Oscariennustused 2021

 Täna öösel jagatakse kuldmehikesi filmitööstuse ameerikaliku vaatenurga parimatele. Kuigi jah, akadeemia liikmeid, ehk hääletajaid on tänaseks juba ümber maakera palju rohkem kui varasematel aastakümnetel, seega on see hinnagute diapasoon märksa laiavaatelisem kui kunagi varem. Oscarid on ka eriliselt palju rõhku pannud muidu kõikvõimalikele tasavõrdsuse aspektidele, mis valge nahavärviga heteroseksuaalse inimese jaoks võib esmapilgul tunduda täiesti tobe ja üle võlli juuksekarva lõhki ajamine. Hindama peaks ju lihtsalt "parimat", ükskõik milline see siis parajasti on. Paraku on kultuurilised vaatenurgad väga erinevad, seega ka hinnangute lähtekohad ning alatajulised maitse-eelistused. Sellepärast ka kõik need reeglid. Ja kui veelgi rohkem teemasse süvitsi minna, siis on seal taga kogu (filmi)tööstus, kus uute reeglitega soovitakse kõikidele võimalust anda ning süsteemi küll vast mõneti keerulisemaks ajades, ometi läbipaistvamaks ning ausamaks muuta. Seda just eelkõige inimlikul tasandil. Mis muidugi ei tähenda seda, et kõigil poleks teema kohta õigust oma arvamusele. Minule pahatihti ei meeldi ka võõraste kultuuride filmid nii, nagu need millega harjunud olen. Sellepärast ei armasta eriti palju reegleid, aga mõistan, et olukord võiks ju ka vabalt olla vastupidine ja siis oleks kurb, kui ei tehtaks üldse minu maiste-eelistustele kohaseid filme.

Seekordsed Oscarid on nii mitmes mõttes teistsugused kui varemad, et ei hakka kõiki need asju siin üle loetlemagi. Kuid silmapaistvamast otsast ehk muidugi see, et kogu periood, mille jooksul välja tulnud filmid on arvestuses sees, oli tunduvalt pikem. Nomineeritud võisid saada ka filmid, mis ei esilinastunudki kinoekraanil, vaid eelduseks oli lihtsalt see, et esialgselt, kui poleks pandeemiat, siis pidi filmi esilinastuma kinos, ehk kohe telefilmiks tehtud filmid ei läinud siiski arvesse...sellepärast näiteks paljukiidetud Small Axe 5-osaline antoloogia, millest vähemalt 2-3 filmi oleks oscarite väärilised nii mõneski kategoorias, paraku siiski nominatsiooni ei saanudki saada. Tavaliste poolfinaali nimekirjade pikkuseid pikendati nii rahvusvahelistel filmidel kui täispikkadel dokumentaalfilmidel. Helioscarite kategooriad on tänavusest gaalast alates kokku lükatud, ehk enam ei anta välja eraldi helimontaaži ja helimiximise oscareid, seega antakse tavapärase 24 kategooria asemel oscarid välja 23s kategoorias. Ning tagatipuks muidugi ei saa me nautida ka Kodak-saalis tavapärast staaride särades gaalat, vaid seekordne show tehakse päris eriliselt, mida tahaks kohe oma silmaga ka tingimata näha! :)

Kuid need ennustused... Mitmeski mõttes isegi raskem ennustada tänavu, sest eelauhinnad on läinud väga laiali ning ei tea kui kuidas see suures osas ekraanidel, mitte kinosaalides "kinofilmide" vaatamine on mõjunud akadeemialiikmete maitsetele. Neil pole ka juures seda tavapärast ülejäänud publikuga koosvaatamisest saadavat kinosaali atmosfäärimõju mõjutamas otsustamist, teisalt ehk tavapärasest rohkem meediakaja mõjutusi? Ei tea. Võib vaid teoretiseerida. 

Isiklikus plaanis eriline aasta sellegi poolest, et jõudsin ära vaadata kõik nominendid kõikides kategooriates, sh. lühifilmikategooriates ka ning isegi kõik poolfinalistide nimekirjade filmid.

