Teatriliidu aastaauhindade nominendid 2009. aasta loomingu eest

Teatri aastaauhindade nominendid 2009. aasta loomingu eest
(kommentaarid tulevad varsti)

2010.aasta teatriauhindade nominendid.

Parima lavastuse auhind
Eesti Teatriliit seadis alates 2009. aastast sisse aasta parima lavastuse auhinna. Auhind määratakse ühele eelmise kalendriaasta jooksul Eestis esietendunud lavastusele. Auhind hindab lavastust kui erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikut.

1. „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Teater NO99. Idee, kontseptsioon, lavastus Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Tantsustseen Mart Kangro. Tekstid - Eero Epner, näitlejad, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper jt. Lauluõpetaja Toomas Lunge, heliinstallatsiooni mix Hendrik Kaljujärv.
2. „Meie, kangelased”. Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose.
3. „Toatüdrukud”. Rakvere Teater. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu.
4.“Tantsumasin”. Eesti Pärimusmuusika Keskus. Lavastaja Silver Sepp, valgus Rene Liivamägi, kostüümid Lee Reinula.

Sõnalavastuste alal
Žürii: Jaak Allik (esimees), Luule Epner, Ott Karulin, Madis Kolk, Reet Mikkel, Pille-Riin Purje, Boris Tuch, Riina Vanhanen

Lavastaja auhind
1. Andres Noormets – lavastused „Ballettmeister“, „Mässajad“. Pärnu Teater Endla.
2. Elmo Nüganen – lavastused „Meie, kangelased“, „Ma armastasin sakslast“.Tallinna Linnateater.
3. Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper – lavastused „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, „Onu Tomi onnike“ ja „Kes kardab Wirginia Woolfi?“. Teater NO99.
4. Hendrik Toompere jr – lavastus „Toatüdrukud“. Rakvere Teater.

Naisnäitleja auhind
1. Alina Karmazina – Dvori Mahnes /Süüdistaja lavastuses „Mängud tagahoovis ehk Because“. Eesti Draamateater.
2. Ülle Lichtfeldt – Solange lavastuses „Toatüdrukud“ Rakvere Teatris ja Katerina Izmailova lavastuses „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ MTÜ PRO3.
3. Larissa Savankova – Aleksandra lavastuses „Farjatjevi fantaasiad“. Vene Teater.
4. Külli Teetamm – Erica lavastuses „Ma armastasin sakslast“. Tallinna Linnateater.
5. Marika Vaarik – osatäitmine lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, Martha lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.

Meesnäitleja auhind
1. Ago Anderson – Erik/Harald lavastuses „Ballettmeister“. Teater Endla.
2. Volli Käro – Lesk lavastuses „Lesk“. Rakvere Teater.
3. Marko Matvere – Peeter lavastuses „Ingel, ingel, vii mind taeva“ VAT Teatris ja Sakini lavastuses „Augustikuu teemaja“ MTÜ Kell Kümme.
4. Hendrik Toompere jr – George lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.
5. Priit Võigemast – Mees 2 lavastuses „Pea vahetus“ teatris NO99 ja Oskar lavastuses „Ma armastasin sakslast“ Tallinna Linnateatris.

Naiskõrvalosa auhind
1. Ines Aru – Ema/Ingel lavastuses „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“. MTÜ PRO3.
2. Anu Lamp – Proua Tšissik lavastuses „Meie, kangelased“. Tallinna Linnateater.
3. Mirtel Pohla – osatäitmised lavastuses „Onu Tomi onnike“ ja Kullake lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.
4. Liina Vahtrik – Trish Piatt lavastuses „Aiapidu“. MTÜ Kell Kümme.
5. Helene Vannari - Ema lavastuses „Meie, kangelased“. Tallinna Linnateater.

Meeskõrvalosa auhind
1. Indrek Apinis – Vares lavastuses „Vares“. Kuressaare Linnateater.
2. Märt Avandi – Asaf Saharov /Asafi advokaat lavastuses „Mängud tagahoovis ehk Because“, Rivo lavastuses „Sinul on meretäis hirmu“ Eesti Draamateatris ja Lui lavastuses „Küüni täitmise lood ja laulud“ Saueaugu Teatritalus
3. Hannes Kaljujärv- Teddy lavastuses „Imearst“. Teater Vanemuine.
4. Tõnu Oja – Rulling lavastuses „Vombat“. Eesti Draamateater.
5. Andrus Vaarik – Härra Tšissik lavastuses „Meie, kangelased“. Tallinna Linnateater.

Kunstniku auhind
1. Vladimir Anšon ja Reet Aus – lavakujundus ja kostüümid lavastusele „Meie, kangelased“. Tallinna Linnateater.
2. Laura Kõiv – lavakujundus lavastusele „Sinul on meretäis hirmu“. Eesti Draamateater.
3. Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper – lavakujundused lavastustele „Onu Tomi onnike“, „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Teater NO99.
4. Aime Unt – lavakujundus lavastusele „Hingede öö“. Pärnu Teater Endla.
5. Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele „Toatüdrukud“. Rakvere Teater.

Sõnalavastuste eriaauhind
1. Ajjar Ausma, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Johannes Veski. Omanäolise uue teatri „Cabaret Rhizome“ loomise eest.
2. Eili Neuhaus, Urmas Lennuk. Lavastuse „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ eest, milles on õnnestunult ühendatud klassikateose julge tõlgendus ja eri rahvusest professionaalsete ja harrastusnäitlejate ühislooming. MTÜ PRO3.
3. „Sinul on meretäis hirmu“ trupp. Noorusliku lavamaailma otsingulise loomise eest Eesti Draamateatris.

Muusikalavastuste auhind
Žürii: Raili Sule (esinaine), Tiina Mattisen, Kerri Kotta, Kristel Pappel, Anne-Liis Poll.

1. Aile Asszonyi – eripalgeliste ja vokaalselt viimistletud rollide eest Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“ ja Verdi ooperis „Maskiball“. Rahvusooper Estonia.
2. Mart Laur – Don Alfonso värvika ja kandva tegelaskuju loomise eest Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“. Rahvusooper Estonia.
3. Erki Pehk – PromFesti järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet´ ooperi „Thais“ lavaletoomise eest.
4. Alla Popova - nimiosa veenva tõlgendamise eest Massenet´ ooperis „Manon“. Teater Vanemuine.

Balletilavastuste auhind
Žürii: Tiiu Randviir (esinaine), Juta Lehiste, Mai Murdmaa, Rufina Noor, Enn Suve.

Ruslan Stepanov - lavastus „Kevade”. Teater Vanemuine.
1. Sergei Upkin - James, "Metshaldjas" (La Sylphide), D ´Artagnan, „Kolm musketäri”, solist, „Teine sümfoonia”. Rahvusooper Estonia.
2. Eve Andre ja Sergei Upkin - osatäitmised lavastustes „Teine sümfoonia”, „Kolm musketäri” ja „Metshaldjas" (La Sylphide)”. Rahvusooper Estonia.
3. Artjom Maksakov ja Olga Malinovskaja - osatäitmised lavastustes „Teine sümfoonia”, „Kolm musketäri” ja „Luikede järv”.Rahvusooper Estonia.

Tantsulavastuste auhind
Žürii: Mall Noormets (esinaine), Helena Ehrenbusch, Heili Einasto, Kristiina Garancis, Teet Kask.

1. Sandra Zaneva - "It’s Time!". Arengupotsentsiaaliga piiridel kõndimine, sotsiaalselt provotseeriv tantsu- ja etenduskunsti sulam. Kanuti Gildi SAAL, Espaço do Tempo at Montemor-O-Novo.
2. Mart Kangro - "Can’t Get No/Satisfaction". Pühendunud kohalolek, lavakarisma meistriklass tantsuhaiku vormis. Kanuti Gildi SAAL.
3. Triin Reemann - "Kalamees ja kurg" Helitundlik põnevas kehakeeles jultunult lapselik pilguheit looduse südamesse. Kanuti Gildi SAAL.
4. Mari Mägi ja Kaja Lindal - "Opus Tempus" Originaalse tantsukeele esindaja; visuaalsete, heliliste, koreograafiliste kujundite põiming. Insightout Company ja Küberstuudio; STÜ.

Balletilavastuste ja tantsulavastuste žürii eriauhind “Kevade” (lav. Ruslan Stepanov). Teater Vanemuine.

Algupärase dramaturgia auhind
Žürii: Ene Paaver (esinaine), Ülev Aaloe, Kiti Põld.
Auhind vaadeldava aasta jooksul lavale jõudnud algupärase teatriteksti eest.

1. Urmas Vadi “Ballettmeister”. Pärnu Teater Endla.
2. Roy Strider (autor) ja Andres Noormets (dramaturg) “Mässajad”.Pärnu Teater Endla.
3. Eero Epner, näitlejad, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Teater NO99.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind on alates 2009.a.
Eesti Teatriliidu poolt väljaantav ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali poolt rahastatav iga-aastane teatriauhind.

1. Madis Kolk 2009. aastal ilmunud teatriarvustuste eest.
2. Alvar Loog Muusikateatri aastakriitika.
3. Meelis Oidsalu 2009. aastal ilmunud teatriarvustuste eest.
4. Madli Pesti 2009.aastal ilmunud teatriarvustuste eest.
5. Pille-Riin Purje 2009.aastal ilmunud teatriarvustuste eest.
6. Ivika Sillar 2009.aastal ilmunud teatriarvustuste est.

Teatritöötaja auhind
Žürii:.Aime Unt (esimees), Sirli Bergström, Teet Ehala, Pille Jänes, Anu Konze, Märt Meos, Külli Root.
Etendust ettevalmistavas kategoorias

1. Ahto Matt - lavameister. Suurepärane töötaja Kuressaare Linnateatris.
2. Raul Õitspuu – parim töömees. VAT Teater.
3. Ester Kasenurm – kostüümiala juhataja. Teadmiste ja oskustega töötaja, kellest on abi kõikidel teatrimajas töötavatel kunstnikel. Pärnu Teater Endla.

Etendust teenindavas kategoorias
1. Gennadi Gorjajev - vanemlavameister, suurepärase meeskonna looja. Ugala Teater.
2. Ando Tammsaar – lavakonstruktor. Täpne, nõudlik, vastutustundlik. Leidlik lavatöös vajalike lahenduste väljapakkumisel. Pärnu Teater Endla.
3. Kalle Nettan – vanemhelitehnik. Loominguline tehniline töötaja, kes lisaks igapäevatööle täidab suurepäraselt ka helirežissööri ülesandeid. Tallinna Linnateater.
4. Kalev Timuska –heliala peaspetsialist. Mees, kes kunagi ei luba midagi, kuid teeb kõik ja on alati olemas. Rahvusooper Estonia.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
1. Lui Lääts – lavastusala juht. Pikaajaline, kõrge kvaliteediga töötaja. Teater Vanemuine.
2. Angela Mooste – personalijuht. Suudab ühendada sedavõrd vastuolulist ja mitmenäolist kollektiivi, nagu see ainult teatris on. Teater NO99.
3. Ülla Veerg – avalike suhete ja turundusteeninduse juht. Juhatab osakonda. Teeb võimekalt mitme inimese tööd. Rahvusooper Estonia.

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
Žürii: Olav Ehala (esimees), Kadri Hunt, Margo Kõlar, Helena Tulve.
Antakse mõjuva ja lavastuse ideed oluliselt toetava sõnalavastuse muusikalise kujunduse (ka selleks puhuks kirjutatud originaalmuusika) eest.

Chalice – originaalmuusika lavastusele „Don Juan“. Teater Vanemuine.
1. Liisa Hirsch – originaalmuusika lavastusele „Hingede öö“. Pärnu Teater Endla.
2. Jaak Jürisson– originaalmuusika lavastusele „Ma armastasin sakslast“. Tallinna Linnateater.
3. Peeter Konovalov ja Marge Loik – muusikaline kujundus lavastusele „Nähtamatu varandus“. Ugala Teater.
4. The Sounduniversums koosseisus Mari-Liis Lill, Märt Avandi, Juss Haasma, Tauno Makke, Mihkel Roolaid, Kristo Viiding – originaalmuusika lavastusele „Sinul on meretäis hirmu“. Eesti Draamateater.
5. Pärt Uusberg ja Uku Uusberg – helilooja ja muusikaline kujundaja lavastuses „Pea vahetus“. Teater NO99.

Salme Reegi nimeline auhind
Žürii:Rait Avestik (esimees), Ilona Martson, Katrin Nielsen, Madli Pesti.
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.

1. Tantsuteatri ZUGA ühendatud tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg, Kärt Tõnisson - algupärane ja sihtgrupitundlik noorimale teatripublikule suunatud lavastus "Zuga zuug zuh-zuh-zuh".
2. Janek Joost - särav mitmeplaaniline roll lavastuses "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Teater Vanemuine.
3. Lauri Lagle – isikupärane noortest rääkiv lavastus "Sinul on meretäis hirmu". Eesti Draamateater.
4. Tarmo Männard - köitev jutustamisteater lavastuses "Pulgakomm ja 200 vanaisa". Eesti Nuku-ja Noorsooteater.
5. Andres Noormets - noorte maailmapilti avardav kunstiliselt lakooniline dokumentaallavastus "Mässajad". Pärnu Teater Endla.
6. Ugala Teatri lavastuse "Nähtamatu varandus" trupp - autor Silvia Soro, lavastaja Leino Rei, kunstnik Rosita Raud, muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Marge Loik, liikumisjuht Oleg Titov, näitlejad ja Viljandi muusikakooli noored interpreedid - erinevate ja värskelt mõjuvate väljendusvahendite ühendamine efektseks tervikuks suurel laval.

