Head vana aasta lõppu ja uue algust!

Uuel aastal uue hooga korduvad kõik vanad vead.
Neist, kes olid väiksed põrsad, saanud nüüd on suured sead 🙂

Ehh, alles ta tuli ja nüüd juba läheb. Kui on üks asi, mille järgi vanaks saamist selgelt näha (no peale selle, et lapsed saavad järjest täiskasvanuks- sellel aastal juba minu teine kolmest), siis on see aja kulu kiirenemine. Sellise hooga panevad aastanumbrid suuremaks, et varsti vist hakkab kahtlema, et mis see aastanumber nüüd parajasti on...

Isiklikus elus olid vast kõige olulisemad verstapostid 2018ndas, et sai aasta alguses alustatud uuel töökohal (kohe saabki esimene aasta täis!) ja sügisel sain sisse Tallinna Tehnikaülikooli IT magistrantuuri. Kui kõik hästi läheb peaksin 2019. aasta suveks olema "Tehnikateaduste magister" 🙂

Kultuurimaastikul võttis sellise suure ampsu ajast teater, et teistele palju miskit ei jäänudki... ainult puru ja pudinad...

Peaaegu 200 erinevat lavastust, täpsemalt 181, mida varem näinud polnud. Praegu on eksamisess ja perega pühade pidamised, seega on veel mõned tekstid kirjutamisel, aga ükski lubatud tekst blogisse tulemata ei jää. Lühiarvamused on nagunii instas juba üleval, aga seal pole ju ruumi pikalt arutleda...
Raamatute lugemine kuivas sellel aastal täiesti kokku. Ülikoolivälist lugemist kogunes kõigest 8 ja pool raamatut! Mu täiskasvanuea madalaim number. Häbi on, aga see on ülikooli ja teatri süü... Järgmisel aastal kui ülikool läbi saab, küll ma siis jälle loen. Teatriskäimisega tuleb ka tasakaal leida, aga kuidagi ei raatsi huvitavatest tükkidest loobuda. Teatriga on ju see jama, et lavastusi mängitakse piiratud aeg, aga raamatu võib millal tahes riiulilt haarata - ehk siis nö."küll jõuab"... No vaatame seda asja uuel aastal.
Ka sportima jõudsin tunduvalt vähem. Tavalise 3000km jooksu asemel tuli kokku vast heal juhul 500 kui sedagi. Lisaks ratas, sõudmine, orienteerimine, jõusaal ja rühmatrennid. Vigastus andis endiselt tunda, aga teiste alade proovimine pole ka uut "spordialaarmastust" veel ellu toonud jooksmise asemele. Praegu on esmane eesmärk kaal korda saada ja tasa ning targu tegutseda. Orienteeruma kavatsen kõvasti rohkem jõuda uuel aastal. Lisaks tegin endale 10 teema nimekirja - niiöelda uusaastalubadused, mida aasta algusest hakkan hoidma (a la - peale kella 18 ei söö, ei joo midagi muud peale vee, rämpstoitu ei söö jne) ja vaatan kaugele nendega jõuan. Kunagi kui 50kg alla võtsin, siis suutsin üsna kaugele ja tervislikumaks muutumise hoog läks üha suuremaks. Kuni see jalavigastus kõik tuksi keeras. Aga kes kukub, see tõuseb üles ja alustab otsast peale, eks!

Filme vaatasin tavalise, umbes 300 asemel, kõigest 166, mis ilmselt pole mõne meelest sugugi väike number, aga minu kohta tõesti pisike. 

Telesarjahooaegu vaatasin lõpuni 39 ja pooleldi 42 (osalt neist vaatan järgmisel aastal lõpuni). Endiselt meeldivad reality-sarjad, kus õpib inimeste psühholoogiat- kuidas nad käituvad teatud olukordades, kuidas strateegiaid punuvad jne. Kuid kodumaistel draama- ja komöödiasarjadel katsun ka jõuda silm peal hoida. Isegi kui sisu pole alati kõrgel tasemel, siis näitlejate mängust avastab ikka midagi. Ise tegin ka ühes filmis ja ühes telesarjas ning mõnedes reklaamides kaasa. Kuigi nüüd on vaja dieeti pidada ja sellepärast olen paarile pakkumisele isegi ära öelnud. 

Tantsima pole ka jõudnud ja tantsu vaadata ka vähe, kuigi ometi-ometi jõudsin Tallinna Tantsuteatrisse! Ja see oli paljutõotav elamus. Vanemuise balletitrupp on praegu niiiii hea, et tahaks kõiki nende tegemisi näha- kui vaid see Tartu nii kaugel poleks...

Muusikalemmikuid sellel aastal üleskirjutada ei jõudnudki. Võtsin selle instagrammi-tegemise käsile ning proovisin kõikide etenduste kohta parajalt pikalt sinna kohe esmase emotsiooni peale etendust kirjutada https://www.instagram.com/danzumees/ Blogis ja instas kokku ikkagi üle 230 teatriteemalise teksti (kui veel lisada "FB erilood", siis tuleb 250 kokku ära! See on vist küll rohkem kui keegi teine Eestis? Kuigi ega mul sellest ülevaadet ei ole ja ega see ka eraldi eesmärk polnud. Arvestatav hulk vist igatahes (Eesti kontekstis) 🙂 

Soovin tänada kõiki teatreid, lavastajaid, dramaturge ja näitlejaid, kes mind teatrisse on kutsunud oma tegemisi vaatama - kokku 79 kutset. Ilma nendeta kindlasti ei omaks sellist laialdast pilti eesti teatri hetkeseisust. Kõigi kohta (peale ühe, mille eest vabandasin kutsuja ees) on ilmunud või veel ilmumas blogis ka peegeldus. Jätkan seda liini ka järgmisel aastal- kirjutan alati ja ainult siis kui kutsutakse.
Kohe on aeg teha ka aasta-kokkuvõtteid ja kuna minule meeldib ka nende kogutud elamuste üle veelkord mõelda, siis jagan enda arvamusi blogi kaudu nii teatri, filmide kui muude parimate kohta. Enne seda siiski võtan kokku detsembrikuu-teatrikuu (16 etendust) ja kirjutan ära vanad võlad. Seega teatriaasta tippudest vast kunagi uue aasta esimese kuu lõpupoole. Ent seda kindlasti sama uhkelt kui eelmisel aastal (vingeimad hetked, TOP elamused ning erinevate teatri-valdkondade tipud - näitlejad, kunstnikud, lavastajad jne). Blogis on ka küsitlus, et kui pikki nimekirje soovitakse ja tundub, et hetkel arvamused jagunevad kahte äärmusesse, kas TOP20-TOP30 või TOP100... tuleb siis leida mingi mõistlik lahendus. Praegu on u.70 hääletajat, ootan 100 ära ja siis panen lukku.

Uuel aastal, kui ülikoolis on esimene eksam juba tehtud, lähen vaatan esimeseks TÜ VKA (praeguseks juba väga armsaks saanud) noorte näitlejatibude ja Rakvere Teatri "Pipi peab jõule". Jaanuaris on hetkel kokku plaanis 7 erinevat teatrilavastust avastada. Veebruaris on paar pikka tööreisi ees kaugematele maadele ja seega tuleb siis ilmselt poolik teatrikuu, aga märts, mis ju teadupärast ongi "teatrikuu" (ja minu enda sünnipäevakuu), siis on kõik jälle "normaalne" 🙂

Seega uuel aastal uue hooga! Teiega on olnud väga lahe, äge ja huvitav! Tänud kõigile, kes on jõudnud kirjutada, kommenteerida või mistahes muul viisil selle aasta "kihutamisel" seltsiks olla!

Vahvat vana ärasaatmist ja HEAD UUT AASTAT! ❤

Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2017/18

Ajakiri "Teater. Muusika. Kino" jätkab oma meeldivat traditsiooni, saates igal hilissügisel teatrikriitikutele "Teatriankeedi" möödunud tervikhooaja kohta, ehk siis sedapuhku lavastuste kohta, mis said esietenduse ajavahemikul 1.09.2017 kuni 31.08.2018.

Teist aastat järjest oli ka minul au selles küsitluses osaleda, kuigi seekord oli ajaga suuri raskuseid, et õigeks ajaks oma tekst valmis teha. Lõpp hea kõik hea ja nõnda on ka minu teatrivaimustused just ilmunud värske ajakirjanumbri lehekülgedel olemas.

Nagu eelmisel aastal, nõnda ka seekord, on ankeetide arv 25: Jaak Allik, Eesti Teatri Agentuur (Heidi Aedma, Liisi Aibel, Kirsten Simmo, Tiia Sippol), Kaja Kann, Eteri Kekelidze, Piret Kruuspere, Valle-Sten Maiste, Margus Mikomägi, Meelis Oidsalu, Riina Oruaas, Annemari Parmakson, Madli Pesti, Laura Porovart, Marie Pullerits, Pille-Riin Purje, Heili Sibrits, Enn Siimer, Ivika Sillar, Katarina Tomps, Lea Tormis, Boris Tuch, Deivi Tuppits, Valner Valme, Keiu Virro, Eike Värk ja mina.

