiesti uus materjal "Hullemast hullem" võlus sellega, et seda kõike mängib professionaalne teater, kes mängib "amatöörteatritruppi", kes on toomas lavale kriminulli "Mõrv Havershami Mõisas" (1920ndatel toimuva, Agatha Christie Hiirelõks'u taoline üllitis). Ehk ikka vindi otsa keeratakse veel vint, mille otsa veel vint ja siis alles vintide keeramine lahti lähebki... Selles "mitte-proffide" tegutsemises on midagi nii armast ja püüdlikku, kuigi neil kõik pidavalt nihu läheb, et tekib justkui omaette tasand kogu naljatamise ja äparduste jadale lisaks - nad tahavad ju anda endast parimat. Ja seda mõnusam kindlasti ka näitlejatele, ehk pole vaja lihtsalt nalja teha, vaid mängida kedagi, kes mängib kedagi, kes tegelikult tahab oma asja teha tõsiselt, aga lihtsalt justkui "kukub" naljakas välja. Ja publikuna oleme meie ju ka publik, kes on pealtvaatajad nii lavastusele kui lavastuse lavastusele... capisce?! :)

Ma küll ei tea, kuidas seda tükki tegelikult oli lavastada, aga vaadates tulemust, tekib tunne, nagu näeksid seda mõnu ja proovide lõbusust, mis sellise pöörase lavastuse valmimisprotsessi võis saata. "Paneme siia sellise asja", "lõhume selle siin ära", "kuku maha nii või kuku naa", "tõmba siis kardin eest", "võta vaas võtmete asemel", "hoia sina läbi seina küünlaid", "paneme su kappi sellises asendis" jne jne jne. Lavastus kubiseb pisikestest naljakatest detailidest - suurem osa sinna sisse kirjutatud, aga võib arvata, et just tegijate võimekusele ning eelkõige just selle trupi näitlejate tüpaažile omakorda loos veel mõned naljakad lisanaerud. Mul on kodus praegu väikestviisi nukufilmi töökoda - noorem tütar käib Nukufilmi lastestuudios ning toodab nüüd igal vabal hetkel oma vaimusünnitust. Ka selle nukufilmi tegemise juures on loomeprotsessi kõige lõbusamad küljed just nimelt avastuslike detailide lisamine - näiteks kui jänes tõmbab porgandi maast välja, võiks sinna jääda ju must auk ning keegi võib sinna sisse kukkuda või kui tegevuse taustal on tiik ja sellel on part, siis samal ajal kui toimub põhitegevus võib taustal pardiga midagi juhtuda või kuu naeratada/tähed vilkuda/porgandite pealsed liikuda jne jne jne.

Lisaks on kindlasti ka sellise "Hullemast hullem" materjali eduka lavastamise eelduseks otse vastupidine näitemängus toimetavale trupile - see peab olema ülimalt professionaalne ning hästi koostöötav trupp, vaid siis tulevad head ideed ja naljad päriselt ka välja ning jõuavad kohale. Lisaks peab olema palju usaldust nii lavastajal näitlejatele kui vastupidi. Ja täiesti teise tasandi, ehk kõrgema tähenduse ja tähtsuse saabki siin ansamblimäng, sest kõik peavad mängima täpselt (kuigi mõned konarused annaks vabalt ka lavastuses lavalmängiva ebaprofessionaalse trupi süüks ajada :)) ja lisaks teineteist toetavalt igal hetkel ning lisaks veel teisi mitte üle mängides ega ka alt vedades, sest muidu võib tõesti keegi päriselt ka haiget saada. Ja see Rakvere Teatri tõeliselt profil ja heal trupil õnnestub väga hästi!

Kuigi sellise komejandi naljad on kohati lihtsakesed ja kohati ka jämedakoelised (sobib muide ideaalselt ka lastele, sest midagi roppu selles pole! Saadan enda 11, 17 ja 22 aastased järelkasvud ka kõik seda vaatama), on palju ikkagi kinni selles kuidas neid nalju ja kogu koomikat ja sekeldusi serveeritakse. Antud juhul on see lausa kogu nalja võti. Kuigi mõned sõnalised ja peenemad huvitavad viited on ka, näiteks on kasutatud muusikalise kujundusena tuttavate krimisarjade - Sherlock Holmes, Poirot, Pink Panther ning isegi Titanic-u "My heart will go on", ent enne etenduse tegelikku algust teeb tükis mängitava tüki lavastaja (Eduard Salmistu) sissejuhatuse, kus ta muuhulgas mainib, et tema ise on ka lavastuse muusika autor - väike vaene harrastusteater - ikka tuleb lavastajal kõik tööd ise ära teha... kõige lisaks ka peaosalist, ehk mõrvauurijat mängida... :)

Ja kuigi lavastajana oli see, viimastel aastatel justkui laval mingi värske hingamise leidnud Salmistule tüüproll, siis selline lisatasand, et ta mängib lavastajat, kes mängib lavastuses mängitavas, oma lavastatud lavastuses veel omakorda uurijat, see andis talle kätte partii, millesse panna ka uudseid mitte-Salmistulikke noote. Tema kõrval tõuseb teiseks peategelaseks trupi "naisnäitleja", kes lavastuse lavastuses hoopis meest mängib. Täiesti võrratu koomilise pärli pakub Silja Miks selle silutud mustade juuste, vuntside ja rinnakarvadega mehena, kelle õde (alguses Ülle Lichtfeldt, siis Anneli Rahkema ja siis kordamööda ja korraga nad mõlemad) on seotud nii ühe kui teise mõrvatud tegelasega. Silja teeb rolli nii stiilipuhtalt, et isegi kui "justkui kogemata" naiselikult kiljatabki - näiteks liftipõrandast läbi kukkudes, siis just nimelt see, et ta neid eksimusi lavastuse lavastuses "naiselikkuse reetmiseks" nii vähe teeb, tekitab omakorda tunde, kui tõsiselt ikkagi need amatöörid seal oma asja teha tahtsid... mis on juba iseenesest koomiline, aga on ühtlasi oluline, et kogu see jämedam koomika tööle hakkaks ja mõjule pääseks. Kolmanda eriliselt tugeva koomilise pärli pakkus minu jaoks Tarvo Sõmer. Midagi uut nägi ka tema mängus seekord ja see on alati väga positiivne nähtus. Tegelikult on tal siin suisa 2 kõrvalrolli (selles lavastuse lavastuses), aga mõlemas neis on tal isemoodi särts sees. Ja kui näitlejal õnnestub mängida näitlejat, kes peab mängima näitemängus lavastatud näitemängu kahte erinevat tegelast, see on juba midagi! :)

Terve ansambel kõndis kui ühte jalga. Ülle ja Anneli oma tuntud headuses, Peeter Rästas rollile sobivalt amatöörlikult justkui deklameerides teksti edastamas ja Tarmo Tagamets ning Indrek Apisin omalt poolt kogu koomikale hoogu lisades teistest erinevate inimtüüpidena, kes mängib ja kes on sunnitud mängima lavastuse lavastuses mingit "karakterit"...

Vaid heas ansamblis saavad õnnestuda ka sellised naljad, millele sissejuhatuses viitasin - see millest publik kihas vaheajal ning mis suurte kuldsete tähtedega Eesti komöödiataevasse on nüüd kirjutatud :) Nimelt see kuidas "lahkub" Ülle Lichtfeldt lavalt pärast esimest korda teadvust kaotanuna... Terve saal rõkkas naerust! Ja kui siis veel ka kardin eest võeti ja kogu truppi seal taga aktsioonis nägi, ning kõige ees veel teadvusetu ja aluspesus näitlejanna, jalad harki, külili maa ja taeva vahel! Seda lihtsalt peab ise nägema-kogema! :)

Lisapunktid tulevad veel koju mitmetasandilise ja mitmeti laguneva lavakujunduse eest Marion Undusk'ilt ning lavavõitluse ja pantomiimi tandemile Rein Oja-Aleksander Eelmaa! Mis mõrvamüsteerium see on ühes briti mõisas, kus mõõgad on seinal ning ühtki mõõgavõitlust ei toimu, onju! :) Sellel ajal ju telekat polnud meelelahutuseks... ikka natuke vaja ju ka vehelda... ja kui madalaeelarvelise lavastuse butafooriaks olnud mõõkadel terad ära kukuvad, siis ei saa ju lavastus seisma jääda... vehklemine läheb täies hoos ka mõõkade käepidemetega edasi! Samuti ei katkesta seda näitemängu kulgemist, ei põranda allakukkumine, näitlejannade teadvusekaotused, sest kui vaja võib peategelaseks olla ka "naiselik" kellakapp, mis voodinaljal siruli.. mis siis sellest, et peategelast mängiv lavastaja juba ammu nutab või suurem osa trupist lavastuse lavastuses viski asemel kasutatavast "lastele kättesaamatus kohas hoitava" kemikaali joomisest juba päris selget mõistust enam ei oma :)

Hinnang: 4 (Mul polegi midagi kritiseerida. Kõik toimis. Naljad ise polnud sellised targad ja teravad, ega nutti või mõtlemist vajavad. Tegelikult ei ole sellised farsilikud komöödiad üldse minu rida, aga näidendi ideederikkus, lavastaja tempo valdamine, täpsus ja detailide tervikuks koondamine ja näitlejate ennastunustav hoogne mäng tõstis seekordset elamuslikku väärtust tunduvalt! Lisaks on nii tore, kui tükk juba enne selle tegelikku käivitust pihta hakkab, ehk teatri algust hoiatavate kelladena kasutati tuttavat krimi-sarja muusikat ning lavastuse lavastuse lavastaja tänas minu peakohale prožektori põlema pannes "lavastuse metseeni", et kogu see etendus üldse toimuda sai :) "Metseen" on oma rahapaigutusega igati rahul! :) Mis siis sellest, et "paar" "väikest" viperust sisse tuli ;) Eks see prožektor seal põles korraga 4 inimese peade kohal, seega lisaks minule ilmselt tundsid veel 3 või rohkemgi, et nad on tähtsad ninad saalis... ja seda juba enne tüki tegelikku algust... Mõnus oli ka teatrist lahkudes tunda, et Su meel on argipäevast täiesti ära lahutatud ning tuju hea ja mõnus neid nalju ja lahedaid lavalisi segadusi ning jamasid veelkord meenutada ja üle naerda... nagu tõelisel rock-kontserdil kus kitarr pekstakse ribadeks ja trumm lüüakse sodiks ning klaver süüdatakse põlema - seda tasub juba igaühel endal vaatama minna kui palju sellest lavast seal üldse alles jääb sellise teatriturpi "kätes" :) Aga hoidke piip ja prillid! Ja soovitatav on ka kiiver pähe panna, sest "kilde" lendab ja mitte vähe!)

PS. Kõik kes lavastuses mängitava lavastuse tegelasi mängivate harrastusnäitlejatega soovib täpsemalt tutvuda, saavad seda teha Rakvere Teatri FB-lehel!

-------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

H. Lewis, J. Sayer, H. Shields "The Play That Goes Wrong"
HULLEMAST HULLEM
Eksimuste komöödia

Lavastaja Elina Purde
Kunstnik Marion Undusk
Lavavõitlus Rein Oja (Eesti Draamateater)
Pantomiim Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater)
Tõlkija Silja Ild
Osades Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Proovid on lõppenud, kostüümid on valmis, lavakujundus paigas, tekst peas. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult sisse harrastajate uuslavastuse „Mõrv Havershami mõisas”. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks.

Kuid kuidas etendada 1920ndate mõrvamüsteeriumi, kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile.

Lavastus toob vaatajani kõik peened nüansid, millest sõltub teatriime võimalikkus. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Esietendub 19. jaanuaril 2018 Rakvere Teatris.
Lavastuses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.

Oodates - Movement in Principles

Kaks naisterahvast istuvad oma kodudes. Vaatavad televiisorit. Elavad kaasa sellele, mis neile ekraani kaudu tuppa voolab. Passiivne, ühepoolne suhtlemine - televiisorilt inimesele. Kas just tühi, aga tühjapäevane tegevus. Ei vii kuhugi. Alles siis kui tiriseb telefon ja nad "telekamaailmast" välja kisutakse, tuleb ka naistele särts ellu sisse.... Naised on... no ütleme 50+ vanuses (eks igaüks võib ise nende tegelikku vanust guugeldada), see pole oluline, sest tegelikult kehtib sama mistahes vanuse või sugupoole kohta.

Küll aga mängib vanus rolli mälestuste mahus, enda ja elu üle naermise võimekuses ning paraku ka selles kuidas teised meid näevad ja meisse suhtuvad. Aga ka elu prioriteetides - valikutes, millega oma päeva sisustame ja kellega. Kuigi jällegi - tantsijatele on tants oluline - mistahes vanuses. Isegi kui aktiivselt selle treenimisega iga päev ei tegele, on see iga päev meiega justkui kaasas - mõtetes, tegevustes, isegi liigutustes. Tantsijate jaoks paljud asjad elus ongi tants... olgu see siis kasvõi lihtlabane painutus telekavaatamise ajal :)

Ülle ja Reet - balletikooliaegsed kooliõed. Tantsijatel on ikka natuke konkurentsitunnetust omavahel, see on edasiviiv jõud... praegu kindlasti naermist selliste teemade üle sedagi rohkem ja ega lahedad sellekohased paralleelid jää ka etendusest puudu... näiteks nagu pontšikuteostmise lugu :) Samas kumbki naine oma kuulsat elukaaslast tüki sisusse ei kisu. Ja hea ongi, sest see on ikka puhtalt nende kahe naise lugu. Ja kuigi ka mingis mõttes mälestustest, siis ikkagi just tänapäevast... lihtsalt need mälestused on rohkem nagu pagasina või etenduse tekstile viidates siis "kaaslasena" kaasas.