Priit Põldroosi nimeline auhind
Žürii: Lea Tormis (esinaine), Ingo Normet, Kalju Orro, Peeter Tammearu, Margot Visnap.
Antakse teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest.
1. Pille-Riin Purje - raamatute "Jüri Krjukov" ja (Reet Neimari pooltalustatud) "Jüri Järvet.Narr ja kuningas" (2009) koostamine.
2. Peeter Raudsepp - TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tehtud töö.
3. Ülo Tonts - Pikaaegne teatriuurimuslik ja pedagoogitöö ning raamatut "Kolmkümmend aastat teatriehitamist" (Vanemuise sõnateater) ja "Liiga palju head teatrit" (2009) koostamine.
4. Jaak Viller - raamatu "Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare." (2009) koostamine.

Jens Lapidus - Rahalla saa (Snabba cash/Käbe cash)

Seda juhtub ju üsna harva, et ilukirjanduse puhul on kirjanik ise raamatu kaanemodelliks, nagu nüüd Jens Lapidus- Snabba cash soomekeelses versioonis. Minu igaaastane projekt, et soome keel ei ununeks, viis mu selle rootsi võrdlemisi noore kirjaniku debüütromaanini. Tegemist on Rootsis ülipopulaarse (raamatut on müüdud ainuüksi rootsi keeles üle 600 000 eksemplari, rahvastiku arvu arvestades, oleks Eesti mastaabis sama number üle 93 000 müüdud raamatut... "suurmenukit" Sofi Oksaneni "Puhastust" müüdi vist u. 16000?) Stockholm Noir (hetkel plaanitud triloogiana) sarja 1.osaga. Raamat muutus minu jaoks eriti ahvatlevaks pärast seda, kui lugesin selle tutvustust rootslaste versioonist "1001 raamatut, mis elu jooksul peaksid olema läbi loetud" raamatust.

Tegemist on stiilipuhta maffia-raamatuga. Keskendutakse Balkani-maffia tegemistele Stockholmi allilmas. Tekstist vilksab läbi ka "mingi Eesti pättide kamp" :) Muidugi kõik on väljamõeldis, ent sellegipoolest ülimalt tõepärane ja usutav. Mingis mõttes võiks võrdluseid tõmmata ka Ristiisa ja Sopranodega. Ainult, et siin ei ole niivõrd ühe suguvõsaga tegemist kui just rahvuskaaslastega rühmitusega. Ja kuigi on väike pereteema ka sees, on see hoopis ühe rootslasest tegelase mure oma kadunud õe pärast, mitte otseselt "maffia-perega" selles mõttes. Raamat on ka palju tumedamates toonides, võrreldes eelmainitud maffia-saagadega. Nalja siin ei visata ning isegi situatsioonilisi kergemaid noote pole. Muidugi teema ise ka ei nõua. Samas, ega see pole ka mingi "masendav" draama vaid ikka "põnevuskirjandus".

Lugu hakkab hargnema mitmest otsast, kuid lõpus seotakse kõik need otsad kokku. Üks liin järgib Rootsi noort tõusiklikku JW-d, kes tahab hirmsasti olla Östermalmi snoobide kambas, elab viimseni vaest elu, et kogu raha panna kallisse välisesse klantspilti. Eesmärgiga, et teised rikkurid aktsepteeriks teda endasugusena. Kuni ühel hetkel satub ta narkomüüjaks. Seeläbi ta saabki lubada endale neid sõpru ja vastavat elu (mingil hetkel paneb pidu koos Rootsi printsessi Madeleine-ga:)). Ta on Stockholmisse kolinud kusagilt maakolkast ja samaga otsib ta oma jäljetult kadunud õde. Teine liin järgib latiinost vanglapõgenikku Jorge-t, kes on vana väike suli, kuid proff narkootikumidega äritseja. Teab kus, kui palju ja millise hinnaga. Temagi satub pärast vanglast põgenemist narkootikumidega äritsema ja tahab ühtlasi kätte maksta Balkanist pärit endistele partneritele, kelle pärast ta vanglasse sattus. Kolmas liin on Balkani maffia ise. Peamiselt tegelane, kellel nimeks Mrado ja kes visatakse "perekonnast" välja. Sest eelmine boss on surnud ning uueks bossiks valiti Radovan, kes tegelikult astus perekonnapeaks samalt positsioonilt, kus ka Mrado asetses. Mrado haub perekonna üle võtmist või oma enda võimu kehtestamist Stockholmis. Ühtlasi saab tema partneriks teise - perekonnas auastmelt alandatud tüübi. Lisaks on tal pidevalt mure oma ex-naisega, kes tahab temalt tema tütre hooldamisõiguse täiesti ära võtta. Igal suurel, võimukal või tugeval mehel on siiski oma "nõrk koht".

Raamatu ülesehitus on väga klassikaline. Kõigepealt tutvustatakse kõik karakterid ning pannaks need niidid hargnema. Lõpus on suur plaan, milleni kõik liiguvad. Seal kõrval iga tegelane ajab ka natuke oma asja. Selles suhtes on tegemist üpris tavapärase filmiliku looga. Kuid näiteks teksti kvaliteet ise ja ka üldiselt sisulises mõttes, meeldis Lapidus-e raamat mulle märksa rohkem kui Larsson-i "Millenniumi" saaga. Lapidus, kuigi õppinud juristiks, on ikkagi "kirjanik", mitte nagu Larsson, kes on ajakirjanik ning ei küündigi selles mõttes "kirjaniku" tasemele oma "tekstiga".

Aasta alguses saabus ka kinodesse raamatu põhjal vändatud (rootsi) film. Triloogia järgmiste osade pealkirjad on "Aldrig fucka upp" ("Ära kunagi fuck up-pi") ja "Gängkrig 145" (Gängisõda 145). Gängisõja puhul on tegemist graafilise romaaniga, ehk koomiksiga. Ja ega ma ei teagi, kas see on ametlikult ka triloogia kolmas osa või peaks uskuma Wikipediat ja kolmas osa on alles tulekul...

Kirjaniku kirjastuse kodulehekülg asub siin: http://www.jenslapidus.se/

Sealt saab teada ka muuseas seda, et kirjanik on sündinud 1974 ja et see Snabba cash ilmus originaalis 2006. Ning mees töötab ühes vingeimas siinses advokaadibüroos. Snabba cash-i avaldamisõigused on müüdud 25 riiki. Eestis on need Eesti Päevalehe käes, aga kahjuks pole veel seda head põnevikku välja antud... seega pole aimugi, kas ja millal neid järgesid võiks olla oodata eesti keeles... Raamat oli sellevõrra hea küll, et ei tea, kas jagubki kannatust oodata :)

Hinnang: 4+ (Mina soovitaksin eriti sellistele krimkade austajatele, mis on "nagu" krimkad, aga tegelikult midagi dramaatilisemat (rootsi krimkade stiil) ja eriti muidugi maffia-kirjanduse lugejatele. Tegemist ju mõnes mõttes ka "meestekaga", kuigi ega sellise loo lugemine otseselt väga sugupoolt ei nõua. Kivikõva värk igatahes. Ja mõnus, et põnevus läheb kuni täiesti viimastele lehekülgedele välja. Natuke eelmise aasta üks parimaid filme "Un Prophete" tuli ka meelde. Ja raamatu viimane lause on kuidagi eriliselt rahuldust pakkuv... see on nagu kirss vahukoorehunniku tipus :) Ahjaa, unustasin lisamata, et raamatu järjed ei ole samade tegelastega ega ka otseselt järjed vaid pigem stiil on sama... ikka allmaailm ja kriminaalid...)

Stiilinäide raamatust (katsun tõlkida, vabandustega juba ette... ma ei ole proff ja see on lihtne otsetõlge):

Uksevalvur seisis pissuaari ees. Kraanikausside ees ajasid kolm kutti omavahel juttu. Idiootlikud riided seljas: t-särgi peal lahtiste nööpidega särk. Kaugemal kaks noort tüüpi, kes ootasid oma korda. Patrik võttis suuna uksevalvurile. Uksehoidja pööras ümber, riist ikka veel käes. Patrik seisis 40 sentimeetri kaugusel temast. "Kas mäletad mind? Sa täiega ignoreerisid mind. Rikkusid meie businessi ära. Kas Sa kujutasid ette, et pääsed kõigest nii lihtsalt?"

Uksevalvur sai aru olukorrast. Podises midagi. Proovis rahustada Patrikut. Mees polnud debütant. Hakkas vaba käega kõrvas olevat kuularit kohendama.

Patrik astus veel lähemale, arvatavasti tajumata, et Mrado ja Ratko olid talle järgnenud.

Ta lõi peaga uksehoidjale vastu nina. Valgele kahhelseinale pritsiv veri nägi välja tavalisest punasem. Uksehoidja karjus kolleege. Proovis lükata Patriku enda küljest eemale. Uksehoidja oli tugev. Suur. Aga Patrik oli vihane. Kraanikausside ees seisvad lobamokkadest idioodid hakkasid ulguma. Vetsupottide järjekorras olevad tüübid tulid kaklust peatama. Mrado astus vahele. Lükkas nad eemale. Polnud eriti raske seda teha. Ratko astus välisukse juurde. Sulges tee. Patrik haaras uksehoidja lühikestest juustest kinni. Lõi tolle pea vastu pissuaari. Hambad lendasid. Lõi uuesti. Lisa hambaid lendas. Nina murdus x korda. Pissuaar nägi välja nagu tapamaja jäägiämber.

Ja siin üks rikkurite pidu (jätan seekord tõlkimata). Sest ega allmaailm pole ainult "narkootikumid". Raamatus on tugevalt sees ka litsikaubandus ja muud vastavad tegevusalad:

Meno oli yltynyt. Eyes wide shut, paitsi että tämä oli totta, Smådalarö-versio. Ei pelkkää puhetta. Äijät hakivat nuorta pillua. Tytöt olivat valmiit antamaan. Kyse oli aivan selvästi kaupasta.

Kaikkialla näkyi äijiä kourimassa tyttöjä. Käsi rintaliivien sisällä, sormet jalkojen välissä, kieli korvassa. Kuin yläasteen disko, mutta kaksi eroa: kolmenkymmenen vuoden ikäero osapuolten välillä ja se, että vain äijät olivat maksaneet hauskanpidosta.

Tytöt olivat suostuvaisia - poikkeuksetta.

Aino Pervik - Ühes väikses veidras linnas

No on alles väikelinn... tõeliselt veider :) Kõikidel inimestel on nende omapärale vastav perekonnanimi :) Ja kui palju lahedaid tüüpe sinna veidrasse väiksesse NummiPea nimelisse linna mahub! Üks veidram inimene kui teine... päris lahe oleks sellisesse linna päriselt sattuda! Natuke õõvastav ehk ka... aga raamat ise polnud grammigi hirmus. Ikka läbi ja lõhki naljakas :) Vähemalt minu 9 aastane pugistas iga jutu kohta vähemalt natuke naerda. Aga mõne jutu sees ei saanud naerulaginat pidamagi.

Kõige lemmikumaks osutus vist sissejuhatav lugu, kus tutvustati Proua KummiPea-d. Nimelt oli temal "mõnusalt järeleandlik pea, mida sai igale poole venitada".

Stiilinäide sellest: Ja muidugi sai proua KummiPea nina tirida nii pikaks, kui iganes soovi oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll, nii et proua KummiPea oli ikka õige tihti pika ninaga. Ometi oli vaja vaid nina lahti lasta, ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua KummiPea ka ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud.

Lisaks Proua KummiPeale, elavad selles väikses veidras linnas Härra LugemisHull, Preili RõõmuRaasuke, Härra PoleHullu, Härra HirmuHigi, Härra SünnipäevaSõber, Preili RõõmuRikkuja, Härra EtteVaatlik ja Härra TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik ja Preili AllaVõtlik, Härra SealTagaReas, Härra RaamatuHull, Preili NuuksuNunnu, Härra TuupPea ja Härra PuuPea... ja kindlasti veel mõned, kelle nimi vilksab lugude sees läbi :)

Mõnusat sõnademängu, lahedat huumorit. Võiks arvata, et selliste hullude tüüpidega tüütab enne raamatu lõppu ära, et sarnane huumor või nii, aga ei tüüta hetkekski. Ikka igas loos on omad riukad sees. Kõik nad ju isemoodi veidrad :) Ja just täpselt sobivalt pikk on ka. Mina tundsin ennastki nii ühest kui teisest tegelasest ära (RaamatuHull ja LugemisHull näiteks... aga kindlasti on mul palju ühist ka Preili JuurdeVõtlik-u ja Preili AllaVõtlik-uga, mis sellest, et nemad on ju naised :)) ja eks lapsedki tunnevad. On ju neil ka igasuguseid tüüpe lasteaias või koolis, kes on natuke veidrad või nö. ummamuudu.

Raamat kandideerib ka igati õigustatult Kulka parimale lasteraamatu auhinnale! Palju õnne! Ja ka kujundusele suured kiidusõnad, sest Jüri Mildebergi joonistused on alati erilised ja ilusad. Olgugi, et peamiselt on tegemist "portreedega", mulle meeldis, et ta ei ole võtnud mingit sellist lähenemist iga tüübi kohta, et see on kuidagi väga iseloomulikult pealevaadates kohe näha, et kellega tegemist on. Sest ega ka päris elus ju ei näe inimese sisse, et mis kiiks tal parajasti on. Mõne puhul muidugi näeb ka ja sellepärast on ka näiteks Härra TuupPeal suur kiilas pea :) Aga ta on ka enamvähem erand. Niimoodi on lahe lasta laste fantaasial vabamalt lennata.

Minu enda lemmikute hulka kuulusid ka lisaks eelmainitutele härra EtteVaatlik ja härra TahaVaatlik ja veel üks härra, kes nende loo viimasel lehel mängu tuleb :)

Hinnang: 4 (lapsele väga meeldis ja minule endale meeldis ka seda talle ette lugeda. Ma arvan, et otseselt sihtrühmaks võikski pidada sellised 5-9 aastased. Ja paari õhtuga oligi raamat läbi. Oleks vabalt ka ühte jutti võinud lugeda või rohkemateks õhtuteks jagada. Aga nii oli meie jaoks just mõnus. Suur tänu ka kujundaja Dan Mikkinile, et need lood olid niimoodi mõnusalt, et portreed algasid just parempoolselt lehelt. Mis siis sellest, kui mõni leht jäi tühjaks. Nii oli kuidagi stiilne. Soovitan küll väga soojalt ja hoian auhindade jagamisel pöialt. Poleks üldse paha variant võitjaks... muidugi meil vaja ka teised "kandidaadid" läbi lugeda :) Härrad AuhinnaNominentideLugejad, nagu me ikka selle ajal aastast oleme pojaga :))

Aastakümne 2000 - 2009 TOP 100 filmid. (Kohad 100-76.)

