Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater

Üsna tihti teatrit vaadates, mida on hiljem plaanis kirjalikult analüüsida, tunneb kohe, et seda, mida närida ja mäluda on liiga vähe. Mõnikord ja võrdlemisi harva juhtub nägema jällegi vastupidiselt, midagi sellist, millest kirjutamise ees tunneb isegi teatavat aukartust. Seda kõike, millest kirjutada ja mida analüüsida on liiga palju ning ei oska nagu isegi kusagilt selle harutamist pihta hakata. Just nii on Tallinna Linnateatri värskeima ja Priit Piusi esimese lavastusega "Gorge Mastromase rituaalne tapmine".

Kõigepealt see nimi - Gorge Mastromas - mis nimi see selline on? Gorge tuleb vanast inglise keelest, mis omakorda on laenanud sõna vanast prantsuse ja/või ladina keelest ning tähendab muuhulgas ka ahmides õgima, neelatama suurte ampsudega... Perekonnanime "Mastromas" ma ei suutnudki tuvastada maakeralt. Kuigi vähemalt minu jaoks kõlab see kreekapäraselt. Ja sellepärast leian, et autor Dennis Kelly seeläbi viide kreeka tragöödiale on tõesti tabav. Kuid "rituaalne tapmine"? Osav turundustrikk, sest tähelepanu pöörab selline sõnaühend küll? Loos on ju nii tapmine kui ka tapmiskatse - esimest ei tehta nimitegelasele, teine küll, kuigi mis selles või teises "rituaalset" on? Eks kui väga kaevata, siis leiab ka selle rituaalsuse üles, kuigi antud juhul vast pole see eriti tähtis.

Tähtis on Gorge Mastromas. Selles loos vähemalt. Igatahes. Kõik inimesed on tähtsad. Kõik inimelud. Ja ometi on selliseid inimesi, kes "lähevad üle laipade", kes võtavad õiguse teiste elude üle otsustada, teiste elusid rikkuda enda ego, enda kasu, enda huvide nimel. Gorge Mastromas on üks selliseid.

(Lava)Lugu saab alguse pika monoloogiga, kus Gorge (Märt Pius'i kehastuses) jutustab meile endast praktiliselt sünnist alates, läbi lapsepõlve ja esimese sõbra, tänapäeva, ehk etenduses toimuvasse reaalaega välja. Valides selleks mõneti monotoonse tooni. Psühhopaatliku? Ei, Märdi loodud Gorge vähemalt esialgu ei mõju kuidagi kahtlaselt ega imelikult. Vastupidi - tore ja südamlik, kes oma jutustuses toob välja teemad, mida üht normaalset inimest põletavad. Mis siis sellest, et ühtlasi on tal armuasjad oma elus parajasti natuke segamini. Märdi valitud rääkimistoon on natuke kõrgendatud, sest ta räägiks seda kõike nagu diktofoni (raamatukirjutamise eesmärgil) ja ses mõttes õigustatult ning ühtlasi saab ju ka publik teada kogu taustaloo tegelasest. Ja mis näitab autori oskust mängida konstrueeritusega, siis istutatakse ka ühtlasi seemneid teemadele, mille mõne vilja nopime alles kogu etenduse viimastes stseenides.

Vahemärkusena üks kriitika ka, nimelt teises vaatuses Gorge jutustab edasi, mis vahepeal on toimunud sealse ajahüppe ajal. Ka siis Märt tõstab oma hääletooni "nagu räägiks diktofoni", aga enam kusagil seda diktofoni näha ei ole. Kahju, sest siis oleks ju võinud juba ka aluses olla pigem lihtsalt "jutustamine" või vahetada jutustamisstsiili ja hääletonaalsust hiljem. Tegelikult täiesti tähtsusetu ebakõla, mis tervikut vaataja jaoks ilmselt ei mõjuta, lihtalt oleks jätnud üht või teistpidi läbimõelduma mulje.

Edasi hakkab ühe- ja kahekaupa astuma Gorge teele inimesi. Kõigepealt kaks, suurepäraselt lahendatud karakteritega, isegi mõnevõrra karikeeritud suur ärimagnaat-restoraniketi omanik ja ärihai, kes seda toiduäri endale himustab. Minuni täpselt ei jõudnudki, et mis olukorras Gorge nende kahe inimese vahele sattus, aga seal ta oli. Ja no mõnikord inimene ongi valel ajal vales kohas... või siis just õigel ajal õiges kohas... või nagu siin - õigel ajal vales kohas... ja seda täiesti juhtumisi. Briljantselt ehitatud, dramaatiline majanduslik olukord! Sealjuures Allan Noormets pöörleb, nagu tuulispask oma emotsionaalselt ülesköetud, perefirma mahamänginud, peatselt "endise" suuromanikuna. Sellise jõulisusega mängitult ja seda sügavamate põhjalangemistega karakter on vaimustav jälgida. Allan oma suurusega ka muidu täidab lava ja seda kontrastsemana mõjub ka tema kokkuvarisemine. Seal vastas - külmalt kalkuleeriv ja kunstnik Kristjan Suitsu poolt niigi halli ja võimsasse kõrgusesse tõusvate tundetult kiviste seinte taustal - need jäiselt valgehallid juuksed Evelin Võigemasti peas ning veripunaseks võõbatud huuled - see naine läheb muie näol läbi igast seinast või mehest või kellest ja millest tahes. Pannes ühtlasi aja seisma ja võttes mida ta tahab. Selles pole kahtlustki. Meenus Sharon Stone Basic Instinctist, kuigi siin seksuaalsusega pole lavastaja rohkemalt otsustanud mängida. See pole see lugu. Või on, aga Evelin Võigemast teeb sama ära ka lohvakate pükste, laual peategelase ligidal istumise ning eelkõige muidugi lõikavalt teravate sõnadega.

Kogu situatsioon mängitakse nii lahti, et see kulmineerub kogu etenduse vast kõige olulisema pöördega. Mis minu jaoks tekitas ka teatriõhtu suurima küsimuse. Gorge otsustab kaasa minna naise väljakutsega hakata "pahaks", sest too paneb ta valiku ette, kas olla selline, nagu suurem osa maailmast - ehk põhimõtteliselt lambuke, kes lepib oma olukorraga. Vegeteerib läbi reaalsuse ja laseb jumalal juhtida saatust. Või võtab ta oma maailma kulgemise enda kätesse ning võtab, mida tahab, mitte ei lepi sellega, mis tema osaks "jääb". Ja Gorge muutubki inimesena selles kohas ja sellel hetkel. Tõstatub küsimus, kas see on ikka üldse inimese enda kätes, kas see on üldse võimalik, oma loomust muuta? Tal peaks olema vähemalt soodumus või siis tõesti tuli kõik õigel hetkel ja õiges vormis ja õiges kohas. Öeldakse ju ka, et inimene, kes esimest korda varastab või tapab, ületab mingi künnise ja siis ta psühholoogia muutub. Seni kuni ta pole varastanud/tapnud, on tal mingi hirmubarjäär, moraalibarjäär, mis ei lase tal seda teha. Pärast esimest korda on juba järgmised korrad lihtsamad. Gorge on siiani naiivselt mõelnud, et kas olla arg või olla hea, avastadest järsku, et argus on pigem headusega võrdne ning tegelik küsimus seisneb ikkagi hoopis selles, kas olla hea või olla halb? Ta annab majanduslikult peatselt laostuvale tüübile sellist nõu, nagu temal endal on kasulik. Ja ongi valitud see "teine tee", millest tagasiteed enam ei ole. Tegu on tehtud, "barjäär" ületatud.

Kuigi kõik ei ole nii lihtne ja kerge ja üheseletuslik, seal kõrval on veel mitmeid küsimusi, mis kaasnevad. Näiteks miks on see nii, et oluliste küsimuste korral on vajalik teise inimese arvamus? Olgu see või kestahes võõras ja asjatundmatu (kui paremat pole kuuldekaugusel või käepärast), kuid midagi inimlikku on selles, kui elumuutvatele otsustele saab kellegiltki kinnituse. Kõrvaltvaadates saab sellest aru. Kas tõeliselt edukad ongi need vähesed enesekindlad, kes julgevad ka miljonitehingud teha kõigest iseenda mõistuslikku analüüsi arvestades ning vaid oma sisemist häält kuulates? Olen seda elus tõeliste maailma tippjuhtidega kohtudes ka varem täheldanud. Kuigi lõpuni ju ei tea... võib-olla on ka nendel mõjutajad. Igatahes selliseid eneseabiõpiklikke mõtteid laseb see etendus õhku vahet pidamata. Oleks vaid aega neisse kõigisse süveneda ja mäletaks neid kõiki ka veel nüüd, pärast etendust, et küsimustele vastuseid mõelda või vajadusel otsida...

Jah, just MÄLU on ka üks teema, mis siia sisupööretesse on tugevalt praktiliselt igasse sammu integreeritud. Muide kõik tegelased, peale Gorge suure armastuse Louisa (Liis Lass) käivad vaid korra lavalt läbi. Nagu inimesed, kes jalutavad Gorge elust läbi, seal mitte eriti kaua peatudes. Ta käib ju "üle laipade", eks... Liis ja Märt on ka ühes teises Linnateatri lavastuses - "John" -partnerid/elukaaslased ja see keemia nende vahel mõjub siin lavastuses, nagu vanade abikaasade oma. Erilist sädet nagu enam poleks, aga ehedalt oleks nad ikkagi nagu omavahel suhtes. Sellest lavastuse osast kus Gorge ka oma suure armastusega hakkab manipuleerima ning kuni eelviimase lõigu lõpuni välja mõtlesin ma, et Märt teeb siin aastaauhinda vääriva rolli, kus emotsioonid käivad üles alla ning ta jõuab selle keskmisest pikema etenduse jooksul näidata nii mitmeidki psühholoogilisi külgi endast. Paraku viimase lõiguga tõmbab ta selle vaimustuse tagasi, aga kõigest omal ajal.

Liis Lass nende teiste karakterite kõrval on vaoshoitum ja allasurutum, ilma erilise karikatuursuseta ja teatavas mõttes ka erilise karakterita. Ilmselt ka kõige raskem välja mängida seda pinnale, mis selle tegelasega juhtunud on. Nõnda toimib ta pigem alguses Gorge ihaldusobjektina, kellega too kuidagi käituda ei oska, sest just "nendega" ongi kuidagi raske õigesti "olla". Ja hiljem võimendatult mõnitatuna, sest ega Gorge vahepeal "käitumist" kusagil koolis ju õppimas pole käinud... , jäädes ise külmaks, sest sellel hetkel on ta juba mehest üle. Korra ja väga episoodilises rollis lülitub mängu ka keegi, kelle ainus roll näib olevat Gorget puudutada, mille peale too täiesti endast välja läheb. Nüüd juba selgete psühhopaadiilmingutega. Vaataja muudetakse siitpeale psühholoogiks ja tekib ahvatlus anda diagnoose - Kas tegemist on millegi allasurumisega? Kas tegemist on teise meesterahva läheduse kartmise või vihaga (viidates Gorge isale)? Kas tegemist on hirmuga, et nii näitab ta ennast nõrga ja haavatava või haavatuna?