Suuremas osas oli tegemist tantsuetendusega, aga ei kardeta ka natuke juttu ajada ning ka laulda. Kusjuures noore lavastaja poolt on see ideaalselt tempostatud. Nagu ameerika telesaated - just kui peas tekkis mingi küsimus, siis sellele sai ka hetke pärast laval vastuse. Alguses kui tantsuetendusse sõna sisse tuli, mõtlesin, et miks küll... oleks stiilipuhtam kui see oleks täiesti sõnadeta, ent siis saab aru, et need sõnad on rohkem poeetilis-filosoofilist laadi, ehk natuke nagu saatemuusikaks tantsule või isegi pigem "elule". Näiteks kahekõne - "Mis Sa teed?" Ja saades vastuseks "tantsin", tekib küsimus "jälle?" ning sellele vastus "alati"...et mitte öelda "igavesti"... tantsijate värk. Meie seda mõistame, meile läheb see korda. Kuid sellist vaataja pinnalt lavastajaga samal lainepikkusel olemist kohtab veel lavastuses... näiteks vaevalt olin jõudnud mõelda, et Ülle ja Reet ei peaks nüüd kogu aeg ainult oma poolel lava olema kui juba toimuski korraks vahetus - selline "selgeltnägemine" on võimalik ainult kui lavastaja on kõik viimseni läbi mõelnud ja tunnetanud. Kuigi tegemist on ju ikkagi Ülle ja Reeda looga. Samas huvitavalt on saanud selle lavastusega ka lavastajal mingi ring täis, nimelt lavastaja Indrek Korneli enda kunagine esimene balletiõpetaja oli just nimelt Ülle Toming. Nüüd siis Korneli magistritööna valminud lavastuses mängib Ülle ühte peaosadest. Armas :)

Armsust on loos ja laval veel palju. Näiteks Reeda varjutants (tegelikult lootsin, et kuna varjutantsu kasutati nii, et Reet oli kardina taga ja Ülle ees, siis tuleks ka valguses ja varjus "koostants", aga ega kõike ju ka ei saa :)), Ülle imeilusate sõnade ja viisiga laul (mille Ülle ise laulab väga hästi), naiste omavaheline ja koos tantsuga suhtlus jne jne jne. Täiesti üllatavalt oli minu tantsukauge teatrikaaslane etendusega veelgi rohkem rahul kui mina, sest temasõnul oli ometi ühes tantsulavastuses kõik arusaadav ja enda jaoks lahtimõtestatav ning ei tegeletud oma ängidega, ega ka millegi sellisega, mida tervikkonteksti oleks raske seostada (viidates näiteks Vanemuise Maarjamaa laulude tantsu-osale) ning lisaks polnud see monotantsutükk, nagu tihti Eesti tantsuetendused kipuvad olema - siin on olemas dialoog, lavakeemia, suhtlus samaaeglaselt nii publikuga kui ka omavahel. Mõlemad tõdesime, et meie jaoks oli veel üheks suurimaks väärtuseks see, et ei proovitudki olla midagi muud kui see, mida ollakse - nö. endised tantsijad, praegused õpetajad ja lavastajad. Ei peagi tegema peadpööritavaid piruette või konteväänavaid akrobaatikaid, et tants mõjuks ilus ja mõtestatud. Mis siis kui sõrmed on harali siis kui need nii võib-olla olema ei peaks või plied ei lähe sama alla või muidu pole kõik päris sünkroonis või on kardina taga kehaasend natuke kummaline, isegi varju vaadates. Siin on laval siiski kogenud isiksused ning sellised konarused ja ma ei peagi silmas "rõhutatud puusavalu" jms mängimist, vaid just neid mitterõhutatud omapärasid - need on samuti lavastuse osad. Palju enam ongi võimalik dramaatilisi mõtteid tantsus edastada nö. pooside võtmisega ja nendega ei olda selles lavastuses kitsi.

Mõnus oli ka see, et lavastuse lõpuks jõuti tagasi alguse juurde. Nägi kui täpselt ikkagi oli koreograafia paigas ning eks seegi oli nö. üks lugu veel teistele juurde - elu ringkäik - järgmine päev - uus telefonikõne... aga seekord antakse ka teada, mis kõne sisu on... samas võib seda tõlgendada ka nii, et eelmises kõnes (ehk põhiosa etendusest) sisaldus kõik see, mis jäi kahe telefonikõne vahele... Kuigi minu jaoks see esimene kõne ikkagi käivitas sündmuste ahela sellega, et reaktsioonina mindi nö. telekatagant ära.

Tantsuetendustega ongi kõige magusam, et saab kaasa mõelda ja lugu justkui esitajatega koostöös enda jaoks luua. Muidugi selleks peavad tegijad andma piisavalt palju vaatajatele niidiotsi, millest kinni haarata ja "Oodates" trupp seda ka lahkelt teeb. Jätab siiski tõlgendamiseks just piisavalt vaba ruumi, et vaatamine-jälgimine läbinisti huvitavaks ja elamuslikuks kujuneks.

Elamuseks aitas minu jaoks seda lavastust kujundada ka valguskunstnik Oliver Kulpsoo töö - maha asetatud lambid on justkui grimmitoa peegli ümbert ja laest rippuv valgus oli kui mingi kolmas,  kõrvaltegelane laval. Ka stsenograafia oma mitmete lavaosade kasutamisega oli huvitav - 2 "tuba" ühise televiisoriga, lavatagune, ehk kardinatagune ja -esine tasand ja lisaks veel catwalk, kus tantsijad kordamööda tähelepanu nõuavad jne...

Ainult pealkirjast ma otseselt aru ei saanud... kas "oodatakse", et keegi helistaks ja sealt teleka äärest ellu tõmbaks? No tantsimist oodatakse kindlasti alati ja igas olukorras, see on selge, aga pealkirjana peaks andma aimu sisuliselt millegi või kellegi ootamas olemisest... Oodatakse järgmist seiklust? Järgmist mälestust oma mälestuste varasalve? Kõik tunduvad kuidagi kaugelt otsitud ja mitteusutavad... Ootus pääseda rambivalgusesse, aga sellisel juhul ma usun, et see pole mitte Ülle ja Reeda kui inimeste, vaid pigem tegelaste puhul, keda nad esitavad... igat pidi jooksen mõtetega rappa...

Kuid igati õige pikkusega oli see etendus minu meelest, ehk 50 minutit.. Kuigi võrdlusmomendina pikkade ja suursuguste psühholoogiliste draamadega või ka täismahus komöödialugude, sügavate kammerlike draamadega jms (isiklike lemmikžanritega) jääks nagu justkui laiahaardelisusest puudu. Lavastuse ja loo olemuslikkusest johtuvalt seda ei ootagi ja seega pole see mitte kriitikanool, vaid lihtsalt tõdemus. Siin ongi tegemist rohkem hetkelise sisekaemusega endiste tantsijate ellu. Sellest ka järgnev hinnang tervikelamusele:

Hinnang: 3 (ma tegelikult natuke ootasingi sellist etendust, selles mõttes jäid üllatused saamata. Samas meeldiv ju ka tõdeda, et "vastas ootustele" :) Teisalt on hea, et ei hakatud midagi üle mõistuse leiutama ja pingutama midagi, milleks ka väärikus ei luba. Üllatusi pakkusid väiksemad detailid ja ka üldse see, milleks naised võimelised on. Ja seda ka mitte ainult tantsulises mõttes, vaid pigem just kunstnikele ja loojatele iseloomuliku "mina olen kõige parem ja teen ainuõiget asja" tüüpmentaliteedi puudumine ning võime suhtuda sellise eluterve eneseirooniaga kogu vananemisprotsessile üleolevalt ja edasi tantsida! Väga sümpaatne! Mälestuste "kaaslaseks" nimetamine ning mõned teisedki mõtted, mis antakse või mille vaataja ise avastab, see tekitab mõnusalt armsa tunde, milles samaaegselt on varjund kurbi toone, aga ka lohutust... Meeldis!)

--------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (ka ülevalolev Maris Tomba foto on pärit sealt):

Oodates
Koreograaf/lavastaja: Indrek Kornel
Etendajad/Kaasautorid: Ülle Toming, Reet Paavel
Stsenograaf: Madis Nurms
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Heliline tugi: Argo Vals
Juhendaja: Renee Nõmmik
Kestus: ~ 50'
Muusika: Ülle Toming, Leonid Desyatnikov, Sergei Prokofiev, John Williams,Ludwig van Beethoven, ABBA, Adam Benzwi


Kaks armastatud tantsijannat, Reet Paavel ja Ülle Toming, kergitavad eesriiet, et tuua publikuni oma unistused ja hirmud, mälestused ja ootused. Professionaalne tantsumaailm on teatavasti halastamatu – pidevalt asendatakse endised tähed uute ja nooremate kehadega. Ent kuigi kuuekümnendates eluaastates tantsijate füüsis on muutunud, säilib nende kirg ennast liikudes väljendada. Soov rambivalguses särada on visa kaduma.

Selles nostalgiahõngulises lavatöös uuribki lootustandev noor koreograaf Indrek Kornel kuidas leida endale koht pidevalt muutuvas maailmas. Kuidas saaksid ka aktiivsest lavaelust taandunud artistid tunda end vajalikuna ja püsida aktiivsena? Loo jutustamiseks on koreograaf põiminud Leonid Desyatnikovi, Sergei Prokofievi, John Williamsi ja Ludwig van Beethoveni teoseid tantsijatele oluliste tekstidega.

“Tantsime ennekõike iseendast, oma meenutustest. Me ei saa sellest üle ega ümber, see on pika aja jooksul talletatud. Natuke on nalja lavale toodud, mõned naljakad hetked, mõned kurvemad.” Ülle Toming

Etenduse suunab postmodernistlikele rööbastele kunstnik Madis Nurms, kes miksib minevikust pärit mälupilte ultramoodsate materjalidega. Tantsijad seisavad oma eksistentsi eest stiliseeritud vormide osavõtmatus maailmas ja nii kerkib loo arenedes pinnale aina rohkem isiklikku… Tulemuseks on liigutav ja eneseirooniline, kuid samas optimistlik tantsuetendus.

2017 Filmiaasta autahvel

Pole tükk aega filmidest kirjutanud, seega on vähemalt vaja see aastaaruanne, ehk kokkuvõte, ehk parimate filmielamuste edetabel kokku koguda, et jääks märk maha kinoaastast ning ehk leiab siit keegi soovitusi ka, kui juhtumisi ise pole veel jõudnud mõnda vaadata...

Üldiselt taustaks tuleb öelda, et ma ei ole eriline koomiksite põhjal tehtavate filmide ega ka actionfilmide austaja ning kõige rohkem hindan üldjuhul häid draamasid. Samas olen kõigesööja, mis emotsioone tekitavad, sh. isegi õudusdraamad ja mistahes riigi või maailmajao või žanri filmid. Lapsena välismaal elades, oli mu esimene tõsisem töökoht 14-aastaselt videolaenutus ja aastas vaadatavate filmide hulk jäi umbes 400-500 vahele (võrreldes praeguse u. 250-300,). Tuli ju võimalikult palju filme endal kohe ära vaadata kui need laenutusse saabusid, sest tihti laenutajad tahtsid soovitusi või mõne sõnaga tausta filmi kohta. Praegu enam videolaenutusi pole (DVDsid ja BlueRay'sid tegelikult ikka kusagil veel laenutatakse... vähemalt Rootsis), aga filmide kättesaadavus muidu on paranenud kõvasti, tänu festivalidele ja internetile... Ja kinnotuleku kiirus üldse on kasvanud. Üldiselt olen ma kinousku, ehk minu meelest on kinos filmid nõksu kui mitte tunduvalt paremad kui näiteks koduekraanilt vaadates. Samas ajakulu ja mugavus teevad oma töö ning nii tihti pole lihtsalt võimalik kinos käia kui tahta ka lastega midagi ette võtta ja teatris käia, raamatuid lugeda ja sporti teha, muuseumi ja kontserdile jõuda jne jne jne...