Natuke oli ankeeti muudetud, aga peamised 3 küsimust olid ikka nagu alati (ja see on hea!)

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused lavastatud dramaturgias?

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus (selle vastuse sees võis esile tuua ka lavastusterviku komponente, nagu kunstnikutöö, koreograafia jne)?

3. Mõjusaim lavaline kohalolu (pmst parimad näitlejatööd või muud esinejad/tantsijad/artistid)?

Nagu ikka, meeldib mulle koondada need erinevad nimetatud nimed ja lavastused kokku ning luua nendest edetabelid, et saada teada mida tervikuna 25 võrdlemisi tihedalt teatrit külastavad inimesed kokku arvavad (Eelmise hooaja kokkuvõtte leiab selle lingi alt). See annab ühest küljest aimu milline osa enda maitsest teistega ühildub, mis ei ühildu (ka siin tabelis on mitmed nendest, mis minule ei meeldinud... näiteks palju kiidusõnu saanud Workshop, mille kompotist ma praeguses ajahetkes aru ei saanud... polnud minu jaoks huvitav, pigem liiga eklektiline... ilmselt tänapäeva kiiretele inimestele, a la "üks lõik ja valmis, hüppame järgmisse..." usun, et sellel ongi oma publik, aga minu meelt lahutas see vaid lõiguti... kusjuures Juhan Ulfsaki võimsust koguv osa või lugu oli tõesti eriline ja ägedalt esitatud... aga nüüd eksin juba detailidesse :)

Teine peamine põhjus, miks seda edetabelit on põnev koostada ja hiljem lugeda, on soovituste saamiseks... oma puuduvate puzzletükkide avastamiseks... Nägin küll 128 uuslavastust sellest nimetatud hooajast, ent ükski neist ei olnud Olmeulmad 2... mis tundub, et sai väga üldise suurepärase hinnangu neilt, kes seda näinud on... ja nõnda see kajastub ka siin tabelites...

See on hea kontrast ka Teatriliidu aastaauhindadele, sest seal on žürii väga piiratud - näiteks tänavuses draamažüriis on vaid 7 inimest, kes pole isegi kolmandik siinsest vastajate arvust. Samas arvestades kui lahku ka nende 25 arvamused ja vaimustused lähevad, siis võib vaid ette kujutada kui raske selle žürii töö on ühiseid nimetajaid leida... eeldades, et nad on ikka nii laialdase ilumeele, tausta ja vanustega, nagu Teater Muusika Kino ankeedile vastanud... Samas annab vastanute arvu suurem maht siiski minu arvates adekvaatsema pildi. Muidugi siin on suur vahe valimis, sest Teatrikriitikute ankeedile vastanutel paluti lähtuda teatrihooajast, aga teatriliidu žürii lähtub kalendriaastast...  Põnev igatahes kevadel siia neid tabeleid tulla tagasi vaatama, kui palju selle "pisikese" žürii arvamused siinse "laiema" grupi arvamustega ühildub?

Kuid võtame siis need edetabelid ette (märgin tärnidega ära 2018 esietendunud lavastused)...

Parim lavastatud dramaturgia.

13 teatriteksti mainiti vähemalt 3 erineva ankeedile vastanu poolt. Sama palju hääli saanud nimetused jagavad vastavat kohta:

1. "Beatrice", autor: Siret Campbell

2.-6. "Isamaa pääsukesed", autor: Andrus Kivirähk***

2.-6. "Kaarnakivi perenaine", autor: Andrus Kivirähk***

2.-6. "Kalevipoeg", dramatiseeringu autor: Karl Laumets***

2.-6. "Stiiliharjutused", autorid: J.Kaus, I.Koff, E.Koldits ja T.Täht (baseerub Queneau'l)***

2.-6.  "Workshop", autorid: E.Epner, M.Kangro, J.Ulfsak***

7. "Ilmavõõras", autor: Priit Põldma***

8.-13. "BB ilmbub öösel" autor: Ivar Põllu (Mati Unt'i põhjal)

8.-13. "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas", autor: manfred MIM***

8.-13. "Heasoovijad", autor: Jonathan Littell, instseneerija: Tiit Ojasoo

8.-13. "Kaks vaest rumeenlast", autor: Dorota Maslowska

8.-13. "Kas kalad magavad?", autor: Jen Raschke***

8.-13. "Metsa forte", autor: Mehis Pihla***

Parim lavastus.

11 lavastust said teistest rohkem hääli. Esimene koht läks jagamisele, mõlemaid mainisid rohkem kui pooled vastanutest! Mõlemad on pärit küll valimiks olevast hooajast, aga eelmisest aastast!

1.-2. "BB tuleb öösel", lavastajad; Ivar Põllu/Mart Koldits - Tartu Uus Teater/Von Krahli Teater

1.-2. "Ivanov", lavastaja: Uku Uusberg - Eesti Draamateater

3. "Workshop", lavastajad: Eero Epner, Mart Kangro, Juhan Ulfsak - Kanuti Gildi Saal***

4.-5. "Kirsiaed", lavastaja Elmo Nüganen -Tallinna Linnateater

4.-5. "Põhjas", lavastaja Uku Uusberg - Tallinna Linnateater***

6.-8. "Beatrice", lavastaja Ain Mäeots - Vanemuine
6.-8. "Ilmavõõras", lavastaja Ringo Ramul - Saueaugu Teatritalu***
6.-8. "Olmeulmad 2", lavastajad: Aadla, Linkmann, Raudva, Tõnisson - Kanuti Gildi Saal***
9. "Kalevipoeg", lavastaja: Karl Laumets - Vanemuine***
10.-11. "Primavera Paunveres", lavastaja: Saša Pepeljajev - Ugala/TÜ VKA
10.-11. "Väikekodanlased", lavastaja: Kertu Moppel - Eesti Draamateater***

Parim kunstnikutöö.
Kuna eelmise vastuse sees mainiti eraldi 5 kunstnikutööd mitme inimese poolt, siis saab ka nende kohta koostada minitabeli.

1.-2. Lilja Blumenfeldt "Ivanov" - Eesti Draamateater
1.-2. Kristjan Suits "Kalevipoeg" - Vanemuine***
3.-5. Kristjan Suits "Metsa forte" - Eesti Draamateater/Nargenfestival***
3.-5. Martin Mikson "Põhjas" - Tallinna Linnateater***
3.-5. Kristjan Suits "Õö lõpp" - Vaba Lava***

Parimad näitlejatööd.
Olgu sissejuhatuseks öeldud, et siin läksid hääled kõige rohkem erinevamatele töödele. Eraldi tuleks ära märkida, et Ita Ever, Maria Annus, Ülle Kaljuste ja Kaspar Velberg märgiti ära 3 erineva rolliga!!!

Naisnäitlejad:
Kuna 7 naisnäitleja rolli said kõik võrdse arvu hääli, jagavad nad kõik ka esimest kohta:

Anneli Rahkema "Puudutada kuud" - Rakvere Teater/Fine5***
Haide Männamäe "Cabaret Siberia" - Piip ja Tuut Teater***
Ilo-Ann Saarepera "Noad kanade sees" - Lavakool/Tallinna Linnateater***
Liisa Saaremäel "Kas kalad magavad?" - VAT Teater***
Maria Klenskaja "Isamaa pääsukesed" - Eesti Draamateater/Nargenfestival***
Maria Metsalu "Mademoiselle X" - Kanuti Gildi Saal
Sandra Uusberg "Kirsiaed" - Tallinna Linnateater

Meesnäitlejad:
1. Indrek Sammul "Ivanov" - Eesti Draamateater
2.-6. Andrus Vaarik "Noad kanade sees" - Lavakool/Tallinna Linnateater***
2.-6. Indrek Sammul "Väikekodanlased" - Eesti Draamateater***
2.-6. Jaak Prints "Richard III" - Vene Teater***
2.-6. Kaspar Velberg "Kirsiaed" - Tallinna Linnateater
2.-6. Peeter Tammearu "Kostja ja hiiglane" - RAAAM***
7.-8. Mait Malmsten "Kriidiaed" - Eesti Draamateater***
7.-8. Toomas Tross "Cabaret Siberia" - Piip ja Tuut Teater***

Ansambel
Ansambleid mainiti tervikuna ka ning 2 neist said väga palju hääli:

1. "Ivanov" Eesti Draamateater
2. "Isamaa pääsukesed" Eesti Draamateater/Nargenfestival***

---------
Toon siin ära enda täidetud, ülejäänud 24 ankeeti leiab värskest "Teater. Muusika. Kino" ajakirjast, mis praeguseks juba vähemalt R-Kioskites ja muudes kultuursemates kauplustes ja kaubanduskeskustes saadaval :)

Nagu arvata oli, ei jõudnud kogu see täidetud ankeet tervikuna ajakirja, aga ma ei osanud ka lühemalt, niigi kraapisin seda kokku. Kui veel kutsutakse tulevikus ankeeti täitma, siis lähenen sellele natuke teisiti... tahaks ju mõne sõna juurde ka öelda, miks miski või keegi meeldis... aga seekord siis sedasi... Nii hea meel on, et teatriajaloo mõttes jäädvustuvad need tipud trükituna läbi aastate.