Toon siin ära enda ennustused kindluse järjekorras, ehk kõigepealt need, mille/kelle võidus olen kõige rohkem kindel ja liikudes üha ebakindlama suunas. 

TÄIESTI KINDEL

PARIM HELI(Best Sound)

ennustan Oscarit: SOUND OF METAL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

SOUL

MANK

NEWS OF THE WORLD

GREYHOUND

isiklik lemmik: SOUND OF METAL

OSCARI VÕITIS: SOUND OF METAL

PARIM FILM(Best Picture)

ennustan Oscarit: NOMADLAND

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

MANK

MINARI

PROMISING YOUNG WOMAN

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

THE FATHER

SOUND OF METAL

isiklik lemmik: PROMISING YOUNG WOMAN

OSCARI VÕITIS: NOMADLAND

PARIM REŽISSÖÖR(Best Director)

ennustan Oscarit: CHLOE ZHAO(Nomadland)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

DAVID FINCHER(Mank)

LEE ISAAC CHUNG(Minari)

EMERALD FENNELL(Promising Young Woman)

THOMAS VINTERBERG(Another Round)

isiklik lemmik: EMERALD FENNELL(Promising young woman)

OSCARI VÕITIS: CHLOE ZHAO - NOMADLAND

PARIM MEESKÕRVALOSA(Best Supporting Actor)

ennustan Oscarit: DANIEL KALUUYA(Judas and the Black Messiah)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

PAUL RACI(Sound of Metal)

SACHA BARON COHEN(The trial of the Chicago 7)

LESLIE ODOM JR(One Night in Miami)

LAKEITH STANFIELD(Judas and the Black Messiah)

isiklik lemmik: DANIEL KALUUYA(Judas and the Black Messiah) 

OSCARI VÕITIS: DANIEL KALUUYA - JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

PARIM RAHVUSVAHELINE FILM(Best International Feature)

ennustan Oscarit ANOTHER ROUND(Taani)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras):

QUO VADIS, AIDA(Bosnia ja Hertsegoviina)

COLLECTIVE(Rumeenia)

THE MAN WHO SOLD HIS SKIN(Tuneesia)

BETTER DAYS(Hong Kong)

isiklik lemmik: THE MAN WHO SOLD HIS SKIN(Tuneesia)-peajagu parim film siin kategoorias ja parim film viimasel PÖFFil!

OSCARI VÕITIS: ANOTHER ROUND - TAANI

PARIM TÄISPIKK ANIMATSIOON(Best Animated Feature Film)

ennustan Oscarit: SOUL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

WOLFWALKERS

ONWARD

OVER THE MOON

A SHAUN THE SHEEP MOVIE: FARMAGEDDON

isiklik lemmik: WOLFWALKERS

OSCARI VÕITIS: SOUL

PARIM ORIGINAALMUUSIKA(Best Original Score)

ennustan Oscarit: SOUL

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MINARI

MANK

NEWS OF THE WORLD

DA 5 BLOODS

isiklik lemmik: MINARI

OSCARI VÕITIS: SOUL

siit edasi on kindlustunne ka veel üsna tugev võitjate osas, kuigi juba pisuke kahtluseuss närimas:

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ(Best Production Designer)

ennustan Oscarit: MANK

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NEWS OF THE WORLD

MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

TENET

FATHER

isiklik lemmik: MANK

OSCARI VÕITIS: MANK

PARIM KAAMERATÖÖ(Best Cinematography)

ennustan Oscarit: NOMADLAND

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MANK

NEWS OF THE WORLD

THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

isiklik lemmik: NOMADLAND

OSCARI VÕITIS: MANK

PARIM ORIGINAALLAUL(Best Orginal Song)

ennustabn Oscarit: SPEAK NOW(One night in Miami)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

HUSAVIK(Eurovision)

IO SI (Life ahead)

FIGHT FOR YOU (Judas and the Black Messiah)

HEAR MY VOICE (The Trial of the Chicago 7)

isiklik lemmik: SPEAK NOW(One night in Miami) (kuigi Io Si on ka väga hea!)