Viies külaline Gorge eluteel tõi lavastuse kõige suurima rollitäitmise ja julge mängu üllatuse! Tõmbaksin siinkohal paralleeli enamvähem täpselt aasta tagasi nähtud Ursula Rataseppa rolliga Toompere Zelleri lavastuses "Mineku eel". Millegi sama võimsaga saab siin hakkama Tõnn Lamp! Vau! Gorge vanem vend, kes toob pagasiga kaasa rida punaseid ja hoiatavalt vilkuvaid moraali hüüu- ja küsimärke. Eriti see elulooraamat, mille Gorge on nüüdseks kirjutanud ning milles esitatud valedega ta on ka oma venna elu ära rikkunud... Kui lihtne on teha teiste eest otsuseid, nendega nõu pidamata. Isegi väga lihtsad tänapäeva sotsiaalmeedia otsused, kus me paneme oma laste või lapselaste fotosid üles ilma nendelt luba küsimata. Kas teine inimene tahab seda? Me võtame õiguse, sest ei mõtle, et riivame teiste õiguseid väga lihtsate ja enda jaoks tühiste asjadega. Jah, siintoodud näide on marginaalne, aga seda vaid rõhutamaks mõtet. Gorge on oma teoga võtnud vennalt ära midagi, mida too pühaks pidas ja ta ei saa seda enam kunagi tagasi. Autori soov on ilmselgelt näidata sellega ka seda, et kõikidel asjadel siin maailmas siiski ei ole hinnalipikut. Ja isegi kui on, siis peab see olema enne ostutehingut valimiseks väljas. Tagantjärgi on hindamatutel asjadel veel mitmekordselt hindamatu väärtus.

Kuid see Tõnni mäng siin! See psühholoogiline läbitunnetatus ning julgelt lavale laotamine, hoides iga sekundi kui ta laval on, kogu atmosfääri nii pinevil, nii pinges, et seda paksu õhku oleks võinud noaga lõigata. Bravo, Tõnn! Tahaks öelda, et palun veel selliseid osatäitmisi, aga no selliseid tuleb üldse isegi ühe terve teatriaasta kohta üle eesti teatrite vaid käputäis. Ja mis siis sellest veel edasi saama hakkas - kui madalale võib üks inimene langeda? Ja kumb see õudsam õudus on, kas füüsiline või mentaalne vägivald? Eriti kui seda füüsilist teed oma ainsale sugulasele ja mentaalset oma kõige armsaimale inimesele üldse. On neid üldse vaja võrreldagi? Kuid see kuidas ta oma armastatule haiget teeb, see on sõnulseletamatu. Seejuures Märdi mäng muudkui võtab ka hullemaid pöördeid, laskudes kohati ka monotoonsusesse tagasi, vaid veelgi enam näitamaks kui nõme ja põhjavajunum ta oma otsuste tulemusena on. Suurepärane rollilooming...

Kuni jõuame viimase lõiguni. See võib-olla pole enam millelegi võtmeks, kuna uksed on juba kõik valla tehtud varasemates, aga ehk viga ka selles, et siit järsku on kas lavastaja jaks lõppenud või pole ta seda ise viimseni läbi tunnetanud ning leidnud seda kõige kindlamat viisi lahenduseks ja mis peamine, ka peaosatäitja muutub järsku võõristavaks. Aimub kõvasti arenguruumi potentsiaali selle lõigu teravdamiseks just eelkõige karakteritest lähtuvalt. Aega on kulunud siin juba nii palju, et Gorgest on saanud vanamees (huvitav oleks teada, kui kaugele tulevikku tänapäevast? aasta 2040-50, arvestades tegelaste sugulussidet?). Märt aeglustab oma rääkimist ja madaldab seda pooltoonivõrra. Kuid järsku on minul kui vaatajal ebamugav seda vastu võtta. See tegelane mõjub imelikult laval ja mitte sellepärast, et Gorge ongi nii põhja vajunud, vaid lihtsalt on raske karakterit sellisena mängitult vastu võtta. Nüüd kus ta on vanadusest maharahunenud, mõjub ta hoopis "tehtum" kui see loomulikum ja jõhkram varasem Gorge. Midagi on nihkes. Kas oli vaja teda hääletooni ja suurte prillidega üldse vanameheks muuta, kui muidu seda nähtavalt, ega tunnetuslikult ei toimu. Ühtlasi mõjub viimane teele astuja - Gorge "sugulane", kes siin vaatet kõige olulisemaid lõpuseoseid kokku seob, Mikk Jürjensi mängitult, palju tühisemalt ja tavalisemalt kui kõik eelnevad. Mikk mängib küll puhtalt "ära" ja väga hoogsalt ning hingestatult, ent kuna mitu meistrit enne teda siin laval on saanud hakkama millegi erilisega, siis ei anna ta siinkirjutajale võimalust nüansseeritust või näitleja erilisi otsuseid välja tuua.

Finaal.

Terve teekond on kõrvaltvaatajale valus äratundmine, et raha toob võimu, aga ka palju negatiivset karmat. Valetamisega jõuab kaugele ja sellel võivad olla vägagi pikad jalad, kui on raha, millega neid pikendada. Kuigi autor ja tegijad moraalitsema ei kuku, siis (õnneks) lõpp on valus ka peategelasele. Kuidas külvad nõnda lõikad. Tihti ju räägitaksegi hooopis, et olulisem on "teekonda nautida" kui see, milline on lõpptulemus. Ma ei tea, kui palju Gorge seda "teekonda nautis", aga oma otsused teeme me igaüks ise. Pahatihti jääb kõrvaltvaatajale tõesti selline tunne, et need, kes külvavad egoistlikumalt, jõulisemalt, teistega arvestamata, need lõikavadki suuremad kasumid, parema elujärje endale. Ja kui see pakub selle "naudingulisema teekonna", kas siis tulekski osata oma elu just niimoodi elada? Nii mina, kui usun, et ka Sina tahad ju uskuda, et see nii siiski ei ole.

Kunstilise tausta poolelt ei saa mainimata jätta, et meister-ruumikujundaja Kristjan Suits on siin küll ruumi kujundanud, aga see ei ole tema tavaliste "vau" efektiga ruumide tasemel. Ent midagi siiski - ilmselt oli taotluski, et need plaadid on ebaühtlased tagaseinas, sest valgusega koos andsid isegi mingi õhkõrna efekti. Olles viimasel ajal palju sisekujundusvõistluseid vaadanud ja juba mitu aastat järjepanu võõbatakse seal seinad halliks, et see, mis ruumis sees, pääseks rohkem esile ning seinad ei imeks seda tähelepanu. Ja lisaks on selline "kivikarva" sein heaks peegeliks Gorge Mastromase kivist südamele... mis küll alles päris lõpus murdus... aga eks ka kivi murdub, kui sellel piisavalt suur löök anda.

Kuid see "hall" kunstnikutöö oli heaks partneriks Mari-Riin Paavo suures osas "ülekuulaja"likult teravalt valgustatud, ent kohati ka dramaatiliste efektidega valgusrežiile. Haarame siia juurde ka need maavärinalikud helid (helilooja ja -kujundaja Andres Kõpper), mis murrangulistes kohtades ilmnesid ja kogu Priit Piusi debüütlavastus tekitab isu saada temalt järgnevaid. Osavalt põikleb Priit kõrvale ka tavalisest ja kõige suuremast debüütlavasuste lõksust - kuhjata kõiki oma peas küdenud ideed ja need korraga sealt välja lasta. Editi-silm on tal terav ja tabav. Kui veel see viimane lõik oleks paremini paigas, siis võiks rääkida kas "algaja õnnest" või "sündinud meistrist", aga nii ongi normaalne, et õige pisut on ka veel arenguruumi, et teise lavastusega juba tulla ja veelgi kõvemini lajatada. Minule igatahes meeldis!

Hinnang: 4
Linnateatris on ikka uskumatult head näitlejad. Iga kord selle teatri külastamisel on kuidagi eriline tunne. Juba minnes tead, et saad vähemalt midagi head ning tavalisest tugevam usk on sees, et selles teatris on võimalik saada ka midagi väga-väga head. Ootuste üleskruttimine teeb ju ebatõenäolisemaks hilisema rahulolu elamusega. Seekord saab tõdeda, et ootasin midagi head ja sain ka. Jäin vägagi rahule. Need nipetnäpet vingumised, mis eelnevas tekstis sisalduvad on tegelikult detailides, mis tervikule erilist mõju ei avalda. Pigem teatavast perfektsionismi kretinismist silmatorganud ebatasasused, millest osalt ilmselt lihvib ka aeg ja mäng. Külmaks selline lugu ei saa jätta, sest puudutatakse nii mitmeid eksistentsiaalseid teemasid, mis igaüht ühel või teistel moel, lähemalt või kaugemalt, varem või hiljem on puudutanud või puudutab. Mind isiklikult veel eriti, sest ma näen seda kõike silmast silma, kuna olen Gorgega samal aastal sündinud :)
Nalja siin ei tehta ja nalja siin ei saa. Pea 3 tundi läheb võrdlemisi kiiresti ning iga Gorge sõna ja teoga on vaataja kaasas, kohal. Eriti sõnadega. See on Sõnateater suure S-iga.

Autor Dennis Kelly ise on öelnud, et ta ei tea, millest ta näidend tegelikult räägib. Teda ei huvita vastused, vaid küsimused on palju huvitavamad. Samas, ka siin on teemadeks nii armastuse kui ka rahaga seonduv, nagu Linnateatris 6 aastat tagasi lavastatud sama briti autori "Armastus ja raha"... Kuigi teemasid on siin veel mitmeid.

PS. Mõned märksõnad ja paralleelid, mis etendust vaadates meenusid, kui kellegi jaoks see inspiratsiooni vaatamiseks läbi paralleeli võiks anda -
Shakespeare, Kreeka tragöödia, jutustav teater, karikatuursed karakterid, fataalsus, egoism, majandusteemad, kapitalistlik ahnus, mitte raha versus võim pole valik vaid raha võrdub võim, ehk võim tuleb koos rahaga. Kõik pole müüdav või on? Kas inimene saab muutuda? Kas see, kes müüb oma hinge raha eest võib üldse olla õnnelik? Kas hinge tagasi osta on võimalik? Ja mingil kummalisel tasandil ka telesari Mr.Robot,

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Gorge Mastromase rituaalne tapmine
Autor Dennis Kelly, lavastaja Priit Pius

Osalised

Dennis Kelly

AUTOR

Priit Pius

LAVASTAJA

Kristjan Suits

KUNSTNIK

Anu Lamp

TÕLKIJA

Andres Kõpper

HELILOOJA JA MUUSIKALINE KUJUNDAJA

Mari-Riin Paavo (Ugala Teater)

VALGUSKUJUNDAJA

Osades: Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas.

Lavastusest

Esietendus: 19. oktoober 2019
Mängukoht: TaevalavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda?

Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust.

Kassid - Piip ja Tuut Teater

Mjäu! Sellise teatrielamuse peale löövad nurru nii lapsed kui lapsevanemad, miisudest rääkimata :)

Nüüd juhtus nii, et Piibil sai ainult Tuudu lavastamisest vahelduseks villand ja "kiisu-kiisu"tas kokku viimase Viljandi lavakooli lõpetanud vöödilised ja vurrulised ja ühe habemiku ka, rääkimata veel viiulivirtuoosist, kes hiirekunnidest mõni aasta vanem (ja ilmselt ka mõnest teisest koolist) ning sellest sündis üks vahva ja lahe miisukal "Kassid"!

Minul õnnestus miisukalist osa saada NAKS festivali raames toimunud esietendusel, mil need neli kiisupoega esimest korda lavale inimeste ette lasti. Üks karm ja ohtlik, äge must, teine kaunis ja puhas ja plikalik valge, kolmas hall, sõbralik, siiras, aga pisut kohmakas ka, sest ämbrid kõik kolisevad kui ta nende poole kasvõi vaatabki. Neljas kuninglik, uhke ja tähelepanunäljas punane.