TEATRIANKEET HOOAJAST 2017/18

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2017/18 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

Kodumaises dramaturgias oli tõesti üks säravam kui teised - Siret Campbell'i "Beatrice". Uskumatu, et tegemist on debüütnäidendiga! Kõik oli paigas - lugu, karakterid, seosed, üllatused ning väga korralik lõpplahendus. Nii hästi teatrilavale sobivat, komplitseeritud eesti näitekirjaniku poolt kirjutatud science fiction'it polegi mul õnnestunud oma 40 aasta pikkuse teatriskäimise-ajaloo jooksul näha. Lugu esitas ka palju huvitavaid küsimusi, millele on põnev iseenda seest vastuseid otsida. 

Lisan ka veel Urmas Lennuk "Ükssarvikute farm", Andrus Kivirähk "Kaarnakivi perenaine" ja "Isamaa pääsukesed", Karl Koppelmaa "Morten Mortensoni aed" ja 2 dramatiseeringut/mugandust - Karl Laumets "Kalevipoeg", Jan Teevel "Richard³". Dramatiseeringutest rääkides ei saa üle ega ümber ka Ott Kiluskist ("Toomas Nipernaadi", "Tsaar Saltaan"). Naistest tooksin veel esile Diana Leesalu tabavalt (ja kohati ka koomiliselt) läbi luuletuste dialoogi pandud Koidula ja Under „Kui ühest rinnast kaks me nutsime“.

Välismaistest üks mängulisemaid, Kreutzwald'ist inspireeritud Damir Salimzianovi "Pikse pill". Lauris Gundarsi "Cabaret Siberia" oli ideaalne näide mõjuvast komöödia ja tragöödia segamisest. Muidugi ka klassikud. Möödunud hooajal eriti venelased - Tšehhovi "Ivanov", Gorki "Põhjas", Turgenjevi "Kuu aega maal". Muidugi ka vana hea Shakespeare, kelle "Richard III" sai 2 erinevat tõlgendust.

Tendentse kui selliseid, peale Eesti100ga seonduvaid ei märganud. Kui, siis auteur'ide kadumist. Juba mainituile lisaks tõstaks neist esile Kaija M Kalvet "Prohvet" ning Urmas Vadi "Emmanuelle'i jälgedes".

2. Parim, olulisim või põnevaim lavastus hooajal 2017/18.
(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Jõudsin näha 128 hooaja jooksul esietendunud uuslavastust. 10 parimat tervikelamust (tähestikulises järjekorras): Eesti Draamateater "Ivanov“, Vanemuise "Beatrice", "Hüljatud" ja "Kalevipoeg" (eelkõige 2.vaatus kolmest), Piip ja Tuut "Cabaret Siberia", Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud", RAAAM "Pikse pill", Tallinna Linnateater "Põhjas", ERMi Teater "Seitse venda ehk Uurali kajakas", TeMuFi "Toomas Nipernaadi".
Parimad lavastajatööd tulid seekord Uku Uusbergilt - nii "Ivanov" kui "Põhjas". Usun, et sellise tasemega lavastusi, nagu "Ivanov" tuleb välja vaid 1 üle mitme aasta. Gorki "Põhjas" erinevaid lavastusversioone olen näinud juba mitmeid, kuid esimest korda see lugu selles versioonis meeldis tõesti ühe aasta tipuna! Karl Laumetsa "Kalevipoeg" on väga sobiv just Eesti100 aastasse, aga see on ka muidu igati õnnestunud rahvuseepose toomine teatrilavale. Justkui võimatu missioon oleks teoks saanud. Ain Mäeots on lavastuse "Beatrice" keerulise "tulevikuloo" põnevalt tehniliselt lavale toonud. Vana hea "Hüljatud" sai Samuel Harjanne nägemusega rikastatud. Katrin Pärn ja Janek Savolainen on "Seitse venda ehk Uurali kajakas" vahvalt ERM'i näituse sisse suutnud lavastada. Taavi Tõnissoni "Gulliveri reisid" - lavastuslikus mõttes üks ime! Nii palju tehnilisi trikke! Sergei Potapovi stiilne režii "Richard III"-le. Ühtlasi seal on ka mitmeid häid lavastusterviku komponente - valgus, muusika ja kunstnikutöö. Ühe naislavastaja tahaks ka veel välja tuua - Kaili Viidas oma fantaasiarikka "Tsaar Saltaan"iga.
Kunstnikutöödest andsid lavastustele palju juurde - Lilja Blumenfeldt "Ivanov", Karmo Mende "Hüljatud", Marion Undusk (ja Allan Räim'i "hiiglane") "Gulliveri reisid", Kristjan Suits (kes on ilmselt kõige kuumem nimi praegu teatrikunstnike seas) "Metsa Forte" ja "Kalevipoeg". Eugen Tambergi kostüümid "Medeia"s ning Pille Jänes "Faust" ja Martin Mikson "Põhjas" kunstnikutööd.

Silver Sepp’a live-muusikaline kujundus "Seitse venda" tükile, samuti Ele Sonn'i töö "Tsaar Saltaani" muusikaga, unustamata Kaljustet ja Kõrvitsaid "Metsa forte" muusika seadmisel ning kogu "Stiiliharjutuste" trupp! Uuest heliloomingust rääkides, tuleb mainida ka Siim Aimla "Cabaret Siberia", Kirill Havanski "Richard³", Kaarel Orumägi ja Kärt Antoni originaalmuusikali "Sofia" laulud, Valter Soosalu "Kratt", Kristjan Kallase "Blow up", Robert Jürjendali "Kalevipoeg", Aleksandr Žedeljov/Modulshtein "Tuleb/Ei tule" ning loomulikult Rasmus Puur'i "Pilvede värvid".
Suurimad valguskunstnikud tunduvad olevat lavastusest lavastusse samad nimed, sellepärast ei hakka nende töid välja tooma, mainin vaid nimed: Priidu Adlas, Rene Liivamägi, Karl Marken, Kristjan Suits, Oliver Kulpsoo, Petri Tuhkanen, Sander Põllu, Anton Andrejuk, Arne Maasi, Margus Vaigur. Mehisest tipust leiab hooajal ka 5 naisvalguskunstnikku - Karolin Tamm, Karmen Tellisaar, Merily Loss, Triin Suvi ja Mari-Riin Paavo.

Draama-etenduste koreograafina tundub, et Olga Privis'e nime kohtab kõige tihedamalt õnnestunud seadete loojana (näiteks "Richard III", "Gulliveri reisid"). Kuid sellel hooajal sai üle pika aja näha ka väga õnnestunud draama- ja tantsuteatri sümbioosi, koreograafideks Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk. Veel tahaks kiita: Ingmar Jõela "Kratt", Marge Ehrenbusch "Cabaret Siberia", Janek Savolainen "Sweeney Todd" ja Eesti Noorte Muusikaliteatri Marie Loviise Mänd "Sofia". Jaanika Tammaru liikumisseaded on ka olulised tema osalusel tehtud lavastuste komponendina.
Ja lõpetuseks Emer Värk'i võluritöö "Beatrice"is ning kõik "Sweeney Todd"i kunstilised küljed.

3. Mõjusaim lavaline kohalolu või sooritus hooajal 2017/18.

(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

Kõige mõjuvaimad ja meeldejäävaimad rollid -

Meespeaosad: Indrek Sammul "Ivanov", Pääru Oja "Toomas Nipernaadi", Jaak Prints "Richard III", Juss Haasma ja Märt Avandi "Kremli ööbikud", Toomas Tross "Cabaret Siberia", Andres Tabun "Draamakuninganna". Noortest lisaksin veel Joosep Uus "Richard³" ja Karmo Nigula "Morten Mortensoni aed".

Naispeaosad: Anu Lamp "Kalevipoeg", Silja Miks "Ükssarvikute farm" ja "Hullemast hullem", Ksenia Agarkova "Kuu aega maal", Haide Männamäe "Cabaret Siberia", "Tsaar Saltaani" trio-Marika Barabanštšiova, Karin Tammaru ja Terje Pennie, Maria Klenskaja "Isamaa pääsukesed". Noortest Ester Kuntu "Kui ühest rinnast kaks me nutsime" ja "Kriidiaed" ning Lauli Otsar "Kaarnakivi perenaine".