OSCARI VÕITIS: FIGHT FOR YOU - JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

Kahtluseuss on siit edasi juba natuke suurem, aga no 75% kindel võitjates:

PARIMAD VISUAALEFEKTID(Best Visual Effects)

ennustan Oscarit: TENET

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

LOVE AND MONSTERS

MIDNIGHT SKY

THE ONE AND ONLY IVAN

MULAN

isiklik lemmik: LOVE AND MONSTERS

OSCARI VÕITIS: TENET

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK(Best Coustume Design)

ennustan Oscarit: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

EMMA

MANK

PINOCCHIO

MULAN

isiklik lemmik: EMMA

OSCARI VÕITIS: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

PARIM LÜHIANIMATSIOON(Best Animate Short Film)

ennustan Oscarit: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

OPERA

BURROW

YES PEOPLE

GENIUS LOCI

isiklik lemmik: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

OSCARI VÕITIS: IF ANYTHING HAPPENS I LOVE YOU

PARIM GRIMM(Best Make-Up&Hair Styling)

ennustan Oscarit: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

HILLBILLY ELEGY

PINOCCHIO

EMMA
MANK

isiklik lemmik: PINOCCHIO

OSCARI VÕITIS: MA RAINEY'S BLACK BOTTOM

Ja edasi usk enda valikutesse kukub 50% peale:

PARIM MONTAAŽ(Best Film Editing)

ennustan Oscarit: THE TRIAL OF THE CHICAGO 7

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NOMADLAND

THE FATHER

SOUND OF METAL

PROMISING YOUNG WOMAN

isiklik lemmik: THE FATHER

OSCARI VÕITIS: SOUND OF METAL

PARIM MEESPEAOSA(Best Actor)

ennustan Oscarit: CHADWICK BOSEMAN(Ma Rainey's Black Bottom)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

ANTHONY HOPKINS(The Father)

RIZ AHMED(Sound of Metal)

GARY OLDMAN(Mank)

STEVEN YEUH(Minari)

isiklik lemmik: ANTHONY HOPKINS(The Father) (õhtu üks suur küsimus, kas võidab tõesti parima meespeaosa teinud Anthony või siis varalahkunud Chadwick postuumselt...)

OSCARI VÕITIS: ANTHONY HOPKINS - THE FATHER

PARIM NAISPEAOSA(Best Actress)

ennustan Oscarit: CAREY MULLIGAN(Promising Young Woman)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

VIOLA DAVIS(Ma Rainey's Black Bottom)

FRANCES MCDORMAN(Nomadland)

VANESSA KIRBY(Pieces of a woman)

ANDRA DAY(United States vs Billie Holiday)

isiklik lemmik: CAREY MULLIGAN(Promising Young Woman) (veelgi raske kui meeste vahel ennustamine, sest siin on 3 naist võrdselt noppinud eelauhindu ja Viola võttis ju USA näitlejateliidu parima naispeaosa, mis on tugev indikaator ja Frances noppis BAFTA, mille akadeemia liikmed kattuvad paljuski Oscaritega... ennustan siiski Carey võitu küigest hoolimata...vist isikliku sümpaatia põhjalt ka natuke)

OSCARI VÕITIS: FRANCES MCDORMAND - NOMADLAND

PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM(Best Original Screenplay)

ennustan Oscarit: PROMISING YOUNG WOMAN

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

THE TRIAL OF THE CHICAGO SEVEN

MINARI

SOUND OF METAL

JUDAS AND THE BLACK MESSIAH

isiklik lemmik: PROMISING YOUNG WOMAN

OSCARI VÕITIS: EMERALD FENNELL - PROMISING YOUNG WOMAN

Siit edasi on riskantne otsus teise järel, aga kes ei riski, see ei võida :) Minule meeldib minna tavapäraste arvamuste vastu, kui selles on suurem loogika ja ausus versus oodatud ja strateegilised otsused võitjavalikutes...