Kuna praeguse elutempo juures kõiki filme, mida tahaks näha, ära vaadata ei jõua nagunii, siis seda suurema hoolega tuleb teha valikuid. Minu valikute kriteeriumiks on tavaliselt filmid, mis auhindu võidavad või on nomineeritud kusagil maailma otsas. Näiteks võõrkeelsele oscarile kandideerima saamiseks, saadavad igal aastal 70-90 riiki oma aasta parima filmi Akadeemiale ja see on heaks indikatsiooniks, mida erinevates riikides nö. "parimaks ja õnnestunumaks" filmiks peetakse. Lisaks on mul ligipääs infole, millised promo DVD-d saadetakse Oscari Akadeemia liikmetele ja enam-vähem 99% lõpuks Oscarile kandideerima pääsevatest filmidest ongi just nimelt nende filmide seast. Seega USA filmide osas lähtun nö. Hollywoodi väärtfilmide valikul just nimelt Oscarite ja sealsete teiste auhindade või auhinna potentsiaaliga filmidest. Lisaks kuna ma tihti haakun Põhjamaade kinokunstiga, siis katsun hoida end kursis, mis toimub Soome-Rootsi-Norra-Taani (ja viimasel ajal ka Islandi) kinomaastikul. Excelisse koondan ka suurimatelt festivalidelt kokkujooksva info - millised filmid neist endal tasuks ära vaadata... kuigi pean tunnistama, et näiteks Cannes-i ja Veneetsia võistlusprogrammid vaatan ära täies ulatuses, lisaks hoian silma peal Sundance'i, Berliini, Toronto, Locarno, Londoni, New Yorgi, Helsingi AFI ja Stockholmi filmifestivalidel. Sealt võib leida huvitavaid asju, mis sisututvustuse põhjal esialgu nii huvitavad ei tundugi. Aasia filmidest on huvifookuses lisaks Oscari filmidele Asian Film Awards-i nomineeritud filmid (nimekiri avaldati just paar päeva tagasi). Ja siis on muidugi ka European Film Academy nominatsioonide aluseks olev iga-aastane nimekiri, millesse suhtun juba suurema skepsisega, sest seal on palju jama ka, ent leiab ka huvipakkuvaid filme.

On õnnestunud ka mõnede filmifestivalide on-line andmebaasidele ligi pääseda, aga need on avatud ainult festivali ajal ja siis alati ei jõua (öösiti) nii palju vaadata kui võimalik ning ka siis teen valikuid just nimelt nende eelmainitud kriteeriumite järgi.

2017. aastal kogunes "nähtud filmide" exceli-tabelisse 269 filmi. Sh. animatsioonid ja dokfilmid. Kinosaalis vaatasin neist filmidest 68. Pöffile katsun ka alati umbes 30-35 linastusele jõuda, seekord nii hästi ei läinud ja kokku kogunes 28. Alati katsun kõik huvipakkuvad eesti filmid vaadata kinos. Ja eks laste valikute ja soovidega tuleb ka arvestada... kuigi, ka nende poolt valitud filmide seast võib leida tõelisi pärle. Ja näiteks ennemainitud action ja koomiksifilmidegi või üleloomulike filmide seast, mis mulle tavaliselt ei meeldi, võib ikkagi leida psühholoogiliselt huvitavaid või mitmetasandilisi ning hästikirjutatud, -mängitud, -lavastatud lugusid. Siis võib juhtuda, et need tunduvad kohe eriti head kui tuleb pauk sealt kus poleks seda oodanud! :)

Teen siin ülelennulise ülevaate TOP50 aasta parimatest, mida õnnestus näha ajavahemikul 01.01.2017 - 31.12.2017.
Lõpus toon ära ka erinevate stiilide/riikide/muude kategooriate parimad ning samuti ka aasta mõjuvaimad näitlejatööd. Lisaks hoiatuseks, et kui tunned lugedes, et olen sisukirjeldusega läinud liiale ja läheb liialt spoilimiseks (katsun end piirata ja mitte sügavalt ära rääkida, ega ka lõppuüllatusi paljastada), siis katkesta lugemine ja hüppa järgmise filmi juurde.


50. PERSONAL SHOPPER (Oliver Assayas)
Mul on alati kahtlus kui mängib Kirsten Stewart, et kas suudan tema kivinägu ja emotsioonituid tegelasi vaadata. Seekord sobis see tema stiil kui valatult, justkui oleks film temale kirjutatudki. Siin mängib ta kaksiõde, kelle kaksikvend on surnud. Ta töötab ühe rikkurist kuulsuse isikliku shoppajana ning seega pöörleb Pariisi moodide vahel ja tassib kõikvõimalikku kokku oma tööandjale. Kunagi antud vanne, paneb teda otsima märki oma surnud vennalt teispoolsusest. Ühel hetkel hakkab ta saama imelikke sms-e kelleltki, kes teda kahtlaselt hästi tunneb... Filmi lõpp tõstab kogu filmi väärtust veel mitu pügalat!

49. WHAT HAPPENED TO MONDAY? (Tommy Wirkola)
Lugu 7st õest (seitsmikud, keda kõiki mängib rootsi näitlejanna, lohetätoveeringuga tüdrukut mänginud Noomi Rapace), tulevikuühiskonnas, mil maailma ülerahvastatuse tõttu on peres lubatud ainult 1 laps. Ülejäänud lapsed pannaks "pikale unele"... Seitsmikud on leidnud lahenduse kuidas ellu jääda - neil on igal ühel nädalas 1 päev, mil nad üht ja sama inimest esitades inimestesekka lähevad.... ühel hetkel muidugi läheb kogu see asi neil käest ära... ja kuigi seitsmikud, on neil ju ikkagi erinevad iseloomud, erinevad inimsuhted jne...

48. AMERICAN MADE (Doug Liman)
Selle filmi väärtus on see, et see on tõestisündinud! Lugu ameerika piloodist Barry Seal'ist, kellest saab CIA narkokuller 1970ndate lõpus - 80ndate alguses. Samas torkas ta silma Pablo Escobariga seotud Medellin Kartellile ja sai tööd ka nende kullerina. Kits kahe heinakuhja vahel. Kus suitsu seal tuld ja lõpuks muidugi see hea elu saab oma vastava lõpu...  Tom Cruise peaosas, kõrvalosas Domnhall Gleeson. Hea, ajastuga seotud muusika oli ka ning eksootiliselt soojad värvitoonid ning muidugi kaasaelamispõnevus.

47. THE PARTY
Üks Pöffi pärlitest. Briti draamakomöödia, kus kõik näitlejad on staarid. Lühike, terav, saladusi paljastav, ühel "peol" kärbsena seinal olek... ja ega see pidu väga kaua kestagi, sest kõik saladused tulevad välja :) Patricia Clarkson oli minu meelest eriti hea, kuigi terve peoseltskond on täis lemmiknäitlejaid - Bruno Ganz, Kristin Scott Thomas, Cillian Murphy, Timothy Spall, Emily Mortimer...

46. VISAGES, VILLAGES / FACES, PLACES (JR, Agnes Varda)
Prantsuse grand-old-filmilavastaja ja üks New Wave pioneere - Agnes Varda ja fotograaf ning seinakunsti tegija JR võtavad ette ühe omapärase kunstiprojekti ja lähevad selleks sõitma mööda Prantsusmaa maakohtasid. Liikumisvahendiks auto, mis on varustatud ilmatu suurte fotode väljaprintimismasinaga. Sellel teekonnal arutletakse kunsti ja maailmaasjade üle ning üle 50 aastase vanusevahega vanaproua ja noormehe vahele tekib omapärane sõprus. Agnes Varda elutargad filosoofilised arvamised on kulda väärt ja see kunst, mis nad teevad on visuaalselt imeline. Eriti meeldejäävad on Agnes Varda varbad suurtel rongitsisternidel. Armas ja mõnusalt filosoofiline dokumentaalfilm. Üks Pöffi pärlitest.

45. JIM: THE JAMES FOLEY STORY (Brian Oaks)
Dokfilm annab võimaluse kaasa elada sõja-ajakirjaniku James Foley tööle ja elule kuni tema (avalikult filmitud) hukkamiseni 2014ndal aastal ISIS-e terroristid poolt. Võimas ja emotsionaalne teekond, millele punkti paneb Stingi esitatud lõpulaul, mis mõjub nii, et pisarad tulevad ise silmist. Eks see videohukkamine vapustas ka tervet maailma 2014ndal aastal ja harukordne võimalus Jim'i lapsepõlvesõbra poolt tehtud filmi vahendusel selle kogu tausta kohta infot saada... oli ta ju mitmel korral ka pääsemas... ettevaatust külmavärinaid tekitav...

44. CHICKEN PEOPLE (Nicole Lucas Haimes)
Inimeste kirg võib olla mis iganes. Peaasi, et see kellelegi teisele haiget ei teeks. Mõndade inimeste kirg on kanad. Kanade kasvatus, arendus, hooldus. Eelmisel aastal America's got talent osales kana, kes oskas nokaga klaverit mängida... See on vahemärkus ja filmis sellest ei räägitad... Aga film on naljakas ja huvitav. Hea tuju on garanteeritud! Kirglikke inimesi on lihtsalt imetlusväärne vaadata. Kanasid on ka nii erisuguseid ja muidugi toimub USAs neile iludusvõistluseid. Erinevate kanatõugude parimad tunnused on määratletud, nagu meil siin kasside ja koerte võistlustel.

43. LION (Garth Davis)
Üks 5-aastane India poiss on oma vanema vennaga tolle tööjuures raudteejaamas kaasas, aga siis jääb seal rongis magama... Üles ärgates on ta Kalkuttas, 1600km kaugusel kodust. Indias teadupärast räägitakse eri regioonides eri keeli ning pisike poiss ei saa millestki aru, kus ta on või mida teised räägivad. Nii satub ta lastehooduskodusse ja üks asi viib teiseni ning ta lapsendatakse Austraalias elavasse perekonda. Aastaid hiljem tekib tal soov oma päris ema üles leida - nüüd juba varustatud täiskasvanud oskuste ja võimalustega... Nicole Kidman oli suurepärane kasuemana... Dev Patel pole näitlejana minu maitse ja ilmselt oleks film meeldinud rohkemgi kui keegi teine oleks tema osa mänginud. Aga väike hindupoiss sama tegelase noorpõlverollis oli väga hea!

42. 20TH CENTURY WOMEN (Mike Mills)
Lugu ühest teismelisest poisist, keda 70ndate lõpu Kalifornias kasvatab üksikhooldajast ema ning 2 poisist vanemat naisterahvast (kes tegelikult ise ka alles "kasvamas"). Vabameelne, boheemlaslik õhkkond pole võib-olla just see, mis poisikasvatamiseks on vaja, aga c'est la vie... liskas on kõigil kolmel naisel enda elulised probleemid lahendada, mille keskel siis poisil on vaja pigem ellu normaalset mõistlust säilitada :) Suurepärane näitlejatekaader - Annette Bening, Gerta Gerwig, Elle Fanning on need naised ja meestetäid aitab kodus teha Billy Crudup.

41. BABY DRIVER (Edgar Wright)
Meeelelahutuslik, seikluslik, action-film, tagaajamiste, röövide ja püssilaskudega. Baby on noor kutt, kelle jaoks autoroolimine on justkui käepikendus - ta võib seda teha silmad kinni... Üks krimiboss kasutab seda ära ja paneb ta enda röövlikampadega koos tööle autojuhina, et pärast röövi keegi sujuvalt, kiiresti ja kindlalt pätis turvalisse kohta toimetada ja ühtlasi ka saagi. Baby armub ära ja otsustab karmist elust lahkuda. Kõik ei lähe siiski nii libedalt, sest 1 töö on ju ikka ja alati veel vaja ära teha enna kui võib lõpetada... aga see "töö" läheb eriskummalise röövlikamba ja muudelgi põhjustel nässu...

40. WAR FOR THE PLANET OF THE APES (Matt Reeves)
See on ilmselt väga isiklik - kellele meeldivad need ahvideplaneedi filmid ja kellele mitte. Ise lugesin lapsena kunagi Mirabilia sarjas ilmunud Pierre Boulle'i scifi-maailmaklassika Lennart Meri tõlget ja sellest peale olen olnud nö. "sees" selles maailmas. Viimane üllitis on uskumatult tõepäraselt tehtud -  lisaks palju moraalseid küsimusi, nagu näiteks kelle poolt olla, kas endasuguste või nende poolt, kellel on võim. Ahvid ja inimarmee satuvad vastamisi. Inimarmeed juhib ülbe, jõhker ja karm Kolonel, keda mängib Woody Harrelson. Ahvid saavad kõvasti lüüa ja üks neid, kes on tiba nutikam proovib omasid päästa ja inimestele vastu hakata. Pidevalt on sellel vastuhakul ahvide seas kaks lahku, need kes tahavad teha seda kavalalt ja need, kes samasuguse jõhkrusega, nagu inimesed ahve kohtlevad. Ühel hetkel satuvad muidugi ka peaahv ja Kolonel vastamisi, kui inimesel pole jõulisemaid vahendeid käepärast... kes siis lõpuks inimlikumad on inimesed või ahvid?

39. QUIET PASSION (Terence Davies)
Minu lemmiku ameerika luuletaja - Emily Dickinson'i elulugu. Suurepärased rollid "Dickinsoni õdedena" - Cynthia Nixon'ilt ja Jennifer Ehle'lt. Filmist jääb meelde ka Emily kirjutatud: "Because I could not stop for Death, He kindly stopped for me. The carriage held but just ourselves and Immortality." Ilus kostüümidraama, võib-olla mitte eriti emotsionaalne, aga emotsioonid pulbitsevad pinna alla ja see on filmikunsti mõttes eriti osav tabamus. Ta ei abiellunud kunagi ja ilmselt suri neitsina, sest ega ta eriti kodust palju väljas ei käinud. Kogu armulood elas ta läbi kirjades. Tema pärand on natuke alla 2000 luuletuse, mis tema surres eksisteerisid suuremas osas vaid Emily poolt käsitsi kirjutatuna.