Meeskõrvalosad: Guido Kangur, Mait Malmsten ja Aivar Tommingas "Ivanov", Kaarel Targo "Hüljatud", Indrek Sammul "Väikekodanlased", Lauri Saatpalu "Sweeney Todd", Alo Kõrve ja Allan Noormets "Põhjas", Taavi Teplenkov "Isamaa pääsukesed", Andres Roosileht "Gulliveri reisid", Ott Raidmets "Pikse pill". Noortest lisaks veel Ursel Tilk "12 vihast" ja Kristjan Lüüs "Mowgli".
Naiskõrvalosad: Maria Peterson, Ülle Kaljuste, Ita Ever "Ivanov", Merle Palmiste "Krdi loll lind", Piret Laurimaa, Marika Barabanštšikova ja Piret Krumm "Kalevipoeg", Anneli Rahkema "Puudutada kuud", Katrin Pärn ja Maria Annus "Kremli ööbikud", Natalja Dõmtšenko "Richard III", Kaie Mihkelson "Väikekodanlased" ja kõik Toomas Nipernaadi "tüdrukud". Noortest tahaks esile tõsta ka Jekaterina Burdjugova "Kuu aega maal" ja Ilo-Ann Saarepera "12 vihast".

Vingeim ansambel oli Eesti Draamateatri "Ivanov"-is, aga head kokkumängu-maagiat sai näha veel - Rakvere Teatri "Hullemast hullem", Vanemuine "Kalevipoeg", Tallinna Linnateatri "Põhjas", Eesti Draamateatri "Isamaa pääsukesed", Improteater Impeeriumi "Rõud trip", Vene Teatri "Richard III", ERM Teatri "Seitse venda", Lavakooli magistrantide "Väike jumalanna" ja Must Kast "Prohvet"i truppidelt. 

4. Eredaim teatritegu hooajal 2017/18.

(Siinkohal võib arvestada ka lavavälist, tuua välja tegu, mis mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi. Tuua välja mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, koolidega seotud või administratiivne tegevus, ...)

Teatriliidu aastaauhinnad, mille korraldas NUKU - ilus lavastus ja üldse hea meel selle traditsiooni üle... Muidu eredaim "tegu" või pigem "teod" oli, kuigi vahelduva kvaliteediga, aga ikkagi midagi erilist - "Sajandi lugu" -sari. Eks see oli heaks õppetunniks ilmselt mitmeski mõttes teatritele.

Oluline oli ka väga hea lavakooli kursuse lõpetamine ning uute teatritibude päris teatrimaastikule tulek. Juba on esimesed suured elamusedki mitmetelt neilt saadud. 

Laval oli eredaim "tegu" Uku Uusbergi Eesti Draamateatris lavastatud "Ivanov".

5. Mida andis(, võttis) või õpetas meie teatriilmale tänavu oma tegevuse lõpetanud NO99?

Eks ta andis palju häid lavastusi. Minu maitsele rohkem lavastused NO65+ (erandina Nodvenatsat) pärast seda vajus kuidagi asi ära või siis suunati oma lavastused rohkem välis/festivalipublikule ning hakati tegema liiga suurt kunsti ja liiga ülehomse päeva uuenduslikke lahendusi, ehk minu jaoks need enam midagi ei andnudki. Võtmise kohta ei oskagi öelda... aega ja raha inimestelt, kes ikka ootasid ja lootsid ning andsid võimalusi ka hiljem, et ehk nüüd tuleb midagi vanade heade lavastuste väärilist, aga ei, see oli mingi teine esteetika, mingi teine lähenemine, mingi teine teater. Selles mõttes sai see NO99 juba ammu läbi... nüüd tegi (nagu Mikomägi tabavalt ütles) "enesetapu" mingi NO64 vms...

Lõpetamise kohta ma arvan, et Kivirähk ütles juba kõik ära, mida minagi mõtlen. Ei näe siin põhjust rohkemateks kommentaarideks kui et kahju on.

6. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Suveteatri elujõulisus ja kõrge tase (minu terve 2018.aasta 10st suurimast teatrielamusest 6 on pärit suveteatrist). Märgata on ka seda, et kui keegi on heas loomingulises vormis, siis õnnestuvad tal mitmed tööd ühe hooaja jooksul. Tundub, et teatrite tase üldisemas plaanis on muutunud võrdsemaks. Kui vanasti olid nö. "lemmikteatrid", siis nüüd tuleb head ja halba kõikidelt. Siiski on 2 teatrit, kellelt veel kehva elamust pole saanud - Piip ja Tuut Teater ning Teater Must Kast. Kui aastal 2017 oli "Ivanov", siis sellist taset veel novembri keskpaigaks 2018ndal aastal näinud pole.

Mõningane mure on Viljandi lavakooli kevadiste lõpetajate pärast, et vähemalt need lemmikud sealt (Silva, Stefan, Hans Kristian, Henessi, Maarja, Peep ja teised) meie teatripilti ära mahuksid. 

Vihastamise suhtes on ikka nii et kui miski kihvatabki, siis see ununeb seda kiiremini. Head asjad jäävad meelde ning neid on mõnus arutada, meenutada ning suhestada ja nendest ka kirjutada.

Usun, et tulevikus on loota projektiteatrite jätkuvat kasvu, loodetavasti ka uute teatrite teket. Loodus ei salli tühja kohta ning ka NO-teatri asemele vajame ju uut. Kuna nii teatritegijaid kui ka publikut on palju ning näib, nagu üha rohkem, seega on ka rohkem teatrit vaja nii pakkujatele kui tarbijatele.

Isiklikult pinnalt soovin tänada kõiki teatreid, kes hooaja jooksul kutseid saatsid, ilma nendeta ei omaks nii laialdast pilti ning edaspidigi jätkan vaid nendest kirjutamist.

Unusta/Unista - Tartu Uus Teater

 

Olen juba aastaid otsinud head ja uut hullumaja-teemalist teatrietendust või raamatut (Tallinna Linnateatri "Aju jaht"i ja Rakvere Teatri "Lendas üle käopesa" olin teistes versioonides juba varem ka näinud). Nendes on alati midagi lootusetut, kas patsientide, tohtrite või lähedaste seisukohalt; midagi hirmuäratavat, sest tihti on hullud ootamatu käitumisega ning kontrollimatud; midagi habrast, sest kõigil meil võib midagi juhtuda, midagi ülakorrusel põhjuse või ka põhjuseta viltu nihkuda ning olemegi selles, enesele soovimatus või tahtmatus olukorras. Hullumajades ja hulludega seotud lugudes on tihti tegemist ka võimusuhetega. Arstidel on tavaliselt jämedam ots käes, aga mis siis kui järsku osad vahetuvad... Või mis siis kui mõni hull on nii tark, et suudab mõjutada mõnd mitte-hullu tegutsema vastavalt hullu soovide järgi...

Lõpuks leidsin selle, mida otsisin - Jim Ashilevi kirjutatuna, Ingmar Jõela lavastatuna - Tartu Uues Teatris. Ainult, et seda ei mängitud traditsioonilises TUT-i majas, vaid nö. TÜ uues anatoomikumis. Samas majas kus asub ka Tartu Ülikooli "PSÜHHOLOOGIAINSTITUUT"! Tabav!

Esimene reaktsioon kui lugu hakkas lahti hargnema, kus selgelt intelligentne "hull" on kinnitatud püstitõstetud kanderaamile ja ta vestleb ühe noore doktorandiga, toda justkui oma lobaga mõjuta üritades, et tegemist on homaažiga "Voonakeste vaikimisele" ("Silence of the lambs"). Selged assotsiatsioonid Anthony Hopkinsi ja Jodie Fosteri karakteritega (Foster mängis filmis FBI kadetti, ehk ka nö. "õpilast" või nooremagenti). Jutt liigub ühel hetkel ka siin "inimsööjateni", seega ühenduspunkte leiab veelgi, aga lugu on tervikuna siiski teine ja otse loomulikult jõuab ka teise kohta välja... Ja muide üsna üllatavasse suunda (nagu filmis oli ka teatris Ashilevil see lõpp selles mõttes puändiga). Ja kui lõpp on tugev, on see juba rohkem kui pool võitu!

Ühtlasi on tegemist sci-fi'ga, sest tegevustik on asetatud lähitulevikku. Mõneti isegi "vahvaks" võiks neid esimese vaatuse "bugidega roboteid" pidada. Pakkus päris mitmeid naljakaid olukordi ja head teksti tänu vigastele keeleformaatidele. Aga mis peamine - Jane Napp ja Jaanus Nuutre mängivad nad mõlemad kuidagi nunnudeks ja armsateks - mõlemad robotimudelite erinevast arendusastmest pärit. Hädavajalik tasakaal muus osas valdavalt väga tõsisele sisule. Teises vaatuses, kui bugid on kõrvaldatud, on ka robotitest saanud tõsised töömasinad. Tulevikule viitab tegelikult kogu loo alusmõte - tegemist on just-just avastatava moodusega teha kriminaalidele operatsioon ning muuta nad seeläbi normaalseteks, seaduskuulekateks kodanikeks... See on kogu loo selgrooks ning seda kantakse siinses "eksperimantaalpsühholoogiakliinikus" ka läbi erinevate tegelaste. Trikk on ainult selles, et ühestki sellisest testopist pole veel "patsient" elusana väljunud...