PARIM NAISKÕRVALOSA

ennustan Oscarit: GLENN CLOSE(Hillbilly Elegy)

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

YOUN YUH-JUNG(Minari)

MARIA BAKALOVA(Borat 2)

OLIVIA COLMAN(The Father)

AMANDA SEYFRIED(Mank)

isiklik lemmik: OLIVIA COLMAN(The Father) (ennustades GLENNi võitu siin on ilmselt mu ennustuste rea suurim seekordne risk, sest kõik viitab Minari-vanaema võidule või siis Borati noore tütre julgustükkidele, mis polegi otseselt näitlemisoskustega seotud!)

OSCARI VÕITIS: YUH-JUNG YOUN - MINARI

PARIM MUGANDATUD STSENAARIUM(Best Adapted Screenplay)

ennustan Ocarit: THE FATHER

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

NOMADLAND

BORAT 2

WHITE TIGER

ONE NIGHT IN MIAMI

isiklik lemmik: THE FATHER (ilmselt sellepärast ka riskin ennustades kõigi teiste vastu, sest NOMADLANDi peetakse enamvähem kindlaks võitjaks siin, aga Zelleri trikitamine ja manipuleerimine oma looga on klass omaette ning väärt Oscarit!)

OSCARI VÕITIS: FLORIAN ZELLER JA CHRISTOPHER HAMPTON - THE FATHER

PARIM TÄISPIKK DOKUMENTAALFILM(Best Documentary Feature)

ennustan Oscarit: TIME

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

MY OCTOPUS TEACHER

COLLECTIVE

CRIP CAMP
MOLE AGENT

isiklik lemmik: COLLECTIVE (kõik ennustavad küll siin MY OCTOPUS TEACHER võitu, aga kuigi see film meeldis, ei ole ma eriline loodusdokkide sõber kui võrrelda neid inimestest rääkivatega...mis ju ka omamoodi "loodus"dokid :))

OSCARI VÕITIS: MY OCTOPUS TEACHER

PARIM LÜHIMÄNGUFILM(Best Live Action Short Film)

FEELING THROUGH

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

TWO DISTANT STRANGERS

LETTER ROOM

THE PRESENT

WHITE EYE

isiklik lemmik: FEELING THROUGH(aga meeldisid kõik 5 nominenti, seega raske valida! Eriti esimesed 4 vahel... aga ohhh kui ma tahaks, et Feeling Through võidab! Esimest korda mängib sellise kaliibriga filmis näitleja, kes on ühtlasi nii kurt kui ka pime...ja lugu läheb sügavale hinge ning mis siis veel loeb võitjat valides?!)

OSCARI VÕITIS: TWO DISTANT STRANGERS

PARIM LÜHIDOKUMENTAALFILM(Best Documentary Short)

HUNGER WARD

teised nominendid tõenäosuse järjekorras:

A CONCERTO IS A CONVERSATION

COLETTE

A LOVE SONG FOR LATASHA

DO NOT SPLIT

isiklik lemmik: A CONCERTO IS A CONVERSATION(üks seekordse aasta raskemini ennustatavaid)

OSCARI VÕITIS: COLETTE

ARVAN, ET KOKKU SAAVAD OSCAREID: 

Nomadland 3

Ma Rainey's Black Bottom 3

Promising Young Woman 2

Soul 2

The Father 1

Mank 1

The Trial of the Chicago 7 1

Hillbilly Elegy 1

Judas and the Black Messiah 1

Tenet 1

Time 1

Another round 1

Sound of Metal 1

One night in Miami 1

If anything happens I love you 1

Feeling through 1

Hunger ward 1

Gorbatšov/Gorbachev - Rahvuste Teater/Theater of Nations (Moscow/Moskva) - RUSSIAN CASE 2021 - 1.elamus

 

Meie ees avaneb näitlejate garderoob kahele. Kogu oma vajalike parukate ja grimmivahenditega, rollifotodega, millelt vaatavad vastu eri vanuses ja olukordades (rollides?!) peategelased. Siin-seal on veel mööblit ja muidugi paar stangetäit "kostüüme". Suur, aga puhas, pea kliiniliselt puhtas taust on lumivalgeks võõbatud - nii valge tellissein, et sellelt paistab kõik detailideni välja. Ent hämaruses see kaob ja mistahes valgusvärvuses muutub kaasamängivaks.