Vaatasin aastatel 2000-2009 kokku 2158 täispikka mängu- ja multifilmi. Lisaks veel sadakond dokumentaalfilmi, kuid neid ma siia ei kaasanud. Nimelt mõtlesin teha väikse "dekaadi kokkuvõtte", mis meelde jäi ja mis meeldis. Kõik ei ole muidugi sügavad ja psühholoogilised filmid, mõnikord võluvad mind lihtsalt südamlikud või naljakad või efektsed filmid ka, kui ma sealt enda jaoks selle idu üles leian või kui film mingid tugevad emotsioonid esile kutsub, olgu see siis kurbus, hirm või rõõm või mistahes muu emotsioon. Panin need 100, enda meelest parimat filmi ritta, mille esilinastus maailmas on jäänud sellesse eelnimetatud ajavahemikku. Kaasanud olen ka mõned 1999. aastal esilinastunud filmid, mis minuni jõudsid alles aastal 2000 või hiljem (samuti nagu 10 aasta pärast uut kokkuvõtet tehes, kavatsen kaasata mõned 2009. aasta filmid, mida alles sellel aastal vaatan). Katsun mõne olulise mõjufaktori ka välja tuua, miks see või teine film siin tabelis on või lihtsalt, mis siiani sellest filmist kummitab ja muidugi kelle tehtud film on. Edetabelit kui tabelit tuleks võtta kui subjektiivset maitseküsimust. Kellel muidu sarnane maitse võib siit vaatamisvihjeid ammutada, kelle maitse ei kattu, noh, sorry... maitse üle ei vaielda... peetakse sõdasid... või kuidas see väljend kõlab. Aga siin on selle u.2000 filmi hulgast jäämäetipu alumine veerandsada. Kohad 100. - 76. (kõrgemad kohad saabuvad mõnede päevade-nädalate jooksul... oleneb kuidas tuju on):

100. Cinderella man (2005) - Ron Howard-i film Russel Crowe ja Renee Zellwegeriga peaosades. 3 oscari kandidaat. Tõsielu taustaga lugu James Braddock-ist, ehk lugu mehest, kes juba oli "endine sporditäht", kuid kes pidi terviseprobleemidele vaatamata oma pere näljast hoidmiseks tagasi tippu end poksima. Tegemist on 1930ndatega. Nii ahastus, kui südamlikkus, kui head näitlejad, kõik kokku mängisid ühe liigutava filmi sünnis rolli.

99. Changeling (2008) - Clint Eastwoodi film, kus peaosas Angelina Jolie. 3 oscari kandidaat. Ameerika 1920ndad. Noor ema saabub tagasi töölt koju ja tema 9 aastane poeg on kadunud. Politsei hakkab talle võõrast poissi pähe määrima, kuid kuna see pole naise poeg, siis ta ei ole nõus seda aktsepteerima. Naine pannakse hullumajja. Lahti hargneb sügav lugu ajastu poliitika hammasrataste vahele jäänud inimesest. Lisaks kaldub osaliselt lugu ka krimkasse... mis on ikkagi tegelikult juhtunud? Cinematograafiliselt ka ilus ajastufilm.

98. Up (2009) - Üks väheseid multifilme minu tabelis. 5 oscari kandidaat. Liigutav lugu nii eri generatsioonidest pärit inimeste vahelisest sõprusest kui ka armastusest ning austusest, viies täide austusavaldusena kadunud armsaima inimese unistuse. Hästi on õnnestunud ka eestikeelne dublaaž - Tõnu Aav, Priit Võigemast ning harukorne, aga isegi lapshääl on väga õnnestunud. Ilmselt just sellepärast, et see karakter oli selline nagu ta oli. Pixar on praeguse aja multifilme tootvate firmade kuningas!

97. Precious (2009) - Lee Danielsi film. Baseerub Sapphire-i romaanil. 6 oscari kandidaat. Kõvasti ülekaalulise, teist korda raseda, kirjaoskamatu, HIV+ alaealise tüdruku lugu. Ameerika mustanahaliste kultuuri on selles filmis palju. Palju draamat, kurbust, isegi üleloomulikult raske ühe inimese koormaks oleva olukorraga toime tulemist. Annab lootust ka oma elu märksa pisemate koormatega toimetulekuks. Ja muidugi uskumatult vinge roll vägivaldse, psühhopaadist emana Mo'Nique-lt.

96. Thirteen days (2000) - Roger Donaldson-i film. Baseerub Ernest R.May raamatul. Film räägib tõsielulise loo 1962.aasta oktoobris 13 päeva väldanud Kuuba rakettide kriisist. President Kennedy eesotsas peab tegutsema, sest U2 jälitusfotod näitavad, et Nõukogude Liit on Kuubale pannud aatomrelvad. Ehk arvatavasti reaalselt üks maailma lõpule kõige lähedamal olnud hetki eelmisel sajandil? Tõeliselt põnev psühholoogiline ja poliitiline draamatriller. Kevin Costner ja Bruce Greenwood peaosades.

95. 2 filhos de Francisco (2005) - Brasiilia tolle aasta parimaks filmiks tituleeritud ja ühtlasi riigi oscarisaadetis võõrkeelse filmi Oscarile. Breno Silveira film vendadest Zezé di Camargo & Luciano. Õigemini nende teest tippu. Jutustades loo neid lapsena ära kasutanud valelikust mehest, poistest endast ning poiste isa murest ja otsingutest. Nimelt on tänaseks vennad ühed kuulsaimad Brasiilia lauljad. Lugu ise on pisarateni liigutav ja väga ilus ning põnev.

94. Heartbreak hotel (2006) - Colin Nutley film. Üsna tüüpiline Rootsi komöödia sugemetega draama. Aga minule just sellised meeldivadki. Eriti kuna peaosades minu kaks lemmikut rootsi naisnäitlejat - Maria Lundqvist ja Helena Bergström. Lugu kahe 40-ndates eluaastates lahutatud naise sõprusest ja armastuse otsingutest. Mõnus "naistekas", mis on väga südamlik, tihti ka muigama ajav hea meelelahutus.

93. Battle Royale (Batoru rowaiaru) (2000) - Kinji Fukasaku (jaapani) film. Baseerub Koushun Takami romaanil. Reklaamlauseks - Kas suudad tappa oma sõbra? Nimelt räägib film lähitulevikust, kui Jaapani valitsus kokkukukkumise äärel viib ellu uue määruse, mille kohaselt suvaliselt valitud kooli klass saadetakse relvadega saarele... (justkui reality-sarjade pilamine, kuigi mitte humoorikalt vaid pigem trillerina), kus võitjana väljub ainult see, kes kõik teised ära tapab. Nelikümmend kaks 9-klassi õpilast on esimesed...

92. This is England (2006) - Shane Meadows-i film. Inglismaa 1983. Režissör/stsenaristi oma enda elukogemustel baseeruv lugu u. 13 aastasest poisist, kelle jaoks ühel hetkel on täiskasvanutest koosnev skinheadide kamp tema perekonnaks. Samas on üleval dilemma, et kas ehk endised sõbrad on tähtsamad ning neil on ehk õigus, et uus kamp ja selle vanglast vabanenud liider ei ole ikka päris õige asi. Valikute, vastutuse ja täiskasvanuks saamise raskustest ehe lugu sellest ajastust selles kohas.

91. In America (2003) - Jim Sheridani film. 3 oscari kandidaat. Iiri immigrantidest pere kolimisest Ameerikasse, New Yorki. Peres on 2 väikest tüdrukut, lisaks mängib olulist rolli must naabrimees. Paddy Considine ja Samantha Morton peaosades, kuigi show varastavad väiksed tüdrukud. Kurb, südamlik ja armas lugu.

90. Whip it (2009) - Drew Barrymoore-i mängufilmirežissöridebüüt ja esimese korraga kohe kümnesse! Juno-lik hea tuju film, kus palju vingeid naisi mängimas roller derby-t. Kui huvitav võib olla üks selline spordifilm, mis on segunenud sügavamate teemadega, nagu näiteks iseendaks jäämine, tegelemine sellega, mis päriselt teeb õnnelikuks, vanemate ja laste unistuste vastastikku põrkumine, täiskasvanuks saamine, valikud elus jne jne jne. Küll kuidagi pisike film, aga selle eest palju suuri tundeid tulvil. Lisaks mõnus huumor ka sidusmaterjalina. Peaosas Ellen Page ja kõrvalosades rida häid tegijaid nagu Drew ise, Juliette Lewis ja Marcia Gay Harden.

89. Magdalene sisters (2002) - Rohkem näitlejana tuntud - Peter Mullan-i kirjutatud ja ka tehtud filmi sattusin vaatama veel vana Sakala keskuse suures, puupüsti täis Pöff-i saalis. Praegusel ajal rohkem leebe Miss Marple-i rollis tuntud Geraldine McEwan, mängis ühte paha ja ilget nunna. Film ise keskendub kolmele noorele iiri tüdrukule, kes 60ndate keskel satuvad Magdalene-i klooster-vanglasse oma pattude pärast. Seal, nagu selgub lokkab tõeline tööorjandus ja noorte õrnade tüdrukute represseerimine. Tervikuna küll väljamõeldud lugu, kuid baseerub nende inimeste jutustustel, kes omal ajal pidid sellistes "pesulates" töötama. Kõige hämmastavam oli filmi lõpus kirjutatud info, et need sellised "vanglad" suleti alles hiljuti.

88. Minority report (2002) - Steven Spielberg-i film. Baseerub Philip K.Dick-i lühilool. 1 oscari kandidaat. Sci-fi lugu mis leiab aset aastal 2054, kui kurjategijad võetakse kinni juba enne, kui nad oma kuriteo jõuavad sooritada. Geneetiliselt aretatud inimesed ja muud tulevikuväljamõeldised on põnevad. Kuigi mul on allergia selliste filmide vastu ja eriti "politsei-filmide" vastu, siis mõnikord harva, kui need läbi murravad sellest allergiast, siis võivad mulle vägagi korda minna (näiteks eelmisel aastakümnel Matrix ja ka mõned, mis tabelis veel kõrgemal tulemas...) Peaosas Tom Cruise, kes samuti minu lemmikute hulka ei kuulu, kuid Spielberg-i filmid on alati mulle elamuse pakkunud ja Minority report polnud erand.

87. Finding Neverland (2004) - Marc Foster-i film. 7 oscari kandidaat, sealhulgas "parim film". Seda filmi sattusin kinno vaatama Londonis. Nutsin lahinal. Ja filmi muusika on üks ilusamaid läbi aja. Minu lemmiknäitlejad Kate Winslet ja Johnny Depp-i peaosades. Lugu J.M. Barrie-st ja tema sõprusest perekonnaga, kes inspireerisid teda kirjutama "Peeter Paan"-i. Lisaks et teemaks on "teater" ja "armastus", on see kõik nii ilusates värvides ja väga südamlik ja väga ilus film.

86. Devil wears Prada (2006) - David Frankel-i film. Baseerub Lauren Weisbergeri raamatul. 2 oscari kandidaat. Ma olen lihtsalt üks suuremaid Meryl Streep-i fänne siinpool Uuraleid. Kõik mis ta teeb, muutub kullaks. Ka üpris tavaline romantiline komöödia, pole enam kaugeltki mitte tavaline, kui selles osalemas Meryl. Lugu räägib ühest noorest naisest, kes läheb tööle ühe juhtiva moeajakirja juhi, jääkülma bitch-i assistendiks. Tööd rabades ning täielikuks proffiks saades saab ta aru, mis elus tegelikult on oluline ja mida ta üldse elult tahab. Streep-ile sekundeerib Anne Hathaway ning ühtlasi tõusis selle filmiga minu teadvusse Emily Blunt.

85. Mamma Mia! (2008) - Phyllida Lloyd-i film on filmiversioon Abba lauludega täidetud, samanimelisest menumuusikalist. Rõõmus, vahva, tobe, isegi liigutav, aga üleni meelelahutuslik! Meryl Streep säramas "mamma"-na. Lisaks Merylile terve rida häid kaasnäitlejaid. Kõik isegi ei oska laulda, kuid see polegi kõige olulisem selle filmi puhul. Olulisim on ehk see positiivne hea tuju ja tunne, mille film tekitab.

84. Kill Bill 1&2 (2004) - Quentin Tarantino film. Kättemaksufilm. 2 osaline. Uma Thurman käib ringi ja notib inimesi oma mõõgaga. Ainult Tarantino võib midagi sellist kirjutada ja luua :) Kusjuures aastal 2014 on tulemas ka kolmas osa! oh, kuidas mulle meeldis Daryl Hannah-i mängitud roll. Ükshaaval muidugi Beatrix, ehk "Pruut" nottis kõik nad seal maha, kes tal nimekirjas olid...

83. Scaphandre et le papillon (2007) - Julian Schnabel-i film. 4 oscari kandidaat. Peaosas Mathieu Amalric, keda vaatajad tegelikult näevad väga vähe (meenub näiteks üks "meenutus", kus peegelpildina mingilt poeaknalt sai teda vilksamisi näha). Rohkem vaatab publik selles filmis kõike läbi tema silmade. Täiesti originaalne lähenemine. Tegemist tõsieluainestele baseeruva looga mehest - Jean-Dominique Bauby-st, kelle terve keha on halvatud. Ainus, mida ta saab teha, on silmi pilgutada ja silmi liigutada. Seeläbi loob üks hooldusõdedest temaga suhtlemiseks keele. Ja tagatipuks kirjutab mees raamatu niimoodi. Vinge triumf piiratuse üle!