Okei - aus ülestunnistus, ma olen vist juba eoses tsipa erapoolik, sest mängimas on mu "musirullid", kelle arengut kooli ajal õnnestus mõnevõrra tihedamalt jälgida ja ahhetada ning ohhetada iga kord kui midagi õnnestus või noh... mõni asi läks untsu ka, aga see ongi õppeprotsessi osa. Eks minu kui vaataja tähelepanu oli eriliselt terav ka natuke just sellepärast, et see kursus on üldse üks lavakoolide tugevamaid, huvitavamaid ja erinäolisemaid. Koma võetud kursustest viimane... kursus, millest kukkusid ka väga paljud välja, kuid lõpetamiseni jõudsid praktiliselt ilmselt just need eriliselt head, kellel on sisemist draivi päris näitlejaks saamiseks piisavalt palju, et ka ilma lavakooli tiivade alla puhutava õhuta, lavadel omal jõul läbi lüüa. Siin miisukalis võtavad neist kassi kuju Maarja Tammemägi, Grete Konksi, Kristjan Poom ja Stefan Hein.

Nii palju positiivset energiat, lusti, hoogu, laule ja tantse, millele omad kassipolkad viiuldab ja klimberdab sisse veel Tõnu Raadik. Oi kui äge teda seal on viiuldamas ja klahvidele valu andmas vaadata!

Kui ma alguses mõtlesingi hetkeks, et see on siiski vast pigem pere pisematele, aga kui need kassid riburada end tutvustasid ja siis veel teisegi ringi lugusid jutustasid, no seda naudib küll iga kasside sõber vanuses 4-140... võib-olla isegi mõni 141ne!

Lauludest meeldis eriti musta kassi "ohtlik laul". Ja muidugi ka halli kassi "räpp", kus kõik teised kassid kaasa "kräunuvad" :) Aga no tegelikult kõik laulud ja lood oli väga-väga lahedad! Lõbus, aga vahepeal kurb ka, sest ega see tänavakassi elu ei ole puhas koorelimpsimine.

Mis nende noorte näitlejate mängus on eriti hea, on see teatav pingestatus. Nad on saanud võimaluse end lahti mängida ja seda nad siin ka 101% teevad. Ma ei oska ühtegi neist kassidest ka otseselt teisele eelistada. See, kes parajasti stseeni keskmes oli, see oli ka lemmik. Võib-olla Maarjal oli see karakter terviklikum ja mitmekihilisem, sest ta oli must ja enda arvates jube kõva kutt, aga tõsise ohu ees tõmbas ka saba jalgevahele. Teisalt jällegi Kristjan oli vaatet kõige kassilikum oma halli värviga. Selline natuke malbe, aga teisalt "teen, mis tahan" attitude'i, ehk suhtumisega ja siis veel see kurbus ja no minu arvates oli tema neist neljast veel see kõige näljasem ja kuna ka hallim, siis kõige tähelepandamatum... aga kes siis ei tahaks lohutada just seda, kes teiste käest tähelepanu nii palju ei saa. Kuid siis veel Stefani punane, kellel oli küll uhkust nii palju, et upakile ajab, aga see kuidas teised kaasa mängisid, oli nii sõbralik ja mõnus ning tiivustas Stefani kiisut omakorda nautima oma kiisulikus kiisuduses. Grete Konksi valge kass on selgelt hüljatud, sest nii ilusat ja puhta karvaga kassi tänaval muidu ei kohtaks. Eks see ole kassi egole paras laks kui ta peremees või perenaine temast järsku enam ei hooli ja valge kass on ju ikka "valge" kass, isegi kui ta on tänaval.

Kassid ju on kõik omade karakteritega. Kes on alfa, kes on allasurutud, kes kõnnib omapead, kes armastab ise sülle pugeda jne jne jne. Minul näiteks on kodus kaks kassi. Lembitu - must kui öö. nime saanud muinaseesti Sakala maavanema järgi ja näib, nagu oma nime järgi on talle ka vastav karakteri kujunenud.  Praegu end paksuks söönud. Läheb öö hakul õue (Tallinna kesklinnas) ja hommikul kell 6 on uksetaga, et terve päev toas magada. Kui süüa või midagi muud tahab, siis nõuab tähelepanu säärde hammustades. Tema ongi majas peremees. Tõsine hiirtekütt suvel maal. Toob veel kõik saagi tuppa närimiseks ja mängimiseks ka ning et "vaesed inimesed" nälga ei jääks - tal tuleb ju oma alluvate eest hoolitseda! Teine on Heidi, kes kolis ise sisse. Kuna ta otsustas selleks hetkeks valida ühe pimeda talveõhtu mõned aastat tagasi, mil parajasti tuli arvutiekraanilt reality-saade "Project Runway", mille supermodellist saatejuhi nimi on Heidi Klum, siis tolle Heidi järgi sai ka maakööki, justkui mööda mõnd catwalk-i astunud nurrmootoriga supermodell oma nime. Heidi armastab muide magada minu otsas. Jube väsitav... sest siis ei saa end ju magades keerata... aga Heidi on kuninganna. Õhtul kööki end natuke pikemaks unustades kräunub ta täpselt nii kaua kuni voodisse pikali lähen ja tema end minu otsas sisse saab seada.

Eks kõigil ole omad kassid ja kassilood ja nende pinnalt veel eriti on vahva avastada ideid-mõtteid-otsuseid, mida Haide trupp on oma loomingusse peitnud. Avastamis- ja äratundmisrõõme nii sisulistest kui füüsilistest detailidest. Koreograafiks Marge Ehrenbusch. Kunstnikutöö, mis eelkõige väljendubki nende kasside karakteritele antud kostüümides on Inga Vares'e loodud. Valguspuldis istus seekord uus tutvus - Mihkel Viinalass.

Rootslastest autorid olid ka esietendust vaatamas ja isegi kõrvaltvaatajana oli uhke tunne, et nemadki said nautida seda pööraselt ägedat, värvikate miisude tempot!

Hinnang: 4
Nüüd novembri lõpus seda öeldes on järgmisel lausel juba üpris raske kaal. Nimelt "Kassid" on üks terve teatriaasta kolmest parimast lastelavastusest! Olgu öeldud, et teised 2 on "Momo" ja "Ernesto küülikud" (ja noortekaid, nagu "Apelsinitüdruk" ja "Kadri" siin ei arvesta). Eks muidugi jõuluaeg toob veel nii mitmedki konkurendid siia mängu juurde, aga "Kassid"e headust ju teised ei kõiguta. See on tõesti elamus nii väikestele kui väikestega kaasasolevatele või ka minusugustele, kes lihtsalt end lapsena tahavad mõnikord tunda.
Haide Männamäe võiks tihedamaltki lavastaja taktikeppi hoida teiste näitlejate juhendamiseks - "Kassid" tõestab, et sellest taktikepist tuleb võlusädemeid, mis loovad suure teatrielamuse!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

A.Elers-Jarleman, L.Hellsing, G.Edander (Rootsi)
KASSIDtõlkija Ülev Aaloe

Rohkete lauludega lavastus neljast hüljatud kassist, kelle igapäevaseks kaaslaseks on nälg. See on lugu hoolimisest ja üksteise aitamisest. Nagu muusikal, aga tegelikult miisukal.

Kestus 1 tund ja 20 min. Peredele ja lastele alates 4. eluaastast.

Lavastaja – Haide Männamäe
Näitlejad – Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Kristjan Poom ja Stefan Hein
Muusikajuht ja muusik – Tõnu Raadik
Liikumisjuht – Marge Ehrenbusch
Kunstnik – Inga Vares
Plakatikunstnik - Triin Heimann
Valgus - Mihkel Viinalass
Foto ja video - Rene Topolev
Videomontaaž - Andreas Lenk

Esietendus 1.nov. 2019 Piip ja Tuut Mängumajas

Kauka jumal - VAT Teater

Ei saa aru, kuidas see küll nii on, et iga kord kui VAT Teatrisse lähen, siis kohtan mõnda oma sõpra või tuttavat. Inglise keeles on selline väljend "great minds think alike" :) On ka selline väljend: "ütle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen, kes oled Sa ise"... kas tõesti siis VAT on see kants, mida minu klann tihedamalt oma kultuurimekaks peab? :) Kes teab... ilmselt lihtsalt kokkusattumus ja väikses saalis ning ooteruumis tabab silm tuttavad kergemalt... Aga ka seekord, nii kui oma riided sain nagisse riputatud, vaatas mulle otsa Rahvusraamatukogu garderoobi vastas sõber Taavi (koos oma naisega). Küsis, kas plaanin "Kauka jumalast" kirjutada ka. Mina vastu, et kui teatrisse kutsutakse, siis kirjutangi, rohkem ei jõua ja ei jaksa ka. Hea kui niigi palju jõuab.

Enne kui lavastuse juurde siirdun, peame korraks kiirluubis käima ära peale etendust - hetkes, kui toimus saalist väljumine. Taavi ütles, et ta isegi mõtles etenduse vaatamise ajal minu missioonile, ehk "mida sellest küll kirjutada on"? Mina vastu, et tõesti, seekord palju polegi, aga kuna tükk on lühike, hoogne ja kiire, siis lühikese ja kiire peegelduse annan sellegipoolest.

Margo Teder ja VAT Teater on Kitzbergi klassika "Kauka jumal" toonud tänapäeva, teinud sellest komöödia ja minu arvates tunnetuslikult ka "noorteka". Ja eks Kitzberg on ka koolides kohustuslik kirjandus. Tänapäeva kiirtarbijatele ning eriti internetiklikkijatest noortele võib selline vaatet olla ainu(õige)võimalik läheneda ja vana hea Augusti mõtted "kohale toimetada". Nad seal teavad, mida teevad -kavalpead! :)

Teisalt jällegi vähemalt minusugustele keskealistele on ka see Mogri-Märt ja tema raha- ning võimuiha juba nii raamatust kui teatrist tuttav. Teatris muide üldsegi mitte sage materjal, viimati Endlas Noormetsa lavastusena tosin aastat tagasi ning enne seda mäletan väga varajasest lapsepõlvest teleülekannet Lembit Eelmäega Mogri-Märdina.

Kuid Mihkel Seeder on seekordse dramatiseerinud ümber ning pakub ühe "kastist välja" vaatenurga vanale loole. Kärpinud ja moderniseerinud. Liialt? See on juba iga vaataja silmades. Minu arvates sobivalt, et Margo saaks lavastuses hoida kogu aeg tempo üleval. Teisalt jällegi ei jäänud nii väiksest ampsust midagi suuremat mälumiseks ka, kõik läks ehk sutsu liigagi libedalt ja kiirelt kurgust alla.

Kunstnik Pille Jänes on lavale seadnud muruplatsi, mis tagaseinal avardub üheks korralikuks kopliks. Lavakujundusega vähemalt sama palju oli karakteritekujundust. Kuna osalt näitlejad mängivad mitut tegelast, siis juuste-parukate-kostüümide vahetustega on see vägagi mõnusalt õnnestunud. Nii mõnigi lahend kuulub lavastuse väärtuste sekka.