See on ruum, millesse me Alvis Hermanise autoriteatrit vaatama asudes siseneme. Teatrietendust, millest kujuneb kahe inimese elutee-jutustus. Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja Raissa Maksimovna (esialgu Titorenko, aga pärast) Gorbatšova. Jah, tegemist on biograafilise teatriga, mis põhineb peategelaste avalikel ülesastumistel, kirjadel, memuaaridel ja millest lavastaja ise on kirjutanud kokku peamiselt just publikule jutustatava, ent osaliselt ka väljamängitavate partner-stseenidega lavaloo, stiilis "täna õhtul mängime Gorbatšovide elu". Eriti just alguses mängivad näitlejad meile välja ka oma karakterisisse minekud, harjutades nende hääli, ilmeid ja olekut, mis omakorda mõjub sooja huumorina ning aitab vaatajatel (koos näitlejatega) olustikku koos siseneda. Kaval võte ja lausa imekombel märkamatult oledki kärbsena nende kiviseinte vahel ning isegi näitlejate grimmipeegleid taustal nähes, ikkagi just selles ajastus, mida parajasti näitleja-jutustajad meile vestavad-kujutavad. 2 täiesti suurepäraselt meisterlikku vene näitlejat - Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, vastavalt siis Mihhail ja Raissa. 

See lugu on tõesti klassikaline elulugu, ent kuna peategelane on olnud maailma üks tähtsamaid oma aja poliitikuid, on see kahtlemata lisaks ka poliitiline teater. Lavastaja Hermanis siiski ei lasku hetkekski hinnanguid andma. Ta viskab õhku nagu kuulipildujast järjest üha uusi ja uusi fakte ning kilde tegelaste eluteelt, ent alati suurima austuse ja isegi teatava elegantse õrnusega. Seal vahel on ka mõned negatiivsed... ent seda vaid neile, kes neid niimoodi tõlgendada soovivad. Lavastaja-dramaturgi käed jäävad alati ja igas olukorras puhtaks.

Lisaks ajaloost tuttavatele faktidele-toimunule, on siin muidugi palju, mida saab ridade vahelt veel üles noppida. Ja seeläbi justkui enda mustreid suurest pildist luua - mõned olemuslikud, mõned kummaliselt ka igaühe enda eluga seonduvad tähelepanekud, mis ainult laiendab vaadatava väärtust ning vaataja sidumist kogu laval toimuvaga ning seal lahtimängitava aja- ja olmelooga. Mitmed ka tõesti väga peened äratabamised. Toome näiteks jäätise - kui oluline see oli lapse ja noorena. Jäätisel oli mingi maagiline tähendus - "täna ostame poest jäätist"... Aja ja vanusega võib ju jäätis endiselt maitsvaks jääda, ent selle tegelik väärtus devalveerub (võrreldes lapsepõlvega). 

Mustritest rääkides, siis huvitav kui palju käis ridade sees ja seal vahel läbi seotus Ukrainaga, kui palju usuga, kui palju raudteega. Rongidel ja Raudteel on lisaks algustähele veel väga suur tunnetuslik sidusus teatava Romantikaga. 

Ja ikkagi need näitlejad... täiesti harukordne partneritunnetus - nagu elus nende tegelaste, ehk päriselu abikaasade vahel, nõnda ka laval näitlejatel. Ning selle tabamine - osalt ka julgelt parodeerimine, vähemalt mis puudutab portreeritavate kõnemaneere. Tihti ju suhtutakse teatrilavastustes üleolevalt nii lähedalt päris elu tegelase tabamisse, aga oleme ausad - see on ka palju raskem mängimise mõttes - tõesti proovida kedagi KEHASTADA - ka häält ja liikumist jäljendades. See võib kammitseda näitlejaid ja panna mingist teisest kohast lukku või liialt pingutavaks, aga tõelised meistrid eristuvadki sellega, et suudetaksegi muutuda kellekski teiseks! 