Paratamatult tekkis sisuline sidusus mõttega, et sedamööda, nagu masinad arenevad ning teevad inimeste tööd ära - inimesed manduvad ja hakkab üha enam ilmselt tekkima ka psüühilisi hälbeid. Samas lahatakse ka näitlikult siinses loos inimeste ja masinate erinevusi. Masinad on programmeeritavad - nende tegutsemises-otstarbes võib enam-vähem kindel olla. Seevastu inimestes kindel olla ei saa - need võivad tegutseda vägagi ebaratsionaalselt ning täiesti tavamõistes normaalsuse piirest väljas ning ootamatult. Lisaks on mängus tunded, soovid, ihad, mis kõik omalt poolt mõjutavad inimest... ja mis masinatel ju puuduvad. Minu jaoks oligi Ashilevi näidendi üks vingemaid tugevusi, et lisaks laval mängitavale loole ja tekstile, oli aimata eelnevat ja sellele järgnevat ning ka ridade vahel oli vaataja-kuulaja ajudele jäetud seoste tegemiseks ruumi. Kuid seoseid oli ka autor ise oma loos loonud mõnusalt rikkalikult.

Ühtlasi on see ka loomulikult meditsiinilisi teemasid väljatoov ning huvitavalt "skandinaavialiku" krimka mõjusid avaldav lugu. Olles lugenud neid rootslaste ja norrakate krimkasid juba üksjagu, lisaks nende krimi-telesarju ja filme näinud sadu, joonistub neist tihti välja vägivald laste või noorte suunal. See ju mõjub ka vaatajale võimsamalt võikamalt. Ka selles loos on lapsed toodud sisse. Kui naudiguliselt kirjeldab põhi-psühh (väga mõnuga, hoogsalt ja usutavalt Nils Mattias Steinbergi poolt loodud karakter), et kuivõrd "inimesena" ta end tunneb, viies oma rõvedaid mõrvasid ellu... Ja eriti eriliseks maiuspalaks on tema jaoks just laste--- jah, jõle mõeldagi... Aga eesmärk on täidetud. Ühest küljest sümpaatselt tark ja terav tüüp, kellele mingis mõttes isegi tahaks head, aga teisalt jällegi nii vastik, et sellised tuleks igaveseks ühiskonnast eraldada.

Lavalugu kõige muu kõrval ja koosmõjul toob välja ka kirglikkuse ohtlikud piirid. Kirg ja kirglikkus on ju tore ja tõelise kirega jõutakse suurepäraste tulemusteni, aga tore on see vaid teatud "piirini". Seda ületades võib sellist kirge nimetada ka "hulluseks". Ja kirge võib tunda ju mille iganes vastu. Antud kontekstis tuntakse seda nii teaduse, võimu ja ka armastuse vastu...

Tegemist on sama lavakooli lennu lavastaja ja näitlejatega ning osaliselt võib-olla tänu just sellele teineteise tavalisest tugevamale mõistmisele ongi kogu tervik nii osavalt kokkumängiv ja kõik kuidagi sobivasti ühes ansamblis. Lavastaja Jõela eelmises, kooliaegses töös ("Kratt"), oli (liiga) palju ideid ühte lavastusse kokku kuhjatud, et lõppkokkuvõttes hakkas see pisut terviklikkusele hoopis vastu mängima. Siin on tegemist suure arenguhüppe teinud, justkui kogemustega, palju targema lavastajaga. Kõike tundub olevat parasjagu, samas ei puudu siit huvitavad ideed ning meisterlik kokkusidumine ka raskemates kohtades. Lugu teeb sees ühe ajalise hüppe, kuid see on laval osavalt kokku seotud nii, et loos on voolavus sellest hüppest hoolimata ilus. Annab vaatajale veel ühe ohhoo-momendi juurde. Teises vaatuses, kus kaks erinevat vestlust on lavastatud samaaegselt toimuvaks, tekitab esialgu hämmelduse, et kuidas see komistamine lavastajal siin lõpu eel nüüd järsku sisse sattus... aga ühel hetkel, kui lugu nendes kahes vestluses kokku jookseb saab väga hästi aru, et vastupidi - siin on tegemist hoopis huvitava leiuga, muutes lavastuse ülesehituse dünaamilisuse mõttes põnevamaks ja erilisemaks. Lisaks on minu arvates psühholoogilise õõva tekitamine sama raske teatris kui hea ja terava huumori lavastamine ja väljamängimine nii, et see mõjuks, aga ei muutuks lihtsaks. Ka sellega tabab Ingmar Jõela oma trupiga märki.

Mängukoht ise aitab luua põhja erilisele atmosfäärile, aga oleme ausad - ainult ruum ei taga veel loo toimivust seal sees. Kunstnik Nele Sooväli ja videokunstnike Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja ja lavastaja enda töö tundub esmapilgul taustsüsteemi loomisel nähtamatu... ja kas see polegi mitte kõige parem kompliment kunstnikele - nende töö on nii hästi integreeritud tervikkuse, et see tundubki kõik nii loomulik. Ent kui võtta, et kogu see erinevate külgede samaaegne filmimine, üldse kõik need ekraanid, juhtmed ja huvitav kunstiline tundmus, et samaaegselt toimub kõik ju tulevikus, ent ometi on selles mingi teatav stiilne 60ndate, 70ndate feeling, teatav tunnetuslik atmosfäär, mis omakorda ajab natuke nagu segadusse, ent samas toimib ja hoopis mõjub huvitavalt leidlikult sellesse loosse atmosfääri juurde luues. Ja eks "ajastu-stiilid" tulevad ju ikka ja jälle moodi tagasi (eriti võis seda robotitest välja lugeda). Kõike kroonimas pruunikad toonid, millele andis emotsioonidele omalt poolt hoogu andva valguskujunduse valguskunstnik Luise Sommer, tuues nendele pruunidele toonidele peale oma rohelisevõidulise valguskaardi. Muidugi unustamata ka Sander Möldri helikujundust, kelle ekraanikahinad ja kõikvõimalikud krõpsud vajadusel kas ehmatasid või hoidsid õõva õhus. Superkoostöö terviku nimel!

Jõuame ringiga näitlejate juurde, kellest Nils Mattias on laval juba sellel hetkel kui publik saali lubatakse... teeb "sellise" rolli, kus ta on terve oma lavaloleku kinnitatud ehk praktiliselt kaelast allapoole liikumatu ning kehakeele ja "žestidega" ta mängida ei saagi - kogu mängu ja selle psühhi mängibki ta kõigest oma pea, hääle ja tekstiga välja - wow! Omamoodi oli tema ju nö. publiku oma esindaja laval - ta oli seal koos meiega, enne kui teised sinna tulid ja tegelikult nagu panigi meid vaatajaid olema "tema poolt" need esimesed hetked, enne kui selgus tema isiku siinolemise põhjus... Ja vaese mehe tõenäoline saatus, enne kui neid "pöördeid" lasti ridamisi publiku ajusid krussi ajama

:) 

Kuid vähemalt sama suure kui mitte suuremagi vägitööga saab hakkama vast tüki tõelist "peategelast" mängiv Steffi Pähn. See kuidas ta rahulikult suurema osa tükist on tagaplaanil, isegi hullu Kristiani, ehk Nils Mattiase karakteri bravuuritsemisele, vastab ta jääkülma ja steriilse tohtriliku kindlameelsusega. Ja kui tabavaks muutub see olek tema hämaral poolel, ehk teises vaatuses... Minu jaoks üllatus seisneb Steffi küpsuses, ta on lihtsalt ju liiga noor tegemaks nii läbimõeldud ja -tunnetatud karakterit!!! Kuna ta liigub vahepeal ka publikule eriti lähedale, siis oli seda lähedalt veel eriliselt võimas vaadata ja ühtlasi tänu sellele läbi tema karakteri seda kõike tunnetada. Andis mingi täiesti uuelaadse elamuse.