82. A.I. (2001) - Steven Spielbergi film. Baseerub Brian Aldissi lühilool. 2 oscari kandidaat. Pinocchio-lugu, mis leiab aset tulevikus. Ehk robotpoiss soovib saada päris inimeseks ning sellepärast asub teele sinise haldja suunas, et oma unistus teoks teha. Teekond aga osutub ülimalt põnevaks apokalõpilises maailmas. Üks parimaid Sci-fi seiklusdraamasid, mida näinud olen. Mitmetasandlikusele lisaks ka väga liigutav.

81. Il y a longtemps que je t'aime (2008) - Philippe Claudel-i kirjutatud ja tehtud film. Kristin Scott Thomas-e ja Elsa Zylberstetein-i mängitud karakterid on õed. Üks tuleb kusagilt teisele pikamaks ajaks külla ning alguse saab puzzle-tükkidest koosnev film. Millele esiteks antakse raamid ning siis tükk tüki haaval hakkab terve pilt kuju võtma. Hõrk prantsuse draama, mõtlemisainet pikaks ajaks.

80. Rabbit-proof fence (2002) - Phillip Noyce-i film. Aasta on 1931, kolm pisikest aborigeeni tüdrukut põgenevad selle eest, et neist hakataks valmistama koduteenijaid valgetele. Põgenetakse läbi Austraalia asustamata maade, tagaajajaks karm, kuri ja paha Kenneth Branagh-i karakter. Tõeliselt võimas film ajastu kohta, mis on Austraalia lähiajaloo häbiplekiks. Valged mehed viivad tüdrukud teisele poole Austraaliat, irooniline on see, et just "valgete" ehitatud jäneste haiguste levimisest hoidev, läbi Austraalia kulgev aedik, on suuna andjaks väikestele tüdrukutele teel koju. Põnev ja liigutav film!

79. The end of the affair (1999) - Neil Jordan-i film. Baseerub Graham Green-i romaanil. 2 oscari kandidaat. Julianne Moore ja Ralph Fiennes peaosades. Kõrvalosas ka Stephen Rea. Film saab alguse ühel 1946 aasta vihmasel õhtul Londonis. Tegemist on armastuslooga. Kinnisideega teisest inimesest. Ma pole kunagi varem näinud filmi, kus esimene pool filmi on täiesti segane ning kuidagi mõttetu sissejuhatus ja siis keset filmi juhtub midagi, mis annab selgituse kõigele ning edasi saigi sellest filmis niiii hea, et see mul siiani meeles kummitab. Puhas armastusfilm, suured tunded. Lisaks väga hea kaameratöö, ilus film igas mõttes.

78. In Bruges (2008) - Dramaturg Martin McDonagh on ise kirjutanud ja ka ise teinud selle kelmikomöödialiku trillerdraamakomöödia. Kahest palgamõrtsukast, kes varjavad end Brügges. Ja nagu McDonaghile kohane, on kihte lool palju ning mitu üllatavat pööret. Ühele minu lemmiknäitlejale Brendan Gleesonile sekundeerivad Colin Farrell ja Ralph Fiennes. Lisaks võrratu reklaam Belgia väikelinnale, on see ka põnev psühholoogiline inimpsüühika hämarate alade uurimisretk, mis siiski ei kaldu liiga tõsistesse detailidesse. 1 oscari kandidaat- kõige olulisem, ehk käsikiri, but of course :) Kusjuures järgmiseks produtseerib Martin oma venna kirjutatud ja lavastatud filmi "The Guard", kus peaosas samuti Brendan Gleeson. Näis kas vennad on sama osavad sulesepad... ilmub 2011.

77. Sideways (2004) - Alexander Payne-i film. Baseerub Rex Pickett-i romaanil. Kandideeris 5le oscarile, sh. parim film. Võitis parima käsikirja eest ja tekst ongi väga tugev! Stiilipuhas täiskasvanulik draamakomöödia. Kaks keskealist meest võtavad ette retke mööda Kalifornia veiniistandusi. Otsides häid maitseelamusi, huvitavaid naisi ning selle kõige kõrval ka iseennast. Komöödia on tõeliselt tasemel! Peaosas Paul Giamatti ning "peaagu peaosades" Thomas Haden Church, Virginia Madsen ja Sandra Oh.

76. La môme (La vie en rose) (2007) - Olivier Dahan-i film. Edith Piafi elulugu. 3 Oscari kandidaat. Parima naisosa oscari võitis vaimustavalt ülihea rolli eest Edith Piafina Marion Cotillard. Üks paremaid eluloofilme minu meelest. Lisaks on tehniliselt see ka kuidagi põnevalt lavastatud. Üks filmi keskel olevatest montaažidest oli eriti maagiline, mis on siiani eredalt meeles. Ja laulud ning muusika muidugi ka võrratud. Ja kõigele ilule lisaks oli film ka väga, väga kurb.

Täna öösel

siin jahedas hotellitoas
kus peatun ma
ja mängin kodu

heidan
võõraste linade vahele
võõra katuse all
võõras riigis

üksinduse käest
põgenen unenägudeta öhe
igatsuse eest
kuutusse pimedusse

seal ei ole halb
seal ei ole mitte midagi


DM2010

Blind side / Pime pool (USA 2009)

Rezissör ja stsenarist: John Lee Hancock (baseerub Michael Lewis-e raamatul)
Olulisemad näitlejad: Sandra Bullock, Quinton Aaron, Jae Head, Tim McGraw, Kathy Bates
Loo lähtekoht: Musta, hiiglasekasvu, ameerika jalgpalluri Michael Oher-i elulugu. Kuidas kodutu noor must poiss leidis tee valgete kooli, rikka valge perekonna liikmeks ning kuidas ta hakkas mängima ameerika jalgpalli. Ja kuidas ta leiab end dilemma eest, et kes talle tegelikult tahab head ja kes teda tahab oma huvides ära kasutada. Inimeste tagamõtete moraalitus? Või õigus antud armastuse eest midagi vastu küsida? Või kas ikka kõigel, mis inimesed teevad, peab üldse olema tagamõte? Mis on aus ja mis mitte. Mõnikord on need vahed väga õhkõrnad. Aga mõnikord tahavad kas inimesed lihtsalt head...

Film on kahe oscari kandidaat - Parim film ja parim naispeaosa näitleja - Sandra Bullock. Ja kuigi see film oli väga minu meelt mööda, olen ma veendunud, et kui kandidaatide arv oleks vana reegli järgi vaid 5, siis poleks Blind side pääsenud aupaistele. Kuid Sandra Bullock võitis Ameerika näitlejate gildi parima naisnäitleja auhinna ning see on üsna tugev näitaja ka Oscari-võidule. Oscarifanaatikud räägivad ka, et võitja on tänavu kas Bullock või Meryl Streep (Julie & Julia filmist). Mina pean tunnistama, et hoian pöialt Meryl Streep-ile, kuid minu meelest teeb kahtlemata Bullock oma senise karjääri parima rolli. Eriti kui arvestada ka tema prototüüpi. Sest filmi lõpus näidatavad kaadrid päris Leigh Anne Tuohy-st, annavad aimu, et Bullock lisaks sellele et tegi muidu hea, tegi ka üpris tõepärase rolli. Miks mulle tema näitlemine meeldis (muidu siiani on ta minu jaoks selline ühenäoline ja sarnaseid karaktereid mängiv näitlejanna), hoolimata sellest, et ta ka siin on ikka sama vana Sandra Bullock, oli ilmselt selle tegelase mõju, keda ta mängis. Lisaks panin tähele, et ta sai mängleva kergusega mu tähelepanu ja keskendumise endale. Mõnedes kohtades panin tähele enda muige või emotsiooni esile tulemist lihtsalt mõnest tema peanõksust või ilme muutusest. Ja see juba tähendab mõjuvõimsust ning head karakteritunnetust ning head mängu vaatajaga ning vaatajale.

Paljud inimesed, kes on lugenud Michael Lewise romaani hädaldavad, et filmi rõhud on paigast ära ning et film ei küündi absoluutselt raamatu vääriliseks. Mina pole raamatut lugenud ja peaaegu kohe sellest hetkest tundsin, et sellest filmist tuleb üks hea ja südamlik lugu, kui Big Mike, ehk Michael, nagu ta ise tahab et teda kutsutaks, satub treeneri silme ette, kes tunneb silmapilk ära poisi potentsiaali. Enne veel kui ma filmi polnud näinud, jäi mulle mulje, et see on mingi järjekordne ameeriklaste spordifilm, kus mingi naine paneb mingid mehed mängima hästi ja siis nood võidavad filmi lõpuks või napilt kaotavad... kuid ma olin ikka väga kaugel tegelikkusest oma eelarvamusega. Sporti iseenesest ju oli taustal ka, kuid väga vähe ning emotsioonid kisuti välja ikkagi karakterite ja inimestevaheliste situatsioonidega, mitte spordiga. Samuti ei olnud Bullock-i karakteril rohkem spordiga tegemist, kui see, et ta psühholoogiliselt taipas ära kuidas poissi mõjutada, et too hakkaks hästi mängima. Kuid see psühholoogia oli selles filmis siililegi selge ning ei näidanud kuidagi selle karakteri tarkust - igaüks oleks tajunud seda ning osanud seda ära kasutada. Mina küll automaatselt mõtlesin ise ka nii. Kusjuures see ehk oligi tüüpiline ameerikafilmi viga, et tegelikult kui juba film käima läks, siis oli enamvähem teada, kuidas kõik läheb. Muidugi filmi põhikonflikt tuli ilmsiks alles üsna lõpus ning seda ei osanud ma küll oodata. Kuigi minu meelest polnud sellel küll mingit alust dilemmaks vähemalt mitte vaataja seisukohalt, kellel terve lugu oli algusest peale ette kätte antud. Aga muidugi Michael-i enda seisukohalt võis see küll mõtteainet pakkuda, et kas kõik see, miks teda perre vastu võeti oli ikka puhtalt ligimesearmastusest või oli seal mingi sügavam petuskeem. Kusjuures karta on, et nii raamat kui film baseerub ühe poole lool ning tegelik tõde võib olla ka vastupidine. Sama hästi oleks võinud keegi Tennessee ülikoolist, kes tegelikult oli selle olukorra kaotajapool, võinud raamatu või filmistsenaariumi kirjutada, mis oleks hoopis vastupidise kallakuga. Selles mõttes ei saa me teada täit tõde. Kuid tegelikult, mis seda versiooni ning tervet filmi õigustab on see ning mis ongi ülimalt lahe, et Michael Oher-i jaoks polnudki see oluline. Filmi üks viimaseid lauseid, et miks ta oma kooli valis... ka lihtsalt see on väärt tervet filmi. Ehk see lõpp on ka hästi armas.

Hinnang: 5- (Mõnikord, väga harva, saab Hollywood hakkama sellise trikiga, et teeb üpris tavalise "ameerika filmi", mis oma sisult on piisavalt kaasaelamist tekitav, et selle vaatamist kohe alguses mitte katkestada. Ning tuleb välja, et oma üpris tavalisest sisust hoolimata on tõeline "feelgood movie", ehk mille vaatamise järel tunned justkui, et maailm on tegelikult ikka üks hiiglama vahva, ilus ja armas koht elamiseks. Et kõik inimesed ei ole kurjad, ega pahad, ega enesekesksed, ega küüned enda poole. Et meie ümber on nii palju armastust. Iseasi, kas see just meie osaks langeb, kuid ma arvan, et kui oled ise heatahtlik ja avatud armastusele ning eeldades samas, et paaniliselt seda ise ei otsi , siis see armastus ka tuleb. Muidugi ei saa ootuseid kõrgele ajada ning parem kui üldse ei oota midagi ning samuti peab julgema seda armastust vastu võtta. Üldse julgema rohkem oma õnne nimel tegema asju, mis näivad esialgu rasked. Sest kui ise ei tee samme näiteks vastutulekuks, siis kustub ka vastaspoole huvi. Seda nii peresuhetes kui armusuhetes. Mina igatahes usun nii. Ja tegelikult on tunnete välja näitamine ju ilus. Sissepoole elamine on ainult iseenda jaoks elu raskemaks tegemine. Bullock-i tegelane nii armsalt püüdis varjata oma südamlikkust ja veel armsam oli neid väikseid killukesi märgata ja üles leida filmist, kus ta jälle üritas oma tundeid varjata. Tegelikult oma kõva ja enesekindla kaitsekihi all oli ikkagi südamega, siiralt heatahtlik ja samas seda tugevam ja parem naine. Jah, mulle tõeliselt meeldis see film ja soovitan kõigile, kes tahavad korra heade ja rõõmsate asjade pärast peatäie nutta või vaadata ühte lihtsakest lugu, mis on sooja südamega ning küll etteaimatav ja selles suhtes ehk mitte nii palju sügavamaid psühholoogilisi mõtteid äratav, kuid siiski armas lugu. Millegipärast tunnen ma end selliste filmide järel nagu mingi puhastuse seest läbi teinuna. Ei saagi aru, et miks? Võibolla sellepärast, et hea on veenduda oma empaatiavõimes või siis filmikunsti ainulaadsuses pakkuda võimalust läbi elada tundeid, mis ehk täpselt sellisena päriselus kunagi minule osaks ei saa (ei ole saanud).

Lisaks pakub film ka pisemaid kõrvalisi mõtteaineid - võltsi naeratuse taga võib olla sügavam põhi; võõrasse ühiskonda sisse elada teiste eelarvamuste tõttu on raske... võibolla selliseid asju filmilinal nähes, muudab see meid inimesi tolerantsemateks ning teeb meid vastuvõtlikumaks võõraste inimeste, teemade ja asjade suhtes. Ja mida rohkem on avatust ja sõbralikkust ja armastust, seda parem on ju meil kõigil. Üks tark mees ütles kunagi, et õnnelikkus ja headus on nagu parfüüm, mida teistele peale lastes, saad paratamatult ka endale mõned piisad, vms :))

Filmi trailer:

Long live love! ehk aitab juba sellest talvest...