Teatritehnilisema tausta poolelt tahaks veel eriti esile tõsta Sander Põllu valguskujundust. Vaataja ilmselt sellisele asjale tavaliselt ei mõtlegi, et nõnda väikses saalis, nagu seda VATil seal raamatukogu keldris on, on tegelikult valguskunsti loomine üks paras väljakutse. Põllu on selles mõttes maag, et ta iga kord suudab mängida ja tuua mingeid huvitavaid rakursse sisse, mis loovad praktiliselt alati arvestatava valgusrežii suure režii sisse. Seekord veel eriti. Ja seda jälgida ning tabada mõttetegevust nii olulises komponendis on vaimustav. Eriti varjudega mäng ja prožede paigutus ning siis kui valgust lastakse lisaks lavale ja selle külgedelt ja pealt ka näiteks üle publiku peade, et tekitada stseenile just õiget tunnetust ja atmosfääri.

Viimati oli see vaadates Ester Kuntut Sarabandis, kui mõte liikus sellele, et üks noor näitleja käivitab teistes, vanemates kaasnäitlejates midagi, mida sealt võib-olla muidu välja ei tuleks. Seekord vaatasin tänavu Viljandi lavakooli lõpetanud Karolin Jürise tour-de-force kaksikrolli - silmade särades loodud 2 noort, erineva taustaga naist, kuigi mõlemad millegipärast väga sümpaatsed. Leena ju muidugi, aga peretütar Miili ka, oma pitsilisest kombineelikust kleidist hoolimata või pigem isegi ka just osaliselt sellepärast :) Aga lavastaja ja kunstnik on võib-olla nimme mänginudki mõttega, et tegelikult on mõlema pinna all tore tüdruk, üks, ehk antud juhul Leena on ehe ja päris - sellepärast pole ka Karolini karakterit millegi välise lisamisega koormatud - see naine ongi päris. Ja siis teine, Miili, kellel on parukas peas ja kohtlaselt tibilikud riided ja seksikad sukad - kõik natukse võlts... kuid seda ju just siis selle raha mõjul?! Tüdruk ise ei ole süüdi, ta on lihtsalt sellest mõjutatud. Näitlejad ikka räägivad, et nemad, ükskõik keda nad ei mängi, õigustavad selle karakteri enda jaoks selliseks, et nad ise teda mõistavad ning seeläbi on rohkem mängitavaga sinapeal. Siin olid Karolini esimese suurema rolli, pärast kooli lõpetamist, loodud tegelased ehedalt, justkui elust enesest.

Kuid see Karolin hoog ja särts on ka absoluutselt terves ülejäänud trupis sees. Kõik käiksid nagu ühte jalga. Kuigi ma leian, et VAT Teatri üheks eripäraks ongi just selline tugev ansamblitunnetus (võib-olla ka osaliselt tänu kammerlikult väiksele lavale) vaatet alati sees. Ent seda ei saa võtte iseenesestmõistetavusena - see on kindlasti inimeste, otsuste ja töö tulemus. Jah, kõik 5 näitlejat selles tükis särtsuvad ja särisevad.

Minu lemmik (loodud) karakteriks tõusis Ago Sootsi rahaahne pisiärikas, kelle "saatanasarved" olid üks paras üllatus. Sossepp, Leena isa Ants hoopis teisest puust. Selles kontrastis oli midagi mõnusalt mängulist, sest ma millegipärast ei usu, et Ago ise kummagagi neist tegelikult samastub. Võib-olla selles peituski veel tema eriline mängu võlu - näitleja mängib midagi, milleks ta pole tüüprollistatud. Muidu oma tavalise teatrikaaslasega koos Ago etendusi vaadates olen tihti tema suurest Ago-vaimustusest mõjutatud, aga seekord võin täiesti puhtast südamest öelda, et minule endale (ilma teatrikaaslaseta) meeldisid sellised lahendused ja väga.

Ning muidugi Mogri-Indrek Taalmaa-Märt ise. Indrek on vahvalt ekspressiivne, kui tema rolli see parajasti peaks sobituma ja siin see nii ongi. Küll ilmed, küll maneerid. Ta täidab juba ainuüksi oma füüsilise kohaloluga selle pisikese lava otsast otsani ja sellest jääb veel ülegi. Aga kui ta veel hääle maksma paneb - võimas! See vaikne mörisev allasurutud viha, mida ta kuidagi päriselt varjata ei suuda ning siis nagu keeristorm paisub see tasane mörin tema seest ka aeg-ajalt korralikuks laastavaks tormiks. Vahvalt karikatuurne.

Meelis Põdersoo perepojana, kes isale omakorda enda isa võlgade katteks tööliseks tulnud Leenasse (Karolin) armub, on oma rollilahenduses tuttavlikum, kuigi samuti tabab ka sellisena tolle isa varjus ja rahadel elava poisikese tüüpi, kes on oma olukorra ohver või pigem teatud kasti kukkunu. Palju meil neid rikkurite lapsi siin ümber päris elus siblib. Kas nad ka tahaks sellest välja rabelda ja ise omadega hakkama saada... Raha võim on paraku päris elus nii tugev. Ainult armastus (emand) ehk olekski see, mis "vaese mehe võitjaks teeb", nagu ütleb laulusalm. Ja laast, aga mitte liist - alati väge täis Elina Reinold. Siin kahe naisena - Mari, kes oma mehe Mogri-Märdi nõmedused alla neelab, sest on ka raha suudlusest lummatud ning kõigel muul tegelikult enam polegi päriselt vahet - tibinaine... aga selle kahjuks kõige koomilisemas (loe: naeruväärsemas) mõttes - keskealine tibinaine. Ja teisalt jälle tema Anu, kes mõjub siin nagu mingi posija. Hoopis teise otsa koomika, aga koomiline sellegipoolest.

Vaadates ei mõelnudki, aga nüüd kirjutades saan alles aru, kui värviline ja eriilmeline tegelaste paraad see "Kauka jumal" on. Karikatuur karikatuuri otsa. Jah, eks issanda loomaaed ongi ju kirju ja Margo oma trupiga tõestab seda ka :)

Hinnang: 3+
Vaadates seekordset etendust, istus kusagil tagareas ilmselt keegi teatriinimene (kahtlustan, aga ei ole kindel), kes pidevalt kõva häälega naerma purskas ja see minu ümber istunud prouasid hirmsasti häiris - pidevalt liikusid pilgud tagaridade suunas. Mind ei häirinud. Ise muigasin ja naersin ka praktiliselt samades kohtades. Ilmselt teatritegijad ise teavad kui mõnus on saada publikult saalist vastukaja oma mängule. Ma arvan, et see tiivustab ka mängu, eriti siis kui naerdakse/nutetakse/plaksutatakse "õigetes" kohtades.
Minule teater meeldis ja mõnus, et lavastaja ei olnud liikunud turvalist radapidi. Eks see materjal ole klassika ja "kohustuslik kirjandus" ka sellepärast, et teema kõnetab ajast aega - nii kaua kui raha ja võim käivad käsikäes ja niikaua kui raha ja võim meid inimesi mõjutab. Kuid jah, pärast etendust siiski sellest midagi pikemat mõtteainest või arutelutekitavat nii endamisi kui teistega ma ei saanud. Võib-olla on see ka teema, mis nagunii on päevakorras juba liigagi mitme tahu pealt - nii laiemalt poliitikas kui ka väiksemates kogukondades kuni pereringini välja. Eks neid teemasid ole ju mõeldud ka läbi ja lõhki - ehk sellegipärast sobib see vaatamiseks eelkõige just koolilastele. Õpetajatel hea võimalus viia oma klass kõverpeeglis versiooni Kitzbergist vaatama? Just nagu siin seda näidati.
Kuid ühe meelelahutusliku teatriõhtuna, kus mäng on hoogne ning teemad arusaadavad ning kõigile tuttavad, on see nii ehk naa kindlasti omal kohal.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed pressifotod):

KAUKA JUMAL

Autor:	August Kitzberg
Lavastaja:	Margo Teder
Dramaturg:	Mihkel Seeder
Kunstnik:	Pille Jänes
Helilooja:	Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik:	Sander Põllu
Osades:	Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Fotograaf:	Rait Avestik

Money meest ei riku

Mogri-Märt on tähtis mees. Igaüks on tänu temale tööd saanud või temalt raha laenanud. Terve kogukond sõltub temast. Ja Mogri-Märt teab seda hästi. Märt on mees, kes on end rasketest oludest läbi murdnud ja haljale oksale pärale jõudnud ning ta tahab samasugust õnnelikku saatust oma lastele.
Edu võti peitub rahas. Märt teab, et elada saab ilma sugulase, sõbra, kuradi või jumalata, aga ilma rahata ei saa. Raha on võim. Ja võim on elu ise. Aga elu peab jätkuma!
August Kitzbergi legendaarne näidend on kõnekas tänapäevalgi. Mogri-Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista.
Lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder on toonud Kitzbergi loo tänasesse päeva. Mogri-Märt ja tema pere elavad ääremaal õndsat elu, armastavad oma kodukanti ja isamaad, armastavad isegi oma naabrimeest ja võlgnikke, omal moel küll, kuid siiski.
Mogri-Märdil on kogu elu viimse detailini läbi kalkuleeritud. Tema ülesanne on vaid ohjad pingsalt enda käes hoida ja teistele õige suund kätte näidata. Nii ei saa miski tema kontrolli alt väljuda.
Ometi juhtub see siiski...

Esietendus: 14. novembril 2019 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

NB! Lavastuses kasutatakse relvapauke ja lavatossu 

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 30 minutit

Pöffipäevik - 4.film - Kingmaker/Hall kardinal (USA 2019)

Režissöör: Lauren Greenfield
Stsenaarium: Lauren Greenfield
Olulisemad ekraanilviibijad: Imelda Marcos ja ülejäänud Marcoste pere ning nende poliitilised vastased

1h 40min

Minu hinnang: 8
IMDB hinnang: 7,0 (160 hääletajat)

On hetkel üks peafavoriite parima dokfilmi oscari-nominendiks. Lõi laineid nii Londoni kui Stockholmi filmifestivalidel ja võitis käesoleva aasta "Dokumentaalfilmide kõige muljetavaldavama elusolendi" auhinna ameerika Critics choice auhinna tänu Imelda Marcosele.

Iga suurmehe taga olevat tark naine. Antud juhul võib-olla on tõesti eesti keeles leitud tabav mitte-otsetõlge, sest kes tegelikult riiki valitses, kas Ferdinand või Imelda, see seatakse sellise dokfilmiga küll kahtluse alla :)

Imelda Marcos on nimi, mis minuvanustele on kindlasti nimi lapsepõlvest. Ikka käis see uudistest läbi. Millal praegu kuuled Filipiini riigipeade kohta? Ma ausalt öelda ei teadnudki neid nimesid ega nägusid, kes seal ekraanilt läbi käisid või kes üldse praegu seda riiki juhivad. Nimelt Marcosed on endiselt poliitikas tugevalt kaasategevad, sest kandideerimas on viimastel aastatel osalenud ja peaaegu ka võitnud Marcoste poeg, praeguseks juba 60nene Bongbong. Kuivõrd lühike on inimeste mälu?!

Marcosed olid diktaatorid ja oma rahva tagant varastavad, haiglaselt egoistlikud tüübid. Imelda võitis kunagi mingi missivõistluse ja sellega jäi Ferdinandile silma. Kuid tänaseks juba 90-aastane Imelda on oma pere matriarh ning käib tänavatel lastele raha jagamas. Populist, kes poja valimisi toetab, ise tundes, et talle on liiga tehtud. Samas tuuakse dokfilmis ka välja, mida kõike imelikku ning üleolevat nad oma rahvale on teinud. Ise hõljusid kogu maailma liidritega ringi. Imelda uhkeldab kui inimlik ja tore tegelikult oli Saddam Hussein ja väidab, et tema on nii mõnegi rahu tooja või sõja ärahoidja olnud.