Siin on muidugi ka palju lavastuslikke otsuseid toetamas ning tegelikult üldse loomas mängukombinatsioone. Jutustades vaadatakse publikusse, see on arusaadav, ent just ümberlülitustes peitub siinsete meistrite kõrgem klass. Teisalt on ju ka misanstseene, eriti just emotsionaalsema mängumaneeriga dialoogid, mil tehakse publikust kujuteldav vastasmängija ning esitatakse ikkagi saalile - see töötab (ja ka mõjub), sest lavapartner, ehk ka teine tegelane vaatab publikusse, nagu läbi selle ka vastu oma "partnerile". Seejuures on mitmed korrad, kui näitlejad on oma esitatavast nii liigutatud, et silmad helklevad või kohati isegi pisarad voolavad korralikult. Mehel seejuures ka (näiteks isa-poja teema juures)! Sest tõelised mehed pisaraid ei karda. Ja no Mihhail tundub, et on ka päriselt selline pehmema natuuriga (sellise võimsa riigijuhi kohta ju isegi üllatuslikult) ja väga südamlik.

Lavastus oli ka sellest küljest nagu "elulooraamat", et seinale kuvati laval toimuvate juhtumite "pealkirjad", nagu peatükid. Temaatilised, nagu näiteks "Gorbatšov ja raamatud" või "Raissa ja püramiidid" jne... need vahetusid tempokalt ja andsid isegi dünaamilisust oma olemuslikult vähemdünaamilisele jutustava-teatri žanri lavastusele palju juurde. 

Kuigi lugu võttis pidavalt ka vägagi tõsiseid pöördeid, siis ikka paistis ja sobitus vahele eluline huumor (ongi ju eluga seotud!) Teisalt nendes tõsisemates kohtades näiteks ei saa ju kedagi jätta külmaks kui naine laval päriselt nutab... sest isegi kui ta nutab oma karakteri pisaraid, nutab ta ju ikkagi päriselt - näitleja on viinud ennast sellesse seisundisse... Oh miks küll teatrilavadel ikkagi nii vähe nutetakse... kui sellel on ometi nii suur ja kaasakiskuv mõju?! Liigutavat teksti on vähe? Harva? No siin seda igatahes seega on. Lavastajal on küll veel varuks mitmeid vaatajate kaasatõmbamise trikke. Näiteks Mihhaili ja Raissa pulmades - publik mõnuga hõikas (näitlejate julgustatuna) "Kibe!", ent seegi ju ei tule tühja koha pealt. selleks on tulnud osavalt publik ikkagi nii kaugele viia, et nad tõesti juba nõnda tugevalt kaasa elaksid, et on valmis teatrisaalis midagi sellist tegema... sekkuma enda olmest läbi "neljanda seina" lavaolmesse. Muide professionaalsuse piirides naeravad ka näitlejad ise oma esitatava teksti või partneri mängu peale, saades ka sedasi publikuga rohkem omaks- nemad küll ju siin jutustavad, aga naudiks nagu ühtlasi seda teksti koos vaatajatega...imeline!

Gleb Filštinski valguse värvidega mängitakse stseenid nii voolavalt kui ka kohati kirurgilise skalpelliga lõigates peaaegu, et sinkjast valgest külmast üksindusest -> soojemaks, hämaramaks, kodusemaks pruunikaskollasekski kodukoldes koosolemiseks.  

Paratamatult liigub sisu ka poliitikasse ning teiste Nõukogude juhtide juurde, kelle varjust ju lõpuks meie nimitegelane suurriigi juhiks tõusiski. Näitlejad vahetavad ka grimmi ning osaliselt isegi maskilikke valmisgrimmi publiku silme all, sealhulgas parukaid ja poolparukaid. Tinglikult ongi etendus jagatud kaheks esimeses pooles rohkem pereelu ja kahe inimese suhte ning selle kujunemisloo rohujuuretasand ja siis jällegi see laiemalt tuntud avaliku elu sotsiaalsem poliitikutee. Ja kui juba esimeses vaatuses hakkab Gorba juuksepiir taanduma, siis teise vaatuse alguses on need jälle näitleja enda omad... võibolla hetkeks ei saa sellest arugi, et miks siis järsku nii, aga tegelikult tahetakse tuua meid ikkagi tagasi selle jutustaja-tasandi juurde - siis ongi laval kaks näitlejat, kes mängivad-räägivad meile kellegi kolmanda lugu...