38. GRAVE / RAW (Julia Ducournau)
Lugu kahest õest. Kelle vanemad on hoidnud neid liha söömast. Ja seda teatavatel põhjustel. Kodust ära ülikooli sõites tuleb rebaste peol siiski võtta amps toorest liha ning see käivitab sündmusteahela, mis toob endaga kaasa rida mõrvu. Jäle film ning selle õudus peitub selle eheduses.

37. WONDER (Stephen Chbosky)
R.J. Palacio (ka eesti keeles ilmunud) romaani põhjal lugu poisist, kelle nägu pole selline, nagu teistel. Koolis tõstab see muidugi teiste laste tähelepanu ja kogu kodune tagala - ema, isa, õde peavad oma maailma keskpunktiks väikse õnnetu poisi panema. Liigutav perefilm, mis oma olemuselt on ehk natuke liiga lihtne, aga väga lihtsalt manipuleerib ka vaataja tunnete ja silmaveega. Lõpuks läheb ikka nii, nagu ette aimata on juba esimestest kaadritest, aga mõnikord on selliseid filme ka vaja, et jätkuvalt uskuda inimeste headusesse.

36. DIE GÖTTLICHE ORDNUNG/THE DIVINE ORDER (Petra Biondina Volpe)
Aasta parimaks Šveitsi filmiks valitud lugu räägib naisõiguslastest. 1971.aastal ühes väikses külas elab Nora oma mehe ja kahe lapsega rahulikku elu. Võib-olla liiga rahulikku... aeg on haarata elul sarvist ning tuua sellesse mõte sisse - elada oma elu ja elada seda täiega. Nii alustab ta võitlust naiste õiguse eest hääletada. Mehed seda muidugi alla ei neela ja mõned naisedki tahavad, et kõik oleks nii, nagu see alati on olnud. Südamlik ja õige film, mis tõmbab kaasa ning annab veel ühe puzzle-tüki lähiajaloost.

35. STRONGER (David Gordon Green)
Tõsielusündmuste dramatiseering Jeff Baumanist, kes kaotas oma jalad Bostoni maratonil oma girlfriendi jooksule kaasaelades - pommid plahvatasid tema lähedal. Jeffist saab kõigi sangar, lootuse sümbol ja Boston Hope loosungi maskott. Jeff'i enda jaoks on seda kõike raske alla neelata, eriti olukorras kus kõige raskem alla neelata on hoopis jalgadeta olekut. Suurepärased rollid Jake Gyllenhaalilt, tüdruksõpra mänginud Tatyana Maslani'lt ja eriti ema rollis mängivalt Miranda Richardson'ilt.

34. THE SHAPE OF WATER (Guillermo del Toro)
Muinasjutuline lugu sellest kui 1960ndatel tuuakse ülisalajasse uurimisjaama mingi imelik amfiibinimlooma-laadne elukas. Inimestest tugevam ning tundmatut keelt ja häälitsusi tegev. Vähehaaval sõbruneb elukas seda ruumi koristava tumma koristajaga. Mõlemad tunnevad end üksikuna ja maailma poolt mõistetamatutena ning nende vahele tekib armastus. Ühel hetkel otsustab koristaja oma lähedaste-sõprade abiga eluka oma koju toimetada, et päästa teda. Asjasse on segatud ka vene spioonid ning jõhkardist elukavangistaja. Paljukiidetud näitlejatöödest, oli minu jaoks suurepäraseim hoopis peategelase sõbrannat ja kaaskoristajat kergete komöödiliste sugemetega mänginud Octavia Spencer. Film võitis Kuldlõvi Veneetsia Filmifestivalil ja mu ootused olid vist natuke kõrgemal, aga ilus ja tugeva atmosfääritundega austusavaldus 50ndate-60ndate D-kategooria koletisfilmidele oli see küll.

33. GIFTED (Marc Webb)
Järjekordne pisaratekiskuja siin tabelis :) Sedapuhku ühest mehest, kelle kasutütar (kellele ta on tegelikult ka onu) on matemaatiline geenius. Andekas imelaps, kelle teadmised torkavad koolis silma ja kelle vanaema tahaks tema andeid erilisemalt arendada ja panna ta tippkooli. See tähendaks lapse ärakolimist. Asi läheb ema ja poja vahel kohtuskäimiseks ja vanaema saabki mis tahab... aga inimtunded ei ole nii lihtsasti painutatavad. Pidevalt on ka õhus saladus, et mis oludel ikkagi tüdruku ema suri. Lõpus muidugi saab kõik teada, aga see teekond on emotsionaalne ning peategelased on sümpaatsed ning nende poolt on kerge olla. Armas film.

32. LOVING VINCENT (Dorota Gobiela, Hugh Welchman)
Imeline multifilm kunstilises mõttes, kus on kasutatud tegelasi ja motiive Van Gogh'i maalidest. Tema suurimad ja olulisemad maalidki vilksatavad joonisfilmi käigus silme eest voolavalt, justkui filmi osana. Õlimaalingutena joonistasid seda filmi käsitsi 100 poola animaatorit (multifilm valmis poolakate ja brittide ühistööna) ja tulemus on vapustav! Üks nendest Van Gogh'i maali tegelastest, noor mees, sõidab Vincenti kodukülla, et viia ära kunstniku kiri, mille too oli kirjutanud oma nüüdseks samuti teise ilma lahkunud vennale. Seal kodukülas tutvub ta mitmete Vincentit tundvate inimestega ning märkamatult hakkab uurima tema tausta ja välja hakkavad kooruma ka võimalikud Van Gogh'i surma põhjused. Mitmed korrad kaotasin vaadates sisul järje, sest visuaalselt oli see lihtsalt nii võimas ja imeline. Ka mõned tuttavad näitlejad oli multifilmi maalitud täiesti nende omade nägudega, aga Van Gogh'i stiilis (näiteks Saoirse Ronan).

31. PERFETTI SCONOSCIUTI/PEREFCT STRANGERS (Paolo Genovese)
Geniaalne loo lähtekoht ja eriti filmi lõpp annavad kogu kinoelamusele piisavalt väärtust, aga filmis sisalduv lugu või pigem "inimeste elu ja saladused" on samuti huvitavad. Nimelt on üks paar, kes kutsub külla oma kauaaegsed sõbrad õhtust sööma ja koos aega veetma. õhtuveetmise käigus esitab üks neist väljakutse, panna kõikide mobiiltelefonid lauale ning kõik kõned ja smsid jagatakse kõigil õhtusöögil osalevate inimeste vahel. Kui hästi nad tegelikult oma sõpru... või veelgi hullem - elukaaslaseid tunnevad? Telefonid hakkavadki tirisema ja sõnumid saabuma... mõnel, kui mitte kõigil, on närvid päris püsti ja seletamist palju. Päris hea tänase päeva sotsiaalmeedia ja avalike suhtlemiste varju jäävate saladuste võimalikkusest. Kaugel see aeg on kui kõik on avatud ja kas me ikka tahame, et kõik oleks nii avatud. Ja kui lihtne on elada ilma saladuste ja valedeta...

30. THE GREATEST SHOWMAN (Michael Gracey)
Banaalse ja lihtsa sisuga muusikal, kus tunded keevad üle ja kõige keskmes on showbisnessi sünd. PT Barnum armub rikka pere tütresse ja alustab temaga pere ning loob vahakujude muuseumi kuid liigub sellest edasi kõikvõimalike kummaliste ja harukordsete asjade ja tsikusetrikkide näitajaks. Teda saadab edu, aga edu kasvades - süües kasvab ju nälg - tahab ta liikuda edasi tõsiseltvõetavamate kunstide suunas, saades hea kontakti kuulsa ooperilauljaga, kelle tuuri ta hakkab korraldama... mehe nina muudkui tõuseb  kõrgemale... aga samas jäävad hooletusse pere, algatatud freakshow-tsirkuse erilised inimesed ja kontakt päris eluga. Kõik see muidugi ühel hetkel plahvatab talle näkku... Lisaväärtust andsid päris head muusikalilaulud ning tuttavad lauljad näitlejad (Hugh Jackman, Zac Efron ja rootslanna Rebecca Ferguson). Ka sellised, keda ei teadnudki varem, et nad laulda oskavad (Michelle Williams). Südamlik ja õigeid inimväärtuseid reklaamiv film.

29. LIFE, ANIMATED (Roger Ross Williams)
Südamlik dokfilm mehest, kes 3 aastaselt hakkas põdema autismi. Owen tõmbus kookonisse ja vanemad kaotasid juba lootuse, et nende poeg saab kunagi enam maailmaga normaalselt suhelda. Ent siis juhuslikult avastasid nad tema reageerimise multifilmidele, eriti Disney multikatele. Nende multikate abil õppis ta maailma tundma ja täiskasvanuna oli valmis juba isegi vanematest eraldi oma elu alustama. Lisaks kogema armastust tüdruku vastu ja lahkuminekuvalusid. Ikka kaaslaseks ja abiliseks Disney-multikad. Paneb uskuma, et multifilmides ongi mingi võluvägi, aga veelgi suurem võluvägi on inimeste südamesoojuses!

28. CURE FOR WELLNESS (Gore Verbinski)
Üks noor ja ambitsioonikas ärimees saab tööülesandeks sõita Šveitsi Alpides asuvasse spaasse ja tuua sealt tagasi Ameerikasse üks firma suurimaid juhte, sest tema allkirjad ja otsused on kriitilise tähtsusega, et firma saaks liituda teise firmaga. Looduserüpes olevasse muust maailmast eraldatud lossis asuvasse puhkekeskusesse jõudes, avastab ta, et midagi on selle sanatooriumiga paigast ära. Esiteks on tal raske kokku saada soovitud inimesega ja vaikselt hakkab ilmnema ka küsitavusi personali käitumises ja patsientides, kellega ta seal kokku puutub... Pinevus kasvab ja film kasvab närvekõditavaks trilleriks, sest üha kummalisemaid asju hakkab juhtuma... Jason Isaacs mängib ideaalselt rahuliku peaarsti maski taha peitunud kahtlaste kavatsustega pahalast. See on ka tema firmamärk.

27. KILLING OF A SACRED DEER (Yorgos Lanthimos)
Üks pöffi pärle. Colin Farrell ja Nicole Kidman mängivad abielupaari. Ei saagi alguses hästi aru, et kas tegemist on mingi futuristliku maailmaga, sest inimesed räägivad ja käituvad kiiksuga. Neil on ka 2 tütar ja poeg. Ilus kodu, raha voolab korralikult sisse, elu on ilus. Pereisa sõbruneb ühe poisiga, keda ta millegipärast tahab aidata. Poisi ema kasvatab teda üksi. Poiss näeb võimalust viies selle hea mehe ja ema kokku, et omale täiuslik pere saada. Tuleb välja, et poisi isa kadumisel ja "uuel isakandidaadil" on midagi ühist. Loomulikult ei ole mingil poisikesel võimalik panna mingit võõrast meest oma emasse armuma... või kas on? Asi võtab kummalised pöörded kui selgub, et poiss on pannud Farrelli perele peale needuse või mürgitanud neid kuidagi, et kõik ta pereliikmed hakkavad surevad aeglast surma. Ja algavadki alates väiksemast lapsest, ilmnema selleks märgid. Närvid lähevad läbi nii vanematel kui ka filmivaatajatel. Põneva ülesehitusega, täiesti eriline film, nagu praegusel ajal ühelt maailma kõige huvitavamalt filminduses töötavalt auteur'ilt oodata võib! Lisaks teeb sigahea rolli Barry Keoghan, poisina, kes tundub olevat kogu kurja juur.

26. DOWNSIZING (Alexander Payne)
Põrmustavat kriitikat üllatuslikult saanud film oli minu jaoks uskumatu, põnev, naljakas ja sisukas teekond algusest kuni selleni, milleni see välja jõuab. Lugu käivitub sellest, et ülerahvastatud maailmas leitakse võimalus maailma päästmiseks läbi inimeste kahandamise. Ühtlasi kui inimesed väiksemaks muutuvad on nad palju rikkamad, sest samast rahust jagub ja palju rohkemaks. Samuti ei ole kulutused nii suured. Nõnda võtabki üks abielupaar nõuks minna end kahandama. Ainult, et kui mees 10cm pikkusena üles ärkab, selgub, et ta naine lõi viimasel hetkel põnnama ja ei muutnudki end väikseks. Nõnda tuleb tal üksi luua endale uus sotsiaalvõrgustik uues, "pisikeste maailmas". Peatselt kohtub ta ühe asiaadist naisega, kellega koos satutakse ühe pöörasematesse seiklustesse.

