Harry Potter, Loodusloomuuseum, suhkruvatt ja õhupallid

Hommik algas sellega, et läksime linnapeale vaatama, Drottninggatani raamatupoodi, kuidas Harry Potteri tegelased reklaami tegid tähtsale päevalereklaami. Päevale, mil lasti välja viimane ehk seitsmes osa Harry Potteri raamatusarjas. Sain rohelise konna kommi Patrikule. Läksime siis ka sisse, kuigi me ootame eesti keelse tõlke ära, ega hakka inglise keelset raamatut
ostma. Aga poest leidin hoopis jube laheda võluri-mütsi! Ja maksis ainult 10 SEKi. Tegi kohe tuju nii heaks ja andis kogu päevale vahva tooni.

Edasi rändasime Kungsträdgardenisse, sest seal on see nädalavahetus Erbjudandefestival. Ehk siis linn teeb linnarahvale välja festivali. Igasuguseid tasuta lõbustusi, nagu näiteks suur täispuhutud hüppelinnak lastele. Ja eelkõige
40 lauljat/bändi. Kui kohale jõudsime, oli küik alles alguses, aga saime kava ning selgus, et oli põhjust hiljem tagasi tulla. Edasi sõitsime Naturhistoriska muuseumi metrooga. Lastele on seal
sissepääas tasuta.Nägime dinosauruste skelette ja igasuguseid loomatopiseid ja mida kõike. Kolm tundi läks linnutiivul ning oleksime võinud vähemalt paar tundi veel olla, aga kiirustasime tagasi

Kungsträdgardenisse. Seal pidi lastama õhku 30000 õhupalli. Muidgi tüüpiline meile, jäime 5 minutit hiljaks. Ja palle me enam ei näinud isegi õhus. Õnneks lasti hilinejate rõõmuks oma 50-10 palli
veel. Ja mis kõige parem - Jessica Folcker laulis uue laulu oma plaadilt. Ta oli üliarmas ja tore. Ja laulab ka vägaväga hästi!

Sõime suhkruvatti ja Patrik käis hüppamas ja liugu laskmas. Lisaks
Macis söömas. Tegime palju fotosid ja väsinult jõudsime nii viie kuue vahel väsinult koju tagasi.

Käisime Printsess Victoria sünnipäeval

Nädal pärast Kristini sünnipäeva, ehk siis laupäeval käisime mina, K, Patrik ja Kristin Gamla Stani kuningalossis. Kell 11:30 kui uksed avati sisehoovi olime kohe kohal, sest rahvamass oli tohutu. Ilm oli päiksepaisteline ja turiste muidugi hordidega. Kuna aga me varem pole kuningaperet elusast peast näinud, siis mõtlesime, et see on harukordne võimalus. Eriti kuna kuningaloss on praktiliselt meie kodust kiviga visata...

Kell 12.00 lasti Skeppsholmenilt kahuritega aupauke. Printsess sai 30 aastaseks, aga minu meelest neid pauke nii palju küll ei olnud, aga samas neid oli ikka üle kümne, ah ei tea. Kristin igal juhul magas vankris kõige selle melu ja sagimise sees. Ärkas alles siis kui Printsess tuli rahva sekka.

Ta oli hämmastavalt kena elusast peast. Piltidel on ta alati kuidagi nagu nukk või midagi ebainimeselikku, aga elusana ta on armas ja südamlik. Kätles rahvast ja kallistas lapsi. Ta oli käega katsutavas kauguses. Ülejäänud kuningapere püsis ainult ukse juures. Kuningas, kuninganna ja vanaema oli poodiumil, Philip ja Madeleine poodiumi kõrval. Kõva marsiansambel oli ka, kes hoopis mingit armsat ja kerget muinasjutulikku puhkpillimängu mängisid.

Ilus päev. Printsess nähtud.... ja siin on värske pilt meie kodusest printsessist....voila - aastane Kristin. Kes vahepeal oli kogu sünnipäeva tähelepanu keskmes... itaalia tädid ei väsinud talle õhusuudluste jagamisest :)

Kristini 1 aasta sünna

07.07.07 samal ajal kui telekast tuli terve ööpäev kestev Live Earth-kontsert, pidasime meie - Kristin, Patrik, K ja mina Kristini esimese eluaasta täitumise sünnipäeva. S on Eestis väitlus- ja pärlilaagrites.