Eks keskealised ja vanemad, ehk meie niiöelda "nõuka-ajal elanud" inimesed suures osas ju ka teavad seda Gorbatšovi elukaart, ehk mis toimus tema ja maailmaga tolles ajastus, ent niimoodi kontsentreeritult loksutab siiski mingid asjad paika, mis vahepeal muu infomüraga on segi läinud ning osaliselt ka juba unustuse hõlma alla kadunud. Selgelt antakse mõista, et Andropovi õpetusel Gorbale võis olla olulisemgi kaal kui pinnale paistab. Andropov oli ka see, kes lükkas Gorbatšovi riigijuhiks juba siis kui tema enda tervis polnud kiita. Ent siiski Tšernenko sai asemele - ministrite arvates temaga oli "lihtsam"... ent me ju praegu teame ajaloost, kuivõrd hetkeks... Ja Hermanis muudkui jätkab oma väikeste "võtmete" õhku loopimist... Mõte põikab tänu sellel ka sinna, et kuidas ikkagi just KGBs juhtival kohal töötamine oli ja on tihti lühem tee kogu Venemaa juhiks... nõnda see oli ka Putiniga... Ja kui kogu siinkirjutaja lapsepõlve aja olid ikka need müstilised hallid kardinalid, ehk igasugused ministrid, kes neid niite seal Venemaa ladvikus tõmbasid - no eks Brežnev andis ka hea võimaluse vastava olukorra tekkeks, siis Gorbaga see muutus tagasi - ehk tegelik võim liikus ministritelt jälle presidendile. 

Kui see etenduse esimene pool, ehk armumine ja noorus oli niiöelda õhuline ning inimlike ja äratuntavate emotsioonidega, siis teine pool, ehk "poliitiline elu" oli nagu kiirrong, mis veel üha kiiremaks muutus ja tunneteks kodus jäi ju seeläbi ka kaduvvähe aega ja ruumi... Nõnda vaene Raissa, kuigi muidugi mehele igati hingekaaslaseks, jäi selle suure karjääri kõrval ikkagi rohkem tagalasse ning parimal juhul kodusolevaks toeks... 

Pool tundi enne lõppu, saabki Gorbatšovist riigijuht, mille h-hetkeni viiv taustsüsteem jutustatakse ka ette - Gromõko rolli olulisus, mida me ka kõik teame, kes selles ajas elasid. Ja kuna siin poliitilise etenduse pooles on muidu huumorit tunduvalt vähem, toob Hermanis sisse ajastule omased anekdoodid ja päris elu markantsed juhtumid - kõik ikka lähemalt või kaugemalt seotud Gorbaga. Isegi üks anekdoot, mis endalgi lapsepõlvest meeles - "Lõputult pikas viinapoe järjekorras saab ühel mehel mõõt täis, astub järjekorrast välja ja teatab, et läheb tapab Gorba ära. Lähebki. Ent on juba 2 tunni pärast tagasi. Teised siis uurivad, et kas töö tehtud? Tapetud? Mees vastu: "Seal oli veelgi pikem järjekord." :)

Ei väsi rõhutamast, et lugu tervikuna on jutustatud väga suure austusega, kus Gorbast maalitakse eelkõige ikkagi inimene ja alles siis riigijuht. Kuid ka lõpus jätkab Hermanis oma "tõsielukildude" lisamist, mis mõtteid ja seoseid loovad... näiteks kui ta lõpuks oma positsioonilt tagasi astub, ütleb ta, et tal on kahju, et nõukogude liit lagunes - see ei olnud tema eesmärk. Eestlasena oleks ju selline mõttekäik isegi taunitav, ent kui mõelda riigijuhi seisukohast, siis kes ikka tahaks, et tema valitsemisest tingitult riik väiksemaks muutub ning seega ka võim ju kitseneb maailmas... aga nii see kellele kahjuks - kellele rõõmuks ikkagi läks. Ja Gorbast õnneks polnud sellist hirmuvalitsejat, kes vägisi seda oleks ära hoidnud. 