Minu teatrikaaslaseks oli seekord mu (täiskasvanud) tütar ning tema absoluutsed lemmikud olid "robotid" - Jane Napp ja Jaanus Nuutre. Eriti siis kui nad natuke veel "rikkis" olid. Ka mina nautisin nende mõlema mängu nii, nagu ma veel kunagi varem neid näinud pole. Jane on üldse iga rolliga justkui saamas tugevamaks ja tugevamaks näitlejaks. Usun, et mitmetele meist meestest ilmselt meeldiks kui tulevikus oleks sellise "ehitusega" naisrobotid :) Silmailu kui palju... ei saanudki aru, kas tal ongi nii suured silmad või oli see meik nii hästi nende suurust rõhutas. Kuid tema mängu ilu avaldus eelkõige ikkagi piinliku täpsusega mängus. Seda nii alguse moonutatud tekstis kui ka üldse kogu karakteri ülesehituses. Ja Jaanuse liikumine! Nagu oleks selles mingit vaevu hoomatavat breakdance-likku nõksu - just niipalju, et andis usutava robotliku vaibi, samas oli tema ju "vanem mudel" ja veel teised tüübi erilised nüansid, teistmoodi vigane tekst sealhulgas - tõeliselt vaimustav! Teises vaatuses liitub uue karakterina ka Markus Truup - vana tohtri pojana... ja kuigi olen ma tema koomilisema ja energilisema mängu suurem austaja, siis näitleja enda arengu mõttes on väga oluline saada kehastada sellist - üdini tõsist ja samuti praktiliselt ühel kohal mängivat, sügavat ja tegelikult ju katkise hingega noort... Juba tänasel päeval võib selliseid "elu mõtte" kaotanud noori paraku väga tihti kohata. Ta pakub täiesti teistsuguse kahjutunde kui mida tunneb teiste tegelaste suunal. Ainus, kelle rollis oleks eelistanud kedagi päriselt sellest lennust väljastpoolt näitlejat, ehk kedagi päriselt vanemat meest, sest usun, et see oleks toonud sisse mingi lisa-kaalu, oli Johan Elm'i tegelane. Ärge saage minust valesti aru, Johan ei mängi valesti, ega ka halvasti. Lihtsalt see väike nõks oleks andnud midagi veelgi juurde. Tegelikult on peatohtri-roll vast kõige väiksem ja ka muidu (vähemalt minu jaoks) teistest muidu ka ebaolulisem.

Hinnang: 4+

Meeldis! Ja väga! Pärast Tartust minema sõites oli tükk aega võimalik teatrielamuse üle arutleda - kõik need erinevad teemad ja mõjutused ja detailid, mida keegi sealt märkas ja enda jaoks üles noppis. Teooriad, mis tekkisid veel omakorda lõpus, seoses peategelase nimega - kes ta oli ja mis oli selle kliiniku nimi ja ometi oli seal peatohtriks keegi teine... ja siis veel see viimane stseen, kus kaks inimest kõrvuti laval... Ja kui liita siia selliste "operatsioonide" tegemise võimalus... kas ehk keegi oli kellegiga muudmoodi ka veel suguluses? Teatrikaaslane polnud mu konspiratsiooniteooriatega nõus (ja ega ma lõpuni neid kaitsta suutnudki), aga lugu ise annab võimaluse igasugusteks järeltõlgendusteks ja see muudab ju elamuse veelgi suuremaks. Pole Ashilevilt veel nii head materjali lugenud/näinud. Samuti on mitmed teised trupist teinud oma siiani parima töö. Aga kui nad on nii noorte ja/või algajatena juba nii võimekad, see tähendab, et seda potentsiaali on siin veel kuhjaga! Suurepärane ja muidugi palju ootuseid äratav!

Bravo!

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt (üleval on kasutatud Ruudu Rahumaru fotot teatri FB lehelt):

Kristian Emminghaus on psühhopaat, kes on minemas ühele meditsiiniajaloo tähtsaimale operatsioonile. Selle tulemusel muutuks kõik. Aga Kristian ei soovi muutusi, vaid tahab jääda psühhopaadiks. Saatuse tahtel satub Kristian operatsiooni eel kokku Emili Kraepeliniga, kes on teda oma doktoritöö raames aastaid lähedalt jälginud. Algab painajalik psühholoogiline võimumäng, mis seab ohtu kümneid elusid ning hägustab piire empaatia ja psühhopaatia vahel.

Näidend on inpiratsiooni saanud kohast Dorpatis, kus sündis 130 aastat tagasi esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. 

Laval

STEFFI PÄHN

NILS MATTIAS STEINBERG

JOHAN ELM

JANE NAPP

MARKUS TRUUP

JAANUS NUUTRE

Autor 

JIM ASHILEVI

Lavastaja 

INGMAR JÕELA

Kunstnik

NELE SOOVÄLI

Helikujundus

SANDER MÖLDER

Valguskunstnik

LUISE SOMMER

Videokunstnik

INGMAR JÕELA

GABRIELA LIIVAMÄGI

OSKAR AITAJA

Esietendus

2. november 2018 TÜ Uues Anatoomikumis (Näituse 2)

Näidendis kirjeldatavad vägivallaaktid võivad mõjuda häirivalt. 
Lavastus ei ole soovitatav alla 14-aastastele. 

Lavastus on kahes vaatuses ja kestab 2h 30min. 

Lavastus jõudis Tartu Uude Teatrisse läbi jaanuaris 2018 lõpenud ideekonkursi. 

Mees, kes pidas oma naist kübaraks - Vl. Majakovski nim.Teater (Moskva)

Nüüd juba tagantjärgi targana võib öelda, et 'Kuldse Maski' festivali pakutud kolmas teatrielamus oli minu jaoks sisulises mõttes kogu festivali lemmik, kuigi lavastusena vast ehk vastupidiselt - kõige nõrgem. Kuid kuna mina olengi rohkem sisu peale väljas ning ootangi eelkõige tugevat faabulat, siis jäin elamusega kokkuvõttes rahule.

Etendus toimus Vene Teatri uhkes saalis, kuigi oleks pigem sobinud mõnda indie-teatri-saali, sest lavaline ülesehitus oli mõnevõrra kaootiline - oma taustaks riputatud kinolinaga, millele projitseeriti samuti laval keset kõike läbi etenduse seisnud kaameraga "patsientide" jutustusi nö.otse-ülekandena ning pidevalt laval olevatest muusikutest, kes kuidagi ripa-räpa külgedel toimetasid.

Oliver Sacks'i raamat, mis on dramatiseeringu aluseks, on ju maailmakuulus (ilmunud ka eesti keeles). Sacks ise on neuroloog (mõned teavad teda näiteks Robin Williams'i kehastatuna filmist "Awakenings") ning kogu ülesehitus seisneb erinevate kiiksudega patsientidega intervjuudel. Nõnda on neid "lugusid", mis üpris konkreetsete lõikudena esitatakse vaatajale ridamisi umbes 10. Kümme erinevat kiiksu, ehk normaalsusest kõrvalekallet, millel ka diagnoosiline haigusnimetus tegelikult olemas. Iseenesest on kuidagi kummaline naerda nende veidrike üle - nagu naeraks haigete üle ja see on nii ebamoraalne, kuid samas mis teha - naerma jab. Eks need on ka valitud sellest "naljakamast" otsast ja esitatud ka suure mõnu ja mahlaka lähenemisega. Muide raamatus on neid patsiente üle 20, seega kui etendus meeldis on mõistlik raamatust neid lugusid juurde ammutada.

Jah, üks hulluke või ullike järgneb teisele, üks hullem kui teine. Tegelikult mõnel neist vaid lihtsalt väike kummaline kiiks küljes ja muidu oleks tegemist täiesti normaalse inimesega. Mõne kiiks on naljakas, mõnel hoopis kurb, aga suurem osa nii üht kui teist. Seekordse publiku lemmikuks näis kujunevat aplausi ja naerupursete alusel hinnates ilmselt üks 89-aastane vanaproua, kellel Amor-i haigus peale tuli (neurosüüfilis). See tähendab, järsku keset kõike tuli nö. "särts" sisse ning hakkas uuesti himu tundma meeste järele. Kuid see ju hoopis naljakas mõttes selline haigus, millest lahti saada ei tahagi - elul on jälle värvid ja hoog - memm on justkui jälle "noor"! Kelmikas näitlejanna - Natalja Palaguškina - justustas seda ka sellises vahvas vormis publikule, kasutades tihti lausete alguses "Kuulge tüdrukud", nagu räägiks meiega kui oma sõbrantsidega. Otse loomulikult kiskus ka üha vaese mehe publiku hulgast endaga lavale kaasa tantsima ja nii mõnigi meist sai temalt amüseerima kutsuva silmapilgutuse :) Tulid meelde vene telekanalite aastavahetuse huumorisaated.

Samas paari sellise loo lõpp andis mõista, et sellest haigusest väljatulekuks oli vaja kõigest "peeglissevaatamist" ehk enda haigusest teadlikuks saamist. Mõni lugu lõppes kurvalt - paradoksaalselt kui ravi toimis ning inimene sai oma haigusest lahti, muutus ta elu tühjaks ja mõttetuks. Näidates ära, et võib-olla alati polegi vaja katkist asja parandama... Kuid inimaju on üks keerulisemaid süsteeme siin maamunal ja kus seda ette teada, mida sellega peaks tegema ja mida mitte - arstil lasub ju ikka kohustus ravida ja inimese normaalne tervislik seisund luua või säilitada. Kummaline tunne tekkis vaatajana, et kohe kui hakkasidki joonistuma välja mingid mustrid, siis paisati need järgmise looga jälle segi - me inimesed oleme tervetenagi nii erinevad, rääkimata siis haigetest. Kui mõni kruvi logiseb, siis kunagi ei logise need erinevatel inimestel täpselt samast kohast ja sama palju. Inimmõistus on ja jääb üheks kõigi aegade suurimaks müsteeriumiks.