Hommikul ärgates muidugi kinkidejagamine. Kinkisime talle IKEA-st ostetud puust aluse, kus on erinevat värvi traadid peale kinnitatud. Traate piki saab liigutada puust kujundeid. Tundub, et see talle väga meeldis, sest veel nüüd paar päeva hiljem ta meeleldi sellega tegutseb.

Lisaks veel igasugust pudipadi nagu riideid ja pisikesi loomanukukesi.

Pärast kingituste jagamist läksime Aquaria veemuuseumisse vaatama Haikalade toitmist. Samaga nägime ka piraajasid ning sülitavaid kalu. Samuti kogesime vihmametsa lämbet õhku ja kuidas on öö ning päev vihmametsas. Samuti nägime sealsete kalade toitmist. K ja Patrik ronisid ka maa alla vaatama millised olud on kanalisatsioonis ja millised kalad ja elukad seal võivad olla. Yäkk. Me Kristiniga igaks jhus kitsasse torusse ei roninud.

Kristinile meeldisid kalad väga. Ta jälgis neid väga suure huviga. Tegelikult oli vahva, et ka need veealused taimed olid kui elavad. Oh, mind lolli, need ju korallid...need vist elavadki, peab järgi uurima täpsemalt...

Pärast Aquaria -t oli õues vihmasadu ning me läksime kohaliku laevukesega Slussenisse tagasi. Patrik oli nii elevil, arvas, et me saame selle laevaga Tallinnasse.

Siis veel kodu-Willy'sse torti ostma ning kohalikust Hiina restoranist magushaput siga riisiga ja tore päev saigi otsa. Nüüd on meie pesamuna ühe aastane. Nii kähku läheb aeg!

Juunikuu filmid

Märkamatult suures kolimisesahinas ja välisesindajate nädalaga jäi juuni lühikeseks ning filme sai vaadatud ainult 2. Neist üks veel peale kauba 2 osaline miniseriaal. Pikema seletamiseta siirdungi asja juurde:

Ehk siis Rootsi riikikust televisioonist esimene vaadatud film - Elizabeth I. Kahe osaline miniseriaal teadagi kellest. Film räägib ühelt poolt tugeva naise võitlusest võimupukil oma poliitiliste vastastega, kes pahatihti olid ka mingitpidi sugulased. Teisalt üksiku naise armastusenälja hämaratest soppidest. Elizabeth hülgas kõigepealt ühe mehe sellepärast. et too polnud kuninglikust soost. Mees aga ehk ei võtnud ka naist tõsiselt. Pärast mehe surma, sai Elizabeth aru, et ta oli teinud vea, et polnud lähemalt mehega rida ajanud. Siis aga astub ihaldus ja armastusobjekti kohale hoopis eelmise armastatu poeg. Elizabeth võtab asja seekord märksa tõsisemalt. Kuid suhe takerdub mehe vajadusse olla midagi suuremat ja enamat ning samas ajastule kohaselt intriigiderägastikku. Keda uskuda, ked mitte - selles on küsimus. Võimas on Helen Mirreni mänguoskus. See roll oli veel mitmeid kordi parem kui Elizabeth 2. oma. Ja juba see oli vinge... Igatahes britid oskavad kostüümidraamasid teha. Lisaks muidugi rikas ajaloopärand, kus üks kuninglik on huvitavam kui teine. Kuid minu jaoks on Henry 8. ja tema naised ning otsesed järglased alati teistest veel huvitavamad tundunud. Film ehk miniseriaal on täielik elamus! Hinne 4+

Hot fuzz. Simon Pegg ja briti näitlejate kahurvägi nagu näiteks Bil Nighy, Timothy Dalton, Jim Broadbent, Paddy Considine, kui mainida võid mõningaid. Tegemist midagi actioni ja komöödia seguse filmiga. Natuke, küll peamiselt Simon Pegg-i pärast meenutas mehe eelmist filmi - Shaun of the dead, mis oli grammivõrra ehk veelgi parem. Kuid ka siin sai nii närvikõdi kui naerukõdi tunda. Sisu lühidalt selline, et ülihoolikas ja -tarmukas linnapolitsei saadetakse maale tööle. Väikekülla, kus krimiaalsuse protsent on 0 lähedane. Linnapolitsei aga leiab ka seal asju, mis on paigast ära, kuni kõik viib ühe suurema skandaalini ja Linnapolitseinikul saab maal ehk rohkemgi käed tööd täis kui linnas. Igati korralik briti film, mis pole küll hullult naljakas, kuid see nali on seda kvaliteetsem. Igati hea ja soovitatav film. Hinne 4

George michael -i kontsert!