Tööpäev lõppes veerand tundi tagasi ja ma sätin täna varem koju. Homme on raske päev ja üldse on raske aeg viimasel ajal. See lumesadu ei näi ka kunagi lõppevat vist. Siin Stockholmis pole vähemalt külm nagu Eestis, aga piisavalt külm, et sellest talvest juba täiega kõrini olla. Ma ei viitsi isegi Olümpiamänge vaadata, sest need on "tali"mängud. Nagu seda talve oleks vähe ümberringi... Muidugi Kiku (tal sama hüüdnimi nagu minu oma pisikesel "Kiku"-l) hõbemedali üle on hea meel. Kiku enda pärast. Nii lahe, et meil eestlastel on vähemalt mõned "omad" kellele pöialt hoida.

Kuna mul sellest talvest aga kõrini on, otsustasin panna ühe mälestuskillu viimasest suvest teksti algusesse (selle minu "Kiku"ga). Eile õhtul pidin otsima teatud fotot ja siis lappasin neid suviseid kaadreid läbi ning tegelikult võiks üldse ühe seeria sooje mälestusi üles riputada.

Ent talvest hoolimata, on ometi inimestel justkui kevad südames. Täna üks päält 40ne mees keksis siin nagu noor varss. Armunud, silmis sära ja sädemeid lendamas neljas ilmakaares. Nii, nii valmis oma südant kinkima, kui ainult see ÜKS väiksemagi märguande annaks :) Üks teine, üks naine, sätendab ja muhiseb õnnelikkuses, niiet see lausa nakatab. Kevad on vähemalt inimeste südametes juba valmis saabuma :) Ka mina saan varsti oma plikside juurde Eestisse. Veel nädal aega oodata. Pilet juba olemas...

Crazy heart / Hull süda (USA 2009)

Režissör ja stsenarist: Scott Cooper (baseerub Thomas Cobb-i romaanil)
Olulisemad näitlejad: Jeff Bridges, Maggie Gyllenhaal, Robert Duvall, Colin Farrell
Loo lähtekoht: Endine countrystaar rändab mööda Ameerika pisikesi linnu, esinedes keeglisaalides ja pubides, kuhu päris staarid esinema ei viitsi minnagi. Kuid igale poole jätkub sellist kohalikku rahvast, pigem vanemapoolset, kes mehe vanu lugusid armastavad ning teda ka näha-kuulata soovivad ja ootavad. Lauljast on saanud alkohoolik ning uut materjali kirjutada, ega ka millegi nimel pingutada pole justkui tal enam võimuses. Kuni ühel päeval astub tema ellu üks naisterahvas, kes tuleb mehega intervjuud tegema. Vähehaaval tekib nende kahe vahele armastus... mis on muidugi nagu sütikuga pomm, sest elu alkohoolikuga mingi hetkel lihtsalt peab jõudma teatud probleemideni...

Tegemist on 3 oscari kandidaadiga - Parim meespeaosa - Jeff Bridges; parim naiskõrvalosa - Maggie Gyllenhaal ja parim laul - "The weary kind". Kuna üleülejärgmisel pühapäeval/esmaspäeva varahommikul jagatakse Oscareid, siis otsustasin pühendada need nädalad filmivaatamistele (vahepeal saab küll ka Eestis mõned korrad teatrisse). Ehk igal õhtul vähemalt 1 film ja nädalavahetusel mitu. Ning muidugi ainult tänavused Oscar-kandidaadid...

Aeglase sisemise põlemisega on see ameerika indie-filmilik lugu mehest, kellel on annet, kuid kes hukutab selle pudelisse. Kuidagi selline mulje jäi, et sellist filmi on juba nähtud ning korduvalt. Kas see on nüüd liiga elulähedane ja filmi suuremad probleemid on liiga tagasihoidlikud ning igavad ja pinnapealsed, et minu jättis film lõppude lõpuks päris külmaks. Palju kiidetud ja suure tõenäosusega parima meespeaosa Oscari võitev Jeff Bridges teeb täpselt sellise rolli, nagu temalt on oodata. Minu meelest mängib ta täpselt sama meest juba viimased 30 aastat. Ei saa ma aru sellest suurest vaimustusest. Ameerika näitlejateliidu aasta parima meespeosa tiitli ta juba võitis ning tavaliselt võidavad samad inimesed ka Oscari. Gyllenhaal peaks küll võidust ilma jääma. Tema rollis on küll kohustuslik nutukoht sees, kuid tegelikult pole ikka millegi erilisega küll tegemist. Ma ei taha öelda, et need rollid oleks kehvasti mängitud - kaugeltki mitte. Lihtsalt nendes pole midagi "erilist".

Ilmselt torkab film ameeriklastele silma just võrreldes klants-Hollywoodlike filmidega. Sest siin tõesti keskendutakse inimesele ning karakteritele (tegelikult ainult paarile karakterile) ja nendes pole midagi üleloomulikku ega ebatavalist. Loos on sügavamaid varjundeid dilemmas, et kas pigistada silm kinni ja alkoholismist hoolimata elada armastatud mehega või kas ühekordne usaldamise petmine jääb suhtes igavesti kummitama? Ja kui suhe on veel sellevõrra alguses, kas siis suruda oma tunded tahaplaanile ning otsida edasi - suhet, mis poleks rikutud ning mille vundamendile on igas mõttes kindel oma tulevikku hakata ehitama. Muidugi hämmastavalt tugev inimene peab olema, et olla selleks tunnete allasurumiseks võimeline. Eks muidugi elukogemused õpetavad ja kui kunagi on midagi sellist juba läbi teinud siis oskab ka kainema mõistusega võtta. Inimene, kes peale iseenda vastutab ka lapse eest, selle vastutus on ka nii suur teise inimese pärast, et ei saagi lihtsalt uisapäisa oma tunnetel kontrolli võtta tegude üle.

Alkohooliku elu pole muidugi lihtne, eriti sellise oma, kes on kuulus. Isegi kui manager keelab talle joomise või jookide väljatagemise, siis leidub ikka austajaid, kes tahavad "head teha" ning sellistes väikestes kohtades ja täiskasvanud inimesele, pole ju raske seda va kangemat kraami kätte saada. Film tegelikult ei panegi sellele rõhku vaid keskendub peamiselt suhetele. Lisaks armastusele on ka staari uhkus. Nimelt kuidas alla neelata fakt, et keegi, kelle sa ise oled lavale upitanud, on saanud kuulsamaks ning armastatumak lauljaks kui sina ise. Eks elu teeb siin omad korrektuurid... see kes tahab sellises olukorras ellu jääda, see leiab tee. Filmis samuti on peategelasel piisavalt nutti uhkus alla suruda. Muidugi eks rahapuue on parajalt hea motivaator ka.

Mõnus oli vaadata, et armastusel on piisavalt tugev võim alkoholiga võitlemiseks. Muidugi eks see ole üks paras nööri mööda kõndimine ka. Sest mingigi vastulöök võib väga lihtsalt tagasi jooma ajada. Elu on ju ikka tavaliselt nii, et kui teed midagi millegi nimel ja kui siis ei saa seda, mille nimel on pingutatud, on nii lihtne kõigele käega lüüa. Film annabki justkui lootust, et me inimesed oleme võimelised ka teistmoodi käituma.

Hinnang: 3 (täiesti keskpärane filmike. Mõne jaoks kindlasti tundub selline igav. Dilemmad ja valukoad on liiga tavalised - filmi suurim hirmuhetk ongi see, kui väike poiss joosikul, kes kaks lonksu on võtnu, suures kaubanduskeskuses ära kaob... Kuigi on teada, et midagi eriliselt hullu vaevalt et on juhtuda võinud. Kuid samas see sama koht näitab, kui abitud on tegelikult alkohoolikud. Ja kui enesekesksed, ei nad pane tähele midagi mis nende ümber toimub - ei teadnud mees, millises pubis ta oli istunud või mis temaga kaasas olnud poisil seljas oli olnud. Üks armas koht tuli veel meelde - kuivõrd kummaline on tõesti, et mõned meie jaoks olulised hetked võivad kellegi teise jaoks olla tavalised. Ometi jagame neid hetki, kuid iga inimene on nendes ühistes hetkedes ikkagi omal positsioonil. Pean silmas seda lõiku filmis kui countrylaulja naise voodil laulu kirjutas. Naise jaoks oli see midagi "erilist", aga mehe jaoks igapäevane. Sellised pisikesed elukillukesed on ju väärt midagi. Aga film tervikuna oli ikkagi liiga tavaline. Liiga mõtetevaene... vähemalt minu jaoks. Oscarikandidaat-laul on selline country-laul, mis võib vabalt ka võidu võtta. Vähemalt torkab ta natuke teistsugusena nende viie laulu seast kõrva. Kuid tegelikult ei ole ta nüüd mingit erilist au ka väärt... Bridges laulab küll hämmastavalt hästi. Aga seda on ta ka varem filmis teinud. Kui mõelda sellistele tolmustes ameerika väikelinnades toimuvatele filmidele, kus tegelased käivad kohalikes kõrtsides ning siis on probleemid naiste-meeste vahel.. siis just selline film oli ka see Crazy heart... if you know what I mean..)

Filmi trailer:

Nine / Üheksa (USA-Itaalia 2009)

Režissör: Rob Marshall
Stsenaarium: Anthony Minghella, Michael Tolkin
Olulisemad näitlejad: Daniel Day-Lewis, Marion Cotillard, Penélope Cruz, Nicole Kidman, Judi Dench, Kate Hudson, Sophia Loren, Stacy Ferguson (a.k.a. Fergie)

Loo lähtekoht: Enesekeskne filmirežissör Guido Contini on lubanud hakata filmima uut filmi. Näitlejad on valitud, kostüümid õmmeldud, raha on alla pandud, isegi pealkirjaks võimas "Itaalia", ainus asi mis on puudu - stsenaarium. Ja kuna Contini on juba tühikäigul olnud viimased paar filmi, ei suuda ta mingisugust lugu kokku mõelda, et ka tegelikult filmima hakata. Selle kõige kõrval elab režissör elu, kus tal on abikaasa, kes tunneb end mahajäetuna, armuke, kes tahab teda ainult endale, muusa, kelle ta on lasknud väga lähedalt sõrmede vahelt liivana ära voolata, kostüümide õmbleja, kes mõjub talle kui psühholoog, ema vaim, lapsepõlvest kummitav prostituut ja Vougue-i ajakirjanik, kes tal kannul käib... Contini ise tahab tegelikult oma naisega leppida ära ning temaga koos olla, aga kõik need teised naised ühel või teisel moel tõmbavad teda sellest kaugemale.

Tänavune suur muusikalifilm kandideerib 4-le oscarile (parim naiskõrvalosa-Penelope Cruz, parim kunstnik, parim kostüümikunstnik, parim laul-Take it all), kuid on täiesti õigustatult jäetud kõrvale kõige magusama, ehk parima filmi oscari nominentide nimekirjast. Film lihtsalt pole seda väärt oma lihtsakoelise stsenaariumi pärast. Näitlejate nimistu on ju tõeliselt aukartustäratav ning võimas: oscarivõitjad Daniel Day-Lewis, Judi Dench, Nicole Kidman, Marion Cotillard, Penélope Cruz, Sophia Loren ja lisaks Kuldgloobuse võitja ja oscarikandidaat Kate Hudson ning nagu sellest poleks küllalt siis ka Grammy-võitja Fergie. Rezissör (ja koreograaf) Rob Marshall on sama mees, kes viis koju parima filmi Oscari muusikaliga Chicago... seega oskustest peaks piisama... Kuigi ohu märk oli (tema tehtud) raamatuga võrreldes ikka päris kehvake versioon Geiša memuaaridest. Järgmiseks on mees Jack Sparrow 4.osa, ehk Kariibimere piraatide režissöritoolil.

Ja kuigi polnud ma filmiga päriselt rahul, oli seal mitmeid päris rahuldavaid komponente. Stsenaariumi kirjutamise juures oli ka veel kadunud Anthony Minghella. Tema enda filmid on mulle tihti väga-väga meeldinud - Talented mr.Ripley, Cold mountain ja Inglise patsient, kui nüüd nimetada 3, mis esimesena meelde tulevad. Ei teagi, et kas seoses tema surmaga on kaasatud teine stsenarist või oli neid stsnariste juba algusest peale kaks ja kas see teine mees suutis asja ära rikkuda? See lugu ju tegelikult baseerub Arthur Kopit-i raamatul, ning samanimelisel Broadway muusikalil. Pealkiri tuleneb Federico Fellini 8 ja 1/2 filmi pealkirjast, mis omakorda viitab nii mõnelegi asjale (kuigi filmis on ju kõige 7 "peamist naist", ju tema ise ja tema ise lapsena on siis need 8. ja 9.). Muusika ja laulude sõnad on pärit Maury Yeston-i sulest.