Huvitav võimalus kuulata ära mõlemad pooled ja otsustada, kas Imelda ja tema klann olid päriselt pätid või mitte. Ja kas praegusel ajal on õigus järglastel võimu ligidale pääseda. Arvestades kuivõrd tugevalt vähemalt Marcoste valemis on vanad jõud ikka pildil. Mõtlemapanev ja isegi hämmastav kui suured võivad inimeste egod olla. Süüdimatud. Teisalt ülbuse ja uhkusega näib pääsevalt tänapäeva maailmas päris kaugele. Kahjuks.

Tugev soovitus!

Pöffipäevik - 3.film - Asi hablo el cambista/Moneychanger/Mängur (Uruguai 2019)

Režissöör: Federico Veiroj
Stsenaarium: Arauco Hernandez Holz, Martin Mauregui, Federico Veiroj
Olulisemad näitlejad: German De Silva, Dolores Fonzi

1h 37min

Minu hinnang: 4
IMDB hinnang: 6,5 (109 hääletajat)

Osales ka Toronto Filmifestivalil ja on Uruguai tänavune kandidaat Rahvusvahelise Filmi Oscari nominendiks.

Ei haakunud kuidagi selle filmiga. Tunnistan, et selles pildikeeles oli teatavat stiili, aga just sisulises mõttes jättis kuivale. Põnev ajasturännak viiekümnendatest seitsmekümnendateni, koos vastavate riiete ja muuga.

Lugu jutustab sulist, kelle boss tegelikult tutvustab teda kuritegevusega. Nimelt paneb ta raha voolama maalt välja Šveitsi pankade kaudu. Varsti abiellub ka bossi tütrega ja kogu oma kriminaalse tegevuse kõrval jälgib film ka peresuhteid. Samas filmi alguses tuuakse ära Jeesuse viha rahavahetajate vastu. Kas sellega siis taheti näidata, et need rahavahetajad oli tolleagsed "pangad" oma avatud lettidega turgudel. Sest muidu filmis otseselt rahavahetusega ei tegeletud. Filmi lõpus tuleb jälle vana Jeesuse-aeg ekraanile ja nõnda ongi nagu filmis lugu teinud ringi ära.

No kohe kuidagi ei haakunud selle olustikuga ja sisulises mõttes on teemast palju põnevamaid ja dramaatilisemaid filme olemas. Soovitan see vahele jätta ja midagi muud - paremat Pöffil vaadata.

Between dreams and drowning - Paide Teater / Sõltumatu Tantsu Lava

Hei! Lepime kokku, et see siin ei ole kriitika eks! See on peegeldus, sest inimeste elu ei saa kritiseerida.

Ärkasin kell 18:46 ja automaatselt sisenes süsteemi paanika - teater algab kell 19 ja mina alles põõnan... Olin pannud kella tirisema kella 18ks, et enne teatrit dušialt läbi hüpata ja midagi hamba alla võtta, aga panin unes tirina kinni ning magasin süüdimatult edasi. Viimase kuu jooksul olin nädala Singapuris, ehk Eesti ajast 5 tundi ees, siis nädala Eestis, millele otsa 2 nädalat Kalifornias, ehk 10 tundi Eesti ajast taga. Nüüd on organism nii sassis ja kuidagi ei saa õigesse rütmi tagasi. Nõnda magan öösiti 3-4 tundi ja siis õhtu hakul on jälle uni platsis, kui pimedaks hakkab minema. Unenäod olid igatahes sekundiga silmist pühitud, minuti pärast olin autos ja 1900 sisenesin Telliskivis asuvasse Sõltumatu Tantsu Lava fuajeesse. Uhh, mind oodati ära... Ok, see tunne oli veel segu und ja reaalsust... sest tühja nüüd minu pärast etenduse algus hilines :)

Lavastuse autorid, lavastajad ja etendajad Steffi Pähn ja Ursel Tilk on kursaõde ja kursavend viimase Tallinna Lavakooli lõpetanud, 28ndast lennust ja sama lennu teisi lõpetajaid võis ka publiku seas näha. Ma hakkan vist vanaks jääma, aga see mõjub kuidagi nii südantsoojendavalt. Kui meid lõpuks saali lubati, oli Ursel seal juba laval ja Steffi istus publiku poolel patjadel. Saal läks puupüsti täis ja etendus sai alata.

Tegelikult oli mul millegipärast jäänud mulje, et tegemist saab olema tantsuetendusega (kas ehk sellepärast, et tegemist on Paide Teatri ja Sõltumatu "TANTSU" Lava kaasproduktsiooniga?), aga esimene asi, mida saali sisenedes märkasin, olid Urseli jalas olevad saapad - nendega ju küll mingiks eriliseks tantsuks ei saa minna... :)

No tantsuks läks küll, sest etendus sisaldas mitmeid, et mitte öelda ohtralt, tantsulisi lõike ja liigutusi. Elutants, mis saatis sisulist-sõnalist poolt. Kas mitte meie kõigi elud ei ole natuke nagu tants - vahepeal valss, siis tango, siis jälle pöörded, millel otsa moonwalk või lüüriline moderntants... Ok, ärme kaldu filosoofiliseks, kuigi just filosoofilisena see kõik kokku tunduski. Nimelt siltide armastajate jaoks võiks seda segu sõnadest ja tantsust ning sisust nimetada žanri mõttes koreograafilisbiograafiliseks etenduskunstiks.

Alguses Ursel joonistab meile ruumi silme ette, kus asub diivan ja kus asub kapp - umbes nagu Von Trieri Dogville, ainult gramm veelgi kangem, gramm veelgi enam vaatajalt fantaasiat nõudev, ehk ilma mahajoonistatud kontuurideta. Ja kogu lugu ei anna end kergelt kätte. Ursel paneb oma puzzlet tükk tüki haaval kokku, et seda pilti paljastada, mida ta öelda tahab. Ja see mida ta jutustab on ühe armastuse lugu. Nähtaval kohal keset lava on ka saksofon - pill, mida kasutatakse rohkem "SOOLO" kui orkestripillina... vihje(?) või siiski lihtsalt see on Urseli pill(?) Saksofonihelidega on kahtlemata hea viia atmosfäär bluusi ja sellest hiljem välja arenenud jazzi lainele... Sensuaalne on see pill ka... Ja nagu peatselt selgub, ongi tegemist õnnetu armastuslooga... "elubluus"... Urseli lavakeel on seejuures väga tundlik, et mitte öelda pisut närvilinegi - selgelt tekib tunne, et ta on siin jagamas midagi isiklikku, tükki oma hingest. Ja sellele, ajalises mõttes veel üsna lühikesele suhteteekonnale, võtab ta vaataja kaasa. Loomulikult kui too on valmis minema...

Läheb pea pool etendust, enne kui "elutantsu" siseneb ka Steffi. Kohe muutub etendus veelgi sõnalisemaks kui varem. Mingis mõttes kogu etenduse aja liigub see füüsiliselt üha sõnalisemaks ja samas muudkui intensiivistub.

Steffi sisenemine algab pauguga - saame teada, et siin laval tegelikult oleks pidanud olema üks teine tüdruk... See üks lause tekitab terve universumi kogu lavaloo kõrvale. Pähe tulvavad küsimused ja arusaamised. Ilmselgelt oleks see kogu lavastus hoopis midagi muud kui meie ees oleks tantsukunstnik ja näitleja... Nüüd siis hoopis kaks näitlejat. Samas paratamatult tekib tunne, et Steffi tuli kursavennale toeks. Ja sellepärast ei ole siin mitte ühe ja teise inimese lood, millest kokku tekib üks suur armastuslugu. Siin on kahe inimese lood. Kahe eraldi inimese lood, mis puutvad küll põrkudes (läbi näitlejakooli), aga ei segune mitte eluliselt, vaid käesoleva lavastusena. Seal on vaks vahet. Ka Steffi tantsib ja jutustab ühe elulise armastusloo, mis oma ajalise distantseerituse ja loo äratuntavuse ning dünaamlisuse tõttu tundub nüüdseks nii temale endale kui ka seda kuuldasaavatele koomilisena, kuigi tegemist on ka teatavas mõttes õnnetu, ehk ühepoolse armastusega.

Steffi mäng on palju mängulisem ja mitte nii sügav, aga seda jõulisem. Ta kontrolliks nagu ennast ja oma tundeid nii, nagu ta parajasti välja tahab paista. Ursel seevastu oli habras ja jättis mulje, nagu see, mida ta näitab on päris. Steffi näitamisviis on teatraalsem. Sõna jõu taha peituv. Sellel ajal kui Steffi on fookuses ja esitab oma lugu, on Ursel ka laval ja jälgib ning on isegi partneriks Steffile kusagil taamal. Steffit me Urseli loo ajal ei näe. Seegi on tundeerisus, mis tekib neid kaht poolt sellest etendusest vaadates.

Steffit kuulates tekkis selline tunne, et mingi ring sai nüüd täis. Oli vist esimene kohtumine selle 28.lennu kursusega. Etenduse nimeks "Impeerium", kui nad rääkisid, millist teatrit nad tahavad tegema hakata. Ja nüüd toob juba nii mõnegi rolli teha jõudnud noor näitlejanna ridamisi välja oma esimesi samme teatriteel - rolle, mida ta on jõudnud praeguseks elustada. Armsalt naiivne tundub see lõik kunagisest kursatööst, võrreldes preaguse reaalsuse ja kogemustega näitlejaga. Isiklikus plaanis, kogu sellel teekonnal läbi Urseli ja Steffi kooliajast tänaseni, on nad olnud kahtlemata (mitte ainult oma kursuse näitlejatest, vaid üldse Eesti noortest näitlejatest) minu lemmikute seas. Selles käesolevas etenduses pakub Steffi ühe lõigu, ütleme ühe stseeni, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja mingis mõttes ilmestama ka seda peatselt lõppevat teatriaastat (üks aasta lemmikuid stseene üldse!)... Pean silmas seda kui ta räägib oma osatäitmisest Tšehhovi "Kajakas" ning ei saa kuidagi sõnu välja "milline oli Maša?" Eesti teatri avangardsem pool on ka hetkel teelahkmel - otsimas oma sõnu... pärast NO lõppu, Von Krahli uuenemist ja peatset tuhast tõusu, Vaba Lava skandaali ja teatavat rahutust ning üleminekuperioodi ning Kanuti Gildi segaputru, sest keegi peab ju kogu selle uuenduslikuma ja etenduskunstilikuma teatri läbi vedama uude aega (ehh, ka STLi abiga!)... okei... see seos võib näida kaugeltotsitud ja meelevaldne, ent ometi nii ma seda paralleeli vaadates tõmbasin. Sest see, mida need 2 noort siin oma jõududega on kokku loonud, on jälle midagi uut, ent ometi ka selgelt seotud sellega, mida nad oma kooliaegsetes diplomilavastustes tegid, ehk "jagasid iseennast" - meenuta kasvõi "Impeerium", "...ja peaksin sada surma ma..." ja "Kogudus"... sellesse ritta sobitub ideaalselt ka "Between dreams and drowning".