See oli kunagi Samblapõllu spordilaagris, kui esimest korda jõudis mu teadvusse George Michael. Sellel ajal küll mitte soololauljana, vaid ansambli Wham! liikmena. Wake me up before You go-go, Freedom, Last Christmas jne jne. 80-ndate kuldsed pop-klassikud. Toona, ehk siis veel nõuka-ajal sai unistatud, et kui kunagi saaks, siis kelle kontserdile läheks. Ja üks kindlatest lemmikutest oli ka Wham! Edasi kui George Michael soolo-karjäärile üle läks ja ilmusid laulud Careless whisper, Different corner ja plaat Faith, kust pärinevad ka minu meelest GM-i parimad laulud, nagu näiteks Father figure, One more try, Monkey jnejnejne. Austus tema vastu muudkui kinnistus ning unistus tema kontserdile pääsemisest kunagi „enne surma” muutus juba omamoodi kõnekäänuks. Siis tuli suur Queeni Freddy Mercury mälestuskontsert ning tema esitatud lauludest selgus, et ta tõesti on maailma meeslauljate number 1. Absoluutselt kõik, kes seal esinesid, ei küündinud ligilähedalegi oma häälega George Michael –ini. Ja kuni eilseni oli ta üks nendest artistidest, kelle kontserti üle kõige näha unistasin (teised on Madonna, Celine Dion, Robbie Williams, Richard Marx, Justin Timberlake[esines Stockholmis 19.juunil] ja Jewel...ehk mõni veel, kes hetkel ei meenu).

Ja nüüd see siis juhtuski... 25 Live turnee käigus tuli George Michael Stockholmisse. Globen –isse. 29.juuni, 2007 läheb ajalukku! See kontsert oli nii vapustaval hea, et sõnadesse seda panna ei suuda. Ta on ikka vaieldamatult parim meeslaulja meie planeedil. Hands down. Tegelikult nagu tavaliselt selliste üritustega, algas minu jaoks seiklus pihta juba piletite ostmisega. Nimelt, ega mul neid pileteid veel kontserdipäeva lõunakski polnud. Ei teadnud, mida teha, et kas tõesti leppida nende katusealuste kohtade, mis Globenis veel saadaval olid? Kell 15.16, kui siis viimast korda www.blocket.se –st vaatasin, et kas ehk keegi ei paku oma pileteid, ilmus sinna kui nõiaväel kaks piletit ja otse lava äärde. Lisaks märksa odavamalt, kui senised pakkumised seal olid. Veel samal hommikul pakuti ju neid pileteid 1000 SEK-i tükk. Aga see minu vapustava ajastusega pakkumine, seal seisis 900SEK-i kaks piletit. WOW! Saatsin kohe maili ning piletid olidki minu! Käisin neil veel ainult Farsta –s (rohelise metrooliini üks lõpppeatustest) järel, ise kergelt hirmul ka, et kas ikka on ehtsad piletid, kui nii odavad on. Aga rootsalsed ju aus rahvas ja see mees ainult imestas mu hirmu...

K. oli kodus juba valmis ootamas, sest andsin talle mobiiliga metrooga sõites info juba edasi, et õhtul on minek 100%. Uksed pidid Globenis avanema 18.15 ning me olime kohal kell 18.40. Lavaesine oli juba rahvast täis, kuid ilma erilise trügimiseta olime praktiliselt lava ääres (kontserdi teise poolaja päris 3-4 meetri kaugusel George Michaelist!). Algas ootamine. Piletil oli algusajaks märgitud kell 19.00, kuid netis oli kirjas, et eeldatavasti läheb lahti alles kell 20. Kui aga ka veel kella kaheksaks GM lavale polnud jõudnud hakkas jalgade valus tunda andma. Olin ju juba päeval pool Vasastan –i ja pool Östermalmi läbi käinud, sest käisin Eesti saatkonnas tööjuurest ning pärast muidugi veel tagasi ja siis see suur piletijaht. Kui George tuli lavale natuke pärast poolt üheksat ning juba esimese sissejuhatava laulu ajal, mille GM laulis lava tagant kadus igasugune valu jalgadest ning kogu maailm haihtus Globeni ümbert. Oli vaid Mina, K ja George Michael. Ok, pisike mure ikka laste pärast oli ka, sest neil tuli nüüd selle suure venimise peale rekordkaua kodus kolmekesi hakkama saada...