Filmiga on kaasas käinud nii mõnedki skandaalid. Näiteks see, et alguses pidi Kidmani rollis osalema Catherine Zeta-Jones, aga kuna režissör polnud nõus seda rolli suuremaks tegema, siis hüppas ta alt ära. Daniel Day-Lewise rolli tahtis endale saada Antonio Banderas, kes pärast rollist ilma jäämist on oma rahulolematust avalikult väljendanud. Tegijad on ka kõvasti neid naisi seal omavahel ümber mänginud. Rollid, mida nood tahtsid, on läinud kellelegi teisele ja võib vaid ette kujutada nende maailma suurimate Holywoodi primadonnade võimuvõitlust seal omavahel :) Võibolla saaks sellest omakorda palju huvitavama filmi? :)

Laulud minule üldiselt meeldisid, kuigi ühtki suurt potentsiaalset hitti seal küll polnud. Kõige parim esitus oli minu meelest see, kus Fergie koos tantsijatega toolidel oma laulu esitas ja tantsis (sellise seksikamat sorti... tuli punase tooni tõttu meelde Moulin Rouge-i "Roxanne"). Lehvitades tamburiinidega liiva - päris ilus vaatepilt. Kuid koreograafilises mõttes meeldis hoopis ehk see retrohõnguline Kate Hudson-i "Cinema Italiano" (mitte et seal nüüd midagi väga erilist oleks olnud). Ballaadidest dramaatiline Marion Cotillardi lauldud "My husband makes movies". Tegelikult oligi muusikalile lisaks tegemist nagu itaalia melodraamaga. Ja Marion Cotillard-i lauluhääl meeldis mulle ehk neist kõige rohkem. Kuigi ei saa mitte mainimata jätta, et mõnus oli ka üle pika aja kuulda jälle Nicole Kidman-i laulmas... Moulin Rouge-ist on ju juba 9 aastat... Oscarinominendi "Take it all"-i laulab Marion Cotillard, mustvalges lõigus, laval, ennast paljaks koorides.

Kui nüüd võrrelda neid suuri näitlejannasid, siis kuigi Penelope on see, kes suutis endale oscari nominatsiooni napata, siis minu meelest teeb kõige vingema rolli hoopis Marion Cotillard (sama näitlejanna, kes võitis Edith Piaf-i fantastilise rolli eest filmis "La Mome" parima naisnäitleja oscari). Tema kurbus ja sügavus tõesti tuleb ehtsalt selle muusikaliliku võltstunnete karusselli vahelt ehedelt välja. Mul tõesti hakkas tema tegelasest kahju. Tundsin ära isegi iseennast Guidos, sest ka minu naine on ka pidanud oma elu minu pärast kõrvale jätma... aga mis õigusega tegelikult... ega muidugi mees ju ei küsi sellist asja, ta lihtsalt teeb, mis eluks vajalik ja siis peetakse seda justkui ühiskonna normiks, et naine peaks mehe tegemised ja unistused oma omadest kõrgemale tõstma ning enda soovid seejuures alla suruma. Ma kaldun arvama, et sellises olukorras varem või hiljem plahvatab kõik see vastu nägu ning naine saab aru, et ta on ise ka inimene ja tahab ka oma elu elada ning siis ongi ees sama olukord nagu filmis. Lõpmatult enese allasurumine õnnestub väga vähestel ja ma usun, et tulemuseks on õnnetu inimene, kes oma vanaduses (kui isegi siis) saab aru, et on elanud kellelegi teisele ning teda ennast justkui polegi.

Mõtteid, mis mulle meeldisid, paisati filmis õhku veel. Näiteks ütleb Guido: "Tapad oma filmi rääkides sellest. Tapad oma unenäo kirjutades selle üles. Kuid mõnikord harva montaaži abil, pannes teatud pildid kõrvuti on võimalik see unenägu elustada."

Tugeva viitena Fellinile ütleb Sofia Loreni tegelane Guidole: "Maailm näeb Roomat nii nagu sina neile seda oled näidanud. Sina leiutasid selle."

Tulles tagasi põhilise, mind puudutanud teema juurde, siis tundsin oma minevikust ära ka selle, mida Cotillard-i Luisa oma mehele laulab: "Some men read books, some shine their shoes,Some retire early, some stay up to dreaming muse, My husband only rarely comes to bed. My husband makes movies instead." Noh, mina ju muidugi filme ei tee, kuid oli kunagi üks periood, kus ma pärast tööd läksin trenni ja pärast trenni istusin õhtud pikad arvuti taga ning lasin naisel üksinda magama jääda. Täiesti enesekeskselt, täiesti teise inimese tunded kõrvale lükates ning tehes seda mis ainult iseenda jaoks. Kui rumal ja kui näotu võib olla inimene. Kuid hea kui filmis see niimoodi näkku paisatakse, äkki saab mõni teine mees (või naine) ka aru. Kuid ma ise küll jälestan ennast sellepärast, milline ma olen olnud. Muidugi "what goes around comes around", ehk saan nüüd naisest nii kaugel elades selle "üksindustunde" mitmekordselt tagasi...

Veel meeldis, kui Kidman laulis Continile "In a very unusual way I think I'm in love with you". Ja see kuidas Contini selle peale kahetses ikka seda, mida tegemata oli jätnud. Sest kui ei proovi, siis ei saagi kunagi teada, kas oleks saanud suhtest asja... Küll Contini, ehk Daniel Day-Lewise karakteri puhul ei saanudki aru, et kus temal algas ja lõppes see armastus Luisa vastu. Sest tegelikult ta ju tahtis ikka oma naist. Armastas teda? Või oli tal mingi sisemine edetabel nende naistega?

Üks dramaatilisemaid vestluseid filmis... hetkel kui ma oleks tahtnud Continile vastu vahtimist virutada... milline silmakirjalikkus, ka hetkel kui tal on võimalik asju siluda ning oma armastus tagasigi ehk võita. See mees oli ikka nii puruloll, et ma ei tea kas nii rumalaid mehi ikka on üldse olemas? Ja selle on veel mehed ise kirjutanud... see ongi ehk see, mis kogu filmi natuke uppi ajab. Naised muidugi võivad tunda paremini ära, olles see "kannataja pool"...

Luisa Contini: Thank you.

Guido Contini: What for?

Luisa Contini: Thank you for reminding me I'm not special. You don't even see what you do to me. Even the moments I think are ours, it's just... you working to get what you want.

Hinnag: 4- (Jah, kõigest hoolimata üle keskmise hinne. Kõnetas ju film kõigest hoolimata mingil määral ning need tippnäitlejad on tõesti vaatamist väärt. Kuna ka muusika ja koreograafia olid päris ok, siis hinnang on ka vastav. Otseselt soovitada ei julge, sest nii häid filmimuusikale on juba nähtud, aga samas meelelahutusena piisavalt hea. Ja kuigi negatiivne võlts-Hollywoodi sära ning minu meelest nii tobedalt on see film lõpus kokku seotud... seda lihtsalt on juba ülekasutatud, siis Itaalia atmosfäär ning kõik need kenad naised ja Marion Cotillardi väga hästi õnnestunud roll ja hämmastus, et Daniel Day-Lewis on järjekordselt suutnud välja mängida endast täiesti uue tahu. Kusjuures ta sobib italiaanot mängima suurepäraselt! Kõik see kokku tõstab ikkagi filmi üle keskpärasuse. Muusikal filmivormingus on ka ilmselt "minu rida".)

Filmi trailer:

Veebruarikuu teatriuudised

Viimasel ajal olen kuidagi tavalisest vähem teatriuudiseid kuulnud. Pole teatrissegi saanud sellel aastal kui kõigest 2 korda. Õnneks selles suhtes on loota, et juba teatrikuu lõpus võib see number olla vabalt 9... ning Aprilli lõpuks (loodetavasti) veel 4-5 võrra suurem number.

Varsti peaksid hakkama vähehaaval ka teatrite suveplaanid selguma... Eelmisel aastal kui ma õigesti mäletan, ostsin juba veebruaris-märtsis esimesed suveteatripiletid ära. Aprilliks oli juba suvekava täiesti täis. Ja eks mõned teatrid võivad ju jätta ka hilisemaks oma plaanide ja mängukava avalikustamise, ainult et siis on juba rahval plaanid tehtud ning massid liikvel. Okei, tegelikult võib ju ka vabalt olla, et meid "etteplaneerijaid" on siiski tähtsusetu osa, aga noh, mina igatahes teen oma plaanid võimalikult vara. Ja kui tahan head kohta saada, seda varem tuleb see pilet ning aeg ära broneerida ja eks siis teatrid ise teavad, kes hiljaks jäävad, jäävad minu piletirahast lihtsalt ilma :) Sellel aastal on teada, et Eestis saab olla alates 8.juunist kuni jaanipäeva lõpuni. Juulis võtan puhkuse, ehk siis oleks eriti hea mööda suveteatreid kolistada. Ning isegi augustikuus on juba üks Eestis olemise periood broneeritud :) Tänavu peaks ka Rakvere Baltoscandal tulema ning septembris vist plaanitakse juba uut Draama-festivali...

Aga nüüd need mõned üksikud asjad, mis on jäänud silma-kõrva viimase kuu jooksul. Lähen liikvele Linnateatriga, sest kõige värskem uudis tuleb sealt. Nimelt jagati eilsel "sünnipäeval" ja sobivalt ühtlasi ka valentinipäeva eelõhtul (ILUSAT VALENTINIPÄEVA KÕIGILE!!!) kolleegipreemiaid. Ja siin nad siis on:

Eripreemia – tehniliste töötajate näitetrupp “Lauristini kolhoosi näitetrupp”
Parim maja töötaja – valvelauatöötaja Enel Markus
Parim lavastusala töötaja – lavameister Tarvo Elblaus
Parim kujundus – Vladimir Anšon “Meie, kangelased”
Parim naiskõrvalosatäitja – Anu Lamp (Meie kangelased – Proua Tšissik)
Parim meeskõrvalosatäitja – Veiko Tubin (Hecuba pärast)
Parim naisnäitleja – Külli Teetamm (Ma armastasin sakslast – Erica)
Parim meesnäitleja – Andrus Vaarik (Kes kardab Virginia Woolfi? – George ja Meie, kangelased - Härra Tšissik)
Parim lavastus – Elmo Nüganen “Meie, kangelased”
Toetajate preemiad::
AS ESPAK näitlejapreemia – Külli Teetamm
AS NORDECON INTERNATIONAL (endine Eesti Ehitus) tehnilise töötaja preemia – pesupesija-triikija Heidi Tammiste
EESTI PÄEVALEHE preemia - trupijuht Veiko Tubin
Juhtkonna preemiad:
2009.aasta jooksul enim etendusi andnud nais- ja meesnäitleja:Piret Kalda (120 etendust)Mart Toome (148 etendust)
Nais- ja meestöötaja: teenindusjuht Mari Ellik; fotograaf-operaator Siim Vahur
Publikupreemia: Priit Võigemast

Omalt poolt kommenteeriks, et Anu Lamp mängis minu jaoks oma rolli peaosaliseks :) See on tõesti tõesti loorbereid väärt! Üks kogu Eesti teatriaasta parimaid. Sama lugu ka kõigi teiste võitjatega. Alles eile viimatI meenutasin Veiko Tubin-i(a?) Mupode liidrit :))) aaah.. ja Külli Teetamm... fantastiline roll!!! Vaarikut olen näinud Tšissikuna, ja märtsi alguses siis ka George-ina... Parima lavastaja auhinna oleks ise andnud ka samale mehele, aga hoopis "Ma armastasin sakslast" eest... see oli küll palju väiksem ja intiimsem... aga just lavastuslikus mõttes palju hingepugevam ning isegi huvitavam. "Meie, kangelased" oli kahtlemata ka vingelt lavastatud... aga seal oli näiteks Karinist ja Indrekus tuttavat õlgadega liigutamisega liikumist ning mind häiris see pikalt ühes küljes mängimine (siiani on meeles, et oli ebamugav teisest otsast vaadata)... Aga "Ma armastasin Sakslast" oli perfektene, mitmete huvitavate ideedega rikastatud... ja ometi materjal, mis juba nii hästi teada - praktiliselt "peas", mõjus see Nüganeni käsitlusena endiselt värskelt, liigutavalt ja kõnekalt. Aga maitse asi muidugi... Aasta lemmiketenduseks oli mul hoopis "Hecuba pärast". Mina oleks auhinnastanud veel ka Argo Aadli (Hecuba pärast), aga muidugi kahte kõrvaosatäitjat ju ei saa :)

Veel Linnateatrist - Reedel, 19. veebruaril kell 15.30 Teatrisõprade klubis saab kuulata muljeid Iraani ja Iisraeli teatrimaailmast. Õhtu alguses räägivad Raivo Põldmaa, Jaak Allik, Märt Meos ja Iir Hermeliin oma sõidust Teherani 28. Fadjri rahvusvahelisele teatrifestivalile, mis toimus 22.-31 jaanuaril. Teisena võtavad sõna Elmo Nüganen, Kristiina Garancis ja Anne Reemann, kes pajatavad oma reisist Iisraeli teatrisündmusele "The International Exposure of Iisraeli Theatre".
Märtsi viimastel päevadel (26.03) peaks saama lavaküpseks "Homme näeme!" Võigemast lavastab "Hecuba pärast" stiilis impovisatsioonidel baseeruvat nö. "järgmist põlvkonda" puudutavatel enam või vähem ühiskondlikel teemadel tükki. Osades on Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome. Nii põnev, sest Hecuba pärast oli eelmise aasta üks (minu meelest) vaieldamatuid tippe Eesti teatrimaastikul! Ega käbi kännust kaugele kuku :) Küllap on oodata ka seekord midagi ülimegahead!

Linnateatris aeti juttu ka viimases Publimärgi saates. Seal räägivad Raivo Põldma ja Veiko Tubin. Ühtlasi saab teada Veiko suurimast teatrielamusest, Linnateatri plaanidest näiteks festivali kohta. Ja ühtlasi teatas direktor, et sellel aastal võetakse teatikooli lõpetajatest lausa mitu inimest truppi! Mõnus on ju siin kohe ennustada ning lootusi endal üles kütta... mina hoian eelkõige pöialt, et sinna teatrisse leiaks oma tee õde-venda Ükskülad... muidugi Marta Laan ja Hendrik Toompere ju võiks... aga nendest natuke täpsemalt järgmises lõigus... ning muidugi Liisa Pulk ja Mikk Jürjens. Vaevalt, et nad nii palju võtavad, aga need 6 on hetkel "minu lemmikud"... samas üha kasvavas joones on meeldinud ka Liis Haab (Palju Õnne!!! Liis Proodest on saanud "Liis Haab"... kui see nüüd on hea enne... siis kui ütled kiiresti kiiresti tema nime uuesti ja uuesti... siis kõlab ju "Liis saab, Liis saab"... võibolla siis tema "saabki" Linnateatrisse :)), samuti Marko Leht on seal lemmikute piiril, Roland Laos, Jekaterina laulab ju hästi ning sobiks seeläbi Linnateatri laulvasse truppi, Mait Joorits hakkab vähe haaval ilmet võtma, eks kõik teised ka. Ohh, tegelikult on üldse terve kursatäis pagana häid näitlejatibusid. Peaasi ongi nüüd, et nad kõik oma koduteatri leiaks. Samas viidatud raadiosaates on juttu ka Draamateatri uusimast lavastusest, seega on sobiv edasi liikuda järgmisse teatrisse...