Hinnang: 4

Nii meeletult sümpaatne tundus see tervik. Esimeses pooles ma veel päris ei vaimustunud, ei haakunud etendava inimese armastuslooga, selleks oli vaja neid teise poole teatritee kogemusi, millest ise on saanud osa, et tõmmata mindki lähemale lugude sisekliimale. Kui ma sealt saalist kargesse Eesti novembriõhku sisenesin, oli mul sellest hoolimata, et olin jope teatrisse joostes kiiruga autosse unustanud, soe tunne sügaval südames. Olin nagu saanud kokku heade sõpradega, kes oma südant puistasid, samas tundsin kaasa millelegi, mis on päris. Kuigi vabalt võib-olla oli see kõik siiski vaid teater? Kõigepealt nuttev ja siis naerev mask, millest kokku tekkis tervik, mis pakkus elamuse. Elu on nii lõpmata imeline. Kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtub.

Nii ma sealt siis sukeldusin jälle Pöffilaintesse, et mitte öelda "uppusin" filmidesse... Ja üldsegi - kuidas nad teadsid? "Between dreams and drowning" indeed...

Tekst lavastuse kodulehelt (fotosid Tallinna etenduselt ei leidnud, seega kasutasin enda omasid):

Between Dreams and Drowning

Steffi Pähn, Ursel Tilk

Autorid ja laval: Ursel Tilk (Paide Teater), Steffi Pähn (Nuku)
Dramaturgid: Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike
Produtsendid: Harri Ausmaa (Paide Teater), Triinu Aron (STL)
Projektijuht: Carolyn Mets
Esietendus: 20.11 kell 19.00 Paide Muusika- ja Teatrimajas
Kestus: 75’

Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös jõuab lavale Ursel Tilga ja Steffi Pähna tantsulavastus “Between Dreams and Drowning”.

Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind – tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.
Umbes niimoodi analüüsib Roland Barthes armastaja subjekti oma “Armastaja diskursuses”, mille järelsõnas ta mõtiskleb selle üle, miks armastaja ei leia kohta tõsises akadeemilises arutelus, miks filosoofid ei julge teda süvitsi mõtestada – armastaja/armastus on banaalne, groteskne, sentimentaalne lollus – tabu, millel on oht haisema minna, kui teda liiga tõsisiselt võetakse. Tema koht on heal juhul fiktsioonis või lavalaudadel neljanda seina taga. Ta peab ilmtingimata olema pakendatud. Ilusti pakendatud. Distantsilt kannatab vaadata. Nii on turvaline. Nii ei saa sellega kokkupuutumine mindki labastada. Vaatamata sellele oleme vast kõik selle alasti tundega kokku puutunud ning sellele mõeldes halvab meid piinlikkus – see kuidas ma vihma käes tema nime karjusin, möödakäijad minu üle naermas, pole meenutamist väärt.
Või hoopis – see ei saanud ju olla mina!
Aga siin ta on, teie ees, kuskil unistuste ja uppumiste vahel. Halvatuna. Siiraste emotsioonide hallis tsoonis.

Lavastuse pealkiri ning idee sündisid Ursel Tilga (Paide Teater) ja Belgia tantsukunstniku Lore Borremansi mõtetest ja tunnetest. Samanimeline lavastus etendub hooajal 2020/2021 L. Borremansi lavastusena ka Belgias.

Pöffipäevik - 2.film - Papicha (Alžeeria 2019)

Režissöör: Mounia Meddour
Stsenaarium: Fadette Drouard, Mounia Meddour
Olulisemad näitlejad: Lyna Khoudri

1h 45 min

Minu hinnang: 7
IMDB hinnang: 7,2 (405 hääletajat)

Lõi laineid Cannes'i filmifestivalil ning on Alžeeria tänavuaastane esindaja Rahvusvahelise filmi Oscari-nominendiks.

Nii palju ilusaid inimesi! Alžeerlased on vist Hollywoodist šnitti võtnud :) Peategelane on neist veel see kõige ilusam - kena noor plika, kes oma noorest väljanägemisest hoolimata oli filmimise ajal juba 26-aastane. Lyna Khoudri mängib põhimõtetega naist, kes 90ndate teisel poolel õpib Alžeerias ülikoolis, samal ajal kui toimuvad poliitilised rahutused ning naistelt hakatakse nõudma burkade kandimist, ihu varjamist ja mehed üldse allutavad nad islamiusuliste kommete, ehk mehe käskude ja keeldude meelevalda ja võimu alla. Isegi naised keeratakse "vabameelsete" naiste vastu ning kes ei lähe asjaga kaasa, see lastakse kohapeal lihtsalt maha! Peategelane unistab riietedisaineriks saamisest ja tahab panna sõbrannadega koos püsti ühe korraliku moedemmi. Aga kuidas Sa seda teed, kui ühiskond, kaasa arvates parim sõbranna, hoopis teises suunas liigub?

Silmiavav ja maailmapilti laiendav film, mis alguses oma 90ndate poplugude (Pump up the jam jne) ja noorte naiste pidutsemisega oleks nagu hoopis mingi teine film, aga siis vaikselt tungivad uued tuuled ühe tugevamalt ja tugevamalt nende samade noorte naiste ellu, kuniks nad ongi lõksus. Ja ole kui isepäine tahes, kui võimukandjatel on teised plaanid, siis nendele vastu võidelda on väga raske ja terrori all elavas ühiskonnas praktiliselt võimatu. Peategelane on väga sümpaatne ja see kutsub juba iseenesest kaasa elama. Vaatad seda kõike distantsilt, nii ajalises kui ruumilises mõttes ja mõtled, et õnneks meie kultuuriruumi mehed austavad naisi nii palju, et tugevama õigusega ei hakka neid enda meelevalla alla allutama. Kuigi paraku on ka selliseid ebamoraalseid isendeid, kes seda teevad. Seda juhtub küll pigem koduseinte vahel ja ühiskonnas see paistab välja vaid erandlikel juhtudel. Võib-olla seda kurvem neile, kes antud olukorras on, sest kui enamus ei tea, siis üksikinimene kannatab vaikides ning ei pääsegi sellest. Mõni naine ei tea tahtagi normaalset olukorda. Sellepärast on oluline nendest asjadest rääkida ja ka selliseid filme teha ja näidata, et teaksime kuidas teistes maailma nurkades elu käib, et ise sellistest olukordadest ja vigadest hoiduda.

Pöffipäevik - 1.film - Systemsprenger/System crasher/Süsteemi error (Saksamaa 2019)

Režissöör: Nora Fingscheidt
Olulisemad näitlejad: Helena Zengel
1h 58min
Minu hinnang: 8
IMDB (hetkel): 8,1 (1611 hääletajat)

Tegemist on Saksamaa selleaastase esindajaga järgmise aasta Rahvusvahelise Oscari nominendiks. Ühtlasi Euroopa filmiakadeemia parima filmi ja parima naispeaosatäitja nominent. Film lõi laineid ka tänavusel Berliini Filmifestivalil.

Lugu umbes 10-aastasest tüdrukust, kes põeb mingit haigust, millega ta ei suuda oma viha kontrolli all hoida. Näiteks kuna väiksena pani keegi pissised mähkmed talle vastu nägu, ei talu ta absoluutselt kui keegi tema pead puudutab. Ema kardab teda ja sellepärast ei saa ka tütart kodu kasvatada ja nõnda on väike Benni institutsioonide kasvatada. Oma käitumisprobleemide tõttu ei pea ta üheski kasuperes vastu ja lapsehooldusametnikud on nõutud.

Film on üks tõeliselt valus ja raske vaatamine. 70% ajast see tüdruk lihtsalt karjub kõige ja kõigi peale. Ometi on temast kahju. Kõrvaltvaatajana näed neid vigu, mida tehakse. Mingis mõttes on ta oma olukorra vang ja tal ongi lootusetu sellest välja pääseda, sest ümbritsevatel on juba valmis hoiakud sellise raske lapse suhtes. Tegelikult vajab väike tüdruk lihtsalt ema armastust ja lähedust. Teisalt sain mina vaadates aru, et ilmselt oleksin ise ka nõutu ja ei kui päris elus vastavas olukorras oleksin, siis ilmselt ei saaks ka asjaga hakkama. Väga nõutuks tegi seda näha ja veel nõutumaks aru saada. Liikusin pidevalt tunnete vahel, et miks ma vaatan filmi, mis mul olemise ebamugavaks teeb, teisalt oled vaadates nagu plindris, millest tuleb välja tulla. Ja omamoodi oluline film ka, et proovida mõista mõistmatut. On kahju nii lapsest kui hooldajatest ja muidugi ka ametnikust, kes ei suudagi enam sellisele lapsele kodu leida. Filmis on küll üks võimalus ja nagu selle tüdruku lapsevanem tõesti tekib taaskord tunne, et ehk on siiski seegi üks võimalus, mis lõpuks lapsel selle suure viha ära maandab. Milligipärast on tunne, et sellistest asjadest kasvatakse välja ka... Ta oli siiski päris väike veel.

Mitmeid vägivaldseid, ehmatavaid ja hirmsaidki hetki tuli ette. Ja ometigi polnud tegemist mingi šokifilmi või õudukaga, vaid see oli puhas sotsiaaldraama. Umbes samas võtmes, nagu Eesti eelmise aasta Võta või jäta...

Selliseid filme vaadates saab iseendaga natuke tuttavamaks. Raputas läbi, umbes nagu Noe "Climax", ainult, et näris mingeid teisi närve.
usun, et oscarile see siiski kandideerima ei pääse. Liiga "sotsiaalne" akadeemia maitsele ja liiga raske vaatamine sealsele kõrgele keskmisele vanusele. Igatahes mina küll soovitaksin vaadata!

Kodukäijad - Kellerteater

Nagu ikka, kui on Kellerteatrisse minek, siis tekib teatav erutus nahavahele - mida ja millist põnevust seekord seal majas pakutakse. Siiani, minu 4 varasemal külastusel, on sellel alati üllatusmoment küljes olnud. Kuid üks mis kindel - selles vanas püssirohukeldris tunneb end alati oodatud. Juba uksel võib majaperemeest ennast askeldamas näha, kõigile külalistele mõni hea soe teretulemast-sõna varuks.

Sedapuhku toodi välja Indrek Hargla poolt (spetsiaalselt meie ainsa põnevusteatri jaoks) kirjutatud 2 uut näidendit ühise buketina, koondnimetuse "Kodukäijad" all. Teatrijuht Vahur Keller ise lavastas selle ja siiani on see, oma esimest tegevusaastat lõpetava noore, aga põnevikest pakatava mängumaja kõige suurema trupiga lavastus. 4 näitlejat, aga siiski mõnusalt kammerlik, sest 4 on ju ka veel "väike trupp", eks.

Esimene lugu, mille pealkirjaks on "Phosphorus", viib meid sajanditetaha. Vähemalt 19ndasse kui mitte 18ndasse või isegi miks ka mitte gooti stiili ajastusse 12.-16.sajandisse... Nagu on olemas kostüümidraamad, nii on ju ka kostüümipõnevikud (a la Sherlock Holmes). Oleme tunnistajateks vaimust vaevatud noore, blondi naise stressile, sest teda on "jäänud" kummitama vastlahkunud abikaasa. Küll mürgitab too ta toidu, küll vaatab peeglist vastu. Mees, kes muide oli mõisaprouast tunduvalt vanem... Ringi on siiberdamas ka kahtlane kammerhärra. Muudkui nuusib ja luusib siin ja seal. Külla saabub vaimude väljaajaja, kes ühtlasi on detektiivikalduvustega...