Laval oli keskel nagu suur vaip, mis lava eest äärest , taha kuni lakke välja läks. Sellele vaibale projekteeriti nii videot kui effekte. Esimese laulu esitas George lava tagant: I’ve been waiting for...uus lugu... George saabus lavale teiseks lauluks selle vaiba see oleva ukse kaudu. Ja pidu võis alata. Vaheldumisi tulid aeglased ja kiired hitid läbi aastate üksteise järel. Mingi selline kalle tundus küll olevat GMi uuema muusika suunas, kuid vanu tuli just sobivasti ka vahele (kuigi ka vanad laulud tundusid kohati uuenduskuuri läbi käinuna). Et kokkuvõttes sai nad ju kõik kaasa lauldud ja tantsitud. Pärast esimest tundi võttis GM 20 minutilise vaheaja. Vaibale projekteeti tagurpidi sekundeid ja minuteid lugev kell ning veel enne vaheaja lõppu näidati selle sama kella all ka viimane George Michaeli video. Kus ta sarjab Jeesus Kristust. Kuid kummaline, et tegelikult oli tal esinedes kaelas suur rist. Ei tea siis mis ta mõtleb selle usuvärgiga. Shoot the dog –i ajal puhuti lavale täis suur õhupall, mis tegelikult oli George Bush, kellel koer parajasti suuga seal intiimses kohas kinni on. George ise ei teinud sellest üldse välja, lihtsalt laulis ja tantsis. Veel hiljem puhuti lavale täis ka õhupall, kus George Bush oli suurte kõrvadega vabadusesammas. Ilmselt ei ole GM-il just kõige soojemad suhted lombitaguse riigipeaga. Aga nii on see ju ka vist suuremal osal Euroopast. Kuigi kui aus olla, siis see Ameerika ja Inglismaa palvetamine siin Rootsis on väga hämmastav. Sest kui mingi film või muu kunstiteos ei tule nendest kahest riigist või kui see pole Rootsi oma, siis ülejäänu on siinsete meelest praht või lihtsalt mitte midagi eriliselt huvitavat ega väärtuslikku. Selline mulje on jäänud siin esimeste nädalatega. Aga kontserdi juurde tagasi tulles, siis enim meelde jäänud laulud olid Fastlove (sellega ta tuli lavale), Spinning the wheel (siinse ajakirjanduse meelest oli see kõige kehvem), Amazing (selle ta pühendas oma Kennyle), Careless whisper (mis tuli alles lisaloona), Faith (minu terve kontserdi vaieldamatu lemmik), Jesus to a child ning K-lemmik, ehk kogu kontserdil viimasena kõlanud laul Freedom 90.

Tõeline elamus ja vapustava hääle nauding. Globeni heli on päris ok. Kuigi ma ei saa aru, miks siinsed ostavad endale kõrvatropid ning siis kontserdi ajal on kõigil tropid kõrvades, et mitte nii suurt müra vastu võtta....ei tea, kas kardavad oma trumlite pärast. I’ll take that risk...ta tahan kõik ja rohkem veel. Kontsert lõppes sellega, et tiitrid jooksid mööda vaipa üles. Ka vana hea Shirley oli ikka Georgi taustalauljana. Pepsie-t siiski polnud. Aga mõlemal pool lava otsas oli kaks musta võimsat mammit ning nende vahel musklites mustad mehed. Ja kahe trio vahel üks valge mees trummidega. Muusikud olid tegelikult väga osavalt lavalt kõrvaldatud rõdudele. See oligi ju George Michaeli kontsert, mitte George Michael ja bänd. Kuigi kummaline, et reklaamitud Special Guest star, ehk soojendusbänd jäi üldse ära. Ei tea, kas Rootsis polegi soojendusbändi kommet...

Igatahes kaks ja pool tundi kulus kui linnutiivul, ning juba enne südaööd olime K-ga kodus tagasi laste juures, kes kõik meid ootasin. Ja Kristin oli eriliselt õnnelik ja naerune. Aga enamvähem kohe kui ta K kaelaketi kätte sai oli ta ka kustunud.

Tõeliselt lahe kontsert ning elamus terveks eluks. George Michael on ikka maailma number 1. meeslaulja ning tema kontsertidele ma lähen iga kell! Isegi kui selle algust peab ootama 2 tundi püsti seistes kasvõi rohkem. Aga seda nänni tasub oodata. See on vapustav!