Nende patsiendi-lugude jutustamisel on lavastaja Nikita Kobelev kasutanud erinevaid tehnikaid - muusikat, videot, jutustamist, dialoogi, publiku kaasamist ja füüsilist - igasuguseid stiile erinevateks lugude-jutustamise vorminguteks on kasutatud, kuid need kõik ei mõju päris orgaaniliselt, vaid jääb aimdus tahtlikust konstrueeritusest lahendada iga lõiku kuidagi isemoodi. Ja kuna vaatajana mõtled sellele, siis mõjub lavastuslik stiil ka pisut lihtsakese ja vales mõttes läbinähtavana.

Näitlejate stiilides oli ka kõiki mängu astmeid, tavalisest psühholoogilisest ja usutavast mängust kuni groteskse ülemängimiseni. Võib-olla oli see nõksu kultuurilises mõttes lähenemisena võõras... kuigi mitte otseselt võõras, vaid ütleks isegi, et äratuntavalt venelaslik. Sest teatav rahvuslik eripära lööb kohati välja. Seda kõige positiivsemas mõttes, sest eks selliseid "teistsuguseid" inimesi ole igal rahvusel ning eestlasena seda vaaates tekkis teatav duaalne distants - briti juurtega ameerikas töötanud tohtri lood, venelaste esitatuna - eestlaseid see ei puuduta... kuigi ise oma peas tead, et puudutab ju küll - pole me keegi kaitstud selle eest, et ühel hetkel peas mingi krõks ära käib (või on juba käinud) ning oledki ümbritsevate ja ühiskonna jaoks "kummaline" ehk nö. "haige".

Hinnang: 3+
Lõppkokkuvõttes kujunes sellest minu tänavuaastase "Kuldse maski" festivali kõige sisukam teatrielamus. Kuna lugusid oli nii palju, siis eks nad muidugi mõjusid erinevalt - mõni tugevamalt, mõni pani vaid õlgu kehitama, ühest ei saanud keelelises mõttes kõige paremini aru ja ilmselt läks midagi kaduma. Kuid lõppkokkuvõttes tervikuna on sellised etendused, kus jutustatakse mitmeid erinevaid lugusid vägagi teretulnud. Saab justkui 1 teatrielamuse asemel 10 :) Ja eks meid inimesi puudutavad ning inimestest ning meie psühholoogiast ja vaimsest tervisest rääkivad lood on ajatud ning toimivad endasse sissevaatamistena, kuigi "õnneks" räägivad teistest inimestest.
Lavastusena selline, ma ütleks "räpane" stiil ei ole minu maitse järgi, kutsub esile soovi korrastada või lõigata midagi välja (ja ma ei mõtle mitte tekstist, vaid kõikidest kokku-kuhjatud stiilidest), ehk iga lugu ei pea just omamoodi lahendama. nendes tegelaste kiiksudes oli juba piisavalt eripära. Kuigi teatri mõttes lihtsalt üksteise otsa neid jutustada kaotab ka teatraalse mõtte. Ja, keeruline, aga tehtav. Näitlejatel oli ka selles trupis väga erinev tase. Seega jäi kuidagi segane tunne sellest kõigest. Kuid mis peamini - lugu (lood) kandis ka selle segaduse võitjana välja. Komöödia või pigem dramöödia, mis kutsub raamatut lugema ning paneb mõtlema inimmõistuse hapruse üle.

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Vl. Majakovski nim. teater, Moskva 

INIMENE, KES PIDAS OMA NAIST KÜBARAKS
Oliver Sacksi ainetel

kohtumised suurepäraste inimestega 

Lavastus: Nikita Kobelev
Kostüümikunstnik: Marina Bussõgina
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Koreograaf: Aleksandr Andrjaškin
Valguskunstnik: Andrei Abramov 

Näitlejad: Julia Silajeva, Aleksandra Rovenskihh, Natalja Palaguškina, Pavel Parhomenko, Nina Štšegoleva, Roman Fomin, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina, Aleksei Zolotovitski 

Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+

Lavastus oli 2018. aasta „Kuldse Maski“ longlistis. Osales programmis „Russian Case“ 2017. aasta festivalil

Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Lavastuse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.

Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: „Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatut kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".

Nikita Kobelev, lavastaja: „Mõtlesime lavastuse jaoks välja naljaka valemi „kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel."

Protsess - TÜ VKA/NUKU

Mõnikord teatrisse minnes on selline eriliselt suur soov, et see mida vaatama hakkad oleks väga hea... tahad, et saaksid pärast ainult kiitvaid sõnu öelda... Sedasi oli mul just TÜ VKA lavakooli 12.lennu diplomietendusega. See lend on kuidagi eriti armsaks saanud. Jalutasin läbi vanalinna NUKUsse ja ütlesin seda ka teatrikaaslasele - kas tõesti Kafka läbi noorte üllatab seekord...

Paraku tahtmisest ja soovimisest alati ei piisa. Lõppude lõpuks on ju tegemist ikkagi Kafkaga. Kirjanik, kellega mina lihtsalt pole sina-peal. No ei suuda ma teda süüa ei nii, ei naapidi. Samas tuleb au anda, et Mihkel Seeder on selle loo väga ilusti lahtimõtestanud oma dramatiseeringuga. Tegemist polegi vast nii lihtsa ülesandega. Lisaks on säilitatud teatav absurd ja loodud teatrile vajalik mänguline pind. Seega on vast mu kõige suurem rahulolematus "Protsessiga" seoses selle sisua suhestumatus. See ei kõneta mind isiklikult. Samas kui etenduse lõppedes oli inimesi, kes ka seistes aplodeerisid ja ma mõistan neid - nendele läks see korda, nagu peetakse ka Kafkat klassikuks.

Kuid lavastusest endast... Minu esmane isutekitaja oli muidugi võimalus noori näitlejatibusid näha. Olen neid nüüd juba korduvalt erinevates ühis- kui ka teistes lavastuses näinud ning üsna tugevalt on koorunud välja omad lemmikud, kes ka "Protsessis" alt ei vea (kuigi siin neil kõigil eriti nähtavat rolli polegi) - Stefan, Silva, Hans Kristian, Henessi, Maarja ja Elar (samas Elar üllatas Lembitus hiilgavalt ära ja nüüd pärast seda ootan vastavat taset, aga endiselt ootan). Lisaks lavastajana ka Peep Maasik ning Mari, Karolin ja Loviise on samuti positiivselt viimaste rollidega hea külje ja suure potentsiaaliga silma jäänud. Ääriveeri tean ka, kes on Grete Konksi, ehk tunnen ta laval ära ja positiivses mõttes ootan, mida ta teeb. Tunnen ära ka Protsessi Josef K. ehk peategelase, ehk Kristjan Poom'i, aga kui siiani olid ta tegemised ikka pigem meelt mööda (eriti Tom Sawyeris), siis "Protsess"i peaosa ta välja päris puhtalt ei vedanud. Tabasin end korduvalt kahetsemast, et ei näe teises koosluses seda mängu (nimelt mängitakse seda kahe erineva rollijaotusega). Mitte seda, et Kristjan ei pingutaks või prooviks kogu hinge lavale valada, aga kuna ta on ainuke otseselt peaosa ja peab kandma, siis veel on need õlad nõrgad selleks, et Kafka Josef K'd huvitavaks teha või üldse mingigi konksu välja viskav karakter luua, millest vaatajal meenutades ka hiljem oleks kinni hakata, et vot see on tal nii või naa lahendatud, siia või sinna on sisse või juurde pookinud midagi või vastupidi, et see oli psühholoogiselt usutav ja üdini aus mäng või siis kaasahaarav... kui, et see lihtsalt "oli". Sahmis jah ringi, energiast puudust ei olnud (ehk vaid päris lõpus), kuid pigem oli huvitavam teisi seal ümber vaadata-jälgida. Ehk oleks tal veel vaja tugevama eripäraga karaktereid mängida, et ülesanne oleks piiritletum ja nõnda need sisemised minad üles leida, millele karaktereid peale ehitada? Räägin siin nagu ise oskaks, aga püüan lihtsalt mitte lahmida, vaid konstruktiivselt asjale läheneda. Seekord oli aga kõige suuremaks avastuseks Mathias Leedo. Tema võimas häälematerjal ning selles tükis mitmed erinevad ja eriilmelised karakterid - sain veel ühe noore näitleja juurde, kelle edasist arengut ja teatrikäekäiku jälgida!