Ai, kui magusalt makaabrilt on kõik need neli karakterit lahendatud! Seksikas ja sähvakas "damsel in distress" (Rahel Ollisaar), hullumas ja katkumas endal juukseid peast välja... Vahur on Raheliga tabanud kullasoonde. Ta on nagu lihvimata teemant, keda nüüd lavastajahärra nii kuidas parajasti tal lavastuse jaoks vaja särama lihvib ja poleerib. Rahelist on selgelt saanud veelgi parem näitleja kui esimeses rollis. Ta on lavale lausa loodud! Nosferatulik ja kuigi "surnud", siis endiselt armujanus mees, Riho Rosbergi kehastuses (minu selle lavastuse lemmik karakterilahendus!) on justkui mustvalgest vanast filmist siia lavale ajahüppe teinud. Tema kohalolu ongi mõjuv, nagu vaene noor lesk seda üleelama peab. Andrus Eelmäe täiesti pinges ja väriseva-hiiliva imeliku ning kahtlase krõhvana annab omalt poolt tooni ja tõstab pahaaimuslikku pinevust selles "kinnises" ruumis. Ja vaimude väljaajamise teenust pakkuv, võimsahäälne ning hoogne Sherlock/Exorcist Andres Roosileht toob sisse justkui mõistuse hääle... kuigi kamoon - ta tegeleb ju "vaimude" väljaajamisega! Mis mõistuspärast selles on?! :)

Eks pisukese huumori segamine õudusžanrisse ainult rikastab lugu ning muudabki selle "õudsa" veel pisut õudsamaks läbi kontrasti. Sestap saab teine lugu alguse veelgi lõbusamates toonides, kui kaks kehkadivei-teletegijat oma järgmise saate lokatsiooni tulevad üle vaatama. Teine osa, millel nimeks "Nõia tütar", toob meid tänapäevasesse kummitusmajja. Teletiim (Rahel Ollisaar ja Andres Roosileht), mis plaanib vastavasisulist saadet hakata filmima, saab kurjast vaimust kaetatud (vähemalt 1 neist) ning kõik ei lähe päris nii ägedalt, nagu nad seal alguses arvavad... läheb VEELGI ägedamalt :)

Loosse on segatud ka majaomanik (Riho Rosberg) ja mingi vaim(?) või kes see mees (Andrus Eelmäe) seal on? Nõia tütre isa? Natuke jääb see lõik oma sisutuses arusaamatuks. Nagu üleliigne... või seosetu... mida on tahetud näitlikustada? Teisalt ei ühildu see kogu nukkude-temaatika ja paha vaimu sisseminekuga, mis hiljem loos avaldub. Praeguses vormis jäi tunne, nagu lõik oleks meelevaldselt vahele topitud, et neljandale näitlejale ka omad minutid lavastuses anda, sidumata see tervikuga. Või ei pannud ma midagi olulist tähele? Seal oli küll hämar ja vaimudega hästi sobituv toss levis saalis, kuid selliseid põnevikke vaadates on kõik meeled vägagi erksad. Nõnda märkas ka seinal poodud mehe varju enne kui üks tegelastest sellele tähelepanu pööras. Väga mõnus detail! Detailidest rääkides, siis kogu lavastuse üks lemmikuid oli teise loo alguses, mil just lakkesätitud poomisnöör sealt alla libiseb ning igal pool saalis kostuvad heleda hääle naerukilked - nõia tütar on "kohal"! :)

Lavastuslikust, mängulistest ja tehnilistest aspektidest saab rääkida ainult ülivõrdes. Minu kriitikanool läheb peamiselt lugude enda pihta. Arvan, et siiani on eesti kirjanduse kõige õnnestunuma õudusstseeni autoriks ka just nimelt Indrek Hargla, mil oma teises Melchiori-sarja raamatus (muide värskeima, ehk 7.raamatu "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" eksemplari sai mugavalt ja soodsalt ning koos autori allkirjaga seotada enne etendust, sest just lõppes seal autori esimene raamatuesitlus), kui mõrvar siseneb öösel apteeki, ehk hetkel, kui Melchior ise seal ennast varjab. Kuid seekordsed lood olid tsipa... no ütleme, et ootasin midagi uut, aga need kummituslood olid sisuliselt ühe õuduslugude-fänni jaoks juba mõnevõrra tuttavad. Võib-olla polegi midagi uut enam siin päikse all ja kõik on taaskasutatud vana? Mu enda fantaasia hakkas mõlemas loos tööle ning keeras omakorda vinte sinna otsa. Pigem olekski võtnud esimese neist lugudest ja tahtnud kobedamat ja pikemat lahenduskäiku ning rohkem kahtlusaluseid. Teine, oma natuke terviklikuma loolahendusega, oli siiski veelgi lühem ja lihtsam. No igatahes mõlemas, nii esimeses kui teises "osas" olid ka omad väga vinged "head" küljed. Nii värisema ei hakanud, nagu "Emilie Sagee" ajal, aga mõnus oli vaadata sellist pingul pinevat mängu.

Imeliselt õige aura andis ka mängukoht ja valgus (Rene Topolev), koos saalilastud tossuga ning kunstnikutöö (Britt Urbla Keller) detailid, alates peekritest, kandelaabritest, lõpetades kostüümide, meigi ja muu karakterite karikaturiseeritusega. Liina Sumera helilooming sulandus nii loosse, et ma pärast etendust ei oska üldse mõtteski seda meenutada, milline muusika seal oli.

Hinnang: 4-
Millegipärast jäi mulje, et Margus Prangel pidi selles tükis ka mängima, aga laval teda polnud. Mingil põhjusel tehti muudatus ja Andres Roosileht võttis viimasel hetkel rolli üle. Ega ma ei kurda, sest Andres, eriti teise osa naljakalt kepsleva telesaate lokatsiooni fotograafina oli oma humoorikuses väärtus omaette. Üldkokkuvõttes jäin rahule, kuigi jah, oleks nendelt lugudelt tahtnud suuremat sisukust, keerulisemaid lahendeid. Esimeses osas meeldisid kõik neli näitlejat, sest need rollid olid karikatuursemad ja andsid omamoodi õiguse mängida mõnuga täiega. Teises osas meeldisid pigem Rahel ja Andres naljakate teleinimestena. Mõtlesin küll vaadates, et niivõrd raske on teatrilaval ikka mängida midagi sellist, mida Rahel seal kapis ja kapist väljudes mängima peab. Filmis veel, kui on muusika ning ekraani kaudu tekkiv distants, aga laval inimeste silme ees, käegakatsutavas kauguses. See on parajalt keeruline, et ei mõjuks imelikult. Ainult pingestatus vast ehk aitabki. Ise peab uskuma, siis on aus mäng ja see õnneks vähemalt minu nähtud korral nii töötaski. Keerulisi kohti on siin veel - näiteks küüntega kriipimise lavastuslikult illustreeritus ja nukkude kadumine ning ilmumine. Eriti olukorras, kus ka publiku silmad on pimedusega harjudes hämaras nägevad. Detailid, mis mängides lähevad kindlasti üha paremaks ja sujuvamaks veel. Kokkuvõttes päris mõnus ja asukoha toetusega veel eriti - eriline võimalus hüpata korraks gooti stiili ajastusse, siis kui ka Tallinna vanalinn oli selline, nagu vaimusilmas seda tema hiilgeaegadel ette võib kujutada.

Tekst lavastuse kodulehelt (kuna fotosid ei leidnud kusagilt, siis nende siinsete autoriks olen mina ise):

                               KODUKÄIJAD
                          Indrek Hargla
                                    põnevusteater

autor Indrek Hargla
lavastaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
helilooja Liina Sumera
valguskunstnik Rene Topolev
koreograaf Kristina Paškevicius 

 näitlejad Rahel Ollisaar / Andres RoosilehtRiho Rosberg / Andrus Eelmäe

kestus 2h 30min / vaheajagavanusepiirang 14+

“Kodukäijad” on kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 
19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, 
on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja 

Kellerteatri laval hakkavad sündima jubedad asjad.

Meisterliku põnevuskirjaniku Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kaks lühinäidendit “Phosphorus” ja “Nõia tütar” toovad vägeva energiaga Püssirohuaida saalis lavale tuntud gootiliku teatrikeelega lavastusrühm ja neli karismaatilist näitlejat – 
Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg ja Andrus Eelmäe.

Kihk - TeMuFi

Mul oli kunagi üks sõber. Ütleme, et ta nimi oli Martin. Ükskord minu juures külas olles ütles "Martin", et tal on väga suur saladus, millest ta kellelegi rääkida ei saa. Arvasin igasuguseid asju, aga ta laitis kõik maha. Olin pahane, sest nii nõme on tulla lagedale sellise jutuga, et "mul on saladus", aga siis sellest mitte rääkida. Ei teagi miks, aga viskasin muuseas ka õhku ühe arvamusena, et "ära ütle, et Sul on aids"! "Ei ole," sain vastuseks.

Aega läks mööda kaks või kolm või isegi neli nädalat... enam ei mäleta, sest sellest on juba aastaid. Kuna toona olime alles hiljuti "Martiniga" sõbraks saanud, siis suhtlesime üpris tihedalt. Kuid siis, ühel päeval, kutsus ta mind õhtust sööma restorani, sest tal olla midagi tähtsat rääkida. Ise veel oli selline imelik ja ütles, et võib-olla pärast seda ma ei tahagi enam temaga suhelda. Ma ei osanud midagi arvata, et mis jama nüüd siis võib olla, on ta mu naisega maganud või varastanud midagi minult... sada miljonit mõtet käis peast läbi.

Saime kokku ja enne kui toitu tellisime, tahtis ta seda juba öelda, sest võib-olla ma lähen kohe minema.

"Ma olen HIV positiivne"...

Tellisime toidu ära.

Arvan, et mingis mõttes see isegi lähendas meid, kuigi sellel hetkel olin ehk isegi pisut solvunud, et ta minu küsimusele "kas see on AIDS" vastas eitavalt. "See pole ju Aids!". "Jah, aga mõte jääb samaks"...

...ei jää... Seda teab ilmselt igaüks, kes on "positiivne"... seal on VÄGA suur vahe!

Igatahes sellest hetkest peale ma teadsin ühe inimese suurimat saladust, mida lisaks minule teadsid ainult tema parim sõbranna ja loomulikult tema petjast boyfriend. Jah, just elukaaslase kaudu ta selle saigi endale. Nii, nagu ilmselt tavaliselt saadakse. Teine tavalisim moodus on ilmselt narkosüstalt jagades. Mõni on saanud ka vereülekandega. Igatahes teavad inimesed oma sisimas sügaval, kuidas see on juhtunud. Vähemalt seda, et millises olukorras nad oleksid võinud selle saada. Nii, nagu Mihkel Seeder selle on kirjutanud (peategelane Karlo ei ole ei gay ega narkomaan ja ei tea, kuidas ta HIV positiivseks sai), ma ei usu karvavõrdki. Jah, eks see ju põhimõtteliselt oleks võimalik, aga siis on mingi mäluauk inimesel olnud, mil ta näiteks on eksperimenteerinud narkossiga või seksides samasoolisega. Eriti sellise inimese puhul nagu seda see siinne tegelane oli. Ta oleks pidanud teadma kus kohast ta selle sai... või vähemalt aimamagi. HIV ei levi lihtsalt õhu kaudu. Pärast sõbra saladuseavaldust lugesin ja uurisin kõikvõimalikud materjalid selle kohta läbi ning sain vähemalt enda arvates eksperdiks teemas, no vähemalt üle Harju keskmise kindlasti.... Selle saamiseks peab olema otsekontakt viirusega. Ma olin ju ka ise täiesti teadmatuses toona, sest kogu see HIV/aids on elus minust kauge kaarega mööda liikunud. HIVi bakterid surevad väga kiiresti õhu käes - murdosa sekundiga. Ma ei usu ka seda, et keegi AIDSihaige pahvatab esimese vastutulija saladusepärimise peale, et tal AIDS on. Ei usu ka seda, et ükski tüdruk nii kergekäeliselt sellesse suhtuks, nagu tal oleks HIV positiivseid sõpru jalaga segada, nagu see "Kirke" siin näitemängus. Jah, tänapäeval ei levi see haigus nii kergelt, eriti kui nakatunud inimesel on ravimid peal. Aga siin peategelane Karlo ju neid ei kasutanud. Ravimitega saab viia oma nakkusohu täiesti nullilähedaseks. Praktiliselt nii levivõimatuks, et inimesed elavad elu lõpuni paarisuhtes ilma teist nakatamata.