25. LAST MEN IN ALEPPO (Firas Fayyad, Steen Johannessen, Hasan Kattan)
Dokumentaalfilm Süüria sõjast. Film järgib Khaled Umar Harah'i, kahe väikse tüdruku isa, kes töötab "Valge kiivrina", päästes pommitusrusude alt sinna kinni jäänud inimesi. Korjab kokku laipasid ja teavitab omakseid. Selle oma vabatahtliku töö kõrvalt elab ta pereelu - viib lapsi mänguväljakule ja õpetab neid sõjaolukorras hakkama saama. Kogu suur pere- ja sõpradering on pidevas suhtlemises omavahel ja üritatakse elada antud olukorras nii hästi kui suudetakse. Aga ikka headuses. Dokfilm liigub Khalediga siia ja sinna, vaataja saab aimu väga lähedalt sealsest igapäevaelust. Sõja ängist, pidevatest rünnakutest, pommide eest varjumistest ja surmadest. Kuni filmi lõpuni välja, mis oli nii šokeeriv, et ma pidin seda uuesti vaatama, et aru saada, kas ma tõesti sain aru, mis toimus. Ma arvan, et üks mõjusamaid filmilõppe kui mitte kõige mõjusam terve aasta jooksul. Hariv ja silmiringilaiendav film. Huvitav ja üllatav.

24. MOONLIGHT (Barry Jenkins)
Eelmise aasta parima filmi oscari võitnud linateos jõudis minuni alles 2017.aastal. Film on huvitavalt jagatud kolme tsüklisse, ehk niiöelda kolme peatüki alla. Igas peatükis on peategelane eri vanuses - 9a, 16a ja täiskasvanu. Must poiss kasvab üles Miami ühes kurikuulsaimas linnajaos, emaks narkar, isa pole... muidugi tuleb olla gängis, et ellu jääda. Õnneks on ka häid päästeingleid, hoolitsevate inimeste näol tema ümber, keda poisil ka hädasti vaja läheb. Poiss kasvab karmiks gängiliidriks, aga kõva pealispinna alla on peidus gay-mees, kes proovib nii ühiskonna suhtumise kui iseenda sisetunnetega hakkama saada. Ema rollis teeb uskumatult hea töö brittidelt laenatud (selle osa eest ka oscarile kandideerinud) Naomie Harris.

23. LOGAN (James Mangold)
Sissejuhatuses avaldasin oma põlgust koomiksite ja muude selliste tele või raamatusarjade järgi tehtud filmide suunas, ent on siiski mõned erandid. Üheks on Batman (kuigi kaugeltki mitte kõik, mis temaga seondub), teiseks Star Trek (samuti mitte kõik, aga just selle sarja uued pikad filmid) ja X-men, mille sarja senine viimane film ongi "Logan". Keskendub see, nagu pealkirjast aimata võib - Loganile. On aasta 2029 ning mutandid on laiale aetud, Logani eneseravitsemisoskused on hääbumas, ta on põhimõtteliselt löönud elule käega ning töötab autojuhina. Aidates varjata Professor X-i, hoolitseb ta ka tolle heaolu eest. Ühel päeval üks võõras naine palub temalt abi, et toimetada üks pisike tüdruk riigist välja. Pisikesel tüdrukul on ka üleloomulikud võimed ning ta on üsna sarnane Wolverine'ile. Kuid tüdrukule peavad jahti ka pahalased. Algab kassi-hiire mäng ning suur põgenemine ja tagaajamine. Palju sügavamaid küsimusi peitev film kui võiks oodata mõnelt nö. koomiksi-filmilt. Ja ehtsalt põnev ka, mitte nagu tavalised lendavate supermanide ja teraskilbiga Kapten Ameerikate piupau.

22. SAMEBLOD/SAMI BLOOD (Amanda Kernell)
Režissööri enda vanaema lugu on jutustatud emotsionaalselt mõjuvalt, imeilusa pildikeele ja ajastuhõnguga. Elatakse 1930ndaid ja 14 aastane saami tüdruk Elle Marja ei taha olla enam saami, sest ta kogeb rassismi ja diskrimineerimist. Küla poisid narrivad ja ärritavad ja lähevad isegi ekstreemsusteni välja oma kiusamisega. Kodukanti tuleb külla üks poiss, kellega Elle Marja tutvub ning noorte vahele tekivad õhku mingid tunded. Poisil tuleb siiski koju linna tagasi sõita ning midagi suuremat sellest ei sünni. Elle Marja siiski näeb selles oma võimalust - ta võtab oma kompsud ja läheb otsib poisi linnas üles, et alustada elu mitte-Saamina. Sellest saab Elle Marja täiskasvanuks kasvamise lugu. Lugu, mis põhjendab, miks ta vana naisena on vahetanud oma nime Christinaks ja miks ta ei tunne end enam saamina (ning täie õigusega!). Inimesi ei tohiksi kasti allutada, piirata või alama või ülemana tundma panna see, mis rahvusest või rassist keegi on, mis usku või seksuaalset suundumust ta omab. Rass ja seksuaalsus on kinni geenides ja seda ei saa ise määrata, rahvus ja usk on tingitud sellest kuhu maailma ossa ja millisesse perre me sünnime. Kui keegi tahab piirata mingite piibli- või koraanilugudele viidates või muule utoopiale kellegi teise õiguseid, siis on ta ise väärt ühiskonnast eraldamist ning nende samade õiguste kaotamist, mida ta teistelt ära tahab võtta. Moraali kuldne reegel - ära tee teistele seda, mida ei soovi, et Sinule endale tehakse - see pädeb igas olukorras... Füüsiliselt, ega mentaalselt ei tohi kellelegi haiget teha (mida õiguste piiramine ju alati teeb. Ainuke koht kus õigusi tohib piirata on see kui see kellelegi teisele haiget teeb - a la vägivald, ahistamine, laste ekspluateerimine, varastamine, liikluseeskirjad jne). Aga nüüd hakkan ma juba tasapisi rajalt kõrvale liikuma... film igatahes kõnetas kõikidel tasanditel ja tekitaski just selliseid tundeid!

21. BRAWL IN CELL BLOCK 99 (Craig Zahler)
Vince Vaughn'i tegelane jääb tööst ilma, saab teada, et ta naine on teda petnud ja selleks, et teha kannapööre elus, tunneb, et oleks vaja otsast alustada. Selleks, et otsast alustada tuleks teha kriminaalset tööd. Raha hakkabki sisse voolama, naisega lepitud ja hakatud last ootama, kuni ühe suure diili jaoks on vaja teha üks narkodiil mingite uute partneritega. Muidugi kohe läheb kõik untsu ja nõnda leiab mees end peatselt vanglast. Ja oleks siis see vanglasolemine sile seilamine, aga ei, siin hakkavad need untsuläinud tehingu partnerid teda kummitama... elu vangalski läheb üha hullemaks...
Füüsiliselt ja mentaalselt karm pilt kuidas kuritegevus viib elu üha uutesse põhjakihtidesse... samas nutikusega on võimalik midagi ka ära teha. Head kaklusoskused tulevad ka kasuks. Karm, tõsiselt karm film. Ja Vince Vaughn teeb täiesti ebatavalise rolli oma cv-sse.

20. THE DARKEST HOUR (Joe Wright)
Huvitav puzzletükk ajaloo-tervikpilti juurde. 2.Maailmasõjas sakslased muudkui vallutavad ja vallutavad maid ning britid on kaotanud usu oma peaminister Neville Chamberlain'i. Vaja on uut liidrit. Parimaks või tegelikult ainsaks mõlemale kojale vastuvõetaks meheks osutub Winston Churchill. Mõnus sidusus ühe teise aasta suurfilmiga - Dunkirk, sest siin filmis saab näha, mis toimus brittide võimuladvikus ja kuidas otsuseid vastu võeti või mida rahva eest varjati. Samuti oli äge finaali dilemma, kas alustada rahulääbirääkimisi Hitleriga või võidelda oma ideaalide ja mittealistumiseni kuni lõpuni välja... kuigi väljavaated võiduks on üsna napid. Churchilli otsusest pasundavad kõik ajalooraamatud, aga filmis on see puust ja punaseks tehtud kuidas Churchill sellise otsuseni jõudis ja millist erilist rolli mängis lõpuks ikkagi briti rahvas ise kõiges selles. Kui ma oleksin ise britt, siis tunneksin uhkust seda filmi vaadates. Aga Gary Oldman on kõige ilmsem parima meespea oscari võitja järgmistel auhinnajagamistel. Mis siis sellest, et palju aitas kaasa ka make-up ja kõikvõimalikud lisandid, ent teades Gary Oldmanit ja milliseks ta oma Churchilli suudab mängida, see on imekspandav. Ma arvan, et üks kindlamaid võite on just nimelt temal märtsikuus peos.

19. THREE BILLBOARDS OUTSIDE EBBING, MISSOURI (Martin McDonagh)
Ühe aasta oodatuima filmi tõi Pöff koju kätte. Ma usun, et film oleks kindlasti mu TOP10s kui va seda ülisuurt ootamist poleks olnud :) Loo lähtekohaks on ühe ema kättemaks tütre surma eest võimukandjatele. Kuid igal mündil on ju 2 külge... võibolla isegi rohkemgi... Maailma üks tippnäitekirjanike, kes on selle filmi auteur, on öeldnud, et ta kirjutas selle käsikirja juba aastaid tagasi, ent selle tegemiseks polnud varem aega. Eelkõige sellepärast, et peategelase rolli kirjutas ta just nimelt Francis McDormand'ile. See kuidas Francis sellesse rolli sobib, selles pole väiksematki kahtlust, ent see kuidas ta selle kättemaksuhimulise ja tugeva naise rolli lahendab!!! - usun, et järgmise gaala naispeaosalise Oscar on tema oma (kui mingi ime ei peaks juhtuma).

18. DEATH OF STALIN
Poiitiline farss kui sinna sisse peita ka peenemat koomikat ja teisi tasandeid, siis on see üks minu lemmikumaid žanre. Sedapuhku on just sellel tundeskaalal õnnestunud naljamäng keerlemas Stalini surma ümber. Ja lisaks veel võimuvõitluses - kes saab troonile pärast suure juhi surma. Kõik on aetud võidujooksu, kogu suppi on raputatud ka Stalini tütar ja poeg ning kokku on segatud hoia-piip-ja-prillid komöödia teemadel, millele nüüd distantsilt on võimalik kasvõi möirates naerda. Briti ja USA staardidest näitlemistalendid on segi ning seda suppi lürbiks pikemaltki - nii meelelahutuslik on see kõik. Vaimustavalt andekalt välja mõeldud, kirjutatud, mängitud ja tehtud :)

17. NOVEMBER (Rainer Sarnet)
Aasta parim Eesti film! Mitte päris see Rehepapp, mida Kivirähki raamatust sai loetud, aga samas kõik olulised elemendid on olemas kah... Peal selle, et Rehepapina kujutasin ma Aarne Üksküla ette ja teda siin filmis pole... Selle eest on Arvo Kukumägi, kes teeb siin ühe oma meeldejäävaimatest rollidest, kuigi ta polegi otseselt filmi keskmes. Peategelast esitab Eesti filmi uus esileedi - Rea Lest. Film on maagiliselt hästi ülesvõetud, vajalikult muinasjutulise kaamerasilmaga. Must-valge pilt ei näita Rea Lest'a punaseid juukseid punastena, aga just punajuukseliselt tulisena teda seal näeb. Minu jaoks pakkusid mitmeid värvikaid kõrvalrolle ka teised head eesti tuntud näitlejad - Katariina Unt, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa ja Jaan Tooming. Aga lisaks ka mitmed mittetuntud mittenäitlejad. Lisaks oli suur üllatus näha (minusugusele õudukatevaatajale) Dieter Laserit eesti filmis! Üllatav oli ka see, et mulle meeldis just nimelt Rainer Sarneti film, kelle eelmiste filmidega ma pahatihti kuidagi pole haakunud. Eks me kõik "kasvame ja areneme", nõnda ka mina :)

16. CALL ME BY YOUR NAME (Luca Guadagnino)
Ettevaatust järgnevas tekstis spoilerid!!!
Seda filmi võib vaadata mitme mätta otsast. Ühest küljest kui mõnusalt tundliku ajastu(80ndad)- ja koha(Itaalia)atmosfääriga draamat. Teisalt kui lugu esimesest suurest armastusest. Kolmandast küljest kui armulugu 2 mehe vahel, kellest üks on veel alaealine ja teine temast tunduvalt vanem. Neljandast küljest kui lihtsalt tundeerka armumise, lahkuminekuvalu ja lootuste-ootuste romantikat. Või siis hoopis viiendast küljest, mis minu jaoks oli kõige väärtuslikum - psühholoogiline inimsuhete mäng ja reaalsus, armastuse tugevuse psühholoogia ja isa-poja suhe. Üks minu terve filmiaasta lemmikstseene oli selle filmi lõpupoole - isa monoloog (oma pojale). Kui palju niidistikku ajas see omakorda veel laiali - mida isa mõnede omade sõnadega ikkagi mõtles(?) lisaks imeilusale lohutuskõnele, milleks ma loodan, on mul endal ka kunagi piisavalt õigeid sõnu kui peaksin sellises olukorras olema mõnega oma lastest. Lisaks näha kogu seda taustsüsteemi (aeg, koht, positsioon elus jne) ning sellest johtuvaid inimeste otsuseid ja valikuid. Kuidas see suhe nende kahe inimese vahel tekib on ka põnev jälgida - elekter on õhus, kahju, et purunemine toimub nagu noaga lõigates ja sellepärast on see haigetsaanule eriti valus. Ja ainult tõeline armastus teebki haiget. Ent midagi jäi ometi puudu sellest filmist, mida nüüd, üle kuu aja hiljem pärast selle nägemist, ei ole ma endiselt endale suutnud sõrmega osutada. Lummav ja lummavalt sobiv muusika ka. Michael Stuhlbarg teeb üha aasta parimatest meeskõrvaosadest erudeeritud ja tähelepaneliku isana, kes ilmselt teadis täpsemaltki, mida ta poeg tegelikult üle elas. Kuuldavasti olevat ka järg teoksil.