Eesti Draamateatris on terve rida uusi etendusi tulekul sellel kevadel. Äsja sai juba oma esietenduse Toompere jr. kuuldavasti kergema ja naljakama käisitluse saanud Tšehhovi "Kirsiaed". Kõik ju alati jahuvad sellest, et Tšehhov ise määratleski seda komöödiana. Märtsi alguses esietendub Pedajase lavastuses Tracy Letts-i "Augustikuu". Tracy on ise mitmes telesarjas näidelnud, näiteks Prison break-is ja sellest Augustikuust on juba planeeritud ka film teha (välismaal). Kuigi valmimisaeg pole vist veel niipea. Huvitav, et näitlejana teeb kaasa Marta Laan, et kas see tähendab, et vaikselt sulandub juba oma tulevasse töökohta sisse või on siiski veel vara teha järeldusi? Samuti teeb Hendrik Toompere jr.jr. kaasa oma isa lavastatud Kirsiaias, kas see tähendab et noor paar (kui Delfi jutte uskuda võib...) on suundumas Draamateatri suunas... Millegipärast on minul jäänud mulje, et Draamateater kõikide nende vanemate staarnäitlejatega pole just kõige parem kasvulava noortele näitlejatele. Pahatihti upuvad nad sinna ära või on neil hirmus raske nende supernäitlejate kõrval ennast tõestada? Ma ei oska seda seletada. Mõned noored siiski ju on sinna jäänud ja mõned on suutnud end ka tõestada. Aga kahtlemata oleks Draamateatril vaja noort värsket verd rohkem juurde.

Lisaks on Draamateatris kevadel tulemas veel Ibseni John Gabriel Borkman. Lavastajaks Vihmar, mängima on kutsutud ka abikaasa Maibaum. Samuti on kaasatud lapsed või noored? ja see on küll "kahtlane" märk... ma siiski planeerisin oma külastuse juba ära. Ibsen ju ikkagi. Ja Kreismanni tahaks näha... ja Uusbergi... noh ja Rekkorit muidugi ka. Siim Nurkliku eelmise aasta näidendivõistluse II preemia võitnud "Kas ma olen nüüd elus", realiseerub Lauri Lagle lavastusena. Ma küll natuke pärast "Sinul on meretäis hirmu".. kardan... ütleme otse välja - mul on meretäis hirmu... kuigi seekord ehk ei ole tegu plagiaadiga... sest Nuklikule on antud "kirjutaja" au... Sisu ka väga intrigeeriv. Vast ehk tuleb midagi rohkem "Portselansuitsu"-le sarnasemat (mille tegelikust headusest ma alles hiljem aru sain) kui "Hirmule". Ning 25.aprilliks on planeeritud järjekordse Merle Karusoo, Andrus Kivirähki tekstil baseeruva lavastuse esietendus. "Vassiljev ja Bubõr tegid ta siia" on kirjutatud Eesti Draamateatri teatrimaja juubeliks. Sellised tellimustööna kirjutatud asjad on alati suure küsimärgiga, aga loodetavasti Kivirähki hea huumorisoon pulseerib hoogsalt... muidu on kuidagi kõikide planeeritavate esietendustega midagi "kahtlast"... ja Draamateatri tase on minu jaoks langevas suunas olnud kui arvestada näiteks kolme viimast (enne Kirsiaeda) esietendust - "Piparkoogimehike"-st, "Vihmatants"-u ja "Sinul on meretäis hirmu". Loodetavasti see siiski nii ei lähe... 2008. aastal esietendusid Draamateatris väga head tükid - Boulgakoff, Grönholmi meetod ja Sügissonaat, kui nüüd nimetada mõningaid.

Ugala ümber on jälle skandaalid. Mul on selle maja inimestest täiesti kahju, et nad peavad selliste intriigide sees oma tööd tegema. Kuna ma ei tea, mis seal kõik taga on siis ei oska ma ka poolt valida. Ja see polegi minu asi. Igaüks võib omad järeldused teha näiteks Postimehe kultuurilehekülgi lugedes. Kuid kas see ongi kellegi teise asi, mis selle maja seinte vahel toimub. See pole ju "lava", mis asja avalikuks teeb?! Inimlikust seisukohast on mul Tammearust kahju, sest tal on ju Viljandis pere ja lapsed käivad koolis ja hakka sealt nüüd kuhugi mujale tööle käima, see on ikka jama ja raske. Ja praeguses majandusolukorras, kus eelarveid kärbitakse, palju neid kohti nii lihtsalt võtta ongi? Minu meelest on ta väga hea näitleja ning kummaline, et selles vanuses meesnäitlejaga ei pikendata lepingut. Suurem osa rolle on ju keskealistele meestele, olgu komöödiad või draamad. Tammearu on minu meelest väga hea lavastaja ka. Seal lihtsalt peab olema mingi paks veri, mis ei taha teatri soontest läbi voolata ja see on kahjuks paista ka viimase aja Ugala tükkides. Ja see on juba koht, kus minul kui publiku liikmel on asja arutlusse sekkuda. Tipplavastust pole juba pikka aega tulnud. Ikka keskpärased või isegi alla selle. Ometi oli Ugala aastaid minu lemmikteater koos Linnateatriga (kui jätta kõrvale "vanad head tükid", ehk põhjused, miks Ugala endiselt väga armsana tundub, siis viimase aasta põhjal on näiteks Rakvere ja Endla hooga mööda läinud, rääkimata uuest suurest lemmikust - NO teatrist..) Kõigest hoolimata on eredalt meeles Niskamäe kired, Anna Karenina, Onu Vanja ja see Maria Soometsa ning Peeter Tammearu kahe inimese tükk, mis justkui osaliselt oli Vanja järg... Kuhu on kadunud need sellise tasemega tükid? Kuhu on kadunud Võigemast, Kuntsel, Aardam, Soomets, Murel, Säälik ja Gert Raudsep? Ja lavastaja Noormets? Hakka või tõesti vandenõuteooriaid uskuma... Minu jaoks on seal veel mitu armsat näitlejat alles ning ei tahaks teps mitte, et see suund nüüd on kaldu teadmatusse. Aga kui võtta neid viimaseid lavastusi... siis hirmus hakkab (kuigi "Küünlad põlevad lõpuni" oli ju küll hea ning kuulu järgi ka see Rootsi kirjaniku tükk, mida mängiti teatrimajast eemal... aga miks seda enam ei mängita? Kas oodatakse soojemat ilma? Kas see polnud mingis vanas lennukitehases vms...). Peatselt esietenduse saav "Majandustõus, ehk kohe käib pauk" on justkui mingi labase komöödia pealkiri (kuigi mitu lemmikut ka seal mängimas). Ma südamest loodan, et see pole nii. Theatrumist Andri Luup toob Ugalas aprilliks lavale omakirjutatud tüki "Piloot"... see kõlab juba palju, palju paremini. Eriti kuna seal mängimas Kadri Lepp ning Theatrumist külalisena Maria Peterson. Lisaks Rämmeld, Olmaru, Komissarov, Raimo, Sammul ja Martin Mill. Ning "aamen kirikus" on vaja Ugalasse minna Hendrik Toompere jr. Stoppardi "Arkaadia" tõlgitsust lavaka lõpetava lennuga vaatama. Eelmine Toompere jr. Stoppard lavastus (Rakvere Teatris) "Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud" on minu kõigi aegade lemmiklavastuste hulgas. Sellest saab igatahes elamus... need noored on ka nendest intriigidest puutumatud ning säravate silmadega võibolla toovad sära ka sellesse armsasse teatrimajja tagasi... seda oleks väga vaja!!!

NO teatris sai üleeile esietenduse filmilavastajast teatrilavastajaks moondunud Õunpuu Fassbinderi tõlgitsus - "Praht, linn ja surm". Fassbinder on materjalina mahlakas ja põnev. Oleneb muidugi, et kuidas see on õnnestunud. Terve trupp mängib. 25.märtsil on järjekordne aktsioon - Ideede rida, mida saab proovida ainult korra... 19.02 peab teater sünnipäeva ning 50 piletit tulevad müüki teisipäeval... oh kuidas tahaks ka..."no" kuidagi ei saa "no"...
Teatri NO99 koduleheküljel (http://www.no99.ee/tsoon.php?nid=33) on võimalik lugeda Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengite koostatud artiklikogumikku, kus kajastatakse nii Eestis kui välismaal tunnustust saanud lavastuse erinevaid külgi – kunstiliselt ja sisuliselt. “Etenduse analüüsi süvakursuse” (õppejõud Ott Karulin) kodutöödena valminud esseid koondav kogumik toob lugejateni üksteist käsitlust eri autoreilt.

VAT Teatris sooduspiletid veebruari, märtsi ja aprillikuu etendustele müüakse kuni vastlapäevani, 16. veebruarini. Piletid VAT Teatri Tallinna etendustele ainult 100 krooni!
(Soodustus ei kehti etendusele "Ingel, ingel, vii mind taeva..."). Aprilli esietendub Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mare Sabolotny noortelugu "Kirjaklambritest vöö", mille lavastab Rein Agur. Mängivad Katariina Kabel (külalisena), Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder ja Rivo Laasi. Kes on Rivo Laasi? Katariina saab ka mängida ja oma kursakaaslastele natuke järele jõuda... Kas ta huvitav lõpetab nüüd koos Nüganeni kursusega või on mingi vahevariant?

Rakvere Teatris pikendati juubelikampaaniat. Nüüd ka märtsi etendused Rakveres 130 krooni. Veebruari piletid müüdi välja! Märtsis on tulekul ka paar esietendust - Kivirähk ja tema "Kaelkirjak". Peaosas "Eesti Meryl Streep" :) Minu meelest Natali Lohk on nii sarnane noore Meryliga. Lavastajaks VKA noor kasvandik Marion Undusk. Kusjuures kuigi Natali pole veel Rakvere Teatri kodulehel näitlejate loendi all, tundub, et ta on võetud Rakvere teatri perre alalise näitlejana. Selle üle on mul küll nii hea meel :))) Uut verd ju vaja ja Natali on minu jaoks küll olnud oma kursa üks silmapaistvamaid! Kaelkirjakus mängivad ka Natali koolivend Erni Kask ja kooliõde Anneli Rahkema ja lisaks ka Tarvo Sõmer. Kati Kivitar toob märtsi lõpus lavale vana Hitchcocki spioonithrilleri aluseks olnud "39 astet". Teiste hulgas on laval ka Üllar Saaremäe. Nii lahe, kui teatris põnevikke tehakse! Suudaks nad sellest hästi hästi põneva teha... kuigi teatri kodulehel räägitakse ka koomilisest alatoonist. Võibolla ma päris hästi ei mäleta seda sisu.. aga komöödiana see küll ei tundunud. Ja aprillis esietendub Pinteri Eikellegimaa. Lavastajaks Peeter Raudsepp, osades Volli Käro, Toomas Suuman, Margus Grosnõi või Johannes Veski ja Eduard Salmistu.
Veebruaris on Rakvere Teatri sünna ja homme tehakse teatavaks rahvahääletuse tulemusel selgitatud hetkel mängukavas olevate lavastuste seast publiku lemmik. Ma hääletasin ka... Ei mäleta küll hetkel, et kas Toatüdrukuid või Johannese passiooni...

Minu meelest on see nii armas, et korraldatakse midagi sellist, mille reklaami ma nägin: Raasiku valla sotsiaalosakond ja Aruküla Kultuuriselts kutsuvad Raasiku valla töötuid 22. veebruaril kell 19.00 teatrisse Aruküla rahvamajja vaatama TASUTA Rakvere Teatri komöödiaetendust "Täismäng". Ega see aeg praegu kerge pole paljudele ning sellised ettevõtmised teevad südame soojaks!

Vanemuine mängib suvel, juulis, jälle Alatskivil Vihurimäge. Vanemuise teatri suures majas esietendub laupäeval, 20. veebruaril „Huntluts“, Mati Undi näidend Oskar Lutsu teemadel, mille lavastab Ingo Normet. „Huntluts” on 1999. aastal ilmunud kogumik, mis sisaldab Mati Undi kolme Lutsu-teemalist teatriteksti. Neist mahukaim on „Täna õhta kell kuus viskame Lutsu”, milles tulevad lavale Lutsu tuntud tegelased „Kevadest”, „Suvest”, „Sügisest” ja ka Luts ise. See näidend ongi uuslavastuse aluseks. Mängivad Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Maarja Mitt ja Virve Meerits. Üleeile sai esietenduse Ole Lund Kirkegaardi lastelugu „Ninasarvik Otto“, lavastajaks Ott Sepp. Taani lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi „Ninasarvik Otto“ jutustab koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarviku seiklustest.
Topperi rollis astub teatrilavale Anatoli Tafitšuk ja Viggona Veljo Reinik, teistes osades Merilin Kirbits, Kais Adlas, Kristo Toots, Rein Pakk, Martin Kõiv, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas. Märtsis on tulekul Eva Klemetsi lavastusena vana hea Olav Ehala muusikaga Nukitsamees. Libreto kirjutas Leelo Tungal ja laulusõnad ikka Juhan Viidingult. Nukitsamehena Marilyn Jurman, Itina Laura Peterson või Marvi Vallaste ja Kusti-na Endlast külaline Sten Karpov. Nõiaema rollis (muidugi :)) Merle Jääger. Samuti on märtsist veel üks värske tükk kavas - Mika Myllyaho tragikomöödia "Paanika", mis räägib kolmest keskikka jõudnud mehest ning pingetest, mida nüüdisaegne ühiskond meessoos tekitab. Lavastajaks Taago Tubin ja osatäitjad: Raivo E. Tamm, Riho Kütsar ning Ain Mäeots. Ning aprilli viimasel päeval jõuab lavalaudadele nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi 1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama "Maetud laps". See on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi. Lavastajaks äsja Linnateatris "Kes kardab Virginia Woolfi" lavale toonud Mladen Kiselov. Osatäitjad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Raivo Adlas. See on mu kevade oodatuim Vanemuise uuslavastus!