Publik oli väga helde... pidevad naeruturtsatused ning iga Gorba vanemakski muutumine (grimmi/parukate/maskide abil) teenis tervelt saalilt ära aplausi... sest eks see kiire ja sellisel tasemel muutumine oligi nagu väike teatriime. Sarnasust ju välimuslikult ehk polnudki, aga siin tuleb taaskord mängu näitlejameisterlikkus, millega Mironov oma aegluse ja kangusega tõesti mängibki laval liikuva inimese vanemaks! Ning ka täpp i-peal, ehk lõpp on ilusti kokku sõlmitud, sest need keda armastame, ei lahku meie juurest tegelikult mitte kunagi!

Lisamärkusena nähtud etenduse kohta ei saa jätta mainimata, et Gorbatšov oli ka ise seda vaatamas ja sellest lõpuaustusena sai ka publik osa. Tekkis kummaline duaalsus - saalis ja mis sest, et publiku poolel vaatamas, oli kohal päris õige hing, keda ka lavalt üksipulki lahti hekseldati nii lähi- kui suures plaanis ning kelle elu nii isiklikku kui avalikku palet peegeldati. Imeliselt eriline tunne. Publik näis olevat ühtviisi ja samaaegselt tänulik oma aplausi ja seisvate ovatsioonidega nii näitlejatele, suurepärase teatrielamuse pakkunud teatritegijatele kui ka endisele riigijuhile, kes nendega koos seal saalis istus! Vaimustav!

PS. Tegemist on video vahendusel vaadatud etenduse peegeldusega, ent saadud elamus, ilmselt eelkõige tänu harukordselt heale lavastusele ja mängule oli täiesti võrreldav päris teatriga. Huvitav oli esimesest pingpongilikust - kogu elukaare kiirülevaatest kahe näitleja poolt kuni kõige viimase - maagilise realismi südantsoojendava stseenini välja! Seda vaataks kohe meelsasti mitu korda veel! 

Braavo Alvis, Jevgeni ja Tšulpan ning kogu taustatrupp!

Tekst Russian Case etenduse tutvustuse lehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Theatre of Nations, Moscow

GORBACHEV

text by Alvis Hermanis

Director: Alvis Hermanis

"You would expect that the production entitled GORBACHEV offers a new look at our history and the protagonist’s role in it, at the coup d'état attempt in August 1991 and the collapse of the Soviet Union. However, nothing of this you will see in the main hit of the current Moscow theatre season. There are only two characters in the play– he and she. The historic events provide a background only to the story about Mikhail and Raisa Gorbachev`s private life. Alvis Hermanis` theatrical biopic is based on their memoirs, letters and public appearances. The initiator of Perestroika is seen as a man who values love more than power. This theme resonates clearly at the beginning and end of the play. In the middle this keynote flags but the situation is saved by absolutely brilliant work of two outstanding actors – Yevgeny Mironov and Chulpan Khamatova. Even in secondary scenes the actors’ incredible charisma makes the characters and their feelings very convincing. They are not only acting out their love, but also trying on their costumes, wigs, makeup (the action takes place in a dressing room) and, moreover, the dramatic fate of the last general secretary of the Communist Party of the Soviet Union and his wife. Before our eyes historical characters are being transformed into vulnerable and suffering people." -Marina Davydova

Production Information:

Premiere date: 10 October 2020

Duration of show: 3 hours, one break

Age restriction: 16+

Number of people on tour: 32

Scale: up to 1000 spectators

Freight: one 40-foot van, 82 m3

Set up time (including sound and light): 16-18 hours

Minimum performance space: 

Height: 8,0 m

Width: 15,0 m

Depth: 8,0 m

Contact:

Maria Starygina, Dmitry Kondrashov

Mob: +7 903 299 0112, +7 926 916 1697

E-mail: m.staryguina@tofnations.ru, d.kondrashov@tofnations.ru

Web links: https://theatreofnations.ru/performances/gorbachev-1