15. ALL THE MONEY IN THE WORLD (Ridley Scott)
Väga ilusa visuaali, ehk kaameratööga lugu rikkurite maailmast, inimröövist, 70ndatest, emaarmastusest ja sellest, mida raha võib iniese ajudega teha. Palju tabavaid aforismimõõtu ütluseid nii majandusest, rahast kui inimsuhetest. Loorbereid väärvivad rollis Christopher Plummerilt ja Michelle Williamsilt. Lugu saab alguse sellest kui ühe maailma rikkaima inimese 16-aastane lapselaps röövitakse Roomas. Sinna otsa antakse taustainfo, kuidas jõuti selle olukorrani, ehk mis poisi ja tema vanemate elus on juhtunud. Seal sees saab teada ka kitsi vanaisa rahakusest. Ometi pole ta nõus raha maksma lapselapse röövinutele... samas kui raha kulutab investeeringuteks ja rikkuste kasvatamiseks küll... Tõmbasin hoobilt paralleelid enda paari tõeliset tuttava rikkuriga, kes on samuti igat krossi kümne küünega kinni hoidvad. Ilmselt ainult nii saabki pidevalt oma rikkust kasvatada... Filmis on palju muudki - nöiteks mis toimub röövitud poisi ja röövlite vahel, sisse tuuakse miljardäri turvasüsteemide ülem, kes "antakse" emale appi poisi kättesaamiseks. Üsna pikk film on vägagi sisutihe ja ma usun, et üks parimaid inimröövi filme üle pika aja kui mitte kõige parem.

14. THE FLORIDA PROJECT (Sean Baker)
Tänavuaastase Pöffi parim film minu arvates. Huvitavalt mixitud päris ja amatöörnäitlejaid, kuigi tihti need amatöörid olid isegi paremad. Eriti peaosalist mänginud (kõigest 7-aastane) Brooklynn Prince. Uskumatult ehe ja õnnestunud... millest suur tänu läheb ka väga heale režissöörile. Baker'i eelmine film "Tangerines" juba vaimustas ja vapustas oma erilise ehtsuse ja otsekohesusega eluheidikutest. Ja siin ta natuke jätkab samal liinil, aga seekord teistel teemadel ja teises kohas ja hoopis teiste tunnetega mängides. Kaamer jälgib elu soojas Floridas, Disneylandi lähistel asuvate pikaajaliseks elamiseks kasutatavate motellielanike elu. Loo keskmes on üks väike tüdruk, tema paar sõpra, ema ja nende paari sõbra emad. Tüdruk on hakkaja ja äge tirts, aga ta ema on natuke elu hammasrataste vahele jäänud, samas väga sõnaosav ja kui vaja laseb ka rusikad käiku, kuigi ise on nääpsuke. Eks emal tuleb enda ja lapse hinge seeshoidmiseks ning katuse peakohal hoidmiseks teha igasuguseid tööotsi. Ka selliseid, mis ühele ontlikule väikse lapse emale ei sobi. Draamat sünnib ka madala intelligentsuse tõttu, sest eks need, kellega suheldakse on ka "sellised" või tahavad paremat elu ning sellepärast vaadatakse ühel hetkel teistele omasugustele ülevalt alla. Sotsiaalne mõõde on tugevalt filmis sees. Samas on see lapsepõlve vabadusest, õuesmängimisest, varaküpsusest ja sellest kui olulised on sõbrad... eriti hetkedel kui on raske. Jällegi meeldiv tõdeda, et filmi lõpp tõstis kogu terviku väärtust veel eriti! Willem Defoe'd peetakse kindlaks Oscarivõtjaks tänavu motelli haldusjuhi rollist, kuigi ma täpselt ei saa aru sellest, mida tema mängus nii eriliselt hinnatakse... loomulikkust? Minule meeldis ka, aga mitte otseselt aasta parima tiitli väärilisena.

13. MAUDIE (Aisling Walsh)
Biograafiline tõsielu-mängufilmi Kanada naivistlikust maalikunstnikust Maud Lewis'est. Naine põdes artriiti, ent oli võimeline sellest hoolimata maalima ja inimesed armastasid tema maale. Huvitav eluteekond represseeriva ema võimu alt põgenevast, koristajana tööd leidvast ja maale kolivast naisest, kelle tööandjaks on karm ja tõsine maamees, kes ilmselt palju oma elus naistega pole läbi pidanud käima ning neid kohelda ei oska ta ka. Koergi on tähtsam. Kuid kui see naine tal juba majas on ja veel Maudie-sugune naine, siis elu teeb omad korrektiivid... Ethan Hawke, Maud'i abikaasana teeb ühe aasta parimatest meesrollidest ja minu meelest Sally Hawkins teeb ka oma kahest aasta suurrollist - The Shape of Wateri's ja siin - just nimelt Maudiena palju tugevama ja mõjuvama karakteri. Armas ja kuigi ka kurb, on see ikkagi mingis mõttes hea-tunde-vitamiinilaks.

12. DETROIT (Kathryn Bigelow)
Tõestisündinud lugu Detroidi rahutuste ajal toimunud intsidendist 60ndate lõpus. Nii põnev, et ei saa hetkeksi silmi ekraanilt ja istud tooli eesäärel ja närid küüsi nii, et ise ei saa arugu kuidas higi voolab mööda selga alla. Nii pingest paks olukord on filmis tekitatud, et seda võiks kui võid noaga lõigata. Noored panevad pidu. Mustad poisid ja paar valget tüdrukut. Seltskonnal on ka mingi minipüss ja aknast nähakse kaugemal politseide ja sõjaväelaste kogunemist rahutuste kontrolliks. Lollitamise mõttes lastakse aknast paar lasku... Sellel lollitamisel on tõeliselt karmid tagajärjed, sest üsna varsti on need valged politseid ja sõdurid noorte majas ja algab kammerlikult vaid selles majas toimuv psühholoogiline ja vägivaldne ahistamine, aga õhtu on alles pikk ees... Huhh, isegi tagasi mõelda võtab higistama. Karm, väga karm! Ja hullult põnev!

11. GOOD TIME
Täpselt nagu eelmine - nii pinev ja täis ägedat actionit! Kuigi hoopis teistmoodi. Siin filmis on teemaks põgenemine ja tagaajamine. Mängumaaks terve linn. Selle filmiga astub Robert Pattinson tõsiseltvõetavate näitlejate ridadesse. Poleks uskunud, et selles mehes selline anne on peidus. Ta mängib siin vanemat venda mentaalsete piirangutega poisile. Soovides paremat elu nii endale kui vennale, otsutatakse vastu võtta pangaröögi-ots. Midagi läheb nässu ning noorem vend jääb politseile kinni. Kogu film toimubki praktiliselt järgneva öö jooksul, mil vanem vend teeb endast kõik ühe pika seikluste jadaga, et venda vanglast vabaks saada... See teekond on täis ootamatusi, põnevust ja pöördeid. Isegi hingamiseks ei anta pause...

10. NELYUBOV/LOVLESS (Andrey Zvyagintsev)
Nägin seda filmi oktoobris Pärdi päevade raames, koos režissööri ja helilooja endaga. Pärast filmi toimunud Q&A oli ka emotsionaalne, sest tervele saaltäiele rahvale läks see ilmselgelt väga korda. Polegi varem näinud kui kinos pärast filmi aplodeeritakse seisvate ovatsioonidega! Aga oli ka väärt film. Valus film. Aset leiab see tänapäeva Venemaal. Üks abielupaar tülitseb pidevalt omavahel, karjutakse ja elatakse end välja, samal ajal kui nende 12-aastane poeg kõrvaltoas pealt kuulab. Vanematel pole lapsest sooja ega külma, ainult enda emotsioonide väljaelamine on tähtis... kuid siis ühel hetkel on poiss kadunud. Alguses ollakse pahased ja omavaheline kraaklus läheb edasi... kuid kui kka midagi on kadunud, siis saadakse alles pärisel aru, mis tunded tema vastu olid... või kas ikka saadakse... võib-olla on see hoopis psühholoogilise efekti tulemus? Igatahes on huvitav näha kuidas inimesed sellises olukorras muutuvad ja mis kohast ei muutu. Millist abi saab Venemaal sellistes olukordades, kusjuures sellele abisaamisele on filmis igatpidi laiaseletuslik ja täpne seletus ning sellise tegutsemise samm-sammuline näitamine. Lõpp on muidugi... novat seda ei ütlegi... Kogu teekond on emotsionaalne... ja lõpp muidugi eriti.

09. I, TONYA (Carig Gillespie)
Jälgisin seda uisumaailma skandaali 90ndatel ning lisaks olen näinud ka teisi selle juhtumiga seotud filme. Siiani on need kõik olnud Tonya Hardingut kui peasüüdlast näitavad, nagu ka kõik meediaväljaanded omalt poolt inimestele pähe tagunud - Harding on monstrum! Sedapuhku antakse väga tõepärane versioon, kuigi komöödiana ja seega jäetakse usutavus iga vaataja otsustada. Kuigi kogu juhtumi lollus on lausa tabavalt saavutatud sellise lollitava stiiliga. Justkui juhtumiga seotud inimestega intervjuudele ülesehitatud. Kes ei tea, siis loo taustaks on Nancy Kerrigani vigastamine, et Tonya Harding võidaks USA meistrivõistused ja pääseks Olümpiamängudele. Kerrigan ja Harding mõlemad esindasid USAd Lillehammeris. Kerrigan oli selleks ajaks vigastusest paranenud ning võitis olümpiahõbeda venelanna Oksana Baiuli järel, aga Harding jäi 8ndaks. Harding sai süüdistuse, et tema selle vigastamise tellis ja keelu terveks oma eluajaks Iluuisutamisvõistlusel olalemisele. Film näitab kogu lugu teises valguses, ehk mitte nii, nagu meedia kogu asjast pildi on maalinud. Kusjuures Tonya oli tegelikult andekas ja hetketi ka väga edukas - 1991.aastal nii USA meister kui ka MMi hõbemedal. Ja osales ta ju tegelikult kaks korda Olümpiamängudel. Ta oli ka esimene naine, kes edukalt ühe võistlusuisukava jooksul sooritas kaks kolmekordset akslit ja esimene, kes edukalt suutis sooritada kolmekordse aksli kombineeritult topelt toeloopiga. Silmiavardav ja eriti "fake news" valguses lausa marruajav. Ka film ärritab mitmetes kohtades, aga seda kaasakiskuvam see on. Vapustavalt head rollid Tonyat mänginud Margot Robbie'lt (ta veel kandideerib Oscarile selle rolliga - pange tähele!) ja tema abikaasat mänginud Sebastian Stan'ilt (ka loll bodybuard, kes kogu käki kokku keerab on tabavalt koomiline). Kuid kindel Oscarivõitja juba enne kandidaatide esitamist on karmikäelist ja -sõnalist ning esmapilgul justkui armastusvõimetut Tonya armutut ema mängiv Allison Janney. Vau, milline power! Tonyast muide sai pärast uisukeeldu poksija!