Eks ta suuremas osas oli ikkagi puhas ansamblimäng ning kõige lemmikumad stseenid olidki just need kus tegutseti koos (ees jorus laiali astudes, üleval fotol plangu taga, külgedel, nukku käsitledes jne). Lavastaja Taavi Tõnisson on oma lavastusliku külje ilmselt seda silmas pidades üles ehitanudki, sest isegi kui lavakeskmes oli keegi tegelastest ilma teisteta, siis ülejäänud olid lava äärtes teistele kaasa elamas... nagu oleksid nad kõikenägevad silmad ja kõikekuulvad kõrvad - kus tegijaid seal nägijaid. Ja muidugi eks rahvast olegi igal pool meie ümber...

Lavastuse visuaalne pool on kui üks silmakomm. Annika Aedma kunstikutöö nii lava kui kostüümide osas võlus ja koos Olga Privise seatud liikumise ja koreograafiaga praktiliselt lõid suurema osa atmosfäärist ja sellest erilisest tundest, mis viis nii ajastusse kui tekitas ka dünaamilise eripära. Seda hõngu saab väga tugevalt ka hiljem tagasi manada, milles seda etendust vaadates end tundis. Ruusmaa enda helilooming ja muusikaline kujundus oli ka väga ilus ja mis peamine - huvitav. Põnev valguskujundus, mis on samuti TÜ VKA üliõpilaste loodud Mari-Riin Paavo juhendamisel aitab omalt poolt atmosfäärile ning tunnete tekitamisele kaasa. Taavet Janseni juhendamisel töötanud TÜ VKA üliõpilased, kes andsid videokujundusega oma lisa väärivad ka vaid kiitust. Ning Taavil on väga hea silm selle kõige kokkusulandamiseks ja ohjes hoidmiseks. Jah, kunstiline tervik ja taustsüsteem etenduse lumma tekkimiseks on kahtlemata väga tugev! Rääkimata kogu sellest keerulisest sümbioosist, sest mängu on toodud ka veel nukk, keda väikse ja vaese inimese kehastuseks võiks pidada - oleme oma ühiskonna orjad. Liigume neid radupidi, nagu meid lükatakse-tõmmatakse. Kui keegi kõrgemalt tahab Sind süüdistada, siis pole Sul midagi teha... võid ju vastu võidelda, võid lamenti tekitada, aga see on suures plaanis vaid torm veeklaasis. Väiksest inimesest sõidetakse lihtsalt üle. Tean mitmeid inimesi, kes arvavad, et ka Eesti riigis on asjad nii. Mind nende inimeste pidev joru tüütab, aga võib-olla ei muutu ka asjad kunagi paremaks kui keegi ei viriseks? Minusugused lasevadki endast vaid üle sõita, sest elades, nagu orav rattas lihtsalt ei jõua ning ammugi pole selleks aega, et millegi suure üle viriseda ja võidelda... kuniks oled ise selle ohver ja siis on juba hilja?

Mis mind siiski lavastusliku külje pealt häiris oli see kõikide tegelaste karjumine. Ma ei tea, kas viga oli selles, et ma lavale liiga ligidal istusin või siis tahetigi näidata, et karju mis Sa karjud, kõik karjuvad ja siis ei kuulegi teineteist ja sedasi sõidab vanker edasi ikka sama teed ja midagi ei muutu... ei tea... Aga raske oli jälgida ja karaktereid pidevalt karjudes pole ka võimalik üles ehitada. Siis kui kakeldi ja mürati, siis ju see sobib küll, aga muu teksti edastusel oleks vaja olnud mingit eraldi häälerežiid tõusude ja langustega, mitte ühe pideva andmisega... Samas 5+ kassikräunatusele, mis ilmselt tuli Karolini ja Henessi vahelisest naiste-kaklusest - cat fight!!! Fight-fight-fight! See kogu stseen oli üldse igati särtsu täis...

Seega jah... ei saanud päriselt seda, mida enne etendust lootsin ja teisipidi tagasi vanalinnast läbi koju jalutades teatas ka teatrikaaslane, et tal hakkas sellest karjumisest pea valutama ning tema lemmikuks oli Mathias Leedo. Ilmselgelt vaatasime sama tükki... ja ilmselgelt oleme sama maitse ja lugemusega. Tema oli küll nõksu veelgi rahulolematum kui mina. Tema neid noori ei tunne üldse, minul lisandus ikkagi oma tibude arengujälgimise nüanss ka juurde...

Hinnang: 2+
Tundub, et minusugusele vaatajale on lugu sellevõrra oluline, et kui see ei kõneta, kui sellega ei saa isiklikult pinnalt suhestuda või tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, siis mõjutab see ka üldist teatrielamust nii palju, et tugevast kunstilisest küljest hoolimata ei saa tervikelamuseks piisavat ainest. Vähemalt "Protsessiga" oli nii. Kindlasti tuleb (ja on tulnud) ette ka erandeid. Samas tugevat ansamblimängu leiab siit küll ning lavastuslikke lahendusi, mis on seotud liikumisega - neid nautisin täiel rinnal. Näitlejatudengite ühenduses jäi mainimata, et ka Liivika Hanstin toob kogemustega näitlejana oma kohaloleku ja mänguga vajaliku nüansi sisse ja on küll kui üks teiste seas, kõige austavamas mõttes, ent siiski eriline.
Noorte tegemistahet ja -janu tunnistada on äge ning hoiab teatripildi suures plaanis elavamana. Kirest siin puudu ei tule, võib-olla ajab kohati isegi üle ääre, aga parem sedapidi kui, et puudu tuleks. Kui see kõik oleks olnud näiteks Tammsaare, oleks see muidugi olnud hoopis mingi teine lugu, ent me kõik ju vaatame oma enda isiklikult pinnalt teatrit... ja ega ainult Tammsaaret ka teatrites mängida loomulikult ei saa... aga kui see oleks olnud Tammsaare, siis usun, et sellise kunstilise ja lavastustehnilise ülesehitusega tükk koos teistsuguse sisuga oleks olnud vägagi kõnekas ning sellise kirega mängitult veel eriti huvitav. Jään igatahes huviga Pipit ootama, mis on 12.lennu järgmine lavaline ettevõtmine.

PS. Üks küsimus on tallinlasena tekkinud, et kui Panso-kooli tudengeid näeb ikka teatrites publiku seas üpris tihti... siis Viljandi kooli omad - kas nad käivad ainult Ugalas teatrit vaatamas või ma tõesti lihtsalt ei juhtu neid mitte kunagi nägema? Võib muidugi olla, et ma teen liiga ja ei tunne neid ära või tõesti satume kogu aeg erinevatele etendustele. Igatahes ma leian, et näitlejaõpilastel tuleks ka endal vaadata VÄGA palju ja väga palju erinevat teatrit. Mul on näiteks EMTA lavakooli 29.lennuga esimene kohtumine tulemas nüüd detsembris läbi nende esimese avaliku ühisülesastumise, aga juba eelnevalt on tekkinud paar sümpaatiat pmst sellelt pinnalt, et näen neid pidevalt teatris, vaatamas-õppimas ka läbi selle. Ka kogenud näitlejaid kohtab teatrites publiku seas ja no automaatselt nende aktsiad tõusevad, sest ilmselt nad on ka muidu üldisemas plaanis huvitatud teatrist - hoiavad end vormis ka sellega, et teavad mida tehakse mujal kui koduteatris ja see annab aimu mingist tundmusest, et nad ei tee seda kõike lihtsalt ainult töötegemise pärast. Selline mõttekäik lihtsalt, mis mõnikord jälle esile kerkib. Jällegi miskit, mida enda kännu otsast vaatad... eks igaüks hingega oma tööd tegev mistahes alal on igati huvitatud oma töö vastu laiemalt, mitte ainult selle igapäevase ärategemise suhtes...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Protsess

1 H 40 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Maalt linna tulnud ambitsioonikas noormees Josef K töötab pangas soojal kohal, hindab väga oma positsiooni ja pingutab selle säilitamise nimel. Kolmekümnenda sünnipäeva hommikul esitatakse talle süüdistus ning algab protsess. Milles teda süüdistatakse? Milline on tema kuritegu? Kas ta on mees, kes kaotab kõik, sest keegi esitas tema peale valekaebuse, või on see enesest teadlikuks saamise protsess, mille eesmärk on inimest õigele teele juhatada?

„Protsess” on psühholoogilist, füüsilist ning nuku- ja visuaalteatrit siduv noortelavastus, mis käsitleb inimeseks olemise baasteemasid.

Mängivad

NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton

Autor Franz Kafka
Dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater)
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Annika Aedma
Liikumisjuht Olga Privis
Helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel
Videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel
Tõlkija August Sang

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 12. lennu diplomilavastus

Esietendus 11. novembril 2018 NUKU teatri väikeses saalis
Vanusele: noored alates 16. eluaastast ja täiskasvanud
Ühes vaatuses, 1 h 50 min