Okei, ütleme, et see on dramaturgiline liialdus. Aga milleks mitte tuua välja põhjust? See ju oleks dramaturgiliselt palju dramaatilisem, huvitavam ja ka veenvam, kui lihtsalt "ma ei tea". Annaks karakterile liha juurde kontidele, mitte ei võtaks seda ära. Arusaamatu valik. Samas iga autor võib teha nii, nagu ta tahab... minule jääb jällegi õigus olla rahulolematu usutavuse pärast...

Tegelikult oma peas leidsin ka autorile õigustuse... kuigi seda ehk sellisel juhul oleks paremini pidanud välja tooma. Nimelt juhul kui Karlo sai just äsja teada, et tal on see viirus... vahetult enne kui ta Kirkega tuttavaks seal tühjas kinosaalis sai... Siis võib tõesti inimene suures segaduses ja närvidest käituda kummaliselt ja sellel hetkel ma usun, et tõesti inimese maailm variseb kokku ja no ta võib kasvõi hakata oma matuseid korraldama... eriti kui inimene ei tea midagi sellest viirusest ja haigusest. Tänapäeval mitte ei surda aidsi, vaid surrakse HIViga. Ehk siis inimesed saavad elada täisväärtusliku pika elu KUI nad ravimeid võtavad.

See omakorda seletaks ka mehe tahtmatuse naisega end lähemalt siduda. Teisalt tunded ju tekkisid selgelt õhku mõlemalt poolt ja kui ta hiljem ringiga naise juurde tagasi jõuab, siis on ta juba teadlikum oma olukorrast. Armas muidugi, et ta suutis jõuda sellisesse punkti. Aga seda oli juba romantiseerituse tõttu vaja...

Lugu on nagu kahe pika salmiga ballaad. "Enne kui Kirke abiellub" ja "pärast kui Kirke on abiellunud". Refrääniks enese ja oma olukorraga leppimine. Seda nii mehel kui naisel. Kuigi tonaalsuses suurt vahet ei ole nendel "salmidel", läbivalt on see lavalugu ikkagi "võimatust armastusest". Kuigi üldsegi mitte kurb lugu. Samas oleks võinud olla, sest minul ei tekkinud emotsionaalset sidet kummagi tegelasega. Paljuski on selle põhjenduseks arvatavasti ka näitlejate mängustiilid.

Kui ma poleks kunagi näinud varem Päärut mängimas, siis ilmselt oleksin vaimustuses. Väga tundliku värvikavaga ja rolli sügavuti sisseminev, esitusena usutav, kuigi (ilmselt saali akustikast johtuvalt) õige pisut karjuvalt mängitud ja seetõttu häält ja kõnet väsitav, aga siiski tegelane, keda võiks sellisena uskuda. Teisalt jällegi see on selline Pääru, keda on varem ka korduvalt näinud. Ehk ei tekkinud sellist vaimustust, nagu näiteks hiljuti Vanemuises Katrin Pärna vaadates "Tere, kallis!" tükis, et ohhoo, kui erinevalt endast näitleja mängida suudab. Siin saavad tulised Pääru-fänid kogu raha eest just sellist Päärut, nagu me oleme harjunud teda mängimas nägema (vahemärkusena, et näiteks looduslikul ja väga suurel laval eelmisel aastal - Nipernaadina - ta üllatas kui mitu tahku temas veel tegelikult peidus on... aga siin ta neid uusi registreid kasutusele ei võta).

Pääru partneriks on noor näitlejaõpilane Viljandi lavakooli järgmisest, ehk 13.lennust - Kristi Kimmel. Minu jaoks laval uus tutvus ja loomulikult seda huvitavam. Temal ei ole sleppe, ega stiile, millega teda varem on näinud rollile lähenemas. Esimene mulje jäi kui ühest väga ilusast ja särasilmsest noorest näitlejannast, kes täidab lava, kannab vajadusel stseeni ja vähemalt praegu tundub žanritu ning huvitav. Kuigi kahtlemata, mida rohkem ta teksti edastas, seda rohkem tuli esile tema kogemuste puudumine. Kui Pääru laveeris väga edukalt ja märkamatult publikule ja partnerile mängu vahel, siis Kristi mäng oli publikule kaldu. Selles ei olnud sellist olustikku sukeldumist, nagu tema TÜ VKA kursakaaslased väga ägedalt "Kuidas minust sai HAPKOMAH" tükis näitasid. Hetketi ja piisavalt palju siiski (eriti alguses selles pulmakleidis, täiesti mõttetute liigutustega, nagu näiteks dekoltee kergitamine), et ootus tema järgmise rollide järele on täiesti olemas. Aga just teksti andmise loomulikkusest jäi juuksekarvavõrra puudu. Kuulaja-vaataja on ju ka tundlik inimene ning kui tekib mingi õhkõrngi võõritus, on seda automaatselt raske vastu võtta.

Üldsegi ma arvan, et see saal ei olnud selliseks intiimseks looks kõige õigem. Usun, et oleks olnud võimalik saada nendele tegelastele palju ligemale, olles nendega koos mõnes väiksemas ruumis, kammerlikumal laval. Lavastuslikult on Peep Maasik vähemalt siiski võtnud kasutusele taga asetseva ekraani ning lavastuse tugevaimaks küljeks peangi Carmen Seljamaa tehtud videokujundust, mis loomulikult väikses saalis oleks jäänud hoopis olemata. Sealhulgas põnev 3D lõik, mis iseenesest ei olnud sisuliselt oluline, aga andis ühe väikse vajaliku lisa. Samuti nagu ka Kristo Kuusiku valgusmäng lõpu eel. Martin Aulise loodud muusika oli mõnusalt melanhoolne ning aitas atmosfääri luua, aga helikujunduslik külg lonkas, sest muusika katkes koledasti paaris kohas stseeniga, nagu lõigatult, mis omakorda tekitab toore tunde, aga mitte stiilselt toore, pigem lohaka, mis teeb lavastuslikku kulgu hakke.

Mu tekstist võib välja lugeda rahulolematust ja kahtlemata pärast etenduse nägemist seda natuke tundsingi. Eelkõige sellepärast, et minu jaoks vast olulisim teema, ehk HIV, ei saanud päris õiget väljapaistmist nendele, kes sellest midagi ei tea. Ma leian, et ei vajutatud päris õigetele nuppudele. Kui, siis ainult sellelt tasandilt, et tõesti, kui kellelgi see HIV postiivne on, siis mis siis, ta on inimene ju ikka edasi, inimene oma tunnete ja vajadustega teiste inimeste läheduse järele. Ei mingiski mõttes halvem inimene kui sina ja mina. Lihtsalt tal on see vastik mure kukil, millest ta tänasel päeval veel päriselt lahti ei saa, aga küll seegi lahendus leitakse. Juba on hiirtel seda suudetud eemaldada. Kuid dramaatilises mõttes oleks tahtnud siia mingeid suuremaid konkse. Midagi, millest kinni haarata, millele mõelda, millele päriselt kaasa tunda. Midagi, mis oleks raputanud, üllatanud, avardanud mõttemaailma. Mingit "konksu", mille taha oleks selle loo külge kasvõi natukeseksi kuidagitpidi kinni jäänud. Seda vähemalt mina sellest loost ei saanud.

Hinnang: 3
Ootasid selle jutu peale madalamat hinnangut? Mõistan. Aga mul ei olnud igav. Ootasin pidevalt, et mis saab edasi. Kas ja kuhu see paar jõuab. Armastus oli õhus ja mingitel hetkedel, kuigi tõesti vaid hetketi, ma isegi uskusin seda keemiat. Eriti algusepoole. Lavastuslikult oli huvitavaid leide, samas ootasin väga stiilse treileri põhjal isegi palju enamat. Sisukamat. Sellisena, nagu see praegu lavale on jõudnud, ma leian, et see võiks meeldida kõige rohkem nooremas eas naistele. Neile, kes leiavad romantikat sellest, et armuvad kellessegi, keda nad päriselt endale ei saa. Või isegi kui saavad, siis vaid lühikeseks ajaks.

Ah, et mis "Martinist" on tänaseks saanud? Ma ausalt öelda ei tea. Elu on viinud meid erinevatele radadele juba aastaid tagasi. Soovin talle kõike head, kus iganes ta parajasti ei oleks. Loodan, et tal on palju sõpru ja piisavalt armastust. Loodan, et ta ei põrku inimestega, kes teda selle viiruse järgi defineerivad. See pole midagi muud kui lihtsalt üks osa inimesest. Sellesse ei sure. Ja see mis ei tapa, teeb ju tugevamaks...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Silver Tõnissoni tehtud fotod):

KIHK

Esietendus 7.novembril 2019
Etendused Apollo Kino Ülemiste Teatrisaalis
Представление на эстонском языке с русскими субтитрами

Me kõik teame seda lugu. Tüdruk tuleb oma pulmast. Poiss oma matustelt. Nad saavad kokku kinosaalis, hakkavad millegipärast rääkima ja avastavad õige pea, et neil on kahtlaselt palju ühist. Neil on sarnased huvid, ühised hirmud ja unistused, isegi sünnipäev on sama. Ja nagu sellistes lugudes kombeks, siis mõistavad nad kiirelt, et on teineteise jaoks loodud, kolivad kokku, registreerivad oma kooselu, saavad lapsed, võtavad koos pangalaenu ja elavad õnnelikult koos kuni kõrgevanuseni.

Nojah, Kirke ja Karloga päris nii ei lähe. Võib-olla selle pärast, et nad ikkagi polegi nii sarnased. Võib-olla selle pärast, et Kirke on oma elu juba viimse detaili paika pannud. Võib-olla selle pärast, et Karlo sureb õige pea ära. 

Kes teab…
Lavastaja Peep Maasik, dramaturg Mihkel Seeder ja näitlejad Kristi Kimmel ning Pääru Oja on kokku pannud loo kahest inimesest, kes hea meelega veedakski omaelu värvikates fantaasiates, kui just hall argipäev on see, mis nad teineteiseni juhatab. See on lugu ühest kirglikust hetkest, ajutisest armastusest – kuid eks ajutised asjad tihti ongi need kõige püsivamad.

Autor 

MIHKEL SEEDER (VAT Teater)

Lavastaja 

PEEP MAASIK (TEMUFI)

Kunstnik 

JAANUS LAAGRIKÜLL
Helilooja -ja muusikaline kujundaja 

MARTIN AULIS (TEMUFI)

Visuaalkunstnik 

CARMEN SELJAMAA
Valguskujundaja 

KRISTO KUUSIK

Grimmikunstnik 

RAILY RAJAVÄLI

Tõlk

BORIS TUCH 

Näitlejad

PÄÄRU OJA (Draamateater)

KRISTI KIMMEL (TÜVKA 13. lend)