08. GET OUT (Jordan Peele)
Suurepärase stsenaariumiga põnevik, milles hea annus õudusfilmisugemeid. Hämmastav, et keegi varem pole tulnud nii lihtsale, aga geniaalsele mõttele kirjutada selleteemaline stsenaarium. Nimelt Daniel Kaluuya mängib afroameeriklasest poissi, kes sõidab oma valge tüdruksõbra vanematele külla esimest korda. Rikkuritest pere võtab ta kuidagi imelikult vastu, aga esmakohtumised on tihti närvilisusest tingitult konarlikud... ent siis hakkab juhtuma üha kummalisemaid asju... kummaline on ka pere jaoks töötavad 2 afroameeriklast. Ja kui teised nädalavahetuse külalised saabuvad, kellest üks vanamemm on koos u. 40 aastat noorema afroameeriklasest peigmehega, kes tagatipuks järsku hakkab talle karjuma "get out"... siis hakkab kõik juba üha kiiremini kummaliseks muutuma... kuna pereema kutsub poisi endaga vestlema ja "teed jooma"... ja see lusikas muudkui keerleb seal teetassis ja keerleb ja kõlksub vastu äärt ja keerleb ja kõlksub ja keerleb...  :)

07. THE SQUARE (Ruben Östlund)
Ühe minu lemmiku Rootsi auteur-i viimane vaimusünnitus viib vaatajad rahvusvahelisse kunstimaailma. Film ongi justkui kunstieliidi ja erinevate kuraatorielude ning kunstivormide ja kunstiks kuulutatavate teoste satiir. Peategelaseks on taanlane, kes töötab Stockholmi Modernkunstimuuseumi kuraatorina ning on pidevalt otsimas uusi kõnekaid kunstiteoseid muuseumisse. Uusim kuum teos on "Ruut", mis peaks sümboliseerima usaldatavuse ja hoolivuse pühamut. Seal sees on kõigil turvaline ja hea. Sellele lisaks palgatakse kõnekaid out of the box sotsiaalmeediakampaaniaid korraldav tiim, kes peaks ka "Ruudule" mõtlema välja inimesi raputava kampaania... no mätlevadki, iseasi, kas moraalse... ja üldsegi, kas võib võtta mistahes asja ja väita, et see on kunst, andes sellele juurde mingi tausta või loo? Kas kõik meie elus on sellisel juhul kunst? Küsimusi, nii eksistentsaalseid kui kunstispetsiifilisi või moraalile ja moraalsusele viitavaid tõstatab film kuhjaga. Keegi eesti fimikriitikutest ütles väga tabavalt, et seda filmi vaadates tunned end kogu aeg ebamugavalt... aga minu meelest tunned ka pidevalt huvi, et mis edasi saab, mis üllatus järgmise nurga taga peidus on... Film pakub ka ühe häiriva stseeni kui üks vene performance-kunsti viljeleja nö. etendus läheb üle piiri ja väljub kontrolli alt... Kuid nagu kunst jäljendab elu võib ka elu hakata kunstiks muutma.. kus läheb elu ja kunsti piir... vingelt tihedalt küsimusi esitav film ja mõned vastused võib ka enda seest või filmistki leida kui sisse elada!

06. COCO (Lee Unkrich, Adrian Molina)
Ilus, emotsionaalne, mehhiko folkloori tutvustav ja muusikaline animatsioon on võluv oma lihtsuses, pakkudes siiski uut ja originaalset lugu, kus on segamini inimesed ja vaimud, unistused - nende täitumised ja luhtumised, pereväärtused ja peresoojus ning seda läbi ühe põneva Pixari/Disney-seikluse. Väike poiss Miguel unistab muusikukarjäärist ja tema suureks iidoliks on Ernesto de la Cruz. Üks asi viib teiseni ja müstiliste juhtumiste tõttu leiab ta ennast Surnute riigist. Seal sõbruneb ta Hectoriga, kellega koos hakkab avastama oma kadunud isa juhtumit. Pisarad kisub välja nii lastel kui lapsevanematel, garanteeritult! :)

05. DUNKIRK (Christopher Nolan)
Briti, Prantsuse ja Belgia sõdurid on 2.maailmasõjas Saksa vägede poolt Dunkirki randa aetud ning ümber piiratud. Ainus vaba tee on merele, aga nii madalasse randa laevad ei saa randuda. Algab õhurünnak ja täiesti ootamatu päästeoperatsioon. Lugu jutustatakse kolmest vaatenurgast - veest, õhust ja maast, kuigi mitte päris kronoloogiliselt. Ilma otsese narratiivita, annab pigem film edasi tunde või atmosfääri, mida tähendas olla seal Dunkirki rannal 1940nda aasta mai ja juuni vahetuses. Uskumatult hea kaameratöö ja muusika. Võimas ja mõjuv filmikunsti võimekus luua "tunnet". Kindlasti tasub just nimelt kinos vaadata!

04. ICARUS (Bryan Fogel)
Lausa uskumatult silmiavav dokfilm, mis töötab ka kui põnevik! See millest film alguse saab ja kuhu see välja jõuab on vapustav. Bryan Fogel alustab oma filmi ja uuringut sellest kuidas doping tegelikult tulemustele kaasa aitab. Tippratturina tahab ta ka tohtri järelvalve all katsetada oma kaasmõjuainetega piire. Täiesti tobe idee, aga no on ka tobedamaid. Ja ta teeb seda iseenda kehaga, seega ise teab, millega riskib. Juba jõuab ta ka esimeste tulemuste ja näitajateni, kuigi ega arstid temaga sellises ettevõtmises eriti koostööd teha ei taha. See on ju nõme ka. Aga siis satub ta ühe vene dopinguarsti peale, kellega hakkab koostööd tegema, kuid vähehaaval siirdub dokfilmi fookus Bryanilt sellele arstile, sest tuleb välja, et tegemist on Venemaa põhilise tippatleetide dopinguarstiga. Bryani abiga toob ta välja kogu mahhinatsiooni, kuidas venelased Sotši Olümpiamängudel oma sportlaste dopinguteste vahetasid - see oli tõeline süsteem balalaika. Samuti selle, et Putin oli absoluutselt kõigest teadlik ning käsuliinid polnudki pikad, vaid suisa otsesed! Asi läheb nii põnevaks kätte ära, et on pidevalt karta kes ja kas sellest mängust üldse elavana väljub. Kogu vene poliitilise spordiladvikuga saab ka hästi tuttavaks. Hämmastav ja ülipõnev dokfilm, soovitatav kõigile ka üldhariduslikus mõttes. On juba valitud ka Oscarite 15 poolfinalisti sekka, kõigi ennustuste kohaselt peaks ka kandideerima pääsema.

03. MUDBOUND (Dee Rees)
Kui arvestada 2017.aastal ilmunud filme, mis ka sellel aastal nähtud sai, siis oleks Mudbound nr.1. See lugu kahest 2.maailmasõjast kodukülla naasenud mehest - üks must ja teine valge. Kodus ootab neid erisugune elu. Sõjas olid ju kõik võrdsed. Samas nemad omavahel on ka kodukülas sõbrad. Ühtviisi ei leia nad aga asu ei sisemiselt, ega ka üldiselt kodus. Jutustatud väga omapäraselt erinevate tegelaste poolt mina-vormis, hüpates ühel tegelaselt teisele pikemate lõikude kaupa. Ajastufilm on justkui western, aga mitte valge ja punanahkade vahel, vaid valgete ja mustade vahel. Külas tegutseb ka Ku Klux Klan... Samas on ka naise positsioon tugevalt esil. Puudu ei ole ka armastus ja armukadedus ja inimlikud mõõtmed tõsistes olukordades nahavärvist hoolimata - muidugi eeldusel, et inimene pole rassist või südametu jõhkard, aga eks ole ju igasuguseid... Väga hea režii, kaamera- ja kunstnikutöö, stsenaarium ning mitmed suurepärased rollid - Carey Mulligan, Garrett Hedlund, Jason Clarke, Jason Mitchell, Mary J. Blidge ja Jonathan Banks, kui nimetada vaid mõningaid.

02. FENCES (Denzel Washington)
Teatrilavastuse näidend, mis on adapteeritud filmiks. Tegelikult kuna tegevus toimub suures osas ühes majas ja selle sisehoovis, siis on see justkui kammerlik ja tõesti nagu teater kinolinal. Selliseid tippteatrilavastusi tehti 60ndatel tihedamalt filmideks ümber. Väga teretulnud nähtus, sest selliste linateoste fookuses on sõna ehk dialoog ning näitlejatööd ja minule see meedib. Fences pakubki tipptasemel näitlemist kõigilt osatäitjatelt. Eekätt ema ja isa rollis olevatelt Viola Daviselt ja režissöörilt endalt, kes on ühtlasi meespeaosas, ehk Denzel Washingtonilt. Tegemist 50ndate Ameerika töölisklassi perega Pittsburghis. Kibestunud pereisa, kelle enda unistused omal ajal pesapallimängija karjäärist luhtusid, sest kui musti mängijaid hakati meeskonda võtma, oli tema "parim enne" juba möödas ning tal tuli minna tehasesse ränka füüsilist tööd minna tegema. Nüüs kus ta pojal on selline võimalus, rikub ta selle ära... sügavad hingehaavad on visad paranema ning kui näiteks isa teeb lapsele haiget saab ju haiget ka ema. Kuigi siinses loos saab ema haiget otse ja väga valusalt... dramaatiline ja kurb lugu. Ajab nutma ning hoiab emotsioonid pidevalt pinnal.

01. HIDDEN FIGURES (Theodore Melfi)
Tõsielusugemetega film on tõeline hea tuju-vitamiinilaks. NASA kasutas oma kosmoseprogrammis enne kompuutrite kasutuselevõttu mustanahalisi tipp-naismatemaatikuid. Lugu räägibki nendest naistest, õigemini kolme naise tõestisündinud loo inimarvutitena. Tegemist on astronaut John Glenni orbiidile saatmisega ja tema turvaliselt kojutoomsega, selleks on vaja muidugi ka ülitäpseid arvutusi. Film annab aimu ka organisatsiooni sisesest ajastule isegi iseloomulikust rassismist, nende naiste võitlusest austuse saavutamiseks tänu oma mõistusele ja tööle. Lisaks ka naiste omavahelisest sõprusest. Imeliselt ilusa pildikeelega veel kõigele lisaks. Põhilistes rollides säranad Taraji P.Henson, Octavia Spencer, Janelle Monae, Kevin Costner ja Kirsten Dunst.


PARIM LASTE- JA NOORTEFILM
1. COCO
2. BEACH RATS
3. EDGE OF SEVENTEEN
Minu lemmikuim noortekas läbi aja on ilmselt 19-osaline telesari MY SO-CALLED LIFE.

PARIM LÜHIMULTIKAS
1. DEAR BASKETBALL
2. REVOLTING RHYMES 1&2
3. CRADLE
Läbi ajaloo on ilmselt mu lemmikmultikas mõni lapsepõlve dubleeritud multikatest, aga see vajaks juba sügavamat uuringut ja analüüsi :)

PARIM PIKK MULTIKAS
1. COCO
2. LOVING VINCENT
3. LE GRAND MECHANT RENARD ET AUTRES CONTES/BIG BAD FOX & OTHER TALES
Lemmikud multikad läbi ajaloo on SPIRITED AWAY, ZOOTOPIA  ja INCREDIBLES  ja muidugi terve pikk rida lapsepõlve eestikeelseid sojuzmultifilme ning disnikaid, teiste seas kindlasti ka 1939.aasta Disney LUMIVALGEKE JA SEITSE PÖIALPOISSI.

PARIM LÜHIDOKUMENTAAL
1. KAYAYO-THE LIVING SHOPPING BASKETS
2. EDITH + EDDIE
3. TEN METER TOWER
Esimene neist räägib Aafrika lastest, kes saadetakse pikaks ajaks kodust kaugele raha teenima asulatesse, kus nad kannavad sandikopikate eest raskeid turukandameid.
Teine räägib 96 aastase mustanahalise naise ja 95 aastase valgenahalise mehe armumisest esimest silmapilgust. Nende abielust ja sellest kuidas naise perekond neid lahku tahab kiskuda.
Kolmas on rootslaste lahe lühidokk sellest kuidas filmitegijad on pakkunud pisikese summa raha inimestele ujulas, et nood kõige kõrgemalt platvormilt alla basseini hüppaksid. Filmides nende hirmu ja lõpuks ka otsust hüpata või mitte :)

PARIM PIKK DOKUMENTAAL
1. ICARUS
2. LAST MEN IN ALEPPO
3. LIFE, ANIMATED
4. CHICKEN PEOPLE
5. JIM: THE JAMES FOLEY STORY
6. VISAGES, VILLAGES/FACES, PLACES
7. KATE PLAYS CHRISTINE
8. UNREST
9. RISK
10. KEDI
11. CAMERAPERSON
12. GEORGE MICHAEL: FREEDOM
13. ABACUS: SMALL ENOUGH TO JAIL
14. FARTHEST
15. ANNE FRANK'S HOLOCAUST

PARIM ACTIONFILM
1. GOOD TIME
2. LOGAN
3. WAR FOR THE PLANET OF THE APES
Eraaldi vajab märkimist ka BABY DRIVER

PARIM ARMASTUSFILM
1. MAUDIE
2. CALL ME BY YOUR NAME
3. THE SHAPE OF WATER

PARIM SÕJAFILM
1. DUNKIRK
2. LAST MEN IN ALEPPO
3. WAR FOR THE PLANET OF THE APES
Lisaks DUNKIRKile on kindlasti lemmikute sõjafilmide seas rida natsifilme, aga nendele on mul eraldi kategooria. Kuid lisaks veel THE BRIDGE ON THE RIVER KWAI, DAS BOOT, HACKSAW RIDGE, PLATOON, HOTEL RWANDA

PARIM AJASTUHINGELINE KOSTÜÜMIDRAAMA
1. QUIET PASSION
2. VICTORIA AND ABDUL
3. BEGUILED

PARIM LGBT FILM
1. CALL ME BY YOUR NAME
2. MOONLIGHT
3. THELMA
Kõige lemmikumad selle žanri filmid on CAROL (Cate Banchett, Rooney Mara), HOURS (Meryl Streep, Nicole Kidman, Julianne Moore, Ed Harris) ja BLUE IS THE WARMEST COLOUR (Lea Seydoux, Adele Exarchopoulos).