Tartu Kultuurkapitali 2009.aasta aastapreemia 75 000 krooni sai Vanemuise teatri balletijuht Mare Tommingas. 2010. aasta loomingulised stipendiumid (a 20 000 krooni) pälvis teiste hulgas draamanäitleja Jüri Lumiste. Sügisesed Evita piletid saabusid juba müüki.

Endlas on samuti õige mitu kevadist uuslavastust tulekul. Andres Noormets lavastab enda kirjutatud kontsertdraama "Algus". Osades Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Sepo Seeman. Esietendus 5.märtsil :) Tiit Palu auteur-i komöödia "Ära muretse, kallis". Osades Liis Laigna, Priit Loog, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa, Ahti Puudersell ja Jüri Vlassov. Esietendus 13.märtsil. Enn Keerd lavastab Mati Unt-i - Kolm põrsakest ja hea hunt. Osades Ireen Kennik, Karin Tammaru, Tambet Seling ja Lauri Kink. Aprillis jõuab aga lavale vana hea Lindgren - "Röövlitütar Ronja". Lavastajaks külalisena Kalju Komissarov. Nimiosas Kaili Viidas, teistes osades Priit Loog, Sepo Seeman, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa, Triin Lepik, Jaanus Mehikas, Sten Karpov, Ahti Puudersell, Jüri Vlassov ja Liis Laigna.

Von Krahlil tuleb suvel jälle Eesti Meeste Laulud. Minul jäigi see nägemata viimati, ehk nüüd õnnestub. Märtsis tuleb üle pika aja jälle tervelt tuttavalt Krahli trupilt (Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Erki Laur, Juhal Ulfsak ja Taavi Eelmaa) lavastus nimega The End. Loodetavasti ikka mitte päris lõpp...

Tartu Uus Teater on hetkel minu jaoks kõige huvitavama uuslavastuste kavaga Eesti teater! Kapten Cooki keetmine, Kaarel Irdi tükk ja Peeter Volkonski viimane suudlus, mis kõlab ja tundub miskit "Being John Malcovichlikku" - lahe!!! Sellest võib niimoodi saada üks tippteatreid! Kahju et nad nii kaugel on... palju sinna Tartusse ikka satub... Ja kui külas käivad Tallinnas siis ei pruugi mina jälle Tallinna saada... nüüd lähebki IDentiteet niimoodi mööda - kuigi nii hirmsasti tahaks näha! Rahvas räägib ainult head asjast! Kes saavad - haarake kinni! Uuslavastuste kohta rääkisin eelmisetes teatriuudistes, seega teen siinkohal ainult viite teatri kodulehele. Need näitlejakooslused on seal nii magusad!

Nukuteatril on tulekul Disney noortemuusikal, mis on terve maailma vallutanud - "High School Musical". Kes piletit tahab, peab vist kiirustama, sest paljud etendused on juba välja müüdud. Lavastajaks Dvinjaninov, Peaosalist Troyd mängib "Eesti otsib superstaari" võitja Ott Lepland, naispeaosa Gabriellat mängib Mari Ronimois. Teistes osades Teele Viira, Marilyn Jurman, Getter Jaani, Silver Laas, Karel Tallermaa, Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, Liivika Hanstin, Andres Roosileht jpt. Kõige pisematele on tulemas Vurr-vurr-vurrkann. Helle Laas on tüki kirjutanud ja lavastanud. Mängivad Liivika Hanstin ja Anti Kobin. Ilmselgelt pole ma selle tüki sihtgrupp, aga ma varjun oma 3 aastase seljataha ja smugeldan igatahes seda vaatama - Kõik kolm nimetatud nime on mu Nukuteatri SUURED lemmikud! Esietendus on naljapäeval :) Päriselt! :) Aprillis esietendub ka Andres Roosilehe lavastusena Avo Paistiku Klaabu. Mängivad Riho Rosberg, Anti Kobin ja Jevgeni Moiseenko või Andres Roosileht.

Kaie Kõrb tantsib jälle uues lavastuses! Kumus esietendus Phaidra. Märtsis on esietendumas Coppelia. Briti korograaf-lavastaja Ronald Hynd-i käe all. Mais on tulekul Johann Straussi klassika - operett Nahkhiir. Lavastaja ja kunstnik: Michiel Dijkema.

Vana Baskini Teatris lavastab Roman Baskin Noel Cowardi ebareaalset farssi "Püha müristus". Mängivad: Ita Ever, Roman Baskin, Epp Eespäev, Ülle Lichtfeldt, Pirjo Levandi, Anne Paluver ja Väino Laes. Viimasel ajal kostub pidevalt ülistavaid sõnu Anne Paluveri kohta. Ma polegi teda näinud pikemat aega.. viimati Krahli-teatri Noras. Ja seal oli ta küll tasemel!

Theatrumi kodulehel endiselt silt: 2010 aasta esimestel kuudel on kavas mitmeid uuslavastusi. Proovid käivad. Kõigest lähemalt lähiajal. Noh, igatahes jaanuari lõpus jõudis juba esimene linnuke esietenduda. Auteur Andri Luup ja tema "Fööniks". Osades: Ott Aardam, Eve Andre või Jelena Bajandina ja Kaspar Uljas. Theatrumiga on selline naljakas asi, et neil seal saab uudiste saamiseks registreerida kodulehel. Noh, ma olen ka "mõned korrad" registreerunud :) Siiani ühtki uudist pole saadetud :) Ja esimest korda registreerusin juba aastaid tagasi... Kas keegi on kunagi sealt listilt midagi saanud???

Pärimusteater "Loomine" toob lavale midagi väga põnevat! Loone Otsa kirjutatud ja Anne Velti lavastatud "Keisrinna hull ehk Mees, kes rääkis tõtt ". Tegemist tükiga, mis kulgeb mööda Kiek in de Köki korruseid ja lõpeb bastioni käikudes. Osades: Enn Lillemets, Katrin Valkna, Anti Kobin, Jüri Aarma, Tarvo Krall, Mart Aas ja Nikolai Bentsler. Kaasa teeb ansambel Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel. Ise plaanin võimalusel märtsi alguses ära vaadata. Ühest küljest on kahju, et esialgselt välja käidud naisnäitleja on muutunud (sellepärast osaliselt ma seda tükki nii väga ootasingi), aga huvitav on ka selline näitlejate nimistu.

Võrus on tulekul "Misanstseenid Ihule ja Hingele", millel peaks olema seotus Hasso Krulli "Neli korda neli" luuleraamatuga. Huvitav, mis neid tegijaid seal kõnetas, milliste seostega tüki nad sellest on teinud. Päris intrigeeriv, kuigi jah raamat ise minule ei pakkunud midagi. Lisaks on kevadel tulekul lasteetendus "Bibigon, Punamütsike ja naljakas argpüks". Loo aluseks on võetud kuulsa vene lastekirjaniku K. Tšukovski raamat „Imepuu“. Mängivad Maive Käos ja Agu Trolla. Lavastajaks Alex-Sander Kasak.

Kuressaare Linnateatris toob Jaak Allik lavale Tim Janson-i (see kes kirjutas üleeelmise suve Ugala suvekomöödia) "Kartulimoos ehk Chelsea Win". Osades Piret Rauk, Sulev Teppart ja Tanel Ting. Endiselt on mul nägemata nende "Tapatöö jumal", mida ma niiväga näha ihkan, aga no mitte ei kattu kuupäevad...

Cabaret Rhizome-il on märtsis esietendus "Ürgne kutse". Loo inimese ürgsest kutsest ahve süüdistada ( :) ) lavastab Päär Pärenson. Mängivad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Ajjar Ausma ja Johannes Veski. Veebruari alguses esietendus neil aga Elina Pähklimäe lavastajadebüüt "Fanny ja Faggot". Pagana intrigeeriv värk!!! Seda tahaks küll näha. Kahju, et nad mängivad seda nüüd jälle ainult sellisel ajal, kui mina Eestisse ei saa...

Oma Lava "Türgi oad" tulevad jälle mais!!! Inimesed, kellel on õnnestunud näha - kiidavad kui ühest suust! Ise katsun ka mais platsis olla.

Täna lõppesid Tudengite Teatripäevad. Sel aastal osalesid Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater, Tallinna Ülikooli tudengiteater Üllar, TÜ Pärnu Kolledži tudengitrupp K-äng2, Tartu Üliõpilasteater, Altermanni tudengite näitemängutrupp, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengiteater Tuder ning Jyväskylä tudengiteater Soomest.

Üleskutse: Teoteater vajab Tolmuimejat! Kui kellelgi on üle, kontakteeruge palun!

Vilde Teater sai ülipopulaarse "Augustikuu teemaja"-ga tuule tiibadesse! Ka sellel suvel mängitakse seda. Kuid lisaks sellele osaletakse ka Margus Kasterpalu projektis Pokumaal. Jaanuari lõpus sai üks trupi juhendajatest-lavastajatest - Raivo Adlas, 70 aastaseks! Palju õnne ka tagantjärele! Hämmastav! Minu meelest on see mees küll oma viiekümnendates :)

Uus Vana Teater tuli veebruaris välja uue tükiga - Vahur-Paul Põldma sotsiaalmonodraama
"Simo-Karli peaasi on pea asi", lavastas Peeter Volkonski ja mängib autor.

Sündinud on UUS TEATER! Teater :D
Ehk siis teater täis naeru :) Märtsi lõpus on oodata esimest esietendust. Vello Janson toob lavale Norm Foster-i "Armastuse edetabel"... ehk siis justkui Danzumehe pärusmaa :))) "Edetabel" ma mõtlen :D Mõned tulemas olevad tükid on ka uue teatri kodulehel välja toodud. Nende kohta võib lugeda siit. Kuna tegemist on vist suuremas osas endiste Vanalinnastuudio inimestega, siis jääb näha, et kuivõrd kunstilises mõttes teistsuguseid asju nad tegema hakkavad. Ei tea ka mina veel, et kas nad on Vana Baskini Teatrist lahku päris löönud või mismoodi see teater nüüd tegelikult ka "uus" on, kas ainult paberil ja nimena või võetakse ka sinna omad näitlejad... kas näiteks mõni teatrikooli uuest lennust võib oma pesa seal leida, või teevad vanad kolleegid ikkagi mingit oma asja ikka vanaviisi... saab näha. Kodusaaliks saab mängukava järgi Rävala pst. 8 saal, aga kõvasti rännatakse ka ringi.

Eesti Vabariigi valitsus määras 11. veebruaril 2010, teiste hulgas, kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest EMTA lavakunstikooli emeriitprofessorile teatriloolasele Lea Tormisele. Minul ei ole au teda isiklikult tunda, kuigi mõned korrad olen teatris tema kõrvalgi istunud :) Igatahes palju õnne! Õigele inimesele au! Olen ikka tema kirjatöid huviga lugenud ja ta tundub üldse üks fantastiline naine olevat.

Sirbil on jälle mitu head teatriartiklit pakkuda. Neid võib lugeda siit.

Pärast Draamateatri uut Kirsiaeda, võib kuulata ka Klassikaraadio "klassikalist" kuuldemänguversiooni aastast 1955.

Jaan Krossi 90. sünniaastapäeva puhul võib järgmisel nädalal esmaspäevast reedeni kuulata "Pöördtoolitundi" Heino Mandri esituses. AAAAhhhh Heino Mandri hääl... mõnel õnnelikult meist on see ka DVD-l olemas :)

Sellel kuul teeb Teatriliit teatavaks eelmise aasta Teatriauhindade nominendid ning 27.märtsil, ehk Rahvusvahelisel Teatripäeval jagatakse ka auhinnad kätte. Minul on sellel aastal palju tükke nähtud, päris põnev on vaadata kuidas oma maitse kattub žürii omaga. Varem polegi nii head ülevaadet olnud. Kõige rohkem hoian pöialt oma kolmele lemmikule - Pea vahetus, Hecuba pärast ja Toatüdrukud. Kuid üsna kindel võib olla selles, et "Meie, kangelased" on seal sees. Ja näitlejate suhtes "Kes kardab Virginia Woolfi"... Noh, Lichtfeldt peaks kindlasti olema kandideerimas...iseasi siis kas koos teiste Toatüdrukutega või eraldi. Tema rollideprisma oli ikka väga aukartustäratav. Salamisi loodan, et Ines Aru kandideerib Mtsenski maakonna Leedi Macbethist kõrvalosa auhinnale... Oh... neid soove tegelikult on rohkem kui neil seal nominatsioonide arvud lubavad :))) See viga nende auhindadega jagamisega ongi, et isegi nominente on alati nii piiratud arv... Eks muidugi, seda olulisemaks ja suuremaks tõuseb nende väärtus. Kuigi lõppude lõpuks on kõik ikkagi just selle žürii maitseküsimus. Vaevalt, et neil seal mingit keksmist konsensust luuakse, et pooled mehed pooled naised ja igast vanuseklassist või nii... eks need ole ikka suuremalt jaolt on samad inimesed aastast aastasse ja seega esindavadki üpris "teatud maitset" ja mitte nii eriti publiku oma. Aga kõigest, kõigest hoolimata on see "mäng" nii vahva :) Ja ma ootan igal aastal neid nominente, nagu oleks ise mõni näitleja või lavastaja :))) Irooniline, aga mulle tundub, et ma ootan neid rohkemgi kui need, kes seal kandideerida võivad :)))