PARIM SEIKLUSFILM
1. COCO
2. LOGAN
3. KINGSMAN 2: THE GOLDEN CIRCLE (kui seda nüüd võiks seikluseks ka nimetada :))

PARIM LOOMADEGA SEOTUD FILM
1. CHICKEN PEOPLE
2. ZOOKEEPER'S WIFE
3. KEDI

PARIM JÄRJE-FILM
1. LOGAN
2. WAR FOR THE PLANET OF THE APES
3. KINGSMAN 2: THE GOLDEN CIRCLE

PARIM KOOMIKSIFILM
1. LOGAN
2. SPIDER-MAN: THE HOMECOMING
Läbi ajaloo on parim ja täiesti teisest klassist kui kõik ülejäänud - THE DARK KNIGHT (see kus Heath Ledger mängib Jokkerit).

PARIM ÕUDUSFILM
1. GET OUT
2. RAW
3. GIRL WITH ALL THE GIFTS
Läbi ajaloo on mu lemmikud jäänu lapsepõlvest ikka need esimesed - MOTELLI "MESINÄDALAD" SALADUS, ROSEMARY'S BABY, DAWN OF THE DEAD, EVIL DEAD, SCARECROWS, POLTERGEIST, THE SHINING, THE OMEN, THE THING ja THE EXORCIST. Üks film, kus inimesed läksid vabatahtlikult surema ühte haiglasse ja pärast neist tehti küpsiseid, mis mõjusid rahvale kui narkootikum ja neid taheti massiliselt osta. Ja kõik Dario Argento, Hitchcocki ja Vincent Price'i filmid, aga eriti see, kus ta Shakespeare'i teoste surmade järgi sarimõrvarina inimesi tapab. Ent ka täiskasvuna on sattunud ette palju häid õudukaid, lemmikute seas neist kindlasti THE OTHERS, LÅT DEN RÄTTE KOMMA IN, 28 DAYS LATER, DRAG ME TO HELL, SIXTH SENSE ja THE CONJURING.

PARIM PÕNEVIK/TRILLER
1. GET OUT
2. GOOD TIME
3. DETROIT
Kõige lemmikum selle žanri film on läbi aja olnud Basic Instinct

PARIM TÕSIELUL BASEERUV MÄNGUFILM
1. HIDDEN FIGURES
2. DUNKIRK
3. I, TONYA

PARIM SCIFI/FANTASY FILM
1. NOVEMBER
2. LOGAN
3. DOWNSIZING

PARIM NATSITEEMAT PUUDUTAV FILM
1. ZOOKEEPER'S WIFE
2. RAI/PARADISE
3. HHHH - THE MAN WITH THE IRON HEART
4. ANNE FRANK'S HOLOCAUST
5. 116 CAMERAS
6. HITLER - MY NEIGHBOUR
Kõige lemmikumad selle žanri filmid, mis esimesena meenuvad on DER UNTERGANG, LA VITA E BELLA, THE PIANIST, THE GREAT DICTATOR, SCHINDLER'S LIST, INGLOURIOUS BASTARDS.

PARIM KOMÖÖDIA
1. I, TONYA
2. DEATH OF STALIN
3. THE BIG SICK
Tundub, et kõige raskem on teha just nimelt head komöödiat, sest neid ei satu eriti tihti ette, kuigi nende järgi on kõige suurem janu. Läbi aja on lemmikud komöödiad ilmselt vanad Ervin Abeli filmid - MEHED EI NUTA, NOOR PENSIONÄR ja SIIN ME OLEME.

PARIM FILMIMUUSIKAL
1. COCO
2. THE GREATEST SHOWMAN
3. BEAUTY AND THE BEAST
Kõige lemmikum selle žanri film on läbi ajaloo - MOULIN ROUGE. WHIPLASH-is küll ei laulda, aga parimate muusikafilmide sekks kuulub see kindlasti ja AMADEUS samuti.

PARIM VANGLAFILM
1. BRAWL IN CELL BLOCK 99
2. JIM: THE JAMES FOLEY STORY
3. RAI/PARADISE
4. SHOT CALLER
Läbi aja lemmikud on näiteks SHAWSHANK REDEMPTION, DAS EXPERIMENT ja A PROPHET.

PARIM KOSMOSEFILM
1. HIDDEN FIGURES (kuigi see otseselt kosmoses ei toimu, on NASAst... aga alustame otsast peale...)
1. ALIEN: COVENANT
2. LIFE
3. SALJUT-7

PARIM FEELGOOD-VITAMIINILAKSU ANDEV FILM
1. HIDDEN FIGURES
2. DEATH OF STALIN
3. CHICKEN PEOPLE

PARIM SPORDIGA SEOTUD FILM
1. ICARUS
2. I, TONYA
3. STRONGER
4. PATRIOTS DAY
5. BORG/MCENROE
6. DEAR BASKETBALL
7. BATTLE OF THE SEXES

PARIM AASIA FILM
1. LAST MEN IN ALEPPO
2. FOXTROT
3. CLOSE-KNIT
4. KEDI
5. HIMALAYA/HIMALAYAS
6. L'INSULTE/INSULT
7. SALESMAN/FORUSHANDE
8. CHA GONG CON/FATHER AND SON

PARIM VENE FILM
1. NELYUBOV/LOVELESS
2. RAI/PARADISE
3. SALJUT-7
4. (M)UCHENIK/STUDENT

PARIM ROOTSI FILM
1. THE SQUARE
2. SAMEBLOD/SAMI BLOOD
3. BORG/MCENROE
4. ALLVARSAMMA LEKEN/SERIOUS GAME
5. MORRAN & TOBIAS - SOM EN SKÄNK FRÅN OVAN
6. HUNDRAETTÅRINGEN, SOM SMET NOTAN OCH FÖRSVANN/THE 101-YEAR-OLD MAN WHO SKIPPED OUT ON THE BILL AND DISAPPEARED (järg 100-aastasele)
Kõige lemmikumad Rootsi filmid, mis esimesena meenuvad on TROLÖSA, FORCE MAJEURE/TOURIST, UNDER SOLEN, FANNY OCH ALEXANDER  ja no tegelikult rida teisi Bergmani filme...

PARIM SOOME FILM
1. TOIVON TUOLLA PUOLEN/THE OTHER SIDE OF HOPE
2. TOM OF FINLAND
3. BODOM
4. IKITIE
5. SPANDEX SAPIENS

PARIM NORRA FILM
1. THELMA
2. LØVEKVINNEN

PARIM TAANI FILM
1. DU FORSVINDER/YOU DISAPPEAR
2. DRAEBERNE FRA NIBE/SMALL TOWN KILLERS

PARIM PRANTSUSKEELNE FILM
1. GRAVE/RAW
2. VISAGES, VILLAGES/FACES, PLACES
3. 120 BATTEMENT PAR MINUTE/BPM(BEATS PER MINUTE)
4. MA VIE DE COURGETTE/MY LIFE AS A ZUCCHINI
5. HAPPY END

PARIM ITAALIAKEELNE FILM
1. PERFETTI SCONOSCIUTI/PERFECT STRANGERS

PARIM HISPAANIAKEELNE FILM
1. TIMECODE

PARIM BRITI/IIRI FILM
1. THE DEATH OF STALIN
(2. Siin kohal peaks tegelikult olema THREE BILLBOARDS OUTSIDE EBBING, MISSOURI, aga kuna sellest on võib-olla et natuke rohkemgi USAt sees, siis jätan selle arvestamata, mis sest, et eelkõige režissööri/autori järgi kuulubki siia)
2. DARKEST HOUR
(3.ka siia võiks vahele panna KILLING OF A SACRED DEER, sest briti rahad on sees. aga see ikkagi filmiti täiesti USAs ning kreeklasest režissööri poolt, seega ei pane seda siia.)
3. THE PARTY

PARIM SAKSAKEELNE FILM
1. DIE GÖTTLICHE ORDNUNG/THE DIVINE ORDER
2. JONATHAN

PARIM SIIN LIIGITAMATA RIIGI/KEELE FILM
1. LAYLA M (Hollandi)
2. TESTRÖL ES LELEKRÖL/ON BODY AND SOUL (Ungari)
3. UNDIR TRENU/UNDER THE TREE (Islandi)
4. LA MUJER FANTASTICA/FANTASTIC WOMAN (Chile)

EESTI FILMIDE TOP5
1. NOVEMBER
2. SANGARID
3. MINU NÄOGA ONU
4. SVINGERID
5. KETI LÕPP

PARIM MEESPEAOSA
20. SHAHAB HOSSEINI - Salesman
19. WILL POULTER - Detroit
18. TIMOTHY SPALL - The Party
17. ROBERT GUSTAFSSON - The 101-year-old man who skipped out...
16. ADAM SANDLER - The Meyerowitz stories
15. EERO AHO - Tuntematon sotilas
14. STELLAN SKARSGÅRD - Return to Montauk
13. JASON CLARKE - HHhH
12. JAMES FRANCO - Disaster artist
11. VINCE VAUGHN - Brawl in cell block 99
10. JAKE GYLLENHAAL - Stronger
09. NAHUEL PEREZ BISKAYART - 120 battements par minute
08. ROBERT PATTINSON - Good time
07. ROMAN BASKIN - Minu näoga onu
06. COLIN FARRELL - Killing of a sacred deer
05. DENZEL WASHINGTON - Roman J. Isral, Esq
04. TIMOTHEE CHAMALET - Call me by your name
03. ETHAN HAWKE - Maudie
02. DENZEL WASHINTON - Fences
01. GARY OLDMAN - Darkest hour

PARIM NAISPEAOSA
20. KRISTIN SCOTT THOMAS - The Party
19. SALMA HAYEK - Beatriz at dinner
18. GARANCE MARILLIER - Raw
17. MARYANA SPIVAK - Loveless
16. KIRSTEN DUNST - Beguiled
15. NATALIE PORTMAN - Jackie
14. ROONEY MARA - Una
13. SALLY HAWKINS - The shape of water
12. KATE WINSLET - Wonder wheel
11. MICHELLE WILLIAMS - All the money in the world
10. LENE CECILIA SPARROK - Sami blood
09. CYNTHIA NIXON - Quiet passion
08. NICOLE KIDMAN - Beguiled
07. KRISTEN STEWART - Personal shopper
06. NICOLE KIDMAN - Killing of a sacred deer
05. JUDY DENCH - Victoria & Abdul
04. SALLY HAWKINS - Maudie
03. FRANCES MCDORMAND - Three billboards outside Ebbing, Missouri
02. MARGOT ROBBIE - I, Tonya
01. VIOLA DAVIS - Fences

PARIM MEESKÕRVAOSA
20. JONATHAN BANKS - Mudbound
19. HUGH GRANT - Paddington 2
18. BRUNO GANZ - The Party
17. RICHARD JENKINS - The shape of water
16. MICHAEL SHANNON - The shape of water
15. SEBASTIAN STAN - I, Tonya
14. STEVE BUSCEMI - The death of Stalin
13. IVO UUKKIVI - Svingerid
12. IAN HART - God's own country
11. GARRETT HEDLUND - Mudbound
10. ARMIE HAMMER - Call me by your name
09. BEN O'TOOLE - Detroit
08. PAUL WALTER HAUSER - I, Tonya
07. BARRY KEOGHAN - Killing of a sacred deer
06. JOHN LITHGOW - Beatriz at dinner
05. KEVIN COSTNER - Hidden figures
04. STELLAN SKARSGÅRD - Borg/McEnroe
03. SAM ROCKWELL - Three billboards outside Ebbing, Missouri
02. MICHAEL STUHLBARH - Call me by your name
01. CHRISTOPHER PLUMMER - All the money in the world

PARIM NAISKÕRVALOSA
20. TILDA SWINTON - Okja
19. MICHELLE PFEIFFER - Murder on the orient express
18. HANNAH MURRAY - Detroit
17. KRISTIN SCOTT THOMAS - Darkest hour
16. ROSAMUND PIKE - HHhH
15. NICOLE KIDMAN - Lion
14. JULIA ROBERTS - Wonder
13. NINA HOSS - Return to Montauk
12. TATYANA MASLANI - Stronger
11. CAREY MULLIGAN - Mudbound
10. HONG CHAU - Downsizing
09. OCTAVIA SPENCER - The shape of water
08. SANDY MARTIN - Three billboards outside Ebbing, Missouri
07. PATRICIA CLARKSON  The Party
06. LAURIE METCALF - Lady bird
05. GEMMA JONES - God's own country
04. KATARIINA UNT - November
03. MIRANDA RICHARDSON - November
02. NAOMIE HARRIS - Moonlight
01. ALLISON JANNEY - I, Tonya

20 olulisimat filmi, mis sellel aastal nägemata jäid:
20. Mary Shelley
19. Loving Pablo
18. Chappaquiddick
17. Mademoiselle Paradis
16. In the fade
15. Zama
14. Children act
13. Based on a true story
12. Wife
11. How to talk to girls at the parties
10. On Chesil beach
09. Euphoria
08. Submergence
07. Cakemaker
06. Youth
05. Novitiate
04. Film stars don't die in Liverpool
03. Final portrait
02. Phantom thread
